Töö ja puhkus

Juba varem kirjutasin, et siin meie aidas on mitu nädalat käinud vinged bändiproovid. Sel ajal, kui mina aida taga …

… kaevasin ja puhastasin aprillikuus juba kaevatud ja puhastatud peenraid, et saaks lõpuks istutada ja külvata …

kaevanpuhastan.jpg

… ja tänase seisuga olengi kogu oma köögivilja lõpuks maha saanud.

hakkablooma.jpg

Isegi arbuusovka sai. Sel aastal jälle uude kohta. Sest eelmise aasta koht ei olnud üldse hea, nagu välja tuli. Mutid-vesirotid armastasid seda liiga kangesti. Nüüd on peaaegu selle esimese aasta koha kõrval tagasi.

arbuusovka.jpg

Ning sel kevadel oma peenraid mitu korda läbi kaevates jõudis mulle kõrvade vahele kohale, et sügisel saaki koristades ma lihtsalt pean võtma aja, et tühjaks jäänud peenrakastid musta kangaga kinni katta. Kui ma ei taha ka järgmine kevad jälle kõiki neid mitu korda läbi kaevata ja puhastada. Nagu ma poleks seda enne teadnud? No aga noh … tarkus tuleb tasapisi ja tavaliselt oma naha peal järele proovides.

Kui Otil trummimängust aega üle jäi, siis ta vormistas mulle aidaseina mädapalkide tervematest osadest ammu planeeritud ürdipeenra.

 

ürdipeenar.jpg

Ja meisterdas sügisel tiigiäärsest pajuvõsast tulnud pikematest roigastest lattubade toed.

ubadele.jpg

Nautisime nende sisukate päevade lõpetuseks imelisi juuniloojanguid.

udu1.jpg

udu2.jpg

udu.jpg

Ja eile õhtul nautisime Oti ja tema seltsimeeste mitmenädalase töö vilja ühel elu naljakamal kontserdil, kus ma käinud olen. Kollektiiv nimega Rämpstein ühes Lõuna-Eesti talus looduskaunis kohas, palun väga!

Rämpstein.jpg

Rämpstein1.jpgtantsupoiss.jpg

Rämpstein2.jpg

Ott.jpg

 

Ning pärast läks jämmimiseks muidugi.

jämm.jpg

Anni sumomehega.jpg

Ann.jpg

Ning selle kõige lõpetuseks sobib ju nii kenasti linkida mu maikuine teine arvamuslugu Lääne Elule, mis lõpuks veebi on ka riputatud.

 

 

Igaühel oma töö

Pühapäev on vahel ka selline päev, kus tugev naine laob terve päev puid, umbes viis ruumi saab õhtuks riita. Kannustav on seejuures teadmine, et juba homme saabub järgmine viis ruumi, ja ülehomme veel üks selline koorem, ning et seega jagub puudega mängimist veel õige mitmeks täispikaks tööpäevaks.

puukuuris.jpg

Samal ajal tehakse aga sama hoone teises otsas samamoodi kogu päeva pühendunud muusikatööd. Ott lasi omal augu pähe rääkida ja mängib ühes lühiajalises noorte meeste suveprojektis. Nüüd nad harjutavadki, ja pagana intensiivselt harjutavad. Ma olen alati imetlenud ja imestanud muusikute kannatust näiteks tund aega järjest üht ja sama käiku tampida, kuni see kord korralikult välja tulema hakkab.

proov.jpg

Sellele rõõmule eelnes aga hommikune niitmiskatsetus, mis lõppes pea. Sest Turboapelsini niiduki alt murdus ära miski jäme võll, selle küljest miski jubin lõikus omakorda tolle jubina peaaegu pooleks, mis niiduki pidurisüsteemi juhib, ja ühesõnaga pärast seda, kui masina alt sädemeid purskama hakkas ja Ott juhtunu avastas, enam niita ei saanud.

Maikuu lõpus on väga traagiline, kui enam niita ei saa, eks ole. Sest muru kasvab meeter minutis või umbes nõnda.

Ja niisiis tänases päevakavas oli retk Tartu kaubandusvõrku, et leida Turboapelsini niidukile uued jupid ning keevitus vajalikku kohta. Ja veel ühte ja teist asja korraldamas, näiteks isa hauakivi kohta maad kuulamas jmt.

Aga edasi kodus seda masinat parandades juhtus õnnetus. Selle koha peal peaksite kõik tegema liigutuse, mida teie usulised veendumused ette näevad (kas ristimärki või üle õla sülitamist, sajatust koos jalahoobiga või muud sarnast tavamaagiat), et väljendada suurt tänulikkust selle üle, et Ott Valliku parema käe sõrmed ikka tema külge jäid ning et ta seetõttu võib maailmale veel nii mõnegi toreda pildi joonistada või trummi mängida.

Kuigi mitte küll veel see nädal, ma arvan.

Ning juhtunut arvesse võttes mõistan ma nüüd hästi, miks traumapunktid niitmishooaja algul raskete käe- ja jalavigastustega mehi täis on. Pole vaja plätudega trimmerdama minna ega näppe liikuvate masinavärkide vahele toppida. Või sellel konkreetsel juhul masinavärgi rihma vahele.

Selle pildi peal annab Ott Vallik oma naisele ja Turboapelsinile vigastatud käega vannet, et ta enam kunagi nii ei tee. (Ee… nii oli lihtsalt tore kirjutada; aga tegelikult näitab see pilt, kuidas eesti mees ronib jonnakalt isegi vigastatud ja jubedalt valutava käega tagasi oma poolelijäänud töö manu. Muide, õhtuks oli Turboapelsini niiduk tõepoolest taas töökorras!)

remont.jpg

Aga kui veel paar päevakest ajas tagasi liikuda (kui Oti näpud veel terved olid), siis ei saa maha vaikida, et ta tegi korda meie toreda grilli, mille Tom mulle 2011. aastal sünnipäevaks kunagi kinkis (selles postituses on juttu) ja mis nüüd kuus pikka suve on võõrustanud kõiki meie armsaid külalisi ja meid endid. Aga kuus aastat tihedat tööd võib grillile olla päris laastav.

grill.png

Ning et meil on praegusel ajal lihtsalt nii paljudesse muudesse kohtadesse raha vaja investeerida, otsustas Ott mitte uut grilli osta, vaid sellesama ära parandada.

grill1.png

Õnneks on majapidamisest leitud vanametall meil veel ära viimata.

grill2.png

grill3.png

grill4.png

Ja töötab jälle. Selle suve kindlasti, aga ehk koguni 2 hooaega.

Nädalavahetus sõidus

Laupäev ja pühapäev möödusid ratastel ning seltskondlikult. Käisime Läänemaal ema juubelil ning pühapäeval surnuaias koristamas ning mu “teise ema” juures väikestviisi minu enda sünnipäeva järeltähistamas. Ning millised ilmad! Lõpuks ometi tundub see kevad ka kätte jõudnud olevat. Laupäeva hommikul, kui enne sõitu kasvuhoones taimi ja värki sättimas käisin, kuulsin esimest korda sel kevadel kägu, ning pääsukesed olid kohale jõudnud.

Tomateid ei julge praegu maha istutada siiski, mine tea. Pikeerisin nad läinud nädalal enne sõitu teist korda ümber ja julgesin jätta kasvuhoonesse kahekordse katteloori alla. Kui jälle mingi jube öökülm peaks peale tulema, saab nad kastiga vähemalt tuppa ära tuua.

Sest pooled mu kapsataimedest langesid läinudneljapäevase öökülma ohvriks, kusjuures kah kahekordse katteloori all ning kasvuhoones. Sel ööl, kui Tõraveres (mis ei ole ju üldse kaugel meist) mõõdeti -8 kraadi enne koitu.

Kahju muidugi, aga mitte katastroof. Pooled taimed kõigist sortidest jäid siiski ju alles. Saame hakkama.

Aga ma tahan teile näidata mu ema aias kasvavat ronivat hortensiat. See põrutab otse mööda männitüve aina üles- ja ülespoole, silma järgi tundub tema kõrgus olevat juba 7–8 meetrit. Võimas!

roniv hortensia.jpg

Ilm oli selline, et isegi mu peaaegu 100-aastane vanaema enam ei külmetanud ja tuli üle väga pika aja õue istuma.

vanaema.jpg

Ning sel ajal, kui maja ees selline lebo toimus …

lebo Paliveres.jpg

… tegime vennanaisega emale ära mõne väiksemat sorti aiatöö, näiteks mina riisusin maja taga ja muud sellist nipet-näpet.

Tädi Tötsu ja mu venna Potsu said seekord kiiduväärselt hästi läbi (sest üleval ei olnud ei jooksuka ega ebatiinuse ega nähtavasti ka mitte ühtegi muud huvitavat ja intrigeerivat lõhna).

koerad.png

Edasi kaevasime üles natuke lilli ja pakkisime kokku, et ma saaksin need kaasa võtta … nii et täna ma siin õhtu otsa istutasingi.

Aga päevane kirjatöö ei sujunud (tegelen filmi stsena 2. draftiga, millega nüüd on ikka päris kiire juba, just peaksin täie auruga põrutama …) ja polnud täna üldse erilist hoogu, ainult metsik väsimus. Jõudsime eile õhtul koju alles millalgi kümne paiku, ja see reisiväsimus istub mul sees siiani. Aga ehk on homme parem.

Sünnipäev

Mul on täna olnud eriliselt ilus päev. Sest mul on selline mees, kes varahommikul toob sinililli ja päeva peale viib mu nutisajandisse … Nii et jah, tõesti  – hoolimata mu aastatepikkusest vastutõrkumisest ja ignorantsist olen ma nüüd lausa moraalselt kohustatud loobuma vanast armsast klapiga ja nuppudega telefonist ning hakkama kasutama samasugust telefoni, nagu kõik teised inimesed.

Ning pärast tööpäeva (küljendi korrektuuri lugemine) käisime natuke asjatoimetustel ehituspoes ja raamatukogus ja mujal, ja seejärel pidasime oma väikest pidu kahekesi Pangodi kalarestoranis, mille köök meeldis mulle väga. Nende praetud koha seente ja juustu ja aurutatud köögiviljaga oli imeline.

Harjutasin seal uue telefoniga pildistamist. Pildistasin oma armastavat ja püüdlikku  meest.

Ott.jpg

Aplaus sünnipäevalapsele:

Ott1.jpg

Nii et siis mulle.

mina.jpg

Ning mina tegin oma elu esimese selfi.

selfi.jpg

Ja pärast kodus tuli välja, et üks sünnipäevakingitus on veel. Täitsa juhuslikult ja nii-öelda universumi poolt. Ajalooline nukk arvatavasti kahe suure sõja vaheliselt Saksamaalt. Riidest. Maalitud näoga. Ma veel ei tea, mis ta nimi on.

nukk.jpg

 

Siimustis lumesajus

Kui ma pärast Tallinna-päeva mõtlesin, et nüüd saan rahus keskenduda filmistsena teise drafti kirjutamisele, siis ma panin sutsuke puusse, sest olin ära unustanud tänase esinemise Siimustis … Ja samuti ei osanud arvestada sellega, et tõsiselt paksu põneviku küljendus võib toimuda kõigest ühe päevaga, nii et juba õhtul ootab mind arvutis ees 320 lk korrektuuri lugemine valminud küljendilt. Ning samuti saabus teatav valgustus, mõistes, et juba on kogunenud mu arvutisse ka kuhi vastamata töömeile ning vahepeal ripakile jäänud dokumenditööd ootavad samuti tegemist. Ning Lääne Elu selle kuu esimene arvamuslugu kirjutamist (aga sellega ma tegelen reedel, tõesti).

Nii et jah, lõõgastumiseks siiski ei piisa sellest, et parasjagu ükski tähtaeg ei põle ereda leegiga.

Õnneks (või tegelikult ka kahjuks) on ilmad olnud nüüd jälle külmad, tuulised, lörtsised ja lumesajused, nii et aeda pole eriti kippunud. Kuigi tarvidust oleks. Aga ennast päris piinama ka ei taha hakata. Seda enam, et ma esmaspäeval Tallinnas käies ja ilmselt seal Kurna tee otsas valju tuule käes Otti oodates oskasin ka külma saada ja olen nüüd selline … kangekaelne. No ei taha eriti vasakule poole liikuda see pea enam. Lihaste närvipõletik jälle, aga täna helistasin perearstile ja krõbistan nüüd diklofenakki ja paari päevaga peaksin oma kaela jälle korda saama.

Noh, küljendi lugemist ja esinemas käimist see ei sega.

Täna Siimustis oli väga tore auditoorium. Lapsed esimesest kuuenda klassini. Väga head ja huvilised kuulajad ning õpetajate ja raamatukoguhoidja poolt oli ka nii soe ja armas vastuvõtt. Ilus käimine oli.

Siimusti.jpg

Siimusti3.jpg

Siimusti2.jpg

Pärast tagasisõidul käisime Vasula lihapoest läbi ja nüüd oleme jälle umbes kaheks kuuks igasuguse lihakraamiga varustatud. Nii et kodus oli tunnike tükeldaist, sorteerimist, pakendamist ja sügavkülmutamist.

Ning teist päeva otsisime mööda Tartu linna mu emale väärilist sünnipäevakingitust taga. Kõik kohad on igasugust kaupa silmini täis, aga nii kui sa täpselt tead, mida sul vaja on, siis seda lihtsalt ei leia. Õudne.

Ootan maikuu Loomingut, sest selles pidi lõpuks siiski mu märtsikuus kirjutatud suur töö sees olema. Aga see number pole ikka veel ilmunud! Samuti Lääne Elu pole tahtnud veel sugugi üles panna mu eelmise kuu lõpus kirjutatud arvamuslugu. Nii et praegu saan viidata ainult ühele väikesele asjakesele, mis ilmus maikuu Lastekirjanduse Uudistajas.

Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia

Täna oli võimas päev. Keskhommikul alanud auhinnatseremoonial Luunjas anti mulle ja Otile üle 2016. aasta preemia lasteluulekogu “Imelised inimesed” eest. Otil oli see kolmas kord seda saada, minul teine (esimesel korral võitis Ott selle koos Heiki Vilepiga “Tere!” eest 2002. aastal, koos võitsime 2010. aastal “Mina, kana, lehma ja krati” eest), ja nagu eelmisegi korral, oli tseremoonia väga läbimõeldud, hästi korraldatud ja väga ilus.

sööt 2016.jpg

Mul on seekordse auhinna kohapealt isegi natuke kummaline tunne, sest tegelikult ilmus ju peale minu “Inimeste” eelmisel aastal veel mitu hästi tugevat lasteluulekogu, Wimbergi ja Trulli omad. Et just minu oma seekordse võidu tõi, see on kohe kuidagi selline ootamatu. Aga väga, väga tore!

Tartu Postimees jõudis juba täna veebi sellest asjast loo ka teha. Aga pilt on neil vana võetud, aastast 2011. Ma ei tea, miks, sest fotograaf oli täna ju täiesti kohal seal.

Ja homme tuleb Lääne Elus ka lugu sellest, eks ma panen lingi siis.

Ning lillekimbud, mis me saime, olid klass omaette. Isegi Kata pühendas neile vääriliselt tähelepanu. Eriti Oti omale.

Otikimp.jpg

Aga minu oma oli tegelikult ilusam:

minukimp.jpg

Igatahes meil on nüüd toas PALJU lilli.

kimbud.jpg

Paraku pärast seda ilusat üritust ei saanud me Otiga pikalt ilulema jääda, sest juba ootasid asjaajamised ja tööpäev. Nii tõime Tartust Seemnemaailmast ära minu tellitud posu järjekordseid seemneid (suvelilli ja köögivilju), turult Kõssale räime ja tädi Tötsule seapead, Pakendikeskusest jõupaberit ja paberkotte (sest kui meile jälle suitsukala tuuakse või me talusinki ostame, siis selle säilitamiseks on jõupaber parim variant ning seetõttu meie majapidamises seda ka kulub), Akukeskusest murutraktorile uue aku (sest jumala eest ei viitsi seda trakatsit iga päev auto pealt “krokodillidega” käivitada jälle), otsisime Oomipoest mu õmblusmasinale uut pirni (sest üks õhtu ajasin ma oma uue Janome nii õnnetult uppi, et pirn läks katki), aga ei saanud, ja käsitööpoest paar olulist õmblustarvikut, mida mul kodus puudu kippus olema. Tegelikult oli plaanis Bauhof ka, aga jõud lõppes ja Lääne Elu homsed asjad ootasid kodus tegemist.

Ning nüüd õhtul pesin ma ära mõned vanad majaaknad, mis nüüd kuuri akendeks pidid minema, ja paigaldasime neid (sest ilmateade lubab jälle peagi saabuvaid sadusid ja minu meelest ei ole hea, kui need lahtistest aknaaukudest kuuri sisse peksavad).

aknad ees.jpg

aknad ees1.jpg

See võttis ka paar head tundi, ning siis lõhkus Ott mulle siin puid ette, et ma tema äraolekul mitte külmetama ei peaks (sest paar lähemat päeva siin pean ma ilma temata läbi ajama, ta läheb Tallinna kanti mitmepäevasele koolitusele, kust pole eriti mõttekas iga päev edasi-tagasi kodu vahet tõmmata).

Selline õnnelik päev oli täna. Antagu selliseid elus veelgi!

Kolmanda päeva õhtuks

Aidaotsa projekt läks eile jõudsalt edasi:

2.päev.jpg

Ja jõudis eile õhtuks sellisesse järku:

2.päeva õhtu.jpg

Ning tänaõhtuse seisuga võis meistrimees oma tööriistad kokku pakkida ja siirduda oma suuremate tööde juurde tagasi.

3.päeva õhtuks.jpg

Edasisega saame mina ja Ott juba kahekesi hakkama. Vaja on nende külgmiste “hammaste” peale leida laiad kattelauad, et see pilt ilus ja viimistetud jääks, vaja on toppida palgivahedesse takku, alumise palgi all kive korrastada ja segu vahele visata, akende alla veeninad meisterdada, ruumi põranda selle seina poolne serv uuesti kinnitada, ja muidugi aknad ise pesta ning ette tõsta.

Nii et omajagu müramist on veel ees, enne kui selle projekti lõppenuks saab lugeda ja järgmiste ürituste juurde siirduda. Sest need juba ka pressivad järjest peale. Ning enamus puukuuri laest alla aetud sodist ootab ju ikka ka veel väljavedamist ja ärapõletamist, sest vahepeal pikalt püsinud tuulised ilmad tundusid tulemängude jaoks riskantsevõitu ja jätsime need siis parem ära.

Aga sellega peab nüüd ka kohe kiiresti tegelema, sest järgmise talve puud ootavad äratoomist, selleks hetkeks peab kuuris puhas plats ju olema.

Peale muude toredate asjade tegelesin täna ka intensiivselt külvitöödega, sain esimese satsi herneid ja põldube maha, kasvuhoonesse pottidesse idanema ka kurgid, kõrvitsad, arbuusid ja lattoad. Kui järgmine nädal ilm jälle hulluks läheb, siis saan neile totsikutele lihtsalt kas suurema puntra katteloore peale visata või suure õuduse korral ka lausa tuppa tassida. Ning kui pärast seda saabuvat külmalainet mai keskel uuesti soojaks pöörab, ongi kõik need seltsimehed kenasti idanenud ja saavad kasvama hakata.

Kirjatöö osas jõudsin eile keskpäeval juba korraks meeleheitesse sattuda, sest kogu selle möllu juures siin ei ole lihtne oma stsenaariumidesse süveneda. Aga siiski sain sellegagi kuidagi ühele poole, ja nüüd on juba kibekiire juba korra ühes eelnevas postituses mainitud põneviku teise osa toimetustööga – mille tähtaeg on esmaspäeva hommik. See tähendab, et ei saa lõdvemalt võtta, ei saa.

Hommikul ja õhtul

Üks pikalt plaanitud ja ettevalmistatud projekt läks täna käima.

Aida ots hommikul:

aida ots.jpg

Ja mis siis sündima hakkas.

saega mees.jpg

lammutus.jpg

lammutus1.jpg

Jah, ma tean, et niiviisi palkhooneid tegelikult ei parandata. Tegelikult tõstetakse kogu kupatus tungraudadega üles ja harutatakse nurgad lahti ja varatakse uute palkidega ristid uuesti kokku – ja selle töö peale olin ma ju ometi kah hinnapakkumisi võtnud ning leidnud, et abihoone puhul ei ole need tuhanded otstarbekas investeering. Oleks, et me räägiks eluhoonest. Kuuri puhul on aga oluline peamiselt see, et püsti püsib, külgi koos hoiab ja väga mädanenud välja ei näeks.

Ja siia need veebruaris toodud palgid käiku läksidki!

alt pihta.jpg

Vahetuspalgid kinnitati “hambaga” allesjäävate otste “hammaste” külge. Nii on küljed fikseeritud ja midagi ei hakka seal laiali veerema.

sidumine.jpg

Ning et tegemist on minu aianduskuuriga ja potistamistoaga, otsustasime rikkuda selle hoone ajaloolise välisilme vanade majaakende taaskasutusega. Sest nimetatud aednikutöödeks on valgust vaja. Samuti võiks ehakumas väsinuna aiast tulles ja kuuri astudes näha olla, kuhu oma labida riputad ja oksakäärid torkad.

aknad.jpg

Nii ongi esimese päeva õhtuks pilt säherdune.

õhtuks.jpg

Aga see pole veel kõik.

Hommikul oli kuivati ees 3 hunnikut.

hunnikud.jpg

Kuid õhtuks neist alles vaid kaks! Kuhu sai see esimene?! Ära viidud!

hunnikud1.jpg

Ning mina sain lõpuks end niipalju kokku võetud, et kasvuhooned seestpoolt puhtaks küürida ja hooajaks valmis seada. Sest kapsataimed ei taha tõesti enam toas elada ja lihtsalt nõuavad valgus- ja õhurikkamaid olusid. Siiamaani ei julgenud ma taimede kasvukasse kolimise peale mõeldagi, sest peaaegu iga öö kuni siiani on olnud miinuskraadides. Nüüd aga, nüüd võib juba üritada küll! Heldeke, eelmisel aastal samal ajal olid mul kapsataimed kasvuhoones olnud juba paar nädalat.

Seda ma pean küll ütlema, et järgmisel sügisel kasvukaid koristades lähevad mustad katted või papilatakad mullale katteks peale. Sest mulle tõesti ei meeldi, kui kevadel avaneb selline pilt:

kh.jpg

Ja ometi on see kahe aasta jooksul kolm korda läbi kaevatud ja umbrohujuurtest puhastatud muld juba.

Õudne, ma ütlen.

Muide, mu tänane kirjatöö on veel tegemata. Appi, appi, kass läks kappi … ma pean vist täna kauem üleval olema, kui mulle meeldiks.

Lorelei tuunimine

Lorelei on tüdruk, kes tahtis hirmsasti ilus olla.

Sellest tuleb tegelikult kunagi ka üks lastejutt.

Aga praegu seisud sellised. Lorelei sattus mu juurde hiljuti üsna peetud ja katkutud kujul ja veidike räpasena. Tal oli seljas ainult mingi vana kulunud kleidilirakas, mis ilmselgelt kunagi oli umbes 2X suurema nuku oma olnud ja Loreleile siis kuidagimoodi kurtega ümber tõmmatud. Pildi peal näeb see kleit palju parem välja, kui tegelikult oli. Tegelikult ei ole see kleit ka valge, vaid värvituks pleekinud roosa. Aga see, et nukkudel suhteliselt esimese asjana kaovad jalast kingad ja aluspüksid, on täiesti tavaline.

Lorelei tulles.jpg

Kui oleks tegemist nukkude varjupaigaga, võiks öelda, et läbisime tavapärase protseduuri. Puhtakspesu, ussirohi, vaktsineerimine, steriliseerimine … 😀

Aga tegelikult nõuab ühe nuku eneseväärikus siiski aluspesu kandmist.

susped.jpg

alusseelik.jpg

Ja jalavarje ning uut kleiti. Kleidiõmblemise juurde käib ikka proovimine ka.

 

lorelei kleidiproovjakingad.jpg

Kleit.

kleit.jpg

Ning aksessuaarid igatahes.

valmis.jpg

valmis1.jpg

Nojah, aga ilm on olnud siiski ka selline, et aeda ei meelita. See üksik soe ilus päev, mis siin oli – neljapäeval? –, möödus minu jaoks paraku ka tööasjus Rakvere-sõidul.

Või mis vahet seal on. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit… tahan, mängin nukkudega.

Esinemas, kirjutamas, talgutel …

Muide, ma kohe hakatuseks kekutan ära. Sain fännikirja, millele oli lisatud väikese fänni joonistatud pilt!

tutsiku pilt.jpeg

Pints ja Tutsik ruulivad, jee!

Väga rõõmu teevad niisugused asjad!

Küll aga ei tee rõõmu avastus, et teehöövli juht on olnud kas silmini purjus või põhjalikult pahatahtlik, kui meie külatee peal ühest servast teise kaheksaid sõitis ja meie kaks aastat tagasi istutatud kuusehekki kahest kohast sisse oli pannud. Lükanud seda kuramuse jama veel meetri jagu hekialguse tahagi muruplatsile. Ma tõesti ei mõista. Igatahes üleeile õhtul lappisime Otiga oma kuusehekki (tuli tuua 40 asendustaime), kirusime toimunud teehooldust … mille toimumise ajal meid ilmselt ei olnudki kodus või me magasime vmt, sest köögiaknast toimuvat nähes oleks ma kindlasti välja tormanud ja püüdnud seda hullunud masinat näiteks rinnaga peatada või midagi.

(Muide, meie kuusehekk ei ole teele liiga lähedal. Vaatasin teeseadusest järele, see on isegi varuga kaugemal, kui seadus hooldusriba laiuseks ette näeb.)

Aga olgu. Saame üle. On kevad ja kõik läheb jälle kasvama, eks. Iga päev on elamus. Isegi õhtune minek pesu nöörilt ära korjama on elamus. Ma olen nii õnnelik, et olen selliste õhtuteni elanud.

pesu.jpg

Käisin esinemas Maarja kooli puudega lastele. Seegi oli elamusrohke ja nukrakstegev ja mõtlemapanev… ja rõõmustav, et nende lastega tegelevad inimesed, kes hoolivad ja on südamega nende juures … kõik ühekorraga.

Maarjakoolis.png

Selle pildi peal mängin ma neile nukk Suurjalg-Märta abiga ette, kuidas Roosi oli haikala ja kuidas ta herne ninna pani. Hulganisti lasteluuletusi said nad pealekauba. Tuli esitada ka soovilugu: selgus, et selle kooli laste lemmikluuletus on “Tahan presidendiks!” Sellest muide on laul ka! Võitsime selle heliloojaga 2007 (?) aastal laste koorilaulude võistluse poistekoori laulude osas ära, kui ma nüüd ikka õigesti mäletan. Aga järgmises videos esitab seda siiski solist!

Ma panen Suurjalg-Märtast ka pildi. Ta on tegelikult Poola masstoodang, aga ma veetsin pool ööd teda tuunides, pitse, satse ja täiendavaid aksessuaare juurde õmmeldes. Kuni temast sai Suurjalg-Märta.

märta.jpg

Aga laupäeval olime talgutel Muhedikumaal. Sellega läks väga õnneks, sest ilmateade lubas terveks päevaks igasuguseid ilgusi, aga tegelikult oli peaaegu õhtupoolikuni 4 kraadi sooja ja vahelduv pilvisus ja me saime oma kambaga suure tüki töid seal tehtud.

meeste sektor.jpg

riisun.jpg

tsiiliga.jpg

Vahepeal kõndisin ja pildistasin ilusaid objekte- Mõtteid äratavaid objekte.

See on võib-olla Eesti kõige suurema läbimõõduga mikrobioota. Ei oskagi enam arvata, kus ta keskkoht võiks olla. Aga ta on ka 40 aastat vana. Värviline kontpuu sobib tema juurde imeliselt.

mikrobiootaga nurk.jpg

Harilik kuusk ‘Barri’ meeldib mulle ka üliväga. Ma hangin ta kindlasti endale ka. Aga sellisena, arvata võib, ma enda oma näha ei jõuagi. Sest ta on väga aeglasekasvuline puu.

barry.jpg

sama teiselt poolt:

barry1.jpg

Vaade musumajale ja okaspuudele. Seekuusk siin on ‘Acrocona’, mul on sellesama puu seemik! Ka see jääb üsna madalakasvuliseks ning ta ei tee käbisid mitte okste külge rippuma, vaid okste tippudesse.

acrocona.jpg

Ning kollaseid elupuuvorme hangin ma endale kahtlemata ka. Siin üks selline madaluke mütsakas särab hallis päevas nagu väike päike kohe.

istutusala.jpg

Ja lõpetuseks üks suurepärasemaid koerahoiatussilte, mis ma elus näinud olen. See ei olnud Muhedikumaal, see oli Tartus ühe värava peal.

koerasilt.png

« Older entries