Üks vana sõber on jälle läinud. Tarmo on läinud.
Me sõbrunesime aastal 1998, kui ta Haapsallu tuli. Tema koduks sai Sadama Viis nagu mitmel teiselgi noorel ajakirjanikul tol ajal, ja see lõbus maja kujunes kiiresti üheks meie seltskonnaelu sõlmpunktiks. Ning Tarmo oli alati seal.
Nüüd, 22 aastat hiljem, saatsime ta sealt teele. Tema kolleegid, sõbrad, mõttekaaslased, kaasa, sugulased. Tema inimesed.
Mul on vaid ühe asja üle hea meel – et me eelmise Läänemaa-sõidu ajal jõudsime talle veel külla, jõudsime ta veel ära näha, jõudsime kallistada. Jõudsime öelda, et juhul kui me enam ei näe … aga ta arvas, et katsub veel nostalgiapäevadeni, mu raamatu esitluseni elus püsida. Et tahab veel läbi lugeda veel selle riiulitäie raamatuid, mis ta töökatel aastatel omale kokku hankis, aga mida läbi lugeda ei jõudnud. Aga ei jõudnudki enam.
Ott tegi temast kunagi sellise pildi:
Ja just Tarmo pani alguse sellele mu WordPressi blogile, õpetas mind selles keskkonnas toimetama. Istusime tookord mitu õhtut meie Koidula tänava kodus arvuti taga kõrvuti, uurisime ja arutasime.
Mul on hea meel veel selle üle, et Tarmo jõudis mul siin uues kodus ikkagi külas käia, mis siis, et et sellest on juba mitu aastat. Jõudsime siingi koos mu sünnipäevapidu pidada ja rääkida maailma asjadest. Pildi peal istub ta meie keldrimäe küljel koos ühe teise rõõmsa selliga.
Maailmas on jälle üks kurb ja tühi koht juures. Ja Lääne Elu toimetuses ka. Temast jäädakse veel pikalt puudust tundma.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar