Aidi Vallik avalikult

Kisub vägisi jälle vasakule ära – ses mõttes, et postituste vahe hakkab taas venima. Nii juhtubki, kui sündinud asjadest otsekohe ei kirjuta, olgu need siis nii väiksed ja tühised kui tahes, sest üksteise otsa kogunedes muutuvad need ühel hetkel juba hoomamatuteks puntrateks, millest kirjutamine tundub liiga suure väljakutsena, ja siis puhtalt pealehakkamise kartusest ei suuda enam seda teha. Sellised protsessid üldiselt ongi mu pikemate blogipauside peapõhjuseks, aga kuna ma nüüd juba olen nii tark, et selle olukorra läbi näen, siis ma vähemalt üritan seekord asjade loomulikku kulgu sekkuda ja pausileminekust hoiduda.

Vahepeal olen ma ju tahtnud kirjutada mitmelgi puhul. Näiteks tahtsin kirjutada oma järgmisest raamatuvapustusest, Hiro Arikawa raamatust “Rändava kassi kroonikad”.

See raamat sobib une-eelseks lektüüriks umbes viimase viiekümne leheküljeni. Edasi juhtub see, et lugeja löriseva nina ja allasurutud ohete ja nuuksatuste peale hüppab voodisse Leenu, kes isegi oma hämmeldumishetkedel teab, et tubli näolakkumine aitab alati, ja siis enam ei tea, kas põsed on märjad sellepärast, et pisarad, või sellepärast, et koeraila.

Igatahes see raamat liigutas mind väga. Vormilt ja struktuurilt väga lihtne, aga … Jah, mulle meeldis. Ja ma tahan seda raamatut päriselt omada (see, mida praegu lugesin, oli raamatukogu oma), nii et ma hangin selle endale päriselt. See on raamat inimestele, kes armastavad oma kasse … ja armastavad inimesi. Sest see räägib mõlemast. Kuid eelkõige siiski kassist, kes armastab oma inimest.

Samas, et te nüüd ettevaatamatult seda kõik endale koju tooma ei tormaks, tahan ma mainida, et see raamat teistele blogijatele jällegi pole eriti meeldinud. Hoopis teisest vaatenurgast kirjeldatakse seda siin ja siin. Nii et pange tähele.

Tahtsin veel vahepeal kirjutada sellest, kuidas mu eelmises postituses mainitud viirustõbi justkui paraneski ootuspäraselt kahe päevaga ja siis oli kaks ja pool päeva kõik päris hästi. Kuni reedel läks kõik ootamatult hoopis hulluks ja siis möödus paar päeva valust üsna oimetuna ja pideva ibukalaksu all (kuigi ma pean tähendama, et ega see eriti aidanud). Oi, need olid koledad päevad, ja perearst oli kättesaamatus kauguses, sest reede õhtu, laupäev ja siis pikad pühad, eks ole. Aga vist lõpuks rahvameditsiin aitas, igatahes üleeilseks sain end enam-vähem vormi, ja väga hea, et sain, sest mu videointervjuu uus aeg oli määratud kolmapäevale, st eilsele, ja ühtlasi olin juba hoopis varem lubanud esineda sama päeva õhtul ka Liisi mälestusüritusel Kirjanike majas.

Nii veetsingi eile Tallinnas pika päeva, mis algas Kadriorus Mati Undi muuseumis, kus mind filmiti ERRi poolt seoses “Seebu maailma” nomineerimisega Kulka aastapreemiale lastekirjanduse vallas. Intervjuud saab juba tänasest vaadata selle lingi alt. Aga ma pole nende pealkirjapanemisega seekord sugugi rahul. Seda lauset, mis nad mulle omistavad, ma öelnud ei ole, ja üleüldse on see juba ülemõõduline lihtsustamine. Et isegi ERR on hakanud pealkirju klikimagnetiteks moondama!

Pärast sain kokku ühe väga vana sõbraga, Seltsimees Kunstiteadlasega, kellega koos rändasime mööda tuulist, rõsket ja lumelörtsist Tallinna, käisime lõunat söömas ja veetsime kolm ja pool tundi Eesti Ajaloomuuseumis, kus jõudsime lõbutseda kõikide hetkel ülevalolevate ekspositsioonide juures kolmes hoones. Selle käigus sain proovida, mis tunne oli istuda krahv Orlovi autos umbes aastast 1910.

Ma arvan, et sellega oleks väga edev liigelda ka, kuigi ma ilmselt seda ei prooviks, sest kiiremini kui 20 km/h sellise diivaniga küll sõita ei julgeks. Aga need vist oluliselt kiiremini ei sõitnudki?

Õhtu hakul saatis Seltsimees Kunstiteadlane mu Kirjanike majja, kus mind ootas etteaste Liisi mälestussünnipäeval, Väikse Hipi õhtul. Oma tobeduses ma kahjuks ei palunud kellelgi end pildistada, kui ma seal seisin ja Liisi tekste ette lugesin, aga see-eest pildistasin enne mind esinenud Jürgen Roostet sama ülesannet täitmas, nii et parem see pilt kui mitte midagi.

Facebookis on muidugi üleval terve selle ürituse videosalvestus, kus lõpuosas ka minu veerand tundi kuulsust. Sealt saab selle ära vaadata. Ja sealsamas  eelnevas postituses on ürituse fotosid ka.

Pärast seda kõike jõudsin koos oma teise väga vana sõbraga, Ühega (see, kellega paaris me moodustasime ja moodustame nüüd 25 aastat hiljemgi kehaehituse järgi ilusa numbri 10, millest Üks on tema ja Null olen mina), ühe kokteili juua ja kolmveerand tundi lobiseda, enne kui ta mu Balti jaama rongi peale saatis (see teeb veel veerand tundi õnnele lisaks), ja pärast kahetunnist rongisõitu ootas mind veel ees sürr seiklemine Tartus Ropka tööstusmaastikul, kus mul oli vaja üles leida see hoone, milles Ott oma hevikollidega metal-bändi proovi teeb, et siis selle lõppedes koju sõita.

Niisugune tihe andmine käis eile. Mõtlesin, kas ma täna olen pärast seda metsikut sotsiaalsust ja esinduskohustusi üldse elus – aga enda üllatuseks olen isegi täiesti töövõimeline. Imetore.

Pidin täna Tallinna minema, et ühena Kulka kirjanduspreemiate nominentidest end kaamera ees intervjueerida lasta, aga plaanidesse sekkus öötundidel ilmnenud viirustõbi, mis muutis tualettruumi vahetu läheduse väga oluliseks teemaks ja enesetunde nii hulluks, et kella kuue paiku hommikul müüsin Elronile tagasi oma rongipiletid ja saatsin asjaomastele teated välja, paludes meie üritus edasi lükata.

Ja ei läinud ma kuskile. Otsustasin püsida kodus soojas toas ja vetsu läheduses, lürpida köömneteed, toimetada edasi raamatut ja nikerdada veidike “Kasuema” kallal …

… aga enne veel püüda täita oma lubadust ja natuke vaadata, ega mingeid Liisi Ojamaa varasemaid või hilisemaid suvalistele paberilehtedele soditud luuletusemustandeid ole minu kätte jäänud. Perekond nimelt püüab tema loomingulist pärandit kokku koguda, nii palju kui annab.

Oli põhjust avada sodi-arhiivikapi uksed ja vaadata, mida kõike seal on.

Ja jumaluke. Kõigi sealsete kuhjade hulgast leidsin ka paki kirju aastatest 1988–1991. Selliseid maailm enam ei tunne, noor põlvkond kindlasti ka ei mäleta. Minu kõige kallimad kirjad.

Muidugi on nad seismisest juba päris pudedad, ümbrikud enam ei püsi koos, kirjade murdekohad pudisevad – aga nad viisid mu uskumatule mõtte- ja emotsioonirännakule ühte olnud maailma. Maailma, mida enam ei ole, millest kõik me nende kirjade kirjutajad oleme ammu välja kasvanud … aga mis ometi on kusagil jätkuvalt olemas, päris ja elav.

Ja ma olin hingepõhjani liigutatud ning armastusest tulvil, kui ma neid avasin, ettevaatlikult lahti voltisin ja kord jahmatusega, kord rõõmsa meenutusega, kord sügava äratundmisega lugesin. Minu sõbrad. Mu vanad, armsad, kallid sõbrad. Kunagi kõige lähedasemad inimesed mu elus.

Ei tea, kust ma lugesin või kuulsin mingit mõttetera, mis rääkis umbes sellest (tõmmates paralleele perekonna ja ürgkarja käitumise vahel), et kui sa ei näe omale kohta oma päritolukarjas või sind sealt tõrjutakse, siis on paratamatu karjast eralduda (kas äraaetuna või ise minnes), mille juures ainuke ellujäämisvõimalus on luua omaenda hõim, luua omaenda kari.

Vaat selle kunagise seltskonnaga, kunagiste sõpradega, oligi mul see omaenda hõimu tunne. Väga tugev, väga veendunud, väga lähedane. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et päris mitmega neist olen ma ju sõber praeguseni, nüüd veel 30 aastat hiljem, siis see tähendab tõesti palju. Ja kohati tundub nagu ulme, et kas see kõik tõesti oli, toimus. Ühes kollektiivses Pikast Jalast mulle saadetud kirjas on kõige muu sees võib-olla kollektiivse loominguna sündinud lorilauluke:

Hoiu-kassa uxe taga

oli 300 meetrit saba

Toombetoon oli tee peal ees

et kofi ei joox sõjamees

Pikk pandi 4 paiku kinni

rahwas jooxeb linnas ringi.

Või siis mõtisklus teemal, et kui Wehrmachti brigaadikindral Gilbert Wolzow annaks Time’i peatoimetajale Peter Wiesele intervjuu, siis kas peale Pärsia lahe ja N.Liidu sõjajõudude räägiks emb-kumb ka poodust, kelle käed on kollase ohvitseririhmaga seotud, ning kui Peter lõpetuseks küsiks, kas ta võiks veel kunagi “Roosikavaleri” mängida või Wolzow brigaadikindraliks saada, siis saaks ta ilmselt eitava vastuse. (Arutlus ajenes minu ja ühe mu sõbra ühisest kultusteosest “Werner Holti seiklused.”)

Sekka ema õpetussõnad, kuidas talonge kasutada:

Ja siis üks väga veidra unenäo kirjeldus, mis nüüd, 30 aastat hiljem, tundub veelgi veidram, kui algselt seda oligi, arvestades, et umbes aastal 1989 ei olnud isegi mu luuletusi veel ilmunud, rääkimata lasteraamatutest. Täiesti kummaline juhus, et selles unenäos lastekirjandusega seostun.

“Suveaeg oli & kuskil suvalises maakolkas oli pungikontsert. Mul olid neoonpunased juuksed ja kaltsud seljas. Igatahes hakkas varsti vihma sadama ja me jooksime (meid oli palju) telefoniputkadesse, ainult telefone neis polnud. Otsustasin üldse sealt ära minna, tee peal juhtusin sinuga kokku, sa kutsusid mu enda poole. Jõudsime äkki linna (oli just nagu Annelinn) ja kuskilt ilmus välja sinu suur sõbranna Astrid Lindgren. Kaugelt nägime bussi ja hakkasime bussi peale jooksma. Mul olid järsku ühed lollakad valged saunapeoplätud jalas, mis jalast kogu aeg ära tulid. Te jõudsite kahekesi bussi peale, kuna minul lendas üks suss bussi alla ja kui ma ta lõpuks kätte sain ja bussile tormasin, hakati bussis karjuma, et tagumisest uksest ei tulda.

Ja nii ma maha jäingi. Teie sõitsite ära. Egas midagi, asusin siis jalgsi teele. Sinu maja oli kõrge pilvelõhkuja ja sinna pääses erilist silda mööda. Selle lõpus oli lift, sõitsin sellega sinu juurde.

Sina jõid Lindgreniga kohvi. Kui ma tuppa astusin, ütlesid sina, et nüüdsest võib sulle nimeks panna E.T, mis tähendab Eriti Tubli. Ja Lindgren rääkis parasjagu Roosist (tead, see kiilakas Roosi). Rääkis jah, et Roosi oskab väga toredaid jutte kirjutada, eriti pühapäeviti, aga vahel kirjutab ta jaburusi. No aga see tuleb sellest, et ta suitsetab. Oli muideks pühapäev. Uni lõppes.”

Selline nostalgiline hommik oli täna. Mõtlema- ja heldimapanev. Ma pole küll päris kindel, kas juba ka eakohane, aga keda huvitab.

Viimasel ajal on elu justkui juhuslikult läinud ootamatult kultuuritihedaks ja elamusi sajab sisse nagu uksest ja aknast. Näiteks raamat, mis ma siin viimati lugesin … Ma voodisse minnes tavaliselt võtan ikka raamatu kaasa ja loen, kuni silm fookusest välja vajub, sest muul ajal pole selle jaoks aega leida väga lihtne. Võiks ju mõelda, et uneraamat on midagi südamlikku, sooja ja lihtsat nagu kassipoja kasukas, aga vahel ei lähe üldsegi nii. Vastupidi, une-eelse lugemise suur risk on, et raamat ei lase ennast kuidagi käest panna, kuigi väärtuslikud unetunnid aina kuluvad …

Selle raamatu algus oli kena ja rahulik. üsna pikalt oli rahulik, lugu jutustas ühest veidrast vanainimesest, kes elab üksinda Poola-Tšehhi piiri ääres mägedes, on taimetoitlane ja kõneleb kõigist elusolendtest suure tähega. Peale selle on ta all külas inglise keele õpetaja ja kinnismõtteline hobiastroloog. Väga veider tädi.

Siis kui tema naabruskonnas leiab aset salaküti kummaline surmajuhtum, ei oska ikka veel sellest raamatust eriti midagi arvata, peale selle et autor maru hästi kirjutab (nagu ootus oligi, eks ole, sest tegemist on nobelisti Olga Tokarczukiga) ja tõlge on suurepärane (Hendrik Lindepuu). Kui surnukeha leitakse, on maja juures metskitsekari. Nonii. Kui siis leiab aset järgmine veider surm – kohalik jahiseltsi aktiivliige on peahaavaga kukkunud metsas madalasse kaevu ja sündmuspaigal on vaid palju metskitsede jälgi –, siis on selge, et ahaa, tegemist on krimkaga. Aga oodake ainult. Kui midagi sarnast juhtub veel ühe järgmise, jällegi kohaliku jahiseltsi aktiivse liikme ning karusloomafarmi pidajaga, nii et asjasse tunduvad segatud olema rebased, siis tundub vägisi, et ei, see on ikka mingi ulmekas.

Aga lõpu eel toimub veel surmi, ja autor keerab kõik veel kord pea peale, ja tillitab lugeja korralikult ära, nii et lõpuks ei saagi raamatut enam käest panna ja ahmid lugeda, silmad punnis, ning avastad, et armastad seda sarimõrvarit.

See oli suurepärane, väga elamuslik raamat. Autorist on veidi juttu veel selles uudisloos .

Ja eile kuulasime vanemuise kontserdimajas imepärast löökpillimängijat Evelyn Glenniet koos ta saateansambliga, see kõik oli geniaalne, virtuoosne, vapustav. Nojah, tegemist on jälle ühe maailmakuulsa tädiga, eks ole. Kusjuures ta on kurt. Aga see ei sega teda olemast suurepärane muusik. Tal oli Eestis kolm kontserti. Aga selle pildi näppasin internetist, vabandatagu mind väga.

Pärast läksime oma väikese vahva seltskonnaga elamuste tiivul veel edasi õhtust sööma ja veini jooma, nii et terve see õhtu kujunes väga armsaks ja meeleolukaks. Mul on järjekordselt hea meel, et ma selle päevani olen elanud.

Aga muidu – täna kingin ära enda kootud Haapsalu salli number viis. See läheb ühele lähedasele prouale juubeliks. Kootud maavillasest ühekordsest, sellepärast pole nii õhuline ja kerge, kui ideaalis Haapsalu sall võiks olla, aga vanasti kooti sellest igatahes ka.

Selle lõnga värvisin ise põdrakanepiga. Imetaoline rohekashall värv. Kudumisel kasutasin üht kena nuppudega vausabakirja, mis on lihtne, aga ilus. Traditsiooni eirab äärepits – see pole mitte eraldi kootud ja külge õmmeldud, nagu kaanon käsib, vaid ma kudusin selle servapidi otse salli külge. Nii et pits on kootud pikkupidi, lühikeste ridadega, sakid tulid ühest servast kasvatades ja kahandades. Oma sallil nr 4 tegin samamoodi ja leidsin, et niiviisi on hää ja hoopis vähem tüütu, kui selle pitsiga eraldi jahmerdada.

Aga nüüd peab sättima hakkama. Juubilar ootab.

Juba jälle olen suutnud tekitada blogisse mitmekuise lünga ja ma ise ka ei tea, millest see tuleb. Niimoodi võib mulje jääda, et mu elus enam mitte midagi huvitavat ei sünnigi– eks ta ole, vanus ka kisub järjest esimese auväärse juubeli poole, mil vanas juudi riigis orjad vabaks lasti ja võlad tühistati, aga sinnani on siiski veel veidi üle aasta aega. Ja õnneks tänapäeval ei tähenda see enam ka mitte just otseselt vanadust, nii et pole mul mõtet end sellega õigustada.

Talv on veerenud muidu kenal rahulikul kursil – mis töötegemisse puutub. Ja mis aeda puutub. No ma ei suuda end ajada märga, kõledasse, tuulisesse aeda … kuigi saaks ju kaevata ja igasuguseid muidki aia-asju teha sel talvel. Aga … mäh.

Sotsiaalsel rindel see-eest tegevust jagub. Näiteks muutub meie elutuba aeg-ajalt prooviruumiks ja maja saab täis kitarrihelisid, trummipõrinat, klaverimängu ja laulu.

Kokanduskatusetused tütrega. Et ta on vegan, üritasime teha verivorsti vetikatest ja tangudest. Üks mis kindel – seda ei tee me enam kunagi.

Kõssa ja Leenu vahel on suur armastus.

Õhtuti ketran. Hall lammas, millega Leenu villa kokku ketrasin, sai otsa, valget veel on. Olengi kedranud nüüd Leenut ja Darling Celly’s punaseid ja musti chow‘sid, aga hakkas juba natuke tüütama. Siis leidsin kirstust kotikese Punksu eluajal temalt kammitud karvaga … ja ketrasin ka kassi. Palju seda polnud, kass ju väike loom. Muinasnaine tõi mulle nüüd veel angoorajänku villa, parasjagu on see töös. Tuleb väga ilus hele-hõbehall.

Oma esimestel hommikustel tundidel, kui pea pole veel päevaks piisavalt selge, koon kohvijoomise kõrvale. Nii et sokke meil on.

Ja praegu nikerdan karukellakirjalise Haapsalu salli kallal, see on mul kuues Haapsalu sall teha.

Enne salli kudusin kaks kirjatud baretti ka, millest üks sai minu krunni mahutamiseks natuke liiga napp ja sellepärast kinkisin selle Muinasnaisele, kes meie juures laulmas käib ja oma vabapidamiskanade mune toob. Endale kudusin uue, suurema, samade värvidega, aga teise mustriga.

Päeviti teen oma kirjatööd ja toimetan raamatuid. Näiteks niisuguse paksu, ligemale tuhandeleheküljelise tellise tõlke toimetasin siin Sinisukale vahepeal ära, see peaks eestikeelsena ilmuma millalgi kevade hakul, ma pakuks.

“Tüdruk naabermajast” toimetus läks Rahva Raamatu kirjastusele, peaks ka nüüd varsti ilmuma. Psühhotriller.

Ja praegu on töös Heliosele “Päev, mil me kadusime”, ilmselt sobiks liigitada samamoodi psühholoogiliseks põnevikuks. 

Omaenda asjadest sain koostatud “Unelauluraamatu” käsikirja, seda lasteluulekogu hakkab taas illustreerima Lumimari.

Nokitsen tasapisi Emajõe Suveteatri “Kasuema” vabaõhulavastuse kallal. Tasapisi seepärast, et olen selle materjali kohapealt teatavas nõutuses. Mõtted pole veel lõpuni selged, sellepärast võtab aega. Umbes sama teema on ühe Petrone Prindi tellitud käsikirjaga … ja Mauruse VI klassi lugemikuga ka. Aga ma tean, et tuleb see hetk, kus peas saab kõik klaariks ja ma tean täpselt, kuidas ja mis, ja siis tuleb kõik juba kohinaga nagu kosest.

Just jõulude eel ilmus neljas lugu mu väikelastesarjast. Nii et nüüd on olemas “Minu jalad” (mis on küll läbi müüdud ja oleme otsustanud märtsis kordustrüki teha), “Minu käed”, “Minu pea” ja “Minu kõht”!

Nüüd lasen Elinal natuke muude asjadega ka tegeleda, aga siis tahaks seljaraamatu veel teha. Ja ajaraamatu kindlasti ka, sest aeg on väikelaste jaoks uskumatult keeruline asi. Mis on eile ja mis on homme …

Jõulud on jäänud juba poolteise kuu taha. Porised küll, aga nad olid! Meil kodus ja …

… järve ääres koolimajas, kus kogukonna pidu toimus.

Ott sai seal tantsuks mängivale karmoskale rütmi lüüa. See kast, mille peal ta istub, ei ole mitte lihtsalt kast, vaid löökpill nimega cajon.

Enne jõule oli veel Lastekirjanduse Keskuse tänupidu, kus ka sain Otist ühe kena klõpsu teha.

Ja siis käisime jälle mööda jõululaatasid oma raamatuid müümas. Näiteks Haapsalus ja Põlvas. Mujale tegelikult ei jõudnudki, sest mingi viirus võttis mu maha.

Teatris käisime. Vanemuise “Elamise reegleid” vaatamas. Nojah. Tegelikult ei olnud parim asi, mis ma oma elus näinud olen, aga mis sa jõulutükist ikka nii väga tahad. Samas oli seal lahedaid pöördeid ja paar kohutavalt naljakat üllatust, nii et otse kurvaks kah ei teinud.

Ja siis käisime Peetri kirikus kontserdil Moskva patriarhaadi meeskoori kontserdil. On ikka kaunis saal seal Peetri kirikus. Ja ma ei saa midagi parata, aga vaimulikest lauludest hoopis rohkem kõnetas mind kontserdi see plokk, kus Poola ja Ukraina meeleolukate ja lärmakate joomalauludeni jõuti.

Aasta algul sai meie Tötsu 12-aastaseks – oma haiguste ja hädade kiuste.

Ja siis on olnud veel hulk külaskäimisi, kinnogi jõudsin tütrega “Olemise ilu” vaatama, ja see oli ilus küll. Tegelikult peaks lähemal ajal veel mitu korda kinno minema, seal jookseb mitu head filmi praegu, millest mõni sai ka just Oscari. Küll ma lähen ka.

Reede õhtul aga käisime ERM-is muinasjutunäituse avamisel. Väga uhke üritus. Eeskava, kõned, muusikud, jutuvestjad ja pikad lauad muinasjutuliste suupistetega. Näitus ise ka väga vahva.

Järgmise pildi pätsasin ERRi galeriist ja see kujutab salapärast seeneriiki.

Rohkem pilte ja infot saab ammutada meediast, näiteks Tartu Postimehe uudisest.

Aga nüüd ma lähen ja tellin omale kevadeks köögiviljaseemned ära ja siis saab tänasesse kirjatöösse ka lõpuks süveneda.