Vanast, plusside ja miinustega

Olen nüüd jälle hirmus pikalt jokutanud, ma isegi ei tea, mispärast. Mul üldse on igasuguste tegemistega igavene häda olnud terve eelmine aasta. Ja muidugi ei ole ma eelkõige seetõttu oma eelmise aastaga sugugi rahul. Kuigi, peab tunnistama, et kui mõtlema hakata, siis on plusspoolelgi asju sündinud. Võib-olla polegi kokkuvõtteks praegu vale aeg? On ju ikkagi alles suht aasta algus. Ja ma hoiatan: alustan virisemisest.

  • Aasta algul kirjutasin valmis vabaõhulavastuse teksti, “Kasuema”, aga see osutus mõttetuks tööks. Lavastada seda ei saanud, suvel lavale see ei jõudnud, oma tasu selle eest ma ei saanud – sest tuli koroona.
  • Märtsikuine koroona lähikontaktsus ja seejärel ka miskise imeliku ja ebatavaliselt pikaldase viirushaiguse põdemine, aga kui 2 nädalat hiljem lõpuks testile pääsesin, oli PCR-proov negatiivne.
  • Kevadine isolatsioonis passimine tekitas minus painajaliku igatsuse, et saaks ometi jälle suurema seltskonnaga pika laua taga sülti süüa ja jäist valget viina visata, küünarnukk küünarnukis kinni. Või julgeks vähemalt hobusenaise juurde saunagi minna seltskonnaga. Külalisi vastu võtta. Joosta ja mängida teistega koos. Oeh.
  • Juunikuus ilmnes, et saunas on vamm. Muret, sekeldamist, tööd ja rahakulu jälle omajagu.
  • Juulis borrelioos ja kolm nädalat antibiootikumiravi. Arvatavasti sellepärast kukkusin justkui musta auku, ei suutnud aias enam õieti midagi teha, isegi käruga aiaprahti lükata käis üle jõu. Juba kümme sammu järjest ajas hingeldama ja nii polnudki minust enam peaaegu millekski asja. Kõik jäi ripakile ja jäigi ripakile. Nüüd ongi kõik seal lume all ripakil, aga õnneks ei paista enam välja.
  • Augustis suri vana kallis sõber vähki. Vähemalt jõudsin ta nädal enne ära näha ja teda viimast korda kallistada.
  • Ma ei edenenud oma 6. klassi lugemikuga kriipsu võrragi. Tundsin ainult, kuidas ma ei suuda ega oska ega tea enam üldse, kuidas seda teha. Selles osas oli ainult meeletu segadus mu peas ja meeletud süümekad kirjastuse ees.
  • “Imelugude” raamatuks saamine oli üks pikk kannatuste rada, jälle ja jälle ilmnesid mingid jamad, mistõttu see kevadeks arvestatud projekt sai valmis alles sügiseks, aga noh, hea, et niigi läks.
  • Jõulujuttude raamatu pildid ei saanud samuti kuidagi valmis, juba teist aastat järjest, ja raamat jäigi jälle ilmumata.
  • Mu kukekannus ehk plantaarfastsiit piinas mind varakevadest sügiseni välja. Vastik-vastik-vastik! Teate, ega ei tahagi liikuda, kui iga samm teeb tulist valu.
  • Ja siis see kuramuse puusaliiges tegi sama. Vastik-vastik-vastik!
  • Ja ma läksin muidugi ka aina paksemaks ja paksemaks ning kõik mu üritused end taas kokku võtta luhtusid järjekindlalt pärast paari nädalat, kui ma jälle mingite saiadega silmitsi sattusin. Lihtsalt masendav.
  • No ja sügise edenedes saabus jälle see koroonaraibe. Konutame aga kodus, kuni sammal selga kasvab.

Aasta plusspool oli aga järgmine.

  • Kirjanike liidu stipendium tagas majanduslikult päris ilusa ja rahustava stabiilsuse.
  • Kevadel ja varasuvel kirjutasin “Minu Haapsalu”, mis sügisel ka ilmus ja mis võeti minu meelest väga hästi vastu ka.
  • Suve lõpus läks “Tagurpidi torn” võttesse ja vähemalt esialgu tundub mulle, et sealt tuleb midagi õige head. Noh, eks suvekuudel enne võttesse minekut ja veel võtete ajalgi käis täiendav töö stsenaariumiga muudkui edasi. Aga see oli põnev ja äge.
  • Veel on äge see, et mind kutsuti juba järgmisse filmiprojekti stsenaristiks. Ja milline materjal meil on!
  • Võitsime võitluse vammiga ja saun jäi alles, sai hoopis uue põranda.
  • Kunagise noorpõlvekambaga õnnestus teha tervelt kolm kokkusaamist, eks ikka suvel ja sügise hakul, kui koroona enam ega veel elu ei seganud. Me oleme ikka jätkuvalt sama toredad kui 30 aastat tagasi.
  • “Imelood” said valmis ja ilmusid sügisel, hurraa!
  • Samamoodi sai valmis “Unelauluraamat”, mis tuligi ilus nagu unenägu. Ja ma arvan, et ma oskan päriselt ka kirjutada väga head lasteluulet.
  • Ee … mis veel? Õigus – ma olen väga palju saanud kududa. Esimest korda katsetasin Islandi kampsuniga, mis pidi saama Otile jõulukingiks. Kapuutsiga. Elva raamatukogu juhataja hankis mulle juhendi, aitäh talle!
  • Tötsu elab ikka edasi ega tunnegi end veel eriti halvasti. Magab rahulikult, näeb-kuuleb, sööb hästi, tatsab õues ringi, valvab, suhtleb ja nurub hellitusi. Sai 5. jaanuaril 13-aastaseks!

Tegin talle tordi toorest hakklihast, riivjuustust ja singiviilust, mille peale pekiribadest meisterdasin uhke numbri.

Kohtasin ühel netileheküljel fotot põnevate heegeldatud mütsidega ja pidin kohe ise ka järele proovima, kuidas neid teha on.

Need kaks olid kingituseks ühele noorele abielupaarile. Kolmas taoline on Oti peas selsamal fotol, millel ta kampsuniga poseerib.

Villases lõngas on midagi rahustavat ja mõnusat, kui see näppude vahelt läbi jookseb.

Ott lõbutseb aga oma pilliruumi ehitamisega. Sel nädalal saab see ilmselt ka valmis. Siinne foto on paari nädala tagusest ajast, kui ta alles alustas seinte kangaga katmist. Kangas tuleb seina heli kvaliteedi pärast. Ideaalis peaks seal siis isegi salvestada saama. Uue aasta hakul käis ka juba elektrik sinna juhtmeid panemas ja võrku ühendamas.

Ja juba jaanuari lõpus jõuab kätte minu ortopeediaeg, kus peaks selguma, mida minu valusate juppidega edasi peale hakata. Nii et lootust on! Ja ma usun praegu küll, et 2021. aasta tuleb oluliselt parem kui 2020. Kaht nii kehva aastat järjest tulla ehk siiski ei saa, või kui saab, siis oleks see tõepoolest juba erakordne ebaõnn, ja seda ma päris kindlasti pole ära teeninud. On ju?

Juhtub kirjutamise jaoks lihtsalt liiga palju

Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.

Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.

Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,

Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.

koertega jäätist söömas.jpg

ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.

HelenajaHenry.jpg

Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.

Leenu toomine.jpg

Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.

Leenu terrassil.jpg

Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.

Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?

kui selle Kata kätte saaks.jpg

Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.

lõpetamine.jpg

Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.

MariNelsoniga.jpg

Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.

Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.

Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.

PPjaanipäeval.jpg

Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.

KMjaanipäeval.jpg

Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.

2jaan18.jpg

3jaan18.jpg

Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.

jaaniöö18.jpg

Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.

autorite laat.jpg

1autoritelaat.jpg

Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)

 

 

Kohad

Oleme Otiga nüüd jälle muudkui sõitnud ja asjatanud.

Reedel tegime oma ajalehetöö kodus ära ja sõitsime seejärel Haapsallu. Sest me kumbki ei ole väga varahommikune inimene, ja mõte laupäevahommikusest kella viiesest äratusest, selleks et oma uue raamatuga kella kümneks Haapsallu jõululaadale jõuda, tundus liiga kole. Seevastu mõte õhtu veetmisest koos vanade sõpradega Sadama Viies tundus väga tore. Ja muidugi nii oligi. Ma panen sellest majast siia ühe ilusa suvise pildi, veebist võetud ja Tarmo tehtud. Nagu ikka, pole mul endal sündmuste keerises kunagi meeles interjööre ja eksterjööre pildistada.

sadama 5.JPG

Laupäeval niisiis jõululaadal, kus oli ka väga tore ja tulus, ja õigupoolest täiesti vaimustav nii palju tuttavat rahvast näha. Aga muidugi pika päeva lõpuks ka päris-päris väsitav. Pilt veebist: Haapsalu kultuurimaja.

kultra.jpg

Pärast käisime veel ühtede vanade sõprade juures külas. Õhtusöögil.

Ja seejärel Paliverre ema juurde. Ning järgmisel päeval tädile kõrvalmajja sünnipäevaks õnne soovima.

Palivere oli erinevalt muust Eestist neil päevadel suhteliselt lumine. Aga seal ongi justkui natuke teine kliima kui mujal. Ilus on seal aga endistviisi ja alati. Mu lapsepõlv möödus seal. Kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult mu Lõuna-Eesti lembus ei olegi eriti üllatav. Kui mu lapsepõlvemaastikud olid umbes sellised. (Pilt veebist ja suvine.) Palivere on tõeline anomaalia keset laudsiledat muud Läänemaad. Ei tea, kuidas need künkad ja oosid just sinna kokku kuhjati.

Ja vaadake seda liiva. Selle peale rajasid mu vanaema ja vanaisa 60 aastat tagasi ilusa ja lopsaka aia. Mul on kole mõeldagi, mida kõike selleks tarvis oli teha.

Palivere.jpg

Pühapäeva õhtul jõudsime koju tagasi. Selleks, et esmaspäeval natuke hinge tõmmata, hädapärased tööd ära teha … ja teisipäeval külastada hoopis sellist kurba kohta.

NOVXJMKK.jpg

Hea sõbra ema käisime ära saatmas. Oleme nende kodus kaua aega olnud tihedad külalised ja peaaegu omainimesed. Sellepärast oli meie koht ka täna nende juures.

Ja siis läks kuidagi peadpööritavaks, sest enam-vähem otse peielauast sünnipäevale pole ma oma elus veel minema juhtunud. Aga täna just niimoodi läkski. Sünnipäev oli majas, mida suur hulk teist juba tunneb … ja seda imede aeda, mis laiub Köstrimägede vahel. Pilt, teadagi, on suvine, õigemini kevadine. Sest midagi pole teha, ma juba igatsen suve nii kangesti.

20160521_150517.jpg

 

 

Puugid ja pääsukesed

Täna oli mitmekordselt pidulik päev: me registreerisime end lõpuks uue perearsti juurde (et kui tegelikult kah midagi juhtub, siis võib olla äkki hiljavõitu uut perearsti otsima hakata), mina sain oma esimese puugivaktsiini ja ogoroodina sai vooliku ja veevarustuse. Mul oligi kõriauguni kahe kastekannuga pikki maid kõndimisest. Ma küll üldiselt ei kasta, sest multš hoiab niiskust ilusasti maa sees kinni ega lase sel taevasse aurata, kuid vett läheb aiamaal vaja siiski: rohelise kokteiliga väetamiseks, juurdekülvide kastmiseks, ja nagu ma täna nägin: ka kapsakoide tõrjeks soolvee tegemiseks. Sest nüüd on platsis nii kapsakoid kui -liblikad, nende viimaste munad ma tunnen ära ja hävitan, aga jäljed kapsakoide tegutsemisest on suhteliselt märkamatud, enne kui hilja.

Ma olen täiesti rõõmsalt üllatunud (sest ma ei uskunud viimase hetkeni), et 35-eurone Valgevenes valmistatud vibropump (mis ei näe üldse mingi pumba moodi väljagi, vaid on rohkem nagu sihuke raskest rauast ja maamiini meenutav kole kolakas) suudab pumbata vee meie tiigist ülesmäge umbes 150 m kaugusele aidatagusele ogoroodinale, ja seda nii korraliku survega nagu veevärk muiste. Surve on absoluutselt sobiv ka vihmuti töölepanekuks, kui seda tarvis peaks olema (iseasi, et ma ei kujuta ette, miks mul kunagi enam aiamaal vihmutit vaja peaks minema), rääkimata pihustiotsikuga kastmisest. Elekter tiigi juurde pumba sisse läheb aga siiski veel majast mitme pikendusjuhtme abiga. Seni, kuni me sauna elektrikaabli teise otsa lõpuks üles leiame. See müsteerium on nimelt ikka lahendamata.

Puugivaktsiini üle on mul ka hea meel, sest minust on siin saanud tõeline puugimagnet. Eile skoorisin oma rinnalt selle hooaja kuuenda puugi. Hirm hakkas mul ausalt öeldes juba enne jaanipäeva umbes neljanda juures, sest puukentsefaliit ei ole asi, mida igatseda. Borrelioosiga ehk saab veel hakkama. Nüüd augustis ootab mind ees kordusvaktsiin ja tuleval kevadel veel kolmas süst, ning siis olen järgnevaks viieks aastaks entsefaliidikindel.

Tegin täna veel ühe kasuliku ostu: kohtusin nimelt ühes Elva kaltsukas täitsa korralike kardinatega, mida mul magamistuppa eelmisest perenaisest jäänud valgete kardinate asemele hädasti vaja oli. Eks need valged metalltrükis läikivate tähekeste ja kuudega kardinad olid lustlikud küll, aga ma siiski igatsesin sinna midagi mulle omasemat. Midagi villast, triibulist ja kodukootud muljega. Mis ma täna ka sain. Nüüd ma tahaks seal veel morskade ja delfiinidega tapeedi millegi muu vastu vahetada ja taevasinise korstnajala soojematesse toonidesse värvida. (Sest see oli eelmise pere lastetuba ju, morsad ja delfinid on täiesti arusaadav, lihtsalt ma iseenda jaoks tahaksin sinna midagi täiskasvanulikumat. Mitte just paljaid naisi, aga retrohõnguline lillmuster oleks omal kohal. Nagu mujal majas on.)

Aga tegelikult näen ma juba õhtuid ja õhtuid näguripäevi nende Haapsalust toodud taimede mahaistutamisega. No ei õnnestu panna mättasse. See tähendab, ma ei julge neid panna mättasse – keset naati, paljut naati, võililli, orasheina, imi- ja kõrvenõgeseid ning muid invasiivseid juurumbrohtusid. Ma ju näen, mis ogoroodinal toimub. Kui nad end püsilillepuhmastesse ajavad – ja ma olen kindel, et nad suudavad teha seda väga kiiresti ja märkamatult – , siis pole nagunii muud kui et kaeva aga puhmad välja… Nii et ma kaevan parem nüüd.

Mul võttis jube kaua aega, kui ma oma peas selleks suureks istutustööks üldse mingi plaani või süsteemi suutsin genereerida. Aga nüüd liigun edasi viie-kuuetaimeliste gruppide kaupa. Igal õhtul umbes ruutmeetrike kaevata – ja grupp maha. Ning siis ilmnes veel üks asjaolu, mille peale ma varem ei mõelnudki: mul on Haapsalu aiast kaasas ju palju varjutaimi, aga siin on peaaegu kõik mõeldavad istutuskohad päev läbi päikeses. Varjukohad loe paari näpuga üles. Nii et… asjad on nüüd tõesti läinud nõnda veidralt, et paraadpeenra vormistamise asemel nikerdan ma praegu oma järjega varjulistel aladel saunaplatsi ääres (sest sealt hakkas asi kuidagi sujuvalt jooksma Muhedike laudlehti istutades). Kui sealt juba miski mulje jääma hakkab, küll ma siis pildistan ka, praegu on see kõik üks veider songermaa: kohati kaevatud, kohati kaevamata, kohati rinnuni naat ja nõges, kohati uusistutatud grupid, kohati mättahunnikud…

See on nagu suure remondiga kaasnev etapp, kus kõik, mis annab, on laiali lammutatud, midagi on justkui tehtud, aga kõik näeb ikka hirmus välja; ja usk, et see remont üldse kunagi valmis saab, hakkab ka kaduma. Vot mul on oma iluaiandusega praegu umbes sama lugu.

Aga midagi ilusat on ikka ka. Mu aiakuuris elab kolmelapseline perekond. Lapsed on juba üsna suured, viimane hetk pildistada, enne kui nad tiivad selga võtavad. Nende ema ja isa isegi ei karda mind enam. Ma ikka mõne hetke päevas leian, et läbi astuda ja juttu teha. Siis vaatavad ümmarguste silmadega: pojad pesas, mamma ja papa seinapalkidesse löödud naelte ja nagide peal. Ei lenda enam mu tuleku peale minemagi, vaatavad uudishimulikult, mis ma teen seal. Tavaliselt võtan või panen mingit aiatööriista, lappan katteloori või kilet, kerin nööri jne. Ja räägin nendega tasakesi. neid pääsuperesid on siin ju veel, kõik unkaalused aida ja kuivati all täis, aga selle perekonnaga siin puutun ma lihtsalt kõige igapäevasemalt kokku. Ise nad tegid pesa sellisesse kohta, kus ma kogu aeg käin. Aga mul on hea meel, et nad seda tegid. Selliste naabrite üle ma aina rõõmustan.

pääsupojad

Laupäevane lehelugu ja Abikassast

Et Lääne Elu miskipärast ei pane viimastel kuudel mu arvamuslugusid enam onlaini, pean vist ise seda tegema hakkama.  See on see, mis ma neile laupäevasesse lehte kirjutasin — lihtsal ja käepärasel, kuid kohalikus kontekstis väga vajalikul teemal. Olen Läänemaa abikassa nõukogus ja seal tegutsetud viie aasta jooksul on lihtsalt üks kummaline tendents silma hakanud…

Mis sellesse abikassasse puutub, siis selle kutsus eraisikuna ellu meie tolleaegne maavanem Neeme Suur. Hiljem valiti ta riigikokku. Ja tema on kõrgetest riigitöötajatest tegelikult ka ainukene püsiannetaja. Ometi on meilt ju tähtsaid mehi seal Tallinnas küll ja veel.

Ma ei saa öelda, et annetataks nii hirmus vähe. Annetatakse küll, aga üldistatult öeldes teevad seda kohapeal ja maakonnas elavad mõõduka ja väiksema palgaga inimesed nii viie-kümne-paarikümne euro kaupa, ja olgu nad tänatud, sest kui seda teevad üsna paljud, koguneb piskust kokku juba üsna suur ja kui ettevõtted ka oma panuse annavad, siis kogunebki raha sedavõrd, et umbes 3000 – 4000 euro eest aastas inimesi august saab välja aidata. Aga see summa võiks olla veel suurem, sest inimeste häda on tihtilugu palju suurem sellest, mida nelja-viiesaja euroga lappida saaks.

No viimasel koosolekul me just panime õla alla olukorrale, kus miinimumpalgaga ametis töötav kolme lapse ema on kevadest saadik üksi koos oma ekselukaaslasega saadud kolme lapse ja eluasemelaenuga. Elukaaslane kadus tema elust tundmatusse, tema asu- ja töökoht (kui seda tal praegu üldse on) teadmata. Korter on müügis, sest pangalaenu pole võimalik naisel üksi tasuda. Võlad korteriühistu ees on metsikud. Suurem laps õpib mujal, ka see neelab raha. Otsustasime kinni maksta vähemalt ta võlad ühistu ees, et korteri müük ehk lihtsamalt läheks, aga kuidas ta ka üüripinnal ja ilma pangalaenuta hakkama hakkab saama, see on ju endiselt kahtlane.

Sellist töövaesust on kohutavalt palju. Inimesed käivad täisajaga tööl, aga selle eest saadav palk lihtsalt ei võimalda toimetulekut.

Ja need mujal õppivad lapsed. Viimasel koosolekul toetasime ka kaht mujal kutsehariduskeskustes õppivat noort, kelle peredel pole suutlikkust maksta nende ühiselamu- ja söögirahasid, mis enamasti kuus teevad kokku veidi üle saja euro. Kui peres teenitakse kokku üldse nelja-viiesaja kandis ja kodus on veel nooremad lapsed, siis on ju selge, et see rohkem kui sajaeurone väljaminek pluss veel sõidurahad nädalalõppudes on tegelikult juba umbes neljandik kuni viiendik selle pere eelarvest. Karm.

Aga see lugu:

Kogukonna nägu

 

Aidi Vallik

 

 

            Kujutage ette, et te olete keskharidusega 36-aastane üksikema kahele lapsele, kelle isa on elatisemaksmise eest välismaale tööle põgenenud, te ise töötate haiglas täiskohaga hooldajana 300-eurose palga eest ja tulete igapäevase eluga nibin-nabin kuidagimoodi siiski joonele. Siis aga juhtub õnnetus, mis aheldab teid ränga vigastusega aastaks või kauemakski haiguslehele…

            Kujutage ette, et elate kusagil Lõuna-Läänemaa külakohas, teie abikaasa on invaliidsuspensionär sissetulekuga umbes 250 euri kuus. Teie laps õpib 50 km kaugusel kutsehariduskeskuses, mis nõuab õpilaskodu kohamaksu ja söögiraha tasumist kokku umbes 100 eurot kuus. Siis teid koondatakse. Uue töö otsingud 50 km raadiuses ei kanna vilja aasta ja enamgi, sest töökohti… lihtsalt eriti ei olegi! Ise tuleks veel kuidagi toime… aga lapsega? Kas koolist ära võtta, las kasvatab kodus koos vanematega kartuleid, et vähemalt kuidagi söönuks saada?

            Kujutage ette… et elu ei olegi võimalik lõpuni ja lollikindlalt planeerida. Võib olla rumalam või targem, finantsteadlikum või majanduslikult lausa kirjaoskamatu, aga me kõik oleme ikkagi vaid inimesed.

            Üks inimeseksolemise tunnusjooni on aga sotsiaalsus. Me oleme kõik vastastikku seotud, ükskõik, kas seda tahame või ei, kas seda tunnistame või ei. Õitsval järjel ja õnnelik naaber turgutab oma ettevõtlikkuse, maksude ja kulutustega tervet kogukonda, sügavas vaesuses virelev naaber muudab aga meid kõiki kübekene haavatamaks, sest ellujäämise piiril rabeledes ei suuda ta enam anda mis tahes panust kogukonna ellu, ei moraalselt ega materiaalselt.

            Sotsiaalne ebavõrdsus on alati olnud ja ilmselt jääbki, ja selle paljude põhjuste üle arutamiseks olgu teine aeg ja teine leheruum. Oluline on aga, et alati, läbi terve tsivilisatsiooni ajaloo on siiski vaistlikult tajutud seda vajadust ühiskonna majanduslikke äärmusi natukenegi tasakaalustada, alati on mingilgi kujul olnud olemas heategevus ja hoolekanne või vähemalt püüdlus sinnapoole. Sest seda on tegelikult tarvis tervele kogukonnale.

            Me kõik näeme ja oleme sunnitud tunnistama riikliku sotsiaalhoolde puudujääke — ja just seetõttu tähistas Läänemaa Abikassa äsja oma tegutsemise viiendat aastapäeva. See eraalgatuslik ühendus tuli kokku 2009. aasta augustis eesmärgiga koguda eraisikutelt ja firmadelt annetusi, abistamaks inimesi, kes alanud majanduskriisis või ka muidu pinna jalge alt kaotanud.

            Elu on näidanud, et seda oli vaja. Selle kirjutise alguses toodud kaks lugu on vaid kaks näidet meie senise tegutsemispraktika jooksul. Aga iga aasta jõuab meie ette lauale veel umbes 12 umbes samalaadset kurba juhtumit. Kriiside, ebaõnnestumiste, saatuselöökide, kuude ja aastate pikkuse tulutu võitluse lood, kus tervete perede ees on sein püsti ja valgust tunneli lõpus ei paista.

            Umbes 60 perele oleme suutnud heatahtlike annetajate toel siiski mingit valgusekuma näidata, uppujad on saanud õlekõrre ja mõni pere suutnud jalad lõpuks isegi päriselt jälle alla saada. Sest mõnikord, kui inimesed ise on edasipüüdlikud ja tublid, piisab tõesti vaid ühekordsest rahasüstist, mis likvideerib kriisi tuliseima kolde.

            Me ei jaga raha inimestele kätte, vaid maksame otse arvete alusel sinna, kuhu tundub kõige otstarbekam olevat: kuhu ollakse võlgu, kus tekivad kulutused. Me oleme võtnud endale õiguse seada rahalise abi andmisel tingimusi: vastavalt konkreetsele olukorrale võla- ja finantsnõustaja konsultatsioonid, aktiivsed tööotsingud, pere-eelarve sisseseadmine jne, sest me ei taha inimeste annetusraha ka täiesti musta auku matta, me otsime parimat võimalust olukorra tõeliseks ja pikaaegseks parandamiseks.

            Annetusi laekub Abikassa kontole seni 3000 – 5000 euro vahel aastas, viimane summa nt aastal 2013. Sellest umbes 2000 eurot Läänemaa ettevõtetelt, kaks ja pool tuhat eurot Läänemaal elavatelt või siit pärit eraisikutelt, ja umbes 500 eurot meie korjanduskastidest. Oleme sügavalt tänulikud kõigile firmadele ja suure südamega kodanikele, kes isegi siinsete Läänemaa palkade juures ei pea paljuks vahel või mõned isegi iga kuu oma sissetulekutest pisku ka endast õnnetumatele poetada. Ka viis või kümme eurot, kui see tuleb paljudelt meilt, võib anda mitmele perele lootuse ja usu tagasi.

            Mis aga tundub mulle imelik, on see, kui vähe püsiannetajaid on meil nende hulgast, kes Läänemaalt pealinna kõrgetesse riigiametitesse kõrgetele kohtadele tööle läinud. Ja /või nende hulgast, kelle võimalused ja sotsiaalne staatus siiski suuremat kogukondlikku osalust lubaks oodata. Nende hulgastki, kes ise näiteks ootavad kogukonna toetust ja hääli kevadel ees seisvatel valimistel. See on mõtlemise koht — küsimus, mille võiks esitada enda südametunnistusele.

            Sest oleme me kõrgel või madalal, tipus või põhjas, abistaja või abivajaja — kogukonnana oleme me üks. Meist igaühe olek ja tegu kujundab meie kogukonna näo. Ja see on see, mis loeb.

Kõik puha töö, ja ühed sokid kah

Selle arvamuslooga, mida siin reedel hirmsat vaeva nägin, läksid asjad ikka õige kummaliselt. Hakkas täiega oma elu elama, veider vaadatagi. Mul pole kunagi varem miski lugu FB-s 83 jagamist saanud. Esmaspäeva hommikul juba võeti see lugu Läänlasest Delfisse kuhugi sinna sabaotsa, aga lõuna ajal oli see juba ülemise otsa lugude hulka pandud ja pilt ka juurde leitud. Sada kuuskümmend kommentaari (mida ma igaks juhuks ei lugenud ega kavatsegi lugeda) pluss ärapahandatud inimeste ja rõõmustanud inimeste isilikud kirjad mu FB sõnumikontole. Hämmastav. Isegi õudne natuke. Aga üüratu nii positiivne kui negatiivne vastukaja tähendab seda, et ju siis puudutas kuidagi. Läks korda, ühel või teisel moel. Mis on hea.

Aga Läänlasega läheb nüüd asi nii, et siiski osutus reklaamivaesel sügishooajal lugu nädalas veidike keeruliseks majandada, nii et pikendame mu kolumnide intervalli. Eile käis Ivar, arutasime seda asja päris põhjalikult. Väikese väljaande asi, see on ju täiesti mõistetav. Ma mõtlen, et võib-olla polegi see tegelikult nii paha, vahelejäävatel nädalatel saan siis kirjutada otse suurtele lehtedele või Õpetajate lehele. Iseenesest see nädalane arvamusloo rütm on hea, mulle sobib, see hoiab mind kuidagi ühiskondliku mõtlemise lainel. Vahepealse mõne aasta jooksul kippusin selles osas väga ära vajuma.

Muidu on kaks päeva läinud kuidagi lihtsalt sekeldamise alla. Eelmise kuu dokumendid kokku; üks leping sai läbi töötatud; paar Oti pilti sai jälle lõuendile trükitud ja koos minu raamatuga Rootsimaale ühele toredale tellijale teele pandud; Stockholmi Eesti majast võeti näitus maha ja nüüd selgitame kirjavahetusega selle kodumaale saatmise võimalusi; asjaõiendused ja kirjavahetus koolide-raamatukogudega, kuhu see kuu esinema lähen. Tühja ja tähja, siia ja sinna.

Õpikukirjastus Avita on huvitatud mu lastenäidenditest, mida praeguse seisuga on kogunenud 7, et need koolide ning lasteaedade tarbeks võib-olla raamatuks teha. Ma ise kusjuures pakkusin neile selle välja, kui eelmine kuu Otiga koos Avitas käisime Oti illustreerimistöö pärast (mõned illukad 5. klassi emakeeleõpikusse). Nüüd ootavadki tekste näha, aga kaks on nende hulgas sellised, mida ma pean natukene ümber kirjutama, et lastele endile mängimiseks sobiksid. Päevake-paar läheb sellega, vast rohkem mitte. Tore oleks, kui need raamatuna ära ilmuksid, kõiki on mingi trupike kusagil väiksemates kohtades juba mänginud ja nüüd vedeleksid need tekstid mul muidu täitsa kasutuna kusagil kõvaketta sügavustes. Samas ise seda kirjastada oleks minu jaoks suht tundmatu maa: lastenäidendikogumikku poodide kaudu eraisikutele müüa oleks vististi üsna mõttetu, tuleks kuidagi otse see koolidele-lasteaedadele suunata, ja sellega saab Avita kindlasti minust märksa paremini hakkama.
Ja ongi “Roosi” jälle ooterežiimil. Õnneks ei ole sinna enam palju vaja. Novembriks on ta kindlasti niikaugel, et saab juba selle peale projekti kirjutada.

Mõtleme uue noorteseriaaliga seoses, kuidas tegevusliine sutsu pingelisemaks saadaa – tundub, et oleks vaja. Tegelikult on selleks seal ka vähemalt üks hea võimalus, mida alguses jubedaks tahtsingi, aga produtsendi ja tulevase režissööri meelest oli see liiga kole. Ta mitte ei tahtnud seda tegelast nii pahaks teha. (Ma olen koostöös mitme umbes endavanuse režissööriga täheldanud üht naljakat asja – et on tegelikult hämmastav, kuidas suur osa neist ei taha kohe üldse pahaks tegelaseks teha natukene endasarnast meestegelast! Nt samas eas ja sama sotsiaalse taustaga tegelast. Esmaspäevastes “Saladustes” ma vaatasin ka kurbusega, kuidas pahaks mõeldud meespeategelane, kellel stsenas oli tütrega psühholoogiliselt väga pinev ja terav vastasseis, oli ekraanil muutunud suvaliseks heatahtlikuks lontruseks – ja lugu oli kadunud.) Aga mul on tunne, et vist ikka peab sellele seriaalimehele need pahad plaanid pähe panema. Asi on ju selles, et igale tegelasele mõjuv oht peab olema vähemalt sama realistlik ja suur, kui on tegelase taotlus oma eesmärki saavutada. Muidu ei teki korralikku pinget asjasse, muidu tuleb mingi mängu-värk, mage nali või suitsupääsukese lend raagus puude taustal viiuli saatel.
Piloot tulebki mulle. Saatsin eile produtsendile kirja ja palusin eellepingut. Kunagi peab ju inime (mina) õppust võtma, eks ole.

Siis on päevakorral meil Otiga veel selline küsimus, et kui Eesti Rahvuskultuuri Fond EI TOETA raamatute kirjastamist ja seadmete ostmist, siis mille pagana jaoks ma üldse sealt lastekirjanduse arendamiseks ja edendamiseks mõeldud Juhan Jaigi allfondist raha küsida saan? Kui honorare küsin, siis see läheb ju samuti kirjastamise alla? Kui ma küsin Otile stipendiumi “Roosi” illustreerimiseks, siis sed ilmselt ka ei anta, sest see on ju juba kunsti tegemine ja ei kvalifitseeru. Aga kui ma endale “Roosi” lõpunikirjutamiseks stipendiumi küsin, siis see kvalifitseeruks küll, aga taotlusele tuleb ju lisada käsikiri, mida ei saa olemas olla, kui selle kirjutamiseks alles stipendiumi küsitakse. Või mida?
Aga ma olen kindel, et nädala lõpuks on mul ka see keeruline mõttemäng kuidagi lahendatud.

Ja kudusin siin vahepeal tellimise peale ühed erksad meestesakisokid. Praegusel hetkel on need juba sisuliselt maha müüdud (hämmastav – ma pole kunagi isegi mõelnud, et võiksin raha eest käsitööd teha!? Aga miks ka mitte, kui inimene kirjutab ja ütleb, et tahab, ja ma ju oskan, ning õhtune lisateenimisvõimalus samal ajal telekat vaadates on ju tore!).
Koekirja kirjeldus on selle postituse viimases kommentaaris, kes proovida tahab.

Apokalüptiliselt

Terve nädalavahetuse ainult sadas. See pidev vihm tundub juba kuidagi haiglane, seda on saanud ebanormaalselt palju. Suve esimesest otsast saadik on siin Läänemaal ladistanud ja uputanud, põllud kord-paar-kolm vee all ära käinud, inimestel on talvekartulit varudes ka põhiprobleem: ega see ole Lääne-Eestis kasvanud. Räägivad, et põllul vee alla jäänud kartul ei seisa. Võib-olla küll. Ma ju ei tea, mul pole varem sellist kogemust olnud.
Aga see igavene märg ja vihm tekitab juba kõhedust. Mine tea, kui äkki lähebki nii, nagu kadunud Paju Juss (Haapsalu krimikirjanik Juhan Paju, kes elas minust 5 maja edasi) kogu aeg rääkis – et kui Läänemere veetase tõuseb 5 m, siis on ainus punkt Haapsalust, mis veel veest välja ulatub, Koidula mägi. Päris jube võib olla ühel hommikul ärgata ja leida ennast kitsal lapikesel keset Hiiumaast Palivereni ulatuvat veevälja. Huvitav, kas Noarootsi oleks veel olemas?
Ühesõnaga, siis me saame kõik Nibiruga vastu pead ja päikesetormid panevad elektri juhtmetes teistpidi käima, nagu ma asjast aru olen saanud 🙂 Huvitav.

Reede õhtul käis ema külas, õigemini tuli ööbima, et varahommikuse praamiga edasi saartele jõuda ja enne seda üle kuu aja ka oma ainukest ning hindamatut lapselast näha. Jõime temaga kahekesi öösel köögis pudeli veini, ajasime juttu, nii tore oli. Ma tahaks, et mul oleks emaga rohkem sellist niisama-koosolemise aega, kus me emb-kumb ei peaks kogu aeg midagi tegema või millegagi rakkes olema. Teate, ta on nii kuldne ja kallis inimene, aga kui kogu aeg hirmsasti ringi rallida, siis pole aega seda õieti tundagi.

Jõudsin oma selle kuu portsu “Suletud uksi” nibin-nabin ära tõlkida. Imeline. See muidugi tähendas, et terve reede läks veel selle alla (koos lullamillaga, mille lisan postituse lõppu kah). Ja et esmaspäevast arvamuslugu pidin ma tegema laupäeval. Niipalju siis minu heast plaanist nädalavahetustel kirjatööst puhata.

Pühapäeval saatsime lapse Tartusse tagasi. Ma saan aru, et seal nii hullumeelselt ei saja, nii et hea julge koht. Eks kui meil siin Noa laeva ehitamiseks läheb, saab ülemisel korrusel julgesti kopsida ja hööveldada ja katuseakende kaudu hävimisohus liike kokku korjata.
Pühapäeval käis ka Olle külas, ta peab samuti Tartusse kolimise plaane. Olle elas hulludel aegadel Kollases majas minust korrus allpool ja meil oli ühine ning kirev seltsielu, ning ta oli paljudel kordadel tänuväärselt Marile lapsehoidjaks. Kahjuks Mari enam ei mäleta, kuidas nad Ollega helmeid niidi otsa ajasid ja tapeedirullidele maalisid…. ja kapist võetud tekikottidele, kui tapeet otsa sai.

Eile käisime hooldekodus mu isale sünnipäeva puhul õnne soovimas. Enne seda olin hommikuse päevapoole veetnud ühte varasemasse stsenaariumisse paranduste sisseviimisega – toimetaja hommikul meilis ja palus mul seal teha üht ja teist.
Aga õhtupoolikul oli Läänemaa Abikassa koosolek, kus arutamisel oli üks avaldus… mida me ei rahuldanud. Sest see inimene, jah, on väga keerulises olukorras väikesepalgaline väikese pere ema, aga alles kevadel Abikassa maksis kinni tema elektriarvete ja üürivõlga kolmandiku võrra suurema summa ulatuses, kui on selle inimese kuupalk. Kuid vist tegi see inimese liigoptimistlikuks – juba juunis suudeti seal lisaks olemasolevale tarbimislaenule võtta selga üks igavene pirakas järelmaks, mille tõttu üüri ning elektriga ollakse nüüd sügiseks taas suurtes miinustes.Jube kurb tegelikult, aga kuni seal peres mitte midagi ei muutu (majanduslik kirjaoskus, täisealise pereliikme tööhõive staatus, teise täisealise pereliikme lisateenistuse variant), seni oleks täiendavad toetused ühiskondliku raha matmine musta auku lõpmatuseni. Samas on nii kahju, sest olukord on neil tõesti hull, no tõesti on, aga teiste abi neid paraku ei aita, kui nad ise ka lõpuks ennast aitama ei asu.

Ja linnud ka lähevad.

JULGE LIND

LAULIS LIND :
VAATA MIND,
JULGEL LINNUL
KUMMIS RIND,
ULJAS LAUL
ON NOKA SEES
JA MIDA TAHAB,
SEDA TEEB!

TAHAB, NOKIB
VÕI EI NOKI,
PÄEVAD LÄBI
PÕÕSAS ROKIB,
ULJAS LAUL ON
NOKA SEES
JA MIDA TAHAB,
SEDA TEEB –
PRAEGU LAULAB
PÕÕSAS VEEL,
AGA HOMME ON
TURNEEL!

Intensiivne nädalavahetus

Milline nädalavahetus! Intensiivne ja rahvarohke, nagu sügist polekski veel käes.
Klotsi reedeõhtune kontsert kultras läks toredasti. Gunnari kuju fondi kogusime kena seemne. Kontsert ise oli ka vahva, kuigi selle väikese saali akustilised võimalused ei ole just kiita. Aga rahvast silmas pidades oli just paras ruum.

Mehed mängisid kolm pikka plokki. Kell oli juba mingi pool üks, kui nad ükskord tinglikult lõpetasid. Tähendab, bänd lõpetas, aga päikesekiir Anto oli ennast vist alles õieti soojaks saanud, nii et ta mängis ja laulis veel tükk aega edasi, samal ajal kui teised lava peal juhtmeid kokku rullisid ja tehnikat ära vedasid.

Ühesõnaga, osa rahvast ja teised “klotsid” jäid minust ja Otist sinna saali maha mängima ja laulma, meie pidime ära koju tulema, sest linna peal oli ripakil minu vennake, kes pidi meie poole öömajale tulema. Tints tuli ka veel pärast konsat meile. Kohe saabus ka vennake brändi ja kringliga, istusime köögis ja tiksusime veel nii tunnikese koos, enne kui igaüks oma kotile kobis.

Laupäeval alustasin suurpuhastust ja pesin üle põhimõtteliselt kõik, mis köögis leidus, lagedest kappide sisemusteni. Nii põhjalikult asjale lähenedes ma suurphastusega muidugi kaugemale ei jõudnud, juba köök võttis terve päeva. Ning õhtul helistasid ja sadasid sisse varsti Ameerikasse siirduvad Hengid ning Haapsallu tagasi kolida igatsevad Kaius ja Helen. Veinitasime taas sügavate öötundideni.
Pühapäeval jätkus põhjalik puhastusorgia esikus. Siis ema juurde sauna, siis olime veel Heleni ja Kaiuse poole kutsutud. Neil on korteris remont, niisiis istusime rõdul. Lõbus oli! Mõnel meist oli siiski natuke külm ka.

Ott näeb selle pildi peal välja nagu Blitzkriegiks valmistunud, kuid ootamatult Siberi talvega kohtunud frits. Me teised olime alkoholiküttel, aga tema ei ole pärast oma augustikuist pankreatiidiatakki enam kraadiga jooke suu sisse võtnud. Nii me mässisime ta enam-vähem kõigesse, mis sealt remondistest oludest leida võis. Ja Kaius kah istub imelises fliiskombinesoonis. Kõik need huvitavad esemed oli Helen hommikul hankinud Humana rüüsteretkelt.

Nii tore oli nädalavahetusel puhata ja mängida ja mitte kirjatööd teha! Ma arvan, et see on mul ikka täitsa õige plaan nii hakatagi. Pigem kontsentreerin oma töid argipäevadel veidi rohkem, ja nädalavahetuse pühendan ainult koduasjadele ja lõbustustele. On ju? Ei jaksa enam nii, et iga jumala päev istun arvuti taga ja üritan midagi pealuu seest välja pigistada.

Ah jaa, minu reedel kirjutatud tükk on tänases Läänlases.

Septembri lugu veel polegi

Ma pean küll enne õhtut veel esmaspäevase arvamusloo ära kirjutama, aga enne ei saa jagamata jätta septembrikuu laulu:

Sekeldamist on täna küll, õhtul on kultras Klotsi sünnipäevakontsert, millega me kogume ühtlasi raha Gunnari kuju püstitamiseks. Peaksin helistama Aitale ja kuulama seda korjandusasja, kas tal on karpe või midagi, ja kuidas me teeme selle piletimüügi. Võib-olla ma pean ise seal ukse taga istuma hoopis. Plikat ka ei saa enam orjastada, ta on turvaliselt Tartus. Nagu ma olen aru saanud, läheb tal seal hästi ja rahulolevalt.
Aga mina avastasin eile, et oma tuhinas üksteise otsa kaks paari kirisõrmikuid kududa olin teinud mõlemale paarile sisse väga olulise inimese anatoomiat puudutava vea. See on liiga piinlik, et seda siia kirja panna. Nagu ma poleks kunagi enne sõrmikuid kudunudki, päh. Ma ei saa aru, kuidas see minuga võis juhtuda. Igatahes nüüd mul on kahel paaril vaja sõrmed otsast ära harutada ja uuesti kududa. Nii nagu inimese käsi loodud.
Hämmastav, milline tola ma võin olla.
Ja mina juba lootsin, et valmis ja nüüd pildistan üles ja kekutan natuke blogis. Uhkus ajab upakile. Ma pean selle omale pealuusse raiuma. Koos teadmisega, kuidas inimese käsi ehitatud on.

Ah jaa, see paar nädalat tagasi mainitud arvamuslugu kuueaastaste koolimineku teemal ilmus tänases Õpetajate Lehes.

Viimane kõne ühele mehele

Kirjutasin täna oma viimase kõne Teedule.
Ma ikka ju talle kõnekirjutaja olnud. Tema linnapea-ajal ja.
Eelmine suvi kirjutasin talle pulmakõne.
Nüüd siis matusekõne.
Tuleb suur ametlik matus, see on peakõne, ülejäänud siis erinevate organisatsioonide esindajate kõned, kuhu mina ei puutu.
Ma ikka lootsin, et ta kunagi jälle linnapeaks saab. Ta lihtsalt oli selles ametis nii hea. Tema suhtumine oli vaba igasugusest stagnatsioonist ja poliitilisest trikitamisest. Ta lihtsalt oligi Linnapea. Ja tema ametiajal me tegime suuri asju.
Mul on nii kohutavalt kahju, et see täna kirjutatud kõne jääbki viimaseks talle kirjutatud kõneks. Ma nii hea meelega kirjutaksin talle neid veel ja veel. Ja täitsa ilma rahata. Isegi konjak pole oluline. Kui ta ainult alles oleks.
Ta oli sisemiselt nii suur mees.

« Older entries