Ma olen mitu aastat mööda laia maailma internetikaubandust jahtinud puuvillaseid triibulisi sukkpükse. Eelmine aasta leidsin ühe Tšehhi koha, aga need tegid ainult väikseid numbreid, ilmselgelt sellistele uljastele hilisteismelistele. Aga nüüd leidsin ühe Itaalia sukafirma, mis pakub ka suuremaid numbreid. Nii ma olengi nüüd uhke ja õnnelik täiesti triibuliste sukkpükste omanik. Ja ma hakkan nüüd peale retuuside jälle hoopis rohkem seelikuid kandma.
Tegelikult nende mitme otsinguaasta jooksul tekkis mul korduvalt küsimus, miks naistele toodetakse peaaegu ainult naiselikke ja edevaid või siis täiesti mittemidagiütlevaid ja ilmetuid sukkpükse. Et miks seostub naiselikkus just sellise pitsi-läbikumavuse-õhulisuse-lillelisuse või siis vastupidiselt igava vanamutlusega, aga ei seostu mängulisuse, nalja ega natukese tsirkusega. Kas pole seegi mingi naistele omistatud rolliootus.
Muide, kõrvale põigates, nägin mõned päevad tagasi Viasat History kanalilt ühte üüratult huvitavat dokfilmi soorollidest ajaloos. See tugines päris tänapäevase arheoloogia vahenditega tehtud analüüsidele, mille valguses vaadati üle vanu leide, näiteks nüüdsel ajal võimaldab säilmete DNA-testimine sajaprotsendilise kindlusega määrata leitud kontide kunagise omaniku soo ning hammaste isotoopanalüüs tolle päritolu ning toidulaua. Selle kõrval kasutati analüüsides ka muid, esemelisi leide ja väljakaevatud matuseid jne, igatahes välja koorus ülimalt põnev lugu soorollide muutumisest ajas.
Nende analüüs lubab igatahes väita, et terve pika kiviaja vältel olid mehed ja naised oma staatuselt üsna võrdsel positsioonil, aga naised natukene kõrgemal – vastupidiselt vanema ajalookäsitluse veendumustele käinud jahil siiski nii naised kui mehed koos. Vanu kaljujoonistusi uute võimaluste ja vahenditega analüüsides jõuti järeldusele, et ka nende autoriteks on olnud nii mehed kui naised, sest neid jooniseid signeerinud käejälgede hulgas oli nii naiste kui meeste käejälgi umbes võrdselt. (See sooline määratlemine tugines tänapäevasele teadmisele naiste- ja meesterahva labakäe proportsioonide erinevusest, umbes nagu kolju ja vaagnaluu vormgi on naistel ja meestel veidi erinev.) Pigem järeldati vanade arheoloogiliste leidude põhjal, et naiste staatus oli meeste omast isegi kõrgem, sest kiviajast pärit arheoloogiliste kunstiliste leidude hulgas on hulganisti naisekujukesi, kõik need prisked Veenused näiteks.
Muudatus tulnud alles pronksiajal koos põllumajanduse algusega, mil inimesed jäid paikseks ja oluliseks muutus omand, maa ning selle kaitsmine, algas sõdade ajastu. Tolle aja ja väga paljude järgnevategi sajandite sõda tähendas eelkõige lähivõitlust, milles suuremd šansid on suuremal füüsilisel jõul, ja nõnda hakkasid meeste aktsiad kiiresti tõusma. Peagi oli nende ühiskondlik positsioon domineeriv, ja sellest annavad tunnistust tollest ajast alates leitud luustike hammaste isotoopanalüüsid (milles nähtub, kuidas meeste toidulaud muutus selgelt paremaks ja mitmekesisemaks kui naiste oma) ja hauapanused (nende olemasolu üldse, hulk ja väärtus).
Keskajal olevat see sooline eristamine jõudnud haripunkti ja selleks ajaks ja veel ka keskaja jooksul jäänud naised meestest väga tuntavalt ka kasvus lühemaks ning luustikust hapramaks (kui kiviajal see vahe ei olnud nii märgatav) – seegi seletatav pikaaegse toitumiserinevusega.
See kõik oli pööraselt huvitav, ja kui ma nagunii olen selliste pigem feministlike vaadetega, siis minu jaoks paigutas see analüüs paljud asjad õigetele kohtadele, pakkus seletust nii paljule. Ning ma mõtlen siit veel edasi – kõik see ei olnud ju tegelikult kellegi süü, vaid erinevad ajalooetapid määrasid lihtsalt oma võimaluste ja oma tingimustega erinevate sugude ühiskondliku tähtsuse. Kui ellujäämise seisukohalt muutus kriitiliselt oluliseks testosteroonist tingitud suurema lihasjõu ja võitlusvalmiduse olemasolu, siis oli täiesti loomulik, et meeste staatus tõusis kõrgemaks.
Ja selle info valguses ei ole minu meelest üldse imelik, et naisliikumine maailmas algas 19. sajandil, kui sõda peeti juba valdavalt tulirelvade abil ning ühiskondlik seadusandlus reguleeris paljusid eluaspekte. Sealt alates järjest enam ei eelda edukas sõjapidamine enam toorest lihasjõudu lähivõitluses, ja veelgi enam nüüd, massihävitusrelvade ajastul. Selles mõttes on feminismi ja naisõigusluse levik ka ajaloolises perspektiivis täiesti loogiline areng. Ilmselt jõuamegi mõnesaja aasta jooksul “tagasi” sugude võrdsuse juurde, kus ühel poolel ei ole teise poole kõrval ellujäämise kohapealt enam määravat tähtsust ja seega ka vajadust teda mingile oma kujutlusele või eelarvamusele või stereotüübile vastavas rollis hoida.
See viimane lõik oli muidugi juba puhtalt minu enda edasiarendus, seda selles dokus enam ei olnud. Lihtsalt mina siin oma triibulistes sukkpükstes mõtlen, et miks nii laialt arvatakse, et naised peavad olema naiselikud ja õhulised ja kaunid, mitte lapsikud ja naljakad. Mina eelistan küll seda teist varianti.
Veider postitus tuli täna. Aga et lumi tuli jälle maha, siis aiajuttu nagu eriti polegi rääkida.
Aidi Vallik avalikult 