Natuke nokitsemist

Tiksun vaikselt oma borrelioosimaailmas. Suurt midagi teha ei jõua, väsin ruttu ära. Sellepärast näperdangi viimased päevad vaikselt oma ravimtaimedega, korjasin veidi kummelit ja veidi saialille, pudistasin juba kuivanud piparmündivihtade küljest lehti lahti ja pakendasin tarbimiskõlblikuks. Melissivihad varjualuses alles kuivavad, nendega läheb veel aega.

Täna vaatasin teatava kahjutundega otsa oma lõhislehisele mustale leedrile – kahjuks on ta praegu mu ainuke must leeder. Sain ta 2016. aasta suvel Taga talust vaksakõrguse tutikesena, aga nüüd on ta juba mu enda kõrgune. Need tema pitslehed on nii imeilusad. Ja kui ta õitseb, siis oh see lõhn ja oh need vahupilvekesed!

must leeder 2020.jpg

Aga mul oli musta leedri õisi vaja, ja seepärast võtsin ma ikkagi käärid ja lõikasin selle õieilu maha.

must leeder

Briti taimeravitark Stephen Buhner, kes aasta alguskuudel töötas Wuhani piirkonnas, väidab nimelt ühes oma materjalis, mis ka minuni levis, et see aitab muuta need ACE-2 retseptorid, mille külge Covid-19 end haagib, et inimese organismi imbuda, viirusele raskemini läbistatavaks. Ma jõin muidugi leedriteed kevadel ka, ja sundisin oma peret samuti seda tegema. Kust mina tean, võib-olla see oligi põhjus, et ma ei nakatunud, kuigi viibisin järgmisel päeval koroonasse haigestunud inimesega mitu tundi ühes ruumis üsna lähestikku.

Et musta leedri tee maitseb mõnus ja mahe, siis pole selle joomine ka mingi katsumus, sobib täiesti niisama õhtuse teena raamatu kõrvale lürpida. Nii et ma kavatsen sellega uuesti alustada, kui koroona taas pead tõstma peaks hakkama. Muidugi ma pole päris kindel, kas musta leedri lõhislehise vormi raviomadused on selle tavalisega samaväärsed, aga miks nad ei peaks olema – nad on sama liik ikkagi. Ja seda tavalist mul pealegi ei ole. Peaksin muidugi hankima.

Üle tee kivihunnikus hakkas õitsema põdrakanep. Mul on plaan ka sinna rüsama minna, kui selle jõu leian. Ja siis peaks minema oja äärde angervaksu tooma. Need on ka praegu parimas õies.

Aias edasiliikumiseks pole praegu jaksu olnud. Vaatan väsinud fustratsiooniga, kuidas ohakas vallutab mu lõkkeplatsipeenart, kuigi ma olen seda sel suvel juba kolm või neli korda üle rohinud. Aga ohakas ei väsi.

Üldse tundub iga samm terrassist eemale praegu jube suur jõupingutus, ja nii ma siis suurema aja lihtsalt konutangi seal ja mõtlen kõigele sellele, mis tegemata on. Vähemalt terrassi ääres tunduvad asjad kontrolli all olevat, ja ma olen täitsa rahul seal kujunenud vaatepildiga, mille annavad Jaapani enelas ‘Arnold’ ning Kaarna aiakolimistalgutelt saadud hosta ‘Sum and Substance’.

ter juuli.jpg

Vasakult hosta kohalt paistab äraõitsenud kaselehine enelas ja kirjuleheline metsviinapuu ‘Bright Star’. Paremini on nad näha küll järgmisel pildil, mis on juunikuus tehtud, ja kaselehine sellel õitseb veel.

ter juuni

Prügikott vasakul üleval ei puutu tegelikult asjasse ja oli ajutine nähtus, vaid korraks pandud – aga ometi suutis kuidagi märkamatult pildile jääda. Nojah. Nagu ikka. Muide, see kirjuleheline metsviinapuu pole kasvutempolt üldse võrreldav tavalise rohelise metsviinapuuga. Ta on ikka jube aeglane. Pildil nähtav taim on praeguseks 12 aastat vana ja ma pole teda iial lõiganud. Ta oli mul juba Haapsalus, kus ta suutis 7 aastaga kasvatada endale 4 umbes 50-sentimeetrist võsu. Kolisin temaga siia, ja siin on ta kasvanud teist umbes sama palju või natuke rohkem. Ma arvan, et selleni, kuni ta terrassi seda külge katma hakkab, läheb veel tubli 10 aastat aega.

Terrassi pikale küljele, teisele poole sissekäiku, istutasin eelmisel sügisel veel ühe Jaapani enela pealkirjaga ‘Froebelii’, mis peaks Arnoldiga olema väga sarnane, aga see on alles paarikümne sentimeetri kõrgune titt ega vääri veel mingit pildistamist. Sealt edasi olin juba aasta varem kasvama pannud kolm elulõnga:

‘Miss Biteman’:

Miss-Bateman.jpg

‘Rouge Cardinal’:

Rouge Cardinal 2020

Ja pisike  ‘Piilu’.

Piilu 2020.jpg

Need sordid on mul sinna valitud peamiselt kõrgusi arvesse võttes – et nad oleksid madalamapoolsed ega sirguks kõrgusse üle kahe meetri. Kõrgemaid ma ei saa sinna terrassi äärde kahjuks lubada, sest piirded ei võimalda.

Terrassi kõige pimedam, loodepoolne külg tekitab minus aga siiani kõhklusi ja kahtlusi ja ma pole sellega eriti rahul, seepärast ma seda ka veel ei pildista. Üks mõte vajab lõpuni mõtlemist, ja küll ma siis jõuan.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: