Lorelei tuunimine

Lorelei on tüdruk, kes tahtis hirmsasti ilus olla.

Sellest tuleb tegelikult kunagi ka üks lastejutt.

Aga praegu seisud sellised. Lorelei sattus mu juurde hiljuti üsna peetud ja katkutud kujul ja veidike räpasena. Tal oli seljas ainult mingi vana kulunud kleidilirakas, mis ilmselgelt kunagi oli umbes 2X suurema nuku oma olnud ja Loreleile siis kuidagimoodi kurtega ümber tõmmatud. Pildi peal näeb see kleit palju parem välja, kui tegelikult oli. Tegelikult ei ole see kleit ka valge, vaid värvituks pleekinud roosa. Aga see, et nukkudel suhteliselt esimese asjana kaovad jalast kingad ja aluspüksid, on täiesti tavaline.

Lorelei tulles.jpg

Kui oleks tegemist nukkude varjupaigaga, võiks öelda, et läbisime tavapärase protseduuri. Puhtakspesu, ussirohi, vaktsineerimine, steriliseerimine … 😀

Aga tegelikult nõuab ühe nuku eneseväärikus siiski aluspesu kandmist.

susped.jpg

alusseelik.jpg

Ja jalavarje ning uut kleiti. Kleidiõmblemise juurde käib ikka proovimine ka.

 

lorelei kleidiproovjakingad.jpg

Kleit.

kleit.jpg

Ning aksessuaarid igatahes.

valmis.jpg

valmis1.jpg

Nojah, aga ilm on olnud siiski ka selline, et aeda ei meelita. See üksik soe ilus päev, mis siin oli – neljapäeval? –, möödus minu jaoks paraku ka tööasjus Rakvere-sõidul.

Või mis vahet seal on. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit… tahan, mängin nukkudega.

Advertisements

Esimene kedrus ja lihavõtted

Võidukalt lõpetasin esimese poolitäie lõnga ketramise.
Õudne. Nii pusaline, ebaühtlane, enamasti liiga jäme ja liiga kõvas keerus. See üksik ilusam kiht, mis kõige peal paistab, on see, mille Kaaren ettenäitamiseks ketras. Kõik muu pusserdus on minu.

esimene poolitäis

esimene poolitäis makro

Ma lohutan ennast sellega, et teine poolitäis, millega nüüd tegelen, tuleb juba palju rohkem lõnga moodi. Ja et esimene sooritus ei peagi ju hiilgav olema. Elus ei ole nii nagu lapsepõlves, kui olümpiaadilt teise kohaga tulles küsiti, miks ma esimeseks ei võinud tulla.

Aga et pühad õieti ju veel kestavad, siis soovin kõigile oma sõpradele, sugulastele ja blogilugejatele ilusaid, rõõmsaid ja tegusaid lihavõttepühi!
Meil oli eile niimoodi: suurel reedel tiigi kallastelt korjatud paju-utud, vaikse laupäeva õhtupoolikul kokkumätsitud pasha, õhtul hilja värvitud munad, pühadehommikul sookurgede huikamise saatel kase alt toodud kasemahl.

lihavõtted

Ainult imelik oli kuidagi, et last ei olnud kodus. Harjumatu. Mõned pühad või asjad tal seal Prantsusmaal.

Täna oli mul aga rõõm tõdeda, et ilmaolud hakkavad paranema. Niiviisi võib ennast juba aeda asjatama sättida, kui kogu aeg midagi krae vahele ei tilgu ja tuul seelikusaba alla ei vuhise. Alustuseks lõikan neid arvukaid roose korda, mis siin maja ümber kasvavad. Eriti neid keldrimäe omi. Ott läbi akna salaja pildistas muide.

roose lõikan

Katmata nad seal kasvavad igatahes. Valdav enamus pidid olema Robustad. Kääridega krõbistamist on aga nende kallal küll, sest seal hulgas on vanu kuivanud tüükaid ja eelmisi ja selle talve kahjustusi. Võtab aega. Juba teist päeva nakitsen, aga ringi peale ikka pole saanud. Pool aega muidugi võitle nende okstega, mis end juustesse või riietesse kinni haagivad ja kakelda tahavad.
Ma arvan, et keldrimäele jääb see kontseptsioon, et integreerida olemasolevad roosid tulevasse kivilasse. Nende juurestik on vajalik, et hoida kinni pinnase erosiooni. Ja seda vaatepilti tuleb kahtlemata rikastada madalate okaspuuvormidega. Püramiidjad, roomavad ja kerajad igihaljad nunnud sobiksid rooside vahele hästi, eriti talvel näeks see kõik siis välja ka, mitte ei ole ainult luuad püsti reas.
Selle jaoks tuleb hakata kive vedama ja kruusa tellima. Aga ma ei tea, kas just kohe praegu. Kohe praegu, kui Ott raamatu valmis saab, sõidab ogoroodinaehitus selga hoopis.

Vokiralli suurel reedel

Terve ennelõuna ja lõunaaja kestnud paanika veevarustuse teemal osutus õnneks asjatuks. Et kaevupumba kaitse kogu aeg välja peksis, selles oli süüdi miski elektririke väljaspoool meie majapidamist, ja kui Elektrilevi selle parandatud sai, oli kõik jälle väga hästi. Selle saaga tulemuseks oli aga 3 teadasaamist ja 1 tubli sooritus. A) Et kaevu võll on mäda ja tuleb välja vahetada, sest ei võimalda täidetud ämbrit kaevust üles kerida. B) Et välikäimla ehk aidataguse peldiku all ei olegi lampkasti ja mingi mahuti tuleb sinna tekitada, kui me kavatseme selles sektoris ogoroodinat hakata pidama. C) Et tiigi teine kallas on samuti väga ilus ja see kõik näeks välja nagu tõeline pärl, kui kord õnnestub kaldad pajuvõsast ja hundinuiadest ära puhastada. Me saame ümber selle ligemale 4000 m2 suure tiigi teha oma isikliku promenaadi ja pargiala ning tiigi kaugeimasse otsa suubuvale ojale peale kena purde, et ümber tiigi täistiire jalutada saaks.
Tubli sooritus oli see, et ma koristasin ja küürisin seesinatse peldiku muidu täiesti kasutamiskõlblikuks (sest olime igaks juhuks valmis selleks, et kaevupump võib rivist välja jääda terveks pühadeajaks ning kesse raatsib suure vaevaga kaevust ülesrükitud vett vesitualetis torudest alla lasta) enne seda, kui avastasin, et lampkasti polegi, vaid kõik, mis organismist altpoolt väljub, väljub peldiku tagaseina alt õue värske õhu kätte.
Õnneks ei ole seda peldikut arvatavasti hulk aastaid kasutatud. Kui otsustada lampkasti kohale kuhjunud orgaanika järgi. Ja ma saan seda kõrvitsatele ja kurkidele ära vedada.

Aga õhtul rivistusime siin kolmekesi vokiralliks (pluss veidi järeltulevat põlve). Tähelepanu, valmis olla, start!

vokiralli

Aga teate, ketramine on VÄGA keeruline töö. Mind teeb kohe murelikuks, kui asi välja ei tule ja ma muudkui pusserdan ja pusserdan. Kaaren küll lohutas mind, et kui ma selle kokku korrutan, tuleb päris põnev dekoratiivlõng: kohati mahuline ja kohev, kohati ülipingesse ja kõvaks niidiks krutitud. Ja ratas jääb kogu aeg seisma, lõng katkeb, vokinöör tuleb maha ning jala ja käte koostöö lihtsalt ei suju.
Jube. Ma ei tea, kas ma ikka olen piisavalt andekas, et ketramine ükskord käppa saada.

vokiralli1

Ja kogu aeg toimub

Ma ei püsi oma blogimisega enam sündmuste tempos. Sellest on õieti kahju, sest see kõik vääriks jagamist ja jäädvustamist, kõik see, mis praegu meiega ja meie ümber toimub ja on. Sest need energiad ja hoovused ja õhk me ümber on tõesti totaalselt muutunud, elus on jälle särtsu ning palju uut. Nii palju tahaks teha ja õppida, hommikuti kargan niisuguse energia ja õhinaga voodist välja, et jätan unetunnidki poolikuks, ja siis kunagi õhtupoolikul kukun magama, sest olen maha käinud. Aga õhtuti jälle tegutsemine.

Elukatega läheb väga tasapisi paremaks. Eks me jälgime ja hoiame proua Punksu nüüd ka rohkem vaos, ennetame, lukustame sülelusse või paneme Katariina kõnniaegadeks Punksu magamistuppa. Katariina ehk Kassa-Riina ehk Kiisu-Kata teeb nüüd juba mööda maja tiire. Ja julgeb juba magavast tädi Tötsust koguni umbes nelja meetri kaugusel maas kõhutada ja teda vaadata. Aga hoidku, kui too pead tõstab või käpp unes sipa-sapa teeb — siis on Katariina kohe jälle väga kiiresti sahvris külmiku taga peidus. Vahepeal käib hiilib välja, vaatab köögis ringi, siis tõmbub sahvrisse tagasi ja näub kaeblikult ja pikalt, sest nii jube ikka on… Kaeba, kaeba, ütlen talle, kaeba aga kõik ära, küll on kole see kassi elu… Ja siis natukese aja pärast hiilib ta uuesti sahvrist välja ringi vaatama.

Nädalavahetus oli päikseline ja laetud, laupäeval käisime teiste aalujatega Rahmeldaja näitust üles panemas ja pärast Muhedikemaal ekskurseerimas ja söömas ja lobisemas… ja sinna see päev läks. Iga sekund oli seda väärt, kõik oli nii armas ja tore. Ühisüritusest pilte võite näha Rahmeldaja blogis.
Ja laupäeval kuulsin esimest lõokest. Vanarahvas teadis, et esimesest lõolaulust läheb suure kevadeni veel 40 päeva, nii et minu meelest igati graafikus.
Pühapäeval kuulsime ka mingit kotkast kõrgel hüüdmas. Kahjuks liiki ei oska ma hääle järgi küll pakkuda. Tunnen linde väga kehvasti, tahaks paremini.
Pühapäeval tuli ka Kaaren, kondasime meite maadel ringi ja vaatasime kõiksugu asju, muuhulgas sai pajuvitste abil välja raalitud (loodetavasti) kadunud saunakaabli kulgemiskoht. Eks me hakka nüüd seda otsa otsima, ju ta seal kuskil on, ja kui välja tuleb, saab sauna juures ka eluga edasi liikuma hakata.
Ja siis tõi Kaaren villa ja kraasid ja õpetas mu kraasima. Ma pean ütlema, et tegemist on minu jaoks senitundmatute töövõtetega, mistõttu see asi tuleb minu käes esialgu ikka väga kohmakalt välja. Kaarnale suvel roosipistikute juurutamisega saan ma kindlasti paremini hakkama.

kraasimas

Aga ma olen selline üsna motiveeritud õpilane. Järgmiseks ma kavatsen kusagilt leida voki ja Kaaren ehk õpetab mu ketrama ka.
Need vanad oskused tunduvad mulle nii huvitavad, ma tahaks tõepoolest neid töid osata. Nagu ka telgedel kudumist. Aga võtaks ikka ükshaaval.

Aa, reedel juhtus kummaline ekstsess, millel ma pikemalt ei tahagi peatuda, parem on sellised asjad ruttu peast välja saada. Kopin lihtsalt siia selle, mis Ott selle pulli peale Facebooki postitas:

Ott Vallik
March 13 at 2:57pm ·
Aidile saadeti ühe tuntud eesti kirjastuse poolt emakeele päeva puhuks e-kaart, mida illustreeris minu poolt Aidi lullamilla juurde joonistatud pilt, mis oli Aidi enda blogist nii minult kui temalt luba küsimata võetud. Päris taktitundeline või mis?

Selline kurioosum siis. Halenaljakas. Ja näitab, kuidas inimesed ikka üldse ei mõtle, kui miskit netist guugeldatud pilti kasutada võtavad. Eriti küünilise maigu annab veel see, kui kirjastus niiviisi teeb… kogemust igasugu autoriõigustega peaks olema küll ja küll.

Aga olgu, ma ei viitsi seda hunti toita. Mingu rahus.

Päevad on väga pikaks läinud

Õhtul on küll tunne, et ühte päeva on mitu sisse mahtunud. Tööd on palju-palju, vaata ainult, kuidas järje peal püsida.
Nüüd küll täna sai üks suurem keeletoimetus kaela pealt ära, korrektuur ka läbi, sellega on kõik.
Kilujutud said ka täna valmis, homme hommikul vaatan veel üle ja silun ja siis – vuhh. Minge siis maikuus Meremuuseumisse kilunäitusele.
Ja totsikute ning pütsikute armee ülemise korruse katuseakende all, kasvuhoones ja kapitaolises rohelisse kilesse rüütatud “kasvuhoones” kasvab ähvardavalt. Ongi hea. Mis siis, et see on olnud peaaegu nagu mingi arutu trots, millega ma kõike siin muudkui külvasin ja külvasin, ignoreerides täiesti fakti, et minu 300-ruuduses aias ei ole enam ruumi. Samuti ei ole maja müüdud ega pääsu metsade-põldude vahele sealtkaudu. Aga ma tean, et MIDAGI ma nüüd igatahes teen, sest need taimed ma IGATAHES maha panen, lihtsalt ma hetkel ei tea veel, kuhu. Aga küll see tuleb minuni. Universum toimetab. Hoi.
Sel kevadel on küll nii, et kõik, mis puutun, taimeks muutub. Puht katsetuste huvides külvasin igasugu mitu aastat vananenud seemneid, ja nad kõik idanesid kui kuradid. Näiteks neli suvikõrvitsat, millest ma loomulikult täna ühtegi ära ei raatsinud visata ja kõik kenasti ikka pottidesse istutasin ning kasvukasse tõstsin. Küll ma hiljem mõtlen, kellele need kaks üleliigset taime ära sokutada. Täna külvasin ka mõnda topsi mõned oad, tõstsin kah kasvuhoonesse idanema. Eelmine aasta külvasin otse välja ja nädal hiljem olid nende ubade koha peal ainult rida vareste nokajälgi.Seda rõõmu ma neile enam ei tee, unustagu ära.
Täna sõitsime veel Ivari ja Liisiga Randsalu-tagust aiandustsooni avastama. Ma muide ei teadnudki (ise 25 aastat siin Haapsalus elanud), mis kõik seal teisel pool raudteetammi võsa vahel peidus on. Aiamaad ja. Isetekkelised aiamaad ja. Pilpakülad ja. Jube huvitav. Ma siin nuputan nüüd variante, kuidas ka sinna jaole pääseda.
Ilm oli täna lihtsalt pööraselt kaunis. See oli kena käik ka. Pärast kodus Ott grillis, mina tegelesin oma taimedega ja kirjutasin kilujutte. Tegin pashat ja see nüüd nõrgub külmkapis vajutise all. Homme värvin mune ka, kuigi väikseid lapsi meil ju majas enam ei ole. Iseenda pärast värvin. Pühad ju tulevad.
Nojah, ja siis pildistasin jälle mõned kudimused üles, mis siin märtsikuus nikerdatud sai. Ikka, pagan, see fotokas tuleb mul välja vahetada, sest need pildid ei kannata mingit kriitikat enam. Aga vähemalt mingi jälg maas, et näe, ikka teeb midagi mõistlikku ka, et näpud vähemalt on otsas ja liiguvad.

Ilusad valged meestesokid. kahjuks ei paista see ilus muster selle pildi pealt nii ilusti välja, kui ta tegelikult on.

M sokid 3:14

Kollased aasnarmastega naistesokid. Ilmselt kingin ära, sest minu väikse jala jaoks tulid veidi suured.

N sokid 3:14

Pruunid naelakastid. Ma juba tean, kellele ma need kingin. Aga kahju, et taas ei paista pildi pealt need ilusad viklid välja, mis ma neisse tegin. Ja muhulaste nupilise luoduse.

M pr sokid 3:14

Pärast neid pruune kottsokke jäingi kuidagi Muhu lainele. Tegin valmis sellised tütarlapsekindad:

kirimikud saledale käele 3:14

Väga harjumatu oli üle hulga aja number 1 varrastega kududa, või mis mul need kõige peenemad vardad ongi. Pealegi vaevab mind siinjuures üks küsimus, mis on minu jaoks täielik müstika – kuidas naised koovad ringile 100 ja rohkem silma, ilma et kinnas liiga lai tuleks? Olen proovinud, minu võimete lagi on 85 silma, edasi tuleb kinda asemel juba mõttetu lohv. Ja ma ei ütleks, et ma pehme käega kuduja olen. Vähemalt enda arust.
Ei tea. Võib-olla ma kunagi selle müstikuse ka lahendan.

Kevadtalvised kudumid

Mõtlesin, et pole käsitööhuvilistele ammu midagi näidanud, just nagu oleks mu sõrmed pikemat aega halvatud olnud või midagi. Tegelikult olen teinud küll, aga jõulude ajal kinkisin ühe laari kraami juba ära, kahjuks neid eelnevalt pildistamata. Kiirus, läbematus. Vabandust.
Pärast uut aastat aga algas tõeline sokimaania. Pildistasin eile üles viis olemasolevat paari, aga peale nende oleks olnud lisada veel kahed naistesokid, ühed sirelilillad (samast lõngast nagu noodki ühel alloleval pildil), mis peale valmimist juba samal õhtul ühele kallile inimesele sünnipäevakingiks läksid, ja teised musta-punasetriibulised, mis läksid samamoodi põhimõtteliselt otse varrastelt mu tütre jalga.

N sokid kevadtalv 14

M sokid kevadtalv 14

N sokid1 kevadtalv 14

N sokid2 kevadtalv 14

M sokid1 kevadtalv 14

Ja siis juba läinud kevadel kudusin oma emale ühe kerge kampsiku, mis kahjuks osutus õlgadest liiga avaraks, nii et pidin selle natuke üles harutama ja ülemist otsa ümber kuduma. Ja kurja – ikka ei hakanud istuma. Ma nüüd kohe mõtlen, mida paganat ma selle ilusa asjaga nüüd ometi tegema pean, et see ükskord inimesele selga passima hakkaks, nagu kord ja kohus. Sest ma lähen juba ainult selle mõtte peale paiste, et ma peaks VEEL kord seda üles harutama hakkama. Mulle absoluutselt ei meeldi kord juba tehtud asju ümber teha. Aga midagi peab sellega ette võtma.

memme kamps

Muidu on kevadine. Läinud nädalal käisime Tartumaal sõitmas. Kambja vald on üks imeline, imeline kant. Need vaated ja avar õhk täitsid mind veel mitu päeva järgemöödagi. Ja need külaskäigud, nii palju, kui me selle lühikese päeva jooksul jõudsime. Sest ööseks pidime ju tagasi koju jõudma. Vana Hermann on nii hädine, et kedagi perest väljastpoolt ei julge ega saagi enam teda kantseldama paluda. Kui tagasild alt ära vajub, siis on vaja teda püsti tõsta, aga see teeb talle arvatavasti valu ja siis võõramate inimeste puhul ei tea, kuidas ta reageerib. See ei ole ka asi, millega eksperimenteerida.
Üldse see kisub juba painajaks, see tema hääbumine ja süvenev haigus. Me peame siin midagi ära otsustama, aga see otsus on raske tulema.

ja kui nüüd veel leida põhjusi virisemiseks, siis pühapäeval olid Läänemaa valdade talimängud, mille raames toimunud mälumängul jäime Haapsalu linna esindades VIIMASEKS. Põhjusi kaks. Esiteks oli eelmisel õhtul Intsu sünnipäev, mis möödus lärmakalt, uljalt, meeleolukalt ja venis väga pikale… ja teiseks olid selles mälumängus 20 küsimusest 10 spordiküsimused. Rohkem polegi meile kaotuseks vaja.
Aga selle eest on hea teada, et maal elavad palju targemad inimesed kui linnas.

Olen jälle järje kaotanud

Vaatasin kerge õudusega, et jälle olen väga pika blogipausi suutnud tekitada, aga ometi on vahepeal olnud üsna kiired ajad ja juhtunud ju palju. Iseasi, et mitte midagi väga pöördelist.
Noh, praeguseks on selgunud, et see rahvusvaheline firma, kuhu oma keeletoimetust pakkusin, seda siiski ei tahtnud ja ega nad väga selgita, miks. Aga teised rauad tules alt ei vedanud ja mu leivaisaks hakkab olema üks meie suurkirjastusi. See tähendab, üheks leivaisaks. Teletöö on mul ikka, ja ühtlasi vaja lõpuks ometi finišini viia üks pikem ja ammulubatud asjake… Ma ju ikka jätkuvalt olen selline, nagu vanasõna ütleb, et üheksa ametit ja kümnes nälg.
Emakeelenädal oli sel aastal isegi kaunis leige, kui võrdlen varasemate aastate turneedega. Kõigest kolm esinemist: Kallavere keskkoolis, Peetri ja Adavere põhikoolis. Aga lünga täitis tohutu suurpuhastusehoog, mis sel aastal millegipärast ebatavaliselt vara peale tuli.
Ma tean tegelikult küll, mispärast. Sain nimelt siin kuu alguses jubeda allergiarünnaku osaliseks, olin näost punaselapiline ja villiline nagu ma ei tea mis asi. See allergia on mulle tuttav, sarnased nähud kipuvad mind üldse kevadtalviti ja varakevadeti kimbutama, aga ma ei tea kindlalt, mis on allergeen, mis selle vallandab. Pole omal kunagi neid uuringuid teha lasknud, sest enamuse aastast ei ole ju asi kuigi kole. Ainus asi, millega ma olen suutnud selle puhangu tekke muudel aastaaegadel kokku viia, on ehitus- või paksu tänavatolmu sisse sattumine, nii et ma tegelikult kahtlustan, et põhjuseks võib olla ka olmetolm.
Igatahes peaaegu nädal aega ma küürisin ja pühkisin, tuulutasin ja kloppisin vaipu-tekke-patju, pesin uksi, lagesid, kardinaid ja diivanikatteid, isegi aknad pesin puhtaks. Ma pean tunnistama, et selle tegevuse käigus läks asi korraks hullemaks, aga siis hakkas tõepoolest järele andma. Nüüd ma näen jälle peaaegu inimese moodi välja.
Teine suurüritus oli lapse 20. sünnipäeva korraldamine kahes jaos: tema sõpradele üks pidu ja teine sugulastele. Et ma seekord hakkasin juba umbes kümme päeva varem planeerima ja külastasin sel eesmärgil ka sigalat, siis püsisid kulutused täiesti mõistlikkuse piirides ja lauad said vana talurahva kombe kohaselt igati auväärsed. Olen endaga rahul. Lapsega ka. Nüüd ta on muidugi jälle Tartus tagasi ja nagu FBs kirjutas, püherdab õnnelikult sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest ostetud raamatute otsas.
Vahepeal ilmus Läänlases üks mu arvamuslugu lastekaitse teemadel – et viimasel ajal on sellega seotud skandaale ja pahandusi õhus üsna palju, siis oli põhjust mulgi sellest kirjutada.
Sel kuul ootab aga kirjutamist veel tervelt 3 arvamuslugu: olen lubamatult pikalt nendega jokutama jäänud. Läänlasele läheb ju veel üks, siis üks tuleb teha Lääne Elule (see on mul õnneks juba valmis kavandatud) ja üks Õhtulehele.
Ja siis need “Suletud uksed”. Küll võtavad aega need kümned ja kümned leheküljed. Kolm osa veel tõlkida, siis on hooaeg täis. Aru ma ei saa, mis valemiga selle reiting on TV3 saadete top kolmes. No ausalt, see ei ole ju üldse nii hea saade?!
Kanal 2st tulid “Saladuste” kohta aga halvad uudised – nad vist ei võta selleks sügiseks enam täishooaega, st 12 saadet. Lubavad täpsustada, aga kindlalt on praeguseks tellinud vaid 6. Ikka sellesama pärast, mis ma siin läinud sügisel juba kurtsin – et reiting on langenud, aga mis tal viga langeda, kui Tuuli oli Siberis ja selle asja koordineerimine ja reklaamimine ikka kannatas küll.
Niipalju töörindelt, igav pole kohe sugugi.

Hermann-koeraga käisime arsti juures. Tal on kas juba täitunud või kohe täitumas 12. eluaasta (sünniaeg jääb 15. veebruari ja 15. aprilli vahele 2001) ning on probleeme. Tal on tagumises otsas väike kasvaja, peaaegu kindlalt pahaloomuline, aga oleks hetkel üsna hõlpsalt opereeritav, kui ei oleks südamepuudulikkust, mille puhul narkoos võib saatuslikuks saada. Arst ütleb, et kui süda proovida paari kuu jooksul rohtudega paremasse toonusesse viia, siis kerge narkoosiga lõigata võiks riskida, aga koos ravimiga, mida Hermann juba neli aastat oma selgroohäda ja halvatuse arenemise vastu võtab, on südamerohud väga vastunäidustatud. Nii et nokk kinni, saba lahti.
Tegelikult saab selle kõik kokku võtta ühe konkreetse diagnoosiga: ta on suure, 50-kilose koera kohta väga-väga vana.
Ma ei tea, mida teha. Küsimus ei ole ju juurdevõidetavates aastates enam, vaid mõnes kuus ehk. Ainus mõte, mis ta ravimisel oleks, oleks valusid vältida. Praegu neid pole, silm särab, käpad liiguvad, saba vehib, meel on rõõmus, energiat on.
Rasked teemad. Võimatud valikud. Kui seljarohtu mitte anda, võivad seljavalud tal tagasi tulla ja halvatus kiiremini areneda. Kui kasvaja lõikamata jätta, hakkab see suureks kasvades talle haiget tegema. Samas see süda võib juba varem lihtsalt löömast lakata. Olgem aus, see viimane oleks teiste variantidega võrreldes saatuse kingitus.

Aga õhtuti ikka koon. Märtsis nikerdasin sokke, sest kingitustekast jäi jõuludega ikka kole lahjaks. Pildistasin neid täna tagatrepil, aga pärast olin kahevahel: õunapuu oks viskas päikese käes varje peale ja ma mõtlesin kohe päris pikalt, kas see segab või ei. Lõpuks otsustasin, et olgu need oksavarjud siis peale, võib-olla teebki elusamaks ja huvitavamaks.

Sellised reipad kurejalasokid tegin, aga lõng ei olnud päris puhas villane ning tulemus ei hoia nii ilusat vormi, kui ma tahaksin.

3:13 N sokid

Kaks paari halle meestesokke päris puhtast heast maavillasest, esimesed peenest lõngast ja õhemad, teised jämedast ja soojemad.

3:13 Msokid

3:13 M sokid

Mütsid-sallid-mannid-Annid

Kudusin veebruaris Vilepi plikadele mütsid-sallid. Selle eest teeb plikade isa mu “Anni” esimese osa digiraamatuks. Nagunii ta vorbib neid digiraamatuid kirjandusmuuseumile ja e-kirjastajatele, vahepeal võib sõbra jaoks ka vahetuskaubana tööd teha, eks.
Sellest digi-Annist ma kirjutan siis, kui see valmis on. Praegu veel päris ei ole, ootasime siin, kuni üks väga andekas koolitürduk Marita oma kaanepilti tegi. Nüüd paneb Ott sellele kirjad peale ja siis peakski olema OK. Koolid nagunii juba kurdavad, et Annide tiraažid on läbi, vast saab e-Annidest esialgu leevendust ja siiski on mul ühel hetkel plaanis temast kordustrükk ka paberile teha. Kui olud natuke veel paranevad.
See kiiks on mul muidugi ka, et paberraamatussegi tahaks Marita pildid sisse panna. See tüdruk on uskumatult andekas. Sündinud joonistaja. Minu suureks üllatuseks pole isegi lastekunstikoolis käinud, aga joonistab nii, nagu oleks plastilise anatoomia tunde võtnud. Ma arvan, et sellest neiust me tulevatel kümnenditel veel kuuleme.
Ritaga

Heiki tütred said isa teenete eest omale minu käest mütsid ja kaelussallid. Et mul mannekeeni või isegi kipspead ei ole, siis ma mängisin natuke kassi kraapimispuuga, et neid pildistada. Liisu asjade alt on kraapimispuu valgega sisse mähitud ja must nina huumori mõttes pähe tehtud. Madli asjad jäid paremad, kui need lihtsalt palja puu peale panin. Aga sellised need on.
Liisu müts on suur soe barett. Ja koekirjaks on omapärane mahuline kude, mis võttis jubedalt lõnga ja oli jubedalt tüütu. Salli juures ma jätsin need mahulised sakid alt lahti, et kaela ümber paremini vajuks. Mütsi juures aga on sakid alt kokku võetud, et külm vahelt sisse ei poeks.

Liisu komplekt1 2:13

Liisu komplekt 2:13

Madli müts ja sall on põhimõttelt lihtne pitskoeline soonik, mis mütsi ääre alt muutub palmikuks. Värvilised nupuread pluss suur kootud kahekordne lilleõis. Ma arvan, et ühele tütarlapsele meeldiks hästi.

Madli komplekt 2:13

Ja ma külvasin lõpuks oma petuuniad ja lobeeliad kah maha, pluss aknale esimeseks söögiroheliseks kress-salatit. Täna on plaan külvata tomatid ja paprikad.

Reedel täitsin ühe üsna ammuse lubaduse – novembrikuus raamatupäeval lubasin kodu-uurijale Lembitu Tarangule, et teen ta jaoks Kullamaa valla tolleaegset elu puudutavaid noppeid oma vaarisa kirjutatud mälestustest. Mu vaarisa oli seal koolidirektor väga segastel aegadel: 1942 – 1950 ja ta kirjutab neist asjust võrdlemisi palju ja üksikasjalikult. Kirjutas muidugi hiljem juba, 1962, kui ta pensioneerununa juba Paliveres elas. Mu ema toksis ta mälestused nüüd mõne aasta eest arvutiga ümber. See on mahukas materjal, kokku on neid mälestusi tal umbes 200 arvutilehekülge (fondisuurusega 12). Nii et selle mahukuse pärast ma selle tööga natuke jännis olingi, kippusin edasi lükkama ja jorutama, aga nüüd sain tehtud. Kullamaa vald saab oma kodu-uurimusega edasi minna.
Neid mälestusi üle lugedes ja vajalikke lõike sealt välja otsides tabasin end mõtlemast, kui tänulik ma olen, et mu vaarisa leidis kõrges eas jaksu ja soovi oma elukogemus üles kirjutada. Ma ütlen ausalt, sealt on mitugi kohta mulle mu enda elu rasketel aegadel tuge või teist vaatenurka pakkunud. Pluss see, et tänu nendele mälestustele on mu vaarisa minu jaoks inimesena olemas. Ma saan öelda, et ma tunnen teda – või vähemalt seda külge temast, mida ta kirjutatud read kajastavad. Ta ei ole mu jaoks hämar mälestus lapsepõlve kolmandast eluaastast, vaid elav inimene oma loo, inimsuhete ja tegemistega. Neid mälestusi lugenuna tean ma, kuidas on kujunenud mu emapoolse perekonna tõekspidamised ja eluväärtused, ja mis salata, ka hinnangud ja võimalikud vead. Aga see kõik on mulle väga oluline mu enda elukogemuse ülesehitamisel.
Üks meeleolukas pildike 1940. aastate teise poole propagandatööst, mille lõpuosas kõlav põhjendus viljahindade suuruse kohta kõlab üsna tänapäevaselt 🙂 :

Ideoloogilise kasvatustöö eest väljaspool kooli kandis vastutust valla partorg, s.o. parteiorganisaator. Need olid peamiselt noored poisikeseohtu mehed, kes mingisuguse parteikooli olid lõpetanud. Nad vaheldusid sagedasti. Kooliellu nad endid ei seganud, vähemalt Liivil mitte, käisid koolimajas ainult siis, kui koolimajas toimusid valimised või rahvakoosolekud. Organiseerisid neid koosolekuid, määrasid kindlaks isikud, keda tuli valida, koosoleku presiidiumi, niisama ka need, kellel oli õigus koosolekul sõna võtta ning ka selle, mis neil tuli rääkida. Ei olnud valla partorgil võimalik koosolekule ilmuda, siis saatis partei maakonnakomitee ühe oa liikme koosolekut juhtima. See siis valvas partorgi asemel selle järele, et koosolekul kõik toimuks nii, nagu parteikomitee seda soovib. Kõigist neist koosolekutest andis partorg või teine asetäitja parteikomiteele aru.
Koosolekutest võeti küll osa, kuid aruannetes ei esinenud ühtki koosolekut, kus osavõtjate arv oleks olnud alla saja. Üsna sagedasti käis neil koosolekuil parteikomitee liige Albert Kariste. Kuulsin juhuslikult, kuidas ta telefoni teel kooli kantseleis koosolekust parteikomiteele aru andis: koosolekust olla osa võtnud üle saja inimese (tegelikult oli neid alla viiekümne), kodanlikud elemendid olla katsunud ka häält tõsta, kuid kui tema koosolekul viibib, siis seal kontrrevolutsioonilist juttu juba ei aeta.
Peakõnelejad tulid väljastpoolt. Kes nad olid ja kust nad tulid, jäi koosolekul viibijatele harilikult teadmatuks, -oma nime nad ei nimetanud. Oli nende seas üsna osavaid kõnemehi, oli ka niisuguseid, kes oma jutuga kuulajais pilkava muige esile kutsusid. Nii jutustas koosolekul eespoolnimetatud A. Kariste kõnet pidades, et Nõukogude Liidul olla ka aatom, peale aatomi olla aga veel võimas relv kosmiliste kiirte näol ja et neid kiiri hoitavat varuks kusagil Turkestanis suure kupli all.
Paljud kõnelejad kõnelesid raske vene aktsendiga, nad olid nähtavasti Venemaal sündinud ja üleskasvanud, segaabielu paaride võsud. Need viimased kohandasid oma kõned harilikult kuulajate madalale hariduslikule tasemele, nagu nad seda olid harjunud tegema Venemaal ja saavutasid sellega vastupidise sellele, mida nad saavutada tahtsid. Nii noomis kord keegi kuldsuu koosolijaid: „Mis ma näen, siin nimetatakse Stalini üks kord, kaks korda ja veel mitu korda, kuid keegi ei tõuse püsti. See on suur nimi, see on nii suur nimi, et kui seda nimetatakse, siis kõik tõusevad püsti“. Üle koosolekuruumi oli kuulda, kuidas keegi kõneleja viimaseid sõnu ütles: “Siis kogu ristirahvas peab kukkuma kohe p….-li“.
Selle koosoleku eesmärgiks oli veenda põllumehi vajaduses annetada nõukogude valitsusele vilja. Et seda eesmärki saavutada, laskus kõneleja võltsimiste pinnale. Ta seletas: valitsus ei kavatse Eestis põllumajanduse kollektiviseerimist läbi viia. Venemaal on seda tehtud, sest seal ei olnud muud abinõu põllupidamist kõrgemale tõsta. Eestis seda teha ei ole tarvis, sest eesti talunik harib oma põlde kõrgel agrotehnilisel tasemel. Seda räägiti avalikul koosolekul paar aastat enne sunniviisilist kollektiviseerimise läbiviimist.
Talumehed kuulasid seda juttu säravate silmadega, kuid vilja annetasid vähe – Liivi külanõukogust saadi umbes 100 kg . Kullamaa valla Kalju küla taluperemees Kustas Kaleviste oli kinkinud nõukogude valitsusele terve tonni vilja. Selle eest tasuti talle rikkalikult – 1946.a. Saadeti ta Rahvaste Ülemnõukogu saadikuna Moskvasse esindama eesti rahvast. Kalevistel puudusid selle ülesande täitmiseks eeldused: ta oli täiesti harimata, ei osanud ka sõnagi vene keelt, neli aastat istus ta aga ülemnõukogus ja sai ülemnõukogu liikme kõrget palka. Ka niisugused asjad ei meelitanud Liivi mehi ja nad keeldusid vilja andmast.
Sellel koosolekul tõstis keegi agitaator (Liivil olid ka agitaatorite ja propagandistide brigaadid) üles küsimuse, mispärast valitsus põllumeestele sundmüügikorras võetud vilja eest nii kehvasti tasub kaheksa kuni kümme kopikat kilogrammi eest. See tekitada rahva seas rahulolematust, agitaatoritesse suhtuda põllumehed vaenulikult ega uskuda nende juttu. Kõneleja seletas koosolijatele:“Meie valitsus on kõik väga hästi välja rehkendanud. Vilja eest ei või rohkem maksta, sest siis peaks ka leiva hinda tõstma ja töölised jääksid nälga“. Et riik maksis põllumeestele rukki kilogrammi eest kümme kopikat, müüs aga rukkijahuja leiba töölistele üks rubla ja rohkem kilogrammi eest, selle jättis ta targu ütlemata. Ta soovitas agitaatoritel oma tööd ühendada lõbustustega:“Pill, tants, mäng, meie valitsus tahab, et rahvas oleks rõõmus“. /- – -/

Murraks nagu veidi kevadet sisse juba?

On olnud häid uudiseid ja mõned rõõmustavad teated, mis ehk kevade kohale toovad.
On tore, et TV3 kahekordistas oma tellimuse kevadisele “Suletud uste taga” hooajale, nii et 6 saate asemel tuleb nüüd hoopis 12 ja mul on vaja taas tõlkima asuda.
Ja eilne meil filmitootjalt andis teada, et polegi see asi nii lootusetu ja pole nad mind pikas perspektiivis unustanud kuhugi. Täpsemalt ei julge rääkida, äkki sõnun ära. Nüüd ei julgegi enam millestki õieti rääkida enne, kui asi käes ja raha peos…
Jah – ja “Roosi” raamat tuleb! Kulka eraldas raha ära juba, nii et sellest vast rääkida võib. Kui Ott saab tuleva nädala esimestel päevadel Reeli Reinsalu “Triibikuga” ühele poole, siis tuleb kohe “Roosi ja emme” kord. Muidugi – seoses sellega, et Rahvuskultuuri Fond midagi ei andnud, võib juhtuda, et oleme sunnitud “Roosi” tegema pehmeköitelisena või voldikkaantega, aga seda ma uurin veel.
Heiki vormistab praegu “Kuidas elad, Anni” digiraamatuks. Eelmisel nädalal suutsin lõpuks selle käsikirja viimse leheküljeni üle toimetada (no jumal küll, tõesti – kui ma praegu peaksin seda lugu kirjutama, siis kirjutaksin ma ikka palju paremini, aga noh… eks ta mu esimene proosakene ju oligi!), üks tore ja hirmuäratavalt andekas Tallinna tüdruk Marita pakkus välja, et illustreerib selle, ning nüüd ongi olemas 6 väga vahvat mustvalget joonistust. Sest ausalt öeldes teismelistele ikka ka meeldivad veel piltidega raamatud. Mas loodan, et ka digikujul.

Üleeile esinesin Tallinna Rahumäe põhikoolis ühele 9. klassile elamusaasta pojekti raames ning koos koreograafi Kaja Lindaliga. Ma ei tea, kas lastel oli piisavalt elamuslik, minul igatahes küll oli. Kaja jutud ja kogemused olid vähemalt minu jaoks väga põnevad, mõtlemapanevad, hoopis teistmoodi… Me võisime olla niimoodi päris huvitav komplekt seal.

Onu sõrmikud said valmis, isegi kaks paari sai valmis. Ühed, mis ma kõigepealt tegin, tulid hirmus edevad ja ma hakkasin kartma, et äkki mu tagasihoidliku loomuga onu ei tahagi selliseid kätte panna. Ja siis kudusin teised, tagasihoidlikumad, veel. Lasen tal valida.

Need siis need edevamad, lausa pidukindad:
M sõrmikud1 jaan.2013

Ja need on need tagasihoidlikumad, taas mahulises soonikus sõrmedega:
M sõrmikud jaan.2013

Praegu koon Heiki tütardele salle-mütse. Vahetuskaubaks raamatu digitaliseerimise eest. Sobib.

Jube palju süüa

Eile tegin sõna otseses mõttes kogu päeva süüa. Päris hirmus. Hommikuse sigalaskäigu tulemusena on mul sügavkülm nüüd vähemalt kuuks ajaks igasugu eri iseloomuga lihatükke ja ise aetud hakkliha täis, tegin ka niisama külmkappi seisma soolaribi (nii hea vahel kiiruga võtta kohe ja lõigata, ilma et sulatama enne peaks) ja purustasin köögikombainiga elukatele pesukausitäie plödingut maksast, neerust ja südametest sügavkülma (Proua Punks sööb seda paljalt, koertele segame krõbukate sisse kastmeks, et libedamalt läheks). Tegin peaaegu kaks kilo pasteeti, mis tuli välja täiesti jumalik, ja suure pajatäie sülti, millest pool kogust läheb kah sügavkülma, et siis tarbe korral võtta ja kiiresti ümber keeta. Võileivakatteks vormisin veel kõrvadest ühe rulaadi porgandite ja munaga, mida minu õnneks ja rõõmuks Ott ei söö (ta ei salli kõhresid ja muid krõmpse).
Jah, ja sigalast tulles lõi mõte pähe turule vaadata, kas värsket haugi on. Ei olnud, aga hommikul Dirhamist toodid räimed olid suured nagu elajad ning nii ma võtsin neid ka nii tagasihoidliku poolteist kilo. Puhastasin, fileerisin, paneerisin, praadisin ning täna hommikul tegin marinaadi kah peale. Aga ma vean kihla, et otsa saab see ruttu.
Kõik läks libedalt, ainult see seapea, mille ma koju vedasin, pani alguses mu perekonna karjuma, sest sellel olid alles kõrvad ja silmad peas. Aga mul oli kindlasti vaja, et Ott mehelikku jõudu kasutades selle kaalika kuuris paku peal kirvega pooleks lööks, et ma ajud kätte saaksin, muidu teeb süldi häguseks.
Ma siis selgitasin tükk aega, et see ei ole enam loom. See on liha. Siis tõmbas lõpuks Ott tuurid alla, aga Mari käis pärast veel mitu korda umbusklikult valamut jõllitamas, kus see poolekslöödud seapea hiljem ligunes.
Selle seapea pekk läks koos eraldi menetletud maksaga pasteediks, aga tai süldiks. Silmad sõi Hermann, kärsa sai Elli. Aga muidu pudenes neile ikka ka kogu aeg kõrvalt, nii et nad ei kaotanud hetkekski huvi ega valvsust, jooksid mul püüdlikult sabas ega eemaldunud hetkekski. Nii et ma olin eile koerte jaoks väga atraktiivne.
Nüüd on külmkapp ja sügavkülma kõik viis sahtlit tuugalt täis. Neljakümne euro eest. Ma olen väga rahul. Muidu on nii, et selle neljakümne eest nagu iga kuu ikka lihakraami ostame… siit ja sealt nii pool kilo korraga… aga saand pole lõpuks ikka nagu midagi ja kapid ka tühjad. Aga nüüd kohe ilus vaadata. Pealegi kuidagi turvaline tunne on, kui külmkapis ei olegi enam ainult poolikud hoidisepurgid ja pool pakki piima.
Laps läheb homme hommikul tagasi Tartusse. Topin ta koti täis.
Ja kasutasin täna juhust pildistada neid kindaid, mis nüüd ühes temaga korraks jälle koju jõudsid ja mis ma talle jõuludeks kudusin.
Mari labakud dets. 2012
Ja et Ivar pani mu esmaspäevase arvamusloo juba laupäeval üles, siis ega mina ka kauem viivita. Siin see on. Aga selline Läänemaa-keskne teema. Ikka Haapsalu ja tema kaotatud raudtee.

« Older entries