“Kadri” suvelavastus Tartus

Eile oli minu jaoks küll selle suve kulminatsioon ja tipp-päev, sest toimus kaks kauaoodatud ja suurepärast sündmust: aalujate kümnenda aastapäeva kokkutulek Tartumaal Taga talus ja õhtul Tartu vana hullumaja pargis “Kadri” vabaõhulavastuse esietendus. Ma olen mõlemast sündmusest tänagi veel nii õhku tõstetud ja elevuses, et millelegi muule ei suudagi keskenduda! Aga muidugi on mõlemad sündmused liiga suured ja olulised selleks, et neist koos kirjutada – sellepärast jätan kokkutulekumuljed homseks või ülehomseks ja räägin praegu ainult “Kadrist”, mille tulemus mind lihtsalt positiivses mõtes vapustas.

Sissejuhatuseks sobiks vist, kui kopeerin natuke seda teksti, mille ma teatrikava jaoks kirjutasin.

Silvia Rannamaa kirjutatud noortejutustustega „Kadri“ ning Kasuema“ on üles kasvanud mitu põlvkonda eesti teismelisi. Oma pool sajandit püsis „Kadri“ ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades, mõjutades sellega peale lihtsalt lugemishuviliste ka neid noori, kes muidu raamatusõbrad ehk polnudki. Kindlasti on tegemist Eesti ühe mõjukaima lastekirjandusteosega viimase saja aasta jooksul. Kuid seda enam oli imestamisväärne, et Eesti kutselistes teatrites polnud „Kadri“ siiani lavastamist leidnud. Küll on lavastatud selle järge, „Kasuema“, kus Kadri tegutseb juba keskkooliealisena – aga mitte „Kadrit“ ennast!

Nüüd selle lavastuse jaoks „Kadriga“ töötades mõistsin küll, miks seda tehtud pole. Päevikuvormis jutustusena vägagi lihtsalt loetav, loomulik ja sujuv, ei kohane see materjal sugugi sama orgaaniliselt teatrilavastuse piiride ega võimalustega. See tähendas mulle mitme kuu jagu tõsist peamurdmist ja kõikvõimalike „Kadrit“ või Silvia Rannamaad puudutavate alusmaterjalide läbitöötamist. Kõhklusi ja ebakindlust, millisel määral tohin tänaseks juba manalateel sammuva autori poolt mahatõmmatud piire ületada, millisel määral tema loodud sündmusi ümber kavandada, tema valikuid ümber valida, tema otsuseid ümber otsustada. Kuidas selle kõige kaudu luua „Kadri“ versioon, mis laval, veelgi enam – suvelaval, mõjuks sama haaravalt, puudutavalt, kaasakiskuvalt kui raamatus. Ning kuidas seda teha kõige väiksema kaasuva kahjuga ning kõige suurema austusega Silvia Rannamaa ja tema loodu vastu.

Niisiis, ma lammutasin ja lõin. Võtsin selle piltmõistatuse tükkideks lahti, et see siis uuesti kokku panna, nii nagu lavastuse jaoks hea oleks. / – – – / 

Meie ühine soov lavastajaga oligi näidata Kadrit tema ajas ja ruumis, stalinismijärgses Nõukogude Eestis – kuid samavõrra või isegi rohkem näidata teda ka ajastuüleses universaalses teismelisemõõtmes, sest just see viimane pani „Kadri“ püsima noorte lugemislaual aastakümneid.

Aidi Vallik,

lastekirjanik ja stsenarist, selle lavastuse dramaturg”

“Kadri” lavastas Andres Dvinjaninov ja muusika kirjutas mu sõnadele Toomas Lunge. Etenduses mängivad-laulavad Ella Cecilia Claesson (Kadri), Robin Haga, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Karl Kristjan Puusepp, Kärt Tõnissaar, Laure Kiivit, Maaria Õun, Maarja-Liis Nurja, Mairo Libba, Marie Kiivit, Sandra Reigo ja Stella Seim ning täiskasvanute rollides Leila Säälik, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre ja Riho Kütsar.
Info ja piletid http://bit.ly/KadriSuveteatris

Töötasin selle tükiga talvest kevadeni, suur kevad oli juba käes, kui viimasena kirjutasin veel laulutekste, kogu see töö oli paras pähkel ja ma kõikusin selle käigus pidevalt täieliku nõutuse ja täieliku sissemineku vahel. Tulemuse osas olin vaheldumisi üdini skeptiline ja sinisilmselt optimistlik. Emotsionaalselt oli see pidev edasi-tagasi kõikumine ja ka materjal ise loomulikult üsna raske. Aga seda suurem on mu rõõm nüüd, kui lavastaja, helilooja, osatäitjad ja teised selles meeskonnas on teinud oma töö, ja teinud selle kõik niimoodi, et mul jääb ainult tõdeda: pagan, nüüd tegime vist ajalugu.

Kohal olime Otiga aegsasti enne algust. Jah – paremat mängukohta ei oleks “Kadri” jaoks Tartust küll leidnud.

KADRIenne.jpg

Mul on nii hea meel, et need juhtmõtted, mis “Kadri” raamatust pärinevatena piiratud ajaga teatritüki jaoks tuli nii dialoogides kui laulutekstides väga selgelt fokusseerida ja sõnastada, tulidki nii puudutavalt, nii loomulikult, nii selgelt välja. Ja kuidas Marika Barabanštšikova seda Elsana laulab! Marika B. mängis tädi Elsa selliseks, nagu ma poleks taibanud lootagi.

/ – – –/

Erinevat moodi sünnib inimene ilma,

mõni sünnib olemagi justkui kõigest ilma.

Mõni aga edeneb, kui oleks süles kantud,

nagu hõbelusikas tal oleks eluks kaasa pandud.

Nagunii

tuleb tuul

ja muudab viisid inimese suul.

Nagunii

tuleb tuul

ja kaardid laual segi lööb

ja mõnel südame seest sööb,

kuid see on juba enda töö,

et läbi selle hingeöö

ta suudaks leida laulu mingi muu.

Nagunii

tuleb tuul

ja muudab viisid inimese suul.

 

Erinevat moodi sünnib inimene ilma,

mõni haarab elul sarvist, tal on kätt ja silma

vormida see, nagu tahab, nagu kunstnik maalib,

kitsikusest teha suudab südamele saali.

/– – – /

kadri2.jpg

(Püüdsin fotosid võtta Tartu Postimehest, sest publikust pildistada ma etenduse ajal ei tahtnud. Tartu Postimehes on muidugi ka nende tehtud täisgalerii: siin.)

Selles tükis näeb väga palju väga head lavastajatööd ja väga häid osatäitmisi. Laulud võtavad hinge kinni ja südame värisema. Ella Cecilia Kadrina on kõige õigem ja parem Kadri, keda oli üldse võimalik leida.

Kadrikius.jpg

See on minu lemmikpilt temast! Siin on juba asjad paremuse poole pöördunud.

Kadri Ella Cecilia.jpg

Ja täpselt samad sõnad ütlen Urmast mänginud Robin Haga kohta. Tema ja Kadri duett on nii ilus, et isegi mul võtab pisara silma, kui nad seda laulavad. Kuigi mul peaks ju enda kirjutatud teksti suhtes mingi immuunsus ometi olema.

/– – – /

Kui sirutan tiivad ja tõusen ja lendan,

kas olen siis leidnud või kaotanud enda?

Kui ma lähen, mis juhtub, kas tagasi kunagi saan?

Kui inetu pardipoeg luigeks peab saama,

siis karta ei tohi ka pilvede laama,

siis tiivad peab tõstma ja rebima lahti end maast.

/– – – /

Leila Säälik oli vanaema mänginud palju huvitavamaks, kui see raamatus või minu kirjutatud tekstis oli – mitmekihilisemaks. See on alati väga hea. Mul oli ainult sellest kahju, et vanaema laulu viimane salm lõpuks välja oli jäetud. Eks sellel olid muidugi omad põhjused ja tükk ei kannatanud küll sugugi.

/– – – /

Mis minul hellitada, mis minul paitada.

Elu ei hellita. Elu ei paita ka.

Elu viib naeru kerglasest suust,

vaevab su liha ja sööb sinu luud.

Elu teeb südame kõvaks ja tuimaks,

elu sööb unistused ja uimad.

 

Elus hukka saab vilets ja väeti,

raisku läheb, keda kaitsti ja säeti,

nõrk jääb teistele tallata

enda voli ja vallata.

/– – – /

Riho Kütsar mängis ja laulis välja kõik selle, kuidas ajastu kurjus nii paljud saatused pea peale keeras, elud hukutas, inimesed sunnivalikute ette pani …

/– – – /

Tuul siis puhus ja tuha viis,

tuleasemelt leidsin siis

linnupoja, kel kõrbenud tiib.

Oli veel ainsana järel siin

linnupoeg, kellel kõrbenud tiib.

 

Jõgi ja kivi, tuli ja tuul

olid ta jätnud, sest saatus on suur.

Ainsana jäi mulle linnupoeg,

ja see on ainus asi, mis loeb.

Ainsana jäi mulle linnupoeg.

 

Lõpulaul oli täpselt selline juubeldus, nagu see pidigi olema, ainult veel palju rõõmsam ja uhkem!

kadri1.jpg

/– – – /

Kas üldse tead,

kelleks end pead?

Kas tunned üldse iseend,

kui kõrge olla võib su lend,

mis kõike suuta võid sa – sina jaa!

Vaata ja näe:

sulle antakse käed,

kui sa ise oma käe ka ulatad.

Nii on ju see,

on maailm su ees

oma õiges värvis hoopis parem,

hoopis rõõmsam, lootusrikkam,

veidi ulakam!

Nii on ju see,

on maailm su ees,

just selline, kui mõtled enda sees!

Publik naeris ja nuttis läbi mõlema vaatuse, ja lõpus tundus, et aplaus jääbki kestma. Pärast tulid inimesed veel platsil mu juurde aitäh ütlema, nagu ilmselt ka Dvini ja kõigi osalistega oli. Ma olin ise ka surmani liigutatud kõigest, mis sel õhtul toimunud oli ja toimus.

KADRI l6pp.jpg

Pärast oli Karlova teatris meeskonnale veel väike järelpidu, nii et koju jõudsime Otiga alles pärast südaööd – milliste elamustega!

Ma olen nii rahul ja õnnelik. Olen väga-väga õnnelik selle töö üle. Olen nii tänulik ja õnnelik, et see nii korda läks. Minge vaatama. Võtke oma teismelised kaasa, või ärge võtke, kui ei taha, ja minge. Nutke ja naerge. Võtke hinge. Saage elamus. Nii nagu mina sain.

Nii palju aastaid ajalehega

Oleme Otiga nüüd tagasi sel nädalavahetusel tehtud pikemalt sõidult – käisime Läänemaal. Seekordse sõidu põhiteema ja olulisim põhjus oli Läänemaa ajalehe Lääne Elu 30. sünnipäevapidu, kuhu olid kutsutud kõik praegused ja endised töötajad ja kaastöötajad – nende hulgas loomulikult kogu see meie vana jõuk, kes pikki aastaid Sadama 5 ümber tiirles ja osaliselt seal ka resideerus, mistõttu see Sadama 5 oli ka omamoodi “ajakirjanike maja”. Oh, kui palju lõbusat ja harivat on selles meie jagatud elus olnud!

Pidu toimus kuursaalis, uhkesti, suurejooneliselt, tervitus- ja pärastiste napsidega, külma ning sooja lauaga, tordi ja elava muusikaga. Selle pildi peal olen pühendunud meeldivale vestlusele Alfi ehk Aivar Õepaga, kes ka elas pikki aastaid Sadama 5-s ja on töötanud peale Lääne Elu veel muudeski väljaannetes, kõige eriskummalisem neist oli minu jaoks France Press.

alfiga.jpg

Lääne Elu alustas ilmumist ühe esimese erakapitalil ja eraettevõtlusel põhineva ajakirjandusväljaandena Eestis – juba 1989. aastal, asutajateks Aarne Veske ja veidi rohkem kui aasta eest lahkunud Andres Ammas, kelle kaotus kurvastab mind siiamaani. Just Andres oli see, kes lasi trükis ilmuda Ott Valliku esimestel karikatuuridel 1999. aastal ning kelle julgustusel ning nõuannete järgi pusisin koolis õpilastega Wiedemanni kooli ajalehte Auf Wiedermanni teha. 1999. aastal alustas Lääne Elus ilmumist ka rubriik “Lehm Ljudmilla lastekas” –  Oti pildi ning Widriku ehk Priit-Kalev Partsi luuletustega. Umbes aastast 2001 aga leidis Widrik oma ellu muud väljakutsed ning luuletuse kirjutamise võtsin üle mina. Ning nii see lullamilla meil juba 20 aastat igal laupäeval ilmubki, igal aastal 52 tükki, 18 aastaga on neid kokku saanud peaaegu tuhat. Olen nende aastakümnete jooksul kirjutanud Lääne Elule ka metsiku hunniku arvamuslugusid ja kolumne. Neid kokku lugeda ole kahjuks lihtne, ses millegipärast ei ole ma neid sugugi mitte nii hoolikalt arhiveerinud kui oma lasteluuletusi. Suur osa neist on seetõttu ilmselt jäänud ka tänapäeval kasutuskõlbmatuks muutunud flopidele ja läbikärsanud kõvaketastele. Igatahes minu mäletamist mööda ilmus esimene minu kirjutatud lugu Lääne Elus koguni 1994. aastal. Selge ju, et tunnen selle kõige tõttu ennast Lääne Eluga väga orgaaniliselt seotuna. (Loodan, et õigustatult.)

Järgmisel päeval käisime lihtsalt mitmel pool vanadel sõpradel külas. Ja surnuaias. Ja veetsime emaga aega. Muidugi läks aga jälle nii nagu ikka – kõigi juurde, kuhu oleks tahtnud, külla ei jõudnudki. Graafik oli tihe, aga aeg sai ikkagi otsa. Millal ma ometi õpin sellega leppima?

Kõige muu vahva hulgas avastasime, et üks mu teismeliseea sõpru, kellega koos kunagi isegi punkbändi tegime, on omale pisikese toreda kõrtsi teinud, pealkirjaga Vanaisa Juures. (Ma tahaks siia nüüd kohe vähemalt kümme naerusuist emotikoni panna – aga jätan selle tegemata, sest kui ma nüüd järele mõtlen, siis … Kui ma siin eelnevalt olen mõõtnud oma töid ja tegemisi aastakümnetes, siis on päris selge, et naerda pole enam midagi. Kui passi vaadata, siis ongi meil ju paras aeg vanaisaks või vanaemaks hakata. Vanaisa mõistab seda tõika ilmselt minust paremini, kui tema tõsise ilme järgi otsustada.)

Munaga.jpg

 

 

Pärast pikka puhkust

Pean vabandama kõigi ees, kellele minu pikk blogimatus on muret tekitanud. Olen siit ja sealt kuulnud, kuidas tuttavate tuttavate kaudu on ettevaatlikult uuritud, kas minuga on ikka kõik korras – jah, ma arvan, et on! Kuigi süsteemne ületöötamine ei tee kunagi head ja ma oskan sellega jälle ja jälle ettevaatamatu olla. Tegelikult ma olen olnud lihtsalt päris väsinud. Sest eelmise aasta töid sai siiski väga palju. Selle ilmekaks näiteks kopeerin seda ja eelmist aastat puudutava osa oma CV-st, sest just maikuus kohendasin seda jälle parajaks Kulkast järgmise raamatu jaoks raha küsides.

 

LOOMINGULINE TEGEVUS

2004 – …………             vabakutseline kirjanik, stsenarist, kolumnist

 

2019                            Lastejutustus “Seebu maailm”, MTÜ Lugu-Loo.

2019                            Vabaõhuetendus, Silvia Rannamaa “Kadri” dramatiseering. Tartu Suveteater, etendused alates juulist 2019. Lavastaja Andres Dvinjaninov.

2019                            Vabaõhuetendus “Siin me oleme, tõde ja õigus”. Lutsu Teater, lavastaja Siim Maaten. Esietendus 13. juuni 2019.

2019                           Pintsu ja Tutsiku lugemik. 2. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2019                            Lasteraamat „Minu käed“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Lasteraamat „Kust said? Luulelood loomadest“, MTÜ Lugu-Loo

2018                            Pintsu ja Tutsiku lugemik. 1. osa. Kirjanduse õpik 5. klassile. Kirjastus Maurus

2018                            Lasteraamat „Minna ja hernetont“, Päike ja Pilv

Noh, ja mis siin salata, tervis on ka  paar küsimusitekitavat episoodi pakkunud, nii et olen järjekorras kardioloogi vastuvõtule ning juba kolmapäeval loodan saada kinnitust, et kõik, mis on, on kõigest närvidest ja ei midagi muud. Sest närvidele on isiklik elu ja koerapidamine pakkunud viimase poole aasta jooksul pakkunud nii mõndagi – kõigepealt jõuluaegne saaga 10-kuuse Leenuga, kui ta alustuseks karihiire ära sõi, seejärel sellest vinge mürgistuse sai (sest pisike terava ninaga karihiir on, nagu välja tuleb, üks väga väheseid mürgiseid imetajaid maailmas), veetis 2 ööpäeva EPMÜ kliinikus tilguti all ja  seejärel tuli kõva oksendamise tagajärjel kopsu tõmmatud jama tõttu veel ulatuslik kopsupõletik, nii et jõululaupäevast kuni jaanuari lõpuni käis tema elukese eest tõsine võitlus.

Ning kevadel aprillis sai Tädi Tötsu mädase emakapõletiku, mis on eakate emaskoerte surmapõhjus number üks. Algul lootis loomaarst seda tugeva antibiootikumiraviga kontrolli alla saada, sest 11-aastase koera operatsioon on alati riskantne. Aga tagantjärele selgus, et see oli puhas illusioon ja selge viga, sest maikuus olime omadega sealmaal, kus kõik nähud taas avaldusid, ja hullemini kui enne, ja Tötsu kõht hakkas tundidega paisuma. Siis oli seis juba ülikriitiline ja põhimõtteliselt jõudsime temaga opilauale viimasel hetkel, enne kui see kolme ja poole kilone asi tema sees lõhkenud oleks. Ma seda opil tehtud pilti siia igaks juhuks ei pane, sest see on tõesti õudne. Ja millised tema verenäidud olid, see oli ka lihtsalt õudne. Ning nii ma järgmised päevad veetsingi praktiliselt tema kõrval, muudkui jälgides, et ta šokki ei tuleks, et temperatuur püsiks normis, et kõik rohud saaksid õigel ajal ja haav kaks korda päevas puhastatud ja sidet vahetatud …

… kuni rasvik hakkas haavast välja punnitama ja uue kiire arstivisiidi käigus selgus, et ta organism tõukab niite välja.

Siis läks ta teist korda täisnarkoosis sinna laua peale, võeti uuesti lahti ja pandi uuesti kinni – peente terastrosside ja metallklambritega. Ning pärast seda korda oli veel mitu päeva mul kodus seis selline, et ma mõtlesin, et ta ei tulegi sellest välja. Nii raske oli tema jaoks see kõik. Ja minu jaoks. Et mul kõik psüühilised üleelamised toovad kergesti kaasa ka kõiksugu psühhosomaatilisi hädasid, siis hakkas minuga ka juba imelikke asju juhtuma, mistõttu ma praegu kardioloogi järjekorras ootangi. Aga tasapisi asi siiski edenes, vahepeal muidugi veel terve rida arstivisiite ja sekeldamist ja ülevaatusi ja protseduure … Kõik see kestis ja kestis, ja mul oli tunne, et kas enam elu normaalseks tagasi lähebki. Aed läks seda enam hukka, mida vähem mul oli Tötsu põetamise kõrvalt aega sellega tegeleda. Aprillikuised külvid ja pikeerimised kasvasid üle, peenrad rohtusid … aga Tötsu paranes, ja see oli põhiline. 20. juunil võeti trossid ja klambrid maha ning haav on kinni kasvanud, Tötsu söögiisu hea ja elujõud tagasi. Muret teeb mulle veel vaid tema nõrkus ja seedimine. Eks see kahekuune ravi erinevate rämedate antibiootikumidega oleks inimeselegi raske. Aga põhiline on, et ta ikkagi kosub ja saab järjest tugevamaks. Selle pildi peal on ta juba peaaegu et toibumas, aga ikkagi veel väga haige koerakene …

t6tsu opp1.jpg

Omaette teema on muidugi, kas tasub üldse 11-aastast koera ravida. Selles mõttes oli see terava valiku koht juba enne esimest oppi – aga ma valisin opi. Ilma selleta teda mul enam poleks täiesti kindlasti. Ja pealegi ma teadsin, et jaanuari lõpus tehtud vereproovi järgi (kui tal oli jooksukas ja ta kuivati taga naabrite Tuksiga hullama sattus ja mina seejärel tormasin talle vereproovi tegema, et kas nüüd tõesti vanamutt esimest korda elus on kutsikaid ootamas … et äkki annaks seda veel kuidagi ikkagi ära hoida) oli ta absoluutselt korras tervisega koer, isegi liigesed polnud haiged. Tiine kah muidugi ei olnud – õnneks. Chow chow’d on iseenesest üsna pikaealine tõug, kui mõni haigus muidugi varem maha ei murra. Keskmine eluiga 14 aastat. Nii ma siis mõtlesingi, et see mädaemakas pole ju midagi kroonilist. Et kui selle välja ravib, siis pärast võiks jälle paar-kolm aastat mõnusasti edasi saada. Selle pildi peal on ta juba ilma vesti ja klambriteta. Tema taga müravad Kõssa ja Leenu.

loomad.jpg

Igatahes selline on olnud minu kevad. Peaagu kaks kuud oli prioriteet Tötsu tohterdamine, arstilkäigud ja muu. Ma imestan, et ma selle kõige kõrvalt aias niigi palju olen jõudnud – kuigi maakirbud sõid ära mu naerid, redised ja rukola, ripslased imesid tühjaks maasikad ning kõrvitsad sain ümberkaevatud kompostihunnikusse istutatud alles selle nädala hakul.

Juuli esimestel päevadel, kus aiamaa võiks juba üsna lopsakalt haljendada, oli minul seal igatahes selline pilt.

DSC_0199.JPG

Paraadpeenrast on õnneks juba üsna hea meel.

PP 7:19.jpg

Nulgudealust peenast tahaks juba laiendama hakata, aga see pole vist veel see suvi …

6u 7:19.jpg

Tegelik taotlus õueala peenardega on mul selline, et see liigeldi-loogeldi hakkaks pihta juba lõkkeplatsipeenra nurgast, kust üles maja poole vaadates silm haaraks selle loogelise visuaali. See tähendab, et lõkkeplatsipeenar tuleks kaarega välja hoopis rohkem vasakule (tagumine nurk umbes selle punaselehelise vahtra juurde, mis tokkide vahelt ähmaselt paistab). Aga seda ma ei saa enne teha, kui Ott pole oma tulevase pillikoja ehitusega edasi liikunud. Muidu jääb see peenralaiendus seal ehitustöödele jalgu.

looklema.jpg

Mildalt saadud Jaapani enela seemikud sobivad samuti temalt pärit “Octopuse” kellukatega imeliselt.

jpn enelas ja Octopus.jpg

Tsiililt saadud helmikpöörised on selle koha peal ka kuidagi täitsa uskumatult ilusad.

helmikpöörised.jpg

Muhedikelt saadud Jaapani enelas “Arnold” on siin koos Kaarnalt hangitud hostaga “Sum & Substance” nii kena, et ma tahaks seda kompat ka teisel pool treppi korrata. Aga kuidas paljundatakse Jaapani enelat? Kas praegu poolpuitunud pistikutega saaks?

trepi k6rval.jpg

Tulevase pillikoja seina äär ootab oma rohimisjärge. Martagonid lõhnavad sellegipoolest imeliselt.

PK.jpg

Eile õhtul lõikasin maha pojengide äraõitsenud õisi. kahju – see ilu on läbi. Üksikud viimased õied, needki juba vanusest räsitud, tõin siiski tuppa vaasi. Oh, kuidas mulle meeldib jälle see aeg, kus ma saan aeda mööda käia ja lillekimpe teha!

kimp.jpg

Saatuselöökidest muidugi ei pääse. Näiteks 1. juuli noor torm murdis üle põldude tuisates meie 5-aastase suviõunapuu “Pirja” pookekohast maha. Sellest on tuline, tuline kahju. Ta kandis teist suve alles.

pirja.jpg

pirja1.jpg

pirja2.jpg

Ma tõesti tahaks loota, et sellega on katsumuste aeg lõpuks mööda saanud. Edasi saab ainult paremaks minna. Eks ole?

Aga vahepeal on ka raamatuid ilmunud. Kevadel koostös Elina Sildrega väikelasteraamat “Minu käed” …

 

KÄEDesikaas.png

 

… ja nüüd juunikuus Lumimarja illustreeritud “Seebu maailm” – lugu sellest, kuidas ühe lapse maailm tema vanemate lahutusega koost laguneb ja kuidas ta selle pärast jälle üles suudab ehitada. Pühendan sellele tuleval nädalal ilmselt terve eraldi postituse.

SEEBUL6PLIKkaas.png

 

Veel esitluse pilte, ja kooliesinemistest ka

Eile saatis mulle esitlusel tehtud pilte Vooremaa ajalehe fotograaf Deivi Suiste, aitäh talle! Et need on päris lõbusad, näitan teilegi.

See, et ma viimasel ajal loomaluuletusi lugedes Tädikakk olen, see pole ilmselt enam mingi üllatus.

tädikakk.jpg

Siin annan nõu õnnetule rästikule, kellel roomamine kuidagi selgeks ei saa.

tädikakk rästikuga.jpg

Siin ma aga olen see kährik, kes algul oli päris kiilakas, aga sai kasuka ja pärast silmaarstilt mustad prillid ka. Nii et kõik sai ornungisse ja kährik õnnelikuks.

kährik.jpg

Siin kõneleb Urmas Nemvalts tõsise näoga.

Urmas.jpg

Ja mina näitan samal ajal lastele raamatust tema joonistatud pilte.

näitan.jpg

Ning muidugi raamatuostmine ja autogrammid.

autogrammid.jpg

Pärast esitlust on ka läinud aina esinemiste lainel. Peagi pärast seda käisin Tallinnas Järveotsa koolis 7. klassidele kõnelemas. See oli üks tore esinemine ja need olid toredad lapsed. Väga toredad! Kõige julgemad neist tulid pärast minuga pildi peale ka.

 

A. Vallikuga kohtumine 4.jpg

A. Vallikuga kohtumine.jpg

Sel esmaspäeval käisin esinemas ka Narva eestikeelses gümnaasiumis, aga sellestsündmusest mul pole veel ühtegi pilti. Samas õpetaja ikkagi pildistas ja ma pole kaotanud lootust mõnd ka endale saada … Nende koolimaja muide on ka selline hästi sümpaatne, vana ja veidike ajahambast puretud, aga täpselt vastava põneva õhustikuga.

narva g.jpg

Seal ma esinesin algkooliosale, 1. – 5. klassidele. Ja see läks ka väga toredasti, aga kahjuks pidi see ilu pilliga lõppema.

Nimelt kui esinemise lõpetasin, paluti lastel saali jääda ja vanemad klassid toodi ka sisse – selleks, et teatada samal hommikul koolimajast kiirabiga ära viidud õpetaja surmast haiglas.

Vahel läheb ka nii. Ma tunnen kooliperele südamest, südamest kaasa.

Viimase aja paugutamisest

Pärast mu viimast postitust on kõik jätkunud umbes samas tempos. Põmm – ja trükikojast kätte saadud ning kaubandusse toimetatud “Kuidas elad, Anni?” juurdetrükk – sest kevadine ports sai vahepeal juba otsa. Põmm – ja kõrvitsad marineeritud ning purki pandud. Põmm – ja õmmeldud kiilaka kähriku kostüüm ning valmistatud maskid ehk selletaolised peakatted raamatuesitluse jaoks. Põmm – ja käidud Saaremaal esinemas Valjala ja Kärla koolilastele. Põmm ja põmm ja põmm – kõige vahepeal esitluse minietenduse jaoks mitu proovi tehtud. Põmm – ja käidud Läänemaal onu juubelipeol. Põmm – ja peetud maha kapitaalne töökoosolek Tartu Suveteatriga, kuhu mind suvist vabaõhunäidendit kirjutama paluti. Nii et selleks suveks kirjutan tervelt kaks vabaõhunäidendit! Aga millest – sellest ei iitsata ma veel niipea, midagi peab üllatuseks ka jääma.

Ning kõige muu krooniks toimus esmaspäeval Elistvere loomapargi õppeklassis ka minu uusima raamatu esitlus! Veel kord siingi – saage tuttavaks: “Kust said?” Kakskümmend kolm naljakat värssjutustust sellest, mis asjaoludel ja kuidas meie metsade loomad ja roomajad kunagi ennemuiste oma eriomased kasukad, käpad, sabad, silmad jms said.

KUST SAID esikaas.png

Kolme loomaloo järgi ette valmistatud minietendus õnnestus suurepäraselt. Isegi see, et meie “miin” plahvatas täitsa ise ja kogemata umbes neli rida liiga vara, ei olnud mingi õnnetus, vaid kukkus tohutu naljakalt välja. Ning siiramalt jahmunumaid ilmeid poleks ei hundilt ega minult/tädikakult oodata võinudki.

Ajakirjandusest oli kohal ainult Vooremaa. Ülejäänute arvates on ilmselt tavaline asi, et loomapargis lasteraamatuid esitletakse. Või nagu mulle kunagi mitu aastat tagasi ühe esitluse kutse puhul ühe väljaande juurest vastati: see ei ole uudis, kui kirjanikul ilmub raamat; vastupidi, see peabki nii olema, sest see on kirjaniku töö. Nii et õppigem sellest!

Pildistamisega on ikka kehvavõitu. Kui ma ise parasjagu kuskil saali ees aktsioonis olen, siis ma ei saa ju pildistada ja Ott ei ole ka peaaegu kunagi käepärast. Sellel esitlusel saatis ta meie etendust näiteks šamaanitrummil. See oli väga äge!

Ühesõnaga, sellepärast mul esitlusest eriti pilte ei olegi. Kaaperdan siia aga Vooremaa tehtud klõpsu:

3-piltuudis-814x450.jpg

… ja need, mis Ott pärast esitlust tegi. Interjööri, eksterjööri ja asjaosalisi. Kolmik ühe foto peal oleme mina, maailma parim mürakarujoonistaja Urmas Nemvalts ja Aveli Asber, kelleta poleks ma seda kõike küll korraldatud ja mängitud saanud!

kolmekesi.jpg

autogrammid.jpg

kasukad.jpg

elistvere.jpg

Viimase foto pealt on näha, kui pimedad on juba päevad. Isegi kella ühe-kahe ajal valitseb juba sinine videvik.

Aga varsti hakkab jälle paremaks minema!

Kalamaja Põhikoolist ja käteraamatust

Eile hommikul sõitsin rongiga Tallinna ja esinesin Kalamaja Põhikoolis kuuendatele kuni üheksandatele klassidele.

Tore kool. Hea mikrokliima ja mõnusa atmosfääriga. Ja vanas majas. Oh, kuidas mulle meeldivad need ajalooliste hoonetega koolid! Leidsin netist varsti saja-aastase postkaardi selle koolimaja pildiga – ehitatud ajal, kui Kalamajas oli veel uskumatult palju vaba ruumi. Aga mu tähelepanu püüdis see vana pilt hoopis sellepärast, et praeguses fassaadivaates nii mõjuvad ja võimsad kõrged puud (nagu näha mu teisel lisatud fotol, mille leidsin Eesti Päevalehe veebist) on vanal pildil alles mõnemeetrised vitsakesed … Ilus ja sümboolne kuidagi.

kalamajapk.jpeg

kalamaja pk.jpg

Pärast veetsin mõne tunni Elina ja Joonas Sildre stuudios, kus me arutasime “Minu käte” kaanepilti, otsustasime paar tekstiplokki veel juurde kirjutada ja mõne lehekülje nende tarbeks lisada. Võtsin omaks kriitika näpu- ja sõrmejälgede äravahetamise osas ning selles osas muutsin teksti hoopis selgemaks. Seetõttu lisandus raamatusse ka lastele alati väga huvitav ja põnev päti pilt. (Et kuidas sõrmejälgede järgi pätt üles leitakse.)

Ja siis tulid Elinale pähe, et ka kätega tehtavad varjuloomad on aegade algusest saadik lapsi erutanud. Nii et tuleb ka need sisse kirjutada!

Selle kõigega ma täna tegelesingi. Pluss sekeldasin oma kirjavahetuse kallal, ja müüsin mõne raamatu jälle maha. Selline vaikne ja rahulik päev kulus pärast eilset pikka sõidupäeva vägagi ära.

Sest homme läheb jälle mürgliks, mille kõrvalt tuleb Lääne Elu töö ka enne õhtut ära teha. Ja saabki tehtud!

Kolmkümmend e-kirja

Arvake ära, kui mitu e-kirja ma oma tänase tööpäeva jooksul kirjutasin ja välja saatsin?

Praeguse arvestusega 32.

See ei ole ausalt öeldes normaalne elu. Õnneks tavaliselt ei ole nii. Aga vahel asjad kuhjuvad ja ühekorraga läheb mingi polundra lahti, kus ühe päeva jooksul pead muudkui hüppama ühe asja ajamiselt üle teisele ja siis jälle tagasi ja nii sa tõmbled õhtul veel selles asjaajamise adrenaliinitulvas.

Ja mitte midagi mõistlikku päeva jooksul tehtud pole tegelikult saanud, mis ajab veel vihaseks ka.

Tänase päeva meilivahetuste sisu oli kõnelda Elistverest vähegi mõistlikku kaugusse jäävate koolide ja raamatukogudega (kümmekond? Mõniteist?), et saata info raamatuesitlusest õpetajate ja õpilasteni ja muidu lugemishuviliste perekondadeni (raamatukogude kaudu).

Sest siit see tulebki – me Urmas Nemvaltsi, Oti ja Aveli Asberiga esitleme varsti Elistvere loomapargis minu fenomenaalselt head ja lõbusat lasteluulekogu “Kust said?”. Olete kõik oodatud!

esitluse plakatRMK a4VEEB.png

Teine kirjavahetus hõlmas asjaajamist raamatute hulgimüüjate ja trükikojaga, kus täna sai valmis “Kuidas elad, Anni?” kevadise tiraaži juurdetrükk, sest see kevadine ports sai nüüdsama just otsa. Seega koostasin saatelehti ja koordineerisin logistikat, kuidas kõik oma portsud peaksid kätte saama.

Kolmandaks organiseerisin oma 28. novembri esinemisi Saaremaal. Pikk sõit, meretagune asi ja kaks esinemist Saaremaa eri otstes. Kellaajad. Mis kell siin ja mis kell seal ja kui palju aega võtab sõit siit sinna ja sealt tänna. Üleüldse, kuidas seda lavastada, et jõuda enne kaht esinemist Saaremaal sinna umbes viis tundi sõita, ja siis pärast tagasi ka veel. Mõistlik oleks siiski võtta kaks päeva ja emb-kumb öö Läänemaal sadamale lähemal veeta. Aga tütrel ülikoolis loengud, autoga ta ei sõida, nii et kes ja kuidas saab vahepeal koertega siin toimetatud? Õnneks saab kõik korda, see logistika sai paika. Ajakava Saaremaal tuleb tihedam, kui meeldiks ja mugav oleks, aga pole ka midagi hullu.

Neljandaks oli vaja teha Kulkasse taotlus, et ehk toetavad ka minu järgmise lasteraamatu väljaandmist. Nimelt joonistab Elina Sildre juba pool sügist pilte väikelasteraamatusse pealkirjaga “Minu käed”, mis on omaaegsete “Minu jalgade” jätkuprojekt.

JALARAAMAT-kaaned.jpg

Aga nüüd tuleb hoopis käteteadus algajatele. Kaanepilti sellel veel polegi, aga küll on mõni lehekülg juba näha anda.

Käeraamat lk 16a.jpg

Käeraamat lk 29a.jpg

Aga siis tuli sellest taotluse tegemisest välja ka igavene jahmerdamine, sest selleks tuli koostada veel igasuguseid dokumente ja teha päringuid ja kooskõlastada Elinaga ja küsida tema käest igasuguseid pabereid ja saata talle teisi pabereid jne jne. Ning pealekauba teha projektile mõistlik eelarve, mis tähendab palju numbreid, mis peavad omavahel klappima – ja see on minu jaoks ürituse raskeim osa.

Igatahes minust mitteolenevatel põhjustel me päris kõiki dokumente ei suutnud kokku saada ja homme on meil see rõõm ja au kurnava taotlemistööga edasi tegelda.

Läinud nädal läks ka päris tempokalt. Valmistame Aveli ja Otiga raamatuesitluseks ette üht lõbusat tingeltangelit ja teeme lausa proovegi. Ott on saanud lummatud šamaanitrummist ja mina leiutan kiilaka kähriku kostüümi. Jätkuvalt on lahtine, kuidas teha üht viisakat pauku, nii et me lapsi päris oimetuks ei ehmataks ja et meid Elistvere õppeklassist välja ei visataks.

Esinesin Karlova koolis põhikooli vanemale astmele. Väga mõnusa mikrokliimaga kool, nii asjaliku ja rahuliku huvilise loomuga lapsed. Mõnus! Aga nagu ikka – et ma hetkedes olles pildistada ei märka, siis otsisin netist ilusa ajaloolise foto koolihoonest.

karlovakool.jpeg

Toimetasin posti ja pakiautomaati raamatutellimusi. Olin meilivahetuses ja tegin kokkuleppeid nüüd juba ülehomse Kalamaja Põhikoolis toimuva esinemise kohapealt. Kesknädala täitis hommikust õhtuni töö ühe korrektuuri saadetud toimetatud raamatuga (välja annab Heliose kirjastus ja mina olen siin vaid toimetaja 😀 ), et see neljapäevaks trükki saaks.

Enne seda kirjutasin üle ja kohendasin üht iseenda päris uut käsikirja, mille põhiosas sain valmis juba mitme nädala eest, aga mille suhtes ma kole kahtev olin ja selle natukeseks seisma jätsin, et mõelda ja targematega arutada. Ja üle kirjutada ja kohendada – mida ma nüüd tegingi.

Reedel muidugi Lääne Elu aianduskolumn suurtele ja imelugu väikestele ning suurtele.

Ogoroodinal olen lõpuks suure surmaga oma peakapsad suutnud ära koristada ja hoiule panna – nüüd nädalavahetusel. Aga mitte midagi muud pole küll enam õues jõudnud. Selles osas on kohe nagu vaev sees: õue, õue! Hommikul hakkan hirmsa kiiruga tööga pihta, et umbes kell kaks aeda saada … aga tühjagi. Samasuguse hirmsa kiirusega läheb laua taga aina õhtuni edasi ja siis on juba pime ja vot sulle õuemänge.

Aga küll tulevad veel ka aiapäevad.

Pintsu ja Tutsiku lugemik. Kirjanduse õpik 5. klassile

2016. aasta maikuus tegi Mauruse kirjastus mulle ettepaneku hakata koostama nende jaoks uut 5. klassi lugemikku. Mul oli tööd tegelikult niigi juba natuke üle jõu, aga see tundus nii huvitav ettepanek. Alati on põnev ja paras väljakutse teha midagi sellist, mida enne pole teinud – ja õpiku koostamine seda minu jaoks oli.

P&T1 kaasväike.jpg

 

Pints&Tutsik Kaas väike.jpg

Lähteideena otsustasime kaunis ruttu “Pintsu ja Tutsiku” lugude edasiarendamise kasuks, sest omal ajal ilmudes oli see raamat kaunis populaarne 4. – 5. klasside laste hulgas ja algusest peale olin ma kindel, et see lugemik tuleb pigem väärtus- kui kirjandusteooriapõhine. Loodus. Inimese vastutus. Hoolimine. Ümbritsevast lugupidamine. Täisväärtuslikud ja edasiviivad suhted üksteise ja kogu maailmaga. See, kuidas lastekirjandus kõiki neid hoiakuid on peegeldanud läbi ajaloo, ja kui rikas ja suur on maailma lastekirjandus.

Lugemiku illustreeris Ott Vallik – kuidas siis teisiti, sest eks tea tema kõige paremini, kuidas Pints ja Tutsik välja nägid!

Selline oli lugemiku kaane esialgne (töö)versioon, mis rippus kirjastuse veebilehel üleval praktiliselt esimese osa ilmumispäevani:

tutsik-I.jpg

Lugemiku varustasin kahe eessõnaga, üks õpetajatele, teine õpilastele. Sest toimetaja arvas, et see on vajalik – see ei tulnud ju mingi traditsiooniline õpik, nagu neid sada aastat on tehtud. Ja neis eessõnades püüdsingi kirjeldada kõiki oma töö lähtekohti ja eesmärke. Jagan need siiagi.

Kallis õpilane!

Kas sulle meeldivad lemmikloomad? Äkki on sinulgi kodus mõni neljajalgne sõber, või linnud või akvaariumikalad? Või vahest sa alles unistad päris oma koerast või kassist? Äkki oled isegi lugenud minu poolt kirjutatud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatuid? Kui see nii on, siis on vedanud ja „Pintsu ja Tutsiku lugemik“ meeldib sulle kindlasti. Seda sellepärast, et siin on tavalisest natuke rohkem juttu lemmikloomadest meie elus, muudest loomadest metsas, looduse elurikkusest – ja üleüldse sellest, kui väärtuslik ja oluline on kogu meie looduskeskkond. Kahjuks me inimestena kipume seda liiga tihti ohustama ja peaksime hoopis suuremat tähelepanu pöörama selle hoidmisele. Ma loodan väga, et aja jooksul õpid sinagi loodust üha rohkem märkama, mõistma, hoidma ja armastama.

Kuid samamoodi tuleb õppida hoidma inimest. See lugemik räägib ka sellest, kui suurepärased, ainulaadsed ja olulised me kõik oleme oma sarnasuste ja erinevustega. Ning see, kuidas me omavahel suhtleme, võib muuta maailma kas väga palju paremaks või väga palju halvemaks – aga seda viimast ei taha me tegelikult ju keegi.

Peale kõige muu tahtsin ma selle lugemikuga juhatada sulle teed kirjanduse võlumaailma. Tahtsin sulle näidata, kui lai ja rikas on maailma ja ka Eesti lastekirjandus – ja see on nii rikas, et tõesti igaüks võib leida sealt midagi, mis valmistab elamuse ja haarab kaasa, paneb endaga koos naerma ja nutma. Oluline on ainult osata leida enda jaoks õiged raamatud. Kui me seda oskame, siis on raamatulugemine tihti veel huvitavam kui film või arvutimäng – ning peale selle teeb meid targemateks ja paremateks inimesteks. Sellepärast leiadki sa siit lugemispalu, mis on maailmakuulsaks saanud juba rohkem kui sada aastat tagasi, ja katkendeid, mis on pärit alles vaevu kümmekond aastat tagasi kirjutatud, kuid samamoodi auhinnatud ja kuulsaks saanud lasteraamatutest. Sellepärast ongi siin lugusid nii elavatelt kui ammu lahkunud kirjanikelt nii Eestist kui mujalt maailmast. Soovin, et see kõik annaks sulle aimu lastekirjanduse suurusest ja rikkusest – ja sellest, millises suunas liikuda just sinule meeldivat raamatut otsides!

Palju lugemisrõõmu sulle, ja kui sul on kodus mõni lemmikloom, siis tee talle ka minu poolt üks pikk pai!

Aidi Vallik, selle õpiku autor

 

Kallis õpetaja!

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on selles õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele, ja on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Õpiku kaheksa sisuplokki on kujundatud väärtus- või teemapõhiselt: koolielu, kodu, mets, meri, töö, looming jne.

Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.  Minu taotlus oli selles õpikus teooriat anda suupäraste palakestena, mis toetaksid vastavat lugemiskogemust. Tänapäeval on leidnud ju kinnitust, et inimene omandab teadmisi kõige paremini kontekstiga seotud killukeste kaupa, mitte algusest peale ühtse süsteemse plokina. Veelgi enam, tahtsin vältida tolle viimase lähenemise juures õpilastes nii kergesti tekkida võivat ja nii alamotiveerivat tüdimust. Võib-olla on teadmiste kinnistamisegi mõttes hea, kui näiteks rahvaluule eri tahkude juurde on põhjust pöörduda mitu korda õppeaasta jooksul?

Püüdsin mõelda ka nende õpilaste peale, kes alati enne teisi oma palad loetud ja ülesanded tehtud saavad. Eelkõige nende jaoks on mõeldud selle lugemiku „Kirjanduspähklid“. Samuti olen välja pakkunud ideid grupi- ja klassitööde läbiviimiseks.

Paigutasin sellesse õpikusse ilmselt tavatult palju luulet – ning seda põhjusel, et nooremas eas lihtsate kokkukõlksuvate ja lõbusate lastesalmikestega rohkem harjunud lapsed põhikoolieaski hoiaksid tugevat sidet luulevormiga. Emotsionaalselt võib see puudutada ju sügavamaltki kui proosa.

Selle õpiku jaoks kirjutatud Pintsu ja Tutsiku jutud on omal moel järjeks kümmekonna aasta eest ilmunud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatutele. Need on ilukirjandustekstid oma ilukirjanduslike stiilivõtetega (vesteline stiil, släng, argikeel, kujundlikkus) ja on mõeldud lugemiku teemaplokkide nii-öelda soojenduseks.

Omaette riugas on selles õpikus Mari ja Maidu matkapäevikud ning lugemissoovitused. Neid luues juhindusin ise oma koolipraktikas omandatud tõdemusest, et eakaaslase soovitus on teatud vanuses igal juhul tähendusrikkam kui õpetaja või lapsevanema oma. Sellepärast vast ei tasu pahandada, et need silmaringi avardama ja lugemust suurendama õhutavad tekstid ongi kirjutatud nii-öelda lapsekäega. Andkem Maidule ja Marile andeks, lõppude lõpuks ei teinud nad seda ju hindele.

Teile alati tarkust, mõistmist ja hingejõudu soovides Aidi Vallik

Kirjastuse otsusel ilmub see lugemik kaheosalisena: ikka selleks, et laste koolikott oleks kergem. Mulle sisulises mõttes see otsus väga ei meeldinud, aga laste tervis on muidugi tähtis (mitte ei see õpik nüüd nii paks oleks tulnud, aga eks kirjastus teab paremini).

Ja lõppvariandis näeb esimese osa esikaas välja selline:

lugemik5kaas väiksem.jpg

Teine osa läheb detsembri alguspäevadel trükikotta ja jõuab koolidesse jaanuari alguseks. Tööversioonis näeb see välja selline, aga Ott joonistab ka sellele uue kaanepildi:

tutsik-I2-510x682.jpg

Ma olen selle tööga päris rahul, kuigi natuke ebakindel. Kuid veel ebakindlam olin ma need kaks aastat seda kokku kirjutades. Õnneks oli mul töö edenemise järgus võimalik saata mõni teemaplokk tuttavatele emakeeleõpetajatele arvamuse avaldamiseks. Ja mul oli sagedasti telefonitoru otsas suur lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg, kelle asjatundlikele nõuannetele sain lugemispalu otsides ja valides toetuda. Olen teile nii tänulik, kallid inimesed! Päris üksinda oleksin tõesti justkui pimeduses kobanud.

Ma tõesti loodan, et lastel ja õpetajatel on sellest õpikust rõõmu ja kasu ja et olen kõigist kõhklustest ja kahtlustest hoolimata suutnud jälle ühe liivaterakese kanda sinna maailma paremaks muutmise mäkke.

 

Kust said?

Täna oli jälle Tartus asja ajada. Üks mu ülesanne oli pidada tõsine sõjanõu lavastaja ja teatrijuhiga selle suvise tüki asjus, mida ma neile peagi kirjutama hakkan. Ajurünnak, visioonide jagamine, arutelu karakterite ja põhisündmustiku üle jms. Materjalid selle jaoks olin loomulikult juba enne läbi töötanud, see oli umbes tuhat lehekülge erinevate tekstide lugemist. Sellest tuleb Lutsu Teatri järgmise suve vabaõhuetendus, komöödia. Meie armastatud kirjandusklassika ja rahvuslike tüvitekstide põimimise baasil. Selle kirjutamine saab põnev olema.

Teine missioon oli aga veelgi erutavam – saime trükikojast kätte minu loomalood värssides, lasteraamatu “Kust said?”, mis sisaldab pikki ja ammendavaid jutustusi selle kohta, kust meie metsade loomad ja roomajad kauges minevikus oma iseloomuliku välimuse omandasid. Umbes nagu klassikalisest lastekirjandusest tuntud Rudyard Kiplingu jutustused sellest, miks kaamel on küüruga ja kuidas kass kõnnib omapead. Aga minu omad on luuletused, õigemini värssjutustused, ja eksootilisi loomi ei puuduta.

Selliseid tekste on raamatus 21 tükki. Kirjutasin need selle aasta esimesel poolel ühekaupa – igal reedel ühe, laupäevase Lääne Elu lasterubriigi jaoks. Lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii tüdinud nende igareedeste lasteluuletuste huupi laksimisest ja et see võiks mu jaoks teatud uue värskuse omandada, kui ma võtaksin endale mingi temaatilise või vormilise telje, mille ümber neid mingi pikema perioodi vältel joondada. Ning sellised loomalood tundusid päris hea mõte olevat.

Lääne Elu jaoks illustreeris need iga kord eraldi Ott Vallik. Vaimukalt ja naljakalt, nagu ta ikka oskab. Aga algusest peale oli selge, et raamatu jaoks peaks ta need uuesti illustreerima: põhjalikumalt, hoopis detailirohkemalt ja viimistletumalt. Sest ajaleheruum ju raamatuillustratsiooni mahtu ei võimalda. Need formaadid on liiga erinevad. Ma panen siia mõne näite Oti töödest.

 

 

jänku saba.png

 

rästiku siksakk.png

 

valge hunt.png

 

Plaanisime selle raamatuna välja anda sügise jooksul. Aga Otil olid kevadest saadik käed juba niigi tööd täis. “Kust said?” ei mahtunud enam kuhugi. Koos pidasime nõu ja ühel meelel olles otsustasime paluda Urmas Nemvaltsi, “Mürakarude” ristiisa ja geniaalset karikaturisti. Meie suureks rõõmuks oli Urmas nõus, sest talle mu loomalood meeldisid. Ja siis läkski lahti.

Järgmise pildi peal peavad kunstnikud isekeskis aru, “kuidas seda lavastada”.

kunstnikud.jpg

Ja siis hakkas tulema.

mager vaike.jpg

karu varbad.jpg

Kujundaja Tom, kes on üks neist kolmest mehest, kellega Ott siin bändi ja karmi hevi teeb, pani kokku pildid ja tekstid ning andis raamatule tema näo.

KustSaid_paigutus1_spr.png

KustSaid_paigutus1_spr1.png

Kaas tuli raamatule selline.

KUST SAID esikaas väiksem.png

Siin on 21 lugu ja 56 lehekülge, värvilist pilti jagub igale leheküljele. Raamatu mõõdud on 17 x 24 cm, nii et pole suur ja pole ka väike.

Ja ma olen nii ülirahul Urmase tehtud piltidega, see on nii äge ja nii tore, et ta selle projektiga kaasa tuli ja tegi sellest raamatust midagi täiesti erilist.

See raamat on tegelikult vist Eesti lastekirjandusmaastikul muidu ka natuke eriline, sest värssjutustused ei ole meil kuigi levinud žanr. Neid ei kirjutata just palju. Aga mulle meeldib selliseid teha. Need minu praegused imelood, mida ma Lääne Elule kirjutan ja mida ka sageli facebooki üles panen, on ka oma olemuselt ju sellised sündmustikuga värsstekstid.

Igatahes, nüüd on mu loomalood värssides saanud üdini vahva vormistuse ja nii-öelda lõpuni valmis. Ja te saate neid osta Apollo poodidest ja nende veebist ning Rahva Raamatu poodidest-müügipunktidest ja veebist. Autogrammi ja pühendusega saab aga ka minu käest otse, nii et palun ainult vastavast soovist teada anda! Mu meiliaadress on endiselt aidi.vallik@mail.ee.

 

 

Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

« Older entries