Vanast uude

Ma pean ennast kuidagi käsile võtma, sest nii see blogipidamine küll ei käi, et kirjutatakse mitme nädala tagant või kord kuus. Ikka sagedamini võiks … ja peaks. Sest mille jaoks see blogi mul siis on. Ikka selleks, et sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised saaksid oma käppa kah mu elu pulsil hoida. Aga mida sa hoiad, kui seda va pulssi polegi eriti.

Nii et üks mu uusaastalubadusi on blogi asjus end kõvasti korrale kutsuda ning edaspidi regulaarselt postitama hakata. Lubadus: mitte harvemini kui kord nädalas. Ja kui ma selle vastu eksin, siis palun noomitagu mind valjude sõnadega kõige ilmarahva ees.

Peale lubaduste on kombeks ka tagasivaated, seega.

2017 oli üks päris kontimurdvalt töörohke aasta. Kindlasti üks töörohkemaid mu elus. Aasta alguskuudel see näidend Polygonile, “Kõik normaalsed inimesed”, mis novembrikuus uskumatu menuga lavale jõudis (ka märtsikuised etendused olid paari päevaga pea täielikult välja müüdud), siis  varakevade täitnud “Loomingu” ülevaade 2016. aastal Eestis ilmunud laste- ja noortekirjandusest (mis hõlmas 127 lasteraamatu läbilugemist, analüüsi ja 37 000 tähemärgilise artikli kirjutamist selle kohta … mis on umbes 20 lehekülge lausteksti). Millalgi selle vahepeal kirjutasin ka lastefilmistsenaariumi esimese versiooni ja aprillis ootasime sellele arendusotsust … mis tuligi, ning sealt edasi kuni siiani olen kirjutanud veel kuus selle stsenaariumi versiooni ehk kokku seitse drafti. Praegusega lähen järgmisse töötuppa Berliini veebruaris, ja siis pärast seda oodatakse mult veel ühe drafti kirjutamist umbes maikuuks, kui see stsenaariumiprogramm Cannes’is lõpeb. Märtsikuus oli sügistalvel Lutsu teatrile kirjutatud “Kalevipoja” esietendus. Kukkusin õla haigeks, aga paranesin õnneks ära.

Kevadine ehitustöö tõi meie suurele vanale aidale uue otsaseina. Sügisene ehitustöö tegi köögi sisseseade tänapäevaseks ja käepäraseks. Veel enne kevadet saime abihoonete koristamise ja korrastamisega suure sammu edasi, ning vana pullilaut, mis on nüüd meie puukuur, sai vabastatud mädanevatest laelaudadest ja nende peal pööningul aastakümneid kõdunenud heintest. Sel aastal oli plaanis veel tiigile uus supelsild teha lasta, aga raha sai enne otsa. Ning samuti on nüüd juba uude aastasse edasilükkunud teeäärse kuivati otsaseina kinniehitamise projekt, sest palgiehitusmehel polnud siis sügis otsa ega talve esimesel poolelgi oma suurehituste kõrvalt aega selle tema jaoks väga väikesemõõtmelise ehitustööga tegelda. Aga plaan on ikkagi plaan ja see kuivati sein on nüüd järgmine asi, mis siin ehitatakse. Tiigi sillaga vaatab veel.

Aiarindelt: külm ja vinduv kevad, külm ja vihmane ja vinduv suvi, hukas kapsataimed ja muu … aga see-eest rajatud talvise silmarõõmu ala köögiaknatagusele platsile, paraadpeenar lõpuni tehtud ja keldrimäe majapoolne osa istutuste alla pandud, pargi hakatus istutatud ja nulgudetagune varjupeenra osa lõpuni haritud ja kah täis istutatud. Lõkkeplatsi äärde jääv kiilukujuline osa 2016. aasta sügisel üles künda lastud “uudismaast” sai kah istutusalaks tehtud, muudkui püsikud ja kääbusokkalised. Ning meie uueks ning siledaks tehtud lõkkeplatsil ja murumängude alal (ehk okasaias, nagu ma seda võib-olla edaspidi kutsuma hakkan) sai sel suvel juba nautida värsket ning rammusat pehmet muru tasaseks silutud maal.

Suviste aiategemiste kõrval oli muidugi stsena, stsena ja veel rohkem stsena.

Õnneks kukkusid ära “Saladused”, mille tellimust Kanal2 ei pikendanud, ja “Suletud uste taga” vähendas end kahelt hooajalt aastas ühele, mis tähendab, et senise 24 episoodi asemel aastas kirjutan nüüd 12. Vedas, sest vastasel korral ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin selle kõigega jõudnud.

Suvel sai alguse sisse ka mu lugemiku koostamine. “Pintsu ja Tutsiku lugemik 5. klassile”. See on ka väga, väga palju tööd tähendanud. Kaheksast planeeritud teemaplokist tänaseks päevaks on valminud seitse – aga seda õnneks mitte minu süül. Et meie lugemiku ülesehitus käib mööda Eesti suuremaid teemakeskusi, siis selle viimase teemakeskuse külastamisega detsembris jäime jänni, sest toimetajaga ja teemakeskusega ei saanud aegu klappima enne kui nüüd jaanuari alguses. Ja te ei kujuta ette, kui palju aega võtab lasteraamatute lugemine lugemiku tekstikatkendite ja juttude leidmiseks …

Sügisel oli stsenaga koolitussessioon Poolas, sealt tagasi tulles kohe oli tarvis Pokumaale jõulunäidendit. Kirjutasingi. Selle etendused olid detsembris, ja sama tükki mängitakse kindlasti ka järgmisel jõuluajal. Nii et kes see aasta ei näinud, peavad nüüd 11 kuud kannatama.

Õige, millalgi kevadsuvel kirjutasin veel ühe väikese lasteraamatu kah. See ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses juba üsna pea, veel sellel talvel, ja Katrin Ehrlichi imeliste piltidega.

Ma kindlasti olen midagi oma selle aasta tegemistest nüüd ära unustanud, aga pole viga. Küll ma täiendan, kui midagi põrutavat veel meelde tuleb.

Igatahes nii möödusid külmad, kuid see-eest usinad kevad ja suvi, ning vihmane sügis, mis täitis mu keldri püsivalt umbes poole sääre kõrguse veega. Kuni 1. detsembril tuli lumi maha ja jäigi. Kuni 25. detsembri sulani, mis kahe päevaga maa jälle paljaks tegi.

detsembrilumi.jpg

jõul17.jpg

Ma sain VÄGA suure jõulukingituse. Päkapikud olid millegipärast siiralt veendunud, et mul on oma vägevasse kööki nüüd vaja ka mikrolaineahju. ja tõepoolest. Ma enne ei teadnudki, et mul seda vaja on, aga nüüd, kui see ikka 4 – 5 korda iga päev jälle huugama pannakse, saan sellest asjast aru küll. Oli tõesti vaja.

kink.jpg

Käisime kambaga külas piparkooke küpsetamas.

piparkoogiõhtu.jpg

piparkoogitegu1.jpg

Aga Läänemaal oli jõulude aeg täiesti ilma lumeta. Õhtul surnuaeda küünlaid viia oli ilus sellegipoolest.

Leedikülas.jpg

Aastavahetuse veetsime paari sõbraga meie pool, aga vahepeal Elvas teises külas ka. Moldaavias, nii-öelda. ja käisime järve ääres ilutulestikku vaatamas. Ma pean ütlema, et Elvas oli jahmatavalt kaunis ja suurejooneline linna-ilutulestik. See kestis tervelt 10 minutit ja oli selline … kuidagi väga läbimõeldult üles ehitatud ja komponeeritud. Väga, väga ilus elamus oli. Kahjuks meie tehtud armetud fotod seda ilu edasi anda ei suuda sugugi.

ilutulestik.jpg

Uue aasta algul käisime toimetajaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses. Ikka oma lugemiku tarbeks materjali kogumas. Tõeline steampunk.

mootor.jpg

puur.jpg

lülitid.jpg

Kohtusin üle hulga, hulga aastate oma armsa kursuseõega Tartu kunsta päevilt … ja küll meil oli tore. See kohtumine ja külaskäik tegid mu nii õnnelikuks!

Ning siis oli tädi Tötsu kümnes sünnipäev. Väikse kurbusega segatud rõõm. Kurbusega sellepärast, et koera kümnenda sünnipäeva paiku hakkad mõtlema, kui ülekohtuselt väike eluiga neile inimese kõrval ikka on antud … ja et koosolemise aega on nüüd rohkem seljataha jäänud, kui ees on.

Tegin talle tordi. Hakklihavormist põhja, maitsestamata vahukoorest ja justutükkidest katte, ning riivjuustu vahele ka. Suitsuvorstist on number kümme.

tort.jpg

Siin tudub juubilar koos Kataga. Diivani peale ronib ta küll üliharva, aga vahel siiski … ja ma ei aja ära ka, sest ta on nii armas, kui ta seal on.

Tötsu ja Kata.jpg

No ja siis on uus aasta jätkunud sedaviisi, et sain viirusega pihta. Pole hullu, läheb üle. Õnneks see ei ole see tapjaviirus, päris gripp või Siberi katk, mis siin Otil oli. On sihuke tavaline tativiirus. Küll üle läheb.

tudu.jpg

Muide, kuuse viis Ott pühapäeval välja.

Lõpetuseks … kui sellest 2017. aastast veel rääkida … Kolm kurba matust oli sellel aastal. Üks murdis õige lähedalt. Olgu nende heade inimeste uni ilus ja rahulik.

lilled putlis.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

On vaikseks võtnud

Olen olnud peaaegu kuu aega blogikeskkonnas vait. Kuigi mu töine elu on edasi veerenud täitel tuuridel ja selle kuu aja sisse on mahtunud kahe minu teatritüki esietendus ja mõned huvitavad käigud ja palavikulised lume-eelsed istutustööd. Aga see kõik on korraga justkui kaotanud oma tähenduse, sest.

Sest kolme nädala eest lahkus üks inimene, kes oli mulle väga armas. Selle pühapäeva hommikul, kui midagi veel juhtunud polnud – see välk lõi sisse alles õhtul – lugesime hommikusöögilauas oma raamatuid, ja vahepeal lugesime teineteisele ette, ja nii juhtus kuidagi, et tol hommikul oli Ott oma lugemisega selle koha peal, kus Vanaema Weatherwax sureb. (Sest juba kaua aega armastab meie perekond tulihingeliselt Terry Pratchetti Kettamaailma-raamatuid, eriti Tiffany-seeriat nende hulgast.)

“Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

Siis hakkas pimedus rääkima.

ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

“Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORD KOHTUNUD …

“Lugematu arv kordi, härra Vikatimees. Noh, viimaks said mu kätte, vana sindrinahk. Mul olid nii mõnedki head ajad, see on selge, ja ma polnud kunagi selline, kes ennast esile upitaks või hädaldaks.”

MA OLEN TEIE ELUKÄIKU HUVGA JÄLGINUD, ESMERALDA WEATHERWAX, ütles hääl pimeduses. Ta oli kindel, aga eriti viisakas. Kuid nüüd oli tema hääles küsimus. PALUN ÖELGE, MIKS TE RAHULDUSITE ELUGA SELLEL IMEPISIKESEL MAAL, KUI TE OLEKSITE VÕINUD SAADA ÜKSKÕIK KELLEKS SELLES MAAILMAS, NAGU TE TEATE?

“Maailmast ei tea ma kuigi palju; kuid oma maailmaosas sain ma tavaliste inimeste jaoks väikesi imesid korda saata,” vastas Vanaema teravalt. “Ja ma pole kunagi tahtnud tervet maailma – ainult osa sellest, väikest osakest, mida ma saaksin hoida, mida ma saaksin tormide eest kaitsta. Sa mõistad, et ma ei pea silmas mitte neid torme, mis taevast tulevad: on ka teistsuguseid.”

JA KAS VÕIB ÖELDA, ET TEIE ELUST ON OLNUD LANCRE’I JA SELLE ÜMBERKAUDSETE TERRITOORIUMITE ELANIKELE ABI?

Hetkelise pausi järel vastas vanaema Weatherwaxi hing: “Noh, ma ei taha kelkida, kõrgeauline, aga ma arvan, et ma olen inimesi hästi kohelnud, vähemalt Lancre’is. Territooriumites ei ole ma kunagi käinud.”

EMAND WEATHERWAX, “TERRITOORIUM” TÄHENDAB, NOH … PIIRKONDA.

“Aa, selge,” ütles Vanaema. “Ringi olen ma küll omajagu liikunud.”

TE OLETE ELANUD VÄGA HEA ELU.

“Aitäh,” vastas Vanaema. “Eks ma tegin, mis sain.”

ROHKEMGI, KUI SAITE, vastas Surm. JA MA OOTAN PIKISILMI, KUIDAS TEIE VALITUD MANTLIPÄRIJAL LÄHEB. MA OLEN KA TEMAGA KOHTUNUD.

“Igatahes on ta hea nõid,” ütles Vanaema Weatherwaxi vari. “Selles osas pole mul mingeid kahtlusi.”

TE VÕTATE SEDA VÄGA RAHULIKULT, ESME WEATHERWAX.

“Eks see on muidugi ebamugav, loomulikult, ja see ei meeldi mulle sugugi, aga ma tean, et te käite samamoodi kõigi juures, härra Surm. Mingit muud võimalust ju pole?”

JAH, KAHJUKS MITTE. ME KÕIK HÕLJUME AJATUULTE KÄES. KUID TEIE KÜÜNAL, EMAND WEATHERWAX, HUBISEB ENNE KUSTUMIST VEEL MÕNDA AEGA – VÄIKE TASU HÄSTI ELATUD ELU EEST. MINA NÄEN NIMELT KAALUSID JA TEIST JÄI MAAILM MAHA PALJU PAREMANA, KUI TE SELLE EEST LEIDSITE, NING KUI MINULT KÜSIDA, lausus Surm, SIIS EI SAA KELLETKI OODATA ENAMAT …

Polnud mingit valgust, midagi, mille järgi orienteeruda, ainult kaks tillukest sinist tulukest, mis hiilgasid Surma enda silmakoobastes.

“Noh, see retk oli vaeva väärt ja ma nägin teel palju imelisi asju, muuhulgas ka sind, mu usaldusväärne sõber. Kas lähme nüüd?”

EMAND WEATHERWAX, ME OLEME JUBA LÄINUD.

/ – – – /

Ja kaugel, mõeldamatus kohas, saduldas üks vikatiga kogu, tuleb öelda, et üsnagi nukralt, lahti valget hobust.”

Ma olen alati mõelnud, et aiandus on nõidusele väga, väga lähedal.

Elle kuju1.jpg

 

Töö lastega

Täna astusin hommikul kell kaheksa rongi peale ja õhtul kolmveerand üheksa koduuksest sisse, vahepeal veetsin Tallinnas intensiivse tööpäeva ikka selle meie koleda lastefilmi asjus.

Nimelt oli meil esimene casting’voor. Me otsustasime meeskonnaga õnneks, et ei tee avalikku casting’ut, sest mitme- ja mitmesaja lapse äravaatamine ning kõigi nende emade küsimustele vastamine, lepitamine ja lohutamine tundus liiga suur töö.  Seepärast lähenesime koolide draamaringide ja laste teatristuudiote kaudu. Ning täna vaatasime ära kaks rühmatäit lapsi, kummagi rühma testimiseks oli aega kaks ja pool tundi. Teatripedagoog pani nad tegema uskumatuid asju, ma imetlesin lihtsalt sajaga, kuidas ta lastega töötab!

Aga nagu ikka – ma kohe ei oima asjadest pilte teha. Hea, et mulle teise rühma ajalgi meelde tuli.

casting.jpgcasting1.jpg

csting.jpg

Meie operaatorile meeldib, mis ta kaamera näeb:

operaator.jpg

Järgmine casting’useltskond tuleb meie ette millalgi novembri keskpaigas, nii et seni on aega mõtteid koguda.

Aga täna pidasime pärast väikese koosoleku, kus vaatasime oma selle päeva tulemused üle ja langetasime otsused, kellega edasi tegeleme, ning pärast seda istusime režissööriga ja arutasime Poolas juhendajate poolt tehtud ettepanekuid oma stsenaariumi edasiarendamise kohta. Ta aitas mul mõneski asjas selgusele jõuda, ja igatahes tunnen ma end selles suhtes nüüd üsna kindlalt, et kuidas ja kuhupoole edasi liikuda.

Aga seal Telliskivi loomelinnaku majas, kus meie üritus aset leidis, oli imeilus taimesein. Väga hästi hoolitsetud pealegi. Suurepärane näide vertikaalhaljastusest. Uurisin natuke selle asja ehitust ka. Taimed on istutatud paksust vildist seinakatte mullaga täidetud taskutesse. Selle paksu vildi all vastu seina on mingi niiskust tõkestav plastmaterjal. Valgust saavad need taimed aga ainult lampidest – ja pole häda midagi! Ma ütleks, et kodudes akende peal kasvavad taimed pole kah enamasti nii heas vormis, kui on need taskutaimed.

taimesein.jpg

 

Köögi eri: 19. sajandist tänapäeva

Mul on nüüd tänapäevane köök. Mul on jälle ori, kelle nimi on Hugo ja kes peseb nõusid nurisemata ning hoolega, samuti on mul praeahi ja elektripliit. Mul on kivivalamu ja meie kunagise taluallee 20 aastat tagasi mahavõetud tammede plankudest nüüd teha lastud töötasapind köögis. Mul on mõned uued ja täiustatud elektrilahendused ning isegi vaheuks toa ja esiku vahel avaneb nüüd kergesti ja sujuvalt, ilma et oleks vaja põlve või puusaga lahti ja kinni peksta.

Nii et on põhjust rahul olla.

Tom tegi imesid ja meie olemasolevad köögikapid olid pärast läbimõeldud ümberehitust nõus endasse mahutama kõik, mis ma tahtsin. Pealtnäha on pilt nagu enne … peaaegu …

kinni.jpg

Aga:

lahti.jpg

Ahjukapi peits ei jäänud peale päris õige tooniga, aga mis me norime.

ahi1.jpg

ahi.jpg

Olgu sõber Tom ja Ott ja teised sõbrad ja abilised tuhandest tänatud.

Aga üks käik oli mul enne seda köögimöllamist ju veel. Käisin esinemas Laiuse koolis ja pärast seda põikasime läbi Valgeansolt. Seitse sealt toodud püsilille on ammugi istutatud, aga seal müügiplatsi veeres tehtud pilte ma polegi veel näidanud.

valgeanso3.jpg

Valgeanso.jpg

Valgeanso1.jpg

Ning muidu on lugemik, lugemik, lugemik … Olen lõpetamas vee-elu ja meresõitu käsitlevat teemaplokki, kindel plaan on  enne Poolasse filmitöötuppa sõitu sellega ühele poole saada. Ning samaks ajaks on mul tarvis veel ka üks laste muinasjuturaamat ära toimetada. Adapteeritud romantilised lood suurest maailmakirjandusest.

Ning ma pole linkinud oma paari viimast arvamuslugu, mis Lääne Elule on tehtud. Üks räägib laste kodusest koolitööst ja teine erikoolides sündivatest pahandustest.

 

 

Kaos on korra ema

Mu elus valitseb kaos, aga sellest sünnib kord. Enne lihtsalt on hullult möllamist. Ja nipitamist. Sest ühest küljest on olukord selline, et tuleb tegelda.

tomat.jpg

oasaak.jpg

oad.jpg

paprikad purgis.jpg

Aga samal ajal samas kohas teeb sõber Tom võlutrikke, et standardmõõtudega kasti sisse mõeldud nõudepesumasin (45 X 60 cm) hakkaks mahtuma meie väga ebastandardse monoliitse köögimööbli sisse (algsesse ruumi suurusega 35 X 52 cm; ning praeguse seisuga see köögimööbel enam monoliitne ei ole). Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga …

lammutus.jpg

 

auk sisse.jpg

suur auk.jpg

masin.jpg

plate maas.jpg

uus plaat pikiproov.jpg

uus plaat proov.jpg

Ning Ott meisterdab praeahju kappi.

Ott nikerdab.jpg

ahjule proov.jpg

Ja siis muidugi need kaablivedamised, üle pööningu ja seinte seest (kuni selgub, et kipsi alt läheb risti üle seina veel miskine pruss, kust kaabliga enam mööda ei pääse ja siis tee mis tahad) …

Loomulikult õnnestus korra ka vanasse kaablisse puurida. ma olen aru saanud, et see on üsna tavaline protseduur.

juhtmega.jpg

Aga mina muudkui hoidistan ja lippan keldri vahet. Pärast hiljutist pikka vihmaperioodi seal muidugi lainetab. Juba välimise trepi alumisel astmel.

ujub jalad.jpg

Aga keldriruumi läheb ju veel kaks astet madalamaks ja ilma Oti kõrgete kummikuteta ma sinna üldiselt praegu ei pääsegi.

vesi.jpg

Selle veeprobleemi lahendamise peale aga kavatsen ma mõelda alles ületuleval aastal või umbes nii. Õnneks hoidisepurke riiulites see sesoonne uputus ei mõjuta.

Küll aga on nüüd ilmselt kõigile üheselt mõistetav, miks mu daaliajuurikad sel talvel siin keldris ära hallitasid. Mul endal lihtsalt on veidi raske taibata, miks ma nii loll olin ja nad sinna panin.

Ja siis ma muudkui kirjutan oma lugemikku aina edasi, sest järjest kiirem on sellega juba.

 

 

 

 

Paprikad. Ja Võhma Juurikas

Selle suve vinduv jahedus tähendab, et esimese tõsise ämbritäie tomateid korraga sain ma korjata alles septembri algul. Kuigi kausikaupa on neid tuppa saanud tuua ikkagi juuli algusest alates, siis tavapärane punaste tomatite uputus, kus läheb meeleheitlikuks sissetegemiseks, on saabunud alles nüüd.

tomatid.jpg

Samas lavakurkidega hakkab juba asi lõpule jõudma. Lavad on mul paraku pisikesed ja madalad ning mingist hetkest alates suvel neid enam sulgeda pole võimalik, sest lömastaksid muidu vohavad kurgitaimed ära. See tähendab, et umbes alates juuli algusest on mu kurgitaimed ilmale valla. (Samas enne seda aega kaitseb lava kaaneklaas taimi siiski niivõrd, et külma ligi ei lase ning annab noortele taimedele kasvuks ja viljakande alguseks vajaliku stabiilse soojuse.) Tavaliselt pole probleemi olnud. Sel aastal aga läks augustis kurkide jaoks ilm juba sedavõrd jahedaks, et nad asutasid end lõpetama. Nii kollased pole mu kurgilehed septembri alguses veel enne olnud. Ja ma usun, et see saak, mille korjasin ja hapendasin eelmine nädal (umbes 3 liitrit) jääb tõenäoliselt sel aastal viimaseks.

Kõigil olevat kurgiga see aasta kehvasti, nii et ma olen isegi õnnelik, et oma 20 liitrit keldrisse sain marineerida, värskeid hapukoorega salatiks lõigata ning kohe söömiseks paar pütitäit suviseid värskeid hapukurke teha. Ja on ka väga hea, et eelmise, hullumeelselt hea kurgiaasta vilju on mu keldris marineeritune kah veel oma 10 purki alles. Nii et talve lööme vastu. Ning minu 12 kurgitaime strateegia pädes selgi aastal. (Olen välja rehkendanud, et meie tillukesele perele on 12 kurki avamaal õige ports. Isegi kehval saagiaastal saab suvel süüa ja sisse teha omajagu, ning saagirikkal aastal jääb varukski või sõpradele jagamiseks.

Paprikatega on samamoodi kui tomatitega. Jaokaupa, grillile ja söögitegemiseks olen neid suvi otsa tuua saanud, aga massiline värvumine käib siiski samuti alles nüüd, sügise hakul.

paprikad.jpg

Paprikate sordivalikuga olen  rahul. Hea, et külvasin omajagu ka neid kõige varasemaid, mida paljud põlgavad õhukese viljalihakesta või lihtsalt väiksuse pärast. Ometi on just need varaseimad sordid praegu need, mis on ka massiliselt valmis, üksikud vaid rohetavad veel.

Oda …

Oda.jpg

… on väikese viljaga ja õhukese kestaga. Ka ilus lilla värv kaob kuumtöötlemisel ära, järele jääb selline ebamäärane beežikas-hallikas. Aga selle sordi mõte minu jaoks on see, et ta on varaseim. Korjasin esimesed Odad juba jaanipäeva paiku juuni lõpus. Isegi enne veel, kui tomateid hakkas saama.

Teine väga varane sort on Cynthia F1, pildil need valkjad kaunad.

Cynthia F1.jpg

Viljad on väiksema- ja õhemapoolsed, kuid juba tükk tüsedamad kui Oda. Ka valmimisaeg on nädala-paari jagu pikem. Cynthiaid söön umbes juuli esimese dekaadi lõpust alates. Nad on magusad ja mahlased. Söögi- ja sissetegemisel säilitavad oma värvi.

Hilisem lugu on juba Hamik. Need on need oranžid väiksemad.

Hamik.jpg

Hamik on magus ja samuti tüsedama viljalihaga paprika. Keskvalmiv. Ta on küll väikest mõõtu, kuid see-eest ei ole tal peaaegu üldse seemneid sees. Nii et kes armastab marineerida paprikaid tervena, siis palun, Hamik on selleks täpselt sobiv ja särab ka purki tehtuna nagu oranž päike. Söögitegemisel meeldib mulle, et temast saab vahvaid rõngaid lõigata, sest ta on kujult selline sale ning seemneid pole seest kätte saada ju tarvis.

Kollane Patricie on suur ja tüse, paksu viljaliha ja mõõduka seemnehulgaga jurakas.

Patricie.jpg

Keskmiselt hilisepoolse valmimisajaga, ma ütleks. Näete ise pildilt, et rohelist triipu veel peal. Maitsev. Magus. Mahlane. Kipub aga liiga valminuna kasvuhoones mädanikku külge võtma, nii et ärakorjamisega hilineda ei tohi.

Kõige haledam lugu on tavaliste punaste paprikatega – need kõige levinumad, kuubikukujulised tüsedad. Ma ei tea, mis sort mul see aastal on, sest õigel ajal ma avastasin, et mu punase paprika seeme on otsas, ja siis otsustasin hiljem taimed lihtsalt osta – ja ostsingi. Suvalised. Müüja ütles, et on need kõige tavalisemad punased, mida kõik kasvatavad. Noh, ma siis kasvatasin ka. Võite neid rohelisi punne näha järgmisel pildil all vasakul. Värvi võtmas ei ole neist praeguse seisuga ühtegi.

võrdlus.jpg

Nii et järgmisel aastal ma hoolitsen, et mu seemnekarbis oleks hiljemalt jaanuari lõpuks inventur tehtud ja uued seemned tellitud, sh mõistlik punase paprika sort minu enda valikul.

Aga kogu selle tomatite ja paprikatega mässamise vahepeal toimus ju ka Võhma Juurikas. Neil oli väga ilus ja informatiivne plakat, mis ütleb põhimõtteliselt kõik ära, mis seal toimus.

Võhma sügislaat.jpg

Mida selle kavalehe peal kirjas ei ole, on aalujate mitteametlik minikokkutulek, mis spontaanselt ja kogemata seal iga aasta aset leiab. Selgi aastal oli meid kohal umbes tosinane kamp, tegime koos piltigi – aga teiste inimeste nägude nettipanemine on kahtlase väärtusega ettevõtmine, üldiselt ei peeta seda viisakaks ega kenaks, ja sellepärast ma neid meie pilte ei näita kah. Ja muid pilte ma justkui ei taibanudki teha, sest tormasin ringi nagu peata kana – kuid seejuures väga eufooriline kana – kõikide nende taimemüüjate platsikeste, potikeste ja tutsude vahel.

Ning kui ma lätlastel nägin müügil oma suhteliselt ammust unistust (mida ma absoluutselt ei lootnud kuskilt laadalt leida) – valget mändi ‘Louie’ (mida Eestis mulle teadaolevalt ainsana pakub Nurga puukool ja minu taime-eelarveid ületava ropu raha eest), siis läksid sõna otseses mõttes mu jalad kõigepealt nõrgaks ja järgmisel hetkel hakkasid kekslema nagu viieaastasel.

See ta on, see imemänd.

Praegu on ta oma suvekarvas – nagu liikluspolitsei helkurvest. Külmade saabudes peaks ta muutuma soojaks kuldkollaseks, aga eks me seda näe. Tema okkad on siidjad, pikad ja pehmed. Ta näeb välja nagu … mänguasi. Mängumänd. Istutasin ta maha sinna, kuhu algusest peale teda igatsesin – lõkkeplatsi eesserva otsekui väravapuuks, nii et tema vastasmängija umbes kuue-seitsme meetri kaugusel on vaher ‘Drummondii’.

Nüüd ma silitan teda iga kord, kui pesunööridele pesu lähen viima või kui sealt sületäiega tulen, iga kord, kui lõkkeasemele põletusprahti kärutan ja tühja käruga tagsi tulen; iga kord, kui sinna sektorisse satun ja üleüldse.

Ma ei tea, miks oma kallisaaret siin kodus ometi ei pildistanud. Luban, et homme teen seda. Aga ta on veel väike. Umbes 30-sentimeetrine. Talle lubatakse erinevate internetiallikate teatel lõppkõrgust 2,5 – 4 m. No küll me näeme.

Aga peale selle imemänni tõin Juurikalt ära siiski veel üht-teist. Elupuu ‘Crimson Beauty’, roosa marjaga lumimarja ‘Amethyst’, lilla ja telliskivipunase õueselava aed-krüsanteemi, ruudulise sügislille, jaapani koptise, madalakasvulise jaapani ülase, kelle nimi algas –Pretty lady …?’, vitshirsi ‘Squaw’, ja aedhortensia ‘Little Lime’.

Ning meil oli koos sõber-aalujaga sinna ja tagasi üks väga tore ühine sõit!

Võhmast tagasi.jpg

 

 

Teel ja teoksil

Nädalavahetusel jälle sõitsime. Läänemaale. Mu vennal oli tähtis ümmargune sünnipäev. Ma olen küll igasugusest ringipaarutamisest praeguseks juba tohutu väsinud, aga seda sünnipäeva ei saanud küll ignoreerida. Nii me siis võtsime oma tädi Tötsu ja lapse ja läksime jälle. Tee peal tegime paar peatust ka, sest see sõit on siiski päris pikk.

teel.jpg

Ema pool õitsevad floksid. Ma ei tea, mitukümmend aastat need juba samas kohas on. Mina mäletan neid nii kaua, kui mul mälu üldse ulatab.

floksid.jpg

Ja peopidamiseks on sellised telgid ja kiirguslambid suurepärane leiutis. Ausalt öeldes halba ilma ei märganudki! (Kuigi tegelikult sadas terve õhtu vihma ja väljaspool telki oli päris vilu.)

telk.jpg

Enne sõitu ja sünnipäeva jõudsin aga kodus natuke aiatöid ära teha. Oletatavasti olid juba varem üles võetud küüslaugud varjualuses juba piisavalt tuuldunud ja kuivanud selleks, et need kastiga nüüd tuppa soemüüri äärde viia …

küsla.jpg

… ja sibulad peenrast üles võtta ning asemele panna. Las tuulduvad ka. Ehk annab korra neile päikestki peale.

sibul.jpg

Kuuest eelmise perenaise roosist, mis ma siin juulikuus ümber istutasin, on neli täitsa kindlasti kasvama läinud, üks näitab õitki – ja ma olen selle õiega väga rahul. Väga hea, et ma need roosid suurte okaspuude alt välja tõin, nüüd ehk jaksavad edaspidi õitseda ja kasvada.

roos.jpg

Ja ajalugu ilmutas ennast jälle.

Vändra kandist saadeti raamat, mille jaoks selle koostamise ajal küsiti ka mu vaarisa mälestuste katkendeid. Need on nüüd sinna ridadesse raiutud.

rmt.jpg

Ja huvitaval kombel täpselt selsamal päeval, kui saadeti raamat, sain ka teise vaarisa Ferdinandi puudutava saadetise.

kiri.jpg

Välja on tulnud veel teinegi kiri tema Austria vangipõlvest I maailmasõja ajal. See on sattunud ühe kollektsionääri kätte, kes mulle fotokoopiad saatis ja natuke rohkem infot tahab – aga ma pole jõudnud talle veel vastata. Sest see eeldab teise kõvaketta pealt fotode otsimist ja mul pole lihtsalt aega olnud.

Huvitav, palju neid tema Punase Risti kaudu vaaremale saadetud kirju veel ringlemas on? Mõnda aega tagasi ostis täditütre pere ühe oksjonilt perekonda tagasi – sellest kirjutasin tookord ka selles blogis. Aga tuleb välja, et see kiri polegi üksik. Neid on ringlemas veel. Kelle käes? Kus kohas? Kuidas ja millal need vaarema sahtlitest rändama läksid?

Ja samas vaimus edasi

Sotsiaalsuse laine kestab.

Juba järgmisel päeval pärast eelmise postituse kirjapanekut külastas meid elektrik (ise kutsusime, sest köögis planeeritavate mudatuste sisseviimine eeldab juhtmevedamis- ja ühendamistöid), kui elektrik oli lahkunud, tuli läbi meie loomaarst, kellel on Otiga üks joonistamisdiil, ja pärast loomaarsti tuli juuksur, kes meie kõigi kolme sonksid taas korda lõikas. (Aga rahu – mu krunn on alles, lasin võtta ainult nii 10 cm otstest, hesõnaga pealtnäha pole midagi muutunud.)

Ja järgmisel päeval oli vaja minna remontivatele sõpradele üht tööriista laenuks viima.

remondikülas.jpg

Ning teise perre perenaisele palju õnne sünnipäevaks soovima.

Auli lilled.jpg

Neil on peaaegu õue peal nüüd sihuke aiaskulptuur. Jumal tänatud, et me enam linnas ei ela. Linnas poleks me keegi millegi sellise eest kaitstud.

kraana.jpg

Ning siis oleme mitu raksu Lendava viimasest puusaagimiskohast lehtpuu-saepuru toomas käinud. See saagimine toimus tal sellise maja õue peal. Arvake ära, mille jaoks selline maja on?

puukoda.jpg

See on puidutöökoda. Ja seal tehakse niisuguseid aiapaviljone (muu hulgas).

puukoda aknast.jpg

Ja mina olen vaimustusest kringlis, et üks puutöökoda ka selline võib välja näha!

Aga lehtpuu-saepuru (see juulikuine sats, mis me Lendava käest juba varem saime) kasutan ma niisuguseks otstarbeks:

tomatid.jpg

Praegu toodud saepuru jääb kottidega aiakuuri kevadet ootama. Mis ma septembris siin enam multšin. Saak ju peaaegu käes juba. Järgmise pildi peal on küll peamiselt suvikõrvitsad, aga lillkapsad ja brokolid ja nuikapsad on väga valdavas osas juba sügavkülma paigutatud.

saak.jpg

Istutasin siin nüüd Raplamaa aaluja poolt tassitud taimi. Peamiselt rändasid need uusasukad paraadpeenrasse. Panen pildi ka, aga sel aastal veel on see pilt sellise ebakohase värvigamma ja struktuuriga. Palju igasugust kribu ja suvelilli vahel. Tegelikult rändavad sealt kõik helelillad ja valged värvid minema. Ja sel aastal veel väiksed virvendavad laigud ja täpid peaksid teoorias muutuma järgmiseks aastaks juba sellisteks arvestatavateks laikudeks, mida näha ka on.

PP 30.8.jpg

Potistasin ka viimaselt külaskäigult saadud ubapõõsa tittesid. Ma küll ei tea, kuidas ma neid talvitama peaksin, et ellu jääksid. On ju ikkagi õrnakesed.

ubapõõsa tited.jpg

Ning kuivatan õlelilli ja parkjuuri. Talveks vaasi panna. Nagunii on siis see suveigatsus nii suur, et ehk lohutab natukenegi.

õlelilled.jpg

Ja siis ma arvan, et ma pole ammu juba ühtegi linki pannud oma kolumnidele Lääne Elus. Noh, ma siis ühe nüüd jälle panen. Räägib kuubikute vormimisest meie hariduses.

 

 

 

Külast tul’ ja külla läts …

Nii igatahes on mu viimased ajad möödunud. Üks igavene ringisahmimine käib kogu aeg. Igal pool tahaks enne külas ära käia, kui suvi päris otsa saab.

Tööasja mõttes sai lõppeva nädala kolmapäeval käidud Pivarootsis noorte kirjandussõprade suvelaagris kirjanduslikku matka läbi viimas. Koos Jaanus Vaiksooga. Kes järgneval pildil loeb kiviaia otsas luuletusi.

Jaanus loeb.jpg

Aga matk viis meid edasi veel mitmesse toredasse kohta, kus minagi sain lugeda, ja kus lastel toimus kõrgeima kivitorni ehitamise võistlus.

kivirand.jpg

torn.jpg

Palju looduse enda poolt multšitud pinnast ja okaspuid. Oo, mmm.

rand.jpg

Peatus abajas.

kaks plikat.jpg

Aga mis taim on see? Olen seda ennegi näinud, aga ei tunne millegipärast.

mis taim mere ääres.jpg

Laagrist viis õhtul meie tee edasi Läänemaale Tanskasse, kus sõprade suvilas kohtusime mitme armsa inimesega vanadest aegadest ja veetsime meeleoluka õhtu. Öösel ema juurde. Järgmisel päeval tagasisõidul aga turgatas mulle pähe, et seekord sõidame ju ilma tädi Tötsuta, järelikult on täitsa võimalik minna külla ühele peaaegu meie tavapärase trassi lähistel elavale aalujale, kes mind ammu, ammu, ammu on külla kutsunud, aga alati on meil ju see koer.

Seekord ei olnud.

Ülle.jpg

Kas oli kaelus-vaigulill?

Ülle vaigulill.jpg

Ja kareda päikesesilma sort …?

Ülle kare päikesesilm.jpg

See keldrimäetrepp meeldib mulle lihtsalt kohutavalt.

Ülle keldrimäetrepp.jpg

Ning sellel aalujal on olemas peale aia isegi omaenda muinaslinnus. Ehtne. Koos arheoloogide tehtud auguga.

Ülle linnuse kaevand.jpg

Ülle ringlinnus.jpg

Ja vanade võlupuudega.

Ülle puud linnuses.jpg

Igatahes koju jõudsime päris hilisõhtul alles, pimedas.

Ega järgminegi päev niisama tühja läinud. Juba hulga varem oli kokkulepitud Togrami aiasoppide (ja elutoa … ja kasvuhoone …) külastamine ju. Nii et pärast töötöötöö ärategemist õhtul me sinna põrutasimegi, olles eelnevalt Nõo tagant auto peale laadinud Lendava tekitatud väga väärtusliku künnapuusaepuru (et ma järgmine kevad ei peaks jälle murelikult rinda pistma küsimusega, millega ometi ogoroodinat multšida).

Togram.jpg

Togram1.jpg

Togram suur peenar1.jpg

Togram suur peenar.jpg

Togram KH.jpg

Togram KH sees.jpg

Nii et nüüd me näeme kõik, millistes mastaapides käib tomatite kasvatamine müügiks.

Mina ei saa aru, kuidas Togramid sellega veel oma töötöö ja majapidamise ja laste ja vana maja renoveerimise kõrvalt hakkama saavad. Igatahes nad on täitsa kindlasti kõige tublimad ja töökamad noored inimesed üldse, keda ma oma elus näinud olen.

Nii. Aga see pole veel kõik. Järgmiseks päevaks oli samuti külaskäik kokku lepitud. Sellele lisandus hommikul sõnumiga saadetud sünnipäevakutse samaks õhtuks ühte teise kohta. Oi jommaijoo…

Ma pole harjunud nii sotsiaalne tegelikult olemagi.

Aga me käisime külas oma peaaegu-lemmikkoerte ja nende perenaise juures. Peaaegu-lemmikkoerad sellepärast, et meie oma tädi Tötsu on siiski lemmik number üks. Aga tema järel tulevad kohe härra Nelson, Tita, Hanne ja Korts.

koerad.jpg

Chow-chowd tekitavad kuidagi iseäralikku joovastust ja eufooriat, kui neid kaisutada ja nende pehmes karvas pusserdada. Vahel nad ei lähe isegi eest ära selle peale. Saavad aru, et inimestel on ka vajadused.

Ühesõnaga, nüüd on vist ikka päris selge, et ka meie järgmine koer saab olema chow.

Ning nende imekoerte juurest sõitsimegi õhtul peaaegu otse edasi sinna sünnipäevale. Lille juurde. “Moldaaviasse”. “Moldaavia” tähistab meie kõnepruugis toda meie sõprade kodu. Sellepärast, et see on kuidagi … moldaavialik.

Aga ma ei pildistanud toda üritust. See oli kena rahulik perekeskne üritus, kus sai põhimõtteliselt öö hakuks lõualihased valusaks naerda. Nagu ikka Moldaavias. Nii et mul on väga hea meel, et Lill tegi mõne aasta eest õige otsuse ja Tallinnast Elvasse kolis, kus me mõistagi hoopis sagedamini kohtuda saame kui vanasti … see tähendab vahepealse paari aastakümne jooksul.

Aga kõige selle kõrvalt õnnestus mul kuidagi ogoroodinal lõigata oma kolm maasikapeenart puhtaks vanadest haigustunnustega lehtedest. Ma ainult loodan, et uued lehed jõuavad veel kasvada, enne kui päris talveks ära keerab.

Ja täna ma korjasin ära esimese laari aedube ja samuti nuikapsad, oad on blanšeeritud ja ootavad sügavkülma paigutamist, nuikapsastega tegelen edasi homme. Täna naksisin ka meie noore kuuseheki võrsete tippe tihedama harunemise huvides, köitsin kimpu õlelilli ja parkjuuri ning riputasin neid aiatuppa kuivama, et talvel tuppa suvehõngu tuua … ja rohgisin paar peenart. Ja käisime Tartus ja tõime ära mu tellitud nõudepesumasina, sest käsipesust mulle nüüd tõesti siiralt aitab.

Aga me lähme nüüd sauna. Head ööd!

 

Näidendite maailm

Veetsin kolm võimsat päeva Teatriliidu puhkemajas põhjarannikul, kus Kirjanike Liidu ja Teatriliidu koostöös toimus lavastajate ja dramaturgide suvekool, täis loenguid, töötubasid, analüüse, arutelusid, kontaktide loomist/vahetamist ja lõbusat ajaveetmist.

Teatriliidu puhkemaja.jpg

Ma olen ülirahul, et lasin Malinil end sinna kaasa meelitada (sest ma ju alguses üldse ei olnud vaimustuses sellest plaanist ega tahtnud lasta end oma introvertsest maailmast välja tirida). Kõige, mida ma võisin sealt saada, ma ka sain. Ning uut tuhinat, uut inspiratsiooni ning uut õhinat ennast hoopis rohkem proovile panna selles valdkonnas, kus mul senimaani kogemusi napib – lavadramaturgias.

Jõudsin koju eile õhtul kella üheksa ajal puruväsinuna, sõitsime enamiku teed pika äiksesefrondi all, mis tähendas teele lennanud oksi ja asfaldile murdunud puud, mis võttis meie tempo mõistagi oluliselt aeglasemaks, kui see muidu oleks olnud, ja vihm-vihm-vihm.

Ka meil kodus oli olnud ilmselgelt kõva sadu, sest sissesõidutee lainetas lombina. Mida ta muidu vihmaga eriti kunagi meie aja jooksul teinud ei ole.

Pea on ideid täis. Igast suunast, kuhu vaatan, vahib näidend vastu. Mul läheks nende kirjapanekuks ilmselt tervet kirjutajate brigaadi vaja, aga katsuks esialgu tagasihoidlikult ühegagi maha saada. Sellega näiteks, mille ma täna hommikul terrassil hommikuse kohvi ja sigarettide kõrval kahe tunniga algusest lõpuni valmis kavandasin. Kuigi tegelikult peaksin ma hoopis Mauruse lugemikuga edasi tegelema.

Aga ei, praegu ei saa. Ma kõigepealt siiski kirjutan selle näidendi ära.

Teatriliidu puhkemaja ümber on imeline põhjaranniku männimets ja õues väga noor haljastus. Sellised kujud on seal ka. Mulle tundub, et lavastajad ja näitlejad ise on vist kätt proovinud.

kujud.jpg

Ah jaa, kodu poole sõitma hakates põikasime kahe äikesehoo vahepeal Haljalasse sisse, et vaadata nende ilusat vana kirikukompleksi. Kirik pärineb 14. sajandist ja on kaheksatahulise torniga. Kahjuks näib väga kehvas olukorras ja õnnetu.

Haljala kirik.jpg

Haljala kompleks1.jpg

Haljala kompleks.jpg

Täna niisiis tegelen veel enese kokkukorjamise ja näidendiplaanidega, aiale viskasin hommikul vaid lühikese pilgu peale. Homme tuleb seal asi tõsisemalt käsile võtta, sest ära korjamist ootavad sellised põldoad.

oad.jpg

Sort ‘Windsor White’ või ‘Windsor Belyi’ või veel kuidagi kolmandat moodi, olenevalt seemnete tootjamaast. Ma ütlen, need on hiigelsuured.

Veidi hiljem:

Unustasin ennist kirjutada, et mu kojusaabumise päeval tõi Kõssa eriti kummalise jahisaagi: pardi.

Kahjuks jäi see kurioosum pildistamata, sest part elas ja oli nähtavate vigastusteta, mistõttu oli pildistamise asemel esmatähtis see õnnetu lind meie kassi käest kätte saada ja tiigi peale tagasi toimetada.

« Older entries