Aidi Vallik avalikult

Nüüd, kui mina oma aja põhiliselt toas kirjutuslaua taga veedan, käib õues kibe andmine, sest mees jõudis oma pika hoojooksuga lõpule ning algas sooritus ise.

Algusest peale, st juba 6 aastat tagasi, üldse esimest korda siia sattudes, oli selge, et sellesse vanasse väiksesse lambalauta tuleb Oti trummi- ja prooviruum. Aga iga mõtet tuleb ju ikka küpsetada, kaaluda, klaarida ja settida lasta, et kas tõesti ja mis ja kuidas ja …

Eelmisel suvel kaevas Ott sealt paljude kärutäite kaupa pinnast välja. Kultuurikiht oli tõeliselt paks.

Ning sel suvel kaevas Ott sinnani elektrikaabli maasse, on seal katuse ära parandanud, valas sõbraga põranda, on laepealse soojustanud. Järg on nüüd siinmaal. Väljast:

Ja seest:

Nagu pildilt näha, uks ja kaks akent on juba olemas, üks aken ettegi tõstetud. Kui selle karbi kinni saab, siis on sees hoopis mõnusam tegutseda. Üks sõber tuli Otile siia mõneks päevaks appi ka, eks koos on asjal teine minek ja ehk saab varsti selle ruumi kasutuskõlblikuks. Bändikola ja Oti talvine trummimängukuut kolivad nüüd igatahes mu peo-aidast ära sinna, kus nende õige koht.

Tööde vahepeal käiakse toas end soojendamas, kohvi joomas ja pilli mängimas. Ott istub seljaga, nii et ei ole näha, et tema mängib cajon’i. Mis on ka trumm, aga selline kandiline, millel mängu ajal peal istutakse. Me kasutame seda viimasel ajal köögis ka selleks, et blokeerida Leenu tee vana haige Tötsuni.

Minul aga on dokumendirohked päevad: reedel tegin Kulkale taotlust lasteluulekogu “Meie tänavas” väljaandmiseks, täna kirjutasin kokku kirjanikupalga taotluse materjale. Ärge öelge, et selle jaoks aega ei lähe. Läheb küll. Oo jaa, sinna kaob mul palju väärtuslikke töötunde, sest mina kahjuks ei ole üks neid õnnelikke, kellel sihuke asi käib siuh ja vilks. Mina olen sellise asja jaoks liiga aeglane. Aga kõik saab tehtud. Vist.

Tänase seisuga on tööjärg trükikojale üle antud ja ma loodan, et nad teevad selle raamatu valmis nii ruttu, kui olud vähegi võimaldavad! Sest see raamat tuleb tõepoolest imeilus. Ja hea. Sest luuletused seal sees on kahtlemata väga head! Tegin oma parima. Lumimari tegi ka. Mis muud kui üks hea asi niimoodi välja tulla saabki!

Mõned leheküljed väikeseks eelroaks.

Ilm on jõle. Eile õhtul keeras korralikuks tormiks, hommikuks küll just nagu vaibus ja lubas mul terrassil lambanaha peal oma hommikukohvigi ära juua. Asjatult optimistlikuna tegin juba plaane, kust ja kuidas ma täna näpistan kolm-neli tundi valget aega raamatu trükkitoimetamise kõrvalt ka selle jaoks, et aeda minna … Aga kella 12 paiku päeval tõusis torm uuesti ja seekord koos korraliku vihmaga. Alles nüüd õhtul on justkui vähe vaiksemaks tõmmanud.

Nojah, eks siis tuleb muudkui Viasat Historyt vaadata (see on telekanal, mis meil kodus käib enam-vähem tapeedina – kuigi ma vist hakkan selles osas tasapisi ümber mõtlema, sest viimasel ajal on neil seal ainult II maailmasõda ja natsid, mis on ausalt öeldes juba tüütuks muutunud) ja sinna juurde kududa.

Need sokid lähevad jõuludeks ühele armsale ja imposantsele härrale. Katsetasin üht kummalist mustrit, mille ammuselt Nõukogude Naise mustrilehelt leidsin. Olin skeptiline, aga pärast paari tolli kudumist juba vaimustuses. Nii põnev muster! Jääb veidi mahuline, pehme ning paks. Ja hämmastaval kombel elastne, peaaegu nagu soonik, kuigi mitte päris.

Ja pärast neid paari tolli ma teadsin ka, kellele ma neid koon. Mul on tunne, nagu ma oleksin natuke meie lapsepõlve neisse kudunud.

Teised sokid on selles mõttes kummalised, et … Need lähevad tegelikult tänuvõla katteks ühele mehele, kes armastab ja kollektsioneerib ilusaid nukke ning peeni lõhnaõlisid, kasvatab roose, armastab pitsi ja kauneid kangaid. Selle kõige taustal ma mõtlesin, et ju meeldiksid talle ka valged pitssokid ja ilmselt on tal nendega üks igavene ikaldus, sest kust võtab üks igavene pirakas meesterahvas välja valged pitssokid, mis talle jalga läheksid? Millegipärast kootakse ainult neid naiste omi. Ma siis tegin talle ühed väheke suuremad, nii umbes number 44 või nii. Said väga ilusad. Kahjuks on mu pildistamisoskus nende ilu väljatoomiseks liialt käpardlik, aga ehk aimu saab ikka.

Noh, nii ta läheb. Peaasi, et ikka läheb.

Läinud nädala suur uudis oli see, et Lumimari on tegelikult veebruaris ilmuma pidanud “Unelauluraamatu” juba praeguseks valmis joonistanud ja valmis seda küljendaja kätte andma!

Nii et mis valmis, see trükki, eks? Noh, nii ma otsustasingi. Aasta parim lasteraamatute müügiaeg on loomulikult aasta lõpus.

Nüüd on ka küljendus lõpujärgus ja homme saame failid trükikotta. Kindlasti saame! Ning siis on mul aasta lõpus korraga tervelt kaks trükisooja ja eelkõige väga kaunist lasteraamatut pakkuda! Sellest teisest teen juttu mõni teine päev, et põnevust hoida.

Aga oo, see “Unelauluraamat”, see on jälle nii ilus, et võtab suu lahti! Lumimari on imeline kunstnik! Ma olen tema leidmise üle nii õnnelik!

Sellised tulevad kaaned.

Ja kolm lehekülge minu luuletustega. Ma pole küll kindel, kas nad siinse suuruse juures loetavad jäävad?

Peale selle uue raamatu tralli olen muudkui kudunud ja kudunud. Viimane kord, kui Läänemaal Rohunaise juures käisime, andis ta mu kätte kaks tutsakat alpakalõnga, halli ja musta, palvega, et ma sellest talle sokid ja randmesoojendajad kooks. Muidugi ma koon talle!

Tulid sellised.

Ning siis samas tuules kudusin veel ühed sellised randmesoojendajad, pikad ja liibuvad. Ma veel mõtlen, kellele need lähevad. Võib-olla jätan endale, kuigi mul ju ühed taolised juba on. Kannan neid sügisest kevadeni peaaegu pidevalt, isegi toas, sest ma olen ju vana külmavares.

Umbes kuu aja eest kinkis hea inimene mulle pudeli omatehtud koduveini. Võtsin tänuga vastu, panin sahvrisse, hea mõnikord kellegi külla tulles koos ära maitsta. Noh, ja nii see seal ootas oma tundi, kuni …

… läinud nädalavahetusel millalgi kella ühe ja kahe vahel öösel käis sahvris tohutu jumakas. Jube pauk. Tõesti, nagu keegi oleks meil sahvris püssi lasknud. Me esiotsa ei julgenud vaadatagi.

Siis, kui vaatasime, selgus, et sahvri põrand ujus ilusast punasest veinist, okkalised klaasikillud sees. Vein oli plahvatuse käigus pritsinud täis veel sügavkülmikute uksed, köögi ukse, ja kõik need asjad, mis tolle veiniga sama riiuli peal olid. Lisaks oli vein plahvatuse käigus ohtrasti jooksnud ka riiulilt alla minu suurde sibulakorvi sahvri põrandal. Ja kartuliämbrisse.

Hea küll, kartulid sööme kohe homme ära, põranda, uksed, riiuli ja kõik seal riiulil ning otse üleval olnud asjad peseme puhtaks – aga mu talvesibulad!!!

Raputasin nad veinist kuivemaks ja kallasin vannitoa põrandakütte peale laiali. Korvi punutise vahelt ma nagunii seda veini kätte ei saa, pean vist uue suure korvi ostma. Kas neist veiniga ülekallatud sibulatest üldse pikemalt asja saab, kaua nad mul nüüd säilivad, on ka omaette ooper.

Vaat selline lugu. Tujurikkuv ja nördimapanev. Minu enda kasvatatud sibulad, terve talve jagu! Alkohol ON saatanast, ausõna. Tundub, et eriti siis, kui seda kohe ära ei jooda. Taevake, kui ma nüüd mõtlen, mul on sahvris teisel riiulil veel pudel viskit ka. Mis see veel võib teha võtta?!? (See oli retooriline küsimus, sest kui see viski mul seal juba terve aasta ilma plahvatamata seisnud on, siis küll ta seisab veel edasi. Pudelis edasikäärimine viskit ehk ei ähvarda.)

Igatahes ma tundsin end sellest katastroofist ja öisest koristamisest üksjagu häirituna, nii et otsustasin end maandada kodumasinaid ostes. Sest ma arr-masstan kodumasinaid!

Mul ei olnudki veel multikeetjat. Nüüd on. Ja ma olen sellega teinud juba hernesuppi ning hommikuti putru. Lihtsalt imeline on keeta putru, nii et viskad ained pütti, vajutad nuppu ja lähed muid asju tegema. Ei mingit piimavalvamist, ülekeemist, põhjakõrbemist. Malbe piiks-piiks-piiks kutsub sind kööki tagasi, kui puder valmis on, ja kui sa ei tule, siis hoiab emalikult seda putru sinu jaoks soojas ka veel. Ma olen sellise asjakorraldusega tõepoolest väga rahul.

Ja siis väikese spontaanse kõrvalhuvi rahuldamiseks ostsin veel kena väikese hakkija. Mulle tundus idee pisaratevabast sibulahakkimisest kutsuvana. Kodus selgus, et sain sellega peale sibulate ka porgandeid väikeseks hakkida. Ja omletitainast kloppida. See käib muide nöörist tõmmates, mis on minu meelest rõõmus ja lapsik. Vahva! Kolm nööritõmmet, ja mu sibul oli hakitud. Läks isegi natuke liiga peeneks. Porgand jäi natuke jämedam.

See jurpel on mõnus jah väiksemate koguste hakkimiseks, mille puhul köögikombaini piinama ei taha hakata.

Ah jaa, mardid käisid meil ka. Aga see pilt, mis me neist tegime, tuli nii halb ja udune, et seda pole mõtet isegi siia blogisse panna, kuigi fotode üldine kvaliteet mu blogis ongi selline kolm pluss. No vott, see martide pilt oli veel halvem. See-eest laulsid nad uhkesti, küsisid mõistatusi ja olid hea võimalus kodusest kommikotist vabanemiseks, samuti Leenu sotsialiseerimiseks imelikult välja nägevate inimestega.

Läinud teisipäeval esinesin Haapsalus, ikka muidugi mu uuemate raamatute asjus: “Minu Haapsalu” ja “Imelood” vajasid endise kodukandi rahvale tutvustamist. Aitäh kõigile, kes kohale tulid! Raamatukogu saal läks päris täis. Üle ootuste. Ja juba sattusin ka plindrisse “Minu Haapsalut” omast käest müües, sest otsas on, noh. Kirjastuses ka ei ole enam, poodidest võib veel saada. Ostke seda aga hoolega, sest kui see poodidest ka otsa saab, siis ehk trükitakse seda juurde ja müüakse veel, ja iga müüdud raamatu pealt saan ma siis oma protsendikesed.

Lugesin “Imelugudest” ette mõne lugulaulu ja inimesed läksid neid kuuldes hästi rõõmsaks. nagu nad enamasti lähevad. Sage itsitamine ja mõned naerupursked käivad asja juurde. Nii see oligi mõeldud! (See foto on Tiiu Kammiste tehtud, aitäh talle!)

Kodus tegelesin juba järgmise lasteluulekogu kokkupanemisega. Sellest tuleb taas üks lõbus lugu: kõik luuletused räägivad “meie tänava” erinevatest toredatest ja kummalistest inimestest. Raamatu pealkirjaks tulebki “Meie tänavas”. Ühtegi pilti mul kahjuks sellest veel näidata ei ole, sest Ott ootab alles koostatud käsikirja. Aga ma saangi selle arvatavasti homsega valmis.

Koristasin aias peenralt ära naerid, korjasin rooskapsad, brokolid – ma ei tea, mitmes brokolikorje mul juba oli, kas viies või kuues, sest nad kogu aeg teevad õisikuid juurde – ja “Polka” vaarikad.

Muide, see rooskapsaämber on kaheksaliitrine, nii et andis neid kupatada ja pakendada ja neile sügavkülmikuruumi leida, sest juba on kõik täis!

Aed muidugi on üldiselt jätkuvas kaoses, sest sel sügisel on kudumiskirg ootamatult vara järje üle võtnud. Hm, tavaliselt juhtub see küll hiljem?

Sokid. Ma veel ei tea, millised sõbrad need saavad.

Ning ma kudusin omale ühe puuvillase tuunika moodi asja kah. See tuli väga triibuline, sest tegelikult oligi selle kudumise eesmärk ära realiseerida kõik mu lõngakorve asjatult täitvad puuvillaste lõngade jäägid.

Nii et nüüd ma olengi sihuke triibuline.