Nagu kivi oleks turjalt veerenud

On olnud veidi kummalised, kuid samas kergendustpakkuvad päevad.

Muidugi see eilehommikune uudis … Ma poleks elus uskunud, et tunnen rõõmu ja kergendust, kui Eesti riigi valitsus laguneb. Valitsuse kukkumine on riigielu üks suuremaid krahhe. Tavaliselt.

Ainult et mina tundsin hoopis, nagu see oleks just lõpetanud ühe juba pikka aega kestnud, piinava, häiriva ja muserdava krahhi. Ma olin nii väsinud neist iganädalastest skandaalidest valitsuse tasemel, sellest agressiivsusest, sellest kõvatamisest, sellest paranoiadest ja luuludest juhitud poliitikast, õigemini “poliitikast”.

Muidugi ei kao see ju sellegipoolest veel kuhugi nurka vaiba alla vakka, aga vähemalt kaotab mõnevõrra kõlapinda ega täida mind enam hirmuga, et äkki peabki hakkama elama sellises luululises ja košmaarses vaenlaste, vandenõude ja vastutöötamiste maailmas.

Jah, nagu kivi oleks turjalt veerenud.

Ilm läks nüüd üsna külmaks ja arvatavasti seetõttu on ka meie “kasukad” õues töllerdamise asemel enamuse ajast siiski soojas lõõgastavas olekus. Kohas, “kus loomade koht ei ole”.

Veel saabus selgus ja konkreetsed otsused jõuluraamatu kohapealt. Ma olin lahenduse osas üllatunud, aga tegelikult läheb sellega lõpuks kõik veel hästi. Nüüd ma näen seda. Ja me teeme selle juba nüüdsama päris-päris lõpuni ning paneme korralikult kausta. Septembris võtame kaustast välja ja saadame trükikotta. Ja nii saama.

Selle illustreerib Marge Nelk. Tuleb ilus raamat.

Ning veel … ma sain kunagi sügisel kuskil poes ostetud kauba peale kingituseks kaasa sellise veidra toote nagu “lõõgastavad sokid”. Need nägid tõeliselt veidrad jupstükid välja ja ma kodus tõsiselt kaalusin, kas visata need kohe prügikasti või siiski panna kappi, et “ehk lähep kunagi taris”. Et mul siiski kipub kolakorjamise komme küljes olema, panin need kappi.

Ja nüüd, kui ma järjekordselt kannatasin jääkülmade ja mittesoojenevate jalgade all, nagu ma ikka ja alati talviti kannatan, olenemata sellest, kui soojad on põrandad, siis ühel hetkel kraapisin need kapist välja ja mõtlesin, et no prooviks siis.

Neil on kahekordsed, nagu taskuga tallad, kus vahel käivad geeliga täidetud sisemised tallad. Kui need tallad mikrolaineahjus või veepotis kuumaks lased ja tagasi taskutesse topid, või kui tallad sügavkülmikus jäiseks lased ja tagasi taskutesse topid, siis saavutad kas soojendava või jahutava efekti. Ma seda soojendavat efekti tahtsin väga proovida.

Ja see oligi olemas. Jeesus, kui hea asi! Need geeli täis sisetallad hoiavad sooja tõeliselt kaua ja soojendavad mu külmetavad jalad kiiresti üles nagu nalja!

Ma olen nüüd neid võlusokke kasutanud umbes kolm korda päevas ja need on mu jaoks tõelised elupäästjad.

Ainult kõndida nendega ei saa, sest geel taldades liigub, imelik tunne on nende peale astuda.

Aga istuvas või lesivas asendis – väga lõõgastav.

Nii me siin kõik lõõgastumegi.

Vanast, plusside ja miinustega

Olen nüüd jälle hirmus pikalt jokutanud, ma isegi ei tea, mispärast. Mul üldse on igasuguste tegemistega igavene häda olnud terve eelmine aasta. Ja muidugi ei ole ma eelkõige seetõttu oma eelmise aastaga sugugi rahul. Kuigi, peab tunnistama, et kui mõtlema hakata, siis on plusspoolelgi asju sündinud. Võib-olla polegi kokkuvõtteks praegu vale aeg? On ju ikkagi alles suht aasta algus. Ja ma hoiatan: alustan virisemisest.

  • Aasta algul kirjutasin valmis vabaõhulavastuse teksti, “Kasuema”, aga see osutus mõttetuks tööks. Lavastada seda ei saanud, suvel lavale see ei jõudnud, oma tasu selle eest ma ei saanud – sest tuli koroona.
  • Märtsikuine koroona lähikontaktsus ja seejärel ka miskise imeliku ja ebatavaliselt pikaldase viirushaiguse põdemine, aga kui 2 nädalat hiljem lõpuks testile pääsesin, oli PCR-proov negatiivne.
  • Kevadine isolatsioonis passimine tekitas minus painajaliku igatsuse, et saaks ometi jälle suurema seltskonnaga pika laua taga sülti süüa ja jäist valget viina visata, küünarnukk küünarnukis kinni. Või julgeks vähemalt hobusenaise juurde saunagi minna seltskonnaga. Külalisi vastu võtta. Joosta ja mängida teistega koos. Oeh.
  • Juunikuus ilmnes, et saunas on vamm. Muret, sekeldamist, tööd ja rahakulu jälle omajagu.
  • Juulis borrelioos ja kolm nädalat antibiootikumiravi. Arvatavasti sellepärast kukkusin justkui musta auku, ei suutnud aias enam õieti midagi teha, isegi käruga aiaprahti lükata käis üle jõu. Juba kümme sammu järjest ajas hingeldama ja nii polnudki minust enam peaaegu millekski asja. Kõik jäi ripakile ja jäigi ripakile. Nüüd ongi kõik seal lume all ripakil, aga õnneks ei paista enam välja.
  • Augustis suri vana kallis sõber vähki. Vähemalt jõudsin ta nädal enne ära näha ja teda viimast korda kallistada.
  • Ma ei edenenud oma 6. klassi lugemikuga kriipsu võrragi. Tundsin ainult, kuidas ma ei suuda ega oska ega tea enam üldse, kuidas seda teha. Selles osas oli ainult meeletu segadus mu peas ja meeletud süümekad kirjastuse ees.
  • “Imelugude” raamatuks saamine oli üks pikk kannatuste rada, jälle ja jälle ilmnesid mingid jamad, mistõttu see kevadeks arvestatud projekt sai valmis alles sügiseks, aga noh, hea, et niigi läks.
  • Jõulujuttude raamatu pildid ei saanud samuti kuidagi valmis, juba teist aastat järjest, ja raamat jäigi jälle ilmumata.
  • Mu kukekannus ehk plantaarfastsiit piinas mind varakevadest sügiseni välja. Vastik-vastik-vastik! Teate, ega ei tahagi liikuda, kui iga samm teeb tulist valu.
  • Ja siis see kuramuse puusaliiges tegi sama. Vastik-vastik-vastik!
  • Ja ma läksin muidugi ka aina paksemaks ja paksemaks ning kõik mu üritused end taas kokku võtta luhtusid järjekindlalt pärast paari nädalat, kui ma jälle mingite saiadega silmitsi sattusin. Lihtsalt masendav.
  • No ja sügise edenedes saabus jälle see koroonaraibe. Konutame aga kodus, kuni sammal selga kasvab.

Aasta plusspool oli aga järgmine.

  • Kirjanike liidu stipendium tagas majanduslikult päris ilusa ja rahustava stabiilsuse.
  • Kevadel ja varasuvel kirjutasin “Minu Haapsalu”, mis sügisel ka ilmus ja mis võeti minu meelest väga hästi vastu ka.
  • Suve lõpus läks “Tagurpidi torn” võttesse ja vähemalt esialgu tundub mulle, et sealt tuleb midagi õige head. Noh, eks suvekuudel enne võttesse minekut ja veel võtete ajalgi käis täiendav töö stsenaariumiga muudkui edasi. Aga see oli põnev ja äge.
  • Veel on äge see, et mind kutsuti juba järgmisse filmiprojekti stsenaristiks. Ja milline materjal meil on!
  • Võitsime võitluse vammiga ja saun jäi alles, sai hoopis uue põranda.
  • Kunagise noorpõlvekambaga õnnestus teha tervelt kolm kokkusaamist, eks ikka suvel ja sügise hakul, kui koroona enam ega veel elu ei seganud. Me oleme ikka jätkuvalt sama toredad kui 30 aastat tagasi.
  • “Imelood” said valmis ja ilmusid sügisel, hurraa!
  • Samamoodi sai valmis “Unelauluraamat”, mis tuligi ilus nagu unenägu. Ja ma arvan, et ma oskan päriselt ka kirjutada väga head lasteluulet.
  • Ee … mis veel? Õigus – ma olen väga palju saanud kududa. Esimest korda katsetasin Islandi kampsuniga, mis pidi saama Otile jõulukingiks. Kapuutsiga. Elva raamatukogu juhataja hankis mulle juhendi, aitäh talle!
  • Tötsu elab ikka edasi ega tunnegi end veel eriti halvasti. Magab rahulikult, näeb-kuuleb, sööb hästi, tatsab õues ringi, valvab, suhtleb ja nurub hellitusi. Sai 5. jaanuaril 13-aastaseks!

Tegin talle tordi toorest hakklihast, riivjuustust ja singiviilust, mille peale pekiribadest meisterdasin uhke numbri.

Kohtasin ühel netileheküljel fotot põnevate heegeldatud mütsidega ja pidin kohe ise ka järele proovima, kuidas neid teha on.

Need kaks olid kingituseks ühele noorele abielupaarile. Kolmas taoline on Oti peas selsamal fotol, millel ta kampsuniga poseerib.

Villases lõngas on midagi rahustavat ja mõnusat, kui see näppude vahelt läbi jookseb.

Ott lõbutseb aga oma pilliruumi ehitamisega. Sel nädalal saab see ilmselt ka valmis. Siinne foto on paari nädala tagusest ajast, kui ta alles alustas seinte kangaga katmist. Kangas tuleb seina heli kvaliteedi pärast. Ideaalis peaks seal siis isegi salvestada saama. Uue aasta hakul käis ka juba elektrik sinna juhtmeid panemas ja võrku ühendamas.

Ja juba jaanuari lõpus jõuab kätte minu ortopeediaeg, kus peaks selguma, mida minu valusate juppidega edasi peale hakata. Nii et lootust on! Ja ma usun praegu küll, et 2021. aasta tuleb oluliselt parem kui 2020. Kaht nii kehva aastat järjest tulla ehk siiski ei saa, või kui saab, siis oleks see tõepoolest juba erakordne ebaõnn, ja seda ma päris kindlasti pole ära teeninud. On ju?