Te ei kujuta ette, kui külmaks läksid toad pärast seda, kui vana märg vill lae pealt alla sai roogitud. Ma poleks iial uskunud, et mingi 20 cm lahtist villa maja nii palju soojemaks teeb! Aga nii see oli, ja kui laepealsed tühjaks jäid, siis maja temperatuur kukkus kolinal õige mitu kraadi allapoole. Kütsime siin jälle iga päev mõlemat ahju nagu kesktalvel. Ja nüüd paari päeva eest, kui õues kah kraadid langesid, tuul keeras põhjakaarde ja läks tugevaks, siis mul oli tunne, et enam ei saagi maja soojaks, mitte kunagi.
Nii traagiline see lugu aga siiski ei olnud ja meil ei tulnud ka kaua kannatada, sest eile saabus Kambjast puistevillafirma ning vahelagi sai uue täite.
Kõigest kaks-kolm tundi võttis see masinavärgiga villapuhumine. Pluss on veel siinjuures see, et niimoodi puhutav puistevill täidab ära ka kõikvõimalikud praod ja sopikesed, kuhu muidu käsitsi oleks jube ebamugav ning võib-olla isegi võimatu villa toppida.
Ma olen siiakolimisest saadik mõelnud, et katuseaknad on meie majal ikka jumala mõttetud, aga näe – vahel läheb siiski vaja. Näiteks seekord, kus sai villapuhumise londi kenasti aknast sisse viia, mitte ei pidanud suure autoga mu lillepeenarde ümber manööverdades maja tagaotsas asuva pööninguluugini sõitma.
Ka harjaplekk on Otil pooles pikkuses pandud. Oleks isegi lõpuni pandud, aga üleeile saabunud külm ilm ja tormituuled, veelgi enam eilne lumesadu, lihtsalt ei lasknud katusel töötada. Niigi on umbkaudu viiekümnesena see katusel turnimine suhteliselt riskantne ettevõtmine. Küll jõuame.
Igatahes järgmisena peame ära ostma pööningule villatäidise peale tulevad plaadid, need kuidagi üles vinnama ja paika panema.
Kindlustusega arenesid asjad edasi nii, et pärast juurdeküsitud piltide ärasaatmist tuldi sealt ka meile kohapeale oma silmaga vaatama, ja sellele järgnes neil miski komisjoni koosolek, mis päädis eitava otsusega meie kahjuhüvitise suhtes. Nii et me ei saa sealt siiski sentigi. Kahju. Ma juba lootsin, sest esialgne signaal oli ju, et jah, nad annavad. Aga tühjagi. Saan aru, et kaalukeeleks sai olukord, et tuul polnud harjalauda mitte alla loopinud, vaid see oli lihtsalt lahti tulnud, jättes enda vahele tollise prao – ja sellest lähtuvalt otsustati targas komisjonis, et see oli ikka amortisatsioon, mitte ootamatu ilmastikukahju. Vaat nii.
Aga me saame hakkama. Praeguseks on kogu see märg vill pööningult all ja juba ka suurtes kottides, millega Ott kavatseb need paarikaupa haagisel prügilasse transportida. Ragn Sellsil neid ära viia lasta läheks hulga kallimaks.
Tegelikult aga tahtsin teha postituse oma aia esimestest õitsejatest!
Kõige esimene lilleke, kes juba sulavast lumehangest õitsevana ilmub, on suureõieline lumikelluke ‘Liisu’, Sulev Savisaare sort. Väga varane, väga kõrge, ilusa suure õiega! Praeguseks, kusjuures, hakkab juba ära õitsema.
Talle järgnevad teised lumikellukesed. Mul pole sorte küll palju, aga mõned siiski. Pluss selja ja sülega peale veel neid kõige tavalisemaid, mis mul siin igal pool murus laiali on, nii et neid ei viitsi isegi enam pildistada. Aga need teised!
Peaaegu kohustuslik “Wasp” – väga pikkade ja teravate välimiste kroonlehtedega, kõrge, uhke! Mul aga ju alles noortaimed, pole veel jõudnud puhmikut moodustada.
Kurruline lumikelluke “Diggory”, peaaegu 20 cm kõrge ja õis suur ning ümmargune nagu pumps. Keskel asuvad sisemised õiekattelehed on täiesti rohelised, aga noh, selleks peab talle juba sisse vahtima.
Hübriidne ja kirjandusliku nimega ‘Anne of Geierstein’ (ühe Walter Scotti novelli nimitegelane) on ka peaaegu 20 cm kõrge, välimised õiekattelehed on tugevad ja paksud, just nagu vahast. Õied muidugi suured. ta on teistest hilisem, nii et praegu pole veel õieti avanenudki.
Edasi tuleb Award of Meriti aiandusauhinna laureaat, ülisuure õiega ‘Bill Bishop’. Temagi on liikidevaheline hübriid. Osa asjatundjate arvates on ta maailma kõige suurema õiega lumikelluke üldse, ja see võib täitsa tõsi olla. Ta on ka üsna varane, puhkes peagi pärast “Liisut”.
Väga kõrgekasvuline “White Delight” (isegi kuni 25 cm), sort on uus, pärit Saksamaalt ja lausa praegusest millenniumist.
Lumekupud on muidugi ülivaraste aialillede klassika. Muide, seda kõige tavalisemat ja levinumat mul veel ei olegi! Küll on mul üks veidi madalama kasvuga liik Eranthis silicica, minu meelest tõi selle mulle Taga talu perenaine. Ka see taimeke on veel nooruke ja alles alustab puhma laiendamist.
Ja siis on mul hariliku lumekupu sort ‘Guinea Gold’. Tema on kasvult kõrgem ja tugevam kui see meie aedades kõige levinum tavaline talvine lumekupp, samuti on tema õied muljetavaldavalt suured. Ta on mul seal lõunapeenras ka tubli puhmikulaiendaja.
Võrkiirised on väga kaunid ja väga kiiduväärsed varased lillekesed, aga minu aias on midagi, mis neile ei sobi. Olen neid lõunapeenrasse pannud oma kuus-seitse sorti, aga alles pole seal ühtegi. See on muidugi ka peenar, kus mutid ja mügrid kõige rohkem sees käivad, nii et arvatavasti on neist sibulakestest saanud vesirottide maiusroog … Küll aga õitseb sort ‘Talish’ suurte nulgude ees peenras. Sinna pole söödikud arvatavasti järele osanud minna.
Krookustega on umbes sama lugu mis võrkiiristega. Kõik, mis olen lõunapeenrasse pannud, on sealt kadunud. See-eest on alles paraadpeenrasse pandud Leonidi krookus ‘Alionka’.
Ma kahtlustan, et rotitragöödia on tabanud ka kolme eelmisel kevadel istutatud ümaralehist alpikanni. Ka neid tasub aeda ihaleda ülivarase ja uhke õitsemise pärast – aga nad on pirtsakad. Ning arvatavasti maitsevad vesirotile hästi. Nii polegi mul neist nüüd ühtegi pilti panna.
Väga varane lilleke on veel Amuuri adoonis, mis mu keldrimäel kenasti hakkama saab. Laieneb küll üsna aeglaselt, ja tänase pilvisevõitu ilma tõttu ei suvatsenud ta oma õiekesi ka kuigi laialt avada, aga ta on ikkagi väga tore.
Paari päevakese eest hakkasid ka sinililled puhkema. Kõige varasem mul siin tundub olevat üks sügavvioletse õievärviga sinilill terrassi juurest. Pildil nähtavast on ta tegelikult violetsem.
Teine hästi tore värv mul siin on sirelililla.
Tavalist sinist värvi sinililled on alles pungas, ja veel väiksemas pungas on kaks natuke erineva tonaalsusega roosat. Küll ma jõuan neid näidata siis, kui nad puhkevad. Kuigi see telefoniga pildistamine ausalt öeldes ei kõlba kuhugi ja ma ise ei ole selle tulemustega üldse rahul. Peaks ikka otsima oma vana fotokaamera juhtmed üles, et seda laadida ja et pilte arvutisse laadida, ja hakkama jälle seda kasutama. Muidu nikastate siin neid udupilte vaadates äkki silmad ära.
Head uudised on sellised, et meie laepealne läbiligunenud vill kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks ja selle raha arvelt saame uue soojustuse siiski odavamalt, kui alguses rehkendasin. Viimane nädal ongi Ott pööningul rakkes olnud selle vana täidise väljaviskamisega. Selgus, et selle all on veel lasu märga ehituspappi, nii et praegu mürab ta üleval sellega, kolin ja sammud läbi lae tuppa kuulda.
Minule saabusid üle pooleteist aasta jälle õnnepäevad – sai telekast iluuisutamise maailmameistrivõistlusi vaadata. Koroona pärast on vahepeal ju neil kõik suurvõistlused ära jäänud. Otsustasin, et nüüd naudin täiega, ja nautisingi. Ükski sõit ei jäänud vaatamata. Aga et süümekad teleka taga veedetud tundide pärast nii suured ei oleks, nokitsesin selle kõrvale peaaegu nagu iseenesest väiksematest lõngajääkidest kolm paari uusi külaliste susse valmis, noh, selleks ajaks, kui kunagi jälle muretu meelega külas käima ja külalisi vastu võtma saab hakata.
Kootud sussid on külalistesussideks imehead, sest neid saab pärast iga kandmist ju pesta ja pole vaja muretseda võimaliku jalaseene levitamise pärast. Ja vana maja jahedal põrandal on mugavam, kui midagi sooja jala otsas on. Pealegi valge soki testi meie põrandad ilmselgelt läbi ei tee.
Pressisin veel ära ühed juba varem kootud meestesokid, mis tulid jube suured. Midagi tõeliselt suure jalaga meesterahva jaoks. Pakuks, et umbes nr 46 või isegi rohkem. Aga mul mõlgub üks nii suurte jalgadega meesterahvas juba meeleski. Kui ta teinekord jälle on meile mõne suure töö juurde appi tulemas, siis väike tänutähe-kingitus on sahtlist võtta.
Sain eile lõpuks ka oma noored viljapuud lõigatud. Vaarikad ja ilupõõsad jäid praegu veel ootele, küll ma jõuan. Kevad alles algas. Küllap nüüd hakkabki tulema rohkem aia- ja vähem kudumipilte!
Ma olen mitu aastat mööda laia maailma internetikaubandust jahtinud puuvillaseid triibulisi sukkpükse. Eelmine aasta leidsin ühe Tšehhi koha, aga need tegid ainult väikseid numbreid, ilmselgelt sellistele uljastele hilisteismelistele. Aga nüüd leidsin ühe Itaalia sukafirma, mis pakub ka suuremaid numbreid. Nii ma olengi nüüd uhke ja õnnelik täiesti triibuliste sukkpükste omanik. Ja ma hakkan nüüd peale retuuside jälle hoopis rohkem seelikuid kandma.
Tegelikult nende mitme otsinguaasta jooksul tekkis mul korduvalt küsimus, miks naistele toodetakse peaaegu ainult naiselikke ja edevaid või siis täiesti mittemidagiütlevaid ja ilmetuid sukkpükse. Et miks seostub naiselikkus just sellise pitsi-läbikumavuse-õhulisuse-lillelisuse või siis vastupidiselt igava vanamutlusega, aga ei seostu mängulisuse, nalja ega natukese tsirkusega. Kas pole seegi mingi naistele omistatud rolliootus.
Muide, kõrvale põigates, nägin mõned päevad tagasi Viasat History kanalilt ühte üüratult huvitavat dokfilmi soorollidest ajaloos. See tugines päris tänapäevase arheoloogia vahenditega tehtud analüüsidele, mille valguses vaadati üle vanu leide, näiteks nüüdsel ajal võimaldab säilmete DNA-testimine sajaprotsendilise kindlusega määrata leitud kontide kunagise omaniku soo ning hammaste isotoopanalüüs tolle päritolu ning toidulaua. Selle kõrval kasutati analüüsides ka muid, esemelisi leide ja väljakaevatud matuseid jne, igatahes välja koorus ülimalt põnev lugu soorollide muutumisest ajas.
Nende analüüs lubab igatahes väita, et terve pika kiviaja vältel olid mehed ja naised oma staatuselt üsna võrdsel positsioonil, aga naised natukene kõrgemal – vastupidiselt vanema ajalookäsitluse veendumustele käinud jahil siiski nii naised kui mehed koos. Vanu kaljujoonistusi uute võimaluste ja vahenditega analüüsides jõuti järeldusele, et ka nende autoriteks on olnud nii mehed kui naised, sest neid jooniseid signeerinud käejälgede hulgas oli nii naiste kui meeste käejälgi umbes võrdselt. (See sooline määratlemine tugines tänapäevasele teadmisele naiste- ja meesterahva labakäe proportsioonide erinevusest, umbes nagu kolju ja vaagnaluu vormgi on naistel ja meestel veidi erinev.) Pigem järeldati vanade arheoloogiliste leidude põhjal, et naiste staatus oli meeste omast isegi kõrgem, sest kiviajast pärit arheoloogiliste kunstiliste leidude hulgas on hulganisti naisekujukesi, kõik need prisked Veenused näiteks.
Muudatus tulnud alles pronksiajal koos põllumajanduse algusega, mil inimesed jäid paikseks ja oluliseks muutus omand, maa ning selle kaitsmine, algas sõdade ajastu. Tolle aja ja väga paljude järgnevategi sajandite sõda tähendas eelkõige lähivõitlust, milles suuremd šansid on suuremal füüsilisel jõul, ja nõnda hakkasid meeste aktsiad kiiresti tõusma. Peagi oli nende ühiskondlik positsioon domineeriv, ja sellest annavad tunnistust tollest ajast alates leitud luustike hammaste isotoopanalüüsid (milles nähtub, kuidas meeste toidulaud muutus selgelt paremaks ja mitmekesisemaks kui naiste oma) ja hauapanused (nende olemasolu üldse, hulk ja väärtus).
Keskajal olevat see sooline eristamine jõudnud haripunkti ja selleks ajaks ja veel ka keskaja jooksul jäänud naised meestest väga tuntavalt ka kasvus lühemaks ning luustikust hapramaks (kui kiviajal see vahe ei olnud nii märgatav) – seegi seletatav pikaaegse toitumiserinevusega.
See kõik oli pööraselt huvitav, ja kui ma nagunii olen selliste pigem feministlike vaadetega, siis minu jaoks paigutas see analüüs paljud asjad õigetele kohtadele, pakkus seletust nii paljule. Ning ma mõtlen siit veel edasi – kõik see ei olnud ju tegelikult kellegi süü, vaid erinevad ajalooetapid määrasid lihtsalt oma võimaluste ja oma tingimustega erinevate sugude ühiskondliku tähtsuse. Kui ellujäämise seisukohalt muutus kriitiliselt oluliseks testosteroonist tingitud suurema lihasjõu ja võitlusvalmiduse olemasolu, siis oli täiesti loomulik, et meeste staatus tõusis kõrgemaks.
Ja selle info valguses ei ole minu meelest üldse imelik, et naisliikumine maailmas algas 19. sajandil, kui sõda peeti juba valdavalt tulirelvade abil ning ühiskondlik seadusandlus reguleeris paljusid eluaspekte. Sealt alates järjest enam ei eelda edukas sõjapidamine enam toorest lihasjõudu lähivõitluses, ja veelgi enam nüüd, massihävitusrelvade ajastul. Selles mõttes on feminismi ja naisõigusluse levik ka ajaloolises perspektiivis täiesti loogiline areng. Ilmselt jõuamegi mõnesaja aasta jooksul “tagasi” sugude võrdsuse juurde, kus ühel poolel ei ole teise poole kõrval ellujäämise kohapealt enam määravat tähtsust ja seega ka vajadust teda mingile oma kujutlusele või eelarvamusele või stereotüübile vastavas rollis hoida.
See viimane lõik oli muidugi juba puhtalt minu enda edasiarendus, seda selles dokus enam ei olnud. Lihtsalt mina siin oma triibulistes sukkpükstes mõtlen, et miks nii laialt arvatakse, et naised peavad olema naiselikud ja õhulised ja kaunid, mitte lapsikud ja naljakad. Mina eelistan küll seda teist varianti.
Veider postitus tuli täna. Aga et lumi tuli jälle maha, siis aiajuttu nagu eriti polegi rääkida.
Tegelen Lembituga. Selle kõige kuulsamaga, kes 1217. aastal Madisepäeva lahingus hukka sai. Temast tuleb juttu selles 6. klassi lugemikus, millega ma praegu töötan, ning muuhulgas mõistagi ka tema kadunud pealuust, sest see on 12-aastaste jaoks kogu selle asja juures vist kõige põnevam detail üldse. Ja selle ümber saan ma palju udujuttu ajada. Aga enne udujutu ajamist pean ma ikka endale ka asjad väga selgeks tegema, eks. Nii ma siis loen materjale ja mõtlen ja leiutan ja fantaseerin.
Tegelikult rikub mu tuju juba tükk aega asjaolu, et olen oma jõuluraamatuga sellelgi aastal peaga vastu seina jooksnud. Juba eelmisteks jõuludeks pidi ilmuma üks jõulujuttude raamat, aga kunstnik ei jõudnud ja siis otsustasime, et sel aastal ilmtingimata. Aga nüüd olin ma novembrikuus täpselt sama seina ees. Kunstnik ikka ei jõudnud. Ma arvan, et selleks, et kolmandat aastat järjest sama asi ei juhtuks, pean vist poole pealt kunstnikku vahetama, aga see teeb mu hinge nii haigeks ja ma mõtlen niipidi ja naapidi ja siis jälle niipidi ja siis jälle naapidi. Igatahes ma olen fakti ees, et pean ilmselt iseendale mõtlema ja selles valguses tegema otsuse, mis kahjuks ei ole mugav ega sildu loov. Oeh. Kui rusuvad sellised asjad võivad olla.
Lohutasin ennast siin Kaarna kedratud koeralõngaga, mis oli uskumatult peen kedrus, väga, väga suurepärane töö. Peent koeravillalõnga väga ju ei tehtagi, kõik, mis seni kedrata olen lasknud, on tulnud selline klassikaline jämedamat sorti sokilõng (ja kõige hullem neist see, mis ma ise oskan kedrata). Aga sellest Kaarna omast koo kas või pitssalli (kui see ei torgiks). Et seda lõnga oli mul üsna vähe, siis sai sellest siiski kaks paari saapa sees kandmise sokke. Ühed mulle endale.
Esimest korda elus katsetan Islandi kampsuniga. Et ma ei saa ühtegi asja tehtud nii, nagu tegelikult peab, siis Islandi kampsunit meenutab siin küll ainult passe. Aga ma olen sellegipoolest täiesti armunud sellesse kampsunikudumise viisi. Mulle väga sobib, kui ringvarraste peal põhimõtteliselt terve kampsun korraga valmis kududa – see säästab ülitüütust tükkide kokkuõmblemisest. Ja nii nagu ma koon ringvarrastega kaht sokki korraga, koon ma ka kampsunivarrukad samamoodi ringvarrastel ja korraga. Pärast samadel ringvarrastel kuni võiduka lõpuni.
Nagu näete, selle kudumiga olen ma juba peaaegu võiduka lõpuni jõudmas.
Ott edeneb stuudio ehitamisega ka. Neljast seinast kolm on juba soojad, ja lagi ka (pealtpoolt). Me teame küll, et kivist või tuhaplokkidest hooneid soojustatakse tegelikult väljaspoolt, aga meie puhul oleks see tähendanud kohe ka uue katuse tegemist, sest senise katuse kitsa räästa alla soojustus lihtsalt ei mahu. Niisiis otsustasime, et no kuulge, oleks siis elumaja, aga see on siiski ju abihoone, ja meie eluaja kestab ta seestpoolt soojustatunagi kindlasti. Nii et sellepärast on meil niipidi.
Millegipärast oli aga meil nüüd jõulu eel tarvis ette võtta veel üks pikalt seisnud projekt: vanaema vanasse voodisse erimõõdulise madratsi tellimine, et vahepeal siia sattuval tütrel või ööbivatel külalistel oleks rehetoas ikka normaalne koht, kus magada. See lahtitõmmatav jurakas, mis meil seal seni oli, ei kannata enam peale pikaligi heita, vaid on liigestest nii lahti vajunud, et seda ei pehmenda enam ka mingi asjaga. Küsimus pole enam mugavuses, vaid seal peal pole enam võimalikki normaalselt magada.
Kuid meil on mu kadunud vanaema vana ja väärikas voodi. Paraku see vajab isekandvat madratsit, mis pealegi on jalutsi poolt veel kumer kah. Vaat on pähkel! Aga asi on seda väärt.
Ma olen selles voodis lapsena põdenud kõik oma angiinid, mumpsi, tuulerõuged ja punetised. Leetrid oskasin küll vahele jätta. Selles voodis magasid terve oma ligemale 50-aastase abielu aja mu vanaisa ja vanaema, ning selles voodis mõlemad ka surid peaaegu kolmekümneaastase vahega. Nii et see voodi pole mitte niisama lihtsalt voodi. See on mälestused ja tükk lapsepõlve. Aga selle madrats oli oma pika ajaloo käigus muutunud tõepoolest kasutamiskõlbmatuks.
Ajan selles osas praegu asju Unolikiga. Pole veel päris selge, kas neil on võimalik sellesse käivat madratsit teha. Kui ei ole, siis tuleb hakata voodile põhja ehitama, aga tore ju oleks, kui üks asi õnnestuks taastada võimalikult algupäraselt.
Ott juhtis äsja mu tähelepanu, et olen terve hulga postitusi lõpetanud sokipiltidega. Noh, seekord saite sokid kohe alguses ära.
Selle nädala teisel poolel peaks olema poodidesse jõudnud minu järgmine eriti imeline, iseäranis armas ja tõeliselt nunnu lasteluuleraamat, mis juba pealkirjas nimetatud sai!
Nagu pealkirjastki näha, kõik selles on unelaulud, kõik 29 luuletust. Magama lauldakse väike roheline konn, suur kuri mees, väsimatu moosekant, punane jalgratas, plekiline banaan, omaenda armas ema, hirmsasti norskav issi, kapipimeduses redutav tont ja nii aina edasi. Kõik luuletused on rütmis ja riimis, nii et loe või laula neid, nagu parasjagu tuju tuleb!
Raamat on kõvade kaantega, suured formaadis – ühesõnaga uhke! Ning ma olen ikka tõeliselt õnnelik, et olen sellise Lumimarja leidnud, kes mu salmikestele niisugused pildid juurde joonistada oskab!
Ja taolises vaimus aina edasi, kõik 48 lehekülge, mis selles uhkes raamatus on.
Niisiis rõõmustagem! Ja soovijad saavad muidugi mõista seda minu käest tellida, olgu jõuludeks või muidu, hinnaga 12 eurot pluss saatmiskulu. Või kes eelistab enne lehitseda ja silitada, see leiab “Unelauluraamatu” kohe-kohe ka raamatupoodidest!
Avastasin, et ma pole peaaegu midagi rääkinud ühest projektist, mida tegin koostöös Maanteeametiga. Sellest on juba hulk aega tagasi, kui nad tellisid minult 12 liiklusteemalist luuletust lasteaiaealistele, et täita enda poolt väljaantavat liikluskalendrit, õppevahendit lasteaedadele.
Salmikesed kirjutasin neile juba 2019. aastal ja niisugune tuli see kalender välja.
Et praegune aasta hakkab aga juba lõppema ja et need salmikesed olid väga meeltmööda nii Maanteeametile kui lasteaedadele, siis kutsuti illustreerijaks Elina Sildre ning need kaksteist lugu koondati kenaks väikeseks kogumikuks “Tark ei torma tänaval”. Nii jääb see lasteaedade õppevahendiks ka pärast 2020. aasta lõppemist ja mul on selle üle hea meel.
Et see ei ole mingi äriühingu ettevõtmine, vaid riigiameti projekt, siis arvatavasti poodidest seda osta ei saagi, vaid see trükitakse otse lasteaedadele saatmiseks. Ma kahjuks ise ei ole seda veel käes hoida saanudki, sest teadagi, riigiveskid jahvatavad aeglaselt, kuid minu teada oli see siiski juba novembris trükikojas ja ehk on lasteaiad selle nüüdseks kätte saanud? Või plaanitakse selle jaotamine uude aastasse või mine sa tea. Mina seekord protsessi ju ei kontrolli.
Millega ma küll väga rahul olen, on see, et neil õnnestus Elina saada seda raamatukest illustreerima. Elina on üks mu lemmikuid ja ta tõestab ka selles raamatus, et pole seda mitte niisama!
Ma olen selle projekti arengu kohapealt küll täitsa õnnelik ja rahul. Loodan, et sellest on lastele rõõmu ja kasu.
Muide, sain tohutu armsa tagasiside ka Mauruse kirjastusele koostatud “Pintsu ja Tutsiku” lugemiku kohta. Võnnu koolist saadeti mulle sõnum: “Esimest aastat seda meil kasutatakse ja nii tõsist töörõõmu pole meie õpetaja kogenud. Tänu ei saa kunagi palju. Aitäh!”
On üliväga armas ja hea tunne, kui midagi on nii korda läinud, ausõna!
Jutt käib sellest 2018. aastal ilmunud kaheosalisest õpikust:
Ka 6. klassi kirjandusõpik telliti minult, ainult et oma kohutavaks masenduseks ma pole suutnud sellega veel väga palju edeneda. Mis on tegelikult täiesti õudne ning häbi- ja süütunne sellepärast täidab mind varbaotstest pealaeni, sest pidin selle valmis saama juba suvel … aga ei suutnud. Läksime lepingu pikendamise teed. Ja ma loodan tõesti, et saan sellest imelikust blokist üle, mis on mind aina seganud ja takistanud, nii et see asi pole edenenud üldse nii, nagu ma tahaks ja nagu mul tavaliselt. Ma ei ole tegelikult tähtaegade lõhkiajaja, minu isiklikud standardid on teised … lihtsalt seekord ei suuda ma kuidagi mitte mingisugusele standardile vastata.
Umbes samad tunded on mind augustist alates vallanud ka aia kohapealt. Ma viimati rohisin oma lillepeenraid vist Oti sünnipäevaks augusti algul. Või isegi siis ei rohinud, ei mäletagi enam. Korraga oli selline tunne, et üldse ei taha enam ligi minna. Läbipõlemine ja tüdimus. Hea, et saagi suutsin kätte saada ja varud sügavkülma ning keldrisse. Aga sügisesed sibulad ja mugulad jäid küll maha panemata. Selle asemel, et meile antud pikka ja sooja sügist ära kasutada, istusin mina mossitades toas, valutasin konte ja muudkui kudusin. ja nüüd, detsembri algul, tekkis huvi uuesti ning hakkasin jälle pihta.
Vähemalt sain küüslaugud maha pandud, 5. detsembril. Ja siis läks kohe külmaks ka. Nüüd on meil mitu ööd kümne kraadi kanti külma teinud, nii et see kastitäis tulbi- ja krookusesibulaid läheb vist küll pottidesse ja pottidega kasvuhoonesse … Või tuleb veel niisugusi soojakraade, et maa üles sulatab ja ma saan need ikka peenrasse torkida? Sest noh … neid on ju palju ka. Kui motivatsioon on maas, ega see ei tähenda, et ahnus kuidagi vähenenud oleks.
Ma parem ei räägi aiateemast rohkem, sest sellest kujuneb praegu üks kurblik undamine, ei muud. Küllap uuel kevadel läheb kõik paremaks. Sest kui mul juba nüüd enne jõule on aiaisu uuesti peale tulnud, siis loodetavasti aprillikuuks on kõik need mullalõhnalised tungid juba hoopis pidurdamatuks muutunud ja kõik, mis nüüd sügisel tegemata jäi, saab kevadel tehtud. Eks ju?
Igatahes kudumine hakkab juba tõesti ära tüütama. Kui aga nüüd talvel aeda enam ei saagi, siis tuleb vahelduseks vokk vurisema panna, makramees mõned lillepotiamplid teha ja vitspunumist hakata õppima! Ja endamisi taevast paluda, et ta ei veeretaks mu teele enam iial mitte ühtegi ajamahukat hobi.
Tööd vanast lambalaudast pilliruumi/stuudio tegemisel muudkui jätkuvad. Tänase seisuga on sellel juba uks ning aknad kah ees, seespool ollakse prussiringil, et nende vahele soojustust panna.
Minu suur rõõm siinkohal on, et selle tulevikus väga tähtsa hoone kõrvale ladustatud ning hoovipilti ja vaadet oluliselt risustanud vana eterniidi hunnik sai eile ära viidud. Raske raha eest muidugi, sest meie vald millegipärast pole meie siin elatud aastate jooksul vana eterniidi kogumisringe korraldanud (kuigi mõnes teises omavalitsuses on seda juhtunud). Täitsa kole, mis maksab selle jõleduse äraandmine, kui palju see risu tegelikult kaalub ja milline logistika käib selle ümber, kust saada transport (sest haagise jaoks on seda liiga palju ja liiga raske), keda ja millal appi laadima saada jne. Igatahes tänud ühele noorele pillimehele, kes appi tuli peale ja maha viskama, ja tänud ka omakandimehele, kes oma kastiautoga vedama tuli. Prügilasse tuli teha koguni kaks sõitu, selgus, et seda lasu oli kaugelt rohkem, kui silm enne arvata lasi, kokku peaaegu kaks ja pool tonni.
Nii et nüüd on eelmises postituses nähtud vaatest eterniidihunnik kadunud. Aknad ja uks kah ees, aga seda pean ma päevavalguses pildistama. Aga üleüldse oli see eterniit nüüd lõpuks ära vaja viia sellepärast, et saaks sinna pilliruumi kütma hakkava õhksoojuspumba väliskorpuse panna.
Kui taolistest ehituslikest asjadest veel rääkida, siis ma tahaks näidata, mis meie vammisest sauna eesruumist lõpuks sai. Selles postituses oli juttu meie suvisest vammisõjast ja järg jõudis sinnamaale, kus uut põrandat valama hakati. Ja valatigi! Ott koos abimehega tegi. Ning et valatud põrand jääb jala all ebameeldivalt külm, kui sinna põrandakütet alla ei pane – aga sauna me küll ei hakka panema, seal pole elektritki –, oli jutt, et Ott teeb sinna peale puurestid. Nagu tavaliselt vanades saunades on.
Otil tuli geniaalne mõte teha need restid nii suured, et need oleksidki seinast seina nagu põrand. Sellel pildil ongi näha meie sauna eesruumi uus põrand, mis koosneb kahest suurest, terrassilaudadest tehtud põrandarestist valatud aluse peal. Õhk käib läbi vahelt ja alt, aga näeb välja nagu põrand, mitte nagu rest, on jala all mõnus ning soe ka, kaltsuvaibaga kattes juba suurepärane. Saagimisel jäänud laudade otstest sai kaks puukasti, üks pesuruumi pliidi, teine kerise kolde jaoks. Mõlema peale tahab Ott veel kaaned teha ja need ka lambanahaga katta, et oleks kaks täiendavat istumiskohta külaliste puhuks.
Ükskord varem juba tegi Ott meile sauna eesruumi ka ühe suurepärase õrre, millel saunalinu või tööriideid kuivatada.
Taolise õrre idee sain ma ühte Eesti talurahvaarhitektuuri tutvustavast raamatust, taolisi tehti vanarahva poolt sauna riiete läbikuumutamiseks (kui oli vaja täisid tõrjuda) või kuivatamiseks, samuti rõivaste ärapanemiseks. Ott tegi siis meile ka sellise. Tagumisest otsast kinnitub see seina külge, eespoolset otsa hoiab sümboolse jalajälje kujuline vana istumisalus, mille me kolides seinal rippumas leidsime. Ott saagis sellel kanna osa maha ja kinnitas lakke meie ülivajalikku õrt hoidma.
Ja see õrs ongi täpselt nii kena ja praktiline, nagu ma eeldasin. Ega saunalinad niiskena nagis rippudes kuigi edukalt kuiva, ja nädala pärast sauna minnes võib teatud ebasoodsate asjaolude kokkujuhtumisel avastada, et nagist võetud rätik on ikka veel natuke niiske. Või natuke koppanud lõhnaga. Aga soemüüri ääres üle õrre tõmmatuna – see on hoopis teine asi.
Nüüd, kui mina oma aja põhiliselt toas kirjutuslaua taga veedan, käib õues kibe andmine, sest mees jõudis oma pika hoojooksuga lõpule ning algas sooritus ise.
Algusest peale, st juba 6 aastat tagasi, üldse esimest korda siia sattudes, oli selge, et sellesse vanasse väiksesse lambalauta tuleb Oti trummi- ja prooviruum. Aga iga mõtet tuleb ju ikka küpsetada, kaaluda, klaarida ja settida lasta, et kas tõesti ja mis ja kuidas ja …
Eelmisel suvel kaevas Ott sealt paljude kärutäite kaupa pinnast välja. Kultuurikiht oli tõeliselt paks.
Ning sel suvel kaevas Ott sinnani elektrikaabli maasse, on seal katuse ära parandanud, valas sõbraga põranda, on laepealse soojustanud. Järg on nüüd siinmaal. Väljast:
Ja seest:
Nagu pildilt näha, uks ja kaks akent on juba olemas, üks aken ettegi tõstetud. Kui selle karbi kinni saab, siis on sees hoopis mõnusam tegutseda. Üks sõber tuli Otile siia mõneks päevaks appi ka, eks koos on asjal teine minek ja ehk saab varsti selle ruumi kasutuskõlblikuks. Bändikola ja Oti talvine trummimängukuut kolivad nüüd igatahes mu peo-aidast ära sinna, kus nende õige koht.
Tööde vahepeal käiakse toas end soojendamas, kohvi joomas ja pilli mängimas. Ott istub seljaga, nii et ei ole näha, et tema mängib cajon’i. Mis on ka trumm, aga selline kandiline, millel mängu ajal peal istutakse. Me kasutame seda viimasel ajal köögis ka selleks, et blokeerida Leenu tee vana haige Tötsuni.
Minul aga on dokumendirohked päevad: reedel tegin Kulkale taotlust lasteluulekogu “Meie tänavas” väljaandmiseks, täna kirjutasin kokku kirjanikupalga taotluse materjale. Ärge öelge, et selle jaoks aega ei lähe. Läheb küll. Oo jaa, sinna kaob mul palju väärtuslikke töötunde, sest mina kahjuks ei ole üks neid õnnelikke, kellel sihuke asi käib siuh ja vilks. Mina olen sellise asja jaoks liiga aeglane. Aga kõik saab tehtud. Vist.
Tänase seisuga on tööjärg trükikojale üle antud ja ma loodan, et nad teevad selle raamatu valmis nii ruttu, kui olud vähegi võimaldavad! Sest see raamat tuleb tõepoolest imeilus. Ja hea. Sest luuletused seal sees on kahtlemata väga head! Tegin oma parima. Lumimari tegi ka. Mis muud kui üks hea asi niimoodi välja tulla saabki!
Mõned leheküljed väikeseks eelroaks.
Ilm on jõle. Eile õhtul keeras korralikuks tormiks, hommikuks küll just nagu vaibus ja lubas mul terrassil lambanaha peal oma hommikukohvigi ära juua. Asjatult optimistlikuna tegin juba plaane, kust ja kuidas ma täna näpistan kolm-neli tundi valget aega raamatu trükkitoimetamise kõrvalt ka selle jaoks, et aeda minna … Aga kella 12 paiku päeval tõusis torm uuesti ja seekord koos korraliku vihmaga. Alles nüüd õhtul on justkui vähe vaiksemaks tõmmanud.
Nojah, eks siis tuleb muudkui Viasat Historyt vaadata (see on telekanal, mis meil kodus käib enam-vähem tapeedina – kuigi ma vist hakkan selles osas tasapisi ümber mõtlema, sest viimasel ajal on neil seal ainult II maailmasõda ja natsid, mis on ausalt öeldes juba tüütuks muutunud) ja sinna juurde kududa.
Need sokid lähevad jõuludeks ühele armsale ja imposantsele härrale. Katsetasin üht kummalist mustrit, mille ammuselt Nõukogude Naise mustrilehelt leidsin. Olin skeptiline, aga pärast paari tolli kudumist juba vaimustuses. Nii põnev muster! Jääb veidi mahuline, pehme ning paks. Ja hämmastaval kombel elastne, peaaegu nagu soonik, kuigi mitte päris.
Ja pärast neid paari tolli ma teadsin ka, kellele ma neid koon. Mul on tunne, nagu ma oleksin natuke meie lapsepõlve neisse kudunud.
Teised sokid on selles mõttes kummalised, et … Need lähevad tegelikult tänuvõla katteks ühele mehele, kes armastab ja kollektsioneerib ilusaid nukke ning peeni lõhnaõlisid, kasvatab roose, armastab pitsi ja kauneid kangaid. Selle kõige taustal ma mõtlesin, et ju meeldiksid talle ka valged pitssokid ja ilmselt on tal nendega üks igavene ikaldus, sest kust võtab üks igavene pirakas meesterahvas välja valged pitssokid, mis talle jalga läheksid? Millegipärast kootakse ainult neid naiste omi. Ma siis tegin talle ühed väheke suuremad, nii umbes number 44 või nii. Said väga ilusad. Kahjuks on mu pildistamisoskus nende ilu väljatoomiseks liialt käpardlik, aga ehk aimu saab ikka.
Aidi Vallik avalikult 