Matkad ja sibulikud

Ma mõtlen viimasel ajal tihti selle märgi peale. Vegvisir – legendi järgi viikingite kompass, mis pidi näitama teed ka kõige mustematel ja raskematel retkedel ning juhatama tagasi koju ka kõige tundmatumatelt teekondadelt.

 

vegvisir.jpg

Üks vana sõber on sellisele teele minemas.

Läinud nädalavahetusel kolistasime üldse mööda Läänemaad ringi – kõigepealt oli Rohunaise soolaleivapidu tema lõpuks päris oma talus läänerannikul, kah koos väga vanade sõpradega, umbes aastast 1988 või nii. Muide, tal on nüüd täiesti ehtne, looduslik rannaniit, täiesti tõupuhta kooslusega! Hulk vanu üsna kobedas seisundis abihooneid. Ja klassikaline Lääne-Eesti ranniku talumaja umbes 1920. aastatest.

Seal tegi Janno meie Leenust tõeliselt ägeda pildi. Põnevus paistab silmadest! Sest see oli Leenu esimene pikk reis üldse. Teise Eesti otsa pole me teda seni veel vedanud, ja mitmeks ööks kodunt ära samuti. Nii et Leenu nägi väga palju täitsa uusi põnevaid kohti!

Leenu 7.8.20 Varblas

Enne seda reisi olin just üles võtnud oma küüslaugu, ja see oli ootamatult võimas lugu. Nii pirakaid ma pole varem teha osanudki! Ju see suvi oli neile meeltmööda.

küsla2020_0.jpg

küsla2020.jpg

küslad2020

Ja eilsest algas järgmine kõva aeg ning juurepäev, sellepärast oli ka sibulatel nüüd aeg üles tulla. Ka selle saagiga olen väga rahul. Kenad suured, ja palju. Pildil nähtava metallresti silm on 5×5 cm, nii et selle järgi näeb mõõtmeid.

sibulad2020

Küll see taluhoonete varjualune on üks hea koht. Vanarahvas oli absoluutselt nutikas, et maja külge sellised kohad ehitas. Nüüd saavad mu sibulad seal paar nädalat rahulikult kuivada ja tuulduda.

sibulasaak 2020.jpg

Esmaspäeval käis fotograaf Eesti Naise jaoks minust sessiooni tegemas. Ma olen nimelt neil septembrikuu numbris, pika intervjuu ja piltidega. Aed on pärast selle suve sõite ja töid muidugi suhteliselt kaoses, aga hommikul jõudsin peale Lambanaise abiga juuksepõhjade värvimist veel mõnes peenras natuke viisakamat muljet tekitada, ja mis põhiline, välja vahetada kevadest saadik terrassipottides laiutanud ja nüüdseks väga jubedalt nirakaks veninud võõrasemad.

See oli üks põnev Facebooki-avastus – et üsna meie lähedal asub veel üks pisike aiand, kus tehakse suvelilli. Ning et hetkel on neil pakkumises tõeliselt pirakad madalad krüsanteemipallid. Käisin kohapeal seda imet kaemas, ja tõepoolest, ühest nende krüsanteemitaimest piisas mul terve terrassipoti ärakatmiseks. Ühe lille läbimõõt praegu on umbes 50 cm, aga ta ajab end enne suurt sügist veel laiemaks.

krüsanteem1

krüsanteem.jpg

Nii et hirm fotografeerimise ees pani mind kiireid liigutusi tegema. Kuid väike ärevus on ikkagi hinges, et mis siis kui umbrohi kuskil on kaadrisse jäänud … Ma pean ütlema, et kiiretest liigutustest hoolimata on selliseks kartuseks siiski alust.

“Imelood” võtavad kuju

Nüüd aasta teisel poolel areneks asjad justkui eriti kiiresti ja tuleks justkui kõik korraga. “Imelugude” pildid on valmis ja läheb küljenduseks, ning järgmise nädala keskpaigas loodetavasti maanduvad failid juba trükikojas, nii et septembris ilmub peale “Minu Haapsalu” ka mu lasteluulekogu “Imelood”!

Ma pole ikka oma värssjutustuste vaimustusest üle saanud, seepärast on ka “Imelood” just sellised ning räägivad minu imelistest ja muinasjutulistest juhtumistest maal. Mis siis, et “suurem osa” neist on, hm-hm, ikkagi välja mõeldud. Kui miski on välja mõeldud, ei pea ju ilmtingimata tähendama, et need pole juhtunud päriselt? Mingis maailmas, näiteks unenäos või muinasjuttude ilmas? Kus tegutseb sihuke veider paks tädike, kellega muudkui juhtub.

Selle pildi peal ma olen sügisega sõjas. Ott on isegi meie Leenu siia püherdama joonistanud.

sügisega sõjas.png

Ja arvatavasti on see kui mitte ainuke, siis üks väga väheseid selliseid raamatuid eesti lastekirjanduses, kus autor on iseenda peategelaseks teinud. Koomiliseks peategelaseks seejuures.

Need imelood ilmusid kunagi umbes aasta-poolteise eest ükshaaval ka Lääne Elus, aga nagu ikka, tahtis Ott need raamatu jaoks uuesti illustreerida. raamatu võimalused on siiski midagi natuke muud kui ajalehe võimalused.

Järgmise pildi peal olen saanud kuldmune muneva kana õnnelikuks omanikuks.

eksinud kana

Luuletus ise:

Eksinud kana

 

Tuli pakane, käre ja kange.

Aga kes minul seal siputas hanges

värava taga, vaevu veel elus?

Taevake – kana!?

Ja varsti ta pelus

oli mu köögis kuumas ja valges

ning järgmisel päeval oli ka jalgel.

 

Ta jutustas, et oli kaduma läinud

õue pealt kodust, kui keegi ei näinud,

ja eksis siis ära, sest kasv on tal väike

ja hangedest üle ei näe oma käike.

 

Ma ütlesin talle: „Eks jääda võid siia,

küll kevadel püüame koju sind viia.“

„Kaak-kaak,“ vastas kana, „see on hea plaan!

Ja mina su headuse tasuda saan!“

 

Plumps, munes ta muna keset mu kööki,

ja munes siis teisegi veel pärast sööki –

mõlemad kullast!

Kas kujutad ette?

Ja munebki kulda nüüd taha ja ette!

 

Kuldmunad ma panen kõik hoiule ära,

ei räägi teistele ega tee kära –

kui kevadeks tuhat neid kokku ma saan,

kuldse lossi siis endale ehitan!

 

Oi, kui kaua ma olen selle raamatu valmimist oodanud! Ja nüüd on see juba peaaegu käeulatuses!

 

“Minu Haapsalu” trükiettevalmistused

Uuel nädalal läheb Petrone Prindil trükikotta “Minu Haapsalu” ja mul on sellega seoses olnud terve see nädal tööd täiesti täis, kuigi borrelioos minus  vaidleb kogu aeg kõvasti vastu. Ma ei saa teda ometi praegu ju kuulata.

Aeda polegi jõudnud. Aga täna käisin kasvuhoones tomateid toomas ja nentisin fakti, et kui ma kohe homme ei lähe ja seal midagi otsustavalt ette ei võta, siis hiljem ei pruugi selles džunglis olla enam võimalik orienteeruda. samuti kasvab praeguste vihmadega umbrohi erakordselt hästi nii õuel kui aiamaal. Ma ei saa ju nõndamoodi tubasel režiimil enam jätkata!

Siis on mulle veel selgeks saanud, kui halvas korras olen ma hoidnud oma fotokogu nii paberil kui arvutis. Peaaegu võimatu on sealt üles leida midagi, mida parasjagu vaja on. Ometi OLI vaja, sest “Minu” sarja raamatutesse käivad ka fotod. Palju fotosid. Ma olin seega tõelises kimbatuses ja ainuüksi fotokaustade läbitöötamiseks läks mitu päeva. Ja ka valik, mida võtta raamatusse ja mida välja jätta, oli päris keeruline. Ma elasin Haapsalus ikkagi rohkem kui 25 pikka aastat! Alates ajast, kui ma olin 18-aastane ja alustasin Tori kõrtsis oma iseseisvat elu.

Tori kõrtsis elades blogisse.jpg

Sellises majas asus mu esimene kodu. Elasin seal kolm aastat.

Tori kõrts blogisse

Järgmine elujärk, kuus keerulist aastat, möödusid Kollase Maja päikselisel katusekorrusel.

Kollane Maja blogisse.jpg

Siis kolm aastat Sukapüksi tänavas, nagu üks mu irvhambast sõber selle kaunist liitnime kandva tänava nalja pärast ristis. Too nurgaga maja esiplaanil, mille õues kasvab suur hõberemmelgas, ongi see. ja selle hõbepaju külge seotud kiige pealt kukkus mu tütar väiksena niimoodi maha, et “soolikad paistsid”. See lugu läks “Roosi ja emme” raamatusse ka.

aiavilja

Ning edasi tuli 14 aastat elu Koidula tänavas ja mu aiandusliku epikriisi otsustav süvenemine.

maja ja kuuri vahel blogisse.jpg

Kõigil neil ajajärkudel juhtus ja juhtus. Nüüd sellest kõigest kirjanduslikku ülevaadet anda püüdes pidin endale tunnistama, et elu on olnud rikas ja huvitav. Oli, mida kirjutada! Ja Haapsalu on olnud mu vastu hea.

Aga vaat seda puhaste siniste õitega käokinga, mis mul Koidulas trepi kõrval kasvas, tahaksin ma oma praegusesse koju ka. ma ei tea, miks ma seda kolides kaasa ei võtnud. Tähendab, tean. Ma mõtlesin, et saan sellise tavalise sinise käokinga ükskõik kellelt uuesti. Aga siiamaani pole saanud – mitte nii puhast, tugevat sinist.

Natuke nokitsemist

Tiksun vaikselt oma borrelioosimaailmas. Suurt midagi teha ei jõua, väsin ruttu ära. Sellepärast näperdangi viimased päevad vaikselt oma ravimtaimedega, korjasin veidi kummelit ja veidi saialille, pudistasin juba kuivanud piparmündivihtade küljest lehti lahti ja pakendasin tarbimiskõlblikuks. Melissivihad varjualuses alles kuivavad, nendega läheb veel aega.

Täna vaatasin teatava kahjutundega otsa oma lõhislehisele mustale leedrile – kahjuks on ta praegu mu ainuke must leeder. Sain ta 2016. aasta suvel Taga talust vaksakõrguse tutikesena, aga nüüd on ta juba mu enda kõrgune. Need tema pitslehed on nii imeilusad. Ja kui ta õitseb, siis oh see lõhn ja oh need vahupilvekesed!

must leeder 2020.jpg

Aga mul oli musta leedri õisi vaja, ja seepärast võtsin ma ikkagi käärid ja lõikasin selle õieilu maha.

must leeder

Briti taimeravitark Stephen Buhner, kes aasta alguskuudel töötas Wuhani piirkonnas, väidab nimelt ühes oma materjalis, mis ka minuni levis, et see aitab muuta need ACE-2 retseptorid, mille külge Covid-19 end haagib, et inimese organismi imbuda, viirusele raskemini läbistatavaks. Ma jõin muidugi leedriteed kevadel ka, ja sundisin oma peret samuti seda tegema. Kust mina tean, võib-olla see oligi põhjus, et ma ei nakatunud, kuigi viibisin järgmisel päeval koroonasse haigestunud inimesega mitu tundi ühes ruumis üsna lähestikku.

Et musta leedri tee maitseb mõnus ja mahe, siis pole selle joomine ka mingi katsumus, sobib täiesti niisama õhtuse teena raamatu kõrvale lürpida. Nii et ma kavatsen sellega uuesti alustada, kui koroona taas pead tõstma peaks hakkama. Muidugi ma pole päris kindel, kas musta leedri lõhislehise vormi raviomadused on selle tavalisega samaväärsed, aga miks nad ei peaks olema – nad on sama liik ikkagi. Ja seda tavalist mul pealegi ei ole. Peaksin muidugi hankima.

Üle tee kivihunnikus hakkas õitsema põdrakanep. Mul on plaan ka sinna rüsama minna, kui selle jõu leian. Ja siis peaks minema oja äärde angervaksu tooma. Need on ka praegu parimas õies.

Aias edasiliikumiseks pole praegu jaksu olnud. Vaatan väsinud fustratsiooniga, kuidas ohakas vallutab mu lõkkeplatsipeenart, kuigi ma olen seda sel suvel juba kolm või neli korda üle rohinud. Aga ohakas ei väsi.

Üldse tundub iga samm terrassist eemale praegu jube suur jõupingutus, ja nii ma siis suurema aja lihtsalt konutangi seal ja mõtlen kõigele sellele, mis tegemata on. Vähemalt terrassi ääres tunduvad asjad kontrolli all olevat, ja ma olen täitsa rahul seal kujunenud vaatepildiga, mille annavad Jaapani enelas ‘Arnold’ ning Kaarna aiakolimistalgutelt saadud hosta ‘Sum and Substance’.

ter juuli.jpg

Vasakult hosta kohalt paistab äraõitsenud kaselehine enelas ja kirjuleheline metsviinapuu ‘Bright Star’. Paremini on nad näha küll järgmisel pildil, mis on juunikuus tehtud, ja kaselehine sellel õitseb veel.

ter juuni

Prügikott vasakul üleval ei puutu tegelikult asjasse ja oli ajutine nähtus, vaid korraks pandud – aga ometi suutis kuidagi märkamatult pildile jääda. Nojah. Nagu ikka. Muide, see kirjuleheline metsviinapuu pole kasvutempolt üldse võrreldav tavalise rohelise metsviinapuuga. Ta on ikka jube aeglane. Pildil nähtav taim on praeguseks 12 aastat vana ja ma pole teda iial lõiganud. Ta oli mul juba Haapsalus, kus ta suutis 7 aastaga kasvatada endale 4 umbes 50-sentimeetrist võsu. Kolisin temaga siia, ja siin on ta kasvanud teist umbes sama palju või natuke rohkem. Ma arvan, et selleni, kuni ta terrassi seda külge katma hakkab, läheb veel tubli 10 aastat aega.

Terrassi pikale küljele, teisele poole sissekäiku, istutasin eelmisel sügisel veel ühe Jaapani enela pealkirjaga ‘Froebelii’, mis peaks Arnoldiga olema väga sarnane, aga see on alles paarikümne sentimeetri kõrgune titt ega vääri veel mingit pildistamist. Sealt edasi olin juba aasta varem kasvama pannud kolm elulõnga:

‘Miss Biteman’:

Miss-Bateman.jpg

‘Rouge Cardinal’:

Rouge Cardinal 2020

Ja pisike  ‘Piilu’.

Piilu 2020.jpg

Need sordid on mul sinna valitud peamiselt kõrgusi arvesse võttes – et nad oleksid madalamapoolsed ega sirguks kõrgusse üle kahe meetri. Kõrgemaid ma ei saa sinna terrassi äärde kahjuks lubada, sest piirded ei võimalda.

Terrassi kõige pimedam, loodepoolne külg tekitab minus aga siiani kõhklusi ja kahtlusi ja ma pole sellega eriti rahul, seepärast ma seda ka veel ei pildista. Üks mõte vajab lõpuni mõtlemist, ja küll ma siis jõuan.

 

Vahel juhtuvad halvad asjad

Läkski vahepeal liiga muretuks ja rõõmsaks kõik – aga möödasaav nädal näitas taas, mis elu on.

Puuk, kes juuni lõpupäevil ennast mulle külge imes, jättis mulle borrelioosi, nagu nüüd välja tuli ja teisipäeval antud analüüsiga kinnitatud sai – eile tulid vastused. Tegelikult ma teadsin juba, sest haigusnähud hakkasid esmaspäeval avalduma ja selle nädala jooksul aina süvenesid. Muidugi borrelioosi klassika: nõrkus, pearinglus, palavik, muud gripilaadsed sümptomid. Ja siin ma nüüd vedelen ilusate ilmade ajal ega jaksa eriti midagi. Loodan, et eile alustatud antibiootikumikuur siiski seda olukorda muudab, ja õige pea, sest nagu ikka on aias kõik alati ripakil, tegemata, ootel jne.

Aga minu algav borrelioos polnud midagi Kiisu-Kata hädaga võrreldes. Eks ma nägin juba mõnda aega, et kõik ei ole vist päris korras – aga kassid on head varjajad ja ma alles püüdsin aru saada, mis toimub ja mis kaebustega konkreetselt ma temaga veterinaari juurde peaksin minema, kui asi läks ootamatult ning praktiliselt ühe ööga väga hulluks. Väga.

Ja siis me olime paar päeva kinnipandud vastuvõtu ootel, aga ära oodata seda ei jõudnudki.

Eile panime Kata puhkama meie aia kõige laiema ja kaharama suure kuuse kõrvale, Punksu juurde. Ma püüan end lohutada mõttega, et ta polnud tegelikult tõesti enam noor, oli üle kümne aasta vana, aga kui palju üle, seda ei tea, sest teise ringi loomade puhul ei olegi seda võimalik täpselt teada. Ja siis ma püüan ennast lohutada mõttega, et ehk Kata tundis end meie juures siiski armastatuna. Millegipärast on see mulle alati oluline, et mu loomad tunneksid end armastatuna ja hoituna. Aga Kata puhul mul kripeldab, sest need kaks viimast aastat, kus ta põhiliselt kapi otsas oma pesas elas, ta ilmselt ei saanud õnnelik olla. Ta ei harjunudki Leenuga ära, kõik need kaks aastat, mis Leenu meil olnud on. Ta käis kapi otsast all suhtlemas ning asjatamas ainult siis, kui Leenu oli õues, ja ma ei osanud selle hirmu äravõtmiseks mitte midagi teha. Proovisin küll FeliWay difuusereid ja rahustavaid pastasid, aga ükski asi ei aidanud.

kata.png

Vahet pole, et töötoa diivan ei ole enam pidevas ohus – sest Katal oli kohutav komme meid vahel karistada diivanit väljakäiguna kasutades. Karistust väärisime me tema arust siis, kui  mina olin pikemalt kodust eemal olnud, ööseks ära jäänud. Kui ma Cannes’ist tagasi tulin (olin olnud ära nädal aega!), pissis ta mulle suure vihaga ka kohvrisse, mida parasjagu lahti pakkisin. Üks suvi tuuldus see diivan mul õues varjualuses maikuust oktoobrini, et neid lõhnasid välja saada, ja uriinineutraliseerijaid on mul selle puhastamiseks kulunud vist mitu liitrit. Aga vahet ei ole! Ma tunnen praegu, et vahet tõesti ei ole, sest ma armastasin seda loomakest.

Ma tahaks, et tal oleks olnud minuga parem.

Aga vähemalt olid ta elus ka aastad, kus ta sai hiirejahti pidada.

kata töötab

Ja olid aastad, kus ta sai päevad läbi olla mulle väga lähedal, mu kirjutuslaua serval.

kata kodus.jpg

Olid aastad, kus ta julges käia õues ja aidas ning elada maakassi täisverelist elu.

Kata aidas

Olid aastad, kus ta julges tulla magamistuppa ja magada meie jalgade otsas.

See, et ta Leenu tulles kogu elust niimoodi eemale, kapi otsa tõmbus, oli jahmatav. Ma ei osanud uneski arvestada võimalust, et ta hakkab niimoodi kartma väikest kutsikat, ja jääbki kartma – kuigi neil ei juhtunud iial, mitte kordagi ühtegi intsidenti, kus kutsikas talle liiga oleks teinud. Sest Kata ei andnud selleks võimalustki.

Nii et tema viimased paar aastat on mul hinge peal. Ma ei saanud hakkama.

Andsin talle seda, mida oskasin ja sain. Mis siis, et tahtsin anda enamat. Ilmselt peab sellega leppima ja endaga rahu tegema. 

Oh, Kata.

20160524_200701

Keldrimäe momendid

Ma pole keldrimäega üldse jõudnud niipalju edeneda, kui sügisel tahtsin, nii et umbes kolmveerand aastat see esiserva laiendus mul lihtsalt seisab. Ainult rohin seda kõike, ja kogu mahv see suvi tundub olevatki läinud ainult rohimise peale, et püsiks enam-vähem – uusi istutusi pole teha jõudnud ega üldse mitte midagi uut. Kui nüüd filmistsenaariumiga lõpuks ühele poole saaks, siis näpistaks ehk rohkem aega … aga siis ootab ju jälle see lubatud lugemik, nii et ma kohe ei tea, mis sellest elust niiviisi saab.

Lohutan ennast vanade ja uute piltide võrdlemisega ja tunnistamisega, et tegelikult on viie aastaga olnud arengut ju küll, ja nüüd on siiski seal juba silmailu kui palju.

2015. aastal alustasin siin üleüldse sinna eelmise perenaise poolt istutatud rooside rohumättast väljapuhastamisest. Kaevasin nende vahed läbi, puhastasin umbrohujuurtest ja hakkasin sinna lisaks istutama roomavaid kadakaid ja madalaid aediriseid (MDB).

keldrimäel 18.juuli 2015.jpg

Nende rooside suhtes ei suutnud ma mitu aastat seisukohta võtta. Nad ei elanud seal tegelikult hästi, sest keldri betoonlagi polnud võimaldanud neid istutada piisavale sügavusele ja pookekohad olid jäänud liiga kõrgele mullapinnale, samuti läks neil seal suviti liiga kuivaks. Kui püüdsin neid kõrgemale mullata, uhtus erosioon peagi juurekaelad jälle paljaks.

Aga madalatele iiristele seal sobis, samuti roomavatele kadakatele, ja kuigi roosidega oli kogu aeg üks igavene häda, õitsesid nad siiski üsna ilusasti ja ma ei raatsinud neist sugugi loobuda, kuigi sisehääl, mis ütles, et peaks, muutus järjest valjemaks. Seda enam et madalamad neist hakkasid mul käes siiski tasapisi üksteise järel ära surema.

keldrimägi16

2017. aastal iiriste õitsemise ajal oli seal selline pilt.

õhtul keldrimäel 17

2017. aastal kaevasin mätta alt välja ka keldrimäe majapoolse nõlva ja hakkasin seda taimestama – et akendest oleks kena vaadata. Enne seda kevadel polnud vaade suurem asi.

keldrimägi magtoa aknast.jpg

Järgmiseks aastaks oli mul õnnestunud sellest luua juba midagi järgnevat.

KM uus osa

Omaette probleem oli keldrimäe serva vormistamisega. Nimelt enne mind siin olnud osa oli ääristatud laotud paekivitükkidega, aga see serv algas liiga kõrgelt, juba tõusu peal. See tähendas, et murutraktor oli niites seal kogu aeg ühele küljele kaldu. Jama. Uue osa serva tegin seega juba tõusu jalamile. Vana osa jäi aga esialgu nii, nagu oli. Nii oligi keldrimäe serval veider hammas sees.

keldrimägi septembris.jpg

järg keldrimäel

Eelmisel sügisel enne kivivedamistalguid võtsin selle asja käsile ja kaevasin vana servani tõusu lahti.keldrimäe serv.jpg

Ning peale uue kivila jagus kive ka keldrimäe uue serva jaoks.

papatöö

Nüüd jäi mul veel vana serv lahti võtta ja omakorda umbrohujuurtest puhtaks kaevata. Aga vaat selleni ma polegi veel jõudnud. Nii see serv seal seisab ja kasvatab umbrohtu, mida ma aeg-ajalt jälle ära rohin ja mõtlen, et kohe-kohe …

uus ja vana serv KM.jpg

Aga kui teiselt poolt vaadata, siis on juba ju väga ilus.

aida eest KM.jpg

Roosid olen keldrimäelt siiski lõpuks likvideerinud. Algul kavatsesin nad ümber istutada, aga täitsa võimatu oli neid korralikult keldri pealt kätte saada. Nende juured olid niivõrd hargnenud otse vastu lae betooni ja nende tervelt kättesaamiseks oleks tulnud keldripealne lihtsalt täielikult maha koorida. Nii ei õnnestunud mul sealt mujale ära päästa ühtegi seni ellujäänud roosi. Kahju.

Sel kevadel kolisin tolle nõlva pealt minema ka kolmevärvilise vaarika (Rubus tricolor), mis oli seal levima hakanud nagu segane ja võsunditele igasse suunda juured alla ajanud. Sügisel oli näha, et kui ta ta nõnda jätan, siis varsti ei kasva mul sellel nõlval enam midagi muud peale tolle kolmevärvilise vaarika.

KM2 sügis19

Panin teda esialgu omale pottidesse, mul on peas juba koht valmis, kuhu ta istutada ja kus ta kedagi teist ahistama ei hakkaks. Aga ma pole veel sealmaal. See-eest on keldrimäe tolla nõlva teistel taimedel nüüd hoopis rohkem hingamist.

KM n6lv

helmikpööris ja kurereha KM.jpg

Alpi astrid mulle ikka meeldivad, ja nad edenevad mu keldrimäel hästi. Need lilled tahavad leeliselisemat mulda, seepärast Haapsalus nad mul eriti kasvada ei tahtnud. Kahjuks on mul siin neid veel vähe.

Ka helmikpööristele keldrimäel meeldib. Seal pole ju klassikaline lahja kiviktaimlaliiv, vaid ikkagi üsna raske savikas muld. See on muidugi põhjus, miks kuivalembesemad taimed seal elada ei taha, näiteks leviisiaid või kaktusi saaksin ma pidada ainult uues kivilas.

alpi aster KM

Kui vana poole pealt vaadata, siis ma kiidan heaks oma kunagise otsuse keldrimäele laiguti purpurset teemat tuua. Kukeharjad, helmikpöörised, taga paremal punaselehine kirsipuu.

purpur KM.jpg

Kadakatest on kah juba näha, et nad on kadakad, näiteks see ‘Golden Carpet’, mis loodetavasti laieneb varsti lavendlipuhmani. Nad on koos nii ilusad.

lavendel kadakaga

Nelgid ja pisikellukad. Ka nelke võiks mul rohkem olla.

kellukas nelgiga KM.jpg

Ja siis üks tohutu kaunis lauk, kellest ma isegi ei mäleta, kust ja kelle käest ta mu aeda sattus ja mis ta nimi on. Kas farreri lauk? Kellel on aimu, palun pakkuge!

Sikkimi lauk?

 

“Minu Haapsalu” ootuses

Üks suur koorem on nüüd maha pandud. Või õigemini – peaaegu maha. Kui raamat toimetusest tuleb, siis on mul see vaja veel kord põgusalt üle töötada, et vimasedki nurgad ja nukid saaksid kohendatud. Aga siis ta augusti lõpus ilmubki – “Minu Haapsalu”, mille annab välja Petrone Print Minu-raamatute sarjas. Kui koroona uus laine oma tulekuga ei kiirusta, õnnestub mul ehk septembri keskel seda Haapsalu Nostalgiapäevade ajal esitleda. Lääne Elu jõudis sellest asjast ka juba kirjutada, aga lugu on tasuline.

Selle raamatu lõpetamine oligi põhjus, miks minust viimasel paaril kuul eriti midagi kuulda pole olnud või miks kõik asjad ajamata seisavad. Olin lihtsalt selle töö sees, ja kui ma olen parajasti mingi kirjatüki sees, siis muu maailm ümberringi justkui kaotabki oma tähenduse, muutub ähmaseks ja ebaoluliseks nagu mingis uimas. Nii et nüüd olen hirmsasti ametis kõikide oma muude, tegemata seisnud asjade paikaajamisega. Loodan, et mu tegematajätmistel ja unustamistel pole ränki kaugemaid tagajärgi.

“Minu Haapsalut” oli hea kirjutada. On omamoodi mõnus, kui kindel formaat on ette antud, selles suhtes on sarjad mõnusad, ja see oli kaalukas põhjus, miks ma Epu ettepaneku selle kirjutamiseks üldse vastu võtsin. Ma tahtsin Haapsalust kunagi kirjutada niikuinii, aga ennast tundes oleksin jäänud seda teab kui kaua edasi lükkama ja kõhklema, kuidas seda täpselt tegema peaks.

Muidugi on “Minu Haapsalu” autobiograafiline. Ei saagi ju teisiti. Ma elasin Haapsalus 26 aastat oma täiskasvanuelust ja see on pikk aeg. Kogu mu kujunemine on seal, kõik need lood ja sündmused ja inimesed, mis ja kes on mind vorminud.

Stiilinäiteks kopeerin siia väikese episoodi raamatu esimesest poolest, kus räägin sündmustest oma üheksateistkümneaastases elus, kui resideerusin kahesaja-aastases paekivist kõrtsihoones, Vabariigi taassünni aegadest.

———————————————————————————————————————————-

Asi läks aga ootamatult tõsiseks siis, kui millalgi, vist 1991. aasta jaanuaris või veebruaris, eesti poisid massiliselt keeldusid Nõukogude armeesse aega teenima minemast, ei ilmunud kutse peale armeeteenistusse, ja neid hakati miilitsaga taga otsima, isegitänavatelt kokku korjama, et kutsealuste arv ikkagi täis saada. Kutsealuseid käidi muidugi taga ajamas ka nende kodudest ja lähemate sugulaste juurest, mistõttu peaaegu terve aastakäigu jagu poisse pidas paremaks peitu minna.

Selleks ajaks oli juba päris selge, et midagi juhtub, suured muutused on alanud, ja nende lävel ei tahtnud keegi sattuda… näiteks Novaja Zemlja tuumaobjektile. Nii üritasid poisid minna kuhugi redusse, kodust ja koolist võimalikult kaugele.
Ning mina avastasin end olukorrast, kus minu juurde saabus sõna otseses mõttes poliitilist varjupaika taotlema korraga kümmekond meessoost sõpra või head tuttavat Tartust ja Tallinnast. Eks me olime kõik umbes samas vanuses, 18 ja 19. Keegi me ei teadnud, mis sellest jamast saab, kuhu see omadega ükskord välja jõuab ja kas ka mina võin hiljem nende varjamise pärast karistada saada. Muidugi käis see mõte mul korduvalt peast läbi, aga see ei muutnud midagi? Need poisid olid mu sõbrad, loomulikult ma majutasin neid.

See oli igatahes veider kogemus, üksinda ühetoalises korteris elades varjata enda juures kümmekonda noormeest. Seda enam, et nüüd tuli hoida madalat profiili ja mitte suure kambaga linna ja Tori kõrtsi vahet liikuda, lärmi teha või üleüldse liigset tähelepanu äratada. Põrand oli magamisasemeid täis, nii et raske oli toas ja köögis liikudagi. Aga me saime hakkama ja suutsime oma käitumisegi hoida sordiini all, ei mingit „jooksmist ega mängimist“, vaid eeskujulik kriisikäitumine. Ma pean ütlema, et nii palju süüa ei olnud ma varem elus veel teinud ja nii palju pidanud turult koju kandma, kuigi raha neiks varustusretkedeks klappisid alati poisid kokku ja ka kandvaks jõuks oli alati kaasas üks noormees sellest seltskonnast, igaks juhuks iga kord erinev, sest neil oli ju ohtlik ennast tänaval näidata.
Konspireerisime enda arust võimsalt.

Ma arvan, et isegi donnad ei saanud täpselt aru, mitmekesi me seal minu korteris täpselt passime. Aga kindlastiteadsid nemadki, mis maailmas sünnib ja mis värk see siin nüüd korraga olla võib, sest ärgem unustagem: nad olid päevinäinud targad vanad naised ja kõnelesid vähem, kui teadsid. Igatahes olid ka donnadel minu ootamatutest sala-allüürnikest kasud sees, sest poistel oli korterisigav, ja vähe sellest, et minul olid köögis veepanged alati kaevust täis toodud ja küttepuud peenemaks lõhutud ja tuppa tassitud, osutas mõnigi neist sarnaseid teeneid ka donnadele.

Need salaelu nädalad läksid üllatavalt vaikselt, eriti meie tavapärase lärmaka elustiiliga võrreldes, ja et mind ei sidunud ühegagi neist poistest ka mingid romantilised tunded, siis mingit tüli ka ei sündinud. Mina käisin samal ajal ju ka tööl. Õhtuti lugesime raamatuid, kuulasime kassettmaki ja plaadimängija pealt muusikat, tegime süüa,   mängisime kaarte, kabet ja malet. Kuskilt vana kalendri sabast leidsime uue ja huvitava Ladina-Ameerika päritolu kaardimängu kanasta õpetuse ning sellest algas massiivne kanastamaania meie seltskonnas. See oli keeruline mäng korraga kahe kaardikomplektiga, mis peale labase kaardiõnne nõudis omajagu ka pea töölepanemist. Kanastat jäin ma igatahes veel mitmeks aastaks mängima.

Vahel käis mõni poiss kolmeliitrise purgiga Haava tänava „Vietnami“ õllekast – kes selle tegelikku nime enam mäletaks? – lahtist õlut toomas. Ükskord läks ühel sõbral sellega õnnetult, ta sai seal oma kummalise väljanägemise pärast peksa, ja tema ristis Vietnami seejärel Sametkäpakeseks. See nali jäi meie sõpruskonda niikauaks, kui kõrtsi jätkus. Mina sinna oma jalga igatahes sisse ei saanudki, sest hoolimata igasugu tükkidest, mis ma elus teinud olen, olen ma siiski ara verega ja see koht polnud juba kuulu järgi argpükstele. Selle Haava tänaval asunud kurikuulsa kõrtsi püsikundedeks olla olnud peamiselt vanglast vabanenud kriminaalid ja joodikud, kellega ilmselgelt ei olnud nalja. Ka see hoone ise ei olnud juba eemalt vaadates kutsuv: madal ja morn väiksem kivimaja üksikute ahtate aknasilmadega, ning liisunud õlle ja kehast väljutatud vedelike hais levis sellest tänavalegi.


 

Selles raamatus pühendan ma päris palju lehekülgi ka Haapsalu kadunud eriskummalistest inimestest rääkimisele – nendele, keda mina tundsin ja kellega mingil tasandil kokkupuudet oli. Tahtsin väga kirjutada nii Haapsalu Gunnarist, prohvet Priskillast, Luule Viilmast ja Eda Siibojast, samuti teistestki. Loodan, et ei heitnud varju neist ühegi mälestusele, samuti loodan, et ei kompromiteerinud praegu elavaid inimesi, keda nimepidi olen maininud. See raamat ei olnudki mu jaoks see koht, kus mingeid vanu arveid hakata klaarima. Ega mul vist neid eriti olegi klaarida. Ma arvan. Kui midagi kunagi on olnud, siis aeg on kõik klaariks teinud.

Ma saan järgmisel kevadel 50 aastat vanaks, ongi vist õige aeg esimese autobiograafia avaldamiseks, mis?

Formaat nõudis raamatule ka sissejuhatuse kirjutamist, mis võib-olla annab mu tundeid Haapsalu suhtes kõige paremini edasi, samuti annab aimu selle raamatu ühesehitusest ja üldisest tonaalsusest.


 

Vaatan oma lapsepõlvesilmadega välja pööningukorruse aknast, ja üle tänava ning paarikümnemeetrise kruusase rannariba avaneb mu pilgule meri. Vaade on kaunis ja avar, hommikupäike kullatab rahulikke, madalaid laineharju, ning taevas on väga sinine ja suur. Podinal, kiirustamata, läheb Noarootsi poole teele mootorpaat. Kajakad hüüavad kedagi, midagi.

Siis tõstan oma hilisteismelise pilgu läbi Krahviaia linnuse kirdemüürile, Poolkuutornile. Minu linn, minu loss. Minu saladus ja muinasjutt nende noorukeste tammepuude, hõreda pargi taga. Istun ristisjalu köögi aknalaual, mida nii heldelt soojendab päike. Olen kohal. Olen siin.

Siis vana hämarduv tänav kiriku vastas, madalate tänavalaternate süttimine õhtul. Puude oksad liiguvad tuules, kirjates sillutist liikuvate piltidega, valguse ja varju võbelusega. Muuseumiõue raudvärav joonistab sellesse rahutusse järsud sirgjooned ja sakid, mis püsivad kogu aeg samad, kogu aeg ühel kohal. Tuul kohiseb. Ja meri ka. Mõlemad on nii lähedal.

Rõdult, mis on täpselt samasugune kui mituteist ülejäänud selle maja rõdu, paistab merest vaid triibuke. Muu on roostik, mille aastaajad ja valgus värvivad kord kuldseks, kord määrdunudhalliks, kord küpskollaseks. Ka siin on tuul. Haapsalus on alati tuul. Ja sõbrad on mulle isetehtud tuulelohe kinkinud.

Pärast, veel natuke hiljem, rahuneb tuul ja lopsakas aed varjutab mere. Õitsev õunapuu kiigutab oksi vastu akent, avatud ukse ees lööb kiikuma kardin, lastes sisse pahvaku lillelõhna. Kusagil kilkavad lapsed. Naaberaiast kostab vaikset rokkmuusikat. Lubasin õhtu poole korraks läbi minna…

See ongi minu Haapsalu, linn läbi aegade ja elu.

 

Taimede suhtekorraldusest

Hiljuti ostsin endale terve posu uuemaid aiandusraamatuid ja ühe puhul on mul küll tuline kahju, et see alles nüüd mulle ette sattus. Mõningast olulist infot sellest oleksin ma pidanud teadma juba eelmisel sügisel või vähemasti selle aasta varakevadel.

Raamat on see:

kaas

Kloostri aednik, nunn Christa Weinrich tutvustab selles süsteemse segaviljeluse põhimõtteid köögiviljaaias, toob palju näiteid istutusjärjekordadest ja -skeemidest, ning see on pööraselt huvitav. Kahjuks neid skeeme üks ühele Eestis rakendada on vist küll võimatu, sest meie kasvuperiood on Saksamaaga võrreldes lühem, samuti meie suvistes lühipäevatingimustes hakkab osa taimi käituma teistmoodi, näiteks juunikuus ma küll kellelgi spinatit  külvata ei soovitaks. Nii et jah, neid istutusskeeme järele katsetades peab oma mõistust ka kasutama ning taimevalikus vastavaid muudatusi tegema.

Küll aga oli selles raamatus sisalduv info taimede omavahelistest suhetest minu jaoks hindamatu väärtusega – sest just nagu rusikas silmaauku, olin ma sel hooajal osanud samasse peenrasse kõrvuti istutada just need naabrid, keda nunn Christa väiteil ei tohiks teineteise ligi lastagi. Ja mina siin kevad otsa muudkui imestasin!

Ma usun nüüd tõepoolest seda tema juttu, et ubasid ja herneid ei tohiks kasvatada kõrvuti küüslaugu, sibula ja porruga, sest nood pärsivad liblikõieliste kasvu. Aga mina, loll, sügisel just mõtlesin, et vesirottide eemalhoidmiseks esimestest herne- ja oakülvidest oleks kaval ümbritseda need peenrad küüslauguga (sest küüslaukude vahelt vesirott läbi tulla ei taha). Jah, vesirott tõesti ei tulnud ja külvid tärkasid kenasti. Aga hernes, see sort, mis tavaliselt on mul siin kasvanud 1.30–1.60 kõrgeks, on sel aastal niisugune.

hernes küslaga.jpg

Ja esimese külvi põlduba, mis võiks praeguseks kah olla umbes meeter kakskümmend või nii, ei ulatu kasvult sugugi üle küüslaukude endi. Ei, ei ole madal sort – ma olen seda sorti kasvatanud juba 4 aastat ja nii madalana pole ma seda eluski näinud.

p6lduba küslaga

Nii neil piltidel olevad herned kui oad on külvatud aprilli lõpus. Aga pilt on täiesti masendav. Õnneks maikuine külv on korras ja normaalne – neid ma küüslaukude vahele ei pannud.

Küüslaugul, vähemalt selle maapealsel osal, pole õnneks ühtegi silmaga nähtavat häda. On muidugi juba õisikuvarred kasvatanud, mu järgmine töö ongi minna ja need maha lõigata, et laugumugulad all ikka edasi kasvada saaksid.

Õde Christa väidab veel, et eri liiki kapsalised ei taha üksteise kõrval hästi hakkama saada. Tõepoolest. Mul jälle näide omast käest.

kahte liiki kapsad.jpg

Vasakul on kaks rida lillkapsaid, paremal kaks rida brokolit. Vaadake aga, mis toimub nende kahe keskmise reaga. Kus brokolid on enam-vähem, sealt on lillkapsad hävinud, ja vastupidi, lisaks selle lillkapsarea taimed kipuvad ebanormaalselt varases arengujärgus õisikupead looma – endal pole veel selleks vajaliku suurusega lehestikkugi kasvatatud. Sellepärast ongi osa neist juba peenrast kadunud, et vaksapikkused taimed tekitasid õisiku, sellest aga normaalset suurt lillkapsapead ei kasva, targem on sellised taimed vahelt välja võtta. Mõne taime sealt keskelt tappis ka kapsakärbes. Äärmised read on aga puutumata.

Toppisin tühjadesse kohtadesse peiulilli, sest mis sa muidu ikka teed. Muidu hakkavad need augud umbrohtu kasvatama. Ning peiulill on hea veel ka selle poolest, et likvideerib mullast toimunud jamade ja kahjustuste jälgi, tervendab ja parandab mulda ning vähemalt ideaalis võiks neutraliseerida ka teineteise vastu vaenulike taimede naabruse kahjulikke mõjusid. Muide, kõike sedasama teeb ka saialill (mida samuti sellest raamatust lugeda saab), aga seda mul ette külvatuna võtta praegu pole ja kui ma alles nüüd aukude tekkides seda külvama hakkaks, siis poleks abi nõnda kiire, kui vaja.

Minu jaoks uus teadmine oli ka see, et petersell ei sobi salati ega peetidega. Aga mis mina olin teinud? Muidugi istutanud peetidega samasse peenrasse kaks rida peterselli: üks rida juur- ja teine rida lehtpeterselli. Raamatut lugedes mõistsin selgesti, mis petersellidepoolne peedirida ei edene. Rookisin ühe rea peterselli välja ja istutasin teise kohta, selle asemele panin oma viimased pikeerkastis kiratsenud peiulillenirakad – et eraldaks. Aga ma ei tea, kas sellestki enam abi on. Foto pealt võite näha, mida petersellide lähinaabrus kõige vasakpoolsema peedireaga tegi.

peet peterselli naabrina

Uskumatu, kas pole?

Ning nagu olnuks sellest kõigest veel vähe, olin ma samamoodi lisanud oma pea- ja Rooma salatite peenra serva ühe rea käharpeterselli. Petersell kasvas ilusasti, aga salat juba tärkas nende kõrval väga ebaühtlaselt ja suurte lünkadega. Külvasin selle mai lõpus, jätkuks tavapärastele kasvuhoone-lehtsalatitele. Mul salatisüsteem niimoodi käibki, et märtsikuus külvan kasvuhoonesse neid kõige tavalisemaid lehtsalateid ja rukolat ning hiljem maikuus avamaapeenrasse suviseks tarbimiseks erinevaid peasalateid: jää-, või- ja Rooma salatit.

Salatipeenrast kolisin ma peterselli pärast raamatulugemist välja esimesena, mõte olukorrast pilti teha tuli alles natuke hiljem – sellepärast salatite peenra pilti mul teile näidata ei olegi. Aga ilma selletagi on ju juba piisavalt kole küll, eks?

Ning mina raiun omale igaveseks peakolu sisse, et petersell ei käi kokku salatite ja peetidega, herned ja oad laukude ja sibulatega, ja et erinevat liiki kapsoide samas peenras kasvatada ei tohi. Õnneks kapsaste ja sibula vihavaenu kohta teadsin ma juba ammu, nii et neid pole ma koos kasvatada mitte üritanudki.

Eks selles õde Christa raamatus on veel teistegi köögiviljade ja maitsetaimede omavahelisest sobivusest ja mittesobivusest kirjutatud, aga muu kohta pole mul omast käest elulisi näiteid välja käia. Loodan, et ei tule ka. Vähemalt olen nüüd jälle targem ja tean, millest hoiduda.

 

 

Pikk vaade paraadpeenrasse

Müttan siin meie uues kodus nüüd juba kuuendat suve ja sellepärast mõtlesin, et oleks hea hakata tegema juba ka teatud ülevaateid neist müttamistest – et kuidas see käis ja mis praeguseks on saanud. Pikast paraadpeenrast on igatahes saanud juba miski, millega ma olen peaaegu rahul.

Et sellesse kohta, otse sissesõidutee äärde tahan ma pikka püsilillepeenart, sai mulle selgeks juba meie esimesel kevadel siin. Muhedik, kui siin seda algust vaatamas käis, ainult kinnitas mu mõtet, kui seda veel teadmata ringi vaadates ka ise spontaanselt teatas: “Siia sissesõidutee äärde saad teha tõeliselt uhke ja laia püsilillepeenra nagu Inglise aedades.”

Jutt käis sellest alast siin, vaatega läände.

vaade läände.jpg

Haapsalu aiast olin kaasa toonud hulga tutikesi ja mättakesi, sibulaid ja juurikaid, mis kõik esialgu pottides pidid hakkama saama, kuni ma nad maha istutada jõuan.

terrass2015.jpg

Kui peenra piirjooned maha märkisin, tundus see nii lootusetu. 23 x 4 m savist pinnast mätta alt välja kaevata, ühekorraga ja väga kiiresti? Ma oleksin seda teinud vist sügiseni. Nii et selle asemel otsustasin nad istutada otse kamarasse kaevatud istutusaukudesse.

segane peenrategu 2015.jpg

Ja taimede vahed ohtra makulatuuri ning turbaga kinni multšida.

PP päeval 2015

segane peenrategu 15.jpg

PP õhtul2015

Nii kujunes siia üpris veider pilt, aga õitseajal meenutas see kõik siiski juba teatud määral peenart. Peaaegu.

2016. aastal selgus, et makulatuur ja turbamultš ei olnud siinse rammusa Lõuna-Eesti rohukamara läbikasvamisele mitte mingisugune takistus.

paraadpeenar2016.jpg

Nii et hakkasin ikkagi kaevama. Suuremad ja selgepiirilisemad taimevahed panin järgmise aastani siiski musta katte alla kõdunema, sest mätta kaevamine on raske töö ja sel suvel sain omale randmetesse karpaalkanalid. Magasin, käed ööseks elastiksidemega kapsalehtedesse mässitud. Aitas.

paraadpeenar 2017.jpg

Tühjaks kaevatud vahed täitsin jorjenitega, sest jorjen ehk daalia, nagu enamik maavitsalisi, aitab eemal hoida orasheina. Vanasti talunaised tegid uut peenart nõnda, et kõigepealt pandi kartul maha, sügisel võeti üles, ja uuel kevadel sai lillepeenra peale teha. 2017. aasta kevadel oli pilt juba hoopis paljutõotavam, kuigi tõsi, ikkagi veel lagedavõitu. Eriti enne jorjeneid.

PP2018

Ning kui juuli lõpus toimus minu juures aalujate kokkutulek, oli siin juba isegi ilu pildistada!

jorjenid PP 2018.jpg

Kahjuks on mu jorjenipark praeguseks olematusse kahanenud, sest selgus, et mu kelder on nende mugulate üle talve hoidmiseks liiga niiske ja neist läks iga aasta terve hulk jälle hallitama. Sel kevadel polnudki mul enam ainsatki järel. Aga kriitilistest tühja peenra suvedest aitasid nad mind siiski üle ja olid ka orasheina eemalhoidmises üsna edukad. Mõtlen, et võiksin endale uuesti mõne sordi hankida, talvitada neid hoopis esikus ja istutada peenardes kohtadesse, kuhu orashein kipub sisse tulema. Kui nad veel naati ka pidurdaksid … aga kahjuks nii võimekad nad ei ole.

2018. aasta suvel paraadpeenrasse polnudki jorjeneid enam kuigi palju panna, aga see-eest täitsin ruumi üheaastastega. ja peenar oli juba täitsa peenra nägu. Hakkasin sellest sooritusest juba lausa rõõmu tundma.

liiliate aeg

südasuvi PPs.jpg

PP sept

2018. aasta hilissügisel otsustasin proovida, kas tammelehed, mida meie neli vana tamme sügisel väga ohtrasti alla ajavad, võiksid purustatuna ehk kõlvata peenra multšimiseks. Ikka et niiskust hoida ja umbrohtu tõkestada.

PP otsa multšimine

Nägin meeletu vaeva ära ja raiskasin terve nädala neid tammelehti puhuriga vaaludesse ajades, muruniitjaga purustades ja seda sodi peenrasse kandes. Aga nagu juba järgmisel kevadel selgus, kasu sellest suurt polnud. Tuul oli selle ka peenras puhunud suvalistesse hunnikutesse, nii et osa peenrapinda oli paljas, nii et – mõttetu üritus. Ma ei korda seda rohkem. Tunnistagem see eksperiment läbikukkunuks.

Sellest hoolimata läks eelmisel, 2019. aasta suvel läks kõik veel palju ägedamaks. Istutasin sinna hulga uusi liiliaid.

uued liiliad.jpg

Helmikpöörised said hoo sisse.

helmikpöörised

Monardad läksid lihtsalt hulluks.

monarda PP 24.7.19.jpg

Ja kõik ühtekokku hakkas tõepoolest välja nägema juba nii, nagu ma olingi mõelnud.

PP 7:19

Ning sel aastal ma istun õhtuti oma terrassil ja muudkui vahin ja tunnen end täiesti õnnelikuna. Sest see, mis ma näen, on mu silmale ilus. Päikesepeenar päikeses kümblemas.

PP päikeses.jpg

Ning teiselt poolt see, mida näeb tulles. Ereoranžilt möllab seal Mati Rangilt saadud madal ja tugev liilia ‘Devize’. Puhaslillad lupiiniküünlad võtavad mõõtu suure roosipõõsaga. Kõige ees need üksikud heleroosad räitsakad kuuluvad õitsemist lõpetavale mõõlale ‘Mai Tai’.

PP maja poole jaanipäev

Jaapani enelas ‘Magic Carpet’ seltsib mõnusasti toreda lauguga, mis vist on Rosenbachi lauk, kui ma midagi pole segi ajanud. Need taimelipikud kaovad ja kustuvad … ja selle kuumaga kadusid nii ruttu enela kevadvärv ning laugu koonusjad õisikud.

jpn enelas ja lauk.jpg

Juba ongi sealsamas hoopis nurmnelgid puhkenud ja Jaapani enelas vahetanud oma kevadise lehestiku roosade õite vastu.

Nelgid ja jpn enelas

Mu paraadpeenras valitsevad kirka päikeseloojangu värvid: roosad, lillad, violetsed, kollased, oranžid, punased.

jaanipäeval PP.jpg

Oo, Alfred! Vist kõige kaunim roosadest neitsikummelitest.

roosa neitsikummel alfred

Ja eriline õnnehein nimega ‘Nachthimmel’. Päriselt on ta hoopis violetsem, kui pildi peale jäi.

õnnehein Nachthimmel.jpg

Tsiililt saadud suurepäraste ülipikkade kannustega kollane kurekell, mis eelmises kasvukohas kiratses. Alles sel kevadel istutsin ta koos paari seemikuga paraadpeenra varjulisemasse otsa ümber ja siin meeldib talle tõesti juba hoopis rohkem!

Kollane kurekell

Ka kaks siberi iirist elab mu paraadpeenras. ‘Contrast in Styles’:

Contrast in Styles.jpg

… ja ‘Kablouey’, mis taas päriselt on hoopis sügavvioletne, aga telefon pildistas ta lihtsalt lillaks.

Iris sibirica Kablouey

Eelmise perenaise suure pargiroosi ‘Ritausma’ varjus hakkas esimest korda õitsema martagonliilia ‘Russian Morning’.

martagon Russian Morning.jpg

Mis ma siin nüüd mõtlen. Kui ma saaks nõu anda 2015. aasta kevade iseendale, siis see kõlaks nõnda. Ära jända nende istutusaukudega rohukamaras, sest see siin ei ole sul mingi viisakas kultuurmuru, mis natukese papi all sõnakuulelikult ära sureb, vaid täisvereline Lõuna-Eesti rohumaa, mis võitleb oma ellujäämise eest veel pärast viimset hingetõmmetki. Kõige lihtsam: osta mõned rullid musta õhukest tekstiilmultši (aga mitte seda pagana kileribadest peenravaipa ja mitte ka maasikakilet või geotekstiili, hoidku nende eest!), rulli laiali, kinnita servad mättasse (sest muidu tõmbab murutraktor ja trimmer sul selle peagi paigast ning ribadeks), lõika vajalikku kohta parajad augud ja istuta läbi selle kõik need tutid, mis on vaja istutada. Multši kangas pealt kinni. Nelja aastaga on see tekstiilmultš muu pealekuhjatud multši all kõdunenud ja mätas koos orasheinte, naatide, ohakate ja muude atraktsioonidega õnneks samuti, ja jätkad nagu täiesti tavalise peenragagi. Ning mis veel – ära looda, et purustatud tammelehtedega multšimine õnnestub. Ei õnnestu, liiga kerge materjal. Tuul liigutab selle paigast. Näed nende tammelehtedega meeletu hulga vaeva ära, raiskad hulga töötunde – aga kasu pole midagi. Puiduhake ja purustatud männikoor on siiski hulga paremad.

Lõpetuseks veel üks aiavaade, mis Ott Vallikule enamasti avaneb. See konkreetne pilt on küll tehtud Taga talu aias, aga on’s meie poolgi siis kunagi teisiti?

taguotsNing õnneliku rühmaja jaaniaegne selfi.

aiaselfi.jpg

Mai on parem kui märts

Jah, mai on parem. Päris kindlasti. Juba seepärast on parem, et see koroona ei virvenda enam kogu aeg eetris nagu märtsi lõpus või aprillis. See tõbi on hetkel kenasti kontrolli all ja vähemalt mõnda aega saab nüüd jälle inimestega suhelda ja asju ajada, ilma et kõik suhtlusaktsioonid tunduks liigse riski võtmisega.

Ürituste mittetoimumisega sel suvel ma muidugi kaotan. Juba kirjutatud näidend suvelavale ilmselt siiski ei jõua, ka filmivõtete puhul pole veel väga kindel, kas saab või ei, ja ka selle juures on mu sissetulek mängus. Samuti selgus, et eriolukorra tõttu tühistati kõik loomeliitude selleks aastaks sõlmitud stipendiumilepingud, see tähendab, et ka minu oma. Nii et selle poole pealt ei ole tegelikult olukord just julgustav.

Aga samas ma pean ütlema, et mingil kummalisel kombel ma ei muretse. Vastupidi, mu süda on kuidagi hästi rahulik ja rõõmus. Isegi helge on olla. Küll kuidagi ikka saab. Mõnikord asjad lihtsalt korraldavadki end kuidagi veidralt ringi ja see võtab aega, aga tulemus ei pruugi lõppkokkuvõttes üldse olla halb. Mõni seisak võib olla hoopis võimalus millegi uue sündimiseks. Ja alati on võimalik midagi siiski ette võtta.

Pealegi on nüüd lõpuks ometi temperatuurid sellised, et minagi tahan jälle aias mütata. Külmad ilmad ei kutsu mind jälle aiatöödele sugugi. Ma vihkan, kui mul tööd tehes käed külmetama hakkavad või külm tuul kõrvust sisse puhub. Sellepärast mul ka kevadtööd jäid venima, sest suurem osa aprillikuust oli minu õrnale kerele lihtsalt liiga külm õues mängida.

Aga küttepuudega mängimisest me muidugi ei pääsenud. Et järgmisel talvel toas külmetama ei peaks.

puud20.jpg

Kuidagi on kujunenud, et see puudevedu ja ladumine ongi meil hooaja nii-öelda avatööd, mille käigus talvises vaikelus lösutanud ja pehmeks läinud kere jälle tunneb, et peale peki on temas siiski veel lihaseid ka. ja see on omamoodi mõnus ettevalmistus hoopis tõsisemaks andmiseks aiamaal.

Mul on tänase seisuga peenardesse külvatud porgand, pastinaak, mustjuur, naeris, kaalikas, redis, Jaapani rõigas, spinat, lehtpeet, põlduba, varane hernes, suhkruhernes, erinevad aedsalatid, koriander ja till. Sibul, punane ja valge. Et paljud on huvi tundnud, kuidas ma oma põhu ja peenarde ja külvidega täpselt toimetan, siis õige lühidalt teen kokkuvõtte.

  1. Sügisel, kui saak on koristatud, kõplasin suurema fokiniga peenra korralikult läbi, eemaldasin kõik vahepeal tekkinud umbrohujuured, mis pinnale tulid, ja laotasin uue põhu peale. Niimoodi läksid mu peenrad talvele vastu.

peenar vastu talve.jpg

2. Enne külvi tõmbasin rehaga korraks põhu maha, kobestasin kergelt fokiniga, tegin fokiniga külviread, külvasin seemned sisse ja külvivaokesi kinni ajades samal ajal panin ridade vahele põhu tagasi. Külvirea peale ei pannud, sest sellest läbi ei suuda tärgata isegi enamus umbrohte, kultuurtaimedest rääkimata. Nendesse ridadesse sai külvatud näiteks pastinaagid.

read põhus.jpg

Lihtne! Ja peaaegu üldse rohima ei pea. Terve suve. Samuti hoiab põhumultš maru hästi niiskust, nii et ka kastmisega on tükk maad muretum kui muidu. Eelmisel suvel mul vist kuus või seitse korda ainult oli suve jooksul peenardele vihmutit vaja panna, või noh, üldse kasta. Aga idanemise ajal muidugi kastan rohkem.

Tuppa oli mul ka külvatud igasugu asju. Näiteks tomateid. Et ka tomatite kohta on mult küsitud, siis jah, ka mina harrastan tomatite kasvatamist kasvuhoones peaaegu ilma kastmata. Selleks on vaja nad istutada väga sügavale, ja juba enne seda on vaja koolitada nende juurekava kasvama allapoole, mitte laiali. Sellepärast pikeerin ma oma idanenud tomatid piklikesse kilekottidesse, 12 X 29 cm (pakendikeskus müüb selliseid), mille esialgu poole võrra madalamaks keeran. Teise pikeerimise ajal keeran selle serva jälle üles ja lisan mulda kuni kilekotti täiskõrguseni. Järgmise pildi peal peaks näha olema, kuidas see välja näeb.

tomatite pikeerimine.jpg

Siis laon  nad tihedalt üksteise kõrvale püsti vanasse sügavkülmikusahtlisse ja selles pean neid aknalaual umbes ajani, kui julgen nad juba kasvuhoonesse viia, esialgu ööseks mitmekordse ja päeval ühekordse katteloori alla, tasapisi koorin tekke vähemaks ja üldse lõpuks maha, aga öökülmaohuga panen kihte tagasi. Kuni nad on mul kompaktselt seal kastis koos, seni on neid lihtne niimoodi kinni pakendada. Sellepärast pole ma tavaliselt neid kasvuhoones ka laiali istutanud enne maikuu lõpunädalat. Ega neile seal kastis lõpupoole enam eriti ei meeldi küll, aga pole neil midagi häda ka. Parem katta ühte kastitäit kui kolmekümmet eraldi taime.

Tuppa külvasin aprilli keskel ka kapsad ja kapsoidid. kapsastega on selline imelik lugu, et nad idanevad kõige paremini toatemperatuuril, 20 kraadi juures, aga pea otsekohe pärast idanemist tahavad juba hoopis jahedamat. Samuti peab neid maru kiiresti pikeerima ja otsekohe kasvuhoonesse viima, sest noored kapsahakatised on veel valgusnõudlikumad kui tomat või paprika ja ükskõik kui päikselisel aknalaual venivad nad hirmsa kiirusega ikkagi välja nagu loikamid.

Samamoodi pean neid aklimatiseerumise mõttes algul kattelooride all, aga mitte kaua. ja et praegu on päevased temperatuurid kasvuhoones ka lahtise uksega üle kahekümne kraadi, siis on mu kapsad üleüldse juba kastidega õues. Ööseks olen kastidele peale tõmmanud kahekordse loori. Kapsad on nimelt üsna külmakindlad, kuigi päris noortaimed miinuskraade siiski veel ei talu. Hiljem küll. Aga madalad temperatuurid neile üldiselt meeldivad rohkem kui kõrged. Parimad kapsakasvatamise suved mu elus on olnud jahedad ja vihmased.

kapsad.jpg

Vahepeal saabusid kohale ühistellimuse priimulad. Käisin neil ühe sõberaaluja aias järel ja pildistasin tema koerahambaid. Mulle meeldivad need lilled ikka järjest rohkem. kahju, et mul neid alles nii vähe on. Neid võiks kevadises aias kohe paljudes kohtades kasvada.

koerahambad.jpg

Mulle meeldib tema aia puhul nii pööraselt ka see, millise imetaolise tausta moodustab sellele aeda ümbritsev mets. See oleks nagu lavastatud kohe.

metsataust.jpg

Kahjuks jah, kallistused jäid seekord ära ja peenardes tärkavaid taimi uurides me hoidusime peadpidi kokku sattumast. Ja hoidsime väga korralikult kahemeetrist vahet. Mina sain oma priimulad ja tema sai mult leivajuuretise.

Sest ma hakkasin keset sügavat isolatsiooni ise leiba tegema. Kõik selleks, et poleks vaja selle tühja asja pärast poodi minna. Üldse edenes meie isolatsioon väga mõnusasti: värske lehmapiim ja kanamunad toodi väravasse, leib ja sepik küpsesid omas ahjus, sügavkülm oli täis meie oma aia köögivilju ja enne kriisi varutud lihakraami, kana ja siga ja lammast. Elu nagu lill. Ja raha kulub nii maru vähe, mis on tore.

Noh, jah, ühe asjaga ma tegelikult ei olnud kohe sugugi rahul: et kui mu varutud sigaretid otsa lõppesid, oli mu perekond tungivalt vastu plaanile meie isolatsiooni ühe vahepealse poeskäiguga murda. Jajah, neil oli ju õigus, et 33 aastat suitsetamist on ühe inimese kohta enam kui küll, ja et mul ju vedeleb see elektrooniline piip kuskil ja vedelikke ka … nii et davai, mammi. Jäta suitsetamine maha ja hakka veipima. Aga oh pagan. Mulle nii väga meeldib suitsetada. Õudselt meeldib. Ma armastan selle juures peaaegu kõike, kui umbes bronhid välja arvata.

Siiski ma allusin nende manipulatsioonile ja nüüd ma pole sigarette juba üle kuu aja isegi mitte käes hoidnud. Aga veibin, jah. See ei ole muidugi sama mõnus. Aga ma olen nüüd juba harjunud. Ja ma arvan, et võib-olla ma ikka ei pöördu sigarettide juurde tagasi. Sest hingamisteed on kuidagi puhtamad küll, ja krooniline köha on ka kuu ajaga kadunud. Aga ma ei luba midagi.

Lõpetuseks veel mõni pilt meie viimasest ettevõtmisest. Viimistleme sedasama kuivatiplatsi, mida sügisel talgutel kividest puhtaks korjata sai. Õigemini seda järsku nõlva, mis kuivatiplatsilt alla sauna ja tiigi ning pargi juurde viib. Ja ma mõtlesin juba õige ammu, et seal võiks olla hoopis üks trepp …

trepp.jpg

trepp1.jpg

« Older entries