Aidi Vallik avalikult

Läheb kolmas päev sonkimist, sorimist, tassimist ja nühkimist. Ilmateade lubab homsest alates vihmasid. Meile pidavat jõudma õhtuks, nii et võib-olla, võib-olla jõuame niikaugele, et mättad saab välja, pinna tasaseks ja muruseemne sisse.

Igatahes me püüame VÄGA.

Aga ma ütlen ausalt, et see rookimine seal on üks rämedalt raske töö. Mu kartulivõtu-, kivaheite- ja muud lihased on nüüd kolmandaks päevaks ikka juba väga, väga vihased. Ainus põhjus, miks ma olen veel nõus seda tegevust jätkama, on kujutlus järgmisest jaanipäevast ilusal tasasel tihedal muruplatsil.

Kogu see plats:

Mu tööjärg on juba pillikoja taga.

Mina sorin ja songin, Ott veab mu kärutäisi ja tuleb rehaga songermaad tasandades järele.

Tema ees näeme kive, mis künni alt ilmusid.

Ka järgmise 2 pildi peal näeme kive, mis künni alt ilmusid.

Kuid me songa ei saa, kuid me songa ei saa. Ja see vihm peaks ka ikka veel natuke ootama. Praegust kuiva mätast tühjaks raputada ja ära vedada on tegelikult lapsemäng selle kõrval, mis siis juhtub, kui see värk siin kõik märjaks sajab.

Nii et lootkem, et jõuame seekord ajaga võidu.

Kellel nüüd meeles on 2010. aasta Eesti  Eurovisiooni vaheklippidest see suitsutegemise lauluke, siis praeguse postituse pealkiri käib umbes samal viisil. Sest meil pool tänast päeva möödus selle tähe all, et me songa ei saa. Vedasime tormis murtud vana vahtra haru juppe põllutee pealt eest ära oma puuplatsile, jupid saagis Ott ju üsna pikad, sest meil on nende kasutamisega üks oma plaan… mis tähendas, et igaüks neist kaalus tõenäoliselt terve tsentneri või sinnakanti, tuli sellisena Turboapelsini kasti upitada, kasti ja notti pöörangute ajal toetades puuplatsini jõuda, seal maha lükata ja veeretada ning upitada seisma seal, kus nott seisma peab. Kuni me kord selle järguni jõuame, et nottidest midagi muud head peab sündima.

Oli vaja teha teed ja ruumi, et saaks tulla traktor ja üles künda meie lõkkeplatsi ala. Sarnaselt tiigiäärega oli see siiani üks murekohtasid – sest see oli nii mühklik, kühmlik, roopas ja ebatasane, et seda ala ei olnud võimalik murutraktoriga niita. Samas sagedaseks trimmerdamiseks on see jälle justkui liiga suur – umbes 400 – 500 m2. Ja samas jällegi on see lõkkeplatsiks ja seltskondlikeks murumängudeks kõige õigem koht krundil, sest on tuulevaikne, elumajast ja muudest tundlikest laastukatusega hoonetest piisavalt eemal, kuid köögi vahet jooksmiseks samas mitte liiga kaugel.

Nii et selge, et see ala tuli saada hallatavaks. Turboapelsiniga niidetavaks. Piisavalt tasaseks, et pingid panna. Ja nii edasi.

Jutt käib sellest alast tulevase pillikoja tagant (selle pildi peal on seal kõrge hein) alustades kuni puuplatsini välja. Lõke jääb pigem puuplatsi poolsesse kolmandikku.

Selline kuumaastik oli seal muidu, ja mida pillikoja poole, seda hullemaks.

Pillikoja seina äärses kolmandikus olid iidsed maasikapeenrad. Eelmisel suvel püüdsin neid veel välja puhastada, aga see oli nii tulutu ettevõtmine. Nimelt on need maasikakiled juba aastate eest umbrohumätaste alla kinni kasvanud. Sellelt pildilt on olukord näha. kas tuvastate kuskilt musta maasikakilet? Aga see on seal.

Järgmise pildi pealt paistab see kõnealune haljasriba palju kitsam, kui ta tegelikult on. Pilt ausalt öeldes on kaunil suveajal tehtud selle ilusa kombaini pärast. Kombaini ja kenasti hooldatud muru vahel paistab aga probleem.

Eile puhastasime kogu selle lõkkeplatsiala kividest ja musta kile tükkidest ära nii palju, kui võimalik oli, Ott trimmerdas seal kasvanud nõgesed ja naadid maha, lõkkease sai laiali loobitud, ja täna oligi see päev, õigemini juba õhtu, kus tuli päris traktor.

Kahjuks selgus, et kultivaatoriga seda platsi siiski tasandada ei saa. Selleks oli mitu põhjust. Muide, ma olen õnnelik, et põllumehe ader terveks jäi, sest selgus, et peaaegu terve selle ala all on massiivina mingite kunagiste siin olnud hoonete vundamendi- ja aluskivid. Loomulikult ei olnud meil nende olemasolust aimugi, enne kui ader hirmsa kolinaga kogu selle kupatuse pahempidi tõmbas.

Igatahes nüüd on nii, ja lähemad päevad kuluvad nüüd nende kivide äratassimiseks, mättajuppide ja juurepuntrate väljakorjamiseks, rehadega tasandamiseks… enne kui saab siia muru külvata ja ühe istutusala piirjoone maha märkida. Noid kive tassisime juba täna õhtulgi, nii kaua kui silm vähegi seletas. Ja osa kive on seal ikka metsikult suured. Kuid me songa ei saa, kuid me songa ei saa.

Vähemalt on üks asi jälle sedamoodi, et hakkab tasapisi korda saama.

Selleks aastaks on tiigisättimisega ühele poole saanud. Talu tiik, mis meie esimesel suvel nägi välja selline,

on aasta hiljem otsekui ümber sündinud.

Siinkohal ma palun alandlikult vabandust ja luba need pildid teinud sõprade käest, et ma oma blogis neid kasutada võtan. Eilsete suurte talgute korraldajaisikuna meenus mulle fotoka kättevõtmine ainult vahetevahel, ja isegi siis läks pool piltidest untsu.

Suurte talgute sisu ja eesmärk oli nüüd ka kaldad korda saada. Vedada välja tiigitööde ettevalmistusjärgus mahavõetud pajuvõsa, muuta tüsedatesse nõgestesse ja pujudesse mattunud kaldad edaspidi niiduki ja jõhvtrimmeriga hooldatavaks, panna katete alla hauduma kaldaäär, mis tulevikus (u kolme-nelja aasta lõikes) läheb teadlike istutuste alla, ja hakkida kokkuveetud paljuvõsa multši tarbeks peeneks. Mul on juba ju peenrad, mis hea meelega multši taimede vahele saaksid, et rohimistööd vähemaks võtta.

Ja seda võsa kokku vedada jagus, oo, kuidas jagus. Paremkaldalt sauna tagant vedasime käsitsi, teise kalda vahet sõitis Ott päev otsa traktoriga. Hakkimisbrigaad andis saunaplatsil minna nelja oksahakkimismasinaga. Võsa muudkui tuli ja tuli ja tuli.

Kolmemeheline trimmeribrigaad võitles kaldaäärsete nõgeste ja pujudega, mis teab kui kaua oma kohal kasvades on saanud võimsad juurekaelatüükad, millele tavaline kodune jõhvtrimmer peale ei hakka. Võsalõikuritele aga pidid nad alla vanduma ja senine jõledus..

… asendus “õppind meeste ja rootsi riistade” töö tulemusena …

… päeva lõpuks täitsa tsiviliseeritud rohumaaga. Välja ilmus jupp vana kivimüüri, kuivatiesine vana munakivisillutis, rauast ader ja liivahunnik. Avanes lausa traktoriga läbitav otsetee tulevasele pargialale.

Kivimüüri ja sillutise tahan kuidagimoodi välja puhastada, aga et need kivialused ja -vahed on nõgese- ja naadijuuri umbselt täis kasvanud, on vist mõistlik plaan neilegi umbes kaheks aastaks umbne must kile tuugalt peale tõmmata ja see mudru sinna alla ära suretada. Kui ma mürgitama ei taha hakata. Ja ma ei taha. See kogus oleks riskantselt suur ja tiik on liiga lähedal ja meil elab siin väga palju konni, kellele see mürgitamine võib saatuslikuks saada.

Kaldaäärse tulevase istutusala jaoks olin kilesid ja katteid suvi otsa kogunud. Siia surgu see nõges ja naat, et paari aasta pärast midagi kenamat istutada saaks. Põõsakesed ja siberi iirised… või siis teeks nalja ja laseks katkujuure lahti (okei, tegelikult oleks see juba liiga must huumor, sest kes see võitleb pärast sellega, kui ta otsustab kinni kasvatada ka tulevase pargiala, saunaplatsi ja kuivatiplatsi takkapihta).

Sauna ees tegutses “osalise töövõimelisusega” aalujate brigaad, kes hooaja lõpuks on suutnud ennast juba vigaseks töötada ning seetõttu tegelesid traadist U-klambrite lõikamise ja painutamisega, et katteid maa külge kinnitada saaks.

Väga, väga palju tööd sai eile tehtud. Me oleme üks uskumatu kamp ja tõeline löögijõud!  Meid oli kohal 16 täiskasvanut ja 3 last, kes ka iga töö juures kaasa lõid ning lõpuks jooksid mul veel söökide ja toidunõudega köögi ning aida vahet, kuhu laua katsime. Saun läks kütte, supipada soojaks, seened, kurgid ja tomatid kaussidesse, ning kevadel korda tehtud aidasaal õigustas oma olemasolu sel hooajal juba umbes viiendat või kuuendat korda. Õhtusöök, saunatamine ja lõkketuli venisid sügavasse õhtusse, viimastest vapratest läksime lahku alles südaöö paiku.

Aitäh teile kõigile.