Munad maha

No päris nii toorelt seda lõikust siiski ei teostata, aga väljend on iseenesest toredalt värvikas. Igatahes eile oli siis see päev käes ja loomaarstiga kokkulepitud aeg kätte jõudnud. Muidugist meite Kõssale, et sellest kraakast vähe leplikum loom saaks nii Kata tervise kui kõutsikese enda pikema eluea huvides, sest ühtegi võimalust kobedaks kakluseks teiste kassidega Kõssa kasutama ei jäta. (Nagu ka pildil tema nina pealt näha on. Ma arvan, et nad on naabri-Antsukesega piirilepingu osas läbirääkimisi pidanud.)

kõssakrae.jpg

Tegelikult ei läinud see üldse nii lihtsalt ja muretult, kui omal ajal kadunud Intsuga, olgu muld talle kerge. Esiteks selgus, et Kõssa ei talu puure. Ta hakkas meil juba kliinikussesõidul transpordipuuris laamendama ja läks täitsa paanikasse, ja loomaarsti juures jätkus sama. Pärast lõikust teadvusele tulles ja nähes, et ta jälle puuris on, kukkus ta uuesti visklema, rapsima ja  kõikide vahenditega ennast sealt välja murdma. Ning ennast tagumisest otsast raevukalt lakkuma ja närima – mistõttu tuli talle veel ka krae panna (lootsime algul küll ilma läbi saada, sest see on loomale ikkagi jube ebamugav). Ja siis oli hirm, et selle hirmsa rapsimise ja pöörlemisega seal puuris tõmbab ta oma õmblused lahti … oh jommaijoo.

Aga see polnud veel kõik. Et kasutada ära looma viibimist kliinikus, lasime ta ka muul moel üle vaadata. Ning siis hakkas selguma. Esiteks, et ta on mitte 3-aastane (nagu mina arvasin), vaid 4-5 aastane kass. Teiseks, veresuhkur on tal kassi kohta liiga kõrge ja tõenäoliselt on sellel loomal diabeet, aga et ka stress võib veresuhkruga mängida, tuleb kahe nädala pärast kordusanalüüs ja siis on selge, kas on või ei ole. Ning veel edasi – loomaarst, kuuldes, et me Kõssa taustast tõesti midagi ei tea peale selle, et ta elab meil aida peal omavoliliselt juba umbes poolteist aastat ja käib kogu aeg kusagil kaklemas, soovitas teha kasside HIV-testi. Eelkõige silmas pidades Katat – sest HIV-positiivset kassi ei või elu lõpuni teiste kassidega kokku lasta, ja koduta ning hulkuvate kasside seas on kassi-HIV-i esinemisprotsent umbes 90.

Jah, ma lasin temalt ka selle analüüsi võtta ja siis ootasime mitu pikka tund kodus telefonikõnet ja vastust sellele küsimusele. Ma ei teinud endale mingeid illusioone ja nägin juba vaimusilmas, kuidas me õhtul kaevame kuuse alla järgmist väikest hauakest. Sest Kata kõrval HIV-positiivset kassi pidada nii, et Kata mingil hetkel ei nakatuks, on võimatu missioon, ja HIV-positiivset diabeetikust kassi ei õnnestu sokutada ka kuhugi uude koju, sest keegi ei taha endale seda jama ju kaela. Kassi diabeet on oma leebemas vormis pidev toiduga arvestamine ja tavalistest oluliselt kallimad erikrõbinad, ning kui see asi kunagi peaks käest ära minema ja insuliini süstimiseni jõutakse, on see majanduslikult juba selline üsna oluline rida pere-eelarves juures.

Kuigi diabeediga üksi me saaksime hakkama. Veresuhkrut saab hoida ka koduste vahenditega üsna normaalsena, kui talle teraviljapõhiseid konserve ja krõbukaid ei anna – ja ma olen sellega juba harjunud. Kadunud proua Punks oli meil eluaeg toortoidul, tegin talle ju kogu aeg neid eraldi lihasegusid, kuhu käis natuke taid, natuke südant, natuke neeru ja maksa ja kõhresid … köögikombainis puruks ja segi ning karpidega sügavkülma, ja nii see Punks mul sõi.

Ning tädi Tötsule keedan seapead. Ostan aga jälle sealt otse lihatööstusest seapead 10 senti kilo, üks poolik seapea kaalub umbes poolteist kilo, keedan selle ära, puhastan liha luu küljest lahti ja sellest jagub tädikesele kolmeks päevaks. 5 senti päevas koeratoidu peale pole üldse paha hind. (Noh, vahel, kui pole jõudnud keeta ja puhastada, saab ikka loom vahelduseks natuke krõbukaid ka … aga ehk umbes kord nädalas või nii.)

Ning küll ka Kõssaga saab nii. Läksingi vahepeal mugavaks nende krõbukate ja konservidega.

Aga kasside HIV oleks olnud meie jaoks juba kontimurdev ülesanne.

Nii et mul ei olnud eile hea päev. Valdavalt kulus see paanikale ja muretsemisele ja lämmatavale kahjutundele. Nii et kui tuli vastus, et HIV-test oli siiski meie kõigi õnneks negatiivne, oli pingelangus selline, et sain tõsise silmipimestava ja kõrvulukustava peavalu. Tõime Kõssa kliinikust koju. Jätsime ära planeeritud teatriskäigu, sest ülejäänud õhtu kulus mul tema rahulikuna hoidmisele, et ta haava omal lahti ei sipleks. Ja lohutamisele mõistagi. Sest Kõssa on ikkagi väga õnnetu ja häiritud, et tal on see jube torbik peas ja et ma teda rehetoast välja õue ei lase.

Tegelikult on ime, et ma eile päeval (kui Kõssa  oli kliinikus) suutsin ikkagi oma kirjatöö ära teha. Lääne Elule tuli ju välja mõelda üks lullamilla ja samuti kuu teine arvamuslugu.

Muide, selle kuu esimest saate lugeda siit.

Ning veel: minult on küsitud, miks ma enam  oma lullamillasid koos Oti piltidega blogisse ei pane. Teate, sellepärast ei pane, et jube palju hakati siit tema pilte varastama. St võeti siit blogist Oti pilte kasutusse ilma minu või tema käest küsimata, kuigi mul siinsamas blogis autoriõiguste all on olemas ju meeldetuletus ja palve minu või tema nõusolekut küsida. Ma ei oskagi kohe öelda, mitu korda me oleme siit võetud Oti pilte avastanud mingitel kutsekaartidel, mingi ettevõte veebikujunduse juures, plakatite kujunduses jne. Viimane juhtum oli alles umbes kuu aja eest, kus üks lastehoid reklaamis end Facebookis Oti joonistatud pildiga, mis muidugi jälle minu blogist pärit.

Ühesõnaga me oleme sellega nagu ettevaatlikuks muutunud natuke.

Lasteraamatutest, Kõssast ja punaselehisest kirsipuust

Eile sain oma lugemiku ühe teemaplokiga edukalt ühele poole, pluss täiendavad tekstid veel eelmisesse teemaplokki. Nii et sain järjekordse virna raamatukokku tagasi viia.

raamatud.jpg

Õhtuse aiatööaja täitis tiigikalda koristamine. Sügisestel talgutel mahapandud katete osas, tuleb tunnistada, oli õigus Ülol, kes ütles, et ega sel suuremat mõtet ei ole, nagunii viib tuul need minema. Ja täpselt nii läkski. Kaks korda selle talve jooksul käisime seda ala Otiga uesti katmas ja kinnitamas, aga pärast iga järjekordset suuremat tuult olid need katted jälle seal pussakatena puntras ja otsipidi tiigis … hoolimata järjest karmimatest kasutuselevõetud kinnitamismeetoditest, mis lõpuks hõlmas ka suuri kive, raskeid raudlatte ja vanu aiaposte. Tühjagi.

Nii et siis kulutasin eile õhtul need 3 tundi, lohistasin minema seda rauda ja rullisin kokku neid katteid, kivid aitas Ott ära kärutada … ja selle eksperimendi võib vist edutult lõppenuks lugeda. Omaette peatükk olid aga veel need nõgesed ja pujud, mis sai sinna katete alla kokku rullitud ja kõdunema, n.ö maad parandama jäetud. Täna hakkasin neidki sealt üles korjama ja ära vedama, aga pärast kümnendat kärutäit, kui alles selle tööga esimese kolmandiku peal olin, hakkasin mõtlema, et vist teen küll kilplase tööd. See niidetud nõgeste kiht on seal meil tehtud nii paks, et sealt niipeagi midagi läbi ei tule, ja kui ükskord tulema hakkab, siis toestab see selle mudru ju niipalju ära, et trimmerdada saab – ning juba järgmisel suvel poleks seal seda mudru nagu olnudki. Või?

Igatahes ma jätsingi selle ürituse pärast esimest kolmandikku pooleli. Supelsilla ümbrus on puhas, mis seal kaugemal toimub, ei ole ka otseselt silmariivavas läheduses, nii et …

Aga Ott tegeleb praegu puukuuri lae allavõtmisega. Sest vahelagi oli läbi mädanenud ja mädandas ülevalt juba talasidki. Ning selle mäda vahelae peal olid omakorda terve katusetäis vanu mädasid sindleid ja koorem igivana ja samuti osalt  mädanenud heina. See jama tuli sealt alla saada. Ja tänase seisuga ongi saanud.puukuuris.jpg

puukuuris1.jpg

Aga nüüd on vaja sellest risuhunnikust kütmiskõlbulik osa välja sorteerida (mida Ott täna ka juba tegi, see esimesel pildil nähtav lauahunnik lähebki kütteks), tükkideks saagida ja riita laduda, ja mäda osa lõkkesse kärutada nind seal ära põletada. Sellega saab Ott mängida kindlasti veel nädalajagu.

Pühade ajal, muide, käis meil mitu päeva järjest üks täitsa hull külaline. Suur-kirjurähn nimelt, kes teadagi on väga ilus suur lind, aga ennast pildistada ei lase, ja ta on ka ilmsete kalduvustega vandalismile. Igatahes, palun, järgmiselt pildilt võite näha, mida ta tegi meie väikelindude söögimajaga.

rähni laamendus.jpg

Ühest tegelasest meie elus olen ma aga õigupoolest vaikinud juba pikka aega. Seda sellepärast, et ma pole kindel olnud, mis saab ja kuhu areneme. Täna aga, palun, saage tuttavaks, see loom on Kõssa.

Kõssa.jpg

Kõssa ilmus siia 2015. aasta sügisel. Tundus, et käis magamas puukuuri peal nende vanade mädade heinte sees … ja me püüdsime teda minema ajada. Ignoreerisime. Loomulikult ei hakanud süüa panema, sest et äkki ta muidu ei lähegi ära.

Aga ta ei läinud sellegipoolest kuskile. Hoidis meist eemale, aga alati istus ja vaatas kuskil kaugemal, kui me Otiga õues asjatasime. Ligi ei tulnud, aga istus ja vaatas. Aeg-ajalt nägin teda põllul hiiri püüdmas, või mutihunnikute jures passimas. Mõnigi kord hüppas meile ehmatanult kompostihunnikust vastu, kamararäbal või teepakike hammaste vahel tolknemas.

Nii läks aasta.

2016. aasta suvel aga täheldasime, et ta kuidagi oli juba maru peremeheks muutunud, kuigi meie jätkuvalt ignoreerisime tema olemasolu. Näiteks ta ründas õue peal meie Katat. Suvel. Mille peale tulid aida alt pääsukesed ja lendasid talle kurjalt pähe – otsekui oleksid Katale appi tormanud. Meiegi tormasime, aga me oleme aeglased, inimesed ju. Ning teist korda rünnati Katat sügisel, majaesine oli Kata karvu täis ja Kata istus täielikus šokis keldrimäe jalamil ning ainult urises kõige peale, mis ümberringi toimus. Pärast seda ei julge Kata enam õue minna. On sellest saadik ainult 3 korda läinud, ja siis ka vaid natukeseks. Ma ei saa küll täiesti kindel olla, et selle teise ründe taga oli Kõssa. Me ei näinud ju midagi. Aga see on kõige tõenäolisem variant.

Igatahes millalgi oktoobrikuus nägin ma pealt, kuidas Kõssa mutihunniku juures varitses ja hüppas-kaevas, ilmselt lootuses mutt kätte saada, aga ei saanud ta midagi. Ja siis mul läks süda haledaks ning ma hakkasin talle süüa panema.

Paari nädala pärast tuli juba Kõssa mulle lähedale … ja siis veel paari nädala pärast olid mängus juba sabakallid ja säärte vastu nühkimine ja peapuksamine, ühesõnaga ta tegi kõike, mida hobune peab tegema. Ning see teeb kuidagi kaitsetuks, kui üks loom on su oma inimeseks välja valinud.

Nii et asjadekäigu loogilise tulemusena oli Kõssa millalgi jaanuaris meil juba toas. Hoidsime teda Katast piinliku hoolega lahus, aga märtsis juhtus ikkagi õnnetus, Kõssa vurtsas mul jalgade vahelt tuppa sisse, kui õuest mingite asjadega tulin, käed kinni, ja köögis oli Kata, ja jälle õkva kallale teisele.

Nii et nüüd on Kõssa jälle õuekass. Lohutan end mõttega, et pole ju miinus kakskümmend. ja aida all on kassiauk ning aidas on pappkastihunnikud. Katteloorid. Ja muu selline tavaar, mille vahel ta endale ehk tudipesa on võinud leida. Süüa loomulikult saab ta niipalju, kui tahab. Paisid ja sülle saab siis, kui mina õues olen.

Aga ma tõesti tahaksin teha kuidagi nii, et need kaks kassi kuidagimoodi ühe hoovi peal ja samas majas kaklemata hakkama võiksid saada.

Nii et kõutsike Kõssa on ühtpidi üks armas lugu, aga teistpidi mure ja peavalu. See pilt temast on üsna kehv, ehk teinekord saan parema võtte – aga kui keegi siit lähikonnast tunneb ära enda kadunud kassi, siis nüüd teate, kus ta poolteist aastat passinud on, tulge ja viige päriskoju tagasi

Aga olgu selle Kõssaga, kuidas on. Ma näitan teile hoopis oma Hansaplandist toodud punaselehist kirsipuud (Prunus cistena). Ta on Hollandi päritolu istik ja sellepärast olid tal müügiplatsil juba õiepungad peal … mille pärast ma teda olen ikka ööseks esikusse miinuskraadide eest ära ning hommikupoolikul tagasi terrassile tõstnud. Et neid õisi näha. Vaadake teie ka.

kirsipuu.jpg

Aasta ringi siin meil kasvades õitseb ta siiski meie jaoks normaalsel ajal – maikuus. Aga tema lehed säilitavad oma punase värvi terve hooaja jooksul. Ma tahtsin teda tüvele poogituna, et teda kasvatada just selles kohas, kuhu ta suhteliselt külmakindla umbes kolmemeetrise puukesena sobiks. Aga kui ta ei oleks tüvele poogitud, kasvaks ta umbes 2m põõsaks.

Igatahes mu hing laulab, kui ma teda vaatan. Juba praegu. Kui ilmad vähe soojemaks lähevad, istutan ta maha ka.

Äravigastatud käest ja muudest tegemistest

Vahepealse kümnepäevaku ülevaade tuleb. Oluline maamärk: ma sain lõpuni hekseldatud sauna kõrvale ladustatud sügisese tiigiääärse võsa. Jäid veel vaid jämedamad tüveotsad saagida, aga see tegevus lükkus ikka kuidagi järgmisesse päeva, sest kogu aeg oli kiire … Ühesõnaga, vahepeal toimetasin Sinisukale ühe beebitoitude kokaraamatu ja kirjutasin nipet-näpet, st tegelesin edasi Pintsu ja Tutsiku lugemikuga. Neljapäeval pidi tulema külaline Haapsalust, oli plaan minna koos Moostesse “Kalevipoja” etendusele. Sest ma olen sellest jätkuvalt vaimustuses. olen nüüd ka pilte juurde saanud.

Näiteks pilt proovidest.

proovis.jpg

Ja veel üks esikapilt Põlvast.

esikal.jpg

Ja etenduses Põrgupiigaga jännis Kalevipojast.

kalevipoeg.jpg

Ah jaa, ka tollest mastaapsest emakeelepäeva-ringreisist on mulle pildid saatnud ka nii Loo Kool …

emakeelepäev 2017 Lool.jpg

emakeelepäev Lool.jpg

Kui Tallinna Saksa Gümnaasium. Jah, just nii suur saalitäis mul seal oligi.

TSGs1.jpg

Ning mina kuskil seal kaugel ees.

TSGs.jpg

Nojah, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

VÄGA HEA, et me Otiga võtsime end veel kolmapäeva hilisõhtul kokku ja koristasime öö hakul maja ära (külalise tulekuks), sest järgmine päev minust enam koristajat ei olnud.

Tädi Tötsu oma jooksukaga ajas mu millalgi kuke ja koidu ajal üles ja nõudis häälekalt õue. Püüdsin ignoreerida, aga ei läinud läbi. Hea küll, läksime. Üksi teda praegu välja lasta ei saa, paneb kohe küla poole peigmehi otsima. Niisiis mina kaasa. Hommikumantlile jope lahtiselt peale, Oti kossid palja varba otsa, sest need lähevad kõige lopemalt, lips-lops, koeraga õue. Teeb oma tiirud ära, siis tahab terrassile lebasklema ja igatsevalt teele vahtima jääda. Mina tahan tuppa edasi magama. Aga tädi Tötsu ei tule kuskile. Unine inimene, kannatamatu ka, eks, tirisin ta traksepidi ukse poole, et kas või vägisi tuppa tõsta – kui komistasin Oti saapapaeltesse, terrass oli öösel sadanud vihmast märg, toetuspinda ma tagasi ei saanudki … ja lendasin jubedama mürtsuga lapiti maha. Õlavars võttis vastu põhipaugu, turi sai järgmise – ja siis ma vahtisin otse selgesse sinisesse taevase ja ei saanud esimese hooga arugi, mis nüüd juhtus.

Kirusin, ägasin, oigasin (sest valus oli), ajasin end püsti, püüdsin veenduda, kas kondid jäid terveks (jäid), ja lõpetasin oma poolelijäänud tegevuse. Sain vastupunniva pruutis looma tuppa ning läksin ise edasi magama.

Aga küll siis hakkas kurivaim valutama. Ja edasi ei olnud enam mingit elu. Juba õhtul hakkasin kahetsema, et ma EMOsse ei läinud, sest äkki tõesti luumurd siiski, või kõõlus rebenenud või midagi. Aga muidu oli külaline ja tore, ja Moostes käisime ikka ka ära, ja seal ka oli tore – ainult see õlg ei lasknud üldse elada.

Järgmine päev möödus umbes samas vaimus.

Ja laupäeval pidime Haapsallu sõitma, sest olin lubanud Emakeeleõpetajate Seltsi kevadpäevadel kolleegidele läbi viia väikese stsenaristika töötoa. Ja sõitsime, ja viisingi läbi, käsi kaltsuga kaela seotud. Näost on küll näha, et päris vormis ma pole.

Aidi Vallik õpetab stsenaariumit kirjutama.jpg

mõtted saavad skeemiks.jpg

Aga minu õnneks ja teie kõigi rahustuseks – ometi, ometi, ka see läheb mööda, ja tänase seisuga käsi enam peaaegu ei valutagi (ainult siis, kui ma kogemata kiireid ja ettevaatamatuid liigutusi sellega üritan teha). Täna suutsin seda kätt juba isegi niipalju tõsta, et endale krunni pähe teha sain. See on suur samm edasi, arvestades seda, et esimesed paar päeva mängis Ott mulle täiemõõdulist toatüdrukut ja aitas riidesse panna, sest no kuidas sa saad omale hilbud selga, kui käsi sugugi ei tõuse.

Ning olgu tänatud ja kiidetud Lendav, kes meie sõidu ajal tädi Tötsut toitmas ja pissitamas käis. Sest kõigi praeguste asjaolude juures me teda nagu tavaliselt kaasa vedada lihtsalt ei saanud.

Nojah, tõsi, aga enne veel, kui ma selle matsu sain, vist teisipäeva õhtul, külvasin lõpuks ka mina oma selleaastased tomatid, paprikad … ja siis läksin hoogu ja külvasin mitu karbitäit igasuguseid aegunud lilleseemneid kah mulda. Jdaneb, mis idaneb, ja kui ei idane, saangi need vanad seemned ära visata.

hooaja algus.png

Ja siis mahtus laupäevaõhtusse ka üks sünnipäevalkäik.

Vat nii.

Aga nüüd ma olen ametlikult väsinud juba kaks päeva. Lihtsalt väsinud. Paar arvet koostasin vaid, aga kirjatööks on pea liiga sodi. Lihtsalt vahtisin… ja mõtlesin… ja uimerdasin.. ja lugesin raamatut ja… Aga ma ei saa sel sodisusel siin kesta lasta, sest kuu lõpuks pean ikka need stsenad valmis saama, mis mul vaja. Nii et homsest alates panen jälle turbo peale.

 

Asjade laabumise päev

Täna oli päris tore, et saime lahenduse paarile viimasel ajal pingeid keerutanud probleemile. No näiteks meie veeautomaadi probleem, et ei andnud enam korralikku survet, ja kui me siin ise püüdsime talle survet juurde pumbata, siis läks kõik ootamatul kombel hoopis hullemaks. Kordasime püüdlust – ja tuli välja, et asi võis ikkagi veel hullemaks minna.  Ja veefiltrit ka ei õnnestunud lahti saada, et see ära vahetada. Nii olimegi keset sügavat nõutust, sest selle olematu survega ei julgenud ka pesumasinat käima panna ning duši alla minemisel lihtsalt ei olnud sügavat mõtet. Nõudepesu osas oli see nirisemine aga lihtsalt tüütu.

Ühe meie aaluja abiga said täna leitud lähema torumehe kontaktid, kohe helistatud, kohe kokku lepitud – ja kahe tunni pärast oli tark mees vannitoas peadpidi torukapis ning tegi kõik korda, nagu poleks midagi viltu olnudki. Veeautomaat annab survet nagu mihkel, filter sai vahetatud, ja me isegi õppisime ära, kuidas selliseid toiminguid tulevikus ise teha. Oi, aitäh. See laabumine oli imetore.

Teine laabumine oli, et helistas meie autoremondipoiss Käula asjus ja rääkis kõik ette, mis selle piduritega lahti oli (ma kuni piduriklotsideni sain aru, ja et ABS ei töötanud sellepärast, et anduri ühendus oli katki, aga seal oli veel midagi, mis kõlas juba edasijõudnute teemana ja seetõttu meelde mulle kahjuks ka ei jäänud) ja kuidas nüüd kõik korras on ja et homme saame Käula kätte.

Aga hinge peal olid mul täna terve päeva ja on siiamaani need kaks võõrast koera, kes hommikul meie õuele ilmusid. Õnneks olin ise tol hetkel koos tädikesega õues, tädi Tötsu oli just suundunud puukuuri elevantside jaoks auke kaevama, ja see hetk, kui ma neid kaht külalist nägin, panin Tötsu selja taga lihtsalt kuuri ukse kinni ja haaki, et… No ma ei tunne ju neid võõraid koeri, ei tea, kuidas nad oleks reageerinud tädi Tötsu peale… ja vastupidi. Siis jälgisin, mis toimub, need kenad loomad nuuskisid natuke aega mu õue peal, käisid ka sauna juures tädi Tötsu tualettplatsiga tutvumas, ja kui nad sealt taas maja juurde üles sammusid, siis teretasin neid viisakalt ja küsisin, kuidas ma aidata saan. Tublid koerad olid, tulid teretasid vastu (nagu nad seda teevad: sõbralik sabaliputus ja panevad koonu küljega hetkeks sinu vastu), aga siis suurem neist, pirakas isane saksa lambakoer, hoiaku järgi ka ilmselt selle koerapaari alfa, otsustas, et aeg edasi minna, ja nii nad minema jalutasidki.

Panin peaaegu kohe sotsiaalmeediasse kolme kohalikku gruppi teated üles, et omanik oma karja ikka kätte leiaks. Ja kui ma õhtul kella kuue paiku tädi Tötsuga meie väikeselt loodusmatkalt tagasi koju teel olin, siis külateel meie juures peatus auto selle koerapaari omanikega. Suunasin nad edasi järgmisse külla, kust nende koerte liikumise kohta ühte teise Facebooki gruppi teateid oli tulnud. Koerad olid ju liikumas juba teises omavalitsuses, mille gruppi meie valla inimesed vist enamasti siiski ei kuula. Mina nüüd kuulun, sest nagunii elan kahe valla piiril ja kolme linna lähedal. Igatahes selgus, et need koerad olid meie juurde jõudmiseks selle mõne hommikuse tunni jooksul maha matkanud juba 7 kilomeetrit, ja õhtupoolikul jäid nad tiirutama meist veel 3 – 4 km edasi asuvasse külla. Omanikud sõitsid siis sinna oma loomi otsima, mina panin selle teise valla infogruppi nende telefoninumbri ja lootsin, et ehk helistatakse ja ehk saavad inimesed oma koerad kätte.

Kella kaheksa paiku õhtul sain teada, et nad ei olnud koeri leidnud, kuigi sõitsid seal ringi päris pikalt ja küsisid inimeste käest. Ja nüüd edasi ma ei teagi. Lihtsalt kuidagi kurb on, et koerad külmal öösel kusagil omapead kodu otsimas, ja omanikud lastega kodus kurvastamas ja muretsemas. Ma ju tean, kuidas sellega on.

Selle kõige vahepeal kirjutasin täna ühe arvamusloo ja tegelesin metsiku meilivahetusega emakeelenädala esinemiste asjus (mul on siis kuus esinemist erinevates Eesti koolides, kuus!) ja kaks esinemist said ka aprilli kirja, sest märtsi ma ei näinud enam võimalust neid mahutada. Koolivaheaeg ju ka. Ja minul peab mu kirjatöö jaoks siiski ka aega jääma.

Tegin täna ka eelmise kuu tööde kohta arveid ja olin enda peale pahane, et ikka ei jõudnud kõike, mis ma see kuu plaanisin, ainult kohustusliku kava. Filmimaterjalid paraku jäidki lohisema, lihtsalt ei jõudnud. Aga õnneks ei olnud konkreetset tähtaega ka, see oli n.ö mu enda tähtaeg.

Ning millalgi siin viimase nädala käigus avasin oma aiandushooaja. Mullad aiakuuris olid muidugi külmad, segasin mullasegu seal kokku, tõin tuppa ja lasin sel jahtuva pliidi peal soojeneda.

algab.jpg

algab1.jpg

Külvasin paprikaid, pipraid ja mõned varased tomatid. Läksid idanema soemüüri otsa. Elu on näidanud, et seal edeneb kõige paremini. Ja selgi korral olid 6 päevaga need paprikad ja piprad end mullast välja upitanud, tomatitest rääkimata. Praegu on nad mul juba magamistoa aknalaual taimelambi all. ma arvan, et neil ei ole seal külm, kui toa temperatuur on 23 kraadi. (Ma olen karastamata külmavares, kes erinevalt paljudest teistest tahab magada üpris soojas toas. Lahtised aknad muul kui suvise kuumalaine ajal ja temperatuur alla 21 kraadi ei ole minu juures mõeldav.)

Siis ma näitan teile teatava kõhklusega ja väikese häbenemisega veel ühte asjandust, mis mul Haapsalust kaasas oli, aga mis siiamaani aiakuuris muu kola hulgas kastis vedeles. Ott installeeris selle kaadervärgi mu uude kööki ja ma olen selle üle päris õnnelik. Mitte et ma nõukanostalgia all kannataksin, aga need kuivainepurgid olid koos ahjuroobiga, mida pole praeguseks kahjuks säilinud, üks mu elu esimesi oste iseseisva majapidamise tarbeks umbes 1989. aasta kevadel, kui ma Haapsalus ajaloolisesse Tori kõrtsihoonesse ateljeepinna sain ja sinna sisse kolisin.

purgiriiul.jpg

 

Ott tegeleb siin viimasel ajal tegevusega, mida ta nimetab “jänduseks”, seda hääldatakse kolmandas vältes, sest see tuleb sõnast “jändama”. Ta on avastanud endas äravõitmata kire meisterdada puust asju, ja nüüd mul on lõpuks majas olemas majapidamispaberi hoidja. Mul pole elus varem sellist asja olnud, tühjad lillepotid ja õllekannud on paberirulli hoidmiseks seni sobinud küll, aga tõsi ta on, et see võtab tööpinna peal ju ruumi. Praegune lahendus on aga äärmiselt mugav ja pealegi kaunis.

jändus.jpg

Elu pärast Punksu

Aitäh kannatlikkuse eest. Olen jälle mõnda aega vait olnud, sest vahepeal tekkis nagu lausa mingi vastumeelsus kirjutada… sellest teekonnast hetkeni, kus ma suudan mõttes ja südames ära leppida jälle ühe lemmiklooma kaotusega.

Üritasin teise kassi kujulist auku oma hinges lappida sel moel, et tõime omale uue kassipoja.

kassipoeg.jpg

Õnnitlemiseks pole põhjust. Me pidime ta juba järgmisel päeval tagasi viima, sest Kiisu-Kata läks absoluutselt hulluks, alustas põhjalikku põrgut ja üritas tungida läbi uste ning ronida üles mööda inimesi, et see kassipoeg konkreetselt maha murda. See ei olnud see, et ma teen sulle natuke tuupi. Need olid väga sihikindlad ja raevukad rünnakud, ilma igasuguste hoiatamisteta, urinateta ja muu seesugusega, see oligi lihtsalt nii, et Kata alustas võitlust elu ja surma peale, ning ühel hetkel me olime sunnitud endale tunnistama, et ei oska ega suuda seda olukorda kuidagi ohjata. Õnneks oli kassipoja andnud pere nõus ta tagasi võtma, nii et kiisu pääses tagasi oma harjunud ümbrusesse, kus miski ta elu ei ohusta, kassiema ja -õekese juurde.

Nii on meil praegu ikkagi ainult üks kass, Kata. Ning ma arvan, et nüüd pole pikemat aega isegi mõtet üritada uut looma kõrvale tuua. Ehk kui kunagi proovida, siis vast alles aasta pärast.

Muidu on ikka kirjatöö. Ja külalised. Ja külaskäigud. Nägin paari filmi, millest vaimustusin. Lugesin mõnda raamatut, millest küll erilist elamust ei saanud, kaks vedelevad praegu veel poolikuna, ma ei teagi, kas viitsin lõpuni lugeda. Olen nokitsenud õmmelda ja asjatanud muidu siin-seal.

Kaugetest külalistest käis meil taas siiakanti sattunud autode doktor House, Pürksi Ott, aga niisama mõnusasti aega veetmas ja seekord üldse mitte Sussi asjus. Lähematest veetsime pika öösse veninud saunaõhtu “püha õega wolbuse sehen”, Evaga, kes on üks mu vanimaid sõbrannasid juba teismeliseajast ja aianduslike juurte juurest. Ja eile käisin ise külas ühel samuti oma vanimast sõprade kihistusest väljakaevunud “tütarlapsel”… see ületab ilmselt juba fantaasia piire, et tema nimelt oma perega on hiljuti Elvasse kolinud.
No ja ohh kui hea meel mul oli temaga jälle kokku saada ja koos olla. Sest laske ma nüüd arvutan, me pole viimase kümne aasta jooksul ju kohtunudki. Aga see ei andnud ennast isegi kuidagi tunda, see oleks olnud  umbes nagu üks nädal, mil me pole teineteist näinud ja uudiseid vahetanud. Ja see kujunes umbes nii, nagu me poleks vahepeal täiskasvanuks või sealt Pika Jala pundist välja saanudki.

Me küll eile seda ei tahtnud tegelikult, punki ja pulli teha ei olnud üldse meie eesmärk, aga asjad kujunesid siiski kuidagi nii, et me suutsime ilmuda linnas viisakale avalikule üritusele, käituda seal täiesti kogemata (käsi südamele!) nagu 2 tola ja endale häbi teha nagu 25 aastat tagasi.

Sellest ekstsessist hoolimata oli meie ülejäänud õhtu koleväga tore. Ja mul on üüratult hea meel, et me elame nüüd nii ligistikku. Kuigi koos avalikele üritustele ilmumise asjus me peame ilmselt veel aru pidama.

Mis veel. Meite perekondlikud asjalikud projektid on viimasel ajal olnud sellised.

  1. Ott remontis, klaasis ja pani ette sauna topeltaknad. Need olid olemas, aga kunagiste palliõnnetuste käigus klaasid kaotanud, üks neist ka altservast kõvasti koitanud, aga asja neist igatahes sai.

esikust töötuba.jpg

sauna akende remondis.jpg

2) Projekt “Sahvriuks” jõudis järku, kus pärast mitmeid mõõtmisi, ülemõõtmisi ja arupidamisi pidime loobuma plaanist kasutada majapidamisest leitud originaalust. Kohal käis meie oma küla puusepp ja ta meisterdab meile täitsa uue puidust sahvriukse, just sellise süsteemiga nagu sinna kohta vaja. Sest koht on keeruline ja komplitseeritud. Kui see uks valmis ja ette saab, küll ma siis kirjeldan.

3) Projekt “See kuradi sädemevõrk seal korstnas.” See, kes iganes neid sädemepüüdjaid inimestele korstna otsa paigaldab, võiks ette hoiatada, et tegemist on vähemalt kvartaalset hooldust nõudva seadeldisega! Sest on absoluutselt uskumatu, kui kiiresti see metallvõrk korstnasuus kinni pigitub. Novembri hakul alles sai see traatharjaga puhtaks tehtud, ja juba jälle kujuneb seal mingi jama, nagu pliidi ja kamina tõmbeprobleemid taas näitavad. No aga talvel, traathari hambus, katusele ronida? Olukorras, kus meil pole veel ka katuseredelit siin? Ja olukorras, kus standardset katuseredelit ei saagi paigaldada, sest mille külge kinnitada – ei või olla, et nende peenikeste sindlite?

Igatahes Ott teostas kavala plaani pikendatava metallredeli otsa poltidega kinnitada konksud, mis redelit harja taga kinni hoiaksid. Ning me saime selle konstruktsiooni ka katusele hiivatud. Aga see sädemepüüdja raibe jäi ikkagi puhastamata, sest Ott kukkus alla, jumala õnn, et kondid terveks ja pea põrutuseta jäi. Arusaadav, et see päev ta rohkem enam üles ronida ei tahtnud. Ning et juba samal õhtul hiljem algas tore lumesadu, mis jätkub mitmendat päeva praeguseni, on see redel meil katusel nüüd lume all ja minu ettekujutusvõime kohaselt ei tohikski keegi praegu sinna üles minna lume alt astepulki kobama.

Nii et ootame uut vänget sula. Paar päeva pluss viit paluks.

 

 

Linnusöökla

Lubasin pilti teha sellest sõlmetööst, mis läinud pühapäeva hommikul uiu ajel valmis sai meisterdatud. Igatahes on see tihedas ja igapäevases kasutuses ning tihaserahva hulgas populaarne, võin ma öelda. Ott riputas selle sinnasamasse elutoa akna taha, kus söögimajake juba ees kliente teenindamas oli.

söökla.jpg

 

Mu fotokas kahjuks on vana ja väeti ning ajast maha jäänud, ei luba toast vastu valgust normaalseid pilte teha, aga ühe panen siia ikkagi.

söökla toast.jpg

 

Uudiseid ka kassirindelt: Kata oli seekord kadunud kümme päeva. Olin ta taas mõttes jõudnud juba maha matta… või noh, ilvese või rebase kõhtu. Või siis teine versioon oli, et ta on leidnud omale uue kodu kuskil siin hajaküla avarustes, koha kellegi soojas laudanurgas. Eriti ma kaldusin seda versiooni uskuma, kui kaheksandal päeval ta kadumisest terrassil kassijälgi nägin. Ta oli käinud, aga kohe ka läinud, ootamata ära, millal keegi trepile või õue liikuma tuleb. Ja eile õhtul olid taas terrassile, kuid seekord ka õuele kassijäljed ilmunud, nii et saime oma tund aega Otiga õues jäljekütte mängida. Saime oma Kata kätte puukuuri pealt lakast, kus ta ühel hetkel meile vastu näuguma hakkas. Nii et nüüd on põgenik taas kodus soojas toas oma mõnusas pesas ja vaheldumisi sööb ning magab.

Aga proua Punksuga on asjad halvasti. Kohe väga pahasti. Ravi tundus vahepeal aitavat, aga siis tuli taas kiire halvenemine, ja nüüd ma isegi ei looda enam. Ma arvan, et peame hakkama temaga hüvasti jätma, ja see on lihtsalt talumatu mõte.

Stsenaariumite otsas istun muidugi ka, eile just ühe jõleduse lõpetasin. Selleks, et täna uut alustada. Ma pole julgenud veel materjali vaadatagi, millest see räägib. Tahaks see kuu nende stsenadega juba ühele poole ära saada, et siis nädal või kaks rahulikult tolle suvel idanema pandud filmiprojektiga tegeleda. Sedamoodi mõnu ja süvenemise ja hasardiga.

No ja siis need külaskäigud. Esmaspäeval oli linnas tihedasti tuulamist ja asjaajamist, pärast olime mitu tundi Vibulas külas. Ja eile jällegi Otepääl  õhtusöögil tolles ilusas majapidamises, millest augustis korra juba kirjutasin. Liharullid ploomitäidisega olid äärmiselt maitsvad. Samuti hindan ma ülimalt kõrgelt seda umbes kümmet kilo kodulambavillast lõnga, mille perenaine mulle kinkis. Mõnes majapidamises jäävad sellised asjad seisma, ja tegelikult ka, kui need ikka juba paarkümmend aastat lihtsalt kuskil seisnud on, siis on täiesti mõttekas need kellelegi ära anda. Küll mina juba tean, mis sellest lõngast saama hakkab. Lõnga pole mul kunagi liiga palju. Pealegi nüüd saan suvel katsetada ka taimedega värvimist, nii et ma vaikselt uurin teemat juba praegu. Aitäh! Mul on ikka südamest ja päriselt hea meel, et mul lõpuks korraga nii palju lõnga majas on, et puudujäämist ei pea kartma!

Loomadega midagi lahti

Hommikupoolikul tuiasid meie pillikojatagusel põllul kolm kitse ringi. Otsisid lume alt näksimist, vahtisid hajameelselt ringi ja ei teinud suurt väljagi, kui ma fotoaparaadiga terrassile pilti klõpsutama tulin. Ma küll ogoroodinal vaatamas ei käinud, aga ma arvan, et nad oma visiidi käigus kas varem või hiljem konsumeerisid ka mu viimaste peakeste pärast kasvama jäetud rooskapsad. Aga vahet pole. Eks ma ole neid juba söönud küll.

kitsed.jpg

 

Eile käisime proua Punksuga arsti juures. Just nagu mu süda aimas, uudised ei olnud head. Mu armsal vanaproual on nüüdseks kadunud suust kõik hambad peale viimase logiseva kihva. Tema vanust pole me ju kunagi teadnud, nagu pahatihti nende teise ringi ehk leidloomadega kipub olema, igatahes pean usutavaks arsti arvamust, et päris kindlasti on ta üle kümne aasta vana… ja ilmselt kohe tunduvalt üle kümne. Proua Punksul on praegu  põletik suus (ühest vanast sissejäänud hambajuurest) ja silmades, samuti diabeet ja midagi ka kuseteedega, kuid mis täpselt seal toimub, seda saab diagnoosida alles pärast uriiniproovi võtmist millalgi. Aga enne püüaks selle põletiku maha saada.

Kaunis kurvalt kõlab see kõik, aga praegu igatahes toimub ravimine ja sundsöötmine, sest vabatahtlikult ja iseseisvalt ei söö proua Punks enam suutäitki. Olete proovinud kassile vägisi pasteeti suhu toppida?

Nagu sellest vähe oleks, läks Kata eile hommikul õue ja on praeguse hetkeni seal kuskil. Kuigi mulle hakkas juba eile õhtupoolikul tunduma, et tal oleks aeg juba koju tagasi ilmuda, kus ta iganes ka hulgub.

Ja tädi Tötsu kratsib kõrva ja pirtsutab toiduga. Samas mul on raske uskuda, et temaga nüüd midagi tõsist võiks lahti olla, sest sealsamas kõrvalt Punksu kaussi pandud (ja taas ja taas tolle poolt järele jäetud) toidu nolpsab ta silmatorkava aplusega endale sisse.

Ilusaid talvepilte on ikka ka

Need on Oti tehtud. Kalpsas mul täna siin keskpäeval ümber maja ja pildistas. Aga uskumatu, kui madalal on ikka päike.

männistu.jpg

 

sauna poole.jpg

 

vaade.jpg

 

tiigile.jpg

 

ogoroodinal.jpg

Selle pildi peal on rooskapsad lumes. Kui nüüd ilma vähe pehmemaks teeb, siis võtan väitsa, lähen lõikan nad maha, toon tuppa ja nokin sealt pealt viimase saagi. Pärast eelmist korjet veidi enne jõulupühi jäi sinna ladvaosasse veel üht-teist võtta.

rooskapsad lumes.jpg

 

Ootan pikisilmi oma ukse saabumist. Lubati tuua kas reede õhtupoolikul või laupäeva hommikul… nii et praeguse seisuga on selge, et laupäeva hommikul. Kui on ikka sõnapidajad mehed. Aga küll nad on. Ja siis saab suure vahe soojaks ja tädi Tötsu saab vahepeal ehk diivani pealt maha ka.

 

tötsu.jpg

 

Üks sekeldus ilmnes nüüd veel, proua Punks jäi haigeks. Eks ta vindus juba tegelikult mõnda aega, aga täna oli ilmselge, et nüüd on tõesti midagi hullu lahti. Väga võimalik, et kui homme sellest uksetoomisest vähegi aega jääb, põrutame Punksuga Tartusse loomaarsti juurde. sest mul tõesti on juba päris hirm ta pärast.

Pimedal ajal

Niisugune natüürmort oli meil siin läinud nädalavahetusel. Koos kalli kauge külalisega, kes esmalt pidi saabuma reede õhtul ning lahkuma tõtates laupäeva päeval, aga ilmselt leidis siin vahepeal natuke hingerahu ega tahtnud enne pühapäeva hilist õhtutundi enam kuskile minna (kuigi teise poole päevast vürtsitasid rohked telefonikõned päälinnast, et kus inime ometi on nüüd).

natüürmort.jpg

Muuhulgas tõi see autode doktor House meie rohelise Sussi tagasi. Hõisata ei julge, eks paistab, mis küljest see masin end nüüd näitab. Heiki punane Suss jääb ilmselt igaks juhuks ja vähemalt mõneks ajaks selle kõrvale. On variante. Emb-kumb neist ikka töökorras juhtub olema. (Praegu on küll mõlemad – ptüi, ptüi, ptüi.)

Edasijõudmisi on muilgi rinnetel: saime ometi kord maikuust saadik kuuri all hunnikus vedelenud ahjupuud lõpuni riita laotud. Vahepeal võrgu otsalõppemise tõttu pooleli jäänud puuvõrgutamistöö sai ka lõpule viidud. Nüüd on kõik meie 9 kevadel istutatud noort viljapuud võrguga turvatud jäneste ja kitsede eest. Ja keldri tuulutuskorstnate osas toimub samuti arenguid.

Nimelt ei pannud suvi otsa õieti probleemi tähelegi, aga nüüd hilissügisel vihmade alates ilmnes, et mõlemast keldriaknast nõrgub vett sisse (ja miks ei peaks nõrguma, kui mätas on akna poolest saadik kinni kasvatanud) ja see jama tekitab teatavat hallitusefekti seal, kus seda mitte ei tohiks olla. Ning et need aknad üksi tuulutusena on nõrk, väga nõrk lahendus, samal ajal kui kunagised ventilatsioonikorstnad on ammu maa pealt ära kadunud ning kunagi nendeni juhtinud betoontorud läbi keldrilae ja pinnasekihi on maa peal tõenäoliselt sissesadamise vältimiseks kinni kaetud. Ma siis kaevasin need lahti, ja kaevasin ka keldriaknad kultuurkihi alt jälle lõpuni välja, andes kaevisele isegi vett eemalejuhtiva kalde. Ja siis me hankisime keldrile uued ventilatsioonikorstnad, mis olemasolevatele betoonrõngastele kinnitada ja keldrile normaalne tuulutus tekitada. Ja siis me hankisime veel korstnatega sobiva jupi terastoru, sest tuli välja, et korstnate endi pikkusest jääb napiks, ja siis selgus, et korstnad ja toru ikkagi ei taha ühenduda, sest on liiga täpselt sama mõõtu, ja siis oli meil täna selleteemaline pidulik hammaste kiristamise ja vandumise tunnike.

Aga raudpolt, me mõtleme midagi välja ja teeme selle ära, sest nii see kesta ei saa.

Ja esmaspäeval käisin esinemas ühes lasteaias. Sõimeealistele ja natukse suurematele, nõndamoodi kahes jaos. Ei tea, ei tea… tegelikult nii väikesi mitmekümne lapse kaupa korraga ette anda ikka pole hea mõte. Päris nii võimekas ma ei ole, et viitkümmend väikelast korraga hallata. See tähendab, et linnukese sai ju kirja ja midagi tehtud, aga eks see kuidagi selline poolpidune asi välja tuli. Antud tingimustes. Asi siiski seegi.

Mu kirjatöö seevastu… ohhhhh. Miks, oh miks, kestab see nõme kinnijooksmine? Teen küll midagi… aga ei tea mida, isegi süsteem, et “vorbi ridu, veli, rida maksab”, ei mõju üldse ergutavalt. Hoopis magada tahaks… või teha värskes õhus kergemaid füüsilisi töid, kus pea puhkab ja käed toimetavad.

Vähemalt kass siin majas töötab. Hiirepüüdmisega saab ta hakkama ka lestakala asendis.

kata töötab.jpg

Ma peaks vist temast eeskuju võtma. Kui ma pea voodi alla panen, äkki siis tuleb sealt ka mulle uut energiat või midagi.

Kata on kodus!

Mul on häbi tunnistada, aga eilseks olin ma juba lootuse, et Kata naasta võiks, maha matnud ja tundsin end sellest mõttest juba täitsa haigena. Sest ma olin jõudnud veendumusele, et kodus siin kuskil abihoonetes teda ka ei ole. Nimelt olin paar õhtut pannud talle lahtisesse kuurialusesse tema toidualusega süüa ja raputanud nõuande järgi selle ümber maha õhukese kihi tuhka, et näha, kas ta käib.

Aga nõudest sõid ja jälgi jätsid tuhale ainult hiired. Ei ühtegi armsat, lootustandvat kassikäpajälge.

Eile pärast Lääne Elu tööd sõitsime Otiga Setumaale külla. Oli kutsutud, ja pealegi oli see hea võimalus üheks ilusaks sügiseseks sõiduks ning mõtete mujaleviimiseks. Seal Laossinas oligi täpselt nii armas ja tore, nagu arvata võis. Ja hoopis teistmoodi kui aprillis, kui me seal viimati käisime. Nojah, Tom muudkui ehitab seal, maja on muutunud ja looduski kevadisest sügiseseks saanud.

Katsetasime seal, kas mu tuppa järelvalmimisele toodud arbuusid on ikka piisavalt järelvalminud. Kevadel istutasin arbuusovkasse kuus taime. Neist kuuest kaks keeldusid üldse kasvamast, aga ära ka ei surnud. Tõmbasin nad nüüd sügisel sealt üles umbes sama suurte tupsudena, nagu nad juunis istutasin. Ülejäänud neli arbuusitaime võtsid kasvamise veidi tõsisemalt ette juuli teisel poolel, ja viljusid alles augustis, kui ilmad lõpuks päris suvisesteks ja öödki soojaks muutusid. Kuid seda lõbu jäi siiski arbuusidele napiks. Juba jahenesid ööd jälle, sügis hakkas jõudma… Nii et tegelikult ei olnud see miski arbuusikasvatamiseks sobilik suvi. Kui nirutasid isegi kõrvitsad ja kurgid, siis mis veel arbuusidest-melonitest, mille soojatarve on veelgi suurem.

Nii koristasin umbes kümme päeva tagasi tõsisemate öökülmahoiatuste tulles oma neli arbuusi. Ma olin üsna kindel, et valmis nad ei olnud, nii et jätsin nad lihtsalt tuppa vaagnale, et äkki küpsetavad end toas edasi. ja seda nad tegidki. Suurus muidugi enam ei kasvanud. ‘Sugar Babyd’ tulid kasvuhoonest tuppa umbes väikelapse pea mõõdulistena. selel fotol on üks neist lahti lõigatuna toetumas lillepotile, võrdluses kõrval kauss suurte apelsinide ja sidrunitega.

arbuus võrdluses

Hoopis paremast küljest näitas ennast ‘Zloto Wolichy’, vististi poolakate sort (nime järgi otsustades), kollasekooreline arbuus. Ma pean ütlema, et sel ebasoodsal suvel käitus suhteliselt tundmatu ‘Zloto Wolichy’ hoopis osavamalt ja kohanemisvõimelisemalt kui meie kliimas suhteliselt lollikindlaks peetud ‘Sugar Baby’. Esiteks ka juba taimed kasvasid jaheduse käes hoopis nobedamalt, ja ka viljus varem, mistõttu jõudis enne koristamist oma viljad ka juba enam-vähem adekvaatsesse suurusesse kasvatada.

arbuusid

Ühe selle kollase panimegi eile õhtul Setumaal koos nahka, oli seest ikkagi ilusaks punaseks ja magusaks läinud.

Ma ei saa öelda, et ma olen rahul. Rahul oleksin oma sellesuvise arbuusikasvatusega siis, kui ma nende kuue taime pealt oleks saanud kokku vähemalt kümme normaalmõõdulist ja lõpuni valminud vilja. Aga selle suve tingimusi arvestades… ma olen rahul. Sest ikkagi: see polnud arbuusikasvatamiseks absoluutselt sobiv suvi. Ja hea, et niigi läits.

Ja hea, et õhtul hilja koju jõudnuna ootas meid ees veel üks selline üllatus, mida ma enam lootagi ei julgenud. See juhtus umbes nii. Kui Ott enne und läks Tötsuga korra veel õue kaasa teda pissitama, öelnud miski sisetunne, et mine vaata korra ümber maja nurga. Ott läks ja nägi pealambi valguses kassisilmi majataguse muruplatsi keskel hiilgamas. Ott hakkas kutsuma, aga Kata esmalt ehmus ja pages roosipõõsastesse, sis ikkagi julges tasapisi tagasi välja tulla ja mööda maja seinaääri uksele ja terrassile lähenema hakata. Ott tuli tuppa mind kutsuma, et mina  tuleks, sest Kata usaldab mind rohkem… ja mina jooksin sussides ja hommikumantliga õue, kükitasin maha ja hüüdsin Katat. Ta tuli peaaegu kohe ja lasi mul end sülle võtta, toas esimese asjana ahmis süüa ja süüa ja süüa, ja siis tuli kassile suur armastus peale.

kata

Igatahes meie väike rändur on nüüd tagasi, magab siin minu juures kirjutuslaua serval. Turvaliselt soojas kodus.

kata kodus

« Older entries