Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Advertisements

Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

Sibullilledel külas

Lubage tsiteerida klassikuid: “Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!”

Minu tänane hommik möödus sibullillede maailma külastades. Eks ikka naaberküla sibullillekasvataja juures, sest seal näeb tõelisi imeasju.

Sinililled.

sinilill1.jpg

sinilill2.jpg

sinilill.jpg

Ülased.

ülane1.jpg

 

ülane2.jpg

ülane.jpg

 

ülane3.jpg

 

ülane4.jpg

ülane5.jpg

Püvililled.

püvilill5.jpg

püvilill6.jpg

püvilill4.jpg

püvilill3.jpg

püvilill2.jpg

püvilill1.jpg

eduardi püvilill.jpg

püvilill.jpg

punane.jpg

Sillad. Me kõik teame seda neetud sinist umbrohtu. Aga need!

 

silla2.jpg

silla.jpg

silla1.jpg

Üks imesilla, kelle liik mulle meelde ei jäänud, koos koerahambaga:

silla ja koerahammas.jpg

Juunod.

juuno1.jpg

juuno.jpg

Kirgaslilled.

kirgaslill1.jpg

kirgaslill.jpg

Ülimadal nartsiss. Jällegi, liik ei jäänud meelde.

nartsiss.jpg

Kui nüüd sügisel ometi kõik see nähtu meeles oleks, et neid ostma minna… Sest praegu paraku on peremehe müügiplats üliõhuke. Vaid adoonised, mida mul juba on niigi. Nii et tulin sealt tühjade käte, aga täienenud teadmiste ja nuumatud silmaga.

Kodus pikeerisin tomateid.

pikeerin tomateid.jpg

Ja Bauhofis käies ostsin omale lohutuseks kolm karukella.

karukellad.jpg

 

 

Isegi volber on aianduslikuks muutunud

Kui ma kunagi tormilistel nooruspäevadel (appi, see kõlab tõesti juba nagu saja-aastase jutt) kahekümnendates eluaastates ei kujutanud ette volbriõhtut ilma nõiaks kostümeerimiseta, meeleoluka ning ägedaloomulise hilisõhtu veetmiseta ning olulise väsimuseta järgmisel päeval, volbripäeval, 1. mail, siis ma pean tunnistama, et minu nüüdses eluetapis tundub hoopis meeldivam, kui seltskondlik õhtu ei veni liiga pikale ja järgmisel päeval täie energia ja elujõu juures olles ootab ees veel hunnik rõõmsaid üllatusi! Nagu täna!

Muide, eile me volbrituld ei teinud ega läinud ka kuskile, sest kui me sügavas videvikus võsa- ja aiatööd lõpetasime, olime nii väsinud, et ei jaksanud isegi oma lõket põlema panna ning otsustasime Otiga õige üksmeelselt tuppa suunduda ning veeta volbriõhtu ülejäänud osa diivanitel lamaskledes.

Täna hommikul ärgates ja kohvi kõrvale telefonist Facebooki sirvides avastasin sõber Vilepi teadaande, et ta müüb täna Konguta laadal raamatuid, ja nii sündis spontaanne plaan minna ja see laat ise ka üle vaadata ning lahutada raamatumüümise juures natuke meie lugupeetud kirjanikuhärra meelt. Et mul oli ühe siinkandi aaluja käest saada ka veel ports mõistlikul ajal külvatud tomatitaimi (mitte nagu minu omad, mis märtsikuise tohutu ajapuuduse tõttu alles paari nädala eest mulda said ja nüüd alles sõrmepikkusena esimest pikeerimist ootavad), sündis plaan, ootasin ära Oti ärkamise, viisin ta kurssi, siis veel toimetasime siin natuke tühja-tühja ja läksimegi.

Noh, laat oli päris väike ja pretensioonitu, nii et mis sest. Heikiga lõõpisime natuke aega, siis otsustasime tomatitaimede järele minna – aga tee pealt helistades selgus, et nende perenaine on kodust väljas ise ringi sõitmas ja tuleb alles poolteise tunni pärast tagasi. Helistasin siis ühele omakandiaalujale veel, kas saaksime seeaeg hoopis talle korraks külla hüpata, ja saime kuulda, et tema on omakorda teise omakandiaaluja juures külas, kus lisaks temale on veel Rahutu Rahmeldaja, Futu, Tii Pohlavars … ühesõnaga osa meie harvakohatavast Tallinna-rakukesest. Nemad tulnud ühe ühistellimuse taimi kohale tooma. Minul selles ühistellimuses küll osalust ei olnud, aga loomulikult kimasime Otiga sinna teise omakandiaaluja juurde, kus kõik teised ka nagunii juba külas olid, ja see oli üks lõpmata tore, rõõmustav, lendutõstev kohtumine jälle!

Esimene asi loomulikult olid taimekastid. Hakkab jälle pihta … ja kuigi ma ühistellimuses EI osalenud, olen ma ikkagi nüüd suure rõõmuga kahe epimeediumi, kollase täidisõielise priimula, koerahamba ja kirjulehelise iileksi värske omanik.

hakkabpihta.jpg

Ärkavad aiad on lummavad oma ootusärevuses ja värskuses. Kivila ja iirisepõld …

Kulbilohu.jpg

KulbilohuOtiga.jpg

Kulbilohukivila.jpg

Sealt sõitsime kogu kambaga edasi ühte ütlemata põnevasse kohta, mida hakkab peagi ümber kujundama ja kultuuristama ühe kolmanda osava omakandiaaluja käsi.

Tondilossi1.jpg

Ilm oli imeline, 21 kraadi ja päikesepaiste … Ma olen pool aastat unistanud sellisest ilmast!

Tondilossis.jpg

Krunt on fantastilise aiakujundusliku potentsiaaliga, seda ma ütlen. Anname viis aastat aega ja siis läheme imetledes õhku ahmima. Suurepärane koht. Kuid noh, paraku ka nurgataguse olemusliku kultuuri- ja vanarauakihistusega, mis enamiku vanema kinnisvara juurde kuulub. Aga nad saavad hakkama.

Ning lõpuks sõitsime kogu kambaga veel minu tomatitaimede järele.

Käo.jpg

Käo1.jpg

Ja seal on lummavad lavad. Mul on oma arbuuside jaoks ka midagi sellist vaja, umbes kolme. Sest meil on kogu aeg tuul, mis lõhub kevadel tehtud kiletunneli hiljemalt juuli alguseks laiali – vähemalt kolme hooaja kogemus on selline. Nii et ma hea meelega soetaksin arbuuside jaoks midagi kindlamat.

lavad.jpg

Kuidagi isenesest täienes mu saak seal peale tomatitaimede veel mitme tõhusa tükiga Prževalski kobarpeast. Ma usun, et neile meeldib mu tiigi ääres küll. Seal on paar lappi juba kaks aastat katte all olnud, vast on selle all keset naati ja nõgest moodustunud siiski paar lapikest, kuhu midagi istutada saab.

Nagu õhtul selgus, saigi. Kuigi kaevamisel ilmus siiski välja veel mõni ellujäänud naadijuur – pärast kahte suve vaiba all. Vat selline vilderjaldermann on siin.

 

Saime esimese äikese

Milline mõnus pühapäev. Mina mängisin mulla ja taimedega, mehed mängisid aidas pilli. Ja äikesetorm lähenes.

Pikeerisin esimese külvi kapsalisi, siis tegin kapsaliste teise külvi, lisaks veel basiilikut ja peterselli ja varssellerit. Puhastasin rabarbrite ja sparglite rea, kuhu metsikult jälle vilderjaldermanni sisse on ajanud. Fokin ja labidas ja mitu ämbritäit vilderjaldermanni juurikaid. Rabarbritel on pealegi arvatavasti üks kole haigus küljes, tegelikult hakkasin seda juba eelmisel aastal kahtlustama, aga nüüd muutun järjest kindlamaks. Aga ma teen sellel teemal postituse siis, kui taipan sümptomid üles pildistada.

Aga siis õhtu hakul saabus äikesetorm, mille tulekut on ka videost näha. Ja kui tuli, siis kangutas mu kasvuhoone ühe otsapaneeli lahti. Nii et ma pidin oma vaese abikaasa pärast vihma veel välja saatma seda parandama … peaasi, et terve kasvuhoone tükkidena üle põllu metsa poole ajama ei pane, eks.

 

 

 

Võsatöömõtted

Lõpuks oleme jõudnud sellesse varakevadesse planeeritud töö juurde, mida Oti pimesoolelõikus oma kuu aega edasi lükkas ja mis nüüdki veel mõne päeva vahepeal toppama jäi, sest mõlemad meil olemasolevad saed läksid puruks ja nende seisukorra kaardistamine ja uue sae hankimine nõudsid kah oma aja.

Jutt käib meie aia lõunaservast, mida tammedest köögiviljaaiani palistab vana vabakujuline sirelihekk. Hea küll, sirelid on toredad. Aga probleem seisneb selles, et aastakümnete eest ennast sellesse hekki sisse külvanud vahtrad (põhiliselt), pihlakad ja saared hakkasid sirelite kõrgust ületama juba paari meetri jagu ning on võtnud sirelitelt ära tiheduse, tugevuse ja jõu. Ja valgust loomulikult ka. Valgust hakkasid need järjest kõrgemaks kasvavad lehtpuud röövima muidugi ka meie kolm aastat tagasi istutatud noortelt õuna- ja kirsipuudelt, ning veel kolme aasta pärast arvatavasti poleks läbi nende tihedate võrade päikesevalgust ka meie akendesse enam jõudnud. Seetõttu oli selge, et sel olukorral ei saa lasta enam edasi kesta ja sirelihekk tuleb kõrgekasvulistest lehtpuudest puhtaks rookida, enne kui tõesti hilja.

Selle foto peal oleme heki puhastamisega peaaegu poole peal, tööjärg on vana suitsuahju taga, kust edasi kõrguvad üle sirelite nood noored vahtrad ja pihlakad.

sireliheki puhastamine.jpg

Nagu näete, võsa tuleb sealt HIRMSASTI. Ja sirelihekk, millest lehtpuuvõsa välja on saetud, näeb ootamatult hõre välja – aga nüüd on noortel võrsetel vähemalt ruumi kasvada ja ma usun, et järgmisel kevadel on pilt juba hoopis parem.

Iseküsimus on, kuidas edaspidi teostada nende mahavõetud vahtrate ja pihlakate järelkasvu üle järelevalvet, sest kindlasti hakkavad nad rõõmsalt võsu ajama ka edaspidi, ja äkki isegi hullemini kui enne, sest valgust on heki all nüüd oluliselt rohkem ja juurdekasv lõikusega ju samuti stimuleeritud.

Kas peabki iga kevadet alustama heki all oksakääridega ringi ragistades või on veel mõni muu võimalus? Kutsuda keegi kännufreesiga mees ja lasta tal need tüükad maatasa lihvida – kas aitab? Või katta need haralised kännutüükad vana presendiga ja vedada mulda raskuseks peale ja loota, et sealt läbi ei tule? Veel midagi?

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

Jeti on tagasi ja kohe Tallinna

Nii, meie hall Jeti on remondist tagasi ja jälle täie tervise juures. Arvel loetletud tööde nimekiri, mis temaga kõik tehti ja mis vahetati, on küll ootamatult pikk. Jääb mulje, et enne remonti sõitsime mitu nädalat ikka jumala puruks autoga ringi! (Aga ta ju ikkagi sõitis, ja õige hästi veel!)

Igatahes väga hea, et Jeti jälle kodus on, sest neljapäevast Tallinna-sõitu nüüd küll ei oleks tahtnud punase Käulaga teha, piisab meile nüüd mõneks ajaks Rakvere elamustest küll.

Tallinnas oli mul esinemine Nõmme gümnaasiumi kolmandate klasside öölaagris. Kujutate ette, mõnes koolis ei taha lapsed isegi ööseks ära minna. Ning kell seitse õhtul siis tuleb kirjanik ja loeb ja jutustab.

NõmmeG.jpg

 

NõmmeG1.jpg

Käisime ka Elina ja Joonas Sildrel külas, polnud neid tõesti ammu näinud ja nüüd oli põhjust minna ka – tuli välja, et mõniteist “Maailma naba” oli veel meie kätte jäänud ja Joonas vajas neid oma promomaterjalide hulka või reklaamkingitusteks või midagi niisugust. Nõnda viisimegi need ära ja peoga peale veel meie endi vahepeal ilmunud raamatuid ka. Ja Oti joonistatud aabitsa nende noorima lapse jaoks.

Ega too päev muud ei jõudnudki midagi, alles vastu südaööd jõudsime koju. Vahepeal oli kuller käinud ja ära toonud mu esimese blogiraamatu, mille ma lõpuks raatsisin oma blogi järgi teha lasta. Seni pole viitsinud või raatsinud või ma ei tea, mille taga asi oli, samal ajal kui suur osa kaasaalujaid reeglipäraselt lasevad oma blogi ka raamatukaante vahele köita. Ma tahtsin ju ka. Seda blogi on ikkagi ju terve dekaadi vältel peetud ja kogu mu tööelu ja ühiskondliku elu ja pereelu kümne aasta kroonika on selles. Ning kui internet või ka ainult WordPressi keskkond peaks ühel päeval ennast ära lõpetama, siis ei jää ju mu elukümnendist märkigi maha.

Nii et mina ka lõpuks lasin Blog2Prindil oma 2008. ja 2009. blogiaasta raamatusse raiuda. Olgu pealegi see üks ja ainus eksemplar, vähemalt ta on.

 

blogiraamat.jpg

Ning kui neil järgmine kord kampaaniahinnad on, siis tellin 2010. aasta raamatu, ja siis kunagi 2011. aasta oma ja nii edasi. Siis ei maksa ennast ühe korraga vigaseks. Sest tuleb välja, et mu ühe aasta blogipostitused võtavad selles A4-formaadis raamatus tervelt umbes 250 lehekülge.

Täna muidugi olin surmväsinud, nagu pärast laste ees käimisi ikka. Aga hommikul pidin tegema Cannes’i jaoks oma stsenaristika-töötoa materjale (uued sünopsised ja loglainid jne), ning pärast seda Lullamilla … ja siis ma magasin paar tunnikest, et õhtu õues mängides veeta. Sain ühe kasvuhoone eelmise suve saepurumultši välja veetud ja küüslaukudele laotatud ning välja kaevatud kasvuhoonesse multši alla tunginud vilderjaldermanni, st orasheina ja naati. Ning kobestatud kõik läbi. Kui jumal annab ja jõudu jagub, tahaks homme vaarikapõõsaste rea ära puhastada, vanad varred välja lõigata ja alt fokiniga vilderjaldermanni vähemaks rookida, et siis teise kasvuhoone kallale asuda. Ka see vajab puhastamist ja ka selle vana saepurumultš kuhugi mujale sokutamist. Vaarikad oleksid tänulikud.

 

 

 

Eile esinesime Otiga Rakveres

Eile oli ajalooline hetk: esinesime laste ees Otiga koos. Ott teeb seda üli-, no tõesti üli-üliharva, sest ta usub, et tunneb end esinedes väga halvasti ega saa sõna suust. Aga ka tema esinemisi tahetakse tegelikult üsna sageli, õigemini meie koosesinemisi, kus mina räägiks sõnast ja Ott räägiks pildist.

Seekord juhtuski täitsa ainulaadne lugu, et Ott nõustus minuga koos laste ette tulema ja näitama, kuidas ta oma graafikalauaga lasteraamatutesse pilte joonistab.

Meid kuulasid ja vaatasid Lääne-Virumaa koolide õpilased, kes olid osalenud Nukitsa hääletusel ja teinud oma lemmikraamatutest videoblogisid ehk vlogisid. Seega kirjandushuvilised lapsed. Spetsiaalne ja huvitatud publik. Ja väga tore oli neile rääkida ja pilte näidata.

Ottrakveres1.jpg

 

jooned.jpg

Minu kirjutatud raamatud ja Oti joonistatud raamatud ja Nukitsal koha saanud raamatud (kahjuks seekord mitte meie omad!).

stend.jpg

 

otiga.jpg

 

minuga.jpg

Nii et see esinemine oli ülitore, ja Rakvere raamatukogu rahvas ja lapsed on ka ülitoredad! Mis aga üldse tore ei olnud, oli see, et pidime sinna sõitma mitte oma turvalise ja stabiilse Jetiga, vaid hoopis vana punase Käulaga, kes nagunii kargab nagu kits, on peale selle talvega kuuris seistes uskumatult rooste läinud ja hakkas juba enne kohalejõudmist ühel möödasõidul äkitsi nii jubedat häält tegema, nagu tahaks kohapeal tükkideks laguneda. Aga raamatukogutöötajate uskumatult lahkel abil õnnestus lasta see masin sealsamas Rakveres enne tagasisõitu töökojas üles tõsta ja üle vaadata – et kas julgeb hakata sellega Tartu suunas tagasi sõitma, või oleks mõistlikum see sealsamas Rakveres hüljata ja bussiga koju tulla. Õnneks avaldas remondimees arvamust, et peaksime sellega ikka koju saama, ja nagu elu näitas – saimegi, kuigi selle käigus kulus päris palju närvirakke.

Aga miks jälle see Käula, see vana pann ja õudne kits, kelle halbade kommete pärast ja enda turvalisuse huvides me lihtsalt olime sunnitud üle-eelmise aasta novembris Jeti hankima? Sellepärast, sõbrad, et ma olen teile kirjutama jätnud piinliku ja jubeda loo sellest, kuidas meil õnnestus linnaliikluses Jetiga pisike avarii teha. Sellest on nüüd oma kuu aega möödas. Nagu isegi aru saate, inimesed kõik terved, ja isegi jeti sõitis pärast seda pauku mitu nädalat oma mõlkide ja loksuvate tuledega ringi. Sest remondiga läks asi venima. Aga nüüd viimase nädala veetis Jeti töökojas, kus talle pandi uus stange ja tuled ja särgid-värgid. Pidime ta kätte saame esmaspäeval, aga võta näpust.

Nii et vahepeal sai omajagu nalja Käulat kuurist välja meelitada püüdes. Ta sunnik ei tahtnud tulla, sest kõigepealt oli aku surnud ja teiseks käsipidur kinni roostetanud. Aga õnneks tol päeval meile viimast koormat puid toonud külamehed asusid kuuri juures Otile appi ja käepäraste leidlike meetoditega saadi Käula lõpuks välja ja isegi sõitma, mis ausalt öeldes oli üle ootuste.

Et te siis teate nüüd ka. Ma ei tea, miks mul siis läks meelest ära sellest kirjutada, kui see palagan parasjagu toimus. Nii tüüpiline.

Nagu tänagi – istutasin terrassipottidesse sarvkannikesi ja võõrasemasid ja unustasin pildistada.

Ja avastasin, et mu Haapsalust kaasa kolitud nooruke Mandžuuria forsüütia õitseb esimest korda – hurraa, lõpuks, oh, kui tore, ja see koht ei olegi talle liiga külm! –, aga unustasin pildistada.

Vaatame neid pilte homme.

 

 

Lilli ja lugusid ka

Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.

Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.

LP.jpg

reticulatad.jpg

herbertid.jpg

Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …

adoonised.jpg

… ja Eve käest saadud lumekupud, mis osalt õitsesid ära vist küll juba lume all.

lumekupud.jpg

Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.

Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.

Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.

Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.

Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele –  aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:

moldaavias.jpg

 

lumesöömine.jpg

Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀

Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …

Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.

Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.

Nõnda hoogsalt meie pool siis. Noh, vähemalt energiad voolavad kohinaga!

 

« Older entries