Läinud nädala suur uudis oli see, et Lumimari on tegelikult veebruaris ilmuma pidanud “Unelauluraamatu” juba praeguseks valmis joonistanud ja valmis seda küljendaja kätte andma!
Nii et mis valmis, see trükki, eks? Noh, nii ma otsustasingi. Aasta parim lasteraamatute müügiaeg on loomulikult aasta lõpus.
Nüüd on ka küljendus lõpujärgus ja homme saame failid trükikotta. Kindlasti saame! Ning siis on mul aasta lõpus korraga tervelt kaks trükisooja ja eelkõige väga kaunist lasteraamatut pakkuda! Sellest teisest teen juttu mõni teine päev, et põnevust hoida.
Aga oo, see “Unelauluraamat”, see on jälle nii ilus, et võtab suu lahti! Lumimari on imeline kunstnik! Ma olen tema leidmise üle nii õnnelik!
Sellised tulevad kaaned.
Ja kolm lehekülge minu luuletustega. Ma pole küll kindel, kas nad siinse suuruse juures loetavad jäävad?
Peale selle uue raamatu tralli olen muudkui kudunud ja kudunud. Viimane kord, kui Läänemaal Rohunaise juures käisime, andis ta mu kätte kaks tutsakat alpakalõnga, halli ja musta, palvega, et ma sellest talle sokid ja randmesoojendajad kooks. Muidugi ma koon talle!
Tulid sellised.
Ning siis samas tuules kudusin veel ühed sellised randmesoojendajad, pikad ja liibuvad. Ma veel mõtlen, kellele need lähevad. Võib-olla jätan endale, kuigi mul ju ühed taolised juba on. Kannan neid sügisest kevadeni peaaegu pidevalt, isegi toas, sest ma olen ju vana külmavares.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar