Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Advertisements

Olen tagasi

Pikk lünk on siia blogisse tekkinud, sest teate, Cannes’ist ei olnud sugugi aega raporteerida, mis ja kuidas. Sellega ma õigupoolest teadsin juba ette arvestada, et meie ajakava on niikuinii seekordki peaaegu lõhkemiseni täis tuubitud, ja enam-vähem nii oligi. Jutt käib loomulikult stsenaristikakoolituse ja stsenaariumiarenduse kolmandast ja viimasest sessioonist, mis äsja Cannes’is filmifestivali ajal toimus. Sügisel mäletatavasti oli esimene sessioon Poolas Sterdynis, teine oli veebruaris Berlinalel ja nüüd Cannes’is see viimane.

Ühtlasi oli see mul esimene kord üldse Prantsusmaal ja Vahemere ääres käia. Aga paraku vaatamisväärsuste ja ringisõitmiste osa meie ajakavas ei olnud. Mis siis, sellegipoolest oli tohutu tore. Kuigi väsitav ja kurnav. Jagasime taas ennast loengute, töötubade, isikliku juhendaja konsultatsioonide ja festivalifilmide vahel. Ning loomulikult öine sotsiaalse suhtluse osa mererannas, linna kohvikutes-baarides, hotelli õues ja meie tubade rõdudel.

Hotell oli armas ja väike, kõrge trepiga sissekäik kauni haljastusega ümbritsetud.

hotell.jpg

Üldse avastasin paljudest väikestest suletud siseõuedest paiknevatest kohvikutest-kohtadest imeliselt kauni, läbimõeldud ja hoolitsetud haljastuse.

mina.jpg

Hotell asus kesklinna äärel, meie loengu- ja töötubade koht aga sellest poolteist kilomeetrit allamäge, peaaegu mere ääres. Iga päev sai seda vahet käia edasi-tagasi vähemalt kaks korda, mõni päev ka kolm või neli, nii et hakkas juba jalgades tunda andma. Nende rannaäärne puiestee, Croisette, oli festivalimelu oluline asupaik.

Croisette.jpg

Festivali palee ise külje pealt (hulk saale, filmiturg, seal linastus ka enamik filme):

palee.jpg

Ja ees see kuulus punase vaibaga kaetud peasissekäik ja trepp:

punase vaiba koht.jpg

Punase vaiba ümbrust püüdsin õhtuti vältida, sest seal käis metsik trügimine; uskumatud rahvamassid kogunesid piirete taha passima ja vahtima, et mõnd kuulsust näha ja pildistada … ja jumala eest, see ambitsioon ei olnud küll minu jaoks. Ma sain ühe õhtuse linastuse pileti, aga kinkisin selle südamerahuga ühele oma kaasõpilasele, sest esiteks ei fänna ma nagunii selle režissööri loomingut eriti (ei ütle, kellest räägin), teiseks tahtsin vältida kontsade kandmise kohustust (sest õhtustel linastustel Cannes’is on daamidel pidulik kleit ja kõrged kontsad kohustuslikud, turvateenistus ei lase ilma nendeta ei sisse ega vaibalegi), kolmandaks oli see igaõhtune rahvamass seal minu jaoks liig.

Päevasi linastusi käisin küll vaatamas, sest nende puhul taolisi etiketipiiranguid polnud ja rahvahulk püsis ka hoomatavas suuruses.

Meie koolituse viimase päeva õhtu tseremoonial pidime kõik ükshaaval avalikult üles astuma ja tutvustama end ja oma filmiprojekti kaheminutilise kõnega. See oli tõsiselt õudne, sest tseremoonial viibis sadakond või sinnakanti täiesti võõrast produtsenti, talendiotsijat, projektijahtijat jne. Selle tehtud pildi pealtki vib aru saada, kuidas ma värisen nagu sült ega julge isegi oma kahele juhendaja otsa vaadata. Aga oma kaks minutit rääkisin ma täis ja tegelikult vist tuli välja küll.

esinemine.jpg

Ning pärast tseremooniat vastuvõtu ajal ilmus meie kohale taevasse lendav mees nagu ulmefilmis. See polnud muide ettekavatsetud. Lihtsalt selle lennuriista omanik tõusis ühelt reidilt seisvalt jahilt õhku ja otsustas natuke lõbutseda ja ennast näidata. Vaatasime vaimustusega! Seda lõbusat õhulendu võite näha siit.

Ilmaga sain osaliselt tünga. Esimesed kolm päeva Cannes’is olid tõesti sellised, nagu vahemereliselt maikuult eeldaks, kuum ja kaunis. Siis aga vahetas ilm vist Eesti ja Prantsusmaa vahel kohad ära ja ülejäänud päevadeks tuli seal 14 – 17 kraadi sooja ja seejuures veel kaks lausa vihmast päeva ka. Hakkasin igatsema oma kojujäänud suvekinnaste ja kampsunite järele ning piidlesin tohutu kadedusega kodupaiga ilmateadet, kus ilutsesid kaunid 25 – 28 kraadi sooja.

Aga nii kokkuvõtlikult, mulle see Lõuna-Prantsusmaa, tundub et sobib ja meeldib. Tundsin end seal ootamatult koduselt ja rahulikult. Mulle meeldis see inimeste rahumeelsus ja aeglane kulgemine, ei olnud sellist pinget, kiirustamist ja närvilisust, mis Eesti linnade tänavapildis tooni annab. Liiklus oli festivali ajal loomulikult hullumaja, aga keegi ei tõmmelnud ega tuututanud.

Igatahes ööl vastu eilset jõudsin ma tagasi. Ja hommikul tervitas mind rõõmsalt mu edukalt talvitunud ja õidepuhkenud punaselehine kirsipuu, Prunus cistena.

prunus cistena.jpg

Noorte teatrikonverentsil

Tänase päeva täitis Vanemuise teatri juures korraldatud noortekonverents “Igavene teater”, kus pidin esinema ettekandega ja päeva teisel poolel aitama läbi viia osaluskohviku-töötuba. Ma pean tunnistama, et olin ettevalmistava perioodi ajal selle asja suhtes natuke skeptiline, aga ilmaaegu. Mu eilne töö ettekannet ette valmistades ei olnud üldse mitte ilmaasjata tehtud, ja hästi tore ja turvaline on esineda noortele, kes on kohal täiesti vabatahtlikult, kelle silmad säravad ja kes oskavad ning tahavad õigeid küsimusi esitada ja kaasa arutada ja mõtet laiendada. Väga vägev oli.

Vaimustust tekitas ka korraldajate organiseeritud lavatehnika-sõu konverentsi avaosas. See tundus nii uskumatu, kuidas kõik need stanged pannakse tantsima ja pöördlava mehhanismid suudavad keereldes, tõustes ja langedes mõjuda nagu ballett. Väga, väga äge ja omapärane etendus! Tõeline tantsunumber.

Pärast töötube tuli aga veel noortebändi minikontsert.

igaveneteater1.jpg

Igaveneteater.jpg

maskid.jpg

igaveneteater2.jpg

Nojah, igatahes ma tulin õhtul sealt konverentsilt tagasi tõesti hoopis targemana ja hoopis rohkemate mõtetega, kui olin sinna läinud! Ja üks töö oli jälle tehtud.

Aga nüüd ma pean kindlasti pidurid peale panema, sest sellist intensiivsust mu kere enam pikemalt välja ei kannata. Ma ausalt öeldes tunnen juba nädalajagu aega, et olen läbipõlemise äärel, ja täna hommikul oli enesetunne selline, et ma sain aru – see ongi kohe käes. Kohe. Peaaegu juba ongi. Ja ma pean nüüd kiiresti tagasi tõmbama ning mõnda aega oma energiavarude taastamisega tegelema. Sest kahe nädala pärast tuleb väga intensiivne nädalane koolitus Cannes’sis, mida ma vahepeal puhkamata ei pruugi suuta välja kannatada.

Mul on küll kuidagi kurb igasugustele töö- ja esinemispakkumistele ära öelda, aga ma pean enda kestmise huvides seda nüüd tegema.

Möödunud lastekirjandusaastast

See artikkel ilmus aprillikuu esimestel päevadel Lääne Elu paberlehes. Et veebi see sealtpoolt ei läinud, panen selle teksti oma blogisse, kust see vast kõigile soovijatele leitav on.

  1. aasta tõi meie laste raamaturiiulisse juurde 125 algupärast teost. Seda on õige veidike vähem, kui eelneval, 2016. aastal, ja tundub, et ka kirjandusliku kvaliteedi mõttes ei ole aastad vennad. 2017. aasta lastekirjanduse üldpilt tundub kesisem. Tugevaid debütantegi on oluliselt vähem, ja vanad tunnustatud autorid pole ka esindatud just oma parimal võimalikul tasemel. Kuid siiski on paljusid läinud aasta töid põhjust ka kiita, on üllatusi ja pikkade ootuste täitumist.

Nimelt isiklikult pean parimaks 2017. aastal ilmunud algupäraseks lasteluulekoguks Jaanus Vaiksoo „Kolme sügist“.„Kolm sügist“ on kõige terviklikum, ühtlaseima tehnilise ja sisulise kvaliteediga lasteluuleraamat läinud aastal, sihtgrupiks umbes nii 9 – 13-aastased koolilapsed. Ja mul on kahju, et Kultuurkapitali lastekirjandusžürii selles osas minu arvamust ei jaga, sest teadupärast nende suur ja tähtis auhind läks hoopis Leelo Tungla „Halloole“. Ka see on muidugi tugev ja tore kogu, kuigi minu isikliku arvamuse järgi ei ületa see autori varasemate kogude kvaliteeti. Peaagu samad sõnad pean ütlema Ilmar Trulli kohta, kelle „Mannekeeni talu“ ei pääse tema 2016. aasta kogule „Jänese valitud palitud“ ka kuigi lähedale. Aga ikkagi nende autorite puhul on tegemist Eesti parima lasteluulega, selles võib kindel olla. Samuti rõõmustas Viiu Härmi „Pallimängu“ ja Milvi Panga „Mesikäpa esikäppade“ ja Wimbergi „Koduste lugude“ ilmumine. Lisaks neile tõi eelmine aasta rea vahvaid valikkogusid tuntud autorite varasemast lasteluulesalvest: Heljo Männi „Meie lapse jõulusalmid“, Milvi Panga „Jõulust jaani“, ja Joel Sanga „Tulge eile meile“. Eriline põhjus rõõmustamiseks on aga ka omal ajal peaaegu kultuslike „Lugemik-lugemiki“ ning „Pinni ja panni“ fännidel – sest need sõnamängulised ja viguriküllased lasteluule tüvitekstid on kah üle aastate taas ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogumikus „Tihane tõstab tiibu“.

Kuidagi toredasti on juhtunud, et kuueteistkümnest eelmisel aastal ilmunud originaalsest lasteluulekogust täpselt pooled sobivad lugemiseks noorematele ja algklassiealistele lastele, pooled aga põhikooliealistele, kelle puhul muidu on lasteluulega üks igavene ikaldus.

Täpselt samamoodi pean rõõmsa üllatusega nentima, et kui üle-eelmisel aastal oli kogu ilmunud lastekirjanduse maht väga tugevalt väikelaste ja koolieelikute poolde kaldu, siis 2017. aastal on see pilt ootamatult tasakaalustunud. Nimelt ilmus proosateosedki peaaegu täpselt võrdselt nii koolieelsetele kui kooliealistele lastele (kummalegi umbes 40 algupärandit), pluss veel üksteist noortejutustust või -romaani. (Võrdluseks: 2016. aastal ilmus koolieelsele sihtgrupile tubli kolmandiku võrra rohkem proosakirjandust kui kooliealistele!) Samuti on huvitav täheldada, et eelnevate aastatega võrreldes on fantaasiaelemendid noorema vanuserühma lastekirjanduses tuntavalt vähenenud. Ning nii nagu varem möllas põhiliselt kesk- ja vanema astme kirjandus realistlikus olustikus, nii on igapäevaelu ja isiklikult tunnetetav maailm nüüd pigem väikelasteraamatute pärusmaa. Silmapaistvamatena tahaksin neist nimetada Anti Saare lõbusat lugu „Pärt ei oska saltot“ ja Tiia Selli „Pelle parimat päeva“, samuti Kätlin Vainola „Poissi, kes joonistas kaarte“. Kuid et ka fantaasiaelement pole väikeste kirjandusest õnneks päris ära kadunud, annab tunnistust Anti Saare teine läinudaastane saavutus, mõtlik ja leinateemaga tegelev „Külaskäik“, või Mari Saadi kosmoloogiline ja muinasjutuline „Maa ja Taevas,“ samuti Helen Eikla üsna tubli debüüt, südamlik ja armas „Sennahoi ja Nurrnopsu“ ning humoorikalt olustikku pea peale keeravad „Eitahalood“ Venno Loosaare sulest.

Mõneti ootamatult oli 2017. aastal fantaasia vallutanud hoopis koolilastelele mõeldud kirjanduse. Umbes algklassiõpilastele võiks meeldida tore ülevaade igasugustest metsas elavatest fantastilistest tegelastest ja nende tegevusest, Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja“. Samuti algklassidele saab soovitada Kätlin Vainola hoogsat ja põnevat lugu kaisulooma kaotsiminekust ja taasleidmisest – „Nähh Pariisis“. Piret Raud on umbes keskastmele aga välja käinud vaimuka ja absurdimagulise perekonnaloo „Kõik minu sugulased“. Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ samale sihtgrupile räägib folkloorsete tegelaste ja sündmuste kaudu aga loo erinevuste aktsepteerimisest, inimese ja looduse suhetest ja kõige selle kandumisest üle põlvkondade. Kuuldavasti olevat just see hetkel lasteraamatukogudes ka laste poolt üks enim küsitud raamatuid. Ning fantastilisi detaile ja meeldejäävat iva leiab ka Wimbergi jutukogust „Salasõna“.

Realistlikus maailmas püsida armastavatele koolilaste nooremale otsale on peaaegu hädavajalik pihku pista Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“, mis on arvatavasti läinud aasta lastekirjanduse üks tugevamaid töid. Autor on eelnevalt tuntud dokumentalistikal põhineva autorina, kuid nüüdne sooritus on läbini ilukirjanduslik, kannab ilusaid ideid ja on kirja pandud väga hea oskusega. Heli-Illipe-Sootaki „Saada õps kuu peale!“ on vahva aga oma huumori ja ehtlapseliku vaatenurga poolest. Seda, kui huvitavalt annab kirjutada esimese klassi õpilaste argielust, näitab meile Indrek Koff oma „Kooliraamatus“.

Meie lastekirjanduses umbes seitsme aasta eest vallandunud loomalugude buum näitab nüüd juba tasapisi vaibumise märke. Neid ilmub veel küll, aga vähem kui varem ja kvaliteeti leiab suuremas osas neist vähe. Erandiks peab lugema Petrone Prindi loomalugude sarja, kus lati alt läbi joosta ei lasta: sel aastal sarjas ilmunud Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“ ja Kaja Sepa „Kassiiseloom“ räägivad põhikooliealistele lugusid autorite endi elus rolli mänginud loomadest.

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“ tekitab aga nii ja naapidi mõtteid. Tegemist on fantastilise looga, mille ivagi on suur ja õige, aga selles raamatus peituv rusutus ja kurbus ei pruugi olla noorematele lastele mõistetav, ning kas põhikooliealised ostaksid ära „rääkivate loomade“ loo, on natuke kaheldav.

Mis puutub vanemale koolieale mõeldud kirjandusse, siis läinud aasta pakub seal õige huvitavat ja ebaharilikult mitmekesist pilti. Juba 2016. aastal andis paar teost aimu, et maailmakirjanduses edulainel oleva fantaasiakirjanduse mõjud ei jäta ka meie kirjandust puudutamata, ning läinud aasta ongi toonud meie noortele tugevad fantaasiaromaanid. Koidu V.G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ on ootamatult heatasemeline debüüt, mis originaalse mõtte, kirjandusliku ja ideelise kvaliteedi osas ei jää raasugi alla suures ingliskeelses maailmas loodud fantaasiatele. Raamatus on loodud originaalne düstoopia, mille reeglite ja suletuse raames esitatakse küsimusi inimeseks olemisest ja selleks jäämise kohta. Reeli Reinausi „San Agustini vereohvrid“ lõpetab tema mereröövlite ja nõidkaptenite triloogia (esimesed osad „Nõidkapteni needus“, 2010, ja „Poisid Mustalt Hobuselt“, 2012), mis müstiliste mereröövlilugude fännidele kindlasti on köitev ja huvitav lugemine, aga kahjuks „Kariibi mere piraatide“ järgses maailmas enam mitte nii väga originaalne. Selles viimases osas on autori suurem õnnestumine läinud aastal realistlik noorteromaan „Mõõkade äss“, milles on loodud tõesti väga ootamatu ja uudne intriig ning lugejat läbi terve paksu raamatu pingsalt põnevil hoidev sündmustik ilma igasuguse maagiatagi.

Eelmise aasta noortekirjandusest võiks omapärasena veel välja tuua Eliis Grigori dokumentalistliku alusega „Teibitud suu“, mis pakub mõtlemapanevat sissevaadet anoreksia käes vaevleva noore inimese ellu. Pikalt hoitud perekonnasaladustega tegeleb Reet Made romaanis „Peidust välja“, mis on hea lugu väga usutavate ja toredate karakteritega, aga mille lugemiseks peab ehk keskmisest enam kannatust varuma, sest sellest kõigest on kirjutatud pikalt ja sõnaohtralt. Mulle isiklikult meeldis ka Brigitta Davidjantsi nostalgiline „(Mitte just) armastuslugu“, mis viib lugeja 1990. aastate Tallinna tolleaegsete tüpaažide ja maamärkide vahele, aga ma kahjuks ei oska arvata, kuivõrd kõneleb see raamat tänapäeva noore lugejaga.

Klassikalist sotsiaalsete probleemidega küllastatud noortelugu pakub meile Marilin Karu romaaniga „Teine elu“ ja Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus“, ning noortele, keda huvitavad romantilised suhteteemad ja kes ei pelga ka üsna intiimseid kirjeldusi, võib sobida Agnes Kolga „Varjajad“.

Igatahes jagub eelmise aasta lasteraamatusaagist loodetavasti igaühele midagi, ning kui siin minu poolt esiletõstetute hulgast sobivat ei leia, tasub meeles pidada, et peale siinnimetatutele peitub raamatukogu riiulites veel peaaegu sadakond uudisteost. Head lugemist!

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

Jeti on tagasi ja kohe Tallinna

Nii, meie hall Jeti on remondist tagasi ja jälle täie tervise juures. Arvel loetletud tööde nimekiri, mis temaga kõik tehti ja mis vahetati, on küll ootamatult pikk. Jääb mulje, et enne remonti sõitsime mitu nädalat ikka jumala puruks autoga ringi! (Aga ta ju ikkagi sõitis, ja õige hästi veel!)

Igatahes väga hea, et Jeti jälle kodus on, sest neljapäevast Tallinna-sõitu nüüd küll ei oleks tahtnud punase Käulaga teha, piisab meile nüüd mõneks ajaks Rakvere elamustest küll.

Tallinnas oli mul esinemine Nõmme gümnaasiumi kolmandate klasside öölaagris. Kujutate ette, mõnes koolis ei taha lapsed isegi ööseks ära minna. Ning kell seitse õhtul siis tuleb kirjanik ja loeb ja jutustab.

NõmmeG.jpg

 

NõmmeG1.jpg

Käisime ka Elina ja Joonas Sildrel külas, polnud neid tõesti ammu näinud ja nüüd oli põhjust minna ka – tuli välja, et mõniteist “Maailma naba” oli veel meie kätte jäänud ja Joonas vajas neid oma promomaterjalide hulka või reklaamkingitusteks või midagi niisugust. Nõnda viisimegi need ära ja peoga peale veel meie endi vahepeal ilmunud raamatuid ka. Ja Oti joonistatud aabitsa nende noorima lapse jaoks.

Ega too päev muud ei jõudnudki midagi, alles vastu südaööd jõudsime koju. Vahepeal oli kuller käinud ja ära toonud mu esimese blogiraamatu, mille ma lõpuks raatsisin oma blogi järgi teha lasta. Seni pole viitsinud või raatsinud või ma ei tea, mille taga asi oli, samal ajal kui suur osa kaasaalujaid reeglipäraselt lasevad oma blogi ka raamatukaante vahele köita. Ma tahtsin ju ka. Seda blogi on ikkagi ju terve dekaadi vältel peetud ja kogu mu tööelu ja ühiskondliku elu ja pereelu kümne aasta kroonika on selles. Ning kui internet või ka ainult WordPressi keskkond peaks ühel päeval ennast ära lõpetama, siis ei jää ju mu elukümnendist märkigi maha.

Nii et mina ka lõpuks lasin Blog2Prindil oma 2008. ja 2009. blogiaasta raamatusse raiuda. Olgu pealegi see üks ja ainus eksemplar, vähemalt ta on.

 

blogiraamat.jpg

Ning kui neil järgmine kord kampaaniahinnad on, siis tellin 2010. aasta raamatu, ja siis kunagi 2011. aasta oma ja nii edasi. Siis ei maksa ennast ühe korraga vigaseks. Sest tuleb välja, et mu ühe aasta blogipostitused võtavad selles A4-formaadis raamatus tervelt umbes 250 lehekülge.

Täna muidugi olin surmväsinud, nagu pärast laste ees käimisi ikka. Aga hommikul pidin tegema Cannes’i jaoks oma stsenaristika-töötoa materjale (uued sünopsised ja loglainid jne), ning pärast seda Lullamilla … ja siis ma magasin paar tunnikest, et õhtu õues mängides veeta. Sain ühe kasvuhoone eelmise suve saepurumultši välja veetud ja küüslaukudele laotatud ning välja kaevatud kasvuhoonesse multši alla tunginud vilderjaldermanni, st orasheina ja naati. Ning kobestatud kõik läbi. Kui jumal annab ja jõudu jagub, tahaks homme vaarikapõõsaste rea ära puhastada, vanad varred välja lõigata ja alt fokiniga vilderjaldermanni vähemaks rookida, et siis teise kasvuhoone kallale asuda. Ka see vajab puhastamist ja ka selle vana saepurumultš kuhugi mujale sokutamist. Vaarikad oleksid tänulikud.

 

 

 

Eile esinesime Otiga Rakveres

Eile oli ajalooline hetk: esinesime laste ees Otiga koos. Ott teeb seda üli-, no tõesti üli-üliharva, sest ta usub, et tunneb end esinedes väga halvasti ega saa sõna suust. Aga ka tema esinemisi tahetakse tegelikult üsna sageli, õigemini meie koosesinemisi, kus mina räägiks sõnast ja Ott räägiks pildist.

Seekord juhtuski täitsa ainulaadne lugu, et Ott nõustus minuga koos laste ette tulema ja näitama, kuidas ta oma graafikalauaga lasteraamatutesse pilte joonistab.

Meid kuulasid ja vaatasid Lääne-Virumaa koolide õpilased, kes olid osalenud Nukitsa hääletusel ja teinud oma lemmikraamatutest videoblogisid ehk vlogisid. Seega kirjandushuvilised lapsed. Spetsiaalne ja huvitatud publik. Ja väga tore oli neile rääkida ja pilte näidata.

Ottrakveres1.jpg

 

jooned.jpg

Minu kirjutatud raamatud ja Oti joonistatud raamatud ja Nukitsal koha saanud raamatud (kahjuks seekord mitte meie omad!).

stend.jpg

 

otiga.jpg

 

minuga.jpg

Nii et see esinemine oli ülitore, ja Rakvere raamatukogu rahvas ja lapsed on ka ülitoredad! Mis aga üldse tore ei olnud, oli see, et pidime sinna sõitma mitte oma turvalise ja stabiilse Jetiga, vaid hoopis vana punase Käulaga, kes nagunii kargab nagu kits, on peale selle talvega kuuris seistes uskumatult rooste läinud ja hakkas juba enne kohalejõudmist ühel möödasõidul äkitsi nii jubedat häält tegema, nagu tahaks kohapeal tükkideks laguneda. Aga raamatukogutöötajate uskumatult lahkel abil õnnestus lasta see masin sealsamas Rakveres enne tagasisõitu töökojas üles tõsta ja üle vaadata – et kas julgeb hakata sellega Tartu suunas tagasi sõitma, või oleks mõistlikum see sealsamas Rakveres hüljata ja bussiga koju tulla. Õnneks avaldas remondimees arvamust, et peaksime sellega ikka koju saama, ja nagu elu näitas – saimegi, kuigi selle käigus kulus päris palju närvirakke.

Aga miks jälle see Käula, see vana pann ja õudne kits, kelle halbade kommete pärast ja enda turvalisuse huvides me lihtsalt olime sunnitud üle-eelmise aasta novembris Jeti hankima? Sellepärast, sõbrad, et ma olen teile kirjutama jätnud piinliku ja jubeda loo sellest, kuidas meil õnnestus linnaliikluses Jetiga pisike avarii teha. Sellest on nüüd oma kuu aega möödas. Nagu isegi aru saate, inimesed kõik terved, ja isegi jeti sõitis pärast seda pauku mitu nädalat oma mõlkide ja loksuvate tuledega ringi. Sest remondiga läks asi venima. Aga nüüd viimase nädala veetis Jeti töökojas, kus talle pandi uus stange ja tuled ja särgid-värgid. Pidime ta kätte saame esmaspäeval, aga võta näpust.

Nii et vahepeal sai omajagu nalja Käulat kuurist välja meelitada püüdes. Ta sunnik ei tahtnud tulla, sest kõigepealt oli aku surnud ja teiseks käsipidur kinni roostetanud. Aga õnneks tol päeval meile viimast koormat puid toonud külamehed asusid kuuri juures Otile appi ja käepäraste leidlike meetoditega saadi Käula lõpuks välja ja isegi sõitma, mis ausalt öeldes oli üle ootuste.

Et te siis teate nüüd ka. Ma ei tea, miks mul siis läks meelest ära sellest kirjutada, kui see palagan parasjagu toimus. Nii tüüpiline.

Nagu tänagi – istutasin terrassipottidesse sarvkannikesi ja võõrasemasid ja unustasin pildistada.

Ja avastasin, et mu Haapsalust kaasa kolitud nooruke Mandžuuria forsüütia õitseb esimest korda – hurraa, lõpuks, oh, kui tore, ja see koht ei olegi talle liiga külm! –, aga unustasin pildistada.

Vaatame neid pilte homme.

 

 

Lilli ja lugusid ka

Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.

Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.

LP.jpg

reticulatad.jpg

herbertid.jpg

Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …

adoonised.jpg

… ja Eve käest saadud lumekupud, mis osalt õitsesid ära vist küll juba lume all.

lumekupud.jpg

Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.

Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.

Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.

Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.

Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele –  aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:

moldaavias.jpg

 

lumesöömine.jpg

Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀

Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …

Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.

Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.

Nõnda hoogsalt meie pool siis. Noh, vähemalt energiad voolavad kohinaga!

 

Esitlesime Viljandis pilliportaali

Eile oli selline päev, mis terve nädalalõpu plaanid ümber mängis ja töögraafiku ka segi paiskas. Nimelt hommik tõi järjekordse surmasõnumi, ja minu ja Oti ilmumatajätmine ärasaatmisele ei tule meie enda mõtte järgi lihtsalt kõne allagi (sest see mees on meie elus tähtsat rolli mänginud üle kahekümne aasta).

Nii sõidamegi nädalavahetusel Haapsalusse olulise inimesega hüvasti jätma, mitte ei lähe Kirjanike Liidu üldkogule ja Moldaaviasse lume ärasöömise peole. Mul on mõlemast ärajätmisest nii kahju, aga veel rohkem kahju on, et ma seda inimest enam iialgi ei näe, kes nii ehmatavalt ja ootamatult meie seast lahkus.

Kohe samal hommikul pärast esimest ehmatust helistasin peatoimetajale, kes, nagu välja tuli, oli parasjagu juba ka mulle helistamas, et millal ärasaatmised-asjad … ja siis oli hoobilt ka päevaplaan muutunud, kahe lasteraamatuarvustuse asemel, mis algse plaani järgi pidin kirjutama Tartu Keskraamatukogule, oli vaja hoopis kirjutada lehe trükkimineku ajaks pikem hüvastijätutekst Andresele.

Aga ma ei saanud ju sellega ka kohe pihta hakata, sest olime just sõitmas Viljandisse, kus pidi esitletama minu kirjutatud tekstidega koostatud Pilliportaali, uhke avalik üritus, kellad ja viled ja ERR. (Ma olen nende tekstide kirjutamist maininud  selles postituses. )

Tegelikult jätkus seda tööd veel kuude kaupa, kokku kirjutasin neile umbes kahekümne viie (?) või rohkema pilli kohta pikad artiklid, tehes materjali leidmiseks taustatööd korraga umbes viie ingliskeelse allikaga korraga. See oli tegelikult tohutu hulk tööd. Ja mul on väga hea meel, et sellest lõpuks on ka reaalset kasu tõusnud – kõigile lastele ja noortele, kes orkestri- ja pärimuspillide kohta infot vajavad.

pilliportaal.jpg

Pildil kätlen Marko Mäega, kes samuti töötas selle portaali tekstidega.

pilliportaal1.jpg

Koju tagasi jõudnud, asusin kirjatöö manu …  eks ikka selle juurde, mida postituse alguses juba nimetasin … ja siis jälle puid kuuri loopima.

Tänase seisuga on vähemalt pliidipuud sees. Hunnikus. Mitte riidas – nii et see ka veel. Aga teise ukse juures ootavad nüüd veel pikad ahjupuud.

Nood kaks lasteraamatuarvustust tulevad aga tänase arvele, homseks jääb viimane – ja siis nad võivad minu poolest Tartu Lapsepõlve auhinna nominendid välja kuulutada.

Ning mida veel – avastasin, et pole tükk aega oma arvamuslugusid Lääne Elus siia linkinud, aga võib-olla tahaksid needki, kes igapäevased Lääne Elu lugejad pole, neile pilgu peale heita. Kõiki pole paraku veebi pandud, aga osa ikka. Näiteks veebruarikuine arutlus pensionide tulumaksustamisest ja sellega seonduvast ning üks märtsikuine lugu depressiooniinfo kampaaniast.

 

 

 

 

Ühendatud pühade- ja tööreis

Niisuguseid lihavõttepühi pole mul küll enne olnud, et muudkui sõida aga kodunt minema, kui ometi vaiksel laupäeval said munad värvitud ja puha. (Tütar värvis huvitavate taimsete asjadega, nagu punapeet (mis koos äädikaga andis hoopis sinise), punane kapsas, kurkum … ja veel midagi … Sest minul ei olnud muidugi üldse aega, sest tegin tööd ja loopisin puid.)

munad.jpg

Kauni ülestõusmispüha hommikul aga panime Otiga Saaremaa poole ajama, kus meid ootas ees kõigepealt üks pisuke külaskäik ja siis mul oli esmaspäevaks kolm esinemist kokku lepitud. Üks neist Kuressaares, keskraamatukogus.

29400502_1725567490864109_546600013652819968_n(1).jpg

Merel on jääminek.

laevas.jpg

Ranna lähedalt on veel päris jääs, aga eemal lahti, ja siis vahepeal need põnevad ulpivad jäätükid!

jääpiir.jpg

 

tõll.jpg

 

jääminek.jpg

Ilm ei olnud veel hukka läinud, aga sellegipoolest ei meelitanud miski Kuressaare peale õhtusele jalutuskäigule, see null kraadi ja rasked pilved ja kõva tuul. Hotell polnud ka kesklinnast päris kiviga visata, kuigi kena ilmaga oleks jalutuskäigu ette võtnud tõesti. Ja linnusevaade oli. Nautisime seda pigem hotelli restoranist.

resto.jpg

Ja elu näitas, et see oli väga õige otsus, sest õhtusöök, mille me tellisime, ja seejärel puhtalt elamusest ning uudishimust (et mida see kokk ometi VEEL oskab) tellitud magustoit, ületas kõrge kaarega minu igasugused lootused ja ootused. Sest see oli nii uskumatult hea. Mis hea, see oli nii pööraselt maitsev, nii leidlik, nii põnev. See oli toidusümfoonia. Toidu concerto grosso. See oli looming, see oli kunst. See oli nagu … ütleme nii, et on vahe kriipsujukude joonistamise ja kunstniku maalide vahel, eks ole. Ja samamoodi on vahe minusuguse perenaise lihtsalt hea toiduvalmistamise ja SELLE söögi vahel, mida GOSPA restorani kokk teeb. See mees on kunstnik, uskuge mind. Ja väga, väga andekas. Geniaalne. Ning kindlasti ka suurepäraste oskustega, aga AINULT oskustega niisugust kunsti juba ei tee.

Jumal, milline see õhtusöök ikka oli. Ja see oli elamuse mõttes täpselt nii, nagu oleks väga hea kontserdi ära kuulanud. Või väga hea filmi ära vaadanud. Selline joovastus ja katarsis. Ma juba ainult selle koka pärast tahaksin millalgi varsti uuesti Saaremaale minna.

Ma poleks kunagi arvanud, et ma tahan toidust niimoodi rääkida, aga näe, räägin. Ja selle toidukunstniku nime tahan ka meelde jätta: Alar Aksalu. Praegu seda blogi kirjutades huvi pärast googeldasin ka korraks, ja nett annab päris põnevaid linke: näiteks selle intervjuu.

Aga järgmine hommik tervitas juba kõrgete lumehangedega. Sõit Kuressaarest Salmesse oli seetõttu õige huvitav. Pidin seal alustama juba kell 9 umbes seitsmekümne erinevas vanuses särasilmaga. Oleksin väga näha tahtnud ka sealt väljakaevatud muistsete viikingite laevamatuste tähistatud ja markeeritud asukohta, ja pealegi asub see koht peaaegu sealsamas koolimaja õues, aga muidugi oli kõik nüüd lume all.

Seevastu on nii lahe, kuidas selline rahvusvaheliselt tähtis arheoloogiline leid on  mõjunud ka kohalikule identiteedile. Mulle räägiti, et palju turiste käib sellepärast nüüd seal, ja ka koolimaja remontimisel on seda temaatikat rakendatud nii toredasti. Fuajees jätab kustumatu mulje suur seinamaal ja epoksiidpõrand, mis kujutab merepõhja. Ning vesi nagu voolaks trepiastmetest alla.

salme seinamaal.jpg

 

salme.jpg

 

salme vesi.jpg

Kuressaares suures raamatukogus esinesin kell 11 juba teismelistele, keda istus saalis ehk nii poolteistsada. Seal sebis ka mitu fotograafi, nii et lootsin täna netist mõne pildi leida, aga polnudki midagi. Noh, mis siis ikka.

Aga kell 13 tuli veel Lümanda kool. Vanas tsaariaegses koolimajas – need on minu lemmikud!!!

lümanda.jpg

Teise pildi pealt on fassaadi kaunistavad vitraažid veel paremini näha:

lümanda1.jpg

Ning praegu alles taipasin, et seest ma maja ei pildistanudki, kuigi oli ka väga ilusasti renoveeritud. Laiadest laudadest põrandatega, kõrgete, kahe ja poole meetriste kahepoolsete ustega ja neljameetriste lagedega … oo, mm. Ning selles koolis on praegu õnn õppida umbes seitsmekümnel lapsel. Mind kuulaski terve koolipere, esimesest üheksanda klassini, ja kuidagi õnnestus seekord tõesti nii, et igav ei tundunud olevat ei kõige väiksematel ega kõige suurematel.

Pealegi tuli mind kohtumisele tervitama üks soe ja südamlik daam, pensionile jäänud kooliõpetaja, kes olla mind väikese titena hoidnud. Siis, kui ta Palivere koolis oma suunamisaega töötas ja minu tädi ning emaga sõbranna oli. Ma muidugi teda ei mäletanud, aga ma arvan, et ta kindlasti meeldis mulle juba siis, kui ma väike olin ja kui mul juuksed vannis käies igasse suunda turritasid ja ma r-tähe peal oma titenuttusid nutsin.

Nii et ma olen r-tähte osanud juba umbes sünnist saadik, nagu välja tuleb 😀

Pärast lumetormi olid Saarmaa teed aga suhteliselt väga jubedad, nii et tagasisõit Kuressaarde võttis planeeritust hoopis kauem aega ja edasi Kuivastusse mandrile toova praami peale, millele meil piletid olid ette ostetud, jõudsime sõna otseses mõttes nibin-nabin. Üks minut kauem – ja oleksime juba maha jäänud.

Mandril aga oli lund-lumekest juba hoopis kasinamalt ja teed juba lihtsalt märjad, mitte enam lumised, nii et ei saanud küll kurta. Õhtul kaheksa ajal jõudsime koju ja … Minuga pole vist kunagi varem juhtunud, et ma juba pool üheksa õhtul kukun voodisse ja jäängi päriselt magama, nii et esimene kord ärkasin alles kella viie paiku, siis magasin edasi … ja ausalt öeldes on terve see ülejäänud tänane päev olnud üks põhjalikult väsinud tunde päev. ma pole isegi tööle suutnud veel hakata, kuigi peaks.

Ja natuke võiks ikkagi puid ka täna ju loopida …

 

 

 

« Older entries