Rännakult tagasi

Rännakult tagasi pole mitte mina, vaid üks vana perekonnadokument. Täna õhtul õnnestus mu päritolupere arhiivi tagasi saada ammustel aegadel kaduma läinud kiri. Internetioksjonilt. vabandan selle müüja ees ja loodan, et ta ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema fotot, sest too kiri ise mu sõrmede vahele veel jõudnud ei ole.

1_1_31283868.jpg

Tegemist on Punase Risti vahendusel saadetud kirjaga Esimese maailmasõja päevilt. Minu vaarisa, kes oli tsaariarmees teeninuna Austriasse sõjavangi langenud, kirjutas selle kirja. Oma naisele, minu vaaremale Vändrasse.

See, miks ja kuidas too kiri perekonnaarhiivist kaduma läks, ei ole teada. On ainult paar oletust. Minu versioon oli, et see võis maha jääda pere kolimisel Raeveskist Läänemaale. Teist versiooni kuulsin täna: et mingi põlengu käigus asju välja tassides olevat osa neist asjadest siiski kuidagi veidralt kaotsi läinud. No umbes, et õuele veetud kummuti sahtlid kellegi poolt tühjaks tehtud. Ma ei tea! Isegi sellest põlengust ei tea, sest sellest vaarisa oma mälestustes ei kirjuta. Struwe, oled absoluutselt oodatud siia kommentaaridesse oma teadmisi lisama sellest asjast, kui tead enamat kui mina? Või keegi sugulane, kes mu blogi jälgib?

Sellest vaarisast, tema mälestustest ja Raeveskist olen kirjutanud ühes ammuses postituses.

Nii et see teema on mu hingele hell. Tolle kirja oksjoni avastas kallis sugulane täitsa juhuslikult ja sestsaadik olimegi terve kambaga siin peaaegu nädala alarmeeritud olekus, kas ja kuidas õnnestub see kiri perekonna valdusse tagasi tuua. Sest meil peetakse selliseid asju tähtsaks. Selle kirja koht on vaarisa mälestuste vahel või muude temast alles jäänud dokumentide hulgas.

Mul on üksainus küsimus selle kohta veel: kas neil oli sealt sõjavangilaagrist õigus välja kirjutada vaid vene keeles? Sest miks siis muidu on kogu kiri, ka otseselt vaaremale määratud tekst venekeelne? ma saan aru, et eestikeelsega oleks võinud probleeme tekkida. Aga miks saksakeelne ei võinud olla? Laager oli ju Austrias?

Kummalised kauged ajad. Loodame ainult, et meie ajad siin jälle kummaliseks ei lähe.

Aga muidu… see pakane on mu jaoks kole. Ott muigab mu üle kogu aeg, kui ma oma paranoias käin iga poole tunni tagant termomeetrit jälgimas, kuidas kraad langeb, ja esinen pidevalt igasuguste ettepanekutega  elupäästvate kiirsoojendamiste asjus. Täna pärast seda, kui WC-poti vesi hetkeks kinni külmus, olen ma näiteks veendunud, et profülaktiliselt peaks sinna seinatühimikku, kust torud kulgevad, aeg-ajalt föönist sooja õhku peale laskma, et sellist külmumist rohkem ei juhtuks. Ja et kuidas leida kiiremas korras mõned korralikud põhukotid, et neid väljaspoolt vastu seda õuepoolset WC seina kuhjata. Aga no tõesti. Kraadid alla viitteist miinust häirivad mind lausa psüühiliselt ja viivad mind väga vastikusse pidevalt alarmeeritud seisundisse koos traumeerivate sundmõttepiltidega, ja sellepärast ma talve ei armastagi. Mis ei armasta… ma kardan.

Mul on jäänud mulje, et kui teised kuulevad sõna “talv”, siis neile kangastub midagi sellist:

talv.jpg

Aga minul käivitub märksõna “talv” peale hoopis nt selline kujutluspilt:

stalingrad.jpg

 

Või veel hullem, selline:

der_tod_in_stalingrad.jpg

Võib-olla ma vaatasin väikse lapsena liiga palju sõjafilme ja need jätsid niimoodi oma kustumatu jälje. Või siis lõpetasin ma äkki oma eelmise elu talvise Stalingradi all surnukskülmumise läbi. Või on siin veel miski kolmas variant.

Ma olen tahtnud talve ja pakasega sõbraks saada küll ja ma näen ja tunnistan, et pakane on ilus. Aga samal ajal ja valdavalt on ta ikkagi väga õudne ja hirmutav ja tervet organismi alarmeeriv. Õnneks, õnneks on kevade alguseni veel vaid kaks ja pool kuud.

Mõtteid pidi minevikus

Mulle saadeti eile selline foto.
raeveskil vist 1921

Istuv mees on väga tõenäoliselt mu vanavanaisa Ferdinand Gustel (eestistatud Rajavere) ja laps tema süles minu vanaonu Ilmar, kes talvel 1941/1942 Venemaal tööpataljonis oma elu jättis ja keda ma tunnen ainult mälestuste ja päevapiltide kaudu. Erinevate ülesvõtetega võrreldes ma usun, et see foto siin on tehtud 1921. aaastal, kui vaarisa Raeveskil usinasti ehitas.
Mu vaarisa ostis Vändra vallas Raeveski talu 1912. aastal, olles ametilt Vändras õigupoolest õpetaja ja koolijuhataja, ja jäi sellest ilma 1936-ndal majanduskriisi järellainetes ja temast mittesõltuvate asjaolude kokkusattumisel. Minu vanaisa ja praegu veel elus vanaonu ja vanatädi sündisid ja kasvasid seal üles ja meenutused lahkumisest Raeveskilt kõlasid veel minu lapsepõlves nagu paradiisist väljaheitmine. Rae ja Raeveski järgi on isegi Gustelite nimi Rajavereks eestistatud. Oli mingi põhjus, miks päris talu nime ei tohtinud võtta, sestap muudeti veidi.
Raeveski on niisiis meie perekonnaloos üks sellistest ürgkodudest, mis jääb legendiks ja tundub pealekasvavatele põlvkondadele lõpuks üha enam vaid müüdina. Ma ei ole kunagi seal käinud, aga sellest hoolimata tunnen, et olen sellega seotud. Seal toimus mu vaarisa suur, 24 aasta pikkune loomislugu.
Ja jälle ma mõtlen: kui hea, et ta sellest ka oma mälestustes pikalt kirjutas. Mõned katkendid:

“Parandasin paisu ära. Otsustasin politsei heatahtlikkust ära kasutada ka suuremate parandustööde läbiviimiseks. Jõuandjateks mu tööstusele olid kaks vesiturbiini. Need olid külasepa ehitatud primitiivsed riistapuud. Iseäranis nõrk oli jahuveski turbiin. Otsustasin need turbiinid ühe suurejõulise moodsa turbiiniga asendada. Üks Ameerika Ühendriikide turbiinide vabrik reklaamis Eestis oma Samsoni-tüüpi turbiini. Mulle meeldis seda tüüpi turbiin oma tugeva massiivse ehituse pärast. Tegin vabriku esindajaga ostulepingu ära. Turbiin andis Raeveski paisu kõrguse juures 54 hobujõudu ja maksis Peterburi sadamas kolm tuhat rubla. Veokulud Peterburist Raele tegid välja ligikaudu ükssada rubla. Maksmistingimused olid küllaltki soodsad: ostulepingu sõlmimisel laksin ära üks tuhat rubla, kaks tuhat rubla jäi võlga vekslite kindlustusel. Pool võlgujäänud summast, üks tuhat rubla, olin kohustatud tasuma suvel 1914, teine pool suvel 1915. Vekslid paigutati Vene-Ameerika panka Peterburis, kus nad tulid välja lunastada. Ühe neist lunastasin välja veel enne sõja algust, teine tuhande rublane veksel jäigi välja lunastamata. Sõja algul pandi riigis maksma moratoorium, enamlik revolutsioon hävitas Vene-Ameerika panga ja ühes pangaga ka minu veksli. Selle tasumist ei ole mult keegi enam nõudnud.
Turbiini kohalepaigutamise tööd venisid aga pikemale, kui olin arvestanud. Turbiini alusmüüri ja veejuurdevoolu -äravoolukanali ehitamiseks tuli jõe põhi kahe meetri sügavusele välja kaevata. See oli raske ja aeganõudev töö. Jõe põhi koosnes eriti kõvast konglomeraadist, mis tuli kangide ja kirkadega ja kärudega jõe kaldale kärutada. Ikka ja jälle kippus vesi takistusi tegema. Ma olin küll ehituskoha hädapaisuga ümber piiranud,m kuid vesi imbus läbi igasugusest tõkkest, kõige rohkem jõe põhjast. Olin laenanud Türi Puupapivabrikult suure pumba ja kusagilt lokomobiili, pumpasime aurujõul ööd ja päevad, vett, et oleks võimalik tööd jätkata. Need tööd läksid mulle rohkem maksma kui turbiin. Väga halb oli see, et tööd pikale venisid Oli hädaoht olemas, et ma enne talve tulekut lõpuni ei jõua.”

Aga turbiin oli vaid algus. Nagu ma ütlesin, see oli 24 aasta pikkune loomislugu.
“Nagu eespool mainisin, ehitasin ümber oma elumaja, selsamal 1919 aastal püstitasin uue maja tööliste korteriteks. Mu vend oli toonud Sindi vabrikust terve villatööliste perekonna, Jakob Klaseni kahe täisealise pojaga, Hermani ja Pauliga. Peale nende kahe oli perekonnas veel kolm alaealist last. Selle seitsemeliikmelise perekonna oli ta korterisse pannud väikesesse tuppa kaupmees H. Rõõmussaare majja. Kas oli vana Klaasen haiguse Sindist kaasa toonud või sai ta selle kitsas üürikorteris, kuid 1919.a. suvel suri ta tiisikusse. Aasta hiljem suri ta noorem poeg Paul samasse haigusesse. See sundis mind kiires korras käsile võtma tööliste korterite ehitamise.
Tööliste maja ehitamise viisin lõpule sügisel 1919. Majas oli kaks kolme-, kaks kahetoalist korterit. Neist korteritest veel ei piisanud, sellepärast ehitasin järgmisel aastal kahekorruselise maja kuue korteriga. Väga suurt vajadust viimase maja ehitamiseks ei olnud, ajendiks oli siin peaasjalikult soov paigutada raha kindla väärtuse alla. Mul ei olnud usku eesti marga kursi püsivusse.
Otsustasin oma talu seada eeskujulikku korda ja vaba raha selleks kulutada. Harisin kakskümmend viis riiavakamaad metsaalust kännastikku põlluks, asutasin puuviljaaia saja viljapuuga ja paljude marjapõõsastega, alustasin ka põldude torustamist, lasin valmistada vajalikud plaanid ja koostada eelarve, ühe neljandiku kavatsetud plaanist jõudsin teostada, jõudsin torustada puuviljaaia maa-ala ja elumajade ligemad põllud.
Põllutorude valmistamiseks ehitasin telliste- ja põllutorude tööstuse, ostsin põllutorupressi, jõuandjaks traktori. Savitööstuse asutamiseks, peale mu oma tarviduse, andis tõuke ka Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadus. Rüütlimõisad jagati taludeks, mida hakkasid valdavas enamuses majandama endised mõisatöölised. Algas vilgas taluhoonete ehitamine, vajati telliseid. Ka nõudmine põllutorude järele näitas tõusu.
Vabariigi valitsus aitas põllumeestele maamajapidamisel kõigiti kaasa: plaanide valmistamiseks ja eelarvete koostamiseks loodi asjatundjatest eriline kaader, Eesti Maapank andis maaomanikele tööde läbiviimiseks pikaajalist odavat laenu. Raeveski ümbruses ei olnud ligidal ega kaugel savitööstust, oli aga ette näha, et telliseid tulevikus mul Rael palju tarvis läheb: majandushooned olid puust ja vanad, iseäranis veski ja villavabrik, need tulid ligemas tulevikus uued ehitada. Kavatsesin nad ehitada tellistest. Niisugused olid põhjused, mis mind sundisid savitööstust üles ehitama.”

1961. aastal, kui mu vanaisa olla seal korraks lapsepõlvekodu vaatamas käinud, olnud elu- ja abihooned ning veski ise peaaegu varemeis. Nüüd sain kirjavahetusest teada, et veski ja seda ümbritsenud hoonestus lammutatudki 1970-ndail. Mingil ajal pärast sõda on ometi tehtud veel see pilt:
Raeveski

Talu uus omanik põgenenud punaste eest minema, talu ja veski läksid kolhoosile, ja saan aru, et alles paarikümne aasta eest, 90-ndate hakul erastamise käigus leidis uue omaniku.
Kirjavahetuses teatati mulle ka, et Raeveski on praegu müügis. Talusüdameks siis uus (hahaa – “uus”!) 1936. aastal tollase uue omaniku poolt ehitatud (nagu mulle vanaonu ütles) väike elumaja.
Oleks mul praegusel hetkel oma maja maha müüdud, siis ma pean tunnistama, et… kiusatus oleks. Aga mõistusega ma saan aru, et eks see oleks müüdi ja muinasjutu järele jooksmine. Liiga kauge nii Tartust, Haapsalust, Pärnust kui Tallinnast.
Ja nagunii broneeritud, jumal tänatud.
Aga hirmus ilus ikkagi.
1_3_36978707