Aidi Vallik avalikult

Tempo võtab jälle tuure üles ja ainet oleks juba mitme postituse jagu, aga näe, postituste kirjutamiseks pole seetõttu sugugi aega jagunud. Jälle see igivana paradoks, et kui on, millest kirjutada, siis pole aega kirjutada, ja kui on aega kirjutada, siis pole midagi kirjutamisväärset juhtunudki, nii et välja tuleks mõttetu undamine. Mõtisklesin selle paradoksi üle juba päris noorena, kui sõpradega tihedas kirjavahetuses olin – aga nii see on.

Sestap pean nentima tõsiasja, et “Minu Haapsalu” esitlus 12. septembril Haapsalus on mul siiamaani kajastamata, ja püüan selle vea otsekohe parandada. Eks nende muude sündmustega edaspidi näe.

Kõigepealt ma tahan südamest tänada neid paljusid inimesi, kes muude Nostalgiapäevade ürituste vahelt võtsid ette ja tulid Walgesse Majja mu raamatuesitlusele! Ja eriti tänan ma Arvo Tarmulat, kelle tehtud pilte ma selles blogipostituses kasutan.

Ma tänan südamest kõiki kuulajaid ja raamatuostjaid ja kõiki, kes mulle lilli ja kingitusi tõid – ausõna, nagu sünnipäev oleks olnud kohe. Mul on tõesti kahju, et me ei osanud prognoosida nii suurt huvi selle raamatu esitluse vastu, nii et olime ürituseks valinud ruumi, mis mahutas vaid umbes 40 inimest, aga kuhu meil õnnestus lõpuks end sisse pressida umbes kuuekümne-seitsmekümnekesi, ja kahjuks jäi hulk inimesi veel välja tänavale, sest Walge Maja ei veninud kuidagi.

Midagi sellist pole minuga ammu juhtunud – et kohaletulnud inimesed ei mahu mu esinemisele ära ja jäävad ukse taha. Palun andeks kõigilt, kellega nii juhtus. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et minu ja selle raamatu vastu nii suur huvi on! Aga on.

Raamatuesitlusel esitas Haapsalu Indrek Kalda koos Otiga kaks minu luuletustest viisistatud laulu. Aitäh neile mõlemale!

Krista Kumberg juhtis vestlust ja küsitles mind rahva ees. Aitäh, Krista!

Ja ma andsin väga palju autogramme.

Eriliselt tegi südame soojaks, et kohale olid ilmunud mõned õige kaugel elavad sõbrad.

Selle konjaki, mis te mulle kinkisite, hoian ma erilisteks puhkudeks!

Pärast esitlust läksime väiksema kambaga edasi Gallia Kukke tähistama – enne kui me Otiga pidime alustama pikka koduteed pimedas sügisöös. Tötsu saab jälle rohtusid, hommikul ja õhtul, ja tablette saan talle sisse ainult mina … Ses suhtes ma soovitan kõigile, kel on noor kutsikas või noor koer majas – tasub õpetada tabletivõtmist, see teeb elu hiljem oluliselt lihtsamaks. Leenut ma juba teadsin harjutada pisikeste C-vitamiini dražeede ja südamekujuliste koeravitamiinidega. Aga Tötsu nooruses ma nii tark ei olnud ja see loom käitubki nagu Hiina keisri toidumaitsja, isegi pasteedi sisse peidetud tableti oskab ta järele jätta. Nii et ma pean talle kõik ravimid sõna otseses mõttes kurgust alla toppima omaenda väikeste valgete käekestega. Selge, et ma ei saa kelleltki paluda, et ta oma kätega mu vana koera lõugade vahele roniks, tegema midagi, mida too üldse ei taha.

Jah, Tötsu jätkab meil vapralt, kuigi ravimite toel. Aga ta oma vähiga on siiski diagnoosist alates juba aasta vastu pidanud ja paneb aina edasi. Elame veel!

Järg ongi sealmaal, et nädala lõpuks on “Minu Haapsalu” trükikojast väljas ja esitlemisküps. Kes Nostalgiapäevade raames liiguvad või muidu lähedal on, ja muidugi ka kõikvõimalikud uudishimulikud reisisellid, olete kõik oodatud sel laupäeval (12. septembril) kell 16.30 Haapsalus Kalda tn 3 asuvasse Walgesse Majja selle raamatu esitlusele! Walge Maja on endine Oboloni kõrts, enne seda Gulliveri rokiklubi, ning veel enne seda (nõukaajal) piimapood, kust ma õhtukas käies vahetundide ajal käisin kohukesi ostmas 🙂 Ja ka sellest on “Minu Haapsalus” juttu.

Kirjutasin “Minu Haapsalu” Petrone Prindi soovil ja tellimusel – võtsin pakkumise vastu, sest see andis hea motivatsiooni Haapsalu-raamatuga päriselt ka pihta hakata ja kuhugi välja jõuda. Olin ennegi mõelnud, et tahaksin Haapsalust kirjutada, aga kuni selget ja konkreetset vajadust pole, seni võibki jääda ju asja edasi lükkama, sest kogu aeg on nagunii midagi kiiret-kiiret käsil ja niimoodi võivadki paljud projektid jääda ainult minu pähe ning tegelikkuses mitte iialgi ilmavalgust näha. Nii on juhtunud varem mitme asjaga, küll ma juba tean.

Nõnda mööduski mu kevad “Minu Haapsalut” kirjutades ning suurem osa suvest selle eri toimetusjärkude ülevaatamise ning jälgimisega, tekstimuudatuste ja parandustega, kaardil kohtade märkimisega, fotode otsimisega ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegelikult tuli sellega hoopis rohkem tööd, kui alguses olin arvanud. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasemas postituses.

“Minu Haapsalu” langeb arvatavasti küll “Minu …” sarja formaadist selles suhtes natukene välja, et pole ju ausalt öeldes miski reisikiri, vaid kukub rohkem sinna memuaristika valdkonda. Aga kuidas teisiti oleks olnud võimalik? Ma polnud ju Haapsalust läbisõidul või seal pikemal reisil (kuigi asja võib iseenesest ka nii võtta, eks), vaid elasin seal 25 aastat oma täiskasvanuelust, pluss kõik need lapsepõlveaastate olemised ning viibimised. Kasvasin kokku Haapsaluga juba sel ajal, kui ta oli jumalast hüljatud räämas ja lagunev kõdulinnake, kus kõik hooned olid ebamäärast kooruvat värvi ja kõik vähegi kõrvalisemad tänavad kruusakattega, auklikud, ning olenevalt aastaajast porised või tolmavad. Just sellisena hakkasin Haapsalut armastama, ning kõik see, mis seal hiljem sündis, oli otsekui unistuste tõekssaamine vastu igasuguseid ootusi. Ma olen õnnelik, et mu silmad on seda metamorfoosi näinud.

Nägin Facebookis kevadel üht Urmas Lauri fotot, mis on tehtud Haapsalus umbes aastal 1990 või 1991, ja mulle tundub, et sellel võin olla mina oma emaga kunagise majapidamistarvete poe poolt vana kohtumaja poole minemas. Aga ma pole selles üldse kindel, sest isegi pilti suurendades ei suuda ma kindlalt öelda, kas see kahupea seal olen ikka mina – mis siis, et umbes nõnda ma tol ajal üldvaates välja nägin, ja mu ema ka. Kindlalt ma öelda ei saa, aga arvan.

Nojah! Algusest peale oli selge (ja ma arvan, et Petrone Prindile ka), et sellest raamatust ei tule mitte reisikiri, vaid pigem elulooline raamat, mis algab mu varaseimate lapsepõlvemälestustega Haapsalust ja lõpeb minu ärakolimisega, hõlmates sellega mu eluaastaid kolm-neli kuni nelikümmend neli. Ja neisse kümnenditesse on mõistagi mahtunud mitu keerukat ja huvitavat eluperioodi ning palju Haapsalu põnevaid ja kummalisi inimesi, tegemisi ja ettevõtmisi, sõpru, suhteid, elumuutusi ja ümberkorraldusi – nii minu isiklikus elus kui linnas endas. Väga intiimsetesse asjadesse ma küll ei lasku, sest liigne isiklikkus muutub tihtipeale piinlikuks ja ma tahtsin seda vältida, pealegi vaevlesin mitu korda kahtluste kütkes, kas praegu elavatele ja Haapsalus tegutsevatele inimestele ikka sobib, kui ma neist kirjutan või neid mainin, seepärast olin sellega pigem ettevaatlik.

Sedamoodi ongi see raamat pigem ühe inimese kujunemise teekonna kirjeldus, ja minu kirjanikuks kasvamise kirjeldus, sest kes neid kahte poolt jõuaks lahuta. Ja linna muutumise kirjeldus. Ma ei tea veel ausalt öeldes, kas ma olen selle tööga täiesti rahul. Üldjoontes olen, jaa, aga äkki siiski on mu praegune 49 eluaastat siiski liiga väike aeg tagasivaadete tegemiseks? Tõde selgub ja kristalliseerub aegamööda, ning inimene siiski areneb ja küpseb, kuni elab, nii et kui ma oleksin selle raamatu kirjutanud 70-aastaselt, siis oleks see ilmselt üsnagi teistsugune. Kindlasti targem ja küpsem. Samas, kui ma seda raamatut kirjutasin, pidin ma mitmegi kunagise sõbra ja tuttava puhul neid mainima minevikuvormis. Väga paljusid ei ole enam elavate kirjas. Uskumatult paljusid. “Minu Haapsalut” kirjutades tabasin end jälle ja jälle mõttelt, et oh, aga teda pole ju enam. Ja teda. Ja teda. Nüüd, enne selle raamatu ilmumist, on lahkunud veel üks mu vana sõber, keda raamatus nimetan. Ta lootis selle esitluse ajal veel elus olla ja kohale tulla …

Nii et pole mõtet panustada sellele, et 70-aastaselt oleks ma küpsem, targem ja õigem oma mälestusi kirja panema. Seda aega ei pruugi mulle antud olla. Sellepärast parem tegutsen kohe, muidu äkki jääb tegemata. Ning kui ma elangi kõrgesse ikka, siis küllap kirjutamiseks leidub teemasid veelgi.

Omaette õigustus on muidugi ka see, et järgmisel kevadel saan ma 50 aastat vanaks, ja see on juubel, mille puhul antiikmaailmas kustutati võlad ja lasti orjad vabaks 🙂 Selle puhul võib ette võtta nii mõndagi, kas pole? Isegi mälestuste kirjutamise.

Huvitavad seisud on meil viimasel ajal. Igasugused probleemid ilmuvad välja, ja täiesti ootamatult, ja kogu aeg peab jälle mingi jama klaarimisega tegelema. Oeh.

“Imelugudega”, mis peaks õigupoolest juba ammu trükikojast väljas olema, pole me veel trükikotta jõudnudki, sest sellega selgus igasuguseid asju ja küljendaja pidi igasuguseid vigureid välja mõtlema, et kuidagi jooksma ja klattima hakkaks. Ja mul on kurb seda öelda, aga kahjuks peab see raamat ilmuma veidi väiksemas formaadis, kui me plaanisime – sest teisiti ei mängi välja. Vähemalt ta ilmub. Ja vähemalt hakkab siiski täiesti söödav välja nägema, see minu viies lasteluulekogu. Pealkiri “Imelood” juba ütlebki, et tegemist on imelugudega, ja piltidelt on näha, et kõigi nende peategelane olen mina ise.

Ott on siia joonistanud geniaalsed pildid nagu ikka. Lihtsalt tööriista vahetuse tõttu tulid sisse tehnilised jamad, millega tegelemine võtab aega ja väärtuslikku eluenergiat. Aga saame hakkama.

Eelmisel nädalal, just kõige kibedamal sügavkülmikute täitumise ajal, ilmnes, et mu vana Whirlpooli sügavkülmik tõepoolest enam ei jaksa, ilmselt on nüüd uksetihendid ka läbi, lisaks muulepaarile vigurile, mis nagunii juba umbusku tekitas. Nii et tuli leida uus, soovitavalt veidike suurem, aga samas selline, mis ettenähtud kohale ära mahuks. Ja selgus, et taolise kõrgusega sügavkülmikut, nagu ma omale sahvrisse soovisin, polegi lihtne leida. Kõik on kas liiga madalad või liiga kõrged, ja ainus, mille neti- ja muid poode läbi kammides leidsin, oli mingisugune Severin. Ma pole ausalt öeldes kuulnudki, et Severin peale kohvimasinate ja kiirkeetjate veel külmikuid kah teeb, nii et arusaadavalt olen ma umbusklik. Aga alternatiivi ka ei olnud … sest sahvririiulitest ka ei tahaks loobuda, sest kuhu ma siis oma potid panen. Igatahes nüüd ongi meil see Severin. Ehk üllatab positiivselt.

Borši-, seljanka- ja rassolnikupõhjad on juba purkidega keldris. Mul on plaanis mõni päev veel suurem laar peedisupipõhjasid teha, siis peaks suppi küll olema.

Ning laupäevane muinastulede öö Pangodi järve ääres möödus lausvihmas. Kui eelmisel aastal oli kohal 300 inimest, siis sel aastal oli vast nii 30. Kui ise poleks asjaga lähedalt puutes olnud, oleks ise ka sellise koerailmaga ausalt öeldes koju teleka ette jäänud. Aga olin siiski kohal, lugesin oma lugemised ja tegin oma tegemised vihmakeebis ja kummikutes. Vanajumal oli seekord ikka täielikult meie vastu, sest tuul puhul suure lõkke kohe alguses ümber, vihm sadas mikrofonisse sisse, teerada mäest alla muutus sajus sigalibedaks ja kontserdist kujunes eepiline läbikukkumine. Mis siis ikka. See aasta siis nii.