Aidi Vallik avalikult

Ma olen selle suve teisel poolel tegelikult natuke ringi liikunud ka, kuigi see pagana juunikuu lõpus mul küljes olnud puuk ja borrelioosiravi on mind lammutanud üksjagu. Ses mõttes, kui aias nagunii midagi teha ei jaksa ja peenraid vaadates kipub õudus peale tulema, ongi võib-olla hea hoopis lasta end ringi sõidutada, suhelda inimestega, lugeda raamatuid ja nikerdada niisama.

Minu kirjutatud lastefilmi võtted käivad augusti algusest saadik. Seni veel Laitses, aga järgmisest kuust tulevad meie võtted Lõuna-Eestisse. Minu töö on küll õnneks tehtud, aga pressipäeval pidin ma ikkagi võtteplatsile ilmuma, et ajakirjandusega suhelda. Võtsin selle reisi ette meeleldi, sest filmivõtted on ikkagi väga huvitav asi, millest iga päev osa ei saa, isegi stsenaristina. Õnneks ei peagi, sest kaks kuud järjest iga päev 12 ja rohkem tundi võttes püstijalu veeta on ebasportlikule inimesele nagu mina päris pingutav. Meeskond peab aga vapralt vastu.

Kui ma varakevadel olin isegi nördinud, et me Omedu kompleksis filmimiseks ikkagi omaniku luba ei saanud, siis nüüd ma leian, et Laitse vana raadiojaam oma võimsuse ja tõsidusega on selles mõttes ehk isegi parem, et ei näe välja eriti rõõmsameelne, vaid sünge ja isegi ähvardav. Juba allee, mida mööda meie lapsed sinna jooksevad, on pahaendeline. Ja see on väga sobiv, sest meil on ometi tegemist põnevikuga.

Selle õnnetu vanamehe jaoks, kellega filmis halbu asju hakkab juhtuma, on kunstnikud ehitanud absoluutselt võrratu valvuriputka. Seda seal tegelikult ei olnud. Aga putka pidi olema, sest sellel on ka sisu osas sõna sekka öelda.

Laitsest kulgesin samal ööl edasi Haapsallu, kus käisin mitmel sõbral külas ja oma eaka sõbrannaga tegime terve väikese ekskursiooni, käisime Pullapääl …

… ja käisime paaris Haapsalu sadamas vahtimas. Täitsa niisama. Väikesadamad on ju nii ilusad.

Üks õhtu aga maandusime Otiga Tsiili pool. Ta on kolme aastaga imesid teinud. Ja millised püsikupeenrad!

Minul küll praegu nii ilus ei ole. Kahjuks. Ma pole pärast puuki peaaegu üldse suutnud kõpitseda ega kasida, rohida ega rookida, kurgid mädanevad peenrasse, ussid õgivad kapsaid, ohakas kasvab floksidest üle ja … ja kohati ongi mul tunne, et kui nii edasi läheb, siis mul on kõige mõistlikum terve aed buldooseriga maatasa lükata ja muru peale külvata. Aga ma tean ka seda, et kui nii teeksin, hakkaksin seda juba tuleval kevadel kibedasti kahetsema. Ja borrelioos ning pika antibiootikumravi järelmid ei ole siiski igavesed.

Üks vana sõber on jälle läinud. Tarmo on läinud.

Me sõbrunesime aastal 1998, kui ta Haapsallu tuli. Tema koduks sai Sadama Viis nagu mitmel teiselgi noorel ajakirjanikul tol ajal, ja see lõbus maja kujunes kiiresti üheks meie seltskonnaelu sõlmpunktiks. Ning Tarmo oli alati seal.

Nüüd, 22 aastat hiljem, saatsime ta sealt teele. Tema kolleegid, sõbrad, mõttekaaslased, kaasa, sugulased. Tema inimesed.

Mul on vaid ühe asja üle hea meel – et me eelmise Läänemaa-sõidu ajal jõudsime talle veel külla, jõudsime ta veel ära näha, jõudsime kallistada. Jõudsime öelda, et juhul kui me enam ei näe … aga ta arvas, et katsub veel nostalgiapäevadeni, mu raamatu esitluseni elus püsida. Et tahab veel läbi lugeda veel selle riiulitäie raamatuid, mis ta töökatel aastatel omale kokku hankis, aga mida läbi lugeda ei jõudnud. Aga ei jõudnudki enam.

Ott tegi temast kunagi sellise pildi:

Ja just Tarmo pani alguse sellele mu WordPressi blogile, õpetas mind selles keskkonnas toimetama. Istusime tookord mitu õhtut meie Koidula tänava kodus arvuti taga kõrvuti, uurisime ja arutasime.

Mul on hea meel veel selle üle, et Tarmo jõudis mul siin uues kodus ikkagi külas käia, mis siis, et et sellest on juba mitu aastat. Jõudsime siingi koos mu sünnipäevapidu pidada ja rääkida maailma asjadest. Pildi peal istub ta meie keldrimäe küljel koos ühe teise rõõmsa selliga.

Maailmas on jälle üks kurb ja tühi koht juures. Ja Lääne Elu toimetuses ka. Temast jäädakse veel pikalt puudust tundma.

Ma mõtlen viimasel ajal tihti selle märgi peale. Vegvisir – legendi järgi viikingite kompass, mis pidi näitama teed ka kõige mustematel ja raskematel retkedel ning juhatama tagasi koju ka kõige tundmatumatelt teekondadelt.

Üks vana sõber on sellisele teele minemas.

Läinud nädalavahetusel kolistasime üldse mööda Läänemaad ringi – kõigepealt oli Rohunaise soolaleivapidu tema lõpuks päris oma talus läänerannikul, kah koos väga vanade sõpradega, umbes aastast 1988 või nii. Muide, tal on nüüd täiesti ehtne, looduslik rannaniit, täiesti tõupuhta kooslusega! Hulk vanu üsna kobedas seisundis abihooneid. Ja klassikaline Lääne-Eesti ranniku talumaja umbes 1920. aastatest.

Seal tegi Janno meie Leenust tõeliselt ägeda pildi. Põnevus paistab silmadest! Sest see oli Leenu esimene pikk reis üldse. Teise Eesti otsa pole me teda seni veel vedanud, ja mitmeks ööks kodunt ära samuti. Nii et Leenu nägi väga palju täitsa uusi põnevaid kohti!

Enne seda reisi olin just üles võtnud oma küüslaugu, ja see oli ootamatult võimas lugu. Nii pirakaid ma pole varem teha osanudki! Ju see suvi oli neile meeltmööda.

Ja eilsest algas järgmine kõva aeg ning juurepäev, sellepärast oli ka sibulatel nüüd aeg üles tulla. Ka selle saagiga olen väga rahul. Kenad suured, ja palju. Pildil nähtava metallresti silm on 5×5 cm, nii et selle järgi näeb mõõtmeid.

Küll see taluhoonete varjualune on üks hea koht. Vanarahvas oli absoluutselt nutikas, et maja külge sellised kohad ehitas. Nüüd saavad mu sibulad seal paar nädalat rahulikult kuivada ja tuulduda.

Esmaspäeval käis fotograaf Eesti Naise jaoks minust sessiooni tegemas. Ma olen nimelt neil septembrikuu numbris, pika intervjuu ja piltidega. Aed on pärast selle suve sõite ja töid muidugi suhteliselt kaoses, aga hommikul jõudsin peale Lambanaise abiga juuksepõhjade värvimist veel mõnes peenras natuke viisakamat muljet tekitada, ja mis põhiline, välja vahetada kevadest saadik terrassipottides laiutanud ja nüüdseks väga jubedalt nirakaks veninud võõrasemad.

See oli üks põnev Facebooki-avastus – et üsna meie lähedal asub veel üks pisike aiand, kus tehakse suvelilli. Ning et hetkel on neil pakkumises tõeliselt pirakad madalad krüsanteemipallid. Käisin kohapeal seda imet kaemas, ja tõepoolest, ühest nende krüsanteemitaimest piisas mul terve terrassipoti ärakatmiseks. Ühe lille läbimõõt praegu on umbes 50 cm, aga ta ajab end enne suurt sügist veel laiemaks.

Nii et hirm fotografeerimise ees pani mind kiireid liigutusi tegema. Kuid väike ärevus on ikkagi hinges, et mis siis kui umbrohi kuskil on kaadrisse jäänud … Ma pean ütlema, et kiiretest liigutustest hoolimata on selliseks kartuseks siiski alust.

Nüüd aasta teisel poolel areneks asjad justkui eriti kiiresti ja tuleks justkui kõik korraga. “Imelugude” pildid on valmis ja läheb küljenduseks, ning järgmise nädala keskpaigas loodetavasti maanduvad failid juba trükikojas, nii et septembris ilmub peale “Minu Haapsalu” ka mu lasteluulekogu “Imelood”!

Ma pole ikka oma värssjutustuste vaimustusest üle saanud, seepärast on ka “Imelood” just sellised ning räägivad minu imelistest ja muinasjutulistest juhtumistest maal. Mis siis, et “suurem osa” neist on, hm-hm, ikkagi välja mõeldud. Kui miski on välja mõeldud, ei pea ju ilmtingimata tähendama, et need pole juhtunud päriselt? Mingis maailmas, näiteks unenäos või muinasjuttude ilmas? Kus tegutseb sihuke veider paks tädike, kellega muudkui juhtub.

Selle pildi peal ma olen sügisega sõjas. Ott on isegi meie Leenu siia püherdama joonistanud.

Ja arvatavasti on see kui mitte ainuke, siis üks väga väheseid selliseid raamatuid eesti lastekirjanduses, kus autor on iseenda peategelaseks teinud. Koomiliseks peategelaseks seejuures.

Need imelood ilmusid kunagi umbes aasta-poolteise eest ükshaaval ka Lääne Elus, aga nagu ikka, tahtis Ott need raamatu jaoks uuesti illustreerida. raamatu võimalused on siiski midagi natuke muud kui ajalehe võimalused.

Järgmise pildi peal olen saanud kuldmune muneva kana õnnelikuks omanikuks.

Luuletus ise:

Eksinud kana

Tuli pakane, käre ja kange.

Aga kes minul seal siputas hanges

värava taga, vaevu veel elus?

Taevake – kana!?

Ja varsti ta pelus

oli mu köögis kuumas ja valges

ning järgmisel päeval oli ka jalgel.

Ta jutustas, et oli kaduma läinud

õue pealt kodust, kui keegi ei näinud,

ja eksis siis ära, sest kasv on tal väike

ja hangedest üle ei näe oma käike.

Ma ütlesin talle: „Eks jääda võid siia,

küll kevadel püüame koju sind viia.“

„Kaak-kaak,“ vastas kana, „see on hea plaan!

Ja mina su headuse tasuda saan!“

Plumps, munes ta muna keset mu kööki,

ja munes siis teisegi veel pärast sööki –

mõlemad kullast!

Kas kujutad ette?

Ja munebki kulda nüüd taha ja ette!

Kuldmunad ma panen kõik hoiule ära,

ei räägi teistele ega tee kära –

kui kevadeks tuhat neid kokku ma saan,

kuldse lossi siis endale ehitan!

Oi, kui kaua ma olen selle raamatu valmimist oodanud! Ja nüüd on see juba peaaegu käeulatuses!