Nokitseme

29. märts 2021 kell 15:43 (Kudimus, Muiduelu, Uncategorized)

Head uudised on sellised, et meie laepealne läbiligunenud vill kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks ja selle raha arvelt saame uue soojustuse siiski odavamalt, kui alguses rehkendasin. Viimane nädal ongi Ott pööningul rakkes olnud selle vana täidise väljaviskamisega. Selgus, et selle all on veel lasu märga ehituspappi, nii et praegu mürab ta üleval sellega, kolin ja sammud läbi lae tuppa kuulda.

Minule saabusid üle pooleteist aasta jälle õnnepäevad – sai telekast iluuisutamise maailmameistrivõistlusi vaadata. Koroona pärast on vahepeal ju neil kõik suurvõistlused ära jäänud. Otsustasin, et nüüd naudin täiega, ja nautisingi. Ükski sõit ei jäänud vaatamata. Aga et süümekad teleka taga veedetud tundide pärast nii suured ei oleks, nokitsesin selle kõrvale peaaegu nagu iseenesest väiksematest lõngajääkidest kolm paari uusi külaliste susse valmis, noh, selleks ajaks, kui kunagi jälle muretu meelega külas käima ja külalisi vastu võtma saab hakata.

Kootud sussid on külalistesussideks imehead, sest neid saab pärast iga kandmist ju pesta ja pole vaja muretseda võimaliku jalaseene levitamise pärast. Ja vana maja jahedal põrandal on mugavam, kui midagi sooja jala otsas on. Pealegi valge soki testi meie põrandad ilmselgelt läbi ei tee.

Pressisin veel ära ühed juba varem kootud meestesokid, mis tulid jube suured. Midagi tõeliselt suure jalaga meesterahva jaoks. Pakuks, et umbes nr 46 või isegi rohkem. Aga mul mõlgub üks nii suurte jalgadega meesterahvas juba meeleski. Kui ta teinekord jälle on meile mõne suure töö juurde appi tulemas, siis väike tänutähe-kingitus on sahtlist võtta.

Sain eile lõpuks ka oma noored viljapuud lõigatud. Vaarikad ja ilupõõsad jäid praegu veel ootele, küll ma jõuan. Kevad alles algas. Küllap nüüd hakkabki tulema rohkem aia- ja vähem kudumipilte!

Lisa kommentaar

Jälle äpardused

23. märts 2021 kell 18:40 (Kudimus, Muiduelu)

Ma loodan väga, et ei satu jälle mingisse äparduste ja õnnetuste tsüklisse, nagu eelmisel aastal juhtus. Me ju leppisime kokku, et uuel aastal nii ei tee!

Aga ometi. Näiteks selgus, et eelmises postituses näidatud Islandi kampsi moodi kamps tuleb mul ikkagi kuidagimoodi lahti võtta või seda harutada, nii et oleks võimalik varrukaid ja kehaosa lühemaks teha. Ma ei tea, kuidas ma jälle proovilapi järgi arvutamisega nii puusse panin või mis täpselt juhtus, igatahes selgus, et kehaosa peaks lühem olema umbes 20 cm ja varrukad 10 cm, et see mu tütrele paras oleks. Pagan küll, ma ütlen. Nii palju tehnilist ja aeganõudvat tööd, tulemus imeilus – ja siis niimoodi!

Aga teine asi juhtus meil öösel vastu pühapäeva, kui see laupäevane lumetorm järjega Lõuna-Eestisse jõudis. Juhtumise avastasime paraku alles pühapäeva pärastlõunal, kui kraadid õues plussi pöörasid ja laest hakkas õige mitmest kohast vett sisse tilkuma.

Laepealsel avanes selline vaatepilt:

Tuul oli õhtul või öösel paigast rebinud katuse harjalaua, nii et tekkinud praost oli ei tea kui kaua lund meile pööningule sisse tuisanud. Lahtisele soojustusele, mida meil on olnud küll mitu aastat plaan plaatidega kinni katta, aga … Katus oli ju korralik ja pidas kogu aeg! Nüüd siis see üks õnnetus ja jälle läheb mingi jahmerdamine lahti. Minu esialgsete arvutuste kohaselt läheb sealne uus soojustus pluss plaadid selle kinnikatmiseks pluss harjaplekk (ehk on tormikindlam kui lauad) veidi üle kolme tuhande euro maksma. Juhul kui Ott ise teeb ja ehitab. Kui keegi tuleb kõrvale võtta, siis läheb veel kallimaks.

Kindlustusele tegin kahjuteate ära, eks näe, mis nad selle peale kostavad ja kas sealt tuge tuleb. Võiks ju. Pean tunnistama, et selle eelarve kokkuklappimisega võib mul raskeks minna.

Oh, mulle ei meeldi sellised asjad. Mul olid kevadise rahakulutamisega hoopis teised plaanid, ausõna.

2 kommentaari

Üks koroona valehäire ja teine Islandi kampsi moodi kamps

15. märts 2021 kell 18:29 (Kudimus, Muiduelu)

Nüüd juhtus nii, et suur uhke töö sai ilusti lapse sünnipäevaks valmis ja isegi pressitud, aga pühapäeval sünnipäevale ei saanud me mitte. Ott sai hoopis PCR-testile. Nimelt laupäeval jäi Ott haigeks. Palavikuga. Mis te siis arvate, mida me kõik esimese asjana mõtleme, kui keegi praegusel ajal haigeks jääb. Nii meiegi.

Selge oli, et järgmisel päeval me oma tütre juurde tähistama minna niimoodi küll ei julge. Et kui on koroona, siis mis sest talle veel tassida. Selle asemel sai Ott pühapäeval hoopis testile, ja testi tulemus saabus täna – negatiivne. Nüüd on muidugi tema palaviku põhjus lahtine. Pole aimugi, mis see olla võib. Eks vaatab tasapisi edasi ja kui miskitpidi asi hullemaks või huvitavamaks läheb, siis hakkame perearsti tüütama.

Nende erutavate sündmuste pärast mu laps oma sünnipäevakinki kätte ei saanudki. Noh, küll jõuab. Saingi mahti seda tööd siit- ja sealtnurgast pildistada, nii et saatsin talle sellest fotod ja näitan siin teilegi.

Kampsun tuli sünnipäevalapse soovi kohaselt pikk, tuunika või nii. Või isegi soe kleit. Sest meriinovilla kannatab ju palja ihu peal ka kanda, see on nii sile. Sajaprotsendilisest meriinolõngast ma selle kudusingi. Meetrise kaabliga ringvarrastega nr 3.

Proovisin küll algul ise passe jaoks mustri koostada, aga jäin jänni. Ma ei ole veel sedavõrd osav, et Islandi kampsuni ümarpasse mustris kõigi vajalike kahanduskohtadega arvestada oskaks. Nii tuligi muster Printerestist. Sellel pildil on isegi kõik värvid õiged välja tulnud.

Allääre ja varrukaotste kohta sedasama öelda ei saa. Need mustriosad, mis tegelikult on helehallid ja heleroosad, paistavad siin lihtsalt ja labaselt valged. Aga see pole tõsi.

Ka suur musta värvi osa on tegelikult mustrisse kootud. Et mul endal oleks huvitavam kududa. Leidsin sellise hästi tagasihoidliku ja veidike reljeefse korrapärase väikese kirja, mis värviliste osade suhtes domineerima ei jää.

Ma nüüd ainult loodan väga, et varrukad tütre jaoks liiga pikad ei tulnud. Ma enda arust küll jälle hirmsasti arvutasin, aga minu meelest läks pressimisega ikkagi kõik palju pikemaks. Ei jõuagi kohe ära oodata, mil ma seda oma tüdruku seljas näen!

3 kommentaari

Hooaja esimesed aiapäevad

4. märts 2021 kell 17:26 (Aed, Muiduelu)

Lumi sulas üllatavalt kiiresti, vaid kolme-nelja päevaga oli maa paljas – ja kõik see jõledus, mis sügisel lume alla läks, oli jälle näha. Ning ka maa sulas paari sooja päeva jooksul täitsa imekspandavalt üles. Nii avanes mul meeldiv võimalus lõpuks maha panna sügisel panemata jäänud lillesibulad: paar sorti tulpe, mitu nartsissi, sekka krookusi ja võrkiiriseid.

Muidugi ma ei teadnud, mis ma sellest kütmata konkus seisnud karbist üldse veel eest leian. Kevad on siiski ju peaaegu käes ning sibulike karpi avades olin ma valmis kohtuma pehmete ja hukkaläinud tohlakatega. Aga ei, kõik oli ilus! Sibulad olid uskumatult hästi säilinud ja läksidki mürinal mulda. See on juurdumiseks muidugi veel liiga külm, aga kindlasti parem kui neid sibulaid konkus karbi sees edasi pidada. Ma usun, et vähemalt suurem osa jääb nüüd ellu ning kui nad ka see aasta enam õitsema ei jõua, siis järgmine aasta ehk ikka.

Kevad on küll veel nii varajane, et mul need kõige varajasemad lumikellukesed alles alustavad. Kõige esimesed.

Krookuste ninakesed alles hakkavad end mullast välja pistma. Ka lumekupud ei näita end veel õieti. Ega lumerooski. Nii vara on alles. Pole veel aru saada, mis ja kes ja kus kasvab, ja kas üldse kasvab. Sellepärast ma muud kapitaalsemat praegu aias ette võtta ei plaanigi. Saaks ainult need sügisel peenrasse jäänud tutid ja tuustid nüüd sealt ära.

Kõrrelisi ma igaks juhuks veel maha ei lõika. Kui nüüd lähipäevil uuesti talv tagasi tuleb, nagu ilmateade ähvardab, siis õrnemad võivad pihta saada. Pealegi kõrrelisi ongi muretum maha lõigata alles siis, kui uus kasv on juba alanud. Olen varasematel aastatel mitu korda kärsitu käärikasutuse tõttu mõnest ilusast kõrrest ilma jäänud ja eks kogemused õpetavad.

Tegelikult see pealsete lõikamata jätmine sügisel on taimedele hea – aitab lund koguda ja lamanduv puhmas soojendab juurte ning juurekaela piirkonda. Olen elus teinud kord nii, kord naa – mõni aasta olen peenrad sügisel pealsetest puhastanud, mõni sügis jällegi mitte. Pean ütlema, et talvitumine on taimedel parem, kui ma olen nad sügisel naasama jätnud. Ainult endal on seda jõle vaadata, kui peenar on otsekui risu täis. Neil aastatel, kui lumi kah hiljaks jääb või seda üldse näpuotsaga antakse, kestab kole ja korratu vaatepilt veel iseäranis kaua. Käid mööda või näed aknast ja jälle tunned end süüdi laiskuse ja lohakuse pärast, kuigi mõistus räägib muud. Ja ega see aianduses ainus selline koht ole, kus inimese ettekujutus ja taimede tahtmine teineteisega risti jooksevad …

Eelmisel sügisel jäi muidugi aias peaaegu kõik tegemata sel põhjusel, et ma lihtsalt ei suutnud justkui. See juulikuine borrelioos võttis jõu ära ikka päris mitmeks kuuks. Ning kui juba jõud on läinud, siis kaob ühel hetkel tahtmine takkapihta. Hakkasin juba kartma, kas see üleüldse enam tagasi tuleb. Aga nüüd on mul jälle tahtmine tagasi ning uue hooaja plaanid tehtud. Tahan nüüd ühele poole saada mitme poolikuks jäänud projektiga (keldrimäe serv, kivila täisistutamine, okkaplatsi katmine ja multšimine, peenarde ääristused), samuti on selgunud, et ogoroodina köögiviljaosa tuleb natuke koomale tõmmata. Umbes neljandiku võrra. Nii palju kõike pole meie perel tegelikult vaja, ei jõua ära tarbida. Samas võtab aega ja jõudu palju.

Tubastest tegemistest kõneldes – saime lõpuks kätte juba detsembrikuus tellitud madratsi vanaema vanasse voodisse. Nüüd on lapsel lõpuks normaalne küljealune, kui kodus käib. Või siis kallitel külalistel, kes ööbima jäävad.

Jaluts on sinise koormarihmaga kokku tõmmatud sellepärast, et madratsi sissepanemisel selle voodiga rüsades nihkus üks jalutsi küljepuu veidike lahti ja Ott pani sinna liimi vahele. Loodame, et jääb pidama. Nii et see koormarihm sinna ei jää.

Nii ongi kevade esimesed sammud justkui uue energia andnud. Oleks, et nüüd samas vaimus muudkui kestaks!

1 kommentaar

Saunamõtted

19. jaan. 2021 kell 21:20 (Kultuuriminister, Muiduelu)

Seda, kuidas me suvel oma saunas vammiga võitlesime, olen varem juba kirjeldanud, näiteks selles postituses ja natuke tolles ka. Õnneks sai kõik korda ja meie saunarutiin jätkub endiselt suure mõnuga.

Me oleme Otiga ju saunafännid. Ei möödu laupäeva ilma saunata, kui me vähegi kodus oleme. See on mõnus rutiin ja nädala kokkuvõtete tegemise koht, nagu ka edasiste plaanide läbirääkimise ja väljahaudumise koht. Juba enne siia kolimist tegime saunas kõik oma suuremad otsused, arutasime muresid ja lugesime üles rõõme. Siis küll meil endal sauna ei olnud, käisime iga nädala lõpus leili võtmas hoopis ema juures. Aga just seal sai otsustatud näiteks meie ärakolimine. Ja nüüdki arutame just saunas läbi kõik, mis arutamist vajab.

Mis kindlasti kuulub iga saunaskäigu juurde, on pärast esimest leiliskäimist eesruumis jahtudes teineteisele öelda viis head asja, mis lõppeva nädala jooksul sündinud. Ma ei mäleta enam, kust me selle üldse võtsime, aga see tundub nii õige ja vajalik. Lihtsalt viis toredat asja, mis rõõmu on teinud või kasuks olnud. Ja teate, tegelikult ei olegi seda nii lihtne järjest ütlema hakata. Esimesena tulvavad pähe pigem äpardused, õnnetused, tülid, sekeldused … aga neid ei tohi meenutada. Ainult head asjad! Viis tükki! Ning need tulevad enamasti ikka järelemõtlemise peale.

Minu meelest on see hädavajalik treening virisema kalduvatele inimestele. Kuidas visata peast halb ja jätta meelde hea, ning olla selle eest tänulik. Vaimsele tervisele mõjub kindlasti hästi.

Tänulik olemine ja tänulikkuse väljendamine kuulub muidugi kah selle meie saunarituaali juurde. Täname valju häälega neid inimesi või asjakäiku või olusid, mis meile selle hea on toonud, mida just meenutasime. Täname puud, mis sauna kuumaks küttis, vett, mis meie ihu puhastab, leili ehk auru ehk õhku, rauda, et teda on jagunud meie kerise jaoks, ja kivi, mis laseb end hüva leili jaoks kuumaks kütta. Maad, mis võtab vastu meie pesuveed. Täname puudevedajat ja saunakütjat (Ott), inimest, kes vihad on teinud (keda me poest ostetud viha puhul tegelikult ei tunnegi), saunavanakest ja toda ammust peremeest, kes selle sauna on ehitanud.

See on veel vana pilt, niisugusena me oma sauna 2014. aasta novembris eest leidsime. Tiik on siin veel puhastamata ja kinni kasvanud.

Saun on vana. Tahutud palkidest. Ehitatud millalgi kahe suure sõja vahel, ja alguses oli see väiksem. Millalgi hiljem on sellele otsa ehitatud püstkaudadest varjualune küttepuude jaoks. Seal varjualuses on veel näha sauna endises otsaseinas asunud akent. Keris sees on nõukaaegne ja ei pea vist enam väga kaua vastu, peaksime hakkama mõtlema selle väljavahetamise peale. Sindelkatus on lastud panna eelmise omaniku poolt. Ka tema saab igal laupäeval meie poolt tänatud nagu ka kõik teised enne meid olnud inimesed, kes selle sauna eest on hoolitsenud ja seda alles hoidnud.

Ühe esimese asjana tegi Ott mulle sinna akna alla pingikese, kus vähe soojemal aastaajal end jahutamas (ja sääski söötmas) käia.

Vaade sealt maja suunas on ka ilus ja avar. Kõrgete nulgude juurest paistab mu varjupeenra algusjärk, sest siis oli see alles rajamisel.

Mul on selle saunaesise platsiga küll üks plaan, mille tulemusena see ei oleks enam nii lage ja tühi. Loomulikult hõlmab see plaan millegi istutamist. Aga ma kaalun seda asja veel. Sest praegu on ju ka väga ilus.

Kui ma nüüd korraks pöördun veel tagasi selle tänamise juurde, siis sellega seoses jõudsin ma ühele veidrale mõttele – pärast seda kui lugesin raamatut “Eesti saun”. Kus ka räägitakse saunaga seotud tänamis- ja muudest rituaalidest.

Nimelt seal on ära toodud rahvapärimuse üleskirjutusi, ka murdekeeles, ja mu tähelepanu püüdis see koht, kus vihtlejat tuli järjest tänada iga vihalöögi eest: “Atä-atä-atä! Atä-atä-atä!” Loomulikult tähendab see “aitäh”. Aga … kas võib olla, et levinud “ata-ata” ongi sellest vihtlemiskombest tulnud? Minu meelest on see võimalik ja isegi täitsa tõenäoline, sest kombed ununevad, keel muutub, ühed asjad võivad hakata tähendama midagi muud … ja niimoodi võiski saunakomme muutuda lastele vitsaandmise tähistajaks? Ata-ata. Sest kust mujalt see tuli?

Üks teine asi on veel, kus ma kipun seost nägema ja usun, et see seos seal on ka, kuigi arvatavasti nii iidne, et samamoodi keegi enam ei tea, kust see tuli. Nimelt lugesin hiljuti (Imelise Ajaloo erinumbrist), et esimese aastatuhande lõpusajanditel juba olnud Norra ja Rootsi viikingite seal valitsenud komme end ja oma riideid igal laupäeval pesta. Nad nimetasidki seda pesupäevaks: laugardagur või løverdag, millest alles kunagi hiljem sai lördag. Kas on meiegi laupäevane saunakomme ja isegi laupäeva nimetus sellest tulnud? Võib arvata, et Läänemere ümbruse rahvastena oli meie kultuur siiski üsna sarnane ja vastastikused ülekanded ning ülevõtmised täiesti tõenäolised.

See saunaraamat on muidu ka väga huvitav, ma tõesti soovitan.

Aga kui nüüd teemat vahetada, siis Oti suurprojekt on nüüd valmis. Tal on nüüd oma päris proovikas, mida ta eluaeg on igatsenud. Ja küll selles hakatakse muusikat tegema!

Selle hoone välitööd jätame järgmiseks suveks: vana Narva plokiga lapitud osad lähevad savikrohvi alla. Lävekivi on ka vaja panna ja väljaspoolt aknapõsed. Küll jõuame.

1 kommentaar

Nagu kivi oleks turjalt veerenud

14. jaan. 2021 kell 23:06 (Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

On olnud veidi kummalised, kuid samas kergendustpakkuvad päevad.

Muidugi see eilehommikune uudis … Ma poleks elus uskunud, et tunnen rõõmu ja kergendust, kui Eesti riigi valitsus laguneb. Valitsuse kukkumine on riigielu üks suuremaid krahhe. Tavaliselt.

Ainult et mina tundsin hoopis, nagu see oleks just lõpetanud ühe juba pikka aega kestnud, piinava, häiriva ja muserdava krahhi. Ma olin nii väsinud neist iganädalastest skandaalidest valitsuse tasemel, sellest agressiivsusest, sellest kõvatamisest, sellest paranoiadest ja luuludest juhitud poliitikast, õigemini “poliitikast”.

Muidugi ei kao see ju sellegipoolest veel kuhugi nurka vaiba alla vakka, aga vähemalt kaotab mõnevõrra kõlapinda ega täida mind enam hirmuga, et äkki peabki hakkama elama sellises luululises ja košmaarses vaenlaste, vandenõude ja vastutöötamiste maailmas.

Jah, nagu kivi oleks turjalt veerenud.

Ilm läks nüüd üsna külmaks ja arvatavasti seetõttu on ka meie “kasukad” õues töllerdamise asemel enamuse ajast siiski soojas lõõgastavas olekus. Kohas, “kus loomade koht ei ole”.

Veel saabus selgus ja konkreetsed otsused jõuluraamatu kohapealt. Ma olin lahenduse osas üllatunud, aga tegelikult läheb sellega lõpuks kõik veel hästi. Nüüd ma näen seda. Ja me teeme selle juba nüüdsama päris-päris lõpuni ning paneme korralikult kausta. Septembris võtame kaustast välja ja saadame trükikotta. Ja nii saama.

Selle illustreerib Marge Nelk. Tuleb ilus raamat.

Ning veel … ma sain kunagi sügisel kuskil poes ostetud kauba peale kingituseks kaasa sellise veidra toote nagu “lõõgastavad sokid”. Need nägid tõeliselt veidrad jupstükid välja ja ma kodus tõsiselt kaalusin, kas visata need kohe prügikasti või siiski panna kappi, et “ehk lähep kunagi taris”. Et mul siiski kipub kolakorjamise komme küljes olema, panin need kappi.

Ja nüüd, kui ma järjekordselt kannatasin jääkülmade ja mittesoojenevate jalgade all, nagu ma ikka ja alati talviti kannatan, olenemata sellest, kui soojad on põrandad, siis ühel hetkel kraapisin need kapist välja ja mõtlesin, et no prooviks siis.

Neil on kahekordsed, nagu taskuga tallad, kus vahel käivad geeliga täidetud sisemised tallad. Kui need tallad mikrolaineahjus või veepotis kuumaks lased ja tagasi taskutesse topid, või kui tallad sügavkülmikus jäiseks lased ja tagasi taskutesse topid, siis saavutad kas soojendava või jahutava efekti. Ma seda soojendavat efekti tahtsin väga proovida.

Ja see oligi olemas. Jeesus, kui hea asi! Need geeli täis sisetallad hoiavad sooja tõeliselt kaua ja soojendavad mu külmetavad jalad kiiresti üles nagu nalja!

Ma olen nüüd neid võlusokke kasutanud umbes kolm korda päevas ja need on mu jaoks tõelised elupäästjad.

Ainult kõndida nendega ei saa, sest geel taldades liigub, imelik tunne on nende peale astuda.

Aga istuvas või lesivas asendis – väga lõõgastav.

Nii me siin kõik lõõgastumegi.

1 kommentaar

Vanast, plusside ja miinustega

12. jaan. 2021 kell 20:02 (Aed, Asjatamised, Kallid loomad, Kudimus, Muiduelu, Töised asjad)

Olen nüüd jälle hirmus pikalt jokutanud, ma isegi ei tea, mispärast. Mul üldse on igasuguste tegemistega igavene häda olnud terve eelmine aasta. Ja muidugi ei ole ma eelkõige seetõttu oma eelmise aastaga sugugi rahul. Kuigi, peab tunnistama, et kui mõtlema hakata, siis on plusspoolelgi asju sündinud. Võib-olla polegi kokkuvõtteks praegu vale aeg? On ju ikkagi alles suht aasta algus. Ja ma hoiatan: alustan virisemisest.

  • Aasta algul kirjutasin valmis vabaõhulavastuse teksti, “Kasuema”, aga see osutus mõttetuks tööks. Lavastada seda ei saanud, suvel lavale see ei jõudnud, oma tasu selle eest ma ei saanud – sest tuli koroona.
  • Märtsikuine koroona lähikontaktsus ja seejärel ka miskise imeliku ja ebatavaliselt pikaldase viirushaiguse põdemine, aga kui 2 nädalat hiljem lõpuks testile pääsesin, oli PCR-proov negatiivne.
  • Kevadine isolatsioonis passimine tekitas minus painajaliku igatsuse, et saaks ometi jälle suurema seltskonnaga pika laua taga sülti süüa ja jäist valget viina visata, küünarnukk küünarnukis kinni. Või julgeks vähemalt hobusenaise juurde saunagi minna seltskonnaga. Külalisi vastu võtta. Joosta ja mängida teistega koos. Oeh.
  • Juunikuus ilmnes, et saunas on vamm. Muret, sekeldamist, tööd ja rahakulu jälle omajagu.
  • Juulis borrelioos ja kolm nädalat antibiootikumiravi. Arvatavasti sellepärast kukkusin justkui musta auku, ei suutnud aias enam õieti midagi teha, isegi käruga aiaprahti lükata käis üle jõu. Juba kümme sammu järjest ajas hingeldama ja nii polnudki minust enam peaaegu millekski asja. Kõik jäi ripakile ja jäigi ripakile. Nüüd ongi kõik seal lume all ripakil, aga õnneks ei paista enam välja.
  • Augustis suri vana kallis sõber vähki. Vähemalt jõudsin ta nädal enne ära näha ja teda viimast korda kallistada.
  • Ma ei edenenud oma 6. klassi lugemikuga kriipsu võrragi. Tundsin ainult, kuidas ma ei suuda ega oska ega tea enam üldse, kuidas seda teha. Selles osas oli ainult meeletu segadus mu peas ja meeletud süümekad kirjastuse ees.
  • “Imelugude” raamatuks saamine oli üks pikk kannatuste rada, jälle ja jälle ilmnesid mingid jamad, mistõttu see kevadeks arvestatud projekt sai valmis alles sügiseks, aga noh, hea, et niigi läks.
  • Jõulujuttude raamatu pildid ei saanud samuti kuidagi valmis, juba teist aastat järjest, ja raamat jäigi jälle ilmumata.
  • Mu kukekannus ehk plantaarfastsiit piinas mind varakevadest sügiseni välja. Vastik-vastik-vastik! Teate, ega ei tahagi liikuda, kui iga samm teeb tulist valu.
  • Ja siis see kuramuse puusaliiges tegi sama. Vastik-vastik-vastik!
  • Ja ma läksin muidugi ka aina paksemaks ja paksemaks ning kõik mu üritused end taas kokku võtta luhtusid järjekindlalt pärast paari nädalat, kui ma jälle mingite saiadega silmitsi sattusin. Lihtsalt masendav.
  • No ja sügise edenedes saabus jälle see koroonaraibe. Konutame aga kodus, kuni sammal selga kasvab.

Aasta plusspool oli aga järgmine.

  • Kirjanike liidu stipendium tagas majanduslikult päris ilusa ja rahustava stabiilsuse.
  • Kevadel ja varasuvel kirjutasin “Minu Haapsalu”, mis sügisel ka ilmus ja mis võeti minu meelest väga hästi vastu ka.
  • Suve lõpus läks “Tagurpidi torn” võttesse ja vähemalt esialgu tundub mulle, et sealt tuleb midagi õige head. Noh, eks suvekuudel enne võttesse minekut ja veel võtete ajalgi käis täiendav töö stsenaariumiga muudkui edasi. Aga see oli põnev ja äge.
  • Veel on äge see, et mind kutsuti juba järgmisse filmiprojekti stsenaristiks. Ja milline materjal meil on!
  • Võitsime võitluse vammiga ja saun jäi alles, sai hoopis uue põranda.
  • Kunagise noorpõlvekambaga õnnestus teha tervelt kolm kokkusaamist, eks ikka suvel ja sügise hakul, kui koroona enam ega veel elu ei seganud. Me oleme ikka jätkuvalt sama toredad kui 30 aastat tagasi.
  • “Imelood” said valmis ja ilmusid sügisel, hurraa!
  • Samamoodi sai valmis “Unelauluraamat”, mis tuligi ilus nagu unenägu. Ja ma arvan, et ma oskan päriselt ka kirjutada väga head lasteluulet.
  • Ee … mis veel? Õigus – ma olen väga palju saanud kududa. Esimest korda katsetasin Islandi kampsuniga, mis pidi saama Otile jõulukingiks. Kapuutsiga. Elva raamatukogu juhataja hankis mulle juhendi, aitäh talle!
  • Tötsu elab ikka edasi ega tunnegi end veel eriti halvasti. Magab rahulikult, näeb-kuuleb, sööb hästi, tatsab õues ringi, valvab, suhtleb ja nurub hellitusi. Sai 5. jaanuaril 13-aastaseks!

Tegin talle tordi toorest hakklihast, riivjuustust ja singiviilust, mille peale pekiribadest meisterdasin uhke numbri.

Kohtasin ühel netileheküljel fotot põnevate heegeldatud mütsidega ja pidin kohe ise ka järele proovima, kuidas neid teha on.

Need kaks olid kingituseks ühele noorele abielupaarile. Kolmas taoline on Oti peas selsamal fotol, millel ta kampsuniga poseerib.

Villases lõngas on midagi rahustavat ja mõnusat, kui see näppude vahelt läbi jookseb.

Ott lõbutseb aga oma pilliruumi ehitamisega. Sel nädalal saab see ilmselt ka valmis. Siinne foto on paari nädala tagusest ajast, kui ta alles alustas seinte kangaga katmist. Kangas tuleb seina heli kvaliteedi pärast. Ideaalis peaks seal siis isegi salvestada saama. Uue aasta hakul käis ka juba elektrik sinna juhtmeid panemas ja võrku ühendamas.

Ja juba jaanuari lõpus jõuab kätte minu ortopeediaeg, kus peaks selguma, mida minu valusate juppidega edasi peale hakata. Nii et lootust on! Ja ma usun praegu küll, et 2021. aasta tuleb oluliselt parem kui 2020. Kaht nii kehva aastat järjest tulla ehk siiski ei saa, või kui saab, siis oleks see tõepoolest juba erakordne ebaõnn, ja seda ma päris kindlasti pole ära teeninud. On ju?

Lisa kommentaar

Mängud

9. sept. 2019 kell 22:46 (Aed, Muiduelu, Uncategorized)

Suvi otsa on meie aidas usinasti proove tehtud. Tuliuus muusikaline hobikollektiiv Võpser (vihjega võpsikule ja auväärsele maakaseisusele) valmistus sisustama Pangodi järve ääres peetavat muinastulede ööd.

Meie ellu tõi see palju rõõmsaid päevi täis pillimängu ja laulu. Mõni hommik isegi kohe algas niimoodi.

mänguhommik.jpg

Aga muidu käis neil aidas ikka täitsa tõsine töö.

Võpser1.jpg

Ja ma pean ütlema, et oma esimese tuleproovi läbisid nad kõik imetoredasti. Pidu oli ilus ja armas. Pangodi kaldad sobivad muinastulede öö tähistamiseks küll ja rahvast tuli kohale üle ootuste. Kui me enne arutasime, et ehk paarkümmend kohalikku perekonda ehk on tulemas, siis pärast pidu peoliste registreerimislehte vaadates selgus, et kohal olid olnud ligi kolmsada inimest!

Tegelikult oli küll palju rahvast, ma kohapealgi imestasin. Foto pealt ei ole seda küll näha, sest ma ise publiku seast võrdlemisi eestpoolt pildistasin.

muinastuled.jpg

See oli vahva kordaminek, ja bändiga peeti väike järelpidu eile õhtul meie juures. Koos sauna ja muusika ja lauluga jälle loomulikult! See äike, mis kuuldavasti õhtul mujal Eestis oli möllanud, meieni siia ei jõudnud ja ilm lasi meil rahulikult terrassil sooja õhtut ja pillimängu nautida. Alles tunnike enne südaööd hakkas meilgi sadama, kui niikuinii  plaanisime tasapisi otsi kokku tõmbama hakata. Aga siis tuli veel toas klaverile hääled sisse panna muidugi.

Nii et tore oli.

Aiaga aga olen sel aastal kuidagi nagu jännis, sügis ju juba käes, aga nagu ikka ei jõua kuidagi järje peale ja osa asju on untsu ka läinud. Sellepärast vist kipungi praegu rohkem vahtima ja imetlema teiste aedu.

Üle-eelmise nädala lõpus käisime vaatamas üht aeda, kus kunagi viie aasta eest olin viibinud, aga kuhu jäin väga tagasi tahtma. Mulle nii väga meeldib, kuidas on koos pandud mängima aiaehituslik ja haljastuslik pool. See on nii tasakaalus aed, ja samas nii hingestatud, mänguline ja fantaasiarikas. See oleks tõesti nagu võlurite aed, võlurite tehtud. Aga midagi sellist teha on mõeldav vist tõesti ainult siis, kui ühe poole hobiks on aiaehitus, aiarajatised, kivitööd, ja teise poole hobiks on taimed.

Jätkan nüüd fotodega, sest sõnad on tõesti siin liigsed.

 

Helle1.jpg

 

Helle4.jpg

Helle5.jpg

 

Helle6.jpg

 

Helle7.jpg

Helle.jpg

Helle3.jpg

Helle8.jpg

Helle9.jpg

Helle10.jpg

1 kommentaar

Nädalatäis elu

17. juuli 2019 kell 13:43 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Uncategorized)

Juba kisub jälle sinnapoole, et intensiivne elu takistab intensiivset blogipidamist, aga seekord ma sellesse lõksu ei lähe. Ja karistan ennast nüüd terve nädala tegemiste ülevaate andmisega – sest seda on saanud palju, jajah. (Või siis karistan teid eimillegi eest selle kõige lugemisega!)

Selle nädala jooksul rohisin ogoroodinal viisteist peenrakasti ja vedasin umbes neli kärutäit sõnnikut ja teist samapalju mättaid. Kaevasin hunnikust uude Oti tehtud kompostkasti ümber eelmisel aastal kõrvitsate all olnud üle-eelmise aasta komposti, et saada ruum vabaks ema antud ‘Polka’ vaarikataimedele peenra tegemiseks. Selle peenra alus umbrohujuurtest puhtaks kaevatud, aga uus kompost veel sisse kaevamata ja taimed ikkagi istutamata – sest eile just enne sellesse järku jõudmist tuli vihm peale. Pritsitud kaks korda kaalikaid ja kapsoide (kõigi selleaastaste jäledate kahjurputukate vastu maakirpudest alustades ja kapsaliblikatega lõpetades), porgandeid sel aastal ei tea kust ilmunud porgandi-lehekirbu vastu, maasikaid ripslase vastu. Tehtud uus maasikapeenar sellesse peenrakasti, kuhu muidu kevadel kaks korda külvasin naereid, aga maakirbud sõid selle kuiva ja kuumaga mõlemal korral tõusmed nahka. Uue maasikapeenra tegin sellepärast, et otsustasin üldse oma kolm senist maasikapeenart teise kohta kolida, kus maasikas enne pole kasvanud. vanale kohale jääb järgmise suveni veel ainult ‘Polka’. Hiline ‘Florence’ sai sel aastal selliseid talvekahjustusi, et tärkas hädiselt vaid mõni üksik taim. Saan ema käest uued, aga nende jaoks teen ka juba uue peenra. Varase ‘Alba’ likvideerisin lihtsalt pärast selleaastasi marju ära – sest niikuinii oleks pidanud sel aastal uuendama, aga need marjad ei vääri minu meelest seda vaeva. On liiga hapud minu jaoks. Kuigi jah, varajased ja suured.

Selle nädala sees käisime Otiga ju Järvseljas, tõime muidugi sealt süle ja seljaga. Võtsingi sealt katsetamiseks järgmise varase sordi, ‘Allegro’, mida paljud kiidavad. Nii et selle 24 taime uude peenrasse mu untsuläinud naerite asemele nüüd läkski. Muidugi enne vedasin sõnnikut sisse ja tegin kõike muud, mida maasikapeenart rajav hobune peab tegema.

Tormi murtud ‘Pirja’ õunapuu asemele tõime uue ‘Pirja’. ja kevadel lehepungad ära kuivatanud ning raagu jäänud ‘Katre’asemele uue ‘Katre’. (Muide, Järvseljas oli viljapuude allahindlus, minge ka!) Ma istutasin need maha … mm … äkki üleüleeile? ja üleeile panime neile korralikud tugikaikad kõrvale ning sidusime kinni. Et enam iialgi ei juhtuks nii nagu 1. juulil 2019!

Hoidistamise hooaeg algas kukeseentega, mida ma kahjuks küll ise ei korjanud. Ma pole veel oma seenekohti leidnud. Kukekad ostsin käest kätte ühelt Elva naiselt, kes neid müügiks korjab. Alustuseks tegin kaks purgikest võis ja paari päeva pärast saadud teise satsi panin kuumutatult sügavkülma, sest ma pole selle võis säilitamise osas täiesti kindel siiski.

kukekad.jpg

Käisime kolmel aiavisiidil, kuhu ammu, ammu oli lubatud minna! Kõigepealt Tea juurde eelmisel sügisel kahepeale ostetud krüsanteemi ära viima, sest tema osa talvitus potis minu kasvuhoones. Aga ma võin öelda, et selles aias on kõik nii imekaunis ilma selle helliku krüsanteemitagi (sest neljast potitäiest kolm läks mul kahjuks hukka). Sellest aiast üks pikk vaade … sest pikad vaated meeldivad mulle hirmsasti!

pikk vaade.jpg

Ja mul tekkis seal tuline igatsus lapselaste järele, keda mul veel ei ole. Siis tekiks majja jälle igasuguseid huvitavaid mänguasju.

veepyss.jpg

Järvselja-sõidul oli võimatu jätta Taga talust läbi hüppamata. Peab ju inspekteerima, kuidas kokkutuleku ettevalmistused edenevad! Aga neil on seal selleks oma järelevalveametnik nagunii olemas.

Taga talu tont.jpg

No ja siis … mul on tekkinud viimastel aegadel siin veel üks kiiks. Üks kiigenimeline kiiks. Mul oleks sellist meie lõkkeplatsile hädasti vaja. Kust ma leian mõne, kes seda ehitada oskaks? Pildistasin autoaknast nähtud kiike ühe täiesti võõra teeäärse lõkkeplatsi peal, sest just sellist ma tahaksin ise ka.

kiik.jpg

Jajah. Ja siis oli tarvis Kukulinnu teele ära viia suur seguämber, millega sealt kevadel kuusetaimi tõime, ja suur prügikotitäis Kaarna poolt meile jäetud, kuid sinna mõeldud taimepotte. Ma seal aias midagi muud praegu ei pildistanudki, kui seda meeleolukat ja pererahva ülemõõdulisest hobist ning huvist selget tunnistust andvat sissekäiguvaadet. Minu terrass on ka peaaegu umbes samasugune, aga siiski umbes kuus korda väiksemas kvantiteedis. Igatahes tunnen suurt hingesugulust!

aiahullu trepp.jpg

Ei saanud ka ootamatusteta. Ühel õhtupoolikul helistas äärmiselt mures Tütar ja küsis ahastavalt, kuidas köögi ventilatsiooni sattunud lind sealt kätte saada. Lindu ta ei näinud, aga kuulis tema rapsimist ja piiksumist. Ühistu, korteriomanik ja majahaldus, kust ta juba eelnevalt oli abi otsinud, ei näinud vajadust selles osas mitte midagi ette võtta peale selle, et olid nõus uuel nädalal korstnapühkija saatma, et see raipe torust ära koristaks. Eks me Papa siis võttis akutrelli ja otsikud ja sõitsime kohale. Otil õnnestus see õhupuhasti seinast kätte saada ja lõõtstoru ots lahti võtta, ning otse õhupuhasti korpusest välja koukida õnnekombel täiesti vigastamata kajakatibu!

kajakapoeg.jpg

Metsloomaühingu tungival soovitusel veetsime veel tubli tunni, püüdes leida majast kedagi, kellel katuseluugi võti oleks, et tibu tagasi katusele ema-isa juurde tagasi viia. Ja kui lõpuks luku koodi teada saime, veetsin ma kümme minutit närvivapustuse äärel heideldes, kui Ott ülikitsal ja igerikul metalltrepil katuseluugi all kõõludes samal ajal telefoniga valgust üritas näidata, lukukoodi sisestada ja kajakapoega pappkarbist läbi luugi tagasi katusele upitada ilma katuse kohal pikeerivaid vanu kajakaid liigselt vihastamata. (Ma ausalt arvan, et see tegevus sobiks paremini meist veidi noorematele inimestele!) Igatahes tibu sai elusalt ja tervelt vanemate juurde tagasi.

Pärast linnupäästmisaktsiooni läksime mõnevõrra räsitult varem kokkulepitud filmiõhtule Eva juurde. (Me arutasime, aga ei jõudnudki täiesti selgusele, kas meil on põhjust oma sõpruse 30. aastapäeva tähistada sel või järgmisel aastal.) Oli kavas ära vaadata “Heade ennete” miniseriaal kuues osas, aga et kajakapäästmisele oli mõni tubli tund juba ära kulunud, siis jõudsime vaadata ainult kolm. Ülejäänud kolm, muide, vaatasime koos ära eile. Uhh, kui tore sari see on! (Nagu raamatki.) Mulle meeldib mõte inglist ja deemonist, kellele inimeste maailm niivõrd meeldima on hakanud, et nad viimsepäeva tulles selle päästmise nimel on nõus koostööd tegema. Ja need lapsed. Ja apokalüptilised ratsanikud oma mootorratastel. Uhh. Imeline meelelahutus!

Treiler ka.

Ja nende saatepea meeldib mulle ka pööraselt. Nii äge animatsioon ja muusika.

Ei, maailma lõpuga mina ka ei nõustuks. Sest elu on ilus ja suurepärane. Ja kõik õitseb. Minu paraadpeenar näiteks. Mis siis, et praegu mõnevõrra tagasihoidlikult. Floksid ja päevaliiliad on aga puhkemas ja siis tuleb seal värvide plahvatus!

PP 17.7.19.jpg

Need varased liiliad näiteks on tänaseks juba ära õitsenud. Mati Rangilt ostetud sort ‘Devize’.

Rangi liiliad.jpg

Karikakrad … ee, vabandust, härjasilmad (Tsiililt 2016. aastal saadud ‘Sunny Side Up’) ja neiusilmad, mille sordist pole aimugi. Eelmisel aastal kokkutulekult sain.

karikakrad ja neiusilmad.jpg

Ning sel kevadel ühistellimusega saadud täitsa uued liiliad ‘Tiger Babies’, mis esineb mul suhteliselt kääbuskasvulisena – ma kahtlustan, et kuni juulikuuni valitsenud kuivuse tõttu, ja kindlasti söövad seal ka väravavahtrad pinnast vaeseks. Igatahes kasv on paljudel liiliatel sel aastal väga niru. Aga see sort ise on imeilus.

uued liiliad.jpg

Sellelt pildilt on näha, et tegelikult on paraadpeenar veel siiski üsna hõre. Eks sellega läheb veel aastake, kuni puhmad kosuvad. Selle Lendavalt saadud punase monardaga olen ma küll ülirahul. Ning mu suureks rõõmuks on eelmisel aastal soetatud oranž siilkübar (aga lollil kombel ei suuda ma tema sordinime nimekirjadest üles leida – äkki olengi kirja panna unustanud?) talve üle elanud ja õitseb. Tean ju, et need oranžid on üsna kapriissed. Huvitav, kuidas siiski ta laienema ja paljunema panna, ah?

monarda ja siilkübar.jpg

Nojah. Koerte rindelt peab ütlema, et nüüd põetame Leenut, kellel on võib-olla kärntõbi, aga võib-olla lihtsalt ravimisele täiesti allumatu hotspot, aga võib-olla mingi jõletu allergia avaldunud. Sellest haavandist ma pilti ei pane, see on liiga kole. Ja suur. Täna lähme temaga selles osas juba teist korda loomaarsti juurde. Uhh, ma lihtsalt ei või. Tahaks nüüd mõnda aega nii, et koerad mõlemad terved ka püsivad.

 

3 kommentaari

Nii palju aastaid ajalehega

8. juuli 2019 kell 14:36 (Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Oleme Otiga nüüd tagasi sel nädalavahetusel tehtud pikemalt sõidult – käisime Läänemaal. Seekordse sõidu põhiteema ja olulisim põhjus oli Läänemaa ajalehe Lääne Elu 30. sünnipäevapidu, kuhu olid kutsutud kõik praegused ja endised töötajad ja kaastöötajad – nende hulgas loomulikult kogu see meie vana jõuk, kes pikki aastaid Sadama 5 ümber tiirles ja osaliselt seal ka resideerus, mistõttu see Sadama 5 oli ka omamoodi “ajakirjanike maja”. Oh, kui palju lõbusat ja harivat on selles meie jagatud elus olnud!

Pidu toimus kuursaalis, uhkesti, suurejooneliselt, tervitus- ja pärastiste napsidega, külma ning sooja lauaga, tordi ja elava muusikaga. Selle pildi peal olen pühendunud meeldivale vestlusele Alfi ehk Aivar Õepaga, kes ka elas pikki aastaid Sadama 5-s ja on töötanud peale Lääne Elu veel muudeski väljaannetes, kõige eriskummalisem neist oli minu jaoks France Press.

alfiga.jpg

Lääne Elu alustas ilmumist ühe esimese erakapitalil ja eraettevõtlusel põhineva ajakirjandusväljaandena Eestis – juba 1989. aastal, asutajateks Aarne Veske ja veidi rohkem kui aasta eest lahkunud Andres Ammas, kelle kaotus kurvastab mind siiamaani. Just Andres oli see, kes lasi trükis ilmuda Ott Valliku esimestel karikatuuridel 1999. aastal ning kelle julgustusel ning nõuannete järgi pusisin koolis õpilastega Wiedemanni kooli ajalehte Auf Wiedermanni teha. 1999. aastal alustas Lääne Elus ilmumist ka rubriik “Lehm Ljudmilla lastekas” –  Oti pildi ning Widriku ehk Priit-Kalev Partsi luuletustega. Umbes aastast 2001 aga leidis Widrik oma ellu muud väljakutsed ning luuletuse kirjutamise võtsin üle mina. Ning nii see lullamilla meil juba 20 aastat igal laupäeval ilmubki, igal aastal 52 tükki, 18 aastaga on neid kokku saanud peaaegu tuhat. Olen nende aastakümnete jooksul kirjutanud Lääne Elule ka metsiku hunniku arvamuslugusid ja kolumne. Neid kokku lugeda ole kahjuks lihtne, ses millegipärast ei ole ma neid sugugi mitte nii hoolikalt arhiveerinud kui oma lasteluuletusi. Suur osa neist on seetõttu ilmselt jäänud ka tänapäeval kasutuskõlbmatuks muutunud flopidele ja läbikärsanud kõvaketastele. Igatahes minu mäletamist mööda ilmus esimene minu kirjutatud lugu Lääne Elus koguni 1994. aastal. Selge ju, et tunnen selle kõige tõttu ennast Lääne Eluga väga orgaaniliselt seotuna. (Loodan, et õigustatult.)

Järgmisel päeval käisime lihtsalt mitmel pool vanadel sõpradel külas. Ja surnuaias. Ja veetsime emaga aega. Muidugi läks aga jälle nii nagu ikka – kõigi juurde, kuhu oleks tahtnud, külla ei jõudnudki. Graafik oli tihe, aga aeg sai ikkagi otsa. Millal ma ometi õpin sellega leppima?

Kõige muu vahva hulgas avastasime, et üks mu teismeliseea sõpru, kellega koos kunagi isegi punkbändi tegime, on omale pisikese toreda kõrtsi teinud, pealkirjaga Vanaisa Juures. (Ma tahaks siia nüüd kohe vähemalt kümme naerusuist emotikoni panna – aga jätan selle tegemata, sest kui ma nüüd järele mõtlen, siis … Kui ma siin eelnevalt olen mõõtnud oma töid ja tegemisi aastakümnetes, siis on päris selge, et naerda pole enam midagi. Kui passi vaadata, siis ongi meil ju paras aeg vanaisaks või vanaemaks hakata. Vanaisa mõistab seda tõika ilmselt minust paremini, kui tema tõsise ilme järgi otsustada.)

Munaga.jpg

 

 

1 kommentaar

« Older entries