Saunamõtted

Seda, kuidas me suvel oma saunas vammiga võitlesime, olen varem juba kirjeldanud, näiteks selles postituses ja natuke tolles ka. Õnneks sai kõik korda ja meie saunarutiin jätkub endiselt suure mõnuga.

Me oleme Otiga ju saunafännid. Ei möödu laupäeva ilma saunata, kui me vähegi kodus oleme. See on mõnus rutiin ja nädala kokkuvõtete tegemise koht, nagu ka edasiste plaanide läbirääkimise ja väljahaudumise koht. Juba enne siia kolimist tegime saunas kõik oma suuremad otsused, arutasime muresid ja lugesime üles rõõme. Siis küll meil endal sauna ei olnud, käisime iga nädala lõpus leili võtmas hoopis ema juures. Aga just seal sai otsustatud näiteks meie ärakolimine. Ja nüüdki arutame just saunas läbi kõik, mis arutamist vajab.

Mis kindlasti kuulub iga saunaskäigu juurde, on pärast esimest leiliskäimist eesruumis jahtudes teineteisele öelda viis head asja, mis lõppeva nädala jooksul sündinud. Ma ei mäleta enam, kust me selle üldse võtsime, aga see tundub nii õige ja vajalik. Lihtsalt viis toredat asja, mis rõõmu on teinud või kasuks olnud. Ja teate, tegelikult ei olegi seda nii lihtne järjest ütlema hakata. Esimesena tulvavad pähe pigem äpardused, õnnetused, tülid, sekeldused … aga neid ei tohi meenutada. Ainult head asjad! Viis tükki! Ning need tulevad enamasti ikka järelemõtlemise peale.

Minu meelest on see hädavajalik treening virisema kalduvatele inimestele. Kuidas visata peast halb ja jätta meelde hea, ning olla selle eest tänulik. Vaimsele tervisele mõjub kindlasti hästi.

Tänulik olemine ja tänulikkuse väljendamine kuulub muidugi kah selle meie saunarituaali juurde. Täname valju häälega neid inimesi või asjakäiku või olusid, mis meile selle hea on toonud, mida just meenutasime. Täname puud, mis sauna kuumaks küttis, vett, mis meie ihu puhastab, leili ehk auru ehk õhku, rauda, et teda on jagunud meie kerise jaoks, ja kivi, mis laseb end hüva leili jaoks kuumaks kütta. Maad, mis võtab vastu meie pesuveed. Täname puudevedajat ja saunakütjat (Ott), inimest, kes vihad on teinud (keda me poest ostetud viha puhul tegelikult ei tunnegi), saunavanakest ja toda ammust peremeest, kes selle sauna on ehitanud.

See on veel vana pilt, niisugusena me oma sauna 2014. aasta novembris eest leidsime. Tiik on siin veel puhastamata ja kinni kasvanud.

Saun on vana. Tahutud palkidest. Ehitatud millalgi kahe suure sõja vahel, ja alguses oli see väiksem. Millalgi hiljem on sellele otsa ehitatud püstkaudadest varjualune küttepuude jaoks. Seal varjualuses on veel näha sauna endises otsaseinas asunud akent. Keris sees on nõukaaegne ja ei pea vist enam väga kaua vastu, peaksime hakkama mõtlema selle väljavahetamise peale. Sindelkatus on lastud panna eelmise omaniku poolt. Ka tema saab igal laupäeval meie poolt tänatud nagu ka kõik teised enne meid olnud inimesed, kes selle sauna eest on hoolitsenud ja seda alles hoidnud.

Ühe esimese asjana tegi Ott mulle sinna akna alla pingikese, kus vähe soojemal aastaajal end jahutamas (ja sääski söötmas) käia.

Vaade sealt maja suunas on ka ilus ja avar. Kõrgete nulgude juurest paistab mu varjupeenra algusjärk, sest siis oli see alles rajamisel.

Mul on selle saunaesise platsiga küll üks plaan, mille tulemusena see ei oleks enam nii lage ja tühi. Loomulikult hõlmab see plaan millegi istutamist. Aga ma kaalun seda asja veel. Sest praegu on ju ka väga ilus.

Kui ma nüüd korraks pöördun veel tagasi selle tänamise juurde, siis sellega seoses jõudsin ma ühele veidrale mõttele – pärast seda kui lugesin raamatut “Eesti saun”. Kus ka räägitakse saunaga seotud tänamis- ja muudest rituaalidest.

Nimelt seal on ära toodud rahvapärimuse üleskirjutusi, ka murdekeeles, ja mu tähelepanu püüdis see koht, kus vihtlejat tuli järjest tänada iga vihalöögi eest: “Atä-atä-atä! Atä-atä-atä!” Loomulikult tähendab see “aitäh”. Aga … kas võib olla, et levinud “ata-ata” ongi sellest vihtlemiskombest tulnud? Minu meelest on see võimalik ja isegi täitsa tõenäoline, sest kombed ununevad, keel muutub, ühed asjad võivad hakata tähendama midagi muud … ja niimoodi võiski saunakomme muutuda lastele vitsaandmise tähistajaks? Ata-ata. Sest kust mujalt see tuli?

Üks teine asi on veel, kus ma kipun seost nägema ja usun, et see seos seal on ka, kuigi arvatavasti nii iidne, et samamoodi keegi enam ei tea, kust see tuli. Nimelt lugesin hiljuti (Imelise Ajaloo erinumbrist), et esimese aastatuhande lõpusajanditel juba olnud Norra ja Rootsi viikingite seal valitsenud komme end ja oma riideid igal laupäeval pesta. Nad nimetasidki seda pesupäevaks: laugardagur või løverdag, millest alles kunagi hiljem sai lördag. Kas on meiegi laupäevane saunakomme ja isegi laupäeva nimetus sellest tulnud? Võib arvata, et Läänemere ümbruse rahvastena oli meie kultuur siiski üsna sarnane ja vastastikused ülekanded ning ülevõtmised täiesti tõenäolised.

See saunaraamat on muidu ka väga huvitav, ma tõesti soovitan.

Aga kui nüüd teemat vahetada, siis Oti suurprojekt on nüüd valmis. Tal on nüüd oma päris proovikas, mida ta eluaeg on igatsenud. Ja küll selles hakatakse muusikat tegema!

Selle hoone välitööd jätame järgmiseks suveks: vana Narva plokiga lapitud osad lähevad savikrohvi alla. Lävekivi on ka vaja panna ja väljaspoolt aknapõsed. Küll jõuame.

1 kommentaar

  1. eve said,

    24. jaan. 2021 kell 17:48

    Need 5 nädala toredat asja on küll järgimist vääriv tava


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: