Võhma Vesijuurikas ja muud plaanid

Pühapäeval läksin hullust ilmast hoolimata aednike sügisele suurüritusele – Võhma Juurikale.

juurikas.jpg

Aga vat see oli sihuke käik, et pärast ei saanud isegi öelda, et mind polnud hoiatatud. Ilmateade ju hoiatas küll. Aga pärast seda kuivapoolset kevadet ja suve ma kuidagi nagu ei suutnud enam uskudagi, et NIISUGUNE veekogus ja SELLISE hoo ning tuulega võib kusagil kaela kallata.

Kõik oli märg. Saapad hakkasid esimese 20 meetriga läbi laskma. Vihmavari hoidis pea enam-vähem kuiva, aga tuule tõttu altpoolt enam eriti mitte. Tormituul lõi inimestel vihmavarjud ka tagurpidi. Kõik lirtsus ja lainetas. Kõik oli läbi ja läbi märg: taimed, käed, riided, jalad, kotid, muld, välgumihkel, raha.

Nii et ei olnud seekord sama tore kui alati. Aga rõõmu oli ikkagi küll. Aiahullud olid ju kõik kohal, jälle nagu kokkutulek. Hulk oodatud kohtumisi. Infovahetust. Nõuküsimisi. Kokkuleppeid. Nii et … jah, tegelikult olen ma rahul! Ja rõõmus! Selle hullu ilma juures olid seal kõik kuidagi ootamatult rõõmsad!

ahti.jpg

Koju jõudsin pärastlõunal läbimärja ja üdini külmetavana. Otse loomulikult  vahetasin end kuivaks ja pugesin lõdisedes sooja teki alla, koeravillased sokid jalas, aga päriselt sooja ei saanudki ma enne kui hiljem õhtul, kui läksime külla sauna. Sinna, kus on saunal saviseinad ja saviseintel saviornamendid. Ja kus hea koer Lolita karjatab kanu, lambaid ja ponisid. Ma olen heast koerast Lolitast kunagi isegi luuletuse kirjutanud. See ilmub mu järgmises lasteluulekogus “Imelood”, mille illustreerimist Ott just praegu alustab.

Aoto tõstsime taimedest tühjaks alles järgmisel päeval. Ma pean tunnistama, et selle metsiku tormi ja vihma tõttu jäid mu ostud tagasihoidlikumaks, kui alguses olin plaaninud. Aga sellegipoolest tulin tagasi kahe uue krüsanteemiga. Jälle vanad kohalikud sordid, mis avamaal talvituvad ja normaalsel ajal õitsema lähevad. Kohaliku rahvaselektsiooni sordid, millel pole nimesid. Aga need on need kõige paremad.

võhmast krüsanteemid.jpg

Ühed on valged pompoonõielised pallikesed ja teised tumepunased n-ö klassikalised krüsanteemid. Muah!

Ja siis organiseerin ma siin talguid. Ega ilma see elu siin vist parane, ja kui me nüüd seda ära ei tee, siis muidu jääbki ka sel aastal tegemata. Aga vajadus on laienenud. Ja hoopis pakilisem.

Juba eelmise suve plaanides oli laiendada allapoole keldrimäe teepoolne nõlv. Majapoolsega tegin seda juba üle-eelmisel suvel. Aga eelmisest suvest kujunes teadupärast ju kutsikasuvi ja nii mul ei jäänud kogu kasvatustöö kõrvalt lihtsalt piisavalt aega maastikuehitusele pühenduda.

Seda oli aga tõepoolest vaja teha, sest keldrimäe praegune kividest laotud serv on laotud umbes 80 cm kaugusele nõlva tõusu algusest. See tähendas, et murutraktoriga seda kaldus serva niita ei saanud, liiga kaldus oli. Aga trimmeriga ei ole me Otiga kumbki suuremad sõbrad. Järelikult tuli serv allapoole tuua, kohe tõusu algusse.

Ott kaevaski mul eile selle riba mättad välja ja vedas minema.

keldrimäe serv.jpg

Siia on nüüd vaja aluseks natukene liiva ja suuri kive, et korralik tugev serv teha. Kive, suuri ja väiksemaid, on meil külluses kuivati ees, kuhu neid ilmselt aegade jooksul lihtsalt korjatud ja korjatud on, lahtiselt, liiguvad ja logisevad – kuivati ees toimetades võib praegu jalad murda. See segab elu, sest parempoolse ukse taga oleva suuuuuuuuure ruumi tüghjendasime Otiga juba paar talve tagasi vanast kolust, et saada sinna endale materjalide ladu. Seal on ruumi laudu staabeldada jne. Kõik katuse all kenasti koos. Ainult et neid pole võimalik turvaliselt sinna sisse viia ega sealt välja tuua.

kuivatiplats.jpg

kuivati kivid.jpg

Rohi kasvab siin kivide vahelt läbi, nii et pildil ei tundugi midagi hullu, aga tegelikult on tegemist mitme kihi lahtiste kividega, millest väiksemad on umbes imiku pea suurusega ja suuremad sellised … umbes sajakilosed, ma arvan. Suur osa neist on sellelt pildilt väljas ka.

Nii et plaan oli sirge – kuivati eest tuleb kivid ära tassida … näiteks keldrimäkke. Suured servaks, väiksemad peale kivisuseks. Täitsa korralik plaan. Ainult et kuivati ees on kive keldrimäe jaoks vist liiga palju.

Aga pole paha, sest nende abil saab lahendada veel ühe probleemi. Probleem tekkis, kui Ott augusti algul võttis maha meie hoovi ja sissesõidutee vahel asuva punaseks läinud mägimännistu. Noh, need olidki juba väga vanad. Väga vanad ja väga haiged, iga aastaga järjest punasemad, kuni sel aastal oli kogu kupatus roostepunane, välja arvatud kolme mägimänni peale ainult kõige tagumise üks haru. Sellised asjad võetaksegi õue pealt maha. Kellelegi ei meeldi skelette vaadata.

Siin on see mägimännistu kolm aastat tagasi – pole veel vigagi. Kuigi ta on juba päris haige ja läheb tasapisi üha punasemaks. Nühkisin muudkui neid punaseid okkaid maha, aga ega see midagi päästa ega päästnudki. Sel kevadel oli ta tervikuna läbi ja läbi punane, rebaseks läinud. Välja arvatud üks oks.

mägimännistu õhtul.jpg

Kui Ott selle oli maha võtnud, algas aga veider probleem, õigemini kaks: õu jäi kuidagi kummaliselt lagedaks ja avatuks, ning teiseks kõik vähegi võõramad, kes varem polnud meil käinud, hakkasid oma autodega otse treppi sõitma. Ning pärast keldri ees veel ringi keerama ka. Hea küll … see ei ole ilus ega meeldi mulle, aga kuival suveajal ei tee see vähemalt kahju. Kui aga nüüd sügisel vihmadega samamoodi edasi peaks minema, siis meie hoov on peagi roopaid käis.

vaade sissesõiduteelt.jpg

Siin olid kolm vana haiget mägimändi:

mägimännistu ala.jpg

Igatahes nüüd teeme nii. Sel nädalal tuleb kopp ja koorib siit endiselt mägimännistu alalt (umbes 16 m2, ma usun) ära umbrohujuuri täis pinnase, samuti ehk veab juba siia lähedale kohale mõne kuivatiesise kõige suurema kivi, mida palja jõuga ei jaksaks mehed vist talgutel ära lohistada. Siis tellime koorma liiva ja ajame selliseks, nagu vaja. Siis tulevad talgud. Kive saab nii selle koha peale kui keldrimäe serva. Peaks vist jaguma.

Pärast talguid kasutame siit kooritud mättaid kuivati ette tekkinud mulkude ja aukude täitmiseks, pluss vana lambalauda põrandast Oti poolt väljaveetav mullakiht (sinna ta tahab nagunii hakata uut põrandat valama, seega nagunii tuleb seda pinnast sealt välja vedada). Pluss muruseeme. Ja kevadel on kuivati ees juba tasane ning haljendav rohuplats.

Sellised plaanid on.

 

 

Septembrikuu õied

Ükspäev käisin ja pildistasin ometi oma lillekesi ka – nüüd sügise hakul veel, sest hirm tuli juba nahka, et muidu pole sellest suvest mul ainsatki lillepilti. Ma ei tea, mis motivatsioonipuudus ja enesekriitilisus minus maad on võtnud, miks mulle tundub, et mu lilled pole ikka veel pildistamiseks piisavalt ilusad …? Või et peenrad on lagedad ja alles nii algusjärgus.

Kui see asi nüüd objektiivselt üle vaadata, siis pole ju viga midagi. Kui septembris veel on aed lilli täis.

Rõõmustan väga oma krüsanteemide üle! Haapsalu aias katsetasin, aga seal nad mul ei õnnestunud. Siin on hoopis teine lugu. Muld on kindlasti parem, päikest rohkem ja aednikulgi rohkem oskusi tekkinud ehk …

2017. aasta Võhma Juurikalt soetatud lilla ja oranž täidisõieline krüsanteem paraadpeenras. Pildi peal on millegipärast lilla natuke roosam ja oranž kollasem, kui  tegelikult on.

lilla krüsanteem 10.9.19.jpg

oranž krüsanteem 10.9.19.jpg

Tiilt saadud Ukraina päritolu kollane pooltäidisõieline krüsanteem:

Tii kollane krüsanteem 10.9.19.jpg

Ja eelmisel sügisel Järvseljalt toodud lihtõieline roosa krüsanteem ei õitse. Seda on ka ainult üks väike tutike veel. Eks ma püüan paljundada, aga kõigepealt tahaks ikkagi õie ära näha … aga seda rõõmu mul sel sügisel vist ei tule.

On muidugi astrite aeg.

Kõrge novi-belgii ‘Ŕoyal Ruby’:

Aster novi-belgi Royal Ruby 10.9.19.jpg

Et istutamisjärgsel kevadel ei andnud see aster endast ühtki elumärki, soetasin sama sordi teisest kohast, aga välja tuli hoopis selline (mis tähendab, et ‘Royal Ruby’see järgmine kindlasti ei ole):

Aster Royal Ruby? 10.9.19.jpg

Ja õnneks selgus, et tegelik ‘Royal Ruby’, mille olin juba kadunukeste nimekirja kandnud, oli siiski alles jäänud ja otsustas kasvama hakata.

Kollane aster, mis ei ole üldse astri õitega:

kollane aster 10.9.19.jpg

Ja Järvseljalt eelmisel sügisel toodud sinine, mis ühe aastaga uskumatult tugevaks on kasvanud ja õitseb täitsa uskumatu sinise värviga, mis foto peal jäi millegipärast kahvatulilla. Imelik. Võib-olla päike rikkus asja ära. Ma pole ju suurem asi pildistaja. Igatahes selle lillaka udukogu kõrval paremal on näha veel eelmise perenaise pärandatud ‘Hansalandi’ roosi õitsemist ja ees vasakul need roosad jumpsud kuuluvad mu väga noorukesele lumepallipõõsale ‘Amethyst’.

PP nurk 10.9.19.jpg

Ühe astriga on veel keeruline lugu, ma ei oska teda määrata. Sain selle vist 2018. aasta kokukalt kelleltki, juures oli silt, et on miski priimula, aga see ta ju ei ole. Nii et ilmselt läksid lipikud vahetusse ja nüüd ma ei tea, mis aster mu varjupeenras kasvab. Kes sellega rohkem kursis on, võiks öelda.

mis lill? 10.9.19.jpg

Sügisheleeniumiteta ei ole sügist. Mul on neid seni kõigest kahte sorti, aga seda viga annab ju parandada.

heleeniumid 10.9.19.jpg

Üks mu kallisasjake, kellega olen teisel katsel … Hubei ülane ‘Pretty Lady Diana’. See on kääbus, ei kasva kõrgemaks kui 20 – 30 cm, minul on alles väga noor taim ja veel madalam. Aga tõeline sügisele silmarõõm, see mu armsake!

Pretty Lady Diana 10.9.19.jpg

Kukesaba ‘Dropmore Purple’ on juba juulikuust saadik õitsenud ja sügist ka ei karda!

Lythrum salicaria Dropmore Purple.jpg

Aga keegi ei pane üle kaunist kuldkannust, kes ümara õitepallina on samas vaimus järjest lasknud umbes alates jaanipäevast.

kaunis kuldkannus 10.9.19.jpg

Kobarpeadel on ka veel suvi.

Britt Marie Crawfordi seemik.jpg

Ja hulk lilli on õitsemisega uuel ringil, pärast seda kui ma nende õitsenud õievarred eelmine kord maha lõikasin.

Muskus-kassinaeris on nüüd sügisel hoopis madalam ja viisakam. Teine õitsemine muidugi pole ka kunagi nii õiterohke kui esimene.

muskus-kassinaeri teine õitsemine 10.9.19.jpg

Neiusilmi olen suve jooksul maha lõiganud juba korduvalt, ning iga kord vastavad nad sellele uue õitsemisega.

neiusilm 10.9.19.jpg

Ka tradeskantsia ajas pärast lõikust end uuesti õide.

Tradeskantsia Zwanenburg Blue 10.9.19.jpg

Vana lambalauda seina ääres möllab kare päikesesilm.

PK 10.9.19.jpg

Ja keldrimäel Neljandikult saadud keramadar. Helmikpöörised on õitega läinud juba kolmandale ringile.

keramadar 10.9.19.jpg

Paraadpeenar on septembri kohta päris viisakalt õites, aga võiks siiski rohkem.

PP 10.9.19.jpg

Aga aedhortensiad – neile peaks rõhku panema. Mul seni on neid kõigest kolm. Selle pildi tegemise ajal oli küll kaks, aga ma vahepeal suutsin endale kuskilt veel ühe hankida (‘Polar Bear’). ma alles täna istutasin ta maha. Ja ei õitse eelmisel sügisel istutatud tilluke ‘Wim’s Red’, mis praegu on heal juhul umbes 20 cm kõrge. Ka pildil näidatud ‘Pinky Winky’ on alles lapsuke ja temagi kõrgus ei ole veel üldse hortensiamõõtu.

Aedhortensia Pinky Winky 10.9.19.jpg

Ka keldrimäel sügisesi õisi peaaegu ei ole. Helmikpöörised säravad küll ka õite eest, aga siiski, ma pean sinna midagi madalat ja sügisel õitsevat hankima.

Km 10.9.19.jpg

Homme lähen Võhma Juurikale ja selge see, et tühja käega ma sealt tagasi ei tule. Ehk leiab midagi ka keldrimäe heaks.

Mängud

Suvi otsa on meie aidas usinasti proove tehtud. Tuliuus muusikaline hobikollektiiv Võpser (vihjega võpsikule ja auväärsele maakaseisusele) valmistus sisustama Pangodi järve ääres peetavat muinastulede ööd.

Meie ellu tõi see palju rõõmsaid päevi täis pillimängu ja laulu. Mõni hommik isegi kohe algas niimoodi.

mänguhommik.jpg

Aga muidu käis neil aidas ikka täitsa tõsine töö.

Võpser1.jpg

Ja ma pean ütlema, et oma esimese tuleproovi läbisid nad kõik imetoredasti. Pidu oli ilus ja armas. Pangodi kaldad sobivad muinastulede öö tähistamiseks küll ja rahvast tuli kohale üle ootuste. Kui me enne arutasime, et ehk paarkümmend kohalikku perekonda ehk on tulemas, siis pärast pidu peoliste registreerimislehte vaadates selgus, et kohal olid olnud ligi kolmsada inimest!

Tegelikult oli küll palju rahvast, ma kohapealgi imestasin. Foto pealt ei ole seda küll näha, sest ma ise publiku seast võrdlemisi eestpoolt pildistasin.

muinastuled.jpg

See oli vahva kordaminek, ja bändiga peeti väike järelpidu eile õhtul meie juures. Koos sauna ja muusika ja lauluga jälle loomulikult! See äike, mis kuuldavasti õhtul mujal Eestis oli möllanud, meieni siia ei jõudnud ja ilm lasi meil rahulikult terrassil sooja õhtut ja pillimängu nautida. Alles tunnike enne südaööd hakkas meilgi sadama, kui niikuinii  plaanisime tasapisi otsi kokku tõmbama hakata. Aga siis tuli veel toas klaverile hääled sisse panna muidugi.

Nii et tore oli.

Aiaga aga olen sel aastal kuidagi nagu jännis, sügis ju juba käes, aga nagu ikka ei jõua kuidagi järje peale ja osa asju on untsu ka läinud. Sellepärast vist kipungi praegu rohkem vahtima ja imetlema teiste aedu.

Üle-eelmise nädala lõpus käisime vaatamas üht aeda, kus kunagi viie aasta eest olin viibinud, aga kuhu jäin väga tagasi tahtma. Mulle nii väga meeldib, kuidas on koos pandud mängima aiaehituslik ja haljastuslik pool. See on nii tasakaalus aed, ja samas nii hingestatud, mänguline ja fantaasiarikas. See oleks tõesti nagu võlurite aed, võlurite tehtud. Aga midagi sellist teha on mõeldav vist tõesti ainult siis, kui ühe poole hobiks on aiaehitus, aiarajatised, kivitööd, ja teise poole hobiks on taimed.

Jätkan nüüd fotodega, sest sõnad on tõesti siin liigsed.

 

Helle1.jpg

 

Helle4.jpg

Helle5.jpg

 

Helle6.jpg

 

Helle7.jpg

Helle.jpg

Helle3.jpg

Helle8.jpg

Helle9.jpg

Helle10.jpg

Tagantjärgi aalujate kokkutulekust ka

Näed siis, alles nüüd jõuan kokkutuleku kajastamise juurde, kuigi vahepeale on jäänud kah juba terve nädalavahetus, mis oli sõitmist ja tegemisi täis. Aga nii ei jõua ju üldse järje peale, kui otsast harutama ei hakka, nii et ma vähemalt püüan.

Aalujad – neile, kes veel ei tea –  on seltskond, mis koondab aiakirjutajaid. Enam ei ole nii kindlaks kriteeriumiks just konkreetselt blogi kirjutamine, vaid üleüldse regulaarne aiandusteemaline kirjutamine kuhugi avalikku ruumi, näiteks ajakirjadesse. Ja meie seltskond on kümne aastaga mitmekordistunud. Kui Aalujate klubi kümne aasta eest alustas umbes kümmekonna liikmega, siis nüüdseks on meid juba üle kolmekümne pluss mõned paratamatult seda aiatralli kaasa tegema sunnitud abikaasad, järeltulijad või emad-isad.

Muidugi oli meie hobiaednikegrupi kokkukutsuja kallis kadunud Muhedik, Elle Ahse. Mindki kutsus „aalujate“ hulka just tema, kui oli avastanud, et ma oma blogis sageli ka oma aiategemistest kirjutan. Ja esimene aalujate kokkutulek toimus 2009. aastal just tema aias. Edaspidise kümne aastaga oleme üksteist järjest paremini tundma õppinud ja väiksemate gruppide kaupa päriselt sõbrunenudki.

Nii me siis muudkui külastame üksteise aedasid, jagame üksteisega aiandusteadmisi, -nippe ja muud sellesse teemasse kuuluvat infot, ning loomulikult taimi ka. Peaaegu kõik meie külaskäigud üksteise juurde päädivad ühel hetkel helde pakkumisega „Kaevame välja!“, mis külalise jaoks tähendab loomulikult taas mõne (või isegi õige mitme) toreda taime uueks omanikuks saamist. Me juurutame üksteisele pistikuid ja korjame seemneid. Me enam-vähem tunneme üksteise aedasid ja sellepärast on alati maru huvitav minna ja vaadata, mis seal või seal juurde või uut on tehtud või istutatud. Ning selline suhtlemine käib meil nii blogide ja nende kommentaariumide, Facebooki kinnise grupi kui muidu vabas vormis suhtlemise ja külaskäikude kaudu. Aga kord aastas on suursündmus, kokkutulek, kus me oleme kõik korraga kohal ühe liikme aias, kaasas kastitäite kaupa taimmaterjali elava rohevahetuse jaoks, mis muidugi on eelnevalt netis läbi arutatud, kellel mida pakkuda on ja kes kellelt mida saada tahaks. Kokkutulekud on üle aasta kord Põhja-, kord Lõuna-Eestis, sest liikmeid on meil mõlemal pool.

Minu uues kodus toimus kokkutulek 2017. aastal, minu siinse aiarajamise kolmandal suvel, seega väga, väga algusjärgus. Aga taolises väga-väga noores aias on meil varemgi kokkutulekuid olnud ja need on erakordselt põnevad, sest siis on näha ka maastiku ja krundi oma potentsiaal, puhas toorik paistab veel välja. Ning kui põnev on järgnevatel aastatel jälgida, kuidas see aed edeneb, kosub, kasvab ja laieneb. Aiad on nagunii pidevas muutumises ja arengus, aga algused – algused on alati erilised.

Sel aastal tulime kokku Lõunas. Taga talus Rahmeldaja juures. Sellest aiast olen aegade jooksul juba väga palju pilte teinud ja üles pannud, aga paar tükki ehk seegi kord veel …

kokukas1.jpg

Varjuaias.

kokukas2.jpg

Meeleolukaid pilte tegin meie ühisest söögilauast ja seemnete jagamisringist, kus ilmed kõnelevad rohkem kui tuhat sõna … aga ma kardan, et nende ilmete omanikud ei kiidaks nonde piltide avalikku esitlemist heaks. Sellepärast parem näitan, kui palju meid tõepoolest juba kokku on, ekipaažides nimelt.

parkla.jpg

Peaaegu alati kuuluvad meie kokkutulekute juurde lähimate aiandite-puukoolide külastused ja seekord koondus meie tähelepanu muidugi Aiasõbrale ja Järvseljale. Aiasõbras oli justkui meie kokkutuleku auks priske allahindlus välja kuulutatud, nii et juba sealt tulin kahe kastiga. Meie kokukalt lisandus veel paar kastitäit põnevaid ja meeliköitvaid taimi. Millal see kõik lõpuks järgemööda maha saab istutatud, ei oska hetkel veel ennustada.

Peaaegu alati kuulub meie kokukate juurde ka ekskursioon mõnesse piirkonnas asuvasse iluaeda, sest aalujaid on Eesti kõigi andekate  hobiaednike seas siiski väga väike osa ja kui me ainult iseendaga piirduks, jääksime nii paljust ilma. Seekord viis ekskursioon Teresa Lepikovi imede aeda, mis oli tohutu elamus. Selliseid istutusalade massiive ja mastaapseid püsilillealasid näeb harva.

teresa.jpg

teresa1.jpg

 

teresa3.jpg

teresamassiiv.jpg

Alla tiigi äärde:

teresatiigiäärde.jpg

 

Ja varjuaeda:

teresa varjuaeda.jpg

 

teresa4.jpg

Sealne päevaliiliate ja siilkübarate kollektsioon võttis õhku ahmima. Ja millise silmaga oli see kõik kokku sobitatud, imetlusväärne!

kompa.jpg

Tõepoolest, nende istutusalade mastaabid olid hämmastavad ja isegi natuke hirmutavad – rohimise seisukohast. Sest multši seal ei kasutata rohkem kui käiguteedel. Ja peale üüratu iluaia on seal veel kopsakas taraga ümbritsetud puuvilja- ja marjaaed, kus samuti varjavad ennast põnevad kollektsioonid. Minusugune laisavõitu ja kronilises ajapuuduses hobitaja võib niimoodi tõsised kompleksid külge saada. Ainus lohutus oli, et tegelikult on see hiiglaslik aed tervelt kolme pereliikme ühine hobi ja nõnda on seal iga päev toimetamas ja siblimas kolm pühendunud aednikku. Aga ka sel moel on see tööhulk aukartustäratav. Minu siiras imetlus ja lugupidamine. Mul on lõpmata hea meel, et olen seda koos teiste aalujatega nüüd näinud.

kokukas teresa.jpg

Nädalatäis elu

Juba kisub jälle sinnapoole, et intensiivne elu takistab intensiivset blogipidamist, aga seekord ma sellesse lõksu ei lähe. Ja karistan ennast nüüd terve nädala tegemiste ülevaate andmisega – sest seda on saanud palju, jajah. (Või siis karistan teid eimillegi eest selle kõige lugemisega!)

Selle nädala jooksul rohisin ogoroodinal viisteist peenrakasti ja vedasin umbes neli kärutäit sõnnikut ja teist samapalju mättaid. Kaevasin hunnikust uude Oti tehtud kompostkasti ümber eelmisel aastal kõrvitsate all olnud üle-eelmise aasta komposti, et saada ruum vabaks ema antud ‘Polka’ vaarikataimedele peenra tegemiseks. Selle peenra alus umbrohujuurtest puhtaks kaevatud, aga uus kompost veel sisse kaevamata ja taimed ikkagi istutamata – sest eile just enne sellesse järku jõudmist tuli vihm peale. Pritsitud kaks korda kaalikaid ja kapsoide (kõigi selleaastaste jäledate kahjurputukate vastu maakirpudest alustades ja kapsaliblikatega lõpetades), porgandeid sel aastal ei tea kust ilmunud porgandi-lehekirbu vastu, maasikaid ripslase vastu. Tehtud uus maasikapeenar sellesse peenrakasti, kuhu muidu kevadel kaks korda külvasin naereid, aga maakirbud sõid selle kuiva ja kuumaga mõlemal korral tõusmed nahka. Uue maasikapeenra tegin sellepärast, et otsustasin üldse oma kolm senist maasikapeenart teise kohta kolida, kus maasikas enne pole kasvanud. vanale kohale jääb järgmise suveni veel ainult ‘Polka’. Hiline ‘Florence’ sai sel aastal selliseid talvekahjustusi, et tärkas hädiselt vaid mõni üksik taim. Saan ema käest uued, aga nende jaoks teen ka juba uue peenra. Varase ‘Alba’ likvideerisin lihtsalt pärast selleaastasi marju ära – sest niikuinii oleks pidanud sel aastal uuendama, aga need marjad ei vääri minu meelest seda vaeva. On liiga hapud minu jaoks. Kuigi jah, varajased ja suured.

Selle nädala sees käisime Otiga ju Järvseljas, tõime muidugi sealt süle ja seljaga. Võtsingi sealt katsetamiseks järgmise varase sordi, ‘Allegro’, mida paljud kiidavad. Nii et selle 24 taime uude peenrasse mu untsuläinud naerite asemele nüüd läkski. Muidugi enne vedasin sõnnikut sisse ja tegin kõike muud, mida maasikapeenart rajav hobune peab tegema.

Tormi murtud ‘Pirja’ õunapuu asemele tõime uue ‘Pirja’. ja kevadel lehepungad ära kuivatanud ning raagu jäänud ‘Katre’asemele uue ‘Katre’. (Muide, Järvseljas oli viljapuude allahindlus, minge ka!) Ma istutasin need maha … mm … äkki üleüleeile? ja üleeile panime neile korralikud tugikaikad kõrvale ning sidusime kinni. Et enam iialgi ei juhtuks nii nagu 1. juulil 2019!

Hoidistamise hooaeg algas kukeseentega, mida ma kahjuks küll ise ei korjanud. Ma pole veel oma seenekohti leidnud. Kukekad ostsin käest kätte ühelt Elva naiselt, kes neid müügiks korjab. Alustuseks tegin kaks purgikest võis ja paari päeva pärast saadud teise satsi panin kuumutatult sügavkülma, sest ma pole selle võis säilitamise osas täiesti kindel siiski.

kukekad.jpg

Käisime kolmel aiavisiidil, kuhu ammu, ammu oli lubatud minna! Kõigepealt Tea juurde eelmisel sügisel kahepeale ostetud krüsanteemi ära viima, sest tema osa talvitus potis minu kasvuhoones. Aga ma võin öelda, et selles aias on kõik nii imekaunis ilma selle helliku krüsanteemitagi (sest neljast potitäiest kolm läks mul kahjuks hukka). Sellest aiast üks pikk vaade … sest pikad vaated meeldivad mulle hirmsasti!

pikk vaade.jpg

Ja mul tekkis seal tuline igatsus lapselaste järele, keda mul veel ei ole. Siis tekiks majja jälle igasuguseid huvitavaid mänguasju.

veepyss.jpg

Järvselja-sõidul oli võimatu jätta Taga talust läbi hüppamata. Peab ju inspekteerima, kuidas kokkutuleku ettevalmistused edenevad! Aga neil on seal selleks oma järelevalveametnik nagunii olemas.

Taga talu tont.jpg

No ja siis … mul on tekkinud viimastel aegadel siin veel üks kiiks. Üks kiigenimeline kiiks. Mul oleks sellist meie lõkkeplatsile hädasti vaja. Kust ma leian mõne, kes seda ehitada oskaks? Pildistasin autoaknast nähtud kiike ühe täiesti võõra teeäärse lõkkeplatsi peal, sest just sellist ma tahaksin ise ka.

kiik.jpg

Jajah. Ja siis oli tarvis Kukulinnu teele ära viia suur seguämber, millega sealt kevadel kuusetaimi tõime, ja suur prügikotitäis Kaarna poolt meile jäetud, kuid sinna mõeldud taimepotte. Ma seal aias midagi muud praegu ei pildistanudki, kui seda meeleolukat ja pererahva ülemõõdulisest hobist ning huvist selget tunnistust andvat sissekäiguvaadet. Minu terrass on ka peaaegu umbes samasugune, aga siiski umbes kuus korda väiksemas kvantiteedis. Igatahes tunnen suurt hingesugulust!

aiahullu trepp.jpg

Ei saanud ka ootamatusteta. Ühel õhtupoolikul helistas äärmiselt mures Tütar ja küsis ahastavalt, kuidas köögi ventilatsiooni sattunud lind sealt kätte saada. Lindu ta ei näinud, aga kuulis tema rapsimist ja piiksumist. Ühistu, korteriomanik ja majahaldus, kust ta juba eelnevalt oli abi otsinud, ei näinud vajadust selles osas mitte midagi ette võtta peale selle, et olid nõus uuel nädalal korstnapühkija saatma, et see raipe torust ära koristaks. Eks me Papa siis võttis akutrelli ja otsikud ja sõitsime kohale. Otil õnnestus see õhupuhasti seinast kätte saada ja lõõtstoru ots lahti võtta, ning otse õhupuhasti korpusest välja koukida õnnekombel täiesti vigastamata kajakatibu!

kajakapoeg.jpg

Metsloomaühingu tungival soovitusel veetsime veel tubli tunni, püüdes leida majast kedagi, kellel katuseluugi võti oleks, et tibu tagasi katusele ema-isa juurde tagasi viia. Ja kui lõpuks luku koodi teada saime, veetsin ma kümme minutit närvivapustuse äärel heideldes, kui Ott ülikitsal ja igerikul metalltrepil katuseluugi all kõõludes samal ajal telefoniga valgust üritas näidata, lukukoodi sisestada ja kajakapoega pappkarbist läbi luugi tagasi katusele upitada ilma katuse kohal pikeerivaid vanu kajakaid liigselt vihastamata. (Ma ausalt arvan, et see tegevus sobiks paremini meist veidi noorematele inimestele!) Igatahes tibu sai elusalt ja tervelt vanemate juurde tagasi.

Pärast linnupäästmisaktsiooni läksime mõnevõrra räsitult varem kokkulepitud filmiõhtule Eva juurde. (Me arutasime, aga ei jõudnudki täiesti selgusele, kas meil on põhjust oma sõpruse 30. aastapäeva tähistada sel või järgmisel aastal.) Oli kavas ära vaadata “Heade ennete” miniseriaal kuues osas, aga et kajakapäästmisele oli mõni tubli tund juba ära kulunud, siis jõudsime vaadata ainult kolm. Ülejäänud kolm, muide, vaatasime koos ära eile. Uhh, kui tore sari see on! (Nagu raamatki.) Mulle meeldib mõte inglist ja deemonist, kellele inimeste maailm niivõrd meeldima on hakanud, et nad viimsepäeva tulles selle päästmise nimel on nõus koostööd tegema. Ja need lapsed. Ja apokalüptilised ratsanikud oma mootorratastel. Uhh. Imeline meelelahutus!

Treiler ka.

Ja nende saatepea meeldib mulle ka pööraselt. Nii äge animatsioon ja muusika.

Ei, maailma lõpuga mina ka ei nõustuks. Sest elu on ilus ja suurepärane. Ja kõik õitseb. Minu paraadpeenar näiteks. Mis siis, et praegu mõnevõrra tagasihoidlikult. Floksid ja päevaliiliad on aga puhkemas ja siis tuleb seal värvide plahvatus!

PP 17.7.19.jpg

Need varased liiliad näiteks on tänaseks juba ära õitsenud. Mati Rangilt ostetud sort ‘Devize’.

Rangi liiliad.jpg

Karikakrad … ee, vabandust, härjasilmad (Tsiililt 2016. aastal saadud ‘Sunny Side Up’) ja neiusilmad, mille sordist pole aimugi. Eelmisel aastal kokkutulekult sain.

karikakrad ja neiusilmad.jpg

Ning sel kevadel ühistellimusega saadud täitsa uued liiliad ‘Tiger Babies’, mis esineb mul suhteliselt kääbuskasvulisena – ma kahtlustan, et kuni juulikuuni valitsenud kuivuse tõttu, ja kindlasti söövad seal ka väravavahtrad pinnast vaeseks. Igatahes kasv on paljudel liiliatel sel aastal väga niru. Aga see sort ise on imeilus.

uued liiliad.jpg

Sellelt pildilt on näha, et tegelikult on paraadpeenar veel siiski üsna hõre. Eks sellega läheb veel aastake, kuni puhmad kosuvad. Selle Lendavalt saadud punase monardaga olen ma küll ülirahul. Ning mu suureks rõõmuks on eelmisel aastal soetatud oranž siilkübar (aga lollil kombel ei suuda ma tema sordinime nimekirjadest üles leida – äkki olengi kirja panna unustanud?) talve üle elanud ja õitseb. Tean ju, et need oranžid on üsna kapriissed. Huvitav, kuidas siiski ta laienema ja paljunema panna, ah?

monarda ja siilkübar.jpg

Nojah. Koerte rindelt peab ütlema, et nüüd põetame Leenut, kellel on võib-olla kärntõbi, aga võib-olla lihtsalt ravimisele täiesti allumatu hotspot, aga võib-olla mingi jõletu allergia avaldunud. Sellest haavandist ma pilti ei pane, see on liiga kole. Ja suur. Täna lähme temaga selles osas juba teist korda loomaarsti juurde. Uhh, ma lihtsalt ei või. Tahaks nüüd mõnda aega nii, et koerad mõlemad terved ka püsivad.

 

Pärast pikka puhkust

Pean vabandama kõigi ees, kellele minu pikk blogimatus on muret tekitanud. Olen siit ja sealt kuulnud, kuidas tuttavate tuttavate kaudu on ettevaatlikult uuritud, kas minuga on ikka kõik korras – jah, ma arvan, et on! Kuigi süsteemne ületöötamine ei tee kunagi head ja ma oskan sellega jälle ja jälle ettevaatamatu olla. Tegelikult ma olen olnud lihtsalt päris väsinud. Sest eelmise aasta töid sai siiski väga palju. Selle ilmekaks näiteks kopeerin seda ja eelmist aastat puudutava osa oma CV-st, sest just maikuus kohendasin seda jälle parajaks Kulkast järgmise raamatu jaoks raha küsides.

 

LOOMINGULINE TEGEVUS

2004 – …………             vabakutseline kirjanik, stsenarist, kolumnist

 

2019                            Lastejutustus “Seebu maailm”, MTÜ Lugu-Loo.

2019                            Vabaõhuetendus, Silvia Rannamaa “Kadri” dramatiseering. Tartu Suveteater, etendused alates juulist 2019. Lavastaja Andres Dvinjaninov.

2019                            Vabaõhuetendus “Siin me oleme, tõde ja õigus”. Lutsu Teater, lavastaja Siim Maaten. Esietendus 13. juuni 2019.

2019                           Pintsu ja Tutsiku lugemik. 2. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2019                            Lasteraamat „Minu käed“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Lasteraamat „Kust said? Luulelood loomadest“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Pintsu ja Tutsiku lugemik. 1. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2018                            Lasteraamat „Minna ja hernetont“, Päike ja Pilv

Noh, ja mis siin salata, tervis on ka  paar küsimusitekitavat episoodi pakkunud, nii et olen järjekorras kardioloogi vastuvõtule ning juba kolmapäeval loodan saada kinnitust, et kõik, mis on, on kõigest närvidest ja ei midagi muud. Sest närvidele on isiklik elu ja koerapidamine pakkunud viimase poole aasta jooksul pakkunud nii mõndagi – kõigepealt jõuluaegne saaga 10-kuuse Leenuga, kui ta alustuseks karihiire ära sõi, seejärel sellest vinge mürgistuse sai (sest pisike terava ninaga karihiir on, nagu välja tuleb, üks väga väheseid mürgiseid imetajaid maailmas), veetis 2 ööpäeva EPMÜ kliinikus tilguti all ja  seejärel tuli kõva oksendamise tagajärjel kopsu tõmmatud jama tõttu veel ulatuslik kopsupõletik, nii et jõululaupäevast kuni jaanuari lõpuni käis tema elukese eest tõsine võitlus.

Ning kevadel aprillis sai Tädi Tötsu mädase emakapõletiku, mis on eakate emaskoerte surmapõhjus number üks. Algul lootis loomaarst seda tugeva antibiootikumiraviga kontrolli alla saada, sest 11-aastase koera operatsioon on alati riskantne. Aga tagantjärele selgus, et see oli puhas illusioon ja selge viga, sest maikuus olime omadega sealmaal, kus kõik nähud taas avaldusid, ja hullemini kui enne, ja Tötsu kõht hakkas tundidega paisuma. Siis oli seis juba ülikriitiline ja põhimõtteliselt jõudsime temaga opilauale viimasel hetkel, enne kui see kolme ja poole kilone asi tema sees lõhkenud oleks. Ma seda opil tehtud pilti siia igaks juhuks ei pane, sest see on tõesti õudne. Ja millised tema verenäidud olid, see oli ka lihtsalt õudne. Ning nii ma järgmised päevad veetsingi praktiliselt tema kõrval, muudkui jälgides, et ta šokki ei tuleks, et temperatuur püsiks normis, et kõik rohud saaksid õigel ajal ja haav kaks korda päevas puhastatud ja sidet vahetatud …

… kuni rasvik hakkas haavast välja punnitama ja uue kiire arstivisiidi käigus selgus, et ta organism tõukab niite välja.

Siis läks ta teist korda täisnarkoosis sinna laua peale, võeti uuesti lahti ja pandi uuesti kinni – peente terastrosside ja metallklambritega. Ning pärast seda korda oli veel mitu päeva mul kodus seis selline, et ma mõtlesin, et ta ei tulegi sellest välja. Nii raske oli tema jaoks see kõik. Ja minu jaoks. Et mul kõik psüühilised üleelamised toovad kergesti kaasa ka kõiksugu psühhosomaatilisi hädasid, siis hakkas minuga ka juba imelikke asju juhtuma, mistõttu ma praegu kardioloogi järjekorras ootangi. Aga tasapisi asi siiski edenes, vahepeal muidugi veel terve rida arstivisiite ja sekeldamist ja ülevaatusi ja protseduure … Kõik see kestis ja kestis, ja mul oli tunne, et kas enam elu normaalseks tagasi lähebki. Aed läks seda enam hukka, mida vähem mul oli Tötsu põetamise kõrvalt aega sellega tegeleda. Aprillikuised külvid ja pikeerimised kasvasid üle, peenrad rohtusid … aga Tötsu paranes, ja see oli põhiline. 20. juunil võeti trossid ja klambrid maha ning haav on kinni kasvanud, Tötsu söögiisu hea ja elujõud tagasi. Muret teeb mulle veel vaid tema nõrkus ja seedimine. Eks see kahekuune ravi erinevate rämedate antibiootikumidega oleks inimeselegi raske. Aga põhiline on, et ta ikkagi kosub ja saab järjest tugevamaks. Selle pildi peal on ta juba peaaegu et toibumas, aga ikkagi veel väga haige koerakene …

t6tsu opp1.jpg

Omaette teema on muidugi, kas tasub üldse 11-aastast koera ravida. Selles mõttes oli see terava valiku koht juba enne esimest oppi – aga ma valisin opi. Ilma selleta teda mul enam poleks täiesti kindlasti. Ja pealegi ma teadsin, et jaanuari lõpus tehtud vereproovi järgi (kui tal oli jooksukas ja ta kuivati taga naabrite Tuksiga hullama sattus ja mina seejärel tormasin talle vereproovi tegema, et kas nüüd tõesti vanamutt esimest korda elus on kutsikaid ootamas … et äkki annaks seda veel kuidagi ikkagi ära hoida) oli ta absoluutselt korras tervisega koer, isegi liigesed polnud haiged. Tiine kah muidugi ei olnud – õnneks. Chow chow’d on iseenesest üsna pikaealine tõug, kui mõni haigus muidugi varem maha ei murra. Keskmine eluiga 14 aastat. Nii ma siis mõtlesingi, et see mädaemakas pole ju midagi kroonilist. Et kui selle välja ravib, siis pärast võiks jälle paar-kolm aastat mõnusasti edasi saada. Selle pildi peal on ta juba ilma vesti ja klambriteta. Tema taga müravad Kõssa ja Leenu.

loomad.jpg

Igatahes selline on olnud minu kevad. Peaagu kaks kuud oli prioriteet Tötsu tohterdamine, arstilkäigud ja muu. Ma imestan, et ma selle kõige kõrvalt aias niigi palju olen jõudnud – kuigi maakirbud sõid ära mu naerid, redised ja rukola, ripslased imesid tühjaks maasikad ning kõrvitsad sain ümberkaevatud kompostihunnikusse istutatud alles selle nädala hakul.

Juuli esimestel päevadel, kus aiamaa võiks juba üsna lopsakalt haljendada, oli minul seal igatahes selline pilt.

DSC_0199.JPG

Paraadpeenrast on õnneks juba üsna hea meel.

PP 7:19.jpg

Nulgudealust peenast tahaks juba laiendama hakata, aga see pole vist veel see suvi …

6u 7:19.jpg

Tegelik taotlus õueala peenardega on mul selline, et see liigeldi-loogeldi hakkaks pihta juba lõkkeplatsipeenra nurgast, kust üles maja poole vaadates silm haaraks selle loogelise visuaali. See tähendab, et lõkkeplatsipeenar tuleks kaarega välja hoopis rohkem vasakule (tagumine nurk umbes selle punaselehelise vahtra juurde, mis tokkide vahelt ähmaselt paistab). Aga seda ma ei saa enne teha, kui Ott pole oma tulevase pillikoja ehitusega edasi liikunud. Muidu jääb see peenralaiendus seal ehitustöödele jalgu.

looklema.jpg

Mildalt saadud Jaapani enela seemikud sobivad samuti temalt pärit “Octopuse” kellukatega imeliselt.

jpn enelas ja Octopus.jpg

Tsiililt saadud helmikpöörised on selle koha peal ka kuidagi täitsa uskumatult ilusad.

helmikpöörised.jpg

Muhedikelt saadud Jaapani enelas “Arnold” on siin koos Kaarnalt hangitud hostaga “Sum & Substance” nii kena, et ma tahaks seda kompat ka teisel pool treppi korrata. Aga kuidas paljundatakse Jaapani enelat? Kas praegu poolpuitunud pistikutega saaks?

trepi k6rval.jpg

Tulevase pillikoja seina äär ootab oma rohimisjärge. Martagonid lõhnavad sellegipoolest imeliselt.

PK.jpg

Eile õhtul lõikasin maha pojengide äraõitsenud õisi. kahju – see ilu on läbi. Üksikud viimased õied, needki juba vanusest räsitud, tõin siiski tuppa vaasi. Oh, kuidas mulle meeldib jälle see aeg, kus ma saan aeda mööda käia ja lillekimpe teha!

kimp.jpg

Saatuselöökidest muidugi ei pääse. Näiteks 1. juuli noor torm murdis üle põldude tuisates meie 5-aastase suviõunapuu “Pirja” pookekohast maha. Sellest on tuline, tuline kahju. Ta kandis teist suve alles.

pirja.jpg

pirja1.jpg

pirja2.jpg

Ma tõesti tahaks loota, et sellega on katsumuste aeg lõpuks mööda saanud. Edasi saab ainult paremaks minna. Eks ole?

Aga vahepeal on ka raamatuid ilmunud. Kevadel koostös Elina Sildrega väikelasteraamat “Minu käed” …

 

KÄEDesikaas.png

 

… ja nüüd juunikuus Lumimarja illustreeritud “Seebu maailm” – lugu sellest, kuidas ühe lapse maailm tema vanemate lahutusega koost laguneb ja kuidas ta selle pärast jälle üles suudab ehitada. Pühendan sellele tuleval nädalal ilmselt terve eraldi postituse.

SEEBUL6PLIKkaas.png

 

Lehemultšieksperiment – algus

Nüüd igatahes on nii.

lehepurumultš.jpg

lehepurumultš teisalt.jpg

Projekt: lehepurumultši kasutamine iluaia peenardel.

Projekti eesmärk: takistada pinnasest niiskuse aurumist ja umbrohtude seemnekülvi ning vähendada seeläbi oluliselt aedniku töötunde sundasendites.

Projekti kirjeldus: mootor-käsiniidukiga purustatud tamme- ja vahtralehed leiavad (taas)kasutust istutusalade multšina. See on orgaaniline ja looduses lagunev, tasuta käes, ning mis peamine: umbrohu- ja seemnetevaba. Peeneks purustatuna ei peaks see hakkama ka tuule käes ringi lendama. Peaks kevadeks vajuma parajalt tihedalt kokku, et ei lase tuule toodud umbrohuseemneid idanema. Et tammeleht laguneb väga kaua, võiks üks selline kiht oma ülesannete kõrgusel püsida paar aastat vähemalt, enne kui liialt pehmeks ja kõduks muutub. Aja jooksul siiski ilmselt üsna õhukeseks vajuvat multšikihti on kavas umbes üle aasta täiendada uue koguse värske lehepuruga. Et tamme- ja vahtralehti tuleb iga sügis meeletutes kogustes, pole selle juurdehankimine probleem. Kulu sellele on vaid niidukile kuluv bensiin.

Muide, nende piltide kohta: siin paistvad terveks jäänud tammelehed ei ole mitte multši osa, vaid ma käisin pärast töö lõpetamist mururehaga rohu peenra äärtes üle, et serv piltidel ilusam jääks. Aga muidugi oli see peenraäärne muru juba jälle puude otsast alla lendavaid lehti täis. Ma pühkisin need lihtsat peenrasse multši peale.

Suur vana harilik kukerpuu, see punaselehine, meie töötoa akna all on isegi praeguses novembrihalluses nii imeline:

kukerpuu.jpg

Täna käisid mardid, üks meie oma küla väga tore pere, kellega suhtleme tihti ja väga suure rõõmuga:

mardid.jpg

Aga homme on laupäev, ja mis te arvate, mis ma homme teen?

ÕIGE! Ma lähen ÕUE MÄNGIMA!!!

 

 

Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

Sügisene botaanikaaed

Läinud nädalal kasutasin ära üht harvaks jäänud päikselistest päevadest, kui Ott nagunii linna arsti juurde pidi minema, ning sõitsin mehega kaasa. Mees läks arsti juurde, mina botaanikaaeda, sest kiskus nii hirmsasti. Mõtlesin, et heidaks enne veel pilgu peale, kui sügise kole järk kohale jõuab või külm kõik ära võtab.

Jalutasin ja uurisin ja mõtisklesin seal mitu rahulikku tundi. Hing lõi nurru ja silm sai nuumatud.

Püsikuala ei ole kesksügisel muidugi enam nii heas vormis, aga madal päike annab kõigele oma erilise sooja sära. Eriti kõrrelised on sügiseti just need särajad, päikesepüüdjad.

BAtiik.jpg

Roosamarjaline lumimarjapõõsas selja taga otsekui laiendab ja hajutab tugevroosa päevakübara mõõtmeid ja piirjooni. Minu meelest väga ilus. Kui lumimari suuremaks kasvab, siis läheb ilmselt väga võimsaks see vaatepilt (kui külm päevakübarat muidugi enne ära ei võta).

BApäevakübar.jpg

 

Metsataimede ala oma rahulikus korrastatud lummuses.

BAmetsaala.jpg

Niiske püsikuorg on suures osas tänu kõrrelistele veel sügiselgi nii lopsakas.

BA püsikuorg.jpg

 

Ja botaanikaaia kivila on alati kaunis. Igal aastaajal ja iga ilmaga. See mastaapne kallak ja kivid loovad niivõrd tugeva struktuuri, et see oleks juba iseenesest vaatepilt. Aga muidugi taimestus teeb selle lõpuni valmis.

BAkivila.jpg

 

Iiriste nõlv oma sügiseses vaikelus.

BAiiriste nõlv.jpg

Peeaegu et bonsai. Ma mäletan, et vaatasin küll sildi pealt, mis puuga tegemist on – aga või ma nüüd enam mäletan. Kas oli miski läätspuu? Eks teinekord uurin jälle, ükskord peab ju meelde jääma.

Bavarjuala.jpg

 

Varjunõlv. Ükskõik, mis ma selle kohta ka ütleks, poleks see piisav.

BA varjunõlv.jpg

 

Sügis suure tiigi ääres.

BAsuurtiik.jpg

Ja ma leidsin sealt ühe suhteliselt hiljuti istutatud lehise, millel oli veel valge lipikki kaelas. Sain teada, et see jääbki kääbusjaks. Ja ta on oma võrsetega nii tohutu armas. Ma peaks endale ka sellise nunnu hankima. Ainult et miks ma tobu seda valget lipikut ei pildistanud? Jälle ma arvasin, et sordinimi jääb meelde. Aga läks nagu ikka.

BAkääbuslehis.jpg

Pärast sain linnas tütrega kokku, Ott tuli ka lõpuks arsti juurest tagasi ja organiseerisime endale sulni perekondliku lõunasöögi.

Vahel võib aga tütre poole sattudes avastada, et ukse avab sulle ükssarvik.

ükssarvik.jpg

Kodus tegelen endiselt saagikoristusega ja ogoroodina talvevalmis seadmisega. Ei midagi uut. Peamiselt rõõmud.

kõrvitsad.jpg

 

Kapsastel ma lasen veel olla. Ma külvasin nad sel aastal hilja, alles maikuus, sest olin nii hõivatud oma filmiprojektiga ja siis veel see mai esimese poole Prantsusmaa-sõit. Aga kapsastele ei tee sellises kasvujärgus väiksemad öökülmad midagi. Las kosuvad veel.

punakapsas.jpg

Kuigi ühe sellise kena punakapsa (ainult et suurema) tõin ma üleeile siiski tuppa ja valmistasin sellest suurepärase magushapu kapsaroa. Hautasin koos õunte, punase sibula, punase veini ja palsamiäädikaga. Ahjust võetud lihakäntsaka kõrvale imetore.

See suvi. Vanaema lahkumise suvi

19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.

vanaema .jpg

Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.

Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.

Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.

Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.

Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.

Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.

Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.

Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.

Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.

Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.

Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.

Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.

Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.

Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.

Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.

 

haud.jpg

Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.

Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.

See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.

Vanaema puu oli alles.

memmepuu.jpg

Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.

Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad  väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.

Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.

Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.

elupuu1.jpg

 

Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.

elupuu.jpg

Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.

nõmme.jpg

Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!

kastpeenrad.jpg

Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.

Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”

Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.

Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.

 

 

 

 

« Older entries