Mind ajendas kogu muu kiiruse vahepeal siia mõtteid avaldama viimaseil päevil FB-s Eesti Koomiksi all toimunud arutelu Päevalehes uudisena ilmuvate ribakoomiksite ümber – õigemini ühe tegija, Väikese Nõia ribakoomiksi ümber. Teate küll, see “Meie planeet”. Viimane riba ilmselt oma võrdlemisi olulise keeleveaga tingis ilmselt kogu selle koomiksi lahkamise, ja arvustajad olid minu meelest küll üsna leebed, kuid vestlus päädis siiski arvatava autori enda solvumispursetega.
Ma siis huvi pärast guugeldasin teda natuke (FB-s mulle teatavaks saanud pärisnime), vaatasin ta töid, mis netis üleval, lugesin, mis ette kuvati… niimoodi ülevaatlikult. Ühesõnaga, lasin end ära eksitada, kuigi mul endal oli parajasti kah töö arvutis lahti, pooleli ning pakiline. Lihtsalt mulle läks kuidagi kogu see asi südamesse, see autori solvumine ja. Mina, kusjuures, ei öelnud arutelus sõnagi. Mõtlesin küll, kuid leidsin, et mul oleks selle asja kohta ikka kohe pikalt öelda, nii et FB formaadiga see ei sobiks ja pealegi ma tõesti ei taha olukorda selle autori jaoks veel valusamaks muuta – kui ta seal oma pseudonüümi tagant end võib-olla kogemata välja tiris.
Kahju on tast. Kriitika on ju nii valus, eriti autorina su oma loomingu kritiseerimine, ükskõik kui ettevaatlikult väljendudes seda ka parasjagu tehakse. Ettevaatamatu väljendus on muidugi päris kole. Ja meelega loobitud sarkasm, mõnitus ja ironiseerimine – millega arvustajal endal on ju nii lihtne iseoma vaimu ja sule teravust näidata – on kõige kohutavamad. Kas ma siis ei tea. Minu raamatute viimast tüüpi arvustajad jäävad nimepidi mulle ilmselt igaveseks sügavale mällu koos tundepaketiga, mis nende kirjutised põhjustasid. Kõige karmimad näited käisid mu luuleraamatute pihta. Päris ausalt ütlen, et igaüks neist põhjustas mu mitmeaastase avaldamispausi. Need pausid iseenesest ei olnud halvad. Pausid olid vajalikud. Halb oli see, millest need oli tingitud – häbist. Loobumisotsusest. Otsusest enam üldse mitte kirjutada. Pettumusest. Iseennast ja oma tekste hõlmavast alaväärsustundest.
Iga selline avalikult ilmunud sapine kirjutis minu seest ja südamest tulnud töö kohta lammutas mu mõneks ajaks tükkideks, isiksuseni. Isegi teised, sama asja kohta ilmunud positiivsed retsensioonid ei suutnud neil hetkedel tasakaalu luua. Ja mina ei julgenud enam tükk aega oma luuletusi ka ajakirjades avaldada.
Eks naha paksus ole autoritel erinev ja tõenäoliselt ei reageeri kõik sugugi nii valuliselt, kui mina nooremana tegin. Ja eks negatiivset tagasisidet tule ju aeg-ajalt praegugi (küll oluliselt vähem), aga nüüd ma lihtsalt olen harjunud sellele teistmoodi vaatama.
Ka kõige sapisemas ja õelamas retsensioonis on mootor. Kas või see, et sa autorina, kui sul tõepoolest on sisu ja sundi, ronid ikkagi ühel hetkel oma õnnetusehunnikust välja, pesed ära ja paned kappi tagasi pisaraid täis nutetud portselantassi, hakkad rabelema nagu segane ja otsid teisi lähtekohti, teisi valdkondi, teisi žanre, teisi stiile… Juhul, kui on sisu ja sundi. Kui sa ei saa ega oska teisiti elada – tegemata seda, mida teed.
Kui ei ole, kui sa tõepoolest ilma saad, siis loobu. Tee midagi muud, ja keegi ei torgi sind enam. Lihtne.
Teoorias.
Kui suur on su sisemine vajadus kirjutada, joonistada, mõelda välja, musitseerida, ja seda kõike järjest paremini, järjest kõrgemal tasemel, järjest mitmekesisemalt?
See paneb asjad õigesse perspektiivi.
Kui seda on vaja, kui ilma kuidagi ei saa, siis pistadki pea uuesti tulle. Ja uuesti. ja uuesti. Ja uuesti. Riskid avaliku arvamuse, masenduse, solvumise, jalgade alt löömise ja depressiooniga. Võita samas Eesti keskkonnas rahaliselt midagi ei ole. Mida tahes muud tehes elaksid enamikul juhtudest majanduslikult vähemalt samaväärset ja pigem isegi kindlustatumat elu. “Avaliku elu tegelasena” sageli ning igas intrigeerivas olukorras meedias käsitletud saada ei ole hüve, välja arvatud jah alguses isikliku edevuse rahuldamine ja hiljem meediakajastuste soodne mõju müüginumbritele. Enda isiku või töö kohta käivad kommentaarid internetis ei ole enamasti meeldiv lugemine – välja arvatud sõprade postitused muidugi!
Kuid üldiselt siiski – mille nimel?
Lastekirjanik on hea olla, sest nüüd ma saan küll öelda, et peale iseenda hirmsuure tahtmise ja sisemise sunni ka selle nimel, et lastele ja lapsevanematele ja lastekirjanduse asjatundjatele mu tööd õnneks meeldivad päris hästi. Stsenaristina ka – mul on vedanud ja reitingud on kõrged. Aga kümme aastat enne lastele või televisioonile kirjutama hakkamist ju nii ei olnud. Oli… lihtsalt kirjutamine.
Ja siis küsisin endalt küll sadu ja sadu kordi: mille nimel.
Aga mõnikord sul pole valikut, lihtsalt ongi nii nagu Otil lapsepõlves, kus ta plastiliinijunniga hakkas pilti joonistama pliidiuksele, aga õnnetuseks oli tuli pliidi all…
Normaalne laps ei oleks pärast seda elu sees enam joonistada tahtnud.
Sellised olukorrad näitavadki, kas sinus on või sinus pole. Kas Väikses Nõias on, või seal pole.
Isiklikust seisukohast – jah, ka minu meelest oli tema ribakoomiks esimesest osast peale õnnetus. Alustades sisuliselt olematust kontseptsioonist (sest äge algidee ei ole, jumal paraku, veel kontseptsioon, mille seljas ratsutada kord nädalas tervislikust seisundist hoolimata ja võib-olla mitu aastat), mis ei anna mootorit edasisteks põnevateks arenguteks; liikudes edasi laiema publiku silmis mittemidagiütlevate karakteritega ja ajalehekoomiksi jaoks kummaliselt kitsa huumoriga (Siseringihuumor? Või taotluslikult üldse mitte huumorit? Või oligi koomiksi eesmärgiks statistiliste faktide illustreerimine?); lõpetades siis tõesti isegi vigaste keelenditega.
Arvasin üsna kohe, et see autor ei pea lehesabas vastu poolt aastatki. Stiili järgi tundus ta lahterduvat ühte seltskonda, mille tõekspidamisi ja hinnanguid veidike tundes ma mõtlesin, et enesele nii kõrgeid ootusi ja ülesandeid seades nii sobimatus kontekstis on paratamatult tulemuseks trahh, pahh ja pumbabahh. Inimene põleb läbi. Ei ole kerge see kindel kohustus joonistada kindlaks nädalapäevaks kindlas stiilis kindlate tegelastega kindel asi, olenemata sellest, kas oled haige või terve, kas sul on inspiratsioon peal või ei ole, kas sul on parasjagu ideed selle jaoks või pole, kas sul on näiteks keegi lähedane surnud või on sõbra pulmad, mitte miski ei loe, see asi peab olema see päev see kell küljendaja laua peal ja punkt.
TV-formaatidega on samamoodi.
Paljude töödega on samamoodi. Võta või jäta. Ja kui sa tahad sellega toime tulla, siis ei tohi oodata enda igalt soorituselt erakordset säravust, vaid leppida ette sellega, et kunagi ei õnnestu kõik võrdselt ja 20:80 kvaliteedisuhe kehtib ka loomingus. Tuleb endale aru anda, et pikaaegse funktsioneerimise kindlas formaadis tagab pigem hea kontseptsioon koos ideetagatistega, millest on alati võimalik midagi edasi tuletada või liikuda teist haru pidi – mitte niivõrd ise pähe hüpanud üks hea idee nädalas.
Ma ise olen seda ka alles võrdlemisi viimastel aastatel õppinud. Kui see teadmine lõpuks omaks saab, siis võtad kõike kuidagi palju rahulikumalt. Ja mõistagi hakkad kõike alguses hoopis detailsemalt läbi mõtlema – pikas perspektiivis ette.
Mis kriitikasse puutub, siis ma mõtlesin siin veel, et võib-olla on siiski suur eelis säilitada oma seltskondlik ja loominguline iseseisvus pealinnast kaugemal elades. Võib-olla on praegu Väikese Nõiaga juhtunud äparduses süüdi ka see, et ta on oma koomiksitele ja piltidele üldse saanud vastukaja ühest kindlast seltskonnast, see tähendab – ainult sõpradelt. Aga sõber ei kritiseeri. Sõbra kohus on toetada. Retsensioon sõber-kriitikult on ka enamasti soe ja toetav ning vigade suhtes leebe. Aga rabelema ning uusi teid otsima panevad millegipärast tihti just need julmad nätakad, millest ma alguses rääkisin.
Selles mõttes, et kui sõprade ringist pälvib su töö valdavalt toetust ja poolehoidu, siis kaobki ju realistlik pilt silme eest ja sa lõpuks ei oska oma tööle ise kah adekvaatset hinnangut anda. Käid selle heas usus välja ja tulemuseks on külm dušš avalikus ruumis.
Mul on ikka vist vedanud ja Otil ka. Nokitseme siin ilma ääre peal tunde järgi, kriitikuid, kellega sõbrustada, läheduses eriti ei tolkne… ja eks oleme saanudki nii-öelda täie rauaga. Nii kurja kui kiitust. Mõlemat vast ausamalt, kui Tallinnas või Tartus elades oleksime saanud. Küsimus on ainult jah, kuidas see üle elada, kui pauk jälle käib.
Mis see Nõiake nüüd teeb, eks Päevalehest näeb. Või mujalt ja natuke hiljem. Ega tal suurt valikut ju ei olegi – ikka see “kas olla või mitte olla”… koomiksimaastikul või mujal.
Aidi Vallik avalikult 