Aidi Vallik avalikult

Hullult rahvarohke nädal on seljataga. Mulle meeldivad inimesed ja ma käin, esinen ning suhtlen hea meelega, aga ei saa salata, et suure intensiivsuse juures väsitab see ära ka. Õnneks vahelduvad intensiivsed perioodid siiski jälle rahulikumatega ning nii saab täitsa hakkama ju.

Muide, minu eelmises postituses mainitud OPi salvestusel käigu tulemust saab vaadata ERR-i järelvaatamisest: https://etv.err.ee/1150742/aidi-vallik-esitleb-uusi-teoseid. Ning selgub, et sellest teleintervjuust on saanud veel uudisloogi: https://kultuur.err.ee/1151002/aidi-vallik-lastekirjanikul-on-tagasiside-saamine-aina-keerulisem

Mis põhiline, ma olen väga rahul selle rohelise kleidiga, mille endale telesse mineku eel ostsin.

Nii ma ei jätnud kasutamata juhust kanda seda rohelist kleiti ka järgmisel õhtul Elva raamatukogus esinedes.

Ning neljapäeval esinesin ka Nõo raamatukogus. Väikestes kohtades ma ju nüüd jälle esinen. Vahepeal, kui koroonanumbrid taas üles lendasid, põdesin ja tühistasin oma esinemisi – aga nüüd vaatan iga kord eraldi “õunte pealt”, kas julgen või ei julge. Kui esinemiskohas pole juba paar nädalat nakatumisi olnud, siis ma ikka lähen.

Ah jaa –kolmapäeval tõime trükikojast ära oma “Imelood” ning reedel sõitis hulgimüüjate ports trükikoja autoga Tallinnasse. Ma usun, et täna on see raamat juba poodidest täitsa leitav! Ka minu käest otse saab seda osta, nii et kes tahab isiklikult ja autogrammiga, siis olete oodatud mulle kirjutama ja teada andma.

Nädalavahetus tuli samas vaimus seltskondlik. Käisime Darling Celly’s kennelis nunnusid koeri patsutamas ja sealset värsket remonti imetlemas. Leenu oli kaasas ja sai kah joosta oma kutsikapõlvemaadel ning sugulased üle vaadata. Võtsime ise vastu ühed toredad külalised. Ning pühapäeval käisime ühte oma küla tallu lubatud raamatut ära viimas, mis lõppes samuti külasolemise, kohvitamise ja jutustamisega.

Homme aga olen Haapsalus rahva ees.

See kõik on väga tore, aga aiatöid ei ole enam üldse aega teha. Ja rotid hekseldasid aita tahenema pandud säilitusporgandid terveks mäeks pisikesteks porgandihelvesteks.

Tuleb nii välja, et pean sel aastal oma talveporgandi ikka mõnelt päris kasvatajalt ostma. Ja käesolevast juhtumist on mul õppida seda, et porgandid ei tohi kauem kui üks öö mitte kusagil taheneda, sest pärast neid pole enam järel lihtsalt.

Täna, st teisipäeval (sest tehniliselt võttes on käes ju juba kolmapäev), käisin Tallinnas end kaameratele näitamas. ERR-i kultuurisaade OP salvestas minuga lõigu selleneljapäevase saate jaoks, nii et vaadake! Räägin seal septembris ilmunud “Minu Haapsalust” …

… rahvusvahelisse “White Ravensi” kataloogi valitud “Seebu maailmast” …

… ja tagatippu veel hetkel alles poodidesse jõudmata “Imelugudest” kah.

“Imelugudega” on asjalood aga õnneks siiski juba sealmaal, et homme-ülehomme trükikojas seda pakitakse ja reedel sõidabki see kaubaautos juba Tallinnasse Apollo ja Rahva Raamatu hulgiladudesse, kust see poodidesse laiali jagatakse. Hellitan lootust, et saan mõnikümmend eksemplari homme trükikojast siiski juba enda kätte ka, olgu pakkimata või ilma, sest kell 17 on mul esinemine Elva raamatukogus ja ülehomme kell 14 Nõo raamatukogus ning ma tahaks kasutada võimalust ka seda täiesti uut raamatut näidata ja müüa.

Nädalavahetusel veetsin oma väga vanade sõprade pundiga Lõuna-Läänemaal. See oli kaks päeva nagu teises maailmas, väga mõnus. Tegime veidi põllutööd, külastasime üht dendroparki, käisime väiksel kultuuriekskursioonil Paadrema õigeusukiriku juures ja kalmistul Karl Ristikivi hauale küünalt panemas. Ott oli kodus koerte eest hoolitsemas ja nii võisingi reedest pühapäevani täiesti vabaks võtta.

Paadrema õigeusukirik on imeilus.

Ilm oli selle reisi ajaks muidugi juba hoopis teist nägu läinud kui nädala eest. Öökülmad algasid meil eelmisel kolmapäeval, kui õhutemperatuur öösel langes miinus 1,5-ni. Pärast seda on peaaegu iga öö miinust teinud, ja ega päevasedki kraadid ole suurem asi. Eile sadas esimest lörtsi.

Hea, et enne sõitu köögiviljaaias üsna puhta vuugi jõudsin teha ja ära korjata kõik, mis korjata andis. Kõrvitsad olid juba nädal varemgi rehetoas varjul.

Samuti oli mul hea meel, et otse külmade eel leidsin siiski selle aja, et korjata ära hunnik peiulilleõisi ja proovida nendega lõnga värvida.

Vasakpoolne viht on peitsitud ainult vaskvitrioliga, parempoolne aga sai alustuseks maarjajääd kah.

Viimasel seenelkäigul leidsin ka kamalutäie verkjaid vöödikuid. Võtsin nad kaasa. Neid oli muidugi lõnga värvimiseks liiga vähe, aga ometi tahtsin proovida, ja tulemus on selline kena hele vanaroosa. Kui seeni oleks olnud vajalikul hulgal, oleks aga üsna korraliku punase saanud.

Ning ma pole vist veel näidanud oma selleaastasi kuivlilli?

Eilne päev tõi suure uudise: mu eelmisel suvel ilmunud “Seebu maailm” valiti väga mõjukasse ülemaailmsesse lastekirjanduskataloogi “The White Ravens”. Seda antakse välja Münchenis Rahvusvahelise Noorteraamatukogu (Internationale Jugendbibliothek) poolt, sealsed spetsialistid valivad kõikjalt maailmast saadetud lasteraamatutest välja parimad ja koostavad nende kohta tutvustused. Kataloogist saavad uudiskirjanduse kohta teavet kirjastajad, raamatukogutöötajad ja kõik, kes töötavad kuidagimoodi lastekirjandusega. Igal aastal valitakse kataloogi umbes 200 raamatut tervest maailmast ja seda esitletakse igal sügisel Frankfurdi raamatumessil. Nii et sinna pääsemine on uhke asi ja suur tunnustus, ja mul on nüüd õigus esitleda “Seebut” talle omistatud White Ravensi märgi all.

Eelmisel aastal seda raamatut avaldades olin küll täis kõhklusi ja kahtlusi, sest sellest tuli nii omamoodi lasteraamat. See on vist kõige tõsisema sisuga lasteraamat üldse, mis ma olen kirjutanud. Armastus ongi tõsine asi, ja see lugu räägibki ühe lapse, Seebu armastusest oma ema ja isa vastu. Räägib sellest, kuidas väikese lapse maailm koosneb põhiliselt tema vanematest ja kodust, ja kui see kildudeks variseb, siis kuidas on lapsel võimalik oma maailm uuesti üles ehitada. Nii et – see on raamat armastusest ja unistustest. Sügav. Isiklik. Tõsine. See on raamat lastele, kes tunnevad ennast maailmas üksinda, ja see on raamat emadele ja isadele, kes mitte iialgi ei tahaks oma lapsi nõnda tundma panna. Minu meelest on see väga oluline.

“Seebu maailm” on õigupoolest ka Eestis pälvinud kiitvaid arvustusi, vääris esiletõstmist lastekirjanduse aastaülevaadetes ja oli Kultuurkapitali aastapreemia nominentide hulgas, mis kõik on mulle pärast selle ilmumist tõestanud, et suutsin tõepoolest kirjutada midagi head. Aga see raamat ei oleks päris see, kui seda poleks illustreerinud Lumimari, kes tabas selle loo hinge otsekui õhust, nii vahetult ja täpselt.

Ka “Seebu maailma” ülesehitus ei ole päris tavaline ega lihtne, vaid see jaotub tumedate tõsieluliste sündmuste ja hoopis helgemate unistuste-sündmuste vahel. Ma kartsin algul, et lapsel on lugedes ehk keeruline eristada neid reaalse elu ja unistuste kohti, sellepärast kasutasime raamatus ka eri värvi kirja nende jaoks. Ja ka piltide toel peaks see vahe olema arusaadav küll.

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et lastele peaks kirjutama nii elu headest kui ka halbadest asjadest, sest elus on need mõlemad pooled ju alati olemas. “Seebu maailm” oligi üks selline katsetus kirjutada lastele arusaadavalt lapse elu ühest valusaimast võimalikust asjast. Ma kardan muidugi, et just sellepärast paljud lapsevanemad seda raamatut oma lastele ei ostagi. Kas see siis puudutab neid ennast kuidagi ebameeldivalt või on nad lihtsalt seisukohal, et lapsel pole vaja halbadest asjadest mitte midagi teada. See lihtsalt ongi nii maailmavaateline küsimus, et siin pole isegi mõtet vaielda mitte.

Igatahes “Seebu maailm” sõidab koos Rahvusvahelise Noorteraamatukoguga Frankfurti ja kevadel Bolognasse raamatumessidele, kus nad eksponeerivad seda koos ülejäänud umbes 200 oma kataloogi võetud lasteraamatuga, ja see tähendab võimalust, et ehk mõni kirjastus tahab seda mõnes teises riigis välja anda. Seebu näeks niimoodi maailma kah! Hoiame aga pöialt.

Tervet 2020. aasta kataloogi saab uurida siit: bit.ly/WhiteRavens2020.

Pole sellest blogis millegipärast kirjutanud, kuigi suvi otsa oleme teemaga tasapisi muudkui tegelenud. Nimelt veidi enne jaanipäeva sauna tehes avastasime Otiga suna põranda ja küttepuude kasti vahelt välja kasvamas sellise seene.

Guugeldamine andis alust kahtlustada toda kõige kurikuulsamat majaõgijaseent – vammi ennast. Aga ma ikka lootsin, et ehk äkki on see midagi muud, andku jumal, nii et ma saatsin foto ühte majaseente tõrjega tegelevasse firmasse… kust sain vastuseks, et jah, tegemist on tüüpilise majavammi viljakehaga.

Siis tuli juba kohapealne konsultatsioon targa majaseenemehega ja juhtnöörid edasiseks tegevuseks. Igatahes sauna eesruumi põrandast, mille Ott kibekiiresti välja lammutas koos vammi viljakehaga, sai jaanituli.

Edasi tuli põrandaalune kergkruus välja vedada ja natuke pinnast ka. Sellega edenesime väga aeglaselt, aga õnneks nüüd sügiseks sai asja ka. Seenetõrjefirmast tuli mürgimees ja pritsis kõik üle, ka vundament sai oma jao. Et tema mürgiprits kippus iga natukese aja tagant umbe minema, siis ta jälle ja jälle pidi seda loksutama ning seest välja sortsutama, sauna ette rohu peale, ikka lirtsti ja lirtsti. Töö sai tehtud, mees läks minema, lasime Leenu jälle aeda lahti, ja näis, et elu võib nüüd hoopis helgemalt edasi minna uue põranda valamise suunas.

Aga. Umbes tunni aja pärast tuli tuppa Leenu, karv turjal, kaelal,külgedel ja seljal märg ja turris, haises üleni nagu keemiakombinaat ja oli ise süüdimatult õnnelik.

Mis te arvate? Jah, vammimürgi loigud sauna ees olid talle meeldinud kohe hirmsasti. Nii hirmsasti, et ta otsustas ennast üleni selle toreda lõhnaga kokku püherdada!

Appi. Selge oli, et tuleb kiiresti tegutseda, enne kui mürk naha kaudu imenduma hakkab, eks ole. Kuigi koer ei ole seen, on tegemist ikkagi päris karmi mürgiga ja keegi ei oska ilmselt ennustada, mis see koera organismiga sinna sattudes tegema võib hakata. Jah?

Koer kohe duši alla! Selge! Aga kas meil koerašampooni on? Ei ole, sest suvepesu ajal kulus kõik ära ja meil polnud pähe tulnud uut osta. Nii kimas Ott kõigepealt Elvasse koerašampooni tooma. Aga siis me pesime Leenu kapitaalselt puhtaks, suure hirmuga jälgisin, ega tal ometi juba kuidagi paha hakka … Föönitasime ja. Mitu tundi mässasime selle tohlakaga, kellel endal pole nii palju aru peas, et mürkkemikaalidest kaarega ümbert ringi käia!

Igatahes Leenu sai pestud, rahunesime kõik maha, mingeid mürgistussümptomeid ei ilmnenud. Kuni järgmisel päeval hakkas koer ennast kratsima nagu sõge. Ja karva hakkas langema. Ta vaeseke sügeles üle kere nii et kole, kratsis ja kratsis, verised laigud olid juba nende kohtade peal, kuhu ta jõulisemalt kraapsima ulatus. Ja kõik põrandad olid ta villa täis.

“Peske vähemalt üks kord veel,” õpetas loomaarst, kelle telefonis kätte sain. “Peske, kuni kõik mürgijäägid nahalt kätte saate!” Ja me pesime teda uuesti.

Kratsimine ei lõppenud. Karv langes ja langes.

Siis hakkasime loomaarsti näpunäidete järgi allergiarohtu andma. Sai megakogustes Zyrtekit, kuni see trall umbes viie päeva pärast lõppes. Huh.

Igatahes nüüd me teame temaga ka kemikaalide osas ettevaatlik olla. Mine tea, kuhu ta jälle püherdama tahab viskuda. Ja mis see ta nahaga teeb. Praegu on ta igatahes seljalt ja külgedelt tublisti hõredam kui enne vammimürgiga kohtumist. Aga vähemalt ta ei sügele enam ja katkikratsitud laigud kah juba paranevad ilusasti.

Ja sauna põrandale on uus liiv sisse veetud ning peagi läheb valamiseks.

Läinud nädalal läks lõpuks trükikotta mu järjekordne lasteluuleraamat pealkirjaga “Imelood”. Seal on jälle tegemist värssjutustustega – nagu haigus oleks mul viimastel aastatel sellega kaelas kohe! Kõikide nende luulelugude peategelane olen seekord ma ise. Ja need on paljuski inspireeritud just mu uue kodu muinasjutulisest ja arhailisest atmosfäärist, kus vabalt võibki igasuguseid selliseid asju juhtuma hakata!

Raamatus sisalduva 29 luuleloo jooksul jõuan juustuauku kinni jääda, saba taha kasvatada, lume ära süüa, jäälilled õitsema ajada, kakukese seljas ringi sõita, terve metsa maha langetada, päkapikud orjastada, lehed puu otsa tagasi puhuda, vokiga taevasse lennata, konna kosjad tagasi lükata ja veel palju muud korda saata.

Muidugi on selles raamatus Oti joonistatud pildid. Kes muu mind paremini joonistada oskaks!

Luuletused on naljakad ja viguriga, nagu mul tihtilugu nad tulevad. Loodan, et see pakub lõbu nii lastele kui nende vanematele. Kui sihtgrupist veel täpsemalt rääkida, siis ma kujutan ette, et kõige paremini passivad need luulelood umbes kümneaastastele lastele, sest sõnavara neis on tegelikult üsna keeruline ja paljude tekstide puhul on hea midagi enne muinasjuttudest ja muistenditest teada ka.

Usun, et saame selle trükikojast kätte umbes kahe nädala pärast ning siis peagi poodidesse ka. Annan kindlasti sellest teada!