Ja nüüd ta tulebki!

Kevad! Päriselt!
Kajakad on massiliselt linnas tagasi, tiirutavad parvede kaupa ja käristavad oma kileda rõõmukisaga sinist õhku. Kolm päeva tagasi kuulsin esimest korda kuldnokka, ja eile toimus maja ja kuuri vahel ühe reipa noorpaari vigurlend. Kurameerivad! Ja nii asustatakse meie kuuri katuseviilu all olev kuldnokapesakast taas. Olen hakanud pesukuivati ebemefiltri sisu õue puistama, selle mõttega, et see võiks olla neile tänuväärne pesavooderdusmaterjal.Ei tea, kas nad seda muidugi kasutavad, aga kuhugi need ebemepussakad igatahes õue pealt kaovad.
Ka vana ja hiigelsuurt varesepesa Borka krundi kõrval kasvava suure kastani otsas käiakse inspekteerimas ja üle vaatamas. Üks pirakas varesemammi (või mitu) igatahes paistab seal tegutsevat. Kui puu raagus on, seni on mul neid toimetamisi võimalik pealt vaadata, hiljem lehestiku varjust ei paista enam midagi.
Lindude söögilauaseltskond on täienenud. Kahjuks ma ei tunne eriti palju linde ega oska uusi külalisi määrata – ja pealegi kahtlen endas päris kõvasti. No kas näiteks oleks mul võimalik nüüd märtsi lõpus linnaaia linnumajas lõokest näha??? Nagu ma eile arvasin nägevat. Aga rohevintidele seltsiks on ilmunud ka mingisugused teised vindid (?), puukuuris elav väike hiireke ja rügement aplaid tuvisid, kes linnulaua aluse lume ja kuuriräästa vahet üles-alla laperdavad ning üritavad ka kuidagi jaole saada, aga ei saa. Aga neil on tekkinud üks uus trikk, kuidas seemnetest oma jagu kätte saada – aeg-ajalt lennatakse rinnaga toidulaua vastu, nii et see õõtsuma hakkaks ja teri välja lumele pudeneks. Päris kavalad, ah?
Ja Elli ehk Tädi Tötsu on nüüdseks juba loobunud tuvide valvamisest ja kantseldamisest, ta ei viitsi enam. Lesib hange otsas ja vahib tuimalt, kuidas tuvid temast meetri kaugusel ringi hüppavad.

Kui nüüd linnuvaatluste juurest eemale minna, siis saan linkida oma eilset arvamuslugu Läänlases, mis sündis omaette laiendusena väga heale Ekspressis ilmunud Mele Pesti arvamusloole. Oti sõnutsi oli see minu arvamuslugu nagu sipelgapessa k…mine, sest tema on ju meil see, kes alati kõiki kommentaare loeb. Mina ei loe, omaenda vaimse tervise hoidmise huvides. Aga seda arvasin ma muidugi ise ka, et minu arvamusloo peale võivad vist päris paljud inimesed solvuda. Kuigi ma püüdsin mitte halvustada ega solvata, vaid lihtsalt näidata, kuidas teatud omadustega masside koondumine tiheasustusega punktidesse mõjutab elukvaliteeti neis ning sellest tulenevalt ka pikaajalisi rahvastikuprotsesse.
Seda nähtust on maailmas uuritud, kuid tõsi, vaid suurlinnade siseselt. Nii on olemas täiesti tõestatud rahvastiku liikumise mudel, mille järgi mõne väga madala renomeega linnaosa hakkavad ühel hetkel tasapisi asustama loovisikud, alternatiivkultuuride ja -elustiilide esindajad, kui neid saab sinna juba piisavalt palju, tekib huvi selle linnaosa vastu ka ettevõtjatel, reklaamitööstusel, siis kinnisvaraarendajatel ja ühel hetkel on see endine vaeste patuste alev muutunud atraktiivseks tõmbepiirkonnaks, kus on popp elada ja kuhu hakkab järjest enam kolima selliseid inimesi, kes tahavad elada popis kohas. Meie kõikide eluajal on selline protsess toimunud Tallinnas näiteks Kalamajaga ja Uue Maailma linnaosaga, esimesega algas see varem, teisega hiljem. Kuid New Yorgis, Londonis ja Pariisis uuritud mustrite kohaselt hakkavad sellistest kalliks muutunud ja ülerahvastunud piirkondadest loovisikud ja kultuura-muura-tegelased end ahistatuna tundma ja välja rändama, reeglina siirdudes taas mõnda väheatraktiivsesse ja hõredamasse piirkonda. Mingil hetkel liigub neile ettevõtjatega koos järele raha, arendus jms, ja ühesõnaga nii see rahvastikuratas liigub. See rattapööre või üks “täisring” tipust tipuni või madalpunktist järgmise madalpunktini muidugi võtab aega mitmeid kümneid aastaid.
Olen ühe rahvastikuteadlasega seda teemat ka omavahel arutanud, et kas ja kuidas see seaduspära rahvastiku liikumises ja piirkondade tõusus ning allakäigus toimib mitte suurlinna, vaid väikeriigi puhul. Tookordses vestluses jõudsime minu mäletamist mööda järeldusele, et küllap see seaduspära maksab sellelgi juhul, ainult et tõenäoliselt toimivad need protsessid siis rahvastiku ebaühtlase tiheduse tõttu veel aeglasemalt. Tõestada ega kinnitada seda muidugi ei saa, sest neid uuringuid riikide kohta kas ei ole üldse või pole need olnud kättesaadavad. Kuigi võib-olla nüüd juba on, sest tookordne arutlus ja vestlus oli meil ikkagi oma 5 või 6 aastat tagasi.
Aga see seaduspära on muidugi intrigeeriv. Ja kui ma vaatan oma lühikese elu jooksul toimunud rahvastikuliikumisi nii Tallinnas sees kui väljas, siis mulle tundub, et nii see ikka vist lõpuks minema kipub. Kalamaja on praegu selles etapis, kus loovisikud sealt end vaikselt lahkuma seavad, see tähendab, et nüüd hakkab see ratas vaikselt allapoole vajuma, kuid 20 aastat on see kindlasti veel väärt ja hinnatud kant. Uus Maailm on hoogsas tõusus ja arenduses, raha on seal kohal, aga massitäituvuse kohapealt on vist veel sutsu ruumi. Kuid terve Eesti kontekstis ma näen sellist seisu, kus Tallinnast lahkumise protsess on alanud, sealt on viimase 5 aasta jooksul oma põhielukoha kuhugi maakohta üle viinud arvestatav hulk loov- ja muud intelligentsi, kel on võimalik suurem osa oma palgatööd ära teha kaugtöö vormis. Igasugu netifoorumitesse, mida ma oma sarjade huvides pidevalt monitoorin, ilmub nädala jooksul ikka nii 2-3 teemat tublidelt haritud inimestelt, kes kaaluvad Tallinnast ära kolimist ja uurivad variante, kuidas oma elu- ja tööasju nii seada, et see võimalik oleks. Nüüd just sain teada, et on olemas isegi vastav veebileht, mis koondab ja teavitab selliseid elu ümberseadjaid: http://www.maale-elama.ee/. Korraldavad isegi messi! Väga lahe minu meelest. Väga põnev.
Ma arvan, et seda liikumist hakkab kindlasti soodustama meie arenev rongitransport (juba lähiaastatel muutuvad meie rongid väga kiireteks, kõik see tehnika on praktiliselt juba sisse ostetud ja raudteede kohendamine selleks käib hooga) ja internetivõrk.
Nii et see protsess on õhus ja ma ootan tõesti huviga, milliseid tulemusi see annab nt 30 aasta pärast. Ma loodan südamest, et mul on võimalus seda näha – olen kohe väga uudishimulik.

Advertisements

Olen jälle järje kaotanud

Vaatasin kerge õudusega, et jälle olen väga pika blogipausi suutnud tekitada, aga ometi on vahepeal olnud üsna kiired ajad ja juhtunud ju palju. Iseasi, et mitte midagi väga pöördelist.
Noh, praeguseks on selgunud, et see rahvusvaheline firma, kuhu oma keeletoimetust pakkusin, seda siiski ei tahtnud ja ega nad väga selgita, miks. Aga teised rauad tules alt ei vedanud ja mu leivaisaks hakkab olema üks meie suurkirjastusi. See tähendab, üheks leivaisaks. Teletöö on mul ikka, ja ühtlasi vaja lõpuks ometi finišini viia üks pikem ja ammulubatud asjake… Ma ju ikka jätkuvalt olen selline, nagu vanasõna ütleb, et üheksa ametit ja kümnes nälg.
Emakeelenädal oli sel aastal isegi kaunis leige, kui võrdlen varasemate aastate turneedega. Kõigest kolm esinemist: Kallavere keskkoolis, Peetri ja Adavere põhikoolis. Aga lünga täitis tohutu suurpuhastusehoog, mis sel aastal millegipärast ebatavaliselt vara peale tuli.
Ma tean tegelikult küll, mispärast. Sain nimelt siin kuu alguses jubeda allergiarünnaku osaliseks, olin näost punaselapiline ja villiline nagu ma ei tea mis asi. See allergia on mulle tuttav, sarnased nähud kipuvad mind üldse kevadtalviti ja varakevadeti kimbutama, aga ma ei tea kindlalt, mis on allergeen, mis selle vallandab. Pole omal kunagi neid uuringuid teha lasknud, sest enamuse aastast ei ole ju asi kuigi kole. Ainus asi, millega ma olen suutnud selle puhangu tekke muudel aastaaegadel kokku viia, on ehitus- või paksu tänavatolmu sisse sattumine, nii et ma tegelikult kahtlustan, et põhjuseks võib olla ka olmetolm.
Igatahes peaaegu nädal aega ma küürisin ja pühkisin, tuulutasin ja kloppisin vaipu-tekke-patju, pesin uksi, lagesid, kardinaid ja diivanikatteid, isegi aknad pesin puhtaks. Ma pean tunnistama, et selle tegevuse käigus läks asi korraks hullemaks, aga siis hakkas tõepoolest järele andma. Nüüd ma näen jälle peaaegu inimese moodi välja.
Teine suurüritus oli lapse 20. sünnipäeva korraldamine kahes jaos: tema sõpradele üks pidu ja teine sugulastele. Et ma seekord hakkasin juba umbes kümme päeva varem planeerima ja külastasin sel eesmärgil ka sigalat, siis püsisid kulutused täiesti mõistlikkuse piirides ja lauad said vana talurahva kombe kohaselt igati auväärsed. Olen endaga rahul. Lapsega ka. Nüüd ta on muidugi jälle Tartus tagasi ja nagu FBs kirjutas, püherdab õnnelikult sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest ostetud raamatute otsas.
Vahepeal ilmus Läänlases üks mu arvamuslugu lastekaitse teemadel – et viimasel ajal on sellega seotud skandaale ja pahandusi õhus üsna palju, siis oli põhjust mulgi sellest kirjutada.
Sel kuul ootab aga kirjutamist veel tervelt 3 arvamuslugu: olen lubamatult pikalt nendega jokutama jäänud. Läänlasele läheb ju veel üks, siis üks tuleb teha Lääne Elule (see on mul õnneks juba valmis kavandatud) ja üks Õhtulehele.
Ja siis need “Suletud uksed”. Küll võtavad aega need kümned ja kümned leheküljed. Kolm osa veel tõlkida, siis on hooaeg täis. Aru ma ei saa, mis valemiga selle reiting on TV3 saadete top kolmes. No ausalt, see ei ole ju üldse nii hea saade?!
Kanal 2st tulid “Saladuste” kohta aga halvad uudised – nad vist ei võta selleks sügiseks enam täishooaega, st 12 saadet. Lubavad täpsustada, aga kindlalt on praeguseks tellinud vaid 6. Ikka sellesama pärast, mis ma siin läinud sügisel juba kurtsin – et reiting on langenud, aga mis tal viga langeda, kui Tuuli oli Siberis ja selle asja koordineerimine ja reklaamimine ikka kannatas küll.
Niipalju töörindelt, igav pole kohe sugugi.

Hermann-koeraga käisime arsti juures. Tal on kas juba täitunud või kohe täitumas 12. eluaasta (sünniaeg jääb 15. veebruari ja 15. aprilli vahele 2001) ning on probleeme. Tal on tagumises otsas väike kasvaja, peaaegu kindlalt pahaloomuline, aga oleks hetkel üsna hõlpsalt opereeritav, kui ei oleks südamepuudulikkust, mille puhul narkoos võib saatuslikuks saada. Arst ütleb, et kui süda proovida paari kuu jooksul rohtudega paremasse toonusesse viia, siis kerge narkoosiga lõigata võiks riskida, aga koos ravimiga, mida Hermann juba neli aastat oma selgroohäda ja halvatuse arenemise vastu võtab, on südamerohud väga vastunäidustatud. Nii et nokk kinni, saba lahti.
Tegelikult saab selle kõik kokku võtta ühe konkreetse diagnoosiga: ta on suure, 50-kilose koera kohta väga-väga vana.
Ma ei tea, mida teha. Küsimus ei ole ju juurdevõidetavates aastates enam, vaid mõnes kuus ehk. Ainus mõte, mis ta ravimisel oleks, oleks valusid vältida. Praegu neid pole, silm särab, käpad liiguvad, saba vehib, meel on rõõmus, energiat on.
Rasked teemad. Võimatud valikud. Kui seljarohtu mitte anda, võivad seljavalud tal tagasi tulla ja halvatus kiiremini areneda. Kui kasvaja lõikamata jätta, hakkab see suureks kasvades talle haiget tegema. Samas see süda võib juba varem lihtsalt löömast lakata. Olgem aus, see viimane oleks teiste variantidega võrreldes saatuse kingitus.

Aga õhtuti ikka koon. Märtsis nikerdasin sokke, sest kingitustekast jäi jõuludega ikka kole lahjaks. Pildistasin neid täna tagatrepil, aga pärast olin kahevahel: õunapuu oks viskas päikese käes varje peale ja ma mõtlesin kohe päris pikalt, kas see segab või ei. Lõpuks otsustasin, et olgu need oksavarjud siis peale, võib-olla teebki elusamaks ja huvitavamaks.

Sellised reipad kurejalasokid tegin, aga lõng ei olnud päris puhas villane ning tulemus ei hoia nii ilusat vormi, kui ma tahaksin.

3:13 N sokid

Kaks paari halle meestesokke päris puhtast heast maavillasest, esimesed peenest lõngast ja õhemad, teised jämedast ja soojemad.

3:13 Msokid

3:13 M sokid

Mütsid-sallid-mannid-Annid

Kudusin veebruaris Vilepi plikadele mütsid-sallid. Selle eest teeb plikade isa mu “Anni” esimese osa digiraamatuks. Nagunii ta vorbib neid digiraamatuid kirjandusmuuseumile ja e-kirjastajatele, vahepeal võib sõbra jaoks ka vahetuskaubana tööd teha, eks.
Sellest digi-Annist ma kirjutan siis, kui see valmis on. Praegu veel päris ei ole, ootasime siin, kuni üks väga andekas koolitürduk Marita oma kaanepilti tegi. Nüüd paneb Ott sellele kirjad peale ja siis peakski olema OK. Koolid nagunii juba kurdavad, et Annide tiraažid on läbi, vast saab e-Annidest esialgu leevendust ja siiski on mul ühel hetkel plaanis temast kordustrükk ka paberile teha. Kui olud natuke veel paranevad.
See kiiks on mul muidugi ka, et paberraamatussegi tahaks Marita pildid sisse panna. See tüdruk on uskumatult andekas. Sündinud joonistaja. Minu suureks üllatuseks pole isegi lastekunstikoolis käinud, aga joonistab nii, nagu oleks plastilise anatoomia tunde võtnud. Ma arvan, et sellest neiust me tulevatel kümnenditel veel kuuleme.
Ritaga

Heiki tütred said isa teenete eest omale minu käest mütsid ja kaelussallid. Et mul mannekeeni või isegi kipspead ei ole, siis ma mängisin natuke kassi kraapimispuuga, et neid pildistada. Liisu asjade alt on kraapimispuu valgega sisse mähitud ja must nina huumori mõttes pähe tehtud. Madli asjad jäid paremad, kui need lihtsalt palja puu peale panin. Aga sellised need on.
Liisu müts on suur soe barett. Ja koekirjaks on omapärane mahuline kude, mis võttis jubedalt lõnga ja oli jubedalt tüütu. Salli juures ma jätsin need mahulised sakid alt lahti, et kaela ümber paremini vajuks. Mütsi juures aga on sakid alt kokku võetud, et külm vahelt sisse ei poeks.

Liisu komplekt1 2:13

Liisu komplekt 2:13

Madli müts ja sall on põhimõttelt lihtne pitskoeline soonik, mis mütsi ääre alt muutub palmikuks. Värvilised nupuread pluss suur kootud kahekordne lilleõis. Ma arvan, et ühele tütarlapsele meeldiks hästi.

Madli komplekt 2:13

Ja ma külvasin lõpuks oma petuuniad ja lobeeliad kah maha, pluss aknale esimeseks söögiroheliseks kress-salatit. Täna on plaan külvata tomatid ja paprikad.

Reedel täitsin ühe üsna ammuse lubaduse – novembrikuus raamatupäeval lubasin kodu-uurijale Lembitu Tarangule, et teen ta jaoks Kullamaa valla tolleaegset elu puudutavaid noppeid oma vaarisa kirjutatud mälestustest. Mu vaarisa oli seal koolidirektor väga segastel aegadel: 1942 – 1950 ja ta kirjutab neist asjust võrdlemisi palju ja üksikasjalikult. Kirjutas muidugi hiljem juba, 1962, kui ta pensioneerununa juba Paliveres elas. Mu ema toksis ta mälestused nüüd mõne aasta eest arvutiga ümber. See on mahukas materjal, kokku on neid mälestusi tal umbes 200 arvutilehekülge (fondisuurusega 12). Nii et selle mahukuse pärast ma selle tööga natuke jännis olingi, kippusin edasi lükkama ja jorutama, aga nüüd sain tehtud. Kullamaa vald saab oma kodu-uurimusega edasi minna.
Neid mälestusi üle lugedes ja vajalikke lõike sealt välja otsides tabasin end mõtlemast, kui tänulik ma olen, et mu vaarisa leidis kõrges eas jaksu ja soovi oma elukogemus üles kirjutada. Ma ütlen ausalt, sealt on mitugi kohta mulle mu enda elu rasketel aegadel tuge või teist vaatenurka pakkunud. Pluss see, et tänu nendele mälestustele on mu vaarisa minu jaoks inimesena olemas. Ma saan öelda, et ma tunnen teda – või vähemalt seda külge temast, mida ta kirjutatud read kajastavad. Ta ei ole mu jaoks hämar mälestus lapsepõlve kolmandast eluaastast, vaid elav inimene oma loo, inimsuhete ja tegemistega. Neid mälestusi lugenuna tean ma, kuidas on kujunenud mu emapoolse perekonna tõekspidamised ja eluväärtused, ja mis salata, ka hinnangud ja võimalikud vead. Aga see kõik on mulle väga oluline mu enda elukogemuse ülesehitamisel.
Üks meeleolukas pildike 1940. aastate teise poole propagandatööst, mille lõpuosas kõlav põhjendus viljahindade suuruse kohta kõlab üsna tänapäevaselt 🙂 :

Ideoloogilise kasvatustöö eest väljaspool kooli kandis vastutust valla partorg, s.o. parteiorganisaator. Need olid peamiselt noored poisikeseohtu mehed, kes mingisuguse parteikooli olid lõpetanud. Nad vaheldusid sagedasti. Kooliellu nad endid ei seganud, vähemalt Liivil mitte, käisid koolimajas ainult siis, kui koolimajas toimusid valimised või rahvakoosolekud. Organiseerisid neid koosolekuid, määrasid kindlaks isikud, keda tuli valida, koosoleku presiidiumi, niisama ka need, kellel oli õigus koosolekul sõna võtta ning ka selle, mis neil tuli rääkida. Ei olnud valla partorgil võimalik koosolekule ilmuda, siis saatis partei maakonnakomitee ühe oa liikme koosolekut juhtima. See siis valvas partorgi asemel selle järele, et koosolekul kõik toimuks nii, nagu parteikomitee seda soovib. Kõigist neist koosolekutest andis partorg või teine asetäitja parteikomiteele aru.
Koosolekutest võeti küll osa, kuid aruannetes ei esinenud ühtki koosolekut, kus osavõtjate arv oleks olnud alla saja. Üsna sagedasti käis neil koosolekuil parteikomitee liige Albert Kariste. Kuulsin juhuslikult, kuidas ta telefoni teel kooli kantseleis koosolekust parteikomiteele aru andis: koosolekust olla osa võtnud üle saja inimese (tegelikult oli neid alla viiekümne), kodanlikud elemendid olla katsunud ka häält tõsta, kuid kui tema koosolekul viibib, siis seal kontrrevolutsioonilist juttu juba ei aeta.
Peakõnelejad tulid väljastpoolt. Kes nad olid ja kust nad tulid, jäi koosolekul viibijatele harilikult teadmatuks, -oma nime nad ei nimetanud. Oli nende seas üsna osavaid kõnemehi, oli ka niisuguseid, kes oma jutuga kuulajais pilkava muige esile kutsusid. Nii jutustas koosolekul eespoolnimetatud A. Kariste kõnet pidades, et Nõukogude Liidul olla ka aatom, peale aatomi olla aga veel võimas relv kosmiliste kiirte näol ja et neid kiiri hoitavat varuks kusagil Turkestanis suure kupli all.
Paljud kõnelejad kõnelesid raske vene aktsendiga, nad olid nähtavasti Venemaal sündinud ja üleskasvanud, segaabielu paaride võsud. Need viimased kohandasid oma kõned harilikult kuulajate madalale hariduslikule tasemele, nagu nad seda olid harjunud tegema Venemaal ja saavutasid sellega vastupidise sellele, mida nad saavutada tahtsid. Nii noomis kord keegi kuldsuu koosolijaid: „Mis ma näen, siin nimetatakse Stalini üks kord, kaks korda ja veel mitu korda, kuid keegi ei tõuse püsti. See on suur nimi, see on nii suur nimi, et kui seda nimetatakse, siis kõik tõusevad püsti“. Üle koosolekuruumi oli kuulda, kuidas keegi kõneleja viimaseid sõnu ütles: “Siis kogu ristirahvas peab kukkuma kohe p….-li“.
Selle koosoleku eesmärgiks oli veenda põllumehi vajaduses annetada nõukogude valitsusele vilja. Et seda eesmärki saavutada, laskus kõneleja võltsimiste pinnale. Ta seletas: valitsus ei kavatse Eestis põllumajanduse kollektiviseerimist läbi viia. Venemaal on seda tehtud, sest seal ei olnud muud abinõu põllupidamist kõrgemale tõsta. Eestis seda teha ei ole tarvis, sest eesti talunik harib oma põlde kõrgel agrotehnilisel tasemel. Seda räägiti avalikul koosolekul paar aastat enne sunniviisilist kollektiviseerimise läbiviimist.
Talumehed kuulasid seda juttu säravate silmadega, kuid vilja annetasid vähe – Liivi külanõukogust saadi umbes 100 kg . Kullamaa valla Kalju küla taluperemees Kustas Kaleviste oli kinkinud nõukogude valitsusele terve tonni vilja. Selle eest tasuti talle rikkalikult – 1946.a. Saadeti ta Rahvaste Ülemnõukogu saadikuna Moskvasse esindama eesti rahvast. Kalevistel puudusid selle ülesande täitmiseks eeldused: ta oli täiesti harimata, ei osanud ka sõnagi vene keelt, neli aastat istus ta aga ülemnõukogus ja sai ülemnõukogu liikme kõrget palka. Ka niisugused asjad ei meelitanud Liivi mehi ja nad keeldusid vilja andmast.
Sellel koosolekul tõstis keegi agitaator (Liivil olid ka agitaatorite ja propagandistide brigaadid) üles küsimuse, mispärast valitsus põllumeestele sundmüügikorras võetud vilja eest nii kehvasti tasub kaheksa kuni kümme kopikat kilogrammi eest. See tekitada rahva seas rahulolematust, agitaatoritesse suhtuda põllumehed vaenulikult ega uskuda nende juttu. Kõneleja seletas koosolijatele:“Meie valitsus on kõik väga hästi välja rehkendanud. Vilja eest ei või rohkem maksta, sest siis peaks ka leiva hinda tõstma ja töölised jääksid nälga“. Et riik maksis põllumeestele rukki kilogrammi eest kümme kopikat, müüs aga rukkijahuja leiba töölistele üks rubla ja rohkem kilogrammi eest, selle jättis ta targu ütlemata. Ta soovitas agitaatoritel oma tööd ühendada lõbustustega:“Pill, tants, mäng, meie valitsus tahab, et rahvas oleks rõõmus“. /- – -/