Hooaja esimesed aiapäevad

4. märts 2021 kell 17:26 (Aed, Muiduelu)

Lumi sulas üllatavalt kiiresti, vaid kolme-nelja päevaga oli maa paljas – ja kõik see jõledus, mis sügisel lume alla läks, oli jälle näha. Ning ka maa sulas paari sooja päeva jooksul täitsa imekspandavalt üles. Nii avanes mul meeldiv võimalus lõpuks maha panna sügisel panemata jäänud lillesibulad: paar sorti tulpe, mitu nartsissi, sekka krookusi ja võrkiiriseid.

Muidugi ma ei teadnud, mis ma sellest kütmata konkus seisnud karbist üldse veel eest leian. Kevad on siiski ju peaaegu käes ning sibulike karpi avades olin ma valmis kohtuma pehmete ja hukkaläinud tohlakatega. Aga ei, kõik oli ilus! Sibulad olid uskumatult hästi säilinud ja läksidki mürinal mulda. See on juurdumiseks muidugi veel liiga külm, aga kindlasti parem kui neid sibulaid konkus karbi sees edasi pidada. Ma usun, et vähemalt suurem osa jääb nüüd ellu ning kui nad ka see aasta enam õitsema ei jõua, siis järgmine aasta ehk ikka.

Kevad on küll veel nii varajane, et mul need kõige varajasemad lumikellukesed alles alustavad. Kõige esimesed.

Krookuste ninakesed alles hakkavad end mullast välja pistma. Ka lumekupud ei näita end veel õieti. Ega lumerooski. Nii vara on alles. Pole veel aru saada, mis ja kes ja kus kasvab, ja kas üldse kasvab. Sellepärast ma muud kapitaalsemat praegu aias ette võtta ei plaanigi. Saaks ainult need sügisel peenrasse jäänud tutid ja tuustid nüüd sealt ära.

Kõrrelisi ma igaks juhuks veel maha ei lõika. Kui nüüd lähipäevil uuesti talv tagasi tuleb, nagu ilmateade ähvardab, siis õrnemad võivad pihta saada. Pealegi kõrrelisi ongi muretum maha lõigata alles siis, kui uus kasv on juba alanud. Olen varasematel aastatel mitu korda kärsitu käärikasutuse tõttu mõnest ilusast kõrrest ilma jäänud ja eks kogemused õpetavad.

Tegelikult see pealsete lõikamata jätmine sügisel on taimedele hea – aitab lund koguda ja lamanduv puhmas soojendab juurte ning juurekaela piirkonda. Olen elus teinud kord nii, kord naa – mõni aasta olen peenrad sügisel pealsetest puhastanud, mõni sügis jällegi mitte. Pean ütlema, et talvitumine on taimedel parem, kui ma olen nad sügisel naasama jätnud. Ainult endal on seda jõle vaadata, kui peenar on otsekui risu täis. Neil aastatel, kui lumi kah hiljaks jääb või seda üldse näpuotsaga antakse, kestab kole ja korratu vaatepilt veel iseäranis kaua. Käid mööda või näed aknast ja jälle tunned end süüdi laiskuse ja lohakuse pärast, kuigi mõistus räägib muud. Ja ega see aianduses ainus selline koht ole, kus inimese ettekujutus ja taimede tahtmine teineteisega risti jooksevad …

Eelmisel sügisel jäi muidugi aias peaaegu kõik tegemata sel põhjusel, et ma lihtsalt ei suutnud justkui. See juulikuine borrelioos võttis jõu ära ikka päris mitmeks kuuks. Ning kui juba jõud on läinud, siis kaob ühel hetkel tahtmine takkapihta. Hakkasin juba kartma, kas see üleüldse enam tagasi tuleb. Aga nüüd on mul jälle tahtmine tagasi ning uue hooaja plaanid tehtud. Tahan nüüd ühele poole saada mitme poolikuks jäänud projektiga (keldrimäe serv, kivila täisistutamine, okkaplatsi katmine ja multšimine, peenarde ääristused), samuti on selgunud, et ogoroodina köögiviljaosa tuleb natuke koomale tõmmata. Umbes neljandiku võrra. Nii palju kõike pole meie perel tegelikult vaja, ei jõua ära tarbida. Samas võtab aega ja jõudu palju.

Tubastest tegemistest kõneldes – saime lõpuks kätte juba detsembrikuus tellitud madratsi vanaema vanasse voodisse. Nüüd on lapsel lõpuks normaalne küljealune, kui kodus käib. Või siis kallitel külalistel, kes ööbima jäävad.

Jaluts on sinise koormarihmaga kokku tõmmatud sellepärast, et madratsi sissepanemisel selle voodiga rüsades nihkus üks jalutsi küljepuu veidike lahti ja Ott pani sinna liimi vahele. Loodame, et jääb pidama. Nii et see koormarihm sinna ei jää.

Nii ongi kevade esimesed sammud justkui uue energia andnud. Oleks, et nüüd samas vaimus muudkui kestaks!