Sügisene botaanikaaed

Läinud nädalal kasutasin ära üht harvaks jäänud päikselistest päevadest, kui Ott nagunii linna arsti juurde pidi minema, ning sõitsin mehega kaasa. Mees läks arsti juurde, mina botaanikaaeda, sest kiskus nii hirmsasti. Mõtlesin, et heidaks enne veel pilgu peale, kui sügise kole järk kohale jõuab või külm kõik ära võtab.

Jalutasin ja uurisin ja mõtisklesin seal mitu rahulikku tundi. Hing lõi nurru ja silm sai nuumatud.

Püsikuala ei ole kesksügisel muidugi enam nii heas vormis, aga madal päike annab kõigele oma erilise sooja sära. Eriti kõrrelised on sügiseti just need särajad, päikesepüüdjad.

BAtiik.jpg

Roosamarjaline lumimarjapõõsas selja taga otsekui laiendab ja hajutab tugevroosa päevakübara mõõtmeid ja piirjooni. Minu meelest väga ilus. Kui lumimari suuremaks kasvab, siis läheb ilmselt väga võimsaks see vaatepilt (kui külm päevakübarat muidugi enne ära ei võta).

BApäevakübar.jpg

 

Metsataimede ala oma rahulikus korrastatud lummuses.

BAmetsaala.jpg

Niiske püsikuorg on suures osas tänu kõrrelistele veel sügiselgi nii lopsakas.

BA püsikuorg.jpg

 

Ja botaanikaaia kivila on alati kaunis. Igal aastaajal ja iga ilmaga. See mastaapne kallak ja kivid loovad niivõrd tugeva struktuuri, et see oleks juba iseenesest vaatepilt. Aga muidugi taimestus teeb selle lõpuni valmis.

BAkivila.jpg

 

Iiriste nõlv oma sügiseses vaikelus.

BAiiriste nõlv.jpg

Peeaegu et bonsai. Ma mäletan, et vaatasin küll sildi pealt, mis puuga tegemist on – aga või ma nüüd enam mäletan. Kas oli miski läätspuu? Eks teinekord uurin jälle, ükskord peab ju meelde jääma.

Bavarjuala.jpg

 

Varjunõlv. Ükskõik, mis ma selle kohta ka ütleks, poleks see piisav.

BA varjunõlv.jpg

 

Sügis suure tiigi ääres.

BAsuurtiik.jpg

Ja ma leidsin sealt ühe suhteliselt hiljuti istutatud lehise, millel oli veel valge lipikki kaelas. Sain teada, et see jääbki kääbusjaks. Ja ta on oma võrsetega nii tohutu armas. Ma peaks endale ka sellise nunnu hankima. Ainult et miks ma tobu seda valget lipikut ei pildistanud? Jälle ma arvasin, et sordinimi jääb meelde. Aga läks nagu ikka.

BAkääbuslehis.jpg

Pärast sain linnas tütrega kokku, Ott tuli ka lõpuks arsti juurest tagasi ja organiseerisime endale sulni perekondliku lõunasöögi.

Vahel võib aga tütre poole sattudes avastada, et ukse avab sulle ükssarvik.

ükssarvik.jpg

Kodus tegelen endiselt saagikoristusega ja ogoroodina talvevalmis seadmisega. Ei midagi uut. Peamiselt rõõmud.

kõrvitsad.jpg

 

Kapsastel ma lasen veel olla. Ma külvasin nad sel aastal hilja, alles maikuus, sest olin nii hõivatud oma filmiprojektiga ja siis veel see mai esimese poole Prantsusmaa-sõit. Aga kapsastele ei tee sellises kasvujärgus väiksemad öökülmad midagi. Las kosuvad veel.

punakapsas.jpg

Kuigi ühe sellise kena punakapsa (ainult et suurema) tõin ma üleeile siiski tuppa ja valmistasin sellest suurepärase magushapu kapsaroa. Hautasin koos õunte, punase sibula, punase veini ja palsamiäädikaga. Ahjust võetud lihakäntsaka kõrvale imetore.

Advertisements

See suvi. Vanaema lahkumise suvi

19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.

vanaema .jpg

Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.

Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.

Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.

Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.

Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.

Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.

Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.

Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.

Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.

Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.

Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.

Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.

Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.

Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.

Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.

 

haud.jpg

Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.

Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.

See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.

Vanaema puu oli alles.

memmepuu.jpg

Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.

Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad  väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.

Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.

Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.

elupuu1.jpg

 

Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.

elupuu.jpg

Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.

nõmme.jpg

Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!

kastpeenrad.jpg

Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.

Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”

Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.

Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.

 

 

 

 

Läbi põlenud, kuid taas toibumas

Ma olen hulk aega juba mõelnud, mis mul sel suvel ometigi viga on olnud. Kevadest saadik on ainult mingi nüri pusimine iga asjaga, miski pole käes lennanud ega vuhinaga edenenud, nagu võiks ju. Eks see kukkumine on ka mu blogist väga selgelt näha. Ja ma usun, et see oli ikkagi siiamaani mu kevadine läbipõlemine, kui ma end paljude väga mahukate ja intensiivsete kirjatöödega läbi küpsetasin (filmiprojekt, filmikoolitusprogramm, lugemiku lõpetamine, seriaalid …). Kevadel, millalgi mais, ütlesingi lõplikult üles oma koostöö “Suletud uste” asjus, “Saladused” oli juba veidike varem lõpetatud. Siis ma tundsin läbipõlemist väga selgesti ja selle ka oma äraütlemise põhjenduseks tõin. Aga ma poleks uskunud, et see ei lähegi niisama lihtsalt ja ruttu üle, kui ma arvasin, vaid kestab jõuetuse, tahtetuse ja loiduse näol läbi terve kuuma ja kauni suve.

Tegelikult sattusin lugema üht põhjalikumat artiklit läbipõlemissündroomist ja seal väideti, et sellest taastumiseks võib minna isegi kuni aasta.

Ma siiski loodan, et nii hull see asi minuga ei ole. Seda enam, et nüüd, sügise hakul, ma tunnen, et olen ennast ikkagi taas üles leidnud ja hoog on sisse tagasi tulnud. Või on see hõiskamine enne õhtut?

Igatahes olen ma suutnud ennast taas igal rindel kätte võtta ja tunnen jälle, et mu asjad on mu kontrolli all tagasi. Mitu raamatut on sel sügisel ilmumas, ja aias tuhnimine ja möllamine on jälle nauding ning mäng.

Aiale ei olnud see suvi muidugi hea. Kevadel need vesirotid … ja 1. mail läks uskumatult soojaks ja mõnusaks. Ja kuivaks. Meie kandis tuli maikuus ainult üks korralik umbes kaheteisttunnine vihm, ja edasi kahel päeval vaid lühikesed sahmakad. Juunis tundus, et läheb niiskusega siiski paremaks: kuu esimesel dekaadil tuli algul küll vaid lühike vihmahoog, aga dekaadi lõpus andis lausa kolmel päeval järjest äikesevihma. Siis aga temperatuur kukkus ja saabus aiapidajate õudusunenägu: hilisöökülm. 13. juuni hommikul oli mul siin maa kahutanud ja mul oli väga hea meel, et ma kõrvitsaid veel kasvuhoonest välja polnud istutanud. Sel ööl võttis külm ka mõne juba õue suvitama viidud toataime. Enne seda oli mai algusest saadik ju nii soe olnud!

Järgmised vihmad saabusid jaanipäeva paiku – klassika. 21., 22. ja 24. juunil sadas korralikult. 25., 29. ja 30. juunil sadas veel üksikuid lühikesi hooge. Juulikuus aga läks asi käest ära. Sadas küll tervelt kuuel päeval juulikuus – aga iga kord vaid umbes 15- minutilise tagasihoidliku sagara. August jätkas samamoodi kuival ja kuumal kursil kuni kuu keskpaigani, mil saabusid vihmad, millel oli juba vihma nägu.

Aga kahju oli muidugi juba sündinud. Hoolimata sellest, et ma lohistasin vihmutit mööda aialahmakat ringi nagu segane, läksid paar noort sellesuvist istutust ikkagi looja karja. Ja mõni eelmisel aastal aeda toodud pisike okaspuu, millest mul on väga kahju. Näiteks Serbia kuusk ‘Pimoko’ ja hall nulg ‘Archer’s Dwarf’. Vihmutist jäi väheks.

Noh. Aastad ei ole vennad. Vast õnnestub järgmisel aastal paremini.

Ka pildistama olen sel suvel laisk olnud. Juunikuiseid pilte olen natuke näidanud eespool, aga siin ka mõned juulikuust, kui puhkesid monardad ja varasemad floksid, liiliad ja päevaliiliad. Kuiva tõttu olid nad kõik aga hoopis madalamad ja lahjemad kui muidu. Vorm oli nõrgavõitu. Ja mu paraadpeenras on ikka veel pilt hõredavõitu, sest paljud taimed seal on alles õige pisikesed või neid polegi veel.

liiliate aeg.jpg

Sauna ees õitseb elulõng ‘Huldine’, mille kolides Haapsalust kaasa tõin, seal on ka Futult saadud valge astilbe ja samuti Haapsalust kaasa kolitud hosta ‘August Moon’, mis kannatab täispäikeses elamist üsna hästi.

saun.jpg

PK suvel.jpg

südasuvi PPs.jpg

Esimesed gladioolid sain kahe kasvuhoone vahelt sünnipäevale minnes kaasa korjata 1. augustil.

gladioolid.jpg

See ongi see vahe, mida ma aprillikuus katsin ja matsin, nii et põlved ära külmetasin.

KH vahe.jpg

Südasuvised udud on nii imelised.

südasuve udu.jpg

juuniöö.jpg

Ogoroodinat vaadates hakkab natuke imelik, kui meenutan, et kolm aastat tagasi kevadel oli see veel täiesti metsik, künklik ja üdini umbrohtunud kesa. Aga sel aastal saime esimesed üksikud õunadki.

ogoroodina.jpg

See suvi meeldis soojalembestele köögiviljadele muidugi eriti. Lattoad ei ole aastaid juba mul nii hästi elanud.

Blauhilde.jpg

Eelmise aasta arbuusovka kaevasin omale puukoolipeenraks, kus juurdunud pistikuid edasi pisikesteks puudeks-põõsasteks kosutada, nii et neid parki või mujale murusse istutada annaks.

puukoolipeenar.jpg

Septembris on aga elu selline, et paraadpeenras möllavad nüüd astrid, krüsanteemid ja lilltubakad, saialilled ja kukesabad. Ja veel üht-teist.

PP sept.jpg

septembriPP.jpg

Keldrimäel on aga praegugi vähe õitsejaid. Ma pean selles osas midagi ette võtma, et seal pärast kevadet ka midagi vastu säramas oleks.

keldrimägi septembris.jpg

Siia ma tahtsin tekitada sellist halli ja punase liikumist. Aga paremal ja vasakul olevad hallid roomavad kadakad on praegu selle mulje tekitamise jaoks siiski veel liiga väikesed. Las kasvavad. Mõni punane õitsev tutt oleks aga nende vahele tõesti väga vajalik.

hallpunane.jpg

KM uus osa.jpg

Nulgude eest peenrast tuleb mul need koledaks läinud habenelgitüükad välja kaevata. Järgmisel aastal on neil õitsemine nagunii juba kehv. Nad annavad oma parima siiski noorte taimedena, oma elu teisel aastal. Kui ma nad eest reast ära võtan, siis paistaks jorjenite möll hoopis paremini välja.

NE septembris.jpg

Lõkkeplatsipeenras on püsikud veel väiksevõitu ja hõredalt. Sellepärast istutasin kevadel siia lilltubakad ja kalifornia magunad. Vasemal pool on ainult mu noorukesed püsikud. On ikka hõre lugu küll. Tagapool paistavad pisikesed okaspuud, kõik alles allameetrimehed. Läheb veel mitu aastat, enne kui nemad oma nägu ja tegu hakkavad näitama. Aga nende selja taga olevale põllule külvatud talivili on tõesti ilusasti idanenud.

LP sept.jpg

Iiriste tapalaager. Lõikasin nad tagasi, aga huvitav, palju neid siis sellel talvel välja läheb? Igatahes seni, kuni ma pole oma uut iiriseala valmis teinud, ei tule siia majapidamisse enam ühtegi suureõielist aediirist suretamisele. Sest nagu välja tuli – see koht hoiab niiskust. See on tõeline anomaalia, sest on ju kallak, aga näe. Muld on seal peaaegu alati niiske. Tõsi, sellesuvise suure põua ajal läks ka siin kuivaks. iiristele meeldis. Aga nüüd ei ole juba mitu nädalat siin pinnas kuivanud hetkekski.

iiriste ala.jpg

Aiamaal koristan vaikselt saaki ja valmistan kasutusest maha läinud peenraid talveks ette.

AM septembris.jpg

AM sügiseks valmis.jpg

Kavatsen kõik peenrakastid, millest saak koristatud, talveks põhu alla panna. Ma kujutan ette, et see hoiab ära salakavala umbrohukasvu hilistel sügis- ja varastel kevadkuudel, ja kevadel võib olla hirmus hea,kui ei pea alustama kaevamisega, vaid võib fokini kohe pehmesse ja niiskesse maasse lüüa. Sest põhukate takistab ka kevadise lumesulavee äraauramist.

Näide põhumultši otstarbekusest. See on koristatud põldubade peenrakast. Külviridade vahed olid multšitud, aga külviread ise mitte. Ja kohe on näha, kuhu umbrohi kasvab ja kuhu ei. Paremal pool olen poeaaegu terve rea juba ära rohida jõudnud, fokin on ka vartpidi näha.

multsiga ja ilma.jpg

Üks mu kallisasjake, pisike valge mänd ‘Louie’ läheb sügise edenedes järjest kollasemaks. ta peabki niimoodi tegema, sellepärast ma teda ju tahtsingi.

Louie.jpg

Drummondi vaher võtab vist eeskuju tagantpoolt paistvast vanast vahtrast ja arvab, et kasvada tuleb ühele poole.

ühele küljele.jpg

Täna õhtul, kui end vihmahoo puhkedes aiast tuppa sättisin, ilmus taevasse vikerkaar head õhtut soovima.

vikerkaar.jpg

 

 

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

Sibullilledel külas

Lubage tsiteerida klassikuid: “Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!”

Minu tänane hommik möödus sibullillede maailma külastades. Eks ikka naaberküla sibullillekasvataja juures, sest seal näeb tõelisi imeasju.

Sinililled.

sinilill1.jpg

sinilill2.jpg

sinilill.jpg

Ülased.

ülane1.jpg

 

ülane2.jpg

ülane.jpg

 

ülane3.jpg

 

ülane4.jpg

ülane5.jpg

Püvililled.

püvilill5.jpg

püvilill6.jpg

püvilill4.jpg

püvilill3.jpg

püvilill2.jpg

püvilill1.jpg

eduardi püvilill.jpg

püvilill.jpg

punane.jpg

Sillad. Me kõik teame seda neetud sinist umbrohtu. Aga need!

 

silla2.jpg

silla.jpg

silla1.jpg

Üks imesilla, kelle liik mulle meelde ei jäänud, koos koerahambaga:

silla ja koerahammas.jpg

Juunod.

juuno1.jpg

juuno.jpg

Kirgaslilled.

kirgaslill1.jpg

kirgaslill.jpg

Ülimadal nartsiss. Jällegi, liik ei jäänud meelde.

nartsiss.jpg

Kui nüüd sügisel ometi kõik see nähtu meeles oleks, et neid ostma minna… Sest praegu paraku on peremehe müügiplats üliõhuke. Vaid adoonised, mida mul juba on niigi. Nii et tulin sealt tühjade käte, aga täienenud teadmiste ja nuumatud silmaga.

Kodus pikeerisin tomateid.

pikeerin tomateid.jpg

Ja Bauhofis käies ostsin omale lohutuseks kolm karukella.

karukellad.jpg

 

 

Isegi volber on aianduslikuks muutunud

Kui ma kunagi tormilistel nooruspäevadel (appi, see kõlab tõesti juba nagu saja-aastase jutt) kahekümnendates eluaastates ei kujutanud ette volbriõhtut ilma nõiaks kostümeerimiseta, meeleoluka ning ägedaloomulise hilisõhtu veetmiseta ning olulise väsimuseta järgmisel päeval, volbripäeval, 1. mail, siis ma pean tunnistama, et minu nüüdses eluetapis tundub hoopis meeldivam, kui seltskondlik õhtu ei veni liiga pikale ja järgmisel päeval täie energia ja elujõu juures olles ootab ees veel hunnik rõõmsaid üllatusi! Nagu täna!

Muide, eile me volbrituld ei teinud ega läinud ka kuskile, sest kui me sügavas videvikus võsa- ja aiatööd lõpetasime, olime nii väsinud, et ei jaksanud isegi oma lõket põlema panna ning otsustasime Otiga õige üksmeelselt tuppa suunduda ning veeta volbriõhtu ülejäänud osa diivanitel lamaskledes.

Täna hommikul ärgates ja kohvi kõrvale telefonist Facebooki sirvides avastasin sõber Vilepi teadaande, et ta müüb täna Konguta laadal raamatuid, ja nii sündis spontaanne plaan minna ja see laat ise ka üle vaadata ning lahutada raamatumüümise juures natuke meie lugupeetud kirjanikuhärra meelt. Et mul oli ühe siinkandi aaluja käest saada ka veel ports mõistlikul ajal külvatud tomatitaimi (mitte nagu minu omad, mis märtsikuise tohutu ajapuuduse tõttu alles paari nädala eest mulda said ja nüüd alles sõrmepikkusena esimest pikeerimist ootavad), sündis plaan, ootasin ära Oti ärkamise, viisin ta kurssi, siis veel toimetasime siin natuke tühja-tühja ja läksimegi.

Noh, laat oli päris väike ja pretensioonitu, nii et mis sest. Heikiga lõõpisime natuke aega, siis otsustasime tomatitaimede järele minna – aga tee pealt helistades selgus, et nende perenaine on kodust väljas ise ringi sõitmas ja tuleb alles poolteise tunni pärast tagasi. Helistasin siis ühele omakandiaalujale veel, kas saaksime seeaeg hoopis talle korraks külla hüpata, ja saime kuulda, et tema on omakorda teise omakandiaaluja juures külas, kus lisaks temale on veel Rahutu Rahmeldaja, Futu, Tii Pohlavars … ühesõnaga osa meie harvakohatavast Tallinna-rakukesest. Nemad tulnud ühe ühistellimuse taimi kohale tooma. Minul selles ühistellimuses küll osalust ei olnud, aga loomulikult kimasime Otiga sinna teise omakandiaaluja juurde, kus kõik teised ka nagunii juba külas olid, ja see oli üks lõpmata tore, rõõmustav, lendutõstev kohtumine jälle!

Esimene asi loomulikult olid taimekastid. Hakkab jälle pihta … ja kuigi ma ühistellimuses EI osalenud, olen ma ikkagi nüüd suure rõõmuga kahe epimeediumi, kollase täidisõielise priimula, koerahamba ja kirjulehelise iileksi värske omanik.

hakkabpihta.jpg

Ärkavad aiad on lummavad oma ootusärevuses ja värskuses. Kivila ja iirisepõld …

Kulbilohu.jpg

KulbilohuOtiga.jpg

Kulbilohukivila.jpg

Sealt sõitsime kogu kambaga edasi ühte ütlemata põnevasse kohta, mida hakkab peagi ümber kujundama ja kultuuristama ühe kolmanda osava omakandiaaluja käsi.

Tondilossi1.jpg

Ilm oli imeline, 21 kraadi ja päikesepaiste … Ma olen pool aastat unistanud sellisest ilmast!

Tondilossis.jpg

Krunt on fantastilise aiakujundusliku potentsiaaliga, seda ma ütlen. Anname viis aastat aega ja siis läheme imetledes õhku ahmima. Suurepärane koht. Kuid noh, paraku ka nurgataguse olemusliku kultuuri- ja vanarauakihistusega, mis enamiku vanema kinnisvara juurde kuulub. Aga nad saavad hakkama.

Ning lõpuks sõitsime kogu kambaga veel minu tomatitaimede järele.

Käo.jpg

Käo1.jpg

Ja seal on lummavad lavad. Mul on oma arbuuside jaoks ka midagi sellist vaja, umbes kolme. Sest meil on kogu aeg tuul, mis lõhub kevadel tehtud kiletunneli hiljemalt juuli alguseks laiali – vähemalt kolme hooaja kogemus on selline. Nii et ma hea meelega soetaksin arbuuside jaoks midagi kindlamat.

lavad.jpg

Kuidagi isenesest täienes mu saak seal peale tomatitaimede veel mitme tõhusa tükiga Prževalski kobarpeast. Ma usun, et neile meeldib mu tiigi ääres küll. Seal on paar lappi juba kaks aastat katte all olnud, vast on selle all keset naati ja nõgest moodustunud siiski paar lapikest, kuhu midagi istutada saab.

Nagu õhtul selgus, saigi. Kuigi kaevamisel ilmus siiski välja veel mõni ellujäänud naadijuur – pärast kahte suve vaiba all. Vat selline vilderjaldermann on siin.

 

Saime esimese äikese

Milline mõnus pühapäev. Mina mängisin mulla ja taimedega, mehed mängisid aidas pilli. Ja äikesetorm lähenes.

Pikeerisin esimese külvi kapsalisi, siis tegin kapsaliste teise külvi, lisaks veel basiilikut ja peterselli ja varssellerit. Puhastasin rabarbrite ja sparglite rea, kuhu metsikult jälle vilderjaldermanni sisse on ajanud. Fokin ja labidas ja mitu ämbritäit vilderjaldermanni juurikaid. Rabarbritel on pealegi arvatavasti üks kole haigus küljes, tegelikult hakkasin seda juba eelmisel aastal kahtlustama, aga nüüd muutun järjest kindlamaks. Aga ma teen sellel teemal postituse siis, kui taipan sümptomid üles pildistada.

Aga siis õhtu hakul saabus äikesetorm, mille tulekut on ka videost näha. Ja kui tuli, siis kangutas mu kasvuhoone ühe otsapaneeli lahti. Nii et ma pidin oma vaese abikaasa pärast vihma veel välja saatma seda parandama … peaasi, et terve kasvuhoone tükkidena üle põllu metsa poole ajama ei pane, eks.

 

 

 

Võsatöömõtted

Lõpuks oleme jõudnud sellesse varakevadesse planeeritud töö juurde, mida Oti pimesoolelõikus oma kuu aega edasi lükkas ja mis nüüdki veel mõne päeva vahepeal toppama jäi, sest mõlemad meil olemasolevad saed läksid puruks ja nende seisukorra kaardistamine ja uue sae hankimine nõudsid kah oma aja.

Jutt käib meie aia lõunaservast, mida tammedest köögiviljaaiani palistab vana vabakujuline sirelihekk. Hea küll, sirelid on toredad. Aga probleem seisneb selles, et aastakümnete eest ennast sellesse hekki sisse külvanud vahtrad (põhiliselt), pihlakad ja saared hakkasid sirelite kõrgust ületama juba paari meetri jagu ning on võtnud sirelitelt ära tiheduse, tugevuse ja jõu. Ja valgust loomulikult ka. Valgust hakkasid need järjest kõrgemaks kasvavad lehtpuud röövima muidugi ka meie kolm aastat tagasi istutatud noortelt õuna- ja kirsipuudelt, ning veel kolme aasta pärast arvatavasti poleks läbi nende tihedate võrade päikesevalgust ka meie akendesse enam jõudnud. Seetõttu oli selge, et sel olukorral ei saa lasta enam edasi kesta ja sirelihekk tuleb kõrgekasvulistest lehtpuudest puhtaks rookida, enne kui tõesti hilja.

Selle foto peal oleme heki puhastamisega peaaegu poole peal, tööjärg on vana suitsuahju taga, kust edasi kõrguvad üle sirelite nood noored vahtrad ja pihlakad.

sireliheki puhastamine.jpg

Nagu näete, võsa tuleb sealt HIRMSASTI. Ja sirelihekk, millest lehtpuuvõsa välja on saetud, näeb ootamatult hõre välja – aga nüüd on noortel võrsetel vähemalt ruumi kasvada ja ma usun, et järgmisel kevadel on pilt juba hoopis parem.

Iseküsimus on, kuidas edaspidi teostada nende mahavõetud vahtrate ja pihlakate järelkasvu üle järelevalvet, sest kindlasti hakkavad nad rõõmsalt võsu ajama ka edaspidi, ja äkki isegi hullemini kui enne, sest valgust on heki all nüüd oluliselt rohkem ja juurdekasv lõikusega ju samuti stimuleeritud.

Kas peabki iga kevadet alustama heki all oksakääridega ringi ragistades või on veel mõni muu võimalus? Kutsuda keegi kännufreesiga mees ja lasta tal need tüükad maatasa lihvida – kas aitab? Või katta need haralised kännutüükad vana presendiga ja vedada mulda raskuseks peale ja loota, et sealt läbi ei tule? Veel midagi?

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

« Older entries