“Minu Haapsalu” trükiettevalmistused

Uuel nädalal läheb Petrone Prindil trükikotta “Minu Haapsalu” ja mul on sellega seoses olnud terve see nädal tööd täiesti täis, kuigi borrelioos minus  vaidleb kogu aeg kõvasti vastu. Ma ei saa teda ometi praegu ju kuulata.

Aeda polegi jõudnud. Aga täna käisin kasvuhoones tomateid toomas ja nentisin fakti, et kui ma kohe homme ei lähe ja seal midagi otsustavalt ette ei võta, siis hiljem ei pruugi selles džunglis olla enam võimalik orienteeruda. samuti kasvab praeguste vihmadega umbrohi erakordselt hästi nii õuel kui aiamaal. Ma ei saa ju nõndamoodi tubasel režiimil enam jätkata!

Siis on mulle veel selgeks saanud, kui halvas korras olen ma hoidnud oma fotokogu nii paberil kui arvutis. Peaaegu võimatu on sealt üles leida midagi, mida parasjagu vaja on. Ometi OLI vaja, sest “Minu” sarja raamatutesse käivad ka fotod. Palju fotosid. Ma olin seega tõelises kimbatuses ja ainuüksi fotokaustade läbitöötamiseks läks mitu päeva. Ja ka valik, mida võtta raamatusse ja mida välja jätta, oli päris keeruline. Ma elasin Haapsalus ikkagi rohkem kui 25 pikka aastat! Alates ajast, kui ma olin 18-aastane ja alustasin Tori kõrtsis oma iseseisvat elu.

Tori kõrtsis elades blogisse.jpg

Sellises majas asus mu esimene kodu. Elasin seal kolm aastat.

Tori kõrts blogisse

Järgmine elujärk, kuus keerulist aastat, möödusid Kollase Maja päikselisel katusekorrusel.

Kollane Maja blogisse.jpg

Siis kolm aastat Sukapüksi tänavas, nagu üks mu irvhambast sõber selle kaunist liitnime kandva tänava nalja pärast ristis. Too nurgaga maja esiplaanil, mille õues kasvab suur hõberemmelgas, ongi see. ja selle hõbepaju külge seotud kiige pealt kukkus mu tütar väiksena niimoodi maha, et “soolikad paistsid”. See lugu läks “Roosi ja emme” raamatusse ka.

aiavilja

Ning edasi tuli 14 aastat elu Koidula tänavas ja mu aiandusliku epikriisi otsustav süvenemine.

maja ja kuuri vahel blogisse.jpg

Kõigil neil ajajärkudel juhtus ja juhtus. Nüüd sellest kõigest kirjanduslikku ülevaadet anda püüdes pidin endale tunnistama, et elu on olnud rikas ja huvitav. Oli, mida kirjutada! Ja Haapsalu on olnud mu vastu hea.

Aga vaat seda puhaste siniste õitega käokinga, mis mul Koidulas trepi kõrval kasvas, tahaksin ma oma praegusesse koju ka. ma ei tea, miks ma seda kolides kaasa ei võtnud. Tähendab, tean. Ma mõtlesin, et saan sellise tavalise sinise käokinga ükskõik kellelt uuesti. Aga siiamaani pole saanud – mitte nii puhast, tugevat sinist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: