Kaos on korra ema

Mu elus valitseb kaos, aga sellest sünnib kord. Enne lihtsalt on hullult möllamist. Ja nipitamist. Sest ühest küljest on olukord selline, et tuleb tegelda.

tomat.jpg

oasaak.jpg

oad.jpg

paprikad purgis.jpg

Aga samal ajal samas kohas teeb sõber Tom võlutrikke, et standardmõõtudega kasti sisse mõeldud nõudepesumasin (45 X 60 cm) hakkaks mahtuma meie väga ebastandardse monoliitse köögimööbli sisse (algsesse ruumi suurusega 35 X 52 cm; ning praeguse seisuga see köögimööbel enam monoliitne ei ole). Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga …

lammutus.jpg

 

auk sisse.jpg

suur auk.jpg

masin.jpg

plate maas.jpg

uus plaat pikiproov.jpg

uus plaat proov.jpg

Ning Ott meisterdab praeahju kappi.

Ott nikerdab.jpg

ahjule proov.jpg

Ja siis muidugi need kaablivedamised, üle pööningu ja seinte seest (kuni selgub, et kipsi alt läheb risti üle seina veel miskine pruss, kust kaabliga enam mööda ei pääse ja siis tee mis tahad) …

Loomulikult õnnestus korra ka vanasse kaablisse puurida. ma olen aru saanud, et see on üsna tavaline protseduur.

juhtmega.jpg

Aga mina muudkui hoidistan ja lippan keldri vahet. Pärast hiljutist pikka vihmaperioodi seal muidugi lainetab. Juba välimise trepi alumisel astmel.

ujub jalad.jpg

Aga keldriruumi läheb ju veel kaks astet madalamaks ja ilma Oti kõrgete kummikuteta ma sinna üldiselt praegu ei pääsegi.

vesi.jpg

Selle veeprobleemi lahendamise peale aga kavatsen ma mõelda alles ületuleval aastal või umbes nii. Õnneks hoidisepurke riiulites see sesoonne uputus ei mõjuta.

Küll aga on nüüd ilmselt kõigile üheselt mõistetav, miks mu daaliajuurikad sel talvel siin keldris ära hallitasid. Mul endal lihtsalt on veidi raske taibata, miks ma nii loll olin ja nad sinna panin.

Ja siis ma muudkui kirjutan oma lugemikku aina edasi, sest järjest kiirem on sellega juba.

 

 

 

 

Advertisements

Paprikad. Ja Võhma Juurikas

Selle suve vinduv jahedus tähendab, et esimese tõsise ämbritäie tomateid korraga sain ma korjata alles septembri algul. Kuigi kausikaupa on neid tuppa saanud tuua ikkagi juuli algusest alates, siis tavapärane punaste tomatite uputus, kus läheb meeleheitlikuks sissetegemiseks, on saabunud alles nüüd.

tomatid.jpg

Samas lavakurkidega hakkab juba asi lõpule jõudma. Lavad on mul paraku pisikesed ja madalad ning mingist hetkest alates suvel neid enam sulgeda pole võimalik, sest lömastaksid muidu vohavad kurgitaimed ära. See tähendab, et umbes alates juuli algusest on mu kurgitaimed ilmale valla. (Samas enne seda aega kaitseb lava kaaneklaas taimi siiski niivõrd, et külma ligi ei lase ning annab noortele taimedele kasvuks ja viljakande alguseks vajaliku stabiilse soojuse.) Tavaliselt pole probleemi olnud. Sel aastal aga läks augustis kurkide jaoks ilm juba sedavõrd jahedaks, et nad asutasid end lõpetama. Nii kollased pole mu kurgilehed septembri alguses veel enne olnud. Ja ma usun, et see saak, mille korjasin ja hapendasin eelmine nädal (umbes 3 liitrit) jääb tõenäoliselt sel aastal viimaseks.

Kõigil olevat kurgiga see aasta kehvasti, nii et ma olen isegi õnnelik, et oma 20 liitrit keldrisse sain marineerida, värskeid hapukoorega salatiks lõigata ning kohe söömiseks paar pütitäit suviseid värskeid hapukurke teha. Ja on ka väga hea, et eelmise, hullumeelselt hea kurgiaasta vilju on mu keldris marineeritune kah veel oma 10 purki alles. Nii et talve lööme vastu. Ning minu 12 kurgitaime strateegia pädes selgi aastal. (Olen välja rehkendanud, et meie tillukesele perele on 12 kurki avamaal õige ports. Isegi kehval saagiaastal saab suvel süüa ja sisse teha omajagu, ning saagirikkal aastal jääb varukski või sõpradele jagamiseks.

Paprikatega on samamoodi kui tomatitega. Jaokaupa, grillile ja söögitegemiseks olen neid suvi otsa tuua saanud, aga massiline värvumine käib siiski samuti alles nüüd, sügise hakul.

paprikad.jpg

Paprikate sordivalikuga olen  rahul. Hea, et külvasin omajagu ka neid kõige varasemaid, mida paljud põlgavad õhukese viljalihakesta või lihtsalt väiksuse pärast. Ometi on just need varaseimad sordid praegu need, mis on ka massiliselt valmis, üksikud vaid rohetavad veel.

Oda …

Oda.jpg

… on väikese viljaga ja õhukese kestaga. Ka ilus lilla värv kaob kuumtöötlemisel ära, järele jääb selline ebamäärane beežikas-hallikas. Aga selle sordi mõte minu jaoks on see, et ta on varaseim. Korjasin esimesed Odad juba jaanipäeva paiku juuni lõpus. Isegi enne veel, kui tomateid hakkas saama.

Teine väga varane sort on Cynthia F1, pildil need valkjad kaunad.

Cynthia F1.jpg

Viljad on väiksema- ja õhemapoolsed, kuid juba tükk tüsedamad kui Oda. Ka valmimisaeg on nädala-paari jagu pikem. Cynthiaid söön umbes juuli esimese dekaadi lõpust alates. Nad on magusad ja mahlased. Söögi- ja sissetegemisel säilitavad oma värvi.

Hilisem lugu on juba Hamik. Need on need oranžid väiksemad.

Hamik.jpg

Hamik on magus ja samuti tüsedama viljalihaga paprika. Keskvalmiv. Ta on küll väikest mõõtu, kuid see-eest ei ole tal peaaegu üldse seemneid sees. Nii et kes armastab marineerida paprikaid tervena, siis palun, Hamik on selleks täpselt sobiv ja särab ka purki tehtuna nagu oranž päike. Söögitegemisel meeldib mulle, et temast saab vahvaid rõngaid lõigata, sest ta on kujult selline sale ning seemneid pole seest kätte saada ju tarvis.

Kollane Patricie on suur ja tüse, paksu viljaliha ja mõõduka seemnehulgaga jurakas.

Patricie.jpg

Keskmiselt hilisepoolse valmimisajaga, ma ütleks. Näete ise pildilt, et rohelist triipu veel peal. Maitsev. Magus. Mahlane. Kipub aga liiga valminuna kasvuhoones mädanikku külge võtma, nii et ärakorjamisega hilineda ei tohi.

Kõige haledam lugu on tavaliste punaste paprikatega – need kõige levinumad, kuubikukujulised tüsedad. Ma ei tea, mis sort mul see aastal on, sest õigel ajal ma avastasin, et mu punase paprika seeme on otsas, ja siis otsustasin hiljem taimed lihtsalt osta – ja ostsingi. Suvalised. Müüja ütles, et on need kõige tavalisemad punased, mida kõik kasvatavad. Noh, ma siis kasvatasin ka. Võite neid rohelisi punne näha järgmisel pildil all vasakul. Värvi võtmas ei ole neist praeguse seisuga ühtegi.

võrdlus.jpg

Nii et järgmisel aastal ma hoolitsen, et mu seemnekarbis oleks hiljemalt jaanuari lõpuks inventur tehtud ja uued seemned tellitud, sh mõistlik punase paprika sort minu enda valikul.

Aga kogu selle tomatite ja paprikatega mässamise vahepeal toimus ju ka Võhma Juurikas. Neil oli väga ilus ja informatiivne plakat, mis ütleb põhimõtteliselt kõik ära, mis seal toimus.

Võhma sügislaat.jpg

Mida selle kavalehe peal kirjas ei ole, on aalujate mitteametlik minikokkutulek, mis spontaanselt ja kogemata seal iga aasta aset leiab. Selgi aastal oli meid kohal umbes tosinane kamp, tegime koos piltigi – aga teiste inimeste nägude nettipanemine on kahtlase väärtusega ettevõtmine, üldiselt ei peeta seda viisakaks ega kenaks, ja sellepärast ma neid meie pilte ei näita kah. Ja muid pilte ma justkui ei taibanudki teha, sest tormasin ringi nagu peata kana – kuid seejuures väga eufooriline kana – kõikide nende taimemüüjate platsikeste, potikeste ja tutsude vahel.

Ning kui ma lätlastel nägin müügil oma suhteliselt ammust unistust (mida ma absoluutselt ei lootnud kuskilt laadalt leida) – valget mändi ‘Louie’ (mida Eestis mulle teadaolevalt ainsana pakub Nurga puukool ja minu taime-eelarveid ületava ropu raha eest), siis läksid sõna otseses mõttes mu jalad kõigepealt nõrgaks ja järgmisel hetkel hakkasid kekslema nagu viieaastasel.

See ta on, see imemänd.

Praegu on ta oma suvekarvas – nagu liikluspolitsei helkurvest. Külmade saabudes peaks ta muutuma soojaks kuldkollaseks, aga eks me seda näe. Tema okkad on siidjad, pikad ja pehmed. Ta näeb välja nagu … mänguasi. Mängumänd. Istutasin ta maha sinna, kuhu algusest peale teda igatsesin – lõkkeplatsi eesserva otsekui väravapuuks, nii et tema vastasmängija umbes kuue-seitsme meetri kaugusel on vaher ‘Drummondii’.

Nüüd ma silitan teda iga kord, kui pesunööridele pesu lähen viima või kui sealt sületäiega tulen, iga kord, kui lõkkeasemele põletusprahti kärutan ja tühja käruga tagsi tulen; iga kord, kui sinna sektorisse satun ja üleüldse.

Ma ei tea, miks oma kallisaaret siin kodus ometi ei pildistanud. Luban, et homme teen seda. Aga ta on veel väike. Umbes 30-sentimeetrine. Talle lubatakse erinevate internetiallikate teatel lõppkõrgust 2,5 – 4 m. No küll me näeme.

Aga peale selle imemänni tõin Juurikalt ära siiski veel üht-teist. Elupuu ‘Crimson Beauty’, roosa marjaga lumimarja ‘Amethyst’, lilla ja telliskivipunase õueselava aed-krüsanteemi, ruudulise sügislille, jaapani koptise, madalakasvulise jaapani ülase, kelle nimi algas –Pretty lady …?’, vitshirsi ‘Squaw’, ja aedhortensia ‘Little Lime’.

Ning meil oli koos sõber-aalujaga sinna ja tagasi üks väga tore ühine sõit!

Võhmast tagasi.jpg

 

 

Teel ja teoksil

Nädalavahetusel jälle sõitsime. Läänemaale. Mu vennal oli tähtis ümmargune sünnipäev. Ma olen küll igasugusest ringipaarutamisest praeguseks juba tohutu väsinud, aga seda sünnipäeva ei saanud küll ignoreerida. Nii me siis võtsime oma tädi Tötsu ja lapse ja läksime jälle. Tee peal tegime paar peatust ka, sest see sõit on siiski päris pikk.

teel.jpg

Ema pool õitsevad floksid. Ma ei tea, mitukümmend aastat need juba samas kohas on. Mina mäletan neid nii kaua, kui mul mälu üldse ulatab.

floksid.jpg

Ja peopidamiseks on sellised telgid ja kiirguslambid suurepärane leiutis. Ausalt öeldes halba ilma ei märganudki! (Kuigi tegelikult sadas terve õhtu vihma ja väljaspool telki oli päris vilu.)

telk.jpg

Enne sõitu ja sünnipäeva jõudsin aga kodus natuke aiatöid ära teha. Oletatavasti olid juba varem üles võetud küüslaugud varjualuses juba piisavalt tuuldunud ja kuivanud selleks, et need kastiga nüüd tuppa soemüüri äärde viia …

küsla.jpg

… ja sibulad peenrast üles võtta ning asemele panna. Las tuulduvad ka. Ehk annab korra neile päikestki peale.

sibul.jpg

Kuuest eelmise perenaise roosist, mis ma siin juulikuus ümber istutasin, on neli täitsa kindlasti kasvama läinud, üks näitab õitki – ja ma olen selle õiega väga rahul. Väga hea, et ma need roosid suurte okaspuude alt välja tõin, nüüd ehk jaksavad edaspidi õitseda ja kasvada.

roos.jpg

Ja ajalugu ilmutas ennast jälle.

Vändra kandist saadeti raamat, mille jaoks selle koostamise ajal küsiti ka mu vaarisa mälestuste katkendeid. Need on nüüd sinna ridadesse raiutud.

rmt.jpg

Ja huvitaval kombel täpselt selsamal päeval, kui saadeti raamat, sain ka teise vaarisa Ferdinandi puudutava saadetise.

kiri.jpg

Välja on tulnud veel teinegi kiri tema Austria vangipõlvest I maailmasõja ajal. See on sattunud ühe kollektsionääri kätte, kes mulle fotokoopiad saatis ja natuke rohkem infot tahab – aga ma pole jõudnud talle veel vastata. Sest see eeldab teise kõvaketta pealt fotode otsimist ja mul pole lihtsalt aega olnud.

Huvitav, palju neid tema Punase Risti kaudu vaaremale saadetud kirju veel ringlemas on? Mõnda aega tagasi ostis täditütre pere ühe oksjonilt perekonda tagasi – sellest kirjutasin tookord ka selles blogis. Aga tuleb välja, et see kiri polegi üksik. Neid on ringlemas veel. Kelle käes? Kus kohas? Kuidas ja millal need vaarema sahtlitest rändama läksid?

Ja samas vaimus edasi

Sotsiaalsuse laine kestab.

Juba järgmisel päeval pärast eelmise postituse kirjapanekut külastas meid elektrik (ise kutsusime, sest köögis planeeritavate mudatuste sisseviimine eeldab juhtmevedamis- ja ühendamistöid), kui elektrik oli lahkunud, tuli läbi meie loomaarst, kellel on Otiga üks joonistamisdiil, ja pärast loomaarsti tuli juuksur, kes meie kõigi kolme sonksid taas korda lõikas. (Aga rahu – mu krunn on alles, lasin võtta ainult nii 10 cm otstest, hesõnaga pealtnäha pole midagi muutunud.)

Ja järgmisel päeval oli vaja minna remontivatele sõpradele üht tööriista laenuks viima.

remondikülas.jpg

Ning teise perre perenaisele palju õnne sünnipäevaks soovima.

Auli lilled.jpg

Neil on peaaegu õue peal nüüd sihuke aiaskulptuur. Jumal tänatud, et me enam linnas ei ela. Linnas poleks me keegi millegi sellise eest kaitstud.

kraana.jpg

Ning siis oleme mitu raksu Lendava viimasest puusaagimiskohast lehtpuu-saepuru toomas käinud. See saagimine toimus tal sellise maja õue peal. Arvake ära, mille jaoks selline maja on?

puukoda.jpg

See on puidutöökoda. Ja seal tehakse niisuguseid aiapaviljone (muu hulgas).

puukoda aknast.jpg

Ja mina olen vaimustusest kringlis, et üks puutöökoda ka selline võib välja näha!

Aga lehtpuu-saepuru (see juulikuine sats, mis me Lendava käest juba varem saime) kasutan ma niisuguseks otstarbeks:

tomatid.jpg

Praegu toodud saepuru jääb kottidega aiakuuri kevadet ootama. Mis ma septembris siin enam multšin. Saak ju peaaegu käes juba. Järgmise pildi peal on küll peamiselt suvikõrvitsad, aga lillkapsad ja brokolid ja nuikapsad on väga valdavas osas juba sügavkülma paigutatud.

saak.jpg

Istutasin siin nüüd Raplamaa aaluja poolt tassitud taimi. Peamiselt rändasid need uusasukad paraadpeenrasse. Panen pildi ka, aga sel aastal veel on see pilt sellise ebakohase värvigamma ja struktuuriga. Palju igasugust kribu ja suvelilli vahel. Tegelikult rändavad sealt kõik helelillad ja valged värvid minema. Ja sel aastal veel väiksed virvendavad laigud ja täpid peaksid teoorias muutuma järgmiseks aastaks juba sellisteks arvestatavateks laikudeks, mida näha ka on.

PP 30.8.jpg

Potistasin ka viimaselt külaskäigult saadud ubapõõsa tittesid. Ma küll ei tea, kuidas ma neid talvitama peaksin, et ellu jääksid. On ju ikkagi õrnakesed.

ubapõõsa tited.jpg

Ning kuivatan õlelilli ja parkjuuri. Talveks vaasi panna. Nagunii on siis see suveigatsus nii suur, et ehk lohutab natukenegi.

õlelilled.jpg

Ja siis ma arvan, et ma pole ammu juba ühtegi linki pannud oma kolumnidele Lääne Elus. Noh, ma siis ühe nüüd jälle panen. Räägib kuubikute vormimisest meie hariduses.

 

 

 

Külast tul’ ja külla läts …

Nii igatahes on mu viimased ajad möödunud. Üks igavene ringisahmimine käib kogu aeg. Igal pool tahaks enne külas ära käia, kui suvi päris otsa saab.

Tööasja mõttes sai lõppeva nädala kolmapäeval käidud Pivarootsis noorte kirjandussõprade suvelaagris kirjanduslikku matka läbi viimas. Koos Jaanus Vaiksooga. Kes järgneval pildil loeb kiviaia otsas luuletusi.

Jaanus loeb.jpg

Aga matk viis meid edasi veel mitmesse toredasse kohta, kus minagi sain lugeda, ja kus lastel toimus kõrgeima kivitorni ehitamise võistlus.

kivirand.jpg

torn.jpg

Palju looduse enda poolt multšitud pinnast ja okaspuid. Oo, mmm.

rand.jpg

Peatus abajas.

kaks plikat.jpg

Aga mis taim on see? Olen seda ennegi näinud, aga ei tunne millegipärast.

mis taim mere ääres.jpg

Laagrist viis õhtul meie tee edasi Läänemaale Tanskasse, kus sõprade suvilas kohtusime mitme armsa inimesega vanadest aegadest ja veetsime meeleoluka õhtu. Öösel ema juurde. Järgmisel päeval tagasisõidul aga turgatas mulle pähe, et seekord sõidame ju ilma tädi Tötsuta, järelikult on täitsa võimalik minna külla ühele peaaegu meie tavapärase trassi lähistel elavale aalujale, kes mind ammu, ammu, ammu on külla kutsunud, aga alati on meil ju see koer.

Seekord ei olnud.

Ülle.jpg

Kas oli kaelus-vaigulill?

Ülle vaigulill.jpg

Ja kareda päikesesilma sort …?

Ülle kare päikesesilm.jpg

See keldrimäetrepp meeldib mulle lihtsalt kohutavalt.

Ülle keldrimäetrepp.jpg

Ning sellel aalujal on olemas peale aia isegi omaenda muinaslinnus. Ehtne. Koos arheoloogide tehtud auguga.

Ülle linnuse kaevand.jpg

Ülle ringlinnus.jpg

Ja vanade võlupuudega.

Ülle puud linnuses.jpg

Igatahes koju jõudsime päris hilisõhtul alles, pimedas.

Ega järgminegi päev niisama tühja läinud. Juba hulga varem oli kokkulepitud Togrami aiasoppide (ja elutoa … ja kasvuhoone …) külastamine ju. Nii et pärast töötöötöö ärategemist õhtul me sinna põrutasimegi, olles eelnevalt Nõo tagant auto peale laadinud Lendava tekitatud väga väärtusliku künnapuusaepuru (et ma järgmine kevad ei peaks jälle murelikult rinda pistma küsimusega, millega ometi ogoroodinat multšida).

Togram.jpg

Togram1.jpg

Togram suur peenar1.jpg

Togram suur peenar.jpg

Togram KH.jpg

Togram KH sees.jpg

Nii et nüüd me näeme kõik, millistes mastaapides käib tomatite kasvatamine müügiks.

Mina ei saa aru, kuidas Togramid sellega veel oma töötöö ja majapidamise ja laste ja vana maja renoveerimise kõrvalt hakkama saavad. Igatahes nad on täitsa kindlasti kõige tublimad ja töökamad noored inimesed üldse, keda ma oma elus näinud olen.

Nii. Aga see pole veel kõik. Järgmiseks päevaks oli samuti külaskäik kokku lepitud. Sellele lisandus hommikul sõnumiga saadetud sünnipäevakutse samaks õhtuks ühte teise kohta. Oi jommaijoo…

Ma pole harjunud nii sotsiaalne tegelikult olemagi.

Aga me käisime külas oma peaaegu-lemmikkoerte ja nende perenaise juures. Peaaegu-lemmikkoerad sellepärast, et meie oma tädi Tötsu on siiski lemmik number üks. Aga tema järel tulevad kohe härra Nelson, Tita, Hanne ja Korts.

koerad.jpg

Chow-chowd tekitavad kuidagi iseäralikku joovastust ja eufooriat, kui neid kaisutada ja nende pehmes karvas pusserdada. Vahel nad ei lähe isegi eest ära selle peale. Saavad aru, et inimestel on ka vajadused.

Ühesõnaga, nüüd on vist ikka päris selge, et ka meie järgmine koer saab olema chow.

Ning nende imekoerte juurest sõitsimegi õhtul peaaegu otse edasi sinna sünnipäevale. Lille juurde. “Moldaaviasse”. “Moldaavia” tähistab meie kõnepruugis toda meie sõprade kodu. Sellepärast, et see on kuidagi … moldaavialik.

Aga ma ei pildistanud toda üritust. See oli kena rahulik perekeskne üritus, kus sai põhimõtteliselt öö hakuks lõualihased valusaks naerda. Nagu ikka Moldaavias. Nii et mul on väga hea meel, et Lill tegi mõne aasta eest õige otsuse ja Tallinnast Elvasse kolis, kus me mõistagi hoopis sagedamini kohtuda saame kui vanasti … see tähendab vahepealse paari aastakümne jooksul.

Aga kõige selle kõrvalt õnnestus mul kuidagi ogoroodinal lõigata oma kolm maasikapeenart puhtaks vanadest haigustunnustega lehtedest. Ma ainult loodan, et uued lehed jõuavad veel kasvada, enne kui päris talveks ära keerab.

Ja täna ma korjasin ära esimese laari aedube ja samuti nuikapsad, oad on blanšeeritud ja ootavad sügavkülma paigutamist, nuikapsastega tegelen edasi homme. Täna naksisin ka meie noore kuuseheki võrsete tippe tihedama harunemise huvides, köitsin kimpu õlelilli ja parkjuuri ning riputasin neid aiatuppa kuivama, et talvel tuppa suvehõngu tuua … ja rohgisin paar peenart. Ja käisime Tartus ja tõime ära mu tellitud nõudepesumasina, sest käsipesust mulle nüüd tõesti siiralt aitab.

Aga me lähme nüüd sauna. Head ööd!

 

Näidendite maailm

Veetsin kolm võimsat päeva Teatriliidu puhkemajas põhjarannikul, kus Kirjanike Liidu ja Teatriliidu koostöös toimus lavastajate ja dramaturgide suvekool, täis loenguid, töötubasid, analüüse, arutelusid, kontaktide loomist/vahetamist ja lõbusat ajaveetmist.

Teatriliidu puhkemaja.jpg

Ma olen ülirahul, et lasin Malinil end sinna kaasa meelitada (sest ma ju alguses üldse ei olnud vaimustuses sellest plaanist ega tahtnud lasta end oma introvertsest maailmast välja tirida). Kõige, mida ma võisin sealt saada, ma ka sain. Ning uut tuhinat, uut inspiratsiooni ning uut õhinat ennast hoopis rohkem proovile panna selles valdkonnas, kus mul senimaani kogemusi napib – lavadramaturgias.

Jõudsin koju eile õhtul kella üheksa ajal puruväsinuna, sõitsime enamiku teed pika äiksesefrondi all, mis tähendas teele lennanud oksi ja asfaldile murdunud puud, mis võttis meie tempo mõistagi oluliselt aeglasemaks, kui see muidu oleks olnud, ja vihm-vihm-vihm.

Ka meil kodus oli olnud ilmselgelt kõva sadu, sest sissesõidutee lainetas lombina. Mida ta muidu vihmaga eriti kunagi meie aja jooksul teinud ei ole.

Pea on ideid täis. Igast suunast, kuhu vaatan, vahib näidend vastu. Mul läheks nende kirjapanekuks ilmselt tervet kirjutajate brigaadi vaja, aga katsuks esialgu tagasihoidlikult ühegagi maha saada. Sellega näiteks, mille ma täna hommikul terrassil hommikuse kohvi ja sigarettide kõrval kahe tunniga algusest lõpuni valmis kavandasin. Kuigi tegelikult peaksin ma hoopis Mauruse lugemikuga edasi tegelema.

Aga ei, praegu ei saa. Ma kõigepealt siiski kirjutan selle näidendi ära.

Teatriliidu puhkemaja ümber on imeline põhjaranniku männimets ja õues väga noor haljastus. Sellised kujud on seal ka. Mulle tundub, et lavastajad ja näitlejad ise on vist kätt proovinud.

kujud.jpg

Ah jaa, kodu poole sõitma hakates põikasime kahe äikesehoo vahepeal Haljalasse sisse, et vaadata nende ilusat vana kirikukompleksi. Kirik pärineb 14. sajandist ja on kaheksatahulise torniga. Kahjuks näib väga kehvas olukorras ja õnnetu.

Haljala kirik.jpg

Haljala kompleks1.jpg

Haljala kompleks.jpg

Täna niisiis tegelen veel enese kokkukorjamise ja näidendiplaanidega, aiale viskasin hommikul vaid lühikese pilgu peale. Homme tuleb seal asi tõsisemalt käsile võtta, sest ära korjamist ootavad sellised põldoad.

oad.jpg

Sort ‘Windsor White’ või ‘Windsor Belyi’ või veel kuidagi kolmandat moodi, olenevalt seemnete tootjamaast. Ma ütlen, need on hiigelsuured.

Veidi hiljem:

Unustasin ennist kirjutada, et mu kojusaabumise päeval tõi Kõssa eriti kummalise jahisaagi: pardi.

Kahjuks jäi see kurioosum pildistamata, sest part elas ja oli nähtavate vigastusteta, mistõttu oli pildistamise asemel esmatähtis see õnnetu lind meie kassi käest kätte saada ja tiigi peale tagasi toimetada.

Perekondlik logistika viis taimeaedadesse

Meil eile oli üks ülimalt rõõmustav sõit. Nimelt pidi Prantsusmaalt pärast 10-kuist äraolekut naasma preili Tütar, astuma Riias lennukist maha ja … Aga et minu ja Oti töögraafik väga ei võimaldanud täispäevast autosõitu Riiga ja tagasi ette võtta, siis leidis preili Tütar väga sobiva võimaluse tulla Riiast bussiga Valmierasse, mis on umbes poole maa peal, ja meie olime sinna juba rõõmuga nõus talle järele sõitma, sest see võimaldas enne seda hommikul veel oma päevatöö ära teha.

Ja minul küpses kohe kena plaan, kuidas ühendada see logistiline liigutus ammuse mõttega minna ja mõni Läti puukool või taimemüügiplats oma silmaga üle kaeda. Kas on ikka tõsi, et Lätis on taimede hinnad kolmandiku kuni poole võrra odavamad kui meil siin.

Oo jaa. Oo jaa.

Nii et kui ma terve pika hommiku kuni umbes poole kaheni oma töölaua taga lugemikku vorpisin, käisid mõtted juba oma rada ja …

Umbes kella poole nelja ajal olimegi Strenči puukoolis, mille pisikesel vastuvõtuplatsil tervitas meid sõbralik hall kassiisand, punane puust putka ja kena okaspuudealune haljastus. Ja müügiplats. Mis täielikus korrelatsioonis Tsiili antud ütlustega ei olnud küll väga rikkaliku, kuid oli seda huvitavama valikuga.

Strenci1

 

Strenci.jpg

Vastavalt nõuannetele tegin punases putkas istunud naisterahvaga juttu ka mõnest toredast taimest, mis on mu kuumade unistuste nimekirjas, aga mida ma müügiplatsilt ei leidnud, ja sain teada, et neid ei ole ka puukooli salajastes soppides või põldudel mitte. Aga sellegipoolest sai pool pagasiruumi Strenčis täis. Ott hakkas muretsema ja tundis huvi, kas preili Tütar on infot andnud oma pagasi suuruse ja hulga kohta.

Kõik me teame ju ometi, et taimi mahub alati ja igasse autosse, olenemata sellest, mis või kes seal juba ees on ja kui rohke pagasiga muidu reisitakse, eks ole?

Ja see on väga hea, sest Valmiera taimeaias ootas mind ees juba tõeline õnnemaa.

Valmiera4.png

Sisenemine paradiisi.

Valmiera.jpg

Valmiera1.jpg

Valmiera2.jpg

Ahaa ja ohoo! Kui palju rõõmsaid üllatusi!

ahhaa-ohhoo.png

maapealses paradiisis.png

Pärast seda kõike sai pagasiruum veel rohkem täis ja ma nihutasin oma istme igaks juhuks ettepoole.

Siis leidsime bussijaama ja saime oma lapse kätte!!! Ning ta pagas mahtus ka peale – loomulikult!

Et taaskohtumist vääriliselt tähistada, kuid rohkem vist sügavast antropoloogilisest huvist, otsustasime tagasiteel külastada viimase aasta vist suurimat turismimagnetit Eesti-Läti vanas piiripunktis.

turismimagnet.png

Ma usun, et me varustasime end Proseccoga umbes kuuks ajaks, kui mingit erakordset sündmust vahele ei tule.

saak.png

Ning ma pean ütlema, et me erinesime oma viie haleda veinipudelikesega ülejäänud massist oluliselt. Sest pood oli pungil eestlasi täis, sabad kassades olid pikad, ja kõik peale meie seisid neis sabades selliste kärusse kuhjatud alkoholikogustega, nagu toimuksid neil järgmisel nädalal korraga nii poja pulmad kui ämma matused.

Meil igatahes nii suuri üritusi ette polnud näha, meil omad väikesed rõõmud.

kodus.png

Nagu pildilt näha, on mul nüüd kuusk ‘Valentins’ja Jaapani mänd ‘Shirobana’, millele olen meelega head ja sooja kohta hoidnud. Ning mägimänd ‘Rositech’, kuused ‘Cupressina’ ja ‘Lorelei’, lehis ‘Kornik’ … ja siis veel väiksemat kraami. Õnneks on mul kokuka taimed juba peaaegu istutatud, nii et saan mõne päeva jooksul alustada selle saanitäie mahaistutamisega!

 

 

Aasta tähtsündmus

See on siis nüüd möödas. Aalujate ehk aiablogijate igasuvine kokkutulek, mis seekord toimus juba 9. korda. Igal kokkutulekul otsustame, kelle juures järgmisel korral kokku tuleme, ikka üle aasta vaheldumisi Põhja- ja Lõuna-Eestis. Nüüd oli Lõuna-Eesti kord, ja minul oli au olla selle uhke ürituse võõrustaja.

Tegelikult, kui me räägime võõrustamisest, siis need meie kokkutulemised on siiski pigem sellised, et kõik tassivad kaasa süüa nõrkemiseni, nii et korraldaja ei pea 50 inimese äratoitmise teemadel väga pead valutama ega hirmsasti rahakotti vaevama. Pidulauad saavad uhked ja olemine ülimõnus. Suurepärane!

Sel aastal loeti minu pool kokku 48 inimest, seda koos laste ja kaasavõetud pereliikmetega. Hoovi ja tee äärde pargitud autosid saime kokku 15. Kaasa tassitud ja kohapeal palavikuliselt omanikku vahetavaid taimepotte, -totsikuid ja -nutsakuid ei jaksanud keegi kokku lugeda. Minu maja varjupoolne seinaäär sai igatahes neid täis, nagu ka kõikide külaliste autode pagasiruumid. Taimevahetus on meie kokkutulekute üks kirglikumaid ja põnevust kütvamaid osasid, mille juures ontlikud aednikud hakkavad käituma nagu aardekütid või kullakoopasse sattunud mereröövlid. Suurepärane!

taimevahetus.png

 

taimevahetus1.png

Ürituse teise järgu moodustab pidulaud, mis meil oli kaetud aita, aga meid tuli kohale nii palju, et sinna ikkagi üle 40 inimese ei mahtunud ja siis sai kiiremas korras organiseeritud ka õue kohad.

pidulaud.pngJa kolmas päevakorrapunkt on ikka aiaekskursioon.

ekskursioon.pngSinna vahele ja/või asemele sobitub palju spontaanset kaootilist liikumist, vestlusgruppe ja tööd sektsioonides. Suurepärane!

sektsioonid.png

Õhtul sõitis enamus rahvast ära laiali, kuid osa jäi siiski veel lõkkeõhtule, tuli minu ning Otiga sauna, ja jäi ööbimagi. Nii et viimane ekipaaž kalleid külalisi veeres meie õuelt minema umbes eile keskpäeva paiku.

Ja nüüd on mul kõvasti istutamist! Olge te kõik tänatud, kes te mu istutusalade täitmise eest hoolt kandsite!

 

Enne, kui ka juulikuu märkamatult otsa saab …

… peaksin ikkagi blogima.

See on tegelikult NII raske! Kui selleks üldse aega ei jää!

Minu päevad on iseenesest ju väga lihtsad. Hommikuti ärkan ja põrutan fokini ning kohvitassiga ogoroodinale. Umbes kaheks või kaheks ja pooleks tunniks.

Sest jätkuvalt valitseb siin umbrohuküllus – tõsi küll, eelmise ja üle-eelmise aastaga võrreldes on tegelikult oluliselt paremaks läinud. Nüüd on vähemalt juba tunne, et suudan selle kõik siiski kontrolli all hoida. Mul on sel aastal ogoroodinal 28 peenart pluss kurgilavad pluss arbuusovka (mille saagi võib ilmselt juba praegu rahuliku südamega maha kanda – sellised kevad- ja suvetemperatuurid ei ole isegi kile all arbuusidele need, mida nad vajaksid).

Üleeile hommikul rohisin oma peedid, esimese külvi põldoad ja sibulad.

OG peedid-oad-sibulad.jpg

Eile hommikul rohisin teise külvi põldoad …

teise külvi oad.jpg

… ja kasvuhoonete otstesse tehtud pisipeenrakesed, millest ühes on kapsad, teise aga istutasin varakevadel koolilaste poolt kingitud suvelillede seemnesegust tärganud taimed. (Uhke kingitus oli, seemned oli vormistatud isetehtud pabermassist valmistatud ja kujundatud kaardikese sisse, nii et tuli külvata koos kaardiga.)

seemnesegulilled.jpg

Sain esimese suvikõrvitsa, sort Terminator, tumeroheline. Läks tuppa minnes pannile. Aga suvikõrvitsad elavad sel anomaalsel suvel imestamapanevalt hästi.

suvikõrvits.jpg

Paari nädala pärast hakkan varast käharkapsast sööma! Sel aastal istutasin oma kapsaste vahed tihedalt peiulilli täis (külvasin neid aprillis neli kastitäit, aga ikka kippus väheks jääma, nii et järgmine aasta tuleb viis kastitäit külvata.), ikka kahjurite tõrjeks- ja tõsi, tõsi! Kapsakärbse kahjustusi need ära ei hoidnud, aga see-eest pole ma sel aastal märganud veel kapsakoide invasiooni ega kapsaliblikaid mu peenarde vastu huvi tundmas!

kapsad.jpg

Noh, ja siis viisin üleeile ja eile lõpule oma noorte marjapõõsaste aluste läbikaevamise, mida ma küll varakevadel korra juba tegin, aga kas vilder-jaldermann sellest küsib. Juba olid jälle orasheina ja naati täis kasvanud.

Ühel hetkel tuleb ülesärganud Ott mind ogoroodinale otsima, siis on aeg tuppa minna, hommikusöök valmistada ja tööle hakata. Kirjatööle. Päris tööle. Mis viimasel ajal on olnud film, film ja film. Sest kõik rohelised tuled põlevad meile, rahastus on peal, ja ei nüüd ole enam aega kõhelda ega kahelda, nüüd tuleb järjest teha, kui antakse. Muide, täna öösel kella nelja ajal lõpetasin selle filmi stsenaariumi neljanda variandi kirjutamise, sellega kandideerime sügisel ühte rahvusvahelisse töötuppa, et eksperthinnanguid ja nõuandeid saada.

Ja siis ma kirjutangi õhtuni, kui on aeg vormistada mingisugune õhtusöök, ning seejärel taas aeda tormata. Minu õhtune programm hõlmab õueala, fokinit, labidat, oksakääre ja muud ilu ning kestab umbes kolm tundi, kuni tõesti enam mitte midagi ei näe, sest nii pime on juba.

Mu istutusalad on veel kaunikesti hõredad ja juhusliku täitumisega. Mingist kujundusest pole praegu veel kah mõtet rääkida. Kui taimi juurde tekib ja neid paljundada annab, siis hakkame kujundamisest rääkima. Igatahes sellesse nulgudeesisesse peenrasse on mul plaanitud roosad-valged-lillad toonid, variegatad ja hõbedased. Siia istutasin eelmisel suvel ka Tsiili toodud pisikese hõbekuuse ‘Glauca Globosa’, aga millal see veel nii suureks kasvab, et teda märgata hakkab olema.

NE 18.7.jpg

Selle peenra kõige tagumises servas onn mõned puhmad siiski juba puhma väljanägemisega. Need on need Haapsalust kaasatoodud ja esimesel kevadel istutatud. vaata et hakka juba jagama ja ümber istutama.

kolimisaastal istutatud.jpg

Aga siiski niru, niru on veel see pilt.

Pillikoja seina ääres on hoopis parem. Ka seal on suurem osa esimesel aastal istutatud taimi, ja kohe on teine lugu.

PK martagon.jpg

Selle martagonliilia sordinime ma ei tea, sest kolimise käigus läks kaduma mu Haapsalu aiapäevik. Ta oli mul seal üsna uus, alles kolimiseelsel sügisel mulda saanud, nii et sordinimel polnud võimalustki meelde jääda.

Sama lugu on mu teise martagoniga. Täpselt sama lugu.

martagon pun.jpg

Ja kuidas nad lõhnavad – jeesusmaria.

Olgu tänatud sõbrad aalujad, kelle käest sain esimesel aastal kirjulehelise siniladva ja sellise rõõmsa, rõõmsa kurekella! Sinilatv on küll ammu ära õitsenud ja nüüd laiutab kurekell oma raskete õievartega tal otsas, aga nad näevad koos ikkagi väga armsad välja.

sinilatv ja kurekell.jpg

Tsiililt saadud siberi iiris ‘Butter and Sugar'(?) on koos Muhedikelt saadud laudlehtedega koos päris tore. Kuigi vahepealsed rahehood on laudlehed täiesti närakaks perforeerinud. Aga ma ei saa sinna ka midagi parata.

PK 18.7..jpg

Sel kevadel ja varasuvel olen püüdnud jõudumööda tegelda siin eelmise perenaise roosidega. Osa olen ümber istutanud, osa metsikuks kibuvitsastunuid tulle saatnud, osale olen juurekaela ümber mulda juurde vedanud ja sõnnikut andnud, ning muidugi metsikuid kibuvitsavõsusid nende kõrvalt lõiganud ja lõiganud. Igatahes olen ma päris rõõmus, et selle eest tasuks sain niisuguse üllatuse:

Sirje roos.jpg

Sirje roos1.jpg

Kaks eelnevat suve ei ole see roos õitsenud. Ma ausalt öeldes olin ta mõttes juba maha kandnud. Aga nüüd tuleb välja, et elab ja õilmitseb ja on veel selline ilus ka! Üks osa minust tahaks ta muidugi selle lipuvarda juurest kuhugi mujale istutada, aga ma ei kujuta ette, kas ta elaks selle üle. Sellest nunnuroosast topsukesest ilma jääda ka ei tahaks!

(Muide, selle roosipuhma jalamil on selgelt näha, miks ma marjapõõsaid kaks korda hooaja jooksul alt kaevama pean. Peaksin seda roosi ka, lihtsalt pole veel järjega jõudnud.)

Noh, ja siis avastasin kevadel paraadpeenra servi kaevates rohust ühe paraja habenelgipuntra. Tiheda ja kivikõva. Lähemal uurimisel ja harutamisel selgus, et selle puntra moodustavad paljud, paljud erinevad taimekesed. Eraldasin osa neist üksteisest ja istutasin nulgude ette peenrasse. Ei teagi, kas vääris vaeva. Nirakad nemad olid ja nirakateks on jäänudki, kuigi püüdlikult näitavad oma õisi ikka kah. ja on erinevat värvi, nii et las külvavad ennast edasi, vast nende lapsed saavad tugevamad.

talinelgid puntrast.jpg

Nõnda sellest hilisõhtusest aiandusest. Ühel hetkel ei näe enam midagi teha ja siis tuleb tuppa tulla … ja kui kirjatöö tähtajad parajasti põlevad ereda leegiga, siis jälle kirjutuslaua taha minna. Kui ma jaksan. Tegelikult enamasti ei jaksa. Aga vahel on vaja.

Igatahes selline see mu rutiin on.

Vahel tuleb rutiinist välja astuda ja unustada ära oma hommikused ja õhtused aiatunnid. Sest on suveaeg, külalised ja sõidud. Läinud nädalavahetusel käisime taas Läänemaal, oli mu isapoolse suguvõsa kokkutulek.

Pildi peal kõnnin ma oma isapoolsete esivanemate põlistalu, Jaani-Tõnise õuel. Nüüdsama, sel laupäeval.

Jaani-Tõnisel 15.7.jpg

Ning ma tahaksin ära õiendada ühe asja, mis siin kevadel on natuke kõneaineks olnud ja küsimusi tekitanud. Nimelt küsimus, kas kolkvitsia on kahtlane ja vormitu nirakas, mida ei tasu oma aeda tahta (ja nagu oligi see eksemplar, mida mulle näidati – ning oma senise kolkvitsiakogemuse põhjal oli mul väga raske aru saada, et see üldse on kolkvitsia), või pole ma oma poolpuitunud pistikuid siiski mitte ilmaasjata teinud.

Oma pistikud võtsin selle põõsa pealt. Minu tädi aias on tema selline. Ma arvasin seni, et kõik kolkvitsiad käivad sellised. Kahjuks oli ta pilditegemise ajaks juba ära õitsenud, aga isegi nende närtsinud kobarate järgi peaks aimu saama, kui külluslik tema õitsemine on.

kolkvitsia.jpg

Nii et ma loodan küll, et mu pistikud võtavad juured alla ja esimese talve kah üle elada (erinevalt mu eelmise aasta katsetusest, kus juured küll sügiseks alla said, aga kevadel ikka ei tärganud sealt potist miskit).

Jaanikuu pildid

Ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas aeg nii kiiresti läheb. “Oh kuusepuu, oh kuusepuu, ja juba jaanipäev,” vist kirjutas Doris Kareva. Millises luuletuses, ei mäleta. Aga nii lihtsalt ongi.

Jaaniõhtu veetsime väikese mõnusa seltskonnaga meie uuekstehtud lõkkeplatsil (ses mõttes, et see on nüüd suur ja sile ja ilusa muru all, mitte ei pidanud kügelema nagu seni ümber lõkke küngaste-mätaste-nõgeste-takjate vahele hädapärast sissetrimmerdatud platsikese peal). Ning see oktoobris külvatud muru oli idanenud ja kenasti kasvama läinud hoolimata tollesama kuu lõpus ootamatult saabunud lumest ning talvest. Nüüd sel kevadel on teda saanud ka paar korda niita – ja elu nagu uus!

Aga jaanid tõid imelisi taevavaatemänge ja valgusefekte õhtust hommikuni.

jaanituli.jpg

jaaniõhtu.jpg

jaaniöö.jpg

jaaniöö1.jpg

jaaniöö.jpg

jaanituli1.jpg

jaanikoidik.jpg

jaanikoidik1.jpg

Meid oli viis rõõmsat täiskasvanut ja kolm toredat täisverelist keskteismelist tütarlast, kes vastu ööd rüütasid end tekkidesse, tegid lillepärjad pähe ja otsustasid küla peale minna. Ainult et kuspool siin majad on? 😀

Nende väljanägemine insipreeris meis paadunud täiskasvanuis hulga koomilisi fantaasiaid lätlaste ja pagulaste ja majade leidmise teemadel, aga olgem viisakad ja ärgem neil pikemalt peatugem.

pagulased.jpg

Kui nüüd ilusate taevapiltide juurde tagasi pöörduda, siis nägime uhkeid loojanguid enne jaaniõhtutki, see roosa näitas meile ennast 19. juunil.

juuniloojang.jpg

juuniloojang2.jpg

juuniloojang1.jpg

Enne jaaniõhtut käisime taas kord ka Läänemaal end näitamas, emale ja sugulastele eelkõige. Ema juures õitses kuldvihm täiesti hingetukstegevalt. Eelmisel sügisel võtsin selle puu seemet ja sel kevadel külvasin maha. Idanes. Nüüd on mul 15 cm pikk kuldvihmalaps. Kus ma aga teda esimene talv pidama peaksin? Kasvuhoones kinnikaetuna? On ju külmaõrn üsnagi, eriti veel nii titest peast, nagu mul.

kuldvihm.jpg

Rodosid oli emal kunagi palju – enne seda kui nad koera võtsid. Nüüd on alles vaid need, mis jäid raadiopiirde ringist välja. Näiteks see uhkus ja rõõm.

rodo.jpg

Ja ema ronivast hortensiast ei saa ma üle ega ümber. On ikka võimas ja nii kõrge! Maja kõrgusega võrreldes ma pakuks, et oma üheksa meetrit tuleb ära. Pildi pealt muidugi niimoodi aru ei saa. Meie külaskäigu ajal oli ta kohe-kohe õide puhkemas, nii et ma arvan, et praegu on seal tõeliselt peen vaatepilt.

roniv hortensia.jpg

Nojah. Enne jaani ühel väga vihmasel päeval sattusin Lendava aeda sireleid kaevama. Sest viimane aeg oli veel värvide järgi aru saada, mis sorti kaevata. Siit ma võserikust tulen – läbimärg, aga õnnelik!

sireliga.jpg

Aga kui nüüd jaanide juurde tagasi pöörduda, siis jaanipäeval endal saabusid meile Ivarit-Liisi, kellega tegime sauna ning tuld sellelgi õhtul. Ja järgmisel päeval mängis Ivar Muhedikumaal drooniga. Seda ilu üles võtma läks ta minu palvel ja omanike rõõmuks, aga kohapeal nähtu ilmselt avaldas talle sedavõrd suurt muljet, et nagu ma täna avastasin, jagas ta ülesvõetut asjaomaste nõusolekul lausa meediaavalikkusega.

Peale nende toredate sündmuste olen juunikuu jooksul edenenud eesaia okaspuugruppide istutamise osas, nüüd juba tasapisi liigun nende vahede katmise ja multšimisega edasi. Kui selle ürituse selleaastase etapiga finišisse jõuan, küll ma siis pilte ka näitan. Keldrimäkke olen üht-teist juurde istutanud, ning järjest küpsemaks saab nägemus, kuidas ma selle alaga edasi toimetama peaksin. Jorjenid said maha … õigemini see osa neist, mis selle talve hallituserallist keldris enam-vähem tervena pääses. See tähendab, eelmise aasta umbes 70 jorjenist oli mul kevadeks alles umbes 20. See imelik talv oma pidevate külmumiste ja sulatamistega tähendas, et kelder oli terve aja niiskem kui muidu, ja sinna mu jorjenid läksidki. Kui ma edaspidi neid veel hankida ja talvitada võtan, siis tuleks üritada neid keldri asemel pidada hoopis jahedas esikus ning vaadata, kas saab parem.

Üldiselt, talv ei olnud aiale soodne, ja samuti pole soodne olnud see pikale veninud vinduv ja külm ning kuiv kevad ning varasuvi. Jah, vihma on vahepeal tulnud, aga siinkandis mitte piisavalt. Meil on kuiv. Ja vilu. Ja väga, väga tuuline.

Eks näis, mida südasuvi tooma või looma hakkab.

 

 

« Older entries