Ei, muidugi mitte

Kindlustusega arenesid asjad edasi nii, et pärast juurdeküsitud piltide ärasaatmist tuldi sealt ka meile kohapeale oma silmaga vaatama, ja sellele järgnes neil miski komisjoni koosolek, mis päädis eitava otsusega meie kahjuhüvitise suhtes. Nii et me ei saa sealt siiski sentigi. Kahju. Ma juba lootsin, sest esialgne signaal oli ju, et jah, nad annavad. Aga tühjagi. Saan aru, et kaalukeeleks sai olukord, et tuul polnud harjalauda mitte alla loopinud, vaid see oli lihtsalt lahti tulnud, jättes enda vahele tollise prao – ja sellest lähtuvalt otsustati targas komisjonis, et see oli ikka amortisatsioon, mitte ootamatu ilmastikukahju. Vaat nii.

Aga me saame hakkama. Praeguseks on kogu see märg vill pööningult all ja juba ka suurtes kottides, millega Ott kavatseb need paarikaupa haagisel prügilasse transportida. Ragn Sellsil neid ära viia lasta läheks hulga kallimaks.

Tegelikult aga tahtsin teha postituse oma aia esimestest õitsejatest!

Kõige esimene lilleke, kes juba sulavast lumehangest õitsevana ilmub, on suureõieline lumikelluke ‘Liisu’, Sulev Savisaare sort. Väga varane, väga kõrge, ilusa suure õiega! Praeguseks, kusjuures, hakkab juba ära õitsema.

Talle järgnevad teised lumikellukesed. Mul pole sorte küll palju, aga mõned siiski. Pluss selja ja sülega peale veel neid kõige tavalisemaid, mis mul siin igal pool murus laiali on, nii et neid ei viitsi isegi enam pildistada. Aga need teised!

Peaaegu kohustuslik “Wasp” – väga pikkade ja teravate välimiste kroonlehtedega, kõrge, uhke! Mul aga ju alles noortaimed, pole veel jõudnud puhmikut moodustada.

Kurruline lumikelluke “Diggory”, peaaegu 20 cm kõrge ja õis suur ning ümmargune nagu pumps. Keskel asuvad sisemised õiekattelehed on täiesti rohelised, aga noh, selleks peab talle juba sisse vahtima.

Hübriidne ja kirjandusliku nimega ‘Anne of Geierstein’ (ühe Walter Scotti novelli nimitegelane) on ka peaaegu 20 cm kõrge, välimised õiekattelehed on tugevad ja paksud, just nagu vahast. Õied muidugi suured. ta on teistest hilisem, nii et praegu pole veel õieti avanenudki.

Edasi tuleb Award of Meriti aiandusauhinna laureaat, ülisuure õiega ‘Bill Bishop’. Temagi on liikidevaheline hübriid. Osa asjatundjate arvates on ta maailma kõige suurema õiega lumikelluke üldse, ja see võib täitsa tõsi olla. Ta on ka üsna varane, puhkes peagi pärast “Liisut”.

Väga kõrgekasvuline “White Delight” (isegi kuni 25 cm), sort on uus, pärit Saksamaalt ja lausa praegusest millenniumist.

Lumekupud on muidugi ülivaraste aialillede klassika. Muide, seda kõige tavalisemat ja levinumat mul veel ei olegi! Küll on mul üks veidi madalama kasvuga liik Eranthis silicica, minu meelest tõi selle mulle Taga talu perenaine. Ka see taimeke on veel nooruke ja alles alustab puhma laiendamist.

Ja siis on mul hariliku lumekupu sort ‘Guinea Gold’. Tema on kasvult kõrgem ja tugevam kui see meie aedades kõige levinum tavaline talvine lumekupp, samuti on tema õied muljetavaldavalt suured. Ta on mul seal lõunapeenras ka tubli puhmikulaiendaja.

Võrkiirised on väga kaunid ja väga kiiduväärsed varased lillekesed, aga minu aias on midagi, mis neile ei sobi. Olen neid lõunapeenrasse pannud oma kuus-seitse sorti, aga alles pole seal ühtegi. See on muidugi ka peenar, kus mutid ja mügrid kõige rohkem sees käivad, nii et arvatavasti on neist sibulakestest saanud vesirottide maiusroog … Küll aga õitseb sort ‘Talish’ suurte nulgude ees peenras. Sinna pole söödikud arvatavasti järele osanud minna.

Krookustega on umbes sama lugu mis võrkiiristega. Kõik, mis olen lõunapeenrasse pannud, on sealt kadunud. See-eest on alles paraadpeenrasse pandud Leonidi krookus ‘Alionka’.

Ma kahtlustan, et rotitragöödia on tabanud ka kolme eelmisel kevadel istutatud ümaralehist alpikanni. Ka neid tasub aeda ihaleda ülivarase ja uhke õitsemise pärast – aga nad on pirtsakad. Ning arvatavasti maitsevad vesirotile hästi. Nii polegi mul neist nüüd ühtegi pilti panna.

Väga varane lilleke on veel Amuuri adoonis, mis mu keldrimäel kenasti hakkama saab. Laieneb küll üsna aeglaselt, ja tänase pilvisevõitu ilma tõttu ei suvatsenud ta oma õiekesi ka kuigi laialt avada, aga ta on ikkagi väga tore.

Paari päevakese eest hakkasid ka sinililled puhkema. Kõige varasem mul siin tundub olevat üks sügavvioletse õievärviga sinilill terrassi juurest. Pildil nähtavast on ta tegelikult violetsem.

Teine hästi tore värv mul siin on sirelililla.

Tavalist sinist värvi sinililled on alles pungas, ja veel väiksemas pungas on kaks natuke erineva tonaalsusega roosat. Küll ma jõuan neid näidata siis, kui nad puhkevad. Kuigi see telefoniga pildistamine ausalt öeldes ei kõlba kuhugi ja ma ise ei ole selle tulemustega üldse rahul. Peaks ikka otsima oma vana fotokaamera juhtmed üles, et seda laadida ja et pilte arvutisse laadida, ja hakkama jälle seda kasutama. Muidu nikastate siin neid udupilte vaadates äkki silmad ära.

2 kommentaari

  1. eve said,

    3. apr. 2021 kell 08:18

    Ei nikasta ma siin midagi ära 🙂 Aga sellest on küll kahju, et kindlustuses sellised tõprad on 😦

  2. kaarnake said,

    6. apr. 2021 kell 01:04

    Kurat.
    Aga lillid on ilusad. Ikkagi need kõige esimesed!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: