Tähelepanuta jäänud sooritused ja mittesooritused

Avastasin, et ma pole peaaegu midagi rääkinud ühest projektist, mida tegin koostöös Maanteeametiga. Sellest on juba hulk aega tagasi, kui nad tellisid minult 12 liiklusteemalist luuletust lasteaiaealistele, et täita enda poolt väljaantavat liikluskalendrit, õppevahendit lasteaedadele.

Salmikesed kirjutasin neile juba 2019. aastal ja niisugune tuli see kalender välja.

Et praegune aasta hakkab aga juba lõppema ja et need salmikesed olid väga meeltmööda nii Maanteeametile kui lasteaedadele, siis kutsuti illustreerijaks Elina Sildre ning need kaksteist lugu koondati kenaks väikeseks kogumikuks “Tark ei torma tänaval”. Nii jääb see lasteaedade õppevahendiks ka pärast 2020. aasta lõppemist ja mul on selle üle hea meel.

Et see ei ole mingi äriühingu ettevõtmine, vaid riigiameti projekt, siis arvatavasti poodidest seda osta ei saagi, vaid see trükitakse otse lasteaedadele saatmiseks. Ma kahjuks ise ei ole seda veel käes hoida saanudki, sest teadagi, riigiveskid jahvatavad aeglaselt, kuid minu teada oli see siiski juba novembris trükikojas ja ehk on lasteaiad selle nüüdseks kätte saanud? Või plaanitakse selle jaotamine uude aastasse või mine sa tea. Mina seekord protsessi ju ei kontrolli.

Millega ma küll väga rahul olen, on see, et neil õnnestus Elina saada seda raamatukest illustreerima. Elina on üks mu lemmikuid ja ta tõestab ka selles raamatus, et pole seda mitte niisama!

Ma olen selle projekti arengu kohapealt küll täitsa õnnelik ja rahul. Loodan, et sellest on lastele rõõmu ja kasu.

Muide, sain tohutu armsa tagasiside ka Mauruse kirjastusele koostatud “Pintsu ja Tutsiku” lugemiku kohta. Võnnu koolist saadeti mulle sõnum: “Esimest aastat seda meil kasutatakse ja nii tõsist töörõõmu pole meie õpetaja kogenud. Tänu ei saa kunagi palju. Aitäh!”

On üliväga armas ja hea tunne, kui midagi on nii korda läinud, ausõna!

Jutt käib sellest 2018. aastal ilmunud kaheosalisest õpikust:

Ka 6. klassi kirjandusõpik telliti minult, ainult et oma kohutavaks masenduseks ma pole suutnud sellega veel väga palju edeneda. Mis on tegelikult täiesti õudne ning häbi- ja süütunne sellepärast täidab mind varbaotstest pealaeni, sest pidin selle valmis saama juba suvel … aga ei suutnud. Läksime lepingu pikendamise teed. Ja ma loodan tõesti, et saan sellest imelikust blokist üle, mis on mind aina seganud ja takistanud, nii et see asi pole edenenud üldse nii, nagu ma tahaks ja nagu mul tavaliselt. Ma ei ole tegelikult tähtaegade lõhkiajaja, minu isiklikud standardid on teised … lihtsalt seekord ei suuda ma kuidagi mitte mingisugusele standardile vastata.

Umbes samad tunded on mind augustist alates vallanud ka aia kohapealt. Ma viimati rohisin oma lillepeenraid vist Oti sünnipäevaks augusti algul. Või isegi siis ei rohinud, ei mäletagi enam. Korraga oli selline tunne, et üldse ei taha enam ligi minna. Läbipõlemine ja tüdimus. Hea, et saagi suutsin kätte saada ja varud sügavkülma ning keldrisse. Aga sügisesed sibulad ja mugulad jäid küll maha panemata. Selle asemel, et meile antud pikka ja sooja sügist ära kasutada, istusin mina mossitades toas, valutasin konte ja muudkui kudusin. ja nüüd, detsembri algul, tekkis huvi uuesti ning hakkasin jälle pihta.

Vähemalt sain küüslaugud maha pandud, 5. detsembril. Ja siis läks kohe külmaks ka. Nüüd on meil mitu ööd kümne kraadi kanti külma teinud, nii et see kastitäis tulbi- ja krookusesibulaid läheb vist küll pottidesse ja pottidega kasvuhoonesse … Või tuleb veel niisugusi soojakraade, et maa üles sulatab ja ma saan need ikka peenrasse torkida? Sest noh … neid on ju palju ka. Kui motivatsioon on maas, ega see ei tähenda, et ahnus kuidagi vähenenud oleks.

Ma parem ei räägi aiateemast rohkem, sest sellest kujuneb praegu üks kurblik undamine, ei muud. Küllap uuel kevadel läheb kõik paremaks. Sest kui mul juba nüüd enne jõule on aiaisu uuesti peale tulnud, siis loodetavasti aprillikuuks on kõik need mullalõhnalised tungid juba hoopis pidurdamatuks muutunud ja kõik, mis nüüd sügisel tegemata jäi, saab kevadel tehtud. Eks ju?

Igatahes kudumine hakkab juba tõesti ära tüütama. Kui aga nüüd talvel aeda enam ei saagi, siis tuleb vahelduseks vokk vurisema panna, makramees mõned lillepotiamplid teha ja vitspunumist hakata õppima! Ja endamisi taevast paluda, et ta ei veeretaks mu teele enam iial mitte ühtegi ajamahukat hobi.

1 kommentaar

  1. kaarnake said,

    14. dets. 2020 kell 19:51

    Sattusin yle tykima aja siia lugema. Väga palju kosutavat lugemist ja murede puhul kaasatundmist.
    Mis muud, kui jõudu edasi astuda!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: