Loodusvärvides ja sõpradega

Mõne päeva eest panin pildi oma selle sügise suurteosest Fb-sse, aga blogisse ei jõudnud. Rahmeldamist ja seltsielu tekkis korraga palju.
Aga kampsun on selline.

Minu kamps 2012

Lõngad värvis mu ema juba paar aastakest tagasi, kui taimedega värvimine teda huvitama hakkas. Kampsunis on kaselehed, nõgesed ja sibulakoored erinevate peitsidega. Iga värvi tuli küll vaid üks tokk, nii et kampsuni saamiseks tuli kombineerida. Õnneks loodusvärvid sobivad kõik omavahel imeliselt, nende passitamisega ei olnud vähimatki probleemi. Küsimus oli ainult selles, millise mustri või koekirjalahendusega nende erinevate taimevärvide efekt kõige parimini välja tuleks. Ja oi – seda mõtlesin ma tõesti kaua. Variante käis peast läbi mitmeid. Ema muudkui küsis, millal ma juba kuduma hakkan. Aga mina ikka veel mõtlesin. Ning kudusin teiste lõngadega teisi asju hoopis.
Ja õige oligi. Kuidagi haaras mind varakevadel siksaktriipude vaimustus, kudusin neid erinevas variandis umbes kuude või seitsmesse sokipaari. Ja siis ühel hetkel teadsin – just selliste triipude kaudu tuleks nende värvide efekt välja. Mitte intarsia. Mitte kirjaga. Mitte lihtsalt triibulisena. Just selliste lainete ja siksakkidena. Kuue värviga.
Mustri leidsin omaenda käsitöökaustikust. Olin kunagi sõbranna Tintsu kaltsukast ostetud kampsuni pealt huvitava mustri maha kirjutanud. Ja nüüd osutus see ülimalt sobivaks.
Nii ta tuli. Kudusin seda umbes kolm nädalat. Vöö ja paelad randmetesse tegin ka kududes. Ette said vanaema igivanadest varudest pärit kolhoosiaegsed puunööbid. Ja kamps on soe, mõnus ning peaaegu põlvini. Saan soojemal aastaajal lausa kerge mantlina kanda.

Õpetajate Lehes reedel ilmunud lugu on nüüd lõpuks ka netis üleval, selline ta mul tuli. Pärast tellimust mõne tunniga kirjutasin, tuli vabalt ja otsekui ise… seda juhtub tellitud lugudega tegelikult harva. Et nad oma kirjas küsisid ka kohe fotot, siis ma alustasingi fotode lappamisest, ning see üks äratas kohe mõtteid ja mälestusi. Sellest kirjutasingi.

Reede õhtul helistas Andrus ja tuletas meelde, et meil on laupäeval mälumäng. Natukese aja pärast helistas teine võistkonnakaaslane ja vana sõber, Indrek, ning küsis, kas nad Andrusega võiksid meile tulla, et enne homset natuke trenni teha. Eks nad siis tulidki, suupistete ja mälutreeninguks sobivate jookidega… ning meil oli jube lõbus umbes kella neljani varahommikul. Mälumängule Kullamaale jõudsime siiski ilma kadudeta ja täies koosseisus, võistkonna neljas liige, kes trennis ei osalenud, autot juhtimas. Mäng ise oli ka väga vahva. Lõpptulemusena olime tagantpoolt kolmandad, mis on selgelt parem kui eelmises mängus – kui mehed jäid viimasteks. Mina selles kurbmängus tookord ei osalenud, olin siis kusagil sõidus ära, ja nagu ma nende ümberjutustusest aru sain, jäi meie võistkond tookord viimaseks peamiselt seetõttu, et ilma minuta ei osanud nad ära tunda Viivi Luige varast luulet ja taimede ladinakeelseid nimesid. Või midagi sinnapoole.
Tagant kolmas koht on siiski väga tore, peamiselt sellepärast, et sõber Tarmo võistkond (mis kunagi võistles Sadama 5 nime all) jäi meist veel tahapoole.
Meist ettepoole jäid ainult need võistkonnad, milles ongi meist targemad inimesed, nii et üldse pole põhjust kurvastada.

Kojusõidul tuli mulle meelde, et ma polnud hommikust söönud, ja see tekitas kõrvulukustava ning silmipimestava kartulisalatiisu. Kodus seda tegingi, õnneks ei olnud Ott eelmise päeva keedukartuleid veel pannile ära realiseerinud. Ja siis juba helistas Soomest korraks kodus käimas Tom, et tulevad Tintsuga külla – ning tulidki veidi hiljem otse kuuse alt advendiküünla süütamiselt (Haapsalus süüdati see juba laupäeval), jõulutuli purgiga kaasas.
Tore oli, armas oli.

Aga täna tegin tööd. Olin lubanud Ivarile arvamusloo homsesse Läänlasesse. Nüüd hakkabki olema seal minu arvamuslugu igal teisel esmaspäeval.

Keskpäeva paiku tegin ringi lumises aias, ämbrike ja kühvel käes, ja leidsin, et pruunid pätsikesed on lume pealt palju paremini märgatavad kui hilissügisest murust. Ja et see oli väga oluline viga, et enne külma kompostkastist alumisi kihte kasvuhoonesse ei jõudnud teisaldada, sest pärast minu sügiskoristusi on kompostkast liiga täis, et sinna talvel näiteks veel neidsamu pruune pätsikesi ja köögijäätmeid mahutada. Aga muidu olid asjad üldjoontes korras: päike paistis, lund on meil maas nii umbes 10 cm, 10 kraadi külma ja meri jääs.
See, et nii Väike viik, Eeslaht kui Tagalaht juba detsembri esimestel päevadel kinni on külmunud, ei ole tavaline.

Kuidas korralikuks inimeseks saada?

Küll ma püüan – aga näe, juba jälle kümme päeva postitustel vahet. Kuigi otsustasin ära, et enam pikki vahesid ei tee… ammu olen otsustanud ju. Kuidas siis jälle nii?
Üleüldse. Ma teen märkmikku pikki nimekirju, planeerin ja süstematiseerin ja mõtlen kõik välja, kuidas ma midagi teen, mis järjekorras, mis kell alustan ja mis kell lõpetan. Tulemus? Mitte midagi ei toimu nii, nagu märkmikus kirjas. Vastupidi, ühel hetkel ajab mind see märkmiku-nimekiri vihaseks ja ma hakkan seda meelega ignoreerima. Ma ei tea, miks nii on. Miks ma nii väga vajan, et mul oleks süsteem ja selgus ja tegutsemiskava paigas, aga samas ma vihkan sedasama süsteemi kohutaval kombel. Minus elab väike raamatupidaja ja asperger ning koos temaga ka keegi dissident ja sabotöör, ja mõlema tegevus on suunatud teineteise vastu, ja ma ütlen ausalt, et ma olen nende pidevast karvakatkumisest täiesti tüdinud. Tahaks elada nagu normaalne korralik inimene.
Kui ma vanaduseks selle dilemmaga sotid ühele poole saan, siis on sellega ilmselt üks mu eluülesandeid täidetud.

Vahepeal olen teinud mõne lullamilla. Sellega siin läks alguses natuke viltu, st kuidagi läks asi hingedepäeva peale, nii et Ott pidi juhtima mu tähelepanu sellele, et hingedepäeva üle nalja teha ei ole (iseäranis ajakirjanduse veergudel) ilus.
Et just äsja oli olnud Halloween, siis piisas lullamilla lihtsamast ümbertegemisest.

HALLOWEEN

KÕRVITS KULDNE, KÜÜNAL SEES,
VAIME KUTSUB VÄLJA SEE.
TULGE, KÕIK TE KOLLIKAIMUD,
TONDID, PAINAJAD JA VAIMUD,
TULGE-TULGE!
OOTAB JUBA
TONTE TERVE MEIE TUBA,
IGAVAKS ON ELU LÄINUD,
KUI EI OLE KAUA NÄINUD
ÜHTKI KORRALIKKU KOLLI,
KES EI MÄNGIKS
LIHTSALT LOLLI.

Aga vist sai kuri välja kutsutud – Imatra elekter kõikus taas kord sellisel määral, et lõi Oti arvutil pildi eest ja see ei tulnudki enam tagasi. Ja ei tulnudki. Arvutiparandaja uuris elu ja teatas, et toiteplokk on täitsa läbi läinud selle nätakaga, tuleb asendada uuega, mis saabub Eestisse kaks nädalat, ei ole originaal ega pruugi sobida, aga kogu see rõõm läheb maksma sada kakskümmend midagi eurot. Meil Otiga saabus seepeale mõttehetk. Helistasin mäkkide ametlikku esindusse Tallinnas ja lootsin sisimas, et äkki nemad ei pea juppi tellima hakkama ja saavad rutem (sest tööd on Otil ju vaja teha ka vahepealse kahe nädala sees). Aga näe. Tuli välja, et 2006. aasta iMacile enam Apple varuosi ei väljastagi, nii vana mudel juba. Siis mõtlesime uue ostmise peale. Et saaks kõike teha, mida Ott oma iMaciga teeb. Aga uus, sunnik, maksab nii palju, et meil luftivendadel pole kuskilt sellist raha korraga võtta. Tähendab, valetan – üks koht oleks olnud. Need säästud, mis ma oma lapse iseseisva elu hakatuseks olen kogunud. Ma juba peaaegu olin lapsele helistamas ja küsimas, kas me võime talle kogutud säästud uue tööriista alla hakkama panna ja Ott paneb selle oma järgmise raamatu honorarina talle tagasi, või sõidame Tlna, marsime küüsi närides IM Arvutitesse ja loodame, et meile, kellel meil kummalgi mitte mingisugust poole aasta palgalehte ette näidata ei ole, võib-olla ikka antakse järelmaksu – kui remondimees helistas ja võttis häire maha. Õnneks oli ta saanud asendada toiteploki küljes olevaid jublakaid mingite teiste jublakatega, mitte ei olnud vaja kogu kupatust välja vahetada, ja see rõõm piirdus meie jaoks 62 euroga. Arvuti on taas kodus, töötab.
Ühesõnaga, elu kui ameerika mägedel.

Kinos käisime. Hussari “Seenelkäiku” vaatamas. Mulle meeldis, Otile ei meeldinud. Ott ütleb, et klassikaline Eesti film. Minu meelest… nojah, eks ta ju oligi. Aga mulle meeldis. Pinget kruviti osavalt, stsenaariumi tasemel oli asi väga hea, näitlejatööd samuti. Võib-olla pildikeel oleks võinud natuke huvitavam olla. Huumor oli mõnus ja üsna peen, ma naersin paljude kohtade peal pisarad silma. Ja eriti ma nautisin seda, et mitte kuskil ei olnud labaseks ega üle võlli mindud. Igav ka ei olnud kordagi. Täitsa tore. Vaataksin hea meelega teist korda veel.

Blogides on sellest filmist kirjutatud veel siin ja eriti meeldib mulle see ülevaade.

Ja siis on vist viimane aeg oma viimased oktoobrikuised sokid üles panna. Enne kui mu pikk siksaktriibuline kampsun päris valmis saab ja ruumi nõudma hakkab (on teine iga hetk valmimas). Need sokid läksid Küllile Vormsi. Punane-must olevat ta lemmik. Ma ei teadnud seda, kui talle neid sokke kuduma hakkasin. Nii et nõnda hästi läks!

Kui ma nüüd selle kampsi ka valmis saan, siis on siksaktriipudega mõneks ajaks lõpp. Hakkavad juba vaikselt tüütama need siksakid, järgmiseks võtan midagi staatilisemat.

Aga tööasjadest ma täna ei kirjuta. Mul on neist juhe omajagu koos.

Sokid, lullamillad ja hoidised

Kohe imelik on olla, kui esmaspäevast arvamuslugu ei ole linkida! Ja mis veelgi hullem, eelmisel nädalal ma ei kirjutanud ka ühtegi. See on ikka hirmus lugu – kui kirjutama otse ei pea, siis pole korraga nagu mõtteidki, millest kirjutada võiks.

Tegelikult oli nende näidendite kõbimisega tampi küll, ots ulatub veel tänasessegi, aga õhtuks peaks kõik korras olema ja käsikiri Avita poole ülevaatamiseks minema. Ja siis on aeg juba omasoodu “Suletud uste” stsenadele sisse jooksnud. Pluss see uue asja piloot. Selle kuu lõpp tuleb kole kiire.
Rahvuskultuuri Fondile läks avaldus teele. Ma loodan, et jõuab ikka õigeks ajaks kohale – eileõhtuse seisuga suutsime selle postimaja postkasti viia, mida hommikul kella viie ajal tühjendatakse ja ma loodan, et sama päeva jooksul ka Tallinnasse toimetatakse. Küsisin endale “Roosi” autorihonorari. Näis.

Läinud nädala keskel sattus mu ema hirmutavate valudega haiglasse, aga õnneks selgus, et midagi eluohtlikku ei ole, hoitakse natuke ravil ja tänaste teadete järgi lastakse ta homme juba sealt tulema. Küll aga oli ta paanikas oma korjatud köögivilja pärast ning palus, et ma tooksin maalt endale kõik need viimased paprikad ja tomatid ära ning teeksin neist midagi. Mulle see palve meeldis väga hästi, sest mu kelder ongi veel hõredavõitu!

Niisiis nädalavahetus kulus hoidistamisele. Mul on nüüd tomatisalatit, mille sees on tomat, paprika, sibul, õun ja kõrvits; mul on “Zilgast” tehtud viinamarjamahla; mul on jälle juures paar purki marineeritud männiriisikaid; mul on mõned purgid tomati-õunamoosi, mis maitseb ja lõhnab täiesti üllatuslikult nagu ehtne murakamoos; mul on mõned purgid ilusat selget tükkidega õunamoosi; ja potis laagerdub pooleldi valmis keedetud paprika-küüslaugusalat, mis enne lõpuni keetmist retsepti arvates paar päeva niisama jahedas seisma peab. Külmkapis ootavad veel puhastatud kodused tšillid marinaadi sisse panemist – Oti talvemaiuseks ning võib-olla veel mõne tuleneelajalapsukese rõõmuks.

No ja umbes kolme päeva eest juba said valmis sellised rõõmusokid:

Nende sokkidega vist ei olegi võimalik pahas tujus olla, ma arvan.

Seekordne lullamilla tuli kah sokiteemaline:

TÄDI TRIIBUSOKID

JALAS UUED
TRIIBUSOKID,
TÄDIKENE PAI
NUPUTAS, KUST
KENAD TRIIBUD
SOKI SISSE SAID?

TÄDIKENE, TÄDIKENE –
ÄRA OLE RUMAL!
TRIIBUD SINU SOKI SISSE
TEGI VANAJUMAL,
KUI TAL SEBRA VÄRVIMISEST
VEIDI ÜLE JÄI,
MÕTLES: LAS KA TÄDIKENE
TRIIPUDEGA KÄIB.

Kõik puha töö, ja ühed sokid kah

Selle arvamuslooga, mida siin reedel hirmsat vaeva nägin, läksid asjad ikka õige kummaliselt. Hakkas täiega oma elu elama, veider vaadatagi. Mul pole kunagi varem miski lugu FB-s 83 jagamist saanud. Esmaspäeva hommikul juba võeti see lugu Läänlasest Delfisse kuhugi sinna sabaotsa, aga lõuna ajal oli see juba ülemise otsa lugude hulka pandud ja pilt ka juurde leitud. Sada kuuskümmend kommentaari (mida ma igaks juhuks ei lugenud ega kavatsegi lugeda) pluss ärapahandatud inimeste ja rõõmustanud inimeste isilikud kirjad mu FB sõnumikontole. Hämmastav. Isegi õudne natuke. Aga üüratu nii positiivne kui negatiivne vastukaja tähendab seda, et ju siis puudutas kuidagi. Läks korda, ühel või teisel moel. Mis on hea.

Aga Läänlasega läheb nüüd asi nii, et siiski osutus reklaamivaesel sügishooajal lugu nädalas veidike keeruliseks majandada, nii et pikendame mu kolumnide intervalli. Eile käis Ivar, arutasime seda asja päris põhjalikult. Väikese väljaande asi, see on ju täiesti mõistetav. Ma mõtlen, et võib-olla polegi see tegelikult nii paha, vahelejäävatel nädalatel saan siis kirjutada otse suurtele lehtedele või Õpetajate lehele. Iseenesest see nädalane arvamusloo rütm on hea, mulle sobib, see hoiab mind kuidagi ühiskondliku mõtlemise lainel. Vahepealse mõne aasta jooksul kippusin selles osas väga ära vajuma.

Muidu on kaks päeva läinud kuidagi lihtsalt sekeldamise alla. Eelmise kuu dokumendid kokku; üks leping sai läbi töötatud; paar Oti pilti sai jälle lõuendile trükitud ja koos minu raamatuga Rootsimaale ühele toredale tellijale teele pandud; Stockholmi Eesti majast võeti näitus maha ja nüüd selgitame kirjavahetusega selle kodumaale saatmise võimalusi; asjaõiendused ja kirjavahetus koolide-raamatukogudega, kuhu see kuu esinema lähen. Tühja ja tähja, siia ja sinna.

Õpikukirjastus Avita on huvitatud mu lastenäidenditest, mida praeguse seisuga on kogunenud 7, et need koolide ning lasteaedade tarbeks võib-olla raamatuks teha. Ma ise kusjuures pakkusin neile selle välja, kui eelmine kuu Otiga koos Avitas käisime Oti illustreerimistöö pärast (mõned illukad 5. klassi emakeeleõpikusse). Nüüd ootavadki tekste näha, aga kaks on nende hulgas sellised, mida ma pean natukene ümber kirjutama, et lastele endile mängimiseks sobiksid. Päevake-paar läheb sellega, vast rohkem mitte. Tore oleks, kui need raamatuna ära ilmuksid, kõiki on mingi trupike kusagil väiksemates kohtades juba mänginud ja nüüd vedeleksid need tekstid mul muidu täitsa kasutuna kusagil kõvaketta sügavustes. Samas ise seda kirjastada oleks minu jaoks suht tundmatu maa: lastenäidendikogumikku poodide kaudu eraisikutele müüa oleks vististi üsna mõttetu, tuleks kuidagi otse see koolidele-lasteaedadele suunata, ja sellega saab Avita kindlasti minust märksa paremini hakkama.
Ja ongi “Roosi” jälle ooterežiimil. Õnneks ei ole sinna enam palju vaja. Novembriks on ta kindlasti niikaugel, et saab juba selle peale projekti kirjutada.

Mõtleme uue noorteseriaaliga seoses, kuidas tegevusliine sutsu pingelisemaks saadaa – tundub, et oleks vaja. Tegelikult on selleks seal ka vähemalt üks hea võimalus, mida alguses jubedaks tahtsingi, aga produtsendi ja tulevase režissööri meelest oli see liiga kole. Ta mitte ei tahtnud seda tegelast nii pahaks teha. (Ma olen koostöös mitme umbes endavanuse režissööriga täheldanud üht naljakat asja – et on tegelikult hämmastav, kuidas suur osa neist ei taha kohe üldse pahaks tegelaseks teha natukene endasarnast meestegelast! Nt samas eas ja sama sotsiaalse taustaga tegelast. Esmaspäevastes “Saladustes” ma vaatasin ka kurbusega, kuidas pahaks mõeldud meespeategelane, kellel stsenas oli tütrega psühholoogiliselt väga pinev ja terav vastasseis, oli ekraanil muutunud suvaliseks heatahtlikuks lontruseks – ja lugu oli kadunud.) Aga mul on tunne, et vist ikka peab sellele seriaalimehele need pahad plaanid pähe panema. Asi on ju selles, et igale tegelasele mõjuv oht peab olema vähemalt sama realistlik ja suur, kui on tegelase taotlus oma eesmärki saavutada. Muidu ei teki korralikku pinget asjasse, muidu tuleb mingi mängu-värk, mage nali või suitsupääsukese lend raagus puude taustal viiuli saatel.
Piloot tulebki mulle. Saatsin eile produtsendile kirja ja palusin eellepingut. Kunagi peab ju inime (mina) õppust võtma, eks ole.

Siis on päevakorral meil Otiga veel selline küsimus, et kui Eesti Rahvuskultuuri Fond EI TOETA raamatute kirjastamist ja seadmete ostmist, siis mille pagana jaoks ma üldse sealt lastekirjanduse arendamiseks ja edendamiseks mõeldud Juhan Jaigi allfondist raha küsida saan? Kui honorare küsin, siis see läheb ju samuti kirjastamise alla? Kui ma küsin Otile stipendiumi “Roosi” illustreerimiseks, siis sed ilmselt ka ei anta, sest see on ju juba kunsti tegemine ja ei kvalifitseeru. Aga kui ma endale “Roosi” lõpunikirjutamiseks stipendiumi küsin, siis see kvalifitseeruks küll, aga taotlusele tuleb ju lisada käsikiri, mida ei saa olemas olla, kui selle kirjutamiseks alles stipendiumi küsitakse. Või mida?
Aga ma olen kindel, et nädala lõpuks on mul ka see keeruline mõttemäng kuidagi lahendatud.

Ja kudusin siin vahepeal tellimise peale ühed erksad meestesakisokid. Praegusel hetkel on need juba sisuliselt maha müüdud (hämmastav – ma pole kunagi isegi mõelnud, et võiksin raha eest käsitööd teha!? Aga miks ka mitte, kui inimene kirjutab ja ütleb, et tahab, ja ma ju oskan, ning õhtune lisateenimisvõimalus samal ajal telekat vaadates on ju tore!).
Koekirja kirjeldus on selle postituse viimases kommentaaris, kes proovida tahab.

Lullamilla, seened, kirimikud, võtmed, helkurid…

Ilus nädalavahetus oli, vihmgi lõppes paariks päevaks. Reedel polnud sellest küll suuremat kasu – oli tihe tööpäev, mis venis pimedani. Tahtsin kindlasti esmaspäevase Läänlase-kolumni enne nädalavahetust valmis jõuda, teema oli mul peas mõlkunud terve nädala ja sada võimalikku mõttearendust sellega seoses, aga uskumatult raskeks osutus ühtainustki neist kirja panna. Kusjuures mul on tunne, et kõbin seda täna õhtul siiski igaks juhuks veel natuke.
Lullamilla idee andis Ott, lühidalt seda ei saanud ja tuli sellestki terve lugulaul. Peaaegu poeem kohe.

VÕTI VIKTOR JA HELKUR HELEN

VÕTI VIKTOR
JA HELKUR HELEN
ARMUNUD OLID
MIS KOLE JA PELE.
ELASID KOOS
ÜHES MÕNUSAS TASKUS,
KUID OMETI RÕHUS NEID ELURASKUS –
KOKKU SAID ARMUNUD
HARVA JA VÄHE,
JA KOOSELU NIIVIISI
ÜLDSE EI LÄHE!

TOASOOJUSES
HELEN OOTAMA PEAB,
MILLAL PEREMEES ENNAST
ÕUE SEAB,
VÕTAB VÕTME LUKU JA UKSE EEST,
PISTAB TASKU
JA ONGI KODUS TA MEES!
AGA JUBA SEALSAMAS
ON HELKURIL EES
SAADA VÄLJA TIRITUD
TASKU SEEST,
RIPPUDA LÖRTSIS
JA VIHMAVEES
JA IGATSEDA
OMA VIKTORIST MEEST!

SIIS JÄLLE TEISTPIDI:
TASKUSSE HELKUR,
VÕTI VÄLJA,
JA MAJAS ON SELGUS,
MIKS VÕTMEL JA HELKURIL
ELU EI KLAPI –
KOOS OLLA ON AEGA
NEIL NAPILT, NII NAPILT.

Eile lõpuks sain jälle seenele! Sel sügisel on patuselt vähe metsas käidud, sügavkülmik haigutab veel üsna tühjana ja oli tõsine oht tulev talv mööda saata metsaseenetult. Käisime Spithamis, algul ühes lehterkukekate kohas ja pärast vanade rannaluidete peal, seal kus ikka – hongade juures. Õnnistas lehterkukeseentega, neid oli palju! Aga hobuheinikute osas pidime nentima, et jäime peole hiljaks. Kahepeale saime vaid kilokese sügavkülma. Ja tõsiselt nörritas vaatepilt vananenud, ussitanud ja upakile vajunud hobuheinikutest seal islandi samblikus ja liivas. Oleks me eelmine nädalavahetus läinud, siis poleks jaksanud neid ära korjata! Oleks purgid ja potid saanud pilgeni. Umbes nagu aastal 2010, mil seenepuhastamine mind juba üsna mõtlikuks tegi:

Siiski tirisime koju kolm keskmist korvitäit seeni, kilo hobukaid ja kilo lehterkukekaid läks pärast puhastamist ja panni sügavkülma, kolm pooleliitrist purgitäit sain lehterkukekaid omas mahlas ja ühe purgitäie marineeritud limavöödikuid Heleni rõõmuks (need tema suured lemmikud). Mõned tulevased purgitäied männiriisikaid ligunevad teises vees õues, homme on aeg nad kupatada ja edasi vaadata, kuhu ma nad panen ja mis ma teen.
Tahaks veel minna triibuliste heinikute järele, kuigi mul on kahtlane tunne, et nende aeg võib samuti juba läbi olla. On hilisemad seened küll, kuid siiski umbes samaaegsed hobuheinikutega. Ja sügis- ning oliiv-limanutte võiks veel saada, ja suits-kollanutte kah. Siis mu hing oleks selleks hooajaks päris rahul.
Ahnus, mis muud.

Täna olime ema juures, seal käis õunamahlaaktsioon. Jäime hiljaks, kurb ja kahju, oleksin tahtnud abiks olla, aga Ott ei jõudnud oma homset Päevalehe-koomiksit kuidagi valmis. Igatahes kui kord sinna saime, siis sain ennast vähemalt osaliselt rehabiliteerida, aidates pesta ja purustada viimast pressitäit. Õnneks olevat neid pressitäisi olnudki ainult neli, õunu see aasta oli vähevõitu. Ott küttis sauna, olime.

Aga õhtul kodus pressisin ma lõpuks ka selle teise paari untsuläinud sõrmedega kirimikke ära ja saan nüüd neid ka näidata. Muidugi nüüd on uued sõrmed peale kootud, nagu käib. Need kirimikud on üsna pika randmega, paljudele meeldib, kui randmed on pikad. Need siis ongi sellised. Muster on labakinda muster mingist 40-ndate lõpu Nõukogude Naisest. Täpset aastaarvu kahjuks vaadata ei saa, pool mustrilehte on rotid ära söönud.

Tütar kui kullane kuu

Just nimelt. Kuu aega tagasi sai tüdruk Tartusse viidud ja nüüd lõpuks saabus tema kauaoodatud koduskäimine. Ta ise arvab, et umbes sellise intervalliga kodus käia on kõige mõistlikum, sest eks see nelja ja poole tunnine bussisõit on paras tüütus ning kallis kah. Nii et nüüd liigub mu tütar kooskõlas kuuringiga. Minu emapilk mõtleb talle kohe kuldse kuu kuklasse. Lihtsalt nii tore on teda näha. Pealegi annab tema ilmumine taas üle pika aja põhjust kooki küpsetada!
Tegelikult on kuulõpuliselt kiire tööasjadega. Üks “Suletud uste” lugu saab veel täna valmis, jäänud on kakskümmend lehekülge seda asja ümber panna. Õhtuks saab tehtud. Lugu räägib teismelisest noorest emast, kes ei saa kuidagi aru, et ta on nüüd ema, mitte vaba ja vallatu teismeline tüdruk.
OOtan “Saladuste” järgmise hooaja kinnitust – et kas siis tellitakse veel järgminegi hooaeg või ei. Nad seal telekanalis reitingute pealt vaatavad. Aga et me sel hooajal oleme “Saladustega” TOP 10 telesaadete hulgast välja kukkunud, siis ma ei julge midagi ennustada. Kuu lõpuks lubati otsustada, see ongi ju praegu käes, aga vastusest pole ikka kippu ega kõppu veel.
Pagan, minul sõltub sellest sissetulek – see oluline osa stabiilsest sissetulekust, mida mul hädasti vaja on. Vaadake “Saladusi” ja tõstke reitingut! See on tore sari, ja ma mõtlen seda täitsa tõsiselt. Ise vaatan vanu osi ja kiidan sisimas ennast ja režissööre. Hästi tehtud asi. Iseasi on muidugi see, et teemadering ja formaat iseenesest ei pruugi paljudele meeldida.
Aga siis on mul augustikuistest kudimistest veel ühed sokid näitamata. Jälle ühed, mis siksaktriibukiiksust kantud. Kootud neist peaaegu et kõige väiksematest lõngalõpukeradest… ja kokku on neis sokkides 9 värvi. Need saab endale kindlasti keegi väga eriline inimene.

Ühed õnnetud kirimikud

Kirjutasin siin hiljuti, et kudusin kaks paari kirisõrmikuid hajameelsusest rämedate anatoomiliste vigadega ja siis pidin mõlemal kõik sõrmed pealt ära harutama ja uuesti tegema. Üks paar on nüüd korda tehtud. Laba muster on pärit ühest ennesõjaaegsest Taluperenaisest (aastast 1936), mõeldud labakinnastele või vestile.
Pakun siikohal välja lühendsõna kirisõrmikute tarvis – kirimikud.
Kirikindaid mulle jällegi eriti kududa ei meeldi, liiga lihtne on. Pealegi labakuid vist enam väga palju ei kantagi. Kui, siis eriti külmade talveilmadega. Mina ise eelistan küll iga kell just kirimikke. Kusjuures, pange tähele – talvisi temperatuure silmas pidades on minu meelest tark teha just eriti sõrmed kirjadega, sest ega käsi ju labast külmetama hakka, ikka sõrmedest.
Olen taolise ülesehitusega kirimikke kudunud oma elus umbes 10 paari: ühed endale, ühed Marile, kahed Otile, siis veel Ivarile, Kristelile, Tarmole, oma emale… ja kellelegi nagu veel, aga enam ei mäleta. Ah jaa, ühed tegin Annikale, aga need olid teiselaadsed, alt narmastega, õhemad ja ilma sõrmekirjadeta.
Kellele see paar läheb, seda ma veel ei tea.

Suurpuhastus mu kodus jäi stoppama, kui töötoani jõudsin – sel põhjusel, et töötoas on vaja praegu kuu lõpus ikkagi pigem tööd teha. Miski valemiga tuleks nädala lõpuks veel kahe “Suletud uste” looga kuidagi lõpuni jõuda. Ma ei kujuta päris hästi veel ette, kuidas. Aga pooleliolev lugu on õnneks üsna huvitav, räägib nimelt ühe hullunud lemmikloomaarmastaja perekonnaaelust. Me kõik teame selliseid kassitädisid, kes oma kümnete kiisude poputamise kõrval unustavad ära, et neil on naabrid.. ja isegi vahel mees ja lapsed.

Septembri lugu veel polegi

Ma pean küll enne õhtut veel esmaspäevase arvamusloo ära kirjutama, aga enne ei saa jagamata jätta septembrikuu laulu:

Sekeldamist on täna küll, õhtul on kultras Klotsi sünnipäevakontsert, millega me kogume ühtlasi raha Gunnari kuju püstitamiseks. Peaksin helistama Aitale ja kuulama seda korjandusasja, kas tal on karpe või midagi, ja kuidas me teeme selle piletimüügi. Võib-olla ma pean ise seal ukse taga istuma hoopis. Plikat ka ei saa enam orjastada, ta on turvaliselt Tartus. Nagu ma olen aru saanud, läheb tal seal hästi ja rahulolevalt.
Aga mina avastasin eile, et oma tuhinas üksteise otsa kaks paari kirisõrmikuid kududa olin teinud mõlemale paarile sisse väga olulise inimese anatoomiat puudutava vea. See on liiga piinlik, et seda siia kirja panna. Nagu ma poleks kunagi enne sõrmikuid kudunudki, päh. Ma ei saa aru, kuidas see minuga võis juhtuda. Igatahes nüüd mul on kahel paaril vaja sõrmed otsast ära harutada ja uuesti kududa. Nii nagu inimese käsi loodud.
Hämmastav, milline tola ma võin olla.
Ja mina juba lootsin, et valmis ja nüüd pildistan üles ja kekutan natuke blogis. Uhkus ajab upakile. Ma pean selle omale pealuusse raiuma. Koos teadmisega, kuidas inimese käsi ehitatud on.

Ah jaa, see paar nädalat tagasi mainitud arvamuslugu kuueaastaste koolimineku teemal ilmus tänases Õpetajate Lehes.

Minu esimene haapsalu sall

Siis minu enda tehtud esimene haapsalu sall on selline. See, mis tegelikult juba mitu nädalat tagasi valmis sai, aga seejärel kaua-kaua söögitoa suure laua peal nööpnõelte all venituses oli… mida ma ei viitsinud lahti nokkida. No täna siis tegin selle ära ja pildistasin ta põisenela peal üles. Muide, pitsi ääresilmused on kah veel vardaga lahti venitamata – alles praegu tuli meelde, et seda on ju ka vaja teha. Eks õhtul…
Sall on apelsinikarva ja vahtralehekirjaga. Kudusin ja kirusin ennast – esimeseks salliks oskasin ikka hea keerulise kirja valida. Aga see tundus lõnga sooja sügisese oranži värviga nii hästi sobivat.
Vigu on. Tahtsin teha ta laiema, kui harilikult need sallid käivad, aga siis avastasin, et pikkus hakkab kannatama lõnga lõppemisohu tõttu. Äärepits sai ka sellesama pärast liiga kitsuke. Ja sall tervikuna on traditsioonilistest proportsioonidest väljas. Mõõdud said 80 x 160 cm.
Nuppudega pole ma ka veel päris sina peal, millegipärast ei tule mul need tihked ja tugevad numpsud, vaid sellised pehmed. Aga ehk ma õpin veel. See mul ju alles esimene haapsalu sall teha, kuigi pitsi olen ma varem kudunud küll, kordi.

Eile käisime seenel ka. Pikk käik ei olnud, sest tööd oli vaja teha ja kodust välja saime alles viiest. Nii et metsas olime umbes poolteist tundi ja saime Otiga kahepeale umbes kolmveerand suure korvi täit peamiselt kitsemampleid, aga ka umbes kausitäie kasepuravikke, lehmatatikuid, limavöödikuid, ebavöödikuid, kaseriisikaid ja magedat pilvikut. Pilt oli üsna nadi, seeni oli selles kohas üsna vähe, aga mujale me enam vaatama ei hakanud, sest pimedaks hakkas kiskuma.
Igatahes saime eile suure kausitäie segaseenekastet kartulipudru kõrvale, karbitäie kitsekaid sügavkülma ja kaks purgitäit kitsekaid meemarinaadis. (Mesi käitub kitsemamplite maheda maitsega paremini kui valge suhkruga tehtud marinaad. Muidu kuskilt just lugesin, et kitsekaid üldse marineerida ei soovitatagi, aga meega läheb korda hästi. Olen aastaid nii teinud ja see on paljude meie külaliste ja meie endagi lemmik. Marineerida on hea neid päris noori numpse koos jalaga, neid, mis samblast end alles välja upitavad… mõne meelest näeb see purgis küll sutsu siivutu välja, aga roppudest naljadest hoolimata on tegemist väga maitsva kraamiga.)

Tõlgin järjekordset “Suletud uste” osa, kus abielunaine ja kahe lapse ema oma mehe ja lapsed kuritegelikku hooletusse jätab. Ei midagi meeliülendavat, aga noh, selles formaadis… Vaatasin eilset osa seentega möllamise kõrvale, seda, kus 16-aastane poiss hirmsasti ühe kahtlase minevikuga tüdrukuga abielluda tahtis, ja nentisin, et kui ise selle sarja juures ei töötaks, siis ilmselt ei vaataks. Eile torkas ka kuidagi väga kangesti silma, et rolle mängivad ikkagi ilma ettevalmistuseta inimesed (elukutselisi tuntud näitlejaid sarja õigusi valdav Saksa pool kasutada ei luba). Aga mis sest ikka, reiting pidavat olema OK ja kevadeks telliti järgmine hooaeg, nii et kuni raha makstakse, sobib mulle seda tõlkida/adapteerida küll.

Kompensatoorne tegevus

Ma olen pikka aega tahtnud vabandada aiahuviliste blogilugejate ees sellepärast, et sel suvel ma oma aiaasjadest kirjutanud ei olegi, kohe üldse. Polegi midagi kirjutada olnud, on ainult põdemine ja südamevalu ja rahulolematus. Kõik on liiga valmis, midagi kuhugi rohkem istutada ei mahu, veelgi enam – ainus aiategevus on taimede ärapäästmine üksteise, umbrohu ning tigude eest. Ärapäästmine on aga ajutine, päris päästmine oleks praegustes oludes võimatu missioon – ma peaksin umbes kolmandiku oma püsikutest hoopis välja kaevama ja aiast ära toimetama. Ja ma ei raatsi seda teha.
Kõige koledam on, et siis ma vahin seda džunglit ja kustutan muudkui tulekahju ja süda ei ole ikka rahul. Tahaks ära, kusagile, kus on ruumi ja õhku. Kus ma saaksin juurde kaevata peenraid ja taimekooslusi ümber mängida ja leiutada ja istutada ja koguda ja uurida ja nii edasi. Meie tulevases Tartu-kandi kodus nii ongi. Aga siin ei ole, ja see teeb mu tuju nii pahaks, et siis ma ei taha seda kõike enam siin vaadatagi.
Kevadest saadik on pottides üks väljakaevatud noorem roniroos ja Tellmanni kuslapuu lapsuke, kes suvega on tugevalt kosunud ja veel seda, teist ning kolmandat. Kuhu nad talveks kaevata? Istutamiskohta neile ei ole, kaevasin nad välja just sellesama pärast – neil polnud õiget ruumi. Ikka veel ei ole. Kas ma võiks nad talveks koos pottidega kasvuhoonesse kaevata ja katta pappkastidega? Et kui äkki jumal annab ja tuleb kolimine, siis võtan nad pottidega ja…
Ühesõnaga, ma olen seisus, kus ma ei tea enam, mida teha, ja siis ma parem ei teegi midagi. Mis masendab muidugi omasoodu.

Nii et sel suvel olen ma ebatavaliselt palju kudunud. Ilmselt siis kompensatsiooniks. Et suuta ignoreerida ummistust mu aias ja surnud seisu muudes ettevõtmistes. Vist. Valmis on saanud kaks kudupitsipluusi, mis pildistamiseks eeldavad, et ma leian sobiva kanga ja õmblen neile voodri. Siis tegin ühe apelsinikarva haapsalu salli, mis nädal aega juba söögitoa laua peal nööpnõeltega venituses on, sest raami mul pole. Käin mööda ja mõtlen hommikul ja õhtul, et peaks ta lahti võtma ja üles pildistama ja et sai ikka ilus küll, aga see nööpnõelte äranokkimine iga sakikese otsast tundub väga hirmsa tööna. Ma ei saa aru, kuidas ma viitsisin selle sinna niimoodi kinni panna.
Aga lihtne oli pildistada sokke. Neid olen kudunud nüüd päris palju, aga osa neist on pildistamata ära kingitud. Minu sellekevadine kiiks olid siksakitriibulised sokid, umbes sellised:


See on selline pitsilisem variant õhksilmade ja kokkukudumistega. Aga meeste variandi siksaksokkidest leiutasin ma ka, see käis ületõstetevate silmuste, paremipidiste ja pahempidistega. Kahjuks pildistanud ma neid ei ole, need sokid sai Tom endale. Aga siintoodud naiselikust variandist ühed tegin kevade poole veel, need olid roheliste ja kollaste toonidega ja need sai mu täditütar sünnipäevaks.

Siis tegin ühed ühevärvilised väikese numbri naistesokid enda ja oma tütre jala järgi. Nii, nagu mulle meeldib teha – laia portega ja (pits)koekirjalised.

Ees ja taga jookseb kena väike palmik.

Foto peal on nad küll minu jalas (korraks, pildistamiseks), aga tütar tahtis neid endale, nii et edaspidi võib neid siis tema jalas näha.
Ah jaa – kõik sokid koon nüüd kaks korraga ja ringvarrastel. Vilumuse sugenedes läheb see tõesti märksa kiiremini kui nelja varda peal.

Muide, heegeldatud värviline pits, mis viimasel fotol soki kohalt paistab, kuulub mu pruuni villase seeliku külge, mis algupärasest olekust ühe õnnetu pesepesu käigus tunduvalt lühemaks läks, ja siis ma heegeldasin talle villasest laia pitsi alla. Sarnased heegeldatud ribad on ülevalpool seeliku peal ka. See seelik on mul seljas praegu. Kui see nüüd pesus on ära käinud, siis kindlasti pildistan ka selle seeliku üles. Olin jah juba unustanud, et selle tuunimise kah tegin.

Tööd muidugi teen omasoodu, kuigi vahepeal hakkas lootus juba kaduma, et sellest veel kunagi midagi kasu võiks olla. Mitu teenimisvõimalust tõotanud projekti, mille kallal töötasin, on surnud seisus. Võib-olla isegi läbi kukkunud. Meeleolu muidugi vastav. Aga ei taha viriseda ja paha asja kasvatada, rohkem ei kurda. Tegelen endaga. Tegelen ja teen. Ühekorra keerab see elu jälle nina ülespoole. Muidu ei ole lihtsalt aus.
Pealegi sain leppe teha kord nädalas Läänlasesse arvamuslugu. Midagi reaalset. Reaalne raha järgmise kuu alguses peo peale.
Kaks esmaspäeva on mu lugu seal juba ilmunud: noorte perekonnahoiakutest ja poliitilise tahte ning teaduse põrkumisest. Esimese loo võttis Läänlasest üle Maaleht, teise Eesti Päevaleht.
Õpetajate Lehte kirjutasin ka selle kuueaastaste loo valmis, see ilmub 21. septembri numbris.
Nii ta praegu on jah. Nii tasapisi.
Ja Ott teeb nüüd karikatuuri Rootsi Eesti Päevalehele kord nädalas.
Eks ta tasapisi ikka lähe, jah.

Midagi meelelahutuslikku siiski kah:

KUMMIKUD

JALAS KUMMIK KUMMINE
JA OLEMINE TUMMINE.
EI LÄHE SEAL SEES MÄRJAKS JALG,
KUI TAEVAST VOOLAB VIHMAVALG
JA SÜGIS HÜÜAB: OLEN SIIN,
KUID KOLE MA
EI OLEGI,
KUI JALAS KUMMIK KUMMINE
JA OLEMINE TUMMINE.

« Older entries Newer entries »