Päevad on väga pikaks läinud

Õhtul on küll tunne, et ühte päeva on mitu sisse mahtunud. Tööd on palju-palju, vaata ainult, kuidas järje peal püsida.
Nüüd küll täna sai üks suurem keeletoimetus kaela pealt ära, korrektuur ka läbi, sellega on kõik.
Kilujutud said ka täna valmis, homme hommikul vaatan veel üle ja silun ja siis – vuhh. Minge siis maikuus Meremuuseumisse kilunäitusele.
Ja totsikute ning pütsikute armee ülemise korruse katuseakende all, kasvuhoones ja kapitaolises rohelisse kilesse rüütatud “kasvuhoones” kasvab ähvardavalt. Ongi hea. Mis siis, et see on olnud peaaegu nagu mingi arutu trots, millega ma kõike siin muudkui külvasin ja külvasin, ignoreerides täiesti fakti, et minu 300-ruuduses aias ei ole enam ruumi. Samuti ei ole maja müüdud ega pääsu metsade-põldude vahele sealtkaudu. Aga ma tean, et MIDAGI ma nüüd igatahes teen, sest need taimed ma IGATAHES maha panen, lihtsalt ma hetkel ei tea veel, kuhu. Aga küll see tuleb minuni. Universum toimetab. Hoi.
Sel kevadel on küll nii, et kõik, mis puutun, taimeks muutub. Puht katsetuste huvides külvasin igasugu mitu aastat vananenud seemneid, ja nad kõik idanesid kui kuradid. Näiteks neli suvikõrvitsat, millest ma loomulikult täna ühtegi ära ei raatsinud visata ja kõik kenasti ikka pottidesse istutasin ning kasvukasse tõstsin. Küll ma hiljem mõtlen, kellele need kaks üleliigset taime ära sokutada. Täna külvasin ka mõnda topsi mõned oad, tõstsin kah kasvuhoonesse idanema. Eelmine aasta külvasin otse välja ja nädal hiljem olid nende ubade koha peal ainult rida vareste nokajälgi.Seda rõõmu ma neile enam ei tee, unustagu ära.
Täna sõitsime veel Ivari ja Liisiga Randsalu-tagust aiandustsooni avastama. Ma muide ei teadnudki (ise 25 aastat siin Haapsalus elanud), mis kõik seal teisel pool raudteetammi võsa vahel peidus on. Aiamaad ja. Isetekkelised aiamaad ja. Pilpakülad ja. Jube huvitav. Ma siin nuputan nüüd variante, kuidas ka sinna jaole pääseda.
Ilm oli täna lihtsalt pööraselt kaunis. See oli kena käik ka. Pärast kodus Ott grillis, mina tegelesin oma taimedega ja kirjutasin kilujutte. Tegin pashat ja see nüüd nõrgub külmkapis vajutise all. Homme värvin mune ka, kuigi väikseid lapsi meil ju majas enam ei ole. Iseenda pärast värvin. Pühad ju tulevad.
Nojah, ja siis pildistasin jälle mõned kudimused üles, mis siin märtsikuus nikerdatud sai. Ikka, pagan, see fotokas tuleb mul välja vahetada, sest need pildid ei kannata mingit kriitikat enam. Aga vähemalt mingi jälg maas, et näe, ikka teeb midagi mõistlikku ka, et näpud vähemalt on otsas ja liiguvad.

Ilusad valged meestesokid. kahjuks ei paista see ilus muster selle pildi pealt nii ilusti välja, kui ta tegelikult on.

M sokid 3:14

Kollased aasnarmastega naistesokid. Ilmselt kingin ära, sest minu väikse jala jaoks tulid veidi suured.

N sokid 3:14

Pruunid naelakastid. Ma juba tean, kellele ma need kingin. Aga kahju, et taas ei paista pildi pealt need ilusad viklid välja, mis ma neisse tegin. Ja muhulaste nupilise luoduse.

M pr sokid 3:14

Pärast neid pruune kottsokke jäingi kuidagi Muhu lainele. Tegin valmis sellised tütarlapsekindad:

kirimikud saledale käele 3:14

Väga harjumatu oli üle hulga aja number 1 varrastega kududa, või mis mul need kõige peenemad vardad ongi. Pealegi vaevab mind siinjuures üks küsimus, mis on minu jaoks täielik müstika – kuidas naised koovad ringile 100 ja rohkem silma, ilma et kinnas liiga lai tuleks? Olen proovinud, minu võimete lagi on 85 silma, edasi tuleb kinda asemel juba mõttetu lohv. Ja ma ei ütleks, et ma pehme käega kuduja olen. Vähemalt enda arust.
Ei tea. Võib-olla ma kunagi selle müstikuse ka lahendan.

Kevadtalvised kudumid

Mõtlesin, et pole käsitööhuvilistele ammu midagi näidanud, just nagu oleks mu sõrmed pikemat aega halvatud olnud või midagi. Tegelikult olen teinud küll, aga jõulude ajal kinkisin ühe laari kraami juba ära, kahjuks neid eelnevalt pildistamata. Kiirus, läbematus. Vabandust.
Pärast uut aastat aga algas tõeline sokimaania. Pildistasin eile üles viis olemasolevat paari, aga peale nende oleks olnud lisada veel kahed naistesokid, ühed sirelilillad (samast lõngast nagu noodki ühel alloleval pildil), mis peale valmimist juba samal õhtul ühele kallile inimesele sünnipäevakingiks läksid, ja teised musta-punasetriibulised, mis läksid samamoodi põhimõtteliselt otse varrastelt mu tütre jalga.

N sokid kevadtalv 14

M sokid kevadtalv 14

N sokid1 kevadtalv 14

N sokid2 kevadtalv 14

M sokid1 kevadtalv 14

Ja siis juba läinud kevadel kudusin oma emale ühe kerge kampsiku, mis kahjuks osutus õlgadest liiga avaraks, nii et pidin selle natuke üles harutama ja ülemist otsa ümber kuduma. Ja kurja – ikka ei hakanud istuma. Ma nüüd kohe mõtlen, mida paganat ma selle ilusa asjaga nüüd ometi tegema pean, et see ükskord inimesele selga passima hakkaks, nagu kord ja kohus. Sest ma lähen juba ainult selle mõtte peale paiste, et ma peaks VEEL kord seda üles harutama hakkama. Mulle absoluutselt ei meeldi kord juba tehtud asju ümber teha. Aga midagi peab sellega ette võtma.

memme kamps

Muidu on kevadine. Läinud nädalal käisime Tartumaal sõitmas. Kambja vald on üks imeline, imeline kant. Need vaated ja avar õhk täitsid mind veel mitu päeva järgemöödagi. Ja need külaskäigud, nii palju, kui me selle lühikese päeva jooksul jõudsime. Sest ööseks pidime ju tagasi koju jõudma. Vana Hermann on nii hädine, et kedagi perest väljastpoolt ei julge ega saagi enam teda kantseldama paluda. Kui tagasild alt ära vajub, siis on vaja teda püsti tõsta, aga see teeb talle arvatavasti valu ja siis võõramate inimeste puhul ei tea, kuidas ta reageerib. See ei ole ka asi, millega eksperimenteerida.
Üldse see kisub juba painajaks, see tema hääbumine ja süvenev haigus. Me peame siin midagi ära otsustama, aga see otsus on raske tulema.

ja kui nüüd veel leida põhjusi virisemiseks, siis pühapäeval olid Läänemaa valdade talimängud, mille raames toimunud mälumängul jäime Haapsalu linna esindades VIIMASEKS. Põhjusi kaks. Esiteks oli eelmisel õhtul Intsu sünnipäev, mis möödus lärmakalt, uljalt, meeleolukalt ja venis väga pikale… ja teiseks olid selles mälumängus 20 küsimusest 10 spordiküsimused. Rohkem polegi meile kaotuseks vaja.
Aga selle eest on hea teada, et maal elavad palju targemad inimesed kui linnas.

Olen jälle järje kaotanud

Vaatasin kerge õudusega, et jälle olen väga pika blogipausi suutnud tekitada, aga ometi on vahepeal olnud üsna kiired ajad ja juhtunud ju palju. Iseasi, et mitte midagi väga pöördelist.
Noh, praeguseks on selgunud, et see rahvusvaheline firma, kuhu oma keeletoimetust pakkusin, seda siiski ei tahtnud ja ega nad väga selgita, miks. Aga teised rauad tules alt ei vedanud ja mu leivaisaks hakkab olema üks meie suurkirjastusi. See tähendab, üheks leivaisaks. Teletöö on mul ikka, ja ühtlasi vaja lõpuks ometi finišini viia üks pikem ja ammulubatud asjake… Ma ju ikka jätkuvalt olen selline, nagu vanasõna ütleb, et üheksa ametit ja kümnes nälg.
Emakeelenädal oli sel aastal isegi kaunis leige, kui võrdlen varasemate aastate turneedega. Kõigest kolm esinemist: Kallavere keskkoolis, Peetri ja Adavere põhikoolis. Aga lünga täitis tohutu suurpuhastusehoog, mis sel aastal millegipärast ebatavaliselt vara peale tuli.
Ma tean tegelikult küll, mispärast. Sain nimelt siin kuu alguses jubeda allergiarünnaku osaliseks, olin näost punaselapiline ja villiline nagu ma ei tea mis asi. See allergia on mulle tuttav, sarnased nähud kipuvad mind üldse kevadtalviti ja varakevadeti kimbutama, aga ma ei tea kindlalt, mis on allergeen, mis selle vallandab. Pole omal kunagi neid uuringuid teha lasknud, sest enamuse aastast ei ole ju asi kuigi kole. Ainus asi, millega ma olen suutnud selle puhangu tekke muudel aastaaegadel kokku viia, on ehitus- või paksu tänavatolmu sisse sattumine, nii et ma tegelikult kahtlustan, et põhjuseks võib olla ka olmetolm.
Igatahes peaaegu nädal aega ma küürisin ja pühkisin, tuulutasin ja kloppisin vaipu-tekke-patju, pesin uksi, lagesid, kardinaid ja diivanikatteid, isegi aknad pesin puhtaks. Ma pean tunnistama, et selle tegevuse käigus läks asi korraks hullemaks, aga siis hakkas tõepoolest järele andma. Nüüd ma näen jälle peaaegu inimese moodi välja.
Teine suurüritus oli lapse 20. sünnipäeva korraldamine kahes jaos: tema sõpradele üks pidu ja teine sugulastele. Et ma seekord hakkasin juba umbes kümme päeva varem planeerima ja külastasin sel eesmärgil ka sigalat, siis püsisid kulutused täiesti mõistlikkuse piirides ja lauad said vana talurahva kombe kohaselt igati auväärsed. Olen endaga rahul. Lapsega ka. Nüüd ta on muidugi jälle Tartus tagasi ja nagu FBs kirjutas, püherdab õnnelikult sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest ostetud raamatute otsas.
Vahepeal ilmus Läänlases üks mu arvamuslugu lastekaitse teemadel – et viimasel ajal on sellega seotud skandaale ja pahandusi õhus üsna palju, siis oli põhjust mulgi sellest kirjutada.
Sel kuul ootab aga kirjutamist veel tervelt 3 arvamuslugu: olen lubamatult pikalt nendega jokutama jäänud. Läänlasele läheb ju veel üks, siis üks tuleb teha Lääne Elule (see on mul õnneks juba valmis kavandatud) ja üks Õhtulehele.
Ja siis need “Suletud uksed”. Küll võtavad aega need kümned ja kümned leheküljed. Kolm osa veel tõlkida, siis on hooaeg täis. Aru ma ei saa, mis valemiga selle reiting on TV3 saadete top kolmes. No ausalt, see ei ole ju üldse nii hea saade?!
Kanal 2st tulid “Saladuste” kohta aga halvad uudised – nad vist ei võta selleks sügiseks enam täishooaega, st 12 saadet. Lubavad täpsustada, aga kindlalt on praeguseks tellinud vaid 6. Ikka sellesama pärast, mis ma siin läinud sügisel juba kurtsin – et reiting on langenud, aga mis tal viga langeda, kui Tuuli oli Siberis ja selle asja koordineerimine ja reklaamimine ikka kannatas küll.
Niipalju töörindelt, igav pole kohe sugugi.

Hermann-koeraga käisime arsti juures. Tal on kas juba täitunud või kohe täitumas 12. eluaasta (sünniaeg jääb 15. veebruari ja 15. aprilli vahele 2001) ning on probleeme. Tal on tagumises otsas väike kasvaja, peaaegu kindlalt pahaloomuline, aga oleks hetkel üsna hõlpsalt opereeritav, kui ei oleks südamepuudulikkust, mille puhul narkoos võib saatuslikuks saada. Arst ütleb, et kui süda proovida paari kuu jooksul rohtudega paremasse toonusesse viia, siis kerge narkoosiga lõigata võiks riskida, aga koos ravimiga, mida Hermann juba neli aastat oma selgroohäda ja halvatuse arenemise vastu võtab, on südamerohud väga vastunäidustatud. Nii et nokk kinni, saba lahti.
Tegelikult saab selle kõik kokku võtta ühe konkreetse diagnoosiga: ta on suure, 50-kilose koera kohta väga-väga vana.
Ma ei tea, mida teha. Küsimus ei ole ju juurdevõidetavates aastates enam, vaid mõnes kuus ehk. Ainus mõte, mis ta ravimisel oleks, oleks valusid vältida. Praegu neid pole, silm särab, käpad liiguvad, saba vehib, meel on rõõmus, energiat on.
Rasked teemad. Võimatud valikud. Kui seljarohtu mitte anda, võivad seljavalud tal tagasi tulla ja halvatus kiiremini areneda. Kui kasvaja lõikamata jätta, hakkab see suureks kasvades talle haiget tegema. Samas see süda võib juba varem lihtsalt löömast lakata. Olgem aus, see viimane oleks teiste variantidega võrreldes saatuse kingitus.

Aga õhtuti ikka koon. Märtsis nikerdasin sokke, sest kingitustekast jäi jõuludega ikka kole lahjaks. Pildistasin neid täna tagatrepil, aga pärast olin kahevahel: õunapuu oks viskas päikese käes varje peale ja ma mõtlesin kohe päris pikalt, kas see segab või ei. Lõpuks otsustasin, et olgu need oksavarjud siis peale, võib-olla teebki elusamaks ja huvitavamaks.

Sellised reipad kurejalasokid tegin, aga lõng ei olnud päris puhas villane ning tulemus ei hoia nii ilusat vormi, kui ma tahaksin.

3:13 N sokid

Kaks paari halle meestesokke päris puhtast heast maavillasest, esimesed peenest lõngast ja õhemad, teised jämedast ja soojemad.

3:13 Msokid

3:13 M sokid

Mütsid-sallid-mannid-Annid

Kudusin veebruaris Vilepi plikadele mütsid-sallid. Selle eest teeb plikade isa mu “Anni” esimese osa digiraamatuks. Nagunii ta vorbib neid digiraamatuid kirjandusmuuseumile ja e-kirjastajatele, vahepeal võib sõbra jaoks ka vahetuskaubana tööd teha, eks.
Sellest digi-Annist ma kirjutan siis, kui see valmis on. Praegu veel päris ei ole, ootasime siin, kuni üks väga andekas koolitürduk Marita oma kaanepilti tegi. Nüüd paneb Ott sellele kirjad peale ja siis peakski olema OK. Koolid nagunii juba kurdavad, et Annide tiraažid on läbi, vast saab e-Annidest esialgu leevendust ja siiski on mul ühel hetkel plaanis temast kordustrükk ka paberile teha. Kui olud natuke veel paranevad.
See kiiks on mul muidugi ka, et paberraamatussegi tahaks Marita pildid sisse panna. See tüdruk on uskumatult andekas. Sündinud joonistaja. Minu suureks üllatuseks pole isegi lastekunstikoolis käinud, aga joonistab nii, nagu oleks plastilise anatoomia tunde võtnud. Ma arvan, et sellest neiust me tulevatel kümnenditel veel kuuleme.
Ritaga

Heiki tütred said isa teenete eest omale minu käest mütsid ja kaelussallid. Et mul mannekeeni või isegi kipspead ei ole, siis ma mängisin natuke kassi kraapimispuuga, et neid pildistada. Liisu asjade alt on kraapimispuu valgega sisse mähitud ja must nina huumori mõttes pähe tehtud. Madli asjad jäid paremad, kui need lihtsalt palja puu peale panin. Aga sellised need on.
Liisu müts on suur soe barett. Ja koekirjaks on omapärane mahuline kude, mis võttis jubedalt lõnga ja oli jubedalt tüütu. Salli juures ma jätsin need mahulised sakid alt lahti, et kaela ümber paremini vajuks. Mütsi juures aga on sakid alt kokku võetud, et külm vahelt sisse ei poeks.

Liisu komplekt1 2:13

Liisu komplekt 2:13

Madli müts ja sall on põhimõttelt lihtne pitskoeline soonik, mis mütsi ääre alt muutub palmikuks. Värvilised nupuread pluss suur kootud kahekordne lilleõis. Ma arvan, et ühele tütarlapsele meeldiks hästi.

Madli komplekt 2:13

Ja ma külvasin lõpuks oma petuuniad ja lobeeliad kah maha, pluss aknale esimeseks söögiroheliseks kress-salatit. Täna on plaan külvata tomatid ja paprikad.

Reedel täitsin ühe üsna ammuse lubaduse – novembrikuus raamatupäeval lubasin kodu-uurijale Lembitu Tarangule, et teen ta jaoks Kullamaa valla tolleaegset elu puudutavaid noppeid oma vaarisa kirjutatud mälestustest. Mu vaarisa oli seal koolidirektor väga segastel aegadel: 1942 – 1950 ja ta kirjutab neist asjust võrdlemisi palju ja üksikasjalikult. Kirjutas muidugi hiljem juba, 1962, kui ta pensioneerununa juba Paliveres elas. Mu ema toksis ta mälestused nüüd mõne aasta eest arvutiga ümber. See on mahukas materjal, kokku on neid mälestusi tal umbes 200 arvutilehekülge (fondisuurusega 12). Nii et selle mahukuse pärast ma selle tööga natuke jännis olingi, kippusin edasi lükkama ja jorutama, aga nüüd sain tehtud. Kullamaa vald saab oma kodu-uurimusega edasi minna.
Neid mälestusi üle lugedes ja vajalikke lõike sealt välja otsides tabasin end mõtlemast, kui tänulik ma olen, et mu vaarisa leidis kõrges eas jaksu ja soovi oma elukogemus üles kirjutada. Ma ütlen ausalt, sealt on mitugi kohta mulle mu enda elu rasketel aegadel tuge või teist vaatenurka pakkunud. Pluss see, et tänu nendele mälestustele on mu vaarisa minu jaoks inimesena olemas. Ma saan öelda, et ma tunnen teda – või vähemalt seda külge temast, mida ta kirjutatud read kajastavad. Ta ei ole mu jaoks hämar mälestus lapsepõlve kolmandast eluaastast, vaid elav inimene oma loo, inimsuhete ja tegemistega. Neid mälestusi lugenuna tean ma, kuidas on kujunenud mu emapoolse perekonna tõekspidamised ja eluväärtused, ja mis salata, ka hinnangud ja võimalikud vead. Aga see kõik on mulle väga oluline mu enda elukogemuse ülesehitamisel.
Üks meeleolukas pildike 1940. aastate teise poole propagandatööst, mille lõpuosas kõlav põhjendus viljahindade suuruse kohta kõlab üsna tänapäevaselt 🙂 :

Ideoloogilise kasvatustöö eest väljaspool kooli kandis vastutust valla partorg, s.o. parteiorganisaator. Need olid peamiselt noored poisikeseohtu mehed, kes mingisuguse parteikooli olid lõpetanud. Nad vaheldusid sagedasti. Kooliellu nad endid ei seganud, vähemalt Liivil mitte, käisid koolimajas ainult siis, kui koolimajas toimusid valimised või rahvakoosolekud. Organiseerisid neid koosolekuid, määrasid kindlaks isikud, keda tuli valida, koosoleku presiidiumi, niisama ka need, kellel oli õigus koosolekul sõna võtta ning ka selle, mis neil tuli rääkida. Ei olnud valla partorgil võimalik koosolekule ilmuda, siis saatis partei maakonnakomitee ühe oa liikme koosolekut juhtima. See siis valvas partorgi asemel selle järele, et koosolekul kõik toimuks nii, nagu parteikomitee seda soovib. Kõigist neist koosolekutest andis partorg või teine asetäitja parteikomiteele aru.
Koosolekutest võeti küll osa, kuid aruannetes ei esinenud ühtki koosolekut, kus osavõtjate arv oleks olnud alla saja. Üsna sagedasti käis neil koosolekuil parteikomitee liige Albert Kariste. Kuulsin juhuslikult, kuidas ta telefoni teel kooli kantseleis koosolekust parteikomiteele aru andis: koosolekust olla osa võtnud üle saja inimese (tegelikult oli neid alla viiekümne), kodanlikud elemendid olla katsunud ka häält tõsta, kuid kui tema koosolekul viibib, siis seal kontrrevolutsioonilist juttu juba ei aeta.
Peakõnelejad tulid väljastpoolt. Kes nad olid ja kust nad tulid, jäi koosolekul viibijatele harilikult teadmatuks, -oma nime nad ei nimetanud. Oli nende seas üsna osavaid kõnemehi, oli ka niisuguseid, kes oma jutuga kuulajais pilkava muige esile kutsusid. Nii jutustas koosolekul eespoolnimetatud A. Kariste kõnet pidades, et Nõukogude Liidul olla ka aatom, peale aatomi olla aga veel võimas relv kosmiliste kiirte näol ja et neid kiiri hoitavat varuks kusagil Turkestanis suure kupli all.
Paljud kõnelejad kõnelesid raske vene aktsendiga, nad olid nähtavasti Venemaal sündinud ja üleskasvanud, segaabielu paaride võsud. Need viimased kohandasid oma kõned harilikult kuulajate madalale hariduslikule tasemele, nagu nad seda olid harjunud tegema Venemaal ja saavutasid sellega vastupidise sellele, mida nad saavutada tahtsid. Nii noomis kord keegi kuldsuu koosolijaid: „Mis ma näen, siin nimetatakse Stalini üks kord, kaks korda ja veel mitu korda, kuid keegi ei tõuse püsti. See on suur nimi, see on nii suur nimi, et kui seda nimetatakse, siis kõik tõusevad püsti“. Üle koosolekuruumi oli kuulda, kuidas keegi kõneleja viimaseid sõnu ütles: “Siis kogu ristirahvas peab kukkuma kohe p….-li“.
Selle koosoleku eesmärgiks oli veenda põllumehi vajaduses annetada nõukogude valitsusele vilja. Et seda eesmärki saavutada, laskus kõneleja võltsimiste pinnale. Ta seletas: valitsus ei kavatse Eestis põllumajanduse kollektiviseerimist läbi viia. Venemaal on seda tehtud, sest seal ei olnud muud abinõu põllupidamist kõrgemale tõsta. Eestis seda teha ei ole tarvis, sest eesti talunik harib oma põlde kõrgel agrotehnilisel tasemel. Seda räägiti avalikul koosolekul paar aastat enne sunniviisilist kollektiviseerimise läbiviimist.
Talumehed kuulasid seda juttu säravate silmadega, kuid vilja annetasid vähe – Liivi külanõukogust saadi umbes 100 kg . Kullamaa valla Kalju küla taluperemees Kustas Kaleviste oli kinkinud nõukogude valitsusele terve tonni vilja. Selle eest tasuti talle rikkalikult – 1946.a. Saadeti ta Rahvaste Ülemnõukogu saadikuna Moskvasse esindama eesti rahvast. Kalevistel puudusid selle ülesande täitmiseks eeldused: ta oli täiesti harimata, ei osanud ka sõnagi vene keelt, neli aastat istus ta aga ülemnõukogus ja sai ülemnõukogu liikme kõrget palka. Ka niisugused asjad ei meelitanud Liivi mehi ja nad keeldusid vilja andmast.
Sellel koosolekul tõstis keegi agitaator (Liivil olid ka agitaatorite ja propagandistide brigaadid) üles küsimuse, mispärast valitsus põllumeestele sundmüügikorras võetud vilja eest nii kehvasti tasub kaheksa kuni kümme kopikat kilogrammi eest. See tekitada rahva seas rahulolematust, agitaatoritesse suhtuda põllumehed vaenulikult ega uskuda nende juttu. Kõneleja seletas koosolijatele:“Meie valitsus on kõik väga hästi välja rehkendanud. Vilja eest ei või rohkem maksta, sest siis peaks ka leiva hinda tõstma ja töölised jääksid nälga“. Et riik maksis põllumeestele rukki kilogrammi eest kümme kopikat, müüs aga rukkijahuja leiba töölistele üks rubla ja rohkem kilogrammi eest, selle jättis ta targu ütlemata. Ta soovitas agitaatoritel oma tööd ühendada lõbustustega:“Pill, tants, mäng, meie valitsus tahab, et rahvas oleks rõõmus“. /- – -/

Murraks nagu veidi kevadet sisse juba?

On olnud häid uudiseid ja mõned rõõmustavad teated, mis ehk kevade kohale toovad.
On tore, et TV3 kahekordistas oma tellimuse kevadisele “Suletud uste taga” hooajale, nii et 6 saate asemel tuleb nüüd hoopis 12 ja mul on vaja taas tõlkima asuda.
Ja eilne meil filmitootjalt andis teada, et polegi see asi nii lootusetu ja pole nad mind pikas perspektiivis unustanud kuhugi. Täpsemalt ei julge rääkida, äkki sõnun ära. Nüüd ei julgegi enam millestki õieti rääkida enne, kui asi käes ja raha peos…
Jah – ja “Roosi” raamat tuleb! Kulka eraldas raha ära juba, nii et sellest vast rääkida võib. Kui Ott saab tuleva nädala esimestel päevadel Reeli Reinsalu “Triibikuga” ühele poole, siis tuleb kohe “Roosi ja emme” kord. Muidugi – seoses sellega, et Rahvuskultuuri Fond midagi ei andnud, võib juhtuda, et oleme sunnitud “Roosi” tegema pehmeköitelisena või voldikkaantega, aga seda ma uurin veel.
Heiki vormistab praegu “Kuidas elad, Anni” digiraamatuks. Eelmisel nädalal suutsin lõpuks selle käsikirja viimse leheküljeni üle toimetada (no jumal küll, tõesti – kui ma praegu peaksin seda lugu kirjutama, siis kirjutaksin ma ikka palju paremini, aga noh… eks ta mu esimene proosakene ju oligi!), üks tore ja hirmuäratavalt andekas Tallinna tüdruk Marita pakkus välja, et illustreerib selle, ning nüüd ongi olemas 6 väga vahvat mustvalget joonistust. Sest ausalt öeldes teismelistele ikka ka meeldivad veel piltidega raamatud. Mas loodan, et ka digikujul.

Üleeile esinesin Tallinna Rahumäe põhikoolis ühele 9. klassile elamusaasta pojekti raames ning koos koreograafi Kaja Lindaliga. Ma ei tea, kas lastel oli piisavalt elamuslik, minul igatahes küll oli. Kaja jutud ja kogemused olid vähemalt minu jaoks väga põnevad, mõtlemapanevad, hoopis teistmoodi… Me võisime olla niimoodi päris huvitav komplekt seal.

Onu sõrmikud said valmis, isegi kaks paari sai valmis. Ühed, mis ma kõigepealt tegin, tulid hirmus edevad ja ma hakkasin kartma, et äkki mu tagasihoidliku loomuga onu ei tahagi selliseid kätte panna. Ja siis kudusin teised, tagasihoidlikumad, veel. Lasen tal valida.

Need siis need edevamad, lausa pidukindad:
M sõrmikud1 jaan.2013

Ja need on need tagasihoidlikumad, taas mahulises soonikus sõrmedega:
M sõrmikud jaan.2013

Praegu koon Heiki tütardele salle-mütse. Vahetuskaubaks raamatu digitaliseerimise eest. Sobib.

Jube palju süüa

Eile tegin sõna otseses mõttes kogu päeva süüa. Päris hirmus. Hommikuse sigalaskäigu tulemusena on mul sügavkülm nüüd vähemalt kuuks ajaks igasugu eri iseloomuga lihatükke ja ise aetud hakkliha täis, tegin ka niisama külmkappi seisma soolaribi (nii hea vahel kiiruga võtta kohe ja lõigata, ilma et sulatama enne peaks) ja purustasin köögikombainiga elukatele pesukausitäie plödingut maksast, neerust ja südametest sügavkülma (Proua Punks sööb seda paljalt, koertele segame krõbukate sisse kastmeks, et libedamalt läheks). Tegin peaaegu kaks kilo pasteeti, mis tuli välja täiesti jumalik, ja suure pajatäie sülti, millest pool kogust läheb kah sügavkülma, et siis tarbe korral võtta ja kiiresti ümber keeta. Võileivakatteks vormisin veel kõrvadest ühe rulaadi porgandite ja munaga, mida minu õnneks ja rõõmuks Ott ei söö (ta ei salli kõhresid ja muid krõmpse).
Jah, ja sigalast tulles lõi mõte pähe turule vaadata, kas värsket haugi on. Ei olnud, aga hommikul Dirhamist toodid räimed olid suured nagu elajad ning nii ma võtsin neid ka nii tagasihoidliku poolteist kilo. Puhastasin, fileerisin, paneerisin, praadisin ning täna hommikul tegin marinaadi kah peale. Aga ma vean kihla, et otsa saab see ruttu.
Kõik läks libedalt, ainult see seapea, mille ma koju vedasin, pani alguses mu perekonna karjuma, sest sellel olid alles kõrvad ja silmad peas. Aga mul oli kindlasti vaja, et Ott mehelikku jõudu kasutades selle kaalika kuuris paku peal kirvega pooleks lööks, et ma ajud kätte saaksin, muidu teeb süldi häguseks.
Ma siis selgitasin tükk aega, et see ei ole enam loom. See on liha. Siis tõmbas lõpuks Ott tuurid alla, aga Mari käis pärast veel mitu korda umbusklikult valamut jõllitamas, kus see poolekslöödud seapea hiljem ligunes.
Selle seapea pekk läks koos eraldi menetletud maksaga pasteediks, aga tai süldiks. Silmad sõi Hermann, kärsa sai Elli. Aga muidu pudenes neile ikka ka kogu aeg kõrvalt, nii et nad ei kaotanud hetkekski huvi ega valvsust, jooksid mul püüdlikult sabas ega eemaldunud hetkekski. Nii et ma olin eile koerte jaoks väga atraktiivne.
Nüüd on külmkapp ja sügavkülma kõik viis sahtlit tuugalt täis. Neljakümne euro eest. Ma olen väga rahul. Muidu on nii, et selle neljakümne eest nagu iga kuu ikka lihakraami ostame… siit ja sealt nii pool kilo korraga… aga saand pole lõpuks ikka nagu midagi ja kapid ka tühjad. Aga nüüd kohe ilus vaadata. Pealegi kuidagi turvaline tunne on, kui külmkapis ei olegi enam ainult poolikud hoidisepurgid ja pool pakki piima.
Laps läheb homme hommikul tagasi Tartusse. Topin ta koti täis.
Ja kasutasin täna juhust pildistada neid kindaid, mis nüüd ühes temaga korraks jälle koju jõudsid ja mis ma talle jõuludeks kudusin.
Mari labakud dets. 2012
Ja et Ivar pani mu esmaspäevase arvamusloo juba laupäeval üles, siis ega mina ka kauem viivita. Siin see on. Aga selline Läänemaa-keskne teema. Ikka Haapsalu ja tema kaotatud raudtee.

Jaanuari lõpp

Olen siin jälginud päris mitut pikaks veninud ajakirjanduspoleemikat, mõni neist teeb isegi kurvaks kohe. Eelkõige muidugi see humanitaaride ja reaalide vastandamine, mis tegelikult ei vii mitte millegi kasulikuni. No oli mõnel filoloogineiul naiivsust ajakirjanduses kurta, kuidas nad erialast tööd ei leia ja mujal teenivad ka vähe… ja siis hakkas ju tulema igast august, et ise olid süüdi, kui sellise eriala valisid. Nagu see oleks alati inimese enda valida. Ma olen nimelt sügavalt veendunud, et sündinud humanitaarist ei ole võimalik koolitada edukat inseneri. Täpselt nagu vastupidigi. Paljud asjad on looduslike eeldustena meile sünnil kaasa antud. Veab neil, kel on eeldused mõlemaks, ja need tõesti saavad valida kah, kas õpivad keeli-ajalugu-kultuuri või inseneriteadusi või IT-d. Aga selliseid on vähe. Enamik inimesi on ikkagi loomuldasa ühele või teisele poole kaldu.
Minust küll ei oleks olenud võimalik reaaliala inimest koolitada. Ühegi valemiga poleks olnud võimalik. Kui ma huvi pärast näiteks seda veebitesti lahendasin, veendusin ma selles veel kord. Võiksite ka proovida – see on lahe test. Ilmselt mõeldud mingi kutsenõustamise osana. Mina olen selle testi tulemuste järgi teinudki just nimelt neid asju, milleks ma kõige sobivam olen.
Aga kui nüüd selle poleemika enese ja humanitaaride halvustamise juurde tagasi pöörata, siis ei maksaks unustada, et rahvuse ja rahvuskultuuri säilimise juures on humanitaarid siiski määranud märksa rohkem kui reaalid. Alates Kristjan Jaak Petersonist, kes üldse eesti oma kirjanduse arengule alguse sisse tegi. Ärkamisaegseid tegelasi vaadates – peaaegu kõik nad olid ajakirjanikud, usumehed, kirjamehed – ja ka arstid – , aga sillaehitajaid või matemaatikuid polnud küll ühtegi. Juhan Liiv, kes esimesena märgi maha pani, et “ükskord on Eesti riik”, oli ajakirjanik. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts õppisid küll juurat, aga said ajakirjanikeks. Taasiseseisvumist vaadates – Savisaar oli ajaloolane, Lauristin tegev sotsioloogias ja ajakirjanduses, ja no rohkem humanitaar kui Lennart Meri polegi enam võimalik olla.
Humanitaarid annavad visiooni, idee ja suuna. Reaali poole pealt peaks tulema teadmine, kuidas seda tehniliselt teostada. Või midagi sellist. Huvitav igatahes.
Rahvas praegu suhtub võimukandjatest alustades mustatöölisteni välja muidugi teisiti, nende meelest ei ole humanitaare vaja. Vähemalt nad arvavad, et ei ole vaja. Ma isegi pole eriti kurb, kui mõtlen, et sellise mõttesuuna katmisel ka riigipoolse tegevuskavaga on meil 30 aasta pärast tohutu armee igat sorti reaalalade spetsialiste väga erinevad oskuste ja võimete kvaliteedis, aga napib inimesi, kellel oleks ideed, visioonid ja oskus neid vahendada, kaunite kunstide kaudu ka võime suunata inimeste mõtlemist ja tundeid. Ja rahvusriigi seisukohalt on kõik need viimased vajadused ju väga rahvuskesksed, selliseid “oskustöölisi” pole eriti võimalik muudest riikidest sisse osta. Erinevalt näiteks inseneridest – ma olen kaugel sellest, et insenere kuidagi halvustada, see on väärikas ja uhke amet – , aga silla- ja teedeehituse või tehnovõrkude puhul ei ole rahvustundlikkusel ja -teadlikkusel mingit tähtsust, need objektid rajatakse suhteliselt ühtemoodi nii Ameerikas, Hiinas kui meil siin.
Ma ei ole viitsinud kõigi nende arvamuslugude linke kogudagi mitte, mis humanitaaria-reaalia teemadel viimasel ajal kokku kirjutatud on, aga ühe võiks siiski panna, Linnar Priimäe oma.
Sellega seonduv teema on muidugi see, et riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele tahetakse üldse kaotada. Minu meelest näitab see soovi vastutus eri alade spetsialistide hulga ja tööturu seisundi eest ülikoolide kaela lükata – avagu, mis õppekohti tahavad, kui teatud erialadel ilmneb hiljem üle- või alatootmine, siis see kivi asub haridusministeeriumi kapsaaiast väljaspool.
Ja kas see ei muuda hoobilt segasemaks ülikoolide rahastamist üldse, tahaksin ma küsida. Kuid küllap sellest kirjutatakse veel.
Üks huvitav, inforikas artikkel noorte tööturu kohta ilmus ka. Minu meelest päris õpetlik. Ja kutsehariduse osas selline… maa peale tagasi toov.

Aga muidu… mis ma peale lehelugemise siin veel olen teinud? Vigisen vaikselt ja püüan omadega kuidagi hakkama saada. Ei tunne end ei jõulise, teoka ega teotahtelisena, lihtsalt tiksun vaikselt kuidagi ja peksan vastikuid sundmõtteid endast eemale. Ma parem blogis neist ei räägi, mitte keegi sellest õnnelikumaks ei saa ja neil pole isegi meelelahutuslikku väärtust.
Erinevalt lullamillast.

PULLIKE

SEITSME MAA JA MERE TAGA
ELAB VÄIKE PULLIKE.
MUUD TAL SUURT EI OLE VIGA,
KUI ON VEIDI ULLIKE!
SEEPI SÖÖB JA MULLE KAKAB
VIKERKAAREVÄRVIDES,
NAERATAMA SEEGI HAKKAB,
KEL ON NÄRVID LÄBI SEES.
SA VÕID TALLE JUTTU VESTA,
KUNI TEMA SEEPI SÖÖB.
SEEBIMULLISADU KESTAB
PULLI ÜMBER PÄEVAD, ÖÖD.
Mullitaja

Keldris meil vedeles üks väga kole üleni alumiiniumikarva metallist seinalamp. Mul oli seda vaja, aga nii hirmsat asja ma oma seina peale ei tahtnud. Nii ma heegeldasin selle üle.

lamp 1:2013

Ja siis avastasin, et mu pajakindad olid otstest juba mustaks kõrbenud ja võikalt võidunud, nii et viimane aeg nad minema visata. Seetõttu olin sunnitud endale kibekiiresti uued pajakindad tegema.

potikindad 1:13

Telekast tuli eelmisel nädalal ohtrasti iluuisutamist, mis on juhtumisi ainuke spordiala, mida mulle vaadata meeldib, kodune koodnimetus sellele tegevusele on “kalpsti-kalpsti”. Selle vaatamise juurde oli hea kogu aeg näppudel käia lasta ja nii need asjakesed nagu iseenesest valmis saidki. Lisaks veel poolik sõrmikupaar mu onule, aga see pole tõesti veel valmis.
Iluuisutamise kohapealt leian, et koreograafia võiks neil enamikul juhtudel siiski kuidagi lustakam, teatraalsem ja loomingulisem olla. Näiteks selline (see oligi nendelt meistrivõistlustelt mu lemmikkava üldse).

Ah jaa, eile oli Läänlases jälle minu kord arvamuslugu kirjutada.

Töökesed ja muiduasjad

Läinud reedel ilmus Õpetajate Lehes ka mu pruudipõua-arvamuslugu ära. Selle avaldamine kahjuks viibis, tegelikult oleks see pidanud ilmuma juba nädal varem. Aga noh, neil kohapealsed põhjused.

Õhtul käis Olle külas, kurdab, et tal polegi enam kellelgi juures peale meie käia, sest kõik on ära kolinud. See “kõik” siis on meie kunagine suur seltskond, kes me siin linnas üheksakümnendatel rokkisime ja jaurasime. Olle unustab, et ka tema ise oli vahepeal pikki aastaid siit linnast ära. Ajad on muutunud, asjad on muutunud, inimesed on vanemaks saanud ja muutunud või mujal. Elu loomulik kulg.

Laupäeval käisime Andruse ja Kallega Raikkülas mälumängus (rahvaliiga B-finaal). Meie neljas liige lebas paraku jumala haigena kodus voodis ning nii elasime üle häbiväärse kaotuse Ridala võistkonnale (see, kus Tarmo on, see vana Sadama 5) ja jäime eelviimaseks. Piinlik lugu, aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ega me väga palju eespool pole ju kunagi olnud. Ehk ainult siis millalgi kahe tuhandendate algul, kui Haapsalus mälumänguklubi veel hooga tegutses, mängud olid iga kuu ja vana sõber Roland veel elas ning oli meie võistkonnas. Ma tunnen tast siiamaani puudust.

Aga õhtul läksime veel ühe mu tädipoja sünnipäevale. Ta sai mu käest sellised kindad.

M kirimikud 1:13

Kinnaste ranne ja sõrmed ei ole mitte hõredalt kootud, vaid on kahevärviline mahuline soonik, mis on soe nagu igavene jurakas ja elastne ning sõrmede tegemiseks väga mõnus. Lihtne kududa ka: pealmise värviga (mul must) kood rea 1:1 soonikut ja järgmise rea kood alumise värviga (mul hall), tõstes eelmise rea parempidise kudumata üle ja kududes eelmise rea pahempidise nüüd parempidi. Siis jälle mustaga 1:1 ja nii edasi.

Nüüd jaanuaris kudusin veel ühed naiste labakud. Kellele need lähevad, ma veel ei tea. Aga tulemus meeldib mulle endale kangesti. Ranne on kootud Muhu keerukordadega. Laba kirja kombineerisin ise ja nende värvide puhul võiks selle nimi olla näiteks “Härmatanud jorjenid”.

N labakud 1:13

Ah jaa, ja siis see eelmise nädalalõpu lullamilla sai minu meelest ka üsna tore. Veidike napakas muidugi, aga sellepärast ta mulle meeldibki.

SPORT

SPORT ON RASKE, NÕUAB JAKSU,
SPORTIDA EI TOHI PAKSUD,
SEST KUI ÄRA VAEVAD IHU,
TULEB KOLE SÖÖMAKIHU!
JOOKSED NÄITEKS MEETRIT SADA –
PÄRAST IHKAD MOOSIPADA.
SEE, KES VÕIMLEB IHU SOOJAKS,
POEST SAAB KOHE KOMMITOOJAKS.
SEE, KES KARANUD ON KÕRGUST,
KÜLL EI ÜTLE ÄRA HÕRGUST
KOOGITÜKIST VÕI HALVAAST,
SEST ET SPORT EI OLE PAAST,
SEE, KES TEINUD PALJU SPORTI,
TAHAB VÄHEMASTI TORTI!

sport

Rohkem nagu polegi midagi juhtunud või olnud. Olen kuidagi tasakaalust väljas, aga ma vist eelmises postituses juba mainisin seda. Talvemasendus ja kurvameelsus pressivad peale, võtlen sellega. Serotoniini tootmisega on ilmselgelt halvasti, aga mul pole mõtet selle jutuga enam isegi arsti juurde minna. Korduvad kogemused näitavad, et mulle kirjutatakse välja antidepressandid, aga ma ei saa neid võtta. Kui võtan, siis ei suuda ma oma tööd teha. Need muudavad midagi mõtlemises ja tunnetuses, ja nende mõju all ei oska ma kirjutada.
Nii ootan parem kevadet. Päikese käes ja soojas läheb paremaks, on alati läinud.

Mõni kudum

Lubasin näidata jõulukingitusteks tehtud kudimusi, ja näitan ka. Aga üks tõeliselt suur asi ja kaks väiksemat on mul veel üles pildistamata, ja üks on nii kapitaalselt ära kingitud, et ei saa pildistada ka enam.
Noh, ega mul fotokas normaalseid pilte teegi, nii et…

Pisisokid kõige väiksemale.

sokikesed dets12

Meestesokid väga vanale heale sõbrale.

meeste sokid

Sokid noorele neiule. Südamepalmikutega. Ainult et pildi kvaliteet on isegi minu fotoapastraadi kohta täiesti silmipimestavalt jõle.

Lissu sokid dets 2012

Sokid teisele, tublisti nooremale neiule.

Emily sokid dets 2012

Nii, esitlusjärge mõnel teisel päeval ootavad nüüd üks uhke müts, pitskattega labakud ja Oti kamps. Ja punaste kukekestega labakud, mis ma siin uue aasta alguses esimese esemena enesele kudusin (“esimese esemena enesele” on hea hääldusharjutus, proovige!).

Hilinenult, vabandustega

Armsad sõbrad, kes te minust siin elumärki olete oodanud – jälle kuidagi juhtus nii, et läks vana aasta ning tuli uus, ilma, et ma oma blogi kallal sõrmi oleksin süganud. Püüan heaks teha ja olla homme parem kui täna. Kõigepealt aga võlgnen ilmselt väikese ülevaate, mis ja kuidas kõik vahepeal on olnud.
14. dets 2012 – käisime Ivari sünnipäeval. Oli väga tore, Sadama 5 näeb nüüd uusi ja paremaid päevi – suur ahi oli korda tehtud ja andis sooja, vannituba on nüüd mugavustega vannituba, kuid sellele kultushoonele iseloomulik ökopeldik kahjuks osutus kinni panduks. Selle asemele on tekkinud vesiklosett. Ei enam ronimist saunalavakõrgusele vetsutroonile, ei enam turba kühvliga pealeviskamist ja hööveldamata männilaudade lõhna, jajaa. Kohe näha, et maja omanikeringis viibib nüüd uus ja korralik inimene. Au ja kiitus.
15. dets – kirjutasin midagi ja kudusin midagi. 16. dets sama, ainult et Ellil algas jooksukas. Kiire arvutus ja pilk kalendrisse – õnneks selgus, et tippaeg oma hullumajaga ikka aastavahetuse peale päris ei jää. Annab olla. 17. dets tuli nõudepesumasina parandaja (sest see masin, sunnik, hakkas mul jälle kord streikima just enne jõulupühi), tegi masina korda, aga sellega seoses tekkis kööki ka pisike kena uputus, mis kohe kaltsudega pealelendamisest hoolimata voolas üpris ulatuslikult. Nii et siis mässasime selle tagajärgede likvideerimise ja kahjutustamisega.
18. dets – kavandasin ja mõtlesein ühe “Saladuste” loo struktuuri välja. Planeerisin stseene. Kudusin. Vaatasin telekat. 19. dets. toodi puitbriketti, selle tänavalt kuuri tassimisega oli mõni tund sporti. Aga nüüd peaks jaanuari lõpuni enam-vähem jaguma. Ehk. Tegin valmis piparkoogitaigna. Käisime pühadeks lihakraami ostmas.
20. dets tuli laps pühadeks koju. Kirjutasin “saladuste” loo stseene. Keetsin sülti. 21. dets käisime Andruse sünnipäeval, oli ka hirmus tore pidu. Põhjust veel poole ööni kodus edasi laulda Discovery tunnuslaulu väga mitmetes kordustes… millegipärast moodustas see mu peojärgsete koduste laulunumbrite põhilise sisu terve detsembrikuu jooksul. Soovin kõigile teile, kallid blogilugejad, selle lauluga ka nüüd head uut aastat!

22. dets. käisime kingi- ja toiduosturallil. Ott sai oma honorari kätte ja sellega oli kõik päästetud. Pühapäeval tõi Ott kuuse, ehtisime, lustisime, pakkisin kinke, tegin pidupiruka põhjad ja täidise valmis jms. Jõululaupäeval olime vanaema juures, aga hommikul istusime ikka oma kuuse all ka. Ma sain kingiks jalakõdistaja. Midagi sellist, aga punaseruuduline. Jõuluvärvides, eks ole. Mul sest kõdifunktsioonist nagu polegi suuremat, aga vat soojendusfunktsioonist tunnen ma talviti töölaua taga istudes küll teravat puudust. On küll põrand soojustatud, aga pikalt paigal istudes hakkavad mul ikkagi jalad külmetama. Noh, nad külmetavadki mul peaaegu kogu aeg. Kannan villaseid sokke – isegi suvel, näiteks sel suvel oli ainult kaks sellist nädalat, mil ma ilma villasokkideta toime sain -, aga talviti on isegi neist nagu vähe. Ja mu eelmine jalasoojendaja läks eelmine talv ju katki. Jõuluvana teadis seda.
Esimesel pühal käisime Raplamaal ämmakesel külas. Ilm oli ilge, esimest korda elus sõitsime jäävihmas. Saime ka näha, misasi see on. Teisel pühal tulid sõbrad ja maksis traditsioon. Väga tore oli, aitäh, kallid, et te tulite ja olite ja pühad tegite!
27. dets – tikk-tiki-tikk, tiki-takk. Vaikne kena kohakene. Tihane koputab aknale. Aga minul oli kõht ikka veel jube täis. Õhtul siiski hakkasin tööle ka. Kirjutasin “saladuste” ühe loo stseene edasi. 28. möödus samuti “Saladuste” seltsis. 30. dets. kirjutasin Läänlasesse arvamuslugu. Siis käisime ema juures saunas ja õhtul veel külas kah.
31. dets avastasin, et selle olid üles noppinud korraga nii Maaleht kui Delfi… no kuulge, nii hea see lugu nüüd ka ei olnud. Kuigi ega viga kah ole.
Vana-aastaõhtu veetsime üldiselt kodus, välja arvatud lühike külaskäik mu täditütre juurde, kelle majja olid mul ühed toredad käpikud ära viia. Sellised.

Lissu kindad dets2012

Aga kui me seal juba olime, siis jäime ka kohvile-koogile. Kuigi pidime ruttu koju tagasi minema, sest Elli pulmad kogusid järjest tuure ja me neid pikalt omapead jätta ei usaldanud. Olgugi uks nende vahelt kinni, aga mis loeb tõsiste plaanide korral tahvlike vineeri. Südaöösel vaatasin naabritega Rahu tänava otsast ilutulestikku ning jõin nendega šampust, sest Ott keeldus rohkem kodust välja tulemast. Ega mina ka kaugele tahtnud minna, sest linn oli surmavalt libe ja ma teadsin, et hiljemalt 100 m pärast lebaksin ma juba kõikide murtud jäsemetega seal kiilasjää peal. Nii me siis vaatasime telekast ACDC kontserti ja jõime naabritega oma šampust vaiksel vanainimeste moel. Laps käis oma sõpradega kultuurimajas peol ja saabus vastu hommikut, oli õnnelik, aga minu Discovery-lauluga ta ei ühinenud.

Nii se vana aasta läks, jah. Esimesel tulid Tints ja Tom külla. Telekas oli vana kuld – “Armastus kolme apelsini vastu”. Teisel… ma ei mäletagi, mis ma teisel tegin. Kolmanda õhtul tuli igatahes Anne Vormsist ja istusime temaga kah kella kaheni öösel. Ja täna õhtul tuli Ivar külla.

Sellised tegemised ja päevad mul siin olnud.
Kudumisi on ka – ja oi kui palju. Kahjuks unustasin osa asju enne kinkimist üles pildistada, aga enamiku näitan oma järgnevates postitustes kindlasti ära. Täna vist enam ei mahu… see postitus on isegi juba liiga pikk saanud.

Päris lõppu ehk jõululaupäeval tehtud pilt Ellist ja Missust. Kuuske pole kahjuks peal. Aga need jurakad Elli taga on juba natuke näritud kuivatatud kõrid, mis jõuluvana meie kutsudele tõi.
Pealegi, muide, täna on Ellil veel sünnipäev. Ta sai 5-aastaseks.

Elli ja Missu

« Older entries Newer entries »