
Vähk sai ikkagi lõpuks oma osa. Hoidsime ja ravisime Tötsut nii kaua, kui sai, aga nüüd läksid asjad väga järsult ja väga kiiresti palju hullemaks ning valu, piin ja kurnatus said lõpuks mu koerakese kätte. Siis tuli sekkuda. See oli taas üks raskemaid otsuseid mu elus. Selline, mida tehakse ainult armastuse pärast.
Ta oli minu kõrval 13 pikka aastat. Ma usun, et ta oli minuga õnnelik. Muidugi oma chow chow’likul introvertsel moel.
Talle meeldis kõndida paraja kõrgusega rohus, nii et rohulibled kõditasid nina.
Talle meeldis hammustada lund ja merelaineid.
Talle meeldis sahistada lehehunnikutes. Sügiseti sahistas ta jalutuskäigul ikka läbi kõik Krahviaias ette sattuvad lehehunnikud.
Talle meeldis käppapidi porilombis solistada.
Ta oli korrapidaja ja lepitaja, kohe kui hääled tõusid, tuli ja sättis ennast vahele.
Talle meeldisid teised koerad, kassid ja inimesed.
Ta oli väga julge. Ta ei peljanud isegi lõrisedes minu ette astuda, et mind kaitsta, kui kord jalutuskäigul üks naljamees hobuse meie suunas kappama ajas, et nalja saada. Ja ta ei lasknud autost välja tüüpe, kes meie taluõuele sisse keerasid “lammast ostma”.
Ta oli minuga väga kannatlik, kui ma siia kolinuna kohalikku maastikku ja metsi avastasin. Kord sattusin ma temaga lausa rappa ja me nägime hulga vaeva, et pehme pinnase peal sealt kuidagi välja sumbata, vaene Töts rühkis rinnuni mudas. Aga ta andis mulle andeks.
Ta lesis sambla peal ja ootas, kuni ma sinililli korjasin.
Ta tuli mulle suvisel ennelõunal sageli aiamaale järele, vaatama, kuhu ma nii kauaks jään.
Ta rääkis minuga nohinate, röhkimise ja norsete keeles. Ta vastas, kui temaga rääkisin.
Ta ei teinud peaaegu üldse pahandust.
Talle meeldisid kuiva külmaga ilmad, miinus kümme oli puhas pidu ja siis oli teda raske õuest tuppa saada.
Ta oskas tabletid omale niimoodi põske ära peita, et ma ei saanud arugi. Hiljem alles leidsin need tabletid väljasülitatuna näiteks terrassilt või teise toa vaibalt. Aga oma viimase pika haiguse kulgedes ta siiski harjus ja õppis rohtu võtma korralikult.
Tema lemmiktoit oli keedetud seapea liha. Söömisega polnud ta pirtsakas, aga tahtis toidu osas vaheldust.
Ta oli otsustanud, et suurel hädal tuleb käia majast võimalikult kaugel, krundi piiril. Ja isegi seal sättis ta ennast niimoodi, et tegi junnid kenasti ritta üksteise kõrvale. See oli tegelikult jube naljakas.
Kui ta oli mures või stressis, siis ta näris oma käppi.
Talle meeldis jõulupuu. Kui kuusk toas oli, siis ta sättis ennast magama just kuuse alla. Ma ei kujuta ette, kuidas edaspidi on meil toas kuusk ilma Tötsuta. Ma ei kujuta ette. Võib-olla ma ei tahagi enam kuuske jõuluks tuppa tuua.
Ta hoidis väga oma mänguasju, ei närinud neid ära, vaid tassis neid hellalt ringi.
Talle meeldis tupsumäng nagu kassile. Siis oli ta “krokodill” ja “tupsunapsaja”.
Kõik loomakesed, kellega ta koos fotode peal on, on lahkunud juba enne teda.
Nii kiiresti see aeg lähebki.
























sitsidsatsidpatsid said,
4. veebr. 2021 kell 19:58
Issand kui kurb. Ja kui nunnu. Nii ilusti kirjutad temast. Ma lugesin just su Haapsalu-raamatut, kus sa Tötsu võtsid, nüüd tundub, nagu oleksin seda koera tundnud.
Katrin said,
4. veebr. 2021 kell 20:25
Silmad märjad…Tunnen kaasa.
Mummo said,
4. veebr. 2021 kell 20:53
Kallid teile…
kaarnake said,
4. veebr. 2021 kell 21:19
Ebaõiglane, et inimesest parematele olenditele antakse palju vähem eluaastaid. Nii mõnigi neist suudab rõõmustada kurbi ja tervendada haigeid. Olgu Tötsu ereda tähena taevas!
Tiina said,
5. veebr. 2021 kell 09:56
Kurb. Tötsu oli üks toredamaid loomi, keda ma tundnud olen. Olgu tal ilus puhkus seal teispoolsuses koos Pintsu, Tutsiku ja kõigi teistega!
Milda said,
5. veebr. 2021 kell 23:31
Pehmet käppa koerte paradiisis, kus ka meie pere mitu sõpra on