Sirbi-saaga 4. postitus

Reformierakond seekord suutis mind hämmastada tõesti.

Veel ennelõunal olin ma üpris veendunud, et kui juba Ansip Langi seljataha astus ja samuti eitama kukkus, siis eitavad nad vana harjumuse kohaselt kõik suure kambaga ja täie jäärapäisusega edasi, kuni millalgi järgmisel nädalal on selle tulemuseks see, et hakatakse nõudma mitte enam Langi, vaid terve valitsuse tagasiastumist.

Et kõik meie loomeliidud eile ta ministri tagasiastumist nõudsid, seda teadis oodata. Aga et tagasiastumisnõudega liitusid ka arstid, see oli üllatus. Aga mille üle ma imestan. Ka meie meditsiin on reformistliku valitsuse ajal korralikult kloppida saanud. Ka Maalehe toimetus ühines tagasiastumise nõudmisega, nähes praegu toimuvas paralleeli 1930-ndate aastate vaikiva ajastu algul toimunud ajakirjanduse suukorvistamisega. Umbes samu tendentse märkis ära ka Kaplinski.

Surve Langile oli eile ja täna tõepoolest äärmiselt suur. Ajakirjanduse käes olevate materjalide valgusel oli Sirbi-skandaal oli muutunud valetamisskandaaliks. Vilja Kiisler Äripäevas leiab, et Langi tagasiastumine oleks absoluutne miinimum, mida Reformierakond nüüd veel teha saaks; Toomas Kümmel annab hea ülevaate tagasiastumisteni jõudnud valetamisskandaalidest teiste maade valitsustes. Langi eilne väljaütlemine, et loomeliidud ei ole veel kogu Eesti kultuur, põhjustas täiendavalt paksu verd nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias. Pealik oma intervjuus Päevalehele kommenteerib ka seda natuke. Berk nimetab Langi oma arvamusloos ebapädevaks juhiks, valelikuks poliitikuks ja argpüksiks. Indrek Kald Äripäevas avaldab kahetsust selle üle, milliseks poliitika Langi muutnud on.

Lõpuks paotas suud ka president, kes oma ettevaatlikkuses tegelikult midagi konkreetset seekord ei öelnud. Minu meelest.

Eilsete väljaütlemiste ja väljatulemiste valguses sai oodata sotside umbusaldusavalduse tulemust, selles vaimus oli ka Päevalehe juhtkiri. IRL väljendas taas oma maailma suurimat paindlikkust ning usaldus jäi.

Aga veidi veidraks läks kõik sellegipoolest. Sest samas pressikonverentsil ei väljendanud Ansip enam väga suurt kindlust Langi jätkamise suhtes, minuni jõudsid ühe tuttava riigikogulase vahendusel lõbus jutt sellest, kuidas valitsuse lagunemise peale seal juba vaata et kihla veetakse, tema prognoos, et Lang astub tagasi järgmise nädala algul või keskel, ja minu prognoos, et kui reformikad jätkavad nii nagu alati, siis ei astu ta tagasi enne, kui terve valitsus juba kõigub. Siis tuli juba Juku-Kalle intervjuu, mis kinnitas, et seekord tagasiastumine tõesti võib tulla — ja tuligi õhtul “Kahekõnes” ära.

Mis Sirbist saab, see on nüüd muidugi teine teema. Selles mõttes ei olnud ju kultuuriministrist lahtisaamine veel mingi lahendus. Enne uut kultuuriministrit ei juhtu midagi, ja uus kultuuriminister on ilmselt taas reformikas, võimalik, et kultuuritaustaga Randpere näiteks, kes käib täpselt sama parteiliini ja toimimismustreid mööda nagu Jänes või Lang — ehtreformlikult eesmärgiks riigi finantseeritavate struktuuride tsentraliseerimine. Selleks need muusikakollektiivide ja muuseumide ühendamisedki olid, sama toimus päästes, politseis, kiirabi- ja meditsiiniteenustes. Eesmärgiks on võimalikult palju asju ühte katlasse kokku viia, et nende ülalpidamise kulusid minimeerida. Kui praegust Sirbi-afääri selles kontekstis vaatan, ja võtan arvesse ka Toomas Väljataga antud info selle kohta, et ees seisvat ka meie teiste kultuuriväljaannete sisu “ülevaatamine” ja kohendamine – siis kas ei või selle kõige laiemaks eesmärgiks olla nende päris mitme kultuuriväljaande asemel tekitada 1 – 2 riigi finantseeritavat kultuuriajakirja + uus Sirp, mille formaat ja sisu muutuks mõnevõrra ajakirjataolisemaks ja mis mingis ulatuses saaks üle võtta kaotatavate kultuuriajakirjade pärusmaale kuuluvat infot. Aga see mõttekäik on muidugi puhas spekulatsioon praegu. Lihtsalt arvestades Refi seniseid suundumusi kõige optimeerimise ja tsentraliseerimise suunas tundub see arenguvisioon mulle tõenäoline.
Aga see oleks kurb. Vähe sellest, see oleks kogu meie haritlaskonnale ja loovintelligentsile suur kaotus. Mihhail Lotman, kes Jüri Üdi klubis ootamatult pehmelt esines, andis ERR-le Sirbi osas tegelikult üsna õige intervjuu. Meelis Oidsalu on vana Sirbi suhtes isegi kriitilisem. Barbi Pilvre meenutab enda koostatud Sirbi uuendamise visiooni aastate eest, kui tema peatoimetajaks kandideeris.
Za/Umi manifest nende kirjeldusteni ei küüni. Küll on Mari Kartau leidnud teravmeelselt, et Za/Umi Sirbi-visioon oleks nagu üks ühele inspireeritud Langi ajal koostatud kultuuripoliitika arengusuundade dokumendist. Aga… kui oli vaja koostada visioonidokument, mis ilmtingimata pidi läbi minema… siis võib-olla ongi?
Za/Um avaldas eile õhtul kah oma pöördumise, mis kubiseb nooruslikest naiivsustest ja ambitsioonikusest. Fb ja kirjanike liidu listis oli nende pärlite kohapealt päris palju ilkumist. Mina ei ilgu… või vähemalt püüan. Aga ma ei saa mainimata jätta, et küllap on just selline foto noortest revolutsionääridest selle loo juures päris muhe toimetajapoolne nali.
Jah, ja noore zaumniku J.F. Lotmani eilsele (või üleeilsele?) arvamusloole oponeerib sama noor ja tubli kirjamees Mihkel Kaevats oma nägemusega Sirbist, etableerunud kultuuriringkondadest jne.

Ühesõnaga – mitte midagi ei ole veel võidetud. Sirbi teema läheb edasi. Kindlasti läheb.

Sirbi-saaga 3.postitus

Millised päevad!
Jahumist muidugi jätkub. Ministeerium juba möönab, et asi näib inetu. Nad väljenduvad eufemistlikult ruudus. Samuti kasutavad probleemi pisemana näitamiseks tuntud demagoogiavõtteid: probleemi näitamist isiksusekeskse konfliktina (Lang ja õhtul “Vabariigi kodanikes” ka Klaas) või kahe ealiselt eristuva kultuuripõlvkonna konfliktina (Lang ja õhtul teles Klaas). Millisest kahe põlvkonna diskursusest me räägime, kui ühelt poolt on meediasse loetud päevade jooksul paiskunud mitukümmend nördinud arvamuslugu ja teiselt (selle nii-öelda noorte) poolelt õigupoolest üksainuke (kui lihtsalt sellele takkakiitvat ja mitte eriti argumenteerivat vanema põlvkonna esindajat Hardo Pajulat mitte arvestada), ja see ka raiub sedasama joont, so et probleem seisneb milleski muus, mitte selles, milles ta seisneb. Tiit Hennoste vastab sellele arvamusele kiiresti ja ma olen temaga absoluutselt nõus.
Samas tänase päeva põhisisuks on siiski juba mingid faktid, mingigi info. Ruussaare “Keskpäevatunni” väga loogilisi järeldusi püüab Lang küll üpris energiliselt ümber lükata, aga päeva edenedes ilmuvad olulised tunnistajad tõendama fakti, et Sirbi koosseisu- ja peatoimetajavahetus oli siiski planeeritud ja ette valmistatud just nimelt ministeeriumi osalusel (ja tõenäoliselt ka initsiatiivil, kuid see on hetkel siiski veel järeldus, mitte fakt. Kuigi väga loogiline ja tõenäoline seletus.) Pärast seda infot on Lang juba nõus tunnistama, et kohtus tõesti nii Kenderi kui Väljatagaga, enne kui löömaks läks.
Ja Valle-Sten Maiste käes olevat reaalne kirjavahetus, mis tõendavat Väljataga survestamist kultuuriministeeriumi poolt.
Sotsid esitasid Langile arupärimise, küsides tõesti kaks head küsimust. Tõepoolest, kuidas saab nõnda olla, et protsessi dirigeeriv kultuuriministeerium aitab takka ja soodustab juhatusel ja nõukogul SA Kultuurilehe põhikirja rikkuda? Kas need päevapealt koondamised on tõesti seaduslikud? Kas kuuajast etteteatamiskohustust ei olegi enam?
Teatriliit teeb pöördumise ja otsib justkui taga eilset päeva, nõudes kultuuriministeeriumist ja SA Kultuurilehelt kiiret uue peatoimetaja konkursi väljakuulutamist. See nõudmine jääb juba veidi hambutuks minu meelest. Tänase seisuga räägitakse juba veidi teistes kategooriates. Õhtuse seisuga ilmus ka minu postkasti listikirju, kus nõutakse juba Langi tagasiastumist, ja sellest oli veidi juttu ka tänases “Vabariigi kodanikes“. Võib juhtuda, et homselt loomeliitude, kultuuriministeeriumi ja SA Kultuurilehe juhatuse ühisnõupidamisel see nõudmine äkki esitataksegi, kui häbematu hämamine jätkub. (Isver, tõesti, nagu uus loomeliitude pleenum oleks homme tulemas…) Kannatus on kultuuriringkondades üsna otsas, nagu täna teleski võis Peeter Lauritsa pealt näha.
Aga Sirbist endast – noh, Kender ise on vähemasti optimistlik, tundub. Kuigi täna teatas ka Sirbi senine muusikatoimetaja, et temagi lahkub. Keeletoimetaja olevat nädala lõpus avaldunud südamerikete tõttu haiglas, kunstitoimetaja samuti haiguslehele jäänud ja nähtavasti sügavalt vapustatud (absoluutselt mõistetav minu meelest).
Ja ma tõesti küsin, ning sugugi mitte vaid retooriliselt: kuidas on võimalik ilma spetsialistideta, valdkonnatoimetajateta, teha professionaalset kultuurilehte? Kuidas see võimalik on?
Hämar mõistus maalib seinale koletisi, eks ole, aga Sirbi tuleviku kõige tähtsam küsimus ongi ju see, kas ta on võimeline edasi jääma tippkultuuri kajastavaks ja süvitsi käsitlevaks väljaandeks, sihtgrupiks kultuurist sügavuti huvitujad ja sellega süvitsi tegelejad, või on meie eest varjatud eesmärgiks just nimelt kaugeneda sellest sihtgrupist ja saavutada mingil põhjusel laiem, populaarsem kõlapind? Mis tähendabki suhteliselt pealispinnalist ja kergekaalulist laiatarbelehte á la Areen, Arter või AK. Aga et need viimased 3 meil juba on, siis mis oleks Sirbi ärandamise mõte?
Ainus loogiline vastus sellele küsimusele olekski ju see, mida viimastel päevadel nimetatakse paranoiaks ja vandenõuteooriateks.
Või on veel mingi teine loogiline vastus siin võimalik?
Ja mis edasi? Mulle tundub, et selle info valguses, mida Toomas Väljataga täna andis, ei ole ükski paranoia enam liiga uskumatu.
Ja see asi on tõesti kohutavalt käest ära läinud. Kuigi tõele au andes – eks sinnapoole ole ka väga pikalt juba teel oldud.

Tegelikult. Mind pani veidi imestama, et tänases “Vabariigi kodanikes” keegi ei küsinud Klaasilt põhjendust, milliste põhjendustega ei osutunud Sirbi peatoimetaja konkursil kvalifitseerituks mitte ükski kolmest tõsiseltvõetavast kandidaadist: Ülo Matteusest, Ivo Rullist ja Andres Ammasest. Kui see küsimus konkreetselt ning selgesõnaliselt ära vastataks, siis oleks kogu selle püha ürituse motiivid minu meelest palju selgemad.

Aga veel. Suvel siin jälgisin mõningase huviga Tartu kunstnike liidu ja kultuuriministeeriumi vahelist vägikaikavedu. Kui asi lõppes sellega, et kultuuriministeerium Tartu kunstnike liidu kogu selle asjaga ikkagi puu taha saatis, andis Tartu asja kohtusse ja esimese astme kohtu otsus on nüüd käes. Eks tõenäoliselt kaevatakse see edasi, aga minu meelest ilus märk on siin ikkagi see, et kohtud näikse siiski veel valitsusest sõltumatult tegutsevat. Kuigi prokuröride suunalt kostis siin eelmises “Pealtnägijas” ka juba selliseid… ärevakstegevaid signaale.
Aga seni on seal vist ikka, nagu on ja nagu käib. Loodame.

Mis siis veel?
Kogu selle praeguse paanikakeskuse töö taustal paneme siin Otiga muuseas oma uue lasteraamatu küljendust kokku. Arvutiga, mis kipub nii mõne tunni tagant jälle kokku jooksma. Ma usun, et me teeme seda paraku vist terve tänase öö ja tõenäoliselt homme hommikul ma mingid tunnid, sest pärastlõunaks peavad trükifailid trükikojas olema.
Hoidke meile pöialt, et jõuaksime ja enne jõule veel uut lasteraamatut näha saaks!

Häired eetris

Ikka kestab veel see Sirbi-möll. Ja kohutavalt palju arvamusi ning analüüse ilmub selle kohta, ning kohutavalt vähe tegelikku konkreetset infot.
Ajakirjanike Liit on need kõige olulisemad küsimused ilusti ära formuleerinud. Tiit Hennoste küsib ka otse, mis Toomas Väljatagaga ometi juhtus, et ta sellised asjad võimalikuks on teinud. Toomas Väljataga midagi justkui vastab, aga samas ka mitte. Pealegi Valle-Sten Maiste teatab avalikult, et nii Lang kui Väljataga mõlemad valetavad avalikkusele. Kender on endiselt üsna arrogantne, aga siiski tunduvalt tuure maha võtnud. Vastuseid ei anna ta sellegipoolest, kuigi küsitud on. Veider, et tema eest räägivad pigem teised. Huvitav on, et ka Liisa Pakosta (riigikogu kultuurikomisjoni liige) keskendub ehk rohkem Kenderi isikule kui situatsioonile endale laiemalt. Kuigi tema arvamusavaldus on mulle täitsa sümpaatne.
Arengutest muidu:
Jan Kaus teatas avalikult oma valmisolekust muutunud asjaolude valguses ise Sirbi peatoimetajaks kandideerida.
Tõnu Õnnepalu distantseeris ennast Sirbi-afäärist üleüldse. Mõistlik mees.
Wimberg kutsub üles uut Sirpi boikottima. Wimberg on tore ja tark sädemega mees, aga see tema sisemine dissident võib-olla muutub vahepeal ka liiga radikaalseks? Ei tea. Ma kardan selle ürituse puhul just seda tulemust, et kui haritlaskonna boikoti tulemusena müüginumbrid kukuvad, siis see võib saada täiendavaks ettekäändeks lobedasõnalist laiatarbekultuurilehte tegema hakata. No nagu et: kui te ise ei tahagi, siis milleks riik peaks peale maksma millelegi, mida te ei taha. Parem tehke laiatarbelehte, millest tormab kultuuriuudiseid ammutama laiem avalikkus.
Rein Raud kirjutas sellest “laiatarbe-kultuurilehe” mõttekusest või mõttetusest ka äärmiselt hea arvamusloo, millega ma lihtsalt kahel käel nõustun. Nii just selle Sirbiga ongi. Arteri, Areeni või AK-ga käsikäes kõndiv laiatarbe-Sirp ei ole enam see Sirp, mida vaja on ja mis on Eestis praegu ainuke.
Kirjanike Liidu juhatusest võtab avalikult sõna veel juhatuse liige Peeter Helme, kes näitab, kui häälestatud on Kultuurilehe nõukogu reformierakonna soovide täitmisele.
Mart Meri sotsdemmidest tõmbab otseseid paralleele EKP propagandaosakonnaga ja teeb seda üsna vaimukalt.
Ja oi-oi, Vilja Kiisler Äripäevas on ikka tõesti kuri. Paari loetud päeva jooksul teine arvamuslugu, ja väga hea. Isegi kõhedaksvõttev analüüs. Kardetavasti on suur osa sellest tõsi.

Serp i molot

Sirp lõikab, aga alasile haamer lööb. Sest see teerull, millest ma juba palju olen kirjutanud, ikka muudkui sõidab.

Kõigepealt.
Sirbi peatoimetaja konkursile laekus avaldusi 4, millest 1 võeti tagasi (Tarand) ja 3 ei pälvinud heakskiitu. Hämmastav on minu meelest, et kõik need 3 kandidaati olnuks Sirbile vägagi mõeldavad peatoimetajad. Ajakirjanduslik kogemus, kultuuriga üsna sügavalt kursisolek, hea haridus jne. Sisuliselt nad kvalifitseerusid igatpidi, ja vormiliselt samuti kvalifitseerusid kõigile konkursil esitatud nõuetele.
Nii et see lugu peaks algama minu meelest põhjendustest, MIKS need igati kvalifitseritud kandidaadid tagasi lükati ja hakati pasundama, et konkurss on läbi kukkunud. Sest tegelikult ju ei olnud. Kes need kandidaadid olid ja mis võis olla konkursi läbikukutamise põhjusteks, kirjutab Andres Herkel.

Siis ei lähe konkursi “läbikukkumisest” kümmet päevagi, kui ühel ja samal päeval läkitatakse meediasse uudis Kenderi peatoimetaja kohusetäitjaks määramisest ja koondatakse Sirbist mitu staažikat töötajat. Neid uudiseid iseenesest ma siia linkima ei hakka, sest muud infot neis suurt ei sisaldugi. Need ei vasta küsimusele “miks”. Ainus sisuline vastus, mis ilmub, on Kenderi kirjandusrühmituse Za/um manifest või nagu Kender õhtul teles ütles, visioonidokument.
Vastuseks küsimusele “kuidas” esitatakse avalikkusele eri kanalite kaudu järgmine faabula:
1) Sirbi peatoimetaja konkurss kukkunud läbi;
2) Kender olevat kaua aega Väljataga nii-öelda protežee, st Väljataga otsekui tema mentor;
3) Kender helistanud Sirbi juhatuse esimehele Väljatagale ja pakkunud ennast;
4) Samal ajal helistanud Väljatagale ka mõned teised, kes pakkunud ennast, ja Väljataga helistanud ise mõnele teisele, et pakkuda kt kohta;
5) Selgunud, et Kender on neist mõnedest parim kandidaat ja nii sai temast Sirbi peatoimetaja kohusetäitja;
6) Oma esimesel tööpäeval esitas Kender juhatuse esimehe nimel koondamisteated neljale oma valdkonnas väga pädevale töötajale Sirbis, see on õieti täitsa jahmatav, et väljaanne vabatahtlikult kaotab 4 valdkonna toimetajad koos nende allikate ja võrgustikuga, mis ajakirjanduse tegemiseks on hädavajalikud;
7) Samal ajal teatatakse, et ta toob Sirpi kaasa oma meeskonna 3 uue töötaja näol. Selle õigustuseks tuuakse välja kavandatavad struktuurimuutused.
Kuid.
Kas ei ole tööandjal seaduslikku kohustust enne koondamist pakkuda töötajale teisel ametikohal töötamise võimalust? Kui olemasolevad valdkonnatoimetajate ametikohad kaovad, tekivad nende asemele kahtlemata teise nimetusega ametikohad. Ja üleüldse see kiiruga läbi viidud koondamise mehhanism tekitab palju küsimusi, kas või näiteks see detail, et ka koondamisest tuleb siiski kuu aega ette teatada jne.
Sirbi senine peatoimetaja Tarand kommenteerib seda kõike nii.

Mulle tundub paratamatult, et selle jama tagant paistavad taas kultuuriministeeriumi kõrvad. Seda enam, et täna sain teatud eraviisilist infot, et selline toimimine olnud Väljataga jaoks sundseis. Juhatus allub omanikule. Sirbi omanik on riik. Riiki teostab selles valdkonnas kultuuriministeerium.
Muusikatoimetaja Mart Niineste näib olevat selles osas minuga sama meelt.
Lang ise ei tea muidugi midagi. Distantseerib ennast.

Suur osa kirjanikke on tagajalgadel. Nii kiiresti reageerimas ma pole oma kolleege kunagi varem näinud. Pealikku pole ma ka kunagi varem kuulnud nii järsult ütlemas. Jan Kaus on šokis, kuidas inimestega ümber käiakse. Rein Raud vaatab olukorda väga tasakaalukalt ja huvitav on jälgida, mil määral tema prognoos täide läheb ja kuidas (need noored Za/umi kirjandusrühmitusest). Berk on sellel aadressil palju karmim.
Sisuliselt on see minu meelest jabur. Ma arvan, et head ajakirjandust ei saa teha ühtede ja samade tõekspidamiste ja eelistustega rühmitus, üks ja sama seltskond. Jaa, see võib olla hea tiim, aga ajakirjanduslikus plaanis sünnib liigsest ühel meelel olemisest kallutatus, mitte tasakaal; subjektiivsus, mitte objektiivsus. Paratamatult ja isegi mitte meelega. Grupiprotsessid paraku toimivad loodusseadusena.

Sündmustikust veidi laiema ülevaate tegi täna Õhtuleht, seal on võetud ütlusi ka Tarandilt ja peatoimetaja konkursil osalenud Ivo Rullilt ning mõistagi Kenderilt endalt.
Vilja Kiisler kirjutab Äripäeva samuti üsna laiapõhjalise, otsekohese ja karmi arvamusloo.

Aga mis mina Sirbi tulevikust arvan.
Kõigepealt olen ma juba öelnud, et minu meelest väga sarnaste veendumuste ja tõekspidamistega meeskond ei pruugi suuta teha head ajakirjandust. Eriti kui lehest on lahkunud oma valdkondade suured asjatundjad kogu oma pagasi ja allikatega (ja tänase uudise järgi otsustas pikaaegne esseistikatoimetaja lahkuda omal soovil. Omal soovil lahkujaid võib ju tulla veelgi). Selles näen kõige suuremat ohtu.
Teine küsimus on, et Kenderil pole ajakirjanduslikku kogemust. Me ei tea ka, millised on tema oskused kollektiivi juhtida. Ma ei tunne teda isiklikult, minu arvamus on kujunenud tema avalike väljaütlemiste ja esinemiste pinnalt, ja ma ütlen ausalt, et see pealiskaudne arvamus ei ole positiivne. Ma ei suuda millegipärast uskuda inimesse, kelle käitumis- (eilse telesaate põhjal) ja väljendumisstiil on primitiivne ja kasvatamatu, keelekasutus lohakas ja halb, ja kes ei suuda vastata küsimustele sisuliselt, vaid väljakutsuva iroonia vormis.

Aga see, milline mulje minul on Sirbi peatoimetaja kt-st jäänud, pole tegelikult üldse oluline. Tegelikult kogu sellel ümbritseval vahul ei olegi erilist tähtsust, kuni üleval on küsimused “miks” ja “miks nii”. Kuni me ükskord saame teada või mõistame, mida sellega saavutada taheti.

Vana asja meenutades, uue peale mõeldes

Viimastel päevadel on seoses Nukuteatri ümber keriva skandaaliga minult mitu kord küsitud, kas ma ei näe siin sarnasusi selle skeemiga, mida Jänese ajal rakendati kultuuriasutuste juhtumises ümberkorralduste tegemiseks. Näen-näen, miks ma ei näe. Sarnasusi on, kuid tegelikult on ka erinevusi.
Ja Nukuteatri loo, õigemini seisukohavõtud selle suhtes, muudab eriti komplitseerituks see, et autoriõiguste suhtes on seal tõesti lugupidamatu ja hoolimatu oldud (usun siin asjaomase autori enda ja ta lähedaste antud infot). Ma saan aru küll, et Jaak Allik imestab, et kultuurivaldkonna arvamuskirjutajad Pai kaitseks leheveergudele ei hüppa, aga tegelikult on väga loogiline, et kirjarahvas seda praegusel juhul solidaarsusest ja pahakspanust autoriõigustest ülesõitmise suhtes tegema ei kipu.
Ma kirjutan sellest natuke rohkem oma homses Läänlase-arvamuses.

(8.4.2013: See arvamuslugu on loetav siitkaudu.)

Nukuteatris hargneva saaga kohta tasub uurida selle Postimehe lehekülje alt lingikogu “Samal teemal”.

Aga eelmise kultuuriministri ajal väljatöötatud taktika meeldetuletamiseks poleks vist paha taas üles panna minu 2011. aasta kevadel kirjutatud pikk arvamuslugu. See ilmus Lääne Elus tookord aprillis, aga et neil vahepeal tehti uus veebikülg, siis oli see tükk mul netist ära haihtunud. Kopin selle nüüd siia.

Laine Jänes tagantvaates

Laine Jänese poliitiline karjäär on olnud kiire ja laitmatu: astunud Reformierakonna liikmeks 2002. aastal, saab ta samal aastal ka erakonna Tartu piirkonna esimeheks ja abilinnapeaks, kaks aastat hiljem linnapeaks. 2007. aasta kevadel kogub ta riigikogu valimistel üle 9000 hääle ja võtab vastu erakonna ettepaneku asuda kultuuriministri kohale. See näitab Laine Jänest võimeka juhiisiksuse ning ambitsioonika, kuid erakordselt usaldusväärse poliitikuna, kellel on nii kodulinlaste kui kodupartei jäägitu toetus.
Oma esimestes intervjuudes räägib minister Jänes plaanidest kõigepealt hoolikalt järele kuulata, millised on kultuuritöötajat endi ootused kultuuripolitikale. Ta kavandab selleks ringsõite maakondades ja kohtumisi loomeliitude esindajatega. Tema ainus konkreetne plaan kohe ametisse asudes on muuta laste huviharidus tasuta kättesaadavaks. Samas nähtub, et ta ei evi kuigi panoraamset pilti eesti kultuuri hetkeseisust ega seni aetud kultuuripoliitikas välja kujunenud tõekspidamistest. Võib-olla just selle tõttu on ta ametisse asudes nii optimistlik, ja see ei ole iseenesest ju sugugi paha.
2007. aasta sügisel läheb ta järgmise aasta riigieelarve koostamisele vastu täiesti ettevalmistunult, selgete prioriteetide ja tegevuskavaga ning taotlusega mitmesaja miljoni krooni võrra kultuurieelarvet tõsta. Kohtumisel Rootsi kultuuriministriga saab ta idee “protsendiseaduseks” – kunsti tellimise seadus, mis kohustab 1 % avaliku hoone ehituseelarvest kulutama sinna kunsti ostmisele (maalid, skulptuurid jms) – ja sellest saab esimene tema algatatud suurem töö. Ta asub ette valmistama riiklike kultuuripreemiate jagamise korda spordiga sarnaste põhimõtete alusel. Ta allkirjastab koos peaministriga huvikirja maleolümpiamängude toomiseks Eestisse 2016. aastal, et Paul Kerese 100. sünniaastapäeva ülemaailmselt tähistada (2010. aastal sellest loobutakse). Ta algatab loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise eelnõu (mis võetakse vastu 2009. aasta suvel ning kahjuks vaid pisiparanduste kujul). Ta plaanib 2008. aastaks kultuuritöötajate palgatõusu ca 16 %, algatab ETV teise, multikultuurse programmi töösseandmise (hilisem ETV2), Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekteerimise ja ehituse ettevalmistamise, pühakodade renoveerimise programmi, rahvusringhäälingu digitaliseerimise, Eesti Kultuurkapitali eelarve suurendamise. Hakkab kavandama Eesti Vabariigi 90. aastapäeva suurejoonelist tähistamist läbi aasta kestva kultuuriprogrammiga, samuti ette valmistama Kultuuripealinn Tallinn 2011 projekti. Ta läheb eelarvearuteludele mitme Eesti teatrihoone renoveerimise plaaniga. Ta soovib olla koostööle avatud ja demokraatlik minister ning 2007. aasta sügisel taaselustab ta sel eesmärgil Kaunite Kunstide Koja ministeeriumi juures – kutsub reeglipärastele kokkusaamistele loomeliitude juhid, küsib nende ettepanekuid ja soove ning tutvustab ministeeriumipoolseid ideid.
Selle kõige juures Laine Jänes ilmselt näeb, aga ei tõlgenda õigesti olukorda, et ka olulise majanduskasvu tingimustes on kultuuri eelarveridade mahajäämus teiste valdkondade kasvuga võrreldes märkimisväärne ja rahapuudus on määrav nii kultuuriasutustes kui projektide teostamisel. Ka majanduse parimatel päevadel on kultuuri osa riigieelarves piirdunud tagasihoidliku 3,5 %-ga. 2007. aastal kuulub kultuurile 3,2 %.
Mis toimub sügisestel eelarveläbirääkimistel, see avalikkusesse ei jõua. Väljaspool kabinette ei tea me keegi, kuidas ja mil määral Laine Jänes oma valdkonna eelarveridade eest seisis, kuid ilmselgelt jäi tema hääl otsustamisel nõrgaks – 2008. aasta riigieelarves kinnitati kultuuri tarbeks veelgi vähem raha kui varem, 2,9 % (ja seegi kahanes 2008. aasta jooksvate eelarvekärbete käigus 2,6 %-le). Niisugusest langusest võib järeldada ainult üht – et valitsust juhtiv Reformierakond tervikuna ei toetanud oma kultuuriministrit ega mõistnud tema eesmärke, ei pidanud oluliseks tema valdkonda, ja et Laine Jänese poliitiline autoriteet oma erakonnas on siiski üsna kaheldava väärtusega.
2007. aasta lõpuks on selge, et optimism oli põhjendamatu ja et olud kitsenevad kultuurivaldkonnas veelgi. Igatahes puhkeb aasta lõpus Vene Teatri rahaasjade ümber konflikt, mida kultuuriministeerium püüab lahendada vaikselt ja märkamatult ning mida kajastab vaid mõni meediakanal. Konflikti käigus lastakse puhaste paberitega omal soovil töölt lahkuda Vene teatrile suured ehitusvõlad võtnud senisel direktoril ja kiirkonkursi korras võetakse uue direktorina tööle Irina Ossinovskaja, Reformierakonna suurrahastaja Oleg Ossinovski raudteelase haridusega abikaasa. Paari kuu pärast, kui asjad ei tundu paranevat, määrab kultuuriministeerium Vene teatrile saneerijaks Aivar Mäe, kes koos Ossinovskajaga moodustavad teatris kõikemäärava tandemi ja kelle abil tehakse patuoinaks ning survestatakse lahkuma teatri kunstiline juht ja lavastaja, 2006. aastal Moskvast siia tööle kutsutud rahvusvahelise kuulsusega teatrimees Mihhail Tšumatšenko (piiratakse ta loominguvabadust, sekkutakse töösse, tehakse etteheiteid kulukuse osas, ignoreeritakse kultuuriministri poolt ja lõppude lõpuks lihtsalt ei pikendata ta elamisluba 2008. aastaks). Järgneb langus repertuaari kunstilises kvaliteedis, uuslavastuste ja etenduste arvus, publiku hulgas ning piletitulus.
Selles sündmuste jadas joonistub välja iseäralik skeem, mille elemendid edaspidiste konfliktide lahendamisel aina korduma hakkavad. Sest tõsi – oma esimestel rakendamistel ei anna see mingeid tagasilööke, kultuuriministeeriumil õnnestub avalikkuse olulise tähelepanuta vabaneda ebamugavatest isikutest.
Ja asjad muutuvad 2008. aasta jooksul aina halvemaks. Ajal, kui peaminister veel Eesti rahvale kinnitab, et mingist majanduslangusest pole põhjust mõeldagi, viiakse ometi maikuus läbi esimesed kärped, ja seda kultuuri eelarveridadelt. Juunikuus teeb kultuuriminister ettepaneku vähendada kõiki kultuuriasutuste tegevuskulusid 10 – 15 %. Kärbe. Sügisel saab ilmsiks ka 2009. aasta baaseelarve kultuurivahendite vähendamine 2008. aastaga võrreldes ca 20 % võrra. Näiteks saavad kõik raamatukogud teavikute ostuks ca 25 % vähem raha kui mullu. Omavalitsuste kultuuriinvesteeringute summa vähenes 160 miljonilt (2008) 20 miljonile (2009). Palgakärped ja projektirahade piiramine kõikjal kultuuriasutustes veel peale selle. Juunis 2009 väheneb riigieelarveline toetus raamatukogudele veel 15 % . Suured kärped mitmes järgus toimuvad peaaegu kõigis kultuuriasutustes.
2009. aastal peatub nende tõttu Rahvusraamatukogus maakonnalehtede bibliografeerimine ja mikrofilmimine, lakkab raamatukogudes säilitusfondide koostamine, sest sisse osta jaksatakse uudiskirjandusest vaid 1-2 eksemplari ühest nimetusest ja sedagi väga range valiku alusel. Kultuuriasutustes toimuvad suured koondamised, leiavad aset pikad kollektiivpuhkused ja kollektiivsed palgata puhkused. See, mis toimub riiklikes kultuuriasutustes, meenutab rohkem pankroti äärel siplevas eraettevõttes toimuvat.
Kahe aasta jooksul läbi viidud kärbete maht moodustab kultuuri ridadelt kokku ca 30 % (kujutava kunsti vahendite kärbe lausa 50 %), samas kui teistes valdkondades on kärped piirdunud mõne kuni mõneteistkümne protsendiga. Raamatute, kontserdi- ja etendusepiletite käibemaksutõus valab olukorrale õli tulle – lisaks riiklikele vahenditele väheneb nüüd oluliselt ka asutuste teenitav omatulu. Pealegi teatrites ja kontsertidel on publikuarvud vähenenud ca 11% külastuse võrra. Riigi toetus teatritele väheneb kahe aastaga aga 20%. Mitmed festivalid vähendavad formaati või jäävad üldse ära. Et ka raamatukogude vahendid on viimase piirini kokku tõmmatud, saab raamatumüük uskumatu hoobi ja satub vabalangemisse, hinge vaakuma hakkavad kirjastused, kus olukorraga toimetulemiseks vähendatakse tiraaže, palkasid ja niigi madalaid honorare. Raamatukogudes tekivad pikad uudiskirjanduse järjekorrad, sest ühte nimetust raamatut ongi nüüd raamatukogus ainult üks eksemplar, kui üldse on. Kannatavad kõikvõimalikud kunstiprogrammid, mille hulgast mõnede eraalgatuslike ettevõtmiste raha vähendati 100 %, kuid ka näiteks Tallinna kunstihoone galerii vahendeid kärbiti 80 %. Filmieraldised on kuivanud sellisteks, et nende abil pole võimalik enam filme valmis saada, ja projektid hakkasid venima. Kultuuriringkondades kasvab nördimus, rahulolematus ja paanika.
Kahe aasta jooksul toimus kultuurimajanduslik kollaps, mille tagajärjed jäävad eesti kultuuri arengut mõjutama veel umbes 15 – 20 aastaks. Kuidas lasi kulturiminister sellel juhtuda? Kas sellise järeleandlikkuse põhjustas ministri liigne lojaalsus ja truualamlikkus oma parteile ja peaministrile? Või polnud kultuuriministril lihtsalt kultuurimajanduslikku panoraamvaadet silme ees, kui ta ei näinud ette selliste kärbete ja käibemaksupoliitika võimalikke tagajärgi? Kas ta suhtus kultuuri kui üksikprojektide jadasse, mitte majanduslikult sidusasse ulatuslikku valdkonda? Või oli Laine Jänes mingi soosikupoliitika, favoritismi ohver, kes pandi oma kohale, ilma et sellega kaasnenukski mingit erilist sõnaõigust?
Tundub, et ka kultuuriministeerium ise tunneb juba kärbete tõttu tekkinud olukorra pärast muret – sealtpoolt algab asja silumiseks ja parandamiseks kiirete reformide väljapakkumise aeg. Ministeeriumis hakkab valmima erinevate reformide kavu nagu Vändrast saelaudu, kõikide eesmärgiks liitmine, tsentraliseerimine ja sellega seotud kokkuhoid asutuste ülalpidamisel. 2009. aasta sügisel tullakse välja maakonnamuuseumide baasil suure ühendmuuseumi loomise kavaga, samuti plaanidega kokku liita suuri muusikaasutusi. Kuid neid reformikavugi iseloomustab analüüsi ja põhjaliku “kodutöö” puudumine. Selge on vaid eesmärk – uppuva laeva päästmine olukorras, millel kultuuriminister ise on lasknud tekkida.
Komistuskiviks saab allasutuste kompetents ja vastuhakk. Erinevalt ministeeriumi reformiseppadest näevad nende liitmiskavade sisulisi vigu ja puudulikke lähteandmeid allasutuste juhid, kelle üleskutset tugineda siiski põhjalikumalt läbitöötatud materjalile, allasutusi endid kaasavate töörühmade tööle ning oluliselt sisulisemale analüüsile tõlgendatakse labase vastuhakuna. Sest kiire on. Olukorra parandamiseks ja täiendavaks kokkuhoiuks on vaja kohe midagi ära teha, analüüsideks ei ole enam aega.
Nii tekivad konfliktsed olukorrad mitmel pool kultuuriministeeriumi haldusalas. Nende olukordade taga on inimesed. Näiteks muuseumijuhtide initsiatiivgrupp, kes oma ettepanekuid ja seisukohti meediat pelgamata avalikkusega jagab, mõni teatrimees, Maleliidu juht, ERSO direktor… Ministeeriumil on kiire. Aasta eest Vene teatris ennast õigustanud skeemi rakendatakse jälle ja jälle.
Selle skeemi või protsessi esimene aste ja eeltingimus on kujunenud rahapuudus või otseselt juba tekkinud puudujääk (mis selleks ajaks oli eelkõige kärbetest tulenevalt tekkinud väga paljudes kultuuriasutustes). Teine samm – plaan ja selle ettevalmistamine, näiteks muusika- ja muuseumireformid. Suurte kultuuriasutuste juhtkondades viiakse läbi rida vangerdusi.
Kolmas samm – see on konflikt. Muuseumijuhtide ja muusikaasutuste vastuhakk. Vastasseis Maleliiduga, mis tagajärjetult tuletab ministeeriumile meelde maailma maleüldsusele antud lubadust korraldada 2016. aasta maleolümpia Eestis. See etapp toob kaasa isikudraamad, sest kulturiministeeriumi tuline kiire ei passi põrmugi kokku demokraatia põhimõtetega, mille rakendamine nõuab aega. Kiirem ja lihtsam on püüda vabaneda tülikatest aegaviitvatest inimestest. 2009. aastal vabaneb ministeerium Allikust ja Tammearust, 2010. aastal Tiia-Helle Schmittest, Rea Rausist ja Andres Siitanist. Neeme Järvi peletatakse Eestist, manipuleerides konfidentsiaalseid lepingutingimusi lekitades avaliku arvamusega. 2010. aastal püütakse vabaneda ka Maleliidu juhist Henrik Oldest, kuid juhatuse koosolekul kukub hääletus läbi ja Olde jääb ametisse.
Neljas samm – ignoreerimine. Kultuuriminister kas nõutusest või tahtlikult ei ole konflikti teisele poolele kättesaadav. Suhtlus, mida oma otseste alluvatega peaks läbi viima minister ise, on delegeeritud kantsleritele, nõunikutele või teatud kõneisikutele (Sirje Endre). Sellele etapile on iselooomulikud veel avalikud kirjad “patuoinastelt”, kes kõik pöörduvad lõpuks tähelepanu pälvimiseks meedia vahenduse poole. (Tšumatšenko, Siitan, Allik, Olde, Järvi).
Viies samm – kultuuriministeeriumi poolt läbi viidud siseaudit vastavas asutuses, mis toimub ebatavalise kiirusega ja toob ilmsiks teatud olulised puudujäägid asutuse finantsjuhtimises. Mis siis, et vaid veidike aega enne seda toimunud reeglipärase audiitorfirma audit rikkumisi üldse ei tähelda – nt Maleliidu ja Ugala puhul – või täheldab tunduvalt kergemal kujul. Juhtumitel, kus ka kultuuriministeeriumi audit mitte midagi ei leia, saab süüks nt liigne kaadrivoolavus (Mahtra talurahvamuuseumi direktori Schmitte puhul näiteks, kus 35 tööaasta jooksul on vahetunud tervelt 7 töötajat) või autoriõiguste väidetav rikkumine (Rea Raus, kes ministeeriumis sõnastatud Wiklandi teoste näituste korraldamise õigusi puudutavad lepingupunktid inglise keelde tõlkis ja Wiklandile saatis).
Kuuenda sammu astumiseks on seega eelnevalt õiguslik alus leitud ja asutakse süüdlase lahkuma sundimisele, esimese sammuna on enamusele tungivalt pakutud lahkumisavalduse kirjutamise võimalust (Tammearu, Schmitte, Raus, Siitan), mille ainsaks argumendiks mõnel juhul on kaebekirjad asutusest endast või sellega seotult. Tihti püütaksegi näidata töölepingu lõpetamise initsiaatorina asutuse enda töötajaid või nõukogu. Edasi mõjutamised, avaliku infoga manipuleerimine, kahel eriti paindumatul juhul lõppes asi ka vallandamisega.
Järk-järgult kujuneski nende sündmuste käigus välja Jänese kultuuriministeeriumi nägu ja 2010. aasta lõpuks ei õnnestunud seda enam maski taha ära peita. Printsipiaalse õiguskaitsjana esineda soovides tegi kultuuriminister endale karuteene ja juhtis sedakaudu tähelepanu hoopis paljudele teistele ja palju raskematele rikkumistele oma valdkonnas, valitsevale favoritismile, rabedale kiirustamisele, alternatiivide eitamisele, info valikulisusele ja töödeldavusele, ministeeriumis kaduvatele dokumentidele. Riigikogus sagenevate arupärimiste ja meedia survel sai üha ilmsemaks, et need korduvad üksikjuhtumid kultuuriministeeriumi haldusalas ei ole ainult üksikjuhtumid, vaid reeglipärane toimimisviis. Ja see vallandas protesti, mille tulemuseks oli Laine Jänese sisuline kaotus riigikogu valimistel: tema häälte arvu kahanemine Tartus seitsme tuhande hääle võrra.
Parimatest kavatsustest ja suurtest plaanidest eesti kultuurile kasu tuua ja midagi tõesti vajalikku ning olulist ära teha on teostunud vähe. Laine Jänese tähtsaimaks teoks kultuuriministrina jääb protsendiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine. Mingil määral kandis vilja ka katse parandada loovisikute ja loomeliitude seadust. Tööle rakendus ETV2. Mis puutub aga Eesti Rahva Muuseumi hoone, Rahvusringhäälingu ja Estonia uute majade ehitusest, siis selles osas paraku on paljud eksperdid juhtinud tähelepanu nende suurte projektide kavandamise, läbiviimise ja edasise haldamisega seotud probleemidele – nii on võimalik, et neiski asjades tuleb teha veel täiendavaid analüüse ja ümberrehkendusi.
Kuid need on juba uue kultuuriministri kohustused. Samuti jäävad tema käia Laine Jänese ministeeriumi vastu algatatud mitmed kohtuteed. Pärandisse jäävad jätkuvalt sügavas materiaalses kitsikuses vaevlevad kultuuriasutused, jätkuv probleem käibemaksumäära tõttu vähenenud omatuludega teatrites, kontserdikorralduses ja kirjastustes, mure vähenenud publikuarvuga, kriitiline olukord raamatukogudes, rikutud kultuurikuvand välisriikide silmis (seoses rahvusvaheliste kuulsuste skandaalidesse sattumisega).
Küllap elab ka endine kultuuriminister siin kirjeldatud ebaõnnestumisi valusalt üle. Ka tema nimevahetus tundub näitavat soovi alustada n.ö valgelt lehelt. Ja ometi ei ole minister Jänes oma valitsemisajal toimunud kaoses ainusüüdlane. Samavõrra vastutab kultuuris tekkinud olukorra eest kogu tema erakond, mis kergekäeliselt Laine Jänese koos tema eelarveridadega tanki lükkas ega näinud ette ohtusid, mis kaasnevad sedavõrd ebaproportsionaalsete kärbetega ühe valdkonna kahjuks. Võib-olla seepärast tasubki Reformierakond minister Jänese kannatuste eest heldelt, tõstes Laine Randjärve märtrina riigikogu aseesimehe auametisse.
Kuid eelmist kultuuriministrit märtrina vaadelda pole siiski põhjust. Ei põhjustanud tema martüüriumi ju keegi väljaspoolt, vaid selle allikaks olid analüüsivõime vähesus, sellest tulenevad olulised vead finantside planeerimisel ning lõpuks suutmatus toime tulla kriitilise olukorraga, kuhu kogu kultuurimajandus paiskus. Kui ei oleks tulnud masu ega vajadust nii jõuliselt kultuuri eelarveridade kallale minna, oleks Jänes võib-olla olnud isegi üks paremaid kultuuriministreid meie ajaloos. Tahet ja algatusvõimet tal selleks ju oli.

Jaanuari lõpp

Olen siin jälginud päris mitut pikaks veninud ajakirjanduspoleemikat, mõni neist teeb isegi kurvaks kohe. Eelkõige muidugi see humanitaaride ja reaalide vastandamine, mis tegelikult ei vii mitte millegi kasulikuni. No oli mõnel filoloogineiul naiivsust ajakirjanduses kurta, kuidas nad erialast tööd ei leia ja mujal teenivad ka vähe… ja siis hakkas ju tulema igast august, et ise olid süüdi, kui sellise eriala valisid. Nagu see oleks alati inimese enda valida. Ma olen nimelt sügavalt veendunud, et sündinud humanitaarist ei ole võimalik koolitada edukat inseneri. Täpselt nagu vastupidigi. Paljud asjad on looduslike eeldustena meile sünnil kaasa antud. Veab neil, kel on eeldused mõlemaks, ja need tõesti saavad valida kah, kas õpivad keeli-ajalugu-kultuuri või inseneriteadusi või IT-d. Aga selliseid on vähe. Enamik inimesi on ikkagi loomuldasa ühele või teisele poole kaldu.
Minust küll ei oleks olenud võimalik reaaliala inimest koolitada. Ühegi valemiga poleks olnud võimalik. Kui ma huvi pärast näiteks seda veebitesti lahendasin, veendusin ma selles veel kord. Võiksite ka proovida – see on lahe test. Ilmselt mõeldud mingi kutsenõustamise osana. Mina olen selle testi tulemuste järgi teinudki just nimelt neid asju, milleks ma kõige sobivam olen.
Aga kui nüüd selle poleemika enese ja humanitaaride halvustamise juurde tagasi pöörata, siis ei maksaks unustada, et rahvuse ja rahvuskultuuri säilimise juures on humanitaarid siiski määranud märksa rohkem kui reaalid. Alates Kristjan Jaak Petersonist, kes üldse eesti oma kirjanduse arengule alguse sisse tegi. Ärkamisaegseid tegelasi vaadates – peaaegu kõik nad olid ajakirjanikud, usumehed, kirjamehed – ja ka arstid – , aga sillaehitajaid või matemaatikuid polnud küll ühtegi. Juhan Liiv, kes esimesena märgi maha pani, et “ükskord on Eesti riik”, oli ajakirjanik. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts õppisid küll juurat, aga said ajakirjanikeks. Taasiseseisvumist vaadates – Savisaar oli ajaloolane, Lauristin tegev sotsioloogias ja ajakirjanduses, ja no rohkem humanitaar kui Lennart Meri polegi enam võimalik olla.
Humanitaarid annavad visiooni, idee ja suuna. Reaali poole pealt peaks tulema teadmine, kuidas seda tehniliselt teostada. Või midagi sellist. Huvitav igatahes.
Rahvas praegu suhtub võimukandjatest alustades mustatöölisteni välja muidugi teisiti, nende meelest ei ole humanitaare vaja. Vähemalt nad arvavad, et ei ole vaja. Ma isegi pole eriti kurb, kui mõtlen, et sellise mõttesuuna katmisel ka riigipoolse tegevuskavaga on meil 30 aasta pärast tohutu armee igat sorti reaalalade spetsialiste väga erinevad oskuste ja võimete kvaliteedis, aga napib inimesi, kellel oleks ideed, visioonid ja oskus neid vahendada, kaunite kunstide kaudu ka võime suunata inimeste mõtlemist ja tundeid. Ja rahvusriigi seisukohalt on kõik need viimased vajadused ju väga rahvuskesksed, selliseid “oskustöölisi” pole eriti võimalik muudest riikidest sisse osta. Erinevalt näiteks inseneridest – ma olen kaugel sellest, et insenere kuidagi halvustada, see on väärikas ja uhke amet – , aga silla- ja teedeehituse või tehnovõrkude puhul ei ole rahvustundlikkusel ja -teadlikkusel mingit tähtsust, need objektid rajatakse suhteliselt ühtemoodi nii Ameerikas, Hiinas kui meil siin.
Ma ei ole viitsinud kõigi nende arvamuslugude linke kogudagi mitte, mis humanitaaria-reaalia teemadel viimasel ajal kokku kirjutatud on, aga ühe võiks siiski panna, Linnar Priimäe oma.
Sellega seonduv teema on muidugi see, et riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele tahetakse üldse kaotada. Minu meelest näitab see soovi vastutus eri alade spetsialistide hulga ja tööturu seisundi eest ülikoolide kaela lükata – avagu, mis õppekohti tahavad, kui teatud erialadel ilmneb hiljem üle- või alatootmine, siis see kivi asub haridusministeeriumi kapsaaiast väljaspool.
Ja kas see ei muuda hoobilt segasemaks ülikoolide rahastamist üldse, tahaksin ma küsida. Kuid küllap sellest kirjutatakse veel.
Üks huvitav, inforikas artikkel noorte tööturu kohta ilmus ka. Minu meelest päris õpetlik. Ja kutsehariduse osas selline… maa peale tagasi toov.

Aga muidu… mis ma peale lehelugemise siin veel olen teinud? Vigisen vaikselt ja püüan omadega kuidagi hakkama saada. Ei tunne end ei jõulise, teoka ega teotahtelisena, lihtsalt tiksun vaikselt kuidagi ja peksan vastikuid sundmõtteid endast eemale. Ma parem blogis neist ei räägi, mitte keegi sellest õnnelikumaks ei saa ja neil pole isegi meelelahutuslikku väärtust.
Erinevalt lullamillast.

PULLIKE

SEITSME MAA JA MERE TAGA
ELAB VÄIKE PULLIKE.
MUUD TAL SUURT EI OLE VIGA,
KUI ON VEIDI ULLIKE!
SEEPI SÖÖB JA MULLE KAKAB
VIKERKAAREVÄRVIDES,
NAERATAMA SEEGI HAKKAB,
KEL ON NÄRVID LÄBI SEES.
SA VÕID TALLE JUTTU VESTA,
KUNI TEMA SEEPI SÖÖB.
SEEBIMULLISADU KESTAB
PULLI ÜMBER PÄEVAD, ÖÖD.
Mullitaja

Keldris meil vedeles üks väga kole üleni alumiiniumikarva metallist seinalamp. Mul oli seda vaja, aga nii hirmsat asja ma oma seina peale ei tahtnud. Nii ma heegeldasin selle üle.

lamp 1:2013

Ja siis avastasin, et mu pajakindad olid otstest juba mustaks kõrbenud ja võikalt võidunud, nii et viimane aeg nad minema visata. Seetõttu olin sunnitud endale kibekiiresti uued pajakindad tegema.

potikindad 1:13

Telekast tuli eelmisel nädalal ohtrasti iluuisutamist, mis on juhtumisi ainuke spordiala, mida mulle vaadata meeldib, kodune koodnimetus sellele tegevusele on “kalpsti-kalpsti”. Selle vaatamise juurde oli hea kogu aeg näppudel käia lasta ja nii need asjakesed nagu iseenesest valmis saidki. Lisaks veel poolik sõrmikupaar mu onule, aga see pole tõesti veel valmis.
Iluuisutamise kohapealt leian, et koreograafia võiks neil enamikul juhtudel siiski kuidagi lustakam, teatraalsem ja loomingulisem olla. Näiteks selline (see oligi nendelt meistrivõistlustelt mu lemmikkava üldse).

Ah jaa, eile oli Läänlases jälle minu kord arvamuslugu kirjutada.

Lugesin jälle kultuuriuudiseid

… ega saa taas vaiki olla, vaid kõige kohta pean kohe midagi arvama hakkama. No paratamatult, eks. Sotsiaalne närv on oma tegevusala puudutava osas ikka kole tundlik, ja sellega kaasub krooniline mölapidamatus.
Statistika on tore ja huvitav asi. Selle järgi on vaieldamatu tõsi, et loomemajandus masuaastatel kummalisel kombel hoopis tõusis. Uudis on siin. Ja et see on fakt, siis sellest võiks nagu järeldada, et asjad meie kultuurimaailmas ja -majanduses on hoopistükkis paremad ning edumeelsemad kui aastal 2007.
Aga tahate, ma ütlen, mis selle taga on.
Selle taga on ühe asjana see, et masuajal koondati väga paljudest firmadest ja väiksematest ajalehtedest ära neis töölepingu alusel olnud graafikud-kujundajad-karikaturistid-fotograafid. Ka näiteks Ott, kes enne 2010. aastat oli kuupalgaline karikaturist. Pärast koondamist on kah karikaturist ja teeb sama tööd sisuliselt edasi, aga ettevõtjana. Esitab arveid ja maksab oma maksud ise. Temataolisi vennikesi tekkis korraga hulgi, kes omadega hakkamasaamiseks olid sunnitud võtma edasitöötamiseks miski juriidilise vormi. Kohe loomeettevõtlus suureneski.
Umbes sama toimus kirjanduse vallas. Mida kitsamaks ja kitsimaks läks kirjastustel, seda rohkem kirjanikke hakkas ise oma raamatute kirjastajateks, et natukenegi rohkem iseendale teenida. Taas – selleks on vaja omada juriidilist keha. Loomeettevõtlus nii-öelda suureneski.
Mis toimus muusikas ja teatris, ma ei tea. Arvama ka ei hakka, aga võimalik, et neiski valdkondades tekkisid sarnased tendentsid.
Nii et ma ütlen suht veendunult: sisuliselt ei ole meie loomeettevõtlus ei kvalitatiivselt ega kvantitatiivselt kuidagi suurenenud, vaid on teisenenud. Loomingulised töövõtjad on ümber kvalifitseerunud loomeettevõtjateks. Ei ela paremini, kui enne, vaid seoses töökoha kaotusega on hoopis kaotanud stabiilsuses, sotsiaalsetes tagatistes ja sageli ka sissetulekutes. Hau.

Langi digiplaanide kohta on kultuuriga seotud ametiliidud siiski lõpuks ühise pöördumise sõnastanud, ja see on selline. Eks näis, palju see aitab, mil määral kultuuriministeerium neid seisukohti arvestab. Enne pole mõtet mul siin ka kraaksuda.

Kuid kurbusega pean ma nentima, et Jänese ametiajal siinsamas blogis mitmel näitel kirjeldatud tava tülikaid inimesi luubi alla võtta, kiusata, kritiseerida, karistada või tasalülitada võib-olla ei olegi kuhugi kadunud. Igatahes mind tegi ettevaatlikuks juba see, kui korraga nüüd, täiesti suvalisel ajal, jaanuaris, võtab maksuamet rehkendada Rein Raua tuludeklaratsiooni ridu (uudis siin). Ja sellest sündmusest pole möödas veel nädalatki, kui juba on valitsusel Rauale ka avalikke etteheiteid (siin), kuigi samast uudisest ma saan aru, et seadusi ega muid norme rikutud ei olegi, lihtsalt Raud pole midagi otsustanud nõnda, kui valitsus oleks tahtnud. Huvitav süüdistus.

Lullamilladest ja unenägudest

Igaks laupäevaks pean ma kirjutama lasteluuletuse. See on lihtne ja tore töökene, aga ainult juhul, kui on olemas mingi mõte, millest kirjutada.
Ilma selleta võib lihtsalt hulluks minna ja matta töölaua taha tunde, ilma et midagi sünniks.
Aga siis korraga – hoppa! – juhtub midagi, näiteks levib info lumme munenud kanast või äikesetormi kätte jäänud kolme lapse isast, ja mõne minutiga on mul mure murtud ja asi olemas.
Näiteks ka need kaks viimast lullamillat said just sellised. Selle aasta esimese kirjutasin pärast neljatunnist tulutut vaevlemist lõpuks ühe hoo ja kümne minutiga, kui meile helistas ootamatult lõpnud autoga naabrimees maantee äärest, et kas Ott saaks tulla ja ta trossi otsas koju ära vedada.

AUTO JA AUTOJUHT

AUTO TEGI “SUSS”,
JÄI TEE ÄÄRDE KUSS,
EI PÕRISEND ENAM,
EI MÜRISEND,
VAIT OLLA
TUNDUS KENAM
JA NII TA SEAL SEISIS JUST.

AUTOJUHT
LASI LENDU PAAR VÄNGET
JA KÕVA JA KANGET,
ÜMBER VAIKIVA AUTO
KÄRKIS JA PRAGAS,
AUTOLE KOLEDAID
NIMESID JAGAS.

AUTO EI VASTANUD,
TALLE SEE TÜLI
KORDA EI LÄINUD JUST.
AUTOJUHT
KARJUS MIS KARJUS,
LÕPUKS LEPPIS JA HARJUS,
ISTUS MAHA JA OLI
KOOS AUTOGA KUSS.
auto ja juht

Ja eelmine, mis sai kirja paari minuti jooksul köögis märkmepaberile, kui samas kõrval telekas keskid tüübid rääkisid laste luuletuselugemisest.

LOEME LUULETUST

TÄNA LOEME LUULETUST
KOOLIS, NII ET MAA ON MUST.
KÕNELEME RÜTMIS, RIIMIS,
VALSITAKTIS NAGU VIINIS,
KUJUNDEID MEIL PLAANIS VAST
RAPUTADA VARRUKAST.
KAUNI LUULE KAUNIS KAJA
RÕÕMSAKS TEEB ME ÕPETAJA
NING SIIS ESTA TUNNIS VIISI
KÕIK ME SAAME HULGAVIISI.

Ajalehes ilmunud pildi peal oli see luuletus jutukasti sisse kujundatud muidugi.
Luuletame

Aga muidu käis meil vahepeal Pürksi Ott külas. Neljapäeval. Niimoodi pikalt, pidulikult ja huvitavalt kohe. Ja reedel käisime ise külas – naabrimehe sünnipäeval. Laupäeval tundsin, et mu ürituste limiit on jälle mõneks ajaks täis, nii et tol päeval ühele armsale sugulasele sünnipäevaõnnitluse eesmärgil helistades lootsin sisimas, et see kõne ei päädi järjekordse peoga… Ja mul vedaski.
Pühapäeva õhtul ema juurest tulles tegin veel töödki, sest Ivarile esmaspäevaks lubatud lookene tuli ju paberile panna.
Et see arvamuslugu ei tulnud mitte otseselt Langi uute kavatsuste kohta, on tingitud sellest, et esiteks, neid ma juba lahkasin siinsamas blogis eelmises postituses ja mu enda jaoks on üsna igav end korrata. Palju parema põhjuse just selline lugu kirjutada andis mõttevahetus kolleegidega paaril FB kontol ja tuline arutelu Kirjanike Liidu liikmelistis. Nii et see vaatepunkt tundus mulle mõneti huvitavamgi – et tegelikult ei teagi, kas on mõtete reageerida, et ei teagi, kui tõsiselt neid väljaütlemisi võtma peaks.

Täna ootab mind ka üks teema, kohaliku tasandi oma. See seondub siin toimunud vene laadaga, mis oli minu meelest üks uskumatult lahe ja Eesti tingimustes täitsa erakordne ja omapärane ettevõtmine, ja mis ilmselt just viimase kahe nimetatud omaduse pärast ootamatult hukkamõistvaid hinnanguid pälvis. Pikemalt siin siiski seda ei lahkaks, hoian end Lääne Elu jaoks.

Mis tähendab, kui unes näha, et koerad on kadunud ja siis ma leian nad ikka üles? Niimoodi õnnelikult. See oli hirmus kummaline ja selge unenägu – ma olin Oti ja meie kahe peniga miski suure laeva peal. Vahepeal pidin ma esinema mingisugusel konverentsil sealsamas laevas ja koerad jäid Oti hoolde. Aga tema, sunnik, oli nad selleks hetkeks ära kaotanud, kui laev sadamasse jõudis ning minul konverents läbi sai. Järgnes hulk aega hirmusegast otsimist mööda suurt laeva, põhiline hirm oli, et äkki on koerad ilma meieta juba maale läinud ja otsi neid siis võõrast linnast. Rääkisin seal veel mingi naisterahvaga, kes oli neid just näinud ja muudkui kiitis, kui hästi meie loomad ennast ülal pidasid, ja siis ma hõikasin ning vilistasin veel kord valjusti – ja mõlemad tulid tohutu jooksuga, kõrvuti, näod naerul ja ise jube õnnelikud. Ja me saime kõik koos maale minna. Kahjuks unenägu lõppes siis ära, nii et mul pole aimugi, mis sihtkoht see oli.

Tänaöine unenägu oli teistsugune ja sellest pole mul ausalt öeldes ka midagi muud meeles peale selle, et teema ringles kuidagi ümber minu unistuste maakodu ja -aia, tegelasteks olime mina ja vanajumal ja et lõpp oli niisugune, et ärkasin selle peale jahmatusega lausa üles. Unenäo lõpus ütles mulle vanajumal: “Olgu, ma annan siis sulle selle jaoks raha.”
Aamen selle peale.

Molekulaarsed trendid

Ma ei oska enam midagi kosta. Ma küsin endalt sisimas iga järgneva nädala, kuu ja aastaga üha rohkem: mis maailmas need inimesed elavad, kes selliseid asju välja mõtlevad?
Tulevad need uudised nagu teated teiselt planeedilt, mille eluvormidega meil on teatud sarnasusi, aga mille igapäevane elu toimib hoopis teistel alustel ja meie omast hoopistükkis erinevalt.
Iseenesest oli ju tore teada saada, et lõpuks ometi on ette võetud loovisikute sotsiaalmaksu teema. Sotsiaalmaksule tuginevad meil ju väga olulised sotsiaalsed garantiid – näiteks kõige hellem koht on tulevased pensionid ja haigekassa.
Uudis selle kohta oli niisugune.
Uudis ütleb meile, et sotsiaalmaksu ja sellega seonduva haiguskindlustuse mure on murtud kirjanikel, kes saavad loomeliidupoolset aastast loomestipendiumi. Neid kirjanikke on aga aastas kümmekond, umbes veerand stipendiumiavalduse esitanute hulgast. Siis on veel kulka aastased stipendiumid, kuidas nende sotsiaalmaksuga jääb?
Mis ma tahan öelda, on, et see muudatus mulle kättepuutunud uudise põhjal tagab haiguskindlustuse vaid vähem kui kümnele vabakutselisele kirjanikule üheks aastaks. Tulevast pensioni see ilmselt oluliselt mõjutama ei küündi.
Muidugi, kirjanike sissetulekute vormid on ka erinevad. Päevalehes kirjeldab seda maastikku see lugu päris hea ülevaatena. Kokku on Kirjanike liidus liikmeid umbes kolmsada, nende hulgas on ka tõlkijaid ja kirjutavaid teadlasi. Üsna suur osa liikmetest on põhikohaga tööl muudes ametites, kindlustusprobleem neid ei puuduta (nende hulka kuuluvad ka need liikmed, kes kirjanduslikult väga produktiivsed pole, nt avaldavad raamatu umbes 10 aasta jooksul).
Teiseks, sotsiaalmaksu arvestamine võlaõiguslike lepingute pealt on üks asi, mida ma praegu päris hästi ei mõista. Milliseid võlaõiguslikke lepinguid nad õieti silmas peavad? Minul praegu on kahtlus, et ka see muudatud hakkab puudutama pigem üksikjuhtumeid, kui kirjanik- või kunstnikkonda laiemalt. Kirjaniku või kunstnikuga ei sõlmita harilikult ju töö- või töövõtulepingut. Ikka autori- ja litsentsilepingud, millega müüakse oma töö kasutamise õigus teatud territooriumil teatud ajaperioodi vältel. Sisuliselt on tegemist ostu-müügitehinguga ja ühekordsete, mitte jooksvate honoraridega. Mismoodi nende sotsiaalmaksustamine välja näeks?
Jah, sellega ma olen nõus, et kui enne ei olnud midagi, siis nüüd vähemalt midagi on. Ja tõsi on ka see, et vähemalt ajakirjandusse jõudnud materjal annab selle kohta suhteliselt puudulikku infot. Aga eks me näe.

Kultuuriministeeriumist tuli eile aga veel paar uudist. Ühes neist selgub, et riigi soov eesti kultuuri alla raha panna väheneb jätkuvalt ja progresseeruvalt. On õudne lugeda, et perspektiiv on üldse raamatukogudel riigi raha tagant ära tõmmata ja jätta nad nii fondide kui inventari osas ainult omavalitsuste hooleks. Omavalitsustel on nagunii kõri kokku tõmmatud ja väljaspool Harjumaad ning Tartu lähivaldu pole lähema paarikümne aasta perspektiivis põhjust vähimakski optimismiks.
Ja Langi väiteid “kohustusliku kirjanduse” efektiivusest maaraamatukogudes ma lihtsalt ei usu. Paraku ma rändan mööda just neidsamu maaraamatukogusid ringi suhteliselt palju ja kuulen igal pool pigem vastupidist juttu. Küll kuulsin ühest Tartu-lähedasest raamatukogust, et jah, seal tasuvat ära – Tartu linnast käivad üliõpilased kohe palju seal laenutamas, kui Tartu enda raamatukogudes eksemplaridele hirmsad järjekorrad on.

Seda peab ka nentima, et Lang on millegipärast kindlal veendumusel, et meie digiraamatute turg on palju suurem, kui ta on. Ja tundub, et sellisele viltusele veendumusele rajaneb ka tema järgnev tegevuskava, millest antakse aimu siin uudises.
Ekspressi loost muidugi ilmneb, et Lang tugineb hoopis teistele algandmetele kui raamaturu tegelikud müügid. Digiraamatute müügi osakaal raamatute kogumüügist püsib nii suurte hulgimüüjate kui suurkirjastuste sõnul siiani alla ühe protsendi, isegi alla poole protsendi – kuigi jah, tõuseb jätkuvalt. Ja ma olen suht kindel, et lugemisuuringut ja turu-uuringut lähteandmete mõttes samaks pidada lihtsalt ei saa, sest üks ongi ühest, teine teisest maailmast.
Teine teema on muidugi plaan valitud kirjanikelt üle osta tähtajatu ja määratlematu territooriumiga õigus nende raamatuid ühiskondlikel või hariduslikel põhjustel tasuta digilevitada. Ma muidugi ei kahtle, et suur osa kirjanikke ongi mõne tuhande euro eest nõus oma kooliprogrammidesse kuuluva teose õigused pikema jututa riigile müüma, sest kui parasjagu on raha väga vaja, siis küllap nii tehakse. Kuigi kui minuga see asi arutlusele tuleks, siis mina oleks nõus tingimusel, et tasu laekub teatud protsendina allalaadimiste pealt ja samuti siis tähtajatult – st autoriõiguste kehtivuse rahvusvahelistes seadustes tunnustatud ajani, st kuni 70 aasta jooksul pärast minu surma. Ja mina nõuaksin lepingus ka kindlat keelepiirangut – Eesti riik saab õiguse neid levitada vaid eesti keeles. See jätaks mulle õiguse oma kõnealusele raamatule veel näiteks tõlkeõigusi müüa. See oleks elementaarne.
Aga ma arvan, et see pole see, mida Lang praegu silmas peab.

Ühesõnaga, mul on tunne, et Lang nagu tahab midagi ära teha, aga lahmib. Ja teine häda on muidugi võimenduv eesmärk kultuuri arvelt kokku hoida, veel ja rohkem. Raamatukogudele tehtud masuaegseid mitme laine kärpeid pole siiani tasa tehtud, pole isegi suunda sinnapoole. Ka kirjastamiseks on kulka toetused järjest kahanenud. Teistest kultuurivaldkondadest ma hetkel ei tea, pole enam väga lainel püsinud, aga teatrite tegevustoetustega oldi sel aastal ju ka äärmiselt valikulised.
Nii et ma jätkuvalt näen, kui ohtlikud on need suunad, kuhupoole meie riik kultuuri alavääristades ja üha enam alarahastades teel on. Eesti on konstitutsiooni ja inimeste usu järgi ju rahvusriik. Rahvusriigi aluseks on aga kultuur ja keel. Kui nende tähtsus kaob – kultuurimaastiku kitsenedes mandub tagajärjena ka keel – siis jõuab sellel territooriumil paiknev rahvas oma valitsejatega väga loogiliselt ka sellele järeldusele, et rahvusriiki Eestit pole eraldiseisvana üldse vajagi. Majanduslikult pole rahvusriigi pidamine nagunii eriti mõttekas.

Porganditest, prügiveost ja kirjandusest

See oli eelmise laupäeva lullamilla.

PORGANDI ELU

PORGAND SUVEL MULLAS KASVAS
PIKAKS, PUNASEKS JA RASVA.
OOTAS OMA TÄHETUNDI,
MILLAL KÖÖGIS SUURES PUNDIS
TEMAST ÜHES TEISTEGA
MÕNI MAIUSPALA SAAB.

PORGAND KASVAS,
SUVI PIKK.
AGA NÄE, KUI IMELIK –
ÜHEL PÄEVAL TULI SÜGIS!
PORGAND PERENAISELT KÜSIS:
MIS NÜÜD SAAB?
MIS NÜÜD SAAB?
MA SAAN HUKKA TALVEL MAAS!
KES MIND VEEL SIIS SÜÜA TAHAKS,
KUI MA OLEN LÄINUD PAHAKS?

PERENAINE VÕTTIS PORKNA,
KELDRIS LIIVA SISSE TORKAS,
SEAL SIIS, VARJUL KÜLMA EEST,
ELAB PORGAND NAGU MEES,
OOTAB RAHUS, MILLAL SAAB
SUPIKS, PRAEKS VÕI PIRUKAKS.

porkan

Porgandikotlette olete teinud? Leotatud saiapudi ja munaga? Nämm. Porgandipüreesupp on ka hea ja ilusat värvi. Porgandikeeks. Porgandipirukas. Porgandihautis või või suitsulihatükkidega. Porgandipuder on mul veel katsetamata, aga just hiljuti leidsin retsepti ning kavatsen proovida.

Minu esmaspäevane arvamuslugu Läänlasesse on mul blogis veel linkimata, teen seda. Mul on hea meel, et see üsna paljusid inimesi liigutas, sain mitu kaasamõtlevat ja -elavat sõnumit nii Fb-sse kui oma telefonile. Hea tunne, et jälle üks tükike midagi maailmale antud.

Tegelesin nüüd nädala alguses prügiveoteemaga – Ragn Sells muudab uuest aastast teenuse tüüptingimusi ja osa neist muudatustest hakkavad linnatingimustes rakendudes kindla peale tekitama parajat jama. Eriti kitsaste tänavate ja aktiivse rahvaliikumisega vanalinnades. See, et mina pean sellepärast kord kuus hakkama pool kuus hommikul üles ärkama ja prügikasti tänavale lohistama, on tekkivate probleemide juures tõepoolest kõige väiksem mure. Jama tekib hoopis mujal, laiemalt. Aga sellest ma hetkel veel rohkem ei räägiks. Kui see lugu Lääne Elus ära ilmub, ju ma siis jälle lingin.

“Saladuste” uue hooaja kohta pole ei kippu ega kõppu. “Suletud uste” stsenaariume pole sakslased enam ette saatnud. Eelmine kuu oli mõlemas suhtes mul nulliring, peaaegu töötu tunne tuli peale. Hea, et esinemistega sain tasandada. See kuu jätkub sama tühjus ja vaikus. Aga õnneks on Otil üks natukene priskem honorar tulemas, et sellega tasandab eelarve võib-olla ära. Ma loodan.

Üks eilne uudis väärib ka äramärkimist – kultuuriministeerium tegi teoks ühe asja, mille vajadust ma oma blogis juba varem mitmel korral olen märkinud. Nimelt autorihüvitusrahade eraldamisel viidi sisse erisus oma- ja välismaiste autorite tasustamisel. Siin on sellest lehelugu. Hea, et tehti. Kuigi mitte nii julgelt, kui mina oleksin lootnud. See tasuerisus hakkab olema ju kõigest kümnendik, ja mind täitsa huvitab, mis argumentidega nii vähe? Kas riigil ei ole siis õigust laenutushüvitiste maksmisega oma originaal- ja tõlgitud teostel radikaalsemat vahet teha? Aga noh, mis ma ikka virisen, žest ise on ka ilus ja tähelepanuväärne.

Postimehes ilmus hiljuti Jaanika Palmi sulest selle aasta lastekirjanduse ülevaade. Jah, veider, et uue lasteluule osakaal meil nii napp on. Aastaga kaks kogu on vähevõitu. Ikka neli-viis tükki võiks olla eesmärgiks. Ja mind üllatas ka realistliku koega lasteraamatute suhteliselt vähene hulk. Tegelikult on lastel neid vaja sama palju kui fantaasiakirjandust… oma sotsiaalse maailmapildi ülesehitamisel. Igapäevase elu mõtestamisel jne. Minu “Roosi” oleks täpselt sinna auku ära kulunud.

Aga ehk tuleb Roosi kord järgmisel aastal. On ju?

« Older entries Newer entries »