Tädi Klaara lood ja laulud

19. veebr. 2021 kell 19:28 (Töised asjad)

Iga reede üks lasteluuletus Lääne Elule …

Ja nii hakkabki mul jälle kokku saama üks raamatutäis lullasid tädi Klaarast, kes on nõid.

Ma mängisin nimelt juba vähemalt kümme aastat mõttega kirjutada tädi Klaarast. Algul kirjutasin ma temast tobedaid ja ropuvõitu jutukesi, mida sai sõpradele nende homeerilise naeru saatel ette loetud, aga neid tekste ma küll ei julge avaldada. Mitte kunagi. Ärge mitte palugegi.

Eelmisel aastal tuli mulle aga idee moondada Klaara hoopis luuletuste-nõiaks. Lõpp roppudele naljadele. Nüüd on Klaara selline veidravõitu nõiatädi, kes viskab vimkasid ja kasutab nõidumiseks sõrmenipse. Temaga juhtub igasuguseid ootamatusi, edulugusid ja äpardusi – nagu see elu ikka on.

Ajalehe jaoks illustreerib seda Ott, aga kui need tekstid kord raamatuks saavad, siis illustreerib selle siiski keegi teine. Ma tegelikult pole veel välja mõelnud, kes täpselt. Kaks nime mõlguvad mõttes, aga see mõte peab kindlasti veel küpsema. Võite mulle ideid jagada ja ettepanekuid teha, sest millalgi nüüd kevadel võtan ma selle asjaajamise ette.

Kui kohtad tädi Klaarat

Kui sa metsas käies satud

nägema üht tädi,

kel on kõrge kübar peas,

mil kaunistuseks käbi,

kel on süli rohtu täis

või oksi või siis lilli,

korvis kuhi võõraid seeni,

puhub pajupilli,

ära sa siis ehmata

ja kohe plehku pane!

Ega sa ju ole

mingi mudilane,

kes veel nõidu-tonte kardab –

olemas neid pole!

Mõni tädi selletagi

olla võib ka kole.

Sina lihtsalt tereta

ja vaata, mis siis juhtub.

Äkki kutsub küllagi

sind veel sedapuhku!

Klaara sind ei sõima ju

ega anna vitsa.

Ainult jälgi tema näppe –

ega ta neid nipsa?

Lisa kommentaar

Kogemata kootud kleit

11. veebr. 2021 kell 17:15 (Kudimus)

Umbes jõulude ajal hakkasin endale retuuside peal kandmiseks tuunikat kuduma. Eks neid taimedega värvitud lõngu oli saanud juba üksjagu palju – jämedamad lõngad olen jooksvalt sokkidesse pannud, aga need ühekordsed ootasid millekski suuremaks saamist. Mul mõlkus peas selline õhem ja õhuline toas kandmise kampsun, ja siksaktriibud meeldivad mulle jätkuvalt ka. Ning mind päris suurel määral ajendas soov katsetada, kas Islandi kampsuni ümarpasse-meetodil oleks ehk võimalik kududa ka lihtsalt triibulist asja, kui kahandada reeglipäraselt õlgadest alates, nagu peab. Ka selliseks kahandamiseks tundus siksaktriibumuster hea valik.

Otile Islandi kampsunit kududes sain maitse suhu, kui mugav on kampsun algusest peale kõik kokku valmis kududa, nii et pärast tükke kokku õmmelda pole vajagi. Tegin seda meetrise kaabliga ringvarrastega nr 2. Alustasin alläärest ringina, kudusin umbes selle kohani, kus kampsuni pihaosa peaks varrukatega kohtuma, siis teiste ringvarraste peal lõin mõlemad varrukad üles nagu sokisääred ja hakkasin kasvatama ainult ühest servast, et anda varrukatele see altpoolt kaenlaaluse poole laienev kuju. Kudusin kaks varrukat korraga, nagu ma sokkegi koon. Kui tundsin, et pikkusest peaks piisama, lükkasin nii pihaosa kui varrukad samadele ringvarrastele ning uhasin edasi kuni kaelaauguni, sama jutiga kudusin mõne sentimeetri soonikut ja läksin sealt sujuvalt üle kapuutsi kudumisele. Kapuutsi kudusin niisiis otse külge, pealael läksin üle sokikanna-meetodile, ja kui see ka valmis sai, korjasin kapuutsi külgedelt mõlemalt poolt silmad varrastele ja kudusin sooniku jälle otse külge.

Ainsana kudusin eraldi ja õmblesin külge taskud, sest seda ma küll ei osanud enam välja nuputada, mismoodi neid taskuid otse külge saaks kududa. Samuti vajasid natuke õmblemist kaenlaaluste kohad, kuhu jääb tükke ühendades umbes kümnesentimeetrine pilu. Aga see oligi kogu õmblustöö.

Mis juhtus, oli see, et ma millegipärast panin oma leiutatud skeemidega selles suhtes puusse, et passeosa tuli hoopis laiem, kui minu meelest oleks pidanud tulema. Seetõttu sai mu “tuunika” täitsa arvestusväliselt oma paarkümmend sentimeetrit pikkust juurde. Hiljem seda ürpi pressides selgus, et see muster venis metsikult ka pikuti, nii et sealt tuli veel paarkümmend sentimeetrit otsa. Ja nii mul polegi tuunikat, vaid on hoopis kleit!

Ma olen juba peaaegu välja rehkendanud, kuidas edaspidi taolise meetodiga kampsunit kududes oleks võimalik hoiduda passe liiga pikaks ajamisest. See algab muidugi sellest, et ma pean õppima hobuseid hoidma ja tegema arvutades paremat eeltööd: nimelt arvutama ka pikkused proovilapi järgi välja, mitte kohe uhama hakkama “silma järgi”. Ilmselgelt ma ei ole veel nii vilunud kuduja, et puhtalt silma järgi täppi panna. Selle kleidi puhul on see selgelt näha!

Aga üldiselt võttes ma olen selle tööga päris rahul. Päris kena sooritus, ja jälle oli sellest üht-teist õppida. Tore!

Eks taimedega värvijad on üsna palju rääkinud ja kirjutanud, et selliselt värvitud lõngade kokkusobitamisega ei ole mitte mingit muret, sest need kõik sobivad omavahel. Ja see on tõesti tõsi – vähemalt minu värvitud lõngad tegid seda tõepoolest. Gamma tuli selline oktoobrikuine, kus suurem punane värvilõõm on juba vaibunud, aga on jäänud mahedad kollased-hallid-pruunid toonid.

Triibukaupa rääkides: tumedama pruunikashalli andis jalgleht koos natukese raudvitrioliga; heledama kollase andis peiulill maarjajääga; roosa tuli kamalutäiest verkjatest vöödikutest, mida leidsin metsast lihtsalt liiga vähe, et punaste toonideni jõuda; hele sinakashall tuli saialillest, mis maarjajääga ei andnud peaaegu üldse mingit värvi, ainult kerge kollaka jume – aga tibake raudvitrioli tegi selle just niisuguseks helesinakashalliks. Tumedam rohekaskollane on taas peiulill, aga koos vaskvitrioliga. Beež on jalgleht koos maarjajääga.

Nii et see oligi algusest lõpuni justkui katsetamisprojekt, lõngade värvimisest alates kuni valmiskudumiseni välja. Ning tuunika jaoks jäi lõnga järele veel küll!

2 kommentaari

Mul ei ole enam Tötsut

4. veebr. 2021 kell 19:30 (Kallid loomad)

Vähk sai ikkagi lõpuks oma osa. Hoidsime ja ravisime Tötsut nii kaua, kui sai, aga nüüd läksid asjad väga järsult ja väga kiiresti palju hullemaks ning valu, piin ja kurnatus said lõpuks mu koerakese kätte. Siis tuli sekkuda. See oli taas üks raskemaid otsuseid mu elus. Selline, mida tehakse ainult armastuse pärast.

Ta oli minu kõrval 13 pikka aastat. Ma usun, et ta oli minuga õnnelik. Muidugi oma chow chow’likul introvertsel moel.

Talle meeldis kõndida paraja kõrgusega rohus, nii et rohulibled kõditasid nina.

Talle meeldis hammustada lund ja merelaineid.

Talle meeldis sahistada lehehunnikutes. Sügiseti sahistas ta jalutuskäigul ikka läbi kõik Krahviaias ette sattuvad lehehunnikud.

Talle meeldis käppapidi porilombis solistada.

Ta oli korrapidaja ja lepitaja, kohe kui hääled tõusid, tuli ja sättis ennast vahele.

Talle meeldisid teised koerad, kassid ja inimesed.

Ta oli väga julge. Ta ei peljanud isegi lõrisedes minu ette astuda, et mind kaitsta, kui kord jalutuskäigul üks naljamees hobuse meie suunas kappama ajas, et nalja saada. Ja ta ei lasknud autost välja tüüpe, kes meie taluõuele sisse keerasid “lammast ostma”.

Ta oli minuga väga kannatlik, kui ma siia kolinuna kohalikku maastikku ja metsi avastasin. Kord sattusin ma temaga lausa rappa ja me nägime hulga vaeva, et pehme pinnase peal sealt kuidagi välja sumbata, vaene Töts rühkis rinnuni mudas. Aga ta andis mulle andeks.

Ta lesis sambla peal ja ootas, kuni ma sinililli korjasin.

Ta tuli mulle suvisel ennelõunal sageli aiamaale järele, vaatama, kuhu ma nii kauaks jään.

Ta rääkis minuga nohinate, röhkimise ja norsete keeles. Ta vastas, kui temaga rääkisin.

Ta ei teinud peaaegu üldse pahandust.

Talle meeldisid kuiva külmaga ilmad, miinus kümme oli puhas pidu ja siis oli teda raske õuest tuppa saada.

Ta oskas tabletid omale niimoodi põske ära peita, et ma ei saanud arugi. Hiljem alles leidsin need tabletid väljasülitatuna näiteks terrassilt või teise toa vaibalt. Aga oma viimase pika haiguse kulgedes ta siiski harjus ja õppis rohtu võtma korralikult.

Tema lemmiktoit oli keedetud seapea liha. Söömisega polnud ta pirtsakas, aga tahtis toidu osas vaheldust.

Ta oli otsustanud, et suurel hädal tuleb käia majast võimalikult kaugel, krundi piiril. Ja isegi seal sättis ta ennast niimoodi, et tegi junnid kenasti ritta üksteise kõrvale. See oli tegelikult jube naljakas.

Kui ta oli mures või stressis, siis ta näris oma käppi.

Talle meeldis jõulupuu. Kui kuusk toas oli, siis ta sättis ennast magama just kuuse alla. Ma ei kujuta ette, kuidas edaspidi on meil toas kuusk ilma Tötsuta. Ma ei kujuta ette. Võib-olla ma ei tahagi enam kuuske jõuluks tuppa tuua.

Ta hoidis väga oma mänguasju, ei närinud neid ära, vaid tassis neid hellalt ringi.

Talle meeldis tupsumäng nagu kassile. Siis oli ta “krokodill” ja “tupsunapsaja”.

Kõik loomakesed, kellega ta koos fotode peal on, on lahkunud juba enne teda.

Nii kiiresti see aeg lähebki.

6 kommentaari