Täna oli jälle Tartus asja ajada. Üks mu ülesanne oli pidada tõsine sõjanõu lavastaja ja teatrijuhiga selle suvise tüki asjus, mida ma neile peagi kirjutama hakkan. Ajurünnak, visioonide jagamine, arutelu karakterite ja põhisündmustiku üle jms. Materjalid selle jaoks olin loomulikult juba enne läbi töötanud, see oli umbes tuhat lehekülge erinevate tekstide lugemist. Sellest tuleb Lutsu Teatri järgmise suve vabaõhuetendus, komöödia. Meie armastatud kirjandusklassika ja rahvuslike tüvitekstide põimimise baasil. Selle kirjutamine saab põnev olema.
Teine missioon oli aga veelgi erutavam – saime trükikojast kätte minu loomalood värssides, lasteraamatu “Kust said?”, mis sisaldab pikki ja ammendavaid jutustusi selle kohta, kust meie metsade loomad ja roomajad kauges minevikus oma iseloomuliku välimuse omandasid. Umbes nagu klassikalisest lastekirjandusest tuntud Rudyard Kiplingu jutustused sellest, miks kaamel on küüruga ja kuidas kass kõnnib omapead. Aga minu omad on luuletused, õigemini värssjutustused, ja eksootilisi loomi ei puuduta.
Selliseid tekste on raamatus 21 tükki. Kirjutasin need selle aasta esimesel poolel ühekaupa – igal reedel ühe, laupäevase Lääne Elu lasterubriigi jaoks. Lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii tüdinud nende igareedeste lasteluuletuste huupi laksimisest ja et see võiks mu jaoks teatud uue värskuse omandada, kui ma võtaksin endale mingi temaatilise või vormilise telje, mille ümber neid mingi pikema perioodi vältel joondada. Ning sellised loomalood tundusid päris hea mõte olevat.
Lääne Elu jaoks illustreeris need iga kord eraldi Ott Vallik. Vaimukalt ja naljakalt, nagu ta ikka oskab. Aga algusest peale oli selge, et raamatu jaoks peaks ta need uuesti illustreerima: põhjalikumalt, hoopis detailirohkemalt ja viimistletumalt. Sest ajaleheruum ju raamatuillustratsiooni mahtu ei võimalda. Need formaadid on liiga erinevad. Ma panen siia mõne näite Oti töödest.
Plaanisime selle raamatuna välja anda sügise jooksul. Aga Otil olid kevadest saadik käed juba niigi tööd täis. “Kust said?” ei mahtunud enam kuhugi. Koos pidasime nõu ja ühel meelel olles otsustasime paluda Urmas Nemvaltsi, “Mürakarude” ristiisa ja geniaalset karikaturisti. Meie suureks rõõmuks oli Urmas nõus, sest talle mu loomalood meeldisid. Ja siis läkski lahti.
Järgmise pildi peal peavad kunstnikud isekeskis aru, “kuidas seda lavastada”.
Ja siis hakkas tulema.
Kujundaja Tom, kes on üks neist kolmest mehest, kellega Ott siin bändi ja karmi hevi teeb, pani kokku pildid ja tekstid ning andis raamatule tema näo.
Kaas tuli raamatule selline.
Siin on 21 lugu ja 56 lehekülge, värvilist pilti jagub igale leheküljele. Raamatu mõõdud on 17 x 24 cm, nii et pole suur ja pole ka väike.
Ja ma olen nii ülirahul Urmase tehtud piltidega, see on nii äge ja nii tore, et ta selle projektiga kaasa tuli ja tegi sellest raamatust midagi täiesti erilist.
See raamat on tegelikult vist Eesti lastekirjandusmaastikul muidu ka natuke eriline, sest värssjutustused ei ole meil kuigi levinud žanr. Neid ei kirjutata just palju. Aga mulle meeldib selliseid teha. Need minu praegused imelood, mida ma Lääne Elule kirjutan ja mida ka sageli facebooki üles panen, on ka oma olemuselt ju sellised sündmustikuga värsstekstid.
Igatahes, nüüd on mu loomalood värssides saanud üdini vahva vormistuse ja nii-öelda lõpuni valmis. Ja te saate neid osta Apollo poodidest ja nende veebist ning Rahva Raamatu poodidest-müügipunktidest ja veebist. Autogrammi ja pühendusega saab aga ka minu käest otse, nii et palun ainult vastavast soovist teada anda! Mu meiliaadress on endiselt aidi.vallik@mail.ee.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar