Lünkade täiteks

Olen olnud kadunud. Põhiliselt öödeks ja päevadeks kirjatööde taha, aga ka mujale.

Oktoobris näiteks veel viimase soojaga supipõhjasid purki tegema.supid.jpg

Ja et mul oli läinud kuul kergemeelsust kiigata sisse igasugustesse aianduspoodidesse ja ka Järvseljale, tekkis mul vastu talve veel ootamatult palju istutamist.

Jardini.jpg

Ikka nende hilissügiseste übersuurte allahindluste tõttu, mis ahnuse lehviva leegiga loitma puhus ja mille tõttu ma siiamaani istutan … kui suudan mõni päev endale tund kuni kaks valget aega aias tekitada. Paraku on rohkem päevi, kus ma ei suuda.

Sest pärast oma viimast postitust oktoobris kirjutasin ma kokku lugemiku järgmise teemaploki.

Ja siis kah veel oktoobris kirjutasin ma terve jõulunäidendi. Pokumaale. Kui see laul nüüd korda läeb, siis võite seda juba järgmisel kuul vaatama minna! “Päikese kodu” etendused toimuvad 9. detsembrist 16. detsembrini Pokukojas.

Ning nüüd novembris kirjutasin terve kuuenda drafti filmistsenaariumit, nähes sellega seekord tõsist vaeva ja murdes kõvasti pead, mismoodi küll minu tuutorite poolt Poolas antud soovitused, märkused ja ettepanekud ära kasutada.

Ning siis kirjutasin reedeti muidugi lasteluuletusi ning oktoobri viimasel päeval ka kohustusliku arvamusloo, mis tuli seekord kurval teemal.

Need päevad aga, mil ma ei olnud hommikul üheksast öösel kella kaheni kirjutuslaua taha naelutatud, tegin ma muid asju.

Selle aasta viimase ilusa päeva oktoobri keskpaiku veetsin fotosessioonil, et saada endast igasuguste etenduse- jm plakatite ja postrite ja muu sihukese mudru jaoks natuke uuemaid korralikke pilte kui aastast 2010. Jah, ma möönan, riietus sai ehk veidi liiga dramaatiline. “Lord of Light! Come to us in our darkness. We offer you these false gods. Take them and cast your light upon us. For the night is dark and full of terrors.” (See ei olnud tegelikult nii mõeldud, lihtsalt tuli nii välja. 😀 )

rohus.jpg

Käisime filmimeeskonnaga meie tulevases võttepaigas lokatsioone paika panemas, et ma stsenaariumi hoopis täpsemale tasemele võiksin viia.

punane torn.jpg

 

sammaskäik.jpg

 

kompleks.jpg

 

veehoidla.jpg

Käisin Teatri- ja Muusikamuuseumis lugemiku järgmise teemaploki ühe allüksuse jaoks materjali hankimas.

orkester.jpg

Käisin UNIMA (Rahvusvaheline Nukuteatrite Liit) kärajatel, kus mul oli pidada väike ettekanne nukuteatrist kui nähtusest nii-öelda kirjaniku pilgu läbi, ja pärast vaatasime Rein Aguri uusimat lavastust “Kuldsed sõnad”, mida mängis Ohvitseride majas Vene Nukuteater, ning tähistasime Eesti UNIMA 20. aastapäeva.

Ma olin liiga häbelik, et mobiiliga etendust ennast pildistada, aga küll julgesin pildistada lavakujundust enne tüki algust. Midagi muud peale meeleolu see küll edasi ei anna, aga hakatuseks asi seegi.

lava.jpg

Ning eile veetsin pika päeva Tallinnas castingul. Meil oli vaadata kaks lasterühma. Nagu pildilt on näha, see oli põnev.

casting2.jpg

casting2 rühm1.jpg

Igatahes nädalavahetusi mul enam olnud ei ole. Noh, ehk kunagi tulevad jälle.

 

 

 

 

 

Advertisements

Jõulutükki ette valmistamas

Käisime täna lavastaja Jaan Willem Sibulaga Pokumaal, sest nimelt seal etendub jõuluajal minu järgmine lastetükk. Olen hasardis ja meelitatud, et just mind seda kirjutama paluti, sest on ju Pokumaa mulle meeldinud selle loomisest alates ning mu põhjatu austus kadunud Edgar Valteri vastu on nagunii nii ilmselge, et sellest pole mõtet eraldi juttugi teha.

pokukoda1.jpg

pokukoda.jpg

Saal on keeruline, pikk kitsas poolkuu. Tuleb hoolega läbi mõelda, milline tegevustik on seal mõeldav ja milline ei, et vaatajad ikka ka mahuksid ja näeksid.

saal.jpg

lavastajaga1.jpg

Majaperemees ise …

Ets pokudega.jpg

… ja tema tuba.

Etsi tuba.jpg

Ja tema kemps ja köök. Ma olen neisse suurtest pahkadest tehtud valamutesse ja prügikastidesse armunud. Ning köögimööblisse ka. Kuigi minu praegusesse kööki selline ei sobiks.

valamu ja prügikast.jpg

köök.jpg

Tornis on õppetuba.

tornis.jpg

Ja puutüvedest kappides on peidus kõik Etsi loodud tegelased. Näiteks jahikoer Ramses oma peremehega! Ja kassike ja kakuke (see raamat oli meie pere hitt)!

kappe avamas.jpg

kassikejakakuke.jpg

Kui seal viimati käisin, ei olnud veel Pokumaa territooriumil Padasoo talukompleksi. Nüüd on.

tare.jpg

 

poku aidanurgas.jpg

ait.jpg

püstkoda.jpg

suuga kuju.jpg

Sauna juures tiigil on ruhe, meie esi-esi-esivanemate lihtne ja väike veesõiduriist. Ma mõtlen nüüd täitsa tõsiselt, et mis võimalused oleksid endalegi üks ruhe ehitada? Huvitav, kas kuskilt kirjandusest või netist oleksid instruktsioonid leitavad?

tiik ja ruhe parem.jpg

Et me juba Pokumaal olime, siis tagasiteele asudes põikasime läbi ka suhteliselt lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurest. See on kirjade järgi otsustades ligemale 700 aasta vanune ning kaheksameetrise ümbermõõduga puu. Võimas ja püha. Mul on hea meel, et sain võimaluse talle tere öelda.

mina tamme juures.jpg

Aga muude asjade kohapealt – ma pole vist ammu oma kolumnide linke pannud? Panen siis vahelduseks ühe. See ilmus Lääne Elu paberlehes tegelikult juba rohkem kui nädala eest, aga nad ei riputa mu lugusid ju kohe netti üles. Ei oska arvata, miks see rohkem kui nädalane intervall neile oluline on. Võib-olla lihtsalt usu küsimus. Igatahes see kolumn on kirjutatud umbes päevake pärast seda, kui septembri keskpaigas planeet Maa taas kord hukka pidi saama.

Töö lastega

Täna astusin hommikul kell kaheksa rongi peale ja õhtul kolmveerand üheksa koduuksest sisse, vahepeal veetsin Tallinnas intensiivse tööpäeva ikka selle meie koleda lastefilmi asjus.

Nimelt oli meil esimene casting’voor. Me otsustasime meeskonnaga õnneks, et ei tee avalikku casting’ut, sest mitme- ja mitmesaja lapse äravaatamine ning kõigi nende emade küsimustele vastamine, lepitamine ja lohutamine tundus liiga suur töö.  Seepärast lähenesime koolide draamaringide ja laste teatristuudiote kaudu. Ning täna vaatasime ära kaks rühmatäit lapsi, kummagi rühma testimiseks oli aega kaks ja pool tundi. Teatripedagoog pani nad tegema uskumatuid asju, ma imetlesin lihtsalt sajaga, kuidas ta lastega töötab!

Aga nagu ikka – ma kohe ei oima asjadest pilte teha. Hea, et mulle teise rühma ajalgi meelde tuli.

casting.jpgcasting1.jpg

csting.jpg

Meie operaatorile meeldib, mis ta kaamera näeb:

operaator.jpg

Järgmine casting’useltskond tuleb meie ette millalgi novembri keskpaigas, nii et seni on aega mõtteid koguda.

Aga täna pidasime pärast väikese koosoleku, kus vaatasime oma selle päeva tulemused üle ja langetasime otsused, kellega edasi tegeleme, ning pärast seda istusime režissööriga ja arutasime Poolas juhendajate poolt tehtud ettepanekuid oma stsenaariumi edasiarendamise kohta. Ta aitas mul mõneski asjas selgusele jõuda, ja igatahes tunnen ma end selles suhtes nüüd üsna kindlalt, et kuidas ja kuhupoole edasi liikuda.

Aga seal Telliskivi loomelinnaku majas, kus meie üritus aset leidis, oli imeilus taimesein. Väga hästi hoolitsetud pealegi. Suurepärane näide vertikaalhaljastusest. Uurisin natuke selle asja ehitust ka. Taimed on istutatud paksust vildist seinakatte mullaga täidetud taskutesse. Selle paksu vildi all vastu seina on mingi niiskust tõkestav plastmaterjal. Valgust saavad need taimed aga ainult lampidest – ja pole häda midagi! Ma ütleks, et kodudes akende peal kasvavad taimed pole kah enamasti nii heas vormis, kui on need taskutaimed.

taimesein.jpg

 

Tempo jätkub

Kui ma arvasin, et pärast Poolast tagasitulemist saab rahulikumalt võtta, mõnuga sügisesi aiatöid teha ja rahulikult laua taga oma kirjatöid nokitseda, siis oi kuidas ma eksisin.

Tegelikult läheb kõik mürinaga edasi.

Omal süül, muidugi. Vähemalt osalt.

Sest tegelikult jäid mul Poolas veedetud nädala arvelt lõpetamata üks lugemiku teemaplokk, ja siis oli vaja kirjutada selle kuu esimene arvamuslugu Lääne Elule, ja siis režissööri ja produtsendi jaoks arvutisse toksida Poolas  juhendajate poolt tehtud ettepanekud ja ideed meie stsenaariumi edasiarendamiseks. Sellega ma olengi nüüd tegelenud, ja aeda polegi saanud – sest kogu aeg uputab, iga jumala päev möödub lausvihmas. Tõsi, täna hommikul tunniks ajaks näitas päikest ka, aga siis hakkas jälle sadama.

Eile olid meil Otiga Tartus arstiajad, nii et kõigepealt üks, siis teine … Et hommikul kodus selgus, et meie printeri kassetid on tühjad, siis käisime arstiaegade vahepeal Vilepit vaatamas – väikse sooviga üks lugemikupeatükk välja printida, pidin selle õhtul Juhani Püttsepale näha viima, tegin temast seal juttu ja tahtsin, et ta kõigega, mis ma temast seal kirjutasin, nõus oleks, või kui ei ole, siis teeks omalt poolt ettepanekuid. Aga printida ei saanud sealgi umbes sama probleemi tõttu, mis meil kodus valitses. Küll saime Heikilt idee minna Kirjanike Liitu ja paluda seal sekretäril see välja lasta, nii et sinna me järgmiseks läksimegi ja saimegi prinditud. Siis otse arsti juurde, ja seal läks arvatust kauem, nii et jõudsime Vapramäele loodusmajja Juhani Püttsepa esinemisele veerandtunnise hilinemisega. Hilist lõuna- või varast õhtusööki sõime sõidu ajal autos krõpsude näol, häbi tunnistada, sest ei olnud ju aega enam sööma minna.

Juhani Püttsepp rääkis Vapramäel oma “Rahvusmaastike” jutu- ja fotosarjast, mida ta teeb koos loodusfotograaf Ingmar Muusikusega ja mis ilmub osakaupa Maalehes, aga on üleval ka Eesti Looduskaitse Seltsi kodulehel. See on üüratult huvitav projekt, ja kui see kord kõik raamatunagi kaante vahele saab, siis on see suur rahvuslik väärtus. Ning Juhani on osanud neid asju sõnastada paremini kui keegi teine.

Juhani esinemise lõppedes sain käsikirja talle üle anda, kaks sõna juttu puhuda, ja juba me pidime kimama Tartusse tagasi, sest ma lihtsalt pidin ära nägema oma kunagise õpilase Enor Niinemäe, kellest on nüüdseks saanud noor andekas lavastaja, väga põneva lavastuse viimase etenduse. Häbi tunnistada: kuigi ma selle esietendusest peale olen muudkui tahtnud minna seda vaatama, pole ma siiani jõudnud, aga nüüd olin fakti ees – pidi toimuma selle viimane etendus. “Põhjanaela paine”on Arvo Valtoni kunstmütoloogia põhjal valminud lavastus, kuuludes ilmselt eksperimentaalteatri valdkonda, sest teksti kasutatakse seal minimaalselt ja kogu tegevustik antakse edasi liikumise, löökpillide ja häälitsuste abil – ja ma pean ütlema, et see oli tohutu võimas. See oli suurepäraselt välja tulnud asi, väga andekas töö, väga terav mõte, väga-väga kõik. Ma olin täiesti vaimustuses.

PP3.jpeg

Ma ei tahtnud lõhkuda etenduse lummust ega julgenud seepärast ise pildistada, nii et võtan endale voli kasutada internetist pärit pilte, andku nende omanikud mulle andeks ja ühtlasi see lahke luba.

PP1.jpg

PP.jpeg

Ühesõnaga, väljunud kodust enne keskpäeva, jõudsime Otiga tagasi veidike enne südaööd. Selline päev siis.

Tänane oli selle kõrval ikkagi natsa rahulikum, sest hõlmas kõigest lihakaupade järel käimist, selle liha menetlemist ja sügavkülmutamist kodus, ah jaa, vahepeal käisime Tartus veel umbes kolmes poes otsimas mõnd vajalikku vidinat … ja siis Lääne Elu töö. Ja eelmise kuu dokumentide kokkupanek.

Homme varahommikul sõidan jälle Tallinna. Olen väga põnevil, sest see on meie esimene casting lapstegelaste leidmiseks meie filmi. Oo, mm.

Kõik liigub, kõik voolab, kõik edeneb. Ja kõik käib jube kiiresti.

 

Õppida parimailt

Ma nüüd kogun ennast siin kodus pärast seda metsikult tempokat nädalat Poolas EasTscripti programmi esimesel sessioonil, kus meie tunniplaan algas hommikul kella üheksast ja lõppes pool kaksteist öösel.

päevakava.jpgAga ma naasin sealt täielikult tõstetud tundega ja tohutu hunniku uue inspiratsiooni, uute teadmiste ja tehniliste oskustega. Ning ma olen tõsises vaimustuses neist inimestest, kellelt ma õpin, ja kellega koos ma õpin.

EasTscript.jpg

Konkreetselt see näeb välja nii, et kogu meie õpilaste kamp, st 11 filmiprojekti 14 osalejaga (kolme projekti juurest oldi kahekesi), jagati kaheks õpperühmaks, kummalgi oma peajuhendaja. Peale tema töötasid meist igaühega individuaalselt veel neli eri juhendajat, kõik filmimaailmas tuntud ja teenekad tegijad. Minu personaalseteks tuutoriteks olid peale Tom Abramsi (peajuhendaja) veel Simon Perry, kes on tohutu hunniku filmide produtsent …

Simon.jpg

… ja Ben Hopkins …

Ben.jpg

… ja peamiselt produtsent David Matamoros …

David.jpg

… ja Lars Hermann, kelle töö DR teleproduktsioonis on ilmselt Eesti televaatajalegi tuttav seriaalide “Võimu kants” ja “Sild” kaudu.

Lars.jpg

Ja siis mul on 13 andekat ja toredat õpikaaslast, ning pärast tundide lõppu, st südaööst alates oli meil võimalik nii omavahel kui oma õpetajatega põhjalikult sotsialiseeruda palee keldris olevas baaris, kuhu viis selline imede trepp.

keldritrepp.jpg

Kahel õhtul olid ka organiseeritud peod. Kolmapäeva õhtul lõpetati varem ja siis sõitsime hobuvankriga kaugemale suure Bugi jõe äärde, kus oli lõkkeplats ja peotelk lookas söögilauaga ja punastes kuubedes rahvamuusikud trummide ning akordionitega. Ning teine pidu oli samas mõisakompleksis, kus me muidu elasime ning õppisime, ainult et pargi sügavuses asuvas hiigelsuures aiapaviljonis. Mille keskel oli suur lõkkease –  ja laes ka suitsuauk, nii et suitsusauna seal siiski ei saanud.

Mõisakompleks ise oli väga muljetavaldav. Tõesti kaunilt renoveeritud, ja kahe külgmise külalismajaga.

palee.jpg

külalistemaja.jpg

Ma ei väsinud imetlemast seda haljastust. Ringtee ääres need kerakujulised elupuud … Ja peahoone tiibade juures ning külalismajade ees grupid Drummondii vahtrate, parukapuude, budleiadega.

grupp.jpg

Peahoone juurest aga jäi otsevaatesse niisugune imeilus remmelgas. Ainult ma ei oska arvata, kas S. x sepulcralis või selle hübriididest tehtud sort, äkki S. x alba ‘Tristis’, mis mul endalegi vitsakesest on pandud? Oh, kui õnnelik ma oleks, kui minu remmelgad ka selliseks osutuksid …

haljastus3.jpg

õu.jpg

Ja mõisa sissekäigu juures oli turvamehena ametis Püha Laurentsius ise.

Laurentsius.jpg

Vaat nii. Nüüd mul on hulga tööd jälle, sest loomulikult läheb stsenaarium ümberkirjutamisele saadud õpetust arvesse võttes. Ning mul on väga hea meel kogu seda kampa veebruaris Berliini festivalil taas näha, seal toimub meil teine sessioon. Ning kolmas ja viimane sess on maikuus Cannes’is filmifestivalil. Koos mõlema filmifestivali akrediteeringutega. Nii et huvitavad ajad, huvitavad ajad. Ja ma kavatsen kõigest sellest, mida anda kavatsetakse, võtta umbes maksimumi.

 

Köögi eri: 19. sajandist tänapäeva

Mul on nüüd tänapäevane köök. Mul on jälle ori, kelle nimi on Hugo ja kes peseb nõusid nurisemata ning hoolega, samuti on mul praeahi ja elektripliit. Mul on kivivalamu ja meie kunagise taluallee 20 aastat tagasi mahavõetud tammede plankudest nüüd teha lastud töötasapind köögis. Mul on mõned uued ja täiustatud elektrilahendused ning isegi vaheuks toa ja esiku vahel avaneb nüüd kergesti ja sujuvalt, ilma et oleks vaja põlve või puusaga lahti ja kinni peksta.

Nii et on põhjust rahul olla.

Tom tegi imesid ja meie olemasolevad köögikapid olid pärast läbimõeldud ümberehitust nõus endasse mahutama kõik, mis ma tahtsin. Pealtnäha on pilt nagu enne … peaaegu …

kinni.jpg

Aga:

lahti.jpg

Ahjukapi peits ei jäänud peale päris õige tooniga, aga mis me norime.

ahi1.jpg

ahi.jpg

Olgu sõber Tom ja Ott ja teised sõbrad ja abilised tuhandest tänatud.

Aga üks käik oli mul enne seda köögimöllamist ju veel. Käisin esinemas Laiuse koolis ja pärast seda põikasime läbi Valgeansolt. Seitse sealt toodud püsilille on ammugi istutatud, aga seal müügiplatsi veeres tehtud pilte ma polegi veel näidanud.

valgeanso3.jpg

Valgeanso.jpg

Valgeanso1.jpg

Ning muidu on lugemik, lugemik, lugemik … Olen lõpetamas vee-elu ja meresõitu käsitlevat teemaplokki, kindel plaan on  enne Poolasse filmitöötuppa sõitu sellega ühele poole saada. Ning samaks ajaks on mul tarvis veel ka üks laste muinasjuturaamat ära toimetada. Adapteeritud romantilised lood suurest maailmakirjandusest.

Ning ma pole linkinud oma paari viimast arvamuslugu, mis Lääne Elule on tehtud. Üks räägib laste kodusest koolitööst ja teine erikoolides sündivatest pahandustest.

 

 

Kaos on korra ema

Mu elus valitseb kaos, aga sellest sünnib kord. Enne lihtsalt on hullult möllamist. Ja nipitamist. Sest ühest küljest on olukord selline, et tuleb tegelda.

tomat.jpg

oasaak.jpg

oad.jpg

paprikad purgis.jpg

Aga samal ajal samas kohas teeb sõber Tom võlutrikke, et standardmõõtudega kasti sisse mõeldud nõudepesumasin (45 X 60 cm) hakkaks mahtuma meie väga ebastandardse monoliitse köögimööbli sisse (algsesse ruumi suurusega 35 X 52 cm; ning praeguse seisuga see köögimööbel enam monoliitne ei ole). Kirju lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga …

lammutus.jpg

 

auk sisse.jpg

suur auk.jpg

masin.jpg

plate maas.jpg

uus plaat pikiproov.jpg

uus plaat proov.jpg

Ning Ott meisterdab praeahju kappi.

Ott nikerdab.jpg

ahjule proov.jpg

Ja siis muidugi need kaablivedamised, üle pööningu ja seinte seest (kuni selgub, et kipsi alt läheb risti üle seina veel miskine pruss, kust kaabliga enam mööda ei pääse ja siis tee mis tahad) …

Loomulikult õnnestus korra ka vanasse kaablisse puurida. ma olen aru saanud, et see on üsna tavaline protseduur.

juhtmega.jpg

Aga mina muudkui hoidistan ja lippan keldri vahet. Pärast hiljutist pikka vihmaperioodi seal muidugi lainetab. Juba välimise trepi alumisel astmel.

ujub jalad.jpg

Aga keldriruumi läheb ju veel kaks astet madalamaks ja ilma Oti kõrgete kummikuteta ma sinna üldiselt praegu ei pääsegi.

vesi.jpg

Selle veeprobleemi lahendamise peale aga kavatsen ma mõelda alles ületuleval aastal või umbes nii. Õnneks hoidisepurke riiulites see sesoonne uputus ei mõjuta.

Küll aga on nüüd ilmselt kõigile üheselt mõistetav, miks mu daaliajuurikad sel talvel siin keldris ära hallitasid. Mul endal lihtsalt on veidi raske taibata, miks ma nii loll olin ja nad sinna panin.

Ja siis ma muudkui kirjutan oma lugemikku aina edasi, sest järjest kiirem on sellega juba.

 

 

 

 

Köögi tuunimine

Meil käib siin juba mõnda aega köögituunimisprojekt. Sest et mul hakkas järjest ja järjest rohkem üle viskama olukord, kus mu ainuke söögitegemisvahend nii hommikul, lõunal kui õhtul on puupliit; et nõudepesu peale kulub nii palju väärtuslikke minuteid minu elust; et iga kotleti- või liha- või millegi muu praadimine täidab nii köögi kui elutoa õhupuhasti ehk luhvtivurri puudumise tõttu halli tossu ja rasvahaisuga; ja et puupliidi ahjus millegi küpsetamine nõuab lakkamatut valvsust ning mitmekordset ümberpööramist, et tagumine ots ei kõrbeks ja esimene tooreks ei jääks.

Ühesõnaga, ma olen üsna algusest peale pidanud plaani meie siinset kööki oluliselt kaasajastada, tänapäevastada, funktsionaliseerida ja nii edasi. Lihtsalt ma pidin välja mõtlema, kuidas, sest kui suurt remonti ei taha ette võtta, torusid ümber vedama hakata, uksi ja seinu ümber planeerida … Selles mõttes ei ole meie köök eriti lihtne variant. Kuigi ta on suur, jumal tänatud. Aga torud on seal, kust nad sisse tulevad, uksed ja aknad ja puupliit soemüüriga kah seal, kus nad on (ja väga hea, et on).

Nii et ma olen paar aastakest mõelnud ja nüüd võtsime ette.

Alustuseks väike meenutus meie kolimisjärgsest seisust 2015. aasta jaanuaris.

Sest selle ümber hakkasime kuduma köögimööbli ülemist rida.

Alustuseks soetasime Sõbralt Sõbrale teiseringipoest umbes 45 euro eest sellise puhveti.

kapp.jpg

Selle ülemisest otsast sai meie köögimööbli üks puudolev lüli. Alumine osa läks esikusse jalatsi- ja muu träni kapiks, ning keskmise osa riiulite arvelt sai see kummut endale alla ka jalad. Et oleks põrandast kõrgemal – ja sajajalgsetel hea oma tuhvleid ja botikuid sinna alla peitu lükata. Sest sellisest kapist oli esikus meil ka väga puudu. Enne oli seal nurgas vaid üks pisike traadist-alumiiniumist kargo, mis solvas mu ilumeelt, aga parema puudumisel ajas kuidagimoodi asja ära. Aga nüüd see pildil näidatud alumine osa on lausa luksus ja rõõm.

Siis olid mul hoolega alles hoitud mu kunagise Targa Naabrinaise kingitud keraamilised sahtlid, neli tükki. Ma ei osanud nendega midagi mõistlikku peale hakata, sest polnud kohta, kuhu need sisse installeerida. Aga samas olid need nii toredad, et kolides võtsin nad kaasa ja siiamaani nad ootasidki oma aega. Sest nüüd tegi Ott neile kapikese ümber ja sahtlid käivad sisse ja välja, täpselt nagu peab.

savi.jpg

Siis järgnes suurem planeerimine, rehkendamine ja mõõtmine. Ostlemine (appi, ma ei taha sellest rääkida. Mõelda ka ei taha.). Elektriku külaskäik konsulteerimise eesmärgil. Väljaselgitamine, kas ja kuhu lähevad kööginurka ehitatud kapikesest ventilatsioonitorud. Nende pisuke ümbertegemine ja toru toomine alla tulevase elektripliidi kohale ja ka puupliidi kohal oleva augu taha.

toru.jpg

Ning arvesse võttes meie mõõtmisi ja seda, et kõiki meie planeeritud installatsioonirivi tükke ei olnud võimalik kinnitada kipsi all olevate reikade külge, tuli paigaldada kipsi peale tõhus tugevdus miskist kruvi- ja raskuskindlamast materjalist. Näiteks viiekordsest vineerist. Koos kunstipäraselt sisse lõigatud soonte ja aukudega elektrivõrgu tarvis. Ning siis sai paika ka luhvtivurr. (Ma loodan väga, et järgmisel nädalal ilmub tema alla ka pliidiplaat, sest iga hommikuse munakeetmise pärast ei viitsiks ma tõesti puupliidile tuld alla teha, kui vähegi ilma saaks …)

sein.jpg

Elektriku teine külaskäik. Ja kõik sai ühendatud. Tööpinna teise serva seina peale sai ka neljane pistikupesa pandud, et pikendusjuhe enam ei laiutaks risti ja põigiti seal mu hakkimiste ja toimetamiste vahel. Kiirkeedukannu, köögikombaini ja saumikseri kasutamine peab käima nagu lupsti, mitte et kõigepealt võtame eelmise pistiku stepslist välja ja pressime uue asemele, ja siis kolme minuti pärast jälle endistviisi tagasi. Minu arusaam asjadest on, et köögitöö on tüütu, kurnav, intensiivne – nii et kõige selle juures peab inimesel vähemalt väga mugav olema. Et midagi tehtud saaks.

Kogu see protsess kulges üldiselt üsna rahulikult. Erilist meeleheidet ei saabunud.

ott.jpg

Ah jaa, Oti töökad käed said vahepeal riistakuuris hakkama veel viimase puuduoleva lüliga meie köögimööbli ülemises reas.

riiulitegu.jpg

Nii et lõpuks veetsime pika ja tööka õhtu seda rida seina peale tõstes ja kinnitades.

riiul.jpg

(Pildi alumises servas näete suurt segadust, mis kaasneb sügisese seeneajaga ja vajadusega veel samal õhtul ka sellel rindel suuri tegusid teha.)

Aga põhiline on, et ma ei pea enam oma maitseaineid kapi otsast karbi seest alla tõstma või otsima neid mitmest erinevast kohast. Kõik, mida võib toiduvalmistamise juures kiiresti ja äkiliselt vaja minna, on nüüd vägagi käepärast.

riiul täis.jpg

Ning nagu ma ütlesin: on teatavat lootust, et järgmiseks nädalaks on mul selle seina alumises reas lõpuks ometi ka keraamiline pliit ja nõudepesumasin (ja pidevalt üleajavat nõuderesti enam üldse ei ole!!!). Ja vastasseinas ilusa kapikese sees poseeriv Gorenje ahi. Ohh, kuidas ma olen neist puudust tundnud!

Aga seenemajandus käis (ja käib) ikka kõige sellega paralleelselt. Eriti pärast seda, kui me laupäeval Eva ja Jannoga Põlvamaa metsades käisime.

seenepuhastamine.jpg

Pildil vaid osa sellest, mis purki sai. Jäi ka järgmiseks päevaks ju umbes ämbritäis kupatamist vajavaid riisikaid likku.

seened.jpg

 

 

Paprikad. Ja Võhma Juurikas

Selle suve vinduv jahedus tähendab, et esimese tõsise ämbritäie tomateid korraga sain ma korjata alles septembri algul. Kuigi kausikaupa on neid tuppa saanud tuua ikkagi juuli algusest alates, siis tavapärane punaste tomatite uputus, kus läheb meeleheitlikuks sissetegemiseks, on saabunud alles nüüd.

tomatid.jpg

Samas lavakurkidega hakkab juba asi lõpule jõudma. Lavad on mul paraku pisikesed ja madalad ning mingist hetkest alates suvel neid enam sulgeda pole võimalik, sest lömastaksid muidu vohavad kurgitaimed ära. See tähendab, et umbes alates juuli algusest on mu kurgitaimed ilmale valla. (Samas enne seda aega kaitseb lava kaaneklaas taimi siiski niivõrd, et külma ligi ei lase ning annab noortele taimedele kasvuks ja viljakande alguseks vajaliku stabiilse soojuse.) Tavaliselt pole probleemi olnud. Sel aastal aga läks augustis kurkide jaoks ilm juba sedavõrd jahedaks, et nad asutasid end lõpetama. Nii kollased pole mu kurgilehed septembri alguses veel enne olnud. Ja ma usun, et see saak, mille korjasin ja hapendasin eelmine nädal (umbes 3 liitrit) jääb tõenäoliselt sel aastal viimaseks.

Kõigil olevat kurgiga see aasta kehvasti, nii et ma olen isegi õnnelik, et oma 20 liitrit keldrisse sain marineerida, värskeid hapukoorega salatiks lõigata ning kohe söömiseks paar pütitäit suviseid värskeid hapukurke teha. Ja on ka väga hea, et eelmise, hullumeelselt hea kurgiaasta vilju on mu keldris marineeritune kah veel oma 10 purki alles. Nii et talve lööme vastu. Ning minu 12 kurgitaime strateegia pädes selgi aastal. (Olen välja rehkendanud, et meie tillukesele perele on 12 kurki avamaal õige ports. Isegi kehval saagiaastal saab suvel süüa ja sisse teha omajagu, ning saagirikkal aastal jääb varukski või sõpradele jagamiseks.

Paprikatega on samamoodi kui tomatitega. Jaokaupa, grillile ja söögitegemiseks olen neid suvi otsa tuua saanud, aga massiline värvumine käib siiski samuti alles nüüd, sügise hakul.

paprikad.jpg

Paprikate sordivalikuga olen  rahul. Hea, et külvasin omajagu ka neid kõige varasemaid, mida paljud põlgavad õhukese viljalihakesta või lihtsalt väiksuse pärast. Ometi on just need varaseimad sordid praegu need, mis on ka massiliselt valmis, üksikud vaid rohetavad veel.

Oda …

Oda.jpg

… on väikese viljaga ja õhukese kestaga. Ka ilus lilla värv kaob kuumtöötlemisel ära, järele jääb selline ebamäärane beežikas-hallikas. Aga selle sordi mõte minu jaoks on see, et ta on varaseim. Korjasin esimesed Odad juba jaanipäeva paiku juuni lõpus. Isegi enne veel, kui tomateid hakkas saama.

Teine väga varane sort on Cynthia F1, pildil need valkjad kaunad.

Cynthia F1.jpg

Viljad on väiksema- ja õhemapoolsed, kuid juba tükk tüsedamad kui Oda. Ka valmimisaeg on nädala-paari jagu pikem. Cynthiaid söön umbes juuli esimese dekaadi lõpust alates. Nad on magusad ja mahlased. Söögi- ja sissetegemisel säilitavad oma värvi.

Hilisem lugu on juba Hamik. Need on need oranžid väiksemad.

Hamik.jpg

Hamik on magus ja samuti tüsedama viljalihaga paprika. Keskvalmiv. Ta on küll väikest mõõtu, kuid see-eest ei ole tal peaaegu üldse seemneid sees. Nii et kes armastab marineerida paprikaid tervena, siis palun, Hamik on selleks täpselt sobiv ja särab ka purki tehtuna nagu oranž päike. Söögitegemisel meeldib mulle, et temast saab vahvaid rõngaid lõigata, sest ta on kujult selline sale ning seemneid pole seest kätte saada ju tarvis.

Kollane Patricie on suur ja tüse, paksu viljaliha ja mõõduka seemnehulgaga jurakas.

Patricie.jpg

Keskmiselt hilisepoolse valmimisajaga, ma ütleks. Näete ise pildilt, et rohelist triipu veel peal. Maitsev. Magus. Mahlane. Kipub aga liiga valminuna kasvuhoones mädanikku külge võtma, nii et ärakorjamisega hilineda ei tohi.

Kõige haledam lugu on tavaliste punaste paprikatega – need kõige levinumad, kuubikukujulised tüsedad. Ma ei tea, mis sort mul see aastal on, sest õigel ajal ma avastasin, et mu punase paprika seeme on otsas, ja siis otsustasin hiljem taimed lihtsalt osta – ja ostsingi. Suvalised. Müüja ütles, et on need kõige tavalisemad punased, mida kõik kasvatavad. Noh, ma siis kasvatasin ka. Võite neid rohelisi punne näha järgmisel pildil all vasakul. Värvi võtmas ei ole neist praeguse seisuga ühtegi.

võrdlus.jpg

Nii et järgmisel aastal ma hoolitsen, et mu seemnekarbis oleks hiljemalt jaanuari lõpuks inventur tehtud ja uued seemned tellitud, sh mõistlik punase paprika sort minu enda valikul.

Aga kogu selle tomatite ja paprikatega mässamise vahepeal toimus ju ka Võhma Juurikas. Neil oli väga ilus ja informatiivne plakat, mis ütleb põhimõtteliselt kõik ära, mis seal toimus.

Võhma sügislaat.jpg

Mida selle kavalehe peal kirjas ei ole, on aalujate mitteametlik minikokkutulek, mis spontaanselt ja kogemata seal iga aasta aset leiab. Selgi aastal oli meid kohal umbes tosinane kamp, tegime koos piltigi – aga teiste inimeste nägude nettipanemine on kahtlase väärtusega ettevõtmine, üldiselt ei peeta seda viisakaks ega kenaks, ja sellepärast ma neid meie pilte ei näita kah. Ja muid pilte ma justkui ei taibanudki teha, sest tormasin ringi nagu peata kana – kuid seejuures väga eufooriline kana – kõikide nende taimemüüjate platsikeste, potikeste ja tutsude vahel.

Ning kui ma lätlastel nägin müügil oma suhteliselt ammust unistust (mida ma absoluutselt ei lootnud kuskilt laadalt leida) – valget mändi ‘Louie’ (mida Eestis mulle teadaolevalt ainsana pakub Nurga puukool ja minu taime-eelarveid ületava ropu raha eest), siis läksid sõna otseses mõttes mu jalad kõigepealt nõrgaks ja järgmisel hetkel hakkasid kekslema nagu viieaastasel.

See ta on, see imemänd.

Praegu on ta oma suvekarvas – nagu liikluspolitsei helkurvest. Külmade saabudes peaks ta muutuma soojaks kuldkollaseks, aga eks me seda näe. Tema okkad on siidjad, pikad ja pehmed. Ta näeb välja nagu … mänguasi. Mängumänd. Istutasin ta maha sinna, kuhu algusest peale teda igatsesin – lõkkeplatsi eesserva otsekui väravapuuks, nii et tema vastasmängija umbes kuue-seitsme meetri kaugusel on vaher ‘Drummondii’.

Nüüd ma silitan teda iga kord, kui pesunööridele pesu lähen viima või kui sealt sületäiega tulen, iga kord, kui lõkkeasemele põletusprahti kärutan ja tühja käruga tagsi tulen; iga kord, kui sinna sektorisse satun ja üleüldse.

Ma ei tea, miks oma kallisaaret siin kodus ometi ei pildistanud. Luban, et homme teen seda. Aga ta on veel väike. Umbes 30-sentimeetrine. Talle lubatakse erinevate internetiallikate teatel lõppkõrgust 2,5 – 4 m. No küll me näeme.

Aga peale selle imemänni tõin Juurikalt ära siiski veel üht-teist. Elupuu ‘Crimson Beauty’, roosa marjaga lumimarja ‘Amethyst’, lilla ja telliskivipunase õueselava aed-krüsanteemi, ruudulise sügislille, jaapani koptise, madalakasvulise jaapani ülase, kelle nimi algas –Pretty lady …?’, vitshirsi ‘Squaw’, ja aedhortensia ‘Little Lime’.

Ning meil oli koos sõber-aalujaga sinna ja tagasi üks väga tore ühine sõit!

Võhmast tagasi.jpg

 

 

Veetsin päeva Vabaõhumuuseumis

Eilne, st kolmapäevane päev viis mind varavalges Tartusse, kust Mauruse kirjastuse toimetaja mind auto peale korjas ja Tallinnasse Vabaõhumuuseumisse viis – sest et ka minu koostatavas lugemikus satuvad lapsed sinna ja ma pean ju ometi teadma, mida nad seal nägid. Et ma oskaks seda kõike kirja panna.

Minu jaoks oli see käik pööraselt huvitav. Aga aega kulub seal kõvasti. Kui keegi kavatseb minna, siis soovitan aega varuda vähemalt neli, parem kui viis tundi. Ja kõndida saab palju, sest kogu hoonestus paikneb seitsmekümnel hektaril.

Aga alati ei pea ju kohe kõike korraga läbi käima, eks ole?

Mina käisin, sest Tallinn on minust kaugel ja millal ma sinna ikka järgmist korda satun. Kuigi tahaks. Järgmine suvi mõne sooja ilmaga võtaks uuesti ette, sest vaadata ja märgata ja õppida on seal oi-oi kui palju. Liigutavaid leide. Ilusaid leide. vaimukaid leide.

Tegin natuke pilte kah.

Muhulaste pulmatare valvab neil niisugune kutsu.

kutsu.jpg

Ja aidad on ka neil täitsa imelised.

muhu aidad.jpg

Liigutav ja väga armas oli üks Lääne-Eesti saunikutare.

saunatare.jpg

Ja Sutlepa kabel, mis muide tegutseb ja kus on õpetajaks Toomas Paul, on üks lummavamaid pühakodasid, mis ma Eestis olen näinud.

Sutlepa kabel.jpg

Interjööripilt läks mul kahjuks untsu ja sellepärast pean selle netist maha viksima.

sutlepa.jpg

Reheahjud on kummalised ja müstilised asjad. Neis on miski iseäralik vägi. Samas on õudne mõelda, et sisuliselt oli see lahtine tuli elutoas. Minusugune pürofoobik sellega tänapäeval toime ei tuleks.

reheahi.jpg

kolle.jpg

On isegi näidis-taluaed. Kapsa- ja tubakamaa.

rohtaed.jpg

Ja pood. Tikerbergi koloniaalkaubad. Lahtise ukse taga on kaupmehe eluruumid.

pood.jpg

Väike ekspositsioon kujutas ka surnu matuste-eelset hoidmist aidas.

koolnu aidas.jpg

Ja väga põnev ning õpetlik oli näha, kuidas elus ja olmes püüti lõpuni ära kasutada KÕIK. Nagu näiteks jändrikust tüvealusest ja kahest vanast käsikivist on tehtud uksepiit.

uksepiit.jpg

Ja võsaroigastest aiad. Ma kavatsen kunagi sellest šnitti võtta. Kui siin kunagi tulevikus aedade tegemiseni jõutakse … kui jõutakse.

roigasaiad.jpg

Saarlaste võrgukuurid.

võrgukuurid.jpg

Ja baltisakslaste suvemaja.

baltisaksa suvemaja.jpg

Ja setude kindlustalud.

setud.jpg

Ja vabariigiaegse majapidamise sahver …

sahver.jpg

… ning lapse tuba.

lapse toas.jpg

Kohe näha, et elu paremaks läinud, eks?

 

« Older entries