Olen tagasi

Pikk lünk on siia blogisse tekkinud, sest teate, Cannes’ist ei olnud sugugi aega raporteerida, mis ja kuidas. Sellega ma õigupoolest teadsin juba ette arvestada, et meie ajakava on niikuinii seekordki peaaegu lõhkemiseni täis tuubitud, ja enam-vähem nii oligi. Jutt käib loomulikult stsenaristikakoolituse ja stsenaariumiarenduse kolmandast ja viimasest sessioonist, mis äsja Cannes’is filmifestivali ajal toimus. Sügisel mäletatavasti oli esimene sessioon Poolas Sterdynis, teine oli veebruaris Berlinalel ja nüüd Cannes’is see viimane.

Ühtlasi oli see mul esimene kord üldse Prantsusmaal ja Vahemere ääres käia. Aga paraku vaatamisväärsuste ja ringisõitmiste osa meie ajakavas ei olnud. Mis siis, sellegipoolest oli tohutu tore. Kuigi väsitav ja kurnav. Jagasime taas ennast loengute, töötubade, isikliku juhendaja konsultatsioonide ja festivalifilmide vahel. Ning loomulikult öine sotsiaalse suhtluse osa mererannas, linna kohvikutes-baarides, hotelli õues ja meie tubade rõdudel.

Hotell oli armas ja väike, kõrge trepiga sissekäik kauni haljastusega ümbritsetud.

hotell.jpg

Üldse avastasin paljudest väikestest suletud siseõuedest paiknevatest kohvikutest-kohtadest imeliselt kauni, läbimõeldud ja hoolitsetud haljastuse.

mina.jpg

Hotell asus kesklinna äärel, meie loengu- ja töötubade koht aga sellest poolteist kilomeetrit allamäge, peaaegu mere ääres. Iga päev sai seda vahet käia edasi-tagasi vähemalt kaks korda, mõni päev ka kolm või neli, nii et hakkas juba jalgades tunda andma. Nende rannaäärne puiestee, Croisette, oli festivalimelu oluline asupaik.

Croisette.jpg

Festivali palee ise külje pealt (hulk saale, filmiturg, seal linastus ka enamik filme):

palee.jpg

Ja ees see kuulus punase vaibaga kaetud peasissekäik ja trepp:

punase vaiba koht.jpg

Punase vaiba ümbrust püüdsin õhtuti vältida, sest seal käis metsik trügimine; uskumatud rahvamassid kogunesid piirete taha passima ja vahtima, et mõnd kuulsust näha ja pildistada … ja jumala eest, see ambitsioon ei olnud küll minu jaoks. Ma sain ühe õhtuse linastuse pileti, aga kinkisin selle südamerahuga ühele oma kaasõpilasele, sest esiteks ei fänna ma nagunii selle režissööri loomingut eriti (ei ütle, kellest räägin), teiseks tahtsin vältida kontsade kandmise kohustust (sest õhtustel linastustel Cannes’is on daamidel pidulik kleit ja kõrged kontsad kohustuslikud, turvateenistus ei lase ilma nendeta ei sisse ega vaibalegi), kolmandaks oli see igaõhtune rahvamass seal minu jaoks liig.

Päevasi linastusi käisin küll vaatamas, sest nende puhul taolisi etiketipiiranguid polnud ja rahvahulk püsis ka hoomatavas suuruses.

Meie koolituse viimase päeva õhtu tseremoonial pidime kõik ükshaaval avalikult üles astuma ja tutvustama end ja oma filmiprojekti kaheminutilise kõnega. See oli tõsiselt õudne, sest tseremoonial viibis sadakond või sinnakanti täiesti võõrast produtsenti, talendiotsijat, projektijahtijat jne. Selle tehtud pildi pealtki vib aru saada, kuidas ma värisen nagu sült ega julge isegi oma kahele juhendaja otsa vaadata. Aga oma kaks minutit rääkisin ma täis ja tegelikult vist tuli välja küll.

esinemine.jpg

Ning pärast tseremooniat vastuvõtu ajal ilmus meie kohale taevasse lendav mees nagu ulmefilmis. See polnud muide ettekavatsetud. Lihtsalt selle lennuriista omanik tõusis ühelt reidilt seisvalt jahilt õhku ja otsustas natuke lõbutseda ja ennast näidata. Vaatasime vaimustusega! Seda lõbusat õhulendu võite näha siit.

Ilmaga sain osaliselt tünga. Esimesed kolm päeva Cannes’is olid tõesti sellised, nagu vahemereliselt maikuult eeldaks, kuum ja kaunis. Siis aga vahetas ilm vist Eesti ja Prantsusmaa vahel kohad ära ja ülejäänud päevadeks tuli seal 14 – 17 kraadi sooja ja seejuures veel kaks lausa vihmast päeva ka. Hakkasin igatsema oma kojujäänud suvekinnaste ja kampsunite järele ning piidlesin tohutu kadedusega kodupaiga ilmateadet, kus ilutsesid kaunid 25 – 28 kraadi sooja.

Aga nii kokkuvõtlikult, mulle see Lõuna-Prantsusmaa, tundub et sobib ja meeldib. Tundsin end seal ootamatult koduselt ja rahulikult. Mulle meeldis see inimeste rahumeelsus ja aeglane kulgemine, ei olnud sellist pinget, kiirustamist ja närvilisust, mis Eesti linnade tänavapildis tooni annab. Liiklus oli festivali ajal loomulikult hullumaja, aga keegi ei tõmmelnud ega tuututanud.

Igatahes ööl vastu eilset jõudsin ma tagasi. Ja hommikul tervitas mind rõõmsalt mu edukalt talvitunud ja õidepuhkenud punaselehine kirsipuu, Prunus cistena.

prunus cistena.jpg

Advertisements

Sibullilledel külas

Lubage tsiteerida klassikuid: “Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!”

Minu tänane hommik möödus sibullillede maailma külastades. Eks ikka naaberküla sibullillekasvataja juures, sest seal näeb tõelisi imeasju.

Sinililled.

sinilill1.jpg

sinilill2.jpg

sinilill.jpg

Ülased.

ülane1.jpg

 

ülane2.jpg

ülane.jpg

 

ülane3.jpg

 

ülane4.jpg

ülane5.jpg

Püvililled.

püvilill5.jpg

püvilill6.jpg

püvilill4.jpg

püvilill3.jpg

püvilill2.jpg

püvilill1.jpg

eduardi püvilill.jpg

püvilill.jpg

punane.jpg

Sillad. Me kõik teame seda neetud sinist umbrohtu. Aga need!

 

silla2.jpg

silla.jpg

silla1.jpg

Üks imesilla, kelle liik mulle meelde ei jäänud, koos koerahambaga:

silla ja koerahammas.jpg

Juunod.

juuno1.jpg

juuno.jpg

Kirgaslilled.

kirgaslill1.jpg

kirgaslill.jpg

Ülimadal nartsiss. Jällegi, liik ei jäänud meelde.

nartsiss.jpg

Kui nüüd sügisel ometi kõik see nähtu meeles oleks, et neid ostma minna… Sest praegu paraku on peremehe müügiplats üliõhuke. Vaid adoonised, mida mul juba on niigi. Nii et tulin sealt tühjade käte, aga täienenud teadmiste ja nuumatud silmaga.

Kodus pikeerisin tomateid.

pikeerin tomateid.jpg

Ja Bauhofis käies ostsin omale lohutuseks kolm karukella.

karukellad.jpg

 

 

Isegi volber on aianduslikuks muutunud

Kui ma kunagi tormilistel nooruspäevadel (appi, see kõlab tõesti juba nagu saja-aastase jutt) kahekümnendates eluaastates ei kujutanud ette volbriõhtut ilma nõiaks kostümeerimiseta, meeleoluka ning ägedaloomulise hilisõhtu veetmiseta ning olulise väsimuseta järgmisel päeval, volbripäeval, 1. mail, siis ma pean tunnistama, et minu nüüdses eluetapis tundub hoopis meeldivam, kui seltskondlik õhtu ei veni liiga pikale ja järgmisel päeval täie energia ja elujõu juures olles ootab ees veel hunnik rõõmsaid üllatusi! Nagu täna!

Muide, eile me volbrituld ei teinud ega läinud ka kuskile, sest kui me sügavas videvikus võsa- ja aiatööd lõpetasime, olime nii väsinud, et ei jaksanud isegi oma lõket põlema panna ning otsustasime Otiga õige üksmeelselt tuppa suunduda ning veeta volbriõhtu ülejäänud osa diivanitel lamaskledes.

Täna hommikul ärgates ja kohvi kõrvale telefonist Facebooki sirvides avastasin sõber Vilepi teadaande, et ta müüb täna Konguta laadal raamatuid, ja nii sündis spontaanne plaan minna ja see laat ise ka üle vaadata ning lahutada raamatumüümise juures natuke meie lugupeetud kirjanikuhärra meelt. Et mul oli ühe siinkandi aaluja käest saada ka veel ports mõistlikul ajal külvatud tomatitaimi (mitte nagu minu omad, mis märtsikuise tohutu ajapuuduse tõttu alles paari nädala eest mulda said ja nüüd alles sõrmepikkusena esimest pikeerimist ootavad), sündis plaan, ootasin ära Oti ärkamise, viisin ta kurssi, siis veel toimetasime siin natuke tühja-tühja ja läksimegi.

Noh, laat oli päris väike ja pretensioonitu, nii et mis sest. Heikiga lõõpisime natuke aega, siis otsustasime tomatitaimede järele minna – aga tee pealt helistades selgus, et nende perenaine on kodust väljas ise ringi sõitmas ja tuleb alles poolteise tunni pärast tagasi. Helistasin siis ühele omakandiaalujale veel, kas saaksime seeaeg hoopis talle korraks külla hüpata, ja saime kuulda, et tema on omakorda teise omakandiaaluja juures külas, kus lisaks temale on veel Rahutu Rahmeldaja, Futu, Tii Pohlavars … ühesõnaga osa meie harvakohatavast Tallinna-rakukesest. Nemad tulnud ühe ühistellimuse taimi kohale tooma. Minul selles ühistellimuses küll osalust ei olnud, aga loomulikult kimasime Otiga sinna teise omakandiaaluja juurde, kus kõik teised ka nagunii juba külas olid, ja see oli üks lõpmata tore, rõõmustav, lendutõstev kohtumine jälle!

Esimene asi loomulikult olid taimekastid. Hakkab jälle pihta … ja kuigi ma ühistellimuses EI osalenud, olen ma ikkagi nüüd suure rõõmuga kahe epimeediumi, kollase täidisõielise priimula, koerahamba ja kirjulehelise iileksi värske omanik.

hakkabpihta.jpg

Ärkavad aiad on lummavad oma ootusärevuses ja värskuses. Kivila ja iirisepõld …

Kulbilohu.jpg

KulbilohuOtiga.jpg

Kulbilohukivila.jpg

Sealt sõitsime kogu kambaga edasi ühte ütlemata põnevasse kohta, mida hakkab peagi ümber kujundama ja kultuuristama ühe kolmanda osava omakandiaaluja käsi.

Tondilossi1.jpg

Ilm oli imeline, 21 kraadi ja päikesepaiste … Ma olen pool aastat unistanud sellisest ilmast!

Tondilossis.jpg

Krunt on fantastilise aiakujundusliku potentsiaaliga, seda ma ütlen. Anname viis aastat aega ja siis läheme imetledes õhku ahmima. Suurepärane koht. Kuid noh, paraku ka nurgataguse olemusliku kultuuri- ja vanarauakihistusega, mis enamiku vanema kinnisvara juurde kuulub. Aga nad saavad hakkama.

Ning lõpuks sõitsime kogu kambaga veel minu tomatitaimede järele.

Käo.jpg

Käo1.jpg

Ja seal on lummavad lavad. Mul on oma arbuuside jaoks ka midagi sellist vaja, umbes kolme. Sest meil on kogu aeg tuul, mis lõhub kevadel tehtud kiletunneli hiljemalt juuli alguseks laiali – vähemalt kolme hooaja kogemus on selline. Nii et ma hea meelega soetaksin arbuuside jaoks midagi kindlamat.

lavad.jpg

Kuidagi isenesest täienes mu saak seal peale tomatitaimede veel mitme tõhusa tükiga Prževalski kobarpeast. Ma usun, et neile meeldib mu tiigi ääres küll. Seal on paar lappi juba kaks aastat katte all olnud, vast on selle all keset naati ja nõgest moodustunud siiski paar lapikest, kuhu midagi istutada saab.

Nagu õhtul selgus, saigi. Kuigi kaevamisel ilmus siiski välja veel mõni ellujäänud naadijuur – pärast kahte suve vaiba all. Vat selline vilderjaldermann on siin.

 

Rabarber jälgimisele jätta

Ma oma eilses postituses mainisin, et kahtlustan oma rabarbritel mingit haigust, aga kui ma seal nendega tänagi aega veetsin (nimelt otsustasin nende ümbruse uuesti kinni katta ja üles multšida, sest no tõesti seda vilderjaldermanni ei jaksa muudkui rohida ja rohida), siis mõtlesin, et tegelikult peale veidrate värvilaikude pole neil puhmikutel ju häda midagi, elavad nagu loomad, on oma kolme eluaastaga nii jõuliselt laienenud ja puha. Istutasin nad ju siia 2015. aasta kevadel. Üks oli mu enda Haapsalu-rabarbri tükk, kaks sain Kaarna vanast aiast ja kaks väikest rabarbritaime leidsin lõkkeplatsi üleskündmise ajal sealt nõgeste ning pujude seest ning istutasin teistega samma ritta ogoroodinale.

Aga eelmisel suvel hakkas mind hämmastama see, et algul üks, siis teised järel, hakkasid nad leheservades punast värvi näitama. Seda küll suve teisel poolel, aga ikkagi suhteliselt massiliselt, ja mida sügise poole, seda rohkem  nad punaseks läksid. Mingi haiguse kartuses siis muudkui võtsin ära neid punaseks läinud lehtedega varsi ja hakkasin netist infot otsima, millega tegemist võib olla.

Sel kevadel aga üllatas mind, et juba maa seest tulles on otsustatud punaste toonide kasuks! Palun – siin nad on!

Esiteks see kõige punasem, mis neist kõigist üldse ülemöödunud aastal kõige esimesena ja kõige hullemini punastuma hakkas. Pilt on õhtune ja tuhm, aga seekord ta tuli maast lausa tumepurpursena.

rabarberpunane.jpg

See on toonides oluliselt mõõdukam. Kenad roosad servad.

rabarber2.jpg

See on see rabarber, mis mul Haapsalus kindlalt roheline oli.

rabarberH.jpg

Ja selline on lõkkaplatsi kündmisel leitud ja ümberistutatud raberber. Justkui teistest tervem, aga siiski.

rabarbersiinne.jpg

No ja oma internetiotsingutel sattusin ma Maakodu artiklile, mis tekitas minus kerge paanika. Refereerin lühidalt: autor Väino Pallum kirjeldab tõsisemaid rabarbrit kimbutavaid haigusi tuhklaiksust (põhjustaja seen Ramularia rhei, sümptomiteks suve teisest poolest alates lehtedel tasapisi suurenevad pruunikaspunased laigud, piklikud  veidi sissevajunud laigud ka rabarbrivartel ning kummivoolus, kuni lehed kuivavad.); rabarbri ebajahukaste (tekitaja Peronospora rumicis, kollakad ja hiljem pruunistuvad ebakorrapärased laigud lehtedel, nende all lehe alaküljel hallikas kirme); rabarbri-askohütoos ( tekitaja Ascochyta rhei, haiguslaikudele ilmuvad mustad täpid); aga lehtede punakaks värvumist ja lõpuks taime kärbumist põhjustab lillamädanik, mida tekitab mullas elav  ja rabarbri juuri nakatav patogeen Helicobasidium purpureum syn. Rhizoctonia crocorum. Selle seene violetjas niidistik olla ka näha nii juurtel kui varre alumisel osal. Ja selle viimase puhul ei olegi midagi muud teha, kui taim suure mullapalliga välja kaevata ning põletada ja istutada uued rabarbrid hoopis teise kohta, sest see seen elab mullas 4 – 5 aastat.

Ma täna siis uurisin neid tärganud rabarbreid õige hoolikalt, ja et ma naate nende ümber välja kaevates ka ühele juurele pihta sain, avanes mul võimalus ka juurt uurida. ma ei ütleks, et seal midagi haiguslikku näha oli. Terve ja ilus jumakas rabarbrijuur.

Nii et ma kohe ei tea.

Sest samas ma leidsin netist ka peaaegu täpselt selle pildi, kuidas mu rabarbrid servadest alates sissepoole punetama on löönud, ja selle juurest pika seletuse, kuidas see polevat õigupoolest midagi hullu. Vastupidi, seda juhtuvat rabarbritega, mis kasvavad täiskäikeses (nagu minu omad) ja näitab, et taimel on mingisugune stress või probleem (huvitav, mis minu omadel siis on?), mis tekitab neil klorofüllitootmise juures häireid. Aga selles artiklis peetakse seda ikkagi suve teise poole nähtuseks. Mida siis arvata, kui nad sellistena juba maa seest tulevad? Et siis miski VÄGA suur stress või??? 😀

Rabarber on ju nii vähenõudlik. Nad tahavad kasvada parasniiskes vett ilusti läbilaskvas pinnases, mitte liiga kuivas ja mitte liiga märjas. Või siis ikkagi päike? Sest rabarbri esimene eelistus on ju poolvari või hõre liikuv vari. Aga ma pole veel varem kuulnud, et kellelgi rabarber päikesest haigeks oleks jäänud!

Nii et ma praegu ei võtta mitte midagi ette peale tavahoolitsuse. Kuni nad muidu tunduvad tugevad ja kasvavad hästi ega näe välja, nagu nad kärbuksid või maha mädaneksid, seni ma hästi ei usu ka seda lillamädaniku asja. Ja noh, kui kärbuvad, eks siis tuleb kuskilt leida terved taimed ja neile kasvamiseks täiesti teine koht. Praegu veel ma selle pärast muretsema ei pea.

Lääne Elus hakkas sel laupäeval ilmuma mu aianduslike kolumnide sari “Käsi mullas”, kus ma jutustan oma aiandushaiguse arenemisest ja etappidest, erinevatest taimedest, kellega elus kokku olen puutunud, ja enda kogemustest nende kasvatamisel. Minu jaoks uus ja väga põnev töö. Vahetan hea meelega arvamuslugude kirjutamise  aianduslugude vastu! Pealegi teen seda väikese plaaniga nendesamade lugude põhjal kunagi tulevikus oma aiaraamat kokku panna.

Seni saab neid kolumne lugeda Lääne Elu paberlehest laupäeviti või siis veebist tasu eest – sest leht pani need tasuliseks. Seetõttu ei sobi ka minul oma tööandjale käru keerata ja neid tükke oma blogisse kopeerida. Vabandan kõigi ees, kes siit oleks neid lugeda tahtnud. Tuleb kas tulevane raamat ära oodata (ehk nii kolme aasta pärast…) või maksta Lääne Elule senti lugemise eest.

Saime esimese äikese

Milline mõnus pühapäev. Mina mängisin mulla ja taimedega, mehed mängisid aidas pilli. Ja äikesetorm lähenes.

Pikeerisin esimese külvi kapsalisi, siis tegin kapsaliste teise külvi, lisaks veel basiilikut ja peterselli ja varssellerit. Puhastasin rabarbrite ja sparglite rea, kuhu metsikult jälle vilderjaldermanni sisse on ajanud. Fokin ja labidas ja mitu ämbritäit vilderjaldermanni juurikaid. Rabarbritel on pealegi arvatavasti üks kole haigus küljes, tegelikult hakkasin seda juba eelmisel aastal kahtlustama, aga nüüd muutun järjest kindlamaks. Aga ma teen sellel teemal postituse siis, kui taipan sümptomid üles pildistada.

Aga siis õhtu hakul saabus äikesetorm, mille tulekut on ka videost näha. Ja kui tuli, siis kangutas mu kasvuhoone ühe otsapaneeli lahti. Nii et ma pidin oma vaese abikaasa pärast vihma veel välja saatma seda parandama … peaasi, et terve kasvuhoone tükkidena üle põllu metsa poole ajama ei pane, eks.

 

 

 

Võsatöömõtted

Lõpuks oleme jõudnud sellesse varakevadesse planeeritud töö juurde, mida Oti pimesoolelõikus oma kuu aega edasi lükkas ja mis nüüdki veel mõne päeva vahepeal toppama jäi, sest mõlemad meil olemasolevad saed läksid puruks ja nende seisukorra kaardistamine ja uue sae hankimine nõudsid kah oma aja.

Jutt käib meie aia lõunaservast, mida tammedest köögiviljaaiani palistab vana vabakujuline sirelihekk. Hea küll, sirelid on toredad. Aga probleem seisneb selles, et aastakümnete eest ennast sellesse hekki sisse külvanud vahtrad (põhiliselt), pihlakad ja saared hakkasid sirelite kõrgust ületama juba paari meetri jagu ning on võtnud sirelitelt ära tiheduse, tugevuse ja jõu. Ja valgust loomulikult ka. Valgust hakkasid need järjest kõrgemaks kasvavad lehtpuud röövima muidugi ka meie kolm aastat tagasi istutatud noortelt õuna- ja kirsipuudelt, ning veel kolme aasta pärast arvatavasti poleks läbi nende tihedate võrade päikesevalgust ka meie akendesse enam jõudnud. Seetõttu oli selge, et sel olukorral ei saa lasta enam edasi kesta ja sirelihekk tuleb kõrgekasvulistest lehtpuudest puhtaks rookida, enne kui tõesti hilja.

Selle foto peal oleme heki puhastamisega peaaegu poole peal, tööjärg on vana suitsuahju taga, kust edasi kõrguvad üle sirelite nood noored vahtrad ja pihlakad.

sireliheki puhastamine.jpg

Nagu näete, võsa tuleb sealt HIRMSASTI. Ja sirelihekk, millest lehtpuuvõsa välja on saetud, näeb ootamatult hõre välja – aga nüüd on noortel võrsetel vähemalt ruumi kasvada ja ma usun, et järgmisel kevadel on pilt juba hoopis parem.

Iseküsimus on, kuidas edaspidi teostada nende mahavõetud vahtrate ja pihlakate järelkasvu üle järelevalvet, sest kindlasti hakkavad nad rõõmsalt võsu ajama ka edaspidi, ja äkki isegi hullemini kui enne, sest valgust on heki all nüüd oluliselt rohkem ja juurdekasv lõikusega ju samuti stimuleeritud.

Kas peabki iga kevadet alustama heki all oksakääridega ringi ragistades või on veel mõni muu võimalus? Kutsuda keegi kännufreesiga mees ja lasta tal need tüükad maatasa lihvida – kas aitab? Või katta need haralised kännutüükad vana presendiga ja vedada mulda raskuseks peale ja loota, et sealt läbi ei tule? Veel midagi?

2017. aasta soovitavat lastekirjandust

Olen valmis saanud nüüd ka omaenda nimekirja, mis tasub lugemist 2017. aastal ilmunud eesti lastekirjandusest. Kogu sellest jorust olen allakriipsutustega eristanud veel soovituslikud raamatud. Seda võib võtta umbes nii, et allakriipsutustega on hinne “5” ja teised hindele “4”. Nii et siis  millegi poolest väga head ja lihtsalt head … või noh, normaalsed. Siin on niisiis 73 raamatut läinud aastal ilmunud saja kahekümne viiest. Ja ma vaatan praegu, et see kvaliteediprotsent ei olegi vist nii paha.

LASTELUULE

Viiu Härm „Pallimäng“ (väiksematele)

Heljo Mänd „Päike, kuu ja tähed“ (keskastmele)

Heljo Mänd „Meie lapse jõulusalmid“ (väiksematele, valikkogu)

Aime Paeveer „Põrsapere lood“ (väikestele)

Milvi Panga „Mesikäpa esikäpad“ (algkooliealistele)

Milvi Panga „Jõulust jaani“ (väiksematele, valikkogu)

Paul-Eerik Rummo „Tihane tõstab tiibu“ (mahukas valikkogu)

Joel Sang „Tulge eile meile“ (mahukas valikkogu)

Ilmar Trull „Mannekeeni talu“ (pigem koolilastele)

Leelo Tungal „Halloo“ (nii väiksematele kui suurematele)

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ (koolilastele)

Jaanus Vaiksoo „Laul Eestimaast“ (väiksematele)

Heiki Vilep „Tähesära“ (väiksematele)

Wimberg „Kodused lood“ (väiksematele)

VÄIKELAPSED JA KOOLIEELIKUD

Helen Eikla „Sennahoi ja Nurrnopsu“

Piret Jaaks „Kadunud soki saladus“

Venno Loosaar „Eitahalood“

Indrek Noormets „Moosisai“

Jaana Ojakäär „Minu armas südameloom“

Aino Pervik „Sinivant joonistab“

Aino Pervik „Tähenärija raamatukogu“ (juttude valikkogu)

Epp Petrone „Lennukiga lõunamaale“

Marko Pikkat „Trulla ja Tralla lõbusad jutuajamised“

Marko Pikkat „Trulla ja Tralla arukad vestlused“

Reeli Reinaus „Suusi ja kadunud uni“

Anti Saar „Pärt ei oska saltot“

Anti Saar „Külaskäik“

Olivia Saar „Kippu ega kõppu“

Mari Saat „Maa ja taevas“

Liis Sein „Kuidas Saara suureks kasvas“

Tiia Selli „Pelle parim päev“

Ilmar Tomusk „Triinu tomat“

Ilmar Tomusk „Isamoodi unejutud“

Leelo Tungal „Delfiin Delila suur sõber“

Ülle Tõnumaa „Onu Atsi ametid“

Kätlin Vainola „Poiss, kes joonistas kaarte“

Merle Veesalu-Rand „Päev isaga“

ALGKLASSID

Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja ja teised lood“

Peep Ehasalu „Hambad ja haldjad“

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Heli Illipe-Sootak „Saada õps kuu peale“

Indrek Koff „Kooliraamat“

Kadri Lepp „Tüdruk, kellel oli saladus“

Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Epp Petrone „Võlusõnad“ (muinasjuttude ümberjutustused)

Juhani Püttsepp „Kodu täis nukkude jutte“

Heidi Raba „Härra Hopsti“

Hilli Rand „Esimene A klass ja jõuluaeg“

Jürgen Rooste „Lendrebased ja teised“

Mari Saat „Kuu king“

Tiia Toomet „Vingus näoga klouni pihtimus“ (juttude valikkogu)

Kätlin Vainola „Nähh Pariisis“

Wimberg „Salasõna“

„Kaval-Ants ja Vanapagan: Eesti igihaljad rahvajutud koos sõnaseletuste ja küsimustega“

KESKASTMELE

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Helen Käit „Kristiine poisid tegutsevad“

Tiit Kändler „Läbi musta augu“ (aimeraamat universumist ja kosmosest)

Loone Ots „Kasvuhoonekoerad“

Inga Raitar „Väikese taimetarga 12 saladust“ (aimeraamat ravimtaimedest)

Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Reeli Reinaus „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“

Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid“

Kaja Sepp „Kassiiseloom“

Ilmar Tomusk „Seiklused paralleelmaailmas“ (järg raamatule „Algaja ajaränduri seiklused“

Hugo Vaher „Vääna jäljekütid“

NOORED

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu“

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Eliis Grigor „Teibitud suu“

Agnes Kolga „Varjajad“

Reet Made „Peidust välja“

Reeli Reinaus „San Agustini vereohvrid“ (NB! Kolmas osa triloogiast!)

Reeli Reinaus „Mõõkade äss“

Margit Sarapik „Õhku joonistatud naeratus“

 

 

Noorte teatrikonverentsil

Tänase päeva täitis Vanemuise teatri juures korraldatud noortekonverents “Igavene teater”, kus pidin esinema ettekandega ja päeva teisel poolel aitama läbi viia osaluskohviku-töötuba. Ma pean tunnistama, et olin ettevalmistava perioodi ajal selle asja suhtes natuke skeptiline, aga ilmaaegu. Mu eilne töö ettekannet ette valmistades ei olnud üldse mitte ilmaasjata tehtud, ja hästi tore ja turvaline on esineda noortele, kes on kohal täiesti vabatahtlikult, kelle silmad säravad ja kes oskavad ning tahavad õigeid küsimusi esitada ja kaasa arutada ja mõtet laiendada. Väga vägev oli.

Vaimustust tekitas ka korraldajate organiseeritud lavatehnika-sõu konverentsi avaosas. See tundus nii uskumatu, kuidas kõik need stanged pannakse tantsima ja pöördlava mehhanismid suudavad keereldes, tõustes ja langedes mõjuda nagu ballett. Väga, väga äge ja omapärane etendus! Tõeline tantsunumber.

Pärast töötube tuli aga veel noortebändi minikontsert.

igaveneteater1.jpg

Igaveneteater.jpg

maskid.jpg

igaveneteater2.jpg

Nojah, igatahes ma tulin õhtul sealt konverentsilt tagasi tõesti hoopis targemana ja hoopis rohkemate mõtetega, kui olin sinna läinud! Ja üks töö oli jälle tehtud.

Aga nüüd ma pean kindlasti pidurid peale panema, sest sellist intensiivsust mu kere enam pikemalt välja ei kannata. Ma ausalt öeldes tunnen juba nädalajagu aega, et olen läbipõlemise äärel, ja täna hommikul oli enesetunne selline, et ma sain aru – see ongi kohe käes. Kohe. Peaaegu juba ongi. Ja ma pean nüüd kiiresti tagasi tõmbama ning mõnda aega oma energiavarude taastamisega tegelema. Sest kahe nädala pärast tuleb väga intensiivne nädalane koolitus Cannes’sis, mida ma vahepeal puhkamata ei pruugi suuta välja kannatada.

Mul on küll kuidagi kurb igasugustele töö- ja esinemispakkumistele ära öelda, aga ma pean enda kestmise huvides seda nüüd tegema.

Möödunud lastekirjandusaastast

See artikkel ilmus aprillikuu esimestel päevadel Lääne Elu paberlehes. Et veebi see sealtpoolt ei läinud, panen selle teksti oma blogisse, kust see vast kõigile soovijatele leitav on.

  1. aasta tõi meie laste raamaturiiulisse juurde 125 algupärast teost. Seda on õige veidike vähem, kui eelneval, 2016. aastal, ja tundub, et ka kirjandusliku kvaliteedi mõttes ei ole aastad vennad. 2017. aasta lastekirjanduse üldpilt tundub kesisem. Tugevaid debütantegi on oluliselt vähem, ja vanad tunnustatud autorid pole ka esindatud just oma parimal võimalikul tasemel. Kuid siiski on paljusid läinud aasta töid põhjust ka kiita, on üllatusi ja pikkade ootuste täitumist.

Nimelt isiklikult pean parimaks 2017. aastal ilmunud algupäraseks lasteluulekoguks Jaanus Vaiksoo „Kolme sügist“.„Kolm sügist“ on kõige terviklikum, ühtlaseima tehnilise ja sisulise kvaliteediga lasteluuleraamat läinud aastal, sihtgrupiks umbes nii 9 – 13-aastased koolilapsed. Ja mul on kahju, et Kultuurkapitali lastekirjandusžürii selles osas minu arvamust ei jaga, sest teadupärast nende suur ja tähtis auhind läks hoopis Leelo Tungla „Halloole“. Ka see on muidugi tugev ja tore kogu, kuigi minu isikliku arvamuse järgi ei ületa see autori varasemate kogude kvaliteeti. Peaagu samad sõnad pean ütlema Ilmar Trulli kohta, kelle „Mannekeeni talu“ ei pääse tema 2016. aasta kogule „Jänese valitud palitud“ ka kuigi lähedale. Aga ikkagi nende autorite puhul on tegemist Eesti parima lasteluulega, selles võib kindel olla. Samuti rõõmustas Viiu Härmi „Pallimängu“ ja Milvi Panga „Mesikäpa esikäppade“ ja Wimbergi „Koduste lugude“ ilmumine. Lisaks neile tõi eelmine aasta rea vahvaid valikkogusid tuntud autorite varasemast lasteluulesalvest: Heljo Männi „Meie lapse jõulusalmid“, Milvi Panga „Jõulust jaani“, ja Joel Sanga „Tulge eile meile“. Eriline põhjus rõõmustamiseks on aga ka omal ajal peaaegu kultuslike „Lugemik-lugemiki“ ning „Pinni ja panni“ fännidel – sest need sõnamängulised ja viguriküllased lasteluule tüvitekstid on kah üle aastate taas ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogumikus „Tihane tõstab tiibu“.

Kuidagi toredasti on juhtunud, et kuueteistkümnest eelmisel aastal ilmunud originaalsest lasteluulekogust täpselt pooled sobivad lugemiseks noorematele ja algklassiealistele lastele, pooled aga põhikooliealistele, kelle puhul muidu on lasteluulega üks igavene ikaldus.

Täpselt samamoodi pean rõõmsa üllatusega nentima, et kui üle-eelmisel aastal oli kogu ilmunud lastekirjanduse maht väga tugevalt väikelaste ja koolieelikute poolde kaldu, siis 2017. aastal on see pilt ootamatult tasakaalustunud. Nimelt ilmus proosateosedki peaaegu täpselt võrdselt nii koolieelsetele kui kooliealistele lastele (kummalegi umbes 40 algupärandit), pluss veel üksteist noortejutustust või -romaani. (Võrdluseks: 2016. aastal ilmus koolieelsele sihtgrupile tubli kolmandiku võrra rohkem proosakirjandust kui kooliealistele!) Samuti on huvitav täheldada, et eelnevate aastatega võrreldes on fantaasiaelemendid noorema vanuserühma lastekirjanduses tuntavalt vähenenud. Ning nii nagu varem möllas põhiliselt kesk- ja vanema astme kirjandus realistlikus olustikus, nii on igapäevaelu ja isiklikult tunnetetav maailm nüüd pigem väikelasteraamatute pärusmaa. Silmapaistvamatena tahaksin neist nimetada Anti Saare lõbusat lugu „Pärt ei oska saltot“ ja Tiia Selli „Pelle parimat päeva“, samuti Kätlin Vainola „Poissi, kes joonistas kaarte“. Kuid et ka fantaasiaelement pole väikeste kirjandusest õnneks päris ära kadunud, annab tunnistust Anti Saare teine läinudaastane saavutus, mõtlik ja leinateemaga tegelev „Külaskäik“, või Mari Saadi kosmoloogiline ja muinasjutuline „Maa ja Taevas,“ samuti Helen Eikla üsna tubli debüüt, südamlik ja armas „Sennahoi ja Nurrnopsu“ ning humoorikalt olustikku pea peale keeravad „Eitahalood“ Venno Loosaare sulest.

Mõneti ootamatult oli 2017. aastal fantaasia vallutanud hoopis koolilastelele mõeldud kirjanduse. Umbes algklassiõpilastele võiks meeldida tore ülevaade igasugustest metsas elavatest fantastilistest tegelastest ja nende tegevusest, Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja“. Samuti algklassidele saab soovitada Kätlin Vainola hoogsat ja põnevat lugu kaisulooma kaotsiminekust ja taasleidmisest – „Nähh Pariisis“. Piret Raud on umbes keskastmele aga välja käinud vaimuka ja absurdimagulise perekonnaloo „Kõik minu sugulased“. Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ samale sihtgrupile räägib folkloorsete tegelaste ja sündmuste kaudu aga loo erinevuste aktsepteerimisest, inimese ja looduse suhetest ja kõige selle kandumisest üle põlvkondade. Kuuldavasti olevat just see hetkel lasteraamatukogudes ka laste poolt üks enim küsitud raamatuid. Ning fantastilisi detaile ja meeldejäävat iva leiab ka Wimbergi jutukogust „Salasõna“.

Realistlikus maailmas püsida armastavatele koolilaste nooremale otsale on peaaegu hädavajalik pihku pista Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“, mis on arvatavasti läinud aasta lastekirjanduse üks tugevamaid töid. Autor on eelnevalt tuntud dokumentalistikal põhineva autorina, kuid nüüdne sooritus on läbini ilukirjanduslik, kannab ilusaid ideid ja on kirja pandud väga hea oskusega. Heli-Illipe-Sootaki „Saada õps kuu peale!“ on vahva aga oma huumori ja ehtlapseliku vaatenurga poolest. Seda, kui huvitavalt annab kirjutada esimese klassi õpilaste argielust, näitab meile Indrek Koff oma „Kooliraamatus“.

Meie lastekirjanduses umbes seitsme aasta eest vallandunud loomalugude buum näitab nüüd juba tasapisi vaibumise märke. Neid ilmub veel küll, aga vähem kui varem ja kvaliteeti leiab suuremas osas neist vähe. Erandiks peab lugema Petrone Prindi loomalugude sarja, kus lati alt läbi joosta ei lasta: sel aastal sarjas ilmunud Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“ ja Kaja Sepa „Kassiiseloom“ räägivad põhikooliealistele lugusid autorite endi elus rolli mänginud loomadest.

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“ tekitab aga nii ja naapidi mõtteid. Tegemist on fantastilise looga, mille ivagi on suur ja õige, aga selles raamatus peituv rusutus ja kurbus ei pruugi olla noorematele lastele mõistetav, ning kas põhikooliealised ostaksid ära „rääkivate loomade“ loo, on natuke kaheldav.

Mis puutub vanemale koolieale mõeldud kirjandusse, siis läinud aasta pakub seal õige huvitavat ja ebaharilikult mitmekesist pilti. Juba 2016. aastal andis paar teost aimu, et maailmakirjanduses edulainel oleva fantaasiakirjanduse mõjud ei jäta ka meie kirjandust puudutamata, ning läinud aasta ongi toonud meie noortele tugevad fantaasiaromaanid. Koidu V.G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ on ootamatult heatasemeline debüüt, mis originaalse mõtte, kirjandusliku ja ideelise kvaliteedi osas ei jää raasugi alla suures ingliskeelses maailmas loodud fantaasiatele. Raamatus on loodud originaalne düstoopia, mille reeglite ja suletuse raames esitatakse küsimusi inimeseks olemisest ja selleks jäämise kohta. Reeli Reinausi „San Agustini vereohvrid“ lõpetab tema mereröövlite ja nõidkaptenite triloogia (esimesed osad „Nõidkapteni needus“, 2010, ja „Poisid Mustalt Hobuselt“, 2012), mis müstiliste mereröövlilugude fännidele kindlasti on köitev ja huvitav lugemine, aga kahjuks „Kariibi mere piraatide“ järgses maailmas enam mitte nii väga originaalne. Selles viimases osas on autori suurem õnnestumine läinud aastal realistlik noorteromaan „Mõõkade äss“, milles on loodud tõesti väga ootamatu ja uudne intriig ning lugejat läbi terve paksu raamatu pingsalt põnevil hoidev sündmustik ilma igasuguse maagiatagi.

Eelmise aasta noortekirjandusest võiks omapärasena veel välja tuua Eliis Grigori dokumentalistliku alusega „Teibitud suu“, mis pakub mõtlemapanevat sissevaadet anoreksia käes vaevleva noore inimese ellu. Pikalt hoitud perekonnasaladustega tegeleb Reet Made romaanis „Peidust välja“, mis on hea lugu väga usutavate ja toredate karakteritega, aga mille lugemiseks peab ehk keskmisest enam kannatust varuma, sest sellest kõigest on kirjutatud pikalt ja sõnaohtralt. Mulle isiklikult meeldis ka Brigitta Davidjantsi nostalgiline „(Mitte just) armastuslugu“, mis viib lugeja 1990. aastate Tallinna tolleaegsete tüpaažide ja maamärkide vahele, aga ma kahjuks ei oska arvata, kuivõrd kõneleb see raamat tänapäeva noore lugejaga.

Klassikalist sotsiaalsete probleemidega küllastatud noortelugu pakub meile Marilin Karu romaaniga „Teine elu“ ja Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus“, ning noortele, keda huvitavad romantilised suhteteemad ja kes ei pelga ka üsna intiimseid kirjeldusi, võib sobida Agnes Kolga „Varjajad“.

Igatahes jagub eelmise aasta lasteraamatusaagist loodetavasti igaühele midagi, ning kui siin minu poolt esiletõstetute hulgast sobivat ei leia, tasub meeles pidada, et peale siinnimetatutele peitub raamatukogu riiulites veel peaaegu sadakond uudisteost. Head lugemist!

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

« Older entries