Ma mõtlen viimasel ajal tihti selle märgi peale. Vegvisir – legendi järgi viikingite kompass, mis pidi näitama teed ka kõige mustematel ja raskematel retkedel ning juhatama tagasi koju ka kõige tundmatumatelt teekondadelt.
Üks vana sõber on sellisele teele minemas.
Läinud nädalavahetusel kolistasime üldse mööda Läänemaad ringi – kõigepealt oli Rohunaise soolaleivapidu tema lõpuks päris oma talus läänerannikul, kah koos väga vanade sõpradega, umbes aastast 1988 või nii. Muide, tal on nüüd täiesti ehtne, looduslik rannaniit, täiesti tõupuhta kooslusega! Hulk vanu üsna kobedas seisundis abihooneid. Ja klassikaline Lääne-Eesti ranniku talumaja umbes 1920. aastatest.
Seal tegi Janno meie Leenust tõeliselt ägeda pildi. Põnevus paistab silmadest! Sest see oli Leenu esimene pikk reis üldse. Teise Eesti otsa pole me teda seni veel vedanud, ja mitmeks ööks kodunt ära samuti. Nii et Leenu nägi väga palju täitsa uusi põnevaid kohti!
Enne seda reisi olin just üles võtnud oma küüslaugu, ja see oli ootamatult võimas lugu. Nii pirakaid ma pole varem teha osanudki! Ju see suvi oli neile meeltmööda.
Ja eilsest algas järgmine kõva aeg ning juurepäev, sellepärast oli ka sibulatel nüüd aeg üles tulla. Ka selle saagiga olen väga rahul. Kenad suured, ja palju. Pildil nähtava metallresti silm on 5×5 cm, nii et selle järgi näeb mõõtmeid.
Küll see taluhoonete varjualune on üks hea koht. Vanarahvas oli absoluutselt nutikas, et maja külge sellised kohad ehitas. Nüüd saavad mu sibulad seal paar nädalat rahulikult kuivada ja tuulduda.
Esmaspäeval käis fotograaf Eesti Naise jaoks minust sessiooni tegemas. Ma olen nimelt neil septembrikuu numbris, pika intervjuu ja piltidega. Aed on pärast selle suve sõite ja töid muidugi suhteliselt kaoses, aga hommikul jõudsin peale Lambanaise abiga juuksepõhjade värvimist veel mõnes peenras natuke viisakamat muljet tekitada, ja mis põhiline, välja vahetada kevadest saadik terrassipottides laiutanud ja nüüdseks väga jubedalt nirakaks veninud võõrasemad.
See oli üks põnev Facebooki-avastus – et üsna meie lähedal asub veel üks pisike aiand, kus tehakse suvelilli. Ning et hetkel on neil pakkumises tõeliselt pirakad madalad krüsanteemipallid. Käisin kohapeal seda imet kaemas, ja tõepoolest, ühest nende krüsanteemitaimest piisas mul terve terrassipoti ärakatmiseks. Ühe lille läbimõõt praegu on umbes 50 cm, aga ta ajab end enne suurt sügist veel laiemaks.
Nii et hirm fotografeerimise ees pani mind kiireid liigutusi tegema. Kuid väike ärevus on ikkagi hinges, et mis siis kui umbrohi kuskil on kaadrisse jäänud … Ma pean ütlema, et kiiretest liigutustest hoolimata on selliseks kartuseks siiski alust.
Aidi Vallik avalikult 
kaarnake said,
14. aug. 2020 kell 16:15
Sibulikud on lopsakad sellepärast, et Sa panid nad parandatud savimulda, mis on eesti muldadest parim võimalik. Samuti jäi ära igasuvine põud.
Õitsva ja lopsaka suve jätku!