Laupäeval esitlen “Minu Haapsalut”

Järg ongi sealmaal, et nädala lõpuks on “Minu Haapsalu” trükikojast väljas ja esitlemisküps. Kes Nostalgiapäevade raames liiguvad või muidu lähedal on, ja muidugi ka kõikvõimalikud uudishimulikud reisisellid, olete kõik oodatud sel laupäeval (12. septembril) kell 16.30 Haapsalus Kalda tn 3 asuvasse Walgesse Majja selle raamatu esitlusele! Walge Maja on endine Oboloni kõrts, enne seda Gulliveri rokiklubi, ning veel enne seda (nõukaajal) piimapood, kust ma õhtukas käies vahetundide ajal käisin kohukesi ostmas 🙂 Ja ka sellest on “Minu Haapsalus” juttu.

Kirjutasin “Minu Haapsalu” Petrone Prindi soovil ja tellimusel – võtsin pakkumise vastu, sest see andis hea motivatsiooni Haapsalu-raamatuga päriselt ka pihta hakata ja kuhugi välja jõuda. Olin ennegi mõelnud, et tahaksin Haapsalust kirjutada, aga kuni selget ja konkreetset vajadust pole, seni võibki jääda ju asja edasi lükkama, sest kogu aeg on nagunii midagi kiiret-kiiret käsil ja niimoodi võivadki paljud projektid jääda ainult minu pähe ning tegelikkuses mitte iialgi ilmavalgust näha. Nii on juhtunud varem mitme asjaga, küll ma juba tean.

Nõnda mööduski mu kevad “Minu Haapsalut” kirjutades ning suurem osa suvest selle eri toimetusjärkude ülevaatamise ning jälgimisega, tekstimuudatuste ja parandustega, kaardil kohtade märkimisega, fotode otsimisega ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegelikult tuli sellega hoopis rohkem tööd, kui alguses olin arvanud. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasemas postituses.

“Minu Haapsalu” langeb arvatavasti küll “Minu …” sarja formaadist selles suhtes natukene välja, et pole ju ausalt öeldes miski reisikiri, vaid kukub rohkem sinna memuaristika valdkonda. Aga kuidas teisiti oleks olnud võimalik? Ma polnud ju Haapsalust läbisõidul või seal pikemal reisil (kuigi asja võib iseenesest ka nii võtta, eks), vaid elasin seal 25 aastat oma täiskasvanuelust, pluss kõik need lapsepõlveaastate olemised ning viibimised. Kasvasin kokku Haapsaluga juba sel ajal, kui ta oli jumalast hüljatud räämas ja lagunev kõdulinnake, kus kõik hooned olid ebamäärast kooruvat värvi ja kõik vähegi kõrvalisemad tänavad kruusakattega, auklikud, ning olenevalt aastaajast porised või tolmavad. Just sellisena hakkasin Haapsalut armastama, ning kõik see, mis seal hiljem sündis, oli otsekui unistuste tõekssaamine vastu igasuguseid ootusi. Ma olen õnnelik, et mu silmad on seda metamorfoosi näinud.

Nägin Facebookis kevadel üht Urmas Lauri fotot, mis on tehtud Haapsalus umbes aastal 1990 või 1991, ja mulle tundub, et sellel võin olla mina oma emaga kunagise majapidamistarvete poe poolt vana kohtumaja poole minemas. Aga ma pole selles üldse kindel, sest isegi pilti suurendades ei suuda ma kindlalt öelda, kas see kahupea seal olen ikka mina – mis siis, et umbes nõnda ma tol ajal üldvaates välja nägin, ja mu ema ka. Kindlalt ma öelda ei saa, aga arvan.

Nojah! Algusest peale oli selge (ja ma arvan, et Petrone Prindile ka), et sellest raamatust ei tule mitte reisikiri, vaid pigem elulooline raamat, mis algab mu varaseimate lapsepõlvemälestustega Haapsalust ja lõpeb minu ärakolimisega, hõlmates sellega mu eluaastaid kolm-neli kuni nelikümmend neli. Ja neisse kümnenditesse on mõistagi mahtunud mitu keerukat ja huvitavat eluperioodi ning palju Haapsalu põnevaid ja kummalisi inimesi, tegemisi ja ettevõtmisi, sõpru, suhteid, elumuutusi ja ümberkorraldusi – nii minu isiklikus elus kui linnas endas. Väga intiimsetesse asjadesse ma küll ei lasku, sest liigne isiklikkus muutub tihtipeale piinlikuks ja ma tahtsin seda vältida, pealegi vaevlesin mitu korda kahtluste kütkes, kas praegu elavatele ja Haapsalus tegutsevatele inimestele ikka sobib, kui ma neist kirjutan või neid mainin, seepärast olin sellega pigem ettevaatlik.

Sedamoodi ongi see raamat pigem ühe inimese kujunemise teekonna kirjeldus, ja minu kirjanikuks kasvamise kirjeldus, sest kes neid kahte poolt jõuaks lahuta. Ja linna muutumise kirjeldus. Ma ei tea veel ausalt öeldes, kas ma olen selle tööga täiesti rahul. Üldjoontes olen, jaa, aga äkki siiski on mu praegune 49 eluaastat siiski liiga väike aeg tagasivaadete tegemiseks? Tõde selgub ja kristalliseerub aegamööda, ning inimene siiski areneb ja küpseb, kuni elab, nii et kui ma oleksin selle raamatu kirjutanud 70-aastaselt, siis oleks see ilmselt üsnagi teistsugune. Kindlasti targem ja küpsem. Samas, kui ma seda raamatut kirjutasin, pidin ma mitmegi kunagise sõbra ja tuttava puhul neid mainima minevikuvormis. Väga paljusid ei ole enam elavate kirjas. Uskumatult paljusid. “Minu Haapsalut” kirjutades tabasin end jälle ja jälle mõttelt, et oh, aga teda pole ju enam. Ja teda. Ja teda. Nüüd, enne selle raamatu ilmumist, on lahkunud veel üks mu vana sõber, keda raamatus nimetan. Ta lootis selle esitluse ajal veel elus olla ja kohale tulla …

Nii et pole mõtet panustada sellele, et 70-aastaselt oleks ma küpsem, targem ja õigem oma mälestusi kirja panema. Seda aega ei pruugi mulle antud olla. Sellepärast parem tegutsen kohe, muidu äkki jääb tegemata. Ning kui ma elangi kõrgesse ikka, siis küllap kirjutamiseks leidub teemasid veelgi.

Omaette õigustus on muidugi ka see, et järgmisel kevadel saan ma 50 aastat vanaks, ja see on juubel, mille puhul antiikmaailmas kustutati võlad ja lasti orjad vabaks 🙂 Selle puhul võib ette võtta nii mõndagi, kas pole? Isegi mälestuste kirjutamise.

1 kommentaar

  1. kaarnake said,

    24. sept. 2020 kell 19:37

    Mälestuste kirjutamine on mõnikord teraapiline.
    Palju õnne uue raamatu ilmutamise puhul!
    Ilusat sygist ja.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: