Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

Advertisements

Eile esinesime Otiga Rakveres

Eile oli ajalooline hetk: esinesime laste ees Otiga koos. Ott teeb seda üli-, no tõesti üli-üliharva, sest ta usub, et tunneb end esinedes väga halvasti ega saa sõna suust. Aga ka tema esinemisi tahetakse tegelikult üsna sageli, õigemini meie koosesinemisi, kus mina räägiks sõnast ja Ott räägiks pildist.

Seekord juhtuski täitsa ainulaadne lugu, et Ott nõustus minuga koos laste ette tulema ja näitama, kuidas ta oma graafikalauaga lasteraamatutesse pilte joonistab.

Meid kuulasid ja vaatasid Lääne-Virumaa koolide õpilased, kes olid osalenud Nukitsa hääletusel ja teinud oma lemmikraamatutest videoblogisid ehk vlogisid. Seega kirjandushuvilised lapsed. Spetsiaalne ja huvitatud publik. Ja väga tore oli neile rääkida ja pilte näidata.

Ottrakveres1.jpg

 

jooned.jpg

Minu kirjutatud raamatud ja Oti joonistatud raamatud ja Nukitsal koha saanud raamatud (kahjuks seekord mitte meie omad!).

stend.jpg

 

otiga.jpg

 

minuga.jpg

Nii et see esinemine oli ülitore, ja Rakvere raamatukogu rahvas ja lapsed on ka ülitoredad! Mis aga üldse tore ei olnud, oli see, et pidime sinna sõitma mitte oma turvalise ja stabiilse Jetiga, vaid hoopis vana punase Käulaga, kes nagunii kargab nagu kits, on peale selle talvega kuuris seistes uskumatult rooste läinud ja hakkas juba enne kohalejõudmist ühel möödasõidul äkitsi nii jubedat häält tegema, nagu tahaks kohapeal tükkideks laguneda. Aga raamatukogutöötajate uskumatult lahkel abil õnnestus lasta see masin sealsamas Rakveres enne tagasisõitu töökojas üles tõsta ja üle vaadata – et kas julgeb hakata sellega Tartu suunas tagasi sõitma, või oleks mõistlikum see sealsamas Rakveres hüljata ja bussiga koju tulla. Õnneks avaldas remondimees arvamust, et peaksime sellega ikka koju saama, ja nagu elu näitas – saimegi, kuigi selle käigus kulus päris palju närvirakke.

Aga miks jälle see Käula, see vana pann ja õudne kits, kelle halbade kommete pärast ja enda turvalisuse huvides me lihtsalt olime sunnitud üle-eelmise aasta novembris Jeti hankima? Sellepärast, sõbrad, et ma olen teile kirjutama jätnud piinliku ja jubeda loo sellest, kuidas meil õnnestus linnaliikluses Jetiga pisike avarii teha. Sellest on nüüd oma kuu aega möödas. Nagu isegi aru saate, inimesed kõik terved, ja isegi jeti sõitis pärast seda pauku mitu nädalat oma mõlkide ja loksuvate tuledega ringi. Sest remondiga läks asi venima. Aga nüüd viimase nädala veetis Jeti töökojas, kus talle pandi uus stange ja tuled ja särgid-värgid. Pidime ta kätte saame esmaspäeval, aga võta näpust.

Nii et vahepeal sai omajagu nalja Käulat kuurist välja meelitada püüdes. Ta sunnik ei tahtnud tulla, sest kõigepealt oli aku surnud ja teiseks käsipidur kinni roostetanud. Aga õnneks tol päeval meile viimast koormat puid toonud külamehed asusid kuuri juures Otile appi ja käepäraste leidlike meetoditega saadi Käula lõpuks välja ja isegi sõitma, mis ausalt öeldes oli üle ootuste.

Et te siis teate nüüd ka. Ma ei tea, miks mul siis läks meelest ära sellest kirjutada, kui see palagan parasjagu toimus. Nii tüüpiline.

Nagu tänagi – istutasin terrassipottidesse sarvkannikesi ja võõrasemasid ja unustasin pildistada.

Ja avastasin, et mu Haapsalust kaasa kolitud nooruke Mandžuuria forsüütia õitseb esimest korda – hurraa, lõpuks, oh, kui tore, ja see koht ei olegi talle liiga külm! –, aga unustasin pildistada.

Vaatame neid pilte homme.

 

 

Jälle üks hüvastijätt

Kurb nädalavahetus oli. Muidugi olime Läänemaal ja Haapsalus, Andrest viimsele teele saatmas. Ma loodan väga, et Lääne Elu fotograaf Arvo ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema tehtud pilti, mis on üleval ka ärasaatmisest tehtud suuremas fotogaleriis.

ammas-matus31.jpg

Minu poolt kolmapäeval kirjutatud järelhüüe ilmus laupäevases lehes, aga on ka veebis ja ma arvan, et kopeerin selle ka siia eraldi.

Andres Ammas oli mõõdupuu ja tugisammas

Aidi Vallik

 

Ehmatuse ja kurbusega võtsin vastu teate Andres Ammase liigvarajasest lahkumisest. See kaotus on ühtaegu nii isiklik, professionaalne kui ühiskondlik, sest kõiges selles mängis Andres Ammas mu elus kujundavat, suunavat ja toetavat rolli. Andres Ammase soojal toetusel ilmusid 1990. aastate keskpaiku Lääne Elus mu kõige esimesed ajakirjanduslikud tekstid, et 2000. aastatel järjest sageneda. Ma saan öelda, et just Andres tegi minust arvamuskirjutaja, sest tema asjatundlik tagasiside ja tähelepanelikkus mu kirjatööde suhtes andis mulle ajapikku selle julguse, mida arvamuskirjutajal vaja läheb – julguse öelda välja oma seisukohti ja jagada oma arutluskäike.

Andrese soovil ja soovitusel võtsin 2000. aastal ärakolivalt Priit-Kalev Partsilt üle „Lehm Ljudmilla lasteka“ kirjutamise, mille juures esimestel aastatel jätkasin Priit-Kalevi sissetöötatud satiirilist stiili – kuigi ei arvanud alguses end selles valdkonnas kuigi tugeva olevat. Aga jälle oli Andres minu võimetest rohkem teadlik, kui ma ise.

Meie pere ei unusta ka kunagi, mitte kunagi seda, et Ott Valliku tegevus karikaturisti ja illustraatorina algas just nimelt sellest päevast, kui ta umbes 1998. aastal paari oma suvalise sirgeldisega Lääne Elu toimetusse Andres Ammasele neid näitama läks … ja on koos minuga jäänud Lääne Elu meeskonna ridadesse nüüd juba kahekümneks aastaks. Aga sellest algas ometi kõik muugi: ajalehekarikatuuridele järgnesid koomiksid ja tänaseks päevaks üle kolmekümne illustreeritud lasteraamatu, karikatuuri- ja illustratsiooniauhinnad. Seda poleks arvatavasti tulnud ilma Andreseta. Või poleks tulnud nii lihtsalt ja peaaegu nagu iseenesest.

Andres Ammas oskas ära tunda andeid ja toetada nende kujunemise ebakindlat ja kahtlusterohket teed. See, mida tema turvaline toetus ja asjatundlik tagasiside meie perele on andnud, on erakordne. Kuid ka koolis töötamise ajal oma õpilastega koolilehte tehes nägin palju kordi, kui heatahtlikult oli Andres alati nõus meie gruppi kas toimetuses vastu võtma või ka meie juurde koolimajja tulema, et lehetegemist õpetada, ja kui tasakaalukalt, rahulikult ja soojalt suutis ta pulbitseva nooruse pööraseid ideid vastavalt vajadusele kas toetada või rahustada.

Hiljem kohaliku tasandi poliitikasse astudes oli mul võimalus näha, et selleski maailmas talitas Andres Ammas sarnasel tasakaalukal ja arukal moel. Olen õnnelik, et elu andis mulle võimaluse jälgida tema tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida, et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja hea tava ning südametunnistusega vastuollu minemata.

Oli maailma avardav ja silmiavav kuulata Andrese mõttekäike mitme raskema eesseisva otsuse puhul, kui püüdsime kujundada ühiseid seisukohti. Ning ma uskusin nägevat toona, ja usun ka nüüd, et Andresel oli ka kõigi poliitiliste tuulepuhangute ja tormide küüsis laveerides vägagi paigas tema oma sisemine mastipuu ja moraalitunnetus. See ei teinud ta elu poliitikas küll paraku lihtsamaks. Aga ega Andres ju olnudki lihtsate lahenduste otsija.

Andres Ammas minu nägemust mööda oligi rohkem kriisi- kui olupoliitik. Ega ta muidu olnukski 1991. aasta 20. augustil nende rahvasaadikute seas, kes Eesti Vabariigi taastamise poolt hääletasid, või olnuks Mart Laari valitsuse teenistuses selle turbulentseimatel aegadel. Andrese otsiv vaim ja õiglusjanuline meel ei saanud hilisematel järjest inertsemaks muutuvatel olupoliitika-aegadel vist küll seda koormust, mida oleks otsinud. Ning ta leidis otsekui uue energia ja hoo endas siis, kui asus looma Vabaerakonda. Ta kutsus sinna mindki, aga et ma vist siiski polnud suutnud omandada tema antud kannatlikkuse, strateegilise mõtlemise ja tasakaalukuse õppetunde, olin oma kärsituse juures poliitikas juba pettunud ega tahtnud enam kuulda ühestki erakonnast.

Mul on nii südamest kahju, et elu ei andnudki Andresele enam võimalust näha Vabaerakonna teekonda Eesti poliitikas pikemalt. Ja mul on nii kahju, et kadunud on üks ühiskonnatundlik ja missioonitundega poliitik, keda ma usaldasin, kelle kommentaare teravate ühiskondlike sündmuste ajal alati ootasin, keda ma uskusin. Ja et oleme Otiga kaotanud oma loomingu olulise toetaja ja tugisamba, oma õpetaja.

 

Ühendatud pühade- ja tööreis

Niisuguseid lihavõttepühi pole mul küll enne olnud, et muudkui sõida aga kodunt minema, kui ometi vaiksel laupäeval said munad värvitud ja puha. (Tütar värvis huvitavate taimsete asjadega, nagu punapeet (mis koos äädikaga andis hoopis sinise), punane kapsas, kurkum … ja veel midagi … Sest minul ei olnud muidugi üldse aega, sest tegin tööd ja loopisin puid.)

munad.jpg

Kauni ülestõusmispüha hommikul aga panime Otiga Saaremaa poole ajama, kus meid ootas ees kõigepealt üks pisuke külaskäik ja siis mul oli esmaspäevaks kolm esinemist kokku lepitud. Üks neist Kuressaares, keskraamatukogus.

29400502_1725567490864109_546600013652819968_n(1).jpg

Merel on jääminek.

laevas.jpg

Ranna lähedalt on veel päris jääs, aga eemal lahti, ja siis vahepeal need põnevad ulpivad jäätükid!

jääpiir.jpg

 

tõll.jpg

 

jääminek.jpg

Ilm ei olnud veel hukka läinud, aga sellegipoolest ei meelitanud miski Kuressaare peale õhtusele jalutuskäigule, see null kraadi ja rasked pilved ja kõva tuul. Hotell polnud ka kesklinnast päris kiviga visata, kuigi kena ilmaga oleks jalutuskäigu ette võtnud tõesti. Ja linnusevaade oli. Nautisime seda pigem hotelli restoranist.

resto.jpg

Ja elu näitas, et see oli väga õige otsus, sest õhtusöök, mille me tellisime, ja seejärel puhtalt elamusest ning uudishimust (et mida see kokk ometi VEEL oskab) tellitud magustoit, ületas kõrge kaarega minu igasugused lootused ja ootused. Sest see oli nii uskumatult hea. Mis hea, see oli nii pööraselt maitsev, nii leidlik, nii põnev. See oli toidusümfoonia. Toidu concerto grosso. See oli looming, see oli kunst. See oli nagu … ütleme nii, et on vahe kriipsujukude joonistamise ja kunstniku maalide vahel, eks ole. Ja samamoodi on vahe minusuguse perenaise lihtsalt hea toiduvalmistamise ja SELLE söögi vahel, mida GOSPA restorani kokk teeb. See mees on kunstnik, uskuge mind. Ja väga, väga andekas. Geniaalne. Ning kindlasti ka suurepäraste oskustega, aga AINULT oskustega niisugust kunsti juba ei tee.

Jumal, milline see õhtusöök ikka oli. Ja see oli elamuse mõttes täpselt nii, nagu oleks väga hea kontserdi ära kuulanud. Või väga hea filmi ära vaadanud. Selline joovastus ja katarsis. Ma juba ainult selle koka pärast tahaksin millalgi varsti uuesti Saaremaale minna.

Ma poleks kunagi arvanud, et ma tahan toidust niimoodi rääkida, aga näe, räägin. Ja selle toidukunstniku nime tahan ka meelde jätta: Alar Aksalu. Praegu seda blogi kirjutades huvi pärast googeldasin ka korraks, ja nett annab päris põnevaid linke: näiteks selle intervjuu.

Aga järgmine hommik tervitas juba kõrgete lumehangedega. Sõit Kuressaarest Salmesse oli seetõttu õige huvitav. Pidin seal alustama juba kell 9 umbes seitsmekümne erinevas vanuses särasilmaga. Oleksin väga näha tahtnud ka sealt väljakaevatud muistsete viikingite laevamatuste tähistatud ja markeeritud asukohta, ja pealegi asub see koht peaaegu sealsamas koolimaja õues, aga muidugi oli kõik nüüd lume all.

Seevastu on nii lahe, kuidas selline rahvusvaheliselt tähtis arheoloogiline leid on  mõjunud ka kohalikule identiteedile. Mulle räägiti, et palju turiste käib sellepärast nüüd seal, ja ka koolimaja remontimisel on seda temaatikat rakendatud nii toredasti. Fuajees jätab kustumatu mulje suur seinamaal ja epoksiidpõrand, mis kujutab merepõhja. Ning vesi nagu voolaks trepiastmetest alla.

salme seinamaal.jpg

 

salme.jpg

 

salme vesi.jpg

Kuressaares suures raamatukogus esinesin kell 11 juba teismelistele, keda istus saalis ehk nii poolteistsada. Seal sebis ka mitu fotograafi, nii et lootsin täna netist mõne pildi leida, aga polnudki midagi. Noh, mis siis ikka.

Aga kell 13 tuli veel Lümanda kool. Vanas tsaariaegses koolimajas – need on minu lemmikud!!!

lümanda.jpg

Teise pildi pealt on fassaadi kaunistavad vitraažid veel paremini näha:

lümanda1.jpg

Ning praegu alles taipasin, et seest ma maja ei pildistanudki, kuigi oli ka väga ilusasti renoveeritud. Laiadest laudadest põrandatega, kõrgete, kahe ja poole meetriste kahepoolsete ustega ja neljameetriste lagedega … oo, mm. Ning selles koolis on praegu õnn õppida umbes seitsmekümnel lapsel. Mind kuulaski terve koolipere, esimesest üheksanda klassini, ja kuidagi õnnestus seekord tõesti nii, et igav ei tundunud olevat ei kõige väiksematel ega kõige suurematel.

Pealegi tuli mind kohtumisele tervitama üks soe ja südamlik daam, pensionile jäänud kooliõpetaja, kes olla mind väikese titena hoidnud. Siis, kui ta Palivere koolis oma suunamisaega töötas ja minu tädi ning emaga sõbranna oli. Ma muidugi teda ei mäletanud, aga ma arvan, et ta kindlasti meeldis mulle juba siis, kui ma väike olin ja kui mul juuksed vannis käies igasse suunda turritasid ja ma r-tähe peal oma titenuttusid nutsin.

Nii et ma olen r-tähte osanud juba umbes sünnist saadik, nagu välja tuleb 😀

Pärast lumetormi olid Saarmaa teed aga suhteliselt väga jubedad, nii et tagasisõit Kuressaarde võttis planeeritust hoopis kauem aega ja edasi Kuivastusse mandrile toova praami peale, millele meil piletid olid ette ostetud, jõudsime sõna otseses mõttes nibin-nabin. Üks minut kauem – ja oleksime juba maha jäänud.

Mandril aga oli lund-lumekest juba hoopis kasinamalt ja teed juba lihtsalt märjad, mitte enam lumised, nii et ei saanud küll kurta. Õhtul kaheksa ajal jõudsime koju ja … Minuga pole vist kunagi varem juhtunud, et ma juba pool üheksa õhtul kukun voodisse ja jäängi päriselt magama, nii et esimene kord ärkasin alles kella viie paiku, siis magasin edasi … ja ausalt öeldes on terve see ülejäänud tänane päev olnud üks põhjalikult väsinud tunde päev. ma pole isegi tööle suutnud veel hakata, kuigi peaks.

Ja natuke võiks ikkagi puid ka täna ju loopida …

 

 

 

Puuloopimismõtted

Ma nüüd seisan silmitsi nende 20 rm küttepuudega järgmiseks talveks, mis just nüüd koormakaupa õue peale veerevad ja tuleb kuuri loopida ning seal riitadesse laduda. Just nüüd, kui mees on saabunud haiglast pimesoolelõikuselt ja on hapras tervislikus olukorras ning majapidamislikus mõttes täiesti kasutu.

Eile toodi üks viieruumine koorem ja täna teine. Nii et ma olen veetnud nüüd mõlemal õhtul rea tunde (sest hommikuti ja päeval on ju töö-töö) neid puid üksinda kuuri loopides, hing vaheldumisi täis enesehaletsust ja viha sellise asjakorralduse vastu. Ja läbi pea jooksevad umbes taolised mõtted.

  • Tegelikult ma peaksin rõõmus olema, et pärast pikka talvist pekikogumist on nüüd võimalus ennast tublisti liigutada ja lihased suure kevade ning aiatööde saabumise ajaks vormi ajada.
  • Aga pagan, need puud on nii jämedalt lõhutud, rasked ja toored ja see vehkimine on tegelikult päris raske, vaataks näiteks passist sünniaasta numbrit ka ja arvestaks seda fakti, et veebruari lõpus rängalt põetud gripilaadne viirushaigus on siiani mu hingamisteed mingit jama täis jätnud, mille tõttu pärast kümmet sammu on toss väljas ja ähi või pooleks ennast – ja nüüd need puud veel.
  • Pole midagi, ega pea ju vihtlema nagu saunaline, võib rahulikumas tempos ka, ega ole vajagi tervet hunnikut ühe õhtuga kuuri loopida, piisab, kui iga õhtu natuke … ja ühel päeval nad ongi kõik seal kuuris ju. Kui kannatust inimesel jätkuks.
  • Nojah, aga loobi siin neid läbi selle ukseaugu nagu nõelasilma, kui kohe ukse taha on Abikaasa mingil mulle teadvustamata aja jooksul kogunud ühe oma kuulsatest Hunnikutest, kuhu kuuluvad vanad lammutuslauad ja vanad euroalused ja lauajupid ja üldse selline jama, mille ta ammu oleks pidanud pliidi alla saagima. Kui ta oleks oma naist õigel ajal kuulanud. Aga need mehed. No ei kuula ju. Ja nüüd ma siin võitlen tema kokkukeeratud jamaga, püüdes küttepuid hoolsalt Hunnikust mööda loopida.Mma saeks ise need eest ära, aga elukogemus ütleb, et hakka mehe tegemata asju ise ära tegema, siis sa jäädki neid ära tegema kogu ülejäänud eluks. ja pealekauba, ma kardan mootorsaagi, sest see müriseb ja tuleb mulle kindlasti kallale.
  • Siis loobi edasi ja ära virise. Mõtle, kui kasulik see sulle on. Teed trenni ja.
  • Mis trenni, pärast on karpaalkanalid jälle umbes ja käed surnud, isegi veel enne, kui labida kevadel esimest korda maasse olen saanud lüüa.
  • Randmetoed panid? Ei pannud? Ei viitsinud otsida, kus need on? No siis on tervist küll, lase edasi ja ära virise.
  • Teeb ju meele haledaks kui eile, pärast esimese koorma tulekut, loopisin nii ilusti ukse eest terve laia riba vabaks, et käruga kuuri küttepuude järele saaksin, sest ahju on ju vaja kütta nende kuivade puudega, mis seal kuuri tagumises paremas nurgas on, ja täna tuli teine koorem ja kallutati täpselt sinnasamasse kuuri ette jälle maha. Nii et enne kui ma täna oma ahjupuudeni saan, mis enne ööd ka vaja on tuppa tuua, pean ma jälle ukseesise lagedaks loopima  et käruga mahuks.
  • Niikuinii tuleb need KÕIK sul lõpuks kuuri loopida ja seal ära laduda kah veel, nii et ära virise, loobi. Ja kuuri tagumised uksed tuleb täna enne ööd ka mõlemad pärani lükata, sest kui homme ahjupuude koorem teise ukse ette pannakse, siis sa enam neid uksi lahti ei saa.
  • MIS MA PEAN ÜLE OMA LOOBITUD PUUDE HUNNIKU NÜÜD TAGAUSTENI RONIMA VÕI?!?
  • Ise olid loll, oleksid eile võinud selle peale mõelda. Nüüd ronid ja ei virise. Ja roni ettevaatlikult, sest kui sa nende veerevate halgude peal oma kondid ära murrad, siis ei ole siin majapidamises enam ÜHTEGI teovõimelist inimest ja te kõik surete külma kätte. Või ei sure, aga maksate elektriarvega ennast lolliks. Ja solgiämber tuleks aknast välja tühjendada, sest Abikaasa ei tohi raskeid asju tõsta.
  • Huvitav, kas ma eile ikka 2 ruumi jõudsin sisse visata? Sest poolt eilsest koormast vist päris ei jõudnud, kui ma hunniku järgi vaatan. Kümme ruumi viie päevaga kuuri saada oleks siis ju täitsa mõeldav, aga vahepeal läheb ladumise peale ka … ütleme, neli päeva? Äkki kolm? Ja siis on veel kümme ruumi ahjupuid ootamas …  veel kaheksa päeva, aga ahjupuud on palju raskemad ja see võtab tempo maha … issand, ma vehinn nendega suure kevadeni siin.
  • Siis on täitsa hea, et varakult pihta hakkasid.
  • Huvitav, millal Abikaasa piisavalt paranenud on, et teda jälle ekspluateerida annab?
  • Teda tundes … umbes kuu. Ära üldse unista. Sul on selleks ajaks need puud juba kuuris ja riidas kõik, nii et anna aga minna.
  • Kui kuur on sisseloobitud puude hunnikut täis, siis tädi Tötsu ei saa enam minna sinna elevantside püüdmise auke kaevama ja kurvastab.
  • Jajah, mida iganes.
  • Ja ma pean loopides vaatama, et mulle jääks puudevaba rada kuuri tagumisse nurka kuivade ahjupuudeni. Et ma käruga läbi saaksin.
  • Siis vaata, kuhu sa viskad, mitte ära pillu suvaliselt tagantkätt.
  • Päris pimedaks on läinud, varsti enam ei näe midagi.
  • Kuuris sees on pime jah, aga kuni sa siin väljas seda hunnikut näed, seni loobi ikka. Halge ju ka veel näed, eks ole. nii et vara viriseda. Ilus täiskuu ka paistab, vaata, kui valge tegelikult on.
  • Aga kui hundid tulevad? Kooserdavad ju viimasel ajal igal pool. Kui nad tulevad ja ma neid halgudega pildudes peletama hakkan, siis pärast ju jälle häda, korja neid halge mööda poolt õue. Kui nad halgudega pildumist üldse kardavadki. Hangu mul siin puukuuris ka ei ole, ainult kirves. Aga ma pole kunagi hundiga lähivõitluses olnud ja ei tea, kuidas teda kirvega lüüa, kui kallale hüppab.
  • Metsas oled käinud? Oled. Hundijälgi siin näinud oled? Ei ole. Siis lõpeta lolluste väljamõtlemine. Hundid on Läänemaal. Läänemaa on kaugel. Pole midagi kirvega visata. Loobi aga rahulikult.
  • KEEGI võiks toas tule pliidi alla teha ja söögi sooja panna.
  • Tuppa puid viisid? Ei? No mis sa siis ootad. Hopp-hopp, puudekorviga sauna varjualusesse pliidipuude järele. Ja nendega tuppa.
  • Aga kui ma juba toas olen, siis läbi akna õue vaadata on ikka juba JUMALA pime. ja pealegi, mul on täna õhtul veel kindlasti vaja üks 1800-tähemärgiline lugu kirjutada ühe haridusküsimuse teemal. Ma lubasin. Täna õhtu ongi kõige viimane aeg see ära saata.
  • Oi, pagan. See ka veel. Siis tuleb tõesti tuppa minna. Ega siin tõesti ei näe enam eriti midagi … paistku see kuu pealegi.

 

Vastu urbepäeva

Täna tuli matustele minna. Jätsime hüvasti minu emapoolse vanaonuga, kelle maist matka jagus 92 pikaks aastaks. Ta oli aus, kohusetundlik ja töökas mees. Eluaja töötanud kutseõpetajana. Mul oli hea meel, et ta saadeti ära kirikliku talitusega ja sõnad luges kirikuõpetaja. Võrreldes ilmalike matustega tundub see kuidagi oluliselt väekam ja väärikam. Austavam. Kohasem. Palju inimväärsem ja isiklikum kui ilmaliku matja viisteist minutit krematooriumi leinatoas. (Mis mind viimasel ajal ilmalike matusetalituste juures üllatab, on see, et ka neisse on tänapäeval lülitatud vaimulikke elemente. Näiteks meieisapalve ning üksikud juhuslikud ja enamasti mitte eriti hästi valitud piiblitsitaadid. Aga johhaidii – kas ilmalik matus ei olegi mitte sellepärast ilmalik matus, et palveid ja piiblisõna ja viiteid usule EI soovita??? Sest vastasel korral oleks matus ju kiriklik ja matjaks vaimulik, kes piiblisõnaga hoopis osavamalt ringi käib? Või on siin mingi trikk, millest ma pole aru saanud? Peale selle on enamus ilmalikke matjaid, keda elus mul on tulnud kuulda, kõneldes kas lihtsalt igavad või banaalselt ilutsevad või siis suudavad tulla välja lausa koomiliste mõttearenduste või lausekonstruktsioonidega. Tegelikult ma olengi kohanud elus vaid üht ilmalikku matjat, kelle talitused mulle meeldivad, kes teeb oma asja minu mõõdupuu järgi hästi, ja tema on Haapsalus.)

Aga kirikliku talituse puhul on vähemalt alati teada, mis sealt tuleb, ja vägevad sõnad pannakse kadunule ka kaasa. Mul on hea meel, et vanaonu perekond nõnda otsustas.

matused.jpg

Homme aga on palmipuudepüha ehk urbepäev, mis alustab vaikse nädala ehk urbenädala. Sel aastal langeb see kokku veel maarjapäevaga ka. Täna ja homme öösel ning ka terve järgmise nädala tuleb hoolega ilma jälgida, et hiljem otsustada, kas vanarahvas paneb oma ilmaennustustarkusega puusse või ei. Nimelt usuti, et kui öö vastu maarjapäeva on miinuskraadides, siis on veel 20 päeva kevade saabumiseni. Ning kui miinuskraadidega on ka maarjapäevajärgne öö, siis tulevat kevadsooja oodata veel tervelt 40 päeva. Ning ka maarjapäeva päevane ilm pole väheoluline, sest selle analoog olevat jüripäeva ilmgi. Soe maarjapäev toob sooja jüripäeva, külm külma.

Urbenädala järgi aga ennustatud, et kui sel ajal on külm, keerab pärast lihavõttepühi soojaks. Soe urbenädal toovat enda järel aga külma kevade. Ning kui urbenädal on kuiv, siis on ka suvi kuiv, aga kui urbenädalal palju sajab, siis sama toimub ka suvel. Vaatame!

Üsna äsja jäi seljataha ju ka pööripäev, mil ma samuti vanarahva tarkusest juhindudes tähelepanekuid tegin ja oleks tõesti huvitav näha, kas läheb nii, nagu vanarahvas arvab: kuni umbes jüripäevani külm ja sajune, jürist nelipühadeni soe ja ilus, kuid kuivavõitu, valdavad lõuna- ja edelatuuled, ja nelipühist jaani jälle külm ja sajune ning loodetuulega.

Tegelikult on see rahvalike tähtpäevade järgi ilmaennustamine minu meelest selline kahtlane värk, sest päevad on ju aja jooksul liikunud ja nihkunud, mille tõttu 1918. aastal isegi kalendrireform ette võeti ja 13 päeva vahepealt korstnasse kirjutati. Eks siis tea, mille järgi sa parasjagu ennustad.

 

 

Emakeelenädal … ja veel

Emakeelenädal on lastekirjaniku kõige esinemisrohkem aeg aastas. Minu nädalagraafikusse mahtusid näiteks esmaspäevale Tallinna Kuristiku gümnaasiumi seitsmendad ja kaheksandad klassid kahes jaos.

Kuristiku.jpg

Teisipäeval oli Tartu Mart Reiniku koolis kõigepealt saalitäis kaheksandikke ja seejärel saalitäis seitsmendikke.

Reiniku.JPG

Kolmapäeval kõnelesin Tartu Hansa kooli seitsmendikele.

tartu hansa.jpg

Ja neljapäeval olin Läänemaal Oru Koolis põhikooli vanema astme ees.

orukool.jpg

Kõik pildid koolidest on interneti lahke loaga. Sest ma ise ei taipa kunagi vajalikul hetkel pilti teha. Ma pean selle suutma endal kuidagi harjumuseks muuta, aga ma ei tea, kuidas.

Muide, seekord nähtud kahe Tartu kooli pealt, võrreldes neid paljude muude koolidega Eestis, kus käinud olen, tekib kummaline ja kurb järeldus, nagu Tartu linn ei hooliks oma koolidest piisavalt – vähemalt neist kahest. Võrreldes 90% teiste koolidega, kus käinud olen, oli neis kahes nagu aeg seisma jäänud umbes aastasse 1995. Nii hädasti oleks vaja nende koolikeskkondade kaasajastamist ja lihtlabast remontigi. Ma saan aru, et raha ei ole, aga raha pole ju kunagi kuskil kellelgi. Tundub, et koolide kordategemine ja nende interjööride tänapäevaselt õpilassõbralikuks muutmine kas lihtsalt on prioriteet või ei ole … ja tõesti pani mind imestama, et heade mõtete linnas nagu ei ole? Kui võrrelda Valga või Jõhvi või Illuka või Iisaku või Oru kooliga, Tallinna omadest rääkimata … imelik.

Pildi peal on küll näha Hansa kooli remonti, aga see pilt on aastast 2015 või 2016 ja see remont ei olnud kuigi ulatuslik. Neljandale korrusele ma igatahes ei sattunud ja selle remondi tulemust ei näinud.

Teisipäeval pärast Reiniku koolis toimunud esinemist õnnestus meil avarii teha (jah, meie olime süüdi, et ei märganud, kui oleksime pidanud märkama …) ja kogu ülejäänud päevapool läks asjaajamistele kindlustuse ja remonditöökojaga. Nüüd oleme varuosade ootel. Auto õnneks sõidab, kuigi logisedes ja ma kogu aeg kardan, et stange või tuled kukuvad küljest ära. Peaasi, et remondini koos püsiks.

Ja kõige selle kõrvalt olen siin tegelenud 2017. aastal ilmunud algupärase eesti laste- ja noortekirjanduse masslugemisega, sest juba aprillis alguseks peab minu juhatatav žürii välja kuulutama Tartu Lapsepõlve lastekirjanduspreemia nominendid. Eelmisel aastal ilmus meie autoritelt 125 laste- ja noorsooraamatut ja ma olen nüüd märtsikuus jõudnud neist valdava osa ka läbi lugeda, väike sabake on veel jäänud, aga jõuan õigeks ajaks. Kindlasti kirjutan sellest veel, sest terve aasta lastekirjanduse põhjal on huvitav igasuguseid järeldusi teha.

Lähipäevil pean end aga taas puurima filmistsenaariumisse, et õigeks ajaks jõuaks selle 8. draft tõlkesse ja seejärel ScripTeasti õpetajate kätte. Et nad siis Cannes’is saaksid mulle veel kord öelda, mis nad asjast arvavad ja mis mul seal veel paremaks õnnestuks teha.

Aga muide, päris raske on keskenduda, kui samal ajal pakub ka argielu olulisi väljakutseid. Nimelt eile pärast 12-tunnist piina ja valu pidin Otile kiirabi kutsuma, ta viidi haiglasse ja täna hommikul lõigati pimesool tema seest välja. Käisime Muhedikupapaga täna pärast lõikust teda vaatamas ja lohutamas. Reedel lastakse ta koju, aga jumal paraku, laupäeval tuleb mul jõuda ilma temata Põltsamaale vanaonu matustele ja uuel nädalal lubati meile järgmiseks talveks 20 rm küttepuid kohale vedada. Et Ott peab paranema ja kosuma, siis pole ilmselt kahtlust, kes selle hunnikuga üksinda tegelema peab. Ja stsenaariumi kirjutama. Ja eelmise aasta lastekirjandust lugema. “Ahh mina vaine tillu tsirgu, siuts-säuts,” kui väljenduda tillude vabameeste vaimus.

Täna pakuti mulle uut telesarja kirjutada.

Ma ütlesin ära.

Sest ma tõesti lähen vist puruks muidu.

Lihtne lubada, raske teha

Ma mäletan küll, et veidi rohkem kui kuu aja eest lubasin vähemalt nädalas korra blogima hakata. Süütunne on silmini. Sest ei ole see mul välja tulnud. Töö-töö asjad käivad üle pea ja tähtajad põlevad lakkamatult ereda leegiga, kui ühe kaelast ära saad, siis huilgab teine märk juba punases, ja kui kirjutuslaua taga või kirjaniku “välitöödel” (st esinemas või žüriides vmt) ei ole, siis tahaks ainult hästi vaikselt kudumistööga diivaninurgas konutada ja National Geographicu pealt lennuõnnetusi vaadata ja iga telefonikõne vallandab tõmblused ning hüsteeria, sest “kõik kogu aeg tahavad midagi”.

Läinud nädalasse mahtus ühe keskmise paksusega raamatu toimetamistöö (ma ei tea, ma olen vist kogu eesti keeles oleva Osho ära toimetanud), millesse lõikus informatsioon, et ma olla lubanud kuu esimese nädala jooksul uue “Suletud uste” osa ära teha ja saata (ma ei tea, miks ma oinas unustasin selle oma töökalendrisse kirja panna ja seetõttu olin täiesti unustanud), mistõttu tuli see 45-leheküljeline stsena jutti kirjutada umbes 24 tunni jooksul valmis, aga enne seda läks terve kolmapäev veel Ida-Virumaa auks ja hüvanguks, kus ma esinesin Illuka koolis ja Iisaku gümnaasiumis.

Illuka kool liigitub arhitektuuri poolest automaatselt mu lemmikkoolide hulka. Olen varemgi kirjutanud, kui väga mulle meeldivad  vanades mõisates olevad koolid oma erilise atmosfääri poolest. Hoone välisvaade on netist – täpsemalt Põhjaranniku foto, seetõttu ei ole pildil nähtavad ilmastikuolud adekvaatsed.

illuka.jpg

Koridor:

illuka koridor.jpg

 

Õpetajate tuba:

optuba.jpg

Iisaku gümnaasium on nõukaaegses hoones, see-eest kasvab nende peaukse kõrval aga imetore kuusepuu!

Iisaku g.jpg

Reede hommik kulus veel stsena lõpetamisele, siis sain selle võidukalt ära saata, kirjutada Lääne Elule lullamilla sellest, kuidas Kalevipoeg oli ürghevikas ja rokkar ja andis oma needitud tagi hõlmast tüki siilile kasukaks, mistõttu on siil selline okkaline, nagu me tänapäeval kõik teame, ja mistõttu jõudis kogu sündmus ka meie rahvuseeposesse.

Umbes kuu aja eest sain Rudyard Kiplingi loomajutte toimetades tohutu innustuse ise ka proovida kirjutada lugusid sellest, kuidas loomad oma eripärase välimuse on saanud. Mina teen seda luulevormis muidugi. Ja kui neid värssjutte piisavalt palju saab, panen need kokku ja siis tuleb neist üks lõbus lasteraamat. Siiamaani olen kirjutanud rebasest, kes tahtis end jumekaks päevitada, aga läks liiale ja kõrbes punaseks; samuti sellest, kuidas ennemuiste nudipäine põder männilangil peadpidi okstesse kinni jäi ja seetõttu okstest sarved pähe sai; ning sellest, kuidas muiste ülbe ja vastik olnud jänes kõikidele oma plõksimisega närvidele käis, kuni hunt tal saba tagant ära hammustas, millest saadik ongi jänes lühikese sabajupi ja närvilise ning ara loomuga.

Lõunast umbes sõitsin Tartusse, et täita oma kohust laste Luuleprõmmu žürii ühe liikmena – koos luulur Jaan Malini, lastekirjanduse tundja Jaanika Palmi ning Tartu Keskraamatukogu lastekirjanduspealiku Ädu Neemrega.

lasteluulepr6mm.jpg

On väga ja väga sümpaatne, et on olemas nii palju andekaid ja ägedaid noori! Näiteks see noormees valge särgiga.

poiss.jpg

Ja vanema vanuserühma võitja:

v6itja.jpg

(Laua taga mõttes ei ole mitte mina, vaid Ädu.)

Päiksest ja Pilvest tuli minu uue lasteraamatu küljendus ülevaatamiseks ja kaanekujundus (ja Piiast on saanud Minna, sest muidu on uuemas lastekirjanduses liiga palju Piiasid ja need võivad omavahel segi minna):

minna ja hernetont kaas1.jpg

ERR tegi üleskutse, et inimesed saadaksid endist fotosid koos oma lemmikraamatutega ja minu jaoks oli suur rõõm, et ka mõni kaugel soojal maal elav laps minu raamatuga pilti tegi:

eestiraamatuga.jpg

Lääne Ellu sai ka üks arvamuslugu

… ja eile olin ma ennem surnud kui elus ja ainult tõmblesin tasakesi, kui telefon helises, sõnumisignaalid piiksusid ja ma sain järjest teada, millistele lihtlitsentsilepingutele ma ei ole veel digiallkirja andnud ja milliseid dokumente kuhugi kellelegi saatnud jne.

Aga ma ei teinud sellegipoolest midagi rohkemat kui vahtisin dokfilme ja õmblesin Tomile kootud kampsunit kokku. Õigus, päris õhtul läksin siiski sauna ka.

 

 

 

Taaskohtumised

Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.

Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller’i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.

Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei ole, aga seda peamiselt oma rikutud mõtlemise tõttu – ma ei suuda enam ammu ühtegi raamatut lihtsalt lugeda vabalt kui raamatut või vaadata filmi kui lihtsalt filmi, vaid ma loen ja vaatan suures osas seda, kuidas see on tehtud. “Valetamismäng” on pingeline, tohutu põnev, lugeja emotsioonidega mängiv romaanilahmakas, mis ilmselt liigitub krimkaks ja thriller’iks. Mina isiklikult panin natuke pahaks selle raamatu juures võib-olla liigset trikitamist lugejaga, püüdeid teda petta. Teate küll, see trikk, et tekst suunab su mõtlema üht, ootama eeldatavat lahendust või tulemust, aga siis selgub, et oih, polegi see, hoopis mingi ilmsüütu põhjus oli sel või teisel jube ohtlikuna näival olukorral. Ja siis on seal romaanis nii mõnigi õige ära leierdatud motiiv, klišeelik lahendus. Aga mina jäin selle raamatu peale ikkagi mõtlema, selle teismeliseea kambasuhete, sõprussidemete ja varsaaru peale … sest see kuidagi puudutas. See kunsti puudutus, mõjutus, omavaheline kutsikamüramine, üksteise külge klammerdumine, vastandumine koolis meie ja nemad, reeglite ignoreerimine ja autoriteetide vaidlustamine … ohh. See oli tuttav, oma ja armas.

Ning umbes samal ajal juhtus “Moldaavias” selline veider kokkusaamine, et peaaegu kogemata sattusime sinna kokku saama tervelt nelja omaaegse Pika Jala pundi sõbraga. “Moldaavias” Lill nagunii, eks ole, see oli muidugi ka juhus, et tema kolis siiakanti vaid mõni kuu pärast mind, ja temaga me suhtleme nüüd jälle vist peaaegu sama intensiivsusega kui 30 aastat tagasi, aga kuidagi juhtus, et ka “seltsimees kunstiteadlane” saabus Tallinna rongi pealt (seda ma teadsin ette, sellepärast me “Moldaavias” kohtuma pidimegi) ja et just samal ajal sattus veel A. Lõuna-Eestist Tallinna poole koju sõitma ja tuli läbi. A. on minu jaoks tempel mällu igaveseks – sest tema oli See Tüdruk Kes Mulle Sünnipäevaks Surnuaia Värava Kinkis … umbes kakskümmend viis aastat tagasi? Rohkem? Ta ise küll parandas, et see tegelikult ei olnud mitte surnuaia, vaid mingi kiriku värav, millest ta tookord oma suure autoga mööda sõitis … ja ma isegi ei tea, kumb on hullem variant. Õudne. Ja ikkagi kuidagi õõvastavalt naljakas kah, kui ta selle minu juurde Kollasesse Majja sisse lohistas.

Õnneks me ei tee enam selliseid asju, ja isegi tookord oli see täiesti erandlik aktsioon. Üldiselt ja enamasti me vist ikkagi nii hullud ei olnud. Vähemalt tahaks loota.

Siis olen siin edasi nokitsenud lugemiku kallal.

Filmirindelt saabus kahjuks teade, et meie stsenaarium on praegu küll juba väga hea, aga sellest jaotusest me tootmiseks rahastust ikkagi ei saa, sest raha justkui õieti polevatki. Mis tähendab, et selle aasta suvel me võttesse ei saa ja mul on aega seda stena veel kõpitseda ja üha kõpitseda.

Õhtuleht tahtis mult arvamuslugu lastekirjanduse ja tabuteemade kohta. Kirjutasin. Siin ta on.

Lääne Elule kirjutasin vahepeal ka, kohe kaks korda vist lausa, aga veebis pole praegu küll midagi üleval. Aga nad ei panegi kohe veebi.

Ning lumi tuli jälle maha. Isegi külmaks läks. Ja me veetsime siin aega rehetoa seinte palgivahesid takutades, sest seal elab praegu ju tütreke ning see ei kõlba kuskile, kui tal toas ainult 15 kraadi sooja on, kuigi elektriradikas huugab. Lähemal vaatlusel selguski, et need palgivahed, tont neid võtku … ühesõnaga, et ka need palgivahed on arvatavasti viimati täis topitud umbes aastal 1810 (sammal ja savi, nagu mulle tundub) ning kohati justkui polnudki seal palkide vahel enam midagi.

Igatahes pärast seda aktsiooni saime sinna tuppa juba 20 kraadi sisse. Pole paha.

Vanast uude

Ma pean ennast kuidagi käsile võtma, sest nii see blogipidamine küll ei käi, et kirjutatakse mitme nädala tagant või kord kuus. Ikka sagedamini võiks … ja peaks. Sest mille jaoks see blogi mul siis on. Ikka selleks, et sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised saaksid oma käppa kah mu elu pulsil hoida. Aga mida sa hoiad, kui seda va pulssi polegi eriti.

Nii et üks mu uusaastalubadusi on blogi asjus end kõvasti korrale kutsuda ning edaspidi regulaarselt postitama hakata. Lubadus: mitte harvemini kui kord nädalas. Ja kui ma selle vastu eksin, siis palun noomitagu mind valjude sõnadega kõige ilmarahva ees.

Peale lubaduste on kombeks ka tagasivaated, seega.

2017 oli üks päris kontimurdvalt töörohke aasta. Kindlasti üks töörohkemaid mu elus. Aasta alguskuudel see näidend Polygonile, “Kõik normaalsed inimesed”, mis novembrikuus uskumatu menuga lavale jõudis (ka märtsikuised etendused olid paari päevaga pea täielikult välja müüdud), siis  varakevade täitnud “Loomingu” ülevaade 2016. aastal Eestis ilmunud laste- ja noortekirjandusest (mis hõlmas 127 lasteraamatu läbilugemist, analüüsi ja 37 000 tähemärgilise artikli kirjutamist selle kohta … mis on umbes 20 lehekülge lausteksti). Millalgi selle vahepeal kirjutasin ka lastefilmistsenaariumi esimese versiooni ja aprillis ootasime sellele arendusotsust … mis tuligi, ning sealt edasi kuni siiani olen kirjutanud veel kuus selle stsenaariumi versiooni ehk kokku seitse drafti. Praegusega lähen järgmisse töötuppa Berliini veebruaris, ja siis pärast seda oodatakse mult veel ühe drafti kirjutamist umbes maikuuks, kui see stsenaariumiprogramm Cannes’is lõpeb. Märtsikuus oli sügistalvel Lutsu teatrile kirjutatud “Kalevipoja” esietendus. Kukkusin õla haigeks, aga paranesin õnneks ära.

Kevadine ehitustöö tõi meie suurele vanale aidale uue otsaseina. Sügisene ehitustöö tegi köögi sisseseade tänapäevaseks ja käepäraseks. Veel enne kevadet saime abihoonete koristamise ja korrastamisega suure sammu edasi, ning vana pullilaut, mis on nüüd meie puukuur, sai vabastatud mädanevatest laelaudadest ja nende peal pööningul aastakümneid kõdunenud heintest. Sel aastal oli plaanis veel tiigile uus supelsild teha lasta, aga raha sai enne otsa. Ning samuti on nüüd juba uude aastasse edasilükkunud teeäärse kuivati otsaseina kinniehitamise projekt, sest palgiehitusmehel polnud siis sügis otsa ega talve esimesel poolelgi oma suurehituste kõrvalt aega selle tema jaoks väga väikesemõõtmelise ehitustööga tegelda. Aga plaan on ikkagi plaan ja see kuivati sein on nüüd järgmine asi, mis siin ehitatakse. Tiigi sillaga vaatab veel.

Aiarindelt: külm ja vinduv kevad, külm ja vihmane ja vinduv suvi, hukas kapsataimed ja muu … aga see-eest rajatud talvise silmarõõmu ala köögiaknatagusele platsile, paraadpeenar lõpuni tehtud ja keldrimäe majapoolne osa istutuste alla pandud, pargi hakatus istutatud ja nulgudetagune varjupeenra osa lõpuni haritud ja kah täis istutatud. Lõkkeplatsi äärde jääv kiilukujuline osa 2016. aasta sügisel üles künda lastud “uudismaast” sai kah istutusalaks tehtud, muudkui püsikud ja kääbusokkalised. Ning meie uueks ning siledaks tehtud lõkkeplatsil ja murumängude alal (ehk okasaias, nagu ma seda võib-olla edaspidi kutsuma hakkan) sai sel suvel juba nautida värsket ning rammusat pehmet muru tasaseks silutud maal.

Suviste aiategemiste kõrval oli muidugi stsena, stsena ja veel rohkem stsena.

Õnneks kukkusid ära “Saladused”, mille tellimust Kanal2 ei pikendanud, ja “Suletud uste taga” vähendas end kahelt hooajalt aastas ühele, mis tähendab, et senise 24 episoodi asemel aastas kirjutan nüüd 12. Vedas, sest vastasel korral ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin selle kõigega jõudnud.

Suvel sai alguse sisse ka mu lugemiku koostamine. “Pintsu ja Tutsiku lugemik 5. klassile”. See on ka väga, väga palju tööd tähendanud. Kaheksast planeeritud teemaplokist tänaseks päevaks on valminud seitse – aga seda õnneks mitte minu süül. Et meie lugemiku ülesehitus käib mööda Eesti suuremaid teemakeskusi, siis selle viimase teemakeskuse külastamisega detsembris jäime jänni, sest toimetajaga ja teemakeskusega ei saanud aegu klappima enne kui nüüd jaanuari alguses. Ja te ei kujuta ette, kui palju aega võtab lasteraamatute lugemine lugemiku tekstikatkendite ja juttude leidmiseks …

Sügisel oli stsenaga koolitussessioon Poolas, sealt tagasi tulles kohe oli tarvis Pokumaale jõulunäidendit. Kirjutasingi. Selle etendused olid detsembris, ja sama tükki mängitakse kindlasti ka järgmisel jõuluajal. Nii et kes see aasta ei näinud, peavad nüüd 11 kuud kannatama.

Õige, millalgi kevadsuvel kirjutasin veel ühe väikese lasteraamatu kah. See ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses juba üsna pea, veel sellel talvel, ja Katrin Ehrlichi imeliste piltidega.

Ma kindlasti olen midagi oma selle aasta tegemistest nüüd ära unustanud, aga pole viga. Küll ma täiendan, kui midagi põrutavat veel meelde tuleb.

Igatahes nii möödusid külmad, kuid see-eest usinad kevad ja suvi, ning vihmane sügis, mis täitis mu keldri püsivalt umbes poole sääre kõrguse veega. Kuni 1. detsembril tuli lumi maha ja jäigi. Kuni 25. detsembri sulani, mis kahe päevaga maa jälle paljaks tegi.

detsembrilumi.jpg

jõul17.jpg

Ma sain VÄGA suure jõulukingituse. Päkapikud olid millegipärast siiralt veendunud, et mul on oma vägevasse kööki nüüd vaja ka mikrolaineahju. ja tõepoolest. Ma enne ei teadnudki, et mul seda vaja on, aga nüüd, kui see ikka 4 – 5 korda iga päev jälle huugama pannakse, saan sellest asjast aru küll. Oli tõesti vaja.

kink.jpg

Käisime kambaga külas piparkooke küpsetamas.

piparkoogiõhtu.jpg

piparkoogitegu1.jpg

Aga Läänemaal oli jõulude aeg täiesti ilma lumeta. Õhtul surnuaeda küünlaid viia oli ilus sellegipoolest.

Leedikülas.jpg

Aastavahetuse veetsime paari sõbraga meie pool, aga vahepeal Elvas teises külas ka. Moldaavias, nii-öelda. ja käisime järve ääres ilutulestikku vaatamas. Ma pean ütlema, et Elvas oli jahmatavalt kaunis ja suurejooneline linna-ilutulestik. See kestis tervelt 10 minutit ja oli selline … kuidagi väga läbimõeldult üles ehitatud ja komponeeritud. Väga, väga ilus elamus oli. Kahjuks meie tehtud armetud fotod seda ilu edasi anda ei suuda sugugi.

ilutulestik.jpg

Uue aasta algul käisime toimetajaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses. Ikka oma lugemiku tarbeks materjali kogumas. Tõeline steampunk.

mootor.jpg

puur.jpg

lülitid.jpg

Kohtusin üle hulga, hulga aastate oma armsa kursuseõega Tartu kunsta päevilt … ja küll meil oli tore. See kohtumine ja külaskäik tegid mu nii õnnelikuks!

Ning siis oli tädi Tötsu kümnes sünnipäev. Väikse kurbusega segatud rõõm. Kurbusega sellepärast, et koera kümnenda sünnipäeva paiku hakkad mõtlema, kui ülekohtuselt väike eluiga neile inimese kõrval ikka on antud … ja et koosolemise aega on nüüd rohkem seljataha jäänud, kui ees on.

Tegin talle tordi. Hakklihavormist põhja, maitsestamata vahukoorest ja justutükkidest katte, ning riivjuustu vahele ka. Suitsuvorstist on number kümme.

tort.jpg

Siin tudub juubilar koos Kataga. Diivani peale ronib ta küll üliharva, aga vahel siiski … ja ma ei aja ära ka, sest ta on nii armas, kui ta seal on.

Tötsu ja Kata.jpg

No ja siis on uus aasta jätkunud sedaviisi, et sain viirusega pihta. Pole hullu, läheb üle. Õnneks see ei ole see tapjaviirus, päris gripp või Siberi katk, mis siin Otil oli. On sihuke tavaline tativiirus. Küll üle läheb.

tudu.jpg

Muide, kuuse viis Ott pühapäeval välja.

Lõpetuseks … kui sellest 2017. aastast veel rääkida … Kolm kurba matust oli sellel aastal. Üks murdis õige lähedalt. Olgu nende heade inimeste uni ilus ja rahulik.

lilled putlis.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

« Older entries