Tänase seisuga on tööjärg trükikojale üle antud ja ma loodan, et nad teevad selle raamatu valmis nii ruttu, kui olud vähegi võimaldavad! Sest see raamat tuleb tõepoolest imeilus. Ja hea. Sest luuletused seal sees on kahtlemata väga head! Tegin oma parima. Lumimari tegi ka. Mis muud kui üks hea asi niimoodi välja tulla saabki!

Mõned leheküljed väikeseks eelroaks.



Ilm on jõle. Eile õhtul keeras korralikuks tormiks, hommikuks küll just nagu vaibus ja lubas mul terrassil lambanaha peal oma hommikukohvigi ära juua. Asjatult optimistlikuna tegin juba plaane, kust ja kuidas ma täna näpistan kolm-neli tundi valget aega raamatu trükkitoimetamise kõrvalt ka selle jaoks, et aeda minna … Aga kella 12 paiku päeval tõusis torm uuesti ja seekord koos korraliku vihmaga. Alles nüüd õhtul on justkui vähe vaiksemaks tõmmanud.
Nojah, eks siis tuleb muudkui Viasat Historyt vaadata (see on telekanal, mis meil kodus käib enam-vähem tapeedina – kuigi ma vist hakkan selles osas tasapisi ümber mõtlema, sest viimasel ajal on neil seal ainult II maailmasõda ja natsid, mis on ausalt öeldes juba tüütuks muutunud) ja sinna juurde kududa.
Need sokid lähevad jõuludeks ühele armsale ja imposantsele härrale. Katsetasin üht kummalist mustrit, mille ammuselt Nõukogude Naise mustrilehelt leidsin. Olin skeptiline, aga pärast paari tolli kudumist juba vaimustuses. Nii põnev muster! Jääb veidi mahuline, pehme ning paks. Ja hämmastaval kombel elastne, peaaegu nagu soonik, kuigi mitte päris.

Ja pärast neid paari tolli ma teadsin ka, kellele ma neid koon. Mul on tunne, nagu ma oleksin natuke meie lapsepõlve neisse kudunud.
Teised sokid on selles mõttes kummalised, et … Need lähevad tegelikult tänuvõla katteks ühele mehele, kes armastab ja kollektsioneerib ilusaid nukke ning peeni lõhnaõlisid, kasvatab roose, armastab pitsi ja kauneid kangaid. Selle kõige taustal ma mõtlesin, et ju meeldiksid talle ka valged pitssokid ja ilmselt on tal nendega üks igavene ikaldus, sest kust võtab üks igavene pirakas meesterahvas välja valged pitssokid, mis talle jalga läheksid? Millegipärast kootakse ainult neid naiste omi. Ma siis tegin talle ühed väheke suuremad, nii umbes number 44 või nii. Said väga ilusad. Kahjuks on mu pildistamisoskus nende ilu väljatoomiseks liialt käpardlik, aga ehk aimu saab ikka.

Noh, nii ta läheb. Peaasi, et ikka läheb.
kaarnake said,
21. nov. 2020 kell 15:36
Kahtlemata on see yks parimaid unelaulu-raamatuid eesti kirjanduse ajaloos, ei liialdama 🙂
Sokkide eest minu lugupidamine – väga põnevad mustrid ja perfektne kudutöö.