Pintsu ja Tutsiku lugemik. Kirjanduse õpik 5. klassile

2016. aasta maikuus tegi Mauruse kirjastus mulle ettepaneku hakata koostama nende jaoks uut 5. klassi lugemikku. Mul oli tööd tegelikult niigi juba natuke üle jõu, aga see tundus nii huvitav ettepanek. Alati on põnev ja paras väljakutse teha midagi sellist, mida enne pole teinud – ja õpiku koostamine seda minu jaoks oli.

P&T1 kaasväike.jpg

 

Pints&Tutsik Kaas väike.jpg

Lähteideena otsustasime kaunis ruttu “Pintsu ja Tutsiku” lugude edasiarendamise kasuks, sest omal ajal ilmudes oli see raamat kaunis populaarne 4. – 5. klasside laste hulgas ja algusest peale olin ma kindel, et see lugemik tuleb pigem väärtus- kui kirjandusteooriapõhine. Loodus. Inimese vastutus. Hoolimine. Ümbritsevast lugupidamine. Täisväärtuslikud ja edasiviivad suhted üksteise ja kogu maailmaga. See, kuidas lastekirjandus kõiki neid hoiakuid on peegeldanud läbi ajaloo, ja kui rikas ja suur on maailma lastekirjandus.

Lugemiku illustreeris Ott Vallik – kuidas siis teisiti, sest eks tea tema kõige paremini, kuidas Pints ja Tutsik välja nägid!

Selline oli lugemiku kaane esialgne (töö)versioon, mis rippus kirjastuse veebilehel üleval praktiliselt esimese osa ilmumispäevani:

tutsik-I.jpg

Lugemiku varustasin kahe eessõnaga, üks õpetajatele, teine õpilastele. Sest toimetaja arvas, et see on vajalik – see ei tulnud ju mingi traditsiooniline õpik, nagu neid sada aastat on tehtud. Ja neis eessõnades püüdsingi kirjeldada kõiki oma töö lähtekohti ja eesmärke. Jagan need siiagi.

Kallis õpilane!

Kas sulle meeldivad lemmikloomad? Äkki on sinulgi kodus mõni neljajalgne sõber, või linnud või akvaariumikalad? Või vahest sa alles unistad päris oma koerast või kassist? Äkki oled isegi lugenud minu poolt kirjutatud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatuid? Kui see nii on, siis on vedanud ja „Pintsu ja Tutsiku lugemik“ meeldib sulle kindlasti. Seda sellepärast, et siin on tavalisest natuke rohkem juttu lemmikloomadest meie elus, muudest loomadest metsas, looduse elurikkusest – ja üleüldse sellest, kui väärtuslik ja oluline on kogu meie looduskeskkond. Kahjuks me inimestena kipume seda liiga tihti ohustama ja peaksime hoopis suuremat tähelepanu pöörama selle hoidmisele. Ma loodan väga, et aja jooksul õpid sinagi loodust üha rohkem märkama, mõistma, hoidma ja armastama.

Kuid samamoodi tuleb õppida hoidma inimest. See lugemik räägib ka sellest, kui suurepärased, ainulaadsed ja olulised me kõik oleme oma sarnasuste ja erinevustega. Ning see, kuidas me omavahel suhtleme, võib muuta maailma kas väga palju paremaks või väga palju halvemaks – aga seda viimast ei taha me tegelikult ju keegi.

Peale kõige muu tahtsin ma selle lugemikuga juhatada sulle teed kirjanduse võlumaailma. Tahtsin sulle näidata, kui lai ja rikas on maailma ja ka Eesti lastekirjandus – ja see on nii rikas, et tõesti igaüks võib leida sealt midagi, mis valmistab elamuse ja haarab kaasa, paneb endaga koos naerma ja nutma. Oluline on ainult osata leida enda jaoks õiged raamatud. Kui me seda oskame, siis on raamatulugemine tihti veel huvitavam kui film või arvutimäng – ning peale selle teeb meid targemateks ja paremateks inimesteks. Sellepärast leiadki sa siit lugemispalu, mis on maailmakuulsaks saanud juba rohkem kui sada aastat tagasi, ja katkendeid, mis on pärit alles vaevu kümmekond aastat tagasi kirjutatud, kuid samamoodi auhinnatud ja kuulsaks saanud lasteraamatutest. Sellepärast ongi siin lugusid nii elavatelt kui ammu lahkunud kirjanikelt nii Eestist kui mujalt maailmast. Soovin, et see kõik annaks sulle aimu lastekirjanduse suurusest ja rikkusest – ja sellest, millises suunas liikuda just sinule meeldivat raamatut otsides!

Palju lugemisrõõmu sulle, ja kui sul on kodus mõni lemmikloom, siis tee talle ka minu poolt üks pikk pai!

Aidi Vallik, selle õpiku autor

 

Kallis õpetaja!

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on selles õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele, ja on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Õpiku kaheksa sisuplokki on kujundatud väärtus- või teemapõhiselt: koolielu, kodu, mets, meri, töö, looming jne.

Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.  Minu taotlus oli selles õpikus teooriat anda suupäraste palakestena, mis toetaksid vastavat lugemiskogemust. Tänapäeval on leidnud ju kinnitust, et inimene omandab teadmisi kõige paremini kontekstiga seotud killukeste kaupa, mitte algusest peale ühtse süsteemse plokina. Veelgi enam, tahtsin vältida tolle viimase lähenemise juures õpilastes nii kergesti tekkida võivat ja nii alamotiveerivat tüdimust. Võib-olla on teadmiste kinnistamisegi mõttes hea, kui näiteks rahvaluule eri tahkude juurde on põhjust pöörduda mitu korda õppeaasta jooksul?

Püüdsin mõelda ka nende õpilaste peale, kes alati enne teisi oma palad loetud ja ülesanded tehtud saavad. Eelkõige nende jaoks on mõeldud selle lugemiku „Kirjanduspähklid“. Samuti olen välja pakkunud ideid grupi- ja klassitööde läbiviimiseks.

Paigutasin sellesse õpikusse ilmselt tavatult palju luulet – ning seda põhjusel, et nooremas eas lihtsate kokkukõlksuvate ja lõbusate lastesalmikestega rohkem harjunud lapsed põhikoolieaski hoiaksid tugevat sidet luulevormiga. Emotsionaalselt võib see puudutada ju sügavamaltki kui proosa.

Selle õpiku jaoks kirjutatud Pintsu ja Tutsiku jutud on omal moel järjeks kümmekonna aasta eest ilmunud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatutele. Need on ilukirjandustekstid oma ilukirjanduslike stiilivõtetega (vesteline stiil, släng, argikeel, kujundlikkus) ja on mõeldud lugemiku teemaplokkide nii-öelda soojenduseks.

Omaette riugas on selles õpikus Mari ja Maidu matkapäevikud ning lugemissoovitused. Neid luues juhindusin ise oma koolipraktikas omandatud tõdemusest, et eakaaslase soovitus on teatud vanuses igal juhul tähendusrikkam kui õpetaja või lapsevanema oma. Sellepärast vast ei tasu pahandada, et need silmaringi avardama ja lugemust suurendama õhutavad tekstid ongi kirjutatud nii-öelda lapsekäega. Andkem Maidule ja Marile andeks, lõppude lõpuks ei teinud nad seda ju hindele.

Teile alati tarkust, mõistmist ja hingejõudu soovides Aidi Vallik

Kirjastuse otsusel ilmub see lugemik kaheosalisena: ikka selleks, et laste koolikott oleks kergem. Mulle sisulises mõttes see otsus väga ei meeldinud, aga laste tervis on muidugi tähtis (mitte ei see õpik nüüd nii paks oleks tulnud, aga eks kirjastus teab paremini).

Ja lõppvariandis näeb esimese osa esikaas välja selline:

lugemik5kaas väiksem.jpg

Teine osa läheb detsembri alguspäevadel trükikotta ja jõuab koolidesse jaanuari alguseks. Tööversioonis näeb see välja selline, aga Ott joonistab ka sellele uue kaanepildi:

tutsik-I2-510x682.jpg

Ma olen selle tööga päris rahul, kuigi natuke ebakindel. Kuid veel ebakindlam olin ma need kaks aastat seda kokku kirjutades. Õnneks oli mul töö edenemise järgus võimalik saata mõni teemaplokk tuttavatele emakeeleõpetajatele arvamuse avaldamiseks. Ja mul oli sagedasti telefonitoru otsas suur lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg, kelle asjatundlikele nõuannetele sain lugemispalu otsides ja valides toetuda. Olen teile nii tänulik, kallid inimesed! Päris üksinda oleksin tõesti justkui pimeduses kobanud.

Ma tõesti loodan, et lastel ja õpetajatel on sellest õpikust rõõmu ja kasu ja et olen kõigist kõhklustest ja kahtlustest hoolimata suutnud jälle ühe liivaterakese kanda sinna maailma paremaks muutmise mäkke.

 

Kust said?

Täna oli jälle Tartus asja ajada. Üks mu ülesanne oli pidada tõsine sõjanõu lavastaja ja teatrijuhiga selle suvise tüki asjus, mida ma neile peagi kirjutama hakkan. Ajurünnak, visioonide jagamine, arutelu karakterite ja põhisündmustiku üle jms. Materjalid selle jaoks olin loomulikult juba enne läbi töötanud, see oli umbes tuhat lehekülge erinevate tekstide lugemist. Sellest tuleb Lutsu Teatri järgmise suve vabaõhuetendus, komöödia. Meie armastatud kirjandusklassika ja rahvuslike tüvitekstide põimimise baasil. Selle kirjutamine saab põnev olema.

Teine missioon oli aga veelgi erutavam – saime trükikojast kätte minu loomalood värssides, lasteraamatu “Kust said?”, mis sisaldab pikki ja ammendavaid jutustusi selle kohta, kust meie metsade loomad ja roomajad kauges minevikus oma iseloomuliku välimuse omandasid. Umbes nagu klassikalisest lastekirjandusest tuntud Rudyard Kiplingu jutustused sellest, miks kaamel on küüruga ja kuidas kass kõnnib omapead. Aga minu omad on luuletused, õigemini värssjutustused, ja eksootilisi loomi ei puuduta.

Selliseid tekste on raamatus 21 tükki. Kirjutasin need selle aasta esimesel poolel ühekaupa – igal reedel ühe, laupäevase Lääne Elu lasterubriigi jaoks. Lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii tüdinud nende igareedeste lasteluuletuste huupi laksimisest ja et see võiks mu jaoks teatud uue värskuse omandada, kui ma võtaksin endale mingi temaatilise või vormilise telje, mille ümber neid mingi pikema perioodi vältel joondada. Ning sellised loomalood tundusid päris hea mõte olevat.

Lääne Elu jaoks illustreeris need iga kord eraldi Ott Vallik. Vaimukalt ja naljakalt, nagu ta ikka oskab. Aga algusest peale oli selge, et raamatu jaoks peaks ta need uuesti illustreerima: põhjalikumalt, hoopis detailirohkemalt ja viimistletumalt. Sest ajaleheruum ju raamatuillustratsiooni mahtu ei võimalda. Need formaadid on liiga erinevad. Ma panen siia mõne näite Oti töödest.

 

 

jänku saba.png

 

rästiku siksakk.png

 

valge hunt.png

 

Plaanisime selle raamatuna välja anda sügise jooksul. Aga Otil olid kevadest saadik käed juba niigi tööd täis. “Kust said?” ei mahtunud enam kuhugi. Koos pidasime nõu ja ühel meelel olles otsustasime paluda Urmas Nemvaltsi, “Mürakarude” ristiisa ja geniaalset karikaturisti. Meie suureks rõõmuks oli Urmas nõus, sest talle mu loomalood meeldisid. Ja siis läkski lahti.

Järgmise pildi peal peavad kunstnikud isekeskis aru, “kuidas seda lavastada”.

kunstnikud.jpg

Ja siis hakkas tulema.

mager vaike.jpg

karu varbad.jpg

Kujundaja Tom, kes on üks neist kolmest mehest, kellega Ott siin bändi ja karmi hevi teeb, pani kokku pildid ja tekstid ning andis raamatule tema näo.

KustSaid_paigutus1_spr.png

KustSaid_paigutus1_spr1.png

Kaas tuli raamatule selline.

KUST SAID esikaas väiksem.png

Siin on 21 lugu ja 56 lehekülge, värvilist pilti jagub igale leheküljele. Raamatu mõõdud on 17 x 24 cm, nii et pole suur ja pole ka väike.

Ja ma olen nii ülirahul Urmase tehtud piltidega, see on nii äge ja nii tore, et ta selle projektiga kaasa tuli ja tegi sellest raamatust midagi täiesti erilist.

See raamat on tegelikult vist Eesti lastekirjandusmaastikul muidu ka natuke eriline, sest värssjutustused ei ole meil kuigi levinud žanr. Neid ei kirjutata just palju. Aga mulle meeldib selliseid teha. Need minu praegused imelood, mida ma Lääne Elule kirjutan ja mida ka sageli facebooki üles panen, on ka oma olemuselt ju sellised sündmustikuga värsstekstid.

Igatahes, nüüd on mu loomalood värssides saanud üdini vahva vormistuse ja nii-öelda lõpuni valmis. Ja te saate neid osta Apollo poodidest ja nende veebist ning Rahva Raamatu poodidest-müügipunktidest ja veebist. Autogrammi ja pühendusega saab aga ka minu käest otse, nii et palun ainult vastavast soovist teada anda! Mu meiliaadress on endiselt aidi.vallik@mail.ee.

 

 

Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

Esinemishooaeg on alanud ja üks auk jälle lapitud

Esmaspäeval oli mul kaks toredat kohtumist oma noorte lugejatega Abja-Paluojas Abja gümnaasiumis. Alguses algkooliosale ja pärast vanematele.

Abja-Paluojas.jpg

abja suuremad.jpg

Ma hakkasin siin mõtlema, et ma isegi ei tea, kummale vanusegrupile mulle rohkem meeldib kõnelda. Mõlemal otsal omad eelised ja omad trikid, huvitav on ikkagi ju mõlemaga, mõlemad on omamoodi armsad. Lihtsalt mul on neile erinevad jutud.

Laua-taga-töö on sel nädalal seisnenud Heliose kirjastusele ühe tõlkelasteraamatu toimetamises. See oli kuidagi hoopis tüsedam purakas, kui ma algul arvasin. On selline omamoodi lasteraamat, poisteraamat, otsapidi ehk liigitub ka aime alla. Praegune (töö?)pealkiri on “Lood poistele, kes julgevad teha teisiti”. Ja see on ka sedasorti lasteraamat, et võib ilmudes palju poleemikat tekitada meie ühiskonnas teatud tundlike teemadega seoses. Ootan põnevusega. Eile sain selle enda mõõdupuude järgi korda ja see läks tõlkijale ülevaatamiseks, uuel nädalal tuleb veel korraks minu kätte tagasi, siis on vaja muudatused ära kinnitada ja käsikiri puhastada ja kirjastus võib küljendaja tööle panna.

Samuti on viimased kaks nädalat läinud jälle ühe minu enda raamatu küljendamise ja trükifailide ettevalmistamise tähe all. Üks pisike muudatus veel kaanefaili salvestada, ja siis ma saan trükimaterjalid täna üles laadida ja trükikoda saab trükipressi (või hiigelprinter :D) huugama panna. Ja siis on kuu lõpuks müügis ka minu hullude loomaluuletuste kogu “Kust said?” koos Urmas Nemvaltsi illustratsioonidega! Selline tuleb kaanelaotus (esi-ja tagakaas koos):

KUST SAID kaaned väiksem.png

Selle nädala suurte saavutuste hulka tuleb kahtlemata arvata ühe suure augu likvideerimine. Kes meil on käinud, need teavad, et meil on õue servas selline vana vabariigiaegne savist kuivati (pilt ongi tehtud kohe kolimise järel talvel) …

savimaja.jpg

… mille teises, sissesõiduteepoolses otsas haigutas üüratu auk. On haigutanud siiamaani.

algul.jpg

Nüüd õnnestus leida hea ja osav inimene, kes oskas selle augu ja läinud aastal hangitud palgid omavahel kokku panna. Nii et kolmapäeval läks lahti …

esimene päev.jpg

ja eile edenes …

teine päev.jpg

… ja nüüd on pilt hoopis parem! Rääkimata sellest, et vihm ja lumi ei saja sealt enam sisse, mis on savimaja tervisele märksa kasulikum.

valmis.jpg

Kaks lauda jäi sinna üles veel Otile paika naelutada.

Ja see pilt muutub tulevikus veel niipalju, et need valged Narva plokkidega enne meie tulekut lapitud kohad ja see alumine tsemendiga kaetud kiviosa lähevad punase savikrohvi alla. Et jääks mulje, nagu need palgid kinnituksid savisse. Et meil ka suur ait kohe selle vastas on palgi ja punase savi kombinatsioon, siis peaks see päris kenasti ansamblisse minema.

Väga hea tunne on, kui üks ammu planeeritud asi lõpuks tehtud saab!

Kui nüüd tänase Lääne Elu töö ka tehtud saaks, ja raamatu trükikotta. Sest tahaks ju täna veel õue ka mängima minna, ilm on ju imeline!

 

 

 

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Olen tagasi

Pikk lünk on siia blogisse tekkinud, sest teate, Cannes’ist ei olnud sugugi aega raporteerida, mis ja kuidas. Sellega ma õigupoolest teadsin juba ette arvestada, et meie ajakava on niikuinii seekordki peaaegu lõhkemiseni täis tuubitud, ja enam-vähem nii oligi. Jutt käib loomulikult stsenaristikakoolituse ja stsenaariumiarenduse kolmandast ja viimasest sessioonist, mis äsja Cannes’is filmifestivali ajal toimus. Sügisel mäletatavasti oli esimene sessioon Poolas Sterdynis, teine oli veebruaris Berlinalel ja nüüd Cannes’is see viimane.

Ühtlasi oli see mul esimene kord üldse Prantsusmaal ja Vahemere ääres käia. Aga paraku vaatamisväärsuste ja ringisõitmiste osa meie ajakavas ei olnud. Mis siis, sellegipoolest oli tohutu tore. Kuigi väsitav ja kurnav. Jagasime taas ennast loengute, töötubade, isikliku juhendaja konsultatsioonide ja festivalifilmide vahel. Ning loomulikult öine sotsiaalse suhtluse osa mererannas, linna kohvikutes-baarides, hotelli õues ja meie tubade rõdudel.

Hotell oli armas ja väike, kõrge trepiga sissekäik kauni haljastusega ümbritsetud.

hotell.jpg

Üldse avastasin paljudest väikestest suletud siseõuedest paiknevatest kohvikutest-kohtadest imeliselt kauni, läbimõeldud ja hoolitsetud haljastuse.

mina.jpg

Hotell asus kesklinna äärel, meie loengu- ja töötubade koht aga sellest poolteist kilomeetrit allamäge, peaaegu mere ääres. Iga päev sai seda vahet käia edasi-tagasi vähemalt kaks korda, mõni päev ka kolm või neli, nii et hakkas juba jalgades tunda andma. Nende rannaäärne puiestee, Croisette, oli festivalimelu oluline asupaik.

Croisette.jpg

Festivali palee ise külje pealt (hulk saale, filmiturg, seal linastus ka enamik filme):

palee.jpg

Ja ees see kuulus punase vaibaga kaetud peasissekäik ja trepp:

punase vaiba koht.jpg

Punase vaiba ümbrust püüdsin õhtuti vältida, sest seal käis metsik trügimine; uskumatud rahvamassid kogunesid piirete taha passima ja vahtima, et mõnd kuulsust näha ja pildistada … ja jumala eest, see ambitsioon ei olnud küll minu jaoks. Ma sain ühe õhtuse linastuse pileti, aga kinkisin selle südamerahuga ühele oma kaasõpilasele, sest esiteks ei fänna ma nagunii selle režissööri loomingut eriti (ei ütle, kellest räägin), teiseks tahtsin vältida kontsade kandmise kohustust (sest õhtustel linastustel Cannes’is on daamidel pidulik kleit ja kõrged kontsad kohustuslikud, turvateenistus ei lase ilma nendeta ei sisse ega vaibalegi), kolmandaks oli see igaõhtune rahvamass seal minu jaoks liig.

Päevasi linastusi käisin küll vaatamas, sest nende puhul taolisi etiketipiiranguid polnud ja rahvahulk püsis ka hoomatavas suuruses.

Meie koolituse viimase päeva õhtu tseremoonial pidime kõik ükshaaval avalikult üles astuma ja tutvustama end ja oma filmiprojekti kaheminutilise kõnega. See oli tõsiselt õudne, sest tseremoonial viibis sadakond või sinnakanti täiesti võõrast produtsenti, talendiotsijat, projektijahtijat jne. Selle tehtud pildi pealtki vib aru saada, kuidas ma värisen nagu sült ega julge isegi oma kahele juhendaja otsa vaadata. Aga oma kaks minutit rääkisin ma täis ja tegelikult vist tuli välja küll.

esinemine.jpg

Ning pärast tseremooniat vastuvõtu ajal ilmus meie kohale taevasse lendav mees nagu ulmefilmis. See polnud muide ettekavatsetud. Lihtsalt selle lennuriista omanik tõusis ühelt reidilt seisvalt jahilt õhku ja otsustas natuke lõbutseda ja ennast näidata. Vaatasime vaimustusega! Seda lõbusat õhulendu võite näha siit.

Ilmaga sain osaliselt tünga. Esimesed kolm päeva Cannes’is olid tõesti sellised, nagu vahemereliselt maikuult eeldaks, kuum ja kaunis. Siis aga vahetas ilm vist Eesti ja Prantsusmaa vahel kohad ära ja ülejäänud päevadeks tuli seal 14 – 17 kraadi sooja ja seejuures veel kaks lausa vihmast päeva ka. Hakkasin igatsema oma kojujäänud suvekinnaste ja kampsunite järele ning piidlesin tohutu kadedusega kodupaiga ilmateadet, kus ilutsesid kaunid 25 – 28 kraadi sooja.

Aga nii kokkuvõtlikult, mulle see Lõuna-Prantsusmaa, tundub et sobib ja meeldib. Tundsin end seal ootamatult koduselt ja rahulikult. Mulle meeldis see inimeste rahumeelsus ja aeglane kulgemine, ei olnud sellist pinget, kiirustamist ja närvilisust, mis Eesti linnade tänavapildis tooni annab. Liiklus oli festivali ajal loomulikult hullumaja, aga keegi ei tõmmelnud ega tuututanud.

Igatahes ööl vastu eilset jõudsin ma tagasi. Ja hommikul tervitas mind rõõmsalt mu edukalt talvitunud ja õidepuhkenud punaselehine kirsipuu, Prunus cistena.

prunus cistena.jpg

Noorte teatrikonverentsil

Tänase päeva täitis Vanemuise teatri juures korraldatud noortekonverents “Igavene teater”, kus pidin esinema ettekandega ja päeva teisel poolel aitama läbi viia osaluskohviku-töötuba. Ma pean tunnistama, et olin ettevalmistava perioodi ajal selle asja suhtes natuke skeptiline, aga ilmaaegu. Mu eilne töö ettekannet ette valmistades ei olnud üldse mitte ilmaasjata tehtud, ja hästi tore ja turvaline on esineda noortele, kes on kohal täiesti vabatahtlikult, kelle silmad säravad ja kes oskavad ning tahavad õigeid küsimusi esitada ja kaasa arutada ja mõtet laiendada. Väga vägev oli.

Vaimustust tekitas ka korraldajate organiseeritud lavatehnika-sõu konverentsi avaosas. See tundus nii uskumatu, kuidas kõik need stanged pannakse tantsima ja pöördlava mehhanismid suudavad keereldes, tõustes ja langedes mõjuda nagu ballett. Väga, väga äge ja omapärane etendus! Tõeline tantsunumber.

Pärast töötube tuli aga veel noortebändi minikontsert.

igaveneteater1.jpg

Igaveneteater.jpg

maskid.jpg

igaveneteater2.jpg

Nojah, igatahes ma tulin õhtul sealt konverentsilt tagasi tõesti hoopis targemana ja hoopis rohkemate mõtetega, kui olin sinna läinud! Ja üks töö oli jälle tehtud.

Aga nüüd ma pean kindlasti pidurid peale panema, sest sellist intensiivsust mu kere enam pikemalt välja ei kannata. Ma ausalt öeldes tunnen juba nädalajagu aega, et olen läbipõlemise äärel, ja täna hommikul oli enesetunne selline, et ma sain aru – see ongi kohe käes. Kohe. Peaaegu juba ongi. Ja ma pean nüüd kiiresti tagasi tõmbama ning mõnda aega oma energiavarude taastamisega tegelema. Sest kahe nädala pärast tuleb väga intensiivne nädalane koolitus Cannes’sis, mida ma vahepeal puhkamata ei pruugi suuta välja kannatada.

Mul on küll kuidagi kurb igasugustele töö- ja esinemispakkumistele ära öelda, aga ma pean enda kestmise huvides seda nüüd tegema.

Möödunud lastekirjandusaastast

See artikkel ilmus aprillikuu esimestel päevadel Lääne Elu paberlehes. Et veebi see sealtpoolt ei läinud, panen selle teksti oma blogisse, kust see vast kõigile soovijatele leitav on.

  1. aasta tõi meie laste raamaturiiulisse juurde 125 algupärast teost. Seda on õige veidike vähem, kui eelneval, 2016. aastal, ja tundub, et ka kirjandusliku kvaliteedi mõttes ei ole aastad vennad. 2017. aasta lastekirjanduse üldpilt tundub kesisem. Tugevaid debütantegi on oluliselt vähem, ja vanad tunnustatud autorid pole ka esindatud just oma parimal võimalikul tasemel. Kuid siiski on paljusid läinud aasta töid põhjust ka kiita, on üllatusi ja pikkade ootuste täitumist.

Nimelt isiklikult pean parimaks 2017. aastal ilmunud algupäraseks lasteluulekoguks Jaanus Vaiksoo „Kolme sügist“.„Kolm sügist“ on kõige terviklikum, ühtlaseima tehnilise ja sisulise kvaliteediga lasteluuleraamat läinud aastal, sihtgrupiks umbes nii 9 – 13-aastased koolilapsed. Ja mul on kahju, et Kultuurkapitali lastekirjandusžürii selles osas minu arvamust ei jaga, sest teadupärast nende suur ja tähtis auhind läks hoopis Leelo Tungla „Halloole“. Ka see on muidugi tugev ja tore kogu, kuigi minu isikliku arvamuse järgi ei ületa see autori varasemate kogude kvaliteeti. Peaagu samad sõnad pean ütlema Ilmar Trulli kohta, kelle „Mannekeeni talu“ ei pääse tema 2016. aasta kogule „Jänese valitud palitud“ ka kuigi lähedale. Aga ikkagi nende autorite puhul on tegemist Eesti parima lasteluulega, selles võib kindel olla. Samuti rõõmustas Viiu Härmi „Pallimängu“ ja Milvi Panga „Mesikäpa esikäppade“ ja Wimbergi „Koduste lugude“ ilmumine. Lisaks neile tõi eelmine aasta rea vahvaid valikkogusid tuntud autorite varasemast lasteluulesalvest: Heljo Männi „Meie lapse jõulusalmid“, Milvi Panga „Jõulust jaani“, ja Joel Sanga „Tulge eile meile“. Eriline põhjus rõõmustamiseks on aga ka omal ajal peaaegu kultuslike „Lugemik-lugemiki“ ning „Pinni ja panni“ fännidel – sest need sõnamängulised ja viguriküllased lasteluule tüvitekstid on kah üle aastate taas ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogumikus „Tihane tõstab tiibu“.

Kuidagi toredasti on juhtunud, et kuueteistkümnest eelmisel aastal ilmunud originaalsest lasteluulekogust täpselt pooled sobivad lugemiseks noorematele ja algklassiealistele lastele, pooled aga põhikooliealistele, kelle puhul muidu on lasteluulega üks igavene ikaldus.

Täpselt samamoodi pean rõõmsa üllatusega nentima, et kui üle-eelmisel aastal oli kogu ilmunud lastekirjanduse maht väga tugevalt väikelaste ja koolieelikute poolde kaldu, siis 2017. aastal on see pilt ootamatult tasakaalustunud. Nimelt ilmus proosateosedki peaaegu täpselt võrdselt nii koolieelsetele kui kooliealistele lastele (kummalegi umbes 40 algupärandit), pluss veel üksteist noortejutustust või -romaani. (Võrdluseks: 2016. aastal ilmus koolieelsele sihtgrupile tubli kolmandiku võrra rohkem proosakirjandust kui kooliealistele!) Samuti on huvitav täheldada, et eelnevate aastatega võrreldes on fantaasiaelemendid noorema vanuserühma lastekirjanduses tuntavalt vähenenud. Ning nii nagu varem möllas põhiliselt kesk- ja vanema astme kirjandus realistlikus olustikus, nii on igapäevaelu ja isiklikult tunnetetav maailm nüüd pigem väikelasteraamatute pärusmaa. Silmapaistvamatena tahaksin neist nimetada Anti Saare lõbusat lugu „Pärt ei oska saltot“ ja Tiia Selli „Pelle parimat päeva“, samuti Kätlin Vainola „Poissi, kes joonistas kaarte“. Kuid et ka fantaasiaelement pole väikeste kirjandusest õnneks päris ära kadunud, annab tunnistust Anti Saare teine läinudaastane saavutus, mõtlik ja leinateemaga tegelev „Külaskäik“, või Mari Saadi kosmoloogiline ja muinasjutuline „Maa ja Taevas,“ samuti Helen Eikla üsna tubli debüüt, südamlik ja armas „Sennahoi ja Nurrnopsu“ ning humoorikalt olustikku pea peale keeravad „Eitahalood“ Venno Loosaare sulest.

Mõneti ootamatult oli 2017. aastal fantaasia vallutanud hoopis koolilastelele mõeldud kirjanduse. Umbes algklassiõpilastele võiks meeldida tore ülevaade igasugustest metsas elavatest fantastilistest tegelastest ja nende tegevusest, Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja“. Samuti algklassidele saab soovitada Kätlin Vainola hoogsat ja põnevat lugu kaisulooma kaotsiminekust ja taasleidmisest – „Nähh Pariisis“. Piret Raud on umbes keskastmele aga välja käinud vaimuka ja absurdimagulise perekonnaloo „Kõik minu sugulased“. Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ samale sihtgrupile räägib folkloorsete tegelaste ja sündmuste kaudu aga loo erinevuste aktsepteerimisest, inimese ja looduse suhetest ja kõige selle kandumisest üle põlvkondade. Kuuldavasti olevat just see hetkel lasteraamatukogudes ka laste poolt üks enim küsitud raamatuid. Ning fantastilisi detaile ja meeldejäävat iva leiab ka Wimbergi jutukogust „Salasõna“.

Realistlikus maailmas püsida armastavatele koolilaste nooremale otsale on peaaegu hädavajalik pihku pista Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“, mis on arvatavasti läinud aasta lastekirjanduse üks tugevamaid töid. Autor on eelnevalt tuntud dokumentalistikal põhineva autorina, kuid nüüdne sooritus on läbini ilukirjanduslik, kannab ilusaid ideid ja on kirja pandud väga hea oskusega. Heli-Illipe-Sootaki „Saada õps kuu peale!“ on vahva aga oma huumori ja ehtlapseliku vaatenurga poolest. Seda, kui huvitavalt annab kirjutada esimese klassi õpilaste argielust, näitab meile Indrek Koff oma „Kooliraamatus“.

Meie lastekirjanduses umbes seitsme aasta eest vallandunud loomalugude buum näitab nüüd juba tasapisi vaibumise märke. Neid ilmub veel küll, aga vähem kui varem ja kvaliteeti leiab suuremas osas neist vähe. Erandiks peab lugema Petrone Prindi loomalugude sarja, kus lati alt läbi joosta ei lasta: sel aastal sarjas ilmunud Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“ ja Kaja Sepa „Kassiiseloom“ räägivad põhikooliealistele lugusid autorite endi elus rolli mänginud loomadest.

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“ tekitab aga nii ja naapidi mõtteid. Tegemist on fantastilise looga, mille ivagi on suur ja õige, aga selles raamatus peituv rusutus ja kurbus ei pruugi olla noorematele lastele mõistetav, ning kas põhikooliealised ostaksid ära „rääkivate loomade“ loo, on natuke kaheldav.

Mis puutub vanemale koolieale mõeldud kirjandusse, siis läinud aasta pakub seal õige huvitavat ja ebaharilikult mitmekesist pilti. Juba 2016. aastal andis paar teost aimu, et maailmakirjanduses edulainel oleva fantaasiakirjanduse mõjud ei jäta ka meie kirjandust puudutamata, ning läinud aasta ongi toonud meie noortele tugevad fantaasiaromaanid. Koidu V.G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ on ootamatult heatasemeline debüüt, mis originaalse mõtte, kirjandusliku ja ideelise kvaliteedi osas ei jää raasugi alla suures ingliskeelses maailmas loodud fantaasiatele. Raamatus on loodud originaalne düstoopia, mille reeglite ja suletuse raames esitatakse küsimusi inimeseks olemisest ja selleks jäämise kohta. Reeli Reinausi „San Agustini vereohvrid“ lõpetab tema mereröövlite ja nõidkaptenite triloogia (esimesed osad „Nõidkapteni needus“, 2010, ja „Poisid Mustalt Hobuselt“, 2012), mis müstiliste mereröövlilugude fännidele kindlasti on köitev ja huvitav lugemine, aga kahjuks „Kariibi mere piraatide“ järgses maailmas enam mitte nii väga originaalne. Selles viimases osas on autori suurem õnnestumine läinud aastal realistlik noorteromaan „Mõõkade äss“, milles on loodud tõesti väga ootamatu ja uudne intriig ning lugejat läbi terve paksu raamatu pingsalt põnevil hoidev sündmustik ilma igasuguse maagiatagi.

Eelmise aasta noortekirjandusest võiks omapärasena veel välja tuua Eliis Grigori dokumentalistliku alusega „Teibitud suu“, mis pakub mõtlemapanevat sissevaadet anoreksia käes vaevleva noore inimese ellu. Pikalt hoitud perekonnasaladustega tegeleb Reet Made romaanis „Peidust välja“, mis on hea lugu väga usutavate ja toredate karakteritega, aga mille lugemiseks peab ehk keskmisest enam kannatust varuma, sest sellest kõigest on kirjutatud pikalt ja sõnaohtralt. Mulle isiklikult meeldis ka Brigitta Davidjantsi nostalgiline „(Mitte just) armastuslugu“, mis viib lugeja 1990. aastate Tallinna tolleaegsete tüpaažide ja maamärkide vahele, aga ma kahjuks ei oska arvata, kuivõrd kõneleb see raamat tänapäeva noore lugejaga.

Klassikalist sotsiaalsete probleemidega küllastatud noortelugu pakub meile Marilin Karu romaaniga „Teine elu“ ja Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus“, ning noortele, keda huvitavad romantilised suhteteemad ja kes ei pelga ka üsna intiimseid kirjeldusi, võib sobida Agnes Kolga „Varjajad“.

Igatahes jagub eelmise aasta lasteraamatusaagist loodetavasti igaühele midagi, ning kui siin minu poolt esiletõstetute hulgast sobivat ei leia, tasub meeles pidada, et peale siinnimetatutele peitub raamatukogu riiulites veel peaaegu sadakond uudisteost. Head lugemist!

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

Jeti on tagasi ja kohe Tallinna

Nii, meie hall Jeti on remondist tagasi ja jälle täie tervise juures. Arvel loetletud tööde nimekiri, mis temaga kõik tehti ja mis vahetati, on küll ootamatult pikk. Jääb mulje, et enne remonti sõitsime mitu nädalat ikka jumala puruks autoga ringi! (Aga ta ju ikkagi sõitis, ja õige hästi veel!)

Igatahes väga hea, et Jeti jälle kodus on, sest neljapäevast Tallinna-sõitu nüüd küll ei oleks tahtnud punase Käulaga teha, piisab meile nüüd mõneks ajaks Rakvere elamustest küll.

Tallinnas oli mul esinemine Nõmme gümnaasiumi kolmandate klasside öölaagris. Kujutate ette, mõnes koolis ei taha lapsed isegi ööseks ära minna. Ning kell seitse õhtul siis tuleb kirjanik ja loeb ja jutustab.

NõmmeG.jpg

 

NõmmeG1.jpg

Käisime ka Elina ja Joonas Sildrel külas, polnud neid tõesti ammu näinud ja nüüd oli põhjust minna ka – tuli välja, et mõniteist “Maailma naba” oli veel meie kätte jäänud ja Joonas vajas neid oma promomaterjalide hulka või reklaamkingitusteks või midagi niisugust. Nõnda viisimegi need ära ja peoga peale veel meie endi vahepeal ilmunud raamatuid ka. Ja Oti joonistatud aabitsa nende noorima lapse jaoks.

Ega too päev muud ei jõudnudki midagi, alles vastu südaööd jõudsime koju. Vahepeal oli kuller käinud ja ära toonud mu esimese blogiraamatu, mille ma lõpuks raatsisin oma blogi järgi teha lasta. Seni pole viitsinud või raatsinud või ma ei tea, mille taga asi oli, samal ajal kui suur osa kaasaalujaid reeglipäraselt lasevad oma blogi ka raamatukaante vahele köita. Ma tahtsin ju ka. Seda blogi on ikkagi ju terve dekaadi vältel peetud ja kogu mu tööelu ja ühiskondliku elu ja pereelu kümne aasta kroonika on selles. Ning kui internet või ka ainult WordPressi keskkond peaks ühel päeval ennast ära lõpetama, siis ei jää ju mu elukümnendist märkigi maha.

Nii et mina ka lõpuks lasin Blog2Prindil oma 2008. ja 2009. blogiaasta raamatusse raiuda. Olgu pealegi see üks ja ainus eksemplar, vähemalt ta on.

 

blogiraamat.jpg

Ning kui neil järgmine kord kampaaniahinnad on, siis tellin 2010. aasta raamatu, ja siis kunagi 2011. aasta oma ja nii edasi. Siis ei maksa ennast ühe korraga vigaseks. Sest tuleb välja, et mu ühe aasta blogipostitused võtavad selles A4-formaadis raamatus tervelt umbes 250 lehekülge.

Täna muidugi olin surmväsinud, nagu pärast laste ees käimisi ikka. Aga hommikul pidin tegema Cannes’i jaoks oma stsenaristika-töötoa materjale (uued sünopsised ja loglainid jne), ning pärast seda Lullamilla … ja siis ma magasin paar tunnikest, et õhtu õues mängides veeta. Sain ühe kasvuhoone eelmise suve saepurumultši välja veetud ja küüslaukudele laotatud ning välja kaevatud kasvuhoonesse multši alla tunginud vilderjaldermanni, st orasheina ja naati. Ning kobestatud kõik läbi. Kui jumal annab ja jõudu jagub, tahaks homme vaarikapõõsaste rea ära puhastada, vanad varred välja lõigata ja alt fokiniga vilderjaldermanni vähemaks rookida, et siis teise kasvuhoone kallale asuda. Ka see vajab puhastamist ja ka selle vana saepurumultš kuhugi mujale sokutamist. Vaarikad oleksid tänulikud.

 

 

 

« Older entries Newer entries »