Te ei kujuta ette, kui külmaks läksid toad pärast seda, kui vana märg vill lae pealt alla sai roogitud. Ma poleks iial uskunud, et mingi 20 cm lahtist villa maja nii palju soojemaks teeb! Aga nii see oli, ja kui laepealsed tühjaks jäid, siis maja temperatuur kukkus kolinal õige mitu kraadi allapoole. Kütsime siin jälle iga päev mõlemat ahju nagu kesktalvel. Ja nüüd paari päeva eest, kui õues kah kraadid langesid, tuul keeras põhjakaarde ja läks tugevaks, siis mul oli tunne, et enam ei saagi maja soojaks, mitte kunagi.
Nii traagiline see lugu aga siiski ei olnud ja meil ei tulnud ka kaua kannatada, sest eile saabus Kambjast puistevillafirma ning vahelagi sai uue täite.
Kõigest kaks-kolm tundi võttis see masinavärgiga villapuhumine. Pluss on veel siinjuures see, et niimoodi puhutav puistevill täidab ära ka kõikvõimalikud praod ja sopikesed, kuhu muidu käsitsi oleks jube ebamugav ning võib-olla isegi võimatu villa toppida.
Ma olen siiakolimisest saadik mõelnud, et katuseaknad on meie majal ikka jumala mõttetud, aga näe – vahel läheb siiski vaja. Näiteks seekord, kus sai villapuhumise londi kenasti aknast sisse viia, mitte ei pidanud suure autoga mu lillepeenarde ümber manööverdades maja tagaotsas asuva pööninguluugini sõitma.
Ka harjaplekk on Otil pooles pikkuses pandud. Oleks isegi lõpuni pandud, aga üleeile saabunud külm ilm ja tormituuled, veelgi enam eilne lumesadu, lihtsalt ei lasknud katusel töötada. Niigi on umbkaudu viiekümnesena see katusel turnimine suhteliselt riskantne ettevõtmine. Küll jõuame.
Igatahes järgmisena peame ära ostma pööningule villatäidise peale tulevad plaadid, need kuidagi üles vinnama ja paika panema.
Kindlustusega arenesid asjad edasi nii, et pärast juurdeküsitud piltide ärasaatmist tuldi sealt ka meile kohapeale oma silmaga vaatama, ja sellele järgnes neil miski komisjoni koosolek, mis päädis eitava otsusega meie kahjuhüvitise suhtes. Nii et me ei saa sealt siiski sentigi. Kahju. Ma juba lootsin, sest esialgne signaal oli ju, et jah, nad annavad. Aga tühjagi. Saan aru, et kaalukeeleks sai olukord, et tuul polnud harjalauda mitte alla loopinud, vaid see oli lihtsalt lahti tulnud, jättes enda vahele tollise prao – ja sellest lähtuvalt otsustati targas komisjonis, et see oli ikka amortisatsioon, mitte ootamatu ilmastikukahju. Vaat nii.
Aga me saame hakkama. Praeguseks on kogu see märg vill pööningult all ja juba ka suurtes kottides, millega Ott kavatseb need paarikaupa haagisel prügilasse transportida. Ragn Sellsil neid ära viia lasta läheks hulga kallimaks.
Tegelikult aga tahtsin teha postituse oma aia esimestest õitsejatest!
Kõige esimene lilleke, kes juba sulavast lumehangest õitsevana ilmub, on suureõieline lumikelluke ‘Liisu’, Sulev Savisaare sort. Väga varane, väga kõrge, ilusa suure õiega! Praeguseks, kusjuures, hakkab juba ära õitsema.
Talle järgnevad teised lumikellukesed. Mul pole sorte küll palju, aga mõned siiski. Pluss selja ja sülega peale veel neid kõige tavalisemaid, mis mul siin igal pool murus laiali on, nii et neid ei viitsi isegi enam pildistada. Aga need teised!
Peaaegu kohustuslik “Wasp” – väga pikkade ja teravate välimiste kroonlehtedega, kõrge, uhke! Mul aga ju alles noortaimed, pole veel jõudnud puhmikut moodustada.
Kurruline lumikelluke “Diggory”, peaaegu 20 cm kõrge ja õis suur ning ümmargune nagu pumps. Keskel asuvad sisemised õiekattelehed on täiesti rohelised, aga noh, selleks peab talle juba sisse vahtima.
Hübriidne ja kirjandusliku nimega ‘Anne of Geierstein’ (ühe Walter Scotti novelli nimitegelane) on ka peaaegu 20 cm kõrge, välimised õiekattelehed on tugevad ja paksud, just nagu vahast. Õied muidugi suured. ta on teistest hilisem, nii et praegu pole veel õieti avanenudki.
Edasi tuleb Award of Meriti aiandusauhinna laureaat, ülisuure õiega ‘Bill Bishop’. Temagi on liikidevaheline hübriid. Osa asjatundjate arvates on ta maailma kõige suurema õiega lumikelluke üldse, ja see võib täitsa tõsi olla. Ta on ka üsna varane, puhkes peagi pärast “Liisut”.
Väga kõrgekasvuline “White Delight” (isegi kuni 25 cm), sort on uus, pärit Saksamaalt ja lausa praegusest millenniumist.
Lumekupud on muidugi ülivaraste aialillede klassika. Muide, seda kõige tavalisemat ja levinumat mul veel ei olegi! Küll on mul üks veidi madalama kasvuga liik Eranthis silicica, minu meelest tõi selle mulle Taga talu perenaine. Ka see taimeke on veel nooruke ja alles alustab puhma laiendamist.
Ja siis on mul hariliku lumekupu sort ‘Guinea Gold’. Tema on kasvult kõrgem ja tugevam kui see meie aedades kõige levinum tavaline talvine lumekupp, samuti on tema õied muljetavaldavalt suured. Ta on mul seal lõunapeenras ka tubli puhmikulaiendaja.
Võrkiirised on väga kaunid ja väga kiiduväärsed varased lillekesed, aga minu aias on midagi, mis neile ei sobi. Olen neid lõunapeenrasse pannud oma kuus-seitse sorti, aga alles pole seal ühtegi. See on muidugi ka peenar, kus mutid ja mügrid kõige rohkem sees käivad, nii et arvatavasti on neist sibulakestest saanud vesirottide maiusroog … Küll aga õitseb sort ‘Talish’ suurte nulgude ees peenras. Sinna pole söödikud arvatavasti järele osanud minna.
Krookustega on umbes sama lugu mis võrkiiristega. Kõik, mis olen lõunapeenrasse pannud, on sealt kadunud. See-eest on alles paraadpeenrasse pandud Leonidi krookus ‘Alionka’.
Ma kahtlustan, et rotitragöödia on tabanud ka kolme eelmisel kevadel istutatud ümaralehist alpikanni. Ka neid tasub aeda ihaleda ülivarase ja uhke õitsemise pärast – aga nad on pirtsakad. Ning arvatavasti maitsevad vesirotile hästi. Nii polegi mul neist nüüd ühtegi pilti panna.
Väga varane lilleke on veel Amuuri adoonis, mis mu keldrimäel kenasti hakkama saab. Laieneb küll üsna aeglaselt, ja tänase pilvisevõitu ilma tõttu ei suvatsenud ta oma õiekesi ka kuigi laialt avada, aga ta on ikkagi väga tore.
Paari päevakese eest hakkasid ka sinililled puhkema. Kõige varasem mul siin tundub olevat üks sügavvioletse õievärviga sinilill terrassi juurest. Pildil nähtavast on ta tegelikult violetsem.
Teine hästi tore värv mul siin on sirelililla.
Tavalist sinist värvi sinililled on alles pungas, ja veel väiksemas pungas on kaks natuke erineva tonaalsusega roosat. Küll ma jõuan neid näidata siis, kui nad puhkevad. Kuigi see telefoniga pildistamine ausalt öeldes ei kõlba kuhugi ja ma ise ei ole selle tulemustega üldse rahul. Peaks ikka otsima oma vana fotokaamera juhtmed üles, et seda laadida ja et pilte arvutisse laadida, ja hakkama jälle seda kasutama. Muidu nikastate siin neid udupilte vaadates äkki silmad ära.
Head uudised on sellised, et meie laepealne läbiligunenud vill kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks ja selle raha arvelt saame uue soojustuse siiski odavamalt, kui alguses rehkendasin. Viimane nädal ongi Ott pööningul rakkes olnud selle vana täidise väljaviskamisega. Selgus, et selle all on veel lasu märga ehituspappi, nii et praegu mürab ta üleval sellega, kolin ja sammud läbi lae tuppa kuulda.
Minule saabusid üle pooleteist aasta jälle õnnepäevad – sai telekast iluuisutamise maailmameistrivõistlusi vaadata. Koroona pärast on vahepeal ju neil kõik suurvõistlused ära jäänud. Otsustasin, et nüüd naudin täiega, ja nautisingi. Ükski sõit ei jäänud vaatamata. Aga et süümekad teleka taga veedetud tundide pärast nii suured ei oleks, nokitsesin selle kõrvale peaaegu nagu iseenesest väiksematest lõngajääkidest kolm paari uusi külaliste susse valmis, noh, selleks ajaks, kui kunagi jälle muretu meelega külas käima ja külalisi vastu võtma saab hakata.
Kootud sussid on külalistesussideks imehead, sest neid saab pärast iga kandmist ju pesta ja pole vaja muretseda võimaliku jalaseene levitamise pärast. Ja vana maja jahedal põrandal on mugavam, kui midagi sooja jala otsas on. Pealegi valge soki testi meie põrandad ilmselgelt läbi ei tee.
Pressisin veel ära ühed juba varem kootud meestesokid, mis tulid jube suured. Midagi tõeliselt suure jalaga meesterahva jaoks. Pakuks, et umbes nr 46 või isegi rohkem. Aga mul mõlgub üks nii suurte jalgadega meesterahvas juba meeleski. Kui ta teinekord jälle on meile mõne suure töö juurde appi tulemas, siis väike tänutähe-kingitus on sahtlist võtta.
Sain eile lõpuks ka oma noored viljapuud lõigatud. Vaarikad ja ilupõõsad jäid praegu veel ootele, küll ma jõuan. Kevad alles algas. Küllap nüüd hakkabki tulema rohkem aia- ja vähem kudumipilte!
Ma loodan väga, et ei satu jälle mingisse äparduste ja õnnetuste tsüklisse, nagu eelmisel aastal juhtus. Me ju leppisime kokku, et uuel aastal nii ei tee!
Aga ometi. Näiteks selgus, et eelmises postituses näidatud Islandi kampsi moodi kamps tuleb mul ikkagi kuidagimoodi lahti võtta või seda harutada, nii et oleks võimalik varrukaid ja kehaosa lühemaks teha. Ma ei tea, kuidas ma jälle proovilapi järgi arvutamisega nii puusse panin või mis täpselt juhtus, igatahes selgus, et kehaosa peaks lühem olema umbes 20 cm ja varrukad 10 cm, et see mu tütrele paras oleks. Pagan küll, ma ütlen. Nii palju tehnilist ja aeganõudvat tööd, tulemus imeilus – ja siis niimoodi!
Aga teine asi juhtus meil öösel vastu pühapäeva, kui see laupäevane lumetorm järjega Lõuna-Eestisse jõudis. Juhtumise avastasime paraku alles pühapäeva pärastlõunal, kui kraadid õues plussi pöörasid ja laest hakkas õige mitmest kohast vett sisse tilkuma.
Laepealsel avanes selline vaatepilt:
Tuul oli õhtul või öösel paigast rebinud katuse harjalaua, nii et tekkinud praost oli ei tea kui kaua lund meile pööningule sisse tuisanud. Lahtisele soojustusele, mida meil on olnud küll mitu aastat plaan plaatidega kinni katta, aga … Katus oli ju korralik ja pidas kogu aeg! Nüüd siis see üks õnnetus ja jälle läheb mingi jahmerdamine lahti. Minu esialgsete arvutuste kohaselt läheb sealne uus soojustus pluss plaadid selle kinnikatmiseks pluss harjaplekk (ehk on tormikindlam kui lauad) veidi üle kolme tuhande euro maksma. Juhul kui Ott ise teeb ja ehitab. Kui keegi tuleb kõrvale võtta, siis läheb veel kallimaks.
Kindlustusele tegin kahjuteate ära, eks näe, mis nad selle peale kostavad ja kas sealt tuge tuleb. Võiks ju. Pean tunnistama, et selle eelarve kokkuklappimisega võib mul raskeks minna.
Oh, mulle ei meeldi sellised asjad. Mul olid kevadise rahakulutamisega hoopis teised plaanid, ausõna.
Nüüd juhtus nii, et suur uhke töö sai ilusti lapse sünnipäevaks valmis ja isegi pressitud, aga pühapäeval sünnipäevale ei saanud me mitte. Ott sai hoopis PCR-testile. Nimelt laupäeval jäi Ott haigeks. Palavikuga. Mis te siis arvate, mida me kõik esimese asjana mõtleme, kui keegi praegusel ajal haigeks jääb. Nii meiegi.
Selge oli, et järgmisel päeval me oma tütre juurde tähistama minna niimoodi küll ei julge. Et kui on koroona, siis mis sest talle veel tassida. Selle asemel sai Ott pühapäeval hoopis testile, ja testi tulemus saabus täna – negatiivne. Nüüd on muidugi tema palaviku põhjus lahtine. Pole aimugi, mis see olla võib. Eks vaatab tasapisi edasi ja kui miskitpidi asi hullemaks või huvitavamaks läheb, siis hakkame perearsti tüütama.
Nende erutavate sündmuste pärast mu laps oma sünnipäevakinki kätte ei saanudki. Noh, küll jõuab. Saingi mahti seda tööd siit- ja sealtnurgast pildistada, nii et saatsin talle sellest fotod ja näitan siin teilegi.
Kampsun tuli sünnipäevalapse soovi kohaselt pikk, tuunika või nii. Või isegi soe kleit. Sest meriinovilla kannatab ju palja ihu peal ka kanda, see on nii sile. Sajaprotsendilisest meriinolõngast ma selle kudusingi. Meetrise kaabliga ringvarrastega nr 3.
Proovisin küll algul ise passe jaoks mustri koostada, aga jäin jänni. Ma ei ole veel sedavõrd osav, et Islandi kampsuni ümarpasse mustris kõigi vajalike kahanduskohtadega arvestada oskaks. Nii tuligi muster Printerestist. Sellel pildil on isegi kõik värvid õiged välja tulnud.
Allääre ja varrukaotste kohta sedasama öelda ei saa. Need mustriosad, mis tegelikult on helehallid ja heleroosad, paistavad siin lihtsalt ja labaselt valged. Aga see pole tõsi.
Ka suur musta värvi osa on tegelikult mustrisse kootud. Et mul endal oleks huvitavam kududa. Leidsin sellise hästi tagasihoidliku ja veidike reljeefse korrapärase väikese kirja, mis värviliste osade suhtes domineerima ei jää.
Ma nüüd ainult loodan väga, et varrukad tütre jaoks liiga pikad ei tulnud. Ma enda arust küll jälle hirmsasti arvutasin, aga minu meelest läks pressimisega ikkagi kõik palju pikemaks. Ei jõuagi kohe ära oodata, mil ma seda oma tüdruku seljas näen!
Ma olen mitu aastat mööda laia maailma internetikaubandust jahtinud puuvillaseid triibulisi sukkpükse. Eelmine aasta leidsin ühe Tšehhi koha, aga need tegid ainult väikseid numbreid, ilmselgelt sellistele uljastele hilisteismelistele. Aga nüüd leidsin ühe Itaalia sukafirma, mis pakub ka suuremaid numbreid. Nii ma olengi nüüd uhke ja õnnelik täiesti triibuliste sukkpükste omanik. Ja ma hakkan nüüd peale retuuside jälle hoopis rohkem seelikuid kandma.
Tegelikult nende mitme otsinguaasta jooksul tekkis mul korduvalt küsimus, miks naistele toodetakse peaaegu ainult naiselikke ja edevaid või siis täiesti mittemidagiütlevaid ja ilmetuid sukkpükse. Et miks seostub naiselikkus just sellise pitsi-läbikumavuse-õhulisuse-lillelisuse või siis vastupidiselt igava vanamutlusega, aga ei seostu mängulisuse, nalja ega natukese tsirkusega. Kas pole seegi mingi naistele omistatud rolliootus.
Muide, kõrvale põigates, nägin mõned päevad tagasi Viasat History kanalilt ühte üüratult huvitavat dokfilmi soorollidest ajaloos. See tugines päris tänapäevase arheoloogia vahenditega tehtud analüüsidele, mille valguses vaadati üle vanu leide, näiteks nüüdsel ajal võimaldab säilmete DNA-testimine sajaprotsendilise kindlusega määrata leitud kontide kunagise omaniku soo ning hammaste isotoopanalüüs tolle päritolu ning toidulaua. Selle kõrval kasutati analüüsides ka muid, esemelisi leide ja väljakaevatud matuseid jne, igatahes välja koorus ülimalt põnev lugu soorollide muutumisest ajas.
Nende analüüs lubab igatahes väita, et terve pika kiviaja vältel olid mehed ja naised oma staatuselt üsna võrdsel positsioonil, aga naised natukene kõrgemal – vastupidiselt vanema ajalookäsitluse veendumustele käinud jahil siiski nii naised kui mehed koos. Vanu kaljujoonistusi uute võimaluste ja vahenditega analüüsides jõuti järeldusele, et ka nende autoriteks on olnud nii mehed kui naised, sest neid jooniseid signeerinud käejälgede hulgas oli nii naiste kui meeste käejälgi umbes võrdselt. (See sooline määratlemine tugines tänapäevasele teadmisele naiste- ja meesterahva labakäe proportsioonide erinevusest, umbes nagu kolju ja vaagnaluu vormgi on naistel ja meestel veidi erinev.) Pigem järeldati vanade arheoloogiliste leidude põhjal, et naiste staatus oli meeste omast isegi kõrgem, sest kiviajast pärit arheoloogiliste kunstiliste leidude hulgas on hulganisti naisekujukesi, kõik need prisked Veenused näiteks.
Muudatus tulnud alles pronksiajal koos põllumajanduse algusega, mil inimesed jäid paikseks ja oluliseks muutus omand, maa ning selle kaitsmine, algas sõdade ajastu. Tolle aja ja väga paljude järgnevategi sajandite sõda tähendas eelkõige lähivõitlust, milles suuremd šansid on suuremal füüsilisel jõul, ja nõnda hakkasid meeste aktsiad kiiresti tõusma. Peagi oli nende ühiskondlik positsioon domineeriv, ja sellest annavad tunnistust tollest ajast alates leitud luustike hammaste isotoopanalüüsid (milles nähtub, kuidas meeste toidulaud muutus selgelt paremaks ja mitmekesisemaks kui naiste oma) ja hauapanused (nende olemasolu üldse, hulk ja väärtus).
Keskajal olevat see sooline eristamine jõudnud haripunkti ja selleks ajaks ja veel ka keskaja jooksul jäänud naised meestest väga tuntavalt ka kasvus lühemaks ning luustikust hapramaks (kui kiviajal see vahe ei olnud nii märgatav) – seegi seletatav pikaaegse toitumiserinevusega.
See kõik oli pööraselt huvitav, ja kui ma nagunii olen selliste pigem feministlike vaadetega, siis minu jaoks paigutas see analüüs paljud asjad õigetele kohtadele, pakkus seletust nii paljule. Ning ma mõtlen siit veel edasi – kõik see ei olnud ju tegelikult kellegi süü, vaid erinevad ajalooetapid määrasid lihtsalt oma võimaluste ja oma tingimustega erinevate sugude ühiskondliku tähtsuse. Kui ellujäämise seisukohalt muutus kriitiliselt oluliseks testosteroonist tingitud suurema lihasjõu ja võitlusvalmiduse olemasolu, siis oli täiesti loomulik, et meeste staatus tõusis kõrgemaks.
Ja selle info valguses ei ole minu meelest üldse imelik, et naisliikumine maailmas algas 19. sajandil, kui sõda peeti juba valdavalt tulirelvade abil ning ühiskondlik seadusandlus reguleeris paljusid eluaspekte. Sealt alates järjest enam ei eelda edukas sõjapidamine enam toorest lihasjõudu lähivõitluses, ja veelgi enam nüüd, massihävitusrelvade ajastul. Selles mõttes on feminismi ja naisõigusluse levik ka ajaloolises perspektiivis täiesti loogiline areng. Ilmselt jõuamegi mõnesaja aasta jooksul “tagasi” sugude võrdsuse juurde, kus ühel poolel ei ole teise poole kõrval ellujäämise kohapealt enam määravat tähtsust ja seega ka vajadust teda mingile oma kujutlusele või eelarvamusele või stereotüübile vastavas rollis hoida.
See viimane lõik oli muidugi juba puhtalt minu enda edasiarendus, seda selles dokus enam ei olnud. Lihtsalt mina siin oma triibulistes sukkpükstes mõtlen, et miks nii laialt arvatakse, et naised peavad olema naiselikud ja õhulised ja kaunid, mitte lapsikud ja naljakad. Mina eelistan küll seda teist varianti.
Veider postitus tuli täna. Aga et lumi tuli jälle maha, siis aiajuttu nagu eriti polegi rääkida.
Lumi sulas üllatavalt kiiresti, vaid kolme-nelja päevaga oli maa paljas – ja kõik see jõledus, mis sügisel lume alla läks, oli jälle näha. Ning ka maa sulas paari sooja päeva jooksul täitsa imekspandavalt üles. Nii avanes mul meeldiv võimalus lõpuks maha panna sügisel panemata jäänud lillesibulad: paar sorti tulpe, mitu nartsissi, sekka krookusi ja võrkiiriseid.
Muidugi ma ei teadnud, mis ma sellest kütmata konkus seisnud karbist üldse veel eest leian. Kevad on siiski ju peaaegu käes ning sibulike karpi avades olin ma valmis kohtuma pehmete ja hukkaläinud tohlakatega. Aga ei, kõik oli ilus! Sibulad olid uskumatult hästi säilinud ja läksidki mürinal mulda. See on juurdumiseks muidugi veel liiga külm, aga kindlasti parem kui neid sibulaid konkus karbi sees edasi pidada. Ma usun, et vähemalt suurem osa jääb nüüd ellu ning kui nad ka see aasta enam õitsema ei jõua, siis järgmine aasta ehk ikka.
Kevad on küll veel nii varajane, et mul need kõige varajasemad lumikellukesed alles alustavad. Kõige esimesed.
Krookuste ninakesed alles hakkavad end mullast välja pistma. Ka lumekupud ei näita end veel õieti. Ega lumerooski. Nii vara on alles. Pole veel aru saada, mis ja kes ja kus kasvab, ja kas üldse kasvab. Sellepärast ma muud kapitaalsemat praegu aias ette võtta ei plaanigi. Saaks ainult need sügisel peenrasse jäänud tutid ja tuustid nüüd sealt ära.
Kõrrelisi ma igaks juhuks veel maha ei lõika. Kui nüüd lähipäevil uuesti talv tagasi tuleb, nagu ilmateade ähvardab, siis õrnemad võivad pihta saada. Pealegi kõrrelisi ongi muretum maha lõigata alles siis, kui uus kasv on juba alanud. Olen varasematel aastatel mitu korda kärsitu käärikasutuse tõttu mõnest ilusast kõrrest ilma jäänud ja eks kogemused õpetavad.
Tegelikult see pealsete lõikamata jätmine sügisel on taimedele hea – aitab lund koguda ja lamanduv puhmas soojendab juurte ning juurekaela piirkonda. Olen elus teinud kord nii, kord naa – mõni aasta olen peenrad sügisel pealsetest puhastanud, mõni sügis jällegi mitte. Pean ütlema, et talvitumine on taimedel parem, kui ma olen nad sügisel naasama jätnud. Ainult endal on seda jõle vaadata, kui peenar on otsekui risu täis. Neil aastatel, kui lumi kah hiljaks jääb või seda üldse näpuotsaga antakse, kestab kole ja korratu vaatepilt veel iseäranis kaua. Käid mööda või näed aknast ja jälle tunned end süüdi laiskuse ja lohakuse pärast, kuigi mõistus räägib muud. Ja ega see aianduses ainus selline koht ole, kus inimese ettekujutus ja taimede tahtmine teineteisega risti jooksevad …
Eelmisel sügisel jäi muidugi aias peaaegu kõik tegemata sel põhjusel, et ma lihtsalt ei suutnud justkui. See juulikuine borrelioos võttis jõu ära ikka päris mitmeks kuuks. Ning kui juba jõud on läinud, siis kaob ühel hetkel tahtmine takkapihta. Hakkasin juba kartma, kas see üleüldse enam tagasi tuleb. Aga nüüd on mul jälle tahtmine tagasi ning uue hooaja plaanid tehtud. Tahan nüüd ühele poole saada mitme poolikuks jäänud projektiga (keldrimäe serv, kivila täisistutamine, okkaplatsi katmine ja multšimine, peenarde ääristused), samuti on selgunud, et ogoroodina köögiviljaosa tuleb natuke koomale tõmmata. Umbes neljandiku võrra. Nii palju kõike pole meie perel tegelikult vaja, ei jõua ära tarbida. Samas võtab aega ja jõudu palju.
Tubastest tegemistest kõneldes – saime lõpuks kätte juba detsembrikuus tellitud madratsi vanaema vanasse voodisse. Nüüd on lapsel lõpuks normaalne küljealune, kui kodus käib. Või siis kallitel külalistel, kes ööbima jäävad.
Jaluts on sinise koormarihmaga kokku tõmmatud sellepärast, et madratsi sissepanemisel selle voodiga rüsades nihkus üks jalutsi küljepuu veidike lahti ja Ott pani sinna liimi vahele. Loodame, et jääb pidama. Nii et see koormarihm sinna ei jää.
Nii ongi kevade esimesed sammud justkui uue energia andnud. Oleks, et nüüd samas vaimus muudkui kestaks!
Ja nii hakkabki mul jälle kokku saama üks raamatutäis lullasid tädi Klaarast, kes on nõid.
Ma mängisin nimelt juba vähemalt kümme aastat mõttega kirjutada tädi Klaarast. Algul kirjutasin ma temast tobedaid ja ropuvõitu jutukesi, mida sai sõpradele nende homeerilise naeru saatel ette loetud, aga neid tekste ma küll ei julge avaldada. Mitte kunagi. Ärge mitte palugegi.
Eelmisel aastal tuli mulle aga idee moondada Klaara hoopis luuletuste-nõiaks. Lõpp roppudele naljadele. Nüüd on Klaara selline veidravõitu nõiatädi, kes viskab vimkasid ja kasutab nõidumiseks sõrmenipse. Temaga juhtub igasuguseid ootamatusi, edulugusid ja äpardusi – nagu see elu ikka on.
Ajalehe jaoks illustreerib seda Ott, aga kui need tekstid kord raamatuks saavad, siis illustreerib selle siiski keegi teine. Ma tegelikult pole veel välja mõelnud, kes täpselt. Kaks nime mõlguvad mõttes, aga see mõte peab kindlasti veel küpsema. Võite mulle ideid jagada ja ettepanekuid teha, sest millalgi nüüd kevadel võtan ma selle asjaajamise ette.
Umbes jõulude ajal hakkasin endale retuuside peal kandmiseks tuunikat kuduma. Eks neid taimedega värvitud lõngu oli saanud juba üksjagu palju – jämedamad lõngad olen jooksvalt sokkidesse pannud, aga need ühekordsed ootasid millekski suuremaks saamist. Mul mõlkus peas selline õhem ja õhuline toas kandmise kampsun, ja siksaktriibud meeldivad mulle jätkuvalt ka. Ning mind päris suurel määral ajendas soov katsetada, kas Islandi kampsuni ümarpasse-meetodil oleks ehk võimalik kududa ka lihtsalt triibulist asja, kui kahandada reeglipäraselt õlgadest alates, nagu peab. Ka selliseks kahandamiseks tundus siksaktriibumuster hea valik.
Otile Islandi kampsunit kududes sain maitse suhu, kui mugav on kampsun algusest peale kõik kokku valmis kududa, nii et pärast tükke kokku õmmelda pole vajagi. Tegin seda meetrise kaabliga ringvarrastega nr 2. Alustasin alläärest ringina, kudusin umbes selle kohani, kus kampsuni pihaosa peaks varrukatega kohtuma, siis teiste ringvarraste peal lõin mõlemad varrukad üles nagu sokisääred ja hakkasin kasvatama ainult ühest servast, et anda varrukatele see altpoolt kaenlaaluse poole laienev kuju. Kudusin kaks varrukat korraga, nagu ma sokkegi koon. Kui tundsin, et pikkusest peaks piisama, lükkasin nii pihaosa kui varrukad samadele ringvarrastele ning uhasin edasi kuni kaelaauguni, sama jutiga kudusin mõne sentimeetri soonikut ja läksin sealt sujuvalt üle kapuutsi kudumisele. Kapuutsi kudusin niisiis otse külge, pealael läksin üle sokikanna-meetodile, ja kui see ka valmis sai, korjasin kapuutsi külgedelt mõlemalt poolt silmad varrastele ja kudusin sooniku jälle otse külge.
Ainsana kudusin eraldi ja õmblesin külge taskud, sest seda ma küll ei osanud enam välja nuputada, mismoodi neid taskuid otse külge saaks kududa. Samuti vajasid natuke õmblemist kaenlaaluste kohad, kuhu jääb tükke ühendades umbes kümnesentimeetrine pilu. Aga see oligi kogu õmblustöö.
Mis juhtus, oli see, et ma millegipärast panin oma leiutatud skeemidega selles suhtes puusse, et passeosa tuli hoopis laiem, kui minu meelest oleks pidanud tulema. Seetõttu sai mu “tuunika” täitsa arvestusväliselt oma paarkümmend sentimeetrit pikkust juurde. Hiljem seda ürpi pressides selgus, et see muster venis metsikult ka pikuti, nii et sealt tuli veel paarkümmend sentimeetrit otsa. Ja nii mul polegi tuunikat, vaid on hoopis kleit!
Ma olen juba peaaegu välja rehkendanud, kuidas edaspidi taolise meetodiga kampsunit kududes oleks võimalik hoiduda passe liiga pikaks ajamisest. See algab muidugi sellest, et ma pean õppima hobuseid hoidma ja tegema arvutades paremat eeltööd: nimelt arvutama ka pikkused proovilapi järgi välja, mitte kohe uhama hakkama “silma järgi”. Ilmselgelt ma ei ole veel nii vilunud kuduja, et puhtalt silma järgi täppi panna. Selle kleidi puhul on see selgelt näha!
Aga üldiselt võttes ma olen selle tööga päris rahul. Päris kena sooritus, ja jälle oli sellest üht-teist õppida. Tore!
Eks taimedega värvijad on üsna palju rääkinud ja kirjutanud, et selliselt värvitud lõngade kokkusobitamisega ei ole mitte mingit muret, sest need kõik sobivad omavahel. Ja see on tõesti tõsi – vähemalt minu värvitud lõngad tegid seda tõepoolest. Gamma tuli selline oktoobrikuine, kus suurem punane värvilõõm on juba vaibunud, aga on jäänud mahedad kollased-hallid-pruunid toonid.
Triibukaupa rääkides: tumedama pruunikashalli andis jalgleht koos natukese raudvitrioliga; heledama kollase andis peiulill maarjajääga; roosa tuli kamalutäiest verkjatest vöödikutest, mida leidsin metsast lihtsalt liiga vähe, et punaste toonideni jõuda; hele sinakashall tuli saialillest, mis maarjajääga ei andnud peaaegu üldse mingit värvi, ainult kerge kollaka jume – aga tibake raudvitrioli tegi selle just niisuguseks helesinakashalliks. Tumedam rohekaskollane on taas peiulill, aga koos vaskvitrioliga. Beež on jalgleht koos maarjajääga.
Nii et see oligi algusest lõpuni justkui katsetamisprojekt, lõngade värvimisest alates kuni valmiskudumiseni välja. Ning tuunika jaoks jäi lõnga järele veel küll!
Vähk sai ikkagi lõpuks oma osa. Hoidsime ja ravisime Tötsut nii kaua, kui sai, aga nüüd läksid asjad väga järsult ja väga kiiresti palju hullemaks ning valu, piin ja kurnatus said lõpuks mu koerakese kätte. Siis tuli sekkuda. See oli taas üks raskemaid otsuseid mu elus. Selline, mida tehakse ainult armastuse pärast.
Ta oli minu kõrval 13 pikka aastat. Ma usun, et ta oli minuga õnnelik. Muidugi oma chow chow’likul introvertsel moel.
Talle meeldis kõndida paraja kõrgusega rohus, nii et rohulibled kõditasid nina.
Talle meeldis hammustada lund ja merelaineid.
Talle meeldis sahistada lehehunnikutes. Sügiseti sahistas ta jalutuskäigul ikka läbi kõik Krahviaias ette sattuvad lehehunnikud.
Talle meeldis käppapidi porilombis solistada.
Ta oli korrapidaja ja lepitaja, kohe kui hääled tõusid, tuli ja sättis ennast vahele.
Talle meeldisid teised koerad, kassid ja inimesed.
Ta oli väga julge. Ta ei peljanud isegi lõrisedes minu ette astuda, et mind kaitsta, kui kord jalutuskäigul üks naljamees hobuse meie suunas kappama ajas, et nalja saada. Ja ta ei lasknud autost välja tüüpe, kes meie taluõuele sisse keerasid “lammast ostma”.
Ta oli minuga väga kannatlik, kui ma siia kolinuna kohalikku maastikku ja metsi avastasin. Kord sattusin ma temaga lausa rappa ja me nägime hulga vaeva, et pehme pinnase peal sealt kuidagi välja sumbata, vaene Töts rühkis rinnuni mudas. Aga ta andis mulle andeks.
Ta lesis sambla peal ja ootas, kuni ma sinililli korjasin.
Ta tuli mulle suvisel ennelõunal sageli aiamaale järele, vaatama, kuhu ma nii kauaks jään.
Ta rääkis minuga nohinate, röhkimise ja norsete keeles. Ta vastas, kui temaga rääkisin.
Ta ei teinud peaaegu üldse pahandust.
Talle meeldisid kuiva külmaga ilmad, miinus kümme oli puhas pidu ja siis oli teda raske õuest tuppa saada.
Ta oskas tabletid omale niimoodi põske ära peita, et ma ei saanud arugi. Hiljem alles leidsin need tabletid väljasülitatuna näiteks terrassilt või teise toa vaibalt. Aga oma viimase pika haiguse kulgedes ta siiski harjus ja õppis rohtu võtma korralikult.
Tema lemmiktoit oli keedetud seapea liha. Söömisega polnud ta pirtsakas, aga tahtis toidu osas vaheldust.
Ta oli otsustanud, et suurel hädal tuleb käia majast võimalikult kaugel, krundi piiril. Ja isegi seal sättis ta ennast niimoodi, et tegi junnid kenasti ritta üksteise kõrvale. See oli tegelikult jube naljakas.
Kui ta oli mures või stressis, siis ta näris oma käppi.
Talle meeldis jõulupuu. Kui kuusk toas oli, siis ta sättis ennast magama just kuuse alla. Ma ei kujuta ette, kuidas edaspidi on meil toas kuusk ilma Tötsuta. Ma ei kujuta ette. Võib-olla ma ei tahagi enam kuuske jõuluks tuppa tuua.
Ta hoidis väga oma mänguasju, ei närinud neid ära, vaid tassis neid hellalt ringi.
Talle meeldis tupsumäng nagu kassile. Siis oli ta “krokodill” ja “tupsunapsaja”.
Kõik loomakesed, kellega ta koos fotode peal on, on lahkunud juba enne teda.
Aidi Vallik avalikult 