Kogemata kootud kleit

11. veebr. 2021 kell 17:15 (Kudimus)

Umbes jõulude ajal hakkasin endale retuuside peal kandmiseks tuunikat kuduma. Eks neid taimedega värvitud lõngu oli saanud juba üksjagu palju – jämedamad lõngad olen jooksvalt sokkidesse pannud, aga need ühekordsed ootasid millekski suuremaks saamist. Mul mõlkus peas selline õhem ja õhuline toas kandmise kampsun, ja siksaktriibud meeldivad mulle jätkuvalt ka. Ning mind päris suurel määral ajendas soov katsetada, kas Islandi kampsuni ümarpasse-meetodil oleks ehk võimalik kududa ka lihtsalt triibulist asja, kui kahandada reeglipäraselt õlgadest alates, nagu peab. Ka selliseks kahandamiseks tundus siksaktriibumuster hea valik.

Otile Islandi kampsunit kududes sain maitse suhu, kui mugav on kampsun algusest peale kõik kokku valmis kududa, nii et pärast tükke kokku õmmelda pole vajagi. Tegin seda meetrise kaabliga ringvarrastega nr 2. Alustasin alläärest ringina, kudusin umbes selle kohani, kus kampsuni pihaosa peaks varrukatega kohtuma, siis teiste ringvarraste peal lõin mõlemad varrukad üles nagu sokisääred ja hakkasin kasvatama ainult ühest servast, et anda varrukatele see altpoolt kaenlaaluse poole laienev kuju. Kudusin kaks varrukat korraga, nagu ma sokkegi koon. Kui tundsin, et pikkusest peaks piisama, lükkasin nii pihaosa kui varrukad samadele ringvarrastele ning uhasin edasi kuni kaelaauguni, sama jutiga kudusin mõne sentimeetri soonikut ja läksin sealt sujuvalt üle kapuutsi kudumisele. Kapuutsi kudusin niisiis otse külge, pealael läksin üle sokikanna-meetodile, ja kui see ka valmis sai, korjasin kapuutsi külgedelt mõlemalt poolt silmad varrastele ja kudusin sooniku jälle otse külge.

Ainsana kudusin eraldi ja õmblesin külge taskud, sest seda ma küll ei osanud enam välja nuputada, mismoodi neid taskuid otse külge saaks kududa. Samuti vajasid natuke õmblemist kaenlaaluste kohad, kuhu jääb tükke ühendades umbes kümnesentimeetrine pilu. Aga see oligi kogu õmblustöö.

Mis juhtus, oli see, et ma millegipärast panin oma leiutatud skeemidega selles suhtes puusse, et passeosa tuli hoopis laiem, kui minu meelest oleks pidanud tulema. Seetõttu sai mu “tuunika” täitsa arvestusväliselt oma paarkümmend sentimeetrit pikkust juurde. Hiljem seda ürpi pressides selgus, et see muster venis metsikult ka pikuti, nii et sealt tuli veel paarkümmend sentimeetrit otsa. Ja nii mul polegi tuunikat, vaid on hoopis kleit!

Ma olen juba peaaegu välja rehkendanud, kuidas edaspidi taolise meetodiga kampsunit kududes oleks võimalik hoiduda passe liiga pikaks ajamisest. See algab muidugi sellest, et ma pean õppima hobuseid hoidma ja tegema arvutades paremat eeltööd: nimelt arvutama ka pikkused proovilapi järgi välja, mitte kohe uhama hakkama “silma järgi”. Ilmselgelt ma ei ole veel nii vilunud kuduja, et puhtalt silma järgi täppi panna. Selle kleidi puhul on see selgelt näha!

Aga üldiselt võttes ma olen selle tööga päris rahul. Päris kena sooritus, ja jälle oli sellest üht-teist õppida. Tore!

Eks taimedega värvijad on üsna palju rääkinud ja kirjutanud, et selliselt värvitud lõngade kokkusobitamisega ei ole mitte mingit muret, sest need kõik sobivad omavahel. Ja see on tõesti tõsi – vähemalt minu värvitud lõngad tegid seda tõepoolest. Gamma tuli selline oktoobrikuine, kus suurem punane värvilõõm on juba vaibunud, aga on jäänud mahedad kollased-hallid-pruunid toonid.

Triibukaupa rääkides: tumedama pruunikashalli andis jalgleht koos natukese raudvitrioliga; heledama kollase andis peiulill maarjajääga; roosa tuli kamalutäiest verkjatest vöödikutest, mida leidsin metsast lihtsalt liiga vähe, et punaste toonideni jõuda; hele sinakashall tuli saialillest, mis maarjajääga ei andnud peaaegu üldse mingit värvi, ainult kerge kollaka jume – aga tibake raudvitrioli tegi selle just niisuguseks helesinakashalliks. Tumedam rohekaskollane on taas peiulill, aga koos vaskvitrioliga. Beež on jalgleht koos maarjajääga.

Nii et see oligi algusest lõpuni justkui katsetamisprojekt, lõngade värvimisest alates kuni valmiskudumiseni välja. Ning tuunika jaoks jäi lõnga järele veel küll!