Täitsa plaaniväliselt

Läinud nädala suur uudis oli see, et Lumimari on tegelikult veebruaris ilmuma pidanud “Unelauluraamatu” juba praeguseks valmis joonistanud ja valmis seda küljendaja kätte andma!

Nii et mis valmis, see trükki, eks? Noh, nii ma otsustasingi. Aasta parim lasteraamatute müügiaeg on loomulikult aasta lõpus.

Nüüd on ka küljendus lõpujärgus ja homme saame failid trükikotta. Kindlasti saame! Ning siis on mul aasta lõpus korraga tervelt kaks trükisooja ja eelkõige väga kaunist lasteraamatut pakkuda! Sellest teisest teen juttu mõni teine päev, et põnevust hoida.

Aga oo, see “Unelauluraamat”, see on jälle nii ilus, et võtab suu lahti! Lumimari on imeline kunstnik! Ma olen tema leidmise üle nii õnnelik!

Sellised tulevad kaaned.

Ja kolm lehekülge minu luuletustega. Ma pole küll kindel, kas nad siinse suuruse juures loetavad jäävad?

Peale selle uue raamatu tralli olen muudkui kudunud ja kudunud. Viimane kord, kui Läänemaal Rohunaise juures käisime, andis ta mu kätte kaks tutsakat alpakalõnga, halli ja musta, palvega, et ma sellest talle sokid ja randmesoojendajad kooks. Muidugi ma koon talle!

Tulid sellised.

Ning siis samas tuules kudusin veel ühed sellised randmesoojendajad, pikad ja liibuvad. Ma veel mõtlen, kellele need lähevad. Võib-olla jätan endale, kuigi mul ju ühed taolised juba on. Kannan neid sügisest kevadeni peaaegu pidevalt, isegi toas, sest ma olen ju vana külmavares.

Stseenid majapidamisest

Umbes kuu aja eest kinkis hea inimene mulle pudeli omatehtud koduveini. Võtsin tänuga vastu, panin sahvrisse, hea mõnikord kellegi külla tulles koos ära maitsta. Noh, ja nii see seal ootas oma tundi, kuni …

… läinud nädalavahetusel millalgi kella ühe ja kahe vahel öösel käis sahvris tohutu jumakas. Jube pauk. Tõesti, nagu keegi oleks meil sahvris püssi lasknud. Me esiotsa ei julgenud vaadatagi.

Siis, kui vaatasime, selgus, et sahvri põrand ujus ilusast punasest veinist, okkalised klaasikillud sees. Vein oli plahvatuse käigus pritsinud täis veel sügavkülmikute uksed, köögi ukse, ja kõik need asjad, mis tolle veiniga sama riiuli peal olid. Lisaks oli vein plahvatuse käigus ohtrasti jooksnud ka riiulilt alla minu suurde sibulakorvi sahvri põrandal. Ja kartuliämbrisse.

Hea küll, kartulid sööme kohe homme ära, põranda, uksed, riiuli ja kõik seal riiulil ning otse üleval olnud asjad peseme puhtaks – aga mu talvesibulad!!!

Raputasin nad veinist kuivemaks ja kallasin vannitoa põrandakütte peale laiali. Korvi punutise vahelt ma nagunii seda veini kätte ei saa, pean vist uue suure korvi ostma. Kas neist veiniga ülekallatud sibulatest üldse pikemalt asja saab, kaua nad mul nüüd säilivad, on ka omaette ooper.

Vaat selline lugu. Tujurikkuv ja nördimapanev. Minu enda kasvatatud sibulad, terve talve jagu! Alkohol ON saatanast, ausõna. Tundub, et eriti siis, kui seda kohe ära ei jooda. Taevake, kui ma nüüd mõtlen, mul on sahvris teisel riiulil veel pudel viskit ka. Mis see veel võib teha võtta?!? (See oli retooriline küsimus, sest kui see viski mul seal juba terve aasta ilma plahvatamata seisnud on, siis küll ta seisab veel edasi. Pudelis edasikäärimine viskit ehk ei ähvarda.)

Igatahes ma tundsin end sellest katastroofist ja öisest koristamisest üksjagu häirituna, nii et otsustasin end maandada kodumasinaid ostes. Sest ma arr-masstan kodumasinaid!

Mul ei olnudki veel multikeetjat. Nüüd on. Ja ma olen sellega teinud juba hernesuppi ning hommikuti putru. Lihtsalt imeline on keeta putru, nii et viskad ained pütti, vajutad nuppu ja lähed muid asju tegema. Ei mingit piimavalvamist, ülekeemist, põhjakõrbemist. Malbe piiks-piiks-piiks kutsub sind kööki tagasi, kui puder valmis on, ja kui sa ei tule, siis hoiab emalikult seda putru sinu jaoks soojas ka veel. Ma olen sellise asjakorraldusega tõepoolest väga rahul.

Ja siis väikese spontaanse kõrvalhuvi rahuldamiseks ostsin veel kena väikese hakkija. Mulle tundus idee pisaratevabast sibulahakkimisest kutsuvana. Kodus selgus, et sain sellega peale sibulate ka porgandeid väikeseks hakkida. Ja omletitainast kloppida. See käib muide nöörist tõmmates, mis on minu meelest rõõmus ja lapsik. Vahva! Kolm nööritõmmet, ja mu sibul oli hakitud. Läks isegi natuke liiga peeneks. Porgand jäi natuke jämedam.

See jurpel on mõnus jah väiksemate koguste hakkimiseks, mille puhul köögikombaini piinama ei taha hakata.

Ah jaa, mardid käisid meil ka. Aga see pilt, mis me neist tegime, tuli nii halb ja udune, et seda pole mõtet isegi siia blogisse panna, kuigi fotode üldine kvaliteet mu blogis ongi selline kolm pluss. No vott, see martide pilt oli veel halvem. See-eest laulsid nad uhkesti, küsisid mõistatusi ja olid hea võimalus kodusest kommikotist vabanemiseks, samuti Leenu sotsialiseerimiseks imelikult välja nägevate inimestega.

Mõni uus asi

Läinud teisipäeval esinesin Haapsalus, ikka muidugi mu uuemate raamatute asjus: “Minu Haapsalu” ja “Imelood” vajasid endise kodukandi rahvale tutvustamist. Aitäh kõigile, kes kohale tulid! Raamatukogu saal läks päris täis. Üle ootuste. Ja juba sattusin ka plindrisse “Minu Haapsalut” omast käest müües, sest otsas on, noh. Kirjastuses ka ei ole enam, poodidest võib veel saada. Ostke seda aga hoolega, sest kui see poodidest ka otsa saab, siis ehk trükitakse seda juurde ja müüakse veel, ja iga müüdud raamatu pealt saan ma siis oma protsendikesed.

Lugesin “Imelugudest” ette mõne lugulaulu ja inimesed läksid neid kuuldes hästi rõõmsaks. nagu nad enamasti lähevad. Sage itsitamine ja mõned naerupursked käivad asja juurde. Nii see oligi mõeldud! (See foto on Tiiu Kammiste tehtud, aitäh talle!)

Kodus tegelesin juba järgmise lasteluulekogu kokkupanemisega. Sellest tuleb taas üks lõbus lugu: kõik luuletused räägivad “meie tänava” erinevatest toredatest ja kummalistest inimestest. Raamatu pealkirjaks tulebki “Meie tänavas”. Ühtegi pilti mul kahjuks sellest veel näidata ei ole, sest Ott ootab alles koostatud käsikirja. Aga ma saangi selle arvatavasti homsega valmis.

Koristasin aias peenralt ära naerid, korjasin rooskapsad, brokolid – ma ei tea, mitmes brokolikorje mul juba oli, kas viies või kuues, sest nad kogu aeg teevad õisikuid juurde – ja “Polka” vaarikad.

Muide, see rooskapsaämber on kaheksaliitrine, nii et andis neid kupatada ja pakendada ja neile sügavkülmikuruumi leida, sest juba on kõik täis!

Aed muidugi on üldiselt jätkuvas kaoses, sest sel sügisel on kudumiskirg ootamatult vara järje üle võtnud. Hm, tavaliselt juhtub see küll hiljem?

Sokid. Ma veel ei tea, millised sõbrad need saavad.

Ning ma kudusin omale ühe puuvillase tuunika moodi asja kah. See tuli väga triibuline, sest tegelikult oligi selle kudumise eesmärk ära realiseerida kõik mu lõngakorve asjatult täitvad puuvillaste lõngade jäägid.

Nii et nüüd ma olengi sihuke triibuline.

Nädal rahva ees ja seas

Hullult rahvarohke nädal on seljataga. Mulle meeldivad inimesed ja ma käin, esinen ning suhtlen hea meelega, aga ei saa salata, et suure intensiivsuse juures väsitab see ära ka. Õnneks vahelduvad intensiivsed perioodid siiski jälle rahulikumatega ning nii saab täitsa hakkama ju.

Muide, minu eelmises postituses mainitud OPi salvestusel käigu tulemust saab vaadata ERR-i järelvaatamisest: https://etv.err.ee/1150742/aidi-vallik-esitleb-uusi-teoseid. Ning selgub, et sellest teleintervjuust on saanud veel uudisloogi: https://kultuur.err.ee/1151002/aidi-vallik-lastekirjanikul-on-tagasiside-saamine-aina-keerulisem

Mis põhiline, ma olen väga rahul selle rohelise kleidiga, mille endale telesse mineku eel ostsin.

Nii ma ei jätnud kasutamata juhust kanda seda rohelist kleiti ka järgmisel õhtul Elva raamatukogus esinedes.

Ning neljapäeval esinesin ka Nõo raamatukogus. Väikestes kohtades ma ju nüüd jälle esinen. Vahepeal, kui koroonanumbrid taas üles lendasid, põdesin ja tühistasin oma esinemisi – aga nüüd vaatan iga kord eraldi “õunte pealt”, kas julgen või ei julge. Kui esinemiskohas pole juba paar nädalat nakatumisi olnud, siis ma ikka lähen.

Ah jaa –kolmapäeval tõime trükikojast ära oma “Imelood” ning reedel sõitis hulgimüüjate ports trükikoja autoga Tallinnasse. Ma usun, et täna on see raamat juba poodidest täitsa leitav! Ka minu käest otse saab seda osta, nii et kes tahab isiklikult ja autogrammiga, siis olete oodatud mulle kirjutama ja teada andma.

Nädalavahetus tuli samas vaimus seltskondlik. Käisime Darling Celly’s kennelis nunnusid koeri patsutamas ja sealset värsket remonti imetlemas. Leenu oli kaasas ja sai kah joosta oma kutsikapõlvemaadel ning sugulased üle vaadata. Võtsime ise vastu ühed toredad külalised. Ning pühapäeval käisime ühte oma küla tallu lubatud raamatut ära viimas, mis lõppes samuti külasolemise, kohvitamise ja jutustamisega.

Homme aga olen Haapsalus rahva ees.

See kõik on väga tore, aga aiatöid ei ole enam üldse aega teha. Ja rotid hekseldasid aita tahenema pandud säilitusporgandid terveks mäeks pisikesteks porgandihelvesteks.

Tuleb nii välja, et pean sel aastal oma talveporgandi ikka mõnelt päris kasvatajalt ostma. Ja käesolevast juhtumist on mul õppida seda, et porgandid ei tohi kauem kui üks öö mitte kusagil taheneda, sest pärast neid pole enam järel lihtsalt.

Telepurgis ja niisama kolamas

Täna, st teisipäeval (sest tehniliselt võttes on käes ju juba kolmapäev), käisin Tallinnas end kaameratele näitamas. ERR-i kultuurisaade OP salvestas minuga lõigu selleneljapäevase saate jaoks, nii et vaadake! Räägin seal septembris ilmunud “Minu Haapsalust” …

… rahvusvahelisse “White Ravensi” kataloogi valitud “Seebu maailmast” …

… ja tagatippu veel hetkel alles poodidesse jõudmata “Imelugudest” kah.

“Imelugudega” on asjalood aga õnneks siiski juba sealmaal, et homme-ülehomme trükikojas seda pakitakse ja reedel sõidabki see kaubaautos juba Tallinnasse Apollo ja Rahva Raamatu hulgiladudesse, kust see poodidesse laiali jagatakse. Hellitan lootust, et saan mõnikümmend eksemplari homme trükikojast siiski juba enda kätte ka, olgu pakkimata või ilma, sest kell 17 on mul esinemine Elva raamatukogus ja ülehomme kell 14 Nõo raamatukogus ning ma tahaks kasutada võimalust ka seda täiesti uut raamatut näidata ja müüa.

Nädalavahetusel veetsin oma väga vanade sõprade pundiga Lõuna-Läänemaal. See oli kaks päeva nagu teises maailmas, väga mõnus. Tegime veidi põllutööd, külastasime üht dendroparki, käisime väiksel kultuuriekskursioonil Paadrema õigeusukiriku juures ja kalmistul Karl Ristikivi hauale küünalt panemas. Ott oli kodus koerte eest hoolitsemas ja nii võisingi reedest pühapäevani täiesti vabaks võtta.

Paadrema õigeusukirik on imeilus.

Ilm oli selle reisi ajaks muidugi juba hoopis teist nägu läinud kui nädala eest. Öökülmad algasid meil eelmisel kolmapäeval, kui õhutemperatuur öösel langes miinus 1,5-ni. Pärast seda on peaaegu iga öö miinust teinud, ja ega päevasedki kraadid ole suurem asi. Eile sadas esimest lörtsi.

Hea, et enne sõitu köögiviljaaias üsna puhta vuugi jõudsin teha ja ära korjata kõik, mis korjata andis. Kõrvitsad olid juba nädal varemgi rehetoas varjul.

Samuti oli mul hea meel, et otse külmade eel leidsin siiski selle aja, et korjata ära hunnik peiulilleõisi ja proovida nendega lõnga värvida.

Vasakpoolne viht on peitsitud ainult vaskvitrioliga, parempoolne aga sai alustuseks maarjajääd kah.

Viimasel seenelkäigul leidsin ka kamalutäie verkjaid vöödikuid. Võtsin nad kaasa. Neid oli muidugi lõnga värvimiseks liiga vähe, aga ometi tahtsin proovida, ja tulemus on selline kena hele vanaroosa. Kui seeni oleks olnud vajalikul hulgal, oleks aga üsna korraliku punase saanud.

Ning ma pole vist veel näidanud oma selleaastasi kuivlilli?

“Seebu maailm” sai suure tunnustuse

Eilne päev tõi suure uudise: mu eelmisel suvel ilmunud “Seebu maailm” valiti väga mõjukasse ülemaailmsesse lastekirjanduskataloogi “The White Ravens”. Seda antakse välja Münchenis Rahvusvahelise Noorteraamatukogu (Internationale Jugendbibliothek) poolt, sealsed spetsialistid valivad kõikjalt maailmast saadetud lasteraamatutest välja parimad ja koostavad nende kohta tutvustused. Kataloogist saavad uudiskirjanduse kohta teavet kirjastajad, raamatukogutöötajad ja kõik, kes töötavad kuidagimoodi lastekirjandusega. Igal aastal valitakse kataloogi umbes 200 raamatut tervest maailmast ja seda esitletakse igal sügisel Frankfurdi raamatumessil. Nii et sinna pääsemine on uhke asi ja suur tunnustus, ja mul on nüüd õigus esitleda “Seebut” talle omistatud White Ravensi märgi all.

Eelmisel aastal seda raamatut avaldades olin küll täis kõhklusi ja kahtlusi, sest sellest tuli nii omamoodi lasteraamat. See on vist kõige tõsisema sisuga lasteraamat üldse, mis ma olen kirjutanud. Armastus ongi tõsine asi, ja see lugu räägibki ühe lapse, Seebu armastusest oma ema ja isa vastu. Räägib sellest, kuidas väikese lapse maailm koosneb põhiliselt tema vanematest ja kodust, ja kui see kildudeks variseb, siis kuidas on lapsel võimalik oma maailm uuesti üles ehitada. Nii et – see on raamat armastusest ja unistustest. Sügav. Isiklik. Tõsine. See on raamat lastele, kes tunnevad ennast maailmas üksinda, ja see on raamat emadele ja isadele, kes mitte iialgi ei tahaks oma lapsi nõnda tundma panna. Minu meelest on see väga oluline.

“Seebu maailm” on õigupoolest ka Eestis pälvinud kiitvaid arvustusi, vääris esiletõstmist lastekirjanduse aastaülevaadetes ja oli Kultuurkapitali aastapreemia nominentide hulgas, mis kõik on mulle pärast selle ilmumist tõestanud, et suutsin tõepoolest kirjutada midagi head. Aga see raamat ei oleks päris see, kui seda poleks illustreerinud Lumimari, kes tabas selle loo hinge otsekui õhust, nii vahetult ja täpselt.

Ka “Seebu maailma” ülesehitus ei ole päris tavaline ega lihtne, vaid see jaotub tumedate tõsieluliste sündmuste ja hoopis helgemate unistuste-sündmuste vahel. Ma kartsin algul, et lapsel on lugedes ehk keeruline eristada neid reaalse elu ja unistuste kohti, sellepärast kasutasime raamatus ka eri värvi kirja nende jaoks. Ja ka piltide toel peaks see vahe olema arusaadav küll.

Ma olen jätkuvalt seisukohal, et lastele peaks kirjutama nii elu headest kui ka halbadest asjadest, sest elus on need mõlemad pooled ju alati olemas. “Seebu maailm” oligi üks selline katsetus kirjutada lastele arusaadavalt lapse elu ühest valusaimast võimalikust asjast. Ma kardan muidugi, et just sellepärast paljud lapsevanemad seda raamatut oma lastele ei ostagi. Kas see siis puudutab neid ennast kuidagi ebameeldivalt või on nad lihtsalt seisukohal, et lapsel pole vaja halbadest asjadest mitte midagi teada. See lihtsalt ongi nii maailmavaateline küsimus, et siin pole isegi mõtet vaielda mitte.

Igatahes “Seebu maailm” sõidab koos Rahvusvahelise Noorteraamatukoguga Frankfurti ja kevadel Bolognasse raamatumessidele, kus nad eksponeerivad seda koos ülejäänud umbes 200 oma kataloogi võetud lasteraamatuga, ja see tähendab võimalust, et ehk mõni kirjastus tahab seda mõnes teises riigis välja anda. Seebu näeks niimoodi maailma kah! Hoiame aga pöialt.

Tervet 2020. aasta kataloogi saab uurida siit: bit.ly/WhiteRavens2020.

Vammisaaga finaal

Pole sellest blogis millegipärast kirjutanud, kuigi suvi otsa oleme teemaga tasapisi muudkui tegelenud. Nimelt veidi enne jaanipäeva sauna tehes avastasime Otiga suna põranda ja küttepuude kasti vahelt välja kasvamas sellise seene.

Guugeldamine andis alust kahtlustada toda kõige kurikuulsamat majaõgijaseent – vammi ennast. Aga ma ikka lootsin, et ehk äkki on see midagi muud, andku jumal, nii et ma saatsin foto ühte majaseente tõrjega tegelevasse firmasse… kust sain vastuseks, et jah, tegemist on tüüpilise majavammi viljakehaga.

Siis tuli juba kohapealne konsultatsioon targa majaseenemehega ja juhtnöörid edasiseks tegevuseks. Igatahes sauna eesruumi põrandast, mille Ott kibekiiresti välja lammutas koos vammi viljakehaga, sai jaanituli.

Edasi tuli põrandaalune kergkruus välja vedada ja natuke pinnast ka. Sellega edenesime väga aeglaselt, aga õnneks nüüd sügiseks sai asja ka. Seenetõrjefirmast tuli mürgimees ja pritsis kõik üle, ka vundament sai oma jao. Et tema mürgiprits kippus iga natukese aja tagant umbe minema, siis ta jälle ja jälle pidi seda loksutama ning seest välja sortsutama, sauna ette rohu peale, ikka lirtsti ja lirtsti. Töö sai tehtud, mees läks minema, lasime Leenu jälle aeda lahti, ja näis, et elu võib nüüd hoopis helgemalt edasi minna uue põranda valamise suunas.

Aga. Umbes tunni aja pärast tuli tuppa Leenu, karv turjal, kaelal,külgedel ja seljal märg ja turris, haises üleni nagu keemiakombinaat ja oli ise süüdimatult õnnelik.

Mis te arvate? Jah, vammimürgi loigud sauna ees olid talle meeldinud kohe hirmsasti. Nii hirmsasti, et ta otsustas ennast üleni selle toreda lõhnaga kokku püherdada!

Appi. Selge oli, et tuleb kiiresti tegutseda, enne kui mürk naha kaudu imenduma hakkab, eks ole. Kuigi koer ei ole seen, on tegemist ikkagi päris karmi mürgiga ja keegi ei oska ilmselt ennustada, mis see koera organismiga sinna sattudes tegema võib hakata. Jah?

Koer kohe duši alla! Selge! Aga kas meil koerašampooni on? Ei ole, sest suvepesu ajal kulus kõik ära ja meil polnud pähe tulnud uut osta. Nii kimas Ott kõigepealt Elvasse koerašampooni tooma. Aga siis me pesime Leenu kapitaalselt puhtaks, suure hirmuga jälgisin, ega tal ometi juba kuidagi paha hakka … Föönitasime ja. Mitu tundi mässasime selle tohlakaga, kellel endal pole nii palju aru peas, et mürkkemikaalidest kaarega ümbert ringi käia!

Igatahes Leenu sai pestud, rahunesime kõik maha, mingeid mürgistussümptomeid ei ilmnenud. Kuni järgmisel päeval hakkas koer ennast kratsima nagu sõge. Ja karva hakkas langema. Ta vaeseke sügeles üle kere nii et kole, kratsis ja kratsis, verised laigud olid juba nende kohtade peal, kuhu ta jõulisemalt kraapsima ulatus. Ja kõik põrandad olid ta villa täis.

“Peske vähemalt üks kord veel,” õpetas loomaarst, kelle telefonis kätte sain. “Peske, kuni kõik mürgijäägid nahalt kätte saate!” Ja me pesime teda uuesti.

Kratsimine ei lõppenud. Karv langes ja langes.

Siis hakkasime loomaarsti näpunäidete järgi allergiarohtu andma. Sai megakogustes Zyrtekit, kuni see trall umbes viie päeva pärast lõppes. Huh.

Igatahes nüüd me teame temaga ka kemikaalide osas ettevaatlik olla. Mine tea, kuhu ta jälle püherdama tahab viskuda. Ja mis see ta nahaga teeb. Praegu on ta igatahes seljalt ja külgedelt tublisti hõredam kui enne vammimürgiga kohtumist. Aga vähemalt ta ei sügele enam ja katkikratsitud laigud kah juba paranevad ilusasti.

Ja sauna põrandale on uus liiv sisse veetud ning peagi läheb valamiseks.

Ootame “Imelugusid”

Läinud nädalal läks lõpuks trükikotta mu järjekordne lasteluuleraamat pealkirjaga “Imelood”. Seal on jälle tegemist värssjutustustega – nagu haigus oleks mul viimastel aastatel sellega kaelas kohe! Kõikide nende luulelugude peategelane olen seekord ma ise. Ja need on paljuski inspireeritud just mu uue kodu muinasjutulisest ja arhailisest atmosfäärist, kus vabalt võibki igasuguseid selliseid asju juhtuma hakata!

Raamatus sisalduva 29 luuleloo jooksul jõuan juustuauku kinni jääda, saba taha kasvatada, lume ära süüa, jäälilled õitsema ajada, kakukese seljas ringi sõita, terve metsa maha langetada, päkapikud orjastada, lehed puu otsa tagasi puhuda, vokiga taevasse lennata, konna kosjad tagasi lükata ja veel palju muud korda saata.

Muidugi on selles raamatus Oti joonistatud pildid. Kes muu mind paremini joonistada oskaks!

Luuletused on naljakad ja viguriga, nagu mul tihtilugu nad tulevad. Loodan, et see pakub lõbu nii lastele kui nende vanematele. Kui sihtgrupist veel täpsemalt rääkida, siis ma kujutan ette, et kõige paremini passivad need luulelood umbes kümneaastastele lastele, sest sõnavara neis on tegelikult üsna keeruline ja paljude tekstide puhul on hea midagi enne muinasjuttudest ja muistenditest teada ka.

Usun, et saame selle trükikojast kätte umbes kahe nädala pärast ning siis peagi poodidesse ka. Annan kindlasti sellest teada!

Pole raamatuesitlusest veel rääkinudki!

Tempo võtab jälle tuure üles ja ainet oleks juba mitme postituse jagu, aga näe, postituste kirjutamiseks pole seetõttu sugugi aega jagunud. Jälle see igivana paradoks, et kui on, millest kirjutada, siis pole aega kirjutada, ja kui on aega kirjutada, siis pole midagi kirjutamisväärset juhtunudki, nii et välja tuleks mõttetu undamine. Mõtisklesin selle paradoksi üle juba päris noorena, kui sõpradega tihedas kirjavahetuses olin – aga nii see on.

Sestap pean nentima tõsiasja, et “Minu Haapsalu” esitlus 12. septembril Haapsalus on mul siiamaani kajastamata, ja püüan selle vea otsekohe parandada. Eks nende muude sündmustega edaspidi näe.

Kõigepealt ma tahan südamest tänada neid paljusid inimesi, kes muude Nostalgiapäevade ürituste vahelt võtsid ette ja tulid Walgesse Majja mu raamatuesitlusele! Ja eriti tänan ma Arvo Tarmulat, kelle tehtud pilte ma selles blogipostituses kasutan.

Ma tänan südamest kõiki kuulajaid ja raamatuostjaid ja kõiki, kes mulle lilli ja kingitusi tõid – ausõna, nagu sünnipäev oleks olnud kohe. Mul on tõesti kahju, et me ei osanud prognoosida nii suurt huvi selle raamatu esitluse vastu, nii et olime ürituseks valinud ruumi, mis mahutas vaid umbes 40 inimest, aga kuhu meil õnnestus lõpuks end sisse pressida umbes kuuekümne-seitsmekümnekesi, ja kahjuks jäi hulk inimesi veel välja tänavale, sest Walge Maja ei veninud kuidagi.

Midagi sellist pole minuga ammu juhtunud – et kohaletulnud inimesed ei mahu mu esinemisele ära ja jäävad ukse taha. Palun andeks kõigilt, kellega nii juhtus. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et minu ja selle raamatu vastu nii suur huvi on! Aga on.

Raamatuesitlusel esitas Haapsalu Indrek Kalda koos Otiga kaks minu luuletustest viisistatud laulu. Aitäh neile mõlemale!

Krista Kumberg juhtis vestlust ja küsitles mind rahva ees. Aitäh, Krista!

Ja ma andsin väga palju autogramme.

Eriliselt tegi südame soojaks, et kohale olid ilmunud mõned õige kaugel elavad sõbrad.

Selle konjaki, mis te mulle kinkisite, hoian ma erilisteks puhkudeks!

Pärast esitlust läksime väiksema kambaga edasi Gallia Kukke tähistama – enne kui me Otiga pidime alustama pikka koduteed pimedas sügisöös. Tötsu saab jälle rohtusid, hommikul ja õhtul, ja tablette saan talle sisse ainult mina … Ses suhtes ma soovitan kõigile, kel on noor kutsikas või noor koer majas – tasub õpetada tabletivõtmist, see teeb elu hiljem oluliselt lihtsamaks. Leenut ma juba teadsin harjutada pisikeste C-vitamiini dražeede ja südamekujuliste koeravitamiinidega. Aga Tötsu nooruses ma nii tark ei olnud ja see loom käitubki nagu Hiina keisri toidumaitsja, isegi pasteedi sisse peidetud tableti oskab ta järele jätta. Nii et ma pean talle kõik ravimid sõna otseses mõttes kurgust alla toppima omaenda väikeste valgete käekestega. Selge, et ma ei saa kelleltki paluda, et ta oma kätega mu vana koera lõugade vahele roniks, tegema midagi, mida too üldse ei taha.

Jah, Tötsu jätkab meil vapralt, kuigi ravimite toel. Aga ta oma vähiga on siiski diagnoosist alates juba aasta vastu pidanud ja paneb aina edasi. Elame veel!

Laupäeval esitlen “Minu Haapsalut”

Järg ongi sealmaal, et nädala lõpuks on “Minu Haapsalu” trükikojast väljas ja esitlemisküps. Kes Nostalgiapäevade raames liiguvad või muidu lähedal on, ja muidugi ka kõikvõimalikud uudishimulikud reisisellid, olete kõik oodatud sel laupäeval (12. septembril) kell 16.30 Haapsalus Kalda tn 3 asuvasse Walgesse Majja selle raamatu esitlusele! Walge Maja on endine Oboloni kõrts, enne seda Gulliveri rokiklubi, ning veel enne seda (nõukaajal) piimapood, kust ma õhtukas käies vahetundide ajal käisin kohukesi ostmas 🙂 Ja ka sellest on “Minu Haapsalus” juttu.

Kirjutasin “Minu Haapsalu” Petrone Prindi soovil ja tellimusel – võtsin pakkumise vastu, sest see andis hea motivatsiooni Haapsalu-raamatuga päriselt ka pihta hakata ja kuhugi välja jõuda. Olin ennegi mõelnud, et tahaksin Haapsalust kirjutada, aga kuni selget ja konkreetset vajadust pole, seni võibki jääda ju asja edasi lükkama, sest kogu aeg on nagunii midagi kiiret-kiiret käsil ja niimoodi võivadki paljud projektid jääda ainult minu pähe ning tegelikkuses mitte iialgi ilmavalgust näha. Nii on juhtunud varem mitme asjaga, küll ma juba tean.

Nõnda mööduski mu kevad “Minu Haapsalut” kirjutades ning suurem osa suvest selle eri toimetusjärkude ülevaatamise ning jälgimisega, tekstimuudatuste ja parandustega, kaardil kohtade märkimisega, fotode otsimisega ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegelikult tuli sellega hoopis rohkem tööd, kui alguses olin arvanud. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasemas postituses.

“Minu Haapsalu” langeb arvatavasti küll “Minu …” sarja formaadist selles suhtes natukene välja, et pole ju ausalt öeldes miski reisikiri, vaid kukub rohkem sinna memuaristika valdkonda. Aga kuidas teisiti oleks olnud võimalik? Ma polnud ju Haapsalust läbisõidul või seal pikemal reisil (kuigi asja võib iseenesest ka nii võtta, eks), vaid elasin seal 25 aastat oma täiskasvanuelust, pluss kõik need lapsepõlveaastate olemised ning viibimised. Kasvasin kokku Haapsaluga juba sel ajal, kui ta oli jumalast hüljatud räämas ja lagunev kõdulinnake, kus kõik hooned olid ebamäärast kooruvat värvi ja kõik vähegi kõrvalisemad tänavad kruusakattega, auklikud, ning olenevalt aastaajast porised või tolmavad. Just sellisena hakkasin Haapsalut armastama, ning kõik see, mis seal hiljem sündis, oli otsekui unistuste tõekssaamine vastu igasuguseid ootusi. Ma olen õnnelik, et mu silmad on seda metamorfoosi näinud.

Nägin Facebookis kevadel üht Urmas Lauri fotot, mis on tehtud Haapsalus umbes aastal 1990 või 1991, ja mulle tundub, et sellel võin olla mina oma emaga kunagise majapidamistarvete poe poolt vana kohtumaja poole minemas. Aga ma pole selles üldse kindel, sest isegi pilti suurendades ei suuda ma kindlalt öelda, kas see kahupea seal olen ikka mina – mis siis, et umbes nõnda ma tol ajal üldvaates välja nägin, ja mu ema ka. Kindlalt ma öelda ei saa, aga arvan.

Nojah! Algusest peale oli selge (ja ma arvan, et Petrone Prindile ka), et sellest raamatust ei tule mitte reisikiri, vaid pigem elulooline raamat, mis algab mu varaseimate lapsepõlvemälestustega Haapsalust ja lõpeb minu ärakolimisega, hõlmates sellega mu eluaastaid kolm-neli kuni nelikümmend neli. Ja neisse kümnenditesse on mõistagi mahtunud mitu keerukat ja huvitavat eluperioodi ning palju Haapsalu põnevaid ja kummalisi inimesi, tegemisi ja ettevõtmisi, sõpru, suhteid, elumuutusi ja ümberkorraldusi – nii minu isiklikus elus kui linnas endas. Väga intiimsetesse asjadesse ma küll ei lasku, sest liigne isiklikkus muutub tihtipeale piinlikuks ja ma tahtsin seda vältida, pealegi vaevlesin mitu korda kahtluste kütkes, kas praegu elavatele ja Haapsalus tegutsevatele inimestele ikka sobib, kui ma neist kirjutan või neid mainin, seepärast olin sellega pigem ettevaatlik.

Sedamoodi ongi see raamat pigem ühe inimese kujunemise teekonna kirjeldus, ja minu kirjanikuks kasvamise kirjeldus, sest kes neid kahte poolt jõuaks lahuta. Ja linna muutumise kirjeldus. Ma ei tea veel ausalt öeldes, kas ma olen selle tööga täiesti rahul. Üldjoontes olen, jaa, aga äkki siiski on mu praegune 49 eluaastat siiski liiga väike aeg tagasivaadete tegemiseks? Tõde selgub ja kristalliseerub aegamööda, ning inimene siiski areneb ja küpseb, kuni elab, nii et kui ma oleksin selle raamatu kirjutanud 70-aastaselt, siis oleks see ilmselt üsnagi teistsugune. Kindlasti targem ja küpsem. Samas, kui ma seda raamatut kirjutasin, pidin ma mitmegi kunagise sõbra ja tuttava puhul neid mainima minevikuvormis. Väga paljusid ei ole enam elavate kirjas. Uskumatult paljusid. “Minu Haapsalut” kirjutades tabasin end jälle ja jälle mõttelt, et oh, aga teda pole ju enam. Ja teda. Ja teda. Nüüd, enne selle raamatu ilmumist, on lahkunud veel üks mu vana sõber, keda raamatus nimetan. Ta lootis selle esitluse ajal veel elus olla ja kohale tulla …

Nii et pole mõtet panustada sellele, et 70-aastaselt oleks ma küpsem, targem ja õigem oma mälestusi kirja panema. Seda aega ei pruugi mulle antud olla. Sellepärast parem tegutsen kohe, muidu äkki jääb tegemata. Ning kui ma elangi kõrgesse ikka, siis küllap kirjutamiseks leidub teemasid veelgi.

Omaette õigustus on muidugi ka see, et järgmisel kevadel saan ma 50 aastat vanaks, ja see on juubel, mille puhul antiikmaailmas kustutati võlad ja lasti orjad vabaks 🙂 Selle puhul võib ette võtta nii mõndagi, kas pole? Isegi mälestuste kirjutamise.

« Older entries Newer entries »