Vahel juhtuvad halvad asjad

Läkski vahepeal liiga muretuks ja rõõmsaks kõik – aga möödasaav nädal näitas taas, mis elu on.

Puuk, kes juuni lõpupäevil ennast mulle külge imes, jättis mulle borrelioosi, nagu nüüd välja tuli ja teisipäeval antud analüüsiga kinnitatud sai – eile tulid vastused. Tegelikult ma teadsin juba, sest haigusnähud hakkasid esmaspäeval avalduma ja selle nädala jooksul aina süvenesid. Muidugi borrelioosi klassika: nõrkus, pearinglus, palavik, muud gripilaadsed sümptomid. Ja siin ma nüüd vedelen ilusate ilmade ajal ega jaksa eriti midagi. Loodan, et eile alustatud antibiootikumikuur siiski seda olukorda muudab, ja õige pea, sest nagu ikka on aias kõik alati ripakil, tegemata, ootel jne.

Aga minu algav borrelioos polnud midagi Kiisu-Kata hädaga võrreldes. Eks ma nägin juba mõnda aega, et kõik ei ole vist päris korras – aga kassid on head varjajad ja ma alles püüdsin aru saada, mis toimub ja mis kaebustega konkreetselt ma temaga veterinaari juurde peaksin minema, kui asi läks ootamatult ning praktiliselt ühe ööga väga hulluks. Väga.

Ja siis me olime paar päeva kinnipandud vastuvõtu ootel, aga ära oodata seda ei jõudnudki.

Eile panime Kata puhkama meie aia kõige laiema ja kaharama suure kuuse kõrvale, Punksu juurde. Ma püüan end lohutada mõttega, et ta polnud tegelikult tõesti enam noor, oli üle kümne aasta vana, aga kui palju üle, seda ei tea, sest teise ringi loomade puhul ei olegi seda võimalik täpselt teada. Ja siis ma püüan ennast lohutada mõttega, et ehk Kata tundis end meie juures siiski armastatuna. Millegipärast on see mulle alati oluline, et mu loomad tunneksid end armastatuna ja hoituna. Aga Kata puhul mul kripeldab, sest need kaks viimast aastat, kus ta põhiliselt kapi otsas oma pesas elas, ta ilmselt ei saanud õnnelik olla. Ta ei harjunudki Leenuga ära, kõik need kaks aastat, mis Leenu meil olnud on. Ta käis kapi otsast all suhtlemas ning asjatamas ainult siis, kui Leenu oli õues, ja ma ei osanud selle hirmu äravõtmiseks mitte midagi teha. Proovisin küll FeliWay difuusereid ja rahustavaid pastasid, aga ükski asi ei aidanud.

kata.png

Vahet pole, et töötoa diivan ei ole enam pidevas ohus – sest Katal oli kohutav komme meid vahel karistada diivanit väljakäiguna kasutades. Karistust väärisime me tema arust siis, kui  mina olin pikemalt kodust eemal olnud, ööseks ära jäänud. Kui ma Cannes’ist tagasi tulin (olin olnud ära nädal aega!), pissis ta mulle suure vihaga ka kohvrisse, mida parasjagu lahti pakkisin. Üks suvi tuuldus see diivan mul õues varjualuses maikuust oktoobrini, et neid lõhnasid välja saada, ja uriinineutraliseerijaid on mul selle puhastamiseks kulunud vist mitu liitrit. Aga vahet ei ole! Ma tunnen praegu, et vahet tõesti ei ole, sest ma armastasin seda loomakest.

Ma tahaks, et tal oleks olnud minuga parem.

Aga vähemalt olid ta elus ka aastad, kus ta sai hiirejahti pidada.

kata töötab

Ja olid aastad, kus ta sai päevad läbi olla mulle väga lähedal, mu kirjutuslaua serval.

kata kodus.jpg

Olid aastad, kus ta julges käia õues ja aidas ning elada maakassi täisverelist elu.

Kata aidas

Olid aastad, kus ta julges tulla magamistuppa ja magada meie jalgade otsas.

See, et ta Leenu tulles kogu elust niimoodi eemale, kapi otsa tõmbus, oli jahmatav. Ma ei osanud uneski arvestada võimalust, et ta hakkab niimoodi kartma väikest kutsikat, ja jääbki kartma – kuigi neil ei juhtunud iial, mitte kordagi ühtegi intsidenti, kus kutsikas talle liiga oleks teinud. Sest Kata ei andnud selleks võimalustki.

Nii et tema viimased paar aastat on mul hinge peal. Ma ei saanud hakkama.

Andsin talle seda, mida oskasin ja sain. Mis siis, et tahtsin anda enamat. Ilmselt peab sellega leppima ja endaga rahu tegema. 

Oh, Kata.

20160524_200701

2 kommentaari

  1. maurus said,

    18. juuli 2020 kell 13:35

    Väga kurb on alati oma lemmikute lahkumine, aga ükskord tuleb see aeg kõigile.
    Mul on olnud 4 buukborrelioosi 12 aasta sees ja kuigi ma esimesega olin lausa haiglas, kanüül veenis antibiotsiga 19 päeva, teistega tabletiravil,siis ma usun, et oma jälje jätab see haigus igal juhul, päris terveks temast kahjuks vist ei saagi.
    Aga head paranemist.

  2. eve labi said,

    18. juuli 2020 kell 14:43

    oi kui kurb aga ära süüdista ennast liialt, Kata tegi siiski ise omad valikud ja selleks oli tal võimalus olemas. Need meie armastatud loomakesed viivad alati tüki südant kaasa. Seljata see vastik borrelioos ja mõtle, et hää kui niigi läits, võinuks ju ka hullemini.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: