Vammisaaga finaal

Pole sellest blogis millegipärast kirjutanud, kuigi suvi otsa oleme teemaga tasapisi muudkui tegelenud. Nimelt veidi enne jaanipäeva sauna tehes avastasime Otiga suna põranda ja küttepuude kasti vahelt välja kasvamas sellise seene.

Guugeldamine andis alust kahtlustada toda kõige kurikuulsamat majaõgijaseent – vammi ennast. Aga ma ikka lootsin, et ehk äkki on see midagi muud, andku jumal, nii et ma saatsin foto ühte majaseente tõrjega tegelevasse firmasse… kust sain vastuseks, et jah, tegemist on tüüpilise majavammi viljakehaga.

Siis tuli juba kohapealne konsultatsioon targa majaseenemehega ja juhtnöörid edasiseks tegevuseks. Igatahes sauna eesruumi põrandast, mille Ott kibekiiresti välja lammutas koos vammi viljakehaga, sai jaanituli.

Edasi tuli põrandaalune kergkruus välja vedada ja natuke pinnast ka. Sellega edenesime väga aeglaselt, aga õnneks nüüd sügiseks sai asja ka. Seenetõrjefirmast tuli mürgimees ja pritsis kõik üle, ka vundament sai oma jao. Et tema mürgiprits kippus iga natukese aja tagant umbe minema, siis ta jälle ja jälle pidi seda loksutama ning seest välja sortsutama, sauna ette rohu peale, ikka lirtsti ja lirtsti. Töö sai tehtud, mees läks minema, lasime Leenu jälle aeda lahti, ja näis, et elu võib nüüd hoopis helgemalt edasi minna uue põranda valamise suunas.

Aga. Umbes tunni aja pärast tuli tuppa Leenu, karv turjal, kaelal,külgedel ja seljal märg ja turris, haises üleni nagu keemiakombinaat ja oli ise süüdimatult õnnelik.

Mis te arvate? Jah, vammimürgi loigud sauna ees olid talle meeldinud kohe hirmsasti. Nii hirmsasti, et ta otsustas ennast üleni selle toreda lõhnaga kokku püherdada!

Appi. Selge oli, et tuleb kiiresti tegutseda, enne kui mürk naha kaudu imenduma hakkab, eks ole. Kuigi koer ei ole seen, on tegemist ikkagi päris karmi mürgiga ja keegi ei oska ilmselt ennustada, mis see koera organismiga sinna sattudes tegema võib hakata. Jah?

Koer kohe duši alla! Selge! Aga kas meil koerašampooni on? Ei ole, sest suvepesu ajal kulus kõik ära ja meil polnud pähe tulnud uut osta. Nii kimas Ott kõigepealt Elvasse koerašampooni tooma. Aga siis me pesime Leenu kapitaalselt puhtaks, suure hirmuga jälgisin, ega tal ometi juba kuidagi paha hakka … Föönitasime ja. Mitu tundi mässasime selle tohlakaga, kellel endal pole nii palju aru peas, et mürkkemikaalidest kaarega ümbert ringi käia!

Igatahes Leenu sai pestud, rahunesime kõik maha, mingeid mürgistussümptomeid ei ilmnenud. Kuni järgmisel päeval hakkas koer ennast kratsima nagu sõge. Ja karva hakkas langema. Ta vaeseke sügeles üle kere nii et kole, kratsis ja kratsis, verised laigud olid juba nende kohtade peal, kuhu ta jõulisemalt kraapsima ulatus. Ja kõik põrandad olid ta villa täis.

“Peske vähemalt üks kord veel,” õpetas loomaarst, kelle telefonis kätte sain. “Peske, kuni kõik mürgijäägid nahalt kätte saate!” Ja me pesime teda uuesti.

Kratsimine ei lõppenud. Karv langes ja langes.

Siis hakkasime loomaarsti näpunäidete järgi allergiarohtu andma. Sai megakogustes Zyrtekit, kuni see trall umbes viie päeva pärast lõppes. Huh.

Igatahes nüüd me teame temaga ka kemikaalide osas ettevaatlik olla. Mine tea, kuhu ta jälle püherdama tahab viskuda. Ja mis see ta nahaga teeb. Praegu on ta igatahes seljalt ja külgedelt tublisti hõredam kui enne vammimürgiga kohtumist. Aga vähemalt ta ei sügele enam ja katkikratsitud laigud kah juba paranevad ilusasti.

Ja sauna põrandale on uus liiv sisse veetud ning peagi läheb valamiseks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: