Tagantjärgi aalujate kokkutulekust ka

Näed siis, alles nüüd jõuan kokkutuleku kajastamise juurde, kuigi vahepeale on jäänud kah juba terve nädalavahetus, mis oli sõitmist ja tegemisi täis. Aga nii ei jõua ju üldse järje peale, kui otsast harutama ei hakka, nii et ma vähemalt püüan.

Aalujad – neile, kes veel ei tea –  on seltskond, mis koondab aiakirjutajaid. Enam ei ole nii kindlaks kriteeriumiks just konkreetselt blogi kirjutamine, vaid üleüldse regulaarne aiandusteemaline kirjutamine kuhugi avalikku ruumi, näiteks ajakirjadesse. Ja meie seltskond on kümne aastaga mitmekordistunud. Kui Aalujate klubi kümne aasta eest alustas umbes kümmekonna liikmega, siis nüüdseks on meid juba üle kolmekümne pluss mõned paratamatult seda aiatralli kaasa tegema sunnitud abikaasad, järeltulijad või emad-isad.

Muidugi oli meie hobiaednikegrupi kokkukutsuja kallis kadunud Muhedik, Elle Ahse. Mindki kutsus „aalujate“ hulka just tema, kui oli avastanud, et ma oma blogis sageli ka oma aiategemistest kirjutan. Ja esimene aalujate kokkutulek toimus 2009. aastal just tema aias. Edaspidise kümne aastaga oleme üksteist järjest paremini tundma õppinud ja väiksemate gruppide kaupa päriselt sõbrunenudki.

Nii me siis muudkui külastame üksteise aedasid, jagame üksteisega aiandusteadmisi, -nippe ja muud sellesse teemasse kuuluvat infot, ning loomulikult taimi ka. Peaaegu kõik meie külaskäigud üksteise juurde päädivad ühel hetkel helde pakkumisega „Kaevame välja!“, mis külalise jaoks tähendab loomulikult taas mõne (või isegi õige mitme) toreda taime uueks omanikuks saamist. Me juurutame üksteisele pistikuid ja korjame seemneid. Me enam-vähem tunneme üksteise aedasid ja sellepärast on alati maru huvitav minna ja vaadata, mis seal või seal juurde või uut on tehtud või istutatud. Ning selline suhtlemine käib meil nii blogide ja nende kommentaariumide, Facebooki kinnise grupi kui muidu vabas vormis suhtlemise ja külaskäikude kaudu. Aga kord aastas on suursündmus, kokkutulek, kus me oleme kõik korraga kohal ühe liikme aias, kaasas kastitäite kaupa taimmaterjali elava rohevahetuse jaoks, mis muidugi on eelnevalt netis läbi arutatud, kellel mida pakkuda on ja kes kellelt mida saada tahaks. Kokkutulekud on üle aasta kord Põhja-, kord Lõuna-Eestis, sest liikmeid on meil mõlemal pool.

Minu uues kodus toimus kokkutulek 2017. aastal, minu siinse aiarajamise kolmandal suvel, seega väga, väga algusjärgus. Aga taolises väga-väga noores aias on meil varemgi kokkutulekuid olnud ja need on erakordselt põnevad, sest siis on näha ka maastiku ja krundi oma potentsiaal, puhas toorik paistab veel välja. Ning kui põnev on järgnevatel aastatel jälgida, kuidas see aed edeneb, kosub, kasvab ja laieneb. Aiad on nagunii pidevas muutumises ja arengus, aga algused – algused on alati erilised.

Sel aastal tulime kokku Lõunas. Taga talus Rahmeldaja juures. Sellest aiast olen aegade jooksul juba väga palju pilte teinud ja üles pannud, aga paar tükki ehk seegi kord veel …

kokukas1.jpg

Varjuaias.

kokukas2.jpg

Meeleolukaid pilte tegin meie ühisest söögilauast ja seemnete jagamisringist, kus ilmed kõnelevad rohkem kui tuhat sõna … aga ma kardan, et nende ilmete omanikud ei kiidaks nonde piltide avalikku esitlemist heaks. Sellepärast parem näitan, kui palju meid tõepoolest juba kokku on, ekipaažides nimelt.

parkla.jpg

Peaaegu alati kuuluvad meie kokkutulekute juurde lähimate aiandite-puukoolide külastused ja seekord koondus meie tähelepanu muidugi Aiasõbrale ja Järvseljale. Aiasõbras oli justkui meie kokkutuleku auks priske allahindlus välja kuulutatud, nii et juba sealt tulin kahe kastiga. Meie kokukalt lisandus veel paar kastitäit põnevaid ja meeliköitvaid taimi. Millal see kõik lõpuks järgemööda maha saab istutatud, ei oska hetkel veel ennustada.

Peaaegu alati kuulub meie kokukate juurde ka ekskursioon mõnesse piirkonnas asuvasse iluaeda, sest aalujaid on Eesti kõigi andekate  hobiaednike seas siiski väga väike osa ja kui me ainult iseendaga piirduks, jääksime nii paljust ilma. Seekord viis ekskursioon Teresa Lepikovi imede aeda, mis oli tohutu elamus. Selliseid istutusalade massiive ja mastaapseid püsilillealasid näeb harva.

teresa.jpg

teresa1.jpg

 

teresa3.jpg

teresamassiiv.jpg

Alla tiigi äärde:

teresatiigiäärde.jpg

 

Ja varjuaeda:

teresa varjuaeda.jpg

 

teresa4.jpg

Sealne päevaliiliate ja siilkübarate kollektsioon võttis õhku ahmima. Ja millise silmaga oli see kõik kokku sobitatud, imetlusväärne!

kompa.jpg

Tõepoolest, nende istutusalade mastaabid olid hämmastavad ja isegi natuke hirmutavad – rohimise seisukohast. Sest multši seal ei kasutata rohkem kui käiguteedel. Ja peale üüratu iluaia on seal veel kopsakas taraga ümbritsetud puuvilja- ja marjaaed, kus samuti varjavad ennast põnevad kollektsioonid. Minusugune laisavõitu ja kronilises ajapuuduses hobitaja võib niimoodi tõsised kompleksid külge saada. Ainus lohutus oli, et tegelikult on see hiiglaslik aed tervelt kolme pereliikme ühine hobi ja nõnda on seal iga päev toimetamas ja siblimas kolm pühendunud aednikku. Aga ka sel moel on see tööhulk aukartustäratav. Minu siiras imetlus ja lugupidamine. Mul on lõpmata hea meel, et olen seda koos teiste aalujatega nüüd näinud.

kokukas teresa.jpg

Advertisements

Nädalatäis elu

Juba kisub jälle sinnapoole, et intensiivne elu takistab intensiivset blogipidamist, aga seekord ma sellesse lõksu ei lähe. Ja karistan ennast nüüd terve nädala tegemiste ülevaate andmisega – sest seda on saanud palju, jajah. (Või siis karistan teid eimillegi eest selle kõige lugemisega!)

Selle nädala jooksul rohisin ogoroodinal viisteist peenrakasti ja vedasin umbes neli kärutäit sõnnikut ja teist samapalju mättaid. Kaevasin hunnikust uude Oti tehtud kompostkasti ümber eelmisel aastal kõrvitsate all olnud üle-eelmise aasta komposti, et saada ruum vabaks ema antud ‘Polka’ vaarikataimedele peenra tegemiseks. Selle peenra alus umbrohujuurtest puhtaks kaevatud, aga uus kompost veel sisse kaevamata ja taimed ikkagi istutamata – sest eile just enne sellesse järku jõudmist tuli vihm peale. Pritsitud kaks korda kaalikaid ja kapsoide (kõigi selleaastaste jäledate kahjurputukate vastu maakirpudest alustades ja kapsaliblikatega lõpetades), porgandeid sel aastal ei tea kust ilmunud porgandi-lehekirbu vastu, maasikaid ripslase vastu. Tehtud uus maasikapeenar sellesse peenrakasti, kuhu muidu kevadel kaks korda külvasin naereid, aga maakirbud sõid selle kuiva ja kuumaga mõlemal korral tõusmed nahka. Uue maasikapeenra tegin sellepärast, et otsustasin üldse oma kolm senist maasikapeenart teise kohta kolida, kus maasikas enne pole kasvanud. vanale kohale jääb järgmise suveni veel ainult ‘Polka’. Hiline ‘Florence’ sai sel aastal selliseid talvekahjustusi, et tärkas hädiselt vaid mõni üksik taim. Saan ema käest uued, aga nende jaoks teen ka juba uue peenra. Varase ‘Alba’ likvideerisin lihtsalt pärast selleaastasi marju ära – sest niikuinii oleks pidanud sel aastal uuendama, aga need marjad ei vääri minu meelest seda vaeva. On liiga hapud minu jaoks. Kuigi jah, varajased ja suured.

Selle nädala sees käisime Otiga ju Järvseljas, tõime muidugi sealt süle ja seljaga. Võtsingi sealt katsetamiseks järgmise varase sordi, ‘Allegro’, mida paljud kiidavad. Nii et selle 24 taime uude peenrasse mu untsuläinud naerite asemele nüüd läkski. Muidugi enne vedasin sõnnikut sisse ja tegin kõike muud, mida maasikapeenart rajav hobune peab tegema.

Tormi murtud ‘Pirja’ õunapuu asemele tõime uue ‘Pirja’. ja kevadel lehepungad ära kuivatanud ning raagu jäänud ‘Katre’asemele uue ‘Katre’. (Muide, Järvseljas oli viljapuude allahindlus, minge ka!) Ma istutasin need maha … mm … äkki üleüleeile? ja üleeile panime neile korralikud tugikaikad kõrvale ning sidusime kinni. Et enam iialgi ei juhtuks nii nagu 1. juulil 2019!

Hoidistamise hooaeg algas kukeseentega, mida ma kahjuks küll ise ei korjanud. Ma pole veel oma seenekohti leidnud. Kukekad ostsin käest kätte ühelt Elva naiselt, kes neid müügiks korjab. Alustuseks tegin kaks purgikest võis ja paari päeva pärast saadud teise satsi panin kuumutatult sügavkülma, sest ma pole selle võis säilitamise osas täiesti kindel siiski.

kukekad.jpg

Käisime kolmel aiavisiidil, kuhu ammu, ammu oli lubatud minna! Kõigepealt Tea juurde eelmisel sügisel kahepeale ostetud krüsanteemi ära viima, sest tema osa talvitus potis minu kasvuhoones. Aga ma võin öelda, et selles aias on kõik nii imekaunis ilma selle helliku krüsanteemitagi (sest neljast potitäiest kolm läks mul kahjuks hukka). Sellest aiast üks pikk vaade … sest pikad vaated meeldivad mulle hirmsasti!

pikk vaade.jpg

Ja mul tekkis seal tuline igatsus lapselaste järele, keda mul veel ei ole. Siis tekiks majja jälle igasuguseid huvitavaid mänguasju.

veepyss.jpg

Järvselja-sõidul oli võimatu jätta Taga talust läbi hüppamata. Peab ju inspekteerima, kuidas kokkutuleku ettevalmistused edenevad! Aga neil on seal selleks oma järelevalveametnik nagunii olemas.

Taga talu tont.jpg

No ja siis … mul on tekkinud viimastel aegadel siin veel üks kiiks. Üks kiigenimeline kiiks. Mul oleks sellist meie lõkkeplatsile hädasti vaja. Kust ma leian mõne, kes seda ehitada oskaks? Pildistasin autoaknast nähtud kiike ühe täiesti võõra teeäärse lõkkeplatsi peal, sest just sellist ma tahaksin ise ka.

kiik.jpg

Jajah. Ja siis oli tarvis Kukulinnu teele ära viia suur seguämber, millega sealt kevadel kuusetaimi tõime, ja suur prügikotitäis Kaarna poolt meile jäetud, kuid sinna mõeldud taimepotte. Ma seal aias midagi muud praegu ei pildistanudki, kui seda meeleolukat ja pererahva ülemõõdulisest hobist ning huvist selget tunnistust andvat sissekäiguvaadet. Minu terrass on ka peaaegu umbes samasugune, aga siiski umbes kuus korda väiksemas kvantiteedis. Igatahes tunnen suurt hingesugulust!

aiahullu trepp.jpg

Ei saanud ka ootamatusteta. Ühel õhtupoolikul helistas äärmiselt mures Tütar ja küsis ahastavalt, kuidas köögi ventilatsiooni sattunud lind sealt kätte saada. Lindu ta ei näinud, aga kuulis tema rapsimist ja piiksumist. Ühistu, korteriomanik ja majahaldus, kust ta juba eelnevalt oli abi otsinud, ei näinud vajadust selles osas mitte midagi ette võtta peale selle, et olid nõus uuel nädalal korstnapühkija saatma, et see raipe torust ära koristaks. Eks me Papa siis võttis akutrelli ja otsikud ja sõitsime kohale. Otil õnnestus see õhupuhasti seinast kätte saada ja lõõtstoru ots lahti võtta, ning otse õhupuhasti korpusest välja koukida õnnekombel täiesti vigastamata kajakatibu!

kajakapoeg.jpg

Metsloomaühingu tungival soovitusel veetsime veel tubli tunni, püüdes leida majast kedagi, kellel katuseluugi võti oleks, et tibu tagasi katusele ema-isa juurde tagasi viia. Ja kui lõpuks luku koodi teada saime, veetsin ma kümme minutit närvivapustuse äärel heideldes, kui Ott ülikitsal ja igerikul metalltrepil katuseluugi all kõõludes samal ajal telefoniga valgust üritas näidata, lukukoodi sisestada ja kajakapoega pappkarbist läbi luugi tagasi katusele upitada ilma katuse kohal pikeerivaid vanu kajakaid liigselt vihastamata. (Ma ausalt arvan, et see tegevus sobiks paremini meist veidi noorematele inimestele!) Igatahes tibu sai elusalt ja tervelt vanemate juurde tagasi.

Pärast linnupäästmisaktsiooni läksime mõnevõrra räsitult varem kokkulepitud filmiõhtule Eva juurde. (Me arutasime, aga ei jõudnudki täiesti selgusele, kas meil on põhjust oma sõpruse 30. aastapäeva tähistada sel või järgmisel aastal.) Oli kavas ära vaadata “Heade ennete” miniseriaal kuues osas, aga et kajakapäästmisele oli mõni tubli tund juba ära kulunud, siis jõudsime vaadata ainult kolm. Ülejäänud kolm, muide, vaatasime koos ära eile. Uhh, kui tore sari see on! (Nagu raamatki.) Mulle meeldib mõte inglist ja deemonist, kellele inimeste maailm niivõrd meeldima on hakanud, et nad viimsepäeva tulles selle päästmise nimel on nõus koostööd tegema. Ja need lapsed. Ja apokalüptilised ratsanikud oma mootorratastel. Uhh. Imeline meelelahutus!

Treiler ka.

Ja nende saatepea meeldib mulle ka pööraselt. Nii äge animatsioon ja muusika.

Ei, maailma lõpuga mina ka ei nõustuks. Sest elu on ilus ja suurepärane. Ja kõik õitseb. Minu paraadpeenar näiteks. Mis siis, et praegu mõnevõrra tagasihoidlikult. Floksid ja päevaliiliad on aga puhkemas ja siis tuleb seal värvide plahvatus!

PP 17.7.19.jpg

Need varased liiliad näiteks on tänaseks juba ära õitsenud. Mati Rangilt ostetud sort ‘Devize’.

Rangi liiliad.jpg

Karikakrad … ee, vabandust, härjasilmad (Tsiililt 2016. aastal saadud ‘Sunny Side Up’) ja neiusilmad, mille sordist pole aimugi. Eelmisel aastal kokkutulekult sain.

karikakrad ja neiusilmad.jpg

Ning sel kevadel ühistellimusega saadud täitsa uued liiliad ‘Tiger Babies’, mis esineb mul suhteliselt kääbuskasvulisena – ma kahtlustan, et kuni juulikuuni valitsenud kuivuse tõttu, ja kindlasti söövad seal ka väravavahtrad pinnast vaeseks. Igatahes kasv on paljudel liiliatel sel aastal väga niru. Aga see sort ise on imeilus.

uued liiliad.jpg

Sellelt pildilt on näha, et tegelikult on paraadpeenar veel siiski üsna hõre. Eks sellega läheb veel aastake, kuni puhmad kosuvad. Selle Lendavalt saadud punase monardaga olen ma küll ülirahul. Ning mu suureks rõõmuks on eelmisel aastal soetatud oranž siilkübar (aga lollil kombel ei suuda ma tema sordinime nimekirjadest üles leida – äkki olengi kirja panna unustanud?) talve üle elanud ja õitseb. Tean ju, et need oranžid on üsna kapriissed. Huvitav, kuidas siiski ta laienema ja paljunema panna, ah?

monarda ja siilkübar.jpg

Nojah. Koerte rindelt peab ütlema, et nüüd põetame Leenut, kellel on võib-olla kärntõbi, aga võib-olla lihtsalt ravimisele täiesti allumatu hotspot, aga võib-olla mingi jõletu allergia avaldunud. Sellest haavandist ma pilti ei pane, see on liiga kole. Ja suur. Täna lähme temaga selles osas juba teist korda loomaarsti juurde. Uhh, ma lihtsalt ei või. Tahaks nüüd mõnda aega nii, et koerad mõlemad terved ka püsivad.

 

Pärast pikka puhkust

Pean vabandama kõigi ees, kellele minu pikk blogimatus on muret tekitanud. Olen siit ja sealt kuulnud, kuidas tuttavate tuttavate kaudu on ettevaatlikult uuritud, kas minuga on ikka kõik korras – jah, ma arvan, et on! Kuigi süsteemne ületöötamine ei tee kunagi head ja ma oskan sellega jälle ja jälle ettevaatamatu olla. Tegelikult ma olen olnud lihtsalt päris väsinud. Sest eelmise aasta töid sai siiski väga palju. Selle ilmekaks näiteks kopeerin seda ja eelmist aastat puudutava osa oma CV-st, sest just maikuus kohendasin seda jälle parajaks Kulkast järgmise raamatu jaoks raha küsides.

 

LOOMINGULINE TEGEVUS

2004 – …………             vabakutseline kirjanik, stsenarist, kolumnist

 

2019                            Lastejutustus “Seebu maailm”, MTÜ Lugu-Loo.

2019                            Vabaõhuetendus, Silvia Rannamaa “Kadri” dramatiseering. Tartu Suveteater, etendused alates juulist 2019. Lavastaja Andres Dvinjaninov.

2019                            Vabaõhuetendus “Siin me oleme, tõde ja õigus”. Lutsu Teater, lavastaja Siim Maaten. Esietendus 13. juuni 2019.

2019                           Pintsu ja Tutsiku lugemik. 2. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2019                            Lasteraamat „Minu käed“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Lasteraamat „Kust said? Luulelood loomadest“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Pintsu ja Tutsiku lugemik. 1. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2018                            Lasteraamat „Minna ja hernetont“, Päike ja Pilv

Noh, ja mis siin salata, tervis on ka  paar küsimusitekitavat episoodi pakkunud, nii et olen järjekorras kardioloogi vastuvõtule ning juba kolmapäeval loodan saada kinnitust, et kõik, mis on, on kõigest närvidest ja ei midagi muud. Sest närvidele on isiklik elu ja koerapidamine pakkunud viimase poole aasta jooksul pakkunud nii mõndagi – kõigepealt jõuluaegne saaga 10-kuuse Leenuga, kui ta alustuseks karihiire ära sõi, seejärel sellest vinge mürgistuse sai (sest pisike terava ninaga karihiir on, nagu välja tuleb, üks väga väheseid mürgiseid imetajaid maailmas), veetis 2 ööpäeva EPMÜ kliinikus tilguti all ja  seejärel tuli kõva oksendamise tagajärjel kopsu tõmmatud jama tõttu veel ulatuslik kopsupõletik, nii et jõululaupäevast kuni jaanuari lõpuni käis tema elukese eest tõsine võitlus.

Ning kevadel aprillis sai Tädi Tötsu mädase emakapõletiku, mis on eakate emaskoerte surmapõhjus number üks. Algul lootis loomaarst seda tugeva antibiootikumiraviga kontrolli alla saada, sest 11-aastase koera operatsioon on alati riskantne. Aga tagantjärele selgus, et see oli puhas illusioon ja selge viga, sest maikuus olime omadega sealmaal, kus kõik nähud taas avaldusid, ja hullemini kui enne, ja Tötsu kõht hakkas tundidega paisuma. Siis oli seis juba ülikriitiline ja põhimõtteliselt jõudsime temaga opilauale viimasel hetkel, enne kui see kolme ja poole kilone asi tema sees lõhkenud oleks. Ma seda opil tehtud pilti siia igaks juhuks ei pane, sest see on tõesti õudne. Ja millised tema verenäidud olid, see oli ka lihtsalt õudne. Ning nii ma järgmised päevad veetsingi praktiliselt tema kõrval, muudkui jälgides, et ta šokki ei tuleks, et temperatuur püsiks normis, et kõik rohud saaksid õigel ajal ja haav kaks korda päevas puhastatud ja sidet vahetatud …

… kuni rasvik hakkas haavast välja punnitama ja uue kiire arstivisiidi käigus selgus, et ta organism tõukab niite välja.

Siis läks ta teist korda täisnarkoosis sinna laua peale, võeti uuesti lahti ja pandi uuesti kinni – peente terastrosside ja metallklambritega. Ning pärast seda korda oli veel mitu päeva mul kodus seis selline, et ma mõtlesin, et ta ei tulegi sellest välja. Nii raske oli tema jaoks see kõik. Ja minu jaoks. Et mul kõik psüühilised üleelamised toovad kergesti kaasa ka kõiksugu psühhosomaatilisi hädasid, siis hakkas minuga ka juba imelikke asju juhtuma, mistõttu ma praegu kardioloogi järjekorras ootangi. Aga tasapisi asi siiski edenes, vahepeal muidugi veel terve rida arstivisiite ja sekeldamist ja ülevaatusi ja protseduure … Kõik see kestis ja kestis, ja mul oli tunne, et kas enam elu normaalseks tagasi lähebki. Aed läks seda enam hukka, mida vähem mul oli Tötsu põetamise kõrvalt aega sellega tegeleda. Aprillikuised külvid ja pikeerimised kasvasid üle, peenrad rohtusid … aga Tötsu paranes, ja see oli põhiline. 20. juunil võeti trossid ja klambrid maha ning haav on kinni kasvanud, Tötsu söögiisu hea ja elujõud tagasi. Muret teeb mulle veel vaid tema nõrkus ja seedimine. Eks see kahekuune ravi erinevate rämedate antibiootikumidega oleks inimeselegi raske. Aga põhiline on, et ta ikkagi kosub ja saab järjest tugevamaks. Selle pildi peal on ta juba peaaegu et toibumas, aga ikkagi veel väga haige koerakene …

t6tsu opp1.jpg

Omaette teema on muidugi, kas tasub üldse 11-aastast koera ravida. Selles mõttes oli see terava valiku koht juba enne esimest oppi – aga ma valisin opi. Ilma selleta teda mul enam poleks täiesti kindlasti. Ja pealegi ma teadsin, et jaanuari lõpus tehtud vereproovi järgi (kui tal oli jooksukas ja ta kuivati taga naabrite Tuksiga hullama sattus ja mina seejärel tormasin talle vereproovi tegema, et kas nüüd tõesti vanamutt esimest korda elus on kutsikaid ootamas … et äkki annaks seda veel kuidagi ikkagi ära hoida) oli ta absoluutselt korras tervisega koer, isegi liigesed polnud haiged. Tiine kah muidugi ei olnud – õnneks. Chow chow’d on iseenesest üsna pikaealine tõug, kui mõni haigus muidugi varem maha ei murra. Keskmine eluiga 14 aastat. Nii ma siis mõtlesingi, et see mädaemakas pole ju midagi kroonilist. Et kui selle välja ravib, siis pärast võiks jälle paar-kolm aastat mõnusasti edasi saada. Selle pildi peal on ta juba ilma vesti ja klambriteta. Tema taga müravad Kõssa ja Leenu.

loomad.jpg

Igatahes selline on olnud minu kevad. Peaagu kaks kuud oli prioriteet Tötsu tohterdamine, arstilkäigud ja muu. Ma imestan, et ma selle kõige kõrvalt aias niigi palju olen jõudnud – kuigi maakirbud sõid ära mu naerid, redised ja rukola, ripslased imesid tühjaks maasikad ning kõrvitsad sain ümberkaevatud kompostihunnikusse istutatud alles selle nädala hakul.

Juuli esimestel päevadel, kus aiamaa võiks juba üsna lopsakalt haljendada, oli minul seal igatahes selline pilt.

DSC_0199.JPG

Paraadpeenrast on õnneks juba üsna hea meel.

PP 7:19.jpg

Nulgudealust peenast tahaks juba laiendama hakata, aga see pole vist veel see suvi …

6u 7:19.jpg

Tegelik taotlus õueala peenardega on mul selline, et see liigeldi-loogeldi hakkaks pihta juba lõkkeplatsipeenra nurgast, kust üles maja poole vaadates silm haaraks selle loogelise visuaali. See tähendab, et lõkkeplatsipeenar tuleks kaarega välja hoopis rohkem vasakule (tagumine nurk umbes selle punaselehelise vahtra juurde, mis tokkide vahelt ähmaselt paistab). Aga seda ma ei saa enne teha, kui Ott pole oma tulevase pillikoja ehitusega edasi liikunud. Muidu jääb see peenralaiendus seal ehitustöödele jalgu.

looklema.jpg

Mildalt saadud Jaapani enela seemikud sobivad samuti temalt pärit “Octopuse” kellukatega imeliselt.

jpn enelas ja Octopus.jpg

Tsiililt saadud helmikpöörised on selle koha peal ka kuidagi täitsa uskumatult ilusad.

helmikpöörised.jpg

Muhedikelt saadud Jaapani enelas “Arnold” on siin koos Kaarnalt hangitud hostaga “Sum & Substance” nii kena, et ma tahaks seda kompat ka teisel pool treppi korrata. Aga kuidas paljundatakse Jaapani enelat? Kas praegu poolpuitunud pistikutega saaks?

trepi k6rval.jpg

Tulevase pillikoja seina äär ootab oma rohimisjärge. Martagonid lõhnavad sellegipoolest imeliselt.

PK.jpg

Eile õhtul lõikasin maha pojengide äraõitsenud õisi. kahju – see ilu on läbi. Üksikud viimased õied, needki juba vanusest räsitud, tõin siiski tuppa vaasi. Oh, kuidas mulle meeldib jälle see aeg, kus ma saan aeda mööda käia ja lillekimpe teha!

kimp.jpg

Saatuselöökidest muidugi ei pääse. Näiteks 1. juuli noor torm murdis üle põldude tuisates meie 5-aastase suviõunapuu “Pirja” pookekohast maha. Sellest on tuline, tuline kahju. Ta kandis teist suve alles.

pirja.jpg

pirja1.jpg

pirja2.jpg

Ma tõesti tahaks loota, et sellega on katsumuste aeg lõpuks mööda saanud. Edasi saab ainult paremaks minna. Eks ole?

Aga vahepeal on ka raamatuid ilmunud. Kevadel koostös Elina Sildrega väikelasteraamat “Minu käed” …

 

KÄEDesikaas.png

 

… ja nüüd juunikuus Lumimarja illustreeritud “Seebu maailm” – lugu sellest, kuidas ühe lapse maailm tema vanemate lahutusega koost laguneb ja kuidas ta selle pärast jälle üles suudab ehitada. Pühendan sellele tuleval nädalal ilmselt terve eraldi postituse.

SEEBUL6PLIKkaas.png

 

Lehemultšieksperiment – algus

Nüüd igatahes on nii.

lehepurumultš.jpg

lehepurumultš teisalt.jpg

Projekt: lehepurumultši kasutamine iluaia peenardel.

Projekti eesmärk: takistada pinnasest niiskuse aurumist ja umbrohtude seemnekülvi ning vähendada seeläbi oluliselt aedniku töötunde sundasendites.

Projekti kirjeldus: mootor-käsiniidukiga purustatud tamme- ja vahtralehed leiavad (taas)kasutust istutusalade multšina. See on orgaaniline ja looduses lagunev, tasuta käes, ning mis peamine: umbrohu- ja seemnetevaba. Peeneks purustatuna ei peaks see hakkama ka tuule käes ringi lendama. Peaks kevadeks vajuma parajalt tihedalt kokku, et ei lase tuule toodud umbrohuseemneid idanema. Et tammeleht laguneb väga kaua, võiks üks selline kiht oma ülesannete kõrgusel püsida paar aastat vähemalt, enne kui liialt pehmeks ja kõduks muutub. Aja jooksul siiski ilmselt üsna õhukeseks vajuvat multšikihti on kavas umbes üle aasta täiendada uue koguse värske lehepuruga. Et tamme- ja vahtralehti tuleb iga sügis meeletutes kogustes, pole selle juurdehankimine probleem. Kulu sellele on vaid niidukile kuluv bensiin.

Muide, nende piltide kohta: siin paistvad terveks jäänud tammelehed ei ole mitte multši osa, vaid ma käisin pärast töö lõpetamist mururehaga rohu peenra äärtes üle, et serv piltidel ilusam jääks. Aga muidugi oli see peenraäärne muru juba jälle puude otsast alla lendavaid lehti täis. Ma pühkisin need lihtsat peenrasse multši peale.

Suur vana harilik kukerpuu, see punaselehine, meie töötoa akna all on isegi praeguses novembrihalluses nii imeline:

kukerpuu.jpg

Täna käisid mardid, üks meie oma küla väga tore pere, kellega suhtleme tihti ja väga suure rõõmuga:

mardid.jpg

Aga homme on laupäev, ja mis te arvate, mis ma homme teen?

ÕIGE! Ma lähen ÕUE MÄNGIMA!!!

 

 

Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

Sügisene botaanikaaed

Läinud nädalal kasutasin ära üht harvaks jäänud päikselistest päevadest, kui Ott nagunii linna arsti juurde pidi minema, ning sõitsin mehega kaasa. Mees läks arsti juurde, mina botaanikaaeda, sest kiskus nii hirmsasti. Mõtlesin, et heidaks enne veel pilgu peale, kui sügise kole järk kohale jõuab või külm kõik ära võtab.

Jalutasin ja uurisin ja mõtisklesin seal mitu rahulikku tundi. Hing lõi nurru ja silm sai nuumatud.

Püsikuala ei ole kesksügisel muidugi enam nii heas vormis, aga madal päike annab kõigele oma erilise sooja sära. Eriti kõrrelised on sügiseti just need särajad, päikesepüüdjad.

BAtiik.jpg

Roosamarjaline lumimarjapõõsas selja taga otsekui laiendab ja hajutab tugevroosa päevakübara mõõtmeid ja piirjooni. Minu meelest väga ilus. Kui lumimari suuremaks kasvab, siis läheb ilmselt väga võimsaks see vaatepilt (kui külm päevakübarat muidugi enne ära ei võta).

BApäevakübar.jpg

 

Metsataimede ala oma rahulikus korrastatud lummuses.

BAmetsaala.jpg

Niiske püsikuorg on suures osas tänu kõrrelistele veel sügiselgi nii lopsakas.

BA püsikuorg.jpg

 

Ja botaanikaaia kivila on alati kaunis. Igal aastaajal ja iga ilmaga. See mastaapne kallak ja kivid loovad niivõrd tugeva struktuuri, et see oleks juba iseenesest vaatepilt. Aga muidugi taimestus teeb selle lõpuni valmis.

BAkivila.jpg

 

Iiriste nõlv oma sügiseses vaikelus.

BAiiriste nõlv.jpg

Peeaegu et bonsai. Ma mäletan, et vaatasin küll sildi pealt, mis puuga tegemist on – aga või ma nüüd enam mäletan. Kas oli miski läätspuu? Eks teinekord uurin jälle, ükskord peab ju meelde jääma.

Bavarjuala.jpg

 

Varjunõlv. Ükskõik, mis ma selle kohta ka ütleks, poleks see piisav.

BA varjunõlv.jpg

 

Sügis suure tiigi ääres.

BAsuurtiik.jpg

Ja ma leidsin sealt ühe suhteliselt hiljuti istutatud lehise, millel oli veel valge lipikki kaelas. Sain teada, et see jääbki kääbusjaks. Ja ta on oma võrsetega nii tohutu armas. Ma peaks endale ka sellise nunnu hankima. Ainult et miks ma tobu seda valget lipikut ei pildistanud? Jälle ma arvasin, et sordinimi jääb meelde. Aga läks nagu ikka.

BAkääbuslehis.jpg

Pärast sain linnas tütrega kokku, Ott tuli ka lõpuks arsti juurest tagasi ja organiseerisime endale sulni perekondliku lõunasöögi.

Vahel võib aga tütre poole sattudes avastada, et ukse avab sulle ükssarvik.

ükssarvik.jpg

Kodus tegelen endiselt saagikoristusega ja ogoroodina talvevalmis seadmisega. Ei midagi uut. Peamiselt rõõmud.

kõrvitsad.jpg

 

Kapsastel ma lasen veel olla. Ma külvasin nad sel aastal hilja, alles maikuus, sest olin nii hõivatud oma filmiprojektiga ja siis veel see mai esimese poole Prantsusmaa-sõit. Aga kapsastele ei tee sellises kasvujärgus väiksemad öökülmad midagi. Las kosuvad veel.

punakapsas.jpg

Kuigi ühe sellise kena punakapsa (ainult et suurema) tõin ma üleeile siiski tuppa ja valmistasin sellest suurepärase magushapu kapsaroa. Hautasin koos õunte, punase sibula, punase veini ja palsamiäädikaga. Ahjust võetud lihakäntsaka kõrvale imetore.

See suvi. Vanaema lahkumise suvi

19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.

vanaema .jpg

Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.

Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.

Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.

Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.

Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.

Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.

Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.

Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.

Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.

Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.

Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.

Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.

Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.

Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.

Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.

 

haud.jpg

Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.

Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.

See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.

Vanaema puu oli alles.

memmepuu.jpg

Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.

Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad  väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.

Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.

Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.

elupuu1.jpg

 

Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.

elupuu.jpg

Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.

nõmme.jpg

Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!

kastpeenrad.jpg

Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.

Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”

Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.

Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.

 

 

 

 

Läbi põlenud, kuid taas toibumas

Ma olen hulk aega juba mõelnud, mis mul sel suvel ometigi viga on olnud. Kevadest saadik on ainult mingi nüri pusimine iga asjaga, miski pole käes lennanud ega vuhinaga edenenud, nagu võiks ju. Eks see kukkumine on ka mu blogist väga selgelt näha. Ja ma usun, et see oli ikkagi siiamaani mu kevadine läbipõlemine, kui ma end paljude väga mahukate ja intensiivsete kirjatöödega läbi küpsetasin (filmiprojekt, filmikoolitusprogramm, lugemiku lõpetamine, seriaalid …). Kevadel, millalgi mais, ütlesingi lõplikult üles oma koostöö “Suletud uste” asjus, “Saladused” oli juba veidike varem lõpetatud. Siis ma tundsin läbipõlemist väga selgesti ja selle ka oma äraütlemise põhjenduseks tõin. Aga ma poleks uskunud, et see ei lähegi niisama lihtsalt ja ruttu üle, kui ma arvasin, vaid kestab jõuetuse, tahtetuse ja loiduse näol läbi terve kuuma ja kauni suve.

Tegelikult sattusin lugema üht põhjalikumat artiklit läbipõlemissündroomist ja seal väideti, et sellest taastumiseks võib minna isegi kuni aasta.

Ma siiski loodan, et nii hull see asi minuga ei ole. Seda enam, et nüüd, sügise hakul, ma tunnen, et olen ennast ikkagi taas üles leidnud ja hoog on sisse tagasi tulnud. Või on see hõiskamine enne õhtut?

Igatahes olen ma suutnud ennast taas igal rindel kätte võtta ja tunnen jälle, et mu asjad on mu kontrolli all tagasi. Mitu raamatut on sel sügisel ilmumas, ja aias tuhnimine ja möllamine on jälle nauding ning mäng.

Aiale ei olnud see suvi muidugi hea. Kevadel need vesirotid … ja 1. mail läks uskumatult soojaks ja mõnusaks. Ja kuivaks. Meie kandis tuli maikuus ainult üks korralik umbes kaheteisttunnine vihm, ja edasi kahel päeval vaid lühikesed sahmakad. Juunis tundus, et läheb niiskusega siiski paremaks: kuu esimesel dekaadil tuli algul küll vaid lühike vihmahoog, aga dekaadi lõpus andis lausa kolmel päeval järjest äikesevihma. Siis aga temperatuur kukkus ja saabus aiapidajate õudusunenägu: hilisöökülm. 13. juuni hommikul oli mul siin maa kahutanud ja mul oli väga hea meel, et ma kõrvitsaid veel kasvuhoonest välja polnud istutanud. Sel ööl võttis külm ka mõne juba õue suvitama viidud toataime. Enne seda oli mai algusest saadik ju nii soe olnud!

Järgmised vihmad saabusid jaanipäeva paiku – klassika. 21., 22. ja 24. juunil sadas korralikult. 25., 29. ja 30. juunil sadas veel üksikuid lühikesi hooge. Juulikuus aga läks asi käest ära. Sadas küll tervelt kuuel päeval juulikuus – aga iga kord vaid umbes 15- minutilise tagasihoidliku sagara. August jätkas samamoodi kuival ja kuumal kursil kuni kuu keskpaigani, mil saabusid vihmad, millel oli juba vihma nägu.

Aga kahju oli muidugi juba sündinud. Hoolimata sellest, et ma lohistasin vihmutit mööda aialahmakat ringi nagu segane, läksid paar noort sellesuvist istutust ikkagi looja karja. Ja mõni eelmisel aastal aeda toodud pisike okaspuu, millest mul on väga kahju. Näiteks Serbia kuusk ‘Pimoko’ ja hall nulg ‘Archer’s Dwarf’. Vihmutist jäi väheks.

Noh. Aastad ei ole vennad. Vast õnnestub järgmisel aastal paremini.

Ka pildistama olen sel suvel laisk olnud. Juunikuiseid pilte olen natuke näidanud eespool, aga siin ka mõned juulikuust, kui puhkesid monardad ja varasemad floksid, liiliad ja päevaliiliad. Kuiva tõttu olid nad kõik aga hoopis madalamad ja lahjemad kui muidu. Vorm oli nõrgavõitu. Ja mu paraadpeenras on ikka veel pilt hõredavõitu, sest paljud taimed seal on alles õige pisikesed või neid polegi veel.

liiliate aeg.jpg

Sauna ees õitseb elulõng ‘Huldine’, mille kolides Haapsalust kaasa tõin, seal on ka Futult saadud valge astilbe ja samuti Haapsalust kaasa kolitud hosta ‘August Moon’, mis kannatab täispäikeses elamist üsna hästi.

saun.jpg

PK suvel.jpg

südasuvi PPs.jpg

Esimesed gladioolid sain kahe kasvuhoone vahelt sünnipäevale minnes kaasa korjata 1. augustil.

gladioolid.jpg

See ongi see vahe, mida ma aprillikuus katsin ja matsin, nii et põlved ära külmetasin.

KH vahe.jpg

Südasuvised udud on nii imelised.

südasuve udu.jpg

juuniöö.jpg

Ogoroodinat vaadates hakkab natuke imelik, kui meenutan, et kolm aastat tagasi kevadel oli see veel täiesti metsik, künklik ja üdini umbrohtunud kesa. Aga sel aastal saime esimesed üksikud õunadki.

ogoroodina.jpg

See suvi meeldis soojalembestele köögiviljadele muidugi eriti. Lattoad ei ole aastaid juba mul nii hästi elanud.

Blauhilde.jpg

Eelmise aasta arbuusovka kaevasin omale puukoolipeenraks, kus juurdunud pistikuid edasi pisikesteks puudeks-põõsasteks kosutada, nii et neid parki või mujale murusse istutada annaks.

puukoolipeenar.jpg

Septembris on aga elu selline, et paraadpeenras möllavad nüüd astrid, krüsanteemid ja lilltubakad, saialilled ja kukesabad. Ja veel üht-teist.

PP sept.jpg

septembriPP.jpg

Keldrimäel on aga praegugi vähe õitsejaid. Ma pean selles osas midagi ette võtma, et seal pärast kevadet ka midagi vastu säramas oleks.

keldrimägi septembris.jpg

Siia ma tahtsin tekitada sellist halli ja punase liikumist. Aga paremal ja vasakul olevad hallid roomavad kadakad on praegu selle mulje tekitamise jaoks siiski veel liiga väikesed. Las kasvavad. Mõni punane õitsev tutt oleks aga nende vahele tõesti väga vajalik.

hallpunane.jpg

KM uus osa.jpg

Nulgude eest peenrast tuleb mul need koledaks läinud habenelgitüükad välja kaevata. Järgmisel aastal on neil õitsemine nagunii juba kehv. Nad annavad oma parima siiski noorte taimedena, oma elu teisel aastal. Kui ma nad eest reast ära võtan, siis paistaks jorjenite möll hoopis paremini välja.

NE septembris.jpg

Lõkkeplatsipeenras on püsikud veel väiksevõitu ja hõredalt. Sellepärast istutasin kevadel siia lilltubakad ja kalifornia magunad. Vasemal pool on ainult mu noorukesed püsikud. On ikka hõre lugu küll. Tagapool paistavad pisikesed okaspuud, kõik alles allameetrimehed. Läheb veel mitu aastat, enne kui nemad oma nägu ja tegu hakkavad näitama. Aga nende selja taga olevale põllule külvatud talivili on tõesti ilusasti idanenud.

LP sept.jpg

Iiriste tapalaager. Lõikasin nad tagasi, aga huvitav, palju neid siis sellel talvel välja läheb? Igatahes seni, kuni ma pole oma uut iiriseala valmis teinud, ei tule siia majapidamisse enam ühtegi suureõielist aediirist suretamisele. Sest nagu välja tuli – see koht hoiab niiskust. See on tõeline anomaalia, sest on ju kallak, aga näe. Muld on seal peaaegu alati niiske. Tõsi, sellesuvise suure põua ajal läks ka siin kuivaks. iiristele meeldis. Aga nüüd ei ole juba mitu nädalat siin pinnas kuivanud hetkekski.

iiriste ala.jpg

Aiamaal koristan vaikselt saaki ja valmistan kasutusest maha läinud peenraid talveks ette.

AM septembris.jpg

AM sügiseks valmis.jpg

Kavatsen kõik peenrakastid, millest saak koristatud, talveks põhu alla panna. Ma kujutan ette, et see hoiab ära salakavala umbrohukasvu hilistel sügis- ja varastel kevadkuudel, ja kevadel võib olla hirmus hea,kui ei pea alustama kaevamisega, vaid võib fokini kohe pehmesse ja niiskesse maasse lüüa. Sest põhukate takistab ka kevadise lumesulavee äraauramist.

Näide põhumultši otstarbekusest. See on koristatud põldubade peenrakast. Külviridade vahed olid multšitud, aga külviread ise mitte. Ja kohe on näha, kuhu umbrohi kasvab ja kuhu ei. Paremal pool olen poeaaegu terve rea juba ära rohida jõudnud, fokin on ka vartpidi näha.

multsiga ja ilma.jpg

Üks mu kallisasjake, pisike valge mänd ‘Louie’ läheb sügise edenedes järjest kollasemaks. ta peabki niimoodi tegema, sellepärast ma teda ju tahtsingi.

Louie.jpg

Drummondi vaher võtab vist eeskuju tagantpoolt paistvast vanast vahtrast ja arvab, et kasvada tuleb ühele poole.

ühele küljele.jpg

Täna õhtul, kui end vihmahoo puhkedes aiast tuppa sättisin, ilmus taevasse vikerkaar head õhtut soovima.

vikerkaar.jpg

 

 

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

« Older entries