Head uudised on sellised, et meie laepealne läbiligunenud vill kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks ja selle raha arvelt saame uue soojustuse siiski odavamalt, kui alguses rehkendasin. Viimane nädal ongi Ott pööningul rakkes olnud selle vana täidise väljaviskamisega. Selgus, et selle all on veel lasu märga ehituspappi, nii et praegu mürab ta üleval sellega, kolin ja sammud läbi lae tuppa kuulda.
Minule saabusid üle pooleteist aasta jälle õnnepäevad – sai telekast iluuisutamise maailmameistrivõistlusi vaadata. Koroona pärast on vahepeal ju neil kõik suurvõistlused ära jäänud. Otsustasin, et nüüd naudin täiega, ja nautisingi. Ükski sõit ei jäänud vaatamata. Aga et süümekad teleka taga veedetud tundide pärast nii suured ei oleks, nokitsesin selle kõrvale peaaegu nagu iseenesest väiksematest lõngajääkidest kolm paari uusi külaliste susse valmis, noh, selleks ajaks, kui kunagi jälle muretu meelega külas käima ja külalisi vastu võtma saab hakata.
Kootud sussid on külalistesussideks imehead, sest neid saab pärast iga kandmist ju pesta ja pole vaja muretseda võimaliku jalaseene levitamise pärast. Ja vana maja jahedal põrandal on mugavam, kui midagi sooja jala otsas on. Pealegi valge soki testi meie põrandad ilmselgelt läbi ei tee.
Pressisin veel ära ühed juba varem kootud meestesokid, mis tulid jube suured. Midagi tõeliselt suure jalaga meesterahva jaoks. Pakuks, et umbes nr 46 või isegi rohkem. Aga mul mõlgub üks nii suurte jalgadega meesterahvas juba meeleski. Kui ta teinekord jälle on meile mõne suure töö juurde appi tulemas, siis väike tänutähe-kingitus on sahtlist võtta.
Sain eile lõpuks ka oma noored viljapuud lõigatud. Vaarikad ja ilupõõsad jäid praegu veel ootele, küll ma jõuan. Kevad alles algas. Küllap nüüd hakkabki tulema rohkem aia- ja vähem kudumipilte!
Ma loodan väga, et ei satu jälle mingisse äparduste ja õnnetuste tsüklisse, nagu eelmisel aastal juhtus. Me ju leppisime kokku, et uuel aastal nii ei tee!
Aga ometi. Näiteks selgus, et eelmises postituses näidatud Islandi kampsi moodi kamps tuleb mul ikkagi kuidagimoodi lahti võtta või seda harutada, nii et oleks võimalik varrukaid ja kehaosa lühemaks teha. Ma ei tea, kuidas ma jälle proovilapi järgi arvutamisega nii puusse panin või mis täpselt juhtus, igatahes selgus, et kehaosa peaks lühem olema umbes 20 cm ja varrukad 10 cm, et see mu tütrele paras oleks. Pagan küll, ma ütlen. Nii palju tehnilist ja aeganõudvat tööd, tulemus imeilus – ja siis niimoodi!
Aga teine asi juhtus meil öösel vastu pühapäeva, kui see laupäevane lumetorm järjega Lõuna-Eestisse jõudis. Juhtumise avastasime paraku alles pühapäeva pärastlõunal, kui kraadid õues plussi pöörasid ja laest hakkas õige mitmest kohast vett sisse tilkuma.
Laepealsel avanes selline vaatepilt:
Tuul oli õhtul või öösel paigast rebinud katuse harjalaua, nii et tekkinud praost oli ei tea kui kaua lund meile pööningule sisse tuisanud. Lahtisele soojustusele, mida meil on olnud küll mitu aastat plaan plaatidega kinni katta, aga … Katus oli ju korralik ja pidas kogu aeg! Nüüd siis see üks õnnetus ja jälle läheb mingi jahmerdamine lahti. Minu esialgsete arvutuste kohaselt läheb sealne uus soojustus pluss plaadid selle kinnikatmiseks pluss harjaplekk (ehk on tormikindlam kui lauad) veidi üle kolme tuhande euro maksma. Juhul kui Ott ise teeb ja ehitab. Kui keegi tuleb kõrvale võtta, siis läheb veel kallimaks.
Kindlustusele tegin kahjuteate ära, eks näe, mis nad selle peale kostavad ja kas sealt tuge tuleb. Võiks ju. Pean tunnistama, et selle eelarve kokkuklappimisega võib mul raskeks minna.
Oh, mulle ei meeldi sellised asjad. Mul olid kevadise rahakulutamisega hoopis teised plaanid, ausõna.
Nüüd juhtus nii, et suur uhke töö sai ilusti lapse sünnipäevaks valmis ja isegi pressitud, aga pühapäeval sünnipäevale ei saanud me mitte. Ott sai hoopis PCR-testile. Nimelt laupäeval jäi Ott haigeks. Palavikuga. Mis te siis arvate, mida me kõik esimese asjana mõtleme, kui keegi praegusel ajal haigeks jääb. Nii meiegi.
Selge oli, et järgmisel päeval me oma tütre juurde tähistama minna niimoodi küll ei julge. Et kui on koroona, siis mis sest talle veel tassida. Selle asemel sai Ott pühapäeval hoopis testile, ja testi tulemus saabus täna – negatiivne. Nüüd on muidugi tema palaviku põhjus lahtine. Pole aimugi, mis see olla võib. Eks vaatab tasapisi edasi ja kui miskitpidi asi hullemaks või huvitavamaks läheb, siis hakkame perearsti tüütama.
Nende erutavate sündmuste pärast mu laps oma sünnipäevakinki kätte ei saanudki. Noh, küll jõuab. Saingi mahti seda tööd siit- ja sealtnurgast pildistada, nii et saatsin talle sellest fotod ja näitan siin teilegi.
Kampsun tuli sünnipäevalapse soovi kohaselt pikk, tuunika või nii. Või isegi soe kleit. Sest meriinovilla kannatab ju palja ihu peal ka kanda, see on nii sile. Sajaprotsendilisest meriinolõngast ma selle kudusingi. Meetrise kaabliga ringvarrastega nr 3.
Proovisin küll algul ise passe jaoks mustri koostada, aga jäin jänni. Ma ei ole veel sedavõrd osav, et Islandi kampsuni ümarpasse mustris kõigi vajalike kahanduskohtadega arvestada oskaks. Nii tuligi muster Printerestist. Sellel pildil on isegi kõik värvid õiged välja tulnud.
Allääre ja varrukaotste kohta sedasama öelda ei saa. Need mustriosad, mis tegelikult on helehallid ja heleroosad, paistavad siin lihtsalt ja labaselt valged. Aga see pole tõsi.
Ka suur musta värvi osa on tegelikult mustrisse kootud. Et mul endal oleks huvitavam kududa. Leidsin sellise hästi tagasihoidliku ja veidike reljeefse korrapärase väikese kirja, mis värviliste osade suhtes domineerima ei jää.
Ma nüüd ainult loodan väga, et varrukad tütre jaoks liiga pikad ei tulnud. Ma enda arust küll jälle hirmsasti arvutasin, aga minu meelest läks pressimisega ikkagi kõik palju pikemaks. Ei jõuagi kohe ära oodata, mil ma seda oma tüdruku seljas näen!
Umbes jõulude ajal hakkasin endale retuuside peal kandmiseks tuunikat kuduma. Eks neid taimedega värvitud lõngu oli saanud juba üksjagu palju – jämedamad lõngad olen jooksvalt sokkidesse pannud, aga need ühekordsed ootasid millekski suuremaks saamist. Mul mõlkus peas selline õhem ja õhuline toas kandmise kampsun, ja siksaktriibud meeldivad mulle jätkuvalt ka. Ning mind päris suurel määral ajendas soov katsetada, kas Islandi kampsuni ümarpasse-meetodil oleks ehk võimalik kududa ka lihtsalt triibulist asja, kui kahandada reeglipäraselt õlgadest alates, nagu peab. Ka selliseks kahandamiseks tundus siksaktriibumuster hea valik.
Otile Islandi kampsunit kududes sain maitse suhu, kui mugav on kampsun algusest peale kõik kokku valmis kududa, nii et pärast tükke kokku õmmelda pole vajagi. Tegin seda meetrise kaabliga ringvarrastega nr 2. Alustasin alläärest ringina, kudusin umbes selle kohani, kus kampsuni pihaosa peaks varrukatega kohtuma, siis teiste ringvarraste peal lõin mõlemad varrukad üles nagu sokisääred ja hakkasin kasvatama ainult ühest servast, et anda varrukatele see altpoolt kaenlaaluse poole laienev kuju. Kudusin kaks varrukat korraga, nagu ma sokkegi koon. Kui tundsin, et pikkusest peaks piisama, lükkasin nii pihaosa kui varrukad samadele ringvarrastele ning uhasin edasi kuni kaelaauguni, sama jutiga kudusin mõne sentimeetri soonikut ja läksin sealt sujuvalt üle kapuutsi kudumisele. Kapuutsi kudusin niisiis otse külge, pealael läksin üle sokikanna-meetodile, ja kui see ka valmis sai, korjasin kapuutsi külgedelt mõlemalt poolt silmad varrastele ja kudusin sooniku jälle otse külge.
Ainsana kudusin eraldi ja õmblesin külge taskud, sest seda ma küll ei osanud enam välja nuputada, mismoodi neid taskuid otse külge saaks kududa. Samuti vajasid natuke õmblemist kaenlaaluste kohad, kuhu jääb tükke ühendades umbes kümnesentimeetrine pilu. Aga see oligi kogu õmblustöö.
Mis juhtus, oli see, et ma millegipärast panin oma leiutatud skeemidega selles suhtes puusse, et passeosa tuli hoopis laiem, kui minu meelest oleks pidanud tulema. Seetõttu sai mu “tuunika” täitsa arvestusväliselt oma paarkümmend sentimeetrit pikkust juurde. Hiljem seda ürpi pressides selgus, et see muster venis metsikult ka pikuti, nii et sealt tuli veel paarkümmend sentimeetrit otsa. Ja nii mul polegi tuunikat, vaid on hoopis kleit!
Ma olen juba peaaegu välja rehkendanud, kuidas edaspidi taolise meetodiga kampsunit kududes oleks võimalik hoiduda passe liiga pikaks ajamisest. See algab muidugi sellest, et ma pean õppima hobuseid hoidma ja tegema arvutades paremat eeltööd: nimelt arvutama ka pikkused proovilapi järgi välja, mitte kohe uhama hakkama “silma järgi”. Ilmselgelt ma ei ole veel nii vilunud kuduja, et puhtalt silma järgi täppi panna. Selle kleidi puhul on see selgelt näha!
Aga üldiselt võttes ma olen selle tööga päris rahul. Päris kena sooritus, ja jälle oli sellest üht-teist õppida. Tore!
Eks taimedega värvijad on üsna palju rääkinud ja kirjutanud, et selliselt värvitud lõngade kokkusobitamisega ei ole mitte mingit muret, sest need kõik sobivad omavahel. Ja see on tõesti tõsi – vähemalt minu värvitud lõngad tegid seda tõepoolest. Gamma tuli selline oktoobrikuine, kus suurem punane värvilõõm on juba vaibunud, aga on jäänud mahedad kollased-hallid-pruunid toonid.
Triibukaupa rääkides: tumedama pruunikashalli andis jalgleht koos natukese raudvitrioliga; heledama kollase andis peiulill maarjajääga; roosa tuli kamalutäiest verkjatest vöödikutest, mida leidsin metsast lihtsalt liiga vähe, et punaste toonideni jõuda; hele sinakashall tuli saialillest, mis maarjajääga ei andnud peaaegu üldse mingit värvi, ainult kerge kollaka jume – aga tibake raudvitrioli tegi selle just niisuguseks helesinakashalliks. Tumedam rohekaskollane on taas peiulill, aga koos vaskvitrioliga. Beež on jalgleht koos maarjajääga.
Nii et see oligi algusest lõpuni justkui katsetamisprojekt, lõngade värvimisest alates kuni valmiskudumiseni välja. Ning tuunika jaoks jäi lõnga järele veel küll!
Olen nüüd jälle hirmus pikalt jokutanud, ma isegi ei tea, mispärast. Mul üldse on igasuguste tegemistega igavene häda olnud terve eelmine aasta. Ja muidugi ei ole ma eelkõige seetõttu oma eelmise aastaga sugugi rahul. Kuigi, peab tunnistama, et kui mõtlema hakata, siis on plusspoolelgi asju sündinud. Võib-olla polegi kokkuvõtteks praegu vale aeg? On ju ikkagi alles suht aasta algus. Ja ma hoiatan: alustan virisemisest.
Aasta algul kirjutasin valmis vabaõhulavastuse teksti, “Kasuema”, aga see osutus mõttetuks tööks. Lavastada seda ei saanud, suvel lavale see ei jõudnud, oma tasu selle eest ma ei saanud – sest tuli koroona.
Märtsikuine koroona lähikontaktsus ja seejärel ka miskise imeliku ja ebatavaliselt pikaldase viirushaiguse põdemine, aga kui 2 nädalat hiljem lõpuks testile pääsesin, oli PCR-proov negatiivne.
Kevadine isolatsioonis passimine tekitas minus painajaliku igatsuse, et saaks ometi jälle suurema seltskonnaga pika laua taga sülti süüa ja jäist valget viina visata, küünarnukk küünarnukis kinni. Või julgeks vähemalt hobusenaise juurde saunagi minna seltskonnaga. Külalisi vastu võtta. Joosta ja mängida teistega koos. Oeh.
Juunikuus ilmnes, et saunas on vamm. Muret, sekeldamist, tööd ja rahakulu jälle omajagu.
Juulis borrelioos ja kolm nädalat antibiootikumiravi. Arvatavasti sellepärast kukkusin justkui musta auku, ei suutnud aias enam õieti midagi teha, isegi käruga aiaprahti lükata käis üle jõu. Juba kümme sammu järjest ajas hingeldama ja nii polnudki minust enam peaaegu millekski asja. Kõik jäi ripakile ja jäigi ripakile. Nüüd ongi kõik seal lume all ripakil, aga õnneks ei paista enam välja.
Augustis suri vana kallis sõber vähki. Vähemalt jõudsin ta nädal enne ära näha ja teda viimast korda kallistada.
Ma ei edenenud oma 6. klassi lugemikuga kriipsu võrragi. Tundsin ainult, kuidas ma ei suuda ega oska ega tea enam üldse, kuidas seda teha. Selles osas oli ainult meeletu segadus mu peas ja meeletud süümekad kirjastuse ees.
“Imelugude” raamatuks saamine oli üks pikk kannatuste rada, jälle ja jälle ilmnesid mingid jamad, mistõttu see kevadeks arvestatud projekt sai valmis alles sügiseks, aga noh, hea, et niigi läks.
Jõulujuttude raamatu pildid ei saanud samuti kuidagi valmis, juba teist aastat järjest, ja raamat jäigi jälle ilmumata.
Mu kukekannus ehk plantaarfastsiit piinas mind varakevadest sügiseni välja. Vastik-vastik-vastik! Teate, ega ei tahagi liikuda, kui iga samm teeb tulist valu.
Ja siis see kuramuse puusaliiges tegi sama. Vastik-vastik-vastik!
Ja ma läksin muidugi ka aina paksemaks ja paksemaks ning kõik mu üritused end taas kokku võtta luhtusid järjekindlalt pärast paari nädalat, kui ma jälle mingite saiadega silmitsi sattusin. Lihtsalt masendav.
No ja sügise edenedes saabus jälle see koroonaraibe. Konutame aga kodus, kuni sammal selga kasvab.
Aasta plusspool oli aga järgmine.
Kirjanike liidu stipendium tagas majanduslikult päris ilusa ja rahustava stabiilsuse.
Kevadel ja varasuvel kirjutasin “Minu Haapsalu”, mis sügisel ka ilmus ja mis võeti minu meelest väga hästi vastu ka.
Suve lõpus läks “Tagurpidi torn” võttesse ja vähemalt esialgu tundub mulle, et sealt tuleb midagi õige head. Noh, eks suvekuudel enne võttesse minekut ja veel võtete ajalgi käis täiendav töö stsenaariumiga muudkui edasi. Aga see oli põnev ja äge.
Veel on äge see, et mind kutsuti juba järgmisse filmiprojekti stsenaristiks. Ja milline materjal meil on!
Võitsime võitluse vammiga ja saun jäi alles, sai hoopis uue põranda.
Kunagise noorpõlvekambaga õnnestus teha tervelt kolm kokkusaamist, eks ikka suvel ja sügise hakul, kui koroona enam ega veel elu ei seganud. Me oleme ikka jätkuvalt sama toredad kui 30 aastat tagasi.
“Imelood” said valmis ja ilmusid sügisel, hurraa!
Samamoodi sai valmis “Unelauluraamat”, mis tuligi ilus nagu unenägu. Ja ma arvan, et ma oskan päriselt ka kirjutada väga head lasteluulet.
Ee … mis veel? Õigus – ma olen väga palju saanud kududa. Esimest korda katsetasin Islandi kampsuniga, mis pidi saama Otile jõulukingiks. Kapuutsiga. Elva raamatukogu juhataja hankis mulle juhendi, aitäh talle!
Tötsu elab ikka edasi ega tunnegi end veel eriti halvasti. Magab rahulikult, näeb-kuuleb, sööb hästi, tatsab õues ringi, valvab, suhtleb ja nurub hellitusi. Sai 5. jaanuaril 13-aastaseks!
Tegin talle tordi toorest hakklihast, riivjuustust ja singiviilust, mille peale pekiribadest meisterdasin uhke numbri.
Kohtasin ühel netileheküljel fotot põnevate heegeldatud mütsidega ja pidin kohe ise ka järele proovima, kuidas neid teha on.
Need kaks olid kingituseks ühele noorele abielupaarile. Kolmas taoline on Oti peas selsamal fotol, millel ta kampsuniga poseerib.
Villases lõngas on midagi rahustavat ja mõnusat, kui see näppude vahelt läbi jookseb.
Ott lõbutseb aga oma pilliruumi ehitamisega. Sel nädalal saab see ilmselt ka valmis. Siinne foto on paari nädala tagusest ajast, kui ta alles alustas seinte kangaga katmist. Kangas tuleb seina heli kvaliteedi pärast. Ideaalis peaks seal siis isegi salvestada saama. Uue aasta hakul käis ka juba elektrik sinna juhtmeid panemas ja võrku ühendamas.
Ja juba jaanuari lõpus jõuab kätte minu ortopeediaeg, kus peaks selguma, mida minu valusate juppidega edasi peale hakata. Nii et lootust on! Ja ma usun praegu küll, et 2021. aasta tuleb oluliselt parem kui 2020. Kaht nii kehva aastat järjest tulla ehk siiski ei saa, või kui saab, siis oleks see tõepoolest juba erakordne ebaõnn, ja seda ma päris kindlasti pole ära teeninud. On ju?
Sain valmis ühe väga suure kudumistöö, mida vahelduva edu ja järjekindlusega nikerdasin siin tervelt kaks aastat.
Lubasin Tomile tasuks selle eest, et ta meie peoaita pikad lauad ja pingid meisterdas, kududa umbes samasuguse kampsuni, mida Ott kannab (alates aastast 2011, kui talle selle kudusin ja kui see kiiresti kujunes tema lemmikkampsuniks). See tähendab troi mõjutustega musta ja halli geomeetrilise kirjaga kampsunit, mille kirja jaotavad sissekootud punased nöörid ja servi kaunistavad vitsad ja varrukate põhiosa on musta värvi ning koekirjaline.
See on nüüd siis Tomi kampsun:
Tagant:
Paraku ma avastasin, et just värskelt pressitud ja puhastatud kampsun jõuab ka paari loetud minuti ja kümmekonna sammu järel meie majapidamises Kata karvadega kaetud saada. Mina ei tea, kuidas see võimalik on, sest ausõna, kass ei käinud vahepeal selle kampsuni peal magamas.
Igatahes ilma kassita majapidamises on lootust, et kampsun ka karvutu püsib.
Ja siis ma loodan väga, et Tomile see meeldib. Ta saab selle täna õhtul kätte.
Lorelei on tüdruk, kes tahtis hirmsasti ilus olla.
Sellest tuleb tegelikult kunagi ka üks lastejutt.
Aga praegu seisud sellised. Lorelei sattus mu juurde hiljuti üsna peetud ja katkutud kujul ja veidike räpasena. Tal oli seljas ainult mingi vana kulunud kleidilirakas, mis ilmselgelt kunagi oli umbes 2X suurema nuku oma olnud ja Loreleile siis kuidagimoodi kurtega ümber tõmmatud. Pildi peal näeb see kleit palju parem välja, kui tegelikult oli. Tegelikult ei ole see kleit ka valge, vaid värvituks pleekinud roosa. Aga see, et nukkudel suhteliselt esimese asjana kaovad jalast kingad ja aluspüksid, on täiesti tavaline.
Kui oleks tegemist nukkude varjupaigaga, võiks öelda, et läbisime tavapärase protseduuri. Puhtakspesu, ussirohi, vaktsineerimine, steriliseerimine … 😀
Aga tegelikult nõuab ühe nuku eneseväärikus siiski aluspesu kandmist.
Ja jalavarje ning uut kleiti. Kleidiõmblemise juurde käib ikka proovimine ka.
Kleit.
Ning aksessuaarid igatahes.
Nojah, aga ilm on olnud siiski ka selline, et aeda ei meelita. See üksik soe ilus päev, mis siin oli – neljapäeval? –, möödus minu jaoks paraku ka tööasjus Rakvere-sõidul.
Või mis vahet seal on. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit… tahan, mängin nukkudega.
Võidukalt lõpetasin esimese poolitäie lõnga ketramise.
Õudne. Nii pusaline, ebaühtlane, enamasti liiga jäme ja liiga kõvas keerus. See üksik ilusam kiht, mis kõige peal paistab, on see, mille Kaaren ettenäitamiseks ketras. Kõik muu pusserdus on minu.
Ma lohutan ennast sellega, et teine poolitäis, millega nüüd tegelen, tuleb juba palju rohkem lõnga moodi. Ja et esimene sooritus ei peagi ju hiilgav olema. Elus ei ole nii nagu lapsepõlves, kui olümpiaadilt teise kohaga tulles küsiti, miks ma esimeseks ei võinud tulla.
Aga et pühad õieti ju veel kestavad, siis soovin kõigile oma sõpradele, sugulastele ja blogilugejatele ilusaid, rõõmsaid ja tegusaid lihavõttepühi!
Meil oli eile niimoodi: suurel reedel tiigi kallastelt korjatud paju-utud, vaikse laupäeva õhtupoolikul kokkumätsitud pasha, õhtul hilja värvitud munad, pühadehommikul sookurgede huikamise saatel kase alt toodud kasemahl.
Ainult imelik oli kuidagi, et last ei olnud kodus. Harjumatu. Mõned pühad või asjad tal seal Prantsusmaal.
Täna oli mul aga rõõm tõdeda, et ilmaolud hakkavad paranema. Niiviisi võib ennast juba aeda asjatama sättida, kui kogu aeg midagi krae vahele ei tilgu ja tuul seelikusaba alla ei vuhise. Alustuseks lõikan neid arvukaid roose korda, mis siin maja ümber kasvavad. Eriti neid keldrimäe omi. Ott läbi akna salaja pildistas muide.
Katmata nad seal kasvavad igatahes. Valdav enamus pidid olema Robustad. Kääridega krõbistamist on aga nende kallal küll, sest seal hulgas on vanu kuivanud tüükaid ja eelmisi ja selle talve kahjustusi. Võtab aega. Juba teist päeva nakitsen, aga ringi peale ikka pole saanud. Pool aega muidugi võitle nende okstega, mis end juustesse või riietesse kinni haagivad ja kakelda tahavad.
Ma arvan, et keldrimäele jääb see kontseptsioon, et integreerida olemasolevad roosid tulevasse kivilasse. Nende juurestik on vajalik, et hoida kinni pinnase erosiooni. Ja seda vaatepilti tuleb kahtlemata rikastada madalate okaspuuvormidega. Püramiidjad, roomavad ja kerajad igihaljad nunnud sobiksid rooside vahele hästi, eriti talvel näeks see kõik siis välja ka, mitte ei ole ainult luuad püsti reas.
Selle jaoks tuleb hakata kive vedama ja kruusa tellima. Aga ma ei tea, kas just kohe praegu. Kohe praegu, kui Ott raamatu valmis saab, sõidab ogoroodinaehitus selga hoopis.
Terve ennelõuna ja lõunaaja kestnud paanika veevarustuse teemal osutus õnneks asjatuks. Et kaevupumba kaitse kogu aeg välja peksis, selles oli süüdi miski elektririke väljaspoool meie majapidamist, ja kui Elektrilevi selle parandatud sai, oli kõik jälle väga hästi. Selle saaga tulemuseks oli aga 3 teadasaamist ja 1 tubli sooritus. A) Et kaevu võll on mäda ja tuleb välja vahetada, sest ei võimalda täidetud ämbrit kaevust üles kerida. B) Et välikäimla ehk aidataguse peldiku all ei olegi lampkasti ja mingi mahuti tuleb sinna tekitada, kui me kavatseme selles sektoris ogoroodinat hakata pidama. C) Et tiigi teine kallas on samuti väga ilus ja see kõik näeks välja nagu tõeline pärl, kui kord õnnestub kaldad pajuvõsast ja hundinuiadest ära puhastada. Me saame ümber selle ligemale 4000 m2 suure tiigi teha oma isikliku promenaadi ja pargiala ning tiigi kaugeimasse otsa suubuvale ojale peale kena purde, et ümber tiigi täistiire jalutada saaks.
Tubli sooritus oli see, et ma koristasin ja küürisin seesinatse peldiku muidu täiesti kasutamiskõlblikuks (sest olime igaks juhuks valmis selleks, et kaevupump võib rivist välja jääda terveks pühadeajaks ning kesse raatsib suure vaevaga kaevust ülesrükitud vett vesitualetis torudest alla lasta) enne seda, kui avastasin, et lampkasti polegi, vaid kõik, mis organismist altpoolt väljub, väljub peldiku tagaseina alt õue värske õhu kätte.
Õnneks ei ole seda peldikut arvatavasti hulk aastaid kasutatud. Kui otsustada lampkasti kohale kuhjunud orgaanika järgi. Ja ma saan seda kõrvitsatele ja kurkidele ära vedada.
Aga õhtul rivistusime siin kolmekesi vokiralliks (pluss veidi järeltulevat põlve). Tähelepanu, valmis olla, start!
Aga teate, ketramine on VÄGA keeruline töö. Mind teeb kohe murelikuks, kui asi välja ei tule ja ma muudkui pusserdan ja pusserdan. Kaaren küll lohutas mind, et kui ma selle kokku korrutan, tuleb päris põnev dekoratiivlõng: kohati mahuline ja kohev, kohati ülipingesse ja kõvaks niidiks krutitud. Ja ratas jääb kogu aeg seisma, lõng katkeb, vokinöör tuleb maha ning jala ja käte koostöö lihtsalt ei suju.
Jube. Ma ei tea, kas ma ikka olen piisavalt andekas, et ketramine ükskord käppa saada.
Ma ei püsi oma blogimisega enam sündmuste tempos. Sellest on õieti kahju, sest see kõik vääriks jagamist ja jäädvustamist, kõik see, mis praegu meiega ja meie ümber toimub ja on. Sest need energiad ja hoovused ja õhk me ümber on tõesti totaalselt muutunud, elus on jälle särtsu ning palju uut. Nii palju tahaks teha ja õppida, hommikuti kargan niisuguse energia ja õhinaga voodist välja, et jätan unetunnidki poolikuks, ja siis kunagi õhtupoolikul kukun magama, sest olen maha käinud. Aga õhtuti jälle tegutsemine.
Elukatega läheb väga tasapisi paremaks. Eks me jälgime ja hoiame proua Punksu nüüd ka rohkem vaos, ennetame, lukustame sülelusse või paneme Katariina kõnniaegadeks Punksu magamistuppa. Katariina ehk Kassa-Riina ehk Kiisu-Kata teeb nüüd juba mööda maja tiire. Ja julgeb juba magavast tädi Tötsust koguni umbes nelja meetri kaugusel maas kõhutada ja teda vaadata. Aga hoidku, kui too pead tõstab või käpp unes sipa-sapa teeb — siis on Katariina kohe jälle väga kiiresti sahvris külmiku taga peidus. Vahepeal käib hiilib välja, vaatab köögis ringi, siis tõmbub sahvrisse tagasi ja näub kaeblikult ja pikalt, sest nii jube ikka on… Kaeba, kaeba, ütlen talle, kaeba aga kõik ära, küll on kole see kassi elu… Ja siis natukese aja pärast hiilib ta uuesti sahvrist välja ringi vaatama.
Nädalavahetus oli päikseline ja laetud, laupäeval käisime teiste aalujatega Rahmeldaja näitust üles panemas ja pärast Muhedikemaal ekskurseerimas ja söömas ja lobisemas… ja sinna see päev läks. Iga sekund oli seda väärt, kõik oli nii armas ja tore. Ühisüritusest pilte võite näha Rahmeldaja blogis.
Ja laupäeval kuulsin esimest lõokest. Vanarahvas teadis, et esimesest lõolaulust läheb suure kevadeni veel 40 päeva, nii et minu meelest igati graafikus.
Pühapäeval kuulsime ka mingit kotkast kõrgel hüüdmas. Kahjuks liiki ei oska ma hääle järgi küll pakkuda. Tunnen linde väga kehvasti, tahaks paremini.
Pühapäeval tuli ka Kaaren, kondasime meite maadel ringi ja vaatasime kõiksugu asju, muuhulgas sai pajuvitste abil välja raalitud (loodetavasti) kadunud saunakaabli kulgemiskoht. Eks me hakka nüüd seda otsa otsima, ju ta seal kuskil on, ja kui välja tuleb, saab sauna juures ka eluga edasi liikuma hakata.
Ja siis tõi Kaaren villa ja kraasid ja õpetas mu kraasima. Ma pean ütlema, et tegemist on minu jaoks senitundmatute töövõtetega, mistõttu see asi tuleb minu käes esialgu ikka väga kohmakalt välja. Kaarnale suvel roosipistikute juurutamisega saan ma kindlasti paremini hakkama.
Aga ma olen selline üsna motiveeritud õpilane. Järgmiseks ma kavatsen kusagilt leida voki ja Kaaren ehk õpetab mu ketrama ka.
Need vanad oskused tunduvad mulle nii huvitavad, ma tahaks tõepoolest neid töid osata. Nagu ka telgedel kudumist. Aga võtaks ikka ükshaaval.
Aa, reedel juhtus kummaline ekstsess, millel ma pikemalt ei tahagi peatuda, parem on sellised asjad ruttu peast välja saada. Kopin lihtsalt siia selle, mis Ott selle pulli peale Facebooki postitas:
Ott Vallik
March 13 at 2:57pm ·
Aidile saadeti ühe tuntud eesti kirjastuse poolt emakeele päeva puhuks e-kaart, mida illustreeris minu poolt Aidi lullamilla juurde joonistatud pilt, mis oli Aidi enda blogist nii minult kui temalt luba küsimata võetud. Päris taktitundeline või mis?
Selline kurioosum siis. Halenaljakas. Ja näitab, kuidas inimesed ikka üldse ei mõtle, kui miskit netist guugeldatud pilti kasutada võtavad. Eriti küünilise maigu annab veel see, kui kirjastus niiviisi teeb… kogemust igasugu autoriõigustega peaks olema küll ja küll.
Aga olgu, ma ei viitsi seda hunti toita. Mingu rahus.
Aidi Vallik avalikult 