Aidi Vallik avalikult

Tegelen Lembituga. Selle kõige kuulsamaga, kes 1217. aastal Madisepäeva lahingus hukka sai. Temast tuleb juttu selles 6. klassi lugemikus, millega ma praegu töötan, ning muuhulgas mõistagi ka tema kadunud pealuust, sest see on 12-aastaste jaoks kogu selle asja juures vist kõige põnevam detail üldse. Ja selle ümber saan ma palju udujuttu ajada. Aga enne udujutu ajamist pean ma ikka endale ka asjad väga selgeks tegema, eks. Nii ma siis loen materjale ja mõtlen ja leiutan ja fantaseerin.

Tegelikult rikub mu tuju juba tükk aega asjaolu, et olen oma jõuluraamatuga sellelgi aastal peaga vastu seina jooksnud. Juba eelmisteks jõuludeks pidi ilmuma üks jõulujuttude raamat, aga kunstnik ei jõudnud ja siis otsustasime, et sel aastal ilmtingimata. Aga nüüd olin ma novembrikuus täpselt sama seina ees. Kunstnik ikka ei jõudnud. Ma arvan, et selleks, et kolmandat aastat järjest sama asi ei juhtuks, pean vist poole pealt kunstnikku vahetama, aga see teeb mu hinge nii haigeks ja ma mõtlen niipidi ja naapidi ja siis jälle niipidi ja siis jälle naapidi. Igatahes ma olen fakti ees, et pean ilmselt iseendale mõtlema ja selles valguses tegema otsuse, mis kahjuks ei ole mugav ega sildu loov. Oeh. Kui rusuvad sellised asjad võivad olla.

Lohutasin ennast siin Kaarna kedratud koeralõngaga, mis oli uskumatult peen kedrus, väga, väga suurepärane töö. Peent koeravillalõnga väga ju ei tehtagi, kõik, mis seni kedrata olen lasknud, on tulnud selline klassikaline jämedamat sorti sokilõng (ja kõige hullem neist see, mis ma ise oskan kedrata). Aga sellest Kaarna omast koo kas või pitssalli (kui see ei torgiks). Et seda lõnga oli mul üsna vähe, siis sai sellest siiski kaks paari saapa sees kandmise sokke. Ühed mulle endale.

Esimest korda elus katsetan Islandi kampsuniga. Et ma ei saa ühtegi asja tehtud nii, nagu tegelikult peab, siis Islandi kampsunit meenutab siin küll ainult passe. Aga ma olen sellegipoolest täiesti armunud sellesse kampsunikudumise viisi. Mulle väga sobib, kui ringvarraste peal põhimõtteliselt terve kampsun korraga valmis kududa – see säästab ülitüütust tükkide kokkuõmblemisest. Ja nii nagu ma koon ringvarrastega kaht sokki korraga, koon ma ka kampsunivarrukad samamoodi ringvarrastel ja korraga. Pärast samadel ringvarrastel kuni võiduka lõpuni.

Nagu näete, selle kudumiga olen ma juba peaaegu võiduka lõpuni jõudmas.

Ott edeneb stuudio ehitamisega ka. Neljast seinast kolm on juba soojad, ja lagi ka (pealtpoolt). Me teame küll, et kivist või tuhaplokkidest hooneid soojustatakse tegelikult väljaspoolt, aga meie puhul oleks see tähendanud kohe ka uue katuse tegemist, sest senise katuse kitsa räästa alla soojustus lihtsalt ei mahu. Niisiis otsustasime, et no kuulge, oleks siis elumaja, aga see on siiski ju abihoone, ja meie eluaja kestab ta seestpoolt soojustatunagi kindlasti. Nii et sellepärast on meil niipidi.

Millegipärast oli aga meil nüüd jõulu eel tarvis ette võtta veel üks pikalt seisnud projekt: vanaema vanasse voodisse erimõõdulise madratsi tellimine, et vahepeal siia sattuval tütrel või ööbivatel külalistel oleks rehetoas ikka normaalne koht, kus magada. See lahtitõmmatav jurakas, mis meil seal seni oli, ei kannata enam peale pikaligi heita, vaid on liigestest nii lahti vajunud, et seda ei pehmenda enam ka mingi asjaga. Küsimus pole enam mugavuses, vaid seal peal pole enam võimalikki normaalselt magada.

Kuid meil on mu kadunud vanaema vana ja väärikas voodi. Paraku see vajab isekandvat madratsit, mis pealegi on jalutsi poolt veel kumer kah. Vaat on pähkel! Aga asi on seda väärt.

Ma olen selles voodis lapsena põdenud kõik oma angiinid, mumpsi, tuulerõuged ja punetised. Leetrid oskasin küll vahele jätta. Selles voodis magasid terve oma ligemale 50-aastase abielu aja mu vanaisa ja vanaema, ning selles voodis mõlemad ka surid peaaegu kolmekümneaastase vahega. Nii et see voodi pole mitte niisama lihtsalt voodi. See on mälestused ja tükk lapsepõlve. Aga selle madrats oli oma pika ajaloo käigus muutunud tõepoolest kasutamiskõlbmatuks.

Ajan selles osas praegu asju Unolikiga. Pole veel päris selge, kas neil on võimalik sellesse käivat madratsit teha. Kui ei ole, siis tuleb hakata voodile põhja ehitama, aga tore ju oleks, kui üks asi õnnestuks taastada võimalikult algupäraselt.

Ott juhtis äsja mu tähelepanu, et olen terve hulga postitusi lõpetanud sokipiltidega. Noh, seekord saite sokid kohe alguses ära.

Selle nädala teisel poolel peaks olema poodidesse jõudnud minu järgmine eriti imeline, iseäranis armas ja tõeliselt nunnu lasteluuleraamat, mis juba pealkirjas nimetatud sai!

Nagu pealkirjastki näha, kõik selles on unelaulud, kõik 29 luuletust. Magama lauldakse väike roheline konn, suur kuri mees, väsimatu moosekant, punane jalgratas, plekiline banaan, omaenda armas ema, hirmsasti norskav issi, kapipimeduses redutav tont ja nii aina edasi. Kõik luuletused on rütmis ja riimis, nii et loe või laula neid, nagu parasjagu tuju tuleb!

Raamat on kõvade kaantega, suured formaadis – ühesõnaga uhke! Ning ma olen ikka tõeliselt õnnelik, et olen sellise Lumimarja leidnud, kes mu salmikestele niisugused pildid juurde joonistada oskab!

Ja taolises vaimus aina edasi, kõik 48 lehekülge, mis selles uhkes raamatus on.

Niisiis rõõmustagem! Ja soovijad saavad muidugi mõista seda minu käest tellida, olgu jõuludeks või muidu, hinnaga 12 eurot pluss saatmiskulu. Või kes eelistab enne lehitseda ja silitada, see leiab “Unelauluraamatu” kohe-kohe ka raamatupoodidest!

Avastasin, et ma pole peaaegu midagi rääkinud ühest projektist, mida tegin koostöös Maanteeametiga. Sellest on juba hulk aega tagasi, kui nad tellisid minult 12 liiklusteemalist luuletust lasteaiaealistele, et täita enda poolt väljaantavat liikluskalendrit, õppevahendit lasteaedadele.

Salmikesed kirjutasin neile juba 2019. aastal ja niisugune tuli see kalender välja.

Et praegune aasta hakkab aga juba lõppema ja et need salmikesed olid väga meeltmööda nii Maanteeametile kui lasteaedadele, siis kutsuti illustreerijaks Elina Sildre ning need kaksteist lugu koondati kenaks väikeseks kogumikuks “Tark ei torma tänaval”. Nii jääb see lasteaedade õppevahendiks ka pärast 2020. aasta lõppemist ja mul on selle üle hea meel.

Et see ei ole mingi äriühingu ettevõtmine, vaid riigiameti projekt, siis arvatavasti poodidest seda osta ei saagi, vaid see trükitakse otse lasteaedadele saatmiseks. Ma kahjuks ise ei ole seda veel käes hoida saanudki, sest teadagi, riigiveskid jahvatavad aeglaselt, kuid minu teada oli see siiski juba novembris trükikojas ja ehk on lasteaiad selle nüüdseks kätte saanud? Või plaanitakse selle jaotamine uude aastasse või mine sa tea. Mina seekord protsessi ju ei kontrolli.

Millega ma küll väga rahul olen, on see, et neil õnnestus Elina saada seda raamatukest illustreerima. Elina on üks mu lemmikuid ja ta tõestab ka selles raamatus, et pole seda mitte niisama!

Ma olen selle projekti arengu kohapealt küll täitsa õnnelik ja rahul. Loodan, et sellest on lastele rõõmu ja kasu.

Muide, sain tohutu armsa tagasiside ka Mauruse kirjastusele koostatud “Pintsu ja Tutsiku” lugemiku kohta. Võnnu koolist saadeti mulle sõnum: “Esimest aastat seda meil kasutatakse ja nii tõsist töörõõmu pole meie õpetaja kogenud. Tänu ei saa kunagi palju. Aitäh!”

On üliväga armas ja hea tunne, kui midagi on nii korda läinud, ausõna!

Jutt käib sellest 2018. aastal ilmunud kaheosalisest õpikust:

Ka 6. klassi kirjandusõpik telliti minult, ainult et oma kohutavaks masenduseks ma pole suutnud sellega veel väga palju edeneda. Mis on tegelikult täiesti õudne ning häbi- ja süütunne sellepärast täidab mind varbaotstest pealaeni, sest pidin selle valmis saama juba suvel … aga ei suutnud. Läksime lepingu pikendamise teed. Ja ma loodan tõesti, et saan sellest imelikust blokist üle, mis on mind aina seganud ja takistanud, nii et see asi pole edenenud üldse nii, nagu ma tahaks ja nagu mul tavaliselt. Ma ei ole tegelikult tähtaegade lõhkiajaja, minu isiklikud standardid on teised … lihtsalt seekord ei suuda ma kuidagi mitte mingisugusele standardile vastata.

Umbes samad tunded on mind augustist alates vallanud ka aia kohapealt. Ma viimati rohisin oma lillepeenraid vist Oti sünnipäevaks augusti algul. Või isegi siis ei rohinud, ei mäletagi enam. Korraga oli selline tunne, et üldse ei taha enam ligi minna. Läbipõlemine ja tüdimus. Hea, et saagi suutsin kätte saada ja varud sügavkülma ning keldrisse. Aga sügisesed sibulad ja mugulad jäid küll maha panemata. Selle asemel, et meile antud pikka ja sooja sügist ära kasutada, istusin mina mossitades toas, valutasin konte ja muudkui kudusin. ja nüüd, detsembri algul, tekkis huvi uuesti ning hakkasin jälle pihta.

Vähemalt sain küüslaugud maha pandud, 5. detsembril. Ja siis läks kohe külmaks ka. Nüüd on meil mitu ööd kümne kraadi kanti külma teinud, nii et see kastitäis tulbi- ja krookusesibulaid läheb vist küll pottidesse ja pottidega kasvuhoonesse … Või tuleb veel niisugusi soojakraade, et maa üles sulatab ja ma saan need ikka peenrasse torkida? Sest noh … neid on ju palju ka. Kui motivatsioon on maas, ega see ei tähenda, et ahnus kuidagi vähenenud oleks.

Ma parem ei räägi aiateemast rohkem, sest sellest kujuneb praegu üks kurblik undamine, ei muud. Küllap uuel kevadel läheb kõik paremaks. Sest kui mul juba nüüd enne jõule on aiaisu uuesti peale tulnud, siis loodetavasti aprillikuuks on kõik need mullalõhnalised tungid juba hoopis pidurdamatuks muutunud ja kõik, mis nüüd sügisel tegemata jäi, saab kevadel tehtud. Eks ju?

Igatahes kudumine hakkab juba tõesti ära tüütama. Kui aga nüüd talvel aeda enam ei saagi, siis tuleb vahelduseks vokk vurisema panna, makramees mõned lillepotiamplid teha ja vitspunumist hakata õppima! Ja endamisi taevast paluda, et ta ei veeretaks mu teele enam iial mitte ühtegi ajamahukat hobi.

Tööd vanast lambalaudast pilliruumi/stuudio tegemisel muudkui jätkuvad. Tänase seisuga on sellel juba uks ning aknad kah ees, seespool ollakse prussiringil, et nende vahele soojustust panna.

Minu suur rõõm siinkohal on, et selle tulevikus väga tähtsa hoone kõrvale ladustatud ning hoovipilti ja vaadet oluliselt risustanud vana eterniidi hunnik sai eile ära viidud. Raske raha eest muidugi, sest meie vald millegipärast pole meie siin elatud aastate jooksul vana eterniidi kogumisringe korraldanud (kuigi mõnes teises omavalitsuses on seda juhtunud). Täitsa kole, mis maksab selle jõleduse äraandmine, kui palju see risu tegelikult kaalub ja milline logistika käib selle ümber, kust saada transport (sest haagise jaoks on seda liiga palju ja liiga raske), keda ja millal appi laadima saada jne. Igatahes tänud ühele noorele pillimehele, kes appi tuli peale ja maha viskama, ja tänud ka omakandimehele, kes oma kastiautoga vedama tuli. Prügilasse tuli teha koguni kaks sõitu, selgus, et seda lasu oli kaugelt rohkem, kui silm enne arvata lasi, kokku peaaegu kaks ja pool tonni.

Nii et nüüd on eelmises postituses nähtud vaatest eterniidihunnik kadunud. Aknad ja uks kah ees, aga seda pean ma päevavalguses pildistama. Aga üleüldse oli see eterniit nüüd lõpuks ära vaja viia sellepärast, et saaks sinna pilliruumi kütma hakkava õhksoojuspumba väliskorpuse panna.

Kui taolistest ehituslikest asjadest veel rääkida, siis ma tahaks näidata, mis meie vammisest sauna eesruumist lõpuks sai. Selles postituses oli juttu meie suvisest vammisõjast ja järg jõudis sinnamaale, kus uut põrandat valama hakati. Ja valatigi! Ott koos abimehega tegi. Ning et valatud põrand jääb jala all ebameeldivalt külm, kui sinna põrandakütet alla ei pane – aga sauna me küll ei hakka panema, seal pole elektritki –, oli jutt, et Ott teeb sinna peale puurestid. Nagu tavaliselt vanades saunades on.

Otil tuli geniaalne mõte teha need restid nii suured, et need oleksidki seinast seina nagu põrand. Sellel pildil ongi näha meie sauna eesruumi uus põrand, mis koosneb kahest suurest, terrassilaudadest tehtud põrandarestist valatud aluse peal. Õhk käib läbi vahelt ja alt, aga näeb välja nagu põrand, mitte nagu rest, on jala all mõnus ning soe ka, kaltsuvaibaga kattes juba suurepärane. Saagimisel jäänud laudade otstest sai kaks puukasti, üks pesuruumi pliidi, teine kerise kolde jaoks. Mõlema peale tahab Ott veel kaaned teha ja need ka lambanahaga katta, et oleks kaks täiendavat istumiskohta külaliste puhuks.

Ükskord varem juba tegi Ott meile sauna eesruumi ka ühe suurepärase õrre, millel saunalinu või tööriideid kuivatada.

Taolise õrre idee sain ma ühte Eesti talurahvaarhitektuuri tutvustavast raamatust, taolisi tehti vanarahva poolt sauna riiete läbikuumutamiseks (kui oli vaja täisid tõrjuda) või kuivatamiseks, samuti rõivaste ärapanemiseks. Ott tegi siis meile ka sellise. Tagumisest otsast kinnitub see seina külge, eespoolset otsa hoiab sümboolse jalajälje kujuline vana istumisalus, mille me kolides seinal rippumas leidsime. Ott saagis sellel kanna osa maha ja kinnitas lakke meie ülivajalikku õrt hoidma.

Ja see õrs ongi täpselt nii kena ja praktiline, nagu ma eeldasin. Ega saunalinad niiskena nagis rippudes kuigi edukalt kuiva, ja nädala pärast sauna minnes võib teatud ebasoodsate asjaolude kokkujuhtumisel avastada, et nagist võetud rätik on ikka veel natuke niiske. Või natuke koppanud lõhnaga. Aga soemüüri ääres üle õrre tõmmatuna – see on hoopis teine asi.