Näe, Iisaku raamatukogu pani selle minu ürituse pildid netti.
Ja Kulka andis “Mannikese loo” jaoks raha, mis on väga tore! Vähem muidugi, kui küsisin, aga siiski kõva viiendiku osa eelarvest, mis on suurepärane. Ma tõepoolest tegelikult ei lootnudki seekord saada, sest kana ja krati raamatu peale ju alles sain… Kuid seda suurem rõõm. See teeb raamatu väljaandmise tublisti lihtsamaks! Ei pea tegema nõmedaid järeleandmisi paberi kvaliteedi osas või pehmed vs kõvad kaaned jne. Sest lasteraamat peab minu meelest olema ilus ja lapsekindel – st värviliste piltidega, kõvade kaantega ja tugevamal paberil. Kuigi just see on see, mis maksab ja teeb lasteraamatu kalliks. Nii et aitäh, Kulka, südamest!
Homme õhtuks saame aga trükikotta “Minu jalad”. Elina pidi vahepeal töösse pausi tegema, sest neil olnud nüüd vahepeal uue lapsega veidike tegemist.. 🙂
Nad on ikka nii tublid ja armsad.
Aga minu tänase päeva sisustab Mart Laar. Õigemini, mina sisustan tema päeva. Täna on Läänemaad väisamas IRL riigikogulaste ekipaaž, üheksa Tähtsat, ja siis kohalik klubi korraldab neile kohtumisi ja esinemisi. Minu parteiline ülesanne on “kantseldada” Laari ja näidata talle Haapsalu kultuuriinimesi. Minu valikul mu lemmikkohas, lasteraamatukogus muidugi 🙂
Ma just mõtlesin, et mul ei olegi olemas korralikku rätsepakostüümi, millega jätta mulje endast kui korralikust ja tõsiseltvõetavast inimesest. Nii et ma parem ei võtagi seda eesmärki.
Minu eesmärk on mitte tekitada sinna kohtumisele lihtsalt niisama esinemist, vaid modereerida asi konstruktiivseks aruteluks. Nii on kõigil huvitavam ja pikemas perspektiivis võib millestki kunagi midagi ka välja tulla. Kui tilgutada vastu kivi.
Kulka on tore ja partei kohustab
30. sept. 2010 kell 12:37 (Asjatamised, Töised asjad)
Iisaku, Avinurme ja paar raamatut
28. sept. 2010 kell 23:28 (Muiduelu, Töised asjad)
Avinurme ja Iisaku on väga ilusad kohad. Ilusad hoolitsetud majapidamised ja õued, metsad ja maastikud. Tõepoolest.Sinna tahaks nüüd korra nii ka minna, et kiire ei oleks. Loomulikult kirikusse ei jõudnud, ega ka mitte Avinurme puukäsitöökotta, mida siin Läänemaalgi inimesed kiidavad. Minul igatahes jäi see ilu jah nägemata, sest esiteks algas Iisaku esinemine siiski kell 13.30, mitte kell 14; ja kui Iisakus kella poole nelja paiku lõpetasin, oli hakanud vihma sadama ning Ott kibeles valge varal koju jõudma. Rapla ja Haapsalu vahe aga katsime siiski pimeduses ning lausvihmas.
Kodus oli maja külmaks läinud, puud otsas ja koerad näljased. Viimane probleem oli hõlpsalt lahendatav, esimesed kaks mitte väga. Pugesin voodisse teki alla raamatut lugema, unelektüüriks Leo Kunnase ulmesaaga “Grot Ashryni” teine osa. Nüüd on kolmas osa veel jäänud, vaevalt sealt küll suuri üllatusi tuleb, kuid mind lihtsalt huvitab, kuidas Kunnas lõpuks selle asja kõik ära lahendab ja otsad kokku tõmbab. Sest lugu on suur tõesti, lugu iseenesest on maailmavääriline. Kuid ta võiks ikkagi olla kuidagi oskuslikumalt, stiilsemalt kokku õmmeldud – millegipärast Kunnase viis asja üles ehitada ärritab mind veidi. Ja keel, mis nii suure eepilise materjali puhul võiks kah väljuda argikeele igapäevasuse raamidest. Kuid muidugi on see kõik maitse küsimus. Virr-virr… lihtsalt see vägev materjal, lugu ise, väärinuks tehniliselt oskuslikumat esitust… virr.
Ah jah, ja siin muude tegemiste vahelt lugesin hüplikult leheküljekaupa läbi ka Kaspar Jancise lasteraamatu “Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas”. Lugu on lõbus ja täitsa okei, tegelikult väga multifilmilik, kõik see sündmuste areng ja detailide kujutamine. Ja raamatu kujundus on väga vahva. Aga ta kuidagi ei puudutanud eriti, see tähendab, mind ei puudutanud, jättis üsna ükskõikseks. Kuigi on täitsa normaalne lõbus ning tempokas lastekas. Aga parima osana tundub mulle ikkagi Kriminaalse Elevandi plaat kaane küljes.
Täna toodi puid ja saime maja soojaks. Päevaleht tahtis mu blogist “Raamatuvarga” lugu lehearvustuseks, töötasin siis seda veidike ümber, suhtlesin trükikojaga jalaraamatu asjus, tegin veel nipet-näpet, siit ja sealt.
Mets tegi terveks
26. sept. 2010 kell 23:05 (Muiduelu, Uncategorized)
Neljapäeva hommikul oli enesetunne veel päris räbal. Aga mu “teine ema” helistas ja kutsus seenele!
Veel autos ma mõtlesin, et olen ikka issanda jumala napakas küll, tatine, köhane, kerges palavikus ja üleni nagu vatist tehtud – et kuidas ma seal metsas vastu pean. Ei jaksa võib-olla sadat meetritki sambla peal käia.
Aga mis juhtus. Spithami männik tegi seda, et halb enesetunne oli veerand tunniga unustatud. Pärast viit õnnelikku tundi naasin koju täiesti tervena ning mitme korvitäie männiriisikate, limavöödikute, liivapuravike ja kitsemamplitega. Ja isegi natukese hobuheinikutega, mis just praegu on vaikselt alustanud liiva alt väljaronimist. Nende kõrgaeg on aga siiski veel ees. Paari nädala pärast ehk võiks suurema saagi lootuses luurele minna.
Limavöödikud muide on kah sellised seened, mille enamik inimesi metsa maha jätab, aga mis on tegelikult väga maitsvad söögiseened ja kupatamist ei vaja. Tegin nad sisse omas mahlas.
Hobuheinikuid peetakse ühe seeneraamatu sõnul isegi kõige maitsvamateks Eestis kasvavateks söögiseenteks üldse, aga neid ei tohiks manustada koos alkoholiga. (Siis nad lubavad kopriini-alkoholimürgistust, mis tähendab ilmselt suuremat sorti pasanteeriat koos elu pohmelliga.) Ma olen tegelikult küll seda teinud ja midagi pole nagu juhtunud peale suurepäraste maitseelamuste, aga… mine sa tea. Ma olen auto alla jäämata vales kohas üle tee ka läinud, ja kogemata punase tule ajal foori alt läbi sõitnud, aga see ei tähenda, et tehke kõik nii ja midagi ei juhtu.
Aga mida ma ei leidnud, need olid timpnarmikud. Kurb. Mitte ühtki ei olnud.
Ja nüüd ma olen kolm päeva seeni sisse teinud. Täna õhtul said purki viimased männiriisikad. Nüüd võib uuesti seenele minna.
Aga reedel käisin Eesti Rahvusvahelises Koolis “kirjanikku jooksmas”.
Ja homme lähen samal eesmärgil Avinurme ja Iisakusse. Ma tahaksin väga käia vaatamas Avinurme kurikuulsat kirikut, kus sõja ajal toimus kole vennatapp ja kuuliaugud pidid siiani kirikuseintes olema. Olen lugenud sellest sündmusest punasel poolel võidelnud eestlaste mälestusi… sest kirikusündmustes osalenud saksa mundris poistest ei pääsenud keegi. Ja siis olen lugenud ühe sündmuste tsiviilisikust tunnistaja (kellamees või köster või keegi) mälestusi või mälestuste vahendust. Ja saksa mundri kandjate mälestusi väljaspool kirikut toimunust. Väga kohutav igal juhul. Ja ma mõtlen, mis ometi toimus nende laskurkorpuslaste peas, kui neil kästi maha lasta kirikutäis samaealisi poisse, kirikusse varjule viidud haavatud rahvuskaaslasi, kes palusid neid nende oma keeles. Olnud enamuses Viljandi- ja Pärnumaa poisid. Vaevu et kahekümnesed.
Laskurkorpuslaste mälestustes ei mainita, et need seal kirikus olid eesti poisid, võitlusvõimetud, haavatud. Räägivad fašistide väeosa kahjutukstegemisest. Oh jah. Inimene ikka hoolitseb, et mälu poleks liiga raske koorem.
Aga ma kardan, et mul ei jää kiriku jaoks aega. 12.30 lõpetan esinemise ja kell 14.00 pean juba Iisakus olema. Kuid… äkki siiski?
Üle hulga aja jälle niisugune raamat!
22. sept. 2010 kell 11:25 (Muiduelu)
Nonii, ma pean nüüd minema ja ostma endale selle raamatu, sest raamatukogu oma tuleb tagasi viia ja ma ei ole nõus ilma selle raamatuta elama.
Kohutav, ilus raamat. Selline, kus kõik klapib, kõik on paigas: omapärane, kaunis ja julm-poeetiline stiil, nii elavad ja inimlikud karakterid, nii pingestatud süžee, hoolimata raamatu peaaegu 600-leheküljelisest paksusest; nii omapärane edasi-tagasi ülesehitus (eriti laste- ja noortekirjanduse kohta!), selline emotsionaalsus, ja nii rängad asjad, millest rääkida.
Ma pean tunnistama, mul oli eelarvamus, kui ma eile selle lasteraamatukogu riiulist võtsin, sest sisututvustus kaanelehel näis lubavat järjekordset natsi- ja juudiraamatut (selliste hulgas on sageli lihtsakoelisi pisaraväänajaid ja propagandamaitselisi asju, samuti lihtsalt rumalusi…). Aga et II MS temaatika mind millegipärast ikka paelub ja et raamatukujundus ütlemata ilus oli, siis ma võtsin ta. Pealegi oli nimetatud, et tegemist on Michael L. Printz Honor Book tiitliga pärjatud raamatuga, mis lubas loota paremat.
Järgnevad kaheksa tundi lugesin ma seda raamatut. Kohe algusest peale tuli kananahk selga ja käed hakkasid värisema. Kohe algusest peale sain ma liigutatud ja lummatud.
Umbes poole raamatu peal keeldusin ma uskumast, et tegemist on lasteraamatuga. Aga siiski on.
Jutustajaisikuks on Surm, mõneti Pratchetti Surmaga sarnane, kuid sootuks teise vaatenurga ja karakteriga tüüp. Peategelaseks on saksa tüdruk Liesel Meminger, kes aastatel 1939 – 1943 kaotab jupphaaval kogu oma maailma. Kuid ta võidab oma valdusse sõnad.
Ja millest see raamat räägib? Nii paljust. Eelkõige sõnadest, elust ja surmast, inimeseks jäämisest, inimlikuks jäämisest. Lugudest ja nende tähendusest inimese hingele. Vägivallast ja teisest vägivallast. Leinast. Näilisest ja tegelikust. Süütundest. Väikestest lihtsatest inimestest suurte ränkade sündmuste sees.
Mina olen lummatud ja armunud. Sellesse raamatusse. Pärast selle lugemist on tunne, et see raamat on meid teinud kuidagi paremaks inimeseks, kui tegelikult oleme. Nii et isegi, kui teile see raamat ei meeldi, pole te selle lugemisele kulunud tunde asjata raisanud.
Siil ja orav
20. sept. 2010 kell 20:31 (Muiduelu, Töised asjad)
SIIL JA ORAV
SIIL JA ORAV
KAUGEL POOLAS
LEIVAD ÜHTE KAPPI PANID.
ASI KORRAS
NAGU NORRAS:
ÜKS NEIST PAN JA TEINE PANI.
ÜKS TÕI SEENE,
TEINE ÕUNA,
ET SAAKS ÜHES SÜÜA LÕUNAT.
SIIS ÜKS TÕUK VEEL TAGAVARAKS,
KRIMPSUS PORGAND, PÄRIS PARAS,
SEENI, SEST ET TALV ON TEEL…
ORAVAL ON RÕÕMUS MEEL:
VABALT VÕIB JU MINNA AHNEKS,
KUI ON MEES KUI LIIKUV SAHVER!
Reedel oli Võrus täitsa tore, kuigi mikrofoni taga laval, kui valgus mulle näkku paistab ja ma suures saalis kellelegi otsa ei näe vaadata, tunnen ma end suhteliselt ebalevalt. Hulga parem on ikka publikuga samal tasapinnal ja ilma mikrofonita, ausalt. Siis nagu vähegi maskeerib seda esinemise tunnet. Siis ma lihtsalt räägin inimestega. Ja nende näod ning reaktsioonid on näha.
Aga konverents ise oli huvitav, pärast enda esinemist kuulasin veel ära Leo Kunnase (kelle “Gort Ashryn” mul tol hetkel kodus pooleli oli) ja Kauksi Ülle… ja siis jälle ninaots kodu poole ja 300 km Haapsallu.
Laupäeva veetsime Otiga aga Tallinnas niisugusel üritusel.
Eile oli selge, et viirus on pärast Otti mind selgelt sihikule võtnud. Nii et eile vedelesin vahelduva eduga erinevates kohtades majas pikali ja lugesin ometi kord lõpuni juba nimetatud raamatu, mis osutus 420-leheküljeliseks sissejuhatuseks mingile monumentaalteosele, mida ma tahaksin tõepoolest edasi lugeda, sest lõpuks hakkas põnev ka. No teine osagi peaks raamatukogust ilusti saadav olema, nagunii pean plaani homme-ülehomme sinna “hunnikut” vahetama minna. Niimoodi kiiruga guugeldades leidsin ka sellise sisuülevaate moodi asja.
Ja siis ma lugesin läbi veel Amelie Nothombi “Armastuse sõja”, mis nagu tema tehtud “Jumala lapsepõlvgi” mulle osalt väga meeldis, aga samas osalt ka õlgu kehitama pani. Selles mõttes oli minu jaoks huvitav, oli et nagu otse lapsepõlvetrauma seest tehtud reportaaž (et lapsed ei taju toimuvat tol hetkel ise traumana, vaid on lihtsalt enda jaoks mingi sündmustiku sees, millega üritavad toime tulla). Süžee ehitamise viis vast häiris mind kõige enam, kuid samas meeldib Nothombi hakitud ja kõrvalepõikeline stiil. Ja need alltekstid iseenesest olid minu jaoks ju ka täitsa OK, et sõjamäng/pärissõda ja üksteise proovilepanek on inimloomuse ürgne osa, mis avaldub ka niisama ajaviiteks ja lähisuhetes… ja et lastes on see nii ausalt ja julmalt näha, see ka vist ei ole kellelegi uudis.
Peaaegu talumatult psühhootiline oli Yukio Mishima “Kuldne tempel”, aga nii psühhopatoloogilises kui ilukirjanduslikus mõttes tegelikult väga köitev. Seksuaalset ja esteetilist sümbolismi täis, väga pingelised sisemonoloogid ja luust-lihast läbilõikavad kirjeldused… kuigi emotsionaalselt ei oska kuni raamatu lõpuni peategelasega kuidagi suhestuda. Ta ei muutu sümpaatseks, vähemalt mulle ei muutunud. Raamatu lõpuni jäi tema suhtes valitsema niisugune ettevaatlikkus ja isegi jälestus. Et kuidas ta võib ja kuidas nii saaab jne. Isegi kui mõista tema psühhoosi arengulugu. Ma arvan, et ma ei loe seda raamatut enam kunagi teist korda.
Rein Raud on rääkinud selle raamatu autorist rohkem ja asjatundlikumalt.
Kui ma terveks saan, siis hakkan HG muusikalitekstidega pihta, selle nädala reedeks peaks esialgne variant olemas olema.
Nädala esimese poole teod
15. sept. 2010 kell 13:37 (Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)
Kui ma neid vanu ja uusi “Saladuste” osi vaatan, siis olen ise lausa jahmunud selle üle, milline galerii erinevate iseloomude ja elualade inimesi seal kõik esindatud on, tõeline issanda loomariik oma paljususes… Ja kõik on nii inimlik, nii inimlikud vead ja alatused ja ohverdused. Mulle meeldib, et režissöörid ei ilusta, ei forsseeri üle, meeldib, et ei kasutata “eriti ilusaid” näitlejaid – kõik ongi nii tavaline ja sellisena nii väljendusrikas. Ma loodan, et mul on kirjutades õnnestunud näidata ka tegelaste käitumise ja otsuste tagamaid, vähemalt ma olen alati seda tahtnud – kirjutada inimesed mõistetavaks. Miks nad midagi teevad või tahavad.
Need esmaspäevased kaks lugu jälle meeldisid mulle endale päris hästi.
Samal ajal muudkui kirjutan ühe uusi edasi. Eile saatsin Tuulile ära ühe loo, milles kahe lapsega üksikema komistab pealtnäha äärmiselt sümpaatse ja hoolitseva meesterahva otsa, kelle kohta paraku aeg niisugust arutust annab, et tegemist ongi naiste kulul ära elada sooviva alfonsiga. Ja tema mineviku moodustab terve rida samasuguseid üksildasi ja mehe lähedust ihkavaid, elu raskustega omapead jäänud üksikemasid. Mees iseenesest on hästi adapteeruv ja leidlik valetaja, kes mugavaks äraelamiseks on endale loonud terve süsteemi. Algse saatesse saadetud kirja autoriks oli muidugi see kahe lapsega naine, kelle juurde mees järgmisena trügida lootis, aga kes õnneks pähkli piisavalt vara lahti hammustas.
Aga muidu… on saabunud sügis. Intsul oli kaks päeva tagasi uus atakk, vist püüdis hiire või midagi, nii et üleeile õhtul oli jälle tunne, et nüüd on küll minek. Aga eile õhtul juba hakkas vaikselt toibuma ja täna öösel vastu hommikut elas mul jälle voodis, toppis käppi näkku ja nõudis mu ärkamist ning enda toitmist.
Ja Ott langes viirusrünnaku ohvriks, köhib kui hobune, valutab kurku ja konte ning on muidu üsna haleda olemisega. Tohterdame teda külmetustee ja meega, mee-küüslaugutõmmise ning hanerasvaga, ja loodame, et ta reedeks niipalju rivisse saab, et võimalik oleks Võrru esinema sõita. Ja laupäeval Tallinna raamatulaadale.
Enam-vähem valmis on Terakeste lasteaia raamat, ootame neilt veel vaid mõningaid andmeid, mis laseks töö lõpule viia:
Müügiks see paraku ei lähe, jääb Tartu Erakooli ja Terakese lasteaia sisemiseks tarbeks ning kinkimiseks. Võib-olla, et sealtkaudu satub ka suurematesse raamatukogudesse – ei tea. Väljaandja sellel on ju Terake, mitte meie MTÜ Lugu-Loo. Meie Otiga tegime neile tööd lihtsalt.
Sada ja seened
13. sept. 2010 kell 11:22 (Kallid loomad, Muiduelu)
Nõnda võinuks kõlada olnud nädalavahetuse egiid, sest neljapäevast saadik mässan seentega ja laupäeva õhtul oli kõva pidu – Haapsalus Nostalgiapäevad ning ansambel Klotsi 1. sünnipäeva auks korraldatud kontsert.
Neljapäevane seenelkäik – tohutu hunnik lehter-kukeseeni, kupatatavaid pilvikuid, pihkaseid ja männiliimikuid, ning natuke noori kuuseriisikanöpse, võiseeni, erinevaid puravikke ja kaseriisikahakatisi. Suur korv kuhjaga täis (ja mu seenelkäima-korv on ikka tõesti suur, sisse mahub seeni ca 10 kg), neli tundi metsas. Seejuures esimesed kaks tundi uitasin põhimõtteliselt tühja, püüdes teest mitte väga kaugele metsa minna… (…sest ilma kindla maamärgita kaotan orienteerumisvõime õige pea ja mul ei olnud koera ka kaasas. Hermanni ma ei julge ta vanuse ja tervise tõttu enam väga metsas vaevata… aga vanasti, kui ta minuga koos käis, oli ikka lihtne küll, ütlesid koerale: “Lähme nüüd koju!” ja ta pani ees auto poole sörkima. Hoia ainult tuulde.) Aga metsaserv oli ikka väga tühjaks korjatud, ainult jalaköndid paistsid samblast. Seened ootasid mind teest tublisti kaugemal metsas. Ühest hetkest polnudki enam muud, kui lase käpuli ja lõika järjest. Ainult kirusin ennast, et mis ma tola seal servas aega raiskasin, kohe oleks võinud teele selja keerata ja hakatuseks 300-400 m metsa sisse marssida.
Laupäevane käimine oli hoopis teine lugu, see oli algusest peale kohe nagu kartulivõtt. Olime Otiga kahekesi, poolteist tundi, minul suur korv kuhjaga ja tema suur korv ka kuhjaga: põhiliselt kitsemamplid, aga ka erinevad mahedamaitselised pilvikud, võitatikud ja puravikud. Purgijao marineerimiseks sain ka noori männiiriisikaid. Ja siis veel üksikud nuijalg-lehtrikud, männiliimikud ning roosad liimikud. Seguna omleti sisse – nämma.
Timpnarmikuid tahaks. Ei ole minu meelest paremat marineerimisseent. Aga sel aastal pole ma neid veel leidnud, va paar-kolm tükki. Võib-olla on nad veidike hilisemad ja nende aeg pole lihtsalt veel käes?
Igatahes laupäeva õhtuni puhastasin seeni. Kell üheksa lõpetasin, kell kümme hakkas kultuurimajas Klotsi kontsert. Esimese tegevusaasta kaheteistkümnes kontsert. Nii head kontserti pole nad minu meelest veel andnud. Ise olid seal lava peal nii hoos, neid lausa kumas välja, kuidas neile endale meeldib. Ja siis muidugi tõmbab see publiku ka käima. Surnud konnade staadium on neil loodetavasti igaveseks ületatud. Rahvast oli midagi sada viiskümmend või umbes nii, pärast südaööd vajus küll tublisti vähemaks, suur osa vanemaid inimesi läks minema. Asi ise kestis kella üheni. Ja siis me jaurasime veel tunnikese seal kultuurimaja kohvikus, nii et miski kahe ajal jõudsim Otiga koju kah.
Aga Ilonis on Siggi näitus
9. sept. 2010 kell 10:07 (Asjatamised)
Näitus avati küll juba läinud reedel, käisin ka seal, aga nüüd alles tuli pähe, et ma pole sellest veel kirjutanudki.
Siggi Brynjolfsson on islandlasest kunstnik, kes elab juba kümmekond aastat Haapsalus. On teinud ka päris palju joonisfilmi ja muud.
Üks portreelugu temast on ka meie ajakirjanduses ilmunud.
Netis tal pilte paraku palju üleval ei olegi. Ühe toreda, kuid väga islandikeelse karikatuuri leidsin.
Karikatuur on muidugi selline, et üldistusjõud on keeleülene. Kui muidugi veel keelt ka oskaks, siis ilmselt ei annakski see eriti midagi juurde. Eks ka siinmail on need liivakastimängud kultuurimaastikul üsna samasugused.
Siggi multikad on ka ägedad. Neidki saab näitusel näha, vähemalt avamisel sai.
Olen sel suvel Siggiga ka selles vallas asju ajanud, et tal on valmis saanud üks lasteraamat – jääkarupoisi lugu. Vahepeal otsis ta sellele kangesti kirjastajat, nüüd suve lõpus aga rääkis mulle, et tahab vist ikka ise välja anda. Et oskab ju iseenesest küll, aga… Põhimure ja kingapigistus, nagu ikka väiketegijate puhul, on turundus ja reklaam. Kuid ma loodan, et tal läheb õnneks ja edeneb. Aprillikuise ülevaate sellest asjast andis ka Lääne Elu.
Kultuuriministeerium muudkui teeb ja toimetab
7. sept. 2010 kell 22:36 (Asjatamised, Kultuuriminister)
Ei ole kaht kuudki, kui mu blogis hargnes pikk teema Läänemaa Muuseumi direktori “lahtitegemise” ümber.
Ausõna, ma tegelikult ei taha üldse kultuuriministeeriumist enam kirjutada. Aga nad teevad kõik, et seda pälvida. Lugesin täna Andres Siitani, ERSO juhi avalikku pöördumist, ja jälle on õudne.
Andres Siitani avalik kiri tänases meedias.
Kultuuriministeerium muidugi vastab: Siitan tekitanud ERSOs hiigelpuudujäägi!
Mind huvitab, kuidas see puudujääk saanuks mitte tekkida, kui ERSO külge liideti teised kollektiivid, eelarvesse suurenevate haldus- ja tegevuskulude katmiseks raha andmata? Endise ühe kollektiivi asemel tuleb ju majandada mitut: maksta renti mitme kollektiivi eest, ühe asemel mitme kollektiivi kontserdikulud katta (valgustus, varustus, noodid, transport, instrumendid ja nende hooldus jne jne – ega ma hästi ei kujutagi ette, milles suurte professionaalsete muusikakollektiivide tegevuskulud seisnevad, aga väiksed need küllap ei ole.
Sellisesse kollektiivide inimjõu liitmisse rahalisi ressursse võrdeliselt suurendamata on puudujääk juba ette sisse kirjutatud. Aga näe, nüüd on arvatavasti alust Andres Siitan lahti lasta. Võib-olla ilmub veel välja mõni kaebekiri orkestriliikmete grupilt?
Mina ei mäleta küll, et seniste kultuuriministritega oleks kultuuriasutuste juhtidel nõnda palju jahmerdamist olnud, kui on nüüd Laine Jänese puhul. Ning siinkohal on veel üks oluline fenomen: juhtkonnamuudatuste vastukajad teiselt poolelt kipuvad ilmsiks tulema vaid avalike kirjade kaudu. Muidu ei saakski nagu aru, et midagi imelikku on nende muudatuste taustaks.
Läänemaa muuseumi töötajate pöördumine Rea Rausi vallandamisteate puhul näiteks.
Või möllu Ugala teatri juhtkonnavahetuse ümber ja järel avab Jaak Alliku avalik kiri.
Ma olen väsinud olukorrast, kus kultuuriministeerium käitub nagu ähvardav loodusstiihia. Suudan ette kujutada, kuidas segastel motiividel ja ennustamatuid samme astuv juht traumeerib kogu oma allasutus(t)e tööd. Eriti loomevaldkondades on see lubamatu, sellises mikrokliimas ei ole võimalik keskenduda… ja pealegi, inimesed ei ole malenupud.
“Sõida maale” minuga
7. sept. 2010 kell 16:09 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad)
Nüüd on see 4. sept. eetrisse läinud telesaade, milles ka mina oma väikese linnaaia, elukate ning lasteraamatutega figureerin, järelvaadatav. Jupp minuga on üsna lõpus ja algab 28.44 saateminutil.
Hermann, va reo, pissib otse kaadris peenrasse. Ja näha on ka äsja oma raskest neeruhaigusest paranenud pensionär Intsu, kes uudishimulikult end laua peale küünitab. Ellikene klipi algul kergitab suure kaameraga läheneva operaatori peale vaid kõrvu.
Aidi Vallik avalikult 
