Enne, kui ka juulikuu märkamatult otsa saab …

… peaksin ikkagi blogima.

See on tegelikult NII raske! Kui selleks üldse aega ei jää!

Minu päevad on iseenesest ju väga lihtsad. Hommikuti ärkan ja põrutan fokini ning kohvitassiga ogoroodinale. Umbes kaheks või kaheks ja pooleks tunniks.

Sest jätkuvalt valitseb siin umbrohuküllus – tõsi küll, eelmise ja üle-eelmise aastaga võrreldes on tegelikult oluliselt paremaks läinud. Nüüd on vähemalt juba tunne, et suudan selle kõik siiski kontrolli all hoida. Mul on sel aastal ogoroodinal 28 peenart pluss kurgilavad pluss arbuusovka (mille saagi võib ilmselt juba praegu rahuliku südamega maha kanda – sellised kevad- ja suvetemperatuurid ei ole isegi kile all arbuusidele need, mida nad vajaksid).

Üleeile hommikul rohisin oma peedid, esimese külvi põldoad ja sibulad.

OG peedid-oad-sibulad.jpg

Eile hommikul rohisin teise külvi põldoad …

teise külvi oad.jpg

… ja kasvuhoonete otstesse tehtud pisipeenrakesed, millest ühes on kapsad, teise aga istutasin varakevadel koolilaste poolt kingitud suvelillede seemnesegust tärganud taimed. (Uhke kingitus oli, seemned oli vormistatud isetehtud pabermassist valmistatud ja kujundatud kaardikese sisse, nii et tuli külvata koos kaardiga.)

seemnesegulilled.jpg

Sain esimese suvikõrvitsa, sort Terminator, tumeroheline. Läks tuppa minnes pannile. Aga suvikõrvitsad elavad sel anomaalsel suvel imestamapanevalt hästi.

suvikõrvits.jpg

Paari nädala pärast hakkan varast käharkapsast sööma! Sel aastal istutasin oma kapsaste vahed tihedalt peiulilli täis (külvasin neid aprillis neli kastitäit, aga ikka kippus väheks jääma, nii et järgmine aasta tuleb viis kastitäit külvata.), ikka kahjurite tõrjeks- ja tõsi, tõsi! Kapsakärbse kahjustusi need ära ei hoidnud, aga see-eest pole ma sel aastal märganud veel kapsakoide invasiooni ega kapsaliblikaid mu peenarde vastu huvi tundmas!

kapsad.jpg

Noh, ja siis viisin üleeile ja eile lõpule oma noorte marjapõõsaste aluste läbikaevamise, mida ma küll varakevadel korra juba tegin, aga kas vilder-jaldermann sellest küsib. Juba olid jälle orasheina ja naati täis kasvanud.

Ühel hetkel tuleb ülesärganud Ott mind ogoroodinale otsima, siis on aeg tuppa minna, hommikusöök valmistada ja tööle hakata. Kirjatööle. Päris tööle. Mis viimasel ajal on olnud film, film ja film. Sest kõik rohelised tuled põlevad meile, rahastus on peal, ja ei nüüd ole enam aega kõhelda ega kahelda, nüüd tuleb järjest teha, kui antakse. Muide, täna öösel kella nelja ajal lõpetasin selle filmi stsenaariumi neljanda variandi kirjutamise, sellega kandideerime sügisel ühte rahvusvahelisse töötuppa, et eksperthinnanguid ja nõuandeid saada.

Ja siis ma kirjutangi õhtuni, kui on aeg vormistada mingisugune õhtusöök, ning seejärel taas aeda tormata. Minu õhtune programm hõlmab õueala, fokinit, labidat, oksakääre ja muud ilu ning kestab umbes kolm tundi, kuni tõesti enam mitte midagi ei näe, sest nii pime on juba.

Mu istutusalad on veel kaunikesti hõredad ja juhusliku täitumisega. Mingist kujundusest pole praegu veel kah mõtet rääkida. Kui taimi juurde tekib ja neid paljundada annab, siis hakkame kujundamisest rääkima. Igatahes sellesse nulgudeesisesse peenrasse on mul plaanitud roosad-valged-lillad toonid, variegatad ja hõbedased. Siia istutasin eelmisel suvel ka Tsiili toodud pisikese hõbekuuse ‘Glauca Globosa’, aga millal see veel nii suureks kasvab, et teda märgata hakkab olema.

NE 18.7.jpg

Selle peenra kõige tagumises servas onn mõned puhmad siiski juba puhma väljanägemisega. Need on need Haapsalust kaasatoodud ja esimesel kevadel istutatud. vaata et hakka juba jagama ja ümber istutama.

kolimisaastal istutatud.jpg

Aga siiski niru, niru on veel see pilt.

Pillikoja seina ääres on hoopis parem. Ka seal on suurem osa esimesel aastal istutatud taimi, ja kohe on teine lugu.

PK martagon.jpg

Selle martagonliilia sordinime ma ei tea, sest kolimise käigus läks kaduma mu Haapsalu aiapäevik. Ta oli mul seal üsna uus, alles kolimiseelsel sügisel mulda saanud, nii et sordinimel polnud võimalustki meelde jääda.

Sama lugu on mu teise martagoniga. Täpselt sama lugu.

martagon pun.jpg

Ja kuidas nad lõhnavad – jeesusmaria.

Olgu tänatud sõbrad aalujad, kelle käest sain esimesel aastal kirjulehelise siniladva ja sellise rõõmsa, rõõmsa kurekella! Sinilatv on küll ammu ära õitsenud ja nüüd laiutab kurekell oma raskete õievartega tal otsas, aga nad näevad koos ikkagi väga armsad välja.

sinilatv ja kurekell.jpg

Tsiililt saadud siberi iiris ‘Butter and Sugar'(?) on koos Muhedikelt saadud laudlehtedega koos päris tore. Kuigi vahepealsed rahehood on laudlehed täiesti närakaks perforeerinud. Aga ma ei saa sinna ka midagi parata.

PK 18.7..jpg

Sel kevadel ja varasuvel olen püüdnud jõudumööda tegelda siin eelmise perenaise roosidega. Osa olen ümber istutanud, osa metsikuks kibuvitsastunuid tulle saatnud, osale olen juurekaela ümber mulda juurde vedanud ja sõnnikut andnud, ning muidugi metsikuid kibuvitsavõsusid nende kõrvalt lõiganud ja lõiganud. Igatahes olen ma päris rõõmus, et selle eest tasuks sain niisuguse üllatuse:

Sirje roos.jpg

Sirje roos1.jpg

Kaks eelnevat suve ei ole see roos õitsenud. Ma ausalt öeldes olin ta mõttes juba maha kandnud. Aga nüüd tuleb välja, et elab ja õilmitseb ja on veel selline ilus ka! Üks osa minust tahaks ta muidugi selle lipuvarda juurest kuhugi mujale istutada, aga ma ei kujuta ette, kas ta elaks selle üle. Sellest nunnuroosast topsukesest ilma jääda ka ei tahaks!

(Muide, selle roosipuhma jalamil on selgelt näha, miks ma marjapõõsaid kaks korda hooaja jooksul alt kaevama pean. Peaksin seda roosi ka, lihtsalt pole veel järjega jõudnud.)

Noh, ja siis avastasin kevadel paraadpeenra servi kaevates rohust ühe paraja habenelgipuntra. Tiheda ja kivikõva. Lähemal uurimisel ja harutamisel selgus, et selle puntra moodustavad paljud, paljud erinevad taimekesed. Eraldasin osa neist üksteisest ja istutasin nulgude ette peenrasse. Ei teagi, kas vääris vaeva. Nirakad nemad olid ja nirakateks on jäänudki, kuigi püüdlikult näitavad oma õisi ikka kah. ja on erinevat värvi, nii et las külvavad ennast edasi, vast nende lapsed saavad tugevamad.

talinelgid puntrast.jpg

Nõnda sellest hilisõhtusest aiandusest. Ühel hetkel ei näe enam midagi teha ja siis tuleb tuppa tulla … ja kui kirjatöö tähtajad parajasti põlevad ereda leegiga, siis jälle kirjutuslaua taha minna. Kui ma jaksan. Tegelikult enamasti ei jaksa. Aga vahel on vaja.

Igatahes selline see mu rutiin on.

Vahel tuleb rutiinist välja astuda ja unustada ära oma hommikused ja õhtused aiatunnid. Sest on suveaeg, külalised ja sõidud. Läinud nädalavahetusel käisime taas Läänemaal, oli mu isapoolse suguvõsa kokkutulek.

Pildi peal kõnnin ma oma isapoolsete esivanemate põlistalu, Jaani-Tõnise õuel. Nüüdsama, sel laupäeval.

Jaani-Tõnisel 15.7.jpg

Ning ma tahaksin ära õiendada ühe asja, mis siin kevadel on natuke kõneaineks olnud ja küsimusi tekitanud. Nimelt küsimus, kas kolkvitsia on kahtlane ja vormitu nirakas, mida ei tasu oma aeda tahta (ja nagu oligi see eksemplar, mida mulle näidati – ning oma senise kolkvitsiakogemuse põhjal oli mul väga raske aru saada, et see üldse on kolkvitsia), või pole ma oma poolpuitunud pistikuid siiski mitte ilmaasjata teinud.

Oma pistikud võtsin selle põõsa pealt. Minu tädi aias on tema selline. Ma arvasin seni, et kõik kolkvitsiad käivad sellised. Kahjuks oli ta pilditegemise ajaks juba ära õitsenud, aga isegi nende närtsinud kobarate järgi peaks aimu saama, kui külluslik tema õitsemine on.

kolkvitsia.jpg

Nii et ma loodan küll, et mu pistikud võtavad juured alla ja esimese talve kah üle elada (erinevalt mu eelmise aasta katsetusest, kus juured küll sügiseks alla said, aga kevadel ikka ei tärganud sealt potist miskit).

Jaanikuu pildid

Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas aeg nii kiiresti läheb. “Oh kuusepuu, oh kuusepuu, ja juba jaanipäev,” vist kirjutas Doris Kareva. Millises luuletuses, ei mäleta. Aga nii lihtsalt ongi.

Jaaniõhtu veetsime väikese mõnusa seltskonnaga meie uuekstehtud lõkkeplatsil (ses mõttes, et see on nüüd suur ja sile ja ilusa muru all, mitte ei pidanud kügelema nagu seni ümber lõkke küngaste-mätaste-nõgeste-takjate vahele hädapärast sissetrimmerdatud platsikese peal). Ning see oktoobris külvatud muru oli idanenud ja kenasti kasvama läinud hoolimata tollesama kuu lõpus ootamatult saabunud lumest ning talvest. Nüüd sel kevadel on teda saanud ka paar korda niita – ja elu nagu uus!

Aga jaanid tõid imelisi taevavaatemänge ja valgusefekte õhtust hommikuni.

jaanituli.jpg

jaaniõhtu.jpg

jaaniöö.jpg

jaaniöö1.jpg

jaaniöö.jpg

jaanituli1.jpg

jaanikoidik.jpg

jaanikoidik1.jpg

Meid oli viis rõõmsat täiskasvanut ja kolm toredat täisverelist keskteismelist tütarlast, kes vastu ööd rüütasid end tekkidesse, tegid lillepärjad pähe ja otsustasid küla peale minna. Ainult et kuspool siin majad on? 😀

Nende väljanägemine insipreeris meis paadunud täiskasvanuis hulga koomilisi fantaasiaid lätlaste ja pagulaste ja majade leidmise teemadel, aga olgem viisakad ja ärgem neil pikemalt peatugem.

pagulased.jpg

Kui nüüd ilusate taevapiltide juurde tagasi pöörduda, siis nägime uhkeid loojanguid enne jaaniõhtutki, see roosa näitas meile ennast 19. juunil.

juuniloojang.jpg

juuniloojang2.jpg

juuniloojang1.jpg

Enne jaaniõhtut käisime taas kord ka Läänemaal end näitamas, emale ja sugulastele eelkõige. Ema juures õitses kuldvihm täiesti hingetukstegevalt. Eelmisel sügisel võtsin selle puu seemet ja sel kevadel külvasin maha. Idanes. Nüüd on mul 15 cm pikk kuldvihmalaps. Kus ma aga teda esimene talv pidama peaksin? Kasvuhoones kinnikaetuna? On ju külmaõrn üsnagi, eriti veel nii titest peast, nagu mul.

kuldvihm.jpg

Rodosid oli emal kunagi palju – enne seda kui nad koera võtsid. Nüüd on alles vaid need, mis jäid raadiopiirde ringist välja. Näiteks see uhkus ja rõõm.

rodo.jpg

Ja ema ronivast hortensiast ei saa ma üle ega ümber. On ikka võimas ja nii kõrge! Maja kõrgusega võrreldes ma pakuks, et oma üheksa meetrit tuleb ära. Pildi pealt muidugi niimoodi aru ei saa. Meie külaskäigu ajal oli ta kohe-kohe õide puhkemas, nii et ma arvan, et praegu on seal tõeliselt peen vaatepilt.

roniv hortensia.jpg

Nojah. Enne jaani ühel väga vihmasel päeval sattusin Lendava aeda sireleid kaevama. Sest viimane aeg oli veel värvide järgi aru saada, mis sorti kaevata. Siit ma võserikust tulen – läbimärg, aga õnnelik!

sireliga.jpg

Aga kui nüüd jaanide juurde tagasi pöörduda, siis jaanipäeval endal saabusid meile Ivarit-Liisi, kellega tegime sauna ning tuld sellelgi õhtul. Ja järgmisel päeval mängis Ivar Muhedikumaal drooniga. Seda ilu üles võtma läks ta minu palvel ja omanike rõõmuks, aga kohapeal nähtu ilmselt avaldas talle sedavõrd suurt muljet, et nagu ma täna avastasin, jagas ta ülesvõetut asjaomaste nõusolekul lausa meediaavalikkusega.

Peale nende toredate sündmuste olen juunikuu jooksul edenenud eesaia okaspuugruppide istutamise osas, nüüd juba tasapisi liigun nende vahede katmise ja multšimisega edasi. Kui selle ürituse selleaastase etapiga finišisse jõuan, küll ma siis pilte ka näitan. Keldrimäkke olen üht-teist juurde istutanud, ning järjest küpsemaks saab nägemus, kuidas ma selle alaga edasi toimetama peaksin. Jorjenid said maha … õigemini see osa neist, mis selle talve hallituserallist keldris enam-vähem tervena pääses. See tähendab, eelmise aasta umbes 70 jorjenist oli mul kevadeks alles umbes 20. See imelik talv oma pidevate külmumiste ja sulatamistega tähendas, et kelder oli terve aja niiskem kui muidu, ja sinna mu jorjenid läksidki. Kui ma edaspidi neid veel hankida ja talvitada võtan, siis tuleks üritada neid keldri asemel pidada hoopis jahedas esikus ning vaadata, kas saab parem.

Üldiselt, talv ei olnud aiale soodne, ja samuti pole soodne olnud see pikale veninud vinduv ja külm ning kuiv kevad ning varasuvi. Jah, vihma on vahepeal tulnud, aga siinkandis mitte piisavalt. Meil on kuiv. Ja vilu. Ja väga, väga tuuline.

Eks näis, mida südasuvi tooma või looma hakkab.

 

 

Töö ja puhkus

Juba varem kirjutasin, et siin meie aidas on mitu nädalat käinud vinged bändiproovid. Sel ajal, kui mina aida taga …

… kaevasin ja puhastasin aprillikuus juba kaevatud ja puhastatud peenraid, et saaks lõpuks istutada ja külvata …

kaevanpuhastan.jpg

… ja tänase seisuga olengi kogu oma köögivilja lõpuks maha saanud.

hakkablooma.jpg

Isegi arbuusovka sai. Sel aastal jälle uude kohta. Sest eelmise aasta koht ei olnud üldse hea, nagu välja tuli. Mutid-vesirotid armastasid seda liiga kangesti. Nüüd on peaaegu selle esimese aasta koha kõrval tagasi.

arbuusovka.jpg

Ning sel kevadel oma peenraid mitu korda läbi kaevates jõudis mulle kõrvade vahele kohale, et sügisel saaki koristades ma lihtsalt pean võtma aja, et tühjaks jäänud peenrakastid musta kangaga kinni katta. Kui ma ei taha ka järgmine kevad jälle kõiki neid mitu korda läbi kaevata ja puhastada. Nagu ma poleks seda enne teadnud? No aga noh … tarkus tuleb tasapisi ja tavaliselt oma naha peal järele proovides.

Kui Otil trummimängust aega üle jäi, siis ta vormistas mulle aidaseina mädapalkide tervematest osadest ammu planeeritud ürdipeenra.

 

ürdipeenar.jpg

Ja meisterdas sügisel tiigiäärsest pajuvõsast tulnud pikematest roigastest lattubade toed.

ubadele.jpg

Nautisime nende sisukate päevade lõpetuseks imelisi juuniloojanguid.

udu1.jpg

udu2.jpg

udu.jpg

Ja eile õhtul nautisime Oti ja tema seltsimeeste mitmenädalase töö vilja ühel elu naljakamal kontserdil, kus ma käinud olen. Kollektiiv nimega Rämpstein ühes Lõuna-Eesti talus looduskaunis kohas, palun väga!

Rämpstein.jpg

Rämpstein1.jpgtantsupoiss.jpg

Rämpstein2.jpg

Ott.jpg

 

Ning pärast läks jämmimiseks muidugi.

jämm.jpg

Anni sumomehega.jpg

Ann.jpg

Ning selle kõige lõpetuseks sobib ju nii kenasti linkida mu maikuine teine arvamuslugu Lääne Elule, mis lõpuks veebi on ka riputatud.

 

 

Taimeretk ja Taga talu

Läinud nädala neljapäeval sai teoks juba terve kevade planeeritud jahiretk Järvseljale. Sest juba veebruaris-märtsis lappasin ma nende taimenimekirju ja muudkui planeerisin. Nüüd oli mõte küps, päev selleks ja võimalus olemas. Ning ühtlasi kavatsesime kasutada seda sõitu ka selleks, et kenaks õhtupoolikuks külla minna Taga tallu, kuhu juba pikemat aega on muudkui lubatud minna, aga …

Igatahes alustasime Järvseljalt. Ott pildistas, ja järgmise pildi nime ütles ta olevat “Päta Elüüsiumi väljadel”.

jarvselja.jpg

Osa saaki tuli otse kasvuhoonest ja täitsa uuena.

jarvselja kasvukas.jpg

Igatahes lõppes see kõik nõnda:

saak.jpg

Ilm sättis ka end meie sõidu ajaks toredaks ja soojaks, nii oli õige mõnus ringi tuustida nii seal taimeaias kui pärast Taga talus seltskonda ja Rahmeldaja aeda ning kasse nautida. Pildil on Ott Kustiga.

Ott Kustiga.jpg

Nägin ära Taga talu lillemüüri õitsemas.

lillemüür.jpg

Ja varjuaia hoogu võtmas.

varjuaed.jpg

Sellise kadaka, ‘Horstmann Pendula’, istutasin ka mina omale läinud aastal. Vaatan seda Taga talu oma ja ei jõua ära oodata, millal minu kadakas sellised mõõtmed ükskord võtab. Kasvab mul otse paraadpeenras, oma dramaatilise efekti pärast (mida minu omal nooruse tõttu veel muidugi ei ole, aga küll on Taga talu omal täitsa olemas!).

horstmann pendula.jpg

Ja mulle meeldib see üleminek aiast pargiks.

parki.jpg

Tööasjus pean korrigeerima üht oma varasemas postituses eksikombel öeldut: nimelt minu poolt kirjutatud ülevaade eelmise aasta lastekirjandusest ilmus siiski maikuu Loomingus! Vaatasin just veebist ka, aga paraku netti pole nad seda riputanud ja linkida ma seega ei saa. Kes aga mu toda tükki lugeda soovib – siis maikuises Loomingus on see täiesti olemas!

 

Paraadpeenar on võtnud kuju

Juba üle nädala on jälle niimoodi läinud, et asjad käivad üle pea ning sellise tempoga, et pole aega neist teada andagi. Ja kui niisugune kuhjumine toimub, siis tekibki segadus, et millest kirjutada, ühesugune pundar kõik … aga ma võtan siis nüüd ükshaaval ette ja teen lähipäevil mitu postitust järjepanu. Ehk saab kronoloogia paika.

Umbes nädala eest möllasin oma paraadpeenraga, mis siiani oli selgete servadeta ja lapiti veel katete all. Nüüd oli aeg küps ka viimased katted üles võtta ja nendealune kõdunenud mätas läbi kaevata, samuti aiavoolikuga maha märkida selle peenra servajoon ja see sisse kaevata. Umbes nii nägi see üritus välja.

PPtegemine.jpg

Ja loomulikult, loomulikult leidsin selle peenra alt veel ühe kunagise hoone aseme, st ühe seina aluseks olnud kivirea. See on kuues selline, mis ma siit krundilt kaevates leidnud olen. Jookseb praeguse maja pikiseinaga umbes samal joonel, aga rohkem tee pool. Pildil on näha vaid nende kivide tipud. Tegelikkuses on nad nii suured, et me kangiga neid maa seest kätte ei saanud. Kapitaalsed mürakad. Eks mul jääb üle lihtsalt see koht meeles pidada: et saan sinna peale istutada ainult väiksema juurekavaga lilli.

müür.jpg

Ma vehkisin seal labidaga päris mitu pikka päeva, aga lõpuks neb asi välja juba enam-vähem nii, nagu mõttes oli.

PPvalm.jpg

Taimestus on seal veel mõistagi hõre. Aga midagi siiski sel kevadel juba ka õitsemas.

Siberi adoonis näiteks, Muhedikelt eelmisel aastal saadud.

siberi adoonis.jpg

Ema aiast toodud priimulad …

priimulad.jpg

… ja suured püvililled.

püvilill.jpg

Sulev Savisaarelt ostetud Amuuri tulivõhk ‘Olga’.

olga.jpg

Ja tulemas on palju põnevaid otsakesi!

Paraadpeenar peaks tulema loojangutaeva värvides. Sinna paistab õhtupäike, mille  valguses tumepunased, oranžid, pruunid ja tumelillad toonid omandavad erilise sära. Neid värve peab sinna tulema. Sekka kollaseid päikesekiiri piiluma. Umbes nagu järgmisel fotol jäädvustatud loojang. Aga ilmselt mitte nii triibuline ja nii punane. (Pilt on sellest blogist.)

Loojang.jpg

Näiteks umbkaudu midagi järgmiste värvilahenduste poole mõlgub meeles internetipiltide näitel.

c54987d36b52565608bcd17860cfea0e--purple-color-schemes-purple-colors.jpg

img_1207.jpg

Hot-Color-Garden-36053.jpg

Kassiuudiseid ka. Üks hommik mõni tund pärast seda, kui olin Kõssa rehetoast õue lasknud, läksin kohvitassiga terrassile ilma vaatama, ja juba tuli Kõssa sauna poolt tohutu jooksuga ja asetas mu jalgade ette kingituse.

rott.jpg

Igaühel oma töö

Pühapäev on vahel ka selline päev, kus tugev naine laob terve päev puid, umbes viis ruumi saab õhtuks riita. Kannustav on seejuures teadmine, et juba homme saabub järgmine viis ruumi, ja ülehomme veel üks selline koorem, ning et seega jagub puudega mängimist veel õige mitmeks täispikaks tööpäevaks.

puukuuris.jpg

Samal ajal tehakse aga sama hoone teises otsas samamoodi kogu päeva pühendunud muusikatööd. Ott lasi omal augu pähe rääkida ja mängib ühes lühiajalises noorte meeste suveprojektis. Nüüd nad harjutavadki, ja pagana intensiivselt harjutavad. Ma olen alati imetlenud ja imestanud muusikute kannatust näiteks tund aega järjest üht ja sama käiku tampida, kuni see kord korralikult välja tulema hakkab.

proov.jpg

Sellele rõõmule eelnes aga hommikune niitmiskatsetus, mis lõppes pea. Sest Turboapelsini niiduki alt murdus ära miski jäme võll, selle küljest miski jubin lõikus omakorda tolle jubina peaaegu pooleks, mis niiduki pidurisüsteemi juhib, ja ühesõnaga pärast seda, kui masina alt sädemeid purskama hakkas ja Ott juhtunu avastas, enam niita ei saanud.

Maikuu lõpus on väga traagiline, kui enam niita ei saa, eks ole. Sest muru kasvab meeter minutis või umbes nõnda.

Ja niisiis tänases päevakavas oli retk Tartu kaubandusvõrku, et leida Turboapelsini niidukile uued jupid ning keevitus vajalikku kohta. Ja veel ühte ja teist asja korraldamas, näiteks isa hauakivi kohta maad kuulamas jmt.

Aga edasi kodus seda masinat parandades juhtus õnnetus. Selle koha peal peaksite kõik tegema liigutuse, mida teie usulised veendumused ette näevad (kas ristimärki või üle õla sülitamist, sajatust koos jalahoobiga või muud sarnast tavamaagiat), et väljendada suurt tänulikkust selle üle, et Ott Valliku parema käe sõrmed ikka tema külge jäid ning et ta seetõttu võib maailmale veel nii mõnegi toreda pildi joonistada või trummi mängida.

Kuigi mitte küll veel see nädal, ma arvan.

Ning juhtunut arvesse võttes mõistan ma nüüd hästi, miks traumapunktid niitmishooaja algul raskete käe- ja jalavigastustega mehi täis on. Pole vaja plätudega trimmerdama minna ega näppe liikuvate masinavärkide vahele toppida. Või sellel konkreetsel juhul masinavärgi rihma vahele.

Selle pildi peal annab Ott Vallik oma naisele ja Turboapelsinile vigastatud käega vannet, et ta enam kunagi nii ei tee. (Ee… nii oli lihtsalt tore kirjutada; aga tegelikult näitab see pilt, kuidas eesti mees ronib jonnakalt isegi vigastatud ja jubedalt valutava käega tagasi oma poolelijäänud töö manu. Muide, õhtuks oli Turboapelsini niiduk tõepoolest taas töökorras!)

remont.jpg

Aga kui veel paar päevakest ajas tagasi liikuda (kui Oti näpud veel terved olid), siis ei saa maha vaikida, et ta tegi korda meie toreda grilli, mille Tom mulle 2011. aastal sünnipäevaks kunagi kinkis (selles postituses on juttu) ja mis nüüd kuus pikka suve on võõrustanud kõiki meie armsaid külalisi ja meid endid. Aga kuus aastat tihedat tööd võib grillile olla päris laastav.

grill.png

Ning et meil on praegusel ajal lihtsalt nii paljudesse muudesse kohtadesse raha vaja investeerida, otsustas Ott mitte uut grilli osta, vaid sellesama ära parandada.

grill1.png

Õnneks on majapidamisest leitud vanametall meil veel ära viimata.

grill2.png

grill3.png

grill4.png

Ja töötab jälle. Selle suve kindlasti, aga ehk koguni 2 hooaega.

Mis siin vahepeal tehtud on

Kuus päeva jälle käest kadunud nagu niuhti.

Aga need olid väärtuslikud päevad. Nende jooksul kirjutasin lõpuni filmistsena 2. versiooni, millega nüüd kohesama küsime kulkast arendusraha. Ning kui suve jooksul saame asjaga plaanipäraselt edasi liikuda, siis sügisel tuleb ehk sellega töötuba Tšehhimaal ning siis casting’ud Tallinnas, ja järgmisel suvel läheme võttesse.

Pean täna või homme hommikul tegema kulkale loometoetuse taotluse ka ühe oma väikelasteraamatu peale, mida Päike ja Pilv tahab välja anda. “Minna ja hernetont” on selle pealkiri, ning Katrin Ehrlich teeb sinna pildid. Eile nägin kulka jaoks tehtud illustratsiooninäidiseid! Aga need saadeti mulle pdf-s ja need ei lase end millegipärast piltidena siia üles vedada, ainult linkidena. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Aga näha saate ikka, kui klikite.

hernetont1

hernetont2

Ah jaa. Lääne Elu sai veebi üles pandud mu aprillikuu teise arvamusloo. See on kolmas, mis ma RB teemaga seonduvalt kirjutanud olen, esimese kirjutasin juba 2013. aastal, kui tegelikult see asi veel mitte kedagi eriti ei huvitanud.

Muide, mu märtsikuus hirmsa intensiivsusega tehtud lastekirjanduse ülevaadet ei ole ka maikuisesse Loomingusse pandud. Ma ei saa aru, mis neil toimub? Ei tea, kas jaanipäevaks ikka ilmub ära? Sest lepingud ju kõik meil tehtud ja puha.

Muudest nädala mölludest:

mu aiakuuri palgivahed said takutatud ja Ott parandas servadest kõikuva põranda ära. Selleks tuli alla talade külge abiprussid panna. Ma ütleks, et lahendus sai omamoodi võluv ja kunstipärane, need vabakäe-saejäljed …

kuur1.jpg

kuur.jpg

kuur3.jpg

Ja otsekohe, kui põrand lubas, sai ka peoaidast kogu mu kolu sinna tagasi tassitud, sest ilmad läksid soojaks ja peoaita sai trummikomplekti üles panna ja põristama hakata!

Kasvuhooned kaevasin järjekordselt naadi ja orasheinajuurtest puhtaks, tassides seejuures oma istikualuseid edasi-tagasi nagu kass poegi.

kh.jpg

Puukuuri lagi ja laepealne sodi (vanad kõdunenud katusesindlid ja hein) sai lõpuks välja veetud ja ära põletatud, et saaks tulla meie küla Ilmar ja tuua meile esimese koorma talvepuid. Pildi peal on Ott juba jõudnud pool koormat sisse ära loopida.

puud.jpg

Istutasin ema juurest toodud ja Harjumaa-aalujate toodud (Aitäh! Aitäh! Aga mul on üks küsimus: kes või mis on Red Jewel? Ma ilmselt olen seda tahtnud, aga ma enam ei mäleta… Ja see taim, mille potis oli Pyracantha silt, on päriselt see Pyracantha?) )ja siin külmade ilmade tõttu mõnda aega juba ootel olnud taimi. Näiteks sai korralikult mulda mu sellekevadine kallisvara Prunus cistena ehk punaselehine kirsipuu. See oli pikalt soojemate ilmade ootel, sest ta juurepall tahtis harutamist ja läbisorimist minu vanade sõprade kollaste munade tõttu.

Ma ei pääse jah kuidagi sellest kollaste munade teemast mööda. Jauran selle ümber juba mingid kümme aastat, alates ajast, kui mõned ilusad ja armsad taimed nende tõttu kaotasin, ja kui püüdsin meeleheitlikult saada aru ja otsa, misasi see ometi on. Tegelikult ei võeta siiani seda kollaste munade teemat eriti tõsiselt, sest see öeldakse olevat osmokootväetis. Tõsi, see näeb väga sarnane välja. Sama kuju, sama suurus, sama värv. Erinev on see, et kui aiandites osmokoot on mulla hulka siiski segatud teatud hõredusega, siis need kollased munad paiknevad kobarate, kogumike ja kolooniatena. Mullas olnud osmokoot laguneb näppude vahel pigistades pudiks, kollased munad aga plaksatavad välja oma vedela sisu nagu … nagu munad. Aga kelle või mis eluka munad need on, selle kohta olen asjatundjatelt siiani saanud 2 arvamust: ühe järgi on need kartuli-kiduussi munad, ja teise järgi juure-pahklesta (Ma ei suuda netist pilti ega infot leida …) omad. Ühed rõvedad mõlemad ja taime juuri söövad mõlemad, ja mina olen näinud, mis taimega juhtub, kui need munakolooniad sinna juurepalli sisse alles jätta ning enam ei tee.

Sellepärast nii kui taime juurte juurest need munad avastan, nii leotan, harutan ja puhastan kõigest väest.

Ma loodan, et sain puhtaks.

kirsipuu ist.jpg

Iiriste alaga, kus nad millegipärast kasvada ei taha, kestab arusaamatus edasi.

iiriste ala.jpg

Eelmisel suvel kaevasin peenraks osa keldrimäe tagaküljest, kus oli juba peale astudes läbi rohukamara tunda, et see koht on eriliselt pehme. Eelmine perenaine ütles vastuseks mu küsimustele, et sinna on täiteks mulda toodud. Hea küll. Istutasin läinud juulis sinna terve posu uusi iiriseid, mis ma sain, ja sügisel oli juba näha, et asi on mäda. Et nad ei juurdu normaalselt, ei ole normaalselt kasvama läinud. See oli juba alarm, aga muid töid oli nii palju ma ma ei süvenenud, lootsin ikka, et laheneb kuidagi ise … Kuni sel kevadel pidin 2/3 eelmisel aastal istutatud iiristest sealt lestaks kuivanud kontsudena minema viskama.

Mullaproov näitab, et seal on leeliseline.

aluseline.jpg

Aga iiristele pidada leeliseline sobima.

Hoopis alarmeerivam on, et seal puudub mullaelustik. Ei satikaid, ei vihmausse.

Ma lihtsalt ei saa aru. Vana kõdunenud tuhk? Briketipuru jäägid? Mis? Kui te ülemist pilti vaatate, siis välja näeb see muld ju täiesti normaalne ja ilus.

Minu plaan on nüüd selline, et üritada sinna natukesehaaval komposti sisse segada ja kasta järjepidevalt rohelise kokteiliga, mis peaks igasuguse mullaelustiku ellu äratama KOHE. Panin juba pütitäie käima ja käärima.

kokteil.jpg

Ning kui teil, kallid kaasaednikud, veel häid ideid tuleb, kuidas ja mispidi seda iiristeala probleemi lahendada võiks proovida, siis ma olen avatud igasugustele ideedele, ettepanekutele ja arvamustele.

Nädalavahetus sõidus

Laupäev ja pühapäev möödusid ratastel ning seltskondlikult. Käisime Läänemaal ema juubelil ning pühapäeval surnuaias koristamas ning mu “teise ema” juures väikestviisi minu enda sünnipäeva järeltähistamas. Ning millised ilmad! Lõpuks ometi tundub see kevad ka kätte jõudnud olevat. Laupäeva hommikul, kui enne sõitu kasvuhoones taimi ja värki sättimas käisin, kuulsin esimest korda sel kevadel kägu, ning pääsukesed olid kohale jõudnud.

Tomateid ei julge praegu maha istutada siiski, mine tea. Pikeerisin nad läinud nädalal enne sõitu teist korda ümber ja julgesin jätta kasvuhoonesse kahekordse katteloori alla. Kui jälle mingi jube öökülm peaks peale tulema, saab nad kastiga vähemalt tuppa ära tuua.

Sest pooled mu kapsataimedest langesid läinudneljapäevase öökülma ohvriks, kusjuures kah kahekordse katteloori all ning kasvuhoones. Sel ööl, kui Tõraveres (mis ei ole ju üldse kaugel meist) mõõdeti -8 kraadi enne koitu.

Kahju muidugi, aga mitte katastroof. Pooled taimed kõigist sortidest jäid siiski ju alles. Saame hakkama.

Aga ma tahan teile näidata mu ema aias kasvavat ronivat hortensiat. See põrutab otse mööda männitüve aina üles- ja ülespoole, silma järgi tundub tema kõrgus olevat juba 7–8 meetrit. Võimas!

roniv hortensia.jpg

Ilm oli selline, et isegi mu peaaegu 100-aastane vanaema enam ei külmetanud ja tuli üle väga pika aja õue istuma.

vanaema.jpg

Ning sel ajal, kui maja ees selline lebo toimus …

lebo Paliveres.jpg

… tegime vennanaisega emale ära mõne väiksemat sorti aiatöö, näiteks mina riisusin maja taga ja muud sellist nipet-näpet.

Tädi Tötsu ja mu venna Potsu said seekord kiiduväärselt hästi läbi (sest üleval ei olnud ei jooksuka ega ebatiinuse ega nähtavasti ka mitte ühtegi muud huvitavat ja intrigeerivat lõhna).

koerad.png

Edasi kaevasime üles natuke lilli ja pakkisime kokku, et ma saaksin need kaasa võtta … nii et täna ma siin õhtu otsa istutasingi.

Aga päevane kirjatöö ei sujunud (tegelen filmi stsena 2. draftiga, millega nüüd on ikka päris kiire juba, just peaksin täie auruga põrutama …) ja polnud täna üldse erilist hoogu, ainult metsik väsimus. Jõudsime eile õhtul koju alles millalgi kümne paiku, ja see reisiväsimus istub mul sees siiani. Aga ehk on homme parem.

Päevaplaan

Ma täna pikalt ei jõua, olen ühtki tilka võtmata nagu purjus juba, puhtalt väsimusest. Sest milline nädalavahetus.

Laupäev

01.00 – 06.00. Öörahu

06.00 – 07.00. Mehe lähetamine Tallinna suunas kolmepäevasele koolitusele (äratus- ja toitlustusrituaalid).

07.00 – 08.00. Hommikused hügieeniprotseduurid ja meditatsioonihetked kohvitassiga küdeva pliidisuu ees ja terrassil päikesekiirtes. Elukate hommikune hoolitsusring ja ooberdamine-šveitserdamine.

08.00 – 12.00. Keeletoimetustöö esimene lugemine. 40 aanelja.

12.00 – 13.30. Iluuni. Söömahetked.

13.30 – 17.30. Keeletoimetustöö esimene lugemine. 39 aanelja.

17.30 – 21.30. Ogoroodinal esimesel aastal Haapsalust toodud iirised peenrast välja võetud, et juurikatele ruumi teha. Kolme peenra läbikaevamine ja kompostiga rikastamine, varase porgandi, pastinaagi, redise ja naeri külvid.

21.30 – 02.00. Pärast elukate õhtust hoolitsusringi keeletoimetustöö teine lugemine, 40 aanelja.

Pühapäev

02.00 – 07.30. Öörahu.

07.30 – 08.30. Hommikused hügieeniprotseduurid ja meditatsioonihetked kohvitassiga küdeva pliidisuu ees ja terrassil päikesekiirtes. Elukate hommikune hoolitsusring ja ooberdamine-šveitserdamine.

08.30 – 12.30. Keeletoimetustöö teine lugemine, 39 aanelja.

12.30 – 15.30. Aiatöö: eelmisel aastal rajatud iiristeala puhastamine, kust 8/10 eelmisel aastal istutatud iiriseid täiesti müstilisel moel on välja läinud – aga see polnud tegelikult uudis, sest märkasin seda tendentsi juba läinud sügisel. Olen kindel, et istutatud sai õigesti, toimunu on minu jaoks müstika. Midagi peab selles kohas mullaga kapitaalselt valesti olema. Praegu panin need eelmisel õhtul üles võetud juurikad küll sinna sisse (sest mujale ei olnud praegu panna), aga hoian teraselt silma peal ja juba homme kavatsen testida selles kohas mulla pH-sisaldust (ostsin täna testri), ning siis saab ette võtta, mis ette võtta vaja, kas hakata lupjama või hapendama. Muide, selle koha peal ei näinud ma ka mitte ainumast vihmaussi ega muud mullaelukat, mis näitab samuti, et asi on seal mäda.

15.30 – 17.30. Iluuni ja söömahetked.

17.30 – 01.00. Keeletoimetustöö kolmas lugemine, 79 aanelja. Töö võidukas ärasaatmine täpselt tähtaja esimesel tunnil.

Esmaspäev

01.00 – 06.00. Öörahu.

06.00 – 07.25. Hommikused hügieeniprotseduurid. Meditatsiooniminutid jäid ära, st kulusid enese lille löömisele ja varustuse kokkupanekule.

07.25 – 10.54. Bussiühendus Tartuga ja rongiühendus Tallinnaga. Muide, rong oleks kusagil seal Tamsalu kandis äärepealt otsa sõitnud pojaga karule. Pidurdas nii järsku, et selge oli, et midagi juhtus – ja kui siis tasasel käigul edasi sõitis, nägime karu oma pojakesega metsa suundumas. Hea, et terveks jäid!

11.30 – umbes 15. Tootmisnõupidamine filmi asjus. Olime mina, produtsent, operaator ja režissöör. Olemasolev stsenaariumivariant sai pulkadeks lahti võetud ja sündmustik paremini, hoopis paremini konstrueeritud, samuti kõik pea- ja põhitegelased läbi arutatud, kuidas nende karakterid avame ja nende omavaheliste suhete dünaamika kujundame, sai tähenduslikud ja olulised detailid selles loos läbi arutatud ja mõeldud, mis võtmes ja mis situatsioonis need esile tuua … ühesõnaga kõike, kõike, kõike. Sisuliselt peaaegu stseen stseeni haaval käisime kõik läbi ja mõtlesime koos, kuidas saaks aina parem. Sest 20. maiks tahame kulkasse raha küsima minna juba stsena 2. draftiga. Igatahes kulus selle töökoosoleku peale umbes kaks korda nii palju aega, kui olin plaaninud, ja nii ma ei jõudnudki enam ühe kena aalujaga koos lõunale, nagu tegelikult meil eelmisel päeval mõte ja kokkulepe oli.

Nii et lõunat sõin millalgi kolme ja nelja vahel hoopis meie projekti operaatoriga, ning mul on nii hea meel, et just tema meie filmi tegema tuleb. Ma nimesid ei julge hetkel veel nimetada, aga üleüldse mulle seekord meie meeskond hirmsasti meeldib, no on kohe kuidagi selline klapp ja haakumine.

Aga siis sõitsin bussiga linnast välja ja tulin maha huvitavas peatuses nimega Kurna tee, sest pidin koolituselt tuleva Otiga seal kokku saama, et siis koos koju sõita. Pärast minu mõningast tagaotsimist mööda suurt ja laia Harjumaad leidis ta mu lõpuks ka üles. Polnudki külm mind veel ära võtnud, sest päike õnneks on üsna soe siiski juba.

Seal koolitusel, kus Ott kolm päeva oli, tehti umbes selliseid asju:

savi.jpg

Mina poleks küll pildi pealt aru saanud, mis asi see on, kui Ott poleks öelnud. Aga vott, olen kiuslik ja teile ei ütle, arvake ära!

Nii et siis 17.30 – 21.00 kojusõit, millesse mahtus Tartus ka Bauhofi külastamine pH-testri ostmiseks ja toidupoe külastus.

Aga täna ma seda pH-d testima ei hakka. Pime on juba, ja jõud lõpeb, ei jaksa enam.

Ah jaa, 21 miskiga õhtusöök ja elukate õhtune hoolitsusring …

… ja siis hakkasingi blogima.

Kolmanda päeva õhtuks

Aidaotsa projekt läks eile jõudsalt edasi:

2.päev.jpg

Ja jõudis eile õhtuks sellisesse järku:

2.päeva õhtu.jpg

Ning tänaõhtuse seisuga võis meistrimees oma tööriistad kokku pakkida ja siirduda oma suuremate tööde juurde tagasi.

3.päeva õhtuks.jpg

Edasisega saame mina ja Ott juba kahekesi hakkama. Vaja on nende külgmiste “hammaste” peale leida laiad kattelauad, et see pilt ilus ja viimistetud jääks, vaja on toppida palgivahedesse takku, alumise palgi all kive korrastada ja segu vahele visata, akende alla veeninad meisterdada, ruumi põranda selle seina poolne serv uuesti kinnitada, ja muidugi aknad ise pesta ning ette tõsta.

Nii et omajagu müramist on veel ees, enne kui selle projekti lõppenuks saab lugeda ja järgmiste ürituste juurde siirduda. Sest need juba ka pressivad järjest peale. Ning enamus puukuuri laest alla aetud sodist ootab ju ikka ka veel väljavedamist ja ärapõletamist, sest vahepeal pikalt püsinud tuulised ilmad tundusid tulemängude jaoks riskantsevõitu ja jätsime need siis parem ära.

Aga sellega peab nüüd ka kohe kiiresti tegelema, sest järgmise talve puud ootavad äratoomist, selleks hetkeks peab kuuris puhas plats ju olema.

Peale muude toredate asjade tegelesin täna ka intensiivselt külvitöödega, sain esimese satsi herneid ja põldube maha, kasvuhoonesse pottidesse idanema ka kurgid, kõrvitsad, arbuusid ja lattoad. Kui järgmine nädal ilm jälle hulluks läheb, siis saan neile totsikutele lihtsalt kas suurema puntra katteloore peale visata või suure õuduse korral ka lausa tuppa tassida. Ning kui pärast seda saabuvat külmalainet mai keskel uuesti soojaks pöörab, ongi kõik need seltsimehed kenasti idanenud ja saavad kasvama hakata.

Kirjatöö osas jõudsin eile keskpäeval juba korraks meeleheitesse sattuda, sest kogu selle möllu juures siin ei ole lihtne oma stsenaariumidesse süveneda. Aga siiski sain sellegagi kuidagi ühele poole, ja nüüd on juba kibekiire juba korra ühes eelnevas postituses mainitud põneviku teise osa toimetustööga – mille tähtaeg on esmaspäeva hommik. See tähendab, et ei saa lõdvemalt võtta, ei saa.

« Older entries