“Rumal Roosi” on lõpuks valmis

Võib vist nii öelda jah. Kõpitsesin täna viimast korda selle käsikirja üle, vormistasin ning saatsin TEA kirjastusele ära. Nagunii läksin tähtajast (1. veebr) nädalakese jagu üle. Raamatuna peaks see ilmuma selle aastanumbri sees. Teades illustreerijate töötempot, arvan ma, et tõenäoliselt sügisel, vaevalt et varem jõuab. Ma olen illustreerija kohapealt veel tegelikult üsna nõutu. Ott ei saa seda võtta, ja ma pole suutnud seni välja mõelda ühtegi umbes sama emotsiooniga kunstnikku, kes Roosit joonistada võiks.

Tundub, et peaksin paariks tunniks minema lasteraamatukokku ja seal viimaste aastate omakirjanduse osas kõvasti ringi lappama. Kardetavasti ei ole ma väga paljude praeguste noorte tegijate töödega kursiski.

Käsikirjast endast olen ma hetkel veel jumala vaimustuses. See on tavaline eufooria mingi suurema töö valmis saamise järel, ja hiljemalt raamatu ilmumise ajaks läheb see õnneks või kahjuks üle. Siis lülitub taas töösse see analüütiline pöialpoiss mu kõrvade vahel. Praegu ta on muide vakka. Ta ongi tüüpiline tagantjärele-targutaja.

Raamat ise on minu meelest päris väikestele, nii 4-5-aastastele, ma kujutan ette. Peategelane on 4-aastane Roosi, kes viiest jutust neljas mingi kohutava käki kokku keerab, aga tal on täitsa omad erilised põhjused olemas, miks nii läheb. Viiest loost neljas läheb olukorra lahendamiseks vaja erakorralise meditsiiini teeneid, ja ühes avaliku korrakaitse abi. Ma isegi kaalusin tükk aega, kas mitte panna raamatu alapealkirjaks “Viis jubedat juttu väikelastele”, aga see ei oleks lasteraamatule kardetavasti kutsuv reklaam.

See kõik kõlab niimoodi ülevaatena muide palju kohutavamalt, kui raamat ise on. Tegelikult verd ei lenda ja kõik tegelased jäävad ellu (peale põdra).

Hmm. Nüüd võib jälle asjast hoopis sel moel aru saada, et tegemist on huumoriraamatuga… aga see ei ole paraku ka nii. Tont küll. Hetk tagasi, oma arutluskäigu alguses olin ma ju veel päris veendunud, et tegemist on hea lasteraamatuga. Nüüd, kus ma püüan üldjoontes seda tööd kuidagi iseloomustada, hakkab millegipärast tunduma vastupidi.

Aga ei. Tegelikult on need siiski realistlikud jutukesed 4-aastase Roosi tegemistest, mis alati päris sellistena välja ei kuku, nagu ta eeldab. Tegelikult on seal ka iva ja uba. Ja nüüd mul on vaja leida kunstnik, kes Roosit liiga pahaks ega ka mitte liiga heaks ei joonistaks.

Muide, Ellil algaski eile jooksukas. Kaks nädalat on nüüd tüütu, aga saab elada; kolmandal nädalal saab aga kõvasti kisa ja mürglit, sest siis on väikeste kutsikate tegemiseks kõige õigem aeg, aga paha emme eraldab koerad ära ja keelab “noortel” rõõmu. Eelmine kord ilastas Hermann kõik I korruse aknad täis, sest oli vaja ju õues olevat Ellit vahtida; kraapis värvi ja pahtli maha aiatoa uksel ja aiauksel; püüdis neiu juurde pageda läbi katuseakna (proovige ise 50 koerakilogrammi sabapidi kinni hoida, et ta 45-kraadise kaldega plekk-katusele ei pääseks), ähkis, ilastas ja kiunus peaaegu vahetpidamata, ühesõnaga, pani meie kannatuse tõsiselt proovile. Mõte, et kahe nädala pärast seisame taas silmitsi selliste loodusjõududega, täidab mu kerge paanikaga.

“Rumala Roosi” leping läks vett vedama

Läks jah, sest kirjastus asus lepingu kohapealt suhteliselt jäigale positsioonile… eks kriisiolud anna neilegi võimaluse lihtsalt öelda, et kui ei meeldi, otsi muu variant mõnes teises kirjastuses. Raamatumüük on ju päris tugevalt vähenenud, ka raamatukogud ei saa praeguste kärbete õhkkonnas enam kuigi palju sisse osta.

Aga mina ei saa ju ka sellepärast sõlmida enesele kahjulikku lepingut, eks ole. Küsimus ei ole seejuures autoritasu suuruses, see sobis meile mõlemale ja sellega oli OK. Asi oli ühes teises tingimuses, mille kirjastus läbi suruda tahtis. Esmatrüki tiraaži suuruses nimelt.

Vaadake, eesti omamaise kirjanduse normaalne ja keskmine tiraaž on ju umbes tuhat raamatut. Kõik mis üle selle, on juba peaaegu menuk, no ja siis need üksikud bestsellerid, mida müüakse ka mitukümmend tuhat, võib-olla üks-kaks nimetust kolme aasta jooksul. Aga keskmine aasta-paariga läbimüüdav trükiarv on siiski umbes 1000. Populaarse autori puhul ka 1500 – 2000. See selleks. Igatahes kui raamat osutub edukaks ja müüakse kiiresti läbi, siis tehakse sellest tihti kordustrükk. Hea tava järgi sõlmitakse kordustrüki väljaandmiseks autoriga uus leping, st ostetakse temalt õigus anda välja veel teatud kindlal arvul raamatueksemplare. Kui see läbi müüakse, siis lepitakse taas kirjalikult kokku, mis aja jooksul, mis summa eest ja mitu raamatut veel tehakse. Jne. Lihtne, inimlik, normaalne. Kui kaup läheb, tellitakse seda juurde.

TEAtavad kirjastused aga teevad hoopis nii, et ostavad esmatrüki õiguse väga suurele eksemplaride arvule. Näiteks tahavad teha 8000 eksemplari. Ja kirjutavad lepingusse, et võtavad endale õiguse anda see hiiglaslik “esmatrükk” välja järkude kaupa lepingu kehtivuse aja jooksul. Noh ikka et sel aastal 2000 ja paari aasta pärast veel 2000 ja siis veel kahe aasta pärast veel üks järk “esmatrükki” jne. Ainult et honorar on ikka seesama esmatrüki honorar, seesama ühekordne lepingutasu, ega seda siis sellepärast rohkem ei pakuta kui 2000 eksemplari trükiõiguse eest. Ja samas pole kirjastusel ka kordustrükkide eest vaja maksta, eks, sest need ju pole siis enam nende arust kordustrükid, vaid esmatrüki erinevad järgud. Sihuke peenike värk.

Noh, õnneks lepingud lõpevad mingil ajal ära, lepingu kehtivusaeg on ka lepingus kirjas. Aga. Täiesti kooskõlaliselt Eesti seadustega on need lepingud kirjutatud isepikenevateks! See tähendab, et näiteks kui leping on sõlmitud seitsmeks aastaks, alates lepingu sõlmimise kuupäevast, ja kui lepingu üks osapool ei ole enne lepingu lõppemist pooleaastase etteteatamisajaga kirjalikku avaldust teinud, et leping tõepoolest lõpetataks, siis pikeneb leping automaatselt veel 3 aastaks. Ja  kui siis pool aastat enne selle 3 aasta täitumist kah kirjalikku avaldust ei tee, siis pikeneb kogu kupatus automaatselt veel kolmeks aastaks. Ja nii aina edasi. Mis tähendab seda, et kirjastusel võib seda 8000 “esmatrüki” raamatut üha uuesti ja uuesti trükkida ning müüki paisata praktiliselt piiramatu aja jooksul, kasvõi kaksümmend aastat järjest ja ilma autorile maksmata, kuni kirjanik ükskord õigel hetkel taipab selle kirjaliku avalduse saata, ja kui see ikka siis kohale ka jõuab, eks ole.

Aga nüüd kujutage ette, et kirjanikul on selliste lepingutega ilmunud 10 – 50 erinevat raamatut. Ja kui tahad, et ei pügataks, tuleb sel moel iga üksiku raamatu lepingu puhul eraldi varitseda seda õiget hetke ja muudkui avaldusi kirjutada, ning kontrollida, kas need ikka kirjastusse kohale ka jõuavad või kas neid ikka seal registreeritakse. Aga pügada saab kirjanik sellegipoolest, sest ta isegi parimal juhul on kirjastus lepingu kehtivuyse aja jooksul jõudnud tema raamatut trükkida ja müüa 2- -3 normaalse tiraaži jagu üheainsa normaalse tiraaži hinna eest.

Loomulikult ma ei soostu sellisele lepingule alla kirjutama. Ma olen nõus sellega, et minu käsikirjast tehakse 2000 raamatut näiteks 20 000 krooni eest, ja isegi see on peaaegu heategevus, sest mina, autor, saan raamatu poehinnast 1o krooni. Minge poodi, vaadake, mis kõvade kaantega lasteraamatud maksavad, ja siis tulge ja öelge, et ma olen ahne ja paha. Ei ole ju. Seda raamatut ei oleks üldse olemas, kui mina ei oleks seda kirjutanud, ükski kirjastus poleks saanud seda trükkida ja müüa.

Kui raamat on hästi välja tulnud ja seda tahetakse osta rohkem kui need normaalsed 2000 tk, siis on õiglane, et ka mina teenin selle pealt juurde, eks.

Aga juhul kui ma olen oma isikliku väikese valge käekesega tehtud allkirjaga andnud kirjastusele õiguse trükkida seda raamatut selle 20 000 krooni eest 800o tükki, siis ma istun, vahin ja imen pöialt, kui iga paari aasta tagant jälle mu raamat ilmub ja hästi müüb, aga mina selle pealt senti enam ei saa. Sest ma kirjutasin sihukesele lepingule alla, sain oma 20 000 miinus maksud ühekorraga kätte ja nüüd ongi nii.

Ja tehaksegi nii, ja kirjutataksegi sellistele lepingutele alla, sest kirjanik tahab, et ta raamatud ilmuksid, peale selle tahab kirjanik olla ka hea inimene ja mitte kirjastajatega tülli minna. Pealegi parem see 20 000 krooni käes kui ilmumata käsikiri lauasahtlis. Kui kirjanik käib kuskil kuupalgaga ametis, siis võib-olla tema jaoks ei ole tõesti nii tähtis, kas ta saab 10 krooni või 2.50 (8000 tiraaži puhul) oma raamatu kaanehinnast. Ega ta siis üldjuhul eriti palju kirjuta ka, ehk üks raamat nii kolme kuni viie aasta peale puhkuseajast… kuigi üksikuid erandeid on, ajalehtede ja reklaamibüroode juures peamiselt, aga kõik kirjanikud ju neisse kohtadesse ka ära ei mahu. Mina ei saa endale lubada lõbu oma tööd peaaegu muidu laiali jagada (mis see 2.50 raamatu pealt siis muud on?), mina elan sellest, mis ma kirjutan. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin sellele pühenduda, mis ma teen. Et mul oleks aega jälgida, mõelda, fantaseerida, kavandada, kirjutada. Ja kui ma tahan heategevusega tegelda, siis ma annetan lastekodudele või varjupaikadele, mitte suurkirjastustele.

Ühesõnaga, minu tingimus oli Eesti olude kohta realistlik esmatrüki tiraaž. Autoritasu suurust tahtsin kah sutike kergitada. Selle viimasega oldi nõus, aga tiraaži vähendamisega mitte. Mina ka järele ei andnud. Ja siis nad lõpuks tänasidki senise koostöö eest ja teatasid, et ei avalda “Roosi”. Ilmsiks sai ka minu rumalus, et ma ei sõlminud nendega eellepingut “Roosi” kirjutamise ajaks, sest tegemist oli nende endi pooolt tellitud lasteraamatuga. Sada kordaq muudkui helistati, et kas ikka kirjutan ja kas juba kirjutan ja millal ükskord tuleb… Mina hurraaga kirjutasingi, sest eeldasin, et leping tuleb samasugune nagu eelmisegi neil kirjastatud raamatu leping, tõsi küll, mille ümber tookordki (2007, “Tirtsti ja turtsti”) sai vaieldud, aga lõpptulemusele siiski jõudsime. Aga võta näpust. Seekord neile enam samad tingimused ei sobinud.

Ma pean tunnistama, et ma ei olegi eriti kurb, sest nendega vaidlemine oli üsna tüütu, ja mõte sellest, et iga raamatu ümber hakkaks selline pull toimuma, tundub veel tüütum. Muidugi kurb, et sügisel jääb see raha nende käest saamata, aga eks ma mõtlen ja küpsetan siin midagi kokku… ma tegelikult pole veel selgeks mõelnud, kas mul oleks mõttekam sellele raamatule teine kirjastaja leida või ikka MTÜ-ga see välja anda, ma pean endaga läbi arutama, palju mul oleks aega selle jahmerdamisega tegelda ja kuidas finantsiline pool klapiks.

Aga kevad on selles suhtes natuke jama aeg niisuguste analüüside jaoks… aias on nii palju teha, ja ilu ja rõõmu, noh.

Mu töötoa akna all avaneb praegu selline pilt:

V 15 TT akna all

Seda sinist priimulat imetlen ma iseäranis, tõug on ‘Arctic F1’ ja ma ise külvasin selle eelmisel aastal seemnest.

V 15 Arctic F1

Näpud jälle mullased

“Ai, ära tee, ei või olla, jälle hakkab pihta” ütles mees, kui veidike peale südaööd natuke napsisena sõprade poolt koju saabus ja mind köögilaua tagant koos mullakottide, külvikarpide ja seemnepakkidega leidis.

Igatahes joonisin ma tähtsalt oma aiakaustikusse kena tabeli, kuhu märkida sisse oma sellehooajalised külvid. Taimede nimed, kasvunõuded, idandamistingimused, külvide kuupäevad ja muu selline. Viis karbikest ongi hetkel juba rõõmsalt õues lumehanges ja seemned neis stratifitseeruvad õnnelikult nüüd kuu ja kaks. On nimelt terve pikk rida põnevaid püsililli, mis seemnest idanemiseks vajavad külmaperioodi. Nendega nimelt oligi viimane aeg tegeleda, sest muidu pole neile äkki seda külma enam kusagilt võtta. Ma olen mõnikord varasematel aastatel hädajuhtumitel ka külmkappi selleks kasutanud, aga perekonna silmis ei olnud see idee põrmugi populaarne. Mullakarbid toiduainetega kõrvuti ei tundu tõesti kõige hügieenilisem kooslus. Nõnda eelistangi lumehange.

Meel läks seemnetega sehkendades ja näppupidi mullas sorkides kuidagi elevaks ja rõõmsaks. Tundus, et kevad jõudis kohe tüki maad lähemale. Ilusaid lillepilte seemnepakkidel oli muidugi kah kena vaadata.

Jah, hea meel on muidugi ka sellest, et “Rumal Roosi” hakkas kaheteistkümnendal tunnil ootamatult ladusasti edenema. Mitu head mõtet tuli korraga, neljapäeval kirjutasin, reedel kirjutasin… Homme saab see valmis.

Mis eilsesse puutub, siis Tarmo sünnipäeval pakuti absoluutselt suurepäraselt valmistatud lõhet. Oli tore olla toredate inimeste seltskonnas ja näha mõnd kaugele kolinud inimest. Üldse oli tore. Ainult et kokteilid maitsesid ka kuidagi vist liiga hästi ja sellepärast tekkis umbes kahe ajal öösel tunne, et nüüd peaks ära koju minema, enne kui need veel paremini maitsema hakkavad. Pealegi tahtsin täna hea enesetunde juures olla ja seemnetega tegeleda, mida ma ka sain.

Süveneb paanika…

… et kas meie “Roosi ja emmega”, mis ülehomme trükikojas peaks valmima, on ikka kõik korras.

Miks ei peaks, aga… vahepealsed paar aastat on mu väga araks vemmeldanud. Rasked aastad on olnud, eks nad mingis mõttes karastasid ja ehk isegi õilistasid veidike (kui lugeda õilistamiseks suurenenud majandusoskused, upsakuse upakileajamise ja teatavad muutused tõekspidamistes), aga teisest küljest ka rappisid isiksust. Selles mõttes, et nüüd tunnen igasuguseid hirme, mida ma varem ei tundnud.

Aga see hirm läheb ära ja ühel päeval ma julgen jälle lõdva randmega igasuguseid asju teha. Selles mõttes on see “Roosi ja emme” minu enda jaoks väga oluline, märgiline, tähtis. Taas üks raamat peale kolmeaastast pausi. Taas üks ettevõtmine. Lõpuks ometi.

Selline ta tuleb:
Roosi kaas

Kõvad kaaned, 48 lehekülge, Ott on selle lehekülg-leheküljelt ilusaid värvilisi pilte täis joonistanud ja minu 16 viguriga juttu Roosi elust kahekesi oma emmega on seal sees. Trükitähed.
Olen sellest raamatust töö käigus kirjutanud veel selles ja selles postituses, koos tekstinäidistega. Ning Täheke on sel aastal ka kolm lugu sealt ära trükkinud.

Nüüd lõpuks saab see raamatuks. Neli aastat pärast ideed ja esimest versiooni, mille kohta NÜÜD sobiks küll tagantjärele targutada, et ära hõiska enne õhtut. Eks ole.

Kuid muud asjad – Sirbi- teemadel jätkub juttu ikka kauemaks. Anvar Samost jõuab oma pikas ja heas intevjuus Sirbi ja Langi juurest otseteed Reformierakonna poliitikani. Samamoodi Tiina Kangro oma äärmiselt heas arvamusloos.
Sirbi toimetuse tööd pidurdavad lepinguvaidlused (eks ikka need ajutised lepingud, mida Väljataga nüüd koondatutega tulekahju kustutamiseks sõlmida püüab).
Oodati suure huviga seda tänast Langi pidulikku tagasiastumiskõnet, et ei tea, mis sealt nüüd tuleb, aga nagu näha, ei tulnudki sealt eriti midagi. Solvumine ja märterlus vaid. Kõne oma täispikkuses asub siin. Eiki Nestor kommenteerib seda kõnet üsna tabavalt siin (kuigi selles sotside vastu suunatud taktika tahtluses ei ole ma sama kindel).

Sokid, lullamillad ja hoidised

Kohe imelik on olla, kui esmaspäevast arvamuslugu ei ole linkida! Ja mis veelgi hullem, eelmisel nädalal ma ei kirjutanud ka ühtegi. See on ikka hirmus lugu – kui kirjutama otse ei pea, siis pole korraga nagu mõtteidki, millest kirjutada võiks.

Tegelikult oli nende näidendite kõbimisega tampi küll, ots ulatub veel tänasessegi, aga õhtuks peaks kõik korras olema ja käsikiri Avita poole ülevaatamiseks minema. Ja siis on aeg juba omasoodu “Suletud uste” stsenadele sisse jooksnud. Pluss see uue asja piloot. Selle kuu lõpp tuleb kole kiire.
Rahvuskultuuri Fondile läks avaldus teele. Ma loodan, et jõuab ikka õigeks ajaks kohale – eileõhtuse seisuga suutsime selle postimaja postkasti viia, mida hommikul kella viie ajal tühjendatakse ja ma loodan, et sama päeva jooksul ka Tallinnasse toimetatakse. Küsisin endale “Roosi” autorihonorari. Näis.

Läinud nädala keskel sattus mu ema hirmutavate valudega haiglasse, aga õnneks selgus, et midagi eluohtlikku ei ole, hoitakse natuke ravil ja tänaste teadete järgi lastakse ta homme juba sealt tulema. Küll aga oli ta paanikas oma korjatud köögivilja pärast ning palus, et ma tooksin maalt endale kõik need viimased paprikad ja tomatid ära ning teeksin neist midagi. Mulle see palve meeldis väga hästi, sest mu kelder ongi veel hõredavõitu!

Niisiis nädalavahetus kulus hoidistamisele. Mul on nüüd tomatisalatit, mille sees on tomat, paprika, sibul, õun ja kõrvits; mul on “Zilgast” tehtud viinamarjamahla; mul on jälle juures paar purki marineeritud männiriisikaid; mul on mõned purgid tomati-õunamoosi, mis maitseb ja lõhnab täiesti üllatuslikult nagu ehtne murakamoos; mul on mõned purgid ilusat selget tükkidega õunamoosi; ja potis laagerdub pooleldi valmis keedetud paprika-küüslaugusalat, mis enne lõpuni keetmist retsepti arvates paar päeva niisama jahedas seisma peab. Külmkapis ootavad veel puhastatud kodused tšillid marinaadi sisse panemist – Oti talvemaiuseks ning võib-olla veel mõne tuleneelajalapsukese rõõmuks.

No ja umbes kolme päeva eest juba said valmis sellised rõõmusokid:

Nende sokkidega vist ei olegi võimalik pahas tujus olla, ma arvan.

Seekordne lullamilla tuli kah sokiteemaline:

TÄDI TRIIBUSOKID

JALAS UUED
TRIIBUSOKID,
TÄDIKENE PAI
NUPUTAS, KUST
KENAD TRIIBUD
SOKI SISSE SAID?

TÄDIKENE, TÄDIKENE –
ÄRA OLE RUMAL!
TRIIBUD SINU SOKI SISSE
TEGI VANAJUMAL,
KUI TAL SEBRA VÄRVIMISEST
VEIDI ÜLE JÄI,
MÕTLES: LAS KA TÄDIKENE
TRIIPUDEGA KÄIB.

On märgata liikumist

On teatavaid arenguid – juulikuus kambakesi tehtud tulevase noorteseriaali promopakett leidis huvi ning isegi sedavõrd, et tahetakse pilootosa stsenaariumi näha. See on väga hea märk, terve pikk samm sinnapoole, et see seriaal lõpuks ka tellitakse! (Olen selle kontseptsiooni ja promopaketi koostamisest kirjutanud oma juulikuistes postitustes.)
Mulle omakorda tähendab see seda, et piloodi pean kirjutama ilmselt mina kui suurima telestsenaristikogemusega inimene selles tiimis. Aga enne tahan ma kindlasti produtsendiga lepingusse minna. Või eellepingusse. Terve nädala pikkuse töö suhtes on mulle siiski oluline, et ma selle eest makstud ka saaks, isegi juhul, kui tellija lõpuks seriaalile mkmm ütleb. Produktsiooniettevõtte äririsk. Mina tunnen, et ma lihtsalt ei taha enam ehku peale tööd teha, mis siis, et eeldatakse.

Tore on seegi, et sel nädalal on tulnud palju esinemispakkumisi – oktoobris saan käia Saue raamatukogus, Kiviõli 1. keskkoolis, Kose-Uuemõisa raamatukogus ja Kuressaare ühisgümnaasiumis. Ning novembri esimesel nädalal loen ja räägin veel Kehtna raamatukogus. See tundub mulle praegu natukene uskumatu, sest terve suvi ja septembergi olid esinemistest täiesti tühjad, ja nüüd ühe nädalaga pääseb valla terve laviin kutseid. Läheb sõiduks! Ott siin just kurtiski, et tahaks jälle kuhugi pikemasse sõitu minna. Nüüd saab, nii et seda nägu.

Aga mis ma muidu olen see nädal teinud – kaevasin üles oma kunagise “Rumala Roosi” käsikirja. Teate, ma veendusin veel kord, et asjad jäävad sageli seisma ilmselge põhjusega. “Roosi” sai kirjutatud suurkirjastuse tellimusel ja jäi lõpuks seisma mulle sobimatute lepingutingimuste taha. Loomulikult eellepingut polnud me teinud. Ma püüan edaspidi selliseid rumalusi vältida, aga tegelikult ma praegu mõtlen, et väga hea, et seisma jäi. Mul tuli “Roosiga” seoses hoopis parem mõte pähe.
Sel nädalal ma olengi neid jutte täiesti ümber kirjutanud, teistmoodi, muutsin stiili, lugude ülesehitust, peaaegu kõik on teistmoodi ja palju parem. Palju, palju parem! Peale selle kirjutasin sinna lugusid veel tosina juurde. Ja kõik see tuleb iseenesest praegu niisugusena välja, nagu kolme-nelja-viieaastastele meeldib! Oi, kuidas mulle meeldib, kui asjad iseenesest tulevad ja sõrmede alt välja voolavad. Ott tahab sinna raamatusse pildid teha, novembris esitame taotluse Kulkasse ja vaatame, kas “Roosi” tõuseb ellu.
Pealkiri tuleb hoopis “Roosi ja emme”. Jutud on lühikesed, lühikeste lausetega ja lugemaõppimist alustavale lapsele sobiva struktuuriga. Ja muidugi trükitähtedega.

EMME JA ROOSI ON HELIKOPTERID

ROOSI JA EMME TULID KOOS LASTEAIAST. ROOSI OLI JUBE VÄSINUD JA EI TAHTNUD ÜLDSE JALA KÄIA.
“TAHAN KÄRUSSE!” KURTIS ROOSI.
“KÄRU LÄKS ÄRA TITADE JUURDE,” ÜTLES EMME. “SUURED TÜDRUKUD KÄIVAD IKKA ISE!”
“MINA EI OLE SUUR TÜDRUK,” ARVAS ROOSI.
“KES SA SIIS OLED?” KÜSIS EMME. “KAS TITA?”
“EI OLE TITA!” HAKKAS ROOSI KURJAKS SAAMA.
“KAS SA OLED SIIS KUTSU?”
“EI OLE KUTSU!”
“AGA MINA OLEN HELIKOPTER!” ÜTLES EMME, AJAS KÄED LAIALI, HAKKAS VEHKIMA JA JOOKSIS PÕRISEDES MÖÖDA KÕNNITEED.
“MINA OLEN KA HELIKOPTER!” HÜÜDIS ROOSI, AJAS KÄED LAIALI, HAKKAS PÕRISEMA JA JOOKSIS EMALE JÄRELE.
SIIS LENDASID HELIKOPTERID RÕÕMSALT KOJU.

Talvistest asjadest

Mis mulle talve juures meeldib:

1. Ilus on. 2. Talvel on jõulud. 3. Koertele meeldib lumes möllata. 4. … Veel midagi…?

Mis mulle talve juures ei meeldi?

1. Külm on. 2. Pime on. 3. Kogu aeg tassi puid ja küta, kulukas ja tüütu. 4. Õueminekul läheb riietumisele igavene aeg. 5. Paksud riided teevad liikumise kohmakaks. 6. Pärast seda, kui ma oma suure villase soni Tallinnas taksosse unustasin, pole mul enam midagi vähegi välja nägevat pähe panna, sest enamik mütse maailmas ei sobi mulle.

Seega, kui ma kunagi rikkaks saan, siis soetan väikese kinnisvara kuskile Kreekasse, veel parem Kreetale, ja kavatsen seal istuda oktoobri keskpaigast aprillini, kuni siin loodustingimused vähe paremaks muutuvad.

Praegu aga olen taas tubliks hakanud ja teen tööd. Unistus aiast vaevab küll, aga kevadiste sissetulekute eest on vaja ka hoolitseda. Sellepärast on päevakorras endiselt “Saladused”, järgmised draftid, järgmised lood. Üks iseäranis magus lugu istub mu desktopil, aga ma ei lähe selle kallale enne, kui eelmistesse täiendused sisse viidud. Et jätan endale kompvekiks. Ja siis tuleb jaanuaris üks väikestele mõeldud jutukogu ära lõpetada. Pisikesed toredad lood “rumalast” Roosist. TEA kirjastus tahab seda avaldada ja juba nüüd varsti peaks see käsikiri illustraatorini jõudma.

Lastekate puhul on see illustreerimise-teema minu jaoks alati  hirmus põnev: et mida kunstnik minu loos on näinud ja mida selles ning kuidas kujutanud. Oti puhul näen ma kõrvalt neid arupidamisi ja käsikirja läbitöötamisi. Ilmselt see teebki lasteillustraatorist hea lasteillustraatori, kui ta mitte lihtsalt ei kujuta pildiliselt üle juba kirjaniku poolt kirjeldatut, vaid töötab loole kaasa, lisab sellele piltide kaudu uusi detaile ja nüansse ning mõnikord ka vaimukaid  lisategelasi, keda jutus tegelikult üldse ei olegi. Heiki Vilepi “Une-Mati udujuttudesse” joonistas Ott näiteks rulatava lamba, kes pisikese koomilise kõrvaltegelasena igal raamatu pildileheküljel figureerib.

Ellil oli eile sünnipäev, ta sai aastaseks. Nii et tegemist on meil juba suure neiuga. Sünnipäevakingiks lasime tal loomapoest uue mänguasja välja valida – selleks osutus väike pehme mängukoer, kellel on tasane piiks pepus. Siis järgnes kena lumine jalutuskäik. Ja õhtul said koerad pidupäeva puhul kahepeale toore veisesaba, mis meeldis neile iseäranis.

Päevake varem aga sattusime Viigi ääres uisutajaid imetledes fotoaparaadiga ringi jalutava Urmas Suklesega kokku, kes tegi meist niisuguse pildi:

jalutuskaik-uuel-aastal

Mul on selle pildi peal muidugi peas jälle üks eriliselt räme müts, aga vt postituse algust. Hermann on poole kerega posti taga, aga meie sünnipäevalaps jälle kenasti terviklikul kujul olemas.

Meri on jääs ja ümber linna on tekkinud tohutul hulgas väikesi eraviisilisi liuvälju. Nii lahe, täpselt nagu minu lapsepõlves, kui mu vanaema-vanaisa  majast Sadama tänaval sai otse üle tee mere peale uisutama minna! Juba selle meenutamisest tekib hirmus isu uisud jälle jalga ajada ja proovima minna… nii tore oli, eriti kui lumi mere peal oli õhuke ning kerge ja sai uisutada rannast kaugele mere peale. Kurb tõsiloolus täna on aga see, et viimati olid mul uisud jalas 20 aastat tagasi, nii et kardetavasti ei seisaks ma nende peal enam püstigi, ja ma pole kindel, et ma oma praeguses kaalus jääst lihtsalt läbi ei vaju. Eriti pärast pikka pühadeaega.

Näe, vana läks ja tuligi uus

Rängalt uimane on täna olla, just nagu paraneks mingist raskest jubedast haigusest. Pühad olid pikad ja lõbusad, eile õhtul käisime veel Papi juures talle kukleid ja šampust viimas ning istusime siis seal napsi ja suupistete taga öösel kella poole kaheni. Täna jõudis kohale arusaamine sellest, et näe, uus aasta ongi kohal ja nüüd tuleb jälle inimeseks hakata ning midagi konstruktiivset ka teha peale söömise, joomise, lobisemise, külaliste vastuvõtmise ja külas käimise.

Kuigi – see tunne on vististi veidi ülekohtune, sest vana aasta viimane päev oli vägagi konstruktiivne. Nimelt sai peaaegu täidetud üks vana aasta eesmärke – kui jõuluks tulbisibulad maha, siis uueks aastaks roosid talvekatte alla. Aasta viimastel päevadel hakkas ilmateade ka mingeid jubedusi ennustama: rääkima meid ähvardavast ligi 20-kraadisest külmast. See on niisamagi õudne, rääkimata olukorrast, kus 25 roosi on parasjagu tagasi lõikamata, üles muldamata ja kinni katmata.

Muidugi, ka katmine pole mingi absoluutne garantii. 2005/2006 talve jaanuar oma 26-kraadiste lumeta pakaste pluss tugeva tuulega suutis hoolimata igasugusest katmisest tekitada olukorra, kus 70 % kõigest, mis mu aias kasvas, selle tagajärjel lihtsalt hinge heitis, kaasa arvatud kogu MURU,  ja kevadel tuli enamus aia territooriumist suvikutega katta ning muru uuesti rajada. Oi, see oli kole, see oli nii kole lugu, et praegugi on valus meenutada. Alles jäid ainult paar üksikut roosi ja liiliat, kolmandik iiristest (kuigi ma katsin neid kuuseokste ja kuivade lehtede ja kotiriidega ning tagatipuks olin valmis sinna ise kõhuli peale heitma, kui see vähegi võimalik oleks olnud) ning püsililledest ainult täiesti lollikindlad liigid, nagu raudrohud, kassisabad ja muud taolised. Nartsisse ja paljusid tulbisorte pole mul siiani taastada õnnestunud. Aga ma parem ei räägi sellest rohkem, muidu tulevad öösel õudsed unenäod.

Igatahes roosid ja elulõngad said igaüks korralikult oma ämbritäie mulda pähe, mullakast sai tühjaks, aed näeb välja, nagu oleksid seal mütanud tundmatut liiki hiidmutid, ja minu süda on kohe jälle rahulikum. Nüüd peab lähipäevil tegema ühe sõidu riigimetsa ja hankima veel natuke kuuseoksi sinna peale lume kogumiseks, aga sellega pole kiiret, enne kui lumesadusid ennustama ei hakata.

Meenutus eelmisest suvest ja osast mu roosidest:

mu-vaike-rosaarium

Muide, täna öösel natuke siiski lund sadas. Nüüd saab öelda, et ka Haapsalus on lumi maas… nii 2-3 cm, kui sedagi.

Ja muide, mul tuli eile öösel unes üks mõte, mis tundub mõistlik ja hea, aga mis tähendab aiaäärsete elulõngade ümberistutamist, mis tähendab omakorda seda, et varakevadel seda tehes jääb sel hooajal nende õitsemine kas üldse ära või vähemalt märksa nigelamaks kui harilikult. Aga asjal oleks tuleviku perspektiivis jumet, sest praegu olen oma rumaluses suutnud tekitada olukorra, kus kaks suurepärast suve II poolel õitsevat elulõnga jäävad samal ajal õitsevate kõrgete püsikute taha varju ega anna seda efekti, mis neist loodetud. Ja üks alpi elulõng on värvi mõttes osutunud vales kohas olevaks – sealt nurgast tahaks ma sinise värvi üldse välja lüüa ja jätta alles lilla-kollase-roosa-purpurse gamma. Unes tulnud mõte oli selline, et istutada kõrgete püsikute taha hoopis kevadel õitsevad elulõngad, siis on nende õitseajal püsikud veel madalad ega varjuta neid, ja suve II poolel, kui kõrged püsikud juba on kõrged ning õitsevad, ei varja nad enda taha enam muud kui rohelist lehemassi. Mina kasutan ju ronitaimi heki efekti loomiseks tara ääres. Krunt on nii tilluke, et hekk oleks puhas ruumi raiskamine, ja paljud ronitaimed pealegi õitsevad kenasti.

Õnneks on kevadeni küllalt aega selle kõige üle järele mõelda ja plaane joonistada, sest enne aprillikuud ei istutata siin küll enam midagi.  Kui mitte arvestada seda, et nüüd mõne nädala jooksul on mul plaanis karpidesse külvata ja hange alla viia stratifitseerimist vajavate püsikute seemned. Mõned püsikuliigid nimelt ei idane seemnest enne, kui pole mõnda kuud külma käes olnud. Märtsis toon nad karpidega hangest tuppa, ja siis alles näeb, kuidas seemnest sirgub uus elu.

Kuid nüüd tagasi vana aasta viimasesse päeva. Roosid mullatud, sõitsime koertega metsa. Lasime neil seal ringi lipata ja mürada, nautisime nende liikumisrõõmu ja imetlesime, milliseid ratsahobuse hüppeid meie vana poisu Hermann veel suure lõbuga suudab teha, hoolimata haigetest liigestest. Ja siis poodi, kus sai tehtud 2008. aasta suurim arve, ja siis koju, kus valmistasime kaks suurt plaaditäit riisika-salaami pitsat ning rosinakukleid, sest eeldasime õhtul mõnda inimest meie juurest läbi tulevat.

Ja õhtul läkski maja taas rahvast täis, ning veel rohkem pärast südaööd kuuse alt tulles. Võtsime uue aasta oma seltskonnaga  vastu linnuse vahitornis nagu kahel eelneval aastalgi. Sealt näeb vist küll isegi Taebla ja Pürksi ilutulestiku ära, rääkimata kõigist neist, mis lähemal taevasse lennutatakse. Ja Haapsalus lossiplatsilt lastud raketid paiskavad oma ilu laiali üsna täpselt torni akende kõrgusel. See on erakordselt suurejooneline vaatepilt. Sel aastal lisandus uue atraktsioonina ka kolme kella kellamäng – kevadel sai linnuse vahitorn endale ju kaks uut kella. Et tornis seisime otse kellade kõrval, oli see võrdlemisi kurdistav, aga kohutavalt kaunis koos ilutulestiku, avara vaate ja muuga. Selle nimel tasub see liigeseid vaevav kurnav tornironimine, mille kestel ma vähemalt kümme korda soovin südamest vähemalt kümme kilo kergem olla, ennast täiesti ära.

Imeline, imeline elu. Ma ei väsi imestamast, et on nii palju asju, mille üle rõõmustada! Täiesti kummaline, kuidas ma kakskümmend aastat tagasi selliseid asju lihtsalt ei märganud… üks hala ja läbu alalõpmata. Küll on tore, et nüüd on nii tore.

Tulbisibulad jõuluks maha!

Saan uhkusega nentida, et lõpuks ometi jõudsin tulbisibulate muldapanemisega ühele poole. No mis ikka teha, sel ajal, kui normaalsed perenaised aias sügistöid teevad ja oma lillesibulaid maha panevad, oli minul niijubekiire ja pealegi oli ju oktoober ning november veel ees. Ühel hetkel oli aga november ka läbi ja minul ikka veel tulbid panemata. Kirusin maapõhja oma suvist tublidust, mille raames ma need sibulad maa seest välja koukisin, ära kuivatasin ja  korralikult etikettidega varustatud paberkottidesse sügiseni tallele panin. Nii varitses detsembrikuus juba päris suur oht, et niiviisi etikettidega varustatult kõik need sibulad mul ilusti kevadeni kuivavadki, kuni ainult krõbisevad kestad järel ning aias ei õitse ainukestki tulpi.

Noh, nüüd detsembris ikka jupikaupa panin neid. Haapsalus ju lund ei ole ja maa on ka pehme. Täna läksid mulda viimased sordid: miski igivana taluaia punane darwinhübriid suuremas koguses, sama igivana kollane veidi väiksemas koguses, ja Mrs Moon’s Garden, kenake ja tagasihoidlik rohelise südamikuga valge varane tulp. Mu hinges elab lootus (võib-olla rumal, kuid siiski elab, ja on lootus), et vähemalt osa neist sibulatest siiski veel juurduvad kaheteistkümnendal tunnil ja äkki mõni kevadel õitseb ka?

Pildikesi eelmisest kevadest, sest ega ju tea, kas järgmisel kevadel mul taolisi vaateid aias tekibki:

mais-08

tulbid-ii

Kaamose haripunktis on kohe kaunis mõelda, et kunagi on õues nii valge ja päikseline olnud…

Aga et nüüd jõulueesmärk on täidetud, siis püstitaks kohe uue: kuidas oleks, kui roosid uueks aastaks ära katta?