Saunamõtted

19. jaan. 2021 kell 21:20 (Kultuuriminister, Muiduelu)

Seda, kuidas me suvel oma saunas vammiga võitlesime, olen varem juba kirjeldanud, näiteks selles postituses ja natuke tolles ka. Õnneks sai kõik korda ja meie saunarutiin jätkub endiselt suure mõnuga.

Me oleme Otiga ju saunafännid. Ei möödu laupäeva ilma saunata, kui me vähegi kodus oleme. See on mõnus rutiin ja nädala kokkuvõtete tegemise koht, nagu ka edasiste plaanide läbirääkimise ja väljahaudumise koht. Juba enne siia kolimist tegime saunas kõik oma suuremad otsused, arutasime muresid ja lugesime üles rõõme. Siis küll meil endal sauna ei olnud, käisime iga nädala lõpus leili võtmas hoopis ema juures. Aga just seal sai otsustatud näiteks meie ärakolimine. Ja nüüdki arutame just saunas läbi kõik, mis arutamist vajab.

Mis kindlasti kuulub iga saunaskäigu juurde, on pärast esimest leiliskäimist eesruumis jahtudes teineteisele öelda viis head asja, mis lõppeva nädala jooksul sündinud. Ma ei mäleta enam, kust me selle üldse võtsime, aga see tundub nii õige ja vajalik. Lihtsalt viis toredat asja, mis rõõmu on teinud või kasuks olnud. Ja teate, tegelikult ei olegi seda nii lihtne järjest ütlema hakata. Esimesena tulvavad pähe pigem äpardused, õnnetused, tülid, sekeldused … aga neid ei tohi meenutada. Ainult head asjad! Viis tükki! Ning need tulevad enamasti ikka järelemõtlemise peale.

Minu meelest on see hädavajalik treening virisema kalduvatele inimestele. Kuidas visata peast halb ja jätta meelde hea, ning olla selle eest tänulik. Vaimsele tervisele mõjub kindlasti hästi.

Tänulik olemine ja tänulikkuse väljendamine kuulub muidugi kah selle meie saunarituaali juurde. Täname valju häälega neid inimesi või asjakäiku või olusid, mis meile selle hea on toonud, mida just meenutasime. Täname puud, mis sauna kuumaks küttis, vett, mis meie ihu puhastab, leili ehk auru ehk õhku, rauda, et teda on jagunud meie kerise jaoks, ja kivi, mis laseb end hüva leili jaoks kuumaks kütta. Maad, mis võtab vastu meie pesuveed. Täname puudevedajat ja saunakütjat (Ott), inimest, kes vihad on teinud (keda me poest ostetud viha puhul tegelikult ei tunnegi), saunavanakest ja toda ammust peremeest, kes selle sauna on ehitanud.

See on veel vana pilt, niisugusena me oma sauna 2014. aasta novembris eest leidsime. Tiik on siin veel puhastamata ja kinni kasvanud.

Saun on vana. Tahutud palkidest. Ehitatud millalgi kahe suure sõja vahel, ja alguses oli see väiksem. Millalgi hiljem on sellele otsa ehitatud püstkaudadest varjualune küttepuude jaoks. Seal varjualuses on veel näha sauna endises otsaseinas asunud akent. Keris sees on nõukaaegne ja ei pea vist enam väga kaua vastu, peaksime hakkama mõtlema selle väljavahetamise peale. Sindelkatus on lastud panna eelmise omaniku poolt. Ka tema saab igal laupäeval meie poolt tänatud nagu ka kõik teised enne meid olnud inimesed, kes selle sauna eest on hoolitsenud ja seda alles hoidnud.

Ühe esimese asjana tegi Ott mulle sinna akna alla pingikese, kus vähe soojemal aastaajal end jahutamas (ja sääski söötmas) käia.

Vaade sealt maja suunas on ka ilus ja avar. Kõrgete nulgude juurest paistab mu varjupeenra algusjärk, sest siis oli see alles rajamisel.

Mul on selle saunaesise platsiga küll üks plaan, mille tulemusena see ei oleks enam nii lage ja tühi. Loomulikult hõlmab see plaan millegi istutamist. Aga ma kaalun seda asja veel. Sest praegu on ju ka väga ilus.

Kui ma nüüd korraks pöördun veel tagasi selle tänamise juurde, siis sellega seoses jõudsin ma ühele veidrale mõttele – pärast seda kui lugesin raamatut “Eesti saun”. Kus ka räägitakse saunaga seotud tänamis- ja muudest rituaalidest.

Nimelt seal on ära toodud rahvapärimuse üleskirjutusi, ka murdekeeles, ja mu tähelepanu püüdis see koht, kus vihtlejat tuli järjest tänada iga vihalöögi eest: “Atä-atä-atä! Atä-atä-atä!” Loomulikult tähendab see “aitäh”. Aga … kas võib olla, et levinud “ata-ata” ongi sellest vihtlemiskombest tulnud? Minu meelest on see võimalik ja isegi täitsa tõenäoline, sest kombed ununevad, keel muutub, ühed asjad võivad hakata tähendama midagi muud … ja niimoodi võiski saunakomme muutuda lastele vitsaandmise tähistajaks? Ata-ata. Sest kust mujalt see tuli?

Üks teine asi on veel, kus ma kipun seost nägema ja usun, et see seos seal on ka, kuigi arvatavasti nii iidne, et samamoodi keegi enam ei tea, kust see tuli. Nimelt lugesin hiljuti (Imelise Ajaloo erinumbrist), et esimese aastatuhande lõpusajanditel juba olnud Norra ja Rootsi viikingite seal valitsenud komme end ja oma riideid igal laupäeval pesta. Nad nimetasidki seda pesupäevaks: laugardagur või løverdag, millest alles kunagi hiljem sai lördag. Kas on meiegi laupäevane saunakomme ja isegi laupäeva nimetus sellest tulnud? Võib arvata, et Läänemere ümbruse rahvastena oli meie kultuur siiski üsna sarnane ja vastastikused ülekanded ning ülevõtmised täiesti tõenäolised.

See saunaraamat on muidu ka väga huvitav, ma tõesti soovitan.

Aga kui nüüd teemat vahetada, siis Oti suurprojekt on nüüd valmis. Tal on nüüd oma päris proovikas, mida ta eluaeg on igatsenud. Ja küll selles hakatakse muusikat tegema!

Selle hoone välitööd jätame järgmiseks suveks: vana Narva plokiga lapitud osad lähevad savikrohvi alla. Lävekivi on ka vaja panna ja väljaspoolt aknapõsed. Küll jõuame.

1 kommentaar

Nagu kivi oleks turjalt veerenud

14. jaan. 2021 kell 23:06 (Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

On olnud veidi kummalised, kuid samas kergendustpakkuvad päevad.

Muidugi see eilehommikune uudis … Ma poleks elus uskunud, et tunnen rõõmu ja kergendust, kui Eesti riigi valitsus laguneb. Valitsuse kukkumine on riigielu üks suuremaid krahhe. Tavaliselt.

Ainult et mina tundsin hoopis, nagu see oleks just lõpetanud ühe juba pikka aega kestnud, piinava, häiriva ja muserdava krahhi. Ma olin nii väsinud neist iganädalastest skandaalidest valitsuse tasemel, sellest agressiivsusest, sellest kõvatamisest, sellest paranoiadest ja luuludest juhitud poliitikast, õigemini “poliitikast”.

Muidugi ei kao see ju sellegipoolest veel kuhugi nurka vaiba alla vakka, aga vähemalt kaotab mõnevõrra kõlapinda ega täida mind enam hirmuga, et äkki peabki hakkama elama sellises luululises ja košmaarses vaenlaste, vandenõude ja vastutöötamiste maailmas.

Jah, nagu kivi oleks turjalt veerenud.

Ilm läks nüüd üsna külmaks ja arvatavasti seetõttu on ka meie “kasukad” õues töllerdamise asemel enamuse ajast siiski soojas lõõgastavas olekus. Kohas, “kus loomade koht ei ole”.

Veel saabus selgus ja konkreetsed otsused jõuluraamatu kohapealt. Ma olin lahenduse osas üllatunud, aga tegelikult läheb sellega lõpuks kõik veel hästi. Nüüd ma näen seda. Ja me teeme selle juba nüüdsama päris-päris lõpuni ning paneme korralikult kausta. Septembris võtame kaustast välja ja saadame trükikotta. Ja nii saama.

Selle illustreerib Marge Nelk. Tuleb ilus raamat.

Ning veel … ma sain kunagi sügisel kuskil poes ostetud kauba peale kingituseks kaasa sellise veidra toote nagu “lõõgastavad sokid”. Need nägid tõeliselt veidrad jupstükid välja ja ma kodus tõsiselt kaalusin, kas visata need kohe prügikasti või siiski panna kappi, et “ehk lähep kunagi taris”. Et mul siiski kipub kolakorjamise komme küljes olema, panin need kappi.

Ja nüüd, kui ma järjekordselt kannatasin jääkülmade ja mittesoojenevate jalgade all, nagu ma ikka ja alati talviti kannatan, olenemata sellest, kui soojad on põrandad, siis ühel hetkel kraapisin need kapist välja ja mõtlesin, et no prooviks siis.

Neil on kahekordsed, nagu taskuga tallad, kus vahel käivad geeliga täidetud sisemised tallad. Kui need tallad mikrolaineahjus või veepotis kuumaks lased ja tagasi taskutesse topid, või kui tallad sügavkülmikus jäiseks lased ja tagasi taskutesse topid, siis saavutad kas soojendava või jahutava efekti. Ma seda soojendavat efekti tahtsin väga proovida.

Ja see oligi olemas. Jeesus, kui hea asi! Need geeli täis sisetallad hoiavad sooja tõeliselt kaua ja soojendavad mu külmetavad jalad kiiresti üles nagu nalja!

Ma olen nüüd neid võlusokke kasutanud umbes kolm korda päevas ja need on mu jaoks tõelised elupäästjad.

Ainult kõndida nendega ei saa, sest geel taldades liigub, imelik tunne on nende peale astuda.

Aga istuvas või lesivas asendis – väga lõõgastav.

Nii me siin kõik lõõgastumegi.

1 kommentaar

Vanast, plusside ja miinustega

12. jaan. 2021 kell 20:02 (Aed, Asjatamised, Kallid loomad, Kudimus, Muiduelu, Töised asjad)

Olen nüüd jälle hirmus pikalt jokutanud, ma isegi ei tea, mispärast. Mul üldse on igasuguste tegemistega igavene häda olnud terve eelmine aasta. Ja muidugi ei ole ma eelkõige seetõttu oma eelmise aastaga sugugi rahul. Kuigi, peab tunnistama, et kui mõtlema hakata, siis on plusspoolelgi asju sündinud. Võib-olla polegi kokkuvõtteks praegu vale aeg? On ju ikkagi alles suht aasta algus. Ja ma hoiatan: alustan virisemisest.

  • Aasta algul kirjutasin valmis vabaõhulavastuse teksti, “Kasuema”, aga see osutus mõttetuks tööks. Lavastada seda ei saanud, suvel lavale see ei jõudnud, oma tasu selle eest ma ei saanud – sest tuli koroona.
  • Märtsikuine koroona lähikontaktsus ja seejärel ka miskise imeliku ja ebatavaliselt pikaldase viirushaiguse põdemine, aga kui 2 nädalat hiljem lõpuks testile pääsesin, oli PCR-proov negatiivne.
  • Kevadine isolatsioonis passimine tekitas minus painajaliku igatsuse, et saaks ometi jälle suurema seltskonnaga pika laua taga sülti süüa ja jäist valget viina visata, küünarnukk küünarnukis kinni. Või julgeks vähemalt hobusenaise juurde saunagi minna seltskonnaga. Külalisi vastu võtta. Joosta ja mängida teistega koos. Oeh.
  • Juunikuus ilmnes, et saunas on vamm. Muret, sekeldamist, tööd ja rahakulu jälle omajagu.
  • Juulis borrelioos ja kolm nädalat antibiootikumiravi. Arvatavasti sellepärast kukkusin justkui musta auku, ei suutnud aias enam õieti midagi teha, isegi käruga aiaprahti lükata käis üle jõu. Juba kümme sammu järjest ajas hingeldama ja nii polnudki minust enam peaaegu millekski asja. Kõik jäi ripakile ja jäigi ripakile. Nüüd ongi kõik seal lume all ripakil, aga õnneks ei paista enam välja.
  • Augustis suri vana kallis sõber vähki. Vähemalt jõudsin ta nädal enne ära näha ja teda viimast korda kallistada.
  • Ma ei edenenud oma 6. klassi lugemikuga kriipsu võrragi. Tundsin ainult, kuidas ma ei suuda ega oska ega tea enam üldse, kuidas seda teha. Selles osas oli ainult meeletu segadus mu peas ja meeletud süümekad kirjastuse ees.
  • “Imelugude” raamatuks saamine oli üks pikk kannatuste rada, jälle ja jälle ilmnesid mingid jamad, mistõttu see kevadeks arvestatud projekt sai valmis alles sügiseks, aga noh, hea, et niigi läks.
  • Jõulujuttude raamatu pildid ei saanud samuti kuidagi valmis, juba teist aastat järjest, ja raamat jäigi jälle ilmumata.
  • Mu kukekannus ehk plantaarfastsiit piinas mind varakevadest sügiseni välja. Vastik-vastik-vastik! Teate, ega ei tahagi liikuda, kui iga samm teeb tulist valu.
  • Ja siis see kuramuse puusaliiges tegi sama. Vastik-vastik-vastik!
  • Ja ma läksin muidugi ka aina paksemaks ja paksemaks ning kõik mu üritused end taas kokku võtta luhtusid järjekindlalt pärast paari nädalat, kui ma jälle mingite saiadega silmitsi sattusin. Lihtsalt masendav.
  • No ja sügise edenedes saabus jälle see koroonaraibe. Konutame aga kodus, kuni sammal selga kasvab.

Aasta plusspool oli aga järgmine.

  • Kirjanike liidu stipendium tagas majanduslikult päris ilusa ja rahustava stabiilsuse.
  • Kevadel ja varasuvel kirjutasin “Minu Haapsalu”, mis sügisel ka ilmus ja mis võeti minu meelest väga hästi vastu ka.
  • Suve lõpus läks “Tagurpidi torn” võttesse ja vähemalt esialgu tundub mulle, et sealt tuleb midagi õige head. Noh, eks suvekuudel enne võttesse minekut ja veel võtete ajalgi käis täiendav töö stsenaariumiga muudkui edasi. Aga see oli põnev ja äge.
  • Veel on äge see, et mind kutsuti juba järgmisse filmiprojekti stsenaristiks. Ja milline materjal meil on!
  • Võitsime võitluse vammiga ja saun jäi alles, sai hoopis uue põranda.
  • Kunagise noorpõlvekambaga õnnestus teha tervelt kolm kokkusaamist, eks ikka suvel ja sügise hakul, kui koroona enam ega veel elu ei seganud. Me oleme ikka jätkuvalt sama toredad kui 30 aastat tagasi.
  • “Imelood” said valmis ja ilmusid sügisel, hurraa!
  • Samamoodi sai valmis “Unelauluraamat”, mis tuligi ilus nagu unenägu. Ja ma arvan, et ma oskan päriselt ka kirjutada väga head lasteluulet.
  • Ee … mis veel? Õigus – ma olen väga palju saanud kududa. Esimest korda katsetasin Islandi kampsuniga, mis pidi saama Otile jõulukingiks. Kapuutsiga. Elva raamatukogu juhataja hankis mulle juhendi, aitäh talle!
  • Tötsu elab ikka edasi ega tunnegi end veel eriti halvasti. Magab rahulikult, näeb-kuuleb, sööb hästi, tatsab õues ringi, valvab, suhtleb ja nurub hellitusi. Sai 5. jaanuaril 13-aastaseks!

Tegin talle tordi toorest hakklihast, riivjuustust ja singiviilust, mille peale pekiribadest meisterdasin uhke numbri.

Kohtasin ühel netileheküljel fotot põnevate heegeldatud mütsidega ja pidin kohe ise ka järele proovima, kuidas neid teha on.

Need kaks olid kingituseks ühele noorele abielupaarile. Kolmas taoline on Oti peas selsamal fotol, millel ta kampsuniga poseerib.

Villases lõngas on midagi rahustavat ja mõnusat, kui see näppude vahelt läbi jookseb.

Ott lõbutseb aga oma pilliruumi ehitamisega. Sel nädalal saab see ilmselt ka valmis. Siinne foto on paari nädala tagusest ajast, kui ta alles alustas seinte kangaga katmist. Kangas tuleb seina heli kvaliteedi pärast. Ideaalis peaks seal siis isegi salvestada saama. Uue aasta hakul käis ka juba elektrik sinna juhtmeid panemas ja võrku ühendamas.

Ja juba jaanuari lõpus jõuab kätte minu ortopeediaeg, kus peaks selguma, mida minu valusate juppidega edasi peale hakata. Nii et lootust on! Ja ma usun praegu küll, et 2021. aasta tuleb oluliselt parem kui 2020. Kaht nii kehva aastat järjest tulla ehk siiski ei saa, või kui saab, siis oleks see tõepoolest juba erakordne ebaõnn, ja seda ma päris kindlasti pole ära teeninud. On ju?

Lisa kommentaar

Oleme asjalikud

18. dets. 2020 kell 17:22 (Uncategorized)

Tegelen Lembituga. Selle kõige kuulsamaga, kes 1217. aastal Madisepäeva lahingus hukka sai. Temast tuleb juttu selles 6. klassi lugemikus, millega ma praegu töötan, ning muuhulgas mõistagi ka tema kadunud pealuust, sest see on 12-aastaste jaoks kogu selle asja juures vist kõige põnevam detail üldse. Ja selle ümber saan ma palju udujuttu ajada. Aga enne udujutu ajamist pean ma ikka endale ka asjad väga selgeks tegema, eks. Nii ma siis loen materjale ja mõtlen ja leiutan ja fantaseerin.

Tegelikult rikub mu tuju juba tükk aega asjaolu, et olen oma jõuluraamatuga sellelgi aastal peaga vastu seina jooksnud. Juba eelmisteks jõuludeks pidi ilmuma üks jõulujuttude raamat, aga kunstnik ei jõudnud ja siis otsustasime, et sel aastal ilmtingimata. Aga nüüd olin ma novembrikuus täpselt sama seina ees. Kunstnik ikka ei jõudnud. Ma arvan, et selleks, et kolmandat aastat järjest sama asi ei juhtuks, pean vist poole pealt kunstnikku vahetama, aga see teeb mu hinge nii haigeks ja ma mõtlen niipidi ja naapidi ja siis jälle niipidi ja siis jälle naapidi. Igatahes ma olen fakti ees, et pean ilmselt iseendale mõtlema ja selles valguses tegema otsuse, mis kahjuks ei ole mugav ega sildu loov. Oeh. Kui rusuvad sellised asjad võivad olla.

Lohutasin ennast siin Kaarna kedratud koeralõngaga, mis oli uskumatult peen kedrus, väga, väga suurepärane töö. Peent koeravillalõnga väga ju ei tehtagi, kõik, mis seni kedrata olen lasknud, on tulnud selline klassikaline jämedamat sorti sokilõng (ja kõige hullem neist see, mis ma ise oskan kedrata). Aga sellest Kaarna omast koo kas või pitssalli (kui see ei torgiks). Et seda lõnga oli mul üsna vähe, siis sai sellest siiski kaks paari saapa sees kandmise sokke. Ühed mulle endale.

Esimest korda elus katsetan Islandi kampsuniga. Et ma ei saa ühtegi asja tehtud nii, nagu tegelikult peab, siis Islandi kampsunit meenutab siin küll ainult passe. Aga ma olen sellegipoolest täiesti armunud sellesse kampsunikudumise viisi. Mulle väga sobib, kui ringvarraste peal põhimõtteliselt terve kampsun korraga valmis kududa – see säästab ülitüütust tükkide kokkuõmblemisest. Ja nii nagu ma koon ringvarrastega kaht sokki korraga, koon ma ka kampsunivarrukad samamoodi ringvarrastel ja korraga. Pärast samadel ringvarrastel kuni võiduka lõpuni.

Nagu näete, selle kudumiga olen ma juba peaaegu võiduka lõpuni jõudmas.

Ott edeneb stuudio ehitamisega ka. Neljast seinast kolm on juba soojad, ja lagi ka (pealtpoolt). Me teame küll, et kivist või tuhaplokkidest hooneid soojustatakse tegelikult väljaspoolt, aga meie puhul oleks see tähendanud kohe ka uue katuse tegemist, sest senise katuse kitsa räästa alla soojustus lihtsalt ei mahu. Niisiis otsustasime, et no kuulge, oleks siis elumaja, aga see on siiski ju abihoone, ja meie eluaja kestab ta seestpoolt soojustatunagi kindlasti. Nii et sellepärast on meil niipidi.

Millegipärast oli aga meil nüüd jõulu eel tarvis ette võtta veel üks pikalt seisnud projekt: vanaema vanasse voodisse erimõõdulise madratsi tellimine, et vahepeal siia sattuval tütrel või ööbivatel külalistel oleks rehetoas ikka normaalne koht, kus magada. See lahtitõmmatav jurakas, mis meil seal seni oli, ei kannata enam peale pikaligi heita, vaid on liigestest nii lahti vajunud, et seda ei pehmenda enam ka mingi asjaga. Küsimus pole enam mugavuses, vaid seal peal pole enam võimalikki normaalselt magada.

Kuid meil on mu kadunud vanaema vana ja väärikas voodi. Paraku see vajab isekandvat madratsit, mis pealegi on jalutsi poolt veel kumer kah. Vaat on pähkel! Aga asi on seda väärt.

Ma olen selles voodis lapsena põdenud kõik oma angiinid, mumpsi, tuulerõuged ja punetised. Leetrid oskasin küll vahele jätta. Selles voodis magasid terve oma ligemale 50-aastase abielu aja mu vanaisa ja vanaema, ning selles voodis mõlemad ka surid peaaegu kolmekümneaastase vahega. Nii et see voodi pole mitte niisama lihtsalt voodi. See on mälestused ja tükk lapsepõlve. Aga selle madrats oli oma pika ajaloo käigus muutunud tõepoolest kasutamiskõlbmatuks.

Ajan selles osas praegu asju Unolikiga. Pole veel päris selge, kas neil on võimalik sellesse käivat madratsit teha. Kui ei ole, siis tuleb hakata voodile põhja ehitama, aga tore ju oleks, kui üks asi õnnestuks taastada võimalikult algupäraselt.

Ott juhtis äsja mu tähelepanu, et olen terve hulga postitusi lõpetanud sokipiltidega. Noh, seekord saite sokid kohe alguses ära.

4 kommentaari

“Unelauluraamat” on valmis!

15. dets. 2020 kell 23:42 (Uncategorized)

Selle nädala teisel poolel peaks olema poodidesse jõudnud minu järgmine eriti imeline, iseäranis armas ja tõeliselt nunnu lasteluuleraamat, mis juba pealkirjas nimetatud sai!

Nagu pealkirjastki näha, kõik selles on unelaulud, kõik 29 luuletust. Magama lauldakse väike roheline konn, suur kuri mees, väsimatu moosekant, punane jalgratas, plekiline banaan, omaenda armas ema, hirmsasti norskav issi, kapipimeduses redutav tont ja nii aina edasi. Kõik luuletused on rütmis ja riimis, nii et loe või laula neid, nagu parasjagu tuju tuleb!

Raamat on kõvade kaantega, suured formaadis – ühesõnaga uhke! Ning ma olen ikka tõeliselt õnnelik, et olen sellise Lumimarja leidnud, kes mu salmikestele niisugused pildid juurde joonistada oskab!

Ja taolises vaimus aina edasi, kõik 48 lehekülge, mis selles uhkes raamatus on.

Niisiis rõõmustagem! Ja soovijad saavad muidugi mõista seda minu käest tellida, olgu jõuludeks või muidu, hinnaga 12 eurot pluss saatmiskulu. Või kes eelistab enne lehitseda ja silitada, see leiab “Unelauluraamatu” kohe-kohe ka raamatupoodidest!

Lisa kommentaar

Tähelepanuta jäänud sooritused ja mittesooritused

11. dets. 2020 kell 21:34 (Uncategorized)

Avastasin, et ma pole peaaegu midagi rääkinud ühest projektist, mida tegin koostöös Maanteeametiga. Sellest on juba hulk aega tagasi, kui nad tellisid minult 12 liiklusteemalist luuletust lasteaiaealistele, et täita enda poolt väljaantavat liikluskalendrit, õppevahendit lasteaedadele.

Salmikesed kirjutasin neile juba 2019. aastal ja niisugune tuli see kalender välja.

Et praegune aasta hakkab aga juba lõppema ja et need salmikesed olid väga meeltmööda nii Maanteeametile kui lasteaedadele, siis kutsuti illustreerijaks Elina Sildre ning need kaksteist lugu koondati kenaks väikeseks kogumikuks “Tark ei torma tänaval”. Nii jääb see lasteaedade õppevahendiks ka pärast 2020. aasta lõppemist ja mul on selle üle hea meel.

Et see ei ole mingi äriühingu ettevõtmine, vaid riigiameti projekt, siis arvatavasti poodidest seda osta ei saagi, vaid see trükitakse otse lasteaedadele saatmiseks. Ma kahjuks ise ei ole seda veel käes hoida saanudki, sest teadagi, riigiveskid jahvatavad aeglaselt, kuid minu teada oli see siiski juba novembris trükikojas ja ehk on lasteaiad selle nüüdseks kätte saanud? Või plaanitakse selle jaotamine uude aastasse või mine sa tea. Mina seekord protsessi ju ei kontrolli.

Millega ma küll väga rahul olen, on see, et neil õnnestus Elina saada seda raamatukest illustreerima. Elina on üks mu lemmikuid ja ta tõestab ka selles raamatus, et pole seda mitte niisama!

Ma olen selle projekti arengu kohapealt küll täitsa õnnelik ja rahul. Loodan, et sellest on lastele rõõmu ja kasu.

Muide, sain tohutu armsa tagasiside ka Mauruse kirjastusele koostatud “Pintsu ja Tutsiku” lugemiku kohta. Võnnu koolist saadeti mulle sõnum: “Esimest aastat seda meil kasutatakse ja nii tõsist töörõõmu pole meie õpetaja kogenud. Tänu ei saa kunagi palju. Aitäh!”

On üliväga armas ja hea tunne, kui midagi on nii korda läinud, ausõna!

Jutt käib sellest 2018. aastal ilmunud kaheosalisest õpikust:

Ka 6. klassi kirjandusõpik telliti minult, ainult et oma kohutavaks masenduseks ma pole suutnud sellega veel väga palju edeneda. Mis on tegelikult täiesti õudne ning häbi- ja süütunne sellepärast täidab mind varbaotstest pealaeni, sest pidin selle valmis saama juba suvel … aga ei suutnud. Läksime lepingu pikendamise teed. Ja ma loodan tõesti, et saan sellest imelikust blokist üle, mis on mind aina seganud ja takistanud, nii et see asi pole edenenud üldse nii, nagu ma tahaks ja nagu mul tavaliselt. Ma ei ole tegelikult tähtaegade lõhkiajaja, minu isiklikud standardid on teised … lihtsalt seekord ei suuda ma kuidagi mitte mingisugusele standardile vastata.

Umbes samad tunded on mind augustist alates vallanud ka aia kohapealt. Ma viimati rohisin oma lillepeenraid vist Oti sünnipäevaks augusti algul. Või isegi siis ei rohinud, ei mäletagi enam. Korraga oli selline tunne, et üldse ei taha enam ligi minna. Läbipõlemine ja tüdimus. Hea, et saagi suutsin kätte saada ja varud sügavkülma ning keldrisse. Aga sügisesed sibulad ja mugulad jäid küll maha panemata. Selle asemel, et meile antud pikka ja sooja sügist ära kasutada, istusin mina mossitades toas, valutasin konte ja muudkui kudusin. ja nüüd, detsembri algul, tekkis huvi uuesti ning hakkasin jälle pihta.

Vähemalt sain küüslaugud maha pandud, 5. detsembril. Ja siis läks kohe külmaks ka. Nüüd on meil mitu ööd kümne kraadi kanti külma teinud, nii et see kastitäis tulbi- ja krookusesibulaid läheb vist küll pottidesse ja pottidega kasvuhoonesse … Või tuleb veel niisugusi soojakraade, et maa üles sulatab ja ma saan need ikka peenrasse torkida? Sest noh … neid on ju palju ka. Kui motivatsioon on maas, ega see ei tähenda, et ahnus kuidagi vähenenud oleks.

Ma parem ei räägi aiateemast rohkem, sest sellest kujuneb praegu üks kurblik undamine, ei muud. Küllap uuel kevadel läheb kõik paremaks. Sest kui mul juba nüüd enne jõule on aiaisu uuesti peale tulnud, siis loodetavasti aprillikuuks on kõik need mullalõhnalised tungid juba hoopis pidurdamatuks muutunud ja kõik, mis nüüd sügisel tegemata jäi, saab kevadel tehtud. Eks ju?

Igatahes kudumine hakkab juba tõesti ära tüütama. Kui aga nüüd talvel aeda enam ei saagi, siis tuleb vahelduseks vokk vurisema panna, makramees mõned lillepotiamplid teha ja vitspunumist hakata õppima! Ja endamisi taevast paluda, et ta ei veeretaks mu teele enam iial mitte ühtegi ajamahukat hobi.

1 kommentaar

Ikka majapidamisliinis

1. dets. 2020 kell 21:36 (Uncategorized)

Tööd vanast lambalaudast pilliruumi/stuudio tegemisel muudkui jätkuvad. Tänase seisuga on sellel juba uks ning aknad kah ees, seespool ollakse prussiringil, et nende vahele soojustust panna.

Minu suur rõõm siinkohal on, et selle tulevikus väga tähtsa hoone kõrvale ladustatud ning hoovipilti ja vaadet oluliselt risustanud vana eterniidi hunnik sai eile ära viidud. Raske raha eest muidugi, sest meie vald millegipärast pole meie siin elatud aastate jooksul vana eterniidi kogumisringe korraldanud (kuigi mõnes teises omavalitsuses on seda juhtunud). Täitsa kole, mis maksab selle jõleduse äraandmine, kui palju see risu tegelikult kaalub ja milline logistika käib selle ümber, kust saada transport (sest haagise jaoks on seda liiga palju ja liiga raske), keda ja millal appi laadima saada jne. Igatahes tänud ühele noorele pillimehele, kes appi tuli peale ja maha viskama, ja tänud ka omakandimehele, kes oma kastiautoga vedama tuli. Prügilasse tuli teha koguni kaks sõitu, selgus, et seda lasu oli kaugelt rohkem, kui silm enne arvata lasi, kokku peaaegu kaks ja pool tonni.

Nii et nüüd on eelmises postituses nähtud vaatest eterniidihunnik kadunud. Aknad ja uks kah ees, aga seda pean ma päevavalguses pildistama. Aga üleüldse oli see eterniit nüüd lõpuks ära vaja viia sellepärast, et saaks sinna pilliruumi kütma hakkava õhksoojuspumba väliskorpuse panna.

Kui taolistest ehituslikest asjadest veel rääkida, siis ma tahaks näidata, mis meie vammisest sauna eesruumist lõpuks sai. Selles postituses oli juttu meie suvisest vammisõjast ja järg jõudis sinnamaale, kus uut põrandat valama hakati. Ja valatigi! Ott koos abimehega tegi. Ning et valatud põrand jääb jala all ebameeldivalt külm, kui sinna põrandakütet alla ei pane – aga sauna me küll ei hakka panema, seal pole elektritki –, oli jutt, et Ott teeb sinna peale puurestid. Nagu tavaliselt vanades saunades on.

Otil tuli geniaalne mõte teha need restid nii suured, et need oleksidki seinast seina nagu põrand. Sellel pildil ongi näha meie sauna eesruumi uus põrand, mis koosneb kahest suurest, terrassilaudadest tehtud põrandarestist valatud aluse peal. Õhk käib läbi vahelt ja alt, aga näeb välja nagu põrand, mitte nagu rest, on jala all mõnus ning soe ka, kaltsuvaibaga kattes juba suurepärane. Saagimisel jäänud laudade otstest sai kaks puukasti, üks pesuruumi pliidi, teine kerise kolde jaoks. Mõlema peale tahab Ott veel kaaned teha ja need ka lambanahaga katta, et oleks kaks täiendavat istumiskohta külaliste puhuks.

Ükskord varem juba tegi Ott meile sauna eesruumi ka ühe suurepärase õrre, millel saunalinu või tööriideid kuivatada.

Taolise õrre idee sain ma ühte Eesti talurahvaarhitektuuri tutvustavast raamatust, taolisi tehti vanarahva poolt sauna riiete läbikuumutamiseks (kui oli vaja täisid tõrjuda) või kuivatamiseks, samuti rõivaste ärapanemiseks. Ott tegi siis meile ka sellise. Tagumisest otsast kinnitub see seina külge, eespoolset otsa hoiab sümboolse jalajälje kujuline vana istumisalus, mille me kolides seinal rippumas leidsime. Ott saagis sellel kanna osa maha ja kinnitas lakke meie ülivajalikku õrt hoidma.

Ja see õrs ongi täpselt nii kena ja praktiline, nagu ma eeldasin. Ega saunalinad niiskena nagis rippudes kuigi edukalt kuiva, ja nädala pärast sauna minnes võib teatud ebasoodsate asjaolude kokkujuhtumisel avastada, et nagist võetud rätik on ikka veel natuke niiske. Või natuke koppanud lõhnaga. Aga soemüüri ääres üle õrre tõmmatuna – see on hoopis teine asi.

1 kommentaar

Ehituslikud projektid

23. nov. 2020 kell 23:08 (Uncategorized)

Nüüd, kui mina oma aja põhiliselt toas kirjutuslaua taga veedan, käib õues kibe andmine, sest mees jõudis oma pika hoojooksuga lõpule ning algas sooritus ise.

Algusest peale, st juba 6 aastat tagasi, üldse esimest korda siia sattudes, oli selge, et sellesse vanasse väiksesse lambalauta tuleb Oti trummi- ja prooviruum. Aga iga mõtet tuleb ju ikka küpsetada, kaaluda, klaarida ja settida lasta, et kas tõesti ja mis ja kuidas ja …

Eelmisel suvel kaevas Ott sealt paljude kärutäite kaupa pinnast välja. Kultuurikiht oli tõeliselt paks.

Ning sel suvel kaevas Ott sinnani elektrikaabli maasse, on seal katuse ära parandanud, valas sõbraga põranda, on laepealse soojustanud. Järg on nüüd siinmaal. Väljast:

Ja seest:

Nagu pildilt näha, uks ja kaks akent on juba olemas, üks aken ettegi tõstetud. Kui selle karbi kinni saab, siis on sees hoopis mõnusam tegutseda. Üks sõber tuli Otile siia mõneks päevaks appi ka, eks koos on asjal teine minek ja ehk saab varsti selle ruumi kasutuskõlblikuks. Bändikola ja Oti talvine trummimängukuut kolivad nüüd igatahes mu peo-aidast ära sinna, kus nende õige koht.

Tööde vahepeal käiakse toas end soojendamas, kohvi joomas ja pilli mängimas. Ott istub seljaga, nii et ei ole näha, et tema mängib cajon’i. Mis on ka trumm, aga selline kandiline, millel mängu ajal peal istutakse. Me kasutame seda viimasel ajal köögis ka selleks, et blokeerida Leenu tee vana haige Tötsuni.

Minul aga on dokumendirohked päevad: reedel tegin Kulkale taotlust lasteluulekogu “Meie tänavas” väljaandmiseks, täna kirjutasin kokku kirjanikupalga taotluse materjale. Ärge öelge, et selle jaoks aega ei lähe. Läheb küll. Oo jaa, sinna kaob mul palju väärtuslikke töötunde, sest mina kahjuks ei ole üks neid õnnelikke, kellel sihuke asi käib siuh ja vilks. Mina olen sellise asja jaoks liiga aeglane. Aga kõik saab tehtud. Vist.

1 kommentaar

“Unelauluraamat” läks trükki

19. nov. 2020 kell 21:37 (Uncategorized)

Tänase seisuga on tööjärg trükikojale üle antud ja ma loodan, et nad teevad selle raamatu valmis nii ruttu, kui olud vähegi võimaldavad! Sest see raamat tuleb tõepoolest imeilus. Ja hea. Sest luuletused seal sees on kahtlemata väga head! Tegin oma parima. Lumimari tegi ka. Mis muud kui üks hea asi niimoodi välja tulla saabki!

Mõned leheküljed väikeseks eelroaks.

Ilm on jõle. Eile õhtul keeras korralikuks tormiks, hommikuks küll just nagu vaibus ja lubas mul terrassil lambanaha peal oma hommikukohvigi ära juua. Asjatult optimistlikuna tegin juba plaane, kust ja kuidas ma täna näpistan kolm-neli tundi valget aega raamatu trükkitoimetamise kõrvalt ka selle jaoks, et aeda minna … Aga kella 12 paiku päeval tõusis torm uuesti ja seekord koos korraliku vihmaga. Alles nüüd õhtul on justkui vähe vaiksemaks tõmmanud.

Nojah, eks siis tuleb muudkui Viasat Historyt vaadata (see on telekanal, mis meil kodus käib enam-vähem tapeedina – kuigi ma vist hakkan selles osas tasapisi ümber mõtlema, sest viimasel ajal on neil seal ainult II maailmasõda ja natsid, mis on ausalt öeldes juba tüütuks muutunud) ja sinna juurde kududa.

Need sokid lähevad jõuludeks ühele armsale ja imposantsele härrale. Katsetasin üht kummalist mustrit, mille ammuselt Nõukogude Naise mustrilehelt leidsin. Olin skeptiline, aga pärast paari tolli kudumist juba vaimustuses. Nii põnev muster! Jääb veidi mahuline, pehme ning paks. Ja hämmastaval kombel elastne, peaaegu nagu soonik, kuigi mitte päris.

Ja pärast neid paari tolli ma teadsin ka, kellele ma neid koon. Mul on tunne, nagu ma oleksin natuke meie lapsepõlve neisse kudunud.

Teised sokid on selles mõttes kummalised, et … Need lähevad tegelikult tänuvõla katteks ühele mehele, kes armastab ja kollektsioneerib ilusaid nukke ning peeni lõhnaõlisid, kasvatab roose, armastab pitsi ja kauneid kangaid. Selle kõige taustal ma mõtlesin, et ju meeldiksid talle ka valged pitssokid ja ilmselt on tal nendega üks igavene ikaldus, sest kust võtab üks igavene pirakas meesterahvas välja valged pitssokid, mis talle jalga läheksid? Millegipärast kootakse ainult neid naiste omi. Ma siis tegin talle ühed väheke suuremad, nii umbes number 44 või nii. Said väga ilusad. Kahjuks on mu pildistamisoskus nende ilu väljatoomiseks liialt käpardlik, aga ehk aimu saab ikka.

Noh, nii ta läheb. Peaasi, et ikka läheb.

1 kommentaar

Täitsa plaaniväliselt

17. nov. 2020 kell 21:25 (Uncategorized)

Läinud nädala suur uudis oli see, et Lumimari on tegelikult veebruaris ilmuma pidanud “Unelauluraamatu” juba praeguseks valmis joonistanud ja valmis seda küljendaja kätte andma!

Nii et mis valmis, see trükki, eks? Noh, nii ma otsustasingi. Aasta parim lasteraamatute müügiaeg on loomulikult aasta lõpus.

Nüüd on ka küljendus lõpujärgus ja homme saame failid trükikotta. Kindlasti saame! Ning siis on mul aasta lõpus korraga tervelt kaks trükisooja ja eelkõige väga kaunist lasteraamatut pakkuda! Sellest teisest teen juttu mõni teine päev, et põnevust hoida.

Aga oo, see “Unelauluraamat”, see on jälle nii ilus, et võtab suu lahti! Lumimari on imeline kunstnik! Ma olen tema leidmise üle nii õnnelik!

Sellised tulevad kaaned.

Ja kolm lehekülge minu luuletustega. Ma pole küll kindel, kas nad siinse suuruse juures loetavad jäävad?

Peale selle uue raamatu tralli olen muudkui kudunud ja kudunud. Viimane kord, kui Läänemaal Rohunaise juures käisime, andis ta mu kätte kaks tutsakat alpakalõnga, halli ja musta, palvega, et ma sellest talle sokid ja randmesoojendajad kooks. Muidugi ma koon talle!

Tulid sellised.

Ning siis samas tuules kudusin veel ühed sellised randmesoojendajad, pikad ja liibuvad. Ma veel mõtlen, kellele need lähevad. Võib-olla jätan endale, kuigi mul ju ühed taolised juba on. Kannan neid sügisest kevadeni peaaegu pidevalt, isegi toas, sest ma olen ju vana külmavares.

Lisa kommentaar

« Older entries Newer entries »