Iga reede üks lasteluuletus Lääne Elule …
Ja nii hakkabki mul jälle kokku saama üks raamatutäis lullasid tädi Klaarast, kes on nõid.
Ma mängisin nimelt juba vähemalt kümme aastat mõttega kirjutada tädi Klaarast. Algul kirjutasin ma temast tobedaid ja ropuvõitu jutukesi, mida sai sõpradele nende homeerilise naeru saatel ette loetud, aga neid tekste ma küll ei julge avaldada. Mitte kunagi. Ärge mitte palugegi.
Eelmisel aastal tuli mulle aga idee moondada Klaara hoopis luuletuste-nõiaks. Lõpp roppudele naljadele. Nüüd on Klaara selline veidravõitu nõiatädi, kes viskab vimkasid ja kasutab nõidumiseks sõrmenipse. Temaga juhtub igasuguseid ootamatusi, edulugusid ja äpardusi – nagu see elu ikka on.
Ajalehe jaoks illustreerib seda Ott, aga kui need tekstid kord raamatuks saavad, siis illustreerib selle siiski keegi teine. Ma tegelikult pole veel välja mõelnud, kes täpselt. Kaks nime mõlguvad mõttes, aga see mõte peab kindlasti veel küpsema. Võite mulle ideid jagada ja ettepanekuid teha, sest millalgi nüüd kevadel võtan ma selle asjaajamise ette.
Kui kohtad tädi Klaarat
Kui sa metsas käies satud
nägema üht tädi,
kel on kõrge kübar peas,
mil kaunistuseks käbi,
kel on süli rohtu täis
või oksi või siis lilli,
korvis kuhi võõraid seeni,
puhub pajupilli,
ära sa siis ehmata
ja kohe plehku pane!
Ega sa ju ole
mingi mudilane,
kes veel nõidu-tonte kardab –
olemas neid pole!
Mõni tädi selletagi
olla võib ka kole.
Sina lihtsalt tereta
ja vaata, mis siis juhtub.
Äkki kutsub küllagi
sind veel sedapuhku!
Klaara sind ei sõima ju
ega anna vitsa.
Ainult jälgi tema näppe –
ega ta neid nipsa?
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar