Aidi Vallik avalikult

Pühapäeval läksin hullust ilmast hoolimata aednike sügisele suurüritusele – Võhma Juurikale.

Aga vat see oli sihuke käik, et pärast ei saanud isegi öelda, et mind polnud hoiatatud. Ilmateade ju hoiatas küll. Aga pärast seda kuivapoolset kevadet ja suve ma kuidagi nagu ei suutnud enam uskudagi, et NIISUGUNE veekogus ja SELLISE hoo ning tuulega võib kusagil kaela kallata.

Kõik oli märg. Saapad hakkasid esimese 20 meetriga läbi laskma. Vihmavari hoidis pea enam-vähem kuiva, aga tuule tõttu altpoolt enam eriti mitte. Tormituul lõi inimestel vihmavarjud ka tagurpidi. Kõik lirtsus ja lainetas. Kõik oli läbi ja läbi märg: taimed, käed, riided, jalad, kotid, muld, välgumihkel, raha.

Nii et ei olnud seekord sama tore kui alati. Aga rõõmu oli ikkagi küll. Aiahullud olid ju kõik kohal, jälle nagu kokkutulek. Hulk oodatud kohtumisi. Infovahetust. Nõuküsimisi. Kokkuleppeid. Nii et … jah, tegelikult olen ma rahul! Ja rõõmus! Selle hullu ilma juures olid seal kõik kuidagi ootamatult rõõmsad!

Koju jõudsin pärastlõunal läbimärja ja üdini külmetavana. Otse loomulikult  vahetasin end kuivaks ja pugesin lõdisedes sooja teki alla, koeravillased sokid jalas, aga päriselt sooja ei saanudki ma enne kui hiljem õhtul, kui läksime külla sauna. Sinna, kus on saunal saviseinad ja saviseintel saviornamendid. Ja kus hea koer Lolita karjatab kanu, lambaid ja ponisid. Ma olen heast koerast Lolitast kunagi isegi luuletuse kirjutanud. See ilmub mu järgmises lasteluulekogus “Imelood”, mille illustreerimist Ott just praegu alustab.

Aoto tõstsime taimedest tühjaks alles järgmisel päeval. Ma pean tunnistama, et selle metsiku tormi ja vihma tõttu jäid mu ostud tagasihoidlikumaks, kui alguses olin plaaninud. Aga sellegipoolest tulin tagasi kahe uue krüsanteemiga. Jälle vanad kohalikud sordid, mis avamaal talvituvad ja normaalsel ajal õitsema lähevad. Kohaliku rahvaselektsiooni sordid, millel pole nimesid. Aga need on need kõige paremad.

Ühed on valged pompoonõielised pallikesed ja teised tumepunased n-ö klassikalised krüsanteemid. Muah!

Ja siis organiseerin ma siin talguid. Ega ilma see elu siin vist parane, ja kui me nüüd seda ära ei tee, siis muidu jääbki ka sel aastal tegemata. Aga vajadus on laienenud. Ja hoopis pakilisem.

Juba eelmise suve plaanides oli laiendada allapoole keldrimäe teepoolne nõlv. Majapoolsega tegin seda juba üle-eelmisel suvel. Aga eelmisest suvest kujunes teadupärast ju kutsikasuvi ja nii mul ei jäänud kogu kasvatustöö kõrvalt lihtsalt piisavalt aega maastikuehitusele pühenduda.

Seda oli aga tõepoolest vaja teha, sest keldrimäe praegune kividest laotud serv on laotud umbes 80 cm kaugusele nõlva tõusu algusest. See tähendas, et murutraktoriga seda kaldus serva niita ei saanud, liiga kaldus oli. Aga trimmeriga ei ole me Otiga kumbki suuremad sõbrad. Järelikult tuli serv allapoole tuua, kohe tõusu algusse.

Ott kaevaski mul eile selle riba mättad välja ja vedas minema.

Siia on nüüd vaja aluseks natukene liiva ja suuri kive, et korralik tugev serv teha. Kive, suuri ja väiksemaid, on meil külluses kuivati ees, kuhu neid ilmselt aegade jooksul lihtsalt korjatud ja korjatud on, lahtiselt, liiguvad ja logisevad – kuivati ees toimetades võib praegu jalad murda. See segab elu, sest parempoolse ukse taga oleva suuuuuuuuure ruumi tüghjendasime Otiga juba paar talve tagasi vanast kolust, et saada sinna endale materjalide ladu. Seal on ruumi laudu staabeldada jne. Kõik katuse all kenasti koos. Ainult et neid pole võimalik turvaliselt sinna sisse viia ega sealt välja tuua.

Rohi kasvab siin kivide vahelt läbi, nii et pildil ei tundugi midagi hullu, aga tegelikult on tegemist mitme kihi lahtiste kividega, millest väiksemad on umbes imiku pea suurusega ja suuremad sellised … umbes sajakilosed, ma arvan. Suur osa neist on sellelt pildilt väljas ka.

Nii et plaan oli sirge – kuivati eest tuleb kivid ära tassida … näiteks keldrimäkke. Suured servaks, väiksemad peale kivisuseks. Täitsa korralik plaan. Ainult et kuivati ees on kive keldrimäe jaoks vist liiga palju.

Aga pole paha, sest nende abil saab lahendada veel ühe probleemi. Probleem tekkis, kui Ott augusti algul võttis maha meie hoovi ja sissesõidutee vahel asuva punaseks läinud mägimännistu. Noh, need olidki juba väga vanad. Väga vanad ja väga haiged, iga aastaga järjest punasemad, kuni sel aastal oli kogu kupatus roostepunane, välja arvatud kolme mägimänni peale ainult kõige tagumise üks haru. Sellised asjad võetaksegi õue pealt maha. Kellelegi ei meeldi skelette vaadata.

Siin on see mägimännistu kolm aastat tagasi – pole veel vigagi. Kuigi ta on juba päris haige ja läheb tasapisi üha punasemaks. Nühkisin muudkui neid punaseid okkaid maha, aga ega see midagi päästa ega päästnudki. Sel kevadel oli ta tervikuna läbi ja läbi punane, rebaseks läinud. Välja arvatud üks oks.

Kui Ott selle oli maha võtnud, algas aga veider probleem, õigemini kaks: õu jäi kuidagi kummaliselt lagedaks ja avatuks, ning teiseks kõik vähegi võõramad, kes varem polnud meil käinud, hakkasid oma autodega otse treppi sõitma. Ning pärast keldri ees veel ringi keerama ka. Hea küll … see ei ole ilus ega meeldi mulle, aga kuival suveajal ei tee see vähemalt kahju. Kui aga nüüd sügisel vihmadega samamoodi edasi peaks minema, siis meie hoov on peagi roopaid käis.

Siin olid kolm vana haiget mägimändi:

Igatahes nüüd teeme nii. Sel nädalal tuleb kopp ja koorib siit endiselt mägimännistu alalt (umbes 16 m2, ma usun) ära umbrohujuuri täis pinnase, samuti ehk veab juba siia lähedale kohale mõne kuivatiesise kõige suurema kivi, mida palja jõuga ei jaksaks mehed vist talgutel ära lohistada. Siis tellime koorma liiva ja ajame selliseks, nagu vaja. Siis tulevad talgud. Kive saab nii selle koha peale kui keldrimäe serva. Peaks vist jaguma.

Pärast talguid kasutame siit kooritud mättaid kuivati ette tekkinud mulkude ja aukude täitmiseks, pluss vana lambalauda põrandast Oti poolt väljaveetav mullakiht (sinna ta tahab nagunii hakata uut põrandat valama, seega nagunii tuleb seda pinnast sealt välja vedada). Pluss muruseeme. Ja kevadel on kuivati ees juba tasane ning haljendav rohuplats.

Sellised plaanid on.

Ükspäev käisin ja pildistasin ometi oma lillekesi ka – nüüd sügise hakul veel, sest hirm tuli juba nahka, et muidu pole sellest suvest mul ainsatki lillepilti. Ma ei tea, mis motivatsioonipuudus ja enesekriitilisus minus maad on võtnud, miks mulle tundub, et mu lilled pole ikka veel pildistamiseks piisavalt ilusad …? Või et peenrad on lagedad ja alles nii algusjärgus.

Kui see asi nüüd objektiivselt üle vaadata, siis pole ju viga midagi. Kui septembris veel on aed lilli täis.

Rõõmustan väga oma krüsanteemide üle! Haapsalu aias katsetasin, aga seal nad mul ei õnnestunud. Siin on hoopis teine lugu. Muld on kindlasti parem, päikest rohkem ja aednikulgi rohkem oskusi tekkinud ehk …

2017. aasta Võhma Juurikalt soetatud lilla ja oranž täidisõieline krüsanteem paraadpeenras. Pildi peal on millegipärast lilla natuke roosam ja oranž kollasem, kui  tegelikult on.

Tiilt saadud Ukraina päritolu kollane pooltäidisõieline krüsanteem:

Ja eelmisel sügisel Järvseljalt toodud lihtõieline roosa krüsanteem ei õitse. Seda on ka ainult üks väike tutike veel. Eks ma püüan paljundada, aga kõigepealt tahaks ikkagi õie ära näha … aga seda rõõmu mul sel sügisel vist ei tule.

On muidugi astrite aeg.

Kõrge novi-belgii ‘Ŕoyal Ruby’:

Et istutamisjärgsel kevadel ei andnud see aster endast ühtki elumärki, soetasin sama sordi teisest kohast, aga välja tuli hoopis selline (mis tähendab, et ‘Royal Ruby’see järgmine kindlasti ei ole):

Ja õnneks selgus, et tegelik ‘Royal Ruby’, mille olin juba kadunukeste nimekirja kandnud, oli siiski alles jäänud ja otsustas kasvama hakata.

Kollane aster, mis ei ole üldse astri õitega:

Ja Järvseljalt eelmisel sügisel toodud sinine, mis ühe aastaga uskumatult tugevaks on kasvanud ja õitseb täitsa uskumatu sinise värviga, mis foto peal jäi millegipärast kahvatulilla. Imelik. Võib-olla päike rikkus asja ära. Ma pole ju suurem asi pildistaja. Igatahes selle lillaka udukogu kõrval paremal on näha veel eelmise perenaise pärandatud ‘Hansalandi’ roosi õitsemist ja ees vasakul need roosad jumpsud kuuluvad mu väga noorukesele lumepallipõõsale ‘Amethyst’.

Ühe astriga on veel keeruline lugu, ma ei oska teda määrata. Sain selle vist 2018. aasta kokukalt kelleltki, juures oli silt, et on miski priimula, aga see ta ju ei ole. Nii et ilmselt läksid lipikud vahetusse ja nüüd ma ei tea, mis aster mu varjupeenras kasvab. Kes sellega rohkem kursis on, võiks öelda.

Sügisheleeniumiteta ei ole sügist. Mul on neid seni kõigest kahte sorti, aga seda viga annab ju parandada.

Üks mu kallisasjake, kellega olen teisel katsel … Hubei ülane ‘Pretty Lady Diana’. See on kääbus, ei kasva kõrgemaks kui 20 – 30 cm, minul on alles väga noor taim ja veel madalam. Aga tõeline sügisele silmarõõm, see mu armsake!

Kukesaba ‘Dropmore Purple’ on juba juulikuust saadik õitsenud ja sügist ka ei karda!

Aga keegi ei pane üle kaunist kuldkannust, kes ümara õitepallina on samas vaimus järjest lasknud umbes alates jaanipäevast.

Kobarpeadel on ka veel suvi.

Ja hulk lilli on õitsemisega uuel ringil, pärast seda kui ma nende õitsenud õievarred eelmine kord maha lõikasin.

Muskus-kassinaeris on nüüd sügisel hoopis madalam ja viisakam. Teine õitsemine muidugi pole ka kunagi nii õiterohke kui esimene.

Neiusilmi olen suve jooksul maha lõiganud juba korduvalt, ning iga kord vastavad nad sellele uue õitsemisega.

Ka tradeskantsia ajas pärast lõikust end uuesti õide.

Vana lambalauda seina ääres möllab kare päikesesilm.

Ja keldrimäel Neljandikult saadud keramadar. Helmikpöörised on õitega läinud juba kolmandale ringile.

Paraadpeenar on septembri kohta päris viisakalt õites, aga võiks siiski rohkem.

Aga aedhortensiad – neile peaks rõhku panema. Mul seni on neid kõigest kolm. Selle pildi tegemise ajal oli küll kaks, aga ma vahepeal suutsin endale kuskilt veel ühe hankida (‘Polar Bear’). ma alles täna istutasin ta maha. Ja ei õitse eelmisel sügisel istutatud tilluke ‘Wim’s Red’, mis praegu on heal juhul umbes 20 cm kõrge. Ka pildil näidatud ‘Pinky Winky’ on alles lapsuke ja temagi kõrgus ei ole veel üldse hortensiamõõtu.

Ka keldrimäel sügisesi õisi peaaegu ei ole. Helmikpöörised säravad küll ka õite eest, aga siiski, ma pean sinna midagi madalat ja sügisel õitsevat hankima.

Homme lähen Võhma Juurikale ja selge see, et tühja käega ma sealt tagasi ei tule. Ehk leiab midagi ka keldrimäe heaks.

Näed siis, alles nüüd jõuan kokkutuleku kajastamise juurde, kuigi vahepeale on jäänud kah juba terve nädalavahetus, mis oli sõitmist ja tegemisi täis. Aga nii ei jõua ju üldse järje peale, kui otsast harutama ei hakka, nii et ma vähemalt püüan.

Aalujad – neile, kes veel ei tea –  on seltskond, mis koondab aiakirjutajaid. Enam ei ole nii kindlaks kriteeriumiks just konkreetselt blogi kirjutamine, vaid üleüldse regulaarne aiandusteemaline kirjutamine kuhugi avalikku ruumi, näiteks ajakirjadesse. Ja meie seltskond on kümne aastaga mitmekordistunud. Kui Aalujate klubi kümne aasta eest alustas umbes kümmekonna liikmega, siis nüüdseks on meid juba üle kolmekümne pluss mõned paratamatult seda aiatralli kaasa tegema sunnitud abikaasad, järeltulijad või emad-isad.

Muidugi oli meie hobiaednikegrupi kokkukutsuja kallis kadunud Muhedik, Elle Ahse. Mindki kutsus „aalujate“ hulka just tema, kui oli avastanud, et ma oma blogis sageli ka oma aiategemistest kirjutan. Ja esimene aalujate kokkutulek toimus 2009. aastal just tema aias. Edaspidise kümne aastaga oleme üksteist järjest paremini tundma õppinud ja väiksemate gruppide kaupa päriselt sõbrunenudki.

Nii me siis muudkui külastame üksteise aedasid, jagame üksteisega aiandusteadmisi, -nippe ja muud sellesse teemasse kuuluvat infot, ning loomulikult taimi ka. Peaaegu kõik meie külaskäigud üksteise juurde päädivad ühel hetkel helde pakkumisega „Kaevame välja!“, mis külalise jaoks tähendab loomulikult taas mõne (või isegi õige mitme) toreda taime uueks omanikuks saamist. Me juurutame üksteisele pistikuid ja korjame seemneid. Me enam-vähem tunneme üksteise aedasid ja sellepärast on alati maru huvitav minna ja vaadata, mis seal või seal juurde või uut on tehtud või istutatud. Ning selline suhtlemine käib meil nii blogide ja nende kommentaariumide, Facebooki kinnise grupi kui muidu vabas vormis suhtlemise ja külaskäikude kaudu. Aga kord aastas on suursündmus, kokkutulek, kus me oleme kõik korraga kohal ühe liikme aias, kaasas kastitäite kaupa taimmaterjali elava rohevahetuse jaoks, mis muidugi on eelnevalt netis läbi arutatud, kellel mida pakkuda on ja kes kellelt mida saada tahaks. Kokkutulekud on üle aasta kord Põhja-, kord Lõuna-Eestis, sest liikmeid on meil mõlemal pool.

Minu uues kodus toimus kokkutulek 2017. aastal, minu siinse aiarajamise kolmandal suvel, seega väga, väga algusjärgus. Aga taolises väga-väga noores aias on meil varemgi kokkutulekuid olnud ja need on erakordselt põnevad, sest siis on näha ka maastiku ja krundi oma potentsiaal, puhas toorik paistab veel välja. Ning kui põnev on järgnevatel aastatel jälgida, kuidas see aed edeneb, kosub, kasvab ja laieneb. Aiad on nagunii pidevas muutumises ja arengus, aga algused – algused on alati erilised.

Sel aastal tulime kokku Lõunas. Taga talus Rahmeldaja juures. Sellest aiast olen aegade jooksul juba väga palju pilte teinud ja üles pannud, aga paar tükki ehk seegi kord veel …

Varjuaias.

Meeleolukaid pilte tegin meie ühisest söögilauast ja seemnete jagamisringist, kus ilmed kõnelevad rohkem kui tuhat sõna … aga ma kardan, et nende ilmete omanikud ei kiidaks nonde piltide avalikku esitlemist heaks. Sellepärast parem näitan, kui palju meid tõepoolest juba kokku on, ekipaažides nimelt.

Peaaegu alati kuuluvad meie kokkutulekute juurde lähimate aiandite-puukoolide külastused ja seekord koondus meie tähelepanu muidugi Aiasõbrale ja Järvseljale. Aiasõbras oli justkui meie kokkutuleku auks priske allahindlus välja kuulutatud, nii et juba sealt tulin kahe kastiga. Meie kokukalt lisandus veel paar kastitäit põnevaid ja meeliköitvaid taimi. Millal see kõik lõpuks järgemööda maha saab istutatud, ei oska hetkel veel ennustada.

Peaaegu alati kuulub meie kokukate juurde ka ekskursioon mõnesse piirkonnas asuvasse iluaeda, sest aalujaid on Eesti kõigi andekate  hobiaednike seas siiski väga väike osa ja kui me ainult iseendaga piirduks, jääksime nii paljust ilma. Seekord viis ekskursioon Teresa Lepikovi imede aeda, mis oli tohutu elamus. Selliseid istutusalade massiive ja mastaapseid püsilillealasid näeb harva.

Alla tiigi äärde:

Ja varjuaeda:

Sealne päevaliiliate ja siilkübarate kollektsioon võttis õhku ahmima. Ja millise silmaga oli see kõik kokku sobitatud, imetlusväärne!

Tõepoolest, nende istutusalade mastaabid olid hämmastavad ja isegi natuke hirmutavad – rohimise seisukohast. Sest multši seal ei kasutata rohkem kui käiguteedel. Ja peale üüratu iluaia on seal veel kopsakas taraga ümbritsetud puuvilja- ja marjaaed, kus samuti varjavad ennast põnevad kollektsioonid. Minusugune laisavõitu ja kronilises ajapuuduses hobitaja võib niimoodi tõsised kompleksid külge saada. Ainus lohutus oli, et tegelikult on see hiiglaslik aed tervelt kolme pereliikme ühine hobi ja nõnda on seal iga päev toimetamas ja siblimas kolm pühendunud aednikku. Aga ka sel moel on see tööhulk aukartustäratav. Minu siiras imetlus ja lugupidamine. Mul on lõpmata hea meel, et olen seda koos teiste aalujatega nüüd näinud.