Sõidupäevad

Kolmapäeval võtsime Otiga taas pika sõidu ette: pidin varasel õhtutunnil esinema Läänemaa Lions-klubi daamidele. Rääkima kirjandusest ja kirjanikuelust.

Ning pärast tähistasime tagasihoidlikult ühe vana sõbra sünnipäeva. Sõber ise kadus pildi vasaku serva taha ära.

Talumehes.png

Loomulikult on emagi taas üle vaadatud, ja eile sõitsime põiki läbi Eesti koju tagasi. selle sõidu ajal meil ilmaga vedas, teed olid täitsa kenad ja midagi koledat taevast alla ei sadanud. Sellegipoolest sattusime suletud teelõigule, kus kaks valget kaubikut olid teine teisele poole teed kraavi põrutanud ja keset teed risti manööverdav transportöör, trossid taga, tegeles nende välja tõmbamisega. Me ei jäänud vahtima, mis ja kuidas, sest selle aja peale kiskus juba kiireks veidi. Keerasime otsa ringi ja tegime selle ülespidi-Rapla-nurga sisse, mis seal siis ikka.

Täna hommikul vara läksin rongi peale, sest Viimsis ja Randveres ootasid mind esimese ja teise klassi lapsed, kes olid just “Laste oma Eestit” lugenud. Ning osa ka “Roosit ja emmet” ja “Imelisi inimesi”. Küll see seitse-kaheksa eluaastat on üks armas iga!

Viimsi raamatukogu:

viimsirmtk.jpg

lasteleviimsis2.jpg

lastele viimsis1.jpg

lastele Viimsis.jpg

Ja Randvere kool – pilt on netist, sellepärast taas aastaaeg ei klapi – on värviline ning rõõmus nagu nukumaja!img_1083.jpg

 

Randveres.jpg

Randvere koolis meisterdatakse hiigelpikka mänguraudteed ja ajaloorongi, millest mõni näide siiagi. Küll see tuleb uhke asi, kui kõik need vagunid rööbastele asetatakse!

rongid.jpg

 

rongid1.jpg

 

rongid2.jpg

Pange tähele, Tallinna botaanikaaia asutamisele kuulub ka oma vagun.

Advertisements

Kampsun sõbrale

Sain valmis ühe väga suure kudumistöö, mida vahelduva edu ja järjekindlusega nikerdasin siin tervelt kaks aastat.

Lubasin Tomile tasuks selle eest, et ta meie peoaita pikad lauad ja pingid meisterdas, kududa umbes samasuguse kampsuni, mida Ott kannab (alates aastast 2011, kui talle selle kudusin ja kui see kiiresti kujunes tema lemmikkampsuniks). See tähendab troi mõjutustega musta ja halli geomeetrilise kirjaga kampsunit, mille kirja jaotavad sissekootud punased nöörid ja servi kaunistavad vitsad ja varrukate põhiosa on musta värvi ning koekirjaline.

See on nüüd siis Tomi kampsun:

tomikamps.jpg

 

tomikamps2.jpg

Tagant:

tomikamps1.jpg

Paraku ma avastasin, et just värskelt pressitud ja puhastatud kampsun jõuab ka paari loetud minuti ja kümmekonna sammu järel meie majapidamises Kata karvadega kaetud saada. Mina ei tea, kuidas see võimalik on, sest ausõna, kass ei käinud vahepeal selle kampsuni peal magamas.

Igatahes ilma kassita majapidamises on lootust, et kampsun ka karvutu püsib.

Ja siis ma loodan väga, et Tomile see meeldib. Ta saab selle täna õhtul kätte.

 

 

Lihtne lubada, raske teha

Ma mäletan küll, et veidi rohkem kui kuu aja eest lubasin vähemalt nädalas korra blogima hakata. Süütunne on silmini. Sest ei ole see mul välja tulnud. Töö-töö asjad käivad üle pea ja tähtajad põlevad lakkamatult ereda leegiga, kui ühe kaelast ära saad, siis huilgab teine märk juba punases, ja kui kirjutuslaua taga või kirjaniku “välitöödel” (st esinemas või žüriides vmt) ei ole, siis tahaks ainult hästi vaikselt kudumistööga diivaninurgas konutada ja National Geographicu pealt lennuõnnetusi vaadata ja iga telefonikõne vallandab tõmblused ning hüsteeria, sest “kõik kogu aeg tahavad midagi”.

Läinud nädalasse mahtus ühe keskmise paksusega raamatu toimetamistöö (ma ei tea, ma olen vist kogu eesti keeles oleva Osho ära toimetanud), millesse lõikus informatsioon, et ma olla lubanud kuu esimese nädala jooksul uue “Suletud uste” osa ära teha ja saata (ma ei tea, miks ma oinas unustasin selle oma töökalendrisse kirja panna ja seetõttu olin täiesti unustanud), mistõttu tuli see 45-leheküljeline stsena jutti kirjutada umbes 24 tunni jooksul valmis, aga enne seda läks terve kolmapäev veel Ida-Virumaa auks ja hüvanguks, kus ma esinesin Illuka koolis ja Iisaku gümnaasiumis.

Illuka kool liigitub arhitektuuri poolest automaatselt mu lemmikkoolide hulka. Olen varemgi kirjutanud, kui väga mulle meeldivad  vanades mõisates olevad koolid oma erilise atmosfääri poolest. Hoone välisvaade on netist – täpsemalt Põhjaranniku foto, seetõttu ei ole pildil nähtavad ilmastikuolud adekvaatsed.

illuka.jpg

Koridor:

illuka koridor.jpg

 

Õpetajate tuba:

optuba.jpg

Iisaku gümnaasium on nõukaaegses hoones, see-eest kasvab nende peaukse kõrval aga imetore kuusepuu!

Iisaku g.jpg

Reede hommik kulus veel stsena lõpetamisele, siis sain selle võidukalt ära saata, kirjutada Lääne Elule lullamilla sellest, kuidas Kalevipoeg oli ürghevikas ja rokkar ja andis oma needitud tagi hõlmast tüki siilile kasukaks, mistõttu on siil selline okkaline, nagu me tänapäeval kõik teame, ja mistõttu jõudis kogu sündmus ka meie rahvuseeposesse.

Umbes kuu aja eest sain Rudyard Kiplingi loomajutte toimetades tohutu innustuse ise ka proovida kirjutada lugusid sellest, kuidas loomad oma eripärase välimuse on saanud. Mina teen seda luulevormis muidugi. Ja kui neid värssjutte piisavalt palju saab, panen need kokku ja siis tuleb neist üks lõbus lasteraamat. Siiamaani olen kirjutanud rebasest, kes tahtis end jumekaks päevitada, aga läks liiale ja kõrbes punaseks; samuti sellest, kuidas ennemuiste nudipäine põder männilangil peadpidi okstesse kinni jäi ja seetõttu okstest sarved pähe sai; ning sellest, kuidas muiste ülbe ja vastik olnud jänes kõikidele oma plõksimisega närvidele käis, kuni hunt tal saba tagant ära hammustas, millest saadik ongi jänes lühikese sabajupi ja närvilise ning ara loomuga.

Lõunast umbes sõitsin Tartusse, et täita oma kohust laste Luuleprõmmu žürii ühe liikmena – koos luulur Jaan Malini, lastekirjanduse tundja Jaanika Palmi ning Tartu Keskraamatukogu lastekirjanduspealiku Ädu Neemrega.

lasteluulepr6mm.jpg

On väga ja väga sümpaatne, et on olemas nii palju andekaid ja ägedaid noori! Näiteks see noormees valge särgiga.

poiss.jpg

Ja vanema vanuserühma võitja:

v6itja.jpg

(Laua taga mõttes ei ole mitte mina, vaid Ädu.)

Päiksest ja Pilvest tuli minu uue lasteraamatu küljendus ülevaatamiseks ja kaanekujundus (ja Piiast on saanud Minna, sest muidu on uuemas lastekirjanduses liiga palju Piiasid ja need võivad omavahel segi minna):

minna ja hernetont kaas1.jpg

ERR tegi üleskutse, et inimesed saadaksid endist fotosid koos oma lemmikraamatutega ja minu jaoks oli suur rõõm, et ka mõni kaugel soojal maal elav laps minu raamatuga pilti tegi:

eestiraamatuga.jpg

Lääne Ellu sai ka üks arvamuslugu

… ja eile olin ma ennem surnud kui elus ja ainult tõmblesin tasakesi, kui telefon helises, sõnumisignaalid piiksusid ja ma sain järjest teada, millistele lihtlitsentsilepingutele ma ei ole veel digiallkirja andnud ja milliseid dokumente kuhugi kellelegi saatnud jne.

Aga ma ei teinud sellegipoolest midagi rohkemat kui vahtisin dokfilme ja õmblesin Tomile kootud kampsunit kokku. Õigus, päris õhtul läksin siiski sauna ka.

 

 

 

Taaskohtumised

Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.

Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller’i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.

Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei ole, aga seda peamiselt oma rikutud mõtlemise tõttu – ma ei suuda enam ammu ühtegi raamatut lihtsalt lugeda vabalt kui raamatut või vaadata filmi kui lihtsalt filmi, vaid ma loen ja vaatan suures osas seda, kuidas see on tehtud. “Valetamismäng” on pingeline, tohutu põnev, lugeja emotsioonidega mängiv romaanilahmakas, mis ilmselt liigitub krimkaks ja thriller’iks. Mina isiklikult panin natuke pahaks selle raamatu juures võib-olla liigset trikitamist lugejaga, püüdeid teda petta. Teate küll, see trikk, et tekst suunab su mõtlema üht, ootama eeldatavat lahendust või tulemust, aga siis selgub, et oih, polegi see, hoopis mingi ilmsüütu põhjus oli sel või teisel jube ohtlikuna näival olukorral. Ja siis on seal romaanis nii mõnigi õige ära leierdatud motiiv, klišeelik lahendus. Aga mina jäin selle raamatu peale ikkagi mõtlema, selle teismeliseea kambasuhete, sõprussidemete ja varsaaru peale … sest see kuidagi puudutas. See kunsti puudutus, mõjutus, omavaheline kutsikamüramine, üksteise külge klammerdumine, vastandumine koolis meie ja nemad, reeglite ignoreerimine ja autoriteetide vaidlustamine … ohh. See oli tuttav, oma ja armas.

Ning umbes samal ajal juhtus “Moldaavias” selline veider kokkusaamine, et peaaegu kogemata sattusime sinna kokku saama tervelt nelja omaaegse Pika Jala pundi sõbraga. “Moldaavias” Lill nagunii, eks ole, see oli muidugi ka juhus, et tema kolis siiakanti vaid mõni kuu pärast mind, ja temaga me suhtleme nüüd jälle vist peaaegu sama intensiivsusega kui 30 aastat tagasi, aga kuidagi juhtus, et ka “seltsimees kunstiteadlane” saabus Tallinna rongi pealt (seda ma teadsin ette, sellepärast me “Moldaavias” kohtuma pidimegi) ja et just samal ajal sattus veel A. Lõuna-Eestist Tallinna poole koju sõitma ja tuli läbi. A. on minu jaoks tempel mällu igaveseks – sest tema oli See Tüdruk Kes Mulle Sünnipäevaks Surnuaia Värava Kinkis … umbes kakskümmend viis aastat tagasi? Rohkem? Ta ise küll parandas, et see tegelikult ei olnud mitte surnuaia, vaid mingi kiriku värav, millest ta tookord oma suure autoga mööda sõitis … ja ma isegi ei tea, kumb on hullem variant. Õudne. Ja ikkagi kuidagi õõvastavalt naljakas kah, kui ta selle minu juurde Kollasesse Majja sisse lohistas.

Õnneks me ei tee enam selliseid asju, ja isegi tookord oli see täiesti erandlik aktsioon. Üldiselt ja enamasti me vist ikkagi nii hullud ei olnud. Vähemalt tahaks loota.

Siis olen siin edasi nokitsenud lugemiku kallal.

Filmirindelt saabus kahjuks teade, et meie stsenaarium on praegu küll juba väga hea, aga sellest jaotusest me tootmiseks rahastust ikkagi ei saa, sest raha justkui õieti polevatki. Mis tähendab, et selle aasta suvel me võttesse ei saa ja mul on aega seda stena veel kõpitseda ja üha kõpitseda.

Õhtuleht tahtis mult arvamuslugu lastekirjanduse ja tabuteemade kohta. Kirjutasin. Siin ta on.

Lääne Elule kirjutasin vahepeal ka, kohe kaks korda vist lausa, aga veebis pole praegu küll midagi üleval. Aga nad ei panegi kohe veebi.

Ning lumi tuli jälle maha. Isegi külmaks läks. Ja me veetsime siin aega rehetoa seinte palgivahesid takutades, sest seal elab praegu ju tütreke ning see ei kõlba kuskile, kui tal toas ainult 15 kraadi sooja on, kuigi elektriradikas huugab. Lähemal vaatlusel selguski, et need palgivahed, tont neid võtku … ühesõnaga, et ka need palgivahed on arvatavasti viimati täis topitud umbes aastal 1810 (sammal ja savi, nagu mulle tundub) ning kohati justkui polnudki seal palkide vahel enam midagi.

Igatahes pärast seda aktsiooni saime sinna tuppa juba 20 kraadi sisse. Pole paha.

Unenäohiired ja lepingud

Iga kord, kui ma unenäos vette lähen, jään ma peagi pärast seda haigeks. Nii ka seekord.

Ja iga kord, kui ma näen unes rotte või hiiri, püüab keegi peagi mind või Otti pügada või on ees muu rahajama. Kaotus, vargus, enda rumalusest või lohakusest tehtud finantsviga vmt. Ja nii ka seekord.

Unenäos nähtus hiir oli selline väike ja tundus üsna kahjutu. Ta isegi ei teinud midagi muud, kui ainult sibas kuskilt välja ja näitas ennast ja siis sibas tagasi peitu. Järgmisel päeval aga tuli Otil allkirjastada üks illustreerimisleping, mille ümber umbes kaks kuud kestnud vaidlused ja lepinguprojekti muudatustega edasi-tagasi saatmise olime julgenud juba lõpetatuks lugeda. Oligi veel see viimane asi – allkiri –, sest kirjastuse nõusolek viimase variandiga oli saabunud, ja meie nõusolek nende viimaste tingimustega ka, ja nenda saadetud ja kokkulepitud viimane versioon ootas veel vaid ID-kaardi kinnitust.

Üldiselt meil vedas, et enne kui Ott kaardi lugejasse toppis, otsustasin ma sellele lepingule siiski veel viimase pilgu peale heita, ja kõik tunduski nagu … päris korras. Ainult et ma hakkasin kahtlema numbrites. Kahes olulises numbris. Esiteks piltide arvus, mida illustreerija kohustus lepingu raames tegema, ja teiseks lepingus ära toodud brutosummas. Eelnevad vaidlused olid käinud neto üle, st kui palju peaks kunstnikule kätte jääma pärast maksude kinnipidamist.

Küsisin Oti käest, et kas see piltide arv talle kummaline ei tundu selle raha eest. Ta arvas, et kui nii kirja on saanud, ju siis ta ikka on eelnevalt nõus olnud. Aga minu kahtlused olid nii tugevad, et sundisin teda postkastist üles otsima kogu selle lepinguga seotud kirjavahetuse ja lugesin selle väga tähelepanelikult üle.

Ja mis välja tuli. Kirjastus oli sellesse viimasesse lepinguversiooni kirjutanud mituteistkümmend pilti rohkem sellest arvust, millele Ott eelnevalt nõusoleku oli andnud.

Ja brutosumma, mis pidi justkui käima selle eelneva nõusoleku alla käinud piltide arvu kohta, oli tegelikult sada mõnikümmend eurot väiksem, kui pidanuks olema selleks, et Ott oma kokkulepitud netosumma kätte saaks.

Nii et kui ma oma paranoia ajel poleks hakanud numbreid üle kontrollima, vaid oleksin lootma jäänud, et eelmine kokkulepe kirjastusega peab, oleks Ott saanud pügada rohkem kui kuuesaja euroga.

Leping jäi muidugi allkirjastamata, vaid tegime sellesse eelnevat kokkulepet järgivad parandused ja saatsime kirjastusele tagasi. Veel samal päeval saabus vastus, et oih ja uups, vabandust ja meil on siin segadus sündinud. Igatahes leping sai allkirjastatud meie poolt õigeks parandatud numbritega, aga kas segadus sündinud kogemata või heameelega, kes seda võtaks lahuta.

Ma vihkan neid lepinguasju. Milline tööaeg nende peale kulub. Sest nagu elu näitab, kunagi ei või neisse suhtuda rahulikult ja teadmisega, et kokkulepped loevad. Millal ometi see üheksakümnendate kauboikapitalism oma aja ära elab ja ajalukku kaob? Vahepeal juba hakkab tunduma, et ongi kadunud, aga siis jälle … mingi üheksakümnendate kooliga müügi- või tegevjuht üritab sul riukalikult  tagumikku lohku tõmmata ja loodab, et sa aru ei saa. Fui.

Aga ma sain eile väga rõõmustavaid sõnumeid ka. Nimelt on küljendusjärgus minu lasteraamat “Piia ja hernetont”, mis peatselt ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses kunstnik Katrin Ehrlichi piltidega! Ning neil piltidel ei ole eelnevalt kirjeldatud lepinguprobleemiga mitte ühtegi seost.

hernetont1.jpg

hernetont2.jpg

On ju ilusad, ilusad pildid?! Sest Katrin Ehrlich on üks minu lemmikuid.

 

Vanast uude

Ma pean ennast kuidagi käsile võtma, sest nii see blogipidamine küll ei käi, et kirjutatakse mitme nädala tagant või kord kuus. Ikka sagedamini võiks … ja peaks. Sest mille jaoks see blogi mul siis on. Ikka selleks, et sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised saaksid oma käppa kah mu elu pulsil hoida. Aga mida sa hoiad, kui seda va pulssi polegi eriti.

Nii et üks mu uusaastalubadusi on blogi asjus end kõvasti korrale kutsuda ning edaspidi regulaarselt postitama hakata. Lubadus: mitte harvemini kui kord nädalas. Ja kui ma selle vastu eksin, siis palun noomitagu mind valjude sõnadega kõige ilmarahva ees.

Peale lubaduste on kombeks ka tagasivaated, seega.

2017 oli üks päris kontimurdvalt töörohke aasta. Kindlasti üks töörohkemaid mu elus. Aasta alguskuudel see näidend Polygonile, “Kõik normaalsed inimesed”, mis novembrikuus uskumatu menuga lavale jõudis (ka märtsikuised etendused olid paari päevaga pea täielikult välja müüdud), siis  varakevade täitnud “Loomingu” ülevaade 2016. aastal Eestis ilmunud laste- ja noortekirjandusest (mis hõlmas 127 lasteraamatu läbilugemist, analüüsi ja 37 000 tähemärgilise artikli kirjutamist selle kohta … mis on umbes 20 lehekülge lausteksti). Millalgi selle vahepeal kirjutasin ka lastefilmistsenaariumi esimese versiooni ja aprillis ootasime sellele arendusotsust … mis tuligi, ning sealt edasi kuni siiani olen kirjutanud veel kuus selle stsenaariumi versiooni ehk kokku seitse drafti. Praegusega lähen järgmisse töötuppa Berliini veebruaris, ja siis pärast seda oodatakse mult veel ühe drafti kirjutamist umbes maikuuks, kui see stsenaariumiprogramm Cannes’is lõpeb. Märtsikuus oli sügistalvel Lutsu teatrile kirjutatud “Kalevipoja” esietendus. Kukkusin õla haigeks, aga paranesin õnneks ära.

Kevadine ehitustöö tõi meie suurele vanale aidale uue otsaseina. Sügisene ehitustöö tegi köögi sisseseade tänapäevaseks ja käepäraseks. Veel enne kevadet saime abihoonete koristamise ja korrastamisega suure sammu edasi, ning vana pullilaut, mis on nüüd meie puukuur, sai vabastatud mädanevatest laelaudadest ja nende peal pööningul aastakümneid kõdunenud heintest. Sel aastal oli plaanis veel tiigile uus supelsild teha lasta, aga raha sai enne otsa. Ning samuti on nüüd juba uude aastasse edasilükkunud teeäärse kuivati otsaseina kinniehitamise projekt, sest palgiehitusmehel polnud siis sügis otsa ega talve esimesel poolelgi oma suurehituste kõrvalt aega selle tema jaoks väga väikesemõõtmelise ehitustööga tegelda. Aga plaan on ikkagi plaan ja see kuivati sein on nüüd järgmine asi, mis siin ehitatakse. Tiigi sillaga vaatab veel.

Aiarindelt: külm ja vinduv kevad, külm ja vihmane ja vinduv suvi, hukas kapsataimed ja muu … aga see-eest rajatud talvise silmarõõmu ala köögiaknatagusele platsile, paraadpeenar lõpuni tehtud ja keldrimäe majapoolne osa istutuste alla pandud, pargi hakatus istutatud ja nulgudetagune varjupeenra osa lõpuni haritud ja kah täis istutatud. Lõkkeplatsi äärde jääv kiilukujuline osa 2016. aasta sügisel üles künda lastud “uudismaast” sai kah istutusalaks tehtud, muudkui püsikud ja kääbusokkalised. Ning meie uueks ning siledaks tehtud lõkkeplatsil ja murumängude alal (ehk okasaias, nagu ma seda võib-olla edaspidi kutsuma hakkan) sai sel suvel juba nautida värsket ning rammusat pehmet muru tasaseks silutud maal.

Suviste aiategemiste kõrval oli muidugi stsena, stsena ja veel rohkem stsena.

Õnneks kukkusid ära “Saladused”, mille tellimust Kanal2 ei pikendanud, ja “Suletud uste taga” vähendas end kahelt hooajalt aastas ühele, mis tähendab, et senise 24 episoodi asemel aastas kirjutan nüüd 12. Vedas, sest vastasel korral ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin selle kõigega jõudnud.

Suvel sai alguse sisse ka mu lugemiku koostamine. “Pintsu ja Tutsiku lugemik 5. klassile”. See on ka väga, väga palju tööd tähendanud. Kaheksast planeeritud teemaplokist tänaseks päevaks on valminud seitse – aga seda õnneks mitte minu süül. Et meie lugemiku ülesehitus käib mööda Eesti suuremaid teemakeskusi, siis selle viimase teemakeskuse külastamisega detsembris jäime jänni, sest toimetajaga ja teemakeskusega ei saanud aegu klappima enne kui nüüd jaanuari alguses. Ja te ei kujuta ette, kui palju aega võtab lasteraamatute lugemine lugemiku tekstikatkendite ja juttude leidmiseks …

Sügisel oli stsenaga koolitussessioon Poolas, sealt tagasi tulles kohe oli tarvis Pokumaale jõulunäidendit. Kirjutasingi. Selle etendused olid detsembris, ja sama tükki mängitakse kindlasti ka järgmisel jõuluajal. Nii et kes see aasta ei näinud, peavad nüüd 11 kuud kannatama.

Õige, millalgi kevadsuvel kirjutasin veel ühe väikese lasteraamatu kah. See ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses juba üsna pea, veel sellel talvel, ja Katrin Ehrlichi imeliste piltidega.

Ma kindlasti olen midagi oma selle aasta tegemistest nüüd ära unustanud, aga pole viga. Küll ma täiendan, kui midagi põrutavat veel meelde tuleb.

Igatahes nii möödusid külmad, kuid see-eest usinad kevad ja suvi, ning vihmane sügis, mis täitis mu keldri püsivalt umbes poole sääre kõrguse veega. Kuni 1. detsembril tuli lumi maha ja jäigi. Kuni 25. detsembri sulani, mis kahe päevaga maa jälle paljaks tegi.

detsembrilumi.jpg

jõul17.jpg

Ma sain VÄGA suure jõulukingituse. Päkapikud olid millegipärast siiralt veendunud, et mul on oma vägevasse kööki nüüd vaja ka mikrolaineahju. ja tõepoolest. Ma enne ei teadnudki, et mul seda vaja on, aga nüüd, kui see ikka 4 – 5 korda iga päev jälle huugama pannakse, saan sellest asjast aru küll. Oli tõesti vaja.

kink.jpg

Käisime kambaga külas piparkooke küpsetamas.

piparkoogiõhtu.jpg

piparkoogitegu1.jpg

Aga Läänemaal oli jõulude aeg täiesti ilma lumeta. Õhtul surnuaeda küünlaid viia oli ilus sellegipoolest.

Leedikülas.jpg

Aastavahetuse veetsime paari sõbraga meie pool, aga vahepeal Elvas teises külas ka. Moldaavias, nii-öelda. ja käisime järve ääres ilutulestikku vaatamas. Ma pean ütlema, et Elvas oli jahmatavalt kaunis ja suurejooneline linna-ilutulestik. See kestis tervelt 10 minutit ja oli selline … kuidagi väga läbimõeldult üles ehitatud ja komponeeritud. Väga, väga ilus elamus oli. Kahjuks meie tehtud armetud fotod seda ilu edasi anda ei suuda sugugi.

ilutulestik.jpg

Uue aasta algul käisime toimetajaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses. Ikka oma lugemiku tarbeks materjali kogumas. Tõeline steampunk.

mootor.jpg

puur.jpg

lülitid.jpg

Kohtusin üle hulga, hulga aastate oma armsa kursuseõega Tartu kunsta päevilt … ja küll meil oli tore. See kohtumine ja külaskäik tegid mu nii õnnelikuks!

Ning siis oli tädi Tötsu kümnes sünnipäev. Väikse kurbusega segatud rõõm. Kurbusega sellepärast, et koera kümnenda sünnipäeva paiku hakkad mõtlema, kui ülekohtuselt väike eluiga neile inimese kõrval ikka on antud … ja et koosolemise aega on nüüd rohkem seljataha jäänud, kui ees on.

Tegin talle tordi. Hakklihavormist põhja, maitsestamata vahukoorest ja justutükkidest katte, ning riivjuustu vahele ka. Suitsuvorstist on number kümme.

tort.jpg

Siin tudub juubilar koos Kataga. Diivani peale ronib ta küll üliharva, aga vahel siiski … ja ma ei aja ära ka, sest ta on nii armas, kui ta seal on.

Tötsu ja Kata.jpg

No ja siis on uus aasta jätkunud sedaviisi, et sain viirusega pihta. Pole hullu, läheb üle. Õnneks see ei ole see tapjaviirus, päris gripp või Siberi katk, mis siin Otil oli. On sihuke tavaline tativiirus. Küll üle läheb.

tudu.jpg

Muide, kuuse viis Ott pühapäeval välja.

Lõpetuseks … kui sellest 2017. aastast veel rääkida … Kolm kurba matust oli sellel aastal. Üks murdis õige lähedalt. Olgu nende heade inimeste uni ilus ja rahulik.

lilled putlis.jpg

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas elada gripis mehega

Eeldus: tegemist on päris gripiga. Sellega, mis ei ole mingi suvaline viirusinfektsioon või paragripp või hingamisteede viirusnakkus, vaid see päris ehtne gripp.

Nagu meie puhul ongi.

Esimene üllatus: päris gripp on ikka hoopis teistmoodi haigus kui need eelnimetatud, mida kõiki ju rahvasuus hellitavalt gripiks nimetatakse, AGA. Gripiga ei ole neil tegelikult midagi ühist.

Päris gripp halvab inimese sõna tõsises mõttes voodisse ja ta ei jaksagi eriti sealt tõusta, või kui, siis ainult niipalju, et tuikudes komberdada vetsu või diivanile või sooja pliidi juurde tugitooli. Päris gripp tähendab, et tervet rida pikki päevi ja öid hakkab täitma keskne mõte: kuidas ometi see k… palavik langema saada. Sest aju hakkab kahjustuma alates 39,5-st, ja päris gripiga on see temperatuur normaalsus, mitte erand. Meie eelmise öö pikad tunnid seisnesid näiteks katsetes langema saada 39,9st palavikku. Sest selgub, et päris gripiga ei pruugi aidata ka ühegrammistest paratsetamoolidest koos kahtede järjestikuste viinasokkide ja pärnaõieteega. Sest gripp tahab ise otsustada, mis ta oma palavikuga teeb ja kas see tõuseb või langeb. (Kuid väike vihje: külma veega märjaks tehtud linasse mähkimine lõpuks ehmatas sellegi palaviku langemisteele. Või juhtus see patsiendi šokiseisundi tõttu, aga vahet pole. Peaasi, et töötas.)

Üleüldse, kui on tegemist haige mehega, siis hiljemalt kolmandaks päevaks on ta kindlal veendumusel, et on sattunud oma naise ebatervest huvist kantud meditsiiniliste eksperimentide ohvriks. Aga kuna ta on väga nõrk, vaevatud ja palavikust jõuetu, siis märkimisväärset vastupanu ta avaldada ei jaksa (välja arvatud märgade linade ilmumisel (pärast esimest kogemust)), ja ahastusest aetud lootuse kannustusel joob ära ka kõik keldrist toodud ja kuumaks aetud jõhvika- ja mustsõstramahlad, ravimtaimeteed ja sidruni- ja õunaäädikajoogid, mis talle ette kantakse, ja laseb endale peale määrida igasuguseid veidraid mökse, mis lõpuks ometi abi tuua võiksid.

Haige mehe naine aga keedab ja valmistab seda kõike, leotab ja kuumutab ja otsib järgmisi palavikutablette või taimetutte valmis, annab puhtaid särke ja vahetab voodilinu märjaks higistatute asemele, keedab putru ja tassib voodiveerele, ärkab paar tundi kestnud unest, et viia läbi igaöiseid mitmetunniseid ülikõrge palaviku alandamise rallisid,  katsub iga veerand tunni tagant abikaasal laupa, topib ja topib talle seda kraadiklaasi jälle alla, et protsessidel silma peal hoida …

Muide, kraadiklaasidest. Kes idioot mõtles välja, et vanad elavhõbedakraadiklaasid tuleb müügilt ära kaotada ja asemele tuua kas need isetühjeneva patareiga piiksujad või siis mingi tundmatu metalliga täidetud kraadiklaasid, mille allalöömine on võrreldav kõva heinatööga? Kas Lätis müüakse veel vanu elavhõbedakraadiklaase? Ma ostaks kohe ülejäänud eluks varuks neid endale, ausalt, sest nendest piiksujatest ja mittemenetletavatest rümakatest on mul nüüdseks kõriauguni.

Igatahes, kui mees on gripis, siis on see üks väga kurb ja hale olukord, sest peale selle, et naise unetunnid sel ajal on umbes nagu titemammal ja kogu ärkveloleku aeg on sisustatud erinevate põetamisprotseduuridega, on korraga vaja nüüd mehe asemel ise tassida tuppa ka kõik küttepuud ja rookida kõik see lumi, mis vahepeal alla sajab. No ei ole lustlik ja rõõmus see lugu niimoodi üldse. Ja muidugi kõik mu tööd-tööd seisavad, sest ei saa ju millessegi süveneda, kui majas märatseb gripp ja kogu aeg peab jälle kohale jooksma, viima ja tooma, andma ja panema. Ja muidugi eelkõige muretsema. ja valvel olema. Nii et, elu nagu seisab praegu. ja on tulvil süütunnet paari arvamusloo pärast, mis ma lubasin selle nädala jooksul erinevatele väljaannetele kirjutada, aga pole suutnud, jõudnud, teinud.

Igatahes täna sai mees lõpuks ka arsti juurde ja proovid antud, neist selguski lõplik tõde, et on ikka tõesti see va gripp ise jah. Ja peale palavikualandajate ja loodusravimite on meil nüüd abiks ka sõber Tamiflu. Nii et vast läheb nüüd paremaks. Sest ma küll juba natuke tunnen, nagu jõud hakkaks otsa saama. Ja kirjatööde tähtajad nagunii juba põlevad kahest otsast ereda leegiga.

Ma arvan, et siia sobiks niisugune pilt. See on Fréderic Bazille’si maal välihospidali teemal, aga selle pildi kohta olen lugenud ka huvitavat väidet, et sellel olla portreteeritud kunstnik Monet’d haigena. Nii et: haige kunstniku portree. Täiesti päevakohane.

b_FrédericBazilleTheImprovisedFieldHospital.jpg

 

 

On vaikseks võtnud

Olen olnud peaaegu kuu aega blogikeskkonnas vait. Kuigi mu töine elu on edasi veerenud täitel tuuridel ja selle kuu aja sisse on mahtunud kahe minu teatritüki esietendus ja mõned huvitavad käigud ja palavikulised lume-eelsed istutustööd. Aga see kõik on korraga justkui kaotanud oma tähenduse, sest.

Sest kolme nädala eest lahkus üks inimene, kes oli mulle väga armas. Selle pühapäeva hommikul, kui midagi veel juhtunud polnud – see välk lõi sisse alles õhtul – lugesime hommikusöögilauas oma raamatuid, ja vahepeal lugesime teineteisele ette, ja nii juhtus kuidagi, et tol hommikul oli Ott oma lugemisega selle koha peal, kus Vanaema Weatherwax sureb. (Sest juba kaua aega armastab meie perekond tulihingeliselt Terry Pratchetti Kettamaailma-raamatuid, eriti Tiffany-seeriat nende hulgast.)

“Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

Siis hakkas pimedus rääkima.

ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

“Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORD KOHTUNUD …

“Lugematu arv kordi, härra Vikatimees. Noh, viimaks said mu kätte, vana sindrinahk. Mul olid nii mõnedki head ajad, see on selge, ja ma polnud kunagi selline, kes ennast esile upitaks või hädaldaks.”

MA OLEN TEIE ELUKÄIKU HUVGA JÄLGINUD, ESMERALDA WEATHERWAX, ütles hääl pimeduses. Ta oli kindel, aga eriti viisakas. Kuid nüüd oli tema hääles küsimus. PALUN ÖELGE, MIKS TE RAHULDUSITE ELUGA SELLEL IMEPISIKESEL MAAL, KUI TE OLEKSITE VÕINUD SAADA ÜKSKÕIK KELLEKS SELLES MAAILMAS, NAGU TE TEATE?

“Maailmast ei tea ma kuigi palju; kuid oma maailmaosas sain ma tavaliste inimeste jaoks väikesi imesid korda saata,” vastas Vanaema teravalt. “Ja ma pole kunagi tahtnud tervet maailma – ainult osa sellest, väikest osakest, mida ma saaksin hoida, mida ma saaksin tormide eest kaitsta. Sa mõistad, et ma ei pea silmas mitte neid torme, mis taevast tulevad: on ka teistsuguseid.”

JA KAS VÕIB ÖELDA, ET TEIE ELUST ON OLNUD LANCRE’I JA SELLE ÜMBERKAUDSETE TERRITOORIUMITE ELANIKELE ABI?

Hetkelise pausi järel vastas vanaema Weatherwaxi hing: “Noh, ma ei taha kelkida, kõrgeauline, aga ma arvan, et ma olen inimesi hästi kohelnud, vähemalt Lancre’is. Territooriumites ei ole ma kunagi käinud.”

EMAND WEATHERWAX, “TERRITOORIUM” TÄHENDAB, NOH … PIIRKONDA.

“Aa, selge,” ütles Vanaema. “Ringi olen ma küll omajagu liikunud.”

TE OLETE ELANUD VÄGA HEA ELU.

“Aitäh,” vastas Vanaema. “Eks ma tegin, mis sain.”

ROHKEMGI, KUI SAITE, vastas Surm. JA MA OOTAN PIKISILMI, KUIDAS TEIE VALITUD MANTLIPÄRIJAL LÄHEB. MA OLEN KA TEMAGA KOHTUNUD.

“Igatahes on ta hea nõid,” ütles Vanaema Weatherwaxi vari. “Selles osas pole mul mingeid kahtlusi.”

TE VÕTATE SEDA VÄGA RAHULIKULT, ESME WEATHERWAX.

“Eks see on muidugi ebamugav, loomulikult, ja see ei meeldi mulle sugugi, aga ma tean, et te käite samamoodi kõigi juures, härra Surm. Mingit muud võimalust ju pole?”

JAH, KAHJUKS MITTE. ME KÕIK HÕLJUME AJATUULTE KÄES. KUID TEIE KÜÜNAL, EMAND WEATHERWAX, HUBISEB ENNE KUSTUMIST VEEL MÕNDA AEGA – VÄIKE TASU HÄSTI ELATUD ELU EEST. MINA NÄEN NIMELT KAALUSID JA TEIST JÄI MAAILM MAHA PALJU PAREMANA, KUI TE SELLE EEST LEIDSITE, NING KUI MINULT KÜSIDA, lausus Surm, SIIS EI SAA KELLETKI OODATA ENAMAT …

Polnud mingit valgust, midagi, mille järgi orienteeruda, ainult kaks tillukest sinist tulukest, mis hiilgasid Surma enda silmakoobastes.

“Noh, see retk oli vaeva väärt ja ma nägin teel palju imelisi asju, muuhulgas ka sind, mu usaldusväärne sõber. Kas lähme nüüd?”

EMAND WEATHERWAX, ME OLEME JUBA LÄINUD.

/ – – – /

Ja kaugel, mõeldamatus kohas, saduldas üks vikatiga kogu, tuleb öelda, et üsnagi nukralt, lahti valget hobust.”

Ma olen alati mõelnud, et aiandus on nõidusele väga, väga lähedal.

Elle kuju1.jpg

 

Lünkade täiteks

Olen olnud kadunud. Põhiliselt öödeks ja päevadeks kirjatööde taha, aga ka mujale.

Oktoobris näiteks veel viimase soojaga supipõhjasid purki tegema.supid.jpg

Ja et mul oli läinud kuul kergemeelsust kiigata sisse igasugustesse aianduspoodidesse ja ka Järvseljale, tekkis mul vastu talve veel ootamatult palju istutamist.

Jardini.jpg

Ikka nende hilissügiseste übersuurte allahindluste tõttu, mis ahnuse lehviva leegiga loitma puhus ja mille tõttu ma siiamaani istutan … kui suudan mõni päev endale tund kuni kaks valget aega aias tekitada. Paraku on rohkem päevi, kus ma ei suuda.

Sest pärast oma viimast postitust oktoobris kirjutasin ma kokku lugemiku järgmise teemaploki.

Ja siis kah veel oktoobris kirjutasin ma terve jõulunäidendi. Pokumaale. Kui see laul nüüd korda läeb, siis võite seda juba järgmisel kuul vaatama minna! “Päikese kodu” etendused toimuvad 9. detsembrist 16. detsembrini Pokukojas.

Ning nüüd novembris kirjutasin terve kuuenda drafti filmistsenaariumit, nähes sellega seekord tõsist vaeva ja murdes kõvasti pead, mismoodi küll minu tuutorite poolt Poolas antud soovitused, märkused ja ettepanekud ära kasutada.

Ning siis kirjutasin reedeti muidugi lasteluuletusi ning oktoobri viimasel päeval ka kohustusliku arvamusloo, mis tuli seekord kurval teemal.

Need päevad aga, mil ma ei olnud hommikul üheksast öösel kella kaheni kirjutuslaua taha naelutatud, tegin ma muid asju.

Selle aasta viimase ilusa päeva oktoobri keskpaiku veetsin fotosessioonil, et saada endast igasuguste etenduse- jm plakatite ja postrite ja muu sihukese mudru jaoks natuke uuemaid korralikke pilte kui aastast 2010. Jah, ma möönan, riietus sai ehk veidi liiga dramaatiline. “Lord of Light! Come to us in our darkness. We offer you these false gods. Take them and cast your light upon us. For the night is dark and full of terrors.” (See ei olnud tegelikult nii mõeldud, lihtsalt tuli nii välja. 😀 )

rohus.jpg

Käisime filmimeeskonnaga meie tulevases võttepaigas lokatsioone paika panemas, et ma stsenaariumi hoopis täpsemale tasemele võiksin viia.

punane torn.jpg

 

sammaskäik.jpg

 

kompleks.jpg

 

veehoidla.jpg

Käisin Teatri- ja Muusikamuuseumis lugemiku järgmise teemaploki ühe allüksuse jaoks materjali hankimas.

orkester.jpg

Käisin UNIMA (Rahvusvaheline Nukuteatrite Liit) kärajatel, kus mul oli pidada väike ettekanne nukuteatrist kui nähtusest nii-öelda kirjaniku pilgu läbi, ja pärast vaatasime Rein Aguri uusimat lavastust “Kuldsed sõnad”, mida mängis Ohvitseride majas Vene Nukuteater, ning tähistasime Eesti UNIMA 20. aastapäeva.

Ma olin liiga häbelik, et mobiiliga etendust ennast pildistada, aga küll julgesin pildistada lavakujundust enne tüki algust. Midagi muud peale meeleolu see küll edasi ei anna, aga hakatuseks asi seegi.

lava.jpg

Ning eile veetsin pika päeva Tallinnas castingul. Meil oli vaadata kaks lasterühma. Nagu pildilt on näha, see oli põnev.

casting2.jpg

casting2 rühm1.jpg

Igatahes nädalavahetusi mul enam olnud ei ole. Noh, ehk kunagi tulevad jälle.

 

 

 

 

 

Jõulutükki ette valmistamas

Käisime täna lavastaja Jaan Willem Sibulaga Pokumaal, sest nimelt seal etendub jõuluajal minu järgmine lastetükk. Olen hasardis ja meelitatud, et just mind seda kirjutama paluti, sest on ju Pokumaa mulle meeldinud selle loomisest alates ning mu põhjatu austus kadunud Edgar Valteri vastu on nagunii nii ilmselge, et sellest pole mõtet eraldi juttugi teha.

pokukoda1.jpg

pokukoda.jpg

Saal on keeruline, pikk kitsas poolkuu. Tuleb hoolega läbi mõelda, milline tegevustik on seal mõeldav ja milline ei, et vaatajad ikka ka mahuksid ja näeksid.

saal.jpg

lavastajaga1.jpg

Majaperemees ise …

Ets pokudega.jpg

… ja tema tuba.

Etsi tuba.jpg

Ja tema kemps ja köök. Ma olen neisse suurtest pahkadest tehtud valamutesse ja prügikastidesse armunud. Ning köögimööblisse ka. Kuigi minu praegusesse kööki selline ei sobiks.

valamu ja prügikast.jpg

köök.jpg

Tornis on õppetuba.

tornis.jpg

Ja puutüvedest kappides on peidus kõik Etsi loodud tegelased. Näiteks jahikoer Ramses oma peremehega! Ja kassike ja kakuke (see raamat oli meie pere hitt)!

kappe avamas.jpg

kassikejakakuke.jpg

Kui seal viimati käisin, ei olnud veel Pokumaa territooriumil Padasoo talukompleksi. Nüüd on.

tare.jpg

 

poku aidanurgas.jpg

ait.jpg

püstkoda.jpg

suuga kuju.jpg

Sauna juures tiigil on ruhe, meie esi-esi-esivanemate lihtne ja väike veesõiduriist. Ma mõtlen nüüd täitsa tõsiselt, et mis võimalused oleksid endalegi üks ruhe ehitada? Huvitav, kas kuskilt kirjandusest või netist oleksid instruktsioonid leitavad?

tiik ja ruhe parem.jpg

Et me juba Pokumaal olime, siis tagasiteele asudes põikasime läbi ka suhteliselt lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurest. See on kirjade järgi otsustades ligemale 700 aasta vanune ning kaheksameetrise ümbermõõduga puu. Võimas ja püha. Mul on hea meel, et sain võimaluse talle tere öelda.

mina tamme juures.jpg

Aga muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu lugusid ju kohe netti üles. Ei oska arvata, miks see rohkem kui nädalane intervall neile oluline on. Võib-olla lihtsalt usu küsimus. Igatahes see kolumn on kirjutatud umbes päevake pärast seda, kui septembri keskpaigas planeet Maa taas kord hukka pidi saama.

« Older entries