Viimase aja paugutamisest

Pärast mu viimast postitust on kõik jätkunud umbes samas tempos. Põmm – ja trükikojast kätte saadud ning kaubandusse toimetatud “Kuidas elad, Anni?” juurdetrükk – sest kevadine ports sai vahepeal juba otsa. Põmm – ja kõrvitsad marineeritud ning purki pandud. Põmm – ja õmmeldud kiilaka kähriku kostüüm ning valmistatud maskid ehk selletaolised peakatted raamatuesitluse jaoks. Põmm – ja käidud Saaremaal esinemas Valjala ja Kärla koolilastele. Põmm ja põmm ja põmm – kõige vahepeal esitluse minietenduse jaoks mitu proovi tehtud. Põmm – ja käidud Läänemaal onu juubelipeol. Põmm – ja peetud maha kapitaalne töökoosolek Tartu Suveteatriga, kuhu mind suvist vabaõhunäidendit kirjutama paluti. Nii et selleks suveks kirjutan tervelt kaks vabaõhunäidendit! Aga millest – sellest ei iitsata ma veel niipea, midagi peab üllatuseks ka jääma.

Ning kõige muu krooniks toimus esmaspäeval Elistvere loomapargi õppeklassis ka minu uusima raamatu esitlus! Veel kord siingi – saage tuttavaks: “Kust said?” Kakskümmend kolm naljakat värssjutustust sellest, mis asjaoludel ja kuidas meie metsade loomad ja roomajad kunagi ennemuiste oma eriomased kasukad, käpad, sabad, silmad jms said.

KUST SAID esikaas.png

Kolme loomaloo järgi ette valmistatud minietendus õnnestus suurepäraselt. Isegi see, et meie “miin” plahvatas täitsa ise ja kogemata umbes neli rida liiga vara, ei olnud mingi õnnetus, vaid kukkus tohutu naljakalt välja. Ning siiramalt jahmunumaid ilmeid poleks ei hundilt ega minult/tädikakult oodata võinudki.

Ajakirjandusest oli kohal ainult Vooremaa. Ülejäänute arvates on ilmselt tavaline asi, et loomapargis lasteraamatuid esitletakse. Või nagu mulle kunagi mitu aastat tagasi ühe esitluse kutse puhul ühe väljaande juurest vastati: see ei ole uudis, kui kirjanikul ilmub raamat; vastupidi, see peabki nii olema, sest see on kirjaniku töö. Nii et õppigem sellest!

Pildistamisega on ikka kehvavõitu. Kui ma ise parasjagu kuskil saali ees aktsioonis olen, siis ma ei saa ju pildistada ja Ott ei ole ka peaaegu kunagi käepärast. Sellel esitlusel saatis ta meie etendust näiteks šamaanitrummil. See oli väga äge!

Ühesõnaga, sellepärast mul esitlusest eriti pilte ei olegi. Kaaperdan siia aga Vooremaa tehtud klõpsu:

3-piltuudis-814x450.jpg

… ja need, mis Ott pärast esitlust tegi. Interjööri, eksterjööri ja asjaosalisi. Kolmik ühe foto peal oleme mina, maailma parim mürakarujoonistaja Urmas Nemvalts ja Aveli Asber, kelleta poleks ma seda kõike küll korraldatud ja mängitud saanud!

kolmekesi.jpg

autogrammid.jpg

kasukad.jpg

elistvere.jpg

Viimase foto pealt on näha, kui pimedad on juba päevad. Isegi kella ühe-kahe ajal valitseb juba sinine videvik.

Aga varsti hakkab jälle paremaks minema!

Advertisements

Lehemultšieksperiment – algus

Nüüd igatahes on nii.

lehepurumultš.jpg

lehepurumultš teisalt.jpg

Projekt: lehepurumultši kasutamine iluaia peenardel.

Projekti eesmärk: takistada pinnasest niiskuse aurumist ja umbrohtude seemnekülvi ning vähendada seeläbi oluliselt aedniku töötunde sundasendites.

Projekti kirjeldus: mootor-käsiniidukiga purustatud tamme- ja vahtralehed leiavad (taas)kasutust istutusalade multšina. See on orgaaniline ja looduses lagunev, tasuta käes, ning mis peamine: umbrohu- ja seemnetevaba. Peeneks purustatuna ei peaks see hakkama ka tuule käes ringi lendama. Peaks kevadeks vajuma parajalt tihedalt kokku, et ei lase tuule toodud umbrohuseemneid idanema. Et tammeleht laguneb väga kaua, võiks üks selline kiht oma ülesannete kõrgusel püsida paar aastat vähemalt, enne kui liialt pehmeks ja kõduks muutub. Aja jooksul siiski ilmselt üsna õhukeseks vajuvat multšikihti on kavas umbes üle aasta täiendada uue koguse värske lehepuruga. Et tamme- ja vahtralehti tuleb iga sügis meeletutes kogustes, pole selle juurdehankimine probleem. Kulu sellele on vaid niidukile kuluv bensiin.

Muide, nende piltide kohta: siin paistvad terveks jäänud tammelehed ei ole mitte multši osa, vaid ma käisin pärast töö lõpetamist mururehaga rohu peenra äärtes üle, et serv piltidel ilusam jääks. Aga muidugi oli see peenraäärne muru juba jälle puude otsast alla lendavaid lehti täis. Ma pühkisin need lihtsat peenrasse multši peale.

Suur vana harilik kukerpuu, see punaselehine, meie töötoa akna all on isegi praeguses novembrihalluses nii imeline:

kukerpuu.jpg

Täna käisid mardid, üks meie oma küla väga tore pere, kellega suhtleme tihti ja väga suure rõõmuga:

mardid.jpg

Aga homme on laupäev, ja mis te arvate, mis ma homme teen?

ÕIGE! Ma lähen ÕUE MÄNGIMA!!!

 

 

Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

Esinemishooaeg on alanud ja üks auk jälle lapitud

Esmaspäeval oli mul kaks toredat kohtumist oma noorte lugejatega Abja-Paluojas Abja gümnaasiumis. Alguses algkooliosale ja pärast vanematele.

Abja-Paluojas.jpg

abja suuremad.jpg

Ma hakkasin siin mõtlema, et ma isegi ei tea, kummale vanusegrupile mulle rohkem meeldib kõnelda. Mõlemal otsal omad eelised ja omad trikid, huvitav on ikkagi ju mõlemaga, mõlemad on omamoodi armsad. Lihtsalt mul on neile erinevad jutud.

Laua-taga-töö on sel nädalal seisnenud Heliose kirjastusele ühe tõlkelasteraamatu toimetamises. See oli kuidagi hoopis tüsedam purakas, kui ma algul arvasin. On selline omamoodi lasteraamat, poisteraamat, otsapidi ehk liigitub ka aime alla. Praegune (töö?)pealkiri on “Lood poistele, kes julgevad teha teisiti”. Ja see on ka sedasorti lasteraamat, et võib ilmudes palju poleemikat tekitada meie ühiskonnas teatud tundlike teemadega seoses. Ootan põnevusega. Eile sain selle enda mõõdupuude järgi korda ja see läks tõlkijale ülevaatamiseks, uuel nädalal tuleb veel korraks minu kätte tagasi, siis on vaja muudatused ära kinnitada ja käsikiri puhastada ja kirjastus võib küljendaja tööle panna.

Samuti on viimased kaks nädalat läinud jälle ühe minu enda raamatu küljendamise ja trükifailide ettevalmistamise tähe all. Üks pisike muudatus veel kaanefaili salvestada, ja siis ma saan trükimaterjalid täna üles laadida ja trükikoda saab trükipressi (või hiigelprinter :D) huugama panna. Ja siis on kuu lõpuks müügis ka minu hullude loomaluuletuste kogu “Kust said?” koos Urmas Nemvaltsi illustratsioonidega! Selline tuleb kaanelaotus (esi-ja tagakaas koos):

KUST SAID kaaned väiksem.png

Selle nädala suurte saavutuste hulka tuleb kahtlemata arvata ühe suure augu likvideerimine. Kes meil on käinud, need teavad, et meil on õue servas selline vana vabariigiaegne savist kuivati (pilt ongi tehtud kohe kolimise järel talvel) …

savimaja.jpg

… mille teises, sissesõiduteepoolses otsas haigutas üüratu auk. On haigutanud siiamaani.

algul.jpg

Nüüd õnnestus leida hea ja osav inimene, kes oskas selle augu ja läinud aastal hangitud palgid omavahel kokku panna. Nii et kolmapäeval läks lahti …

esimene päev.jpg

ja eile edenes …

teine päev.jpg

… ja nüüd on pilt hoopis parem! Rääkimata sellest, et vihm ja lumi ei saja sealt enam sisse, mis on savimaja tervisele märksa kasulikum.

valmis.jpg

Kaks lauda jäi sinna üles veel Otile paika naelutada.

Ja see pilt muutub tulevikus veel niipalju, et need valged Narva plokkidega enne meie tulekut lapitud kohad ja see alumine tsemendiga kaetud kiviosa lähevad punase savikrohvi alla. Et jääks mulje, nagu need palgid kinnituksid savisse. Et meil ka suur ait kohe selle vastas on palgi ja punase savi kombinatsioon, siis peaks see päris kenasti ansamblisse minema.

Väga hea tunne on, kui üks ammu planeeritud asi lõpuks tehtud saab!

Kui nüüd tänase Lääne Elu töö ka tehtud saaks, ja raamatu trükikotta. Sest tahaks ju täna veel õue ka mängima minna, ilm on ju imeline!

 

 

 

See suvi. Vanaema lahkumise suvi

19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.

vanaema .jpg

Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.

Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.

Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.

Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.

Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.

Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.

Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.

Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.

Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.

Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.

Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.

Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.

Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.

Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.

Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.

 

haud.jpg

Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.

Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.

See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.

Vanaema puu oli alles.

memmepuu.jpg

Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.

Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad  väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.

Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.

Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.

elupuu1.jpg

 

Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.

elupuu.jpg

Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.

nõmme.jpg

Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!

kastpeenrad.jpg

Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.

Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”

Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.

Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.

 

 

 

 

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

Eile esinesime Otiga Rakveres

Eile oli ajalooline hetk: esinesime laste ees Otiga koos. Ott teeb seda üli-, no tõesti üli-üliharva, sest ta usub, et tunneb end esinedes väga halvasti ega saa sõna suust. Aga ka tema esinemisi tahetakse tegelikult üsna sageli, õigemini meie koosesinemisi, kus mina räägiks sõnast ja Ott räägiks pildist.

Seekord juhtuski täitsa ainulaadne lugu, et Ott nõustus minuga koos laste ette tulema ja näitama, kuidas ta oma graafikalauaga lasteraamatutesse pilte joonistab.

Meid kuulasid ja vaatasid Lääne-Virumaa koolide õpilased, kes olid osalenud Nukitsa hääletusel ja teinud oma lemmikraamatutest videoblogisid ehk vlogisid. Seega kirjandushuvilised lapsed. Spetsiaalne ja huvitatud publik. Ja väga tore oli neile rääkida ja pilte näidata.

Ottrakveres1.jpg

 

jooned.jpg

Minu kirjutatud raamatud ja Oti joonistatud raamatud ja Nukitsal koha saanud raamatud (kahjuks seekord mitte meie omad!).

stend.jpg

 

otiga.jpg

 

minuga.jpg

Nii et see esinemine oli ülitore, ja Rakvere raamatukogu rahvas ja lapsed on ka ülitoredad! Mis aga üldse tore ei olnud, oli see, et pidime sinna sõitma mitte oma turvalise ja stabiilse Jetiga, vaid hoopis vana punase Käulaga, kes nagunii kargab nagu kits, on peale selle talvega kuuris seistes uskumatult rooste läinud ja hakkas juba enne kohalejõudmist ühel möödasõidul äkitsi nii jubedat häält tegema, nagu tahaks kohapeal tükkideks laguneda. Aga raamatukogutöötajate uskumatult lahkel abil õnnestus lasta see masin sealsamas Rakveres enne tagasisõitu töökojas üles tõsta ja üle vaadata – et kas julgeb hakata sellega Tartu suunas tagasi sõitma, või oleks mõistlikum see sealsamas Rakveres hüljata ja bussiga koju tulla. Õnneks avaldas remondimees arvamust, et peaksime sellega ikka koju saama, ja nagu elu näitas – saimegi, kuigi selle käigus kulus päris palju närvirakke.

Aga miks jälle see Käula, see vana pann ja õudne kits, kelle halbade kommete pärast ja enda turvalisuse huvides me lihtsalt olime sunnitud üle-eelmise aasta novembris Jeti hankima? Sellepärast, sõbrad, et ma olen teile kirjutama jätnud piinliku ja jubeda loo sellest, kuidas meil õnnestus linnaliikluses Jetiga pisike avarii teha. Sellest on nüüd oma kuu aega möödas. Nagu isegi aru saate, inimesed kõik terved, ja isegi jeti sõitis pärast seda pauku mitu nädalat oma mõlkide ja loksuvate tuledega ringi. Sest remondiga läks asi venima. Aga nüüd viimase nädala veetis Jeti töökojas, kus talle pandi uus stange ja tuled ja särgid-värgid. Pidime ta kätte saame esmaspäeval, aga võta näpust.

Nii et vahepeal sai omajagu nalja Käulat kuurist välja meelitada püüdes. Ta sunnik ei tahtnud tulla, sest kõigepealt oli aku surnud ja teiseks käsipidur kinni roostetanud. Aga õnneks tol päeval meile viimast koormat puid toonud külamehed asusid kuuri juures Otile appi ja käepäraste leidlike meetoditega saadi Käula lõpuks välja ja isegi sõitma, mis ausalt öeldes oli üle ootuste.

Et te siis teate nüüd ka. Ma ei tea, miks mul siis läks meelest ära sellest kirjutada, kui see palagan parasjagu toimus. Nii tüüpiline.

Nagu tänagi – istutasin terrassipottidesse sarvkannikesi ja võõrasemasid ja unustasin pildistada.

Ja avastasin, et mu Haapsalust kaasa kolitud nooruke Mandžuuria forsüütia õitseb esimest korda – hurraa, lõpuks, oh, kui tore, ja see koht ei olegi talle liiga külm! –, aga unustasin pildistada.

Vaatame neid pilte homme.

 

 

Jälle üks hüvastijätt

Kurb nädalavahetus oli. Muidugi olime Läänemaal ja Haapsalus, Andrest viimsele teele saatmas. Ma loodan väga, et Lääne Elu fotograaf Arvo ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema tehtud pilti, mis on üleval ka ärasaatmisest tehtud suuremas fotogaleriis.

ammas-matus31.jpg

Minu poolt kolmapäeval kirjutatud järelhüüe ilmus laupäevases lehes, aga on ka veebis ja ma arvan, et kopeerin selle ka siia eraldi.

Andres Ammas oli mõõdupuu ja tugisammas

Aidi Vallik

 

Ehmatuse ja kurbusega võtsin vastu teate Andres Ammase liigvarajasest lahkumisest. See kaotus on ühtaegu nii isiklik, professionaalne kui ühiskondlik, sest kõiges selles mängis Andres Ammas mu elus kujundavat, suunavat ja toetavat rolli. Andres Ammase soojal toetusel ilmusid 1990. aastate keskpaiku Lääne Elus mu kõige esimesed ajakirjanduslikud tekstid, et 2000. aastatel järjest sageneda. Ma saan öelda, et just Andres tegi minust arvamuskirjutaja, sest tema asjatundlik tagasiside ja tähelepanelikkus mu kirjatööde suhtes andis mulle ajapikku selle julguse, mida arvamuskirjutajal vaja läheb – julguse öelda välja oma seisukohti ja jagada oma arutluskäike.

Andrese soovil ja soovitusel võtsin 2000. aastal ärakolivalt Priit-Kalev Partsilt üle „Lehm Ljudmilla lasteka“ kirjutamise, mille juures esimestel aastatel jätkasin Priit-Kalevi sissetöötatud satiirilist stiili – kuigi ei arvanud alguses end selles valdkonnas kuigi tugeva olevat. Aga jälle oli Andres minu võimetest rohkem teadlik, kui ma ise.

Meie pere ei unusta ka kunagi, mitte kunagi seda, et Ott Valliku tegevus karikaturisti ja illustraatorina algas just nimelt sellest päevast, kui ta umbes 1998. aastal paari oma suvalise sirgeldisega Lääne Elu toimetusse Andres Ammasele neid näitama läks … ja on koos minuga jäänud Lääne Elu meeskonna ridadesse nüüd juba kahekümneks aastaks. Aga sellest algas ometi kõik muugi: ajalehekarikatuuridele järgnesid koomiksid ja tänaseks päevaks üle kolmekümne illustreeritud lasteraamatu, karikatuuri- ja illustratsiooniauhinnad. Seda poleks arvatavasti tulnud ilma Andreseta. Või poleks tulnud nii lihtsalt ja peaaegu nagu iseenesest.

Andres Ammas oskas ära tunda andeid ja toetada nende kujunemise ebakindlat ja kahtlusterohket teed. See, mida tema turvaline toetus ja asjatundlik tagasiside meie perele on andnud, on erakordne. Kuid ka koolis töötamise ajal oma õpilastega koolilehte tehes nägin palju kordi, kui heatahtlikult oli Andres alati nõus meie gruppi kas toimetuses vastu võtma või ka meie juurde koolimajja tulema, et lehetegemist õpetada, ja kui tasakaalukalt, rahulikult ja soojalt suutis ta pulbitseva nooruse pööraseid ideid vastavalt vajadusele kas toetada või rahustada.

Hiljem kohaliku tasandi poliitikasse astudes oli mul võimalus näha, et selleski maailmas talitas Andres Ammas sarnasel tasakaalukal ja arukal moel. Olen õnnelik, et elu andis mulle võimaluse jälgida tema tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida, et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja hea tava ning südametunnistusega vastuollu minemata.

Oli maailma avardav ja silmiavav kuulata Andrese mõttekäike mitme raskema eesseisva otsuse puhul, kui püüdsime kujundada ühiseid seisukohti. Ning ma uskusin nägevat toona, ja usun ka nüüd, et Andresel oli ka kõigi poliitiliste tuulepuhangute ja tormide küüsis laveerides vägagi paigas tema oma sisemine mastipuu ja moraalitunnetus. See ei teinud ta elu poliitikas küll paraku lihtsamaks. Aga ega Andres ju olnudki lihtsate lahenduste otsija.

Andres Ammas minu nägemust mööda oligi rohkem kriisi- kui olupoliitik. Ega ta muidu olnukski 1991. aasta 20. augustil nende rahvasaadikute seas, kes Eesti Vabariigi taastamise poolt hääletasid, või olnuks Mart Laari valitsuse teenistuses selle turbulentseimatel aegadel. Andrese otsiv vaim ja õiglusjanuline meel ei saanud hilisematel järjest inertsemaks muutuvatel olupoliitika-aegadel vist küll seda koormust, mida oleks otsinud. Ning ta leidis otsekui uue energia ja hoo endas siis, kui asus looma Vabaerakonda. Ta kutsus sinna mindki, aga et ma vist siiski polnud suutnud omandada tema antud kannatlikkuse, strateegilise mõtlemise ja tasakaalukuse õppetunde, olin oma kärsituse juures poliitikas juba pettunud ega tahtnud enam kuulda ühestki erakonnast.

Mul on nii südamest kahju, et elu ei andnudki Andresele enam võimalust näha Vabaerakonna teekonda Eesti poliitikas pikemalt. Ja mul on nii kahju, et kadunud on üks ühiskonnatundlik ja missioonitundega poliitik, keda ma usaldasin, kelle kommentaare teravate ühiskondlike sündmuste ajal alati ootasin, keda ma uskusin. Ja et oleme Otiga kaotanud oma loomingu olulise toetaja ja tugisamba, oma õpetaja.

 

Ühendatud pühade- ja tööreis

Niisuguseid lihavõttepühi pole mul küll enne olnud, et muudkui sõida aga kodunt minema, kui ometi vaiksel laupäeval said munad värvitud ja puha. (Tütar värvis huvitavate taimsete asjadega, nagu punapeet (mis koos äädikaga andis hoopis sinise), punane kapsas, kurkum … ja veel midagi … Sest minul ei olnud muidugi üldse aega, sest tegin tööd ja loopisin puid.)

munad.jpg

Kauni ülestõusmispüha hommikul aga panime Otiga Saaremaa poole ajama, kus meid ootas ees kõigepealt üks pisuke külaskäik ja siis mul oli esmaspäevaks kolm esinemist kokku lepitud. Üks neist Kuressaares, keskraamatukogus.

29400502_1725567490864109_546600013652819968_n(1).jpg

Merel on jääminek.

laevas.jpg

Ranna lähedalt on veel päris jääs, aga eemal lahti, ja siis vahepeal need põnevad ulpivad jäätükid!

jääpiir.jpg

 

tõll.jpg

 

jääminek.jpg

Ilm ei olnud veel hukka läinud, aga sellegipoolest ei meelitanud miski Kuressaare peale õhtusele jalutuskäigule, see null kraadi ja rasked pilved ja kõva tuul. Hotell polnud ka kesklinnast päris kiviga visata, kuigi kena ilmaga oleks jalutuskäigu ette võtnud tõesti. Ja linnusevaade oli. Nautisime seda pigem hotelli restoranist.

resto.jpg

Ja elu näitas, et see oli väga õige otsus, sest õhtusöök, mille me tellisime, ja seejärel puhtalt elamusest ning uudishimust (et mida see kokk ometi VEEL oskab) tellitud magustoit, ületas kõrge kaarega minu igasugused lootused ja ootused. Sest see oli nii uskumatult hea. Mis hea, see oli nii pööraselt maitsev, nii leidlik, nii põnev. See oli toidusümfoonia. Toidu concerto grosso. See oli looming, see oli kunst. See oli nagu … ütleme nii, et on vahe kriipsujukude joonistamise ja kunstniku maalide vahel, eks ole. Ja samamoodi on vahe minusuguse perenaise lihtsalt hea toiduvalmistamise ja SELLE söögi vahel, mida GOSPA restorani kokk teeb. See mees on kunstnik, uskuge mind. Ja väga, väga andekas. Geniaalne. Ning kindlasti ka suurepäraste oskustega, aga AINULT oskustega niisugust kunsti juba ei tee.

Jumal, milline see õhtusöök ikka oli. Ja see oli elamuse mõttes täpselt nii, nagu oleks väga hea kontserdi ära kuulanud. Või väga hea filmi ära vaadanud. Selline joovastus ja katarsis. Ma juba ainult selle koka pärast tahaksin millalgi varsti uuesti Saaremaale minna.

Ma poleks kunagi arvanud, et ma tahan toidust niimoodi rääkida, aga näe, räägin. Ja selle toidukunstniku nime tahan ka meelde jätta: Alar Aksalu. Praegu seda blogi kirjutades huvi pärast googeldasin ka korraks, ja nett annab päris põnevaid linke: näiteks selle intervjuu.

Aga järgmine hommik tervitas juba kõrgete lumehangedega. Sõit Kuressaarest Salmesse oli seetõttu õige huvitav. Pidin seal alustama juba kell 9 umbes seitsmekümne erinevas vanuses särasilmaga. Oleksin väga näha tahtnud ka sealt väljakaevatud muistsete viikingite laevamatuste tähistatud ja markeeritud asukohta, ja pealegi asub see koht peaaegu sealsamas koolimaja õues, aga muidugi oli kõik nüüd lume all.

Seevastu on nii lahe, kuidas selline rahvusvaheliselt tähtis arheoloogiline leid on  mõjunud ka kohalikule identiteedile. Mulle räägiti, et palju turiste käib sellepärast nüüd seal, ja ka koolimaja remontimisel on seda temaatikat rakendatud nii toredasti. Fuajees jätab kustumatu mulje suur seinamaal ja epoksiidpõrand, mis kujutab merepõhja. Ning vesi nagu voolaks trepiastmetest alla.

salme seinamaal.jpg

 

salme.jpg

 

salme vesi.jpg

Kuressaares suures raamatukogus esinesin kell 11 juba teismelistele, keda istus saalis ehk nii poolteistsada. Seal sebis ka mitu fotograafi, nii et lootsin täna netist mõne pildi leida, aga polnudki midagi. Noh, mis siis ikka.

Aga kell 13 tuli veel Lümanda kool. Vanas tsaariaegses koolimajas – need on minu lemmikud!!!

lümanda.jpg

Teise pildi pealt on fassaadi kaunistavad vitraažid veel paremini näha:

lümanda1.jpg

Ning praegu alles taipasin, et seest ma maja ei pildistanudki, kuigi oli ka väga ilusasti renoveeritud. Laiadest laudadest põrandatega, kõrgete, kahe ja poole meetriste kahepoolsete ustega ja neljameetriste lagedega … oo, mm. Ning selles koolis on praegu õnn õppida umbes seitsmekümnel lapsel. Mind kuulaski terve koolipere, esimesest üheksanda klassini, ja kuidagi õnnestus seekord tõesti nii, et igav ei tundunud olevat ei kõige väiksematel ega kõige suurematel.

Pealegi tuli mind kohtumisele tervitama üks soe ja südamlik daam, pensionile jäänud kooliõpetaja, kes olla mind väikese titena hoidnud. Siis, kui ta Palivere koolis oma suunamisaega töötas ja minu tädi ning emaga sõbranna oli. Ma muidugi teda ei mäletanud, aga ma arvan, et ta kindlasti meeldis mulle juba siis, kui ma väike olin ja kui mul juuksed vannis käies igasse suunda turritasid ja ma r-tähe peal oma titenuttusid nutsin.

Nii et ma olen r-tähte osanud juba umbes sünnist saadik, nagu välja tuleb 😀

Pärast lumetormi olid Saarmaa teed aga suhteliselt väga jubedad, nii et tagasisõit Kuressaarde võttis planeeritust hoopis kauem aega ja edasi Kuivastusse mandrile toova praami peale, millele meil piletid olid ette ostetud, jõudsime sõna otseses mõttes nibin-nabin. Üks minut kauem – ja oleksime juba maha jäänud.

Mandril aga oli lund-lumekest juba hoopis kasinamalt ja teed juba lihtsalt märjad, mitte enam lumised, nii et ei saanud küll kurta. Õhtul kaheksa ajal jõudsime koju ja … Minuga pole vist kunagi varem juhtunud, et ma juba pool üheksa õhtul kukun voodisse ja jäängi päriselt magama, nii et esimene kord ärkasin alles kella viie paiku, siis magasin edasi … ja ausalt öeldes on terve see ülejäänud tänane päev olnud üks põhjalikult väsinud tunde päev. ma pole isegi tööle suutnud veel hakata, kuigi peaks.

Ja natuke võiks ikkagi puid ka täna ju loopida …

 

 

 

« Older entries