Keldrimäe momendid

Ma pole keldrimäega üldse jõudnud niipalju edeneda, kui sügisel tahtsin, nii et umbes kolmveerand aastat see esiserva laiendus mul lihtsalt seisab. Ainult rohin seda kõike, ja kogu mahv see suvi tundub olevatki läinud ainult rohimise peale, et püsiks enam-vähem – uusi istutusi pole teha jõudnud ega üldse mitte midagi uut. Kui nüüd filmistsenaariumiga lõpuks ühele poole saaks, siis näpistaks ehk rohkem aega … aga siis ootab ju jälle see lubatud lugemik, nii et ma kohe ei tea, mis sellest elust niiviisi saab.

Lohutan ennast vanade ja uute piltide võrdlemisega ja tunnistamisega, et tegelikult on viie aastaga olnud arengut ju küll, ja nüüd on siiski seal juba silmailu kui palju.

2015. aastal alustasin siin üleüldse sinna eelmise perenaise poolt istutatud rooside rohumättast väljapuhastamisest. Kaevasin nende vahed läbi, puhastasin umbrohujuurtest ja hakkasin sinna lisaks istutama roomavaid kadakaid ja madalaid aediriseid (MDB).

keldrimäel 18.juuli 2015.jpg

Nende rooside suhtes ei suutnud ma mitu aastat seisukohta võtta. Nad ei elanud seal tegelikult hästi, sest keldri betoonlagi polnud võimaldanud neid istutada piisavale sügavusele ja pookekohad olid jäänud liiga kõrgele mullapinnale, samuti läks neil seal suviti liiga kuivaks. Kui püüdsin neid kõrgemale mullata, uhtus erosioon peagi juurekaelad jälle paljaks.

Aga madalatele iiristele seal sobis, samuti roomavatele kadakatele, ja kuigi roosidega oli kogu aeg üks igavene häda, õitsesid nad siiski üsna ilusasti ja ma ei raatsinud neist sugugi loobuda, kuigi sisehääl, mis ütles, et peaks, muutus järjest valjemaks. Seda enam et madalamad neist hakkasid mul käes siiski tasapisi üksteise järel ära surema.

keldrimägi16

2017. aastal iiriste õitsemise ajal oli seal selline pilt.

õhtul keldrimäel 17

2017. aastal kaevasin mätta alt välja ka keldrimäe majapoolse nõlva ja hakkasin seda taimestama – et akendest oleks kena vaadata. Enne seda kevadel polnud vaade suurem asi.

keldrimägi magtoa aknast.jpg

Järgmiseks aastaks oli mul õnnestunud sellest luua juba midagi järgnevat.

KM uus osa

Omaette probleem oli keldrimäe serva vormistamisega. Nimelt enne mind siin olnud osa oli ääristatud laotud paekivitükkidega, aga see serv algas liiga kõrgelt, juba tõusu peal. See tähendas, et murutraktor oli niites seal kogu aeg ühele küljele kaldu. Jama. Uue osa serva tegin seega juba tõusu jalamile. Vana osa jäi aga esialgu nii, nagu oli. Nii oligi keldrimäe serval veider hammas sees.

keldrimägi septembris.jpg

järg keldrimäel

Eelmisel sügisel enne kivivedamistalguid võtsin selle asja käsile ja kaevasin vana servani tõusu lahti.keldrimäe serv.jpg

Ning peale uue kivila jagus kive ka keldrimäe uue serva jaoks.

papatöö

Nüüd jäi mul veel vana serv lahti võtta ja omakorda umbrohujuurtest puhtaks kaevata. Aga vaat selleni ma polegi veel jõudnud. Nii see serv seal seisab ja kasvatab umbrohtu, mida ma aeg-ajalt jälle ära rohin ja mõtlen, et kohe-kohe …

uus ja vana serv KM.jpg

Aga kui teiselt poolt vaadata, siis on juba ju väga ilus.

aida eest KM.jpg

Roosid olen keldrimäelt siiski lõpuks likvideerinud. Algul kavatsesin nad ümber istutada, aga täitsa võimatu oli neid korralikult keldri pealt kätte saada. Nende juured olid niivõrd hargnenud otse vastu lae betooni ja nende tervelt kättesaamiseks oleks tulnud keldripealne lihtsalt täielikult maha koorida. Nii ei õnnestunud mul sealt mujale ära päästa ühtegi seni ellujäänud roosi. Kahju.

Sel kevadel kolisin tolle nõlva pealt minema ka kolmevärvilise vaarika (Rubus tricolor), mis oli seal levima hakanud nagu segane ja võsunditele igasse suunda juured alla ajanud. Sügisel oli näha, et kui ta ta nõnda jätan, siis varsti ei kasva mul sellel nõlval enam midagi muud peale tolle kolmevärvilise vaarika.

KM2 sügis19

Panin teda esialgu omale pottidesse, mul on peas juba koht valmis, kuhu ta istutada ja kus ta kedagi teist ahistama ei hakkaks. Aga ma pole veel sealmaal. See-eest on keldrimäe tolla nõlva teistel taimedel nüüd hoopis rohkem hingamist.

KM n6lv

helmikpööris ja kurereha KM.jpg

Alpi astrid mulle ikka meeldivad, ja nad edenevad mu keldrimäel hästi. Need lilled tahavad leeliselisemat mulda, seepärast Haapsalus nad mul eriti kasvada ei tahtnud. Kahjuks on mul siin neid veel vähe.

Ka helmikpööristele keldrimäel meeldib. Seal pole ju klassikaline lahja kiviktaimlaliiv, vaid ikkagi üsna raske savikas muld. See on muidugi põhjus, miks kuivalembesemad taimed seal elada ei taha, näiteks leviisiaid või kaktusi saaksin ma pidada ainult uues kivilas.

alpi aster KM

Kui vana poole pealt vaadata, siis ma kiidan heaks oma kunagise otsuse keldrimäele laiguti purpurset teemat tuua. Kukeharjad, helmikpöörised, taga paremal punaselehine kirsipuu.

purpur KM.jpg

Kadakatest on kah juba näha, et nad on kadakad, näiteks see ‘Golden Carpet’, mis loodetavasti laieneb varsti lavendlipuhmani. Nad on koos nii ilusad.

lavendel kadakaga

Nelgid ja pisikellukad. Ka nelke võiks mul rohkem olla.

kellukas nelgiga KM.jpg

Ja siis üks tohutu kaunis lauk, kellest ma isegi ei mäleta, kust ja kelle käest ta mu aeda sattus ja mis ta nimi on. Kas farreri lauk? Kellel on aimu, palun pakkuge!

Sikkimi lauk?

 

“Minu Haapsalu” ootuses

Üks suur koorem on nüüd maha pandud. Või õigemini – peaaegu maha. Kui raamat toimetusest tuleb, siis on mul see vaja veel kord põgusalt üle töötada, et vimasedki nurgad ja nukid saaksid kohendatud. Aga siis ta augusti lõpus ilmubki – “Minu Haapsalu”, mille annab välja Petrone Print Minu-raamatute sarjas. Kui koroona uus laine oma tulekuga ei kiirusta, õnnestub mul ehk septembri keskel seda Haapsalu Nostalgiapäevade ajal esitleda. Lääne Elu jõudis sellest asjast ka juba kirjutada, aga lugu on tasuline.

Selle raamatu lõpetamine oligi põhjus, miks minust viimasel paaril kuul eriti midagi kuulda pole olnud või miks kõik asjad ajamata seisavad. Olin lihtsalt selle töö sees, ja kui ma olen parajasti mingi kirjatüki sees, siis muu maailm ümberringi justkui kaotabki oma tähenduse, muutub ähmaseks ja ebaoluliseks nagu mingis uimas. Nii et nüüd olen hirmsasti ametis kõikide oma muude, tegemata seisnud asjade paikaajamisega. Loodan, et mu tegematajätmistel ja unustamistel pole ränki kaugemaid tagajärgi.

“Minu Haapsalut” oli hea kirjutada. On omamoodi mõnus, kui kindel formaat on ette antud, selles suhtes on sarjad mõnusad, ja see oli kaalukas põhjus, miks ma Epu ettepaneku selle kirjutamiseks üldse vastu võtsin. Ma tahtsin Haapsalust kunagi kirjutada niikuinii, aga ennast tundes oleksin jäänud seda teab kui kaua edasi lükkama ja kõhklema, kuidas seda täpselt tegema peaks.

Muidugi on “Minu Haapsalu” autobiograafiline. Ei saagi ju teisiti. Ma elasin Haapsalus 26 aastat oma täiskasvanuelust ja see on pikk aeg. Kogu mu kujunemine on seal, kõik need lood ja sündmused ja inimesed, mis ja kes on mind vorminud.

Stiilinäiteks kopeerin siia väikese episoodi raamatu esimesest poolest, kus räägin sündmustest oma üheksateistkümneaastases elus, kui resideerusin kahesaja-aastases paekivist kõrtsihoones, Vabariigi taassünni aegadest.

———————————————————————————————————————————-

Asi läks aga ootamatult tõsiseks siis, kui millalgi, vist 1991. aasta jaanuaris või veebruaris, eesti poisid massiliselt keeldusid Nõukogude armeesse aega teenima minemast, ei ilmunud kutse peale armeeteenistusse, ja neid hakati miilitsaga taga otsima, isegitänavatelt kokku korjama, et kutsealuste arv ikkagi täis saada. Kutsealuseid käidi muidugi taga ajamas ka nende kodudest ja lähemate sugulaste juurest, mistõttu peaaegu terve aastakäigu jagu poisse pidas paremaks peitu minna.

Selleks ajaks oli juba päris selge, et midagi juhtub, suured muutused on alanud, ja nende lävel ei tahtnud keegi sattuda… näiteks Novaja Zemlja tuumaobjektile. Nii üritasid poisid minna kuhugi redusse, kodust ja koolist võimalikult kaugele.
Ning mina avastasin end olukorrast, kus minu juurde saabus sõna otseses mõttes poliitilist varjupaika taotlema korraga kümmekond meessoost sõpra või head tuttavat Tartust ja Tallinnast. Eks me olime kõik umbes samas vanuses, 18 ja 19. Keegi me ei teadnud, mis sellest jamast saab, kuhu see omadega ükskord välja jõuab ja kas ka mina võin hiljem nende varjamise pärast karistada saada. Muidugi käis see mõte mul korduvalt peast läbi, aga see ei muutnud midagi? Need poisid olid mu sõbrad, loomulikult ma majutasin neid.

See oli igatahes veider kogemus, üksinda ühetoalises korteris elades varjata enda juures kümmekonda noormeest. Seda enam, et nüüd tuli hoida madalat profiili ja mitte suure kambaga linna ja Tori kõrtsi vahet liikuda, lärmi teha või üleüldse liigset tähelepanu äratada. Põrand oli magamisasemeid täis, nii et raske oli toas ja köögis liikudagi. Aga me saime hakkama ja suutsime oma käitumisegi hoida sordiini all, ei mingit „jooksmist ega mängimist“, vaid eeskujulik kriisikäitumine. Ma pean ütlema, et nii palju süüa ei olnud ma varem elus veel teinud ja nii palju pidanud turult koju kandma, kuigi raha neiks varustusretkedeks klappisid alati poisid kokku ja ka kandvaks jõuks oli alati kaasas üks noormees sellest seltskonnast, igaks juhuks iga kord erinev, sest neil oli ju ohtlik ennast tänaval näidata.
Konspireerisime enda arust võimsalt.

Ma arvan, et isegi donnad ei saanud täpselt aru, mitmekesi me seal minu korteris täpselt passime. Aga kindlastiteadsid nemadki, mis maailmas sünnib ja mis värk see siin nüüd korraga olla võib, sest ärgem unustagem: nad olid päevinäinud targad vanad naised ja kõnelesid vähem, kui teadsid. Igatahes olid ka donnadel minu ootamatutest sala-allüürnikest kasud sees, sest poistel oli korterisigav, ja vähe sellest, et minul olid köögis veepanged alati kaevust täis toodud ja küttepuud peenemaks lõhutud ja tuppa tassitud, osutas mõnigi neist sarnaseid teeneid ka donnadele.

Need salaelu nädalad läksid üllatavalt vaikselt, eriti meie tavapärase lärmaka elustiiliga võrreldes, ja et mind ei sidunud ühegagi neist poistest ka mingid romantilised tunded, siis mingit tüli ka ei sündinud. Mina käisin samal ajal ju ka tööl. Õhtuti lugesime raamatuid, kuulasime kassettmaki ja plaadimängija pealt muusikat, tegime süüa,   mängisime kaarte, kabet ja malet. Kuskilt vana kalendri sabast leidsime uue ja huvitava Ladina-Ameerika päritolu kaardimängu kanasta õpetuse ning sellest algas massiivne kanastamaania meie seltskonnas. See oli keeruline mäng korraga kahe kaardikomplektiga, mis peale labase kaardiõnne nõudis omajagu ka pea töölepanemist. Kanastat jäin ma igatahes veel mitmeks aastaks mängima.

Vahel käis mõni poiss kolmeliitrise purgiga Haava tänava „Vietnami“ õllekast – kes selle tegelikku nime enam mäletaks? – lahtist õlut toomas. Ükskord läks ühel sõbral sellega õnnetult, ta sai seal oma kummalise väljanägemise pärast peksa, ja tema ristis Vietnami seejärel Sametkäpakeseks. See nali jäi meie sõpruskonda niikauaks, kui kõrtsi jätkus. Mina sinna oma jalga igatahes sisse ei saanudki, sest hoolimata igasugu tükkidest, mis ma elus teinud olen, olen ma siiski ara verega ja see koht polnud juba kuulu järgi argpükstele. Selle Haava tänaval asunud kurikuulsa kõrtsi püsikundedeks olla olnud peamiselt vanglast vabanenud kriminaalid ja joodikud, kellega ilmselgelt ei olnud nalja. Ka see hoone ise ei olnud juba eemalt vaadates kutsuv: madal ja morn väiksem kivimaja üksikute ahtate aknasilmadega, ning liisunud õlle ja kehast väljutatud vedelike hais levis sellest tänavalegi.


 

Selles raamatus pühendan ma päris palju lehekülgi ka Haapsalu kadunud eriskummalistest inimestest rääkimisele – nendele, keda mina tundsin ja kellega mingil tasandil kokkupuudet oli. Tahtsin väga kirjutada nii Haapsalu Gunnarist, prohvet Priskillast, Luule Viilmast ja Eda Siibojast, samuti teistestki. Loodan, et ei heitnud varju neist ühegi mälestusele, samuti loodan, et ei kompromiteerinud praegu elavaid inimesi, keda nimepidi olen maininud. See raamat ei olnudki mu jaoks see koht, kus mingeid vanu arveid hakata klaarima. Ega mul vist neid eriti olegi klaarida. Ma arvan. Kui midagi kunagi on olnud, siis aeg on kõik klaariks teinud.

Ma saan järgmisel kevadel 50 aastat vanaks, ongi vist õige aeg esimese autobiograafia avaldamiseks, mis?

Formaat nõudis raamatule ka sissejuhatuse kirjutamist, mis võib-olla annab mu tundeid Haapsalu suhtes kõige paremini edasi, samuti annab aimu selle raamatu ühesehitusest ja üldisest tonaalsusest.


 

Vaatan oma lapsepõlvesilmadega välja pööningukorruse aknast, ja üle tänava ning paarikümnemeetrise kruusase rannariba avaneb mu pilgule meri. Vaade on kaunis ja avar, hommikupäike kullatab rahulikke, madalaid laineharju, ning taevas on väga sinine ja suur. Podinal, kiirustamata, läheb Noarootsi poole teele mootorpaat. Kajakad hüüavad kedagi, midagi.

Siis tõstan oma hilisteismelise pilgu läbi Krahviaia linnuse kirdemüürile, Poolkuutornile. Minu linn, minu loss. Minu saladus ja muinasjutt nende noorukeste tammepuude, hõreda pargi taga. Istun ristisjalu köögi aknalaual, mida nii heldelt soojendab päike. Olen kohal. Olen siin.

Siis vana hämarduv tänav kiriku vastas, madalate tänavalaternate süttimine õhtul. Puude oksad liiguvad tuules, kirjates sillutist liikuvate piltidega, valguse ja varju võbelusega. Muuseumiõue raudvärav joonistab sellesse rahutusse järsud sirgjooned ja sakid, mis püsivad kogu aeg samad, kogu aeg ühel kohal. Tuul kohiseb. Ja meri ka. Mõlemad on nii lähedal.

Rõdult, mis on täpselt samasugune kui mituteist ülejäänud selle maja rõdu, paistab merest vaid triibuke. Muu on roostik, mille aastaajad ja valgus värvivad kord kuldseks, kord määrdunudhalliks, kord küpskollaseks. Ka siin on tuul. Haapsalus on alati tuul. Ja sõbrad on mulle isetehtud tuulelohe kinkinud.

Pärast, veel natuke hiljem, rahuneb tuul ja lopsakas aed varjutab mere. Õitsev õunapuu kiigutab oksi vastu akent, avatud ukse ees lööb kiikuma kardin, lastes sisse pahvaku lillelõhna. Kusagil kilkavad lapsed. Naaberaiast kostab vaikset rokkmuusikat. Lubasin õhtu poole korraks läbi minna…

See ongi minu Haapsalu, linn läbi aegade ja elu.

 

Taimede suhtekorraldusest

Hiljuti ostsin endale terve posu uuemaid aiandusraamatuid ja ühe puhul on mul küll tuline kahju, et see alles nüüd mulle ette sattus. Mõningast olulist infot sellest oleksin ma pidanud teadma juba eelmisel sügisel või vähemasti selle aasta varakevadel.

Raamat on see:

kaas

Kloostri aednik, nunn Christa Weinrich tutvustab selles süsteemse segaviljeluse põhimõtteid köögiviljaaias, toob palju näiteid istutusjärjekordadest ja -skeemidest, ning see on pööraselt huvitav. Kahjuks neid skeeme üks ühele Eestis rakendada on vist küll võimatu, sest meie kasvuperiood on Saksamaaga võrreldes lühem, samuti meie suvistes lühipäevatingimustes hakkab osa taimi käituma teistmoodi, näiteks juunikuus ma küll kellelgi spinatit  külvata ei soovitaks. Nii et jah, neid istutusskeeme järele katsetades peab oma mõistust ka kasutama ning taimevalikus vastavaid muudatusi tegema.

Küll aga oli selles raamatus sisalduv info taimede omavahelistest suhetest minu jaoks hindamatu väärtusega – sest just nagu rusikas silmaauku, olin ma sel hooajal osanud samasse peenrasse kõrvuti istutada just need naabrid, keda nunn Christa väiteil ei tohiks teineteise ligi lastagi. Ja mina siin kevad otsa muudkui imestasin!

Ma usun nüüd tõepoolest seda tema juttu, et ubasid ja herneid ei tohiks kasvatada kõrvuti küüslaugu, sibula ja porruga, sest nood pärsivad liblikõieliste kasvu. Aga mina, loll, sügisel just mõtlesin, et vesirottide eemalhoidmiseks esimestest herne- ja oakülvidest oleks kaval ümbritseda need peenrad küüslauguga (sest küüslaukude vahelt vesirott läbi tulla ei taha). Jah, vesirott tõesti ei tulnud ja külvid tärkasid kenasti. Aga hernes, see sort, mis tavaliselt on mul siin kasvanud 1.30–1.60 kõrgeks, on sel aastal niisugune.

hernes küslaga.jpg

Ja esimese külvi põlduba, mis võiks praeguseks kah olla umbes meeter kakskümmend või nii, ei ulatu kasvult sugugi üle küüslaukude endi. Ei, ei ole madal sort – ma olen seda sorti kasvatanud juba 4 aastat ja nii madalana pole ma seda eluski näinud.

p6lduba küslaga

Nii neil piltidel olevad herned kui oad on külvatud aprilli lõpus. Aga pilt on täiesti masendav. Õnneks maikuine külv on korras ja normaalne – neid ma küüslaukude vahele ei pannud.

Küüslaugul, vähemalt selle maapealsel osal, pole õnneks ühtegi silmaga nähtavat häda. On muidugi juba õisikuvarred kasvatanud, mu järgmine töö ongi minna ja need maha lõigata, et laugumugulad all ikka edasi kasvada saaksid.

Õde Christa väidab veel, et eri liiki kapsalised ei taha üksteise kõrval hästi hakkama saada. Tõepoolest. Mul jälle näide omast käest.

kahte liiki kapsad.jpg

Vasakul on kaks rida lillkapsaid, paremal kaks rida brokolit. Vaadake aga, mis toimub nende kahe keskmise reaga. Kus brokolid on enam-vähem, sealt on lillkapsad hävinud, ja vastupidi, lisaks selle lillkapsarea taimed kipuvad ebanormaalselt varases arengujärgus õisikupead looma – endal pole veel selleks vajaliku suurusega lehestikkugi kasvatatud. Sellepärast ongi osa neist juba peenrast kadunud, et vaksapikkused taimed tekitasid õisiku, sellest aga normaalset suurt lillkapsapead ei kasva, targem on sellised taimed vahelt välja võtta. Mõne taime sealt keskelt tappis ka kapsakärbes. Äärmised read on aga puutumata.

Toppisin tühjadesse kohtadesse peiulilli, sest mis sa muidu ikka teed. Muidu hakkavad need augud umbrohtu kasvatama. Ning peiulill on hea veel ka selle poolest, et likvideerib mullast toimunud jamade ja kahjustuste jälgi, tervendab ja parandab mulda ning vähemalt ideaalis võiks neutraliseerida ka teineteise vastu vaenulike taimede naabruse kahjulikke mõjusid. Muide, kõike sedasama teeb ka saialill (mida samuti sellest raamatust lugeda saab), aga seda mul ette külvatuna võtta praegu pole ja kui ma alles nüüd aukude tekkides seda külvama hakkaks, siis poleks abi nõnda kiire, kui vaja.

Minu jaoks uus teadmine oli ka see, et petersell ei sobi salati ega peetidega. Aga mis mina olin teinud? Muidugi istutanud peetidega samasse peenrasse kaks rida peterselli: üks rida juur- ja teine rida lehtpeterselli. Raamatut lugedes mõistsin selgesti, mis petersellidepoolne peedirida ei edene. Rookisin ühe rea peterselli välja ja istutasin teise kohta, selle asemele panin oma viimased pikeerkastis kiratsenud peiulillenirakad – et eraldaks. Aga ma ei tea, kas sellestki enam abi on. Foto pealt võite näha, mida petersellide lähinaabrus kõige vasakpoolsema peedireaga tegi.

peet peterselli naabrina

Uskumatu, kas pole?

Ning nagu olnuks sellest kõigest veel vähe, olin ma samamoodi lisanud oma pea- ja Rooma salatite peenra serva ühe rea käharpeterselli. Petersell kasvas ilusasti, aga salat juba tärkas nende kõrval väga ebaühtlaselt ja suurte lünkadega. Külvasin selle mai lõpus, jätkuks tavapärastele kasvuhoone-lehtsalatitele. Mul salatisüsteem niimoodi käibki, et märtsikuus külvan kasvuhoonesse neid kõige tavalisemaid lehtsalateid ja rukolat ning hiljem maikuus avamaapeenrasse suviseks tarbimiseks erinevaid peasalateid: jää-, või- ja Rooma salatit.

Salatipeenrast kolisin ma peterselli pärast raamatulugemist välja esimesena, mõte olukorrast pilti teha tuli alles natuke hiljem – sellepärast salatite peenra pilti mul teile näidata ei olegi. Aga ilma selletagi on ju juba piisavalt kole küll, eks?

Ning mina raiun omale igaveseks peakolu sisse, et petersell ei käi kokku salatite ja peetidega, herned ja oad laukude ja sibulatega, ja et erinevat liiki kapsoide samas peenras kasvatada ei tohi. Õnneks kapsaste ja sibula vihavaenu kohta teadsin ma juba ammu, nii et neid pole ma koos kasvatada mitte üritanudki.

Eks selles õde Christa raamatus on veel teistegi köögiviljade ja maitsetaimede omavahelisest sobivusest ja mittesobivusest kirjutatud, aga muu kohta pole mul omast käest elulisi näiteid välja käia. Loodan, et ei tule ka. Vähemalt olen nüüd jälle targem ja tean, millest hoiduda.

 

 

Pikk vaade paraadpeenrasse

Müttan siin meie uues kodus nüüd juba kuuendat suve ja sellepärast mõtlesin, et oleks hea hakata tegema juba ka teatud ülevaateid neist müttamistest – et kuidas see käis ja mis praeguseks on saanud. Pikast paraadpeenrast on igatahes saanud juba miski, millega ma olen peaaegu rahul.

Et sellesse kohta, otse sissesõidutee äärde tahan ma pikka püsilillepeenart, sai mulle selgeks juba meie esimesel kevadel siin. Muhedik, kui siin seda algust vaatamas käis, ainult kinnitas mu mõtet, kui seda veel teadmata ringi vaadates ka ise spontaanselt teatas: “Siia sissesõidutee äärde saad teha tõeliselt uhke ja laia püsilillepeenra nagu Inglise aedades.”

Jutt käis sellest alast siin, vaatega läände.

vaade läände.jpg

Haapsalu aiast olin kaasa toonud hulga tutikesi ja mättakesi, sibulaid ja juurikaid, mis kõik esialgu pottides pidid hakkama saama, kuni ma nad maha istutada jõuan.

terrass2015.jpg

Kui peenra piirjooned maha märkisin, tundus see nii lootusetu. 23 x 4 m savist pinnast mätta alt välja kaevata, ühekorraga ja väga kiiresti? Ma oleksin seda teinud vist sügiseni. Nii et selle asemel otsustasin nad istutada otse kamarasse kaevatud istutusaukudesse.

segane peenrategu 2015.jpg

Ja taimede vahed ohtra makulatuuri ning turbaga kinni multšida.

PP päeval 2015

segane peenrategu 15.jpg

PP õhtul2015

Nii kujunes siia üpris veider pilt, aga õitseajal meenutas see kõik siiski juba teatud määral peenart. Peaaegu.

2016. aastal selgus, et makulatuur ja turbamultš ei olnud siinse rammusa Lõuna-Eesti rohukamara läbikasvamisele mitte mingisugune takistus.

paraadpeenar2016.jpg

Nii et hakkasin ikkagi kaevama. Suuremad ja selgepiirilisemad taimevahed panin järgmise aastani siiski musta katte alla kõdunema, sest mätta kaevamine on raske töö ja sel suvel sain omale randmetesse karpaalkanalid. Magasin, käed ööseks elastiksidemega kapsalehtedesse mässitud. Aitas.

paraadpeenar 2017.jpg

Tühjaks kaevatud vahed täitsin jorjenitega, sest jorjen ehk daalia, nagu enamik maavitsalisi, aitab eemal hoida orasheina. Vanasti talunaised tegid uut peenart nõnda, et kõigepealt pandi kartul maha, sügisel võeti üles, ja uuel kevadel sai lillepeenra peale teha. 2017. aasta kevadel oli pilt juba hoopis paljutõotavam, kuigi tõsi, ikkagi veel lagedavõitu. Eriti enne jorjeneid.

PP2018

Ning kui juuli lõpus toimus minu juures aalujate kokkutulek, oli siin juba isegi ilu pildistada!

jorjenid PP 2018.jpg

Kahjuks on mu jorjenipark praeguseks olematusse kahanenud, sest selgus, et mu kelder on nende mugulate üle talve hoidmiseks liiga niiske ja neist läks iga aasta terve hulk jälle hallitama. Sel kevadel polnudki mul enam ainsatki järel. Aga kriitilistest tühja peenra suvedest aitasid nad mind siiski üle ja olid ka orasheina eemalhoidmises üsna edukad. Mõtlen, et võiksin endale uuesti mõne sordi hankida, talvitada neid hoopis esikus ja istutada peenardes kohtadesse, kuhu orashein kipub sisse tulema. Kui nad veel naati ka pidurdaksid … aga kahjuks nii võimekad nad ei ole.

2018. aasta suvel paraadpeenrasse polnudki jorjeneid enam kuigi palju panna, aga see-eest täitsin ruumi üheaastastega. ja peenar oli juba täitsa peenra nägu. Hakkasin sellest sooritusest juba lausa rõõmu tundma.

liiliate aeg

südasuvi PPs.jpg

PP sept

2018. aasta hilissügisel otsustasin proovida, kas tammelehed, mida meie neli vana tamme sügisel väga ohtrasti alla ajavad, võiksid purustatuna ehk kõlvata peenra multšimiseks. Ikka et niiskust hoida ja umbrohtu tõkestada.

PP otsa multšimine

Nägin meeletu vaeva ära ja raiskasin terve nädala neid tammelehti puhuriga vaaludesse ajades, muruniitjaga purustades ja seda sodi peenrasse kandes. Aga nagu juba järgmisel kevadel selgus, kasu sellest suurt polnud. Tuul oli selle ka peenras puhunud suvalistesse hunnikutesse, nii et osa peenrapinda oli paljas, nii et – mõttetu üritus. Ma ei korda seda rohkem. Tunnistagem see eksperiment läbikukkunuks.

Sellest hoolimata läks eelmisel, 2019. aasta suvel läks kõik veel palju ägedamaks. Istutasin sinna hulga uusi liiliaid.

uued liiliad.jpg

Helmikpöörised said hoo sisse.

helmikpöörised

Monardad läksid lihtsalt hulluks.

monarda PP 24.7.19.jpg

Ja kõik ühtekokku hakkas tõepoolest välja nägema juba nii, nagu ma olingi mõelnud.

PP 7:19

Ning sel aastal ma istun õhtuti oma terrassil ja muudkui vahin ja tunnen end täiesti õnnelikuna. Sest see, mis ma näen, on mu silmale ilus. Päikesepeenar päikeses kümblemas.

PP päikeses.jpg

Ning teiselt poolt see, mida näeb tulles. Ereoranžilt möllab seal Mati Rangilt saadud madal ja tugev liilia ‘Devize’. Puhaslillad lupiiniküünlad võtavad mõõtu suure roosipõõsaga. Kõige ees need üksikud heleroosad räitsakad kuuluvad õitsemist lõpetavale mõõlale ‘Mai Tai’.

PP maja poole jaanipäev

Jaapani enelas ‘Magic Carpet’ seltsib mõnusasti toreda lauguga, mis vist on Rosenbachi lauk, kui ma midagi pole segi ajanud. Need taimelipikud kaovad ja kustuvad … ja selle kuumaga kadusid nii ruttu enela kevadvärv ning laugu koonusjad õisikud.

jpn enelas ja lauk.jpg

Juba ongi sealsamas hoopis nurmnelgid puhkenud ja Jaapani enelas vahetanud oma kevadise lehestiku roosade õite vastu.

Nelgid ja jpn enelas

Mu paraadpeenras valitsevad kirka päikeseloojangu värvid: roosad, lillad, violetsed, kollased, oranžid, punased.

jaanipäeval PP.jpg

Oo, Alfred! Vist kõige kaunim roosadest neitsikummelitest.

roosa neitsikummel alfred

Ja eriline õnnehein nimega ‘Nachthimmel’. Päriselt on ta hoopis violetsem, kui pildi peale jäi.

õnnehein Nachthimmel.jpg

Tsiililt saadud suurepäraste ülipikkade kannustega kollane kurekell, mis eelmises kasvukohas kiratses. Alles sel kevadel istutsin ta koos paari seemikuga paraadpeenra varjulisemasse otsa ümber ja siin meeldib talle tõesti juba hoopis rohkem!

Kollane kurekell

Ka kaks siberi iirist elab mu paraadpeenras. ‘Contrast in Styles’:

Contrast in Styles.jpg

… ja ‘Kablouey’, mis taas päriselt on hoopis sügavvioletne, aga telefon pildistas ta lihtsalt lillaks.

Iris sibirica Kablouey

Eelmise perenaise suure pargiroosi ‘Ritausma’ varjus hakkas esimest korda õitsema martagonliilia ‘Russian Morning’.

martagon Russian Morning.jpg

Mis ma siin nüüd mõtlen. Kui ma saaks nõu anda 2015. aasta kevade iseendale, siis see kõlaks nõnda. Ära jända nende istutusaukudega rohukamaras, sest see siin ei ole sul mingi viisakas kultuurmuru, mis natukese papi all sõnakuulelikult ära sureb, vaid täisvereline Lõuna-Eesti rohumaa, mis võitleb oma ellujäämise eest veel pärast viimset hingetõmmetki. Kõige lihtsam: osta mõned rullid musta õhukest tekstiilmultši (aga mitte seda pagana kileribadest peenravaipa ja mitte ka maasikakilet või geotekstiili, hoidku nende eest!), rulli laiali, kinnita servad mättasse (sest muidu tõmbab murutraktor ja trimmer sul selle peagi paigast ning ribadeks), lõika vajalikku kohta parajad augud ja istuta läbi selle kõik need tutid, mis on vaja istutada. Multši kangas pealt kinni. Nelja aastaga on see tekstiilmultš muu pealekuhjatud multši all kõdunenud ja mätas koos orasheinte, naatide, ohakate ja muude atraktsioonidega õnneks samuti, ja jätkad nagu täiesti tavalise peenragagi. Ning mis veel – ära looda, et purustatud tammelehtedega multšimine õnnestub. Ei õnnestu, liiga kerge materjal. Tuul liigutab selle paigast. Näed nende tammelehtedega meeletu hulga vaeva ära, raiskad hulga töötunde – aga kasu pole midagi. Puiduhake ja purustatud männikoor on siiski hulga paremad.

Lõpetuseks veel üks aiavaade, mis Ott Vallikule enamasti avaneb. See konkreetne pilt on küll tehtud Taga talu aias, aga on’s meie poolgi siis kunagi teisiti?

taguotsNing õnneliku rühmaja jaaniaegne selfi.

aiaselfi.jpg

Mai on parem kui märts

Jah, mai on parem. Päris kindlasti. Juba seepärast on parem, et see koroona ei virvenda enam kogu aeg eetris nagu märtsi lõpus või aprillis. See tõbi on hetkel kenasti kontrolli all ja vähemalt mõnda aega saab nüüd jälle inimestega suhelda ja asju ajada, ilma et kõik suhtlusaktsioonid tunduks liigse riski võtmisega.

Ürituste mittetoimumisega sel suvel ma muidugi kaotan. Juba kirjutatud näidend suvelavale ilmselt siiski ei jõua, ka filmivõtete puhul pole veel väga kindel, kas saab või ei, ja ka selle juures on mu sissetulek mängus. Samuti selgus, et eriolukorra tõttu tühistati kõik loomeliitude selleks aastaks sõlmitud stipendiumilepingud, see tähendab, et ka minu oma. Nii et selle poole pealt ei ole tegelikult olukord just julgustav.

Aga samas ma pean ütlema, et mingil kummalisel kombel ma ei muretse. Vastupidi, mu süda on kuidagi hästi rahulik ja rõõmus. Isegi helge on olla. Küll kuidagi ikka saab. Mõnikord asjad lihtsalt korraldavadki end kuidagi veidralt ringi ja see võtab aega, aga tulemus ei pruugi lõppkokkuvõttes üldse olla halb. Mõni seisak võib olla hoopis võimalus millegi uue sündimiseks. Ja alati on võimalik midagi siiski ette võtta.

Pealegi on nüüd lõpuks ometi temperatuurid sellised, et minagi tahan jälle aias mütata. Külmad ilmad ei kutsu mind jälle aiatöödele sugugi. Ma vihkan, kui mul tööd tehes käed külmetama hakkavad või külm tuul kõrvust sisse puhub. Sellepärast mul ka kevadtööd jäid venima, sest suurem osa aprillikuust oli minu õrnale kerele lihtsalt liiga külm õues mängida.

Aga küttepuudega mängimisest me muidugi ei pääsenud. Et järgmisel talvel toas külmetama ei peaks.

puud20.jpg

Kuidagi on kujunenud, et see puudevedu ja ladumine ongi meil hooaja nii-öelda avatööd, mille käigus talvises vaikelus lösutanud ja pehmeks läinud kere jälle tunneb, et peale peki on temas siiski veel lihaseid ka. ja see on omamoodi mõnus ettevalmistus hoopis tõsisemaks andmiseks aiamaal.

Mul on tänase seisuga peenardesse külvatud porgand, pastinaak, mustjuur, naeris, kaalikas, redis, Jaapani rõigas, spinat, lehtpeet, põlduba, varane hernes, suhkruhernes, erinevad aedsalatid, koriander ja till. Sibul, punane ja valge. Et paljud on huvi tundnud, kuidas ma oma põhu ja peenarde ja külvidega täpselt toimetan, siis õige lühidalt teen kokkuvõtte.

  1. Sügisel, kui saak on koristatud, kõplasin suurema fokiniga peenra korralikult läbi, eemaldasin kõik vahepeal tekkinud umbrohujuured, mis pinnale tulid, ja laotasin uue põhu peale. Niimoodi läksid mu peenrad talvele vastu.

peenar vastu talve.jpg

2. Enne külvi tõmbasin rehaga korraks põhu maha, kobestasin kergelt fokiniga, tegin fokiniga külviread, külvasin seemned sisse ja külvivaokesi kinni ajades samal ajal panin ridade vahele põhu tagasi. Külvirea peale ei pannud, sest sellest läbi ei suuda tärgata isegi enamus umbrohte, kultuurtaimedest rääkimata. Nendesse ridadesse sai külvatud näiteks pastinaagid.

read põhus.jpg

Lihtne! Ja peaaegu üldse rohima ei pea. Terve suve. Samuti hoiab põhumultš maru hästi niiskust, nii et ka kastmisega on tükk maad muretum kui muidu. Eelmisel suvel mul vist kuus või seitse korda ainult oli suve jooksul peenardele vihmutit vaja panna, või noh, üldse kasta. Aga idanemise ajal muidugi kastan rohkem.

Tuppa oli mul ka külvatud igasugu asju. Näiteks tomateid. Et ka tomatite kohta on mult küsitud, siis jah, ka mina harrastan tomatite kasvatamist kasvuhoones peaaegu ilma kastmata. Selleks on vaja nad istutada väga sügavale, ja juba enne seda on vaja koolitada nende juurekava kasvama allapoole, mitte laiali. Sellepärast pikeerin ma oma idanenud tomatid piklikesse kilekottidesse, 12 X 29 cm (pakendikeskus müüb selliseid), mille esialgu poole võrra madalamaks keeran. Teise pikeerimise ajal keeran selle serva jälle üles ja lisan mulda kuni kilekotti täiskõrguseni. Järgmise pildi peal peaks näha olema, kuidas see välja näeb.

tomatite pikeerimine.jpg

Siis laon  nad tihedalt üksteise kõrvale püsti vanasse sügavkülmikusahtlisse ja selles pean neid aknalaual umbes ajani, kui julgen nad juba kasvuhoonesse viia, esialgu ööseks mitmekordse ja päeval ühekordse katteloori alla, tasapisi koorin tekke vähemaks ja üldse lõpuks maha, aga öökülmaohuga panen kihte tagasi. Kuni nad on mul kompaktselt seal kastis koos, seni on neid lihtne niimoodi kinni pakendada. Sellepärast pole ma tavaliselt neid kasvuhoones ka laiali istutanud enne maikuu lõpunädalat. Ega neile seal kastis lõpupoole enam eriti ei meeldi küll, aga pole neil midagi häda ka. Parem katta ühte kastitäit kui kolmekümmet eraldi taime.

Tuppa külvasin aprilli keskel ka kapsad ja kapsoidid. kapsastega on selline imelik lugu, et nad idanevad kõige paremini toatemperatuuril, 20 kraadi juures, aga pea otsekohe pärast idanemist tahavad juba hoopis jahedamat. Samuti peab neid maru kiiresti pikeerima ja otsekohe kasvuhoonesse viima, sest noored kapsahakatised on veel valgusnõudlikumad kui tomat või paprika ja ükskõik kui päikselisel aknalaual venivad nad hirmsa kiirusega ikkagi välja nagu loikamid.

Samamoodi pean neid aklimatiseerumise mõttes algul kattelooride all, aga mitte kaua. ja et praegu on päevased temperatuurid kasvuhoones ka lahtise uksega üle kahekümne kraadi, siis on mu kapsad üleüldse juba kastidega õues. Ööseks olen kastidele peale tõmmanud kahekordse loori. Kapsad on nimelt üsna külmakindlad, kuigi päris noortaimed miinuskraade siiski veel ei talu. Hiljem küll. Aga madalad temperatuurid neile üldiselt meeldivad rohkem kui kõrged. Parimad kapsakasvatamise suved mu elus on olnud jahedad ja vihmased.

kapsad.jpg

Vahepeal saabusid kohale ühistellimuse priimulad. Käisin neil ühe sõberaaluja aias järel ja pildistasin tema koerahambaid. Mulle meeldivad need lilled ikka järjest rohkem. kahju, et mul neid alles nii vähe on. Neid võiks kevadises aias kohe paljudes kohtades kasvada.

koerahambad.jpg

Mulle meeldib tema aia puhul nii pööraselt ka see, millise imetaolise tausta moodustab sellele aeda ümbritsev mets. See oleks nagu lavastatud kohe.

metsataust.jpg

Kahjuks jah, kallistused jäid seekord ära ja peenardes tärkavaid taimi uurides me hoidusime peadpidi kokku sattumast. Ja hoidsime väga korralikult kahemeetrist vahet. Mina sain oma priimulad ja tema sai mult leivajuuretise.

Sest ma hakkasin keset sügavat isolatsiooni ise leiba tegema. Kõik selleks, et poleks vaja selle tühja asja pärast poodi minna. Üldse edenes meie isolatsioon väga mõnusasti: värske lehmapiim ja kanamunad toodi väravasse, leib ja sepik küpsesid omas ahjus, sügavkülm oli täis meie oma aia köögivilju ja enne kriisi varutud lihakraami, kana ja siga ja lammast. Elu nagu lill. Ja raha kulub nii maru vähe, mis on tore.

Noh, jah, ühe asjaga ma tegelikult ei olnud kohe sugugi rahul: et kui mu varutud sigaretid otsa lõppesid, oli mu perekond tungivalt vastu plaanile meie isolatsiooni ühe vahepealse poeskäiguga murda. Jajah, neil oli ju õigus, et 33 aastat suitsetamist on ühe inimese kohta enam kui küll, ja et mul ju vedeleb see elektrooniline piip kuskil ja vedelikke ka … nii et davai, mammi. Jäta suitsetamine maha ja hakka veipima. Aga oh pagan. Mulle nii väga meeldib suitsetada. Õudselt meeldib. Ma armastan selle juures peaaegu kõike, kui umbes bronhid välja arvata.

Siiski ma allusin nende manipulatsioonile ja nüüd ma pole sigarette juba üle kuu aja isegi mitte käes hoidnud. Aga veibin, jah. See ei ole muidugi sama mõnus. Aga ma olen nüüd juba harjunud. Ja ma arvan, et võib-olla ma ikka ei pöördu sigarettide juurde tagasi. Sest hingamisteed on kuidagi puhtamad küll, ja krooniline köha on ka kuu ajaga kadunud. Aga ma ei luba midagi.

Lõpetuseks veel mõni pilt meie viimasest ettevõtmisest. Viimistleme sedasama kuivatiplatsi, mida sügisel talgutel kividest puhtaks korjata sai. Õigemini seda järsku nõlva, mis kuivatiplatsilt alla sauna ja tiigi ning pargi juurde viib. Ja ma mõtlesin juba õige ammu, et seal võiks olla hoopis üks trepp …

trepp.jpg

trepp1.jpg

Riskide hindamisest

Võid ju teha plaane ja ennast kindlustada eest ja tagant, aga see, et inimene teeb plaane ja jumal naerab, on sellest hoolimata puhas tõde.

Ma olin väga kalkuleeriv ja ettevaatlik. 8. märtsil kirjutasin ma, et kavatsen emakeelepäeva ümbruse esinemisi tühistama hakata. Ikka seda Eestiski levima hakanud koroonaviirust silmas pidades. Jälgisin nakatumiste arvu Eestis ja vastavaid piirkondi. Uue nädala algul siis tühistasingi Tallinnas ja Harjumaal toimuma pidanud esinemisi, sest seal oli neid rohkem. Ohutuks pidasin Lähte raamatukogu 11. märtsil ja Jõhvi raamatukogu kaht esinemist 12. märtsil. Pealegi oli 11. märtsi hommikul Tallinnas 10, Lõuna-Eestis vaid 2 Tartu linnas diagnoositud nakatumist. Tundus piisavalt ohutu, et riskida ja minna.

Aga. Nagu kõik nüüd tagantjärele targana juba teavad: https://tartu.postimees.ee/6925590/koroonasumptomid-on-vahemalt-17-l-lahte-kooliga-seotud-inimesel-keda-aga-ei-testita

Kolmapäeval esinesin saalitäie mõnusatele teismelistele. Neljapäeval haigestus mind vastu võtnud töötaja, laupäeval õnnestus tal ka proov anda, ja esmaspäeva õhtul sain temalt e-kirja teatega, et olen nüüd lähikontaktne.

Nojah, eks ta ole. Ja mina veel mõtlesin reedel, miks mu kurk sihuke kare on, arvasin, et veebruari lõpus saadud maheviirus ikka veel üritab midagi. Pühapäeval tuli niisugune imelik on-nagu-nohu-aga-ei-ole-ka. Ja esmaspäeval tuli see meil, mis esimese hooga jalust nõrgaks võttis. Siis toimus perekondlik kiirnõupidamine, plika pakkis end poole tunniga uuesti kokku ja Ott viis ta linna tagasi – et äkki, äkki ma pole veel nakatumisohtlik ja ta pääseb terve nahaga. Otsustasime, et plika jääb nüüd Tartusse oma korterisse uue kolmapäevani, siis peaks minu kontaktist olema 2 nädalat möödas ja kui ma haigeks jäänud ei ole, siis võib loo lugeda lõppenuks ja plika tagasi tuua. Kui keegi meist kolmest haigeks jääb, siis korraldame vastavalt edasi. Kui kõik kolmekesi haigeks jääme, siis tome plika ka maale tagasi, sest seltsis ikka lõbusam.

Noh, ma täna (7 päeva kontaktist) võin öelda, et haige ma küll ei ole. Aga samas justkui see kurk ju ikkagi oli paar päeva imelik, ja siis paari päeva eest nina ja põskkoopad valutasid, aga see ju ei ole sümptom? Ja siis tuli see nohu moodi asi, mis nohu tegelikult ei ole. Köha on mul kogu aeg viimased 20 aastat halbade elukommete tõttu, mingit vahet tavalisega ma ei tunne. Palavikust pole ka haisugi. Lõhnu ning maitseid tunnen ma ka suurepäraselt, kuigi väidetavalt pidi lõhna- ja maitsetundlikkus koroonanakkuse puhul üsna ruttu kaduma. Ka Ott on täiesti kombes. Plika ka.

Olime siin juba nädala jagu kannutäite kaupa leedriteed larpinud immuunsuse tugevdamiseks, mis peaks aitama immuunsusrakkude kaitsekihti tugevamaks muuta, et see viirusesunnik läbi tungida ei suudaks. Ja meie Otiga kui kaks vanemat, n-ö eite-taati, võtnud lisaks ka hõlmikpuud, mis aitab vanemas eas kaasa immuunsusrakkude paljunemisele – et see tulemüür ikka tihe saaks. Äkki oli abi? Loodame.

Igatahes esmaspäeval, kui see kole uudis tuli ja nina koos põskkoobastega millegipärast valutama oli hakanud, kraamisin välja oma koroonatõrje raskekahurväe ja otsustasin minna immuunsusekloppimiselt üle nakkusjärgsele haiguse esimese etapi ravile … mis võiks selle viiruse äkki kahjutuks teha enne, kui ta jõuab kopsu ronida ja ennast seal sisse seada. Hoidku ta alt.

koroonatõrje.jpg

Kahjuks ei saa ma arvatavasti kunagi teada, kas ma siis tegelikult nakatusin või ei, sest nad ei testi ju enam, kui sa just pole staažikas diabeetik, astmaatik, südamehaige või pensionär. Mis siis, et mul oli täiesti kindlalt tuvastatud pooleteisttunnine kokkupuude täiesti kindlalt tuvastatud koroonahaigega suletud ruumis. Me vist üks hetk vaatasime isegi samast telefonist (minu omast) infot. Ja ma andsin tema raamatutesse autogramme. Ja ta ulatas mulle vitriinist raamatuid. Ja sama nädala lõpus haigestus 17 temaga seotud olnud inimest.

Mina olen terve. Noh, kui ma ei arvesta seda tunnet, kuidas viirus justkui mu kehas ringi kolistaks ja otsiks, kustkaudu kangutada. Alguses kurgus ja siis sügaval ninas … ja eile hilisõhtul tundsin, et nüüd hakkab juba nagu bronhe umbe tõmbama. Küpsetasin, õigemini suitsetasin (Rohunaise nõuandel) talle selle peale piibutäie üheksavägist otsa, läks kohe paremaks. Hommikul ja täna päeval veel paar piibutäit. Et oleks kadunud kui paha hais ihust.

Aga ikka ma ei tea, kas ma nakatusin, kas see on nüüd koroona või ei ole, kas ma peaksin oma tütre  ja Oti pärast mures olema (mis siis, et ma ka nemad olen juba ürtide ja droogidega läbi leotanud) ja millal ma võin oma tütre tagasi maale tuua, sest tal on ometigi üksinda linnas ju üksik ja kurb isolatsioonis püsida! Kui kas või tasuliseltki jälle testida saaks, ma läheks teeks seda hommepäev, just sellesama pärast, ja selle pärast ka, et kui ei ole koroona, siis ma hea meelega ei kulutaks oma nappe spetsiaalselt  koroonavastaseid ravimtaimevarusid, vaid hoiaksin neid selleks päevaks, kui tõepoolest seda raskekahurväge vaja läheb. Suvalist-tavalist maheviirust võin ma pärnaõite, küüslaugu ja nõmm-liivateega ka ravida.

Kas ma pean ennast pendliga diagnoosima hakkama või?!? No tule Terviseamet appi.

vaikelu koroonakahtlusega.jpg

 

 

 

Igatahes mina olen valmis

Eelmisest blogipostitusest möödunud kaheksa päevaga on muutunud nii mõndagi, nagu te kindlasti juba isegi olete märganud – diagnoosiga haigestunute arv Eestis on tõusnud kümnelt kahesaja viiele, ületades kõvasti koroonahaiguse enamikus teistes riikides ilmnenud eksponentsiaalset mustrit, et haigusjuhtumite arv kahekordistub iga nelja päeva tagant. Selle järgi peaks meil praegu olema umbes 30 haigestunut, aga on 205. Mis tähendab, et seltsimees koroona läks siin käest ära KOHE, kui kohale sai, ja seda meie inimeste muretu meele ning Terviseameti vastutust vältiva kommunikatsiooni tõttu (eks ikka see kurikuulus võrkpallimäng Saaremaal 1200 pealtvaatajaga) ja ühtlasi valitsuse liiga leebe ja aeglase astumise pärast. Sellel ajal, kui tegeldi “paanika ärahoidmisega” ja rahva rahustamisega ja voldikute sisu loomise ning trükkimisega, oleks pidanud hoopis  tegema kõik meedikute kaitsevarustuse ja testkomplektide ning kiirtestide hankimiseks. Nüüd tuleb juba praegu signaale, kuidas kiirabimeeskonnad on alavarustatud, ja nagu kõik teavad, lõpetati eilsest viirushaigusjuhtumite testimine koroona suhtes, testitakse vaid meedikuid, diagnoositud haigestunutega kontaktis olnuid ja neid, kelle haigus on võetud nii tõsise pöörde, et tarvis haiglasse viia. Aga, ma tuletan meelde, meil on haiglasse viidud alles kõigest kolm inimest. Testitud veidi üle tuhande. Ja kui juba nüüd on varustusega häda käes, siis tähendab see ainult seda, et õigel ajal ei tehtud, mida vaja. Ja selle hinnaks on paari-kolme nädala pärast inimeste elud.

Oeh, ma ei kavatsenud alustada vihaselt, aga lihtsalt tuli nii välja. Vabandust.

Nagunii on praegu vale aeg süüdlaste otsimiseks. Praegu on hoopis aeg tõmbuda oma urgu ja püsida seal paigal, et mitte osaleda enam selle viiruse levitamises ja et mitte seda endalegi kuskilt külge saada. Selles suhtes ma olen tõesti sügavalt tänulik, et meie perel on see võimalus olemas. Nagunii töötame juba aastaid kodust. Selles mõttes muudab praegune eneseisolatsioon meie rutiinis vähe. Jäävad ainult ära mu esinemised, koosolekud, castingud … kahjuks ka Oti bändiproovid ja läbikäimine sõpradega, nii nagu me harjunud oleme. Selle sotsiaalse elu katkemist põen ma kõige rohkem, sest ma ei saa midagi teha – mul on palju sõpru ja häid tuttavaid, kellega tihedalt läbi käin, mulle meeldivad peod, külaskäigud, külalised, teater ja kontserdid, ma olen inimeste inimene. Aga nüüd tuleb harjuda teisiti. Eks ma harjungi. Ma õnneks suudan üsna kergesti muutusi taluda.

Ja mul on tegelikult süda päris rahul. Pärast eriolukorra väljakuulutamist ja ülikoolide sulgemist saime ka tütre Tartust kätte ja tõime ära maale. Nii et meil on pere koos. Varud olid mul juba enne, sest masu õppetundide põhjal harjusingi kodus varusid hoidma. Ning koroonakriisi jaoks täiendasin neid varusid märtsi esimesel nädalal veelgi, rahulikult, ajapikku, mitmes jaos, nii et nüüd, kui eelmisel nädalal ostupalavikus rahvas toidupoode täitis, ei pidanud vähemalt meie enam sellesse möllu oma osa andma. Retseptiravimid on välja ostetud, tavapärased külmetushaiguste ravimid ja palavikualandajate varud ka täiendatud … Ma usun, et kuu aega saame me kindlasti kodust väljumata siin läbi, võib-olla kauemgi. Pealegi tuleb ju kevad. Seemned lähevad mulda. Kasvuhoonest hakkab juba järgmine kuu ka rohelist kraami saama. Saab uusi ravimtaimi korjata. Praegu muidugi tellisin kõik vajamineva … sest ma olen ravimtaimenduse kohapealt aastatega laisaks läinud, tervised on ju üldiselt meil korras püsinud, kuigi eks midagi ma ju ikka suve jooksul korjan ja kuivatan nagunii. Aga seekord, ma arvan, on eriti oluline esiteks oma immuunsussüsteem võimalikult ruttu täide töökorda ja valmisolekusse seada, ja teiseks, kui nakkus peaks meile ligi saama, siis ma tahan, et mul oleksid kodus olemas taimed, millest selle puhul võib abi olla. Ja osa neist ei ole meie mail tavalised.

Nii et ma siin märtsi esimesel nädalal tellisin netist loodusravimimüüjatelt kõiki neid taimi, mida võib vaja minna, ostsin omaenda taimetinktuuride tegemiseks mitu pudelit 80%-list viina ja täna käisin veel kaevamas ühe taime juurikaid maa seest välja, et neid sinna viina sisse likku panna.

Mu Taimenaine saatis mulle umbes nädala eest ka ühe ingliskeelse materjali, mille koostas spetsiaalselt nüüd Covid-19 jaoks üks Hiinas resideeruv briti taimeraviarst, kes ka mitme taimeraviraamatu autor. Oma sõnutsi kujundanud ta selle protokolli välja jaanuaris ja veebruari algul Wuhanis tegutsemisel saadud kogemuste põhjal. Ei tea, ei saa ju kontrollida. Igatahes sain sealt mitu väärt nippi teada. Noh, ma loodan väga, et tegelikult mul ei lähegi neid vaja … igatahes, ma olen nüüd valmis.

Olen hetkel kuidagi suutnud oma peas ja hinges rahu teha sellega, mis tuleb. Ma tean, et see ei saa olema ilus, et tuleb veel väga raskeid emotsioone ja olukordi ja elu läheb päris keeruliseks … aga ma olen saanud mingeid endeid ja märke endale loetavas vormis, ja need teevad asjad hoopis selgemaks. Ja ma olen tänaseks leppinud juba sellegagi, et ma ei saa toimuva juures kuidagi aidata kedagi, kes mu abi ei taha või mu nõuandeid ei usu. Nii lihtsalt on. Töötan edasi, aias ja toas … ehk õnnestub nüüd senisest rohkem süveneda neisse suurtesse töödesse, mis mul praegu laual ees on.

 

 

 

 

 

 

Nagu lubatud

Eelmise postituse lõpus lubasin natukene selgitada enda suhtumist koroonaviirusesse – ja oma mõtet  eesseisvaid esinemisi ja osalemisi vajadusel tühistama hakata. Loomulikult on neist otsustest raske aru saada inimestel, kel on kindel veendumus, et koroona on lihtsalt mingi natuke teistmoodi gripp ja kogu teema ei vääriks tegelikult üldse niipalju kajastamist ja reageerimist, nagu praegu on. Olen taolisi seisukohti kuulnud viimasel ajal palju, ka oma lähedaste sõprade suust, ja ausalt öeldes see suhtumine teeb mind pigem murelikumaks, kui rahustab.

Sest koroona ei ole kindlasti gripp. Oma struktuurilt sarnaneb see viirus hoopis kõige rohkem SARSI-viirusega, seejärel ebola ja HIV-ga. Gripiviiruse tüvedega ei ole sel midagi ühist, kuigi haiguse sümptomid alguses on gripi omadele sarnased.

Olen seda teemat jälginud nüüdseks nädalaid, väga erinevatest allikatest, põhiliselt võõrkeelsest meediast, ja püüdnud end võimalikult asjakohaselt kurssi viia kõigega, mis praegu selle viiruse kohta teada on. Kahjuks ei ole seda just väga palju, sest tegemist on uue haigusega, teadusele seni tundmatu viirusega, ja selle uurimine on pidanud algama koos haiguspuhangutega. Hiina teadus ongi seetõttu täiesti loomulikult koroonauuringute esirinnas, kuid kõigest jõust püüavad oma osa anda ka teiste riikide viroloogid, epidemioloogid, teised meditsiiniteadlased. Ses mõttes  tundub olevat maailmas praegu haruldane olukord, kus riigid ei varja üksteise eest andmeid ega püüa üksteist selles teaduslikus võidujooksus edestada info varjamise hinnaga, vaid tehakse uskumatult intensiivset koostööd, et õppida võimalikult paremini tundma seda agressiivset viirust ja võimalikult kiiresti leida sellele ravim(id) ja/või vaktsiin. Maailma meditsiiniajakirjade ingliskeelsed portaalid on sellele teemale pühendatud artikleid juba kubinal täis, ja nii kiiresti ja palavikuliselt pole vist tõesti kunagi varem teadust tehtud. Ma tõesti loodan, et selline erakordne koostöö viib lõpuks ikka ka tulemustele.

Hetkel, kui ma seda postitust kirjutan, on maailmas diagnoositud 106 482 koroonajuhtumit, kriitilises seisus on sellega haiglas 6040 inimest ja surnud on sellesse jaanuarist alates 3600. Maailma mastaabis ei tundu seda olevat üldse palju, eks ju. Tavalise gripihooaja statistika on üldiselt ju palju hirmuäratavam. Aga siin on nüüd konks, nagu võiski oodata. Maailmas ei ole seljataga koroonahooaega, vastupidi, koroonahooaeg on alles alanud, just äsja alanud. Kõigest kaks kuud tagasi. Mis selle “hooaja” lõpus, näiteks aasta pärast, statistika numbrid ütlevad, seda me ei tea veel keegi, ka hiinlased ei tea.

Koroonast on praeguseks üldjoontes teada niipalju, et tegemist on alumisi hingamisteid ründava viirushaigusega, mis põhjustab raskestiravitavat viiruslikku kopsupõletikku (see tähendab, et antibiootikumidele ravi hästi ei allu), mis on praegu teadaolevatel andmetel  2 korda nakkavam kui gripp (tegelikult siin ongi see koht jälle, mida veel väga täpselt ei teata, sellepärast olen artiklites kohanud nakkuvuskordajate numbreid kahest neljani) ja mis lõpeb surmaga 20 korda sagedamini kui gripp, st kui gripisuremus keskmiselt kõlgub seal 0.1% kandis (olenevalt parajasti ringlevast gripiviiruse tüvest), siis koroonasuremus on praegustel andmetel 2% kandis. See on riigiti erinev (näiteks Hiinas oli see 2%, aga Itaalias väidetakse olevat 3,5%, samas Saksamaal pole hetkel 847 haigestumise kohta ühtegi surmajuhtumit), ning ilmselt sõltub see mitmest asjaolust, millest meditsiinilise abi tõhusus ja intensiivravi kohtade kättesaadavus pole sugugi viimasel kohal (näiteks Saksamaal on see väga hea, kuigi praeguseks juba ka teatava jätkusuutlikkuse piirini ära kurnatud). Itaalia surmade suurt arvu seletatakse asjaoluga, et seal pääses viirus üsna kohe hooldekodudesse ja hakkas vanainimeste seas lõikama. Samuti on hiina teadlased teada andnud, et neil alguses möllama hakanud viirus on tänaseks juba jõudnud ka muteeruda, nii et praegu liigub koroona juba kahe tüvena, millest see teine, hilisem, on agressiivsem ja raskema kuluga. Ilmselt sõltub surmajuhtumite arv ka sellest, kumb tüvi piirkonnas möllab.

Koroonasse haigestunute kohapealt on praeguseks välja joonistunud, et mida noorema inimesega on tegemist, seda väiksem on tema haigestumise tõenäosus ja seda kergemalt ta seda põeb. Kuid samas on haigestunute hulgas ikka ka lapsi. Põhimassi haigestunutest moodustavad inimesed vanuses 25 – 65, kuid surmajuhtumite statistikat juhivad eakad, üle 65 aasta vanused. Samas jällegi on surnud ka ilma eelnevate krooniliste haigusteta nooremas keskeas inimesi, nii et ka seda ei saa öelda, et noorematel surmaohtu üldse poleks. Ja muidugi on eelnevate krooniliste haigustega rahvas erilise löögi all nagu ikka.

Koroonasse haigestunutest 80% saab selle läbi põdeda kodus, 20% vajab haiglaravi, neist omakorda 6% vajab intensiivravi ja juhitavat hingamist, ning neist viimastest omakorda surevad veidi alla poolte. Nii et 100 inimest jäävad haigeks, neist 80 põevad kodus, 14 satub haiglasse tavaravile ja 6 intensiivi. Neist sajast inimesest sureb umbes kaks. Või kui lihtsam on ette kujutada 50-pealist kollektiivi, siis neist viiekümnest 40 on kodusel ravil, 7 lihtsalt haiglas ja 3 intensiivis ning kogu selle kamba peale üks ei ela seda matsu üle.

Võrdluseks vaatasin Terviseameti kodulehe materjalidest, kuidas Eestis on möödunud paar viimast gripihooaega, mis nende protsendid näitavad. Leidsin andmed 2016./2017. aasta kohta, mil Eestis haigestus grippi umbes 50 000 inimest, kellest vajas haiglaravi 1459 inimest ja suri 47. Protsentides teeb see, et haiglaravi vajas 2,9% ning suri 0,09% haigestunutest. 2017./2018. aasta talvisel poolaastal aga haigestus grippi umbes 57 000 inimest (Terviseameti dokumendis öeldakse “hinnanguliselt 55 000 – 60 000, nii et ma võtsin siit umbes keskmise suuruse), kellest hospitaliseeriti 3,4% ehk 1946 inimest ja kellest suri 0,16% ehk 94 inimest.

Kui nüüd arvestada, et koroona on 2 korda nakkavam kui gripp, siis poole aasta jooksul võib haigestuda meil umbes 100 000 inimest, kellest 20 000 vajaks haiglakohta (Eestis on need haiglakohad ikka tavahaigete kõrvalt muidu olemas, jah? Tõesti?), neist 1200 intensiivravikohta (Mõelda, Eesti peale olevat neid kohti tervelt 90!) ja sellesse sureks  poole aasta jooksul 2000 inimest. Nii et ei, koroona ei ole gripp. Gripp on selle asja kõrval suht poisike ju.

Ja mis siis veel, kui arvestada seda, et gripp lõpeb kevadel soojade ilmade saabumisega ära (mis tagabki gripi hooajalisuse), aga koroona võib-olla mitte. Iraanis on meie mõistes juba varasuvised temperatuurid, aga samas on see hetkel ka üks maailma suuremaid koroonakoldeid. Nii et ma ei usuks seda meie terviseametilt täna tulnud arvamust selle kohta, et loodetavasti soojade ilmade tulles see laine siiski möödub. Iraanis ju ei möödunud, vaid kogub jätkuvalt tuure. Optimism on tore asi ja vaimsele tervisele kindlasti kasulik, aga kriisiennetamise juures väga ohtlik. VÄGA.

Muidugi see seletab väga hästi, miks nii Eesti kui teiste Euroopa riikide adekvaatne reageerimine on järjepidevalt koroona levikust kaks sammu maas. Eriolukorrad ja karantiinid kehtestatakse siis, kui reeglina on juba hilja, karantiini ajal kodust väljas liikujatele pole kehtestatud ühtegi sanktsiooni (välja arvatud Tšehhis), lennujaama ja sadamatesse pandud termokaamerate abil sõelutakse välja vaid need nakkuskandjad, kes ise on juba haiged. Kuigi mida päev edasi, seda kindlamaks muutub maailmameditsiini konsensus selles osas, et koroona on nakkav ka peiteajal, sümptomiteta – kuigi mõistagi vähemal määral kui siis, kui inimene juba reaalselt köhib.

Ja muide, et tegemist on zoonoosiga (loomadelt inimesele kandunud haigusega), siis oleks tark arvestada võimalust, et ka lemmikloomad võivad nakatuda ja/või saada nakkusekandjateks. Siiamaani on testitud vaid ühte looma – ühe haigestunud peremehe koera Hiinas, ja koer andis positiivse koroonaproovi, kuigi ise oli sümptomiteta. Samas, kes luges paar päeva tagasi ajalehtedes ringelnud briti noormehe haiguspäevikut, see võis sealt märgata, et ka kass haigestus inimese haiguse ajal, ja suri. Et see haigus on nii värske ja uus, siis muidugi pole seda loomade asja jõutud uurida, aga senised napid signaalid manitsevad ettevaatlikkusele.

Koroonahaiguse kulu kohapealt olen leidnud selleised kattuvad andmed:

Kõigepealt tekib palavik, mis enamasti on üle 38 kraadi (ja püsib päevi), üsna pea järgneb kuiv köha ning viirushaigustele tüüpilised lihasvalud. 5.–7. haiguspäeval ründab viirus kopsusid, mis tekitab hingamishäireid, õhupuudust, valusid rinnus. Enamik hospitaliseerituid on haiglasse sattunud 6.–9. haiguspäeval. Kergematel juhtudel ei pruugi kopsupõletikku aga tingimata tulla ja teisel nädalal hakkab tasapisi paremaks minema. Kergemate juhtude haigusaeg ongi 2 nädalat, raskematel 3–4 ja kõige raskematel 4–8 nädalat. Kui haigusse surrakse, juhtub see enamasti kolmandal nädalal. Nii et see ei ole mingi tavaline tativiirus, mis kolme päevaga üle läheb. Muide, nohu käib koroonaga kaasas kõigest umbes 5%-l juhtumitest, nii et tatine nina üldjuhul näitab pigem mingit muud viirust, mitte koroonat. Koroona läbipõdemine ei anna kahjuks ka immuunsust ning on juba registreeeritud hulk korduvnakatumisi … mille üle tegelikult vaieldakse, kas need on korduvnakatumised või oskab see viirus inimese kehas pärast haigust niimoodi peitu pugeda (sarnaselt HIV-le või ka näiteks borreliabakterile), et analüüsid teda ei näita, ja sobivatel tingimustel vallandub taas. Korduvnakatumiste kõik juhtumid mis tahes vanusegruppides on lõppenud surmaga.

Üleval on ka kahtlused (mis tuginevad paranenute röntgenülevõtetele ja surmajuhtumite puhul lahkamisele), et läbipõetud raskema kuluga koroona jätab kestvad suured kopsukahjustused, aga kui kestvad, seda pole praegu kahe kuu jooksul lihtsalt võimalik olnud teada saada.

Kõik need andmed, mis mina olen kogunud, näitavad, et koroona on pika kuluga ja ohtlik haigus, millesse peaks suhtuma tõsiselt, mille ohtlikkust ei tohiks pisendada. Ma saan aru, et Terviseamet ja valitsus üritavad oma viirusennetustegevuses vältida ka ühiskondlikku paanikat – aga kui selle haigusohu tõsidust avalikkusele ei teadvustata, siis suhtubki enamus inimesi sellesse kaunis kergemeelselt. Reisilt tulijad lähevad kohe edasi tööle, kooli, kontserdile, teatrisse, sugulase sünnipäevale, sõpradega aega veetma jne – ning need, kes manitsevad ettevaatlikkusele, eemaletõmbumisele ja valmistumisele, tembeldatakse närvihaigeteks paniköörideks, mis omakorda kütab takka üldsuse muretut meelt ja üleolevat suhtumist selle haiguse levikusse. Aga tegelikult peaks endale juba hetkel aru andma, et haigusstatistika Saksamaal ja Prantsusmaal on näiteks juba samas suurusjärgus, kus see oli Itaalias veebruari lõpul, kui sealt esimesed viirusetoojad Eestisse koju tagasi lendasid. Mis tähendab, et reisimine ka Euroopa läänesuunda ei ole enam kaugeltki ohutu. Eestis saaks veel puhangut tagasi hoida ainult sel juhul, kui peale haigestunute ka kõik nende vähegi tuvastatavad kontaktsed oma võimaliku peiteajaga üles leida ja karantiini panna, ning karantiini rikkumise eest ähvardada hirmsate karistustega, sest näib, et see on ainus asi, mis vastutustundetumaid kodanikke vaos suudab hoida.

Reedese seisuga oli Eestis 10 kindlalt teadaolevat nakatunut. Laupäeval ja pühapäeval laborid meil ilmselt ei tööta (kuigi puhangu levides peaksid selle ümber mõtlema), aga ma pakun, et homme, esmaspäeval, lisandub sellesse statistikasse veel vähemalt 5 diagnoosi. Ja kui algab juba selle tõve kohapealne levik (mitte ainult reisilt tulijatel), siis on nakkuse ja selle edasikandmise vältimine kõige olulisem asi üldse. Ärme ronime seiklushimuliselt nakkuskolletesse, loobume välisreisidest, väldime rahvakogunemisi ja üritusi kinnistes ruumides, väldime mõne nädala jooksul kontakti välisreisidelt tulnutega (kuni on selge, mis neil kaasas on või ei ole), peseme hoolega käsi (palju sagedamini ja põhjalikumalt, kui seni harjunud), võtame ühiskondlike hoonete uste avamisel abiks taskuräti või varrukaotsa, köhime ja aevastame taskurätikusse, ja linnaliinibussis jätame torust hoides kindad kätte või piirame üldse ühistranspordi kasutamist. Hoiame ennast. Sest aeg räägib meie kasuks. Meditsiiniteadlased töötavad lahenduse leidmiseks praegu väga intensiivselt, ja ehk saadab neid (ja meid) õnn.

Ja muidugi Päästeameti poolt ammu nõutud kahenädalaste varude soetamine majapidamisse on nüüd muutunud ilmselgeks vajaduseks. Lihtsalt selleks puhuks, kui ise oma perega sellesse kahenädalasse karantiini peab tõmbuma.

Villased sokid ja hanerasv ei tee kah muidugi paha, kuigi vajadus nende järele tekib siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Hanerasvaga on mul isiklikult küll ikaldus, aga selle eest sokke on. Neid tuleb justkui kogu aeg juurde. Ja üks kindapaar kah.

kudimust 2020 jaan-veeb.jpg

Kudusin lõpuks sokkideks ka oma esimese endakedratud koeravillalõnga kerad (mis ma eelmisel talvel ketrasin, kui alles koeravillaga katsetama hakkasin). Kohe näha, et esimene katse. Aga vähemalt on nad soojad, oi kui soojad! Ja neis sokkides on meie Leenu ja Leenu ema Tita karv.

koerasokid 20.jpg

Nojah. Viirus viiruseks ja haigus haiguseks, aga omaette teema on veel sellega kaasas käiv inimkäitumine oma tavaliste seaduspärasustega, ning samuti selle koroonapuhangu kannul kõndiv majanduskriis. Aga neist asjadest püüan kirjutada mõni teine kord.

 

 

 

 

 

Esinemistest ja ringipaarutamisest

Märtsikuu on mul viimased viisteist aastat olnud üsna esinemisrohked. Emakeelepäevaga seoses kutsutakse mind kogu aeg iga poole “kirjanikku jooksma”, mis ühest küljest tähendab palju pikki sõite, aulatäite kaupa koolilapsi, kähedaks kõneldud häälepaelu ja pärast seda perioodi peale langevat üüratut väsimust. Mündi teine pool on aga paljud, paljud rõõmsad, toredad, huvilised lapsed ja noored, paljud kaunid ja ajalooga koolid, sümpaatsed õpetajad ja raamatukogutöötajad, meeldivad ja kasulikud kontaktid ning kuu peale kogunev päris kena teenistus.

Sel varakevadel sain hooaja avatuks lugeda kolmapäevase esinemisega Haapsalu lasteraamatukogus. Üritus oli korraldatud Kulka aastapreemia lastekirjandusnominentide tutvustamiseks. Kuuest nominendist olime kohal siiski vaid mina ja Jaanus Vaiksoo. Ülejäänud neli puudus kes ühel, kes teisel põhjusel – ilmselt mitmel oli samal ajal juba varem mujal esinemine kokku lepitud. Nimelt see Haapsalu-esinemine selgus küllatki hilja, kõigest kümme päeva varem.

Jaanusega Haapsalus.jpg

Aga vähemalt meil Jaanusega oli lõbus, ja kohale tulnud Haapsalu linna algkooli lastel oli ka minu meelest huvitav, ja üldse oli nii imetore jälle kohtuda selle suurepärase vana majaga, kus ma juba ise lapsena raamatukogus käisin, kus ma oma tütrega raamatukogus käisin, mille renoveerimisele ma tulihingeliselt kaasa elasin ja üldse.

kogu.jpeg

(Palun vabandust, Ivar, et ma pätsasin selle pildi Läänlase veebist. Mul endal ei olnud ja ma arvan, et sa ei keela.)

Pealegi “elab” seal majas Tädi Krista, kes on vist kõige kõvem lastekirjanduse asjatundja Eestis üldse ja on saanud lastekirjandusega tegelemise eest mitu auhinda ning nüüdsama presidendi teenetemärgigi.

kumberg.jpg

(Palun vabandust, Arvo ja Lääne Elu, et ma pätsasin selle pildi teie veebist. Mul endal ei olnud ja ma usun, et te ei keela.)

Nii et see oli järjekordne hirmus tore käik, aga et sõitma hakkasime kodust vara hommikul ja õhtul tulime veel Haapsalust tagasi, siis pärast selle ligemale 600 km mahasõitmist olin ikka üsna koomas. Kuigi polnud aega olla, sest öötundidel selgus, et aalujate ühistellimus Poola õuealpikannide asjus oli kohale jõudnud, ja veelgi enam, Lõuna-Eesti liikmete karbitäied pidid juba järgmisel päeval jõudma Kuutsemäele, kuhu neile tuli ilmtingimata vastu minna.

Nii me Muhedikupapaga järgmine päev sõitsimegi. Ma alpikannide pilti praegu ei pane, sest loomulikult unustasin ma valges seda karbitäit pildistada, aga igatahes mul on neid nüüd 8 erinevat. On liike ja sorte. Ilusad suured taimed, osa lausa õitsevad uhkesti. Ja ma kavatsen nad homme maha istutada. Küll siis saab pilti kah. Igatahes suur tänu Tiile, kes viitsis vedada!

Pärast viisime kuus pakki tellitud raamatuid Tartusse, et need uue nädala algul kenasti Tallinna Apollo lattu jõuaksid, ja käisime poes ja apteegis ja sekeldasime muid sekeldusi, nii et õhtul pidin ma nentima, et Petronele “Minu Haapsalut” edasi kirjutada ma jälle ei jõua, küll aga jõuaks ma kuuskümmend lehekülge lugeda Hancocki seitsmesajaleheküljelise raamatu küljendi korrektuuri. Jah, see tellis jõudis küljenduse läbinuna minu kätte tagasi ja nüüd ma pean selle veel kord läbi lugema, et leida üles viimasedki kahe silma vahele jäänud vead. “Minu Haapsaluga” tegelen homme. Noh, täna ju ei saanud üldsegi, täna oli Lääne Elu tööde päev. Kirjutasin luuletuse arstionu Aarest, kes elab meie tänavas ja on tõeline aare, sest ta ei tee iialgi süsti, vaid tal on selle asemel kõike ravivad plaastrid. Ning siis kirjutasin neile ka “Käsi mullas” 91. osa. Kui ma pärast blogimist jõuan veel kuuskümmend lehekülge Hancocki edasi lugeda, oleks ma tänase päevaga rahul.

Uuel nädalal ootab mind mitu esinemist Eesti erinevates kohtades, kuid kas need praegustes oludes ka tegelikult aset leiavad, seda hakkan otsustama uuel nädalal igaüht eraldi. Võimalik, et pean neid tühistama hakkama. Oleneb uudistest. Oleneb, kuidas koroonapuhang paisub ja kuhu levib. Sest seda, et Eestisse see puhang ei jõua ja siin see haigus ei levi, seda ei usu vist enam ka need Terviseameti kõneisikud, kes veel nädala eest kinnitasid, et ohtu pole.

Aga see teema väärib juba eraldi postitust, sest mul on tegelikult selle kohta nii mõndagi öelda. Ehk homme. Või ülehomme.

 

 

 

 

 

Üks suur töö valmis, kaks ees ja kolmas võtab tuure üles

Täiesti tähtajaliselt lõpetasin ühe oma päevakorral olnud suure töö  – Silvia Rannamaa “Kasuema” dramatiseeringu Emajõe Suveteatri suvelavastuse jaoks. Nagu ikka kõige intensiivsemas tööjärgus, istusin selle sees hommikust kuni kella üheni öösel ning mitu viimast nädalavahetust kaasa arvatud. Ei olnud aega töörütmi mõistusega võtta, sest tähtaeg veebruari viimasel päeval säras pimeduses nagu kurituli. Ja nüüd on lihtsalt: oeh. Valmis. Puhh. Lõõtsutame natuke.

“Kasuema” hakatakse tegema sellesama noorteseltskonnaga, kellega tehti “Kadrigi”. “Kadrit” mängitakse veel kümmekond korda juunikuus, et siis augustis jätkata juba “Kasuema” etendustega.

Oeh. Puhh. Tõesti. Rannamaad on  NII raske dramatiseerida. Täiesti kohutav. Ma saan nüüd nii hästi  aru, miks teda nii vähe meie teatrites dramatiseeritud on, õigemini “Kadrit” ju polegi üldse (enne seda nüüdset) ja “Kasuema” mängis kunagi 60ndatel vist Viljandi teater, ja 80ndatel tehti film, mis on ainult selle ainetel … ja minu teada rohkem ei olegi.

Ja raske on Rannamaad dramatiseerida sellepärast, et ta on nii  laiavalguv ja pidevalt kuhugi kõrvale põikav fabuleerija, ja see ei tee dramaatilise pinge loomist üldse lihtsaks. Ma pidin ta jutustused praktiliselt algosakesteks lammutama, et siis need jupikesed jälle, aga hoopis teistmoodi, kokku panna – nii et tulemus on ikkagi puhas Rannamaa, ainult sidusama ja pingelisema süžeearenguga. Panna järgmised sündmused välja kasvama eelnevatest, tegelaste järgnevad sammud lähtuma eelmistest, ühtede asjade tagajärjed saama järgmiste asjade juhtumise põhjuseks jne. Seejuures kogu aeg jälgida, et juhuslikult ei saaks hoope ei sündmus- ega karakteriloogika, või kuidas need just tekitada või kuidas need veel paremini välja tuleks.

Oeh. Puhh.

Niisiis laupäeva pärastlõunal lõpetasin “Kasuema” ja pühapäeva hommikul sõitsin  rongiga Tallinna, et stsenaristina teha kaasa “Tagurpidi torni” viimastel laste-casting’ul. See oli väga põnev ja sisukas ja tulemuslik päev, kahtlemata, aga pikk ikkagi, ja mu energiavarud tunduvad pärast intensiivset “Kasuema”-tööd natukene haprana.

Igatahes on mul nüüd meie tegelaste näod ja selle lastekamba olemus nüüd üsna kindlalt silme ees ja selles valguses tuleb tasapisi hakata stsenaariumit kohendama. Produktsioon hakkab tegelema lastest osatäitjate töötubadega, lapsevanematega suhtlemisega, lubade ja kooskõlastuste hankimise ja muu seesugusega. Ja kõik muud ettevalmistused, mida on filmi puhul KOHUTAVALT PALJU. Võttesse lähme juuli algusest, nii et … aga me oleme kiirusega harjunud.

casting.jpg

Laste viimane casti’mine nägi nagu eelmisedki välja nõnda, et meil on seal üks suurepärane lastemängitaja-tädi, kes mängib nendega igasuguseid erinevaid toredaid mänge, aga kõik need mängud on kavalalt mõeldud just selleks, et näha laste grupikäitumist, omavahelisi jõujooni, nende karakterite omapärasid ja nii edasi – ühesõnaga seda, mida meil vaja on. Sest me mõtleme, et parem on, kui ei pane lapsi näitlema, vaid nad saavad mängida siiski põhiliselt iseennast, st on oma tegelasele loomu poolest ja juba eos sarnased.

casting11.jpg

Sama eesmärki kandsid situatsioonilahendamise mängud väiksemate gruppidega.

casting1.jpg

Ja päris lõpus tegime nendega juba ühte stseeni ka, vahetades rollitäitjaid ja mõeldes, kes neist ja kuidas ja …

Õhtul rongiga tagasi sõites ma mõtlesin nende laste peale ja mul hakkas hing kripeldama. Kas see on tegelikult nende jaoks nii tore, kui nad tegelikult ei hakka mängima eriti häid lapsi. Sest see ei ole ju kahjuks teine “Eia jõulud” või “Supilinna salaselts”. See film tuleb hoopis teistmoodi, see juba räägibki hoopis teistsugustest asjadest … lapsepõlve hämaratest nurgatagustest, kui nii võib öelda. Ma kirjutasin ju loo sellest, kuidas ja kust sünnib vägivald. Ja see on väga hea ja õige lugu. Aga kindlasti ei meeldi see paljudele. Ja kui see on film, siis keegi peab seal mängima. Ja mina ja režissöör ja produtsent saame ilmselt paljude lapsevanemate pahameele osaliseks, sest paljude meelest on lapsepõlv pilvitu ja päikseline aeg, mida ei tumesta ükski vari, ja nad kindlasti ei taha neid varje nähagi ega teada, kust need tulevad.

Niisugused natuke ärevad mõtted selle lastefilmiga, mida nüüd kolm aastat on edasi-tagasi veeretatud, aga mis lõpuks sellel aastal tootmisrahastuse sai. Vähemalt midagi realiseerub. Teeme oma parima ja vaatame, mis välja tuleb. Nagu loomingulise töö puhul see ikka on.

 

 

 

 

 

« Older entries Newer entries »