Jah, mai on parem. Päris kindlasti. Juba seepärast on parem, et see koroona ei virvenda enam kogu aeg eetris nagu märtsi lõpus või aprillis. See tõbi on hetkel kenasti kontrolli all ja vähemalt mõnda aega saab nüüd jälle inimestega suhelda ja asju ajada, ilma et kõik suhtlusaktsioonid tunduks liigse riski võtmisega.
Ürituste mittetoimumisega sel suvel ma muidugi kaotan. Juba kirjutatud näidend suvelavale ilmselt siiski ei jõua, ka filmivõtete puhul pole veel väga kindel, kas saab või ei, ja ka selle juures on mu sissetulek mängus. Samuti selgus, et eriolukorra tõttu tühistati kõik loomeliitude selleks aastaks sõlmitud stipendiumilepingud, see tähendab, et ka minu oma. Nii et selle poole pealt ei ole tegelikult olukord just julgustav.
Aga samas ma pean ütlema, et mingil kummalisel kombel ma ei muretse. Vastupidi, mu süda on kuidagi hästi rahulik ja rõõmus. Isegi helge on olla. Küll kuidagi ikka saab. Mõnikord asjad lihtsalt korraldavadki end kuidagi veidralt ringi ja see võtab aega, aga tulemus ei pruugi lõppkokkuvõttes üldse olla halb. Mõni seisak võib olla hoopis võimalus millegi uue sündimiseks. Ja alati on võimalik midagi siiski ette võtta.
Pealegi on nüüd lõpuks ometi temperatuurid sellised, et minagi tahan jälle aias mütata. Külmad ilmad ei kutsu mind jälle aiatöödele sugugi. Ma vihkan, kui mul tööd tehes käed külmetama hakkavad või külm tuul kõrvust sisse puhub. Sellepärast mul ka kevadtööd jäid venima, sest suurem osa aprillikuust oli minu õrnale kerele lihtsalt liiga külm õues mängida.
Aga küttepuudega mängimisest me muidugi ei pääsenud. Et järgmisel talvel toas külmetama ei peaks.
Kuidagi on kujunenud, et see puudevedu ja ladumine ongi meil hooaja nii-öelda avatööd, mille käigus talvises vaikelus lösutanud ja pehmeks läinud kere jälle tunneb, et peale peki on temas siiski veel lihaseid ka. ja see on omamoodi mõnus ettevalmistus hoopis tõsisemaks andmiseks aiamaal.
Mul on tänase seisuga peenardesse külvatud porgand, pastinaak, mustjuur, naeris, kaalikas, redis, Jaapani rõigas, spinat, lehtpeet, põlduba, varane hernes, suhkruhernes, erinevad aedsalatid, koriander ja till. Sibul, punane ja valge. Et paljud on huvi tundnud, kuidas ma oma põhu ja peenarde ja külvidega täpselt toimetan, siis õige lühidalt teen kokkuvõtte.
- Sügisel, kui saak on koristatud, kõplasin suurema fokiniga peenra korralikult läbi, eemaldasin kõik vahepeal tekkinud umbrohujuured, mis pinnale tulid, ja laotasin uue põhu peale. Niimoodi läksid mu peenrad talvele vastu.
2. Enne külvi tõmbasin rehaga korraks põhu maha, kobestasin kergelt fokiniga, tegin fokiniga külviread, külvasin seemned sisse ja külvivaokesi kinni ajades samal ajal panin ridade vahele põhu tagasi. Külvirea peale ei pannud, sest sellest läbi ei suuda tärgata isegi enamus umbrohte, kultuurtaimedest rääkimata. Nendesse ridadesse sai külvatud näiteks pastinaagid.
Lihtne! Ja peaaegu üldse rohima ei pea. Terve suve. Samuti hoiab põhumultš maru hästi niiskust, nii et ka kastmisega on tükk maad muretum kui muidu. Eelmisel suvel mul vist kuus või seitse korda ainult oli suve jooksul peenardele vihmutit vaja panna, või noh, üldse kasta. Aga idanemise ajal muidugi kastan rohkem.
Tuppa oli mul ka külvatud igasugu asju. Näiteks tomateid. Et ka tomatite kohta on mult küsitud, siis jah, ka mina harrastan tomatite kasvatamist kasvuhoones peaaegu ilma kastmata. Selleks on vaja nad istutada väga sügavale, ja juba enne seda on vaja koolitada nende juurekava kasvama allapoole, mitte laiali. Sellepärast pikeerin ma oma idanenud tomatid piklikesse kilekottidesse, 12 X 29 cm (pakendikeskus müüb selliseid), mille esialgu poole võrra madalamaks keeran. Teise pikeerimise ajal keeran selle serva jälle üles ja lisan mulda kuni kilekotti täiskõrguseni. Järgmise pildi peal peaks näha olema, kuidas see välja näeb.
Siis laon nad tihedalt üksteise kõrvale püsti vanasse sügavkülmikusahtlisse ja selles pean neid aknalaual umbes ajani, kui julgen nad juba kasvuhoonesse viia, esialgu ööseks mitmekordse ja päeval ühekordse katteloori alla, tasapisi koorin tekke vähemaks ja üldse lõpuks maha, aga öökülmaohuga panen kihte tagasi. Kuni nad on mul kompaktselt seal kastis koos, seni on neid lihtne niimoodi kinni pakendada. Sellepärast pole ma tavaliselt neid kasvuhoones ka laiali istutanud enne maikuu lõpunädalat. Ega neile seal kastis lõpupoole enam eriti ei meeldi küll, aga pole neil midagi häda ka. Parem katta ühte kastitäit kui kolmekümmet eraldi taime.
Tuppa külvasin aprilli keskel ka kapsad ja kapsoidid. kapsastega on selline imelik lugu, et nad idanevad kõige paremini toatemperatuuril, 20 kraadi juures, aga pea otsekohe pärast idanemist tahavad juba hoopis jahedamat. Samuti peab neid maru kiiresti pikeerima ja otsekohe kasvuhoonesse viima, sest noored kapsahakatised on veel valgusnõudlikumad kui tomat või paprika ja ükskõik kui päikselisel aknalaual venivad nad hirmsa kiirusega ikkagi välja nagu loikamid.
Samamoodi pean neid aklimatiseerumise mõttes algul kattelooride all, aga mitte kaua. ja et praegu on päevased temperatuurid kasvuhoones ka lahtise uksega üle kahekümne kraadi, siis on mu kapsad üleüldse juba kastidega õues. Ööseks olen kastidele peale tõmmanud kahekordse loori. Kapsad on nimelt üsna külmakindlad, kuigi päris noortaimed miinuskraade siiski veel ei talu. Hiljem küll. Aga madalad temperatuurid neile üldiselt meeldivad rohkem kui kõrged. Parimad kapsakasvatamise suved mu elus on olnud jahedad ja vihmased.
Vahepeal saabusid kohale ühistellimuse priimulad. Käisin neil ühe sõberaaluja aias järel ja pildistasin tema koerahambaid. Mulle meeldivad need lilled ikka järjest rohkem. kahju, et mul neid alles nii vähe on. Neid võiks kevadises aias kohe paljudes kohtades kasvada.
Mulle meeldib tema aia puhul nii pööraselt ka see, millise imetaolise tausta moodustab sellele aeda ümbritsev mets. See oleks nagu lavastatud kohe.
Kahjuks jah, kallistused jäid seekord ära ja peenardes tärkavaid taimi uurides me hoidusime peadpidi kokku sattumast. Ja hoidsime väga korralikult kahemeetrist vahet. Mina sain oma priimulad ja tema sai mult leivajuuretise.
Sest ma hakkasin keset sügavat isolatsiooni ise leiba tegema. Kõik selleks, et poleks vaja selle tühja asja pärast poodi minna. Üldse edenes meie isolatsioon väga mõnusasti: värske lehmapiim ja kanamunad toodi väravasse, leib ja sepik küpsesid omas ahjus, sügavkülm oli täis meie oma aia köögivilju ja enne kriisi varutud lihakraami, kana ja siga ja lammast. Elu nagu lill. Ja raha kulub nii maru vähe, mis on tore.
Noh, jah, ühe asjaga ma tegelikult ei olnud kohe sugugi rahul: et kui mu varutud sigaretid otsa lõppesid, oli mu perekond tungivalt vastu plaanile meie isolatsiooni ühe vahepealse poeskäiguga murda. Jajah, neil oli ju õigus, et 33 aastat suitsetamist on ühe inimese kohta enam kui küll, ja et mul ju vedeleb see elektrooniline piip kuskil ja vedelikke ka … nii et davai, mammi. Jäta suitsetamine maha ja hakka veipima. Aga oh pagan. Mulle nii väga meeldib suitsetada. Õudselt meeldib. Ma armastan selle juures peaaegu kõike, kui umbes bronhid välja arvata.
Siiski ma allusin nende manipulatsioonile ja nüüd ma pole sigarette juba üle kuu aja isegi mitte käes hoidnud. Aga veibin, jah. See ei ole muidugi sama mõnus. Aga ma olen nüüd juba harjunud. Ja ma arvan, et võib-olla ma ikka ei pöördu sigarettide juurde tagasi. Sest hingamisteed on kuidagi puhtamad küll, ja krooniline köha on ka kuu ajaga kadunud. Aga ma ei luba midagi.
Lõpetuseks veel mõni pilt meie viimasest ettevõtmisest. Viimistleme sedasama kuivatiplatsi, mida sügisel talgutel kividest puhtaks korjata sai. Õigemini seda järsku nõlva, mis kuivatiplatsilt alla sauna ja tiigi ning pargi juurde viib. Ja ma mõtlesin juba õige ammu, et seal võiks olla hoopis üks trepp …
Aidi Vallik avalikult 