Mul ei ole enam Tötsut

4. veebr. 2021 kell 19:30 (Kallid loomad)

Vähk sai ikkagi lõpuks oma osa. Hoidsime ja ravisime Tötsut nii kaua, kui sai, aga nüüd läksid asjad väga järsult ja väga kiiresti palju hullemaks ning valu, piin ja kurnatus said lõpuks mu koerakese kätte. Siis tuli sekkuda. See oli taas üks raskemaid otsuseid mu elus. Selline, mida tehakse ainult armastuse pärast.

Ta oli minu kõrval 13 pikka aastat. Ma usun, et ta oli minuga õnnelik. Muidugi oma chow chow’likul introvertsel moel.

Talle meeldis kõndida paraja kõrgusega rohus, nii et rohulibled kõditasid nina.

Talle meeldis hammustada lund ja merelaineid.

Talle meeldis sahistada lehehunnikutes. Sügiseti sahistas ta jalutuskäigul ikka läbi kõik Krahviaias ette sattuvad lehehunnikud.

Talle meeldis käppapidi porilombis solistada.

Ta oli korrapidaja ja lepitaja, kohe kui hääled tõusid, tuli ja sättis ennast vahele.

Talle meeldisid teised koerad, kassid ja inimesed.

Ta oli väga julge. Ta ei peljanud isegi lõrisedes minu ette astuda, et mind kaitsta, kui kord jalutuskäigul üks naljamees hobuse meie suunas kappama ajas, et nalja saada. Ja ta ei lasknud autost välja tüüpe, kes meie taluõuele sisse keerasid “lammast ostma”.

Ta oli minuga väga kannatlik, kui ma siia kolinuna kohalikku maastikku ja metsi avastasin. Kord sattusin ma temaga lausa rappa ja me nägime hulga vaeva, et pehme pinnase peal sealt kuidagi välja sumbata, vaene Töts rühkis rinnuni mudas. Aga ta andis mulle andeks.

Ta lesis sambla peal ja ootas, kuni ma sinililli korjasin.

Ta tuli mulle suvisel ennelõunal sageli aiamaale järele, vaatama, kuhu ma nii kauaks jään.

Ta rääkis minuga nohinate, röhkimise ja norsete keeles. Ta vastas, kui temaga rääkisin.

Ta ei teinud peaaegu üldse pahandust.

Talle meeldisid kuiva külmaga ilmad, miinus kümme oli puhas pidu ja siis oli teda raske õuest tuppa saada.

Ta oskas tabletid omale niimoodi põske ära peita, et ma ei saanud arugi. Hiljem alles leidsin need tabletid väljasülitatuna näiteks terrassilt või teise toa vaibalt. Aga oma viimase pika haiguse kulgedes ta siiski harjus ja õppis rohtu võtma korralikult.

Tema lemmiktoit oli keedetud seapea liha. Söömisega polnud ta pirtsakas, aga tahtis toidu osas vaheldust.

Ta oli otsustanud, et suurel hädal tuleb käia majast võimalikult kaugel, krundi piiril. Ja isegi seal sättis ta ennast niimoodi, et tegi junnid kenasti ritta üksteise kõrvale. See oli tegelikult jube naljakas.

Kui ta oli mures või stressis, siis ta näris oma käppi.

Talle meeldis jõulupuu. Kui kuusk toas oli, siis ta sättis ennast magama just kuuse alla. Ma ei kujuta ette, kuidas edaspidi on meil toas kuusk ilma Tötsuta. Ma ei kujuta ette. Võib-olla ma ei tahagi enam kuuske jõuluks tuppa tuua.

Ta hoidis väga oma mänguasju, ei närinud neid ära, vaid tassis neid hellalt ringi.

Talle meeldis tupsumäng nagu kassile. Siis oli ta “krokodill” ja “tupsunapsaja”.

Kõik loomakesed, kellega ta koos fotode peal on, on lahkunud juba enne teda.

Nii kiiresti see aeg lähebki.

6 kommentaari

Nagu kivi oleks turjalt veerenud

14. jaan. 2021 kell 23:06 (Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

On olnud veidi kummalised, kuid samas kergendustpakkuvad päevad.

Muidugi see eilehommikune uudis … Ma poleks elus uskunud, et tunnen rõõmu ja kergendust, kui Eesti riigi valitsus laguneb. Valitsuse kukkumine on riigielu üks suuremaid krahhe. Tavaliselt.

Ainult et mina tundsin hoopis, nagu see oleks just lõpetanud ühe juba pikka aega kestnud, piinava, häiriva ja muserdava krahhi. Ma olin nii väsinud neist iganädalastest skandaalidest valitsuse tasemel, sellest agressiivsusest, sellest kõvatamisest, sellest paranoiadest ja luuludest juhitud poliitikast, õigemini “poliitikast”.

Muidugi ei kao see ju sellegipoolest veel kuhugi nurka vaiba alla vakka, aga vähemalt kaotab mõnevõrra kõlapinda ega täida mind enam hirmuga, et äkki peabki hakkama elama sellises luululises ja košmaarses vaenlaste, vandenõude ja vastutöötamiste maailmas.

Jah, nagu kivi oleks turjalt veerenud.

Ilm läks nüüd üsna külmaks ja arvatavasti seetõttu on ka meie “kasukad” õues töllerdamise asemel enamuse ajast siiski soojas lõõgastavas olekus. Kohas, “kus loomade koht ei ole”.

Veel saabus selgus ja konkreetsed otsused jõuluraamatu kohapealt. Ma olin lahenduse osas üllatunud, aga tegelikult läheb sellega lõpuks kõik veel hästi. Nüüd ma näen seda. Ja me teeme selle juba nüüdsama päris-päris lõpuni ning paneme korralikult kausta. Septembris võtame kaustast välja ja saadame trükikotta. Ja nii saama.

Selle illustreerib Marge Nelk. Tuleb ilus raamat.

Ning veel … ma sain kunagi sügisel kuskil poes ostetud kauba peale kingituseks kaasa sellise veidra toote nagu “lõõgastavad sokid”. Need nägid tõeliselt veidrad jupstükid välja ja ma kodus tõsiselt kaalusin, kas visata need kohe prügikasti või siiski panna kappi, et “ehk lähep kunagi taris”. Et mul siiski kipub kolakorjamise komme küljes olema, panin need kappi.

Ja nüüd, kui ma järjekordselt kannatasin jääkülmade ja mittesoojenevate jalgade all, nagu ma ikka ja alati talviti kannatan, olenemata sellest, kui soojad on põrandad, siis ühel hetkel kraapisin need kapist välja ja mõtlesin, et no prooviks siis.

Neil on kahekordsed, nagu taskuga tallad, kus vahel käivad geeliga täidetud sisemised tallad. Kui need tallad mikrolaineahjus või veepotis kuumaks lased ja tagasi taskutesse topid, või kui tallad sügavkülmikus jäiseks lased ja tagasi taskutesse topid, siis saavutad kas soojendava või jahutava efekti. Ma seda soojendavat efekti tahtsin väga proovida.

Ja see oligi olemas. Jeesus, kui hea asi! Need geeli täis sisetallad hoiavad sooja tõeliselt kaua ja soojendavad mu külmetavad jalad kiiresti üles nagu nalja!

Ma olen nüüd neid võlusokke kasutanud umbes kolm korda päevas ja need on mu jaoks tõelised elupäästjad.

Ainult kõndida nendega ei saa, sest geel taldades liigub, imelik tunne on nende peale astuda.

Aga istuvas või lesivas asendis – väga lõõgastav.

Nii me siin kõik lõõgastumegi.

1 kommentaar

Vanast, plusside ja miinustega

12. jaan. 2021 kell 20:02 (Aed, Asjatamised, Kallid loomad, Kudimus, Muiduelu, Töised asjad)

Olen nüüd jälle hirmus pikalt jokutanud, ma isegi ei tea, mispärast. Mul üldse on igasuguste tegemistega igavene häda olnud terve eelmine aasta. Ja muidugi ei ole ma eelkõige seetõttu oma eelmise aastaga sugugi rahul. Kuigi, peab tunnistama, et kui mõtlema hakata, siis on plusspoolelgi asju sündinud. Võib-olla polegi kokkuvõtteks praegu vale aeg? On ju ikkagi alles suht aasta algus. Ja ma hoiatan: alustan virisemisest.

  • Aasta algul kirjutasin valmis vabaõhulavastuse teksti, “Kasuema”, aga see osutus mõttetuks tööks. Lavastada seda ei saanud, suvel lavale see ei jõudnud, oma tasu selle eest ma ei saanud – sest tuli koroona.
  • Märtsikuine koroona lähikontaktsus ja seejärel ka miskise imeliku ja ebatavaliselt pikaldase viirushaiguse põdemine, aga kui 2 nädalat hiljem lõpuks testile pääsesin, oli PCR-proov negatiivne.
  • Kevadine isolatsioonis passimine tekitas minus painajaliku igatsuse, et saaks ometi jälle suurema seltskonnaga pika laua taga sülti süüa ja jäist valget viina visata, küünarnukk küünarnukis kinni. Või julgeks vähemalt hobusenaise juurde saunagi minna seltskonnaga. Külalisi vastu võtta. Joosta ja mängida teistega koos. Oeh.
  • Juunikuus ilmnes, et saunas on vamm. Muret, sekeldamist, tööd ja rahakulu jälle omajagu.
  • Juulis borrelioos ja kolm nädalat antibiootikumiravi. Arvatavasti sellepärast kukkusin justkui musta auku, ei suutnud aias enam õieti midagi teha, isegi käruga aiaprahti lükata käis üle jõu. Juba kümme sammu järjest ajas hingeldama ja nii polnudki minust enam peaaegu millekski asja. Kõik jäi ripakile ja jäigi ripakile. Nüüd ongi kõik seal lume all ripakil, aga õnneks ei paista enam välja.
  • Augustis suri vana kallis sõber vähki. Vähemalt jõudsin ta nädal enne ära näha ja teda viimast korda kallistada.
  • Ma ei edenenud oma 6. klassi lugemikuga kriipsu võrragi. Tundsin ainult, kuidas ma ei suuda ega oska ega tea enam üldse, kuidas seda teha. Selles osas oli ainult meeletu segadus mu peas ja meeletud süümekad kirjastuse ees.
  • “Imelugude” raamatuks saamine oli üks pikk kannatuste rada, jälle ja jälle ilmnesid mingid jamad, mistõttu see kevadeks arvestatud projekt sai valmis alles sügiseks, aga noh, hea, et niigi läks.
  • Jõulujuttude raamatu pildid ei saanud samuti kuidagi valmis, juba teist aastat järjest, ja raamat jäigi jälle ilmumata.
  • Mu kukekannus ehk plantaarfastsiit piinas mind varakevadest sügiseni välja. Vastik-vastik-vastik! Teate, ega ei tahagi liikuda, kui iga samm teeb tulist valu.
  • Ja siis see kuramuse puusaliiges tegi sama. Vastik-vastik-vastik!
  • Ja ma läksin muidugi ka aina paksemaks ja paksemaks ning kõik mu üritused end taas kokku võtta luhtusid järjekindlalt pärast paari nädalat, kui ma jälle mingite saiadega silmitsi sattusin. Lihtsalt masendav.
  • No ja sügise edenedes saabus jälle see koroonaraibe. Konutame aga kodus, kuni sammal selga kasvab.

Aasta plusspool oli aga järgmine.

  • Kirjanike liidu stipendium tagas majanduslikult päris ilusa ja rahustava stabiilsuse.
  • Kevadel ja varasuvel kirjutasin “Minu Haapsalu”, mis sügisel ka ilmus ja mis võeti minu meelest väga hästi vastu ka.
  • Suve lõpus läks “Tagurpidi torn” võttesse ja vähemalt esialgu tundub mulle, et sealt tuleb midagi õige head. Noh, eks suvekuudel enne võttesse minekut ja veel võtete ajalgi käis täiendav töö stsenaariumiga muudkui edasi. Aga see oli põnev ja äge.
  • Veel on äge see, et mind kutsuti juba järgmisse filmiprojekti stsenaristiks. Ja milline materjal meil on!
  • Võitsime võitluse vammiga ja saun jäi alles, sai hoopis uue põranda.
  • Kunagise noorpõlvekambaga õnnestus teha tervelt kolm kokkusaamist, eks ikka suvel ja sügise hakul, kui koroona enam ega veel elu ei seganud. Me oleme ikka jätkuvalt sama toredad kui 30 aastat tagasi.
  • “Imelood” said valmis ja ilmusid sügisel, hurraa!
  • Samamoodi sai valmis “Unelauluraamat”, mis tuligi ilus nagu unenägu. Ja ma arvan, et ma oskan päriselt ka kirjutada väga head lasteluulet.
  • Ee … mis veel? Õigus – ma olen väga palju saanud kududa. Esimest korda katsetasin Islandi kampsuniga, mis pidi saama Otile jõulukingiks. Kapuutsiga. Elva raamatukogu juhataja hankis mulle juhendi, aitäh talle!
  • Tötsu elab ikka edasi ega tunnegi end veel eriti halvasti. Magab rahulikult, näeb-kuuleb, sööb hästi, tatsab õues ringi, valvab, suhtleb ja nurub hellitusi. Sai 5. jaanuaril 13-aastaseks!

Tegin talle tordi toorest hakklihast, riivjuustust ja singiviilust, mille peale pekiribadest meisterdasin uhke numbri.

Kohtasin ühel netileheküljel fotot põnevate heegeldatud mütsidega ja pidin kohe ise ka järele proovima, kuidas neid teha on.

Need kaks olid kingituseks ühele noorele abielupaarile. Kolmas taoline on Oti peas selsamal fotol, millel ta kampsuniga poseerib.

Villases lõngas on midagi rahustavat ja mõnusat, kui see näppude vahelt läbi jookseb.

Ott lõbutseb aga oma pilliruumi ehitamisega. Sel nädalal saab see ilmselt ka valmis. Siinne foto on paari nädala tagusest ajast, kui ta alles alustas seinte kangaga katmist. Kangas tuleb seina heli kvaliteedi pärast. Ideaalis peaks seal siis isegi salvestada saama. Uue aasta hakul käis ka juba elektrik sinna juhtmeid panemas ja võrku ühendamas.

Ja juba jaanuari lõpus jõuab kätte minu ortopeediaeg, kus peaks selguma, mida minu valusate juppidega edasi peale hakata. Nii et lootust on! Ja ma usun praegu küll, et 2021. aasta tuleb oluliselt parem kui 2020. Kaht nii kehva aastat järjest tulla ehk siiski ei saa, või kui saab, siis oleks see tõepoolest juba erakordne ebaõnn, ja seda ma päris kindlasti pole ära teeninud. On ju?

Lisa kommentaar

Nädalatäis elu

17. juuli 2019 kell 13:43 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Uncategorized)

Juba kisub jälle sinnapoole, et intensiivne elu takistab intensiivset blogipidamist, aga seekord ma sellesse lõksu ei lähe. Ja karistan ennast nüüd terve nädala tegemiste ülevaate andmisega – sest seda on saanud palju, jajah. (Või siis karistan teid eimillegi eest selle kõige lugemisega!)

Selle nädala jooksul rohisin ogoroodinal viisteist peenrakasti ja vedasin umbes neli kärutäit sõnnikut ja teist samapalju mättaid. Kaevasin hunnikust uude Oti tehtud kompostkasti ümber eelmisel aastal kõrvitsate all olnud üle-eelmise aasta komposti, et saada ruum vabaks ema antud ‘Polka’ vaarikataimedele peenra tegemiseks. Selle peenra alus umbrohujuurtest puhtaks kaevatud, aga uus kompost veel sisse kaevamata ja taimed ikkagi istutamata – sest eile just enne sellesse järku jõudmist tuli vihm peale. Pritsitud kaks korda kaalikaid ja kapsoide (kõigi selleaastaste jäledate kahjurputukate vastu maakirpudest alustades ja kapsaliblikatega lõpetades), porgandeid sel aastal ei tea kust ilmunud porgandi-lehekirbu vastu, maasikaid ripslase vastu. Tehtud uus maasikapeenar sellesse peenrakasti, kuhu muidu kevadel kaks korda külvasin naereid, aga maakirbud sõid selle kuiva ja kuumaga mõlemal korral tõusmed nahka. Uue maasikapeenra tegin sellepärast, et otsustasin üldse oma kolm senist maasikapeenart teise kohta kolida, kus maasikas enne pole kasvanud. vanale kohale jääb järgmise suveni veel ainult ‘Polka’. Hiline ‘Florence’ sai sel aastal selliseid talvekahjustusi, et tärkas hädiselt vaid mõni üksik taim. Saan ema käest uued, aga nende jaoks teen ka juba uue peenra. Varase ‘Alba’ likvideerisin lihtsalt pärast selleaastasi marju ära – sest niikuinii oleks pidanud sel aastal uuendama, aga need marjad ei vääri minu meelest seda vaeva. On liiga hapud minu jaoks. Kuigi jah, varajased ja suured.

Selle nädala sees käisime Otiga ju Järvseljas, tõime muidugi sealt süle ja seljaga. Võtsingi sealt katsetamiseks järgmise varase sordi, ‘Allegro’, mida paljud kiidavad. Nii et selle 24 taime uude peenrasse mu untsuläinud naerite asemele nüüd läkski. Muidugi enne vedasin sõnnikut sisse ja tegin kõike muud, mida maasikapeenart rajav hobune peab tegema.

Tormi murtud ‘Pirja’ õunapuu asemele tõime uue ‘Pirja’. ja kevadel lehepungad ära kuivatanud ning raagu jäänud ‘Katre’asemele uue ‘Katre’. (Muide, Järvseljas oli viljapuude allahindlus, minge ka!) Ma istutasin need maha … mm … äkki üleüleeile? ja üleeile panime neile korralikud tugikaikad kõrvale ning sidusime kinni. Et enam iialgi ei juhtuks nii nagu 1. juulil 2019!

Hoidistamise hooaeg algas kukeseentega, mida ma kahjuks küll ise ei korjanud. Ma pole veel oma seenekohti leidnud. Kukekad ostsin käest kätte ühelt Elva naiselt, kes neid müügiks korjab. Alustuseks tegin kaks purgikest võis ja paari päeva pärast saadud teise satsi panin kuumutatult sügavkülma, sest ma pole selle võis säilitamise osas täiesti kindel siiski.

kukekad.jpg

Käisime kolmel aiavisiidil, kuhu ammu, ammu oli lubatud minna! Kõigepealt Tea juurde eelmisel sügisel kahepeale ostetud krüsanteemi ära viima, sest tema osa talvitus potis minu kasvuhoones. Aga ma võin öelda, et selles aias on kõik nii imekaunis ilma selle helliku krüsanteemitagi (sest neljast potitäiest kolm läks mul kahjuks hukka). Sellest aiast üks pikk vaade … sest pikad vaated meeldivad mulle hirmsasti!

pikk vaade.jpg

Ja mul tekkis seal tuline igatsus lapselaste järele, keda mul veel ei ole. Siis tekiks majja jälle igasuguseid huvitavaid mänguasju.

veepyss.jpg

Järvselja-sõidul oli võimatu jätta Taga talust läbi hüppamata. Peab ju inspekteerima, kuidas kokkutuleku ettevalmistused edenevad! Aga neil on seal selleks oma järelevalveametnik nagunii olemas.

Taga talu tont.jpg

No ja siis … mul on tekkinud viimastel aegadel siin veel üks kiiks. Üks kiigenimeline kiiks. Mul oleks sellist meie lõkkeplatsile hädasti vaja. Kust ma leian mõne, kes seda ehitada oskaks? Pildistasin autoaknast nähtud kiike ühe täiesti võõra teeäärse lõkkeplatsi peal, sest just sellist ma tahaksin ise ka.

kiik.jpg

Jajah. Ja siis oli tarvis Kukulinnu teele ära viia suur seguämber, millega sealt kevadel kuusetaimi tõime, ja suur prügikotitäis Kaarna poolt meile jäetud, kuid sinna mõeldud taimepotte. Ma seal aias midagi muud praegu ei pildistanudki, kui seda meeleolukat ja pererahva ülemõõdulisest hobist ning huvist selget tunnistust andvat sissekäiguvaadet. Minu terrass on ka peaaegu umbes samasugune, aga siiski umbes kuus korda väiksemas kvantiteedis. Igatahes tunnen suurt hingesugulust!

aiahullu trepp.jpg

Ei saanud ka ootamatusteta. Ühel õhtupoolikul helistas äärmiselt mures Tütar ja küsis ahastavalt, kuidas köögi ventilatsiooni sattunud lind sealt kätte saada. Lindu ta ei näinud, aga kuulis tema rapsimist ja piiksumist. Ühistu, korteriomanik ja majahaldus, kust ta juba eelnevalt oli abi otsinud, ei näinud vajadust selles osas mitte midagi ette võtta peale selle, et olid nõus uuel nädalal korstnapühkija saatma, et see raipe torust ära koristaks. Eks me Papa siis võttis akutrelli ja otsikud ja sõitsime kohale. Otil õnnestus see õhupuhasti seinast kätte saada ja lõõtstoru ots lahti võtta, ning otse õhupuhasti korpusest välja koukida õnnekombel täiesti vigastamata kajakatibu!

kajakapoeg.jpg

Metsloomaühingu tungival soovitusel veetsime veel tubli tunni, püüdes leida majast kedagi, kellel katuseluugi võti oleks, et tibu tagasi katusele ema-isa juurde tagasi viia. Ja kui lõpuks luku koodi teada saime, veetsin ma kümme minutit närvivapustuse äärel heideldes, kui Ott ülikitsal ja igerikul metalltrepil katuseluugi all kõõludes samal ajal telefoniga valgust üritas näidata, lukukoodi sisestada ja kajakapoega pappkarbist läbi luugi tagasi katusele upitada ilma katuse kohal pikeerivaid vanu kajakaid liigselt vihastamata. (Ma ausalt arvan, et see tegevus sobiks paremini meist veidi noorematele inimestele!) Igatahes tibu sai elusalt ja tervelt vanemate juurde tagasi.

Pärast linnupäästmisaktsiooni läksime mõnevõrra räsitult varem kokkulepitud filmiõhtule Eva juurde. (Me arutasime, aga ei jõudnudki täiesti selgusele, kas meil on põhjust oma sõpruse 30. aastapäeva tähistada sel või järgmisel aastal.) Oli kavas ära vaadata “Heade ennete” miniseriaal kuues osas, aga et kajakapäästmisele oli mõni tubli tund juba ära kulunud, siis jõudsime vaadata ainult kolm. Ülejäänud kolm, muide, vaatasime koos ära eile. Uhh, kui tore sari see on! (Nagu raamatki.) Mulle meeldib mõte inglist ja deemonist, kellele inimeste maailm niivõrd meeldima on hakanud, et nad viimsepäeva tulles selle päästmise nimel on nõus koostööd tegema. Ja need lapsed. Ja apokalüptilised ratsanikud oma mootorratastel. Uhh. Imeline meelelahutus!

Treiler ka.

Ja nende saatepea meeldib mulle ka pööraselt. Nii äge animatsioon ja muusika.

Ei, maailma lõpuga mina ka ei nõustuks. Sest elu on ilus ja suurepärane. Ja kõik õitseb. Minu paraadpeenar näiteks. Mis siis, et praegu mõnevõrra tagasihoidlikult. Floksid ja päevaliiliad on aga puhkemas ja siis tuleb seal värvide plahvatus!

PP 17.7.19.jpg

Need varased liiliad näiteks on tänaseks juba ära õitsenud. Mati Rangilt ostetud sort ‘Devize’.

Rangi liiliad.jpg

Karikakrad … ee, vabandust, härjasilmad (Tsiililt 2016. aastal saadud ‘Sunny Side Up’) ja neiusilmad, mille sordist pole aimugi. Eelmisel aastal kokkutulekult sain.

karikakrad ja neiusilmad.jpg

Ning sel kevadel ühistellimusega saadud täitsa uued liiliad ‘Tiger Babies’, mis esineb mul suhteliselt kääbuskasvulisena – ma kahtlustan, et kuni juulikuuni valitsenud kuivuse tõttu, ja kindlasti söövad seal ka väravavahtrad pinnast vaeseks. Igatahes kasv on paljudel liiliatel sel aastal väga niru. Aga see sort ise on imeilus.

uued liiliad.jpg

Sellelt pildilt on näha, et tegelikult on paraadpeenar veel siiski üsna hõre. Eks sellega läheb veel aastake, kuni puhmad kosuvad. Selle Lendavalt saadud punase monardaga olen ma küll ülirahul. Ning mu suureks rõõmuks on eelmisel aastal soetatud oranž siilkübar (aga lollil kombel ei suuda ma tema sordinime nimekirjadest üles leida – äkki olengi kirja panna unustanud?) talve üle elanud ja õitseb. Tean ju, et need oranžid on üsna kapriissed. Huvitav, kuidas siiski ta laienema ja paljunema panna, ah?

monarda ja siilkübar.jpg

Nojah. Koerte rindelt peab ütlema, et nüüd põetame Leenut, kellel on võib-olla kärntõbi, aga võib-olla lihtsalt ravimisele täiesti allumatu hotspot, aga võib-olla mingi jõletu allergia avaldunud. Sellest haavandist ma pilti ei pane, see on liiga kole. Ja suur. Täna lähme temaga selles osas juba teist korda loomaarsti juurde. Uhh, ma lihtsalt ei või. Tahaks nüüd mõnda aega nii, et koerad mõlemad terved ka püsivad.

 

3 kommentaari

Pärast pikka puhkust

5. juuli 2019 kell 11:28 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad, Uncategorized)

Pean vabandama kõigi ees, kellele minu pikk blogimatus on muret tekitanud. Olen siit ja sealt kuulnud, kuidas tuttavate tuttavate kaudu on ettevaatlikult uuritud, kas minuga on ikka kõik korras – jah, ma arvan, et on! Kuigi süsteemne ületöötamine ei tee kunagi head ja ma oskan sellega jälle ja jälle ettevaatamatu olla. Tegelikult ma olen olnud lihtsalt päris väsinud. Sest eelmise aasta töid sai siiski väga palju. Selle ilmekaks näiteks kopeerin seda ja eelmist aastat puudutava osa oma CV-st, sest just maikuus kohendasin seda jälle parajaks Kulkast järgmise raamatu jaoks raha küsides.

 

LOOMINGULINE TEGEVUS

2004 – …………             vabakutseline kirjanik, stsenarist, kolumnist

 

2019                            Lastejutustus “Seebu maailm”, MTÜ Lugu-Loo.

2019                            Vabaõhuetendus, Silvia Rannamaa “Kadri” dramatiseering. Tartu Suveteater, etendused alates juulist 2019. Lavastaja Andres Dvinjaninov.

2019                            Vabaõhuetendus “Siin me oleme, tõde ja õigus”. Lutsu Teater, lavastaja Siim Maaten. Esietendus 13. juuni 2019.

2019                           Pintsu ja Tutsiku lugemik. 2. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2019                            Lasteraamat „Minu käed“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Lasteraamat „Kust said? Luulelood loomadest“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Pintsu ja Tutsiku lugemik. 1. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2018                            Lasteraamat „Minna ja hernetont“, Päike ja Pilv

Noh, ja mis siin salata, tervis on ka  paar küsimusitekitavat episoodi pakkunud, nii et olen järjekorras kardioloogi vastuvõtule ning juba kolmapäeval loodan saada kinnitust, et kõik, mis on, on kõigest närvidest ja ei midagi muud. Sest närvidele on isiklik elu ja koerapidamine pakkunud viimase poole aasta jooksul pakkunud nii mõndagi – kõigepealt jõuluaegne saaga 10-kuuse Leenuga, kui ta alustuseks karihiire ära sõi, seejärel sellest vinge mürgistuse sai (sest pisike terava ninaga karihiir on, nagu välja tuleb, üks väga väheseid mürgiseid imetajaid maailmas), veetis 2 ööpäeva EPMÜ kliinikus tilguti all ja  seejärel tuli kõva oksendamise tagajärjel kopsu tõmmatud jama tõttu veel ulatuslik kopsupõletik, nii et jõululaupäevast kuni jaanuari lõpuni käis tema elukese eest tõsine võitlus.

Ning kevadel aprillis sai Tädi Tötsu mädase emakapõletiku, mis on eakate emaskoerte surmapõhjus number üks. Algul lootis loomaarst seda tugeva antibiootikumiraviga kontrolli alla saada, sest 11-aastase koera operatsioon on alati riskantne. Aga tagantjärele selgus, et see oli puhas illusioon ja selge viga, sest maikuus olime omadega sealmaal, kus kõik nähud taas avaldusid, ja hullemini kui enne, ja Tötsu kõht hakkas tundidega paisuma. Siis oli seis juba ülikriitiline ja põhimõtteliselt jõudsime temaga opilauale viimasel hetkel, enne kui see kolme ja poole kilone asi tema sees lõhkenud oleks. Ma seda opil tehtud pilti siia igaks juhuks ei pane, sest see on tõesti õudne. Ja millised tema verenäidud olid, see oli ka lihtsalt õudne. Ning nii ma järgmised päevad veetsingi praktiliselt tema kõrval, muudkui jälgides, et ta šokki ei tuleks, et temperatuur püsiks normis, et kõik rohud saaksid õigel ajal ja haav kaks korda päevas puhastatud ja sidet vahetatud …

… kuni rasvik hakkas haavast välja punnitama ja uue kiire arstivisiidi käigus selgus, et ta organism tõukab niite välja.

Siis läks ta teist korda täisnarkoosis sinna laua peale, võeti uuesti lahti ja pandi uuesti kinni – peente terastrosside ja metallklambritega. Ning pärast seda korda oli veel mitu päeva mul kodus seis selline, et ma mõtlesin, et ta ei tulegi sellest välja. Nii raske oli tema jaoks see kõik. Ja minu jaoks. Et mul kõik psüühilised üleelamised toovad kergesti kaasa ka kõiksugu psühhosomaatilisi hädasid, siis hakkas minuga ka juba imelikke asju juhtuma, mistõttu ma praegu kardioloogi järjekorras ootangi. Aga tasapisi asi siiski edenes, vahepeal muidugi veel terve rida arstivisiite ja sekeldamist ja ülevaatusi ja protseduure … Kõik see kestis ja kestis, ja mul oli tunne, et kas enam elu normaalseks tagasi lähebki. Aed läks seda enam hukka, mida vähem mul oli Tötsu põetamise kõrvalt aega sellega tegeleda. Aprillikuised külvid ja pikeerimised kasvasid üle, peenrad rohtusid … aga Tötsu paranes, ja see oli põhiline. 20. juunil võeti trossid ja klambrid maha ning haav on kinni kasvanud, Tötsu söögiisu hea ja elujõud tagasi. Muret teeb mulle veel vaid tema nõrkus ja seedimine. Eks see kahekuune ravi erinevate rämedate antibiootikumidega oleks inimeselegi raske. Aga põhiline on, et ta ikkagi kosub ja saab järjest tugevamaks. Selle pildi peal on ta juba peaaegu et toibumas, aga ikkagi veel väga haige koerakene …

t6tsu opp1.jpg

Omaette teema on muidugi, kas tasub üldse 11-aastast koera ravida. Selles mõttes oli see terava valiku koht juba enne esimest oppi – aga ma valisin opi. Ilma selleta teda mul enam poleks täiesti kindlasti. Ja pealegi ma teadsin, et jaanuari lõpus tehtud vereproovi järgi (kui tal oli jooksukas ja ta kuivati taga naabrite Tuksiga hullama sattus ja mina seejärel tormasin talle vereproovi tegema, et kas nüüd tõesti vanamutt esimest korda elus on kutsikaid ootamas … et äkki annaks seda veel kuidagi ikkagi ära hoida) oli ta absoluutselt korras tervisega koer, isegi liigesed polnud haiged. Tiine kah muidugi ei olnud – õnneks. Chow chow’d on iseenesest üsna pikaealine tõug, kui mõni haigus muidugi varem maha ei murra. Keskmine eluiga 14 aastat. Nii ma siis mõtlesingi, et see mädaemakas pole ju midagi kroonilist. Et kui selle välja ravib, siis pärast võiks jälle paar-kolm aastat mõnusasti edasi saada. Selle pildi peal on ta juba ilma vesti ja klambriteta. Tema taga müravad Kõssa ja Leenu.

loomad.jpg

Igatahes selline on olnud minu kevad. Peaagu kaks kuud oli prioriteet Tötsu tohterdamine, arstilkäigud ja muu. Ma imestan, et ma selle kõige kõrvalt aias niigi palju olen jõudnud – kuigi maakirbud sõid ära mu naerid, redised ja rukola, ripslased imesid tühjaks maasikad ning kõrvitsad sain ümberkaevatud kompostihunnikusse istutatud alles selle nädala hakul.

Juuli esimestel päevadel, kus aiamaa võiks juba üsna lopsakalt haljendada, oli minul seal igatahes selline pilt.

DSC_0199.JPG

Paraadpeenrast on õnneks juba üsna hea meel.

PP 7:19.jpg

Nulgudealust peenast tahaks juba laiendama hakata, aga see pole vist veel see suvi …

6u 7:19.jpg

Tegelik taotlus õueala peenardega on mul selline, et see liigeldi-loogeldi hakkaks pihta juba lõkkeplatsipeenra nurgast, kust üles maja poole vaadates silm haaraks selle loogelise visuaali. See tähendab, et lõkkeplatsipeenar tuleks kaarega välja hoopis rohkem vasakule (tagumine nurk umbes selle punaselehelise vahtra juurde, mis tokkide vahelt ähmaselt paistab). Aga seda ma ei saa enne teha, kui Ott pole oma tulevase pillikoja ehitusega edasi liikunud. Muidu jääb see peenralaiendus seal ehitustöödele jalgu.

looklema.jpg

Mildalt saadud Jaapani enela seemikud sobivad samuti temalt pärit “Octopuse” kellukatega imeliselt.

jpn enelas ja Octopus.jpg

Tsiililt saadud helmikpöörised on selle koha peal ka kuidagi täitsa uskumatult ilusad.

helmikpöörised.jpg

Muhedikelt saadud Jaapani enelas “Arnold” on siin koos Kaarnalt hangitud hostaga “Sum & Substance” nii kena, et ma tahaks seda kompat ka teisel pool treppi korrata. Aga kuidas paljundatakse Jaapani enelat? Kas praegu poolpuitunud pistikutega saaks?

trepi k6rval.jpg

Tulevase pillikoja seina äär ootab oma rohimisjärge. Martagonid lõhnavad sellegipoolest imeliselt.

PK.jpg

Eile õhtul lõikasin maha pojengide äraõitsenud õisi. kahju – see ilu on läbi. Üksikud viimased õied, needki juba vanusest räsitud, tõin siiski tuppa vaasi. Oh, kuidas mulle meeldib jälle see aeg, kus ma saan aeda mööda käia ja lillekimpe teha!

kimp.jpg

Saatuselöökidest muidugi ei pääse. Näiteks 1. juuli noor torm murdis üle põldude tuisates meie 5-aastase suviõunapuu “Pirja” pookekohast maha. Sellest on tuline, tuline kahju. Ta kandis teist suve alles.

pirja.jpg

pirja1.jpg

pirja2.jpg

Ma tõesti tahaks loota, et sellega on katsumuste aeg lõpuks mööda saanud. Edasi saab ainult paremaks minna. Eks ole?

Aga vahepeal on ka raamatuid ilmunud. Kevadel koostös Elina Sildrega väikelasteraamat “Minu käed” …

 

KÄEDesikaas.png

 

… ja nüüd juunikuus Lumimarja illustreeritud “Seebu maailm” – lugu sellest, kuidas ühe lapse maailm tema vanemate lahutusega koost laguneb ja kuidas ta selle pärast jälle üles suudab ehitada. Pühendan sellele tuleval nädalal ilmselt terve eraldi postituse.

SEEBUL6PLIKkaas.png

 

4 kommentaari

See suvi. Kutsikasuvi

15. aug. 2018 kell 23:56 (Kallid loomad, Uncategorized)

Ma ei hakka parem jälle vabandama, sest igasugused vabandused mitteblogimise pärast on minu puhul ilmselt ammu devalveerunud.

Sel suvel ei jõua lihtsalt oma asjadega mitte kuidagi, ja pange tähele, ma ei räägi ainult blogimisest. Projektid, mis kevadel plaanisin see suvi aias lõpule viia või ära teha, on tegemata. Isegi korralikumatele taimeostudele ei ole jõudnud. Tööasjad kuhjuvad ja käivad üle pea, ei püsi järjel nendegagi, nii nagu peaks. Hoidistega pole veel alustanudki, sest vesirotirünnakud on suures osas ka mu teise lavakurgikülvi hävitanud ja sealt mõne taime pealt tuleb nii natukesehaaval, et pole hakanud ette võtmagi. Kutsikas läheb igal võimalikul juhul ülekäte, ja sellepärast, et ei läheks, peab temaga siin kord olema nagu Viiburi sõjakoolis, aga kesse jaksab.

Mõtlesin, et hakkaks nüüd ikka seda suve algusest peale lahkama, nagu ta olnud on – ja et kutsikas Leenu on juuni algusest saadik olnud siin väga tooniandev element, siis temast alustakski.

Ta on hoopis, hoopis teistsuguse iseloomuga koer kui meie malbe ja leebe tädi Tötsu. nagu välja tuli, saime endale sellise dominandi ja alfa, et ohohoo, aga et mitte koer ei pea siin majas peremees olema, siis tuleb tema suhtes tegelda vahetpidamata teadliku enesekehtestamisega, valvsust kaotamata. Tädi Tötsule astus ta KOHE pähe, ja et alfa valitseb toitu, siis hakkas ta vaesel vanal tädikesel söömist keelama ja mitu korda ründas teda kohe väga kurjalt isegi, hammastega lõrisedes turja muudkui. Tädike ei osanud esimesed korrad isegi vastu anda, sest siiamaani ma kahtlesin ise ka, kas ta üldse teab, et tal hambad suus on.

Noh, nüüd on selgunud, et ikka teab, aga see muidugi tähendab seda, et kui üks ründab, siis tuleb vastastikune purelemine, ja kui kaks emast kaklevad, siis see on tõsine asi ja eksistentsiaalne küsimus, mitte nagu isastel koertel mingi faa-faa. Nii et me ei saa ega tohi neid mingil juhul tõsiselt purelema lasta ja mõlemad peavad elama teadmises, et kaklemine on siin majas rangelt keelatud. Et Leenu on alati see, kes alustab, siis kohe pärast tema hammaste Tötsu turjast väljakangutamist läheb ta pisikesse ja pimedasse majapidamiskonkusse kartsa ja jääb sinna mitmeks tunniks järele mõtlema. Peab ütlema, et see on aidanud. Ja ma usun, et me saame sellest söögi või kondi või käbi pärast ründamise kombest ükskord täiesti lahti ka.

käbiga

Igatahes tema kasvatamine on üksjagu keerulisem kui Tötsuga omal ajal, sest ta on palju tugevam ja võimukam natuur, ja palju aktiivsem. Palju-palju aktiivsem. Mis tähendab, et ta suudab leiutada uusi ja uusi võimalusi pahandust teha. Tõeline rüblik. Et seda kõike kuidagi tasandada, muudkui tegeleme ja treenime, sest pidev ja järjekindel üldise kuulekuse trenn on sellise iseloomuga koera juures lihtsalt hädavajalik, kui ei taha endale 10 aastat kestvat probleemi. Et me oma varasematest koerapidamistest oleme ikka midagi õppinud ka, siis õnneks me päris pimeduses ei koba, aga vahel saab mõistus otsa küll ja käed langevad jõuetult rippu.

lillega.jpg

Kui enne sai pärast ärkamist tunnike toibuda ja kohvi juua ja siis paariks tunniks aeda tööle minna, ning seejärel tuppa lauatagatööle tulla, siis nüüd on need hommikused tunnid sisustatud Leenu kantseldamisega. Et meil krunt piiratud ei ole ja tema iseloomu juures ei saa teda veel niipea ilma rihmata aeda jooksma lubada, siis näeb mu elu välja nii, et enam-vähem otse voodist kutsikaga õue pissile ja esimesele ümberkrunditiirule, siis trenn ja sõpruse kinnitamiseks natuke mängu, siis kutsika hommikusöök, siis uus pissiring, ja alles siis saan aeda tööle – aga tegelikult peaks juba kirjutuslaua taha hakkama suunduma. Nii on kõik see elu seoses kutsika tulekuga mul mitu tundi napimaks nihkunud ja ime siis, kui ei püsi järje peal enam millegagi.

Igatahes me oleme tema argusest (sest algul, kui ta tuli, kartis ta igasuguseid asju, niitmist ja kasvuhoone ust ja voolikukäru ja punast ämbrit ja kurge ja küünarkarguga Muhedikupapat ja nii edasi) suutnud väga ilusasti jagu suutnud saada – käisime paar õhtut tagasi päris lähedalt isegi seisvat kombaini vaatamas –, oleme õpetanud ta rõõmuga autosõite tegema ja profülaktiliselt oleme käinud ka loomaarsti juures teda selle olustikuga ja laua peale tõstmisega harjutamas, sest kui ükskord tõesti arstiabi vaja on, siis peab koer ju laskma arstil endaga igasuguseid asju teha. Leenu tunneb ja motiveerituse tasemest olenevalt täidab kenasti seitset elementaarset käsklust ja suhtub inimestesse sümpaatiaga ning sõbralikult ning nendega suheldes enam oma kutsikahambaid ei kasuta. (Kuigi peab ütlema, et nädal tagasi sai Ott siiski täkked sõrmedesse, kui riidu läinud koeri lahutas, ja mind üritas Leenu nädal tagasi küünelõikamise ajal peast hammustada. Tema vabanduseks peab ütlema, et mõlemal juhul oli ta afektiseisundis ja täiesti endast väljas. Kuidas ta küünelõikuse ajal õpetada rahulik olema, seda me pole veel välja raalinud.)

papagoidega.jpg

Harjutame teda ka kammimise ja tabletivõtmistega – kõik on eluliselt vajalikud oskused, mis ei tule niisama.

Ja nagu kasvataja ütles: see koer vajab nüüd küll regulaarset pesemist, mitte ei ole nagu lühikarvalise tädi Tötsuga. Nii et käisime kasvataja juures ka korralikku koerapesu õppimas. Siin on ta just duši alt tulnud, märg nagu rääbis, ja ootab föönitamist, kuigi tahaks hoopis meelsamini koos oma vana karjaga õue möllama minna.

märg.jpg

akna taga.jpg

See on hästi hea asi, et me kasvatajaga nüüd nii üsna lähestikku elame, et vajaduse korral saab Leenu sinna hoidu ja vana karjaga mängima viia. Kasutasimegi seda võimalust, kui juuli lõpupäevil Läänemaale vanaema matustele pidime minema. Aga mu vanaemast järgmises postituses. Kui ma suudan sellest kirjutada.

Igatahes selle pildi peal on Leenu koos oma ema Titaga. Nad on juba üsna ühesuurused.

emaga.jpg

Ja ühekorra käis kasvataja meil ise ka külas koos Leenu vennakesega. Nad on ikka väga, väga sarnased. Nagu õde ja vend 😀

vend külas.jpg

Tegelikult põhiprobleemid praegu ongi see toidu ja kondiga seonduv suhtlemine tema ja tädi Tötsu vahel, ning see, kuidas ta õpiks krundi piires püsima ka siis, kui rihma otsast lahti saab. Aga selle viimaseni on meil veel pikk tee minna ja palju harjutamist ees.

Täna sai Leenu kuus kuud vanaks ja ühtlasi on tal esimene jooksukas. Suur tüdruk juba.

leenuga augustis.jpg

 

 

5 kommentaari

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

2. juuli 2018 kell 15:29 (Aed, Asjatamised, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

5 kommentaari

Lilli ja lugusid ka

16. apr. 2018 kell 13:42 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad, Uncategorized)

Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.

Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.

LP.jpg

reticulatad.jpg

herbertid.jpg

Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …

adoonised.jpg

… ja Eve käest saadud lumekupud, mis osalt õitsesid ära vist küll juba lume all.

lumekupud.jpg

Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.

Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.

Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.

Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.

Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele –  aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:

moldaavias.jpg

 

lumesöömine.jpg

Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀

Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …

Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.

Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.

Nõnda hoogsalt meie pool siis. Noh, vähemalt energiad voolavad kohinaga!

 

3 kommentaari

Munad maha

29. apr. 2017 kell 12:51 (Kallid loomad, Töised asjad, Uncategorized)

No päris nii toorelt seda lõikust siiski ei teostata, aga väljend on iseenesest toredalt värvikas. Igatahes eile oli siis see päev käes ja loomaarstiga kokkulepitud aeg kätte jõudnud. Muidugist meite Kõssale, et sellest kraakast vähe leplikum loom saaks nii Kata tervise kui kõutsikese enda pikema eluea huvides, sest ühtegi võimalust kobedaks kakluseks teiste kassidega Kõssa kasutama ei jäta. (Nagu ka pildil tema nina pealt näha on. Ma arvan, et nad on naabri-Antsukesega piirilepingu osas läbirääkimisi pidanud.)

kõssakrae.jpg

Tegelikult ei läinud see üldse nii lihtsalt ja muretult, kui omal ajal kadunud Intsuga, olgu muld talle kerge. Esiteks selgus, et Kõssa ei talu puure. Ta hakkas meil juba kliinikussesõidul transpordipuuris laamendama ja läks täitsa paanikasse, ja loomaarsti juures jätkus sama. Pärast lõikust teadvusele tulles ja nähes, et ta jälle puuris on, kukkus ta uuesti visklema, rapsima ja  kõikide vahenditega ennast sealt välja murdma. Ning ennast tagumisest otsast raevukalt lakkuma ja närima – mistõttu tuli talle veel ka krae panna (lootsime algul küll ilma läbi saada, sest see on loomale ikkagi jube ebamugav). Ja siis oli hirm, et selle hirmsa rapsimise ja pöörlemisega seal puuris tõmbab ta oma õmblused lahti … oh jommaijoo.

Aga see polnud veel kõik. Et kasutada ära looma viibimist kliinikus, lasime ta ka muul moel üle vaadata. Ning siis hakkas selguma. Esiteks, et ta on mitte 3-aastane (nagu mina arvasin), vaid 4-5 aastane kass. Teiseks, veresuhkur on tal kassi kohta liiga kõrge ja tõenäoliselt on sellel loomal diabeet, aga et ka stress võib veresuhkruga mängida, tuleb kahe nädala pärast kordusanalüüs ja siis on selge, kas on või ei ole. Ning veel edasi – loomaarst, kuuldes, et me Kõssa taustast tõesti midagi ei tea peale selle, et ta elab meil aida peal omavoliliselt juba umbes poolteist aastat ja käib kogu aeg kusagil kaklemas, soovitas teha kasside HIV-testi. Eelkõige silmas pidades Katat – sest HIV-positiivset kassi ei või elu lõpuni teiste kassidega kokku lasta, ja koduta ning hulkuvate kasside seas on kassi-HIV-i esinemisprotsent umbes 90.

Jah, ma lasin temalt ka selle analüüsi võtta ja siis ootasime mitu pikka tund kodus telefonikõnet ja vastust sellele küsimusele. Ma ei teinud endale mingeid illusioone ja nägin juba vaimusilmas, kuidas me õhtul kaevame kuuse alla järgmist väikest hauakest. Sest Kata kõrval HIV-positiivset kassi pidada nii, et Kata mingil hetkel ei nakatuks, on võimatu missioon, ja HIV-positiivset diabeetikust kassi ei õnnestu sokutada ka kuhugi uude koju, sest keegi ei taha endale seda jama ju kaela. Kassi diabeet on oma leebemas vormis pidev toiduga arvestamine ja tavalistest oluliselt kallimad erikrõbinad, ning kui see asi kunagi peaks käest ära minema ja insuliini süstimiseni jõutakse, on see majanduslikult juba selline üsna oluline rida pere-eelarves juures.

Kuigi diabeediga üksi me saaksime hakkama. Veresuhkrut saab hoida ka koduste vahenditega üsna normaalsena, kui talle teraviljapõhiseid konserve ja krõbukaid ei anna – ja ma olen sellega juba harjunud. Kadunud proua Punks oli meil eluaeg toortoidul, tegin talle ju kogu aeg neid eraldi lihasegusid, kuhu käis natuke taid, natuke südant, natuke neeru ja maksa ja kõhresid … köögikombainis puruks ja segi ning karpidega sügavkülma, ja nii see Punks mul sõi.

Ning tädi Tötsule keedan seapead. Ostan aga jälle sealt otse lihatööstusest seapead 10 senti kilo, üks poolik seapea kaalub umbes poolteist kilo, keedan selle ära, puhastan liha luu küljest lahti ja sellest jagub tädikesele kolmeks päevaks. 5 senti päevas koeratoidu peale pole üldse paha hind. (Noh, vahel, kui pole jõudnud keeta ja puhastada, saab ikka loom vahelduseks natuke krõbukaid ka … aga ehk umbes kord nädalas või nii.)

Ning küll ka Kõssaga saab nii. Läksingi vahepeal mugavaks nende krõbukate ja konservidega.

Aga kasside HIV oleks olnud meie jaoks juba kontimurdev ülesanne.

Nii et mul ei olnud eile hea päev. Valdavalt kulus see paanikale ja muretsemisele ja lämmatavale kahjutundele. Nii et kui tuli vastus, et HIV-test oli siiski meie kõigi õnneks negatiivne, oli pingelangus selline, et sain tõsise silmipimestava ja kõrvulukustava peavalu. Tõime Kõssa kliinikust koju. Jätsime ära planeeritud teatriskäigu, sest ülejäänud õhtu kulus mul tema rahulikuna hoidmisele, et ta haava omal lahti ei sipleks. Ja lohutamisele mõistagi. Sest Kõssa on ikkagi väga õnnetu ja häiritud, et tal on see jube torbik peas ja et ma teda rehetoast välja õue ei lase.

Tegelikult on ime, et ma eile päeval (kui Kõssa  oli kliinikus) suutsin ikkagi oma kirjatöö ära teha. Lääne Elule tuli ju välja mõelda üks lullamilla ja samuti kuu teine arvamuslugu.

Muide, selle kuu esimest saate lugeda siit.

Ning veel: minult on küsitud, miks ma enam  oma lullamillasid koos Oti piltidega blogisse ei pane. Teate, sellepärast ei pane, et jube palju hakati siit tema pilte varastama. St võeti siit blogist Oti pilte kasutusse ilma minu või tema käest küsimata, kuigi mul siinsamas blogis autoriõiguste all on olemas ju meeldetuletus ja palve minu või tema nõusolekut küsida. Ma ei oskagi kohe öelda, mitu korda me oleme siit võetud Oti pilte avastanud mingitel kutsekaartidel, mingi ettevõte veebikujunduse juures, plakatite kujunduses jne. Viimane juhtum oli alles umbes kuu aja eest, kus üks lastehoid reklaamis end Facebookis Oti joonistatud pildiga, mis muidugi jälle minu blogist pärit.

Ühesõnaga me oleme sellega nagu ettevaatlikuks muutunud natuke.

2 kommentaari

Lasteraamatutest, Kõssast ja punaselehisest kirsipuust

19. apr. 2017 kell 22:22 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Eile sain oma lugemiku ühe teemaplokiga edukalt ühele poole, pluss täiendavad tekstid veel eelmisesse teemaplokki. Nii et sain järjekordse virna raamatukokku tagasi viia.

raamatud.jpg

Õhtuse aiatööaja täitis tiigikalda koristamine. Sügisestel talgutel mahapandud katete osas, tuleb tunnistada, oli õigus Ülol, kes ütles, et ega sel suuremat mõtet ei ole, nagunii viib tuul need minema. Ja täpselt nii läkski. Kaks korda selle talve jooksul käisime seda ala Otiga uesti katmas ja kinnitamas, aga pärast iga järjekordset suuremat tuult olid need katted jälle seal pussakatena puntras ja otsipidi tiigis … hoolimata järjest karmimatest kasutuselevõetud kinnitamismeetoditest, mis lõpuks hõlmas ka suuri kive, raskeid raudlatte ja vanu aiaposte. Tühjagi.

Nii et siis kulutasin eile õhtul need 3 tundi, lohistasin minema seda rauda ja rullisin kokku neid katteid, kivid aitas Ott ära kärutada … ja selle eksperimendi võib vist edutult lõppenuks lugeda. Omaette peatükk olid aga veel need nõgesed ja pujud, mis sai sinna katete alla kokku rullitud ja kõdunema, n.ö maad parandama jäetud. Täna hakkasin neidki sealt üles korjama ja ära vedama, aga pärast kümnendat kärutäit, kui alles selle tööga esimese kolmandiku peal olin, hakkasin mõtlema, et vist teen küll kilplase tööd. See niidetud nõgeste kiht on seal meil tehtud nii paks, et sealt niipeagi midagi läbi ei tule, ja kui ükskord tulema hakkab, siis toestab see selle mudru ju niipalju ära, et trimmerdada saab – ning juba järgmisel suvel poleks seal seda mudru nagu olnudki. Või?

Igatahes ma jätsingi selle ürituse pärast esimest kolmandikku pooleli. Supelsilla ümbrus on puhas, mis seal kaugemal toimub, ei ole ka otseselt silmariivavas läheduses, nii et …

Aga Ott tegeleb praegu puukuuri lae allavõtmisega. Sest vahelagi oli läbi mädanenud ja mädandas ülevalt juba talasidki. Ning selle mäda vahelae peal olid omakorda terve katusetäis vanu mädasid sindleid ja koorem igivana ja samuti osalt  mädanenud heina. See jama tuli sealt alla saada. Ja tänase seisuga ongi saanud.puukuuris.jpg

puukuuris1.jpg

Aga nüüd on vaja sellest risuhunnikust kütmiskõlbulik osa välja sorteerida (mida Ott täna ka juba tegi, see esimesel pildil nähtav lauahunnik lähebki kütteks), tükkideks saagida ja riita laduda, ja mäda osa lõkkesse kärutada nind seal ära põletada. Sellega saab Ott mängida kindlasti veel nädalajagu.

Pühade ajal, muide, käis meil mitu päeva järjest üks täitsa hull külaline. Suur-kirjurähn nimelt, kes teadagi on väga ilus suur lind, aga ennast pildistada ei lase, ja ta on ka ilmsete kalduvustega vandalismile. Igatahes, palun, järgmiselt pildilt võite näha, mida ta tegi meie väikelindude söögimajaga.

rähni laamendus.jpg

Ühest tegelasest meie elus olen ma aga õigupoolest vaikinud juba pikka aega. Seda sellepärast, et ma pole kindel olnud, mis saab ja kuhu areneme. Täna aga, palun, saage tuttavaks, see loom on Kõssa.

Kõssa.jpg

Kõssa ilmus siia 2015. aasta sügisel. Tundus, et käis magamas puukuuri peal nende vanade mädade heinte sees … ja me püüdsime teda minema ajada. Ignoreerisime. Loomulikult ei hakanud süüa panema, sest et äkki ta muidu ei lähegi ära.

Aga ta ei läinud sellegipoolest kuskile. Hoidis meist eemale, aga alati istus ja vaatas kuskil kaugemal, kui me Otiga õues asjatasime. Ligi ei tulnud, aga istus ja vaatas. Aeg-ajalt nägin teda põllul hiiri püüdmas, või mutihunnikute jures passimas. Mõnigi kord hüppas meile ehmatanult kompostihunnikust vastu, kamararäbal või teepakike hammaste vahel tolknemas.

Nii läks aasta.

2016. aasta suvel aga täheldasime, et ta kuidagi oli juba maru peremeheks muutunud, kuigi meie jätkuvalt ignoreerisime tema olemasolu. Näiteks ta ründas õue peal meie Katat. Suvel. Mille peale tulid aida alt pääsukesed ja lendasid talle kurjalt pähe – otsekui oleksid Katale appi tormanud. Meiegi tormasime, aga me oleme aeglased, inimesed ju. Ning teist korda rünnati Katat sügisel, majaesine oli Kata karvu täis ja Kata istus täielikus šokis keldrimäe jalamil ning ainult urises kõige peale, mis ümberringi toimus. Pärast seda ei julge Kata enam õue minna. On sellest saadik ainult 3 korda läinud, ja siis ka vaid natukeseks. Ma ei saa küll täiesti kindel olla, et selle teise ründe taga oli Kõssa. Me ei näinud ju midagi. Aga see on kõige tõenäolisem variant.

Igatahes millalgi oktoobrikuus nägin ma pealt, kuidas Kõssa mutihunniku juures varitses ja hüppas-kaevas, ilmselt lootuses mutt kätte saada, aga ei saanud ta midagi. Ja siis mul läks süda haledaks ning ma hakkasin talle süüa panema.

Paari nädala pärast tuli juba Kõssa mulle lähedale … ja siis veel paari nädala pärast olid mängus juba sabakallid ja säärte vastu nühkimine ja peapuksamine, ühesõnaga ta tegi kõike, mida hobune peab tegema. Ning see teeb kuidagi kaitsetuks, kui üks loom on su oma inimeseks välja valinud.

Nii et asjadekäigu loogilise tulemusena oli Kõssa millalgi jaanuaris meil juba toas. Hoidsime teda Katast piinliku hoolega lahus, aga märtsis juhtus ikkagi õnnetus, Kõssa vurtsas mul jalgade vahelt tuppa sisse, kui õuest mingite asjadega tulin, käed kinni, ja köögis oli Kata, ja jälle õkva kallale teisele.

Nii et nüüd on Kõssa jälle õuekass. Lohutan end mõttega, et pole ju miinus kakskümmend. ja aida all on kassiauk ning aidas on pappkastihunnikud. Katteloorid. Ja muu selline tavaar, mille vahel ta endale ehk tudipesa on võinud leida. Süüa loomulikult saab ta niipalju, kui tahab. Paisid ja sülle saab siis, kui mina õues olen.

Aga ma tõesti tahaksin teha kuidagi nii, et need kaks kassi kuidagimoodi ühe hoovi peal ja samas majas kaklemata hakkama võiksid saada.

Nii et kõutsike Kõssa on ühtpidi üks armas lugu, aga teistpidi mure ja peavalu. See pilt temast on üsna kehv, ehk teinekord saan parema võtte – aga kui keegi siit lähikonnast tunneb ära enda kadunud kassi, siis nüüd teate, kus ta poolteist aastat passinud on, tulge ja viige päriskoju tagasi

Aga olgu selle Kõssaga, kuidas on. Ma näitan teile hoopis oma Hansaplandist toodud punaselehist kirsipuud (Prunus cistena). Ta on Hollandi päritolu istik ja sellepärast olid tal müügiplatsil juba õiepungad peal … mille pärast ma teda olen ikka ööseks esikusse miinuskraadide eest ära ning hommikupoolikul tagasi terrassile tõstnud. Et neid õisi näha. Vaadake teie ka.

kirsipuu.jpg

Aasta ringi siin meil kasvades õitseb ta siiski meie jaoks normaalsel ajal – maikuus. Aga tema lehed säilitavad oma punase värvi terve hooaja jooksul. Ma tahtsin teda tüvele poogituna, et teda kasvatada just selles kohas, kuhu ta suhteliselt külmakindla umbes kolmemeetrise puukesena sobiks. Aga kui ta ei oleks tüvele poogitud, kasvaks ta umbes 2m põõsaks.

Igatahes mu hing laulab, kui ma teda vaatan. Juba praegu. Kui ilmad vähe soojemaks lähevad, istutan ta maha ka.

6 kommentaari

« Older entries