Mis siin vahepeal tehtud on

Kuus päeva jälle käest kadunud nagu niuhti.

Aga need olid väärtuslikud päevad. Nende jooksul kirjutasin lõpuni filmistsena 2. versiooni, millega nüüd kohesama küsime kulkast arendusraha. Ning kui suve jooksul saame asjaga plaanipäraselt edasi liikuda, siis sügisel tuleb ehk sellega töötuba Tšehhimaal ning siis casting’ud Tallinnas, ja järgmisel suvel läheme võttesse.

Pean täna või homme hommikul tegema kulkale loometoetuse taotluse ka ühe oma väikelasteraamatu peale, mida Päike ja Pilv tahab välja anda. “Minna ja hernetont” on selle pealkiri, ning Katrin Ehrlich teeb sinna pildid. Eile nägin kulka jaoks tehtud illustratsiooninäidiseid! Aga need saadeti mulle pdf-s ja need ei lase end millegipärast piltidena siia üles vedada, ainult linkidena. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Aga näha saate ikka, kui klikite.

hernetont1

hernetont2

Ah jaa. Lääne Elu sai veebi üles pandud mu aprillikuu teise arvamusloo. See on kolmas, mis ma RB teemaga seonduvalt kirjutanud olen, esimese kirjutasin juba 2013. aastal, kui tegelikult see asi veel mitte kedagi eriti ei huvitanud.

Muide, mu märtsikuus hirmsa intensiivsusega tehtud lastekirjanduse ülevaadet ei ole ka maikuisesse Loomingusse pandud. Ma ei saa aru, mis neil toimub? Ei tea, kas jaanipäevaks ikka ilmub ära? Sest lepingud ju kõik meil tehtud ja puha.

Muudest nädala mölludest:

mu aiakuuri palgivahed said takutatud ja Ott parandas servadest kõikuva põranda ära. Selleks tuli alla talade külge abiprussid panna. Ma ütleks, et lahendus sai omamoodi võluv ja kunstipärane, need vabakäe-saejäljed …

kuur1.jpg

kuur.jpg

kuur3.jpg

Ja otsekohe, kui põrand lubas, sai ka peoaidast kogu mu kolu sinna tagasi tassitud, sest ilmad läksid soojaks ja peoaita sai trummikomplekti üles panna ja põristama hakata!

Kasvuhooned kaevasin järjekordselt naadi ja orasheinajuurtest puhtaks, tassides seejuures oma istikualuseid edasi-tagasi nagu kass poegi.

kh.jpg

Puukuuri lagi ja laepealne sodi (vanad kõdunenud katusesindlid ja hein) sai lõpuks välja veetud ja ära põletatud, et saaks tulla meie küla Ilmar ja tuua meile esimese koorma talvepuid. Pildi peal on Ott juba jõudnud pool koormat sisse ära loopida.

puud.jpg

Istutasin ema juurest toodud ja Harjumaa-aalujate toodud (Aitäh! Aitäh! Aga mul on üks küsimus: kes või mis on Red Jewel? Ma ilmselt olen seda tahtnud, aga ma enam ei mäleta… Ja see taim, mille potis oli Pyracantha silt, on päriselt see Pyracantha?) )ja siin külmade ilmade tõttu mõnda aega juba ootel olnud taimi. Näiteks sai korralikult mulda mu sellekevadine kallisvara Prunus cistena ehk punaselehine kirsipuu. See oli pikalt soojemate ilmade ootel, sest ta juurepall tahtis harutamist ja läbisorimist minu vanade sõprade kollaste munade tõttu.

Ma ei pääse jah kuidagi sellest kollaste munade teemast mööda. Jauran selle ümber juba mingid kümme aastat, alates ajast, kui mõned ilusad ja armsad taimed nende tõttu kaotasin, ja kui püüdsin meeleheitlikult saada aru ja otsa, misasi see ometi on. Tegelikult ei võeta siiani seda kollaste munade teemat eriti tõsiselt, sest see öeldakse olevat osmokootväetis. Tõsi, see näeb väga sarnane välja. Sama kuju, sama suurus, sama värv. Erinev on see, et kui aiandites osmokoot on mulla hulka siiski segatud teatud hõredusega, siis need kollased munad paiknevad kobarate, kogumike ja kolooniatena. Mullas olnud osmokoot laguneb näppude vahel pigistades pudiks, kollased munad aga plaksatavad välja oma vedela sisu nagu … nagu munad. Aga kelle või mis eluka munad need on, selle kohta olen asjatundjatelt siiani saanud 2 arvamust: ühe järgi on need kartuli-kiduussi munad, ja teise järgi juure-pahklesta (Ma ei suuda netist pilti ega infot leida …) omad. Ühed rõvedad mõlemad ja taime juuri söövad mõlemad, ja mina olen näinud, mis taimega juhtub, kui need munakolooniad sinna juurepalli sisse alles jätta ning enam ei tee.

Sellepärast nii kui taime juurte juurest need munad avastan, nii leotan, harutan ja puhastan kõigest väest.

Ma loodan, et sain puhtaks.

kirsipuu ist.jpg

Iiriste alaga, kus nad millegipärast kasvada ei taha, kestab arusaamatus edasi.

iiriste ala.jpg

Eelmisel suvel kaevasin peenraks osa keldrimäe tagaküljest, kus oli juba peale astudes läbi rohukamara tunda, et see koht on eriliselt pehme. Eelmine perenaine ütles vastuseks mu küsimustele, et sinna on täiteks mulda toodud. Hea küll. Istutasin läinud juulis sinna terve posu uusi iiriseid, mis ma sain, ja sügisel oli juba näha, et asi on mäda. Et nad ei juurdu normaalselt, ei ole normaalselt kasvama läinud. See oli juba alarm, aga muid töid oli nii palju ma ma ei süvenenud, lootsin ikka, et laheneb kuidagi ise … Kuni sel kevadel pidin 2/3 eelmisel aastal istutatud iiristest sealt lestaks kuivanud kontsudena minema viskama.

Mullaproov näitab, et seal on leeliseline.

aluseline.jpg

Aga iiristele pidada leeliseline sobima.

Hoopis alarmeerivam on, et seal puudub mullaelustik. Ei satikaid, ei vihmausse.

Ma lihtsalt ei saa aru. Vana kõdunenud tuhk? Briketipuru jäägid? Mis? Kui te ülemist pilti vaatate, siis välja näeb see muld ju täiesti normaalne ja ilus.

Minu plaan on nüüd selline, et üritada sinna natukesehaaval komposti sisse segada ja kasta järjepidevalt rohelise kokteiliga, mis peaks igasuguse mullaelustiku ellu äratama KOHE. Panin juba pütitäie käima ja käärima.

kokteil.jpg

Ning kui teil, kallid kaasaednikud, veel häid ideid tuleb, kuidas ja mispidi seda iiristeala probleemi lahendada võiks proovida, siis ma olen avatud igasugustele ideedele, ettepanekutele ja arvamustele.

Siimustis lumesajus

Kui ma pärast Tallinna-päeva mõtlesin, et nüüd saan rahus keskenduda filmistsena teise drafti kirjutamisele, siis ma panin sutsuke puusse, sest olin ära unustanud tänase esinemise Siimustis … Ja samuti ei osanud arvestada sellega, et tõsiselt paksu põneviku küljendus võib toimuda kõigest ühe päevaga, nii et juba õhtul ootab mind arvutis ees 320 lk korrektuuri lugemine valminud küljendilt. Ning samuti saabus teatav valgustus, mõistes, et juba on kogunenud mu arvutisse ka kuhi vastamata töömeile ning vahepeal ripakile jäänud dokumenditööd ootavad samuti tegemist. Ning Lääne Elu selle kuu esimene arvamuslugu kirjutamist (aga sellega ma tegelen reedel, tõesti).

Nii et jah, lõõgastumiseks siiski ei piisa sellest, et parasjagu ükski tähtaeg ei põle ereda leegiga.

Õnneks (või tegelikult ka kahjuks) on ilmad olnud nüüd jälle külmad, tuulised, lörtsised ja lumesajused, nii et aeda pole eriti kippunud. Kuigi tarvidust oleks. Aga ennast päris piinama ka ei taha hakata. Seda enam, et ma esmaspäeval Tallinnas käies ja ilmselt seal Kurna tee otsas valju tuule käes Otti oodates oskasin ka külma saada ja olen nüüd selline … kangekaelne. No ei taha eriti vasakule poole liikuda see pea enam. Lihaste närvipõletik jälle, aga täna helistasin perearstile ja krõbistan nüüd diklofenakki ja paari päevaga peaksin oma kaela jälle korda saama.

Noh, küljendi lugemist ja esinemas käimist see ei sega.

Täna Siimustis oli väga tore auditoorium. Lapsed esimesest kuuenda klassini. Väga head ja huvilised kuulajad ning õpetajate ja raamatukoguhoidja poolt oli ka nii soe ja armas vastuvõtt. Ilus käimine oli.

Siimusti.jpg

Siimusti3.jpg

Siimusti2.jpg

Pärast tagasisõidul käisime Vasula lihapoest läbi ja nüüd oleme jälle umbes kaheks kuuks igasuguse lihakraamiga varustatud. Nii et kodus oli tunnike tükeldaist, sorteerimist, pakendamist ja sügavkülmutamist.

Ning teist päeva otsisime mööda Tartu linna mu emale väärilist sünnipäevakingitust taga. Kõik kohad on igasugust kaupa silmini täis, aga nii kui sa täpselt tead, mida sul vaja on, siis seda lihtsalt ei leia. Õudne.

Ootan maikuu Loomingut, sest selles pidi lõpuks siiski mu märtsikuus kirjutatud suur töö sees olema. Aga see number pole ikka veel ilmunud! Samuti Lääne Elu pole tahtnud veel sugugi üles panna mu eelmise kuu lõpus kirjutatud arvamuslugu. Nii et praegu saan viidata ainult ühele väikesele asjakesele, mis ilmus maikuu Lastekirjanduse Uudistajas.

Päevaplaan

Ma täna pikalt ei jõua, olen ühtki tilka võtmata nagu purjus juba, puhtalt väsimusest. Sest milline nädalavahetus.

Laupäev

01.00 – 06.00. Öörahu

06.00 – 07.00. Mehe lähetamine Tallinna suunas kolmepäevasele koolitusele (äratus- ja toitlustusrituaalid).

07.00 – 08.00. Hommikused hügieeniprotseduurid ja meditatsioonihetked kohvitassiga küdeva pliidisuu ees ja terrassil päikesekiirtes. Elukate hommikune hoolitsusring ja ooberdamine-šveitserdamine.

08.00 – 12.00. Keeletoimetustöö esimene lugemine. 40 aanelja.

12.00 – 13.30. Iluuni. Söömahetked.

13.30 – 17.30. Keeletoimetustöö esimene lugemine. 39 aanelja.

17.30 – 21.30. Ogoroodinal esimesel aastal Haapsalust toodud iirised peenrast välja võetud, et juurikatele ruumi teha. Kolme peenra läbikaevamine ja kompostiga rikastamine, varase porgandi, pastinaagi, redise ja naeri külvid.

21.30 – 02.00. Pärast elukate õhtust hoolitsusringi keeletoimetustöö teine lugemine, 40 aanelja.

Pühapäev

02.00 – 07.30. Öörahu.

07.30 – 08.30. Hommikused hügieeniprotseduurid ja meditatsioonihetked kohvitassiga küdeva pliidisuu ees ja terrassil päikesekiirtes. Elukate hommikune hoolitsusring ja ooberdamine-šveitserdamine.

08.30 – 12.30. Keeletoimetustöö teine lugemine, 39 aanelja.

12.30 – 15.30. Aiatöö: eelmisel aastal rajatud iiristeala puhastamine, kust 8/10 eelmisel aastal istutatud iiriseid täiesti müstilisel moel on välja läinud – aga see polnud tegelikult uudis, sest märkasin seda tendentsi juba läinud sügisel. Olen kindel, et istutatud sai õigesti, toimunu on minu jaoks müstika. Midagi peab selles kohas mullaga kapitaalselt valesti olema. Praegu panin need eelmisel õhtul üles võetud juurikad küll sinna sisse (sest mujale ei olnud praegu panna), aga hoian teraselt silma peal ja juba homme kavatsen testida selles kohas mulla pH-sisaldust (ostsin täna testri), ning siis saab ette võtta, mis ette võtta vaja, kas hakata lupjama või hapendama. Muide, selle koha peal ei näinud ma ka mitte ainumast vihmaussi ega muud mullaelukat, mis näitab samuti, et asi on seal mäda.

15.30 – 17.30. Iluuni ja söömahetked.

17.30 – 01.00. Keeletoimetustöö kolmas lugemine, 79 aanelja. Töö võidukas ärasaatmine täpselt tähtaja esimesel tunnil.

Esmaspäev

01.00 – 06.00. Öörahu.

06.00 – 07.25. Hommikused hügieeniprotseduurid. Meditatsiooniminutid jäid ära, st kulusid enese lille löömisele ja varustuse kokkupanekule.

07.25 – 10.54. Bussiühendus Tartuga ja rongiühendus Tallinnaga. Muide, rong oleks kusagil seal Tamsalu kandis äärepealt otsa sõitnud pojaga karule. Pidurdas nii järsku, et selge oli, et midagi juhtus – ja kui siis tasasel käigul edasi sõitis, nägime karu oma pojakesega metsa suundumas. Hea, et terveks jäid!

11.30 – umbes 15. Tootmisnõupidamine filmi asjus. Olime mina, produtsent, operaator ja režissöör. Olemasolev stsenaariumivariant sai pulkadeks lahti võetud ja sündmustik paremini, hoopis paremini konstrueeritud, samuti kõik pea- ja põhitegelased läbi arutatud, kuidas nende karakterid avame ja nende omavaheliste suhete dünaamika kujundame, sai tähenduslikud ja olulised detailid selles loos läbi arutatud ja mõeldud, mis võtmes ja mis situatsioonis need esile tuua … ühesõnaga kõike, kõike, kõike. Sisuliselt peaaegu stseen stseeni haaval käisime kõik läbi ja mõtlesime koos, kuidas saaks aina parem. Sest 20. maiks tahame kulkasse raha küsima minna juba stsena 2. draftiga. Igatahes kulus selle töökoosoleku peale umbes kaks korda nii palju aega, kui olin plaaninud, ja nii ma ei jõudnudki enam ühe kena aalujaga koos lõunale, nagu tegelikult meil eelmisel päeval mõte ja kokkulepe oli.

Nii et lõunat sõin millalgi kolme ja nelja vahel hoopis meie projekti operaatoriga, ning mul on nii hea meel, et just tema meie filmi tegema tuleb. Ma nimesid ei julge hetkel veel nimetada, aga üleüldse mulle seekord meie meeskond hirmsasti meeldib, no on kohe kuidagi selline klapp ja haakumine.

Aga siis sõitsin bussiga linnast välja ja tulin maha huvitavas peatuses nimega Kurna tee, sest pidin koolituselt tuleva Otiga seal kokku saama, et siis koos koju sõita. Pärast minu mõningast tagaotsimist mööda suurt ja laia Harjumaad leidis ta mu lõpuks ka üles. Polnudki külm mind veel ära võtnud, sest päike õnneks on üsna soe siiski juba.

Seal koolitusel, kus Ott kolm päeva oli, tehti umbes selliseid asju:

savi.jpg

Mina poleks küll pildi pealt aru saanud, mis asi see on, kui Ott poleks öelnud. Aga vott, olen kiuslik ja teile ei ütle, arvake ära!

Nii et siis 17.30 – 21.00 kojusõit, millesse mahtus Tartus ka Bauhofi külastamine pH-testri ostmiseks ja toidupoe külastus.

Aga täna ma seda pH-d testima ei hakka. Pime on juba, ja jõud lõpeb, ei jaksa enam.

Ah jaa, 21 miskiga õhtusöök ja elukate õhtune hoolitsusring …

… ja siis hakkasingi blogima.

Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia

Täna oli võimas päev. Keskhommikul alanud auhinnatseremoonial Luunjas anti mulle ja Otile üle 2016. aasta preemia lasteluulekogu “Imelised inimesed” eest. Otil oli see kolmas kord seda saada, minul teine (esimesel korral võitis Ott selle koos Heiki Vilepiga “Tere!” eest 2002. aastal, koos võitsime 2010. aastal “Mina, kana, lehma ja krati” eest), ja nagu eelmisegi korral, oli tseremoonia väga läbimõeldud, hästi korraldatud ja väga ilus.

sööt 2016.jpg

Mul on seekordse auhinna kohapealt isegi natuke kummaline tunne, sest tegelikult ilmus ju peale minu “Inimeste” eelmisel aastal veel mitu hästi tugevat lasteluulekogu, Wimbergi ja Trulli omad. Et just minu oma seekordse võidu tõi, see on kohe kuidagi selline ootamatu. Aga väga, väga tore!

Tartu Postimees jõudis juba täna veebi sellest asjast loo ka teha. Aga pilt on neil vana võetud, aastast 2011. Ma ei tea, miks, sest fotograaf oli täna ju täiesti kohal seal.

Ja homme tuleb Lääne Elus ka lugu sellest, eks ma panen lingi siis.

Ning lillekimbud, mis me saime, olid klass omaette. Isegi Kata pühendas neile vääriliselt tähelepanu. Eriti Oti omale.

Otikimp.jpg

Aga minu oma oli tegelikult ilusam:

minukimp.jpg

Igatahes meil on nüüd toas PALJU lilli.

kimbud.jpg

Paraku pärast seda ilusat üritust ei saanud me Otiga pikalt ilulema jääda, sest juba ootasid asjaajamised ja tööpäev. Nii tõime Tartust Seemnemaailmast ära minu tellitud posu järjekordseid seemneid (suvelilli ja köögivilju), turult Kõssale räime ja tädi Tötsule seapead, Pakendikeskusest jõupaberit ja paberkotte (sest kui meile jälle suitsukala tuuakse või me talusinki ostame, siis selle säilitamiseks on jõupaber parim variant ning seetõttu meie majapidamises seda ka kulub), Akukeskusest murutraktorile uue aku (sest jumala eest ei viitsi seda trakatsit iga päev auto pealt “krokodillidega” käivitada jälle), otsisime Oomipoest mu õmblusmasinale uut pirni (sest üks õhtu ajasin ma oma uue Janome nii õnnetult uppi, et pirn läks katki), aga ei saanud, ja käsitööpoest paar olulist õmblustarvikut, mida mul kodus puudu kippus olema. Tegelikult oli plaanis Bauhof ka, aga jõud lõppes ja Lääne Elu homsed asjad ootasid kodus tegemist.

Ning nüüd õhtul pesin ma ära mõned vanad majaaknad, mis nüüd kuuri akendeks pidid minema, ja paigaldasime neid (sest ilmateade lubab jälle peagi saabuvaid sadusid ja minu meelest ei ole hea, kui need lahtistest aknaaukudest kuuri sisse peksavad).

aknad ees.jpg

aknad ees1.jpg

See võttis ka paar head tundi, ning siis lõhkus Ott mulle siin puid ette, et ma tema äraolekul mitte külmetama ei peaks (sest paar lähemat päeva siin pean ma ilma temata läbi ajama, ta läheb Tallinna kanti mitmepäevasele koolitusele, kust pole eriti mõttekas iga päev edasi-tagasi kodu vahet tõmmata).

Selline õnnelik päev oli täna. Antagu selliseid elus veelgi!

Kolmanda päeva õhtuks

Aidaotsa projekt läks eile jõudsalt edasi:

2.päev.jpg

Ja jõudis eile õhtuks sellisesse järku:

2.päeva õhtu.jpg

Ning tänaõhtuse seisuga võis meistrimees oma tööriistad kokku pakkida ja siirduda oma suuremate tööde juurde tagasi.

3.päeva õhtuks.jpg

Edasisega saame mina ja Ott juba kahekesi hakkama. Vaja on nende külgmiste “hammaste” peale leida laiad kattelauad, et see pilt ilus ja viimistetud jääks, vaja on toppida palgivahedesse takku, alumise palgi all kive korrastada ja segu vahele visata, akende alla veeninad meisterdada, ruumi põranda selle seina poolne serv uuesti kinnitada, ja muidugi aknad ise pesta ning ette tõsta.

Nii et omajagu müramist on veel ees, enne kui selle projekti lõppenuks saab lugeda ja järgmiste ürituste juurde siirduda. Sest need juba ka pressivad järjest peale. Ning enamus puukuuri laest alla aetud sodist ootab ju ikka ka veel väljavedamist ja ärapõletamist, sest vahepeal pikalt püsinud tuulised ilmad tundusid tulemängude jaoks riskantsevõitu ja jätsime need siis parem ära.

Aga sellega peab nüüd ka kohe kiiresti tegelema, sest järgmise talve puud ootavad äratoomist, selleks hetkeks peab kuuris puhas plats ju olema.

Peale muude toredate asjade tegelesin täna ka intensiivselt külvitöödega, sain esimese satsi herneid ja põldube maha, kasvuhoonesse pottidesse idanema ka kurgid, kõrvitsad, arbuusid ja lattoad. Kui järgmine nädal ilm jälle hulluks läheb, siis saan neile totsikutele lihtsalt kas suurema puntra katteloore peale visata või suure õuduse korral ka lausa tuppa tassida. Ning kui pärast seda saabuvat külmalainet mai keskel uuesti soojaks pöörab, ongi kõik need seltsimehed kenasti idanenud ja saavad kasvama hakata.

Kirjatöö osas jõudsin eile keskpäeval juba korraks meeleheitesse sattuda, sest kogu selle möllu juures siin ei ole lihtne oma stsenaariumidesse süveneda. Aga siiski sain sellegagi kuidagi ühele poole, ja nüüd on juba kibekiire juba korra ühes eelnevas postituses mainitud põneviku teise osa toimetustööga – mille tähtaeg on esmaspäeva hommik. See tähendab, et ei saa lõdvemalt võtta, ei saa.

Munad maha

No päris nii toorelt seda lõikust siiski ei teostata, aga väljend on iseenesest toredalt värvikas. Igatahes eile oli siis see päev käes ja loomaarstiga kokkulepitud aeg kätte jõudnud. Muidugist meite Kõssale, et sellest kraakast vähe leplikum loom saaks nii Kata tervise kui kõutsikese enda pikema eluea huvides, sest ühtegi võimalust kobedaks kakluseks teiste kassidega Kõssa kasutama ei jäta. (Nagu ka pildil tema nina pealt näha on. Ma arvan, et nad on naabri-Antsukesega piirilepingu osas läbirääkimisi pidanud.)

kõssakrae.jpg

Tegelikult ei läinud see üldse nii lihtsalt ja muretult, kui omal ajal kadunud Intsuga, olgu muld talle kerge. Esiteks selgus, et Kõssa ei talu puure. Ta hakkas meil juba kliinikussesõidul transpordipuuris laamendama ja läks täitsa paanikasse, ja loomaarsti juures jätkus sama. Pärast lõikust teadvusele tulles ja nähes, et ta jälle puuris on, kukkus ta uuesti visklema, rapsima ja  kõikide vahenditega ennast sealt välja murdma. Ning ennast tagumisest otsast raevukalt lakkuma ja närima – mistõttu tuli talle veel ka krae panna (lootsime algul küll ilma läbi saada, sest see on loomale ikkagi jube ebamugav). Ja siis oli hirm, et selle hirmsa rapsimise ja pöörlemisega seal puuris tõmbab ta oma õmblused lahti … oh jommaijoo.

Aga see polnud veel kõik. Et kasutada ära looma viibimist kliinikus, lasime ta ka muul moel üle vaadata. Ning siis hakkas selguma. Esiteks, et ta on mitte 3-aastane (nagu mina arvasin), vaid 4-5 aastane kass. Teiseks, veresuhkur on tal kassi kohta liiga kõrge ja tõenäoliselt on sellel loomal diabeet, aga et ka stress võib veresuhkruga mängida, tuleb kahe nädala pärast kordusanalüüs ja siis on selge, kas on või ei ole. Ning veel edasi – loomaarst, kuuldes, et me Kõssa taustast tõesti midagi ei tea peale selle, et ta elab meil aida peal omavoliliselt juba umbes poolteist aastat ja käib kogu aeg kusagil kaklemas, soovitas teha kasside HIV-testi. Eelkõige silmas pidades Katat – sest HIV-positiivset kassi ei või elu lõpuni teiste kassidega kokku lasta, ja koduta ning hulkuvate kasside seas on kassi-HIV-i esinemisprotsent umbes 90.

Jah, ma lasin temalt ka selle analüüsi võtta ja siis ootasime mitu pikka tund kodus telefonikõnet ja vastust sellele küsimusele. Ma ei teinud endale mingeid illusioone ja nägin juba vaimusilmas, kuidas me õhtul kaevame kuuse alla järgmist väikest hauakest. Sest Kata kõrval HIV-positiivset kassi pidada nii, et Kata mingil hetkel ei nakatuks, on võimatu missioon, ja HIV-positiivset diabeetikust kassi ei õnnestu sokutada ka kuhugi uude koju, sest keegi ei taha endale seda jama ju kaela. Kassi diabeet on oma leebemas vormis pidev toiduga arvestamine ja tavalistest oluliselt kallimad erikrõbinad, ning kui see asi kunagi peaks käest ära minema ja insuliini süstimiseni jõutakse, on see majanduslikult juba selline üsna oluline rida pere-eelarves juures.

Kuigi diabeediga üksi me saaksime hakkama. Veresuhkrut saab hoida ka koduste vahenditega üsna normaalsena, kui talle teraviljapõhiseid konserve ja krõbukaid ei anna – ja ma olen sellega juba harjunud. Kadunud proua Punks oli meil eluaeg toortoidul, tegin talle ju kogu aeg neid eraldi lihasegusid, kuhu käis natuke taid, natuke südant, natuke neeru ja maksa ja kõhresid … köögikombainis puruks ja segi ning karpidega sügavkülma, ja nii see Punks mul sõi.

Ning tädi Tötsule keedan seapead. Ostan aga jälle sealt otse lihatööstusest seapead 10 senti kilo, üks poolik seapea kaalub umbes poolteist kilo, keedan selle ära, puhastan liha luu küljest lahti ja sellest jagub tädikesele kolmeks päevaks. 5 senti päevas koeratoidu peale pole üldse paha hind. (Noh, vahel, kui pole jõudnud keeta ja puhastada, saab ikka loom vahelduseks natuke krõbukaid ka … aga ehk umbes kord nädalas või nii.)

Ning küll ka Kõssaga saab nii. Läksingi vahepeal mugavaks nende krõbukate ja konservidega.

Aga kasside HIV oleks olnud meie jaoks juba kontimurdev ülesanne.

Nii et mul ei olnud eile hea päev. Valdavalt kulus see paanikale ja muretsemisele ja lämmatavale kahjutundele. Nii et kui tuli vastus, et HIV-test oli siiski meie kõigi õnneks negatiivne, oli pingelangus selline, et sain tõsise silmipimestava ja kõrvulukustava peavalu. Tõime Kõssa kliinikust koju. Jätsime ära planeeritud teatriskäigu, sest ülejäänud õhtu kulus mul tema rahulikuna hoidmisele, et ta haava omal lahti ei sipleks. Ja lohutamisele mõistagi. Sest Kõssa on ikkagi väga õnnetu ja häiritud, et tal on see jube torbik peas ja et ma teda rehetoast välja õue ei lase.

Tegelikult on ime, et ma eile päeval (kui Kõssa  oli kliinikus) suutsin ikkagi oma kirjatöö ära teha. Lääne Elule tuli ju välja mõelda üks lullamilla ja samuti kuu teine arvamuslugu.

Muide, selle kuu esimest saate lugeda siit.

Ning veel: minult on küsitud, miks ma enam  oma lullamillasid koos Oti piltidega blogisse ei pane. Teate, sellepärast ei pane, et jube palju hakati siit tema pilte varastama. St võeti siit blogist Oti pilte kasutusse ilma minu või tema käest küsimata, kuigi mul siinsamas blogis autoriõiguste all on olemas ju meeldetuletus ja palve minu või tema nõusolekut küsida. Ma ei oskagi kohe öelda, mitu korda me oleme siit võetud Oti pilte avastanud mingitel kutsekaartidel, mingi ettevõte veebikujunduse juures, plakatite kujunduses jne. Viimane juhtum oli alles umbes kuu aja eest, kus üks lastehoid reklaamis end Facebookis Oti joonistatud pildiga, mis muidugi jälle minu blogist pärit.

Ühesõnaga me oleme sellega nagu ettevaatlikuks muutunud natuke.

Politseimuuseum

Ühe oma pikaloomulise ja suure tööprojekti huvides külastasime koos toimetajaga täna järjekordset teemakeskust. Nimelt politseimuuseumi Rakveres. No ja ma olen selle peale küll suhteliselt sillas. Tõsi, nende hoonekompleks vajab hädasti uuenduskuuri, ja tegelikult tööd seal selle nimel käivadki, aga ekspositsioon ja programmid on seal lihtsalt imelised, vahvad, põnevad ja naljakad ka. Ainult üks asi: sinna muuseumi minu meelest ei tasugi minna niisama lihtsalt ise vahtima, vaid päris, päris kindlasti tuleb võtta mõni programm, mis giidi saatel läbitakse ja kelle juhendusel on võimalik läbi viia kõike seda interaktiivset, mis seal tegelikult pakutakse.

Väikeste laste osa on jah peamiselt selline liiklussuunitlusega mängutuba. Mille maskotiks on kass.

pomu logo.jpg

 

pomu.jpg

Aga suurematele on seal eriüksuslaste töö tutvustamiseks labürint, mida läbides tuleb relvaga kahjutuks tulistada sinised tuled, jõuda pommivööga isikuni, kahjutustada see ja vabastada pantvang.

 

labürint.jpg

pommivöö.jpg

Veera kodus on toimunud kuritegu ja tuleb läbi viia kuriteopaiga analüüs. Oma käsutusse saab terve kriminalistikohvritäie erivahendeid.

kuriteopaik.jpg

Härra Wilsoni peal toimuvad näitlikud õppetunnid taskuvaraste tegutsemisest.

wilson.jpg

Kriminalistikalaboris saab võtta esemetelt ja inimestelt sõrmejälgi.

jäljed.jpg

Märuliruumis saavad suuremate laste grupid jaguned pättideks ja eriüksuslasteks ning läbi mängida tänavamäruli (koos pudelite loopimisega vastu eriüksuslaste päris kiivreid ja kilpe mõistagi). Kahju, et pilt mul välja ei tulnud, aga see helendav lärakas on bussipeatuse silt ja tänavalahing toimub bussipeatuse pärast.

märul.jpg

märul1.jpg

Ning ilmselt on ühel lastegrupil väga lõbus vaheldumisi üksteist soolaputkasse lukustada.

soolaputka.jpg

Ja fotorobotit koostada.

fotorobot.jpg

Järgmine pilt spionaažitoas ei tulnud jälle välja, aga igatahes on näha minu peegeldus ülekuulamisruumi aknal, millest  kurijategija näeb ainult oma peegelpilti, aga teisel pool olija näeb nagu läbi normaalse klaasi. Aga me oleme ometi kõik seda ju filmidest näinud!

politseimuuseumis mina.jpg

Aga muidu – aiarindel on mul viimased päevad vaikus valitsenud. Sest pärast Muhedike talguid oli siinkandis lihtsalt ILGE ilm (üks päev varahommikust hilisõhtuni ladistas lausvihma ja teine päev oli tore noor torm puhumas siin üle põldude oma 20 m/s, nii et maja kolises ja õues oleks see kõrvad peast puhunud. Pealegi olid mul pikad ja intensiivsed tööpäevad ühe Heliose kirjastuse põneviku keeletoimetamisel. Selle teise osaga müramine seisab mul veel ees.

 

 

Esinemas, kirjutamas, talgutel …

Muide, ma kohe hakatuseks kekutan ära. Sain fännikirja, millele oli lisatud väikese fänni joonistatud pilt!

tutsiku pilt.jpeg

Pints ja Tutsik ruulivad, jee!

Väga rõõmu teevad niisugused asjad!

Küll aga ei tee rõõmu avastus, et teehöövli juht on olnud kas silmini purjus või põhjalikult pahatahtlik, kui meie külatee peal ühest servast teise kaheksaid sõitis ja meie kaks aastat tagasi istutatud kuusehekki kahest kohast sisse oli pannud. Lükanud seda kuramuse jama veel meetri jagu hekialguse tahagi muruplatsile. Ma tõesti ei mõista. Igatahes üleeile õhtul lappisime Otiga oma kuusehekki (tuli tuua 40 asendustaime), kirusime toimunud teehooldust … mille toimumise ajal meid ilmselt ei olnudki kodus või me magasime vmt, sest köögiaknast toimuvat nähes oleks ma kindlasti välja tormanud ja püüdnud seda hullunud masinat näiteks rinnaga peatada või midagi.

(Muide, meie kuusehekk ei ole teele liiga lähedal. Vaatasin teeseadusest järele, see on isegi varuga kaugemal, kui seadus hooldusriba laiuseks ette näeb.)

Aga olgu. Saame üle. On kevad ja kõik läheb jälle kasvama, eks. Iga päev on elamus. Isegi õhtune minek pesu nöörilt ära korjama on elamus. Ma olen nii õnnelik, et olen selliste õhtuteni elanud.

pesu.jpg

Käisin esinemas Maarja kooli puudega lastele. Seegi oli elamusrohke ja nukrakstegev ja mõtlemapanev… ja rõõmustav, et nende lastega tegelevad inimesed, kes hoolivad ja on südamega nende juures … kõik ühekorraga.

Maarjakoolis.png

Selle pildi peal mängin ma neile nukk Suurjalg-Märta abiga ette, kuidas Roosi oli haikala ja kuidas ta herne ninna pani. Hulganisti lasteluuletusi said nad pealekauba. Tuli esitada ka soovilugu: selgus, et selle kooli laste lemmikluuletus on “Tahan presidendiks!” Sellest muide on laul ka! Võitsime selle heliloojaga 2007 (?) aastal laste koorilaulude võistluse poistekoori laulude osas ära, kui ma nüüd ikka õigesti mäletan. Aga järgmises videos esitab seda siiski solist!

Ma panen Suurjalg-Märtast ka pildi. Ta on tegelikult Poola masstoodang, aga ma veetsin pool ööd teda tuunides, pitse, satse ja täiendavaid aksessuaare juurde õmmeldes. Kuni temast sai Suurjalg-Märta.

märta.jpg

Aga laupäeval olime talgutel Muhedikumaal. Sellega läks väga õnneks, sest ilmateade lubas terveks päevaks igasuguseid ilgusi, aga tegelikult oli peaaegu õhtupoolikuni 4 kraadi sooja ja vahelduv pilvisus ja me saime oma kambaga suure tüki töid seal tehtud.

meeste sektor.jpg

riisun.jpg

tsiiliga.jpg

Vahepeal kõndisin ja pildistasin ilusaid objekte- Mõtteid äratavaid objekte.

See on võib-olla Eesti kõige suurema läbimõõduga mikrobioota. Ei oskagi enam arvata, kus ta keskkoht võiks olla. Aga ta on ka 40 aastat vana. Värviline kontpuu sobib tema juurde imeliselt.

mikrobiootaga nurk.jpg

Harilik kuusk ‘Barri’ meeldib mulle ka üliväga. Ma hangin ta kindlasti endale ka. Aga sellisena, arvata võib, ma enda oma näha ei jõuagi. Sest ta on väga aeglasekasvuline puu.

barry.jpg

sama teiselt poolt:

barry1.jpg

Vaade musumajale ja okaspuudele. Seekuusk siin on ‘Acrocona’, mul on sellesama puu seemik! Ka see jääb üsna madalakasvuliseks ning ta ei tee käbisid mitte okste külge rippuma, vaid okste tippudesse.

acrocona.jpg

Ning kollaseid elupuuvorme hangin ma endale kahtlemata ka. Siin üks selline madaluke mütsakas särab hallis päevas nagu väike päike kohe.

istutusala.jpg

Ja lõpetuseks üks suurepärasemaid koerahoiatussilte, mis ma elus näinud olen. See ei olnud Muhedikumaal, see oli Tartus ühe värava peal.

koerasilt.png

Lasteraamatutest, Kõssast ja punaselehisest kirsipuust

Eile sain oma lugemiku ühe teemaplokiga edukalt ühele poole, pluss täiendavad tekstid veel eelmisesse teemaplokki. Nii et sain järjekordse virna raamatukokku tagasi viia.

raamatud.jpg

Õhtuse aiatööaja täitis tiigikalda koristamine. Sügisestel talgutel mahapandud katete osas, tuleb tunnistada, oli õigus Ülol, kes ütles, et ega sel suuremat mõtet ei ole, nagunii viib tuul need minema. Ja täpselt nii läkski. Kaks korda selle talve jooksul käisime seda ala Otiga uesti katmas ja kinnitamas, aga pärast iga järjekordset suuremat tuult olid need katted jälle seal pussakatena puntras ja otsipidi tiigis … hoolimata järjest karmimatest kasutuselevõetud kinnitamismeetoditest, mis lõpuks hõlmas ka suuri kive, raskeid raudlatte ja vanu aiaposte. Tühjagi.

Nii et siis kulutasin eile õhtul need 3 tundi, lohistasin minema seda rauda ja rullisin kokku neid katteid, kivid aitas Ott ära kärutada … ja selle eksperimendi võib vist edutult lõppenuks lugeda. Omaette peatükk olid aga veel need nõgesed ja pujud, mis sai sinna katete alla kokku rullitud ja kõdunema, n.ö maad parandama jäetud. Täna hakkasin neidki sealt üles korjama ja ära vedama, aga pärast kümnendat kärutäit, kui alles selle tööga esimese kolmandiku peal olin, hakkasin mõtlema, et vist teen küll kilplase tööd. See niidetud nõgeste kiht on seal meil tehtud nii paks, et sealt niipeagi midagi läbi ei tule, ja kui ükskord tulema hakkab, siis toestab see selle mudru ju niipalju ära, et trimmerdada saab – ning juba järgmisel suvel poleks seal seda mudru nagu olnudki. Või?

Igatahes ma jätsingi selle ürituse pärast esimest kolmandikku pooleli. Supelsilla ümbrus on puhas, mis seal kaugemal toimub, ei ole ka otseselt silmariivavas läheduses, nii et …

Aga Ott tegeleb praegu puukuuri lae allavõtmisega. Sest vahelagi oli läbi mädanenud ja mädandas ülevalt juba talasidki. Ning selle mäda vahelae peal olid omakorda terve katusetäis vanu mädasid sindleid ja koorem igivana ja samuti osalt  mädanenud heina. See jama tuli sealt alla saada. Ja tänase seisuga ongi saanud.puukuuris.jpg

puukuuris1.jpg

Aga nüüd on vaja sellest risuhunnikust kütmiskõlbulik osa välja sorteerida (mida Ott täna ka juba tegi, see esimesel pildil nähtav lauahunnik lähebki kütteks), tükkideks saagida ja riita laduda, ja mäda osa lõkkesse kärutada nind seal ära põletada. Sellega saab Ott mängida kindlasti veel nädalajagu.

Pühade ajal, muide, käis meil mitu päeva järjest üks täitsa hull külaline. Suur-kirjurähn nimelt, kes teadagi on väga ilus suur lind, aga ennast pildistada ei lase, ja ta on ka ilmsete kalduvustega vandalismile. Igatahes, palun, järgmiselt pildilt võite näha, mida ta tegi meie väikelindude söögimajaga.

rähni laamendus.jpg

Ühest tegelasest meie elus olen ma aga õigupoolest vaikinud juba pikka aega. Seda sellepärast, et ma pole kindel olnud, mis saab ja kuhu areneme. Täna aga, palun, saage tuttavaks, see loom on Kõssa.

Kõssa.jpg

Kõssa ilmus siia 2015. aasta sügisel. Tundus, et käis magamas puukuuri peal nende vanade mädade heinte sees … ja me püüdsime teda minema ajada. Ignoreerisime. Loomulikult ei hakanud süüa panema, sest et äkki ta muidu ei lähegi ära.

Aga ta ei läinud sellegipoolest kuskile. Hoidis meist eemale, aga alati istus ja vaatas kuskil kaugemal, kui me Otiga õues asjatasime. Ligi ei tulnud, aga istus ja vaatas. Aeg-ajalt nägin teda põllul hiiri püüdmas, või mutihunnikute jures passimas. Mõnigi kord hüppas meile ehmatanult kompostihunnikust vastu, kamararäbal või teepakike hammaste vahel tolknemas.

Nii läks aasta.

2016. aasta suvel aga täheldasime, et ta kuidagi oli juba maru peremeheks muutunud, kuigi meie jätkuvalt ignoreerisime tema olemasolu. Näiteks ta ründas õue peal meie Katat. Suvel. Mille peale tulid aida alt pääsukesed ja lendasid talle kurjalt pähe – otsekui oleksid Katale appi tormanud. Meiegi tormasime, aga me oleme aeglased, inimesed ju. Ning teist korda rünnati Katat sügisel, majaesine oli Kata karvu täis ja Kata istus täielikus šokis keldrimäe jalamil ning ainult urises kõige peale, mis ümberringi toimus. Pärast seda ei julge Kata enam õue minna. On sellest saadik ainult 3 korda läinud, ja siis ka vaid natukeseks. Ma ei saa küll täiesti kindel olla, et selle teise ründe taga oli Kõssa. Me ei näinud ju midagi. Aga see on kõige tõenäolisem variant.

Igatahes millalgi oktoobrikuus nägin ma pealt, kuidas Kõssa mutihunniku juures varitses ja hüppas-kaevas, ilmselt lootuses mutt kätte saada, aga ei saanud ta midagi. Ja siis mul läks süda haledaks ning ma hakkasin talle süüa panema.

Paari nädala pärast tuli juba Kõssa mulle lähedale … ja siis veel paari nädala pärast olid mängus juba sabakallid ja säärte vastu nühkimine ja peapuksamine, ühesõnaga ta tegi kõike, mida hobune peab tegema. Ning see teeb kuidagi kaitsetuks, kui üks loom on su oma inimeseks välja valinud.

Nii et asjadekäigu loogilise tulemusena oli Kõssa millalgi jaanuaris meil juba toas. Hoidsime teda Katast piinliku hoolega lahus, aga märtsis juhtus ikkagi õnnetus, Kõssa vurtsas mul jalgade vahelt tuppa sisse, kui õuest mingite asjadega tulin, käed kinni, ja köögis oli Kata, ja jälle õkva kallale teisele.

Nii et nüüd on Kõssa jälle õuekass. Lohutan end mõttega, et pole ju miinus kakskümmend. ja aida all on kassiauk ning aidas on pappkastihunnikud. Katteloorid. Ja muu selline tavaar, mille vahel ta endale ehk tudipesa on võinud leida. Süüa loomulikult saab ta niipalju, kui tahab. Paisid ja sülle saab siis, kui mina õues olen.

Aga ma tõesti tahaksin teha kuidagi nii, et need kaks kassi kuidagimoodi ühe hoovi peal ja samas majas kaklemata hakkama võiksid saada.

Nii et kõutsike Kõssa on ühtpidi üks armas lugu, aga teistpidi mure ja peavalu. See pilt temast on üsna kehv, ehk teinekord saan parema võtte – aga kui keegi siit lähikonnast tunneb ära enda kadunud kassi, siis nüüd teate, kus ta poolteist aastat passinud on, tulge ja viige päriskoju tagasi

Aga olgu selle Kõssaga, kuidas on. Ma näitan teile hoopis oma Hansaplandist toodud punaselehist kirsipuud (Prunus cistena). Ta on Hollandi päritolu istik ja sellepärast olid tal müügiplatsil juba õiepungad peal … mille pärast ma teda olen ikka ööseks esikusse miinuskraadide eest ära ning hommikupoolikul tagasi terrassile tõstnud. Et neid õisi näha. Vaadake teie ka.

kirsipuu.jpg

Aasta ringi siin meil kasvades õitseb ta siiski meie jaoks normaalsel ajal – maikuus. Aga tema lehed säilitavad oma punase värvi terve hooaja jooksul. Ma tahtsin teda tüvele poogituna, et teda kasvatada just selles kohas, kuhu ta suhteliselt külmakindla umbes kolmemeetrise puukesena sobiks. Aga kui ta ei oleks tüvele poogitud, kasvaks ta umbes 2m põõsaks.

Igatahes mu hing laulab, kui ma teda vaatan. Juba praegu. Kui ilmad vähe soojemaks lähevad, istutan ta maha ka.

Pühadekohtumised

Lootusrikkaid ülestõusmispühi! Sest kevad tuleb siiski, talve vihasest vasturünnakust hoolimata. Ja pühad on ikka, miinuskraadidest hoolimata.

06-Bettis-Beehive-Vintage-Easter-Cards.jpg

Meil läks teine päev ühtlaselt miinuskraadidega. Maa on pinnalt jälle kõvaks ja külmaks kangestunud. Niipalju siis mu pühadeaegsetest aiandamisplaanidest. Noh, aga tegelikult leiab tubastki aiandamist. Kapsakülvid ootavad pikeerimist.

Suurel reedel asusin jälle lugemiku kallal edasi töötama. Tassisin raamatukogust koju järjekordset kaks kilekotitäit lastekirjandust, et teemasse sobivaid tekste otsida. Igavene tänu lastekirjandustundjale Kristale, kes on mu ammendamatu abibaas ja soovituste jagaja nende kilekotitäite komplekteerimise juures. Reedel sain ka käsiloleva teemaploki enda poolt kirjutatavad osad valmis, jäi veel vaid ühe lastekirjaniku käsitlemine ning teiste autorite tekstide otsimine ja sisselöömine.

Laupäeval tegelesin niisiis oma raamatusaagi lugemisega ja külaliste vastuvõuks valmistumisega …

… ah jaa, ning seejuures täitis veel terve hommiku prügiveoaktsioon. Nimelt vallaleht andis teada valla korraldatud suur- ja ohtlike jäätmete ning vana elektroonika kogumisringist. Meil oli hirmus mõistlik seda ära kasutada, et vältida mitmesaja euro eest suure konteineri enda õue peale tellimist. Oli plaan ära viia bussitäis kuivatist leitud bussiistmeid, mõni lõkkes utiliseerimatu mööblitükk, mitu komplekti lõhkist plastmassist aiamööblit, metsik hunnik tühje nõukaaegseid õlikanistreid, virn vanu nõukaaegseid õllekaste, hilistalvel saba andnud pesumasin, kolm-neli rottide poolt auklikuks söödud poroloonmadratsit … ja siis see vannitäis bituumenit, mida keegi siiani endale tahtnud ei ole.

Aga mis haagiselaenutuses selgus – kõik haagised olid juba välja laenutatud. Meid päästis oma küla Aavikute pere, kes laenas meie sodiveo jaoks oma Fordi-bussi. Kõik see jama saigi viidud kenasti koolimaja juurde ja seal vastavate isikute hoolde usaldatud. Muide, bituumenit siiski meilt vastu võtta ei tahetud, küll aga oli prügiandmisjärjekorras veel üks meie küla mees, kes otsustas selle endale võtta – tal plaan omale kobedam sissesõidutee teha ja kogemus selle materjaiga toimetamisest varasemalt olemas! No mis veel saaks parem olla?

Kogu see aktsioon võttis umbes neli hommikutundi. Siis kodus pirukaküpsetamine ja koristamine, kiire poeskäik … ja siis õhtupoolikused külalised, kes jäid ka õhtuks ja ööks ja kellega koostöös said värvitud ka kahe pere pühademunad ja saunas end pühade saabumiseks puhtaks viheldud.

Hommikul enne teiste ärkamist leidsin aja veel paar tundi vajalikke lasteraamatuid lugeda. Ja kui me ennelõunal laiali läksime, sõitsime ise Otiga külla. Kohtuma sellesama lastekirjanikuga, kellest ma oma lugemikus natukene ka lähemalt juttu tahan teha.

Juhani Püttsepp, pilt 60+.jpg

Juhani Püttsepp.jpg

Ma olin seda kohtumist väga oodanud, sest Juhani Püttsepa “Kunstnik Johannese” raamat koos sealt siginenud püsikildudega on meie peret saatnud umbes viimased 20 aastat. Ja ka tema hilisemate lasteraamatutega olen tundnud niisugust iseäralikku lähedust. Soovitan kogu hingest lugeda tema “Gibraltari laevakoerte ühingut”, “Meest, kes puutus põtra”, “Vanaema, kes muutus kutsikaks”, “Musti linde”, “Lauajupi madonnat”, “Väikese hundi lugusid” ja tema teisigi asju. Tema loodus-, looma- ja maailmatunnetus on erakordselt ergas, avar, armastav ja mõtestatud.

Me veetsime väga, väga toreda pühadekeskpäeva. Ja ma tahaks loota, et see suhtlus jätkub. Me elame õigupoolest nüüd ju väga lähestikku.

Aga edasi …. ma jälle lugesin lastekirjandust. Valisin välja tekstikatkendid. Homme hakkan neid käsikirja sisse toksima ja küsimusi-ülesandeid kostama. Ah, ja muidugi kirjutan Juhani kohta selle teksti. See on homme esimene asi, see on see põhiline.

« Older entries