Lihtne lubada, raske teha

Ma mäletan küll, et veidi rohkem kui kuu aja eest lubasin vähemalt nädalas korra blogima hakata. Süütunne on silmini. Sest ei ole see mul välja tulnud. Töö-töö asjad käivad üle pea ja tähtajad põlevad lakkamatult ereda leegiga, kui ühe kaelast ära saad, siis huilgab teine märk juba punases, ja kui kirjutuslaua taga või kirjaniku “välitöödel” (st esinemas või žüriides vmt) ei ole, siis tahaks ainult hästi vaikselt kudumistööga diivaninurgas konutada ja National Geographicu pealt lennuõnnetusi vaadata ja iga telefonikõne vallandab tõmblused ning hüsteeria, sest “kõik kogu aeg tahavad midagi”.

Läinud nädalasse mahtus ühe keskmise paksusega raamatu toimetamistöö (ma ei tea, ma olen vist kogu eesti keeles oleva Osho ära toimetanud), millesse lõikus informatsioon, et ma olla lubanud kuu esimese nädala jooksul uue “Suletud uste” osa ära teha ja saata (ma ei tea, miks ma oinas unustasin selle oma töökalendrisse kirja panna ja seetõttu olin täiesti unustanud), mistõttu tuli see 45-leheküljeline stsena jutti kirjutada umbes 24 tunni jooksul valmis, aga enne seda läks terve kolmapäev veel Ida-Virumaa auks ja hüvanguks, kus ma esinesin Illuka koolis ja Iisaku gümnaasiumis.

Illuka kool liigitub arhitektuuri poolest automaatselt mu lemmikkoolide hulka. Olen varemgi kirjutanud, kui väga mulle meeldivad  vanades mõisates olevad koolid oma erilise atmosfääri poolest. Hoone välisvaade on netist – täpsemalt Põhjaranniku foto, seetõttu ei ole pildil nähtavad ilmastikuolud adekvaatsed.

illuka.jpg

Koridor:

illuka koridor.jpg

 

Õpetajate tuba:

optuba.jpg

Iisaku gümnaasium on nõukaaegses hoones, see-eest kasvab nende peaukse kõrval aga imetore kuusepuu!

Iisaku g.jpg

Reede hommik kulus veel stsena lõpetamisele, siis sain selle võidukalt ära saata, kirjutada Lääne Elule lullamilla sellest, kuidas Kalevipoeg oli ürghevikas ja rokkar ja andis oma needitud tagi hõlmast tüki siilile kasukaks, mistõttu on siil selline okkaline, nagu me tänapäeval kõik teame, ja mistõttu jõudis kogu sündmus ka meie rahvuseeposesse.

Umbes kuu aja eest sain Rudyard Kiplingi loomajutte toimetades tohutu innustuse ise ka proovida kirjutada lugusid sellest, kuidas loomad oma eripärase välimuse on saanud. Mina teen seda luulevormis muidugi. Ja kui neid värssjutte piisavalt palju saab, panen need kokku ja siis tuleb neist üks lõbus lasteraamat. Siiamaani olen kirjutanud rebasest, kes tahtis end jumekaks päevitada, aga läks liiale ja kõrbes punaseks; samuti sellest, kuidas ennemuiste nudipäine põder männilangil peadpidi okstesse kinni jäi ja seetõttu okstest sarved pähe sai; ning sellest, kuidas muiste ülbe ja vastik olnud jänes kõikidele oma plõksimisega närvidele käis, kuni hunt tal saba tagant ära hammustas, millest saadik ongi jänes lühikese sabajupi ja närvilise ning ara loomuga.

Lõunast umbes sõitsin Tartusse, et täita oma kohust laste Luuleprõmmu žürii ühe liikmena – koos luulur Jaan Malini, lastekirjanduse tundja Jaanika Palmi ning Tartu Keskraamatukogu lastekirjanduspealiku Ädu Neemrega.

lasteluulepr6mm.jpg

On väga ja väga sümpaatne, et on olemas nii palju andekaid ja ägedaid noori! Näiteks see noormees valge särgiga.

poiss.jpg

Ja vanema vanuserühma võitja:

v6itja.jpg

(Laua taga mõttes ei ole mitte mina, vaid Ädu.)

Päiksest ja Pilvest tuli minu uue lasteraamatu küljendus ülevaatamiseks ja kaanekujundus (ja Piiast on saanud Minna, sest muidu on uuemas lastekirjanduses liiga palju Piiasid ja need võivad omavahel segi minna):

minna ja hernetont kaas1.jpg

ERR tegi üleskutse, et inimesed saadaksid endist fotosid koos oma lemmikraamatutega ja minu jaoks oli suur rõõm, et ka mõni kaugel soojal maal elav laps minu raamatuga pilti tegi:

eestiraamatuga.jpg

Lääne Ellu sai ka üks arvamuslugu

… ja eile olin ma ennem surnud kui elus ja ainult tõmblesin tasakesi, kui telefon helises, sõnumisignaalid piiksusid ja ma sain järjest teada, millistele lihtlitsentsilepingutele ma ei ole veel digiallkirja andnud ja milliseid dokumente kuhugi kellelegi saatnud jne.

Aga ma ei teinud sellegipoolest midagi rohkemat kui vahtisin dokfilme ja õmblesin Tomile kootud kampsunit kokku. Õigus, päris õhtul läksin siiski sauna ka.

 

 

 

Advertisements

Taaskohtumised

Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.

Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller’i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.

Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei ole, aga seda peamiselt oma rikutud mõtlemise tõttu – ma ei suuda enam ammu ühtegi raamatut lihtsalt lugeda vabalt kui raamatut või vaadata filmi kui lihtsalt filmi, vaid ma loen ja vaatan suures osas seda, kuidas see on tehtud. “Valetamismäng” on pingeline, tohutu põnev, lugeja emotsioonidega mängiv romaanilahmakas, mis ilmselt liigitub krimkaks ja thriller’iks. Mina isiklikult panin natuke pahaks selle raamatu juures võib-olla liigset trikitamist lugejaga, püüdeid teda petta. Teate küll, see trikk, et tekst suunab su mõtlema üht, ootama eeldatavat lahendust või tulemust, aga siis selgub, et oih, polegi see, hoopis mingi ilmsüütu põhjus oli sel või teisel jube ohtlikuna näival olukorral. Ja siis on seal romaanis nii mõnigi õige ära leierdatud motiiv, klišeelik lahendus. Aga mina jäin selle raamatu peale ikkagi mõtlema, selle teismeliseea kambasuhete, sõprussidemete ja varsaaru peale … sest see kuidagi puudutas. See kunsti puudutus, mõjutus, omavaheline kutsikamüramine, üksteise külge klammerdumine, vastandumine koolis meie ja nemad, reeglite ignoreerimine ja autoriteetide vaidlustamine … ohh. See oli tuttav, oma ja armas.

Ning umbes samal ajal juhtus “Moldaavias” selline veider kokkusaamine, et peaaegu kogemata sattusime sinna kokku saama tervelt nelja omaaegse Pika Jala pundi sõbraga. “Moldaavias” Lill nagunii, eks ole, see oli muidugi ka juhus, et tema kolis siiakanti vaid mõni kuu pärast mind, ja temaga me suhtleme nüüd jälle vist peaaegu sama intensiivsusega kui 30 aastat tagasi, aga kuidagi juhtus, et ka “seltsimees kunstiteadlane” saabus Tallinna rongi pealt (seda ma teadsin ette, sellepärast me “Moldaavias” kohtuma pidimegi) ja et just samal ajal sattus veel A. Lõuna-Eestist Tallinna poole koju sõitma ja tuli läbi. A. on minu jaoks tempel mällu igaveseks – sest tema oli See Tüdruk Kes Mulle Sünnipäevaks Surnuaia Värava Kinkis … umbes kakskümmend viis aastat tagasi? Rohkem? Ta ise küll parandas, et see tegelikult ei olnud mitte surnuaia, vaid mingi kiriku värav, millest ta tookord oma suure autoga mööda sõitis … ja ma isegi ei tea, kumb on hullem variant. Õudne. Ja ikkagi kuidagi õõvastavalt naljakas kah, kui ta selle minu juurde Kollasesse Majja sisse lohistas.

Õnneks me ei tee enam selliseid asju, ja isegi tookord oli see täiesti erandlik aktsioon. Üldiselt ja enamasti me vist ikkagi nii hullud ei olnud. Vähemalt tahaks loota.

Siis olen siin edasi nokitsenud lugemiku kallal.

Filmirindelt saabus kahjuks teade, et meie stsenaarium on praegu küll juba väga hea, aga sellest jaotusest me tootmiseks rahastust ikkagi ei saa, sest raha justkui õieti polevatki. Mis tähendab, et selle aasta suvel me võttesse ei saa ja mul on aega seda stena veel kõpitseda ja üha kõpitseda.

Õhtuleht tahtis mult arvamuslugu lastekirjanduse ja tabuteemade kohta. Kirjutasin. Siin ta on.

Lääne Elule kirjutasin vahepeal ka, kohe kaks korda vist lausa, aga veebis pole praegu küll midagi üleval. Aga nad ei panegi kohe veebi.

Ning lumi tuli jälle maha. Isegi külmaks läks. Ja me veetsime siin aega rehetoa seinte palgivahesid takutades, sest seal elab praegu ju tütreke ning see ei kõlba kuskile, kui tal toas ainult 15 kraadi sooja on, kuigi elektriradikas huugab. Lähemal vaatlusel selguski, et need palgivahed, tont neid võtku … ühesõnaga, et ka need palgivahed on arvatavasti viimati täis topitud umbes aastal 1810 (sammal ja savi, nagu mulle tundub) ning kohati justkui polnudki seal palkide vahel enam midagi.

Igatahes pärast seda aktsiooni saime sinna tuppa juba 20 kraadi sisse. Pole paha.

Vanast uude

Ma pean ennast kuidagi käsile võtma, sest nii see blogipidamine küll ei käi, et kirjutatakse mitme nädala tagant või kord kuus. Ikka sagedamini võiks … ja peaks. Sest mille jaoks see blogi mul siis on. Ikka selleks, et sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised saaksid oma käppa kah mu elu pulsil hoida. Aga mida sa hoiad, kui seda va pulssi polegi eriti.

Nii et üks mu uusaastalubadusi on blogi asjus end kõvasti korrale kutsuda ning edaspidi regulaarselt postitama hakata. Lubadus: mitte harvemini kui kord nädalas. Ja kui ma selle vastu eksin, siis palun noomitagu mind valjude sõnadega kõige ilmarahva ees.

Peale lubaduste on kombeks ka tagasivaated, seega.

2017 oli üks päris kontimurdvalt töörohke aasta. Kindlasti üks töörohkemaid mu elus. Aasta alguskuudel see näidend Polygonile, “Kõik normaalsed inimesed”, mis novembrikuus uskumatu menuga lavale jõudis (ka märtsikuised etendused olid paari päevaga pea täielikult välja müüdud), siis  varakevade täitnud “Loomingu” ülevaade 2016. aastal Eestis ilmunud laste- ja noortekirjandusest (mis hõlmas 127 lasteraamatu läbilugemist, analüüsi ja 37 000 tähemärgilise artikli kirjutamist selle kohta … mis on umbes 20 lehekülge lausteksti). Millalgi selle vahepeal kirjutasin ka lastefilmistsenaariumi esimese versiooni ja aprillis ootasime sellele arendusotsust … mis tuligi, ning sealt edasi kuni siiani olen kirjutanud veel kuus selle stsenaariumi versiooni ehk kokku seitse drafti. Praegusega lähen järgmisse töötuppa Berliini veebruaris, ja siis pärast seda oodatakse mult veel ühe drafti kirjutamist umbes maikuuks, kui see stsenaariumiprogramm Cannes’is lõpeb. Märtsikuus oli sügistalvel Lutsu teatrile kirjutatud “Kalevipoja” esietendus. Kukkusin õla haigeks, aga paranesin õnneks ära.

Kevadine ehitustöö tõi meie suurele vanale aidale uue otsaseina. Sügisene ehitustöö tegi köögi sisseseade tänapäevaseks ja käepäraseks. Veel enne kevadet saime abihoonete koristamise ja korrastamisega suure sammu edasi, ning vana pullilaut, mis on nüüd meie puukuur, sai vabastatud mädanevatest laelaudadest ja nende peal pööningul aastakümneid kõdunenud heintest. Sel aastal oli plaanis veel tiigile uus supelsild teha lasta, aga raha sai enne otsa. Ning samuti on nüüd juba uude aastasse edasilükkunud teeäärse kuivati otsaseina kinniehitamise projekt, sest palgiehitusmehel polnud siis sügis otsa ega talve esimesel poolelgi oma suurehituste kõrvalt aega selle tema jaoks väga väikesemõõtmelise ehitustööga tegelda. Aga plaan on ikkagi plaan ja see kuivati sein on nüüd järgmine asi, mis siin ehitatakse. Tiigi sillaga vaatab veel.

Aiarindelt: külm ja vinduv kevad, külm ja vihmane ja vinduv suvi, hukas kapsataimed ja muu … aga see-eest rajatud talvise silmarõõmu ala köögiaknatagusele platsile, paraadpeenar lõpuni tehtud ja keldrimäe majapoolne osa istutuste alla pandud, pargi hakatus istutatud ja nulgudetagune varjupeenra osa lõpuni haritud ja kah täis istutatud. Lõkkeplatsi äärde jääv kiilukujuline osa 2016. aasta sügisel üles künda lastud “uudismaast” sai kah istutusalaks tehtud, muudkui püsikud ja kääbusokkalised. Ning meie uueks ning siledaks tehtud lõkkeplatsil ja murumängude alal (ehk okasaias, nagu ma seda võib-olla edaspidi kutsuma hakkan) sai sel suvel juba nautida värsket ning rammusat pehmet muru tasaseks silutud maal.

Suviste aiategemiste kõrval oli muidugi stsena, stsena ja veel rohkem stsena.

Õnneks kukkusid ära “Saladused”, mille tellimust Kanal2 ei pikendanud, ja “Suletud uste taga” vähendas end kahelt hooajalt aastas ühele, mis tähendab, et senise 24 episoodi asemel aastas kirjutan nüüd 12. Vedas, sest vastasel korral ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin selle kõigega jõudnud.

Suvel sai alguse sisse ka mu lugemiku koostamine. “Pintsu ja Tutsiku lugemik 5. klassile”. See on ka väga, väga palju tööd tähendanud. Kaheksast planeeritud teemaplokist tänaseks päevaks on valminud seitse – aga seda õnneks mitte minu süül. Et meie lugemiku ülesehitus käib mööda Eesti suuremaid teemakeskusi, siis selle viimase teemakeskuse külastamisega detsembris jäime jänni, sest toimetajaga ja teemakeskusega ei saanud aegu klappima enne kui nüüd jaanuari alguses. Ja te ei kujuta ette, kui palju aega võtab lasteraamatute lugemine lugemiku tekstikatkendite ja juttude leidmiseks …

Sügisel oli stsenaga koolitussessioon Poolas, sealt tagasi tulles kohe oli tarvis Pokumaale jõulunäidendit. Kirjutasingi. Selle etendused olid detsembris, ja sama tükki mängitakse kindlasti ka järgmisel jõuluajal. Nii et kes see aasta ei näinud, peavad nüüd 11 kuud kannatama.

Õige, millalgi kevadsuvel kirjutasin veel ühe väikese lasteraamatu kah. See ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses juba üsna pea, veel sellel talvel, ja Katrin Ehrlichi imeliste piltidega.

Ma kindlasti olen midagi oma selle aasta tegemistest nüüd ära unustanud, aga pole viga. Küll ma täiendan, kui midagi põrutavat veel meelde tuleb.

Igatahes nii möödusid külmad, kuid see-eest usinad kevad ja suvi, ning vihmane sügis, mis täitis mu keldri püsivalt umbes poole sääre kõrguse veega. Kuni 1. detsembril tuli lumi maha ja jäigi. Kuni 25. detsembri sulani, mis kahe päevaga maa jälle paljaks tegi.

detsembrilumi.jpg

jõul17.jpg

Ma sain VÄGA suure jõulukingituse. Päkapikud olid millegipärast siiralt veendunud, et mul on oma vägevasse kööki nüüd vaja ka mikrolaineahju. ja tõepoolest. Ma enne ei teadnudki, et mul seda vaja on, aga nüüd, kui see ikka 4 – 5 korda iga päev jälle huugama pannakse, saan sellest asjast aru küll. Oli tõesti vaja.

kink.jpg

Käisime kambaga külas piparkooke küpsetamas.

piparkoogiõhtu.jpg

piparkoogitegu1.jpg

Aga Läänemaal oli jõulude aeg täiesti ilma lumeta. Õhtul surnuaeda küünlaid viia oli ilus sellegipoolest.

Leedikülas.jpg

Aastavahetuse veetsime paari sõbraga meie pool, aga vahepeal Elvas teises külas ka. Moldaavias, nii-öelda. ja käisime järve ääres ilutulestikku vaatamas. Ma pean ütlema, et Elvas oli jahmatavalt kaunis ja suurejooneline linna-ilutulestik. See kestis tervelt 10 minutit ja oli selline … kuidagi väga läbimõeldult üles ehitatud ja komponeeritud. Väga, väga ilus elamus oli. Kahjuks meie tehtud armetud fotod seda ilu edasi anda ei suuda sugugi.

ilutulestik.jpg

Uue aasta algul käisime toimetajaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses. Ikka oma lugemiku tarbeks materjali kogumas. Tõeline steampunk.

mootor.jpg

puur.jpg

lülitid.jpg

Kohtusin üle hulga, hulga aastate oma armsa kursuseõega Tartu kunsta päevilt … ja küll meil oli tore. See kohtumine ja külaskäik tegid mu nii õnnelikuks!

Ning siis oli tädi Tötsu kümnes sünnipäev. Väikse kurbusega segatud rõõm. Kurbusega sellepärast, et koera kümnenda sünnipäeva paiku hakkad mõtlema, kui ülekohtuselt väike eluiga neile inimese kõrval ikka on antud … ja et koosolemise aega on nüüd rohkem seljataha jäänud, kui ees on.

Tegin talle tordi. Hakklihavormist põhja, maitsestamata vahukoorest ja justutükkidest katte, ning riivjuustu vahele ka. Suitsuvorstist on number kümme.

tort.jpg

Siin tudub juubilar koos Kataga. Diivani peale ronib ta küll üliharva, aga vahel siiski … ja ma ei aja ära ka, sest ta on nii armas, kui ta seal on.

Tötsu ja Kata.jpg

No ja siis on uus aasta jätkunud sedaviisi, et sain viirusega pihta. Pole hullu, läheb üle. Õnneks see ei ole see tapjaviirus, päris gripp või Siberi katk, mis siin Otil oli. On sihuke tavaline tativiirus. Küll üle läheb.

tudu.jpg

Muide, kuuse viis Ott pühapäeval välja.

Lõpetuseks … kui sellest 2017. aastast veel rääkida … Kolm kurba matust oli sellel aastal. Üks murdis õige lähedalt. Olgu nende heade inimeste uni ilus ja rahulik.

lilled putlis.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas elada gripis mehega

Eeldus: tegemist on päris gripiga. Sellega, mis ei ole mingi suvaline viirusinfektsioon või paragripp või hingamisteede viirusnakkus, vaid see päris ehtne gripp.

Nagu meie puhul ongi.

Esimene üllatus: päris gripp on ikka hoopis teistmoodi haigus kui need eelnimetatud, mida kõiki ju rahvasuus hellitavalt gripiks nimetatakse, AGA. Gripiga ei ole neil tegelikult midagi ühist.

Päris gripp halvab inimese sõna tõsises mõttes voodisse ja ta ei jaksagi eriti sealt tõusta, või kui, siis ainult niipalju, et tuikudes komberdada vetsu või diivanile või sooja pliidi juurde tugitooli. Päris gripp tähendab, et tervet rida pikki päevi ja öid hakkab täitma keskne mõte: kuidas ometi see k… palavik langema saada. Sest aju hakkab kahjustuma alates 39,5-st, ja päris gripiga on see temperatuur normaalsus, mitte erand. Meie eelmise öö pikad tunnid seisnesid näiteks katsetes langema saada 39,9st palavikku. Sest selgub, et päris gripiga ei pruugi aidata ka ühegrammistest paratsetamoolidest koos kahtede järjestikuste viinasokkide ja pärnaõieteega. Sest gripp tahab ise otsustada, mis ta oma palavikuga teeb ja kas see tõuseb või langeb. (Kuid väike vihje: külma veega märjaks tehtud linasse mähkimine lõpuks ehmatas sellegi palaviku langemisteele. Või juhtus see patsiendi šokiseisundi tõttu, aga vahet pole. Peaasi, et töötas.)

Üleüldse, kui on tegemist haige mehega, siis hiljemalt kolmandaks päevaks on ta kindlal veendumusel, et on sattunud oma naise ebatervest huvist kantud meditsiiniliste eksperimentide ohvriks. Aga kuna ta on väga nõrk, vaevatud ja palavikust jõuetu, siis märkimisväärset vastupanu ta avaldada ei jaksa (välja arvatud märgade linade ilmumisel (pärast esimest kogemust)), ja ahastusest aetud lootuse kannustusel joob ära ka kõik keldrist toodud ja kuumaks aetud jõhvika- ja mustsõstramahlad, ravimtaimeteed ja sidruni- ja õunaäädikajoogid, mis talle ette kantakse, ja laseb endale peale määrida igasuguseid veidraid mökse, mis lõpuks ometi abi tuua võiksid.

Haige mehe naine aga keedab ja valmistab seda kõike, leotab ja kuumutab ja otsib järgmisi palavikutablette või taimetutte valmis, annab puhtaid särke ja vahetab voodilinu märjaks higistatute asemele, keedab putru ja tassib voodiveerele, ärkab paar tundi kestnud unest, et viia läbi igaöiseid mitmetunniseid ülikõrge palaviku alandamise rallisid,  katsub iga veerand tunni tagant abikaasal laupa, topib ja topib talle seda kraadiklaasi jälle alla, et protsessidel silma peal hoida …

Muide, kraadiklaasidest. Kes idioot mõtles välja, et vanad elavhõbedakraadiklaasid tuleb müügilt ära kaotada ja asemele tuua kas need isetühjeneva patareiga piiksujad või siis mingi tundmatu metalliga täidetud kraadiklaasid, mille allalöömine on võrreldav kõva heinatööga? Kas Lätis müüakse veel vanu elavhõbedakraadiklaase? Ma ostaks kohe ülejäänud eluks varuks neid endale, ausalt, sest nendest piiksujatest ja mittemenetletavatest rümakatest on mul nüüdseks kõriauguni.

Igatahes, kui mees on gripis, siis on see üks väga kurb ja hale olukord, sest peale selle, et naise unetunnid sel ajal on umbes nagu titemammal ja kogu ärkveloleku aeg on sisustatud erinevate põetamisprotseduuridega, on korraga vaja nüüd mehe asemel ise tassida tuppa ka kõik küttepuud ja rookida kõik see lumi, mis vahepeal alla sajab. No ei ole lustlik ja rõõmus see lugu niimoodi üldse. Ja muidugi kõik mu tööd-tööd seisavad, sest ei saa ju millessegi süveneda, kui majas märatseb gripp ja kogu aeg peab jälle kohale jooksma, viima ja tooma, andma ja panema. Ja muidugi eelkõige muretsema. ja valvel olema. Nii et, elu nagu seisab praegu. ja on tulvil süütunnet paari arvamusloo pärast, mis ma lubasin selle nädala jooksul erinevatele väljaannetele kirjutada, aga pole suutnud, jõudnud, teinud.

Igatahes täna sai mees lõpuks ka arsti juurde ja proovid antud, neist selguski lõplik tõde, et on ikka tõesti see va gripp ise jah. Ja peale palavikualandajate ja loodusravimite on meil nüüd abiks ka sõber Tamiflu. Nii et vast läheb nüüd paremaks. Sest ma küll juba natuke tunnen, nagu jõud hakkaks otsa saama. Ja kirjatööde tähtajad nagunii juba põlevad kahest otsast ereda leegiga.

Ma arvan, et siia sobiks niisugune pilt. See on Fréderic Bazille’si maal välihospidali teemal, aga selle pildi kohta olen lugenud ka huvitavat väidet, et sellel olla portreteeritud kunstnik Monet’d haigena. Nii et: haige kunstniku portree. Täiesti päevakohane.

b_FrédericBazilleTheImprovisedFieldHospital.jpg

 

 

On vaikseks võtnud

Olen olnud peaaegu kuu aega blogikeskkonnas vait. Kuigi mu töine elu on edasi veerenud täitel tuuridel ja selle kuu aja sisse on mahtunud kahe minu teatritüki esietendus ja mõned huvitavad käigud ja palavikulised lume-eelsed istutustööd. Aga see kõik on korraga justkui kaotanud oma tähenduse, sest.

Sest kolme nädala eest lahkus üks inimene, kes oli mulle väga armas. Selle pühapäeva hommikul, kui midagi veel juhtunud polnud – see välk lõi sisse alles õhtul – lugesime hommikusöögilauas oma raamatuid, ja vahepeal lugesime teineteisele ette, ja nii juhtus kuidagi, et tol hommikul oli Ott oma lugemisega selle koha peal, kus Vanaema Weatherwax sureb. (Sest juba kaua aega armastab meie perekond tulihingeliselt Terry Pratchetti Kettamaailma-raamatuid, eriti Tiffany-seeriat nende hulgast.)

“Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

Siis hakkas pimedus rääkima.

ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

“Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORD KOHTUNUD …

“Lugematu arv kordi, härra Vikatimees. Noh, viimaks said mu kätte, vana sindrinahk. Mul olid nii mõnedki head ajad, see on selge, ja ma polnud kunagi selline, kes ennast esile upitaks või hädaldaks.”

MA OLEN TEIE ELUKÄIKU HUVGA JÄLGINUD, ESMERALDA WEATHERWAX, ütles hääl pimeduses. Ta oli kindel, aga eriti viisakas. Kuid nüüd oli tema hääles küsimus. PALUN ÖELGE, MIKS TE RAHULDUSITE ELUGA SELLEL IMEPISIKESEL MAAL, KUI TE OLEKSITE VÕINUD SAADA ÜKSKÕIK KELLEKS SELLES MAAILMAS, NAGU TE TEATE?

“Maailmast ei tea ma kuigi palju; kuid oma maailmaosas sain ma tavaliste inimeste jaoks väikesi imesid korda saata,” vastas Vanaema teravalt. “Ja ma pole kunagi tahtnud tervet maailma – ainult osa sellest, väikest osakest, mida ma saaksin hoida, mida ma saaksin tormide eest kaitsta. Sa mõistad, et ma ei pea silmas mitte neid torme, mis taevast tulevad: on ka teistsuguseid.”

JA KAS VÕIB ÖELDA, ET TEIE ELUST ON OLNUD LANCRE’I JA SELLE ÜMBERKAUDSETE TERRITOORIUMITE ELANIKELE ABI?

Hetkelise pausi järel vastas vanaema Weatherwaxi hing: “Noh, ma ei taha kelkida, kõrgeauline, aga ma arvan, et ma olen inimesi hästi kohelnud, vähemalt Lancre’is. Territooriumites ei ole ma kunagi käinud.”

EMAND WEATHERWAX, “TERRITOORIUM” TÄHENDAB, NOH … PIIRKONDA.

“Aa, selge,” ütles Vanaema. “Ringi olen ma küll omajagu liikunud.”

TE OLETE ELANUD VÄGA HEA ELU.

“Aitäh,” vastas Vanaema. “Eks ma tegin, mis sain.”

ROHKEMGI, KUI SAITE, vastas Surm. JA MA OOTAN PIKISILMI, KUIDAS TEIE VALITUD MANTLIPÄRIJAL LÄHEB. MA OLEN KA TEMAGA KOHTUNUD.

“Igatahes on ta hea nõid,” ütles Vanaema Weatherwaxi vari. “Selles osas pole mul mingeid kahtlusi.”

TE VÕTATE SEDA VÄGA RAHULIKULT, ESME WEATHERWAX.

“Eks see on muidugi ebamugav, loomulikult, ja see ei meeldi mulle sugugi, aga ma tean, et te käite samamoodi kõigi juures, härra Surm. Mingit muud võimalust ju pole?”

JAH, KAHJUKS MITTE. ME KÕIK HÕLJUME AJATUULTE KÄES. KUID TEIE KÜÜNAL, EMAND WEATHERWAX, HUBISEB ENNE KUSTUMIST VEEL MÕNDA AEGA – VÄIKE TASU HÄSTI ELATUD ELU EEST. MINA NÄEN NIMELT KAALUSID JA TEIST JÄI MAAILM MAHA PALJU PAREMANA, KUI TE SELLE EEST LEIDSITE, NING KUI MINULT KÜSIDA, lausus Surm, SIIS EI SAA KELLETKI OODATA ENAMAT …

Polnud mingit valgust, midagi, mille järgi orienteeruda, ainult kaks tillukest sinist tulukest, mis hiilgasid Surma enda silmakoobastes.

“Noh, see retk oli vaeva väärt ja ma nägin teel palju imelisi asju, muuhulgas ka sind, mu usaldusväärne sõber. Kas lähme nüüd?”

EMAND WEATHERWAX, ME OLEME JUBA LÄINUD.

/ – – – /

Ja kaugel, mõeldamatus kohas, saduldas üks vikatiga kogu, tuleb öelda, et üsnagi nukralt, lahti valget hobust.”

Ma olen alati mõelnud, et aiandus on nõidusele väga, väga lähedal.

Elle kuju1.jpg

 

Lünkade täiteks

Olen olnud kadunud. Põhiliselt öödeks ja päevadeks kirjatööde taha, aga ka mujale.

Oktoobris näiteks veel viimase soojaga supipõhjasid purki tegema.supid.jpg

Ja et mul oli läinud kuul kergemeelsust kiigata sisse igasugustesse aianduspoodidesse ja ka Järvseljale, tekkis mul vastu talve veel ootamatult palju istutamist.

Jardini.jpg

Ikka nende hilissügiseste übersuurte allahindluste tõttu, mis ahnuse lehviva leegiga loitma puhus ja mille tõttu ma siiamaani istutan … kui suudan mõni päev endale tund kuni kaks valget aega aias tekitada. Paraku on rohkem päevi, kus ma ei suuda.

Sest pärast oma viimast postitust oktoobris kirjutasin ma kokku lugemiku järgmise teemaploki.

Ja siis kah veel oktoobris kirjutasin ma terve jõulunäidendi. Pokumaale. Kui see laul nüüd korda läeb, siis võite seda juba järgmisel kuul vaatama minna! “Päikese kodu” etendused toimuvad 9. detsembrist 16. detsembrini Pokukojas.

Ning nüüd novembris kirjutasin terve kuuenda drafti filmistsenaariumit, nähes sellega seekord tõsist vaeva ja murdes kõvasti pead, mismoodi küll minu tuutorite poolt Poolas antud soovitused, märkused ja ettepanekud ära kasutada.

Ning siis kirjutasin reedeti muidugi lasteluuletusi ning oktoobri viimasel päeval ka kohustusliku arvamusloo, mis tuli seekord kurval teemal.

Need päevad aga, mil ma ei olnud hommikul üheksast öösel kella kaheni kirjutuslaua taha naelutatud, tegin ma muid asju.

Selle aasta viimase ilusa päeva oktoobri keskpaiku veetsin fotosessioonil, et saada endast igasuguste etenduse- jm plakatite ja postrite ja muu sihukese mudru jaoks natuke uuemaid korralikke pilte kui aastast 2010. Jah, ma möönan, riietus sai ehk veidi liiga dramaatiline. “Lord of Light! Come to us in our darkness. We offer you these false gods. Take them and cast your light upon us. For the night is dark and full of terrors.” (See ei olnud tegelikult nii mõeldud, lihtsalt tuli nii välja. 😀 )

rohus.jpg

Käisime filmimeeskonnaga meie tulevases võttepaigas lokatsioone paika panemas, et ma stsenaariumi hoopis täpsemale tasemele võiksin viia.

punane torn.jpg

 

sammaskäik.jpg

 

kompleks.jpg

 

veehoidla.jpg

Käisin Teatri- ja Muusikamuuseumis lugemiku järgmise teemaploki ühe allüksuse jaoks materjali hankimas.

orkester.jpg

Käisin UNIMA (Rahvusvaheline Nukuteatrite Liit) kärajatel, kus mul oli pidada väike ettekanne nukuteatrist kui nähtusest nii-öelda kirjaniku pilgu läbi, ja pärast vaatasime Rein Aguri uusimat lavastust “Kuldsed sõnad”, mida mängis Ohvitseride majas Vene Nukuteater, ning tähistasime Eesti UNIMA 20. aastapäeva.

Ma olin liiga häbelik, et mobiiliga etendust ennast pildistada, aga küll julgesin pildistada lavakujundust enne tüki algust. Midagi muud peale meeleolu see küll edasi ei anna, aga hakatuseks asi seegi.

lava.jpg

Ning eile veetsin pika päeva Tallinnas castingul. Meil oli vaadata kaks lasterühma. Nagu pildilt on näha, see oli põnev.

casting2.jpg

casting2 rühm1.jpg

Igatahes nädalavahetusi mul enam olnud ei ole. Noh, ehk kunagi tulevad jälle.

 

 

 

 

 

Jõulutükki ette valmistamas

Käisime täna lavastaja Jaan Willem Sibulaga Pokumaal, sest nimelt seal etendub jõuluajal minu järgmine lastetükk. Olen hasardis ja meelitatud, et just mind seda kirjutama paluti, sest on ju Pokumaa mulle meeldinud selle loomisest alates ning mu põhjatu austus kadunud Edgar Valteri vastu on nagunii nii ilmselge, et sellest pole mõtet eraldi juttugi teha.

pokukoda1.jpg

pokukoda.jpg

Saal on keeruline, pikk kitsas poolkuu. Tuleb hoolega läbi mõelda, milline tegevustik on seal mõeldav ja milline ei, et vaatajad ikka ka mahuksid ja näeksid.

saal.jpg

lavastajaga1.jpg

Majaperemees ise …

Ets pokudega.jpg

… ja tema tuba.

Etsi tuba.jpg

Ja tema kemps ja köök. Ma olen neisse suurtest pahkadest tehtud valamutesse ja prügikastidesse armunud. Ning köögimööblisse ka. Kuigi minu praegusesse kööki selline ei sobiks.

valamu ja prügikast.jpg

köök.jpg

Tornis on õppetuba.

tornis.jpg

Ja puutüvedest kappides on peidus kõik Etsi loodud tegelased. Näiteks jahikoer Ramses oma peremehega! Ja kassike ja kakuke (see raamat oli meie pere hitt)!

kappe avamas.jpg

kassikejakakuke.jpg

Kui seal viimati käisin, ei olnud veel Pokumaa territooriumil Padasoo talukompleksi. Nüüd on.

tare.jpg

 

poku aidanurgas.jpg

ait.jpg

püstkoda.jpg

suuga kuju.jpg

Sauna juures tiigil on ruhe, meie esi-esi-esivanemate lihtne ja väike veesõiduriist. Ma mõtlen nüüd täitsa tõsiselt, et mis võimalused oleksid endalegi üks ruhe ehitada? Huvitav, kas kuskilt kirjandusest või netist oleksid instruktsioonid leitavad?

tiik ja ruhe parem.jpg

Et me juba Pokumaal olime, siis tagasiteele asudes põikasime läbi ka suhteliselt lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurest. See on kirjade järgi otsustades ligemale 700 aasta vanune ning kaheksameetrise ümbermõõduga puu. Võimas ja püha. Mul on hea meel, et sain võimaluse talle tere öelda.

mina tamme juures.jpg

Aga muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu lugusid ju kohe netti üles. Ei oska arvata, miks see rohkem kui nädalane intervall neile oluline on. Võib-olla lihtsalt usu küsimus. Igatahes see kolumn on kirjutatud umbes päevake pärast seda, kui septembri keskpaigas planeet Maa taas kord hukka pidi saama.

Tempo jätkub

Kui ma arvasin, et pärast Poolast tagasitulemist saab rahulikumalt võtta, mõnuga sügisesi aiatöid teha ja rahulikult laua taga oma kirjatöid nokitseda, siis oi kuidas ma eksisin.

Tegelikult läheb kõik mürinaga edasi.

Omal süül, muidugi. Vähemalt osalt.

Sest tegelikult jäid mul Poolas veedetud nädala arvelt lõpetamata üks lugemiku teemaplokk, ja siis oli vaja kirjutada selle kuu esimene arvamuslugu Lääne Elule, ja siis režissööri ja produtsendi jaoks arvutisse toksida Poolas  juhendajate poolt tehtud ettepanekud ja ideed meie stsenaariumi edasiarendamiseks. Sellega ma olengi nüüd tegelenud, ja aeda polegi saanud – sest kogu aeg uputab, iga jumala päev möödub lausvihmas. Tõsi, täna hommikul tunniks ajaks näitas päikest ka, aga siis hakkas jälle sadama.

Eile olid meil Otiga Tartus arstiajad, nii et kõigepealt üks, siis teine … Et hommikul kodus selgus, et meie printeri kassetid on tühjad, siis käisime arstiaegade vahepeal Vilepit vaatamas – väikse sooviga üks lugemikupeatükk välja printida, pidin selle õhtul Juhani Püttsepale näha viima, tegin temast seal juttu ja tahtsin, et ta kõigega, mis ma temast seal kirjutasin, nõus oleks, või kui ei ole, siis teeks omalt poolt ettepanekuid. Aga printida ei saanud sealgi umbes sama probleemi tõttu, mis meil kodus valitses. Küll saime Heikilt idee minna Kirjanike Liitu ja paluda seal sekretäril see välja lasta, nii et sinna me järgmiseks läksimegi ja saimegi prinditud. Siis otse arsti juurde, ja seal läks arvatust kauem, nii et jõudsime Vapramäele loodusmajja Juhani Püttsepa esinemisele veerandtunnise hilinemisega. Hilist lõuna- või varast õhtusööki sõime sõidu ajal autos krõpsude näol, häbi tunnistada, sest ei olnud ju aega enam sööma minna.

Juhani Püttsepp rääkis Vapramäel oma “Rahvusmaastike” jutu- ja fotosarjast, mida ta teeb koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega ja mis ilmub osakaupa Maalehes, aga on üleval ka Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel. See on üüratult huvitav projekt, ja kui see kord kõik raamatunagi kaante vahele saab, siis on see suur rahvuslik väärtus. Ning Juhani on osanud neid asju sõnastada paremini kui keegi teine.

Juhani esinemise lõppedes sain käsikirja talle üle anda, kaks sõna juttu puhuda, ja juba me pidime kimama Tartusse tagasi, sest ma lihtsalt pidin ära nägema oma kunagise õpilase Enor Niinemäe, kellest on nüüdseks saanud noor andekas lavastaja, väga põneva lavastuse viimase etenduse. Häbi tunnistada: kuigi ma selle esietendusest peale olen muudkui tahtnud minna seda vaatama, pole ma siiani jõudnud, aga nüüd olin fakti ees – pidi toimuma selle viimane etendus. “Põhjanaela paine”on Arvo Valtoni kunstmütoloogia põhjal valminud lavastus, kuuludes ilmselt eksperimentaalteatri valdkonda, sest teksti kasutatakse seal minimaalselt ja kogu tegevustik antakse edasi liikumise, löökpillide ja häälitsuste abil – ja ma pean ütlema, et see oli tohutu võimas. See oli suurepäraselt välja tulnud asi, väga andekas töö, väga terav mõte, väga-väga kõik. Ma olin täiesti vaimustuses.

PP3.jpeg

Ma ei tahtnud lõhkuda etenduse lummust ega julgenud seepärast ise pildistada, nii et võtan endale voli kasutada internetist pärit pilte, andku nende omanikud mulle andeks ja ühtlasi see lahke luba.

PP1.jpg

PP.jpeg

Ühesõnaga, väljunud kodust enne keskpäeva, jõudsime Otiga tagasi veidike enne südaööd. Selline päev siis.

Tänane oli selle kõrval ikkagi natsa rahulikum, sest hõlmas kõigest lihakaupade järel käimist, selle liha menetlemist ja sügavkülmutamist kodus, ah jaa, vahepeal käisime Tartus veel umbes kolmes poes otsimas mõnd vajalikku vidinat … ja siis Lääne Elu töö. Ja eelmise kuu dokumentide kokkupanek.

Homme varahommikul sõidan jälle Tallinna. Olen väga põnevil, sest see on meie esimene casting lapstegelaste leidmiseks meie filmi. Oo, mm.

Kõik liigub, kõik voolab, kõik edeneb. Ja kõik käib jube kiiresti.

 

Köögi eri: 19. sajandist tänapäeva

Mul on nüüd tänapäevane köök. Mul on jälle ori, kelle nimi on Hugo ja kes peseb nõusid nurisemata ning hoolega, samuti on mul praeahi ja elektripliit. Mul on kivivalamu ja meie kunagise taluallee 20 aastat tagasi mahavõetud tammede plankudest nüüd teha lastud töötasapind köögis. Mul on mõned uued ja täiustatud elektrilahendused ning isegi vaheuks toa ja esiku vahel avaneb nüüd kergesti ja sujuvalt, ilma et oleks vaja põlve või puusaga lahti ja kinni peksta.

Nii et on põhjust rahul olla.

Tom tegi imesid ja meie olemasolevad köögikapid olid pärast läbimõeldud ümberehitust nõus endasse mahutama kõik, mis ma tahtsin. Pealtnäha on pilt nagu enne … peaaegu …

kinni.jpg

Aga:

lahti.jpg

Ahjukapi peits ei jäänud peale päris õige tooniga, aga mis me norime.

ahi1.jpg

ahi.jpg

Olgu sõber Tom ja Ott ja teised sõbrad ja abilised tuhandest tänatud.

Aga üks käik oli mul enne seda köögimöllamist ju veel. Käisin esinemas Laiuse koolis ja pärast seda põikasime läbi Valgeansolt. Seitse sealt toodud püsilille on ammugi istutatud, aga seal müügiplatsi veeres tehtud pilte ma polegi veel näidanud.

valgeanso3.jpg

Valgeanso.jpg

Valgeanso1.jpg

Ning muidu on lugemik, lugemik, lugemik … Olen lõpetamas vee-elu ja meresõitu käsitlevat teemaplokki, kindel plaan on  enne Poolasse filmitöötuppa sõitu sellega ühele poole saada. Ning samaks ajaks on mul tarvis veel ka üks laste muinasjuturaamat ära toimetada. Adapteeritud romantilised lood suurest maailmakirjandusest.

Ning ma pole linkinud oma paari viimast arvamuslugu, mis Lääne Elule on tehtud. Üks räägib laste kodusest koolitööst ja teine erikoolides sündivatest pahandustest.

 

 

Kaos on korra ema

Mu elus valitseb kaos, aga sellest sünnib kord. Enne lihtsalt on hullult möllamist. Ja nipitamist. Sest ühest küljest on olukord selline, et tuleb tegelda.

tomat.jpg

oasaak.jpg

oad.jpg

paprikad purgis.jpg

Aga samal ajal samas kohas teeb sõber Tom võlutrikke, et standardmõõtudega kasti sisse mõeldud nõudepesumasin (45 X 60 cm) hakkaks mahtuma meie väga ebastandardse monoliitse köögimööbli sisse (algsesse ruumi suurusega 35 X 52 cm; ning praeguse seisuga see köögimööbel enam monoliitne ei ole). Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga …

lammutus.jpg

 

auk sisse.jpg

suur auk.jpg

masin.jpg

plate maas.jpg

uus plaat pikiproov.jpg

uus plaat proov.jpg

Ning Ott meisterdab praeahju kappi.

Ott nikerdab.jpg

ahjule proov.jpg

Ja siis muidugi need kaablivedamised, üle pööningu ja seinte seest (kuni selgub, et kipsi alt läheb risti üle seina veel miskine pruss, kust kaabliga enam mööda ei pääse ja siis tee mis tahad) …

Loomulikult õnnestus korra ka vanasse kaablisse puurida. ma olen aru saanud, et see on üsna tavaline protseduur.

juhtmega.jpg

Aga mina muudkui hoidistan ja lippan keldri vahet. Pärast hiljutist pikka vihmaperioodi seal muidugi lainetab. Juba välimise trepi alumisel astmel.

ujub jalad.jpg

Aga keldriruumi läheb ju veel kaks astet madalamaks ja ilma Oti kõrgete kummikuteta ma sinna üldiselt praegu ei pääsegi.

vesi.jpg

Selle veeprobleemi lahendamise peale aga kavatsen ma mõelda alles ületuleval aastal või umbes nii. Õnneks hoidisepurke riiulites see sesoonne uputus ei mõjuta.

Küll aga on nüüd ilmselt kõigile üheselt mõistetav, miks mu daaliajuurikad sel talvel siin keldris ära hallitasid. Mul endal lihtsalt on veidi raske taibata, miks ma nii loll olin ja nad sinna panin.

Ja siis ma muudkui kirjutan oma lugemikku aina edasi, sest järjest kiirem on sellega juba.

 

 

 

 

« Older entries