Näidendite maailm

Veetsin kolm võimsat päeva Teatriliidu puhkemajas põhjarannikul, kus Kirjanike Liidu ja Teatriliidu koostöös toimus lavastajate ja dramaturgide suvekool, täis loenguid, töötubasid, analüüse, arutelusid, kontaktide loomist/vahetamist ja lõbusat ajaveetmist.

Teatriliidu puhkemaja.jpg

Ma olen ülirahul, et lasin Malinil end sinna kaasa meelitada (sest ma ju alguses üldse ei olnud vaimustuses sellest plaanist ega tahtnud lasta end oma introvertsest maailmast välja tirida). Kõige, mida ma võisin sealt saada, ma ka sain. Ning uut tuhinat, uut inspiratsiooni ning uut õhinat ennast hoopis rohkem proovile panna selles valdkonnas, kus mul senimaani kogemusi napib – lavadramaturgias.

Jõudsin koju eile õhtul kella üheksa ajal puruväsinuna, sõitsime enamiku teed pika äiksesefrondi all, mis tähendas teele lennanud oksi ja asfaldile murdunud puud, mis võttis meie tempo mõistagi oluliselt aeglasemaks, kui see muidu oleks olnud, ja vihm-vihm-vihm.

Ka meil kodus oli olnud ilmselgelt kõva sadu, sest sissesõidutee lainetas lombina. Mida ta muidu vihmaga eriti kunagi meie aja jooksul teinud ei ole.

Pea on ideid täis. Igast suunast, kuhu vaatan, vahib näidend vastu. Mul läheks nende kirjapanekuks ilmselt tervet kirjutajate brigaadi vaja, aga katsuks esialgu tagasihoidlikult ühegagi maha saada. Sellega näiteks, mille ma täna hommikul terrassil hommikuse kohvi ja sigarettide kõrval kahe tunniga algusest lõpuni valmis kavandasin. Kuigi tegelikult peaksin ma hoopis Mauruse lugemikuga edasi tegelema.

Aga ei, praegu ei saa. Ma kõigepealt siiski kirjutan selle näidendi ära.

Teatriliidu puhkemaja ümber on imeline põhjaranniku männimets ja õues väga noor haljastus. Sellised kujud on seal ka. Mulle tundub, et lavastajad ja näitlejad ise on vist kätt proovinud.

kujud.jpg

Ah jaa, kodu poole sõitma hakates põikasime kahe äikesehoo vahepeal Haljalasse sisse, et vaadata nende ilusat vana kirikukompleksi. Kirik pärineb 14. sajandist ja on kaheksatahulise torniga. Kahjuks näib väga kehvas olukorras ja õnnetu.

Haljala kirik.jpg

Haljala kompleks1.jpg

Haljala kompleks.jpg

Täna niisiis tegelen veel enese kokkukorjamise ja näidendiplaanidega, aiale viskasin hommikul vaid lühikese pilgu peale. Homme tuleb seal asi tõsisemalt käsile võtta, sest ära korjamist ootavad sellised põldoad.

oad.jpg

Sort ‘Windsor White’ või ‘Windsor Belyi’ või veel kuidagi kolmandat moodi, olenevalt seemnete tootjamaast. Ma ütlen, need on hiigelsuured.

Veidi hiljem:

Unustasin ennist kirjutada, et mu kojusaabumise päeval tõi Kõssa eriti kummalise jahisaagi: pardi.

Kahjuks jäi see kurioosum pildistamata, sest part elas ja oli nähtavate vigastusteta, mistõttu oli pildistamise asemel esmatähtis see õnnetu lind meie kassi käest kätte saada ja tiigi peale tagasi toimetada.

Kolumn, mille viide kuhugi ei vii

Olen kuidagi jälle oma igapäevase töö käigus suutnud k…a sipelgapessa. Tegijal juhtub vahel tõesti. See on okei. Aga okei ei ole see, et paberlehest on välja võetud lihtsalt üksikud laused, ülejäänud sisu pealiskaudselt refereeritud, ja viidatud lingiga Lääne Elu veebiküljele – kus aga elektroonilisel kujul seda kolumni ei ole. Muide, see ka ei ole okei, et 10. kuupäeval kirjutatud lugu pannakse lehte alles 20. kuupäeval … ja et seda ei panda veebi üles, kui miskis üleriigilises ajakirjanduses selle kohapealt poleemika lahti läheb.

Ma räägin sellest asjakesest siin. Aga selles loos sisaldvat linki pole mõtet torkida, sellest ei saa te midagi. Ma parem kopeerin selle kolumni siia kogu täiega, nii nagu ta mul kirjutatud oli. Ning pärast selle lõppu tahan ma veel midagi selle täienduseks ütelda, vahepealse 10 päeva jooksul toimunud sündmuste valguses.

 

Presidentuuri sisu või sisutus

Aidi Vallik

 

Meie president näikse ühiskonnas mängivat nüüd üpris ootamatut rolli ja äratab sedamoodi kahtlemata huvi … ning palju vastakaid arvamusi. Peale selle võivad tema otsused ja toimimislaad juhatada meie ühiskonna sootuks presidentuuri rolli ümbermõtestamisele.

Vast esimene hämmeldus saabus seoses proua Kaljulaidi loobumisega kiriklikust ametisseõnnistamisest. Kiriklikud ringkonnad olid eufemistlikult öeldes jahmunud. Ateistlikku maailmavaadet kandvat inimesed aga tervitasid seda otsust peaaegu vaimustusega. Minule tundus kummaline, et president, kes vaid mõni nädal varem oli sõnastanud oma eesmärgi rahva ühendamise kohta, otsustas hoopistükkis midagi sellist, mis ei ühendanud ega lähendanud kedagi ega midagi, vaid hoopis vastupidi: solvas sügavalt ühtesid ja vaimustas teisi, lisades sellega tublid pintsitõmbed meie niigi juurdunud ärapanemise peisaažile.

Ning nüüd see Pätsi-teema. Ma aktsepteeriksin täiesti mõne eraisiku arvamust, kelle meelest meie riigi esimene president ausammast ei vääriks. Mis siis, et ma poleks sellega nõus. Õigus asjast midagi arvata on kahtlemata igal inimesel – senikaua, kuni ta esindabki vaid iseenda sõltumatut arvamust. President aga ei ole sõltumatu: tema arvamusavaldused kehtivad üldistuste ja sümbolitena.

Konkreetsel juhul tekkiv üldistus on see, et kui me nüüdne president keeldub avamast meie omariikluse ühe looja, Päästekomitee kolmiku liikme ja meie ajaloo kõige esimese presidendi monumenti, siis peab ta järelikult meie omariikluse saavutamist ja olemasolu tühiseks ning iseenesestmõistetavaks. Rääkimata sellest, et tema arvamusavaldus näitab elementaarse lugupidamise puudumist, respekti defitsiiti, ajaloo mittemõistmist ja teatavat desorienteeritust presidendi rollimudelis üleüldse.

Me ei tohi hinnata ajaloolisi presidente tänapäevaste mõõdupuude järgi. Kuid meediasse jõudnud ütluste kohaselt just seda Kaljulaid teeb. Täna, 21. sajandil, kui terve valge maailma arusaam demokraatiast on tollest ajast 80 – 90 aastat edasi arenenud, on rumalus eeldada, et Konstantin Päts oleks pidanud 1930.–40. aastatel valitsema tänapäevase demokraatiakoodeksi järgi. Ei tasu unustada, et nimetatud ajastut Euroopas iseloomustas üleüldse autoritaarsuse esiletõus paljudes riikides: Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Portugalis, Poolas, Leedus … Demokraatiad tegid diktatuuridega varmalt koostööd eriti millegi üle imestamata. Sellisel foonil valitses ka Päts, sellistest üldistest hoiakutest võrsusid tema otsused, mida me tänapäeval muidugi enam heaks ei kiida, aga mis ka ei tühista mitte kuidagi tema teeneid Eesti riigi rajamisel, diplomaatiliste suhete sisseseadmisel ja nii edasi.

Veelgi enam. Kui nüüd mõneti tagasi pöörduda Kaljulaidi loobumise juurde kiriklikust ametisseõnnistamisest, siis koos Pätsi-juhtumiga viib see vägisi mõtted selleni, kuidas ja millisena mõtestab Kaljulaid presidendi rolli ühiskonnas üldse. Me kõik teame, et presidentuur on tänapäeval siiski üdini sümboolne, eelkõige tähendust kandev amet, millega ei kaasne ju tegelikku riigijuhtimist (kui tõesti võimalikud sõjaolukorrad hetkel kõrvale jätta). President on sümbol ilma erilise praktilise tähenduseta. Presidentuur seisneb otsata hulgal sümboolse tähendusega aktides, nagu kõik need kohtumised, lindilõikamised ja muud tseremooniad. Presidentuuriga käivad kaasas ja kannavad ühist tähendust ka kõik need rituaalid, mida oleme harjunud ootama ja jälgima. Need on selle sümboli osa.

Nüüd on meil president, kes on asunud ise seda sümbolit lammutama. Võimalik, et tal õnnestub presidentuur täita siis mingi uue sisuga, anda sellele mingi uus tähendus, uus tugev sümboolne jõud. Aga ma ei näe seda praegu veel. Ma vaatan hetkel meie presidenti, ja ma ei näe presidenti. Näen lihtsalt sümpaatset intelligentset daami, kes justkui ei mõistaks, misjaoks, kus ja mis rollis ta on.

Nii, ja nüüd need paar sõna (või lauset) tänase seisuga. Vast päevake pärast selle kolumni kirjutamist ja ärasaatmist tulvas ajakirjandusse uudislugusid sellest, kuidas president Kaljulaid sirge seljaga loobus Villa Libertyst kui uuest presidendiresidentsist.  Öeldes, et tema elab Nõmmel ja temal pole eraldi residentsi vaja ja tema pärast seda Villa Libertyt renoveerima hakkama ei pea. Okei. Temal isiklikult pole vaja. Selge. Mul ka ei oleks.

Aga. Kersti Kaljulaid ei ole ometi Eesti viimane president? Või on? Eeldada võib siiski, et peale tema ikka veel mõni tuleb. Ja et presidendi kõrgeid riikliku tähtsusega külalisi on kombeks majutada mitte hotellides, vaid presidentuurile kui ametkonnale kuuluvas residentsis, see on ka maailmas väljakujunenud tava. Kaljulaidi puhul siis kus? Nõmme eramus?

Kui Villa Libertyst üldse selles kontekstis rääkima hakati, toodi argumendiks, et Kadrioru loss ei ole presidendiresidentsiks ja kõrgete väliskülaliste majutamiseks õige koht, sest hõlmab ka ametiruume, kontoriruume, ja asub keset väga avalikku ala (mis tähendab ju privaatsus- ja turvaprobleeme). Vabaõhumuuseum nõustus Villa Liberty võõrandamisega riigile (Riigi Kinnisvara AS-le) just neil kahel tingimusel: et see renoveeritakse ja et sinna tuleb presidentide residents. Võõrandamine toimus. Villa kuulub nüüd RKAS-le. Aga edasi? Kui Kaljulaid sellest loobus, siis see tähendab, et residentsi sinna ei tule, samas kui renoveerimiseks vajalikud vahendid on juba eelarvesse kantud. Kas ei juhtu nüüd mitte see, et Villa Libertyt ei anta mitte vaguralt ja viisakalt Vabaõhumuuseumile tagasi, vaid siiski renoveeritakse riigi rahadega RKAS-i poolt ning seejärel mida tehakse? Õigus. Müüakse maha. Kellele? Keegi ei tea.

See on see ahel, mis järgneb president Kaljulaidi viimasele otsusele. Ja see ei ole presidendile kohane.

Oma kolumnis ma räägingi sellest, et praegune president teeb oma otsuseid oma isiklikust seisukohast, mitte riigimehe omast. Teeb otsuseid nii, nagu need oleksid eraisiku otsused. nagu ta otsustaks vaid oma isiklikku ellu ja südametunnistusse puutuvat. See on kehv variant, ja see on ühtlasi ka põhjus, miks ma presidenti ei näe.

Kuid samas: võib-olla õnnestub tal tõesti ajapikku täita presidendi sümbol ja roll täiesti uue sisuga. Ei tea.

 

 

Niimoodi siin vahepeal

Vaatasin siin, et kultuuriministri teema kohta on jälle hunnik linke kogunenud, dokumenteerimise huvides võiks vahepeal need kiirkorras üles panna.
Ajakirjandus juba oletas tükk maad enne, et Urve Tiidus saab uueks kultuuriministriks, ja saigi. Ma ei oska temast mitte midagi ette arvata, oma olemuselt oli ta ju “Kahekõne” saates väga sümpaatne ja tema renomee kohta pole ma ka kuulnud ei head ega halba. Ja räägib ta ka sellist… ikka päris inimese juttu. Erinevalt paljudest juhtivatest reformierakondlastest.
Eesti Ekspress kaevas välja Sirbi-skandaaliga rööbiti toimunud kinnisvarajama.
Ugalas tahetakse Kasterpalust lahti saada. Ma ei tea ega oska isegi arvata, mis selle loo ja rahulolematuse taustaks on, nii et ma parem ei hakka oletama, las tuleb rohkem infot.
Kasterpaluga oli mul mõni aasta tagasi üks naljakas juhtumus, kui me linnapea vastuvõtul triivisime teineteist šampuseklaasikesega tervitama ja me mõlemad ütlesime teineteisele esimese asjana korraga: “Tunnista üles, et sina oledki Eleonora Berg!”
Ju meie mõlema kahtlus lähtus sellest, et see “Pilvede all” ja Risti grupp lihtsalt PEAB tegijate kaudu kuidagi Läänemaaga seotud olema… ja keda sa siinkandis teist ikka stsenarismuses süüdistad.
Katrin Seppel kirjutas ilusa arvamusloo kultuuriinimeste tasustamisest, vastuseks järjekordse tarkpea veendumusele, et kõikidele olevat rikkuse saavutamine ühtviisi vaid kättevõtmise küsimus või umbes nii. (Minu arust on see viimane üks kummaline arvamus olukorras, kus Tallinnast ja Harjumaalt väljaspool on täiskohaga töötavate ja väga vajalikke ameteid pidavate inimeste keskmine palk 300 – 400 eurot kätte. Kas meil ei ole siis hooldustöötajaid ja kingseppi ja koristajaid jne vaja või? Keegi peab ju neid ameteid ka pidama. Selle asemel, et inimesi süüdistada, et nad neid madalalt tasustatavaid ameteid peavad ja seetõttu ikka vaesuses rapsivad, peaks võib-olla püsivamalt tegelema küsimusega, kuidas jõuda meie riigimajandusega ükskord sinnamaani, et täiskohaga töötavad inimesed ka väljaspool Tallinna sellist palka võiksid saada, millega lausvaesus kodunurgas ei kükitaks.)

Aga muidu läheb ju hästi. Mul endal. Ühed täna saabunud uudised tegid tuju iseäranis heaks ja südame soojaks — uudised, kuidas ühel teisel ja väga toredal ja targal inimesel ka hästi läheb.

Süveneb paanika…

… et kas meie “Roosi ja emmega”, mis ülehomme trükikojas peaks valmima, on ikka kõik korras.

Miks ei peaks, aga… vahepealsed paar aastat on mu väga araks vemmeldanud. Rasked aastad on olnud, eks nad mingis mõttes karastasid ja ehk isegi õilistasid veidike (kui lugeda õilistamiseks suurenenud majandusoskused, upsakuse upakileajamise ja teatavad muutused tõekspidamistes), aga teisest küljest ka rappisid isiksust. Selles mõttes, et nüüd tunnen igasuguseid hirme, mida ma varem ei tundnud.

Aga see hirm läheb ära ja ühel päeval ma julgen jälle lõdva randmega igasuguseid asju teha. Selles mõttes on see “Roosi ja emme” minu enda jaoks väga oluline, märgiline, tähtis. Taas üks raamat peale kolmeaastast pausi. Taas üks ettevõtmine. Lõpuks ometi.

Selline ta tuleb:
Roosi kaas

Kõvad kaaned, 48 lehekülge, Ott on selle lehekülg-leheküljelt ilusaid värvilisi pilte täis joonistanud ja minu 16 viguriga juttu Roosi elust kahekesi oma emmega on seal sees. Trükitähed.
Olen sellest raamatust töö käigus kirjutanud veel selles ja selles postituses, koos tekstinäidistega. Ning Täheke on sel aastal ka kolm lugu sealt ära trükkinud.

Nüüd lõpuks saab see raamatuks. Neli aastat pärast ideed ja esimest versiooni, mille kohta NÜÜD sobiks küll tagantjärele targutada, et ära hõiska enne õhtut. Eks ole.

Kuid muud asjad – Sirbi- teemadel jätkub juttu ikka kauemaks. Anvar Samost jõuab oma pikas ja heas intevjuus Sirbi ja Langi juurest otseteed Reformierakonna poliitikani. Samamoodi Tiina Kangro oma äärmiselt heas arvamusloos.
Sirbi toimetuse tööd pidurdavad lepinguvaidlused (eks ikka need ajutised lepingud, mida Väljataga nüüd koondatutega tulekahju kustutamiseks sõlmida püüab).
Oodati suure huviga seda tänast Langi pidulikku tagasiastumiskõnet, et ei tea, mis sealt nüüd tuleb, aga nagu näha, ei tulnudki sealt eriti midagi. Solvumine ja märterlus vaid. Kõne oma täispikkuses asub siin. Eiki Nestor kommenteerib seda kõnet üsna tabavalt siin (kuigi selles sotside vastu suunatud taktika tahtluses ei ole ma sama kindel).

Peaaegu täiuslik finaal

Ma olen endaga väga rahul. Jõudsin KÕIK eelmise kuu tööd õigeks ajaks valmis ja ära saata, isegi selle raamatukorrektuuri. Hoolimata sellest, et reede õhtul olid veel Ivar ja Liis külas ja ma hetkeks olin mures, kuidas ma laupäeva ennelõunal veel need viimased 50 lehekülge korrektuuri ära loen. Aga lugesin. Ja saatsin parandused ja kõik. Täpselt ja tähtaegselt. Aplaus.
Ning pärast käisime ema juures saunas ja õhtul veel juubelil kah.

Aga sellest töö- ja muust tempost tulenevalt nüüd siin vahepealsetel päevadel postitusi ei olegi. Nagu mul ei õnnestunud ka ühtegi minutit telekat vaadata, kuskil käia või isegi viimast Sirpi hankida ja lugeda. Nii et maailmaga kursisolekul on nüüd hetkel mul küll augud sees… kuigi täna püüdsin neid lappida ja kultuuririndel toimunust ikka taas mingi ülevaade saada.

See SA Kultuurilehe nõukogu neljapäevane suur koosolek andis ühe väga õige tulemuse: neli koondatud töötajat palutakse vähemalt ajutiselt tagasi tööle.
Kuulutati välja ka uus peatoimetaja konkurss ja Väljataga jäi ametisse (mis tekitab minus taas mitte eriti usaldavaid mõtteid, millest ehk kunagi edaspidi, aga üldiseks suunaviiteks sobib ehk see lehelugu kultuuriajakirjanduse tuleviku kohta üldse.)
Arvamuslugudes käib mõtisklemine suurte juhtimisvigade (Neivelt), kultuuririnde vigade ja Sirbi otstarbekuse (keegi reformierakondlane Wesse Allik)  ning Kenderi ambitsioonika isiku üle (Hvostov), Sirbi-draamast kui poliitdraamast kui kunstiteosest (Kelomees) ja kommunikatsioonihäirest (Sinijärv). Sulev Vedler püüab Sirbi-draamat paigutada objektiivsemasse mõõtkavasse Ida-Virumaa õlitehase problemaatika kõrval.
Läinudnädalane “Foorumi” saade pakkus Sirbi-afääri osas päris põnevat väitlust poliitikute vahel.

Ja siis jälle see ERSO…?!? Ma ausalt öeldes ei suuda hetkel ise ka mõista, mis seal õigupoolest sünnib, mul pole olnud aega süveneda. Laupäeval tuli uudis, et Lang sai valitsuselt loa Eesti Kontsert ja ERSO lahti riigistada ja muuta sihtasutusteks, mis alustavad oma tööd sellistena veebruarist. Selle peale edastas Vardo Rumessen meediale Neeme Jäve protesti ja teate, et jätab ära ERSO aastalõpukontserdid (“Quo vadis” Klassikaraadios). ERSO direktor Kadri Tali oli ilmselt üsna ehmunud ja teatas, et Neeme Järviga olla sellest asjast ju samuti varem räägitud ja et ta ei mõista, millest selline vastuseis äkki.
Ühesõnaga, ma ei oska praegu sellest loost isegi mitte midagi arvata. Info on liiga vastuoluline ja seda on liiga vähe.
Aga seda “Quo vadise” saadet ma soovitan tõesti kuulata, seal on ka väga hea arutelu küsimuse ümber, mis on õieti kõrgkultuur ja milleks seda vaja on.

Sirbi-saaga 7. postitus

Tahtsin juba eile vahepeal kogunenud ja Sirbi-draama arengut puudutavad lingid seostada ning üles panna, aga eilne päev kujunes selliseks, et istusin hommikul kell 8 stsena kirjutama ja lõpetasin selle õhtul kell 9, ja siis ma olin väsimusest nii süsi, et ei suutnud isegi oma peas mingeid isiklikke mõtteidki seostada, rääkimata mingitest linkidest veel.
Miinus 50 lehekülge. Veel teha 40 kuni 50 + laste aiaraamatu korrektuur.
Jeesusmariajajoosep.
Ma ei taha seda eilset korrata, sest mu kehale üldse ei meeldinud 13 tundi järjest ühe koha peal istuda. Ma ei jõudnud ju isegi Tötsuga jalutama eile.

Aga Sirbis hoolitseb nüüd järgmiste lehtede ilmumise eest kriisitoimetus ning võib-olla täna juba kuulutatakse SA Kultuurilehe nõukogu erakorralisel istungil välja ka uus peatoimetaja konkurss.
Kantsler Klaas leiab, et avalikust arvamusest hoolimata ei ole keset segadusi ametist lahkumine tema stiil. (Pagan, ma jälgin tema sõnu ja kehakeelt… ja ma ei usalda seda inimest üldse, ta oleks kogu aeg nagu maski all. Täpselt nagu Ansip. Ma näen maski, aga ma ei näe selle taga inimest. Ja mul tuleb õõvastav tunne, kas seal taga ON üldse inimest? Võib-olla on mõni inimese endas kuhugi nii sügavale ära peitnud, et ei leia ise ka enam üles, kui vaja peaks olema…)
Samuti ma ei jaga üldse tema kahjutunnet selle üle, et Kenderi visioon jõudis kajastuda vaid ühes Sirbi numbris. Mina ütleks hoopis, et jumal tänatud. Sest see, mis ma sellest uuest visioonist seal näha jõudsin, on pehmelt öeldes ajakirjanduslikult ebakompetentne ja küündimatu.
Sirbi töötajad tegid SA Kultuurilehe juhatusele kirja, kus nõuavad tänasel koosolekul ka Kenderi-eelse olukorra taastamist ja vahepealsete personaliotsuste tühistamist. Ja näib, et avalik arvamus soovib ikkagi ka SA Kultuurilehe nõukogus verd lasta. Mis võib-olla olekski õige, sest ega seda suppi ilma nõukogu osaluseta keeta poleks saanud. Ja Päevaleht juhib tähelepanu sellele, et osa küsimusi toimunu kohta on siiamaani veel vastamata.
Langilt tuli eile ettepanek kaasata SA Kultuurilehe laiendatud nõukokku (teleuudiste sõnastuses) 2 loomeliitude esindajat. Õige. Kuid seaduse kohapealt võiks uurida, kas on mingi õiguste vahe nõukogu tava- ja laiendatud koosseisul. Mind isiklikult teeb see sõnastus natuke ettevaatlikuks, aga väga võimalik, et põhjust polegi.
Ja siis jooksis meediast läbi väike arvamusavaldus Sven Grünbergilt, kes näeb juhtunud eelkõige lahedat häppeningi ja kultuuriteema elavdamist ühiskondlikus teadvuses. No ma ei ei tea, tõesti. Minu meelest ei olnud see häppening, vaid otseselt sigadus.

Isiklikult pinnalt ka: mul on viimasel ajal võimalus huvitavaks sissevaateks Eesti meditsiiniteenuste toimimisse. Seoses mu isa vähidiagnoosiga saab nüüd teda sõidutatud “tõmbekeskuse” vahet, ja just nüüd teisipäeval käisime temaga jälle. 21. oktoobril käisime eelmine kord, siis ta sai ametlikult oma uuringuvastused ja diagnoosi ning määrati ravile alates 26. nov. Teisipäeva hommikul siis sõitsime temaga taas Tallinna — ja saime seal teada, et 26-ndal toimub siiski vaid ravi planeerimine, ning haiglasse ravile saab ta alles 4. detsembril. Minu jaoks oli huvitav teadmine, et tänapäeval on iga ravietapi jaoks ise arst: üks paneb diagnoosi, teine planeerib ravi ja kolmas hakkab seda ravi siis läbi viima. Töölõigud selgelt jaotatud ühesõnaga, sada meest ametis, aga keegi lõpuks ei vastuta. Näiteks juhul, kui selles kohmakas süsteemis vähihaige ravi viibib üle kuu aja. Ja siis sobib siia veel see ütelus, et parem käsi ei tea, mis vasak teeb. Jne. Kuigi ma pean ütlema, et mõlemad arstid, kellega ma isa asjus nüüdseks kohtunud olen, olid toredad, kenad inimesed. Aga süsteem on paraku inimesteülene.
Kui ma 90-ndate alguses oma plikaga rohkesti arstide vahet tiirutasin, nii Tartus, Tallinnas kui Haapsalus, siis oli see süsteem küll kuidagi palju lihtsam ja operatiivsem. Või olin ma siis lihtsalt palju vähem kriitiline. Ma ei teagi tegelikult.

Sirbi-saaga 6. postitus

Hakkab juba tunne tulema, et minust on saanud tahtejõuetu meediasõltlane. Isegi tööle ei suuda korralikult keskenduda, kogu aeg vehitakse kuskil kuklas selle Sirbiga.

Tagantjärgi täpsustatakse fakte, näiteks Lea Larin teatab, et oli nõustunud olema peatoimetaja kt tõesti vaid ühe nädala. Kõlab küll veidralt, aga kui inimene ütles, siis vast peab uskuma.
Kultuuriministeeriumi kantsler ja samuti Sa Kultuurilehe nõukogu liige Paavo Nõgene jätkab oma ombudsmanikursil, teeb SA Kultuurilehe nõukogule ettepanku erakorraliseks koosolekuks, uue peatoimetaja otsimiseks ja loomeliitude esindajate kaasamiseks nõukogu töösse.

Minu meelest on hea, et selle teema meediakäsitlused on laienenud, uued ülevaated hõlmavad sündmusi juba avaramas panoraamis, näiteks see Õhtulehe lugu: http://www.ohtuleht.ee/554766
Kultuuriajakirjanduse väljaandmisest üldse kõneleb Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga.
Sirbi-saaga ja Langi tagasiastumise temaatikalt suunduvad laiemasse poliitikasse Priit Hõbemägi ja eriti Kärt Anvelt Eesti Päevalehes.
Kiviräha arvamuslugu on samamoodi laia põhja, aga terava tipuga. Nagu tal ikka.

Tänane varahommik aga tõi juba uue jahmatava uudise Kenderi tagasiastumisest peatoimetaja kt kohalt. Nojah? Ainult mind paneb tõesti jätkuvalt imestama see juriidiline maailm, milles see gäng tegutseb. Koondamine päevapealt, etteteatamisajata — see pole meie riigis ju lubatud? Tagasiastumine töölepinguliselt ametikohalt — kuidas see võimalik on? Minu teada peaks see käima läbi lahkumisavalduse ja etteteatamisajaga? Või ongi nüüd nii, et kõik vähegi avalikuma ametikoha täitjad saavad nüüd ametist priiks lihtsalt nii, et saadavad lehtedesse pressiteate, et astun tagasi?
Kummaline aegruum igatahes. Et muidu on nagu seadused sellised, aga näe, mõnel on niisugused ja siis veel naasugused.
Ja jälle helbib seda körti Toomas Väljataga. Kui temagi mitte, ütleme, paari tunni pärast käsi püsti ei tõsta ja teata: astun tagasi. Vaadake ise, kuidas saate. Toimetus oskajatest lagedaks tehtud.

Ma pean töötama lõppude lõpuks. Mul siin on endal juba kergelt katastroofimaiguline olukord kõikide nende stsenadega, mis sel nädalal juba olemas olema pidid.
Aga hea on see, et aias olen püüdnud rahmeldada nüüd ikka iga päev mõne tunni ja ring on peaaegu peal. Kui täna jõuan, pesen veel kasvuhoone puhtaks.

Uus Sirp…

… on niisiis tänane peamine jututeema. Alates Terevisioonis rääkinud Veidemannist, lõpetades hiljem peaaegu kõikide mulle helistanud tuttavatega, kui välja arvata visiidile tulnud Paljasmaa, kes käis hommikul meil jõuluetenduse asju arutamas. Aga tema püsib interneti suhtes üldse sellise pika rihma otsas ja ega ma tema lehelugemise kohta ka eriti midagi ei tea.
Ja muidugi oleme Otiga omavahel siin seda teemat ka arutanud täna rohkem kui kaks või kolm korda.
Uus Sirp ei olnud minu jaoks pettumus, see kõigest kinnitas mu kartusi. Kindlasti ei ole mu pilt täielik, sest lugesin seda netist – nii palju, kui neil lugusid sinna üles pandud oli. Paberlehe nimel ma ei pingutanud, sest tean niigi, kui vähe teda Haapsallu müügile tuuakse ja et üsna keeruline on seda isegi tavalisel reedel veidi hiljemaks jäädes putkast kätte saada. Seda enam nüüd, kus ilmselt tormasid Sirpi ostma ka need, kes seda kunagi varem elus lugenudki ei olnud.
Ühesõnaga, kui välja arvata vanade tegijate lood, siis muus osas tuli vägisi meelde aeg, kui tegin gümnasistidega koolilehte. Noorus ja koolilehe puhul võluv, kuid Sirbi puhul kummastav ebaküpsus paistis välja igal tasemel.
Ei saanud ma enda jaoks nende kirjutistest teada midagi, mida ma seni ei teadnud, ei olnud minu jaoks ahhaa-elamus ega isegi mitte huvitav Lilli Suburgi manifest või Sass Henno vägivallakirjutis (no tõesti — kas kultuurilehes peab nii elementaarseid asju üle rääkima? Need, kellele seda vaja oleks, on vast mõne muulaadse väljaande lugejad?). Anna abi, tõesti. Muus osas samuti palju enesekesksust, isiklikkust, oma naba vahtimist, Ameerika avastamist, edvistavat tühisõnalisust.
Kui ma enne mõtlesin, et homme püüaks raamatukokku põigata ja lugemissaalis paberlehele ka pilgu peale visata, siis pärast seda neti-lugemist ma arvan, et ei viitsi. Ei tundu olevat seda viitsimist väärt.
Peeter Sauter annab uuest Sirbist üsna pika ülevaate. Selle põhjal, mis mina lugesin, kaldun ma arvama, et kirjeldab seda asja üsna täpselt.
Täna Klassikaraadios rääkisid uue ja üldse Sirbi teemadel pikalt ka Maarja Kangro, Margit Mutso ja Indrek Koff.
Minu meelest on kurb, et enam ei ole sellist paljude erinevate alade loovintelligentsi ühendavat ja neile kõigile midagi süvitsi pakkuvat nädalalehte. Võib-olla tuleb kunagi siiski midagi Sirbi asemele? Millal? Milliste rahade eest? Milliseks kujuneb uue intellektuaalselt nõudliku lehe ülesehitamine? On see üldse tänases turumaailmas võimalik?

Tänaselt uudisplatsilt aga nägin, et kantsler Paavo Nõgesest on nüüd saanud justkui mingi ombudsman, kes üritab seletada ja siluda.

Mari-Liis Jakobson esitab äärmiselt huvitava poliitiliste skandaalide üldise läbilõike. Hariduslikult tõesti üsna oluline täiendav teadmine!

Aga eks me näe, kuidas edasi. Sirbiga või Sirbita.

Sirbi-saaga 4. postitus

Reformierakond seekord suutis mind hämmastada tõesti.

Veel ennelõunal olin ma üpris veendunud, et kui juba Ansip Langi seljataha astus ja samuti eitama kukkus, siis eitavad nad vana harjumuse kohaselt kõik suure kambaga ja täie jäärapäisusega edasi, kuni millalgi järgmisel nädalal on selle tulemuseks see, et hakatakse nõudma mitte enam Langi, vaid terve valitsuse tagasiastumist.

Et kõik meie loomeliidud eile ta ministri tagasiastumist nõudsid, seda teadis oodata. Aga et tagasiastumisnõudega liitusid ka arstid, see oli üllatus. Aga mille üle ma imestan. Ka meie meditsiin on reformistliku valitsuse ajal korralikult kloppida saanud. Ka Maalehe toimetus ühines tagasiastumise nõudmisega, nähes praegu toimuvas paralleeli 1930-ndate aastate vaikiva ajastu algul toimunud ajakirjanduse suukorvistamisega. Umbes samu tendentse märkis ära ka Kaplinski.

Surve Langile oli eile ja täna tõepoolest äärmiselt suur. Ajakirjanduse käes olevate materjalide valgusel oli Sirbi-skandaal oli muutunud valetamisskandaaliks. Vilja Kiisler Äripäevas leiab, et Langi tagasiastumine oleks absoluutne miinimum, mida Reformierakond nüüd veel teha saaks; Toomas Kümmel annab hea ülevaate tagasiastumisteni jõudnud valetamisskandaalidest teiste maade valitsustes. Langi eilne väljaütlemine, et loomeliidud ei ole veel kogu Eesti kultuur, põhjustas täiendavalt paksu verd nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias. Pealik oma intervjuus Päevalehele kommenteerib ka seda natuke. Berk nimetab Langi oma arvamusloos ebapädevaks juhiks, valelikuks poliitikuks ja argpüksiks. Indrek Kald Äripäevas avaldab kahetsust selle üle, milliseks poliitika Langi muutnud on.

Lõpuks paotas suud ka president, kes oma ettevaatlikkuses tegelikult midagi konkreetset seekord ei öelnud. Minu meelest.

Eilsete väljaütlemiste ja väljatulemiste valguses sai oodata sotside umbusaldusavalduse tulemust, selles vaimus oli ka Päevalehe juhtkiri. IRL väljendas taas oma maailma suurimat paindlikkust ning usaldus jäi.

Aga veidi veidraks läks kõik sellegipoolest. Sest samas pressikonverentsil ei väljendanud Ansip enam väga suurt kindlust Langi jätkamise suhtes, minuni jõudsid ühe tuttava riigikogulase vahendusel lõbus jutt sellest, kuidas valitsuse lagunemise peale seal juba vaata et kihla veetakse, tema prognoos, et Lang astub tagasi järgmise nädala algul või keskel, ja minu prognoos, et kui reformikad jätkavad nii nagu alati, siis ei astu ta tagasi enne, kui terve valitsus juba kõigub. Siis tuli juba Juku-Kalle intervjuu, mis kinnitas, et seekord tagasiastumine tõesti võib tulla — ja tuligi õhtul “Kahekõnes” ära.

Mis Sirbist saab, see on nüüd muidugi teine teema. Selles mõttes ei olnud ju kultuuriministrist lahtisaamine veel mingi lahendus. Enne uut kultuuriministrit ei juhtu midagi, ja uus kultuuriminister on ilmselt taas reformikas, võimalik, et kultuuritaustaga Randpere näiteks, kes käib täpselt sama parteiliini ja toimimismustreid mööda nagu Jänes või Lang — ehtreformlikult eesmärgiks riigi finantseeritavate struktuuride tsentraliseerimine. Selleks need muusikakollektiivide ja muuseumide ühendamisedki olid, sama toimus päästes, politseis, kiirabi- ja meditsiiniteenustes. Eesmärgiks on võimalikult palju asju ühte katlasse kokku viia, et nende ülalpidamise kulusid minimeerida. Kui praegust Sirbi-afääri selles kontekstis vaatan, ja võtan arvesse ka Toomas Väljataga antud info selle kohta, et ees seisvat ka meie teiste kultuuriväljaannete sisu “ülevaatamine” ja kohendamine – siis kas ei või selle kõige laiemaks eesmärgiks olla nende päris mitme kultuuriväljaande asemel tekitada 1 – 2 riigi finantseeritavat kultuuriajakirja + uus Sirp, mille formaat ja sisu muutuks mõnevõrra ajakirjataolisemaks ja mis mingis ulatuses saaks üle võtta kaotatavate kultuuriajakirjade pärusmaale kuuluvat infot. Aga see mõttekäik on muidugi puhas spekulatsioon praegu. Lihtsalt arvestades Refi seniseid suundumusi kõige optimeerimise ja tsentraliseerimise suunas tundub see arenguvisioon mulle tõenäoline.
Aga see oleks kurb. Vähe sellest, see oleks kogu meie haritlaskonnale ja loovintelligentsile suur kaotus. Mihhail Lotman, kes Jüri Üdi klubis ootamatult pehmelt esines, andis ERR-le Sirbi osas tegelikult üsna õige intervjuu. Meelis Oidsalu on vana Sirbi suhtes isegi kriitilisem. Barbi Pilvre meenutab enda koostatud Sirbi uuendamise visiooni aastate eest, kui tema peatoimetajaks kandideeris.
Za/Umi manifest nende kirjeldusteni ei küüni. Küll on Mari Kartau leidnud teravmeelselt, et Za/Umi Sirbi-visioon oleks nagu üks ühele inspireeritud Langi ajal koostatud kultuuripoliitika arengusuundade dokumendist. Aga… kui oli vaja koostada visioonidokument, mis ilmtingimata pidi läbi minema… siis võib-olla ongi?
Za/Um avaldas eile õhtul kah oma pöördumise, mis kubiseb nooruslikest naiivsustest ja ambitsioonikusest. Fb ja kirjanike liidu listis oli nende pärlite kohapealt päris palju ilkumist. Mina ei ilgu… või vähemalt püüan. Aga ma ei saa mainimata jätta, et küllap on just selline foto noortest revolutsionääridest selle loo juures päris muhe toimetajapoolne nali.
Jah, ja noore zaumniku J.F. Lotmani eilsele (või üleeilsele?) arvamusloole oponeerib sama noor ja tubli kirjamees Mihkel Kaevats oma nägemusega Sirbist, etableerunud kultuuriringkondadest jne.

Ühesõnaga – mitte midagi ei ole veel võidetud. Sirbi teema läheb edasi. Kindlasti läheb.

Sirbi-saaga 3.postitus

Millised päevad!
Jahumist muidugi jätkub. Ministeerium juba möönab, et asi näib inetu. Nad väljenduvad eufemistlikult ruudus. Samuti kasutavad probleemi pisemana näitamiseks tuntud demagoogiavõtteid: probleemi näitamist isiksusekeskse konfliktina (Lang ja õhtul “Vabariigi kodanikes” ka Klaas) või kahe ealiselt eristuva kultuuripõlvkonna konfliktina (Lang ja õhtul teles Klaas). Millisest kahe põlvkonna diskursusest me räägime, kui ühelt poolt on meediasse loetud päevade jooksul paiskunud mitukümmend nördinud arvamuslugu ja teiselt (selle nii-öelda noorte) poolelt õigupoolest üksainuke (kui lihtsalt sellele takkakiitvat ja mitte eriti argumenteerivat vanema põlvkonna esindajat Hardo Pajulat mitte arvestada), ja see ka raiub sedasama joont, so et probleem seisneb milleski muus, mitte selles, milles ta seisneb. Tiit Hennoste vastab sellele arvamusele kiiresti ja ma olen temaga absoluutselt nõus.
Samas tänase päeva põhisisuks on siiski juba mingid faktid, mingigi info. Ruussaare “Keskpäevatunni” väga loogilisi järeldusi püüab Lang küll üpris energiliselt ümber lükata, aga päeva edenedes ilmuvad olulised tunnistajad tõendama fakti, et Sirbi koosseisu- ja peatoimetajavahetus oli siiski planeeritud ja ette valmistatud just nimelt ministeeriumi osalusel (ja tõenäoliselt ka initsiatiivil, kuid see on hetkel siiski veel järeldus, mitte fakt. Kuigi väga loogiline ja tõenäoline seletus.) Pärast seda infot on Lang juba nõus tunnistama, et kohtus tõesti nii Kenderi kui Väljatagaga, enne kui löömaks läks.
Ja Valle-Sten Maiste käes olevat reaalne kirjavahetus, mis tõendavat Väljataga survestamist kultuuriministeeriumi poolt.
Sotsid esitasid Langile arupärimise, küsides tõesti kaks head küsimust. Tõepoolest, kuidas saab nõnda olla, et protsessi dirigeeriv kultuuriministeerium aitab takka ja soodustab juhatusel ja nõukogul SA Kultuurilehe põhikirja rikkuda? Kas need päevapealt koondamised on tõesti seaduslikud? Kas kuuajast etteteatamiskohustust ei olegi enam?
Teatriliit teeb pöördumise ja otsib justkui taga eilset päeva, nõudes kultuuriministeeriumist ja SA Kultuurilehelt kiiret uue peatoimetaja konkursi väljakuulutamist. See nõudmine jääb juba veidi hambutuks minu meelest. Tänase seisuga räägitakse juba veidi teistes kategooriates. Õhtuse seisuga ilmus ka minu postkasti listikirju, kus nõutakse juba Langi tagasiastumist, ja sellest oli veidi juttu ka tänases “Vabariigi kodanikes“. Võib juhtuda, et homselt loomeliitude, kultuuriministeeriumi ja SA Kultuurilehe juhatuse ühisnõupidamisel see nõudmine äkki esitataksegi, kui häbematu hämamine jätkub. (Isver, tõesti, nagu uus loomeliitude pleenum oleks homme tulemas…) Kannatus on kultuuriringkondades üsna otsas, nagu täna teleski võis Peeter Lauritsa pealt näha.
Aga Sirbist endast – noh, Kender ise on vähemasti optimistlik, tundub. Kuigi täna teatas ka Sirbi senine muusikatoimetaja, et temagi lahkub. Keeletoimetaja olevat nädala lõpus avaldunud südamerikete tõttu haiglas, kunstitoimetaja samuti haiguslehele jäänud ja nähtavasti sügavalt vapustatud (absoluutselt mõistetav minu meelest).
Ja ma tõesti küsin, ning sugugi mitte vaid retooriliselt: kuidas on võimalik ilma spetsialistideta, valdkonnatoimetajateta, teha professionaalset kultuurilehte? Kuidas see võimalik on?
Hämar mõistus maalib seinale koletisi, eks ole, aga Sirbi tuleviku kõige tähtsam küsimus ongi ju see, kas ta on võimeline edasi jääma tippkultuuri kajastavaks ja süvitsi käsitlevaks väljaandeks, sihtgrupiks kultuurist sügavuti huvitujad ja sellega süvitsi tegelejad, või on meie eest varjatud eesmärgiks just nimelt kaugeneda sellest sihtgrupist ja saavutada mingil põhjusel laiem, populaarsem kõlapind? Mis tähendabki suhteliselt pealispinnalist ja kergekaalulist laiatarbelehte á la Areen, Arter või AK. Aga et need viimased 3 meil juba on, siis mis oleks Sirbi ärandamise mõte?
Ainus loogiline vastus sellele küsimusele olekski ju see, mida viimastel päevadel nimetatakse paranoiaks ja vandenõuteooriateks.
Või on veel mingi teine loogiline vastus siin võimalik?
Ja mis edasi? Mulle tundub, et selle info valguses, mida Toomas Väljataga täna andis, ei ole ükski paranoia enam liiga uskumatu.
Ja see asi on tõesti kohutavalt käest ära läinud. Kuigi tõele au andes – eks sinnapoole ole ka väga pikalt juba teel oldud.

Tegelikult. Mind pani veidi imestama, et tänases “Vabariigi kodanikes” keegi ei küsinud Klaasilt põhjendust, milliste põhjendustega ei osutunud Sirbi peatoimetaja konkursil kvalifitseerituks mitte ükski kolmest tõsiseltvõetavast kandidaadist: Ülo Matteusest, Ivo Rullist ja Andres Ammasest. Kui see küsimus konkreetselt ning selgesõnaliselt ära vastataks, siis oleks kogu selle püha ürituse motiivid minu meelest palju selgemad.

Aga veel. Suvel siin jälgisin mõningase huviga Tartu kunstnike liidu ja kultuuriministeeriumi vahelist vägikaikavedu. Kui asi lõppes sellega, et kultuuriministeerium Tartu kunstnike liidu kogu selle asjaga ikkagi puu taha saatis, andis Tartu asja kohtusse ja esimese astme kohtu otsus on nüüd käes. Eks tõenäoliselt kaevatakse see edasi, aga minu meelest ilus märk on siin ikkagi see, et kohtud näikse siiski veel valitsusest sõltumatult tegutsevat. Kuigi prokuröride suunalt kostis siin eelmises “Pealtnägijas” ka juba selliseid… ärevakstegevaid signaale.
Aga seni on seal vist ikka, nagu on ja nagu käib. Loodame.

Mis siis veel?
Kogu selle praeguse paanikakeskuse töö taustal paneme siin Otiga muuseas oma uue lasteraamatu küljendust kokku. Arvutiga, mis kipub nii mõne tunni tagant jälle kokku jooksma. Ma usun, et me teeme seda paraku vist terve tänase öö ja tõenäoliselt homme hommikul ma mingid tunnid, sest pärastlõunaks peavad trükifailid trükikojas olema.
Hoidke meile pöialt, et jõuaksime ja enne jõule veel uut lasteraamatut näha saaks!

« Older entries