Nii.
Rottide esimese versiooni saatsin eile õhtul ära.
Ja täna kirjutasin “Saladusi”. Kirja põhjal, mis räägib sellest, kuidas kirjutaja lapsena oma joodikupoolset ning hariduseta ema kohutavalt häbenes, lastekodusse panemist kartis ja seetõttu endale ideaalse perekonna kokku fantaseeris ning seda kujutlust koolis ja sõbrannadele jne tõe pähe presenteeris.
Ning siis olid telefonikõned, “Rottide” arutelud, peaosatäitja kukkus viimasel hetkel ära ja esimese osa stsena läheb totaalsele ümbertegemisele, sest senine värk oli just nimelt tema rollile üles ehitatud. Homme peaks saabuma mingi selgus, kas saab sellesse rolli kedagi teist, kui, siis millal, või kaob see üldse sellisena ära, kas sulatada ühe teise karakteriga kokku, ja kuidas siis need karakterid meil arenema hakkavad, kuidas ilmnevad episoodide jooksul nende personaalsed lood, mis on hooaja jooksul nende põhilised aktsioonid jne jne jne.
Seniks peaks kiirkorras vormistama looks veel ühe “Saladuste” kirja, milles noor kutt otsustab vargile minna.
Ja siis on ikka panni all see “Klass. Elu pärast”.
Mul on need tegelased juba peas kõik segamini.
Ja aina hullemaks
28. sept. 2011 kell 17:39 (Töised asjad)
Häired ja errorid
27. sept. 2011 kell 02:12 (Muiduelu, Töised asjad)
Ma kahtlustan viimasel ajal, et võib-olla mul on ikka midagi viga, mingi psüühiline häire või midagi sellist. Et ei suuda kuidagi funktsioneerida nagu normaalne inimene, ja kui ma väga püüan, siis see üksi juba väsitab mu nii ära, et muuks enam energiat ei jagu.
Ühesõnaga, ma ei hakkaks selle sündroomi peensusi lahkama, aga ma olen enda peale põhjalikult kuri, sest ei ole olemas teist nii usinat asendustegevuste otsijat ja leidjat kui mina, olukorras, kus millegi vajaliku ärategemine on peaaegu et elu ja surma küsimus, ja mina… otsustan näiteks pähe õppida ühe meeldima hakanud luuletuse (see oli näide, tegelik olukord on jaburam veel) ja ma kulutan sellele kõva 3 tundi ning see tundub mulle millegipärast kõige vajalikum tegevus hetkel.
Ja ma koostan nimekirju igaks päevaks, mis kõik peab tehtud saama, ning pool raudselt on õhtuks ikkagi tegemata.
Ei ole ka midagi, mis paneks kodu koristama hoolikamalt kui põleva tähtajaga kirjatöö arvutis.
Ja ei ole suuremat ahvatlust seenele minna, kui just nimelt on tegemist sama põlevate tähtaegadega.
Mis valemiga ma üldse neljakümneseks olen elanud ja kuidas siiamaani oma eluga hakkama olen saanud, ma üldse ei taipa.
Igatahes pühapäeval tõin metsast suure korvitäie lehter-kukeseeni ja natuke timpnarmikuid ja kuuseriisikaid. Ja siis käisime ema juures saunas, koju tagasi saime õhtul poole üheksaks ning siis alustasin seenepuhastamisega. Öösel kella poole kolmeks olid nad purkides ja kaks plaaditäit ahjus kuivamas.
Täna tegelesin “Ühikarottidega” ja kurdistasin oma kõrvad ning sulgesin silmad “Klass.Elu pärast” kohapealt. Sama tuleb homme ja ülehomme ja võib-olla üleülehomme ka. Ma olen sellest “Klassist” tegelikult juba üksjagu kurnatud, nii palju raskeid emotsioone on seal kirjutades kaasa elada, et see tapab mu täitsa ära. Kui selle seriaali tegevus ajateljele paigutada, siis ma olen umbes selle koha peal, kus õpetaja Laine on end äsja üritanud vanni uputada, on tulnud ilmsiks klassi provotseeriv roll tulistamise juures, uurimises on pööre. Laine, Joosepi isa Marguse ja Kerli liinid on lõpuni jooksutatud, aga jätkuvad Thea ja Ingridi omad nind kohe-kohe tuleb sisse ka Toomas.
Ja ma ei jõua seda kolmekümnendaks mitte ühelgi juhul, nii et parem ei hakka ennast hulluks ajama.
Pealegi jõudis mulle kohale, et kui ma nüüd septembris televisioonile midagi ei kirjutagi, siis ei ole oktoobri algul ka ühtegi raha tulemas. Mitte ühtegi. Olenemata sellest, kui palju ma “Klassi” jaoks pingutan või ei pinguta. Nii et ma keskendun siis ikka sellele, mis mul järgmise kuu algul pangalaenu laseb ära maksta.
Pealegi “Rotid” sobivad mulle vahelduseks täitsa hästi. Midagi lõbusat selle igavese traagika vahele.
Kui ma oleksin koreograaf, siis oleksid mu balletilavastused ilmselt umbes sellised:
Külaskäiguelamus, kunstimuuseum ja kultuurieelarve 2012
22. sept. 2011 kell 14:15 (Kultuuriminister, Muiduelu)
Ma olen tubli olnud ja muudkui kirjutanud, kuigi pika proosa tegemine on minu jaoks ikka katsumus küll, kannatust na vähevõitu, noh. Tahaks, et juba valmis oleks. Aga natuke alla kolmandiku on veel jäänud. Peale selle tuleb mul mõni päev võtta ka uute “Ühikarottidega” tegelemiseks, esmaspäevaks peaks esimene versioon esimese episoodi stsenaariumist tiimi käes olema. Ohh. Ja umbes kaks “Saladuste” lugu tahaks ka veel sel kuul kirjutada, muidu ei pruugi tiimil enam jaguda, mida üles võtta.
Eile piirdusin kõigest viie ja poole leheküljega, sest pärast lõunat sõitsime Otiga Tlna. Otil oli miski koolituse moodi asjandus, kuhu ta oli end kirja pannud (bändi turundamisega seotud teemad) ja et me oleme nii harjunud autos ikka koos olema, siis otsustasin ma ära kasutada võimalust “lihtsalt” Tlna minna… külla. Muidu ei ole ju kunagi aega. Alati on sada asja ajada ja auto raamatuid täis, päeva lõpuks pulgad peas ja mõtted veel ainult koduse sooja voodi juures. Nii ei taha enam isegi kellelegi külla minna.
Aga Ojamaade juurde minekut olin ma igatsenud. Käisin seal külas viimati umbes kümme aastat tagasi. Tahtsin Liisit ja tema järeltulevat põlve näha ning Mummit kallistada. Naerda ja meenutada päevi, kui olime sama vanad kui meie lapsed praegu – 17 – 20. Kui Mummi haaras mul sabast ja ütles, et ma oskan kirjutada ning et ma peaksin oma luuletused ikka korralikuks käsikirjaks vormistama ning siis vaataks, mida edasi teha. Kasutasin nende pere kirjutusmasinat, sest mul endal siis veel ei olnud (ma polnud kordagi isegi mõelnud kirjanikuks hakkamisele, ma ei unistanudki sellest, ma lihtsalt kirjutasin kogu aeg midagi), ja Mummi õpetas mind käsikirja koostama.
Niiviisi ilmuski 1990. aastal mu esimene raamat. Sellepärast, et Liisi ema Mummi mul sabast kinni võttis ning kirjutusmasina taha istutas.
Pärast, ülikooli ajal (vist 1991. aastal) ostsin ma endale oma kirjutusmasina. See oli valge ja väike veidike pruugitud mehhaaniline kohverkirjutusmasin, aga marki ma kahjuks ei mäleta.
1998. aastal hakkasin kirjutama klaviatuuril ja arvutisse. Kirjutusmasina kohta ma isegi ei mäleta enam, kuhu see sai. Mingil hetkel mul laps mängis sellega, aga edasi ei tea. Võimalik, et see on siiani kuskil tema toa põhjatutes sügavikes, aga võib-olla et olen selle ka kellelegi ära andnud.
Igatahes oli eile väga tore. Olin sellest külaskäigust kuidagi nii elevil, et ei suutnud kuidagi uinudagi, mõtted olid kogu aeg veel seal peres. Igasugused vanad mälestused tulid meelde ja. Nii et oma peas ma jätkasin juttu Liisi ja Mummiga veel pool ööd ja unenägudes kah.
Aga viimase paari päevaga on tulnud veel uudiseid kultuuririndelt. Üks neist – see, et kultuuriministeeriub jätkuvalt peaksab seda muuseumide ühendamise panni – on peaaegu nagu meenutus Laine Jänese ametiajast. Ja näitab tõepoolest, et muuseumireformi poolelijätmine oli kõigest demonstratiivse tähendusega akt ja hetkeline taganemine palavaks tõmbunud avaliku arvamuse ees. Tartu Kunstimuuseumi filialiseerimise esimesed sammud on igatahes toimunud absoluutselt endise kultuuriministeeriumi traditsioonide järgi, ja mina seda heaks ei kiida.
Küll aga meeldib mulle see, et minister Lang on kultuurieelarvesse järgmiseks aastaks tublisti vahendeid juurde sebinud. See oli üks asju, mis ma talt lootsingi: et erinevalt Jänesest tema võitleb juurde, mitte ei loovuta.
Vahepeal ka kultuuripoliitilisi ja -majanduslikke teateid
17. sept. 2011 kell 15:28 (Kultuuriminister)
Märkasin just, et olen suvest saadik suutnud omale tekitada rea kultuuripoliitiliste uudiste linke, aga blokki pole jõudnud neist ühtki. Nii et lükkan nad nüüd järjest siiagi.
Juuli lõpp tõi teate, et kultuuriministeerium loobub autoriõigustega seotud tegevustest ja need delegeeritakse justiitsministeeriumile. See samm tundub üsna loogilise ja otstarbekana, kuid ma ei oska öelda, kas see muudes valdkondades toimib analoogselt või mitte. Näiteks kas majandusministeeriumis on eraldi üksus äriseadusega tegelemiseks vmt.
Augusti algul avalikustatud ajakasutuse uuringu tulemused (Statistikaameti poolt läbi viidud) rääkisid, et tervelt neljandik eestlasi ei lugenud aasta jooksul ühtegi raamatut, samuti et erinevaid raamatuid ja brošüüre ilmus 17% vähem kui eelmisel aastal ning et nende kogutiraažid kahanesid võrreldes eelmise aastaga võrreldes terve viiendiku võtta (1,4 miljonit eksemplari vähem kui 2009. aastal). Nii et see ei olnud hea uudis. Kellel närvi ja vaprust, saab seda lugeda siit.
Ja siis võiks siia otsa kohe lugeda Tiit Hennoste eilset kirjutist Sirbis, mis valgustab natuke selle olukorra tähendusi…
Paberraamatute tiraažide ning nimetuste kukkumisega võiks hing rahule jääda juhul, kui see oleks tingitud e-raamatute otsustavast pealetungist, aga no ei ole. Kuigi ka 500 e-raamatut kuus müüa on juba midagi… 8. augustil oli Postimehes Eesti e-raamatukaubandusest päris korralik ja inforikas artikkel, lugege.
Umbes samal ajal sai teatavaks muudatus kultuuriministeeriumi meeskonnas: kohalt lahkus poolte kokkuleppel kaunite kunstide asekantsler Piret Lindpere. Ma ei tea sellest loost midagi rohkem, kui ajaleht ütleb, aga et tegemist on ministeeriumi enda kooseisuga, siis… iga juht valib oma isikliku meeskonna. See, mida Päevaleht paar päeva hiljem asjast kirjutab, teeb küll ettevaatlikuks. Kuid plaan kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi funktsioonidesse selgem vahe sisse lükata on minu meelest täiesti mõistlik.
Veel paari päeva möödudes tuli uudis hinnatõusust Apollo raamatuketis. Rahva Raamat sealsamas kommenteerib, et nemad ei tõsta midagi, aga samas üks väikekirjastaja just suve lõpus kurtis mulle, et küll olevat Rahva Raamat suurendanud oma kirjastustelt nõutava allahindluse protsenti (hulgihinnast). Ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mul ei ole ju läinud detsembrist saadik midagi uut ilmunud, aga vanade edasimüügilepingute ümbertegemist pole mult kah küsitud. Nii et ma tahaks ikka väga loota, et ei ole niisugust asja…
Nüüd septembris kulka kodulehel ringi kolades (kui läksin uudishimutsema, mis seisus on augustis sisseantud taotlused) avastasin, et Kulka 2012. – 2015. aasta arengusuunad on juba sõnastatud dokumendina täiesti üleval. Kas tõesti on see nüüd see, mida Langi ministeeriumi ja kulka töörühm nüüd tegi? Kui jah, siis nad on ikka hämmastavalt kiired olnud! Muud ei oska ma praegu rohkem öelda, ei ole ise väga kapitaalselt sellesse dokumenti süveneda jõudnud.
Lõpuks ka see sellenädalane pomm.
Loomulikult raamatukogud.
Ma ei julge Ilmele enam otsagi vaadata. Kuigi see ei ole minu süü.
Mul ei ole alust ka arvata, et linnavalitsus neile äkitselt midagi juurde hakkab andma, kui muidu on kogu aeg üks igavene koonerdamine käinud raamatukogu kohapealt. Töötavad seal rohkem kui kümme aastat vanade arvutitega ja küll ei saa mööblit, riiuleid, üht ega teist… üks häda alalõpmata, ja tont võtaks, veel suuremaks see läheb.
Vähemalt ma saan aru, et fondide soetamise rahasid see muudatus ei mõjuta. Taevas tänatud siis sellegi eest. Sest ega see, et Läänemaa on Eesti hõredaimalt asustatud ning vähima elanike arvuga maakond, et tähenda, et siin kõik oleks tühi ja paljas.
Palju ja kõikesugust
16. sept. 2011 kell 16:49 (Muiduelu, Töised asjad)
Paneks õige selle läinud nädala lullamilla ka blokki üles? Mulle kohe nii meeldib see endale.
KÕRVITSA KIMBATUS
KÕRVITS, KOLLANE JA LAI,
OOTAMATULT LAPSE SAI!
LAPS OLI PIKK JA ROHELINE,
PIRTSAKAS JA PAHELINE,
NÕUDIS SOOLVETT, MARINAADI,
TAHTIS OLLA HAPUT LAADI.
MITTE ÜMAR, MAHE, KENA
NAGU TEMA TUBLI EMA.
KUS SA SELLISEGA SAAD!
KASVATAD JA KASVATAD!
MÕTLED, KELLESSE ON LÄINUD
KÜLL SEE LAPS, VÕI MIDA NÄINUD,
MIDA KUULNUD, MIDA TEINUD
VANEMAD ON VALESTI.
KAS EI OLE HALE SIIS!
AGA KÕRVITSA LAPS KURK
JONNIS MUUDKUI: “PURK JA PURK!
LASKE MUL SIIS HAPUKS MINNA,
PARATA EI SAA JU SINNA,
KUI SA OLED SÜNDIND KURGIKS,
MITTE KENAKS KÕRVITSAKS!
MINU SAATUS – SEE ON PURGIS!
HAPUKURKI TERVITAB
LAUA ÄÄRES IGA NÄGU,
SEE ON MINU TEE JA TEGU!”
Aga muidu? Ikka vinges viiruses. Täna on justkui veel hullem, sest naerda ka ei saa enam – roided on köhimisest jube valusad. Ja kui sa oled harjunud ikka võrdlemisi palju naerma, siis on mittenaermine täitsa keeruline.
“Raudtee…raudtee…raudtee,” pomiseb Ott ägedalt mööda töötuba ringi marssides ja viibutab ähvardavalt oma valges kahe äralõigatud sõrmega arhiivikindas töökätt (arhiivikinnas sellepärast, et digilaual joonistades libiseks käsi paremini), “Ähvardavad raudtee uuesti käima panna… ei. Lubavad raudtee tagasi panna… lubavad… Raudtee, raudtee. No kurat, mida ma teen selle raudteega!!!”
Taust: Ott mõtleb välja karikatuuri Läänemaa läinud nädala ühe suurema uudise kohta, milleks on teade Riisipere-Rohuküla raudtee võimalikust taastamisest.
Tegevus toimub laivis, praegu hetkel, meie kodus.
“No ei tule, noh!” karjub Ott ja tormab kööki kohvi tooma.
Aga küllap ta toime saab lõpuks. See käibki tal alati nii.
“Klass, elu pärast” võiks paremini edeneda. Esimene hoog ja vaimustus on üle, nüüd on puhas enesedistsipliin, mis aeg-ajalt alt vedada tahab. Siiski, vähemat viis lehekülge tuleb teha iga päev, et enam-vähemgi tähtaja ümber valmis saada. Ja iga lauset tiri nagu sõrgkangiga. See on väga erinev kirjutamine sellisest, kus mõte lendab ees ja näpud ei jõua piisavalt kiiresti toksida, ning järgmine lause on peas juba enne valmis, kui eelmine kirja saab. Ja mina ei tea, millest see sõltub.
Kui käsikirja valmis osi üle loen, siis erilist vahet tegelikult ma näha ei oska, et nüüd neis peatükkides on vägisi välja pigistatud, ja seal teises lendas ja edenes kõik ise. Kuigi tegelikult, ma kardan, et siiski on mingi vahe olemas, lihtsalt ma ise ei märka.
Ei tea neid asju, jah. Nii palju on kirjanduses ka tunnetuse küsimus ja kuidagi energeetiline värk. Aga teha on vaja ja ma teen. Mis ma, oinas, siis muidu lubasin.
Aga laps tuli Rootsist tagasi ja oli väga rahul ning rõõmus. Küpsetasin hapupiimakooki, mille üle ta ka õnnelik oli, sest see seest veidi nätske ja niiske kook on tema lemmik. Siis koorisin ja tükeldasin suvikõrvitsat sügavkülma talvevarudeks, parandasin õmblusmasinaga mõned hilbud, heegeldasin lapsele ilusa suure salli värviliste servasakkidega, ja praegu on pooleli tema säärised. Mustad, kahekordsest lõngast, pitskoes ja liibuvad, kuid alt ja ülevalt suure jämeda kahekorra pööratava soonikuga. Ma kuidagi kujutasin ette, et nii võiks ilus olla. Ma arvan, et tegelikult on ka.
Viirusega pihtas-põhjas
14. sept. 2011 kell 17:56 (Muiduelu, Töised asjad)
Üsna haige on olla, oleme Otiga mõlemad mingi jõletuma adenoviirusega pihta saanud. Ja töö jäi kolksuga toppama, sest ei suuda õieti mõeldagi, kui terve pea on nagu tsementi täis valatud.
Eks ma olin viirusele muidugi vastuvõtlik ka oma enesematerdamisega, et miks see käsikiri mul juba valmis ei ole ja miks ma ikka ei ole seda teinud ja teist teinud ja siis üks väike nakkuskolle ning oligi olemas.
Eilsest saadik on päris kobe torm olnud, kuigi nüüd hakkab juba vaibuma. Öösel katus kolises küll hästi. Ja kui täna hommikul kööki tulin, siis imestasin, miks pagana päralt maja nii külm on ja karm põhja- või mis igaes tuul tuhiseb läbi terve meie elamise. Allkorrusel oli kõik korras, aga üleval oli plika toa akna pärani lahti virutanud. Esimese hooga ei saanud seda kinni, kartsin juba, et on hinged kõveraks löönud või midagi sellist, aga lõpuks läks ikka korda. Ju plika jättis minnes oma akna siis õhutuspilu peale, mille taha tuul ennast haakis.
Plika ise on Rootsimaal keelepraktikal ja mina olen kohatult mures, sest ma nägin temast halba und. Minust on saanud kanaema. Võrdelises tempos plika iseseisvumisega. See ei ole minust üldse arukas ja ma püüan end korrale kutsuda.
Nädalavahetusel olid Nostalgiapäevad, aga mina osalesin ainult reedestel üritustel… tegelikult päris põhjalikult, umbes kella neljani hommikul. Selle tulemusena ma laupäeval ja pühapäeval enam ei osalenud, vaid lugesin kodus raamatut, heegeldasin plikale salli (ta esines jah sooviga suure sooja villase salli järele), pesin, keetsin, kasisin ja olin korralik.
Lugesin läbi minu poolt seni lugemata klassikatöö, Harper Lee “Tappa laulurästast”, mis mul mitu kuud öökapivirnas oli oodanud. Lõpuks.
Väga armas oli.
Aga mul ei ole mõtet sellest endal ju pikalt jahuma hakata, kui nii Danzumees kui Sekeldaja on oma muljed sellest raamatust väga toredasti kirja pannud ja neist saab täieliku ülevaate sellest, mis raamatuga on tegemist.
Ja siis lugesin sama soojaga kohe otsa Maeve Binchy “Viirpuumetsa”, mis oli peaaegu sama armas, kuigi laiahaardelisema ja keerulisema kompositsiooniga.
Helge ja nauditav lugemine oli. Esimeses otsas kippus mind segadusse ajama jutustajaisikute paljusus: suurt lugu jutustatakse paljude väikeste lugude kaudu ja erinevatest vaatenurkadest, nii et ka neid väikesi lugusid räägitakse kahest või kolmest erinevast vaatenurgast.
Minu jaoks jäi kõlama peamiselt pühaduste… või noh, üldse vanade väärtuste püsimise, kaitsmise vajaduse teema. Seda asja hakatakse kohe alguses ajama end mõneti tarbetuna tundva isa Bryan Flynni kaudu, jõutakse sealt Püha Anna kaevu ähvardava ohuni ja lahendatakse lõpuks lollikeseks peetud Neddy Nolani kaudu, kes alles näitab.
Aga vahepeale mahub tohutu galerii erinevaid tegelasi, kellel kõigil oma lugu ja pühadus.
Minu jaoks see oli ilus raamat. Ma nagu kohe ise tahaks selle autor olla.
Mis veel. Mu raamatud ja “promopaketid” läksid täna postiga Madriidi poole teele. Nii et mind esindab muu maailmaga asju ajades nüüd agentuur. Eks näis, kas sest tolku on või pole. Igatahes mu edevust hirmasti kõditavad laused nagu: “For example, in Bologna Book Fair publishing houses of Italy, Spain, Mexico, Switzerland and Egypt showed interest in your books.” Valge naine ikka kaotab lõunamaa poegade kiidukõne peale pea. Aga kahju see agentuurindus kindlasti ei tee, täidab ühe olulise lünga mu nii-öelda karjääris, eks ole, ja kui enda ootusi mitte kõrgele kruvida, vaid anda endale selgelt aru, et huvi ülesnäitamine on üks asi, aga tehinguni jõudmine hoopis teine teema, siis pole ju midagi eriti kaotada ka peale paariteistkümne raamatueksemplari ja natukese raha, mis on minupoolse asjaajamise peale kulunud. No nagu see raamatupaki saatmine, mis läks maismaad mööda maksma 9 eurot ega tapa kedagi.
Täna avastasime Otiga huvitavaid asju, näiteks avastasime, et õpikuturule on sisenenud uus kirjastus Maurus, mis on hirmsa hooga asunud välja andma igasugu asju. Näiteks loodusõpetuse tööraamatut1. klassile, mis vististi veel ilmunud ei ole, aga on ettetellimisel, ja mille kaasautorina on kodulehel kirjas Ott Vallik.
See ei ole tõsi, sõbrad. Seal on eksitus juhtunud. Ott Vallik ei ole niisugust töövihikut ei kirjutanud, joonistanud ega oma teada aidanud kaasa nimetatud tegevuste juures. Ma helistasin sinna ja rääkisin kahe inimesega, kumbki ei teadnud sellest midagi, aga lubati kodulehel see ära parandada.
Sama kirjastus küsis augustis minult luba ühe mu lasteluuletuse paigutamiseks 1. klassi eesti keele tööraamatusse, aga ma päris tasuta ei olnud nõus seda litsentsi andma… juhul, kui ei ole tegemist mittetulundusliku või heategevusliku projektiga. Vastust ma pärast enam ei saanud, aga no ju siis loobuti selle teksti kasutamisest. See tööraamat pole ka veel ilmunud, on tellimisel.
Aga Ott teeb praegu pastarooga pisikeste frikadellide, suvikõrvitsa, paprika ja tomatiga.
Nämm.
Ääretult huvitav intervjuu lastekirjanduse oludest Venemaal
7. sept. 2011 kell 14:24 (Kultuuriminister, Töised asjad)
Sattusin 2. septembri Õpetajate Lehes ilmunud väga huvitava intervjuu peale – Ilona Martson küsitleb Moskva pedagoogikaprofessorit Irina Arzamastsevat. Mind hämmastas seal üsna mitu asja – näiteks see, et Venemaal on juba mitu aastat tagasi kirjandilt testeksamile üle mindud. Need uut moodi emakeeleeksami teinud noored on nüüd ka kõrgkoolidesse astunud ja professor Arzamastseval on põnev võimalus võrrelda kaht erinevat moodi õpetatud/lõpetatud noorte võimeid ning oskusi. Paraku räägivad tema järeldused testeksami kahjuks – nagu ka mina kaldun arvama. Ka intervjuu pealkiri “Testeksamid kirjanikke ei kasvata” on just sellest ajendatud. Põhiline põhjus: “Sellisel puhul tuleb hakata juba esimesest klassist kasvatama testidele orienteeritud mõtlemist, aga see on hoopis midagi muud kui monoloogiline või ideoloogiline mõtlemine. Kirjandi kirjutamine on küll raske töö, aga see näitab, kui pikka mõtet või arutluskäiku on laps suuteline sõnadega väljendama. Ehk teisisõnu, kui pikalt ja sügavalt ta mõelda suudab.”
Mis mind veel üllatas, on laste- ja noortekirjanduse tiraažide väiksus ka Venemaal! Hämmastav. Ma küll teadsin, et Eestis on igasugustest kirjastus- ja raamaturuhädadest hoolimata meie rahvaarvu kohta täiesti kobedad tiraažid, enne masu ikka 1000 – 2000, nüüd viimase paari aastaga on alla tuhande kukkunud – suhteliselt (elaniku kohta) märksa suuremad kui Soomes (ca 2000) või Inglismaal (ca 3000) näiteks. Aga see, et Venemaal on lasteraamatu tiraaž 3000 – 5000 tk? 140 miljoni inimese kohta? Pealegi nii pikaaegse, põhjaliku ja tugeva lastekirjandustraditsiooni juures?
Ma olen tõesti hämmastunud. Huvitav, kas see näitab pigem Venemaa inimeste suurt vaesust või hoopis tohutus tempos alla käinud kultuurihuvi? Või veel midagi kolmandat? Kui professor ütleb, et uusi raamatuid ei jätku, need ei jõua lugejateni, sest neid on nii vähe – see vist tähendab, et need ei jõua ka raamatukogudesse? No kui nõudlust on, aga raamatud pole kättesaadavad. Et raamatukogudki ei jaksa neid osta? See viimane muidugi tähendab, et riik rahastab raamatukogusid väga-väga kitsilt.
Mitte et see mul meele paremaks teeks, et kuskil on veel hullem. Pigem süveneb pessimism, et kas on mõtetki nende tõlgete ja avaldamise eest välisriikides nii palju rügada… seda enam kui tõlgete puhul on autoritasud ca 3 – 8 % oletatavast või reaalsest müügitulust, sõltuvalt sellest, kuidas leping tehtud.
Aga see on rumal mõte. Ma ei taha seda mõelda. Sest ikka on mõtet, alati on mõtet, mõte on kasvõi selles, et iga väiksemgi tilgake, mis kuskilt kukub, laseb mul elada ja teha just seda tööd, mida ma kõige rohkem armastan teha, seda tööd, millel on minu jaoks oluline mõte sees, veel mingi muu mõte peale rahateenimise.
Igatahes, intervjuu on hea.
Muidugi, selles osas ma ei saa Ilona Martsoniga nõus olla, kui ta küsitledes väidab, et Eesti lastekirjanduses pole lasteluulel erilist osatähtsust. No kuidas ei ole? Eesti lasteluulel on väga äge traditsioon ja tugevad tegijad olnud läbi aegade – eesti lastekirjanduse sünniaegadest saadik, kus luule just nagu vedaski kogu seda kirjandusliiki. Karl August Hindrey, Ernst Enno, Julius Oro, nõksa edasi hüpates Ellen Niit, Eno Raud, Hando Runnel, Leelo Tungal, veel edasi juba Ilmar Trull, Peeter Volkonski, Heiki Vilep, no ja neid on ju veel ja veel, igal kümnendil, igas ajastus! Ja ka eesti lapsed armastavad eelkoolieas ja algklassides lasteluulet lugeda, ütleb mu isiklik kogemus paljudelt kohtumistelt. Püha tõde: “On loomulik, et kuni kõne on kujunemas, on lapsel lihtsam vastu võtta luulevormis teksti, ta omandab kiiremini grammatilised konstruktsioonid, keele loogika. Alles seejärel läheb ta üle palju keerulisemale proosale.” Aamen.
Kui koolis õpetaja olin ja ise kah õpikuid lugesin, heitsin neile sisimas kogu aeg ette kuivust, igavust, vastavas vanuses laste tekstitajuga mittearvestamist… ja nüüd loen, et Venemaal ongi selle asjaga õnneks teisiti. Miks ei võiks see ka meil olla üks õpikukirjutamise kreedodest? “Arvan, et vene õpilaste lugemisnaudingu põhjus on asjaolu, et meie aime- ja teatmekirjanduses eksisteerib kujundliku ütlemise traditsioon. Ideeks on, et inimene omandab teadmisi paremini, kui talle seletatakse maailmas toimuvat kujundlikku mõtlemist kasutades. See traditsioon toidab ka kooliõpikuid. Neile võib küll palju ette heita, aga mäletan, kuidas koolitüdrukuna lugesin naudinguga ka tavalisi ajaloo- ja geograafiaõpikuid! Alles hiljem, kui ma spetsialistina need vanad õpikud uuesti lahti tegin, sain aru, et need on kirjutatud ilukirjandusvõtteid kasutades. Venemaal on see kui mitte esimene, siis kindlasti üks esmajärjekorras esitatavaid nõudeid, et lisaks kasulikule peab õppetekst pakkuma ka naudingut.”
Ohh, aga see on nii hea intervjuu, et tõesti, lugege ise!
Lastel algas uus aasta
6. sept. 2011 kell 17:49 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)
… ja selleks puhuks mõistagi sobib üks lullamilla:
TERE, KOOL!
TERE, KENA KOOLIMAJA!
TERE, MINU ÕPETAJA!
TERE, TAHVEL,
TERE, KRIIT!
ENNE KEVADET MA SIIT
ÄRA KINDLASTI EI LÄHE,
SEST ON VAJA SAADA PÄHE
TUHAT TEHET, SADA SALMI,
TEHA ÜLESANDED VALMIS,
SAADA LAITA, SAADA KIITA,
VAHETUNNIS AEGA VIITA,
SÕPRUST SÕLMIDA JA VEEL
PULLI TEHA KOOLITEEL!
TEGEVUST ON KEVADENI,
NII ET JÄÄN NÜÜD SIIA SENI.
EKS JU, SULGI, KOOLIMAJA,
SELLIST LAST ON SIIA VAJA?
Minul on kah uusi algusi: esiteks uued lähinaabrid, st meie ühisel kinnistul. Tõepoolest on tegemist kolmelapselise perega, ainult selle vahega, et kaks vanemat last on peaaegu täiskasvanud inimesed. Nii et meid on siin kolmesajal ruutmeetril nüüd seitse suurt inimest, üks väikelaps ja kaks koera. Vanema poja ja pereemaga olen suhelnud, ja tõesti, nad on toredad. Nii et ma ei igise. Lihtsalt koertega on nüüd rohkem sekeldamist, sest ei saa neil ju lasta uusi naabreid terroriseerida.
“Klass, elu pärast” käsikiri koguneb tasapisi. Võiks rutem, aga haltuurat teha ei tahaks ju. Ikka tahaks omalt poolt mingit lisaväärtust anda, eks ole. Praeguse seisuga püsib siiski lootus kuu lõpuks valmis saada, nii et ma ei panikeeri.
Tuuli ja Arbo käisid kaksikutega külas, arutasime asju. Ma hakkan nüüd sellest sügisest ka uusi “Ühikarotte” kirjutama, st uuele koosseisule. Põhjus selles, et uute “rottide” tegevuspaigaks on tüdrukute ühikas ja asja veavad plikad ning sellepärast tulen nüüd siis mina mängu. Igatahes huvitav. Töiseks ja kiireks muidugi kisub, aga eks see on ju esiteks mulle endale ka põnev, ja rohkem raha teenida sobib mulle samuti üsna hästi.
“Saladused” muidugi lähevad ka edasi, paralleelselt teeme siis selle 2012. aasta hooaega – kuigi praegu veel on selle lugudest neli puudu. Nimelt nende viimaste kirjade/lugudega ei jõua me justkui kuidagi kokkuleppele, mida teha ja mida tegemata jätta. Midagi niisugust eredat ja selgelt eristuvat seal enam järel pole, nüüd ma loodan, et ehk eile käivitunud telehooaeg toob ka uusi ning huvitavaid kirju. Võiks ju. Muidu tuleb võib-olla jälle kaevuda Perekooli foorumi sügavustesse materjali otsima… mida sealt kahtlemata leiab, aga ajakulu kohapealt ei ole ökonoomne.
Nojah. Vahepeal käisime veel mu venna sünnipäeval. Ja siis käisime seenel. Kahjuks ei olnud nii, nagu eelmisel aastal, kus läksid metsa, laskusid käpuli ja lõikasid järjest. Seeni on, aga vähem ja mõnes kohas ei ole justkui üldse või on mingid massid juba üle rüganud ning ainult lõigatud jalad kumendavad samblas. Sondeerisime nelja kohta, ainult ühes saime saaki ka. Kitsemampleid. Umbes kausitäie jagu ka puravikke ja timpnarmikuid ja mõned limavöödikud. Aga noh, nelja tunniga kõigest üks suur korvitäis kahepeale – hale. Võinuks ju tunduvalt paremini. Igatahes me läheme mõne päeva pärast uuele katsele.
Aias toimuvad veidi hirmutavad asjad. Vana külmavõetud ploomipuu, mille najal ronis Tellmanni kuslapuu, kukkus viimase tugeva tuulega ümber. Kääri- ja saetöö ootab mind nüüd. Ja peamurdmine, mismoodi ma organiseerin oma Tellmannile nüüd uue piisavalt tugeva seljataguse. Maasse valatud post oleks kõige õigem, aga kuidas ma seda auku sinna kaevan, nii et Tellmanni juuri ei vigastaks? Muidugi võiks kuslapuu sealt ka mujale istutada, kui oleks kuskil mujal niisugust kohta. Aga ei ole. Või siis ei oska ma piisavalt hästi mõelda. Igatahes eks ma siin nuputan.
Aidi Vallik avalikult 