Stseenid majapidamisest

Umbes kuu aja eest kinkis hea inimene mulle pudeli omatehtud koduveini. Võtsin tänuga vastu, panin sahvrisse, hea mõnikord kellegi külla tulles koos ära maitsta. Noh, ja nii see seal ootas oma tundi, kuni …

… läinud nädalavahetusel millalgi kella ühe ja kahe vahel öösel käis sahvris tohutu jumakas. Jube pauk. Tõesti, nagu keegi oleks meil sahvris püssi lasknud. Me esiotsa ei julgenud vaadatagi.

Siis, kui vaatasime, selgus, et sahvri põrand ujus ilusast punasest veinist, okkalised klaasikillud sees. Vein oli plahvatuse käigus pritsinud täis veel sügavkülmikute uksed, köögi ukse, ja kõik need asjad, mis tolle veiniga sama riiuli peal olid. Lisaks oli vein plahvatuse käigus ohtrasti jooksnud ka riiulilt alla minu suurde sibulakorvi sahvri põrandal. Ja kartuliämbrisse.

Hea küll, kartulid sööme kohe homme ära, põranda, uksed, riiuli ja kõik seal riiulil ning otse üleval olnud asjad peseme puhtaks – aga mu talvesibulad!!!

Raputasin nad veinist kuivemaks ja kallasin vannitoa põrandakütte peale laiali. Korvi punutise vahelt ma nagunii seda veini kätte ei saa, pean vist uue suure korvi ostma. Kas neist veiniga ülekallatud sibulatest üldse pikemalt asja saab, kaua nad mul nüüd säilivad, on ka omaette ooper.

Vaat selline lugu. Tujurikkuv ja nördimapanev. Minu enda kasvatatud sibulad, terve talve jagu! Alkohol ON saatanast, ausõna. Tundub, et eriti siis, kui seda kohe ära ei jooda. Taevake, kui ma nüüd mõtlen, mul on sahvris teisel riiulil veel pudel viskit ka. Mis see veel võib teha võtta?!? (See oli retooriline küsimus, sest kui see viski mul seal juba terve aasta ilma plahvatamata seisnud on, siis küll ta seisab veel edasi. Pudelis edasikäärimine viskit ehk ei ähvarda.)

Igatahes ma tundsin end sellest katastroofist ja öisest koristamisest üksjagu häirituna, nii et otsustasin end maandada kodumasinaid ostes. Sest ma arr-masstan kodumasinaid!

Mul ei olnudki veel multikeetjat. Nüüd on. Ja ma olen sellega teinud juba hernesuppi ning hommikuti putru. Lihtsalt imeline on keeta putru, nii et viskad ained pütti, vajutad nuppu ja lähed muid asju tegema. Ei mingit piimavalvamist, ülekeemist, põhjakõrbemist. Malbe piiks-piiks-piiks kutsub sind kööki tagasi, kui puder valmis on, ja kui sa ei tule, siis hoiab emalikult seda putru sinu jaoks soojas ka veel. Ma olen sellise asjakorraldusega tõepoolest väga rahul.

Ja siis väikese spontaanse kõrvalhuvi rahuldamiseks ostsin veel kena väikese hakkija. Mulle tundus idee pisaratevabast sibulahakkimisest kutsuvana. Kodus selgus, et sain sellega peale sibulate ka porgandeid väikeseks hakkida. Ja omletitainast kloppida. See käib muide nöörist tõmmates, mis on minu meelest rõõmus ja lapsik. Vahva! Kolm nööritõmmet, ja mu sibul oli hakitud. Läks isegi natuke liiga peeneks. Porgand jäi natuke jämedam.

See jurpel on mõnus jah väiksemate koguste hakkimiseks, mille puhul köögikombaini piinama ei taha hakata.

Ah jaa, mardid käisid meil ka. Aga see pilt, mis me neist tegime, tuli nii halb ja udune, et seda pole mõtet isegi siia blogisse panna, kuigi fotode üldine kvaliteet mu blogis ongi selline kolm pluss. No vott, see martide pilt oli veel halvem. See-eest laulsid nad uhkesti, küsisid mõistatusi ja olid hea võimalus kodusest kommikotist vabanemiseks, samuti Leenu sotsialiseerimiseks imelikult välja nägevate inimestega.

3 kommentaari

  1. kiskjasiil said,

    13. nov. 2020 kell 16:57

    oo, kodumassinate kirjeldus on pehmelt öeldes kutsuv! Kõmakas sahvris kõlab kui uus lulla või mõni teine laul. Sibulatest on muidugi kahju, aga ehk tilk seda va punast ei mõju halvasti

  2. Maire said,

    13. nov. 2020 kell 19:31

    Ohh kui kahju neist sibulatest 😦 Ma loodan, et veini tegija sai ka sellest paugust teada, sest ilmselt on neid ohtlikke pudeleid kusagil veel. Tegelikult läks veel hästi, et keegi selle plahvatuse ajal lähedal ei seisnud. Täiesti eluohtlik olukord ju.

  3. eve labi said,

    14. nov. 2020 kell 17:42

    Mnjaa, mul köögikapis ka paar sõprade toodud kodukat, peab vist kontrollima, et kapis sõda ei tuleks 🙂 Kodumasinatest niivõrd erutavalt kirjutamine on ka saatanast, sest ka mina arrmastan neid ja eriti kutsuv on see nööriga. Tuli kohe kujutluspilt saage käimatõmbavatest ja vanduvatest metsameestest aga see on pildil nii malbe ja nunnu. Pean vist ka saama 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: