Sibullilledel külas

Lubage tsiteerida klassikuid: “Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!”

Minu tänane hommik möödus sibullillede maailma külastades. Eks ikka naaberküla sibullillekasvataja juures, sest seal näeb tõelisi imeasju.

Sinililled.

sinilill1.jpg

sinilill2.jpg

sinilill.jpg

Ülased.

ülane1.jpg

 

ülane2.jpg

ülane.jpg

 

ülane3.jpg

 

ülane4.jpg

ülane5.jpg

Püvililled.

püvilill5.jpg

püvilill6.jpg

püvilill4.jpg

püvilill3.jpg

püvilill2.jpg

püvilill1.jpg

eduardi püvilill.jpg

püvilill.jpg

punane.jpg

Sillad. Me kõik teame seda neetud sinist umbrohtu. Aga need!

 

silla2.jpg

silla.jpg

silla1.jpg

Üks imesilla, kelle liik mulle meelde ei jäänud, koos koerahambaga:

silla ja koerahammas.jpg

Juunod.

juuno1.jpg

juuno.jpg

Kirgaslilled.

kirgaslill1.jpg

kirgaslill.jpg

Ülimadal nartsiss. Jällegi, liik ei jäänud meelde.

nartsiss.jpg

Kui nüüd sügisel ometi kõik see nähtu meeles oleks, et neid ostma minna… Sest praegu paraku on peremehe müügiplats üliõhuke. Vaid adoonised, mida mul juba on niigi. Nii et tulin sealt tühjade käte, aga täienenud teadmiste ja nuumatud silmaga.

Kodus pikeerisin tomateid.

pikeerin tomateid.jpg

Ja Bauhofis käies ostsin omale lohutuseks kolm karukella.

karukellad.jpg

 

 

Advertisements

Isegi volber on aianduslikuks muutunud

Kui ma kunagi tormilistel nooruspäevadel (appi, see kõlab tõesti juba nagu saja-aastase jutt) kahekümnendates eluaastates ei kujutanud ette volbriõhtut ilma nõiaks kostümeerimiseta, meeleoluka ning ägedaloomulise hilisõhtu veetmiseta ning olulise väsimuseta järgmisel päeval, volbripäeval, 1. mail, siis ma pean tunnistama, et minu nüüdses eluetapis tundub hoopis meeldivam, kui seltskondlik õhtu ei veni liiga pikale ja järgmisel päeval täie energia ja elujõu juures olles ootab ees veel hunnik rõõmsaid üllatusi! Nagu täna!

Muide, eile me volbrituld ei teinud ega läinud ka kuskile, sest kui me sügavas videvikus võsa- ja aiatööd lõpetasime, olime nii väsinud, et ei jaksanud isegi oma lõket põlema panna ning otsustasime Otiga õige üksmeelselt tuppa suunduda ning veeta volbriõhtu ülejäänud osa diivanitel lamaskledes.

Täna hommikul ärgates ja kohvi kõrvale telefonist Facebooki sirvides avastasin sõber Vilepi teadaande, et ta müüb täna Konguta laadal raamatuid, ja nii sündis spontaanne plaan minna ja see laat ise ka üle vaadata ning lahutada raamatumüümise juures natuke meie lugupeetud kirjanikuhärra meelt. Et mul oli ühe siinkandi aaluja käest saada ka veel ports mõistlikul ajal külvatud tomatitaimi (mitte nagu minu omad, mis märtsikuise tohutu ajapuuduse tõttu alles paari nädala eest mulda said ja nüüd alles sõrmepikkusena esimest pikeerimist ootavad), sündis plaan, ootasin ära Oti ärkamise, viisin ta kurssi, siis veel toimetasime siin natuke tühja-tühja ja läksimegi.

Noh, laat oli päris väike ja pretensioonitu, nii et mis sest. Heikiga lõõpisime natuke aega, siis otsustasime tomatitaimede järele minna – aga tee pealt helistades selgus, et nende perenaine on kodust väljas ise ringi sõitmas ja tuleb alles poolteise tunni pärast tagasi. Helistasin siis ühele omakandiaalujale veel, kas saaksime seeaeg hoopis talle korraks külla hüpata, ja saime kuulda, et tema on omakorda teise omakandiaaluja juures külas, kus lisaks temale on veel Rahutu Rahmeldaja, Futu, Tii Pohlavars … ühesõnaga osa meie harvakohatavast Tallinna-rakukesest. Nemad tulnud ühe ühistellimuse taimi kohale tooma. Minul selles ühistellimuses küll osalust ei olnud, aga loomulikult kimasime Otiga sinna teise omakandiaaluja juurde, kus kõik teised ka nagunii juba külas olid, ja see oli üks lõpmata tore, rõõmustav, lendutõstev kohtumine jälle!

Esimene asi loomulikult olid taimekastid. Hakkab jälle pihta … ja kuigi ma ühistellimuses EI osalenud, olen ma ikkagi nüüd suure rõõmuga kahe epimeediumi, kollase täidisõielise priimula, koerahamba ja kirjulehelise iileksi värske omanik.

hakkabpihta.jpg

Ärkavad aiad on lummavad oma ootusärevuses ja värskuses. Kivila ja iirisepõld …

Kulbilohu.jpg

KulbilohuOtiga.jpg

Kulbilohukivila.jpg

Sealt sõitsime kogu kambaga edasi ühte ütlemata põnevasse kohta, mida hakkab peagi ümber kujundama ja kultuuristama ühe kolmanda osava omakandiaaluja käsi.

Tondilossi1.jpg

Ilm oli imeline, 21 kraadi ja päikesepaiste … Ma olen pool aastat unistanud sellisest ilmast!

Tondilossis.jpg

Krunt on fantastilise aiakujundusliku potentsiaaliga, seda ma ütlen. Anname viis aastat aega ja siis läheme imetledes õhku ahmima. Suurepärane koht. Kuid noh, paraku ka nurgataguse olemusliku kultuuri- ja vanarauakihistusega, mis enamiku vanema kinnisvara juurde kuulub. Aga nad saavad hakkama.

Ning lõpuks sõitsime kogu kambaga veel minu tomatitaimede järele.

Käo.jpg

Käo1.jpg

Ja seal on lummavad lavad. Mul on oma arbuuside jaoks ka midagi sellist vaja, umbes kolme. Sest meil on kogu aeg tuul, mis lõhub kevadel tehtud kiletunneli hiljemalt juuli alguseks laiali – vähemalt kolme hooaja kogemus on selline. Nii et ma hea meelega soetaksin arbuuside jaoks midagi kindlamat.

lavad.jpg

Kuidagi isenesest täienes mu saak seal peale tomatitaimede veel mitme tõhusa tükiga Prževalski kobarpeast. Ma usun, et neile meeldib mu tiigi ääres küll. Seal on paar lappi juba kaks aastat katte all olnud, vast on selle all keset naati ja nõgest moodustunud siiski paar lapikest, kuhu midagi istutada saab.

Nagu õhtul selgus, saigi. Kuigi kaevamisel ilmus siiski välja veel mõni ellujäänud naadijuur – pärast kahte suve vaiba all. Vat selline vilderjaldermann on siin.

 

Saime esimese äikese

Milline mõnus pühapäev. Mina mängisin mulla ja taimedega, mehed mängisid aidas pilli. Ja äikesetorm lähenes.

Pikeerisin esimese külvi kapsalisi, siis tegin kapsaliste teise külvi, lisaks veel basiilikut ja peterselli ja varssellerit. Puhastasin rabarbrite ja sparglite rea, kuhu metsikult jälle vilderjaldermanni sisse on ajanud. Fokin ja labidas ja mitu ämbritäit vilderjaldermanni juurikaid. Rabarbritel on pealegi arvatavasti üks kole haigus küljes, tegelikult hakkasin seda juba eelmisel aastal kahtlustama, aga nüüd muutun järjest kindlamaks. Aga ma teen sellel teemal postituse siis, kui taipan sümptomid üles pildistada.

Aga siis õhtu hakul saabus äikesetorm, mille tulekut on ka videost näha. Ja kui tuli, siis kangutas mu kasvuhoone ühe otsapaneeli lahti. Nii et ma pidin oma vaese abikaasa pärast vihma veel välja saatma seda parandama … peaasi, et terve kasvuhoone tükkidena üle põllu metsa poole ajama ei pane, eks.

 

 

 

Võsatöömõtted

Lõpuks oleme jõudnud sellesse varakevadesse planeeritud töö juurde, mida Oti pimesoolelõikus oma kuu aega edasi lükkas ja mis nüüdki veel mõne päeva vahepeal toppama jäi, sest mõlemad meil olemasolevad saed läksid puruks ja nende seisukorra kaardistamine ja uue sae hankimine nõudsid kah oma aja.

Jutt käib meie aia lõunaservast, mida tammedest köögiviljaaiani palistab vana vabakujuline sirelihekk. Hea küll, sirelid on toredad. Aga probleem seisneb selles, et aastakümnete eest ennast sellesse hekki sisse külvanud vahtrad (põhiliselt), pihlakad ja saared hakkasid sirelite kõrgust ületama juba paari meetri jagu ning on võtnud sirelitelt ära tiheduse, tugevuse ja jõu. Ja valgust loomulikult ka. Valgust hakkasid need järjest kõrgemaks kasvavad lehtpuud röövima muidugi ka meie kolm aastat tagasi istutatud noortelt õuna- ja kirsipuudelt, ning veel kolme aasta pärast arvatavasti poleks läbi nende tihedate võrade päikesevalgust ka meie akendesse enam jõudnud. Seetõttu oli selge, et sel olukorral ei saa lasta enam edasi kesta ja sirelihekk tuleb kõrgekasvulistest lehtpuudest puhtaks rookida, enne kui tõesti hilja.

Selle foto peal oleme heki puhastamisega peaaegu poole peal, tööjärg on vana suitsuahju taga, kust edasi kõrguvad üle sirelite nood noored vahtrad ja pihlakad.

sireliheki puhastamine.jpg

Nagu näete, võsa tuleb sealt HIRMSASTI. Ja sirelihekk, millest lehtpuuvõsa välja on saetud, näeb ootamatult hõre välja – aga nüüd on noortel võrsetel vähemalt ruumi kasvada ja ma usun, et järgmisel kevadel on pilt juba hoopis parem.

Iseküsimus on, kuidas edaspidi teostada nende mahavõetud vahtrate ja pihlakate järelkasvu üle järelevalvet, sest kindlasti hakkavad nad rõõmsalt võsu ajama ka edaspidi, ja äkki isegi hullemini kui enne, sest valgust on heki all nüüd oluliselt rohkem ja juurdekasv lõikusega ju samuti stimuleeritud.

Kas peabki iga kevadet alustama heki all oksakääridega ringi ragistades või on veel mõni muu võimalus? Kutsuda keegi kännufreesiga mees ja lasta tal need tüükad maatasa lihvida – kas aitab? Või katta need haralised kännutüükad vana presendiga ja vedada mulda raskuseks peale ja loota, et sealt läbi ei tule? Veel midagi?

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

Jeti on tagasi ja kohe Tallinna

Nii, meie hall Jeti on remondist tagasi ja jälle täie tervise juures. Arvel loetletud tööde nimekiri, mis temaga kõik tehti ja mis vahetati, on küll ootamatult pikk. Jääb mulje, et enne remonti sõitsime mitu nädalat ikka jumala puruks autoga ringi! (Aga ta ju ikkagi sõitis, ja õige hästi veel!)

Igatahes väga hea, et Jeti jälle kodus on, sest neljapäevast Tallinna-sõitu nüüd küll ei oleks tahtnud punase Käulaga teha, piisab meile nüüd mõneks ajaks Rakvere elamustest küll.

Tallinnas oli mul esinemine Nõmme gümnaasiumi kolmandate klasside öölaagris. Kujutate ette, mõnes koolis ei taha lapsed isegi ööseks ära minna. Ning kell seitse õhtul siis tuleb kirjanik ja loeb ja jutustab.

NõmmeG.jpg

 

NõmmeG1.jpg

Käisime ka Elina ja Joonas Sildrel külas, polnud neid tõesti ammu näinud ja nüüd oli põhjust minna ka – tuli välja, et mõniteist “Maailma naba” oli veel meie kätte jäänud ja Joonas vajas neid oma promomaterjalide hulka või reklaamkingitusteks või midagi niisugust. Nõnda viisimegi need ära ja peoga peale veel meie endi vahepeal ilmunud raamatuid ka. Ja Oti joonistatud aabitsa nende noorima lapse jaoks.

Ega too päev muud ei jõudnudki midagi, alles vastu südaööd jõudsime koju. Vahepeal oli kuller käinud ja ära toonud mu esimese blogiraamatu, mille ma lõpuks raatsisin oma blogi järgi teha lasta. Seni pole viitsinud või raatsinud või ma ei tea, mille taga asi oli, samal ajal kui suur osa kaasaalujaid reeglipäraselt lasevad oma blogi ka raamatukaante vahele köita. Ma tahtsin ju ka. Seda blogi on ikkagi ju terve dekaadi vältel peetud ja kogu mu tööelu ja ühiskondliku elu ja pereelu kümne aasta kroonika on selles. Ning kui internet või ka ainult WordPressi keskkond peaks ühel päeval ennast ära lõpetama, siis ei jää ju mu elukümnendist märkigi maha.

Nii et mina ka lõpuks lasin Blog2Prindil oma 2008. ja 2009. blogiaasta raamatusse raiuda. Olgu pealegi see üks ja ainus eksemplar, vähemalt ta on.

 

blogiraamat.jpg

Ning kui neil järgmine kord kampaaniahinnad on, siis tellin 2010. aasta raamatu, ja siis kunagi 2011. aasta oma ja nii edasi. Siis ei maksa ennast ühe korraga vigaseks. Sest tuleb välja, et mu ühe aasta blogipostitused võtavad selles A4-formaadis raamatus tervelt umbes 250 lehekülge.

Täna muidugi olin surmväsinud, nagu pärast laste ees käimisi ikka. Aga hommikul pidin tegema Cannes’i jaoks oma stsenaristika-töötoa materjale (uued sünopsised ja loglainid jne), ning pärast seda Lullamilla … ja siis ma magasin paar tunnikest, et õhtu õues mängides veeta. Sain ühe kasvuhoone eelmise suve saepurumultši välja veetud ja küüslaukudele laotatud ning välja kaevatud kasvuhoonesse multši alla tunginud vilderjaldermanni, st orasheina ja naati. Ning kobestatud kõik läbi. Kui jumal annab ja jõudu jagub, tahaks homme vaarikapõõsaste rea ära puhastada, vanad varred välja lõigata ja alt fokiniga vilderjaldermanni vähemaks rookida, et siis teise kasvuhoone kallale asuda. Ka see vajab puhastamist ja ka selle vana saepurumultš kuhugi mujale sokutamist. Vaarikad oleksid tänulikud.

 

 

 

Eile esinesime Otiga Rakveres

Eile oli ajalooline hetk: esinesime laste ees Otiga koos. Ott teeb seda üli-, no tõesti üli-üliharva, sest ta usub, et tunneb end esinedes väga halvasti ega saa sõna suust. Aga ka tema esinemisi tahetakse tegelikult üsna sageli, õigemini meie koosesinemisi, kus mina räägiks sõnast ja Ott räägiks pildist.

Seekord juhtuski täitsa ainulaadne lugu, et Ott nõustus minuga koos laste ette tulema ja näitama, kuidas ta oma graafikalauaga lasteraamatutesse pilte joonistab.

Meid kuulasid ja vaatasid Lääne-Virumaa koolide õpilased, kes olid osalenud Nukitsa hääletusel ja teinud oma lemmikraamatutest videoblogisid ehk vlogisid. Seega kirjandushuvilised lapsed. Spetsiaalne ja huvitatud publik. Ja väga tore oli neile rääkida ja pilte näidata.

Ottrakveres1.jpg

 

jooned.jpg

Minu kirjutatud raamatud ja Oti joonistatud raamatud ja Nukitsal koha saanud raamatud (kahjuks seekord mitte meie omad!).

stend.jpg

 

otiga.jpg

 

minuga.jpg

Nii et see esinemine oli ülitore, ja Rakvere raamatukogu rahvas ja lapsed on ka ülitoredad! Mis aga üldse tore ei olnud, oli see, et pidime sinna sõitma mitte oma turvalise ja stabiilse Jetiga, vaid hoopis vana punase Käulaga, kes nagunii kargab nagu kits, on peale selle talvega kuuris seistes uskumatult rooste läinud ja hakkas juba enne kohalejõudmist ühel möödasõidul äkitsi nii jubedat häält tegema, nagu tahaks kohapeal tükkideks laguneda. Aga raamatukogutöötajate uskumatult lahkel abil õnnestus lasta see masin sealsamas Rakveres enne tagasisõitu töökojas üles tõsta ja üle vaadata – et kas julgeb hakata sellega Tartu suunas tagasi sõitma, või oleks mõistlikum see sealsamas Rakveres hüljata ja bussiga koju tulla. Õnneks avaldas remondimees arvamust, et peaksime sellega ikka koju saama, ja nagu elu näitas – saimegi, kuigi selle käigus kulus päris palju närvirakke.

Aga miks jälle see Käula, see vana pann ja õudne kits, kelle halbade kommete pärast ja enda turvalisuse huvides me lihtsalt olime sunnitud üle-eelmise aasta novembris Jeti hankima? Sellepärast, sõbrad, et ma olen teile kirjutama jätnud piinliku ja jubeda loo sellest, kuidas meil õnnestus linnaliikluses Jetiga pisike avarii teha. Sellest on nüüd oma kuu aega möödas. Nagu isegi aru saate, inimesed kõik terved, ja isegi jeti sõitis pärast seda pauku mitu nädalat oma mõlkide ja loksuvate tuledega ringi. Sest remondiga läks asi venima. Aga nüüd viimase nädala veetis Jeti töökojas, kus talle pandi uus stange ja tuled ja särgid-värgid. Pidime ta kätte saame esmaspäeval, aga võta näpust.

Nii et vahepeal sai omajagu nalja Käulat kuurist välja meelitada püüdes. Ta sunnik ei tahtnud tulla, sest kõigepealt oli aku surnud ja teiseks käsipidur kinni roostetanud. Aga õnneks tol päeval meile viimast koormat puid toonud külamehed asusid kuuri juures Otile appi ja käepäraste leidlike meetoditega saadi Käula lõpuks välja ja isegi sõitma, mis ausalt öeldes oli üle ootuste.

Et te siis teate nüüd ka. Ma ei tea, miks mul siis läks meelest ära sellest kirjutada, kui see palagan parasjagu toimus. Nii tüüpiline.

Nagu tänagi – istutasin terrassipottidesse sarvkannikesi ja võõrasemasid ja unustasin pildistada.

Ja avastasin, et mu Haapsalust kaasa kolitud nooruke Mandžuuria forsüütia õitseb esimest korda – hurraa, lõpuks, oh, kui tore, ja see koht ei olegi talle liiga külm! –, aga unustasin pildistada.

Vaatame neid pilte homme.

 

 

Lilli ja lugusid ka

Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.

Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.

LP.jpg

reticulatad.jpg

herbertid.jpg

Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …

adoonised.jpg

… ja Eve käest saadud lumekupud, mis osalt õitsesid ära vist küll juba lume all.

lumekupud.jpg

Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.

Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.

Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.

Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.

Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele –  aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:

moldaavias.jpg

 

lumesöömine.jpg

Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀

Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …

Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.

Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.

Nõnda hoogsalt meie pool siis. Noh, vähemalt energiad voolavad kohinaga!

 

Nüüd ongi pihta hakanud!

Pärast kaunikesti pikaks veninud talve jõudis kevad ometi kord mürinaga pärale ja alustas peaaegu ette hoiatamata kahe umbes kahekümnekraadise aprillileitsakuga. Ma armastan neid esimesi sooje aprillipäevi! Pärast seda muidugi temperatuur taas kukkus ööpäevaga umbes 20 kraadi, aga hakkas jõudsasti taas kerkima ning hetkel on täitsa normaalne kevad ju.

See aga tähendab, et elu kandub järjest rohkem õue! Kui ma ei peaks just iga päev siiski ka kirjutuslauatööd tegema, siis ma arvatavasti tuppa ei saakski. Aga nüüd ma jagan ennast kuidagi läbi häda niimoodi kahe maailma vahel.

Aida taga on ogoroodinale tõepoolest ülihea koht. Seal on soojem kui kusagil mujal. Maja ees näiteks ei lähe veel labidaski maasse, külmunud on alles, aga aida taga olen ma nüüd juba terve rea päevi möllanud nii labidaga kui fokiniga, pole külmunud pinnasest jälgegi, ja peenrakastides on muld tahenenud ning üsna soe. Vihmaussid vingerdavad päris pealispinna lähedal. Ja ma tõesti arvan, et hakkan lähipäevil sinna redist, salatit, naerist ja spinatit külvama.

Hoolikal vaatamisel võib näha, kuidas ogoroodina külmemaski otsas küüslauk ennast mullast välja upitab.

küsla.jpg

Eile helistas naabrimees ja tuletas meelde, et ma olla temalt aasta eest multšimiseks põhku küsinud. Sügisel vilja lõigates ta siis mõtles mu peale, ja nüüd tõigi traktoriga otse ogoroodina serva kaks tüsedat rulli.

põhk.jpg

Täna aga liikusin edasi juba sügisel vaikselt alustatud projektiga, mis nägi ette kahe kasvuhoone vahe osalist katmist puiduhakkemultšiga, et sealt trimmerdama ei peaks, ja ülejäänud ala tegemist tuulevaikseks peenrakohaks, kuhu kasvama panna näiteks … gladioolid? Üheaastased astrid? Igatahes vaasilillede poole mu mõte liigub.

kh vahe.jpg

Praegu jääb see ala aga veel umbes kuuks või enamakski vana vaiba alla. Sest kõik selle all olev vilderjaldermann peaks viisakalt ära surema.

 

 

 

Taimenimekirjad ja statistika

Veetsin täna kirjatööst ülejääva aja eelmisel aastal istutatud taimede nimekirja koostades. Mullasest aiakaustikust istutamise käigus tehtud jooksvad ülestähendused tuleb ikka lõpuks loetavas kirjas ja tähestikulises järjekorras arvutisse ornungisse panna. Viimane aeg seda teha, sest kohe tungib uus hooaeg peale ja siis on uus mullane aiakaustik uute taimede ülestähendamiseks ja kellelgi pole enam aega neid eelmise aasta istutusi veel nimekirjadesse sisestada.

Vaatan küll teatava üllatusega neid oma nimekirju ja ei mõista, kuidas kõigest kolme hooajaga on need juba nii pikaks veninud.

Arvude keeles.

2017. aasta aiahooajal istutasin 58 okaspuud. Kolme hooaja jooksul olen istutanud oma aeda aga juba 85 okaspuud. (Ma ei loe siia hulka kuuseheki 200 taime.)

2017. aastal istutasin 6 viljapuud või marjapõõsast. Kolme aasta jooksul aga olen neid istutanud 22.

2017. aastal istutasin oma aeda 145 püsikut ja rohtset ronitaime. Kolme aasta jooksul olen neid aga endale ahnitsenud siia juba 401 taksonit.

2017. aastal istutasin 64 lehtpuud ja -põõsast. Aga kolme hooaja jooksul on mul neid istutatud kokku 97.

2017. aastal panin mulda 23 erinevat sibullille. Kolme aasta jooksul aga olen neid istutanud 78, ja ma ei loe nende hulka begooniaid ja daaliaid, mida tuleb talveks maast üles võtta.

Ma vaatan neid numbreid ja see ausõna ei tundu tervemõistuslik. Ja teiseks, ma ei saa aru, mis raha eest ma neid taimi olen ostnud. Seda raha justkui ei olegi kunagi, aga taimede jaoks näib alati jätkuvat. Tõsi, tegelikult väga suure osa taimi olen sõberaednikelt tasuta saanud. Ja siis veel, et mis ajal ma neid ometi olen maha istutada jõudnud.

Peale kõige selle on ju ka ogoroodina. Köögiviljataimi ja üheaastasi lilli ei ole ma küll kokku lugenud, see veel puuduks.

OGOROODINA.jpg

Ogoroodinal on vähemalt näha, et midagi on tehtud.

Mujal ei ole mitte midagi näha. Ma ei tea, kuhu need umbes 600 ilutaime, puud ja põõsakest siin ära hajuvad, et neid üldse pildis pole.

Eelmise aasta juunis oli paraadpeenar ju lausa lage lugu.

PP.jpg

Kuigi üle-eelmisel aastal Tsiil pildistas siinsamas mingeid müstilisi lillemägesid.

LILLEPIDU.jpg

No mis teha. Kuni püsikud on veel pisikesed, peavad üheaastased lilled ja hellikud daaliad nende aset täitma.

Aga varsti läheb jälle lahti!!!

 

« Older entries