Lünkade täiteks

Olen olnud kadunud. Põhiliselt öödeks ja päevadeks kirjatööde taha, aga ka mujale.

Oktoobris näiteks veel viimase soojaga supipõhjasid purki tegema.supid.jpg

Ja et mul oli läinud kuul kergemeelsust kiigata sisse igasugustesse aianduspoodidesse ja ka Järvseljale, tekkis mul vastu talve veel ootamatult palju istutamist.

Jardini.jpg

Ikka nende hilissügiseste übersuurte allahindluste tõttu, mis ahnuse lehviva leegiga loitma puhus ja mille tõttu ma siiamaani istutan … kui suudan mõni päev endale tund kuni kaks valget aega aias tekitada. Paraku on rohkem päevi, kus ma ei suuda.

Sest pärast oma viimast postitust oktoobris kirjutasin ma kokku lugemiku järgmise teemaploki.

Ja siis kah veel oktoobris kirjutasin ma terve jõulunäidendi. Pokumaale. Kui see laul nüüd korda läeb, siis võite seda juba järgmisel kuul vaatama minna! “Päikese kodu” etendused toimuvad 9. detsembrist 16. detsembrini Pokukojas.

Ning nüüd novembris kirjutasin terve kuuenda drafti filmistsenaariumit, nähes sellega seekord tõsist vaeva ja murdes kõvasti pead, mismoodi küll minu tuutorite poolt Poolas antud soovitused, märkused ja ettepanekud ära kasutada.

Ning siis kirjutasin reedeti muidugi lasteluuletusi ning oktoobri viimasel päeval ka kohustusliku arvamusloo, mis tuli seekord kurval teemal.

Need päevad aga, mil ma ei olnud hommikul üheksast öösel kella kaheni kirjutuslaua taha naelutatud, tegin ma muid asju.

Selle aasta viimase ilusa päeva oktoobri keskpaiku veetsin fotosessioonil, et saada endast igasuguste etenduse- jm plakatite ja postrite ja muu sihukese mudru jaoks natuke uuemaid korralikke pilte kui aastast 2010. Jah, ma möönan, riietus sai ehk veidi liiga dramaatiline. “Lord of Light! Come to us in our darkness. We offer you these false gods. Take them and cast your light upon us. For the night is dark and full of terrors.” (See ei olnud tegelikult nii mõeldud, lihtsalt tuli nii välja. 😀 )

rohus.jpg

Käisime filmimeeskonnaga meie tulevases võttepaigas lokatsioone paika panemas, et ma stsenaariumi hoopis täpsemale tasemele võiksin viia.

punane torn.jpg

 

sammaskäik.jpg

 

kompleks.jpg

 

veehoidla.jpg

Käisin Teatri- ja Muusikamuuseumis lugemiku järgmise teemaploki ühe allüksuse jaoks materjali hankimas.

orkester.jpg

Käisin UNIMA (Rahvusvaheline Nukuteatrite Liit) kärajatel, kus mul oli pidada väike ettekanne nukuteatrist kui nähtusest nii-öelda kirjaniku pilgu läbi, ja pärast vaatasime Rein Aguri uusimat lavastust “Kuldsed sõnad”, mida mängis Ohvitseride majas Vene Nukuteater, ning tähistasime Eesti UNIMA 20. aastapäeva.

Ma olin liiga häbelik, et mobiiliga etendust ennast pildistada, aga küll julgesin pildistada lavakujundust enne tüki algust. Midagi muud peale meeleolu see küll edasi ei anna, aga hakatuseks asi seegi.

lava.jpg

Ning eile veetsin pika päeva Tallinnas castingul. Meil oli vaadata kaks lasterühma. Nagu pildilt on näha, see oli põnev.

casting2.jpg

casting2 rühm1.jpg

Igatahes nädalavahetusi mul enam olnud ei ole. Noh, ehk kunagi tulevad jälle.

 

 

 

 

 

Advertisements

Jõulutükki ette valmistamas

Käisime täna lavastaja Jaan Willem Sibulaga Pokumaal, sest nimelt seal etendub jõuluajal minu järgmine lastetükk. Olen hasardis ja meelitatud, et just mind seda kirjutama paluti, sest on ju Pokumaa mulle meeldinud selle loomisest alates ning mu põhjatu austus kadunud Edgar Valteri vastu on nagunii nii ilmselge, et sellest pole mõtet eraldi juttugi teha.

pokukoda1.jpg

pokukoda.jpg

Saal on keeruline, pikk kitsas poolkuu. Tuleb hoolega läbi mõelda, milline tegevustik on seal mõeldav ja milline ei, et vaatajad ikka ka mahuksid ja näeksid.

saal.jpg

lavastajaga1.jpg

Majaperemees ise …

Ets pokudega.jpg

… ja tema tuba.

Etsi tuba.jpg

Ja tema kemps ja köök. Ma olen neisse suurtest pahkadest tehtud valamutesse ja prügikastidesse armunud. Ning köögimööblisse ka. Kuigi minu praegusesse kööki selline ei sobiks.

valamu ja prügikast.jpg

köök.jpg

Tornis on õppetuba.

tornis.jpg

Ja puutüvedest kappides on peidus kõik Etsi loodud tegelased. Näiteks jahikoer Ramses oma peremehega! Ja kassike ja kakuke (see raamat oli meie pere hitt)!

kappe avamas.jpg

kassikejakakuke.jpg

Kui seal viimati käisin, ei olnud veel Pokumaa territooriumil Padasoo talukompleksi. Nüüd on.

tare.jpg

 

poku aidanurgas.jpg

ait.jpg

püstkoda.jpg

suuga kuju.jpg

Sauna juures tiigil on ruhe, meie esi-esi-esivanemate lihtne ja väike veesõiduriist. Ma mõtlen nüüd täitsa tõsiselt, et mis võimalused oleksid endalegi üks ruhe ehitada? Huvitav, kas kuskilt kirjandusest või netist oleksid instruktsioonid leitavad?

tiik ja ruhe parem.jpg

Et me juba Pokumaal olime, siis tagasiteele asudes põikasime läbi ka suhteliselt lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurest. See on kirjade järgi otsustades ligemale 700 aasta vanune ning kaheksameetrise ümbermõõduga puu. Võimas ja püha. Mul on hea meel, et sain võimaluse talle tere öelda.

mina tamme juures.jpg

Aga muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu lugusid ju kohe netti üles. Ei oska arvata, miks see rohkem kui nädalane intervall neile oluline on. Võib-olla lihtsalt usu küsimus. Igatahes see kolumn on kirjutatud umbes päevake pärast seda, kui septembri keskpaigas planeet Maa taas kord hukka pidi saama.

Tempo jätkub

Kui ma arvasin, et pärast Poolast tagasitulemist saab rahulikumalt võtta, mõnuga sügisesi aiatöid teha ja rahulikult laua taga oma kirjatöid nokitseda, siis oi kuidas ma eksisin.

Tegelikult läheb kõik mürinaga edasi.

Omal süül, muidugi. Vähemalt osalt.

Sest tegelikult jäid mul Poolas veedetud nädala arvelt lõpetamata üks lugemiku teemaplokk, ja siis oli vaja kirjutada selle kuu esimene arvamuslugu Lääne Elule, ja siis režissööri ja produtsendi jaoks arvutisse toksida Poolas  juhendajate poolt tehtud ettepanekud ja ideed meie stsenaariumi edasiarendamiseks. Sellega ma olengi nüüd tegelenud, ja aeda polegi saanud – sest kogu aeg uputab, iga jumala päev möödub lausvihmas. Tõsi, täna hommikul tunniks ajaks näitas päikest ka, aga siis hakkas jälle sadama.

Eile olid meil Otiga Tartus arstiajad, nii et kõigepealt üks, siis teine … Et hommikul kodus selgus, et meie printeri kassetid on tühjad, siis käisime arstiaegade vahepeal Vilepit vaatamas – väikse sooviga üks lugemikupeatükk välja printida, pidin selle õhtul Juhani Püttsepale näha viima, tegin temast seal juttu ja tahtsin, et ta kõigega, mis ma temast seal kirjutasin, nõus oleks, või kui ei ole, siis teeks omalt poolt ettepanekuid. Aga printida ei saanud sealgi umbes sama probleemi tõttu, mis meil kodus valitses. Küll saime Heikilt idee minna Kirjanike Liitu ja paluda seal sekretäril see välja lasta, nii et sinna me järgmiseks läksimegi ja saimegi prinditud. Siis otse arsti juurde, ja seal läks arvatust kauem, nii et jõudsime Vapramäele loodusmajja Juhani Püttsepa esinemisele veerandtunnise hilinemisega. Hilist lõuna- või varast õhtusööki sõime sõidu ajal autos krõpsude näol, häbi tunnistada, sest ei olnud ju aega enam sööma minna.

Juhani Püttsepp rääkis Vapramäel oma “Rahvusmaastike” jutu- ja fotosarjast, mida ta teeb koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega ja mis ilmub osakaupa Maalehes, aga on üleval ka Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel. See on üüratult huvitav projekt, ja kui see kord kõik raamatunagi kaante vahele saab, siis on see suur rahvuslik väärtus. Ning Juhani on osanud neid asju sõnastada paremini kui keegi teine.

Juhani esinemise lõppedes sain käsikirja talle üle anda, kaks sõna juttu puhuda, ja juba me pidime kimama Tartusse tagasi, sest ma lihtsalt pidin ära nägema oma kunagise õpilase Enor Niinemäe, kellest on nüüdseks saanud noor andekas lavastaja, väga põneva lavastuse viimase etenduse. Häbi tunnistada: kuigi ma selle esietendusest peale olen muudkui tahtnud minna seda vaatama, pole ma siiani jõudnud, aga nüüd olin fakti ees – pidi toimuma selle viimane etendus. “Põhjanaela paine”on Arvo Valtoni kunstmütoloogia põhjal valminud lavastus, kuuludes ilmselt eksperimentaalteatri valdkonda, sest teksti kasutatakse seal minimaalselt ja kogu tegevustik antakse edasi liikumise, löökpillide ja häälitsuste abil – ja ma pean ütlema, et see oli tohutu võimas. See oli suurepäraselt välja tulnud asi, väga andekas töö, väga terav mõte, väga-väga kõik. Ma olin täiesti vaimustuses.

PP3.jpeg

Ma ei tahtnud lõhkuda etenduse lummust ega julgenud seepärast ise pildistada, nii et võtan endale voli kasutada internetist pärit pilte, andku nende omanikud mulle andeks ja ühtlasi see lahke luba.

PP1.jpg

PP.jpeg

Ühesõnaga, väljunud kodust enne keskpäeva, jõudsime Otiga tagasi veidike enne südaööd. Selline päev siis.

Tänane oli selle kõrval ikkagi natsa rahulikum, sest hõlmas kõigest lihakaupade järel käimist, selle liha menetlemist ja sügavkülmutamist kodus, ah jaa, vahepeal käisime Tartus veel umbes kolmes poes otsimas mõnd vajalikku vidinat … ja siis Lääne Elu töö. Ja eelmise kuu dokumentide kokkupanek.

Homme varahommikul sõidan jälle Tallinna. Olen väga põnevil, sest see on meie esimene casting lapstegelaste leidmiseks meie filmi. Oo, mm.

Kõik liigub, kõik voolab, kõik edeneb. Ja kõik käib jube kiiresti.

 

Köögi eri: 19. sajandist tänapäeva

Mul on nüüd tänapäevane köök. Mul on jälle ori, kelle nimi on Hugo ja kes peseb nõusid nurisemata ning hoolega, samuti on mul praeahi ja elektripliit. Mul on kivivalamu ja meie kunagise taluallee 20 aastat tagasi mahavõetud tammede plankudest nüüd teha lastud töötasapind köögis. Mul on mõned uued ja täiustatud elektrilahendused ning isegi vaheuks toa ja esiku vahel avaneb nüüd kergesti ja sujuvalt, ilma et oleks vaja põlve või puusaga lahti ja kinni peksta.

Nii et on põhjust rahul olla.

Tom tegi imesid ja meie olemasolevad köögikapid olid pärast läbimõeldud ümberehitust nõus endasse mahutama kõik, mis ma tahtsin. Pealtnäha on pilt nagu enne … peaaegu …

kinni.jpg

Aga:

lahti.jpg

Ahjukapi peits ei jäänud peale päris õige tooniga, aga mis me norime.

ahi1.jpg

ahi.jpg

Olgu sõber Tom ja Ott ja teised sõbrad ja abilised tuhandest tänatud.

Aga üks käik oli mul enne seda köögimöllamist ju veel. Käisin esinemas Laiuse koolis ja pärast seda põikasime läbi Valgeansolt. Seitse sealt toodud püsilille on ammugi istutatud, aga seal müügiplatsi veeres tehtud pilte ma polegi veel näidanud.

valgeanso3.jpg

Valgeanso.jpg

Valgeanso1.jpg

Ning muidu on lugemik, lugemik, lugemik … Olen lõpetamas vee-elu ja meresõitu käsitlevat teemaplokki, kindel plaan on  enne Poolasse filmitöötuppa sõitu sellega ühele poole saada. Ning samaks ajaks on mul tarvis veel ka üks laste muinasjuturaamat ära toimetada. Adapteeritud romantilised lood suurest maailmakirjandusest.

Ning ma pole linkinud oma paari viimast arvamuslugu, mis Lääne Elule on tehtud. Üks räägib laste kodusest koolitööst ja teine erikoolides sündivatest pahandustest.

 

 

Kaos on korra ema

Mu elus valitseb kaos, aga sellest sünnib kord. Enne lihtsalt on hullult möllamist. Ja nipitamist. Sest ühest küljest on olukord selline, et tuleb tegelda.

tomat.jpg

oasaak.jpg

oad.jpg

paprikad purgis.jpg

Aga samal ajal samas kohas teeb sõber Tom võlutrikke, et standardmõõtudega kasti sisse mõeldud nõudepesumasin (45 X 60 cm) hakkaks mahtuma meie väga ebastandardse monoliitse köögimööbli sisse (algsesse ruumi suurusega 35 X 52 cm; ning praeguse seisuga see köögimööbel enam monoliitne ei ole). Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga …

lammutus.jpg

 

auk sisse.jpg

suur auk.jpg

masin.jpg

plate maas.jpg

uus plaat pikiproov.jpg

uus plaat proov.jpg

Ning Ott meisterdab praeahju kappi.

Ott nikerdab.jpg

ahjule proov.jpg

Ja siis muidugi need kaablivedamised, üle pööningu ja seinte seest (kuni selgub, et kipsi alt läheb risti üle seina veel miskine pruss, kust kaabliga enam mööda ei pääse ja siis tee mis tahad) …

Loomulikult õnnestus korra ka vanasse kaablisse puurida. ma olen aru saanud, et see on üsna tavaline protseduur.

juhtmega.jpg

Aga mina muudkui hoidistan ja lippan keldri vahet. Pärast hiljutist pikka vihmaperioodi seal muidugi lainetab. Juba välimise trepi alumisel astmel.

ujub jalad.jpg

Aga keldriruumi läheb ju veel kaks astet madalamaks ja ilma Oti kõrgete kummikuteta ma sinna üldiselt praegu ei pääsegi.

vesi.jpg

Selle veeprobleemi lahendamise peale aga kavatsen ma mõelda alles ületuleval aastal või umbes nii. Õnneks hoidisepurke riiulites see sesoonne uputus ei mõjuta.

Küll aga on nüüd ilmselt kõigile üheselt mõistetav, miks mu daaliajuurikad sel talvel siin keldris ära hallitasid. Mul endal lihtsalt on veidi raske taibata, miks ma nii loll olin ja nad sinna panin.

Ja siis ma muudkui kirjutan oma lugemikku aina edasi, sest järjest kiirem on sellega juba.

 

 

 

 

Köögi tuunimine

Meil käib siin juba mõnda aega köögituunimisprojekt. Sest et mul hakkas järjest ja järjest rohkem üle viskama olukord, kus mu ainuke söögitegemisvahend nii hommikul, lõunal kui õhtul on puupliit; et nõudepesu peale kulub nii palju väärtuslikke minuteid minu elust; et iga kotleti- või liha- või millegi muu praadimine täidab nii köögi kui elutoa õhupuhasti ehk luhvtivurri puudumise tõttu halli tossu ja rasvahaisuga; ja et puupliidi ahjus millegi küpsetamine nõuab lakkamatut valvsust ning mitmekordset ümberpööramist, et tagumine ots ei kõrbeks ja esimene tooreks ei jääks.

Ühesõnaga, ma olen üsna algusest peale pidanud plaani meie siinset kööki oluliselt kaasajastada, tänapäevastada, funktsionaliseerida ja nii edasi. Lihtsalt ma pidin välja mõtlema, kuidas, sest kui suurt remonti ei taha ette võtta, torusid ümber vedama hakata, uksi ja seinu ümber planeerida … Selles mõttes ei ole meie köök eriti lihtne variant. Kuigi ta on suur, jumal tänatud. Aga torud on seal, kust nad sisse tulevad, uksed ja aknad ja puupliit soemüüriga kah seal, kus nad on (ja väga hea, et on).

Nii et ma olen paar aastakest mõelnud ja nüüd võtsime ette.

Alustuseks väike meenutus meie kolimisjärgsest seisust 2015. aasta jaanuaris.

Sest selle ümber hakkasime kuduma köögimööbli ülemist rida.

Alustuseks soetasime Sõbralt Sõbrale teiseringipoest umbes 45 euro eest sellise puhveti.

kapp.jpg

Selle ülemisest otsast sai meie köögimööbli üks puudolev lüli. Alumine osa läks esikusse jalatsi- ja muu träni kapiks, ning keskmise osa riiulite arvelt sai see kummut endale alla ka jalad. Et oleks põrandast kõrgemal – ja sajajalgsetel hea oma tuhvleid ja botikuid sinna alla peitu lükata. Sest sellisest kapist oli esikus meil ka väga puudu. Enne oli seal nurgas vaid üks pisike traadist-alumiiniumist kargo, mis solvas mu ilumeelt, aga parema puudumisel ajas kuidagimoodi asja ära. Aga nüüd see pildil näidatud alumine osa on lausa luksus ja rõõm.

Siis olid mul hoolega alles hoitud mu kunagise Targa Naabrinaise kingitud keraamilised sahtlid, neli tükki. Ma ei osanud nendega midagi mõistlikku peale hakata, sest polnud kohta, kuhu need sisse installeerida. Aga samas olid need nii toredad, et kolides võtsin nad kaasa ja siiamaani nad ootasidki oma aega. Sest nüüd tegi Ott neile kapikese ümber ja sahtlid käivad sisse ja välja, täpselt nagu peab.

savi.jpg

Siis järgnes suurem planeerimine, rehkendamine ja mõõtmine. Ostlemine (appi, ma ei taha sellest rääkida. Mõelda ka ei taha.). Elektriku külaskäik konsulteerimise eesmärgil. Väljaselgitamine, kas ja kuhu lähevad kööginurka ehitatud kapikesest ventilatsioonitorud. Nende pisuke ümbertegemine ja toru toomine alla tulevase elektripliidi kohale ja ka puupliidi kohal oleva augu taha.

toru.jpg

Ning arvesse võttes meie mõõtmisi ja seda, et kõiki meie planeeritud installatsioonirivi tükke ei olnud võimalik kinnitada kipsi all olevate reikade külge, tuli paigaldada kipsi peale tõhus tugevdus miskist kruvi- ja raskuskindlamast materjalist. Näiteks viiekordsest vineerist. Koos kunstipäraselt sisse lõigatud soonte ja aukudega elektrivõrgu tarvis. Ning siis sai paika ka luhvtivurr. (Ma loodan väga, et järgmisel nädalal ilmub tema alla ka pliidiplaat, sest iga hommikuse munakeetmise pärast ei viitsiks ma tõesti puupliidile tuld alla teha, kui vähegi ilma saaks …)

sein.jpg

Elektriku teine külaskäik. Ja kõik sai ühendatud. Tööpinna teise serva seina peale sai ka neljane pistikupesa pandud, et pikendusjuhe enam ei laiutaks risti ja põigiti seal mu hakkimiste ja toimetamiste vahel. Kiirkeedukannu, köögikombaini ja saumikseri kasutamine peab käima nagu lupsti, mitte et kõigepealt võtame eelmise pistiku stepslist välja ja pressime uue asemele, ja siis kolme minuti pärast jälle endistviisi tagasi. Minu arusaam asjadest on, et köögitöö on tüütu, kurnav, intensiivne – nii et kõige selle juures peab inimesel vähemalt väga mugav olema. Et midagi tehtud saaks.

Kogu see protsess kulges üldiselt üsna rahulikult. Erilist meeleheidet ei saabunud.

ott.jpg

Ah jaa, Oti töökad käed said vahepeal riistakuuris hakkama veel viimase puuduoleva lüliga meie köögimööbli ülemises reas.

riiulitegu.jpg

Nii et lõpuks veetsime pika ja tööka õhtu seda rida seina peale tõstes ja kinnitades.

riiul.jpg

(Pildi alumises servas näete suurt segadust, mis kaasneb sügisese seeneajaga ja vajadusega veel samal õhtul ka sellel rindel suuri tegusid teha.)

Aga põhiline on, et ma ei pea enam oma maitseaineid kapi otsast karbi seest alla tõstma või otsima neid mitmest erinevast kohast. Kõik, mida võib toiduvalmistamise juures kiiresti ja äkiliselt vaja minna, on nüüd vägagi käepärast.

riiul täis.jpg

Ning nagu ma ütlesin: on teatavat lootust, et järgmiseks nädalaks on mul selle seina alumises reas lõpuks ometi ka keraamiline pliit ja nõudepesumasin (ja pidevalt üleajavat nõuderesti enam üldse ei ole!!!). Ja vastasseinas ilusa kapikese sees poseeriv Gorenje ahi. Ohh, kuidas ma olen neist puudust tundnud!

Aga seenemajandus käis (ja käib) ikka kõige sellega paralleelselt. Eriti pärast seda, kui me laupäeval Eva ja Jannoga Põlvamaa metsades käisime.

seenepuhastamine.jpg

Pildil vaid osa sellest, mis purki sai. Jäi ka järgmiseks päevaks ju umbes ämbritäis kupatamist vajavaid riisikaid likku.

seened.jpg

 

 

Veetsin päeva Vabaõhumuuseumis

Eilne, st kolmapäevane päev viis mind varavalges Tartusse, kust Mauruse kirjastuse toimetaja mind auto peale korjas ja Tallinnasse Vabaõhumuuseumisse viis – sest et ka minu koostatavas lugemikus satuvad lapsed sinna ja ma pean ju ometi teadma, mida nad seal nägid. Et ma oskaks seda kõike kirja panna.

Minu jaoks oli see käik pööraselt huvitav. Aga aega kulub seal kõvasti. Kui keegi kavatseb minna, siis soovitan aega varuda vähemalt neli, parem kui viis tundi. Ja kõndida saab palju, sest kogu hoonestus paikneb seitsmekümnel hektaril.

Aga alati ei pea ju kohe kõike korraga läbi käima, eks ole?

Mina käisin, sest Tallinn on minust kaugel ja millal ma sinna ikka järgmist korda satun. Kuigi tahaks. Järgmine suvi mõne sooja ilmaga võtaks uuesti ette, sest vaadata ja märgata ja õppida on seal oi-oi kui palju. Liigutavaid leide. Ilusaid leide. vaimukaid leide.

Tegin natuke pilte kah.

Muhulaste pulmatare valvab neil niisugune kutsu.

kutsu.jpg

Ja aidad on ka neil täitsa imelised.

muhu aidad.jpg

Liigutav ja väga armas oli üks Lääne-Eesti saunikutare.

saunatare.jpg

Ja Sutlepa kabel, mis muide tegutseb ja kus on õpetajaks Toomas Paul, on üks lummavamaid pühakodasid, mis ma Eestis olen näinud.

Sutlepa kabel.jpg

Interjööripilt läks mul kahjuks untsu ja sellepärast pean selle netist maha viksima.

sutlepa.jpg

Reheahjud on kummalised ja müstilised asjad. Neis on miski iseäralik vägi. Samas on õudne mõelda, et sisuliselt oli see lahtine tuli elutoas. Minusugune pürofoobik sellega tänapäeval toime ei tuleks.

reheahi.jpg

kolle.jpg

On isegi näidis-taluaed. Kapsa- ja tubakamaa.

rohtaed.jpg

Ja pood. Tikerbergi koloniaalkaubad. Lahtise ukse taga on kaupmehe eluruumid.

pood.jpg

Väike ekspositsioon kujutas ka surnu matuste-eelset hoidmist aidas.

koolnu aidas.jpg

Ja väga põnev ning õpetlik oli näha, kuidas elus ja olmes püüti lõpuni ära kasutada KÕIK. Nagu näiteks jändrikust tüvealusest ja kahest vanast käsikivist on tehtud uksepiit.

uksepiit.jpg

Ja võsaroigastest aiad. Ma kavatsen kunagi sellest šnitti võtta. Kui siin kunagi tulevikus aedade tegemiseni jõutakse … kui jõutakse.

roigasaiad.jpg

Saarlaste võrgukuurid.

võrgukuurid.jpg

Ja baltisakslaste suvemaja.

baltisaksa suvemaja.jpg

Ja setude kindlustalud.

setud.jpg

Ja vabariigiaegse majapidamise sahver …

sahver.jpg

… ning lapse tuba.

lapse toas.jpg

Kohe näha, et elu paremaks läinud, eks?

 

Teel ja teoksil

Nädalavahetusel jälle sõitsime. Läänemaale. Mu vennal oli tähtis ümmargune sünnipäev. Ma olen küll igasugusest ringipaarutamisest praeguseks juba tohutu väsinud, aga seda sünnipäeva ei saanud küll ignoreerida. Nii me siis võtsime oma tädi Tötsu ja lapse ja läksime jälle. Tee peal tegime paar peatust ka, sest see sõit on siiski päris pikk.

teel.jpg

Ema pool õitsevad floksid. Ma ei tea, mitukümmend aastat need juba samas kohas on. Mina mäletan neid nii kaua, kui mul mälu üldse ulatab.

floksid.jpg

Ja peopidamiseks on sellised telgid ja kiirguslambid suurepärane leiutis. Ausalt öeldes halba ilma ei märganudki! (Kuigi tegelikult sadas terve õhtu vihma ja väljaspool telki oli päris vilu.)

telk.jpg

Enne sõitu ja sünnipäeva jõudsin aga kodus natuke aiatöid ära teha. Oletatavasti olid juba varem üles võetud küüslaugud varjualuses juba piisavalt tuuldunud ja kuivanud selleks, et need kastiga nüüd tuppa soemüüri äärde viia …

küsla.jpg

… ja sibulad peenrast üles võtta ning asemele panna. Las tuulduvad ka. Ehk annab korra neile päikestki peale.

sibul.jpg

Kuuest eelmise perenaise roosist, mis ma siin juulikuus ümber istutasin, on neli täitsa kindlasti kasvama läinud, üks näitab õitki – ja ma olen selle õiega väga rahul. Väga hea, et ma need roosid suurte okaspuude alt välja tõin, nüüd ehk jaksavad edaspidi õitseda ja kasvada.

roos.jpg

Ja ajalugu ilmutas ennast jälle.

Vändra kandist saadeti raamat, mille jaoks selle koostamise ajal küsiti ka mu vaarisa mälestuste katkendeid. Need on nüüd sinna ridadesse raiutud.

rmt.jpg

Ja huvitaval kombel täpselt selsamal päeval, kui saadeti raamat, sain ka teise vaarisa Ferdinandi puudutava saadetise.

kiri.jpg

Välja on tulnud veel teinegi kiri tema Austria vangipõlvest I maailmasõja ajal. See on sattunud ühe kollektsionääri kätte, kes mulle fotokoopiad saatis ja natuke rohkem infot tahab – aga ma pole jõudnud talle veel vastata. Sest see eeldab teise kõvaketta pealt fotode otsimist ja mul pole lihtsalt aega olnud.

Huvitav, palju neid tema Punase Risti kaudu vaaremale saadetud kirju veel ringlemas on? Mõnda aega tagasi ostis täditütre pere ühe oksjonilt perekonda tagasi – sellest kirjutasin tookord ka selles blogis. Aga tuleb välja, et see kiri polegi üksik. Neid on ringlemas veel. Kelle käes? Kus kohas? Kuidas ja millal need vaarema sahtlitest rändama läksid?

Ja samas vaimus edasi

Sotsiaalsuse laine kestab.

Juba järgmisel päeval pärast eelmise postituse kirjapanekut külastas meid elektrik (ise kutsusime, sest köögis planeeritavate mudatuste sisseviimine eeldab juhtmevedamis- ja ühendamistöid), kui elektrik oli lahkunud, tuli läbi meie loomaarst, kellel on Otiga üks joonistamisdiil, ja pärast loomaarsti tuli juuksur, kes meie kõigi kolme sonksid taas korda lõikas. (Aga rahu – mu krunn on alles, lasin võtta ainult nii 10 cm otstest, hesõnaga pealtnäha pole midagi muutunud.)

Ja järgmisel päeval oli vaja minna remontivatele sõpradele üht tööriista laenuks viima.

remondikülas.jpg

Ning teise perre perenaisele palju õnne sünnipäevaks soovima.

Auli lilled.jpg

Neil on peaaegu õue peal nüüd sihuke aiaskulptuur. Jumal tänatud, et me enam linnas ei ela. Linnas poleks me keegi millegi sellise eest kaitstud.

kraana.jpg

Ning siis oleme mitu raksu Lendava viimasest puusaagimiskohast lehtpuu-saepuru toomas käinud. See saagimine toimus tal sellise maja õue peal. Arvake ära, mille jaoks selline maja on?

puukoda.jpg

See on puidutöökoda. Ja seal tehakse niisuguseid aiapaviljone (muu hulgas).

puukoda aknast.jpg

Ja mina olen vaimustusest kringlis, et üks puutöökoda ka selline võib välja näha!

Aga lehtpuu-saepuru (see juulikuine sats, mis me Lendava käest juba varem saime) kasutan ma niisuguseks otstarbeks:

tomatid.jpg

Praegu toodud saepuru jääb kottidega aiakuuri kevadet ootama. Mis ma septembris siin enam multšin. Saak ju peaaegu käes juba. Järgmise pildi peal on küll peamiselt suvikõrvitsad, aga lillkapsad ja brokolid ja nuikapsad on väga valdavas osas juba sügavkülma paigutatud.

saak.jpg

Istutasin siin nüüd Raplamaa aaluja poolt tassitud taimi. Peamiselt rändasid need uusasukad paraadpeenrasse. Panen pildi ka, aga sel aastal veel on see pilt sellise ebakohase värvigamma ja struktuuriga. Palju igasugust kribu ja suvelilli vahel. Tegelikult rändavad sealt kõik helelillad ja valged värvid minema. Ja sel aastal veel väiksed virvendavad laigud ja täpid peaksid teoorias muutuma järgmiseks aastaks juba sellisteks arvestatavateks laikudeks, mida näha ka on.

PP 30.8.jpg

Potistasin ka viimaselt külaskäigult saadud ubapõõsa tittesid. Ma küll ei tea, kuidas ma neid talvitama peaksin, et ellu jääksid. On ju ikkagi õrnakesed.

ubapõõsa tited.jpg

Ning kuivatan õlelilli ja parkjuuri. Talveks vaasi panna. Nagunii on siis see suveigatsus nii suur, et ehk lohutab natukenegi.

õlelilled.jpg

Ja siis ma arvan, et ma pole ammu juba ühtegi linki pannud oma kolumnidele Lääne Elus. Noh, ma siis ühe nüüd jälle panen. Räägib kuubikute vormimisest meie hariduses.

 

 

 

Külast tul’ ja külla läts …

Nii igatahes on mu viimased ajad möödunud. Üks igavene ringisahmimine käib kogu aeg. Igal pool tahaks enne külas ära käia, kui suvi päris otsa saab.

Tööasja mõttes sai lõppeva nädala kolmapäeval käidud Pivarootsis noorte kirjandussõprade suvelaagris kirjanduslikku matka läbi viimas. Koos Jaanus Vaiksooga. Kes järgneval pildil loeb kiviaia otsas luuletusi.

Jaanus loeb.jpg

Aga matk viis meid edasi veel mitmesse toredasse kohta, kus minagi sain lugeda, ja kus lastel toimus kõrgeima kivitorni ehitamise võistlus.

kivirand.jpg

torn.jpg

Palju looduse enda poolt multšitud pinnast ja okaspuid. Oo, mmm.

rand.jpg

Peatus abajas.

kaks plikat.jpg

Aga mis taim on see? Olen seda ennegi näinud, aga ei tunne millegipärast.

mis taim mere ääres.jpg

Laagrist viis õhtul meie tee edasi Läänemaale Tanskasse, kus sõprade suvilas kohtusime mitme armsa inimesega vanadest aegadest ja veetsime meeleoluka õhtu. Öösel ema juurde. Järgmisel päeval tagasisõidul aga turgatas mulle pähe, et seekord sõidame ju ilma tädi Tötsuta, järelikult on täitsa võimalik minna külla ühele peaaegu meie tavapärase trassi lähistel elavale aalujale, kes mind ammu, ammu, ammu on külla kutsunud, aga alati on meil ju see koer.

Seekord ei olnud.

Ülle.jpg

Kas oli kaelus-vaigulill?

Ülle vaigulill.jpg

Ja kareda päikesesilma sort …?

Ülle kare päikesesilm.jpg

See keldrimäetrepp meeldib mulle lihtsalt kohutavalt.

Ülle keldrimäetrepp.jpg

Ning sellel aalujal on olemas peale aia isegi omaenda muinaslinnus. Ehtne. Koos arheoloogide tehtud auguga.

Ülle linnuse kaevand.jpg

Ülle ringlinnus.jpg

Ja vanade võlupuudega.

Ülle puud linnuses.jpg

Igatahes koju jõudsime päris hilisõhtul alles, pimedas.

Ega järgminegi päev niisama tühja läinud. Juba hulga varem oli kokkulepitud Togrami aiasoppide (ja elutoa … ja kasvuhoone …) külastamine ju. Nii et pärast töötöötöö ärategemist õhtul me sinna põrutasimegi, olles eelnevalt Nõo tagant auto peale laadinud Lendava tekitatud väga väärtusliku künnapuusaepuru (et ma järgmine kevad ei peaks jälle murelikult rinda pistma küsimusega, millega ometi ogoroodinat multšida).

Togram.jpg

Togram1.jpg

Togram suur peenar1.jpg

Togram suur peenar.jpg

Togram KH.jpg

Togram KH sees.jpg

Nii et nüüd me näeme kõik, millistes mastaapides käib tomatite kasvatamine müügiks.

Mina ei saa aru, kuidas Togramid sellega veel oma töötöö ja majapidamise ja laste ja vana maja renoveerimise kõrvalt hakkama saavad. Igatahes nad on täitsa kindlasti kõige tublimad ja töökamad noored inimesed üldse, keda ma oma elus näinud olen.

Nii. Aga see pole veel kõik. Järgmiseks päevaks oli samuti külaskäik kokku lepitud. Sellele lisandus hommikul sõnumiga saadetud sünnipäevakutse samaks õhtuks ühte teise kohta. Oi jommaijoo…

Ma pole harjunud nii sotsiaalne tegelikult olemagi.

Aga me käisime külas oma peaaegu-lemmikkoerte ja nende perenaise juures. Peaaegu-lemmikkoerad sellepärast, et meie oma tädi Tötsu on siiski lemmik number üks. Aga tema järel tulevad kohe härra Nelson, Tita, Hanne ja Korts.

koerad.jpg

Chow-chowd tekitavad kuidagi iseäralikku joovastust ja eufooriat, kui neid kaisutada ja nende pehmes karvas pusserdada. Vahel nad ei lähe isegi eest ära selle peale. Saavad aru, et inimestel on ka vajadused.

Ühesõnaga, nüüd on vist ikka päris selge, et ka meie järgmine koer saab olema chow.

Ning nende imekoerte juurest sõitsimegi õhtul peaaegu otse edasi sinna sünnipäevale. Lille juurde. “Moldaaviasse”. “Moldaavia” tähistab meie kõnepruugis toda meie sõprade kodu. Sellepärast, et see on kuidagi … moldaavialik.

Aga ma ei pildistanud toda üritust. See oli kena rahulik perekeskne üritus, kus sai põhimõtteliselt öö hakuks lõualihased valusaks naerda. Nagu ikka Moldaavias. Nii et mul on väga hea meel, et Lill tegi mõne aasta eest õige otsuse ja Tallinnast Elvasse kolis, kus me mõistagi hoopis sagedamini kohtuda saame kui vanasti … see tähendab vahepealse paari aastakümne jooksul.

Aga kõige selle kõrvalt õnnestus mul kuidagi ogoroodinal lõigata oma kolm maasikapeenart puhtaks vanadest haigustunnustega lehtedest. Ma ainult loodan, et uued lehed jõuavad veel kasvada, enne kui päris talveks ära keerab.

Ja täna ma korjasin ära esimese laari aedube ja samuti nuikapsad, oad on blanšeeritud ja ootavad sügavkülma paigutamist, nuikapsastega tegelen edasi homme. Täna naksisin ka meie noore kuuseheki võrsete tippe tihedama harunemise huvides, köitsin kimpu õlelilli ja parkjuuri ning riputasin neid aiatuppa kuivama, et talvel tuppa suvehõngu tuua … ja rohgisin paar peenart. Ja käisime Tartus ja tõime ära mu tellitud nõudepesumasina, sest käsipesust mulle nüüd tõesti siiralt aitab.

Aga me lähme nüüd sauna. Head ööd!

 

« Older entries