Pole raamatuesitlusest veel rääkinudki!

Tempo võtab jälle tuure üles ja ainet oleks juba mitme postituse jagu, aga näe, postituste kirjutamiseks pole seetõttu sugugi aega jagunud. Jälle see igivana paradoks, et kui on, millest kirjutada, siis pole aega kirjutada, ja kui on aega kirjutada, siis pole midagi kirjutamisväärset juhtunudki, nii et välja tuleks mõttetu undamine. Mõtisklesin selle paradoksi üle juba päris noorena, kui sõpradega tihedas kirjavahetuses olin – aga nii see on.

Sestap pean nentima tõsiasja, et “Minu Haapsalu” esitlus 12. septembril Haapsalus on mul siiamaani kajastamata, ja püüan selle vea otsekohe parandada. Eks nende muude sündmustega edaspidi näe.

Kõigepealt ma tahan südamest tänada neid paljusid inimesi, kes muude Nostalgiapäevade ürituste vahelt võtsid ette ja tulid Walgesse Majja mu raamatuesitlusele! Ja eriti tänan ma Arvo Tarmulat, kelle tehtud pilte ma selles blogipostituses kasutan.

Ma tänan südamest kõiki kuulajaid ja raamatuostjaid ja kõiki, kes mulle lilli ja kingitusi tõid – ausõna, nagu sünnipäev oleks olnud kohe. Mul on tõesti kahju, et me ei osanud prognoosida nii suurt huvi selle raamatu esitluse vastu, nii et olime ürituseks valinud ruumi, mis mahutas vaid umbes 40 inimest, aga kuhu meil õnnestus lõpuks end sisse pressida umbes kuuekümne-seitsmekümnekesi, ja kahjuks jäi hulk inimesi veel välja tänavale, sest Walge Maja ei veninud kuidagi.

Midagi sellist pole minuga ammu juhtunud – et kohaletulnud inimesed ei mahu mu esinemisele ära ja jäävad ukse taha. Palun andeks kõigilt, kellega nii juhtus. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et minu ja selle raamatu vastu nii suur huvi on! Aga on.

Raamatuesitlusel esitas Haapsalu Indrek Kalda koos Otiga kaks minu luuletustest viisistatud laulu. Aitäh neile mõlemale!

Krista Kumberg juhtis vestlust ja küsitles mind rahva ees. Aitäh, Krista!

Ja ma andsin väga palju autogramme.

Eriliselt tegi südame soojaks, et kohale olid ilmunud mõned õige kaugel elavad sõbrad.

Selle konjaki, mis te mulle kinkisite, hoian ma erilisteks puhkudeks!

Pärast esitlust läksime väiksema kambaga edasi Gallia Kukke tähistama – enne kui me Otiga pidime alustama pikka koduteed pimedas sügisöös. Tötsu saab jälle rohtusid, hommikul ja õhtul, ja tablette saan talle sisse ainult mina … Ses suhtes ma soovitan kõigile, kel on noor kutsikas või noor koer majas – tasub õpetada tabletivõtmist, see teeb elu hiljem oluliselt lihtsamaks. Leenut ma juba teadsin harjutada pisikeste C-vitamiini dražeede ja südamekujuliste koeravitamiinidega. Aga Tötsu nooruses ma nii tark ei olnud ja see loom käitubki nagu Hiina keisri toidumaitsja, isegi pasteedi sisse peidetud tableti oskab ta järele jätta. Nii et ma pean talle kõik ravimid sõna otseses mõttes kurgust alla toppima omaenda väikeste valgete käekestega. Selge, et ma ei saa kelleltki paluda, et ta oma kätega mu vana koera lõugade vahele roniks, tegema midagi, mida too üldse ei taha.

Jah, Tötsu jätkab meil vapralt, kuigi ravimite toel. Aga ta oma vähiga on siiski diagnoosist alates juba aasta vastu pidanud ja paneb aina edasi. Elame veel!

2 kommentaari

  1. Maire said,

    26. sept. 2020 kell 19:46

    Meie jäime oma Haapsalu reisiga väga rahule 🙂 Põikasime pärast veel rehabilitatsioonikeskusest ka läbi, et Eve-Ly Villbergi näitus üle vaadata ja siis põrutasimegi juba kodu poole. Eve-Lyga me õppisime kunagi koos keeltekoolis rootsi keelt. Enne raamatuesitlust saime imekombel kohad ka Dietrichisse, sinna kangi alla, nii et jõudsime isegi toiduelamuse saada. Rahvast oli nii palju linnas, et restoranis laua saamine tundus tõeline ime.
    Muide, ma lugesin kohe pühapäeval ühe hingetõmbega raamatu läbi ka, ei suutnud kiusatusele vastu panna 🙂 Ja mulle nii väga-väga meeldis. Selline nostalgiline rännak minevikku, väga armsatesse Haapsalu mälestustesse. Nii palju äratundmisi, et vahepeal oli tunne nagu loeks enda elust episoode 🙂 Ma kirjutasin Goodreadsi arvustuse ka.

  2. Ruth said,

    29. sept. 2020 kell 10:40

    Tekkis huvi raamatu vastu.;)
    Ja koerateema.. nii tuttav! Kui mul oli oma pennule vaja tablette anda, siis kui kõik asjad.. pasteedid, kotletid, sardellid jms olid juba läbi proovitud..loe: tablett ikka suunurgast välja lükatud… siis kõige paremini aitas või! Mätsid või tableti ümer, nii et ühtki augukes ei jää.. ja lõnks! Imestasin ise ka, et nii lihtne asi ja toimis! Ja korduvalt toimis. Edu.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: